Lõbusate Lindude Maja

Täna avati Tallinna linnas uus ja väga omamoodi restoran. Nagu uute kohtadega ikka – nad peavad end tõestama ja et parim reklaam on ikkagi rahulolev klient, siis alles ootab see peen söögikoht asjatundlikku avastamist. Kõrvaltvaatajad on kostitanud siin seda tegemist suht skeptiliste märkustega nii värvi- kui nimevaliku osas ja alustades juba selles, miks on nii väiksel lapsel selliseid asju üldse ise teha. Aga meil oli väga lõbus ja esimese yrituse kohta laabus kõik väga vahvalt.

Eellugu.
Kõik sai alguse sellest, et yhel pävel käis meil ma-ei-tea-mitmes päkapikk ukse taga ja oli teiste kingituste sekka ka yhe kollase sabaga pintsli poetanud. Tannu oli veendunud, et see on ilmtingimata just talle ja seda tuleb kindlasti kohe kasutada. Pika veenmise järel õnnestus mul temaga sõlmida kokkulepe, et homme siis värvime.

Kavatsus ja julge pealehakk.
Kuna mul on siin suurem köögimööbeldamine käsil, siis on terve hunnik igasugu puidust tykikesi. Kui Vantsu eile oma lõunaunne seiklema läks, siis panin mina end riidesse, võtsin oma tikksae ja puuplaadi yhes ja kolisin rõdule. Ma olen tikksae omanik varsti pea aasta, aga miskipärast ma hoolimata vajadusest seda kasutada leidsin alati kellegi, kes tegi seda minu eest. Nyyd oli kindel otsus õppida seda riistapuud veidi lähemalt tundma. Kaks plaati ja neli pulka. Servad lykkasin kõik klotsiga ymaraks.

Tegu ise.
Teine riistapuu, mida ma siin tundma õpin on akutrell. Puurimisega saan ma kenasti hakkama. Kruvid pole siiani ollnud minu teema. Noh, aga kas nii võib pärast elu kaht esimest kruvi ytelda? Äkki peaks veel harjutama 😉 Yhesõnaga kaks plaati, neli pulka, kaks kruvi ja siis läksin naelte peale yle. Haamer istub kuidagi paremini kätte. Veel.

Pintsel ja maaler.
Mis värvi peaks olema yks korralik restoran? Loomulikult oranzh. noh, kollane sobib ka. Nii sai meie töönimega “putka” ja “linnuonn” oma värvi. Tannu oli õnnelik ja pintsel tegi head tööd. Kyll mitte niiväga vilunult, aga siiski ausalt ja ise ja mina sudisin ainult pulkade juures veidi kaasa, et need ka sisekyljelt kenasti värviga kaetud saaksid.

Ja meie suur koostegemine oli värvi all veel enne kui Vanstu ärkas.

Ma kysisin Tannult korda kolm, et mis me oma linnumajale nimeks paneme. Ta vaatasin mind hetkeks pika pilguga. Selgitasin siis, et näe, see on lindude uus söögimaja, sellel on vaja samamoodi nime nagu kohvikutel ja restonaridel. Nägu lõi särama ja ta teatas, et see LÕBUSATE LINDUDE MAJA. Mina itsitasin. Noh, ei hakanud talle ju oma rikutud arusaama sellest nimest selgitama, aga lõbus oli meil mõlemal. Jätsin selle nimeasja viimaseks.

Öösel, kui poisid lõpuks magama sain ja mina olin juba terve hunniku teinud neid Mari Marikese poolt viidatud Domino kypsisekomme (need on patuselt head!), asusin ma uuesti asja kallale. Joonistasin uuele sööklale sildi. Esialgu oli see selline veidra linnuga, kes hoidis yhe tiivaga torti ja teisega seakintsu. Aga jäin siis mõtlema, et ega linnud vist tordist ja kintsust suht midagi ei arva. Eriti pildil. Samas kummitas naljategevalt ikka peas veel see ‘lõbusate lindude maja’. Joonistasin siis kaks lõbusat lindu.

Täna hommikul näitasin poistele putkat ja silti ja kysisin uuesti (olles justkui eilse sootuks unustanud), et huvitav, mis selle maja nimi võiks olla.

‘Ma ju ytlesin, et see on LÕBUSATE LINDUDE MAJA!’ vastas Tan veendunult 😀

Ei jäänudki mul muud yle kui nimi servale kirjutada. Pealegi, mis seal siis paha on, kui linnud on lõbusad, eksole. Avamiskuupäeva kirjutasin ka.

Aga kuidas korraldada restorani sisustus nii, et klientidel oleks kõige mugavam? Meie restoran sai kaks korrust – alumisel saab kätte põhitoidu ja ylemisel võib nautida oivalist vaadet ning krõbistada niisama meelepärasega. Ahjaa, vaade on meil ka suurepärane. Asukoht suurepärane – Haldjaorus on vaikne, looduskaunis ja sydalinnast vaid napi viie kilomeetri kaugusel. Pisikesed piirdeliistud ootavad veel vaid paigaldamist, aga need on pigem serveerimise lihtsustamiseks kui tutrvalisuse eesmärgil.

Ja täna, kell 13.30 sai lint läbi lõigatud ja uue söögikoha ametlikult avatuks kuulutatud.

Praeguseks hetkes ei ole veel yhtegi võimalikku klienti ligi astunud. Sõna pole veel levinud. Aed on täiesti tyhi ja kõik teised söögikohadki on täna ikka veel pyhade meeleolus ja väga vaiksed. Või siis läksid need, kes asja nägid suurde ilma uuest linnurestoranist sõna viima? Igal juhul me istume siin ja ootame salaja kardina tagant piiludes. Jube põnev on. Hmm, või äkki on midagi veel puudu? Pähkleid lähen toon pärast poest… Äkki peaks yhe lasteshampuse avama ja uut restorani õnnistama kuidagimoodi? Kuidas need asjad kyll käivad?

PS Hetk tagasi kysis Tannu, et millal me järgmise maja teeme. On oht, et sellest saab restoranide kett veel enne kui ykski klient on võtnud nõuks meid kylastada. Aga me oleme kliendisõbralikud ja enne ikka kysime, mida ja kuidas paremini teha 😀