Vihmaussiarmastus ja putukaehted

Ma tunnen üht pisikest tüdrukut. Tal oli eile sünnipäev. Ta sai juba viieseks. Ema pani talle sündides ilusa, aga kavala nime – Ingel Brit. Enamasti on ta vaikne armas hele ingel. Nohistab omaette mängida, joonistada ja puslesid kokku pannes on ta hämmastavalt osavalt. Aga et maailmas on kõik ikka tasakaalus, siis noh jah, oskab ta olla ka krutskeid täis põrguline vahel. Ta oskab endal juukseid lõigata juba väga varasest east tubli regulaarsusega ja seintele lae alla joonistada ja igasugu muid pättusi teha. Vahel üksi. Vahel koos vennaga. Aga positiivse nurga pealt vaadates on see jamade jada ju tegelikult vaid puhas loovus. Lihtsalt selle suunamine on parajalt kaelamurdev tegevus neile, kes vastutama peavad. Tema emal peavad olema väääääga venivad närvid 🙂

Mis ta arvate, mis võiks ühele sellisele pisikesele tüdrukule hirmsasti meeldida? Te ei arva eluilmas ära.

Just, VIHMAUSSID! Tervitused siinkohal ka Mullile ja loo kirjutamisele lisab nalja veel ka see, et just hetkel näidatakse ETV pealt loodussaadet. Just oli juttu troopilistest hiidvihmaussidest. Ma mäletan oma lapsepõlvest seda, kuidas vihmikuid oli lahe jälgida ja loigust päästa. Ja maha matta, kui nad täitsa sodiks olid sõidetud suurte autode poolt kuskil lombiookeani sügavustes. Aga sedavõrd, et ma neid endale koju oleksin tahtnud viia… Kord juhtus, et Brit, temast veidi vanem vend ja nende ema ootasid bussi. Britul oli seljas uus imearmas mantel. Kõik suured inimesed heldisid pisikest nukukest nähes. Aga mida tegi nukuke? Tema leidis bussipeatusest vihmaussi. Ja tahtis teda kaasa võtta. Ema õuduseks ja venna naljaks. Vennas soovitas, et pane taskusse. Brit tahtiski oma suurt lemmikut taskusse pista ja koju kaasa viia, aga ohh häda. Taskut polnud. Ja Britu nuttis. Vihmaussipisaraid. Mitut seesugust tüdrukut teie tunnete? Mina tunnen vaid Ingel Brittu.

Tema sünnipäeva lähenedes lendas mul peast läbi igasugu mõtteid. Vihmaussisallist ja vihmaussikäevõrust vihmaussi pildiga koti ja särgini. Veel mitmete muude ideedeni, mida avaldada veel ei saa. Vihmaussiga plaastrid vajavad teostamist, aga esilagu piisab kui plaastrile kleeps peale kleepida. Aga vihmaussikleepsud on Britul juba olemas ja neid saab alati minu käest juurde ka. Aga kokkuleppel vanema põlvkonnaga sai Brit oma uksele või voodile pisikeses puidust sildi. Ikka temast endast:

Aga see vihmaussiarmastus on tema puhul nii veetlev. Ja ämblikuarmastus ka. Seega istusin maha ja lasin kääridel ja nõelal-niidil veidi tööd teha. Kollasel niidil. Sest juba pikemat aega kasutan ma ainult kollast niiti. Algselt oli asi selles, et mul oli kodus vaid kollane niit. Aga ühest hetkest alates tekkis tunne, et nüüd nii ongi ja sestpeale ongi kõik teadlikult kollase niidiga. Nagu oleks igas õmmeldud asjas mõni kiirejupp päikest. Britu kingitus sai pehme ja kerge, valgest fliisist. Kangale triigitud putukad peal – väikeloomade (sest mis muud need putukad ja mutukad on?!) sõbra jõuluehted. No tegelikult sobivad need üsnagi aastaläbi kasutada. Ja ka endale või millelel tahes külge riputada. Umbes nagu helkurit või niisama märki näiteks. Või suurest armastusest saab rinda kinnitada ka näiteks putukasõbra ordeneid? Või pisukese toimetamise järel saab neid muidugi ka ilma paelata, lihtsalt aplikatsioonina kasutada. Kui kõrvalseisjate närv ja maitsemeel vastu vaid peab 😉

Kes ütles, et ühed rõõmsad mutuk-putukad peavad nääripeost ilma jääma suure külma ja koheva lume tulles? Ei, sel korral nad pidu lihtsalt maha ei maga, sest Britu armastab neid. Ja nemad Britut ka. Seega on tal nüüd päris omad putukad. Sobivad suurepäraselt kohe varsti ka kuusele riputamiseks. Või jopeluku külge. Kui taskut pole. Pehmelt ja armsalt. Nii, et ka kõige pirtsumad tädid ei saaks väga pahandada asja olemuse üle:

Komplektis on koos loomulikult vihmik ja ämblik, ikka pea alaspidi, sest nii on lahe niidi otsas kõõluda. Siis lasin Britu emal veel kaks lisaks valida – tulid rohutirts ja siis lepatriinu. Lepatriinu on vist küll kõigi laste, eriti tüdrukute lemmik. Need on siis Britu päris oma jõulu- või näärirõõmuputukatega kuuseehted sel aastal.

Tegelikult veel enne, kui ma karukalendri joonistasin, olid mul juba needsamad putukad arvutis ootamas päris oma kalendrit. Vihmik sai sinna suuresti just tänu Britule sisse joonistatud. Aga kui karud suure hooga valmis said ja reaalne hinnamaailm mu tuju ära võttis, siis jäid putukad ootama paremaid päevi või veel paremaid ideid. Siis neist saidki kleepsud ja kilekanga-putukad.

Aga mina olin iseendast ja oma mõttest sedavõrd vaimustunud, et eile peolt naastes istusin taas maha ja tegin endale ka mõned samasugused rippuvad putukad. Ei saanud enne pidama kui olid olemas kõik. Kõik peale konna ja teo. Sest esimene on kuidagi väga teine ooper ja teise praakisin ma kleepsulehti sättides välja, et ruumi rohkem oleks. Seega mul lihtsalt pole seda veel kangal. See viga tuleb peagi parandada. Tigu peab ka peole tulema. Sest teod meeldivad mulle. Ja mu poistele ka 🙂

Aga siin siis meie putukad. Esimene sats isetehtud rõõmuputuka nääriehteid iseendale:

Näärieelne peaproov ka igihaljama taime otsas:

Toas pilte vaadates avastasin, et mesimumm on pildilt puudu (vihmikut mul endal pole, sest need kaks pilti kangal, mis mul olemas olid, on juba realiseeritud). Aga mummi otsides leidsin riilulit ka pooliku taldriku. Putukmutukataldriku. Pealkirjaga “Jäta pudi putukale!” 🙂

Aga putukakleepsudest sai õhtu lõpuks Brit endale käevõru. Ise tegi. Pildid tulid kahjuks suures sahmimises aga nii udused, et kriitikat ei kannata. Aga see mõte tasub uuesti proovimist. Sest see oli tõesti jubelahe! Vot siis. Seesugune vahva tirts on tüdruk nimega Ingel Brit, kellele meeldivad kõige rohkem vihmaussid. 🙂