Rahvusromantikast ja restaureerimisest

Mulle meeldib Eestimaa. Meie loodus, keel ja kultuur. Eriti meeldivad mulle aga meie rahvarõivad ja käsitöö. No kohe on selline värk, mis istub mul kuskil kuklas või sydames sees ja on hea ja oma. Ja mul on hea meel, et meie triibud, ruudud, mustrid ja tikandid on ajas vastu pidanud, tõestanud selgelt oma elujõudu ja arenemisvõimet ning seejärel julgelt raamist, raamatust ja hämarast koikapi nurgast välja astunud tagasi pärisellu. Et elada meiega koos. Meie sees. Eesti märk on ju ikkagi ennekõike eestlane ise. Uhkus ja sygav teadmine, kes me oleme, peab tulema meie endi seest.

Kas teile ei tundu, et unesegasest ärkamisajast on saanud märkamisaeg sõna otseses mõttes? Nyyd on aga kysimus, kuhu see kõik edasi araneb, kuhu kasvab. Kui suur on oht libastuda, kukkuda, haiget teha ja saada? Kus on piirid? Jah, see on sygavalt sisetunde kysimus. Mina pean enda omaga juba pikalt nõu. Kas käise või suka kaunis tikand ikka sobib igapäevasele köögirätile? Kas mõni meie ilus seelikutriibustik sobib jalamatiks või istumise alla?

Ostsin juba mitu aega tagasi musta värvi käterätid kööki. Need seisavad pakendis, sest minu käsi ei tõuse neile muhu lilltikandit tegema. Silma ees on ilus pilt, aga mõte, et sihtotstarve on ikkagi nõude ja käte kuivatamine, ei passi kohe yldse. See oleks nagu kauni asja lörtsimine. Kui, siis ehk ilurätikuks vaid? Tõenäoliselt need lilled ma peagi ikkagi joonistan, aga neist saavad siis tõepoolest kas ilurätik või linikud või hoopis toredad padjad. Nii mu sisetunne lubab toimida. Aga seelikutriibud toolile või diivanile katteks? Minu meelest see on tore, sest seelikul istume me nii ehk naa otsas. Seinale iluvaibaks sobib ka, aga põrandale poriste saabastega tallamiseks peenekoelist seelikutriipu ei paneks kunagi. Samas põrandapadjaks, miks mitte, istutakse ju rahvariidegagi murumättal ja põrandal mõni kord. Yldiselt on mul aga sisetundega nii, et senikaua, kuni ilusad detailid on austusega koheldud, on kõik kenasti korras.

Ma kasutan meie rahvarõivaste motiive ja detaile suhteliselt vabalt ja sageli ysna ebatraditsiooniliselt, aga samas on yks asi, mis minus aukartust tekitab ja ennast kasutada ei luba. See on see meie arhailine tikand. Jah, ma olen seda viimasel ajal uurinud ja puurinud siit ja sealt, aga ei. Mulle meeldib, isegi väga. Aga ma usun ja tunnen, et neis kujundites on sees vägi, mida mul ei ole luba oma mitte nii sygava teadmisega veel torkida. Asi ei ole lihtsalt ilusas asjas ja selle kujutamises syndsas kohas. Minu jaoks ei piisa pelgalt kujundi ilust ja lakoonilise raamatutähenduse teadmisest. Ja nii ma hellitan neid pilguga eemalt.

***

Aga mida ja kuidas säilitada? Mida hoida kindlalt nii nagu see oli sajand ja enam tagasi, mida arendada ja millel lasta vabalt hingata ja elada? Meil oli mõni aasta tagasi õega, kes on EKA-s restaureerimise lõpetanud, tuline vaidlus teemal, miks on vaja raisata riigi, st rahva, raha kõigi võimalike lagunevate kirikute ja mõisate, ikoonide ja vappide ja mille iganes korrastamiseks. Verisulis väike õeke arvab muidugi, et kõike on vaja päästa ja korrastada ja taastada. Aga kõike ju nii ehk naa ei jõua, kõike pole ju ometi ka vaja. Kusagil on ju piir ja miks peab see piir olema nii kauge ja lõtv ja nii palju pingeid tekitav?

Jah, mõni paik ja ekseplar tõesti vajab kaitset ja säilitamist ja nui neljaks restaureerimist nii detailitäpselt kui vähegi võimalik. Aga väga paljude asjade puhul on mul kysimus, miks ei lasta asjadel surra nende loomulikku surma ja elada oma elu nii nagu nad elavad. No Viljandi ja Helme varemeid ei torma ju keegi yles ehitama uuesti – neid peetakse ilusaks just nii nagu nad on ja nii kaua kui nad veel on. Lagunev mõis rohtunud ja võssakasvanud aiaga võib olla isegi võluvam paik oma vaimu ja hingusega kui mõni jõu ja võimuga taastatud ja hoitud koht. Mina oma eriala poolest, oleksin võinud pyhenduda just vanade mõisaparkide korrastamisele ja taastamisele, aga mulle tundub see yhelt poolt voolikute all laiba elusana hoidmisena või siis lihtsalt võltsi ja valena. Ja liiga kalliste projektidena nagunii. Las nad ometi olla! Selleks, et näha eri ajastute pärle, tuleks nii ehk naa minna reisile, pyramiide me ju oma õuele ei ihka? Ja Eestimaa on ilus just nii nagu ta on, oma mõne toreda ja mitme laguneva mõisa ja kirikuga ja pargiga eri ajastustest.

Ohutuks tegemine on oluline, kindlustamine, sulgemine, aga see on vaid turvalisel suremisel toetamine, mitte selle vastu võitlemine. Ja vandalism on mõistagi paha ja kuidagi peab ka neid ‘vanakesi’ lagastavate tegelaste eest kaitsma, aga ma usun, et meie nö kõrgemat kultuuri ei tee see nyyd kyll kuidagi vaesemaks kui mõni mõis saab rahus oma elusygist nautida ja pisitasa maale lähemale kuluda. Pealegi mis krdi tõusikluse pisik selles eestlaste orjaveres on, et neid mõisaid ja kirikuid yldse nii palju väärtustatakse? Mis siis ikkagi on olulisem, kas ehtne ja oma või võõra võimu synged tallenahka pugenud hundimärgid? Ja kas me peaks ka kõiki hyljatud nõuka-agseid rajatisi päästma kukkuma?

Yhesõnaga ma ei jaga arvamust, et kõike, mis vähegi võimalik tuleks säästa ja päästa ja hoida umbsena just nii nagu see kunagi oli või olla võis. Noh, kuidagi selline Lenini säilitamise moodi värk. Kui asi on õige ja hea, siis ta elab ise. Taastoodab ja areneb. Ja nii näikse olevat meie kauni keele ja vaimu ja rahvakunstiga. Kas ma eksin?

***

Ma olen mitu aega juurelnud, et miks ometi mulle nii hirmsasti meeldib Muhumaa värvikasutus. Nende männad ja triibud ja lilltikandid. Kui ma kunagi oma Mustika rahvuslikku tuba tegin, siis tulid need kollased triibud ja lillekesed justnagu iseensest. Miks mulle nad nii väga meeldivad ja miks ma ikka ja jälle neid kasutama kipun? Äkki on see mu Saaremaale ulatuvate juurikate syy? Noh, mandrile pääsemiseks ei saa Muhumaast ei yle ega ymber ja see ju ometi mõjutab. Või tegelikult on kõiges ehk ikkagi peasyydlane minu tädi Erna, kes mulle 90ndate alguses elu esimese rahvariidekomplekti kinkis. Justnimelt kollasetriibulise. Ja laiemalt võttes ongi kogu mu Eestimaa ja meie esiemade-isade kätetöö austus ja armastus suurest justnimelt kalli tädi Erna syy, kes mulle mu esimese muhuseeliku ja särgi kinkis. Kui midagi nii erilist ja kaunist nyyd saab yldse syyks pidada. 🙂

Minu vanaema vanem õde, tädi Erna, elas enamuse oma elust Rootsis. Aga ta oli ja jääb minu jaoks kõige suuremaks eestlaseks, keda ma iial tundnud olen. Ilma vähimagi liialduseta. Aga minu tädi Erna ei olnud mässaja. Tema oli tema. Ta oli eestlane. Ta laulis ja tegi käsitööd, kasvatas oma kolme tytart. Ta oli paljupalju aastaid tööl lasteaias, kandes hoolt selle eest, et pisikesed võõrsil syndinud Eesti lapsed teaksid, kus on nende juured. Eesti keel ja Eesti meel olid need, millest ta minu jaoks koosnes. Ta oli nii leebe, õrn, hell ja oma pisikese kasvu juures oli ta nii käbe, tragi ja visa, et jõudis tugevate meeste kõrval ja vahel ka nende eest korraldad väga suuri asju. Tema armastus Eestimaa ja meie rahvarõivaste ja rahvakunsti vastu, nobedad näpud ja lõpmatu jaks kasvatasid yles mitu põlvkonda maailmakodanikke. Inimesi võõrsil, kes teavad, kus asub Eestimaa, oskavad meie imeilusat keelt rääkida ja mis peamine, paljud neist võivad uhkusega võtta kapist tädi Erna õmmeldud-tikitud rahvarõivad. Nii ka mina, sest kui piirid lahti läksid, siis avanes tal uus tööpõld – meile, nõukogude kodueestlasetele, tuli ju ka õige suund uuesti kätte anda. Tädi Erna oli minu vaimne vanaema. Tema on ka paljuski olnud minu sisetunde kujundaja ja sydametunnistus neis erilistes rahvusasjades.

***

Ja teate, mis mul hetkel siin teoksil on?

Just see, mis mul siin käsil on olnud, õhutas mind kirjutama mõtetest, et eelpool kirja sai. Nagu eelnenust ehk juba järeldada võisite, siis mitte ykski vägi ei vea mind näiteks antiigipoodi ostma kellegi vana ja kindlasti väga väärtuslikku kraami, mida taastama kukkuda. No poel minu teema. Aga need mõned vanad ja väga vanad mööblitykid, mis on pereliine pidi minuni jõudnud, on mulle väga kallid ja olulised. Neil on mulle rääkida oma lugu erinevalt antiigipoe omadest. Ja austus on see, millega neid kohelda. Aga see austus ei ole kaugeltki mitte ainult yksyhele asja taastamine nii nagu see oli oma synnihetke järgselt vaid sel juhul tõepoolest uue elu ja hingamise andmine.

Vanaisast jäi mulle yhe hästi vana Audru mõisast saadud tooli kõrval alles ka yks vana piklik peegel. Ripub teine mul siin esikus ja lubab lahkelt end pealaest jalatallani imetleda. Peeglid on leinaajal hell teema ja ma tundsin, et see peegel peab saama endale yhe elustava systi, et see saaks hakata elama koos minuga ja unustada olnu. Miskipärast vaatasid mulle selle peegli kolletunud raamilt vaimusilmas vastu roosad juugendroosid. Sellised kaarjate mõradega pallid. Aga need ei sobi jälle kokku minu nägemusega mu kodu tervikust. Värvisin peegliraami yhel õhtul valgeks. See sai ilus. Mul kummitas nägemus käisemustriga peeglist. Mitu ööd lappasin ma inspiratsiooniks rahvariideraamatut. Yleeile öösel võtsin peegli seinalt ja joonistasin oma mõtte ylemisele kaarele. Kõige pealt värvisin rohelised osad ja olin rahul. Sinine aga oli tõrges. Neli kihti erinevaid sinise toone. No ei leidnud seda õiget. Kyll jäi yks liiga tume, teine liiga hele jne. Tegelikult sai lõpptulemus ilus.

Aga minu jaoks tundus see ikkagi liiga toretsev. Eile hommikul võtsin peegli uuesti seinalt. Viisin õue. Tegin fotojäädvustuse… ja lihvisin kogu peegliraami puhtaks. Maalingu lihvisin maha, endavärvitud valge ja vana kolletunud värvi ja sain ilusa puidust raamiga peegli. Kui vana see sihvakas ovaalpeegel on, ei oskagi ma täpselt öelda. Ajast enne sõda. See on kunagi olnud tualettlaua raami kyljes, augud on kenasti kylgedes alles. Vanaema ei osanud öelda muud, kui et vanaisa tõi selle Pärnust oma synnikodust. Ja nyyd on mul selle peegliraamiga juba uus plaan. Loomulikult rahvusromantiline. Ikkagi meie oma värk!