Tere taas!
Loodan, et teil kõigil olid ilusad pyhad!
Ma siin käin ikka teie tegemisi piilumas, aga ise pole juba jupp aega nii kaugele saanud, et paar rida kirja panna. Ja selle vaikuse pärast olen juba mitu noomitust saanud usinatelt lugemishuvilistelt, milleks helistada ja kysida, kuidas meil läheb, lihtsam on ju blogist lugeda 😉 Aga siin ma nyyd olen. Nii umbes miljlon isetegemist on pooleli, kohe hirmuäratavalt palju. Aga vanad võlad vaja likvideerida ja uued ideed teostada. Pealegi päike ja valgus on jõudu-jaksu juurde andnud. Aga alustan täna siiski yhistegemiste järelkajastamisega.
Et siis need möödunud pyhad… Nii vahva on see, et suurem poiss on juba nii asjalik, et temaga saab koos vahvaid asju teha. Lasteaias tehakse sääraseid asju vist pidevalt, aga kuna minu tegelane aias ei käi, siis pean enda lapsepõlve end tagasi mõtlema ja tunde järgi katsetama (kuna vastavateemalist kirjandust tõepoolest pole hetkel mahti isegi mitte lapata, lugemisest rääkimata). Paras pähkel on muidugi leida selliseid tegemisi, mis köidaksid kolmeaastast pikemalt kui paar minutit. Noh, ikka vähemalt nii kaua kuni mingigi lõpptulemus saavutatud on. Tuleb ju pystitada mingi eesmärk ja siis see teostada ja tunda rõõmu nii protsessist endast ja vahel nautida ka lõpptulemust. Kui alati jääksid kõika sjad poolikuks, siis oleks ju ka vist paha 
peatykk nr1
KLEEPIMINE
Yhel päeval võtsime me ette kollase ja valge paberi. Punase olin ma sunnitud kiiresti ise valgest värvima, sest seda lihtsalt ei olnud. Ja kui juba tegemiseks läks, tegin punaseks mõlemalt poolt. Käärid, liim ja must marker.
Tulemuseks saime kahepeale sellise hunniku tibukaarte. Valmistasin ette nokad. Koos lõikasime tibudele kered ja paari tibu silmad olin sunnitud ka lõpuks ise tegema kuna poiss väsis suurest tibutööst ära. Aga kleepimised tegi ta ise. Tagumine, see suur kaart oli minu näidis talle. Lahe oli jälle laps olla 
Mina õppisin sellest seda, et lapse jaoks on hirmtähtis, et ma teda lihtsalt ei juhenda, et tee nii või naa, vaid teen ise ja tema saab jäljendada. Leiutasin jälle jalgratta, eksole? Mul on lihtsalt enda lapsepõlvest meeles, kuidas igat asja näpuga ette näidati ja kui yhtemoodi meie kõigi tööd seepärast alati said.
peatykk nr2
TEMBELDAMINE
Järgmisel hommikul avas poiss silmad ja vaatas mulle surmtõsiselt otsa.
‘Ämmee, kuula!’
Mina kuulan. Totaalne vaikus.
‘Ma oskan kõrvadega vilistada,’ ytles ta säravalt naeratades. Nojah, ma ei kuule eriti hästi kõrgeid helisid, nii, et see võis mul tõesti lihtsalt kõrvust mööda minna. Lotte-teema on endiselt popp. Aga juba järgmisel hetkel kysis poiss voodist pysti karates:
‘Ämme, mida me täna meisterdame?’
Ja kui ta seda mult hommiku jooksul veel kaks korda kysisi, siis oli mõte kyps. Teen kartulitemplid ja annan talle oma värvid pihku.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tembeldamine talle meeldis. Väga. Järgmine kord panen ta rebima ja lõikuma. Need kaks tegevust talle hirmsasti meeldivad. Tuleb vaid teema ja eesmärk leida 
peatykk nr3
LOODUSÕPETUS
Nii umbes kuu aega tagasi alustasime imetabase looduse tundmaõppimist taimekasvatusega. Muru sai kylvatud kolme erinevassu anumasse – suurde tassi, klaaspurki ja klaaspurgi põhja kivikeste kihi alla. Mida me sellest õppisime? Esimeses kahes topsis tärkas rohi viiendal päeval. Kui tassis tuli lihtsalt oodata, millas esimesed pruunid rohututi alged pead tõstavad (enne rohetamist on need hetkeks pruunid), siis klaaspurgis oli väga vahva jälgida, kuidas kõigepealt arenes juureniidistik ja siis alles hakati pealseid kasvatama. Läbi klaasi oli kõik selgesti jälgitav. Kolmadas purgis, selles, kus seemneid said õhupesel mullakihil kivikestega kaetud, tärkas rohi rohkem kui nädal hiljem võrreldes teise kahe katsetopsiga. Samas tuli seda anumat kõige vähem kasta – kivid aitavad niiskust hoida. Ja rohulibled ise on kõige tugevama lehega. Yks vastu valgust pilt ka meie katsepõllust.
Varsti hakkame aedviljakatseid ka vist tegema
peatykk nr4
EMME UUS MYTS
Yhel kenal päeval jäi mulle säästukas näppu 5-kroonine myts. Ilus ja kollane. Ostsin selle pikemalt mõtlemate ära ja alles mitu aega hiljem avastasin, et see on just see, mida mul vaja on. Kaevasin kapist välja oma vana punase nokkmytsi, tõmbasin kollases selle peale ja hetk hiljem juba leidis poiss mu uuele topeltmytsile musti viltsilmi pähe õmblemas. Mul on nyyd uus piilupardi-myts. Ema vangutas pead. Mõni teine teatas, et tema teeb näo, et ei tunne mind, kui kuskile koos minemas oleme. Ma siis lubasin, et ma ainult pyhade ajal kannan seda. Laste rõõmuks. tegelikult ju enda rõõmuks ka, aga seda ei tihanud ma avalikult tunnistada. Peetakse veel imelikuks. Igal juhul nädalavahetusel sedaviisi ringi liikudes tabasin ma eranditult lõbusaid ja lõbustatud pilke. Paar inimest vahtis mulle poes täiesti varjamatult isegi pikalt järele
Et siis ma olen nyyd part. Känguru olen ma juba nagunii. Võibolla anna nokklooma mõõdu ka välja?:
peatykk nr5
MEIE MUNAD
Juba reedel hakkas poiss mulle peale käima, et hakkame mune värvima. Kuidas sa ikka last veenad, et Sellel reedel ei peaks ideekohaselt isegi rohi kasvama. Eriti kui agar ja maias vanaema on vaaritanud ja kypsetanud hiigelkogused pashat ja kulitshi. Siinkohal tekkis mul juba mitmendat aastat järjest kysimus, et need imehead asjad on ju pigem vene õigeusu road lihavõtteks. Mida siis meie kandis sel puhul söödi kui juba kirikupühad omaks olid võetud? Ja ka enne kirikut? Ei midagi erilist? Mingist hetkest koksitigi ainult mune? Aga noh, needsinased ju maitsevad ka väga head
Mul oli juba hirm, et teema käib maha ja laps tydib ootamast, aga ei, eile hommikul kargas ta poolunes yles ja kilkas, et no nyyd kyll hakkame kohe mune värvima
Ja meie munad said sellised – koos panime keema, koos segasime tablettidest purgi sisse värvid ja koos tõstsime munad purki. Just seda värvi purki, mida poiss soovis. Ja ootasime kannatlikult koos nende värvumist. Koos kuivatasime ja Tannu lisas värvitud munadele kleepekad. Just nii mitu kui soovis ja sinna kuhu hing vaid ihkas. Ise oli ta rahul ja pysis terve igaviku kannatlikult köögipingil – pysivusest olidki puudu kleepekad? 
Ja kui tegelane lõpuks haihtus, siis värvisin mina veel paar muna lisaks. Aaa ja kas te teadsite, et vutid ei koogi oma munade täppe otse munakooremustrisse vaid joonistavad need pärast munakoorele? 
Mina ei teadnud. Aga tänu munavärvidele tean. Suuresti kahtlustan selle saladuse ilmsikstulemises värvile lisatud äädikat. Igal juhul tuli välja, et kui vutimuna värvipurgist välja võtta, tuleb selle koort puudutades väga kergelt too läikiv kirju kiht maha ja alles jääb miniatuurne kanamuna. Tibumuna nagu mu poiss teadvalt noogutas
Meie munad:
Minu kana-mumm ja vuti-mumm
Ja kui munad valmis, siis põikasime siia ja sinna ja koksisime mune. Ja yhtäkki tundus mulle, et lapsepõlves nii vihatud sibulakoortega värvitud munad on nii ilusad. Ma olen vist vanaks jäänud Lapsena olin ma alati niiiiiiii yliõnnetu selle yle, et meil kodus värviti mune peamiselt ikka sibulakoortega. Igal aastal kauplesin ma vanaema, et äkki prooviks riideribade või lõngadega, aga see olevat liigne mässamine jne. Ta pyydis mind alati veenda, et vaata kui ilus, kui huvitavad mustrid ja puha. Paar ilusat värvilist muna õnnestus mul siiski lapsena kingituseks saada. Yhte, fuksiaroosat tibu vesipildiga muna hoidsin alles oma tubli 15 aastat. Siis see yhe remondi käigus lihtsalt purunes… Ja eile, kui vahetuskaubaks saime ka paar sibulakooremuna, minu vanematelt mõistagi, siis oli kuidagi nii ilus ja armas tunne. Poiss seevastu arvas, et need munad tuleb kõige esimesena ära syya, kuna need pole nii ilusad kui teised, noh, need värvilised
LISAD
lisa nr1
Eelmisel, st et yleelmisel pyhapäeval käisime pisipoisiga taas harjukate kokkutulekul. Älin võlus kuskilt välja imearmsad papud. Nibin-nabin jalga täiesti parajad veel. Aitäh, Sulle, niiiiii armsad triibupapud!
lisa nr2
kuna makramee-jutud ja selle kunsti õppimine on mitu korda harjukate isetegija-kokkutulekutel teemaks olnud, siis ma pole kyll asja ennast kunagi teinud, aga yks kybeke sellest tegemisest on kunagi olnud mu suur isetegemine. Nimelt sõlmitud käepaelad olid kunagi hirmpopid. Mulle õpetas nende tegemist Rootsist pärit vanatädi tytretytar. Olime siis nii umbes kymneaastased. Tema õppis kusagil laagris seda värki. Mina aretasin lihtsat diagonaalis jooksvat yhepoolset mustrit omal käel edasi ja aja jooksul lisandusid erinevad variatsioonid sh ka kalamustrid. Sadakond käepaela olen ma kyll teinud, kinkinud ja ka ise läbi kandnud. Kuskilt jäid näppu kaks väga vana, aga kasutamata paela:
lisa nr3
katsetasin vanal töösärgil tekstiilivärve. Nyyd saan olla mina ise
lisa nr4
Eowyni viimast postitust lugedes, st lugedes kommentaare sellele postitusele, jäi mulle taas silma see teema, et mõni meist ei saa aru, kuidas lapsed teevad pättusi stiilis, et värvivad guashidega kylmkappe ja ummistavad vetsupaberiga kraanikausse. Noh, et kas on laps kasvatamatu või vanem hooletu jne. Nojah, end neid leidub, keda on õnnistatud kukununnudega, kes iial vastu ei hakka ja istuvad viksilt tunde vaikselt laua taga paberile joonistades ja tikkides. Lapsi on ju ometi igasuguseid! Rikkad on need lapsevanemad, kellel õnnestub kogeda erinevaid võimalusi. Maailmapilt on ka kohe avaram Kellel kodus loovalt mõtlevad kurikaelad, need teavad, mõistavad ja aktsepteerivad palju kordi enam pättusi kui teised. Laste loovus ei saa ometi lõputult pärssida ja nende kõrgele kandvaid mõttetiibu kondini maha kärpida igaveseks. Eksju? No ja kindlasti on olemas selliseid lapsi, kelle vanemad on veendumusel, et laps tuleb ära taltsutada ja rumalused temast juba eos välja kiskuda. Ma ei poolda laste kasvatamata jätmist ja usun siiralt, et vabakasvatus on väga peen kunst ja teadus, milleks enamusel meist lihtsalt närvi ja teadmisi pole. Aga ma usun ka, et senikaua kuni asjad on asendatavad ja lapsed viga ei saa, on paljud lollused just selleks mõeldud, et nad lapsena ära proovida. kõiges on midagi õpetlikku. Ja natuke naljakat ka
Minu sajakordse palumise järel ikkagi lõpuks ära söödud turvalised laste värvipliiatsid. Hamba vahel jonnakalt tunde pysinud pliiatsisysi aitab mõneks ajaks järgmist säärast söömaaega edasi lykata. Aga ilus värviline poiss ju?
Ja pika jutu
LÕPETUSEKS:
väikemees kasvab myhinal ja vahel, kui emme lubab, siis sygab hoolega oma juba pakitsevaid igemeid maitsva banaaniga
Lefa-lefa ja peatsete (asjalikumate) kirjutamisteni siit päikselisest ümmarguste nägudega poiste maailmast!
Seniks aga sooja ja säravat 
