Paljud teist lapsena lasteraamatutest pilte maha joonistasid? Otse läbi paberi või kalka või siis lihtsalt raamat nina ees, pyydes vorme ja värve tabada? Usun, et paljud. Mina nende seas. Kui ma pisem olin, siis joonistas ema mulle mu lemmiktegelasi pyydlikult ette. Hiljem olen ma ise ilma liialdamata joonistanud tuhandeid kordi yhtesid ja samu tuntud tegelasi. Viimased sellised kopeerivad joonistamised jäid kyll põhikooli aega. Kuid ilma Pluto, Miki, ja Roosa Pantrita ei oleks mu käekiri täna see, mis ta on. Olen selles 101 % kindel. Joontega lihtsaid joonistused meeldivad lastele. Joontega joonistajaid on palju ja paljudki neist sarnanevad teineteisega. Pole midagi uut siin ilmas! Sarnasusi leiab ka Lotte ja teiste varemtuntud tegelaste vahel. Samas on kõigil neil oma eripärad, mis teevad nad just nende autoritele iseloomulikeks. Mõni võib-olla tõesti synnib juba pliiats peos ja tegelased synnivad igasugu mõjutusteta, aga enamusel meist on vaja selleks, et omandada iseseisev mõtlemis- ja tegutsemisvõime ka joonte maailmas, omada eelnevalt mingisuguseidki eeskujusid. Häid näiteid, mida jäljendada.
Kas see pole elus mitte kõigega nii? Noh, ainult, et joonistamine pole eluksvajalik tegevus. Isegi käsitöö on tänapäeval pigem hobi ja luksus kui eluksvajalik tegevus. Vaikselt hakkavad hääbuma need põlvkonnad, kus teati unepealt, kuidas sokikanda kududa. Tunnistagem, meie siin oleme suht tagasihoidlik ja veider äärmus siiski. Kõike saab ju poest. Ka hernesupp, hakklihakaste ja kartulipuder on meil poeletil vaakumpakendis olemas, 30 aasta pärast oskvad neid teha vaid vähesed peale kokkade, kui elu samas vaimus jätkub. Või on siis juba masinad ja robotid kõik üle võtnud? Nali naljaks, aga ka juba kaasajal väidab mõni kuulus peen daam avalikult, et ei oska munagi praadida. Seega vajame me apetiitseid näiteid ja eeskujusid, mis kutsuvad end ise jäljendama, et omandada kogemused ja oskused – et kinnistuksid systeemid, mille abil saaksime juba ise teha ja luua! On ju nii?
Istun ja vahin siin tõtt märtsikuise Eesti Naisega. Täpsemalt nende palju kära tekitanud Eowyni kottidega. Milles on probleem? Ilusad kotid on. Kõike alati taskusse toppiva inimesena käiksin nii kenade kottidega isegi.
Ma pole suurem asi käsitööajakirjade ostja – no mis ma neist vahin ja ohin, kui nagunii pole aega midagi teha. Aga vähemalt minu puhul kehtib alati see reegel, et ma isegi ei syvene õpetusse (teksti siis), kui kõrval pole pilti, mis mu enda mõtted ka liikuma paneks. Tekst on vaid pilti toetav abimaterjal. Ja kui ma mingi raamatu või ajakirja ostan, siis just pildimaterjali pärast. Sama on kokaraamatutega. Seega pildis on jõud. See jääb meelde. Meil on ju alati nii kiire ja esmaemotsioon otsustab reeglina edasise päris lõplikult. Ja ilusate eriliste asjade vahel sarnasusi nähes võib hakata veerema lumepall… Kusjuures Eowyn ju isegi ei kasutanud võõraid fotosid (rääkimata võõrastest tegemistest), lihtsalt sarnased nägid need asjad välja ja teadjamad viisid otsad kokku.
Siin on nyyd viimaste päevade jooksul olnud palju juttu kopeerimisest, plagieerimisest, teiste ära kasutamisest. Minuga on juhtunud päris palju kordi nii, et käin ringi, peas mingi mõte, isegi märkmikusse on joonistatud, sest kuidagi peab töömeeste jaoks asja ju visualiseerima (minu pea sisse nad kahjuks ei näe ja silmist mu soove ei loe) ja siis bahhh vaatan mingit ajakirja või saadet ja seal ta on – minu armaskallis hästihoitud mõte! Kyll ehk mitte täpselt nii, aga minu jaoks liiga sarnaselt. Mis teha, jalgratas leiutati ammu enne meid ja midagi päris põrutavalt uut on ikka krdima raske tänapäeval välja mõtelda. Olen lihtsalt õnnelik, et mul on õnnestunud vahvate asjade peale ise tulla ja samas rõõmustan ka selle yle, et ma pole ainus hull, kellele sellised asjad meeldivad. Kuigi jah, hämming on vahel ikka päris suur, kui sarnaselt võivad erinevatel inimestele teineteisest sõltumatult asjad välja kukkuda. Aga nii on see ka ju teadustöödes ja kõiges muus siin elus. Eks väärtuslikumate ideedepuhul käiakse ju kohutki, et kes see ikka oli pärisesimene. Seega ei olnud see kott, millest Eowyn inspiratsiooni sai kindlasti mitte esimene sellesarnane (naiivne oleks ju nii arvata?!) ja kindlasti mitte poleks see meiemail ilma Eowynita nii kuulsaks saanud. Ilu pole kunagi palju. Eriti meie suht mannetus ja hallis tänavapildis: Nii, et näpud tööle – tehke endalegi ilusad kotid! Omamoodi 🙂
Tagasi tulles joonistamise juurde. Minult on päris mitu korda palutud joonistada erinevaid tuntud tegealasi. Olen alati keeldunud. Minu peale on solvutud, justnagu oleksin ma paha ja kade inimene. Noh, võibolla olengi. Aga olen sygavalt seda meelt, et igayks tehku omas kodus endale, oma lastele, kingituseks oma sõpradele, mida iganes hing ihkab. Aga kui asjad kuuluvad tasustamisele või lähevad avalikku ruumi yldkasutatavaks, siis peaks siiski (mingi) moraal ja eetika säilima ka tavakodanikus. Täiesti nõutuks teeb mind aga see, kui inimene teeb myygiks erinevaid tooteid, millele on joonistatud, vabandage väljendust, totaalsed koledad käkid, mis peaksid kujutama teletupse ja muid tänapäeva laste sõpru ja kangelasi. Ja siis ta reklaamib neid suurelt netis kui enda toodangut… Valus on. Tootnud ju ehk ongi tema, aga pesueht kätetöö selles protsessis pole kaugeltki ju kõik. Ma olen temalt ka kysinud, miks ometi ei või ta lihtsalt niisama oma käega karusid ja kasse joonistada, miks ta peab selliseid asju tegema. Vastust pole saanud. Sama olen ma ka kysinud paarilt tydrukult, kes käivad kodudes tasu eest seinamaale tegemas. No miks ometi ei joonista nad asju omamoodi, milleks on neil vaja joonistada teiste autorite poolt varem joonistaud asju lihtsalt omal (pisut oskamatul) moel kellegi seinale. See pole minu arvates argument, et see on lapse lemmiktegelane. Kui keegi ikka hirmsasti tahab Autosid, Lottet või Puhhi oma seinale, siis on tal alati võimalus poest igasugu nänni neis teemades endale hankida ja maksta nende asjade eest aus hind. Olemas on igasugu vahendid, millega saab need tegelased kenasti ka seinale ilma, et see kellegi õigusi või silma riivaks. Ja rõhutan veel kord, kui inimene joonistab ise, ilma materiaalset kasu saamata, siis lasku käia. Minu lapsepõlve yks lemmikraamatuid oli ema joonistatud pisike raamat, kus olid sees erinevad Disney tegelased. Aga see oli ainult mulle. Ema tehtud. 🙂
Samas päris muigamapanev on vaadata, mis toimub mu kodukal. Kuna ma saan suht täpselt jälgida, kes ja mida mu galeriis toimetab, siis tean, mida räägin. Eelmisel versioonil oli allääres kirjas: ‘Ole hea, ära kasuta neid pilte, ilma minu loata’. Ainsad, kes kysisid olid mu väga head sõbrad. Samas kopiti sealt pilte ikka päris suurel hulgal ja pidevalt. Noh, tylikas on ju jääda vastust ootama ja tobe on ka kysida, sest äkki ma tahan või midagi? Et mis see siis ära pole – klõpsti parema klahviga ja ongi soovitud pilt salvestatud enda arvutisse ja sealt edasi viib tee juba kuhu tahes, sest pilt enda arvutis on ju justkui arvutiomaniku enda oma?
Samas on ikkagi nii meeldiv, kui keegi on kenasti kysima tulnud. Uuel versioonil seda kirja pole, milleks? Just täpselt, kui ma olen asjad juba avalikult yles riputanud, siis olen ma selles osas arvestanud oma kaitsetusega ja leppinud võimetusega kõike kontrollida. Seega see, mida jagada suudan ja saan, seda ma ka jagan. Ma loodan inimeste aususele ja austusele, heale tavale. Tehke asju endamoodi, siis on maailm palju mitmekesisem ja kirevam! 🙂
Ja mina ajan ikka päris oma joont. Viimane joon on alles triikrauakuum – pisikese eestlase kotike 🙂
Vabandan, kui nyyd liiga palju trykimusta asjatult raiskasin. Aga sain vist enamvähem öeldud, mis öelda oli.
Jõudu teile ja tohutult palju loomisrõõmu ja nakatavaid inspiratsiooniallikaid. Kirjutamiseni! 🙂
17 thoughts on “1 igavesti pikk jutt ja kotike ka”
Olen sinuga täiesti samal meelel !
pikk ja väga mõtlema panev jutt, olen ka samamoodi tundnud, sest mina lõin konnad ka oma stiiliga millest sai loodud päris suur seerja….samas mitu aastat järjest tellitud ühe ürituse logod jne…kõik see paneb vahel ennast mõtlema, et kas see ei satu mitte kunagi kurjade käte kasutusse…. samas kui hakata rangelt mõtlema, siis peaksime mee pärlitega tegeljad siin natuke mõtlema, sest meie ole suurimad ideede otsijad netist ja titi paljud asjad on kuskilt ideena maha tehtud….nõiaring millest välja ei saa ja juttu jätgub viimse päevani arutamiseks….
kott on kena ja arvan ka, et oskan ise piisavalt hästi oma pojale midagi omanäolist joonistada ja sinu poole lihtsalt vaadata kui suurepäraste ideede andjale….edu tegemistes ja sa oled palju mind juba aidanud 😀
värviraamatuks on sinu pildid ideaalsed!
mina raudselt ostaksin, ka siis kui lapsed ehk enam värviraamatust ei hooligi. ilusad selged piirjooned ja rõõmu täis pildid. Jõudu!
Tahaks kohe veel midagi lisada, aga kõik on ära öeldud.
Sinu pildid on võrratud, just oma lihtsuses ja selguses, arusaadavad kõigile ja koheselt ka südamesse pugevad. Ja tänu sellele lihtsusele on seda kerge jäljendada (ma tean, mis ma räägin). Kui aga oma käega sama joone paberile vead, siis mõni vist hakkabki kohe mõtlema, et jeee näe ise tegin ja lõppeks suudabki oma mõttemaailma sinnamaani viia, et arvab, et tema ongi autor. Minu meelest tuleb siinkohal küll selge piir tõmmata, kas ma koon mingi eseme, mis nagunii sarnaneb mõnele, mis on maailmas juba varem kootud või hoopis joonistan pildi, mis on siiski autoritöö ja mille kopeerimine ilma loata on täiesti lubamatu. Nii et mina olen Sinuga täiesti nõus, joonistagu igaüks ise oma kõveraid ja kes joonistada ei oska, küsigu teistelt.
Ja ärge näppige minu Pisihaljda pilte niisama, olge viisakad! 🙂
Olen tähendanud, et kui asi on “küps”, siis tuleb selle peale mitu teineteisest sõltumatut inimest. Näiteid saab tuua teadusest. Juba varem on foorumis olnud juttu jäljendamisest- järgi tegemisest, piir lubatavuse ja mitte lubatavuse vahel on inimeses endas. Kahjuks on Eestis esamtähtis raha ja kõik üle jäänud tulevad pärast seda. Minu looming on jälle nii mannetu, et keegi seda endale soetada ei tahagi- lepin paratamatusega.
Tead, pilte saab panna üles ka nii, et suvaline tüüp neid alla laadida ja endale kopida ei saa. Küll mõni patsiga poiss oskab öelda, kuidas. Ise olen näinud sellist varianti näiteks villihelmi lehel, kus ehete näidispilte endale arvutisse tõmmata ei saagi.
Armas kott!
Kas kotitoorikud ostad või õmbled ise?
Lugesin su juttu ja tuli meelde, kuidas ma lapsepõlves ise ka aknaklaasi vastus omale pilte värvimiseks joonistasin. Ja enda meelest jube ilusad olid!
Kail, kotitoorikuid ostan Vunderist või kui seal on otsas, siis Hobipoest (Hobipoe hind on lihtsalt kahekordne). Olen proovinud ka Prisma omadele joonistada, aga nende materjal on mingi imeliku ainega töödeldud ja triikimist nii kuuma temperatuuriga ei kannata, kui mul värvi kinnitamiseks vaja on.
Mari Marike, see on ka tõesti võimalik! Samas print screeniga saab ikkagi pilti teha ja nii saab pildi endale ikkagi arvutisse. Samas võiks ju yle piltide suurelt kirjutada, et minu oma, ära käpi. Või teha pildid imeväikseks ja kolehalva kvaliteediga, aga mida seegi päästaks. Võimalusi on nii palju erinevaid, et enda asjade kaitsmisega tegeldes ei jõuaks ma enam asja endaga tegeledagi 🙂
ma ei ole sattunud lehele kust ei saaks ühtki pilti oma arvutisse kopeerida. villihelmi lehelt saan samuti kui vaja. kus pilt on seda ka saab 🙂 Ehk on asi mac’i arvutis? ei tea.
Kokkuvõttes ma arvan, et kui netti oma töid üles panna, tuleb arvestada ka n.ö näppamistega 🙂
Pisihaldja töid ma imetlen, väga ilusad ja omapärased 🙂 Jaksu sulle!
No oli kohe pikk ja sisuga jutt. Hää lugedagi.
Õigust räägid, Pisihaldjas!
Aga see enda kaitsmine võib tõesti lõpuks hulluks kätte ära minna.
Need, kes käsitööst tiba teavad ja ka netiavarustes ringi luusivad (neid polegi nii vähe ), teavad selliste kunstnike töid ikka. Ja kes kopeerida taha ning seda teeb, küsimata autorilt… Usu, see on pigem rahamekiga seotud. Kuigi võiks olla raasuke julgust ja tüki rohkem austust autori vastu!
Pea püsti! Ja edu!
Kallis Pisihaldjas, mina ka Sinuga üsna
ühte meelt.
Aga vist on mistahes käsitööloomingu autorluse ainus kaitsmisviis patenteerimine.Seni kuni enda väljamõeldud originaallooming on patendiga kaitsmata, võib kes tahes toota ja müüa seda hulgi ja pealegi ise toote patenteerida.
Seda, mis on ja mis ei ole patenteeritav,oskab öelda Patendiamet.
Ise võin ju arvata, et olen originaalse
asja väljamõelnud, kuid tegelikult ei pruugi see üldse patenteeritav ollagi.
Niisiis sea sammud Patendiametisse!
Väga hea ja sisukas jutt, olen täitsa nõus, värviraamatu idee Sinu joonistustega oleks suurepärane, kuna töötan käitumisraskustega laste koolis, siis tean et lastele lähevad peale lihtsad ja lõbusda pildikesed. Kui on värviraamat välja tulemas olen kohe huvitatud sellest 🙂 jõudu uute ideede genereerimisel 🙂 Parimat!
ahja, värviraamatu ostaks kindlasti. Ja polegi kindel, kas lapsele(lastele) kunagi raatsiks anda. Või peab lihtsalt topelt ostma 😛
mulle su pildid väga meeldivad, need on lihtsad ja lapsesõbralikud ning teevad tuju alati heaks. kui peaksid kunagi nt värviraamatu välja andma, siis olen kindel ostja.
muide, oled sa kunagi siili joonistada proovinud, kuna on tegemist mu oma lemmikloomaga, siis otsin seda tavaliselt igalt lehelt:), sinu töid vaadates alati mõtlen, et kuidas see tegelane sinu nägemuses võiks välja näha. ja ei küsi ma seda mitte selleks, et seda kunagi pahatahtlikult enda tarbeks ära kasutada.
Pani mindki see kirjutis mõtlema, et ega ma kellegile mitte tahtlikult, kuritahtlikult liiga pole teinud. Tean, et kellegi blogis kunagi oli küll kiri, et ilma loata ei või tema materjale ja fotosid kasutada, aga kes see oli? Siis ma seda ka ei teinud, kuna austasin teise soovi. Viimasel ajal ei ole sellist kirja kusagil juures näinud, ehk lihtsalt pole tähele pannud, pole ju enam aega kõiki otsast otsani läbi lugeda, kuna neid blogisi on tõesti palju ja sealt on ka palju huvitavat lugeda ja vaadata. Olen paljudest omale mõtteteri salvestanud ja kuhu on joonised juurde pandud, neisse olen lausa suhtunud nii, et see ongi selleks pandud, et soovijad saaks ka omale. Selle tegevusega pole ma küll soovinud teenida (pole ka seda teinud), ega kellelegi halba, minu poolt oleks see vaid kiitus ja tunnustus tegijale.
Torkas pähe selline mõte, et isetegijas, seal, kust saab blogidesse, võiks olla veel üks lahter, kus oleks kohe märge, kelle omast võib kopida ja kelle omast mitte, mõni võibolla lubab, kui temalt on otse küsitud, siis oleks alati silma ees ja ei peaks kusagilt otsima. Peaks kinni nendest reeglitest, kuna mulle ka ei meeldiks, kui näiteks keegi tuleks minu trepikotta ja viskaks sodi maha, kuigi meil on kombeks seda mitte teha, kuigi avalik koht.
Väga hea jutt, mida lugeda ja mõtiskleda. Eks see teiste tööde vaatamine on nagu omamoodi ideede otsing, kuid iseasi on kellegi töö lubamatu kasutamine.
Vahel on jah nii, et kui leiad enda arvates suurepärase idee, siis selgub, et jalgratas on juba leiutatud.
Kott on väga kaunis ning mulle, lapsemeelsele muinasjutu sõbrale, meeldivad väga sinu tööd.
Ma ei tea kas olen veidi imelik, agama just mõtlesin ükskord kui tahtsin oma tuttavale sinu töid näidata, et oh kui hea kui oleks salvestatud, siis annaks ettekujutuse, mida võimalik tellida. Tol ajal polnud veel seda kodukat ka ja Su nimi polnud meeles ja ei leidnud blogi ka selletõttu ja jäigi näitamata kahjuks. Just need nn. preemiakastid huvitasid ja pluusid.