Oskari päkakast

Lugesin eile Kristabi blogist, et ta on valmis saanud millegi sellisega, mis mul hinge kinni võttis. No ma käin juba vähemalt kaks aastat ringi ilma yhegi paari villase sokita. Tõttöleda lihtsalt ei jõua ise nende pusimiseni ja viimasest auklikust paarist syndis kevade hakul hoopis hobune ja poodi ju ka ei lähe villasokki ostma. No ja kui ma Kristale pahaaimatult mõni aeg tagasi taldu mõõtsin, siis… Nojah, varsti saavad mu varbad sooja. Vantsu omad ka ja Tannu sõrmed ka. Aitäh Sulle, kallis sõber. See on yks igavesti vinge ja vajalik tegu 😀

Ja seoses selle postitusega meenus mulle, et ma joonistasin Krista Oskarile ju päkakasti. Sai ta selle kätte jupike enne jõule juba. Noh, et päkapikud jõuaksid ka sel aastal midagi nimelisse postkasti tuua. Esiteks olin ma ise muidugi hirmõnnelik, et keldris korda luues ilmus kribu-krabu seest nähatavale kaks vakatoorikut. Ja siis pidasin aru, et milliseid päkakaid sinna joonistada. Tahtsin ikka isiklikku asja teha. Uurisin ja puurisin Kristalt, et mis Oskarile meeldida võiks ja kes on ta lemmikud. Tegelikult kysisin nagu muuseas, et kas talle meeldivad rohkem kassid või koerad. Vastus oli, et mõelmad, yhte ei saa teisele eelistada ja mõlemad on kallid – nii kollane kutsu Täpi, kellel on mus sabaots kui ka korralik triibukass Harry Potter, koduse nimega Potu. Kuna loomad on teadagi päkakatega mestis, siis sai Oskari postkastile joonistatud mõlemad sõbrad. Mytsid ka peas 🙂

Siin siis killuke Oskarit, natuke päka-shokolaadi ja Oskari päris isiklik päkapiku postkast:

Need jõulud on ikka imede täitumise aeg. Ma sosistasin emale juba enne pyhi, et kohustuslike seepide ja shampoonide asemel sooviksin meelsamini murakamoosi, noh, et kui päkapikud veel nimekirju lukku pole löönd. Nemad aga olid. Ja kui ma siis olin yhel õhtul kindla plaaniga poodi läinud seda moosi ise ostma, siis selgus, et polegi letil sellist olemas enam. Ju oli otsas. Ja eile käisin ma poistega pisikesel peol, lisaks poiste rõõmustamisele olid paid päkapikud mu salaunistuse perfektselt teostanud – kaks purki suussulavat kollast mmmm… mmurakammoosi! Aitäh teile, päkapikud! 😀

Elagu ja olgu kiidetud kõik päkapikud! Hurraa! 🙂

Jälgi mind Facebookis:

4 thoughts on “Oskari päkakast”

  1. No headel piigadel – nagu sina – käivad ikka päkakad! Katsu sa sinna koju konutama jääda, kohe tulevad päkakate sõbrad haldjad seda meile rääkima 😉
    Kallistades
    Laantekas

    Reply
  2. See on naljakas jah, et murakamoosi pole, ma olen ka juba mitu nädalat otsinud.. Seda on igasugu juustudega nii hea süüa!

    Reply

Leave a comment