Armastus kolme apelsini vastu

… ehk kuidas avaldada armastust kolme apelsiniga 🙂

Teate mis oli minu apelsiniprojekti kõige keerulisem osa?
Uskumatu, aga tõsi – kuidas ometi leida kaks kena kuju ja värviga apelsini poest. No olid teised nii loppis, pisikesed ja pleekinult kollased. Aga täna ma nad lõpuks leidsin. Ja siin mu kolm kaunikest on 🙂

Sõbrapäev sai mööda. Seebid said otsa. Villaloori jäi veel varuks. Yks neist oli nii armsalt apelsinivärvi, nii et mida ma muud ma sellest tegema pidin kui ikka ahvatleva pehme koorega tsitrusvilja. Kummardusin, võtsin maast pallimerest eemale rännanud rohelise pallikese ja nii hakkas mu apelsin end looma. Meenusid yldbioloogia praktikumid, kus me kunagi apelsini lahkasime – endokarp, mesokarp, eksokarp… oli ju nii? Toksisin õrnalt yhtlaseks venitatud valge villaloori yhtepidi ymber palli. Ja siis teistpidi. Siis apelsinikollasega yhtpidi ja teistpidi. Iga kiht sai võimalikult yhtlaselt kinni torgitud nagu oleks viimane. Pistsin palli põlvikusse ja kraani alla. Nyhkisin seni kuni tunne hakkas looma. Nyhkisin natuke veel.

Karva-apelsin kuivas kena 24 tundi. Ikka oli niiske. Mu kannatus katkes ja lõin kipsinoa õrnalt pehme vetruva koore sisse. Enne veel märgistasin maalriteibiga lõikejoone. Nuga kasutasin vaid koore esmaseks läbistamiseks, edasi lõikasin pisikeste kääridega. Roheline võõrkeha vupsas pehme apelsinikoore seest välja ja karvapall oli järgmiseks päevaks kuiv. Serv on nii ilus ja tugev, et minu käsi seda kuidagi ülevormistama ei tõusnud. Kyll aga võiks kunagi mingi pisikese kinnituse leiutada. Suurus on ehtsa apelsini oma ja nt sõrmusekarbike mahub selle sisse ideaalselt.

Ja kui juba juttu on apelsinist ja sõrmusest, siis kuidas muudmoodi sain ma oma uut armastust teile tutvustada. Ikka läbi armastuse kolme apelsini vastu.

Paadunud vanatydruk on rääkinud.
Lähen nyyd pistan teise poeapelsini ka põske ja hellitan isiklikku sõrmuseapelsini edasi. Ja unistan konnadest. Või peaks juba kaktuste ja kasside peale ymber orienteeruma? 😉

PS Omaenese tarkuse (tsitrus)viljade tegemise teadmistega lähen nyyd ja uurin Linca meetodit ka. Masinakasutamise võimalust mul paraku pole, aga äkki leian sealt mõne põneva nipi edaspidiseks. Linca karbid on maruvahvad. Paljude teiste omad ka 🙂

PPS näib, et apelsinid on vallutanud mu vastlad – kylmkapis ootavad vormimist juba ettevalmistatud apelsinisisuga martsipanipallid. Tahenenud doominosegu vaja nyyd neile veel selga sättida ja siis hopsti shokolaadivanni ja ehteks veel mõned apelsinikooretykid. Ma kahtlustan, et kelgutamisest siniseks põrutatud päästerõnga alumisel poolel tuleb homme õhtul teleka ees põrandal rammusalt apesinirõõmus pingviinide paraad 😉