Kodused muutumismängud

Sain kunagi ammu synnipäevaks kunstipoe kinkekaardi. No kuna ma töövahendid ettevõttele ostan nagunii samast kauplusest, siis arvasin, et synnipäevakingiks võiks midagi vahvat olla, mis otseselt tööga seotud pole. Kaua ei olnud vaja mõtelda, sest tegelikult oli mul see plaan juba ammu – kehavärvid! 😉

Nagu arvata võis, siis yhe nelja-aastase silmad läksid suureks kui kohvitassid kui ma värvikarp näpu vahel autosse istusin. Ja kohvitassidest said praetaldrikud, kui ta karbi avas ja näidiste raamatut vaatas… Tal oli kohe ja kõike endale näkku vaja saada. Aga kuna mul oli pisut tegemist, siis palusin tal veidi oodata. Ta ei kannatanud ja kisukus paki lahti ja sonkis värve siis ise. Ikka korralikult, sel määral, et ma teatasin, et täna ei joonista ma midagi. Karp sai kapiotsa pargitud ja seal ta mõne päeva tukkus. Aga poisil on hea mälu. Ja kui meie koostöö stiilis ‘kui sa tasa oled ja lased vennal rahus magama jääda ja siis põrandalt mänguasjad ära koristad, sokid jalga paned, vaat siis ma võtan karbi ylevalt alla ja me teeme sulle just sellise näo nagu sa ise soovid’. Asi toimis. Ja nii syndis minu esimene näomaaling. Järeldus oli see, et svammid tuleb paremad hankida kui need, mis kaasas on ja pintslid võtan järgmisel korral oma töövahendite seast.

Aga minu pisike tiigripoiss oli maruõnnelik. Nii elevil, et ei mallanud oodata, et värv täielikult kuivaks ja hakkas ringi tuiskama. Nii sai ta vuntsi sassi juba enne esimest pildiklõpsu ja seepeale venis mokk ka kohe pikaks, sest see on ju ometi maailma lõpp kui on pidanud 5 minutit kannatlikult peaagu paigal pysima ja on olnud plaan igavesti tiigriks kehastuda.

Aga kui ma talle lohutuseks mainisin, et homme saab ju uue näo teha, just sellise nagu ta ise soovib, siis venis värvine silmnägu märkimisväärsemalt moosisemaks:

Järgmisel päeval sai temast teadagi kes. Ta pole elus yhtegi selle tegelase koomiksit, filmi ega multikat näinud, aga kuna kõik kohad on yleujutatud antud kangelase kujutistest, siis noh… Olgu peale. Svamme ei jõudnud veel välja vahetada, seetõttu jäi punane taust veidi liiga hele. Pintsliga ei tahtnud ma lapse nägu yleni kokku ka võõbata. Et siis minu pisike õnnelik, ämblikekartlik kusjuures, kaasaja laps:

Täna õnnestus mul kuidagi kõrvale viilida 😉 Kuigi ideid sellest, kes temast järgmiseks saab, kuulen ma pidevalt. Olgu siinkohal mainitud, et kevadest sygava suveni oli tema lemmikrõivaesemeks konnakostyym. Tunnistan, ma olin tema rohelise konnavälimusega sedavõrd harjunud, et kauplusekylastamine koos rõõmsa libakahepaiksega ei olnud mu jaoks enam mingi syndmus. Jah, rahvas vahtis. Mõni pidas vajalikuks ka mainida, et kas ma ikka tean, et ma olen poodi tulnud koos konnaga ja kui ma siis naeratades väitsin, et olen sellest täiesti teadlik, siis kasvas hämming veelgi. No et kuidas nii ikka saab. No saab. Jummala sydamerahuga saab, uskuge mind 😉

Aga aastatagune pilt annab kinnitust, et mul on ka pikk trenn juba läbitud. Aastaid tagasi oli ta laulatatud oma mesimummikostüümiga:

Kostyymike sai talle kunagi yhe tähtsa piduliku ja peo jaoks tehtud. Ta oli ainus alaealine seal. Ja ikka selleks, et ikka lõbusam oleks. No mulle tundus sygavalt jabur 1,5-aastast ylikonda ryytada. Aga triibukostyym on sestpeale suur lemmik olnud. Minu põlvikud vaid täiustasid komplekti. Nyyd on mummikas paras juba ka pisemale 😉

Aga pisemale on paras ka minu enda päkapikukas. Kampsun, mille mu kalli kadunud vanatädi vanim tytar mulle kudus enam kui 30 aasta eest. Kuskil on kindlasti alles pildid ka minust, kus ma seda õndsalt kannan. Pisem tõeliselt kaifib selle kandmist ja no mis seal salata, on ikka nunnu ka. Eriti see teravate hammastega kurikavala naeratuse grimass 😀

Vot sellised igapäevased muutumismängud käivad meie majas. Ideid jagub endiselt 🙂