Kuukell ja päikesekell

Ma joonistasin kaks kella. Sellised hästi vahvad rahvaste sõpruse kellad. èks on kuukell ja teine päikesekell. Kuukellal on ka oma lugu rääkida:

On öö.

Meie metsade loomad on tulnud kõik kokku, sest öökull rääkis, et meiekandi mehed on lennanud kylla Prantsusmaa metsadele ja põldudele.

Loomade jaoks on see kaugusevärk väga mõistmatu. Aga väga põnev ka. Nad vaatavad öötaevasse ja kui juba oli juttu lendamisest, siis kyllap see Prantsusmaa kuskil seal taevaavaruses asub. Kui siis tark öökull räägib, et Prantsusmaa on kuulus juustude ja pikkade kuldkollaste saiade poolest ja seal kasvab palju päevalilli, siis pole enam kahtlustki, et see asubki Kuul. Sest Kuu on ometi juustust ja kollase jumega.

Kõik meie metsade tegelased (teiste seas ka meie president) lehvitavad Kuu poole, kes käpaga, kes sarvega, aga keegi ei jää ykskõikseks. Väike kuuhiir lehvitab mõistvalt meie loomadele vastu ja lööb kuu pehmesse vetruvasse juustupinda kaks lippu – meie ja enda oma. Ikka toreda kohtumise märgiks.

Prantsusmaal on veel sygav öö ja nende kukeke magab alles magusat und. Aga kui ta ärkab, siis ootab teda ees vahva yllatus – eestlased on kylla tulnud 🙂

Ja igal ööl vaatavad meie loomad Kuu poole ja naeratavad äratundvalt.

Teine on lihtsalt lihtne ja armas – päike ja lapsed ja kummalgi käes oma maa lipp ja rahvuslilleke 🙂