“Laheeee, mutid, jubee vinnnnge hooog!”

“Laheeee, mutid, jubee vinnnnge hooog! Jeeeee!” karjub vedrukiigel kaaluta lendlev 6-aastane mullaste põskedega Robi oma kahele esihambutule kaaslannale. Kõik kolm istuvad neoonkollased lasteaiavestid seljas nagu linnupojad rivis minu vastas suurel vedrukiigel ja on vaimustusest peaaegu hingetud. Vaid hetk enne seda kirtsutasid nad häbenemata nina, et nähh, jälle mingi titt tuleb (no lisaks kiikedele tõmbab minu pärdikut ka suuremate laste poole). Ja kui ma siis kavalalt kysisin, et kas nemad ise on ka kunagi pisikesed olnud, tuli kiirelt vastuseks, et nemad on juba suured, st see, mis läinud, on läinud. Sealhulgas ka hambad, järelikult vanadusest – ikkagi puruvanad mutid ju 😀

No ja kui nad siis said aru, et lisaks titele kavatsen ka mina oma taguotsa sinna kiigele istutada (mis kindlapeale kaalub rohkem kui kõik neli last sellel kiigel kokku), siis näod leebusid ja kui oleks olnud turvarihmad, siis oleks vast needki peale pandud, sest no sellised ameerikamägede-näod olid neil peas lihtsalt. Andsin siis endast parima. Hyppasin ja vedrutasin nagu jaksasin ja lapsed olid kõik rahul. Kui minu oma ära tydines, siis tõusin pysti ja avastasin seljatagant veel terve trobikonna kollasevestilisi kiigelekippujaid – no teate kyll, kus on järjekord, sinna moodustub kohe veel pikem järjekord 😀

Aaa, ja muide, tänu sellele pisikesel mudase näoga Robile ei saanud teoks minu yks suurimatest õudusunenägudest – suure karglemise käigus oli taskust välja libisenud mu tilluke telefon (et need ka enam ei või korralikud telliskivid olla, mille puudumist igal juhul märgata saaks :D) No ja kui me end juba minema asutasime, siis hyyatas toosama Robi mulle kenasti: ‘Tädi, su telefon kukkus liiva sisse!’ kusjuures mina polnudki MUTT 😀
Ohh, lapsed on nii toredad 😀

Ja viimasel ajal meie pere suurim isetegija mu pisike pojake. Päevad läbi käib remont (sai teine kingutuseks mängutööriistad, sealhulgas põriseva tikksae, noh, nagu päris). Ja siin ta mul nyyd seisab – myts pealael (mitte peas), jalas minu roosad kingad (vales jalas loomulikult) ja yhes käes tikksaag, teises mutrivõti ja nõuab häälekalt ‘Remonttti, remontti, põrr põrr, siigasaaga, emme, tuleee!’ 😀 Ega ma hetkel rohkem kirjutada ei saagi teile, sest vaja on minna remonti tegema. Muuhulgas pistis ta eile mu liivapaberi nahka. Pärast seda, kui oli ära söönud pool pakki rasvakriite (esimese sain veel suust kätte, sest see ei maitsenud, aga teised läks nosis vaikselt laua all purugi jätmata lihtsalt ära). Täna pistis ta hommikusöögiks nahka penoplastist muna (tykk jäigi kaduma) ja just hetk tagasi sain suust kätte pool läbinäritud kummipalli, teine pool oli veel peos. Ja söögiisu on tal suht nullilähedane. Ma mõtlesin, et see mittesöödavate asjade suhutoppimine võiks ju juba ometi läbi olla, sest vanust on juba 2? Ei tea kyll, mis tema kõhust kõik välja võiks veel tulla? 😀

Olgu, varsti olen asjalik ka. Hetkel lähen remonti tegema, st vaatama, kuidas tehakse, publikut on ju vaja 😀