Kevad on käes. Päike paistab näkku ja mu pärdikud (minu poiss ja tema pisike sõber + meie naksikas kutsu, kes annab ka täiesti yhe paraja ahvi mõõdu välja) on kuidagi liiga aktiivsed siin. Et neid pisut lõbustada ja pisutki paigal tegevuses hoida, andsin neile yle jupi aja kätte värvipliiatsid (eelmised topiti lukuakudesse ja murti seejärel sajaks tykiks või anti koerale närida – lõhnavad ju hästi. Noh, sel korral jõudsid nad enne lukuryystamist siiski ka paar kriipsu teha pliiatsitega. Kyll mitte paberitele, mis neil nina ees olid vaid igale poole mujale. Ega ma ise pole muidugi suurem asi eeskuju ka. Kuidas sa teed lapsele selgeks, et ainult emme toihib toolilt lakki ja värvi maha nyhkida ja kraapida ja kõikmõeldavatesse kohtadesse joonistada.
Seega olen nyyd plaani võtnud selle, et kui ise midagi teen, pean suutma lapsele ka mingi samaväärse tegevuse leiutada. Reeglina teen ma kõiki omi asju aint siis, kui ta magab, sest laps on ikkagi tähtsam kui missignes muud asjad ja tegemised siin ilmas. Aga päevade pikendes jääb tööaega aina vähemaks ja samas laps ju kasvab ka. Kui ta leidis tee siia värvipurkide ja lihvimistolmu vahele syndida, siis saagu sellest juba täiega osa. Kõik paneme tööle! 😉
Mulle meeldib igasugu koli koguda. No teiste silmis siis koli. Minu enda jaoks on need väga tähtsad asjad, millest kunagi midagi vahvat kindlasti teha saab. Nii me siis oleme kolinud paljupalju kordi kogu minu tähtsa kaasavaraga, millest suure osa moodustavad muuhulgas ka tavalised kodumaised kivid. Aga väga ilusad kivid. Poisid on nendega siin kõvasti mängida saanud (kuidagi huvitavamad näivad need olevat kui pallid ja muu poest toodud mängukraam). Yhesõnaga kui ma neid kive siin elamises olin nyyd kuu või pisut enam passinud, siis vaatas yks mulle kuidagi eriti selgelt silma ja sosistas häbelikult: “Tahan olla lepatriinu!”
Kuidas ma sain siis nii ilusat palvet mitte täita. Pealegi ei räägi kivid just väga sageli. Punane värv sai Triinule selga juba paari päeva eest. Teine kiht veel vahepeal otsa ka ja täna, sel ajal, kui yks poistest ryystas pliiatsitega lukke ja teine korraldas köögis lausuputust, värvisin ma Triinu kleidile ka täpid (värvideks ikka vanad head käsitöö-akryylid). Ja siis viisime kõik koos Triinu õue elama. Lepakatele meeldib õues rohkem kui toas. Pealegi on tal eriti tähtis elumissioon ka täita – tema, kui meie maja esimene kivitriinu peab end igalt poolt hoolega päikesel paitada ja pleegitada laskma. Noh, et mina teaksin siis edaspidi, mida ja kuidas teha, et Triinud ja kõik teised õueelukad (mitu kilo kivisid ootab ju oma uut elu) kaua noored pysiksid.
Ja Tannu tahtis peal pisukest kevadõhu nuusutamist Triinu siiski tuppa tagasi tuua. Tykk tegu oli, et talle selgeks teha, et Triinu pesa on rõdul ja me saame teda igal ajal sinna vaatama minna. Hmm, äkki pelgab, et Triinu lendab minema? No kyll ta harjub siis peagi, et meie lepakas ei lähe kohe kindlasti kuskile. Ta on nii suur ja tugev, et isegi tuul ei tee talle liiga. Ja päikese käes läheb ta nii mõnusalt soojaks 🙂
No ja rõdul pilte tehes avastasin, et pesust tulnud ja suvepuhkusele jäänud talverehvide velgedele sobib Triinu ka suurepäraselt. Lahe oleks ju Triinu-põrnikaga mööda suvist Eestimaad vurada 🙂
Tekkiski kohe kysimus, miks näeb linnapildi ainult mingeid siledaks ja läikivaks tuunitud matsholikke sõiduriistu? Mõni kelmikas lepakas vms elukas muudaks ju tänavapildi ka rõõmsamaks. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis ma juba tean, millise auto ma endale hangin. Ja veel paremini tean ma, milline see pisike nunnu autu välja hakkab nägema 😀
Jätkuvalt kaunist kevadet!
