Meie Vancu

Kahe nädala pärast saab meie Vancu 9aastaseks. Tee selle numbrini on olnud omajagu riukalik.

Oli see siis tema suur uudishimu või iseteadvus või lihtsalt talumatus olla kitsastes tingimustes minu kõhus, aga sündida otsustas ta juba kaks ja pool kuud enne õiget aega. Tõenäoliselt oli see lihstalt minu stressihormoonide kõrge tase. Igal juhul ei olnud see talle lihtne algus – nädala hingas masin tema eest, kaks kuud oli ta hapniksõltuv, kolm aastat sai pidevat kopse toetavat ravi, edasi läks tõusude ja mõõnadega veidi vabamalt. Juba mõnda aega on selge, et selle tee algus on andnud oma panuse tema olemisele ja kohanemisele siin maailmas.

Kes temaga kohtunud on, need teavad, et ta on selline omamoodi väike vibalik, kes poeb võimalusel minu selja taha või kampsuni sisse. Silma ta ei vaata, tere ei ütle ja kätt tervituseks ei paku. Teeb veidraid grimasse ja hääli ja võõrastega inimesejuttu ei aja. Kui sundida, siis vastupanu vaid kasvab. Kui ärritub, siis jookseb minema. Peitu. Usaldus on visa tekkima. Väga vähe on neid, kes temaga jutule saavad, sest inimesed lihtsalt ei oska temaga käituda.

Enamus peab teda lihtsalt kasvatamatuks või vähemalt veidrikuks. No veidrusi on tal kilomeetri jagu, aga tegelikult on need vaid omamoodi eripärad, mis inimestega suhtlemisel ei tohiks olla ületamatuks takistuseks. Või huvitab kedagi sõbra valikul see, kas tema supi sees on porgandi tükid nii- või naapidi lõigutud? Või see, et kellelegi meeldib üle kõige sinine värv? Ta on inimestega kokku puutudes ise olukorrast vähemalt sama segaduses, kui inimesed, kes temaga kokku puutuvad ja tema käitumist ei mõista. Hirm. Ebamugavus. Aga pisikene uudishimu ikka kusagil foonil ka.

Oma perega kodus, omas turvakeskkonnas, on ta julge, asjalik, jutukas ja tegus poiss. Üldsegi mitte klammerduv ja hirmunud oravapoeg. On piisavalt hetki, kus ta on täiesti tavaline laps. Selline kange nagu männijuurikas, iseteadlik ja sihikindel, samas üliõrn, hooliv ja peenhäälestatult tähelepanelik. Mul on õnnestunud teda pildile püüda nii vaba, julge ja rõõmsana, et need, kes temaga esimest korda näost näkku kohtuvad, kohkuvad ära, sest see ei saa olla seesama laps!

***

Temas on mingi suur ja sügav nukrus. Ta on pigem vaatleja ja analüüsija. Sõnades on ta otsekohene, julge, terav ja tabav. Ma ikka naljatan vahel, et ta on nagu väike tusane terava keele ja vaheda mõistusega vanamees. See elutarkus, mis sealt vahel tilgub, on mõtlemapanev. Tema naljakate ütlemistega olen ma ka teid kostitanud. Andreas jälle arvab, et ta on nagu iseteadlik täismees, kes on lõksus lapse kehas ja just seepärast on psüühilise võimekuse ja füüsilise piiratuse tulemusel eemalt teda raske mõista. Ta on kange, praktiliselt pisarateta, ei vingu ega virise. Jätab mulje, et ei hooli ka. Aga tegelikult hoolib liiga palju. Ja pelgab. Kõike uut ja tundmatut. Kõike, millega/kellega tal on olnud halbu kogemusi. Emotsionaalne mälu on tal nii põhjatu, et ma ei tea, kuhu see tema sees ära mahub.

Tegudes on ta pigem ettevaatlik ja ebalev. Kuigi ta loeb hoolega kõiki juhendeid lennukist käekellani ja südame kaudsest massaažist Mäki mänguväljakuni ja mäletab neid detailselt, siis enne tegutsema asumist on tal vaja kindlalt teada end positsiooni olukorras – miks? millega? kuidas? Asi peab olema selge ja mõistuspärane, läbimõeldud ja selge struktuuriga. Üleliigne info koormab ja segab. Ta tunneb ja tajub asju mingite teiste nurkade all ja teiste reeglite järgi. Minu meelest on see mõnikord väga huvitav ja värskendav. Vahel on muidugi ka väsitav sama rutiini tuhat korda läbi teha, aga temaga koos on kasvanud minu kannatus ja mõistmine. Pean tunnistama, et kodune treening Vancuga oli mulle lastehaigla-töös erivajadustega lastega kontakti loomisel suureks abiks. Sa lihtsalt tead, kuidas ja millal minna läbi seina ja millal jätta ruumi, et tagasi tulla. Ikka nii, et kokkuvõttes lapsel turvalisem ja parem oleks. Sest päris sageli on selle hirmtugeva müüri taga just see kõige hapram olend, kes ootabki vaid lootusetult seda, et keegi tuleks ja lihtsalt murraks sisse, oleks ja jääks. Heaga. Ilusasti. Aga julgelt. Usalduse võitmiseks pead sa end enne tõestama, aga siin kiirelt kihutavas maailmas pole meil selleks ei aega ega enamasti ka viitsimist.

Kurb on see, et tema toredast ja positiivsest poolest ei saa kodust väljas eriti mitte keegi osa. Siis on ta nagu äravahetatud. Ega ta seltskonda kipu, sest liiga palju on teda elu jooksul tõrjutud ja eemale tõugatud. Ta on see imelik, keda kas vaadatakse, kui normidesse mittemahutuvat või lihtsalt ignoreeritakse. Vanemad hoiavad oma lapsi sellisest võimalusel eemale. Ta tajub seda nii teravalt, et kui vähegi saab, siis väldib iga võimalikku tundmatut inimkontakti. Kasvades üha enam.

LASTEAIA-AJASTU

Päris pisikesena oli ta tore pisike putukas. Selline naerusuine ja tegutsemas. Uuris huviga ümbritsevat ja inimesi. Usaldas ja seltsis suurte inimestega kergelt. Lapsi pelgas ta juba pisikesena. Ma oleksin temaga koolini kodus olnud ja käinud ringi, seltsinud inimestega, püüdnud luua positiivseid kontakte teiste lastega ja avastanud maailma nii palju kui võimalik, aga kui ta 4aastaseks sai, olin sunnitud ta vastu enda ja tema tahtmist välisel survel lasteaeda saatma. See vintsutas ta korralikult läbi ja usaldus maailma vastu kadus musta auku. Enamuse ajast veetis ta lasteaias arusaamatutel põhjustel paha-lapse-toolil, nurgas või hiljem istus päevade kaupa ise kapi taga radika vastas peidus. Sealt tiriti teda siis vastavalt vajadusele kätt- või jalgapidi välja. Sunniti sööma või magama ja kuna ta seda enamasti ei teinud, siis ülejäänud aja istus ta taas karistuseks paha-lapse-toolil. Kui 5 minutit enne lõunapausi lõppu uinus, siis oli äratamisel pahur ja jälle istus keset rühma häbipostis. Järelemõtlemisest oli asi paraku valgusaastate kaugusel. Lastega positiivse kontakti loomine asemel harjusid teised temast eemale hoidma, sest kõik nad kartsid samastuda paha lapsega. Alguses puudus lasteaias koostöö või noh, mulle näidati pika sõrmega, et ta pole ühiskonnakõlbulik, sest ei tee asju kaasa nii nagu vaja. Pisutki mõistmist ja individuaalset lähenemist lasteaiast oodata, kuniks laps harjub, oli minust äärmiselt juhm. Hiljem puudus ka aiapoolne huvi ja viitsimine – las ta siis istub seal nurgas, ärme tee välja, siis segab vähem.

Ainus, mida ta ise lasteaiast mäletab on see, kuidas õpetaja ta juustele haiget tegi (nii tutistamise sõna, kui tegevus ise, ei olnud talle varasemast tuttavad) ja üleni helesinisele pildile “mida näed sina aknast” sundis õpetaja oma käega (Vancu käsi õpetaja haardes) rohelist mururiba alla serva maalima. Vanc seda rohelust ei näinud, tema nägi oma toolilt vaid sinist taevast. Tema meelest rikkus õpetaja enda antud ülesannet ja sellega ka tema pildi ning nii keeldus laps seda omaks pidamast. Ta oli siis neljane. Õpetaja pidas tema reaktsiooni aga äärmiselt kasvatamatuks – tema ju suunas ja aitas ja laps polnud rahul. Sellest peale see laps pintslit kätte ei võta. Ega joonistamine ja värvimine tema jaoks ennegi kerged ei olnud, sest käsi on randmest nõrk, kuid õpetaja lisas kõigele ka tõrksuse. Siiani arvasid kõik, et ju ta kangekaelselt lihtsalt ei viitsi. Jah, tal on probleem, kui on oht ennast määrida, aga ta oskab selle tasandamiseks ülihoolikalt puhtust hoida. Näiteks näpuvärvid on talle täiesti puudutamatud. Ta pole neid suutnud siiani kasutada mingi nipiga. Isegi mitte kummikindaga. Samas pintsli kasutamisega tal enne lasteaeda probleeme ei olnud, aga minu jutt traumast tundus hiljem lasteaias ja koolis rumala vabandusena. No nagu ma ajaviiteks mõtleksin vabandusi välja. Õnneks leidsime siin (5 aastat hiljem!) tee terapeudini, kes sügavamat tausta teadmata andis olukorrale hea selgituse. Mul oli õigus, asi oli kinni traumas. Nüüd saab asjaga teadlikult edasi tegeleda vähemalt.

Tal oli ja on siiani väga raske luua inimestega kontakti, iseäranis lastega. Pisemana ta laste vastu huvi ei tundnud. Mänguasjade vastu eriti ka mitte. Lasteaiast ta endale ühtegi sõpra ei leidnud. Ta nägi küll teisi sõbrustamas ja püüdis neile ka alguses läheneda, aga see ei õnnestunud tal. Ta ei osanud. Ja mina ei osanud teda eemalt aidata. Enamuse esimesest lasteaia-aastast veetis ta kusagil üksi, peidus või häbipostis. Teadmine sellest jõudis minuni pigem hilja kui koheselt.

Teiseks aastaks viisin ta teise lasteaeda. Eakohast rühma oodates pandi ta esialgu segarühma – mõned Vancu-vanused pisemad ja teised olid suuremad. Algus läks üsna sujuvalt. Vancu sibas juhtkambal sabas. Liidrid olid temast mõned aastad vanemad, kooliminejad. Paljud neist olid lapsed, kes uude loodud rühma saadeti kui teiste rühmade praaklapsed. See oli avalik teadmine, mida õpetajad ei varjanud. Rühmas leidis aset sündmusi, mis seal toimuda poleks tohtinud ja millest Vanc ka kaudselt osa sai. Näiteks oli ühel tüdrukul aias kaasas telefon, mille suuremad posisid pihta panid ja päeva jooksul seda, mis nende püksi peaks jääma, hulgaliselt pildile jäädvustasid. Nii tüdruk kui ema said sellest teada alles õhtul ja see oli väga ebameeldiv kogemus. Lasteaed ei reageerinud kuidagi. Üks teine tüdruk lasi rühmas ühel poisil kunstitunni ajal oma noku vildikatega lillaks värvida.  Avalikult. Lapsed nägid. Õpetaja alles siis, kui sellest palju nalja sai. Neil oli rühmas ka pisike pikkade juutsega poiss, keda regulaarselt grupiviisiline ahistati ja tõmmati tal pükse maha, et nokut vaadata. Et kas on ikka alles ja selgust saada, kas ta täna on tüdruk või poiss. Mina sain sellest teada, kui Vancu kodus mulle rääkima hakkas, et miks teised ütlevad et X on tüdruk, kui tal on noku. Rääkisin õpetajatele. Asjaga lubati tegeleda, aga pool aastat hiljem selgus vanemate koosolekul, et lapsevanemale polnud sellest keegi rääkinud. Õpetaja veel targutas kaasa, et tegelikult on kõik vanema süü, et poisslapsel on sedasi pikad juuksed… Juhataja oli õpetaja sõbranna. Müür oli ees.

Vancul ei tekkinud ka teisel aastal sõprussuhteid, aga ilmselgelt suhtles ta teiste lastega rohkem. Üht suuremat tüdrukut kippus ta jälitama ja emmeks kutsuma. Tüdruk mängis vahel kaasa, vahel mitte. Aga õpetajate arvates ei olnud see hea lähenemisviis. Aga koosmängmisele suunamine? Lapse sotsiaalse arengu toetamine õpetaja poolt? Rühma sisse mind kui ema ju ka ei lubatud ja ma tõsimeeli arvan, et KUI lapsed peavad vanema tahte vastaselt käima lasteaias, siis on õpetaja asi ka teadlikult lapsi sotsialiseerida.

Vancu viimasel lasteaia-aastal suuremaid lapsi enam polnud. Nii siis istuski ta päevad läbi üksinda vaikides peidus. Kui enne oli ta 5aastasena 7stega koos, siis viimasel aastal oli ta 6sena 3stega koos. Hakkas rääkima nagu tita, käituma nagu tita. Tema kooliks valmistumine ei tulnud neil seal kuidagi välja, sest ta oli ainus selles vanuses laps rühmas. Eakohast rühma ta ootas ja jäigi ootama. Kuna antud lasteaia juhataja pidas ülimuslikuks, et näidata vabariigi tasemel häid tulemusi, mitu last tema lasteaiast eliitkooli pääseb, siis oli minu mittelugev ja no sisuliselt koolitükkides koostööd üldse mitte tegev laps suur häbiplekk kogu asutusele.

Numbreid ja tähti tundis ta enne lasteaeda ja see, kas ta hakkab lugema 3selt, 5selt või 7selt, ei olnud minu jaoks üldse oluline. See polnud lasteaia eesmärk ega kohustus minu meelest kunagi. Hoopis see, et laps õpib teistega suhtlema, suhteid looma ja kollektiivis käituma, oli minu jaoks kõige olulisem ootus neile. See oli see kooliks ettevalmistus, mille ma neile usaldasin. Paraku toimis see kõik pigem vastupidiselt. Minu mõõt sai sellest kõigest täis. Tuli leida muud lahendused. Enne kooli jäi ta aastaks koduseks. Minu töö- ja koolipäevad veetis ta minu vanaemaga. Me püüdsime koduste jõududega tema olukorda kuidagi normaliseerida ja teda sotsialiseerida ning toetada nö ühiskonnakõlbulikuks saamist. Kodustes tingimustes muutuski olukord paremaks. Aga kodust väljas… Kui mina temaga väljas käisin, siis ta pigem istus tihedalt minu vastas või varjus peidus ja võis ka vabalt pool õhtut kusagil kardina sees ennast peita ja rullida ja passida, peaasi, et ta kedagi nägema ei peaks. Kontakti otsides piiksus ta iga natukese aja tagant või tegi muid hääli või nägusid seal. Ega ta ennast unustada ei lasknud, aga seltskonnaga liitumine oli samuti välistatud. Olukord vaid süvenes. Lapsi ta pelgas endisest veel enam. Ainus laps, kellega ta suhtles, oli tema enda vanem vend.

EELKOOLI-AJASTU

Eelkoolis käis ta Kullos ja waldorfkoolis. Kullos, sest seal oli tavakooliks ettevalmistav lähenemine ja ma püüdsin seeläbi talle tutvustada, kuidas käivad asjad tavalises koolis. Kuigi mul polnud kavatsust teda tavakooli saata, siis vähemalt aimdus sellest, oli minumeelest talle vajalik. Tal ei olnud lihtne, aga ta sai pikapeale hakkama, sest süsteem ja plaan olid selged ja paigas ning see sobib talle juba loomu poolest. Sealt eelkoolist ma laste sotsialiseerumist ei tihanud oodata, sest nende põhirõhk oli rohkem tunnis paigalistumisel ja kaasatöötamisel. Mu sõbranna poeg käis temaga samas rühmas. Too poiss oli esimene, kes õpetaja sundimiseta temaga vahel ise paari võttis ja tundide järel koos mängis. Poiss ei teinud numbrit tema veidrustest ja astus ise julge sammu Vancu poole. Segadusest sai aja jooksul ootus ja rõõm taaskohtumiste üle ja ka Vancu veidrused taandusid. Palju sügavamaks polnud sel sõpruse algel antud meie kolimise tõttu paraku areneda, aga see oli Vancu jaoks üks suuuuur-suuuur samm edasi. See näitas, et ta on võimeline leidma sõpru 🙂

Mul oli kindel plaan Vancu waldorfkooli saata. Sellega, et Vanc tavakooli ei lähe, arvestasin ma juba ette. Olin vanema pojaga, täiesti tavalise lapsega, riigisüsteemis oma vitsad kätte saanud ja mul puudus igasugune soov sellega ka teist last traumeerida. Minu arvamust kinnitas ka waldorfkoolis kooliastuvaid lapsi läbi vaatama kutsutud antroposoofiline arst. Ta leidis läbivaatuse järel, et see on Vancule sobivaim lahendus. 3/4 melanhoolik ja 1/4 koleerik – oma olemuselt jääks ta tavakoolis hätta ka parima käitumise juures. Waldorfkool aga suudaks tema arengut toetada väga tõhusalt.

Ma usun täiesti siiralt waldorfpedagoogikasse. Sellesse, et seda Tallinna linnas aastal 2015 ja enne kvaliteetselt viljeleti, ma ei uskunud. Või noh, mis ei uskunud, ma teadsin (üksikud väga head õpetajad paraku tervet kooli ei päästa). Aga antud olukorras oli ka see liipava olemisega kool Vancule siiski parem kui riiklik süsteem ja see oli minu teadlik valik. Mu vanem poeg käis juba seal ja ma soovisin nii väga, et ka Vancul oleks võimalik seal koolis käia, usaldust õppida, iseendaks jääda ja saada lisaks kodule ka koolist kaasa väärtused ja suhtumised, millesse ma usun ja mida antud filosoofia endas kannab.

Seda soovisin ka, et mu pisike pere püsiks koos, et mu poistel oleks lisaks perele ka toetav kogukond lähedal ning ühine koolitee. Ma isegi ei kaalunud muid variante, sest mul oli parim võimalik olemas. Ma ju ei soovinud muud, kui et nad oleksid hoitud, hoolitud ja soovitud selleks, et ta saaks avaneda ja areneda turvaliselt. Minu südamerahu oli just selle koha peal.

Probleemid waldorfkooli eelkoolis ilmnesid aga sootuks ootamatust nurgast. Eelkooli rühmas oli hulk tüdrukuid ja olenevalt korrast üks-kaks poissi Vancule lisaks. Kuna esmane eesmärk on saada lapsed teineteisega harjuma, koos toimima ja koolist rõõmu tundma, siis oli neil iseolemiseks rohkem mahti kui tavalises eelkoolis, kus pidi vagalt pingis istuma. Kodus käis sõbrateema juttudest ikka läbi ja eks ta siis omal moel püüdis nagu oskas endale ka seal eelkoolis sõpra leida. Ta valis istekoha põrandaringis poiste lähedale ja paaril korral oli Vancu üritanud kedagi neist soovitud sõpradest ka kallistada. Seepeale kutsuti mind välja ja mulle peeti maha epistel teemal, kuidas mu lapse sättumus on kuidagi vale ja ma pean teda korrale kutsuma, sest posid poisse ei tohi kallistada. Ma saan aru, et küsimata teise katsumine ei ole ok ja selles saab last suunata, kuid orientatsiooniteema?

Kuigi talle endale seal meeldis, siis ta ei sobitunud sinna rühma, sest ta oli alati pinges oleva ja äärmiselt kammitsetud õpetaja jaoks ebamugav või ehk isegi ebameeldiv laps. Teise poolaasta alguses sain enne koolidesse registreerumise paanika algust koolist kirja, et eripedagoog, kes nende üht eelkoolitundi jälgis, leidis, et Vanc ei sobi waldorfkooli ja ta tuleb saata erikooli. Käitumise ja koolivalmiduse puudumise tõttu, oli toodud põhjenduseks.

KOOLIOTSIMISE AJASTU

Lihtsalt niisama, et ei sobi waldorfkooli? Südamerahu uduloss kukkus minu jaoks kokku. Kui palju sellel konkreetsel koolil ikka tegelikult on seost filosoofiaga, mida ta presenteerib? Lihtsalt ilus ja huvitav fassaad, millega mugavsustsoonis ideed müüa ja kõik? Selle kooli sisuline hingetühjus haigutas mulle korraga oma haput haisu näkku erinevatel põhjustel ja mu viimane usk ja lootus purunes miljoniks killuks. Nad olid algusest peale kursis, et see laps on sutsu teistmoodi ja vajab mõistmist, toetust ja suunamist, et reele saada. Mitte tõrjumist ja esiletõstmist, näpuga näitamist, vaid justnimelt sulandamist, tema tugevuste leidmist ja ühise hingamise toetamist nagu see waldorfkoolis ikka käib.

Samuti oli koolile juba teada psühhiaatri ja psühholoogi otsus – see oli nende jaoks mittemidagiütlev, probleemi polevat – lapsel on vaja lihtsalt toetust ja innustust, mitte erikooli. Aga et koolis nende arvates asi ongi nii lihtne, et nemad ise diagnoosivad ja määravad, kes kuhu ja kuidas? Eripedagoog on ühe vaatlustunni alusel jumal? See jäi mulle arusaamatuks. Lähen viin lapse erikooli selle paberiga ja ilma diagnoosita? Eripedagoogi mõttevälgatuse peale? Või peaksin ma nende meelest selle omal soovil saavutama, et lapsele erikoolis koht leitaks? Et lähen väljamõeldud diagnoosiga erakoolide uksi kraapima ja looda, et nad ta kuskile mahutavad? Lihtsameelsus või lihtsalt võõras mure… Mnjah.

Sellega, et ta tavakooli ei lähe, olin ma muidugi igati päri. See süsteem oleks selle lapse lihtsalt laiaks litsunud ja kõik. Aga kuhu siis? Waldorfkool ütles ära, nemad teda ei taha, nende jaoks on ta liiga teistmoodi. Või kuna uus õpetaja tuleb tõenäoliselt taaskord ilma igasuguse pedagoogilise hariduse ja õpetamise ja lastekogemuseta otse tänavalt või parimal juhul enda tutvusringkonnast, siis nad ei tea, kui võimekas see inimene saab olema, seega nad ei saa riskida ebamugavustega? Arusaadav. Ka sellest olin ma aastate jooksul aru saanud, et mittesobivale õpetajale ei piisa ka väga heast mentorist. Aga siiski tahtsin ma uskuda, et see kõik on parem, kui tavakool.

Uus tiir lastehaiglas ei toonud kaasa ei suunamist ega ka diagnoosi – jah, on ehk mingid jooned, aga siis? Äkki on lihtsalt Napoleon? Seda oli psühhiaater juba ka varem muiates ütelnud. Sel korral ma tema juurde enam ei pääsenudki, sest PROBLEEMI POLE, mida ma ometi neist tahan. Ma elasin nagu kahe täiesti erineva reaalsuse vahel, skisofreenilises situatsioonis, kus ühelt poolt oli kooli arvamus, et Vanc ei sobi mujale kui erikooli ja teiselt poolt olid need, kes asja hindavad ja otsustavad, arvamusel, et tal pole mingit probleemi ega takistust, et minna kuhu iganes tavakooli. Jah, tõesti, intellektiga tal tõesti probleemi ei ole. Haiglas nad arvasid, et küll Vanc kohaneb ja saab hakkama. On teisedki saanud. Kui ei saa, eks siis vaatab edasi. Aga minu, kui tema ema asi on seista oma lapse eest ja kui ma tean ja tunnen, et sellest tavakooli minemisest tuleb vaid üks suur traumalitakas, siis ei, aitäh, ma jätan selle etapi vahele kohe nüüd ja säästan oma last neist löökidest.

Kuna mul polnud mingitki lahendust ja kui juba waldorfkoolis arvati, et tal puudub koolivalmidus, siis uurisin haiglast, kas ma äkki saaks talle vähemalt koolipikenduse. Milleks? Mille alusel? Ta oli tol sügisel juba 8 saamas ja sel juhul läinuks ta kooli peaaegu 9selt. Ei-ei, tal on vaja kooli minna juba sel aastal. Aga kuhu? Kuidas? Mida saan ma teha? Kuhu suunas ma pean jooksma? Neile küsimustele ei saanudki ma ühtegi vastust. Suvi aga lähenes ja mul puudus lahendus asjale. Aa, õigus, Tartu Masingu kooli soovitati waldorfkoolist. See on väga hea kool, olen nõus, aga lihtsalt omal soovil sellise looga sinna õppima pääseda?! Ja nagu naksti kolin lihtsalt Tartusse?

See, et lapse sotsiaalne võimekus tema eripära ja/või traumeerituse tõttu kaht jalga lonkas, ei huvitanud sel hetkel mitte kedagi. Istud ikka nagu padakonn oma mure otsas ja vaatad ise, kuidas sa selles riigis saad seaduskuulekas olla. Sest kõigepealt on oluline, et laps saab haritud. Kõik muu tuleb vajadusel hiljem, kui selgub ebamugav tõde, et näe, laps polegi võimeline õppima, sest ta on seestpoolt katki ja varasemast on lahendamata probleemid ja õppimata oskused…

Kuna ma endiselt uskusin, et waldorfpedagoogiline lähenemine oleks talle parim, siis ei tahtnud ma sellest kaugele triivima minna. Kuulasin maad ka Keila ja Aruküla kooli osas. Keila on marutore kool, olin seal ise koolitamas käinud, aga neil ei olnud kribalatki ruumi. Aruküla langes ära meie jaoks võimatu logistika tõttu. Gaia kool oli alles värskelt alustanud ja ma pelgasin sinna isegi ligi astuda, sest seal oli inimeste tasandil liiga tugev side meie oma waldorfkooliga. Sel hetkel ma midagi muud leida ei osanud. Õhus oli küll veel mõne uue kooli loomine, ideed olid sümpaatsed, aga midagi konkreetset veel ei toiminud. Seega püüdsin Vancut omal käel kuidagi passitada ühte sobivasse era-erikooli.

***

Kaks proovipäeva. Vancule meeldis. Ta isegi pisut avanes seal. Nad tunnistasid, et jah, ta sobiks nende juurde oma olemisega küll – väikeklassid, kogemuste ja teadmistega õpetajad, individuaalne üks-ühele lähenemine oleks talle kindlasti abiks ja toeks. Aga neil olid omad muud põhjused – järjekord oli uksetaga pikk ja keerulisemad olukorrad vajasid kiiremaid lahendusi. Ja isegi, kui ta ka oleks sinna enda jaoks sobivasse kooli saanud, oleks pidanud tõde väänama  – mul tuli minna kellegi juurde, kes paneb talle koolipääsemiseks sobiva diagnoosi ehk siis valetaks, kui uskuda lastehaigla arvamust. Paberite peale pidi ilmuma võlusõnad: “agressiivne, ohtlik endale ja teistele”. Jah, me kõik teadsime, et no ei ole agressiivne see laps, aga võlusõnadeta poleks see Seesam sel hetkel avanenud. Ma vahel ikka olen endalt hiljem küsinud, et kas ma oleks pidanud võitlema rohkem diagnoosi nimel juba siis, et teda sinna kooli kuidagi saada. See võitlus eetika ja kaevu aetud härja vahel kestab mu sees edasi hoolimata sellest, et mul seda valikut kunagi teha ei tulnud. Samas…

Nagu ma nüüd olen aru saanud, siis saadi arvatavasti ka lastehaiglas Vancu probleemidest aru, aga riigi raha tuleb kasutada väga kokkuhoidlikult, sest seda on vähe ja kõigile, kellele õnnestub diagnoosi mitte panna, seda ka ei panda? Mitte, et mul oleks olnud vajadust oma last hirmsasti mingisse diagnoosikasti lahterdada, vaid see oli sel hetkel elulise tähtsusega küsimus tema tuleviku osas. Koolikohustusest üle ju ei sõida. Ma olin oma hariduslike erivajadustega lapsega täiesti üksinda ja lahendust mul polnud. Mittemingisugustki. Keegi ei tahtnud teda või ei saanud tahta. Ja aega paremate lahenduste leidmiseks… seda nappis. Käes oli juulikuu. Minus süvenes tunne, et me mõlemad oleme kogu Eesti haridussüsteemi jaoks pahad, praagid, kõlbmatud või poolikud – mina emana ja Vanc õpilasena. On seal siis enam vahet, kuidas ja mis hinnaga lahendus leitakse?

Meie pere hind oli Eestist ära kolimine. Me tulime vaid puhkama ja siia, Šveitsi, me ka jäime.

See, et mina oma tööle ja kutsumusele kriipsu peale tõmbasin oli selle kõige kõrval julm, aga marginaalne hind. Küll ma siis raban edasi, kui poisid kaela kandma hakkavad, lohutasin ma ennast. Oli mul siis muid valikuid? Kui me eelmise aasta juulis siia puhkama tulime, siis olin ma omadega täiesti augus. Tegelikult polnud ju kummalgi poisil kooli, sest selleks, et pisema mitte vastuvõtmist oleks lihtsam kogukonna ees õigustada, otsustati ka vanemast poisist vabaneda. Räägitagu mida tahes, et tasemete vahe pole suur, siis kebjaka tasemega waldorfkoolist poole põhikooli peal tavakooli tagasiminemine sama taseme klassi, poleks olnud võimalik mitte mingi valemiga. Isegi võimeka õpilase jaoks. Ka seda last oli juba piisavalt väntsutatud. Mu mõõt oli kuhjaga täis. Kuna ma sel ajahetkel vaatasin tulevikku nii avatult kui ma vähegi suutsin, siis kaalusin korraks tõesti kolimist ka Pärnusse-Viljandisse-Tartusse. Lootuses, et ehk on seal veel inimesi, kellel mõistus ja süda elavad kooskõlas. Aga seal oleksin ma olnud lastega päris üksinda, ilma igasuguse toeta. Siin, Eestist kaugel eemal, oli ja on Andreas meie kõrval.

Ja nii me siis eelmise aasta juuli teises pooles, puhkuse lõpuosas, kirjutasime siin kohalikku haridusosakonda ja uurisime, millised on võimalused. Vastus oli – elukohajärgne kool peab lapsed vastu võtma. Otsustasime proovida.

Tan oli suurem, luges ja kirjutas, tema saadeti integreeruma. Alguses käiski ta ainult integratsiooniklassis – sotsialiseerus, õppis keelt ja mängis teiste kohanejatega. Servast tegi ta seal natuke matemaatikat ja loodusõpetust ka, kuid põhirõhk oli lapse keele-, kultuuri- ja suhtlusoskuse arendamisel. Väga tänuväärne ja toimiv viis ümberasumise kogemusega lastele ja noortele. Jõuludeks ta pisut juba tönkas saksa keelt, hakkas ka tavakoolis oma eakaaslastega koos tundides käima. Kevadeks sai ta oma jutud kõik aetud ja koolikoormust tõsteti jõukohaselt. Nüüd on ta enamuse päevast tavakoolis ja käib vaid mõned üksikud tunnid integratsiooniklassis puhkamas ja nautimas. Ta on kenasti kohanenud ja saab oma elu ja tegemistega hakkama üha paremini.

Vanc, aga… Tema oli siia tulles kehvas vanuses. Vanuse poolest oleks ta pidanud minema teise klassi. Kuna ta sõnagi saksa keelt ei rääkinud, siis otsustati, et ta peab minema esimesse klassi. Ma küll pakkusin tungivalt, et üks asi on koolitükid, teine asi on sotsiaalne võimekus, et tal on selles ikka väga ja väga suured lüngad ning absoluutselt puudulikud positiivsed kogemused. Et äkki ikka saadaks ta esialgu veel aastaks lasteaeda, sest see on siin äärmiselt sümpaatse süsteemiga ja oleks talle kindlasti kohanemist toetavam kogemus olnud.

Või no saatku ta siis vähemalt vennaga koos integreeruma, pakkusin ma. See, kas ta oleks nüüd koolist veel ühe aasta kaotanud, polnud minu arvates enam mingi kaotus, sest ma ei näinud ka, et ta keelt tundmata saab teistega koos mõne kuuga lugema ja rääkima. See oleks lihtsalt olnud päris uus algus täiesti uues keskkonnas ning aidanud laduda nii olulist tugevamat vundamenti uuesti. Integratsiooniklassi jaoks oli ta liiga väike (aasta vanemana oleks ta sinna pääsenud).

Meile kinnitati, et nii väikesed lapsed ei vajav eraldi integreerumist, nemad saadetakse otse kooli, sest seal kohanevad nad keele ja kultuuriga kõige kiiremini ja alustavad nagunii ühiselt tähtede õppimisega. Ääremärkusena – Šveitsis lasteaias õppetööd ei toimu, kooliks ettevalmistus seisnebki sotsiaalsete oskuste harjutamises. Seega pidi ta minema kooli, otse esimesse klassi. Kes olin mina, et ma oma last paremini tundsin. Vaielda polnud kellegagi.

KOOLIAJASTU

Nii läks siis Vanc eelmise kooliaasta alguses, augusti keskel, esimesse klassi. Ta läks igal hommikul vapralt, tuli lõunaks koju, läks kooli tagasi ja tuli õhtul tagasi koju. Just nii käiakse siin koolis. Mul on enda lapsepõlvest selge, et küsimusele “kuidas koolis läks?” on olemas üks vastus ja olen seda küsimust enda laste puhul alati vältinud ning teemat teise nurga alt kombanud. Kodutöid palju ei olnud. Ega esimeses klassis polegi neid palju, aga tal polnud neidki. Nad ei tahtnud temas asjatult lisastressi tekitada, sest kohaneda oli niigi paljuga. Kui Tan alustas koolis tere-tänan-palun-mina olen-mulle meeldib ja sai seda harjutada, siis Vancul jäi see osa puhta puudu (tal oli see praktikas puudulik ka eesti keeles ju…). Koolitunnis pole selleks ometi aega, sest sibliv sipelgasülem on kooli tulnud juba muud õppima kui et see on seen ja see mesilane ja see on ema. Kodus oli tema õpetamine arenguteta. Ei saa võrrelda võrreldamatut ja samastada samastamatut. Kodu on kodu ja kool on kool. Meil ei ole kodus 20 last, isegi 3 pole. Aga protesti kooliskäimise vastu tal polnud. Ta oli kuulekas ja näis, et asi nagu sujuks.

Oktoobri alguses kutsuti meid kooli õpetaja ja direktoriga kohtuma. Selgus, et Vanc poeb pidevalt laua alla peitu või peidab end klassi lõpus diivanil teki alla. Ringi koos teistega ei tule. Ei räägi. No mitte üht saksakeelset sõna ei tule suust. Kui jõuga sunnitakse laua alt väljuma, istub oma toolil trotslikult ja vahib tühjusesse, keha üleni pinges. Vahel tegevat ta laua all ka mingeid arusaamatud loomahääli. Grimasse ka. No nagu ikka. Alguses võttis nooruke õpetaja seda isiklikult, et no mis mõttes mingi laps sedasi käitub ometi!? Rääkis, kuidas teised lapsed seda veidrat Mowglit vahivad ja eemale hoiavad temast. Narrivad ja kiusavad ka… No et äkki ma saan kodus talle rääkida, et nii ei sobi käituda…

Kui ma siis koosolekult koju läksin ja asjast temaga rääkisin, siis hakkas paisu tagant mida kõike tulema. Ta rääkis küll kõigest muust kui oma tunnetest, aga ta vähemalt rääkis narrimistest ja kiusamistest ja selle läbi saime pisitasa lähemale ka põhjus-seos-tagajärg teemale õiges võtmes. See oli murrang ja näis, et heas suunas. Meil oli edaspidi õpetajaga iganädalaselt kontakt ja asjad näisid paranevat. Laste omavahelised suhted leevenesid pisut ja vahel nähti teda suurel vahetunnil ka teistega kulli ja peitust mängimas. Õpetaja suhtumine aitas lapse paremale kohanemisele väga palju kaasa. Kuna oli selge, et ettearvamatud tegemised tekitavad temast suuremat segadust, siis vajadusel kaasasid nad ka mind.

Siis, kui olid koolist väljas käimised ja uisutunnid jäähallis, olin mina alati kusagil olemas. Ja terve sügise käisin ma temaga ka käsitöötundides kaasas, sest too õpetaja ei saanud temaga mitte kuidagi hakkama. Vanc lihtsalt istus ega teinud kaasa, sest võõras keeles antud juhistest ta aru ei saanud ja visuaalselt talle ette ei näidatud tööülesannet. Neis tundides ma lihtsalt istusin ta kõrval ja kui ta puntrasse jooksis, siis näitasin enda asja peal jälle ette, kuidas mina seda asja teen ja siis ta pusis uuesti. Teised kõrval pusisid ka ja salamisi hakkas Vanc ka ringi vaatama, et näe, teistel ei ole sugugi lihtsam seal neidsamu asju punnitada kui tal. See lubas tal kujundada uusi hoiakuid. Mõne asja sai ta valmis esimeste seas või siis väga kenasti. Teised tunnustasid teda sõbralikult, see oli nii vahva mulle, aga tema ise ei osanud uue olukorraga esiti midagi peale hakata ja kohkus ära. Nii ootamatu oli see tema jaoks. Järgmisel korral suutis ta juba naeratada.

Tavalistes tundides mõni asi paranes, mõni kehvem asi süvenes. Kui ta kontrolltööga nii kaugele ei jõudnud kui pinginaaber, aga aeg kukkus, siis puges ta laua alla ja jälle oli kogu tund häiritud. Mis sellest, et kokkuvõttes oli tal rohkem õigeid vastuseid ja parem tulemus kui pinginaabril. Kui ta pallimängus ausalt mängis, aga keegi sohki tegi ja õpetaja seda ei näinud, siis ei osanud ta midagi ütelda, vaid jooksis mattide alla peitu ja undas seal omaette. Kui keegi klassi sõbral, koaala-käpiknukul, nina peast ära näris, siis oli ta täiesti meeleheitel ja istus nukuga koos kägaras nurgas ja kaasa rohkem midagi ei teinud. Pidevalt leidus midagi, mis tema tunni või koolipäeva nässu ajas. Tema elu oli seal nagu ameerika mäed. Harjutasin kodus temaga iga päev läbi olukordi ja nendega toimetulekut. No näiteks, et kui keegi sikutab juustest, siis Vancu asi on käsi ette panna ja ütelda stopp! Ning õpetajale sellest teada andes osutada lapsele, kui ta nime ei tea ja näidata enda peal ette, mis juhtus. Veensin teda, et õpetaja saab teda palju edukamalt aidata, kui ta kohe asjaga tegeleb, mitte me ei pea läbi kodu eelmise päeva asju klaarima. Vahel toimis see hästi.

Ainsana näis temaga kenasti toime tulevat saksa keele õpetaja, kes suutis temaga kontakti saavutada ja sealt arenes ka austusel ja usaldusel tuginev suhe. Rühmad oli pisemad kui terve klass, aga tema käis mõlema rühma tundides. Klassiruum oli pisitilluke, hubane katusekamber. Õpetaja oli vanem, hästi vaikse häälega, soe, sõbralik ja tasakaalukas. Tal oli klassis mesilane Maia nukk ja kui Vanc laua alla puges, siis andis õpetaja Maia talle sinna laua alla kaasa. Ta ei vedanud teda sealt välja, aga ilmekalt rääkides ronis Vanc varsti ise välja uurima, mida teised teevad ning liitus nendega taas. No nagu päriselt Mowgli taltsutamine. Jõuga saavutab tema puhul vaid trotsi, viha ja mis peamine – HIRMU. Ja see ei vii mitte kuhugi edasi.

Kõik lapsed klassis teadsid, et Vancu lemmik on Maia. Vahel tegi mõni Maiale haiget, see oli neile huvitav, sest siis see imelik poiss reageeris – ikkagi inimene. Kui keegi oleks Vancule haiget teinud, siis seda oleks ta väga pikalt talunud ignoreerides ja eest ära liikudes. Kord uputasid lapsed ta koti kooli hoovil purskkaevu. Tema jooksis selle peale lihtsalt minema. Tema käitumine ja suhtumine tekitas lastes imelikke tundeid, et miks see poiss ei räägi, nuta ega isegi vastu ei löö. Kui aga tehti liiga Maiale, siis seda ta ei talunud, ning avaldus tema inimeseks olemise tegelik pool. Lastel tekkis sellega oma suhe. Kui nad liiga agaraks läksid, siis õpetaja sekkus ja Vanc leidis oma rahusaare vaikselt laua alla Maiat parandades. Tema tundides hakkas Vanc natuke saksa keeles rääkima. Lühikeste lausetega. Selle hetkeni arvati, et ta saab kõigest juba aru, aga lihtsalt trotsib. Siis aga selgus, et ta tõepoolest ei saa veel üldse asjadest aru ja keelekasutus tulebki oodatust aeglasemalt. Ehk et ideaalne oleks ikkagi olnud selle koletu šokitekitamise asemel ta integreeruma saata. Seda kinnitas lõpuks ka eripedagoog, kes vahel tundides luurel käis. Ka tema kuulis ja nägi Vancut saksa keele tunnis konarlikult sõnu ja lihtlauseid purssimas. Paraku polnud teistel ei aega ega võimalust selliselt Vancule läheneda, kuid meie teadsime, et erandid on olemas. Mulle jäi tunne, et enamus lihtsalt ei oska, viitsi või jaksa sellise lapsega suhelda nii, et see tema jaoks ka toetav on.

Direktori kindel soov oli juba oktoobri alguses, et me Vancu koolipsühholoogi juurde viiksime. Ma ei näinud selles probleemi ja mul oli selle üle isegi hea meel, et asjad ometi liiguvad ja lootus ka, et laps leiab toetust ja õpetajad tema suhtes rohkem mõistmist. See tundus igati hea plaan.

ERILISE LÄHENEMISE AJASTU

Novembri lõpus pääsesime koolipsühholoogi juurde. Ta rääkis meiega pool tundi ja siis püüdis Vancuga tunni jooksul kontakti saada. Testis teda ja oligi kõik. Mõni nädal hiljem istusime seal kõik koos – meie, koolipsühholoog ja direktor, klassijuhataja ja saksa keele õpetaja. Eripedagoog ei saanud paraku osaleda. Koolipsühholoog tutvustas meile oma testimise tulemusi. Hindas ka lapse verbaalset võimekust. Arusaadavalt ei rääkinud Vanc temaga mitte midagi – uus võõras inimene ja saksa keel, milles ta esimesi sõnu ja lauseid alles mehhaaniliselt õppis? Ja seda verbaalset osa sai arvestada tulemusena?

No igal juhul andis testimise tulemus koolipsühholoogile selge pildi – Vancul on ATH. Koolipsühholoogidel ei ole diagnoosimise õigust, aga kooli jaoks on nad päästerõngad, kes otsutavad ja määravad. Meie asi oli seepeale minna perearsti juurde ja saada saatekiri teraapiatesse. Ja võib-olla ka retseptid ravimite jaoks. Kuna meil sel ajal ei olnud perearsti, mis eeldas tervisekindlustust, mis eeldas elamisluba, mida meil sel hetkel veel ei olnud, siis ühesõnaga perearsti juurde me isegi ei pääsenud veel.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosile noogutasid õpetajad hoogsalt kaasa ja kinnitasid et neil on nii hea meel, et nüüd, kus asi on selge, on neil koolis tema toetamiseks ka omad plaanid juba olemas. Seda, et traumakogemustega laps uues võõras stressirohkes keskkonnas võib näida ATH joontega, sellele ma vastu ei vaieldnud, kuid diagnoos? Kuna kõik olid entusiasmi täis, siis leppisin ma ma mõttega, et kui see mõte diagnoosist aitab koolil Vancule tuge pakkuda, siis lasku käia. Plaan oli hea – tervelt 10 tundi nädalas on klassis õpetajale toeks abiline ja 2 tundi nädalas käib eripedagoog Vancule klassis toeks.

Abiline oli tore. Inimesena armas ja hoolitsev ja lapsel oli temaga tore, aga kas sellest oli abi kooli ja õppetööga kohanemisel, on iseküsimus. Neil klappis Vancuga omavahel. Ta püüdis omalt poolt teha kõik, et lapse frustratsioonisööste vältida ja vajadusel tasandada. Peamine, et ta oleks tasa. Minu jutt sellest, et neid frustratsioonipurskeid ei tohiks vältida, vaid ta vajab tuge selles, et neist efektiivsemalt välja tulema õppida, jäi paraku hüüdjaks hääleks teate küll kus. No näiteks kui poiss puges laua alla, siis ta meelitas ta endaga kaasa ja mängis temaga klassi tagumises otsas arvutiga või vaatas raamatuid. Tunni ajal.

Kõik see trall oli vaid selleks, et ta oleks vait ja rahulik ega segaks tundi. Mitte selleks, et ta istuks paigal oma kohal ja töötaks kaasa. Tal ei olnud enam vaja klassi ette põrandale ringi minna koos teistega. Mingil hetkel ei olnud tal enam vaja laulda ega ka flööti mängida, mida ta kodus alati nii suure innuga oli harjutanud ja meile demonstreerinud. See olevat lisakoormus ja seda polevat tal vaja, kuigi see oli kohustusliku programmi osa. Ometi olid need asjad, mis ei eeldanud rääkimist ja olid olnud oluliseks sillaks andes talle kogemuse klassis kaasatöötamisest. Rõõmust sai korraga tühjus. Edaspidi ütles ta ise, et ta ei oska laulda ja kõik. Flöödist ei tahtnud ta enam midagi teada. See oli meie jaoks väga kurb ja rumal lüke kooli poolt.

Kui küsisin, miks ometi, sain vastuseks, et see on talle liiga koormav, nad maandavad sedasi seal tema stressi. Eraldamine, abilisega eemale saatmine, üksinda arvutisse saatmine – need olid peamised tehnikad, mida kasutati. Mugavad, aga kui vajalikud ja kasulikud Vancu arengu mõttes? Lisaks tekitas see teistes lastes kadedust, et miks üks ei pea tegema asju, mida nemad peavad ja saab sedasi seal omaette olla ja mängida. Lastega suhtlemisele see kasuks ei tulnud. Kõik vahetunnid veetis ta üksinda kivide otsas ronides või narrijate eest peitudes.

Uue aasta alguses öeldi mulle, et mul pole enam vaja temaga käsitöötundidesse kaasa minna. Jaanuri lõpus tuli kõne, et õpetaja ei saa temaga ikkagi käsitöötundides hakkama ja nüüd hakkab abiline temaga koos ka seal käima. Kui kolme korra järel ei ole mingeid tulemusi näha, siis keelatakse tal käsitöötunnis osalemine. Abiline käis, aga Vanc ei pidanud tunniprogrammis olevaid asju koos teistega tegema, vaid tuli igal korral koju hunniku paberitega, kuhu abiline oli talle joonistanud või millest abiline oli talle voltinud laevu või lennukeid. Vanc oli tunnis kohal, aga ta ei pidanud seal osalema. Mida ta sellest õppis? Mida õppis ta neis tundides?

Ma teadsin, kui oluline käsitöötund Vancu jaoks on. Jah, raske ja suurte väljakutsetega, aga oluline. Tema peenmotoorika ei ole heal tasemel ja kui asi raske näib, siis pigem viskab ta selle nurka, aga see on just see koht, kus ta vajabki toetust, teistega üheskoos pusimise kogemust, et ta saaks mingigi vajaliku kogemuse asjast. Aga kui ta oma kitsaskohtadest üle saab, siis on ta kiire ja osav ja tulemusele orienteeritud. Mõtle! See tunne, et ma õmblesin ise padja! Ma saagisin ja värvisin ja liimisin ise magnettahvli ja tegin pudelikorgist magnetid ja lõngast palli jne. Need olid tema jaoks suured asjad, sest lasteaias oli tema isetegemisest vaid buldooseriga üle sõidetud ja eneseusk selles osas oli olematu. Tema huvi midagi ise teha ja luua oli puudulik, sest hirm mitte hakkama saamise ees oli suurem ja see lämmatas huvi ära. Sedasi võeti temalt ära isegi võimalus positiivseid kogemusi kogeda seoses isetegemistega.

See oli see hetk, kui ma pressisin end ise uuesti klassiuksest sisse, sest käsitöötunnis pidi ta saama osaleda. Alguses pakuti mulle, et no ok, aga siis pean temaga teises ruumis kahekesi olema ja omaette neid asju seal tegema. Ka sellele seisin ma vastu, sest sel juhul oleks ma võinud kogu seda asja temaga ka kodus omaette teha. Ja kodus ma ju nagunii tegingi temaga igasuguseid asju, aga see ei olnud päris see, mis oli koolitunni eesmärk ja kogemus. Tal oli justnimelt vaja kõrvalt näha ka teiste õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, sest olgu, mis ta on, ta on väga hea vaatleja ja see aitaks tal natukesekenegi enda kohta midagi teada saada läbi inimeste enda kõrval.

LÄBIKUKKUMISTE AJASTU

Märtsi algus oli koosolek koolipsühholoogi juures. Tema ise oli kaasatud vaid õpetajate turvatundeks ja sõnumitoojaks. Selleks hetkeks oli neil selge, et nende meetodid ei toimi ja võimalused on otsas. Mis veel hullem – nemad on kindlad, et Vanc ei ole võimeline lõpetama esimest klassi, sest nemad ei oska teda õppetöösse kaasata. Laps ei rääkinud selle aja peale saksa keelt, kui need mõned vastamised saksa keele tunnis välja arvata. Teised seda nagunii ei uskunud. Ja seda oligi lihtsalt liiga vähe. Hälvik ta nende jaoks oli ja selleks ta jäi. Käitumise probleemist sain ma täiesti aru, sest ta ei olnud kohanenud ega toetatud. Aga sellest, et ta õppetööga hakkama ei saa, sellega ma nõustuda ei saanud. Ma teadsin, et ta suudab palju enamat, kui nemad temalt ootavad, kuid kui täiskasvanud on loobunud, siis pole lapsel võimalustki neile vastupidist tõestada.

Ma olin algusest peale palunud, et keegi mulle servastki tutvustaks õppeprogrammi, et meil oleks kodus aimdus, millega nad koolis tegelevad. Siin ei käi lapsed koos raamatute-vihikutega kodu ja kooli vahet. Kõik materjalid püsivad koolis. Õpetamine ei olevat vanema mure ja kohustus, seega nad mind sellega “koormama” ei hakanud. Kui ma otsesõnu palusin, et nad saadaksid temaga koos koju pisemaid asju, mida teised koolis tegid ja mis tal tegemata jäi, et ta saaks ka järje peal olla, siis seda ei juhtunud kunagi. Ja samas tagasisidet õpitulemustest ka ei olnud, sest see ei olevat oluline, intergeerumine on. Pole vaja last õppimisega koormata, oli nende sõnum. Ja nüüd siis nii, et ta ei ole suuteline läbima esimese klassi õppekava? Keegi seda varem ei märganud? Ei taibanud midagi ette võtta? Või vähemalt asjast meile aimu anda, et asi kisub hapuks? Milleks see võltsrahustamine, sekkumisprogrammid ja liigse koormuse maandamise jutt, kui nad ise väitsid, et tegemist on normintellektiga lapsega ja tegeleda oli vaja vaid käitumisega? Ja eripedagoog? Tema ju käis klassis toeks? Selgus, et ta käis vaid ühe tunni nädalas ja murelapsi, keda ta jälgis, mitte toetas, oli seal klassis mitmeid. Individuaalset tuge ei saanud lastest keegi.

No ja ok, kui ta ei läbi klassikursust, siis millised on võimalused?

Väikeklass?

Ei, algklassides ei ole väikeklasse. Kõik lapsed tuleb integreerida kollektiivi. Väikeklassid ei ole algastmes ennast aastate jooksul õigustanud ja need on kogu meie osariigis kaotatud. Pealegi on väikeklass ka vanemas kooliastmes mitte käitumisprobleemiga vaid madalama intellektiga lastele. Vanc seda ei olevat. Kuid ometi ei suutvat ta klassikursist läbida?!

Klassikursuse kordamine algklassides pole samuti võimalik.

No ja milline on siis võimalus?

Ainus võimalus on eri-internaatkool käitumisraskustega lastele. Ja see oli siis nüüd meie koht olla tänulik koolipsühholoogile, kes läbi ime ja kõigi oma tutvuste talle ühte sellisesse koha leidis. Kõik seesugused koolid on muidu puupüsti täis.

Ma olin selle info peale totaalselt rivist väljas. Eri-internaatkool? 8aastane turvatundeta laps, kes ei räägi kohalikku keelt? On see ikka nüüd tõesti õige asi? Kas alguses kuidagi muudmoodi ei saa? Äkki ikkagi integratsiooniklass? Me olime selleks hetkeks püüdnud tulutult leida talle koduõpetajat saksa keele arendamiseks – selleks oli vaja kooli luba ja kool keeldus selle andmisest kategooriliselt – lisasurve keeleõppel tekitaks lapsele liiga palju stressi. Ja iga kord jõudsid kõik samasse punkti – ta vajab vaba suhtlust eakaaslastega. Kuidas seda aga korraldada, pole siiani selgunud. Keegi ei oska mitte midagi soovitada. Siin ei käi lapsed tänaval ja mänguplatsil lihtsalt mängimas. Kodust välja lähevad nad siin siis, kui 14selt mootoriga jalgratas tagumiku all või veel hiljem, siis kui luba juba ka pittu ja baari minna. Siis on põhjus. Meil ei ole siin ei tuttavaid, ei sõpru ja seega ka lapsi, kellega Vancu võiks sõbruneda. Tan suhtleb klassikaaslastega ja nende elu käib ühe juurest teise juurde.

Kuigi see internaatkooli mõte minus vaid sügavat õõva tekitas, siis omalt poolt olin valmis lapse heaks tegema kõik ja seega nõustusin vähemalt seda asutust külastama. Kohtumist oodates lappasime läbi kõik meie osariigi erikoolid, kus lapsi taltsutatakse ja ühiskonnakõlbulikuks vormitakse. Helistasime koolidesse, mis vähegi sümpaatsed tundusid. Lootusetu. Kõigi järjekorrad ulatusid aastatesse. Sama mure, mis Eestis – nõudlus on kordades suurem kui võimalused. Tuli välja, et meie ainus võimalus oligi see psühholoogi poolt korraldatud eri-internaatkool ja seegi võimalus oli erikokkuleppel tutvuse kaudu.

***

Aprillis toimus külastus. Vanc sai koolist vaba päeva ja me sõitsime talle määratud erikooliga tutvuma. Kui me ise elame suht kolkakülas, siis no see asutus asus totaalses pärapõrgus. Kaugel mägikülas, eemal tsivilisatsioonist. Parandusasutus. Vangla. Vasardas mu peas vaid põmm-põmm-põmm ja hoidsin kogu jõuga pisaraid tagasi. Külm, kõle, helehall, määrdunud ja kulunud. See tunne, kui sa oled ruumides, mille seinad on näinud mida kõike, on iiiiiik. Võid seda energiat seal kasvõi traatharjaga nühkida või noaga lõigata, lahti sellest ei saa.

Käitumisraskustega laste ja noorte eri-internaatkooli juhataja oli viisakas, aga külm ja kauge. Klassiruumides istusid kõik lapsed oma arvutites ja tegid klapid peas ülesandeid. Klahvide aeglane klõbin lõikas vahedalt talumatust vaikusest läbi. See oli valus. Ma oma peas kujutasin ette, et neil võiks seal ometi kuidagi silmast silma vahetum ja otsesem kontakt olla õpetajaga, ühised tegevused, koostegemised. Meile väideti selgituseks, et nii nad ei sega teineteist ja saavad paremini keskenduda.

Vancu vastu huvi ei tuntud. Tema oli meil nagu mingi vaim kaasas, keda vist vaid meie nägime. Enamus kooli lastest on poisid vanuses kuni 16. Enamus neist on kimpus agressiivsuse ja muude normist välja jäävate käitumismustritega, suunamise aluseks on reeglina ATH diagnoos. Neid nägusid ja silmi vahetunnis nähes… See suhtumine ja vaatepilt seal… oli nukker ja hirmutavam kui ma alguses uskudagi julgesin. Nad olid kõik mingi laksu all?

Magala poole peal ma tean, et ma käisin, aga mu mälu on selle osa kustutanud. Tean vaid, et igal lapsel on oma pisike tuba – voodi, laud tool, riiul. Telefonid pole lubatud. Muust rääkimata nagunii. Pühapäeva pealelõunal peab kohal olema ja reede õhtul saab koju, kui käitumine on olnud ok ja keegi kodustest transpordib. Meile torgati nina alla avaldus. Kui me seda kiirelt ei allkirjasta, võime sellestki kohast ilma jääda, sest järjekord on ukse taga pikk. Ja see oligi meie ainus võimalus?

See oli minu silmis samahea kui surmaotsus.

Krt, kas ma sellepärast kolisingi teise ilma otsa, et 8aastane laps, viia oma käega sinna vanglasse? Kuidas selgitada seda lapsele, kelle jaoks iga uus asi on väljakutse. Kes pole agressiivne vaid hirmunud. Kuidas selgitada talle, et ta ei saa enam oma kodus meiega koos elada ega saa osa enam meie õhtujuttudest, kallistustest, koosolemistest. Ka koerad ei ole seal lubatud ja ometi on me koer tema parim sõber ja maandaja…  Kas selline kool ja elukorraldus peaks tõesti mu last kuidagi elus edasi aitama? Ta traumakogemustest terveks tegema? Saaks temast seal tõesti ühiskonnakõlbulik kodanik või lihtsalt kastreeritud pehme ajuga taltsas kloon? Murtud ja katkitehtud, hingetu robot?

Ma küll püüdsin igal võimalikul moel kaubelda, et kui ta tõesti peab sinna kooli minema, siis kas oleks kuidagigi võimalik, et ta käiks vaid päeviti mitte nädalate kaupa. No et vähemalt õhtul tuleks koju ja me viime ta igal hommikul jälle kooli. See oleks olnud küll elu ratastel, aga see oleks olnud parem, kui lihtsalt annetada oma laps inimkatseteks sinna õõvastavasse tondilossi seal mäenõlval. Nagu hullumaja Sucker Punch filmis – see pilt mu mälus istub võrdlusena kindlalt paigas brrrrrhh. Nagu ka piirkonna nimi, mida vahel kiirteel silmates õudusjudinad mu selga mööda sähvima hakkavad. Eiii! Ei iial!

***

Mõni päev hiljem oli meil Vancu koolis uus kohtumine direktori ja kohaliku haridusametnikuga. Kuigi see pidi olema vestlus, siis tegelikult oli see lihtsalt hetk meie survestamiseks. Vaatasime taas sama eri-internaatkooli avaldusega tõtt ja minult oodati allkirja.  Nüüd ja kohe. Neil oli vaja seda kindlustundeks, et asi on selge ja korras – Vanc läheb uuest õppeaasast tollesse eri-internaatkooli ja nemad vabanevad kohustusest tema haridustee eest vastutada. Me läksime sinna ikka veel usus, et ehk on võimalik mingeid muid lahendusi kaaluda. Polnud.

Meie mõtte peale, et olemas on ju ka veel erakoolid, naerdi üleolevalt näkku. Erakoolidel ei olevat sellist võimekust SELLISTE lastega hakkama saamiseks ja see olevat täiesti vastuvõetamatu valik Vancu puhul. Ma ei osanud rohkem midagi seal arutada ja arutleda ning ütlesin otse välja, et on, mis on, aga Vanc läheb sinna kooli ainult üle minu laiba. Sõna-sõnalt nii ütlesingi. Laske mind või siinsamas maha.

Andreas, kes muidu suudab säärastel pingelistel hetkedel ennast imeliselt taltsutada, istus klomp kurgus, kui koolijuht tuima näoga teadustas tatatataa, et ok, sel juhul sekkub lastekaitse, minu vanemlikke õigusi piiratakse ja laps viiakse sinna kooli vägisi nii, et meil puudub ka õigus teda nädalavahetusel koju tuua. Kuna vestlus käis tol hetkel saksa keeles ja ka minu keeleoskus on suht olematu, siis sellest kuulsin ma alles pärast vestlust. Kui ma oleksin seda sel hetkel teadnud, siis…

Ometi oli pinge õhus nii terav, et ma marssisin sealt uksest välja tagasi vaatamata. Võltsviisakusest kohustuslikud käesurumised ja head aega soovid võisid nad minu poolest sujuvalt endale hoida, mina neid ei vajanud ega olnud suuteline ka pakkuma. Ma olin nii tige, et olin valmis plahvatama ja ütlema palju hullemaid asju, kui keegi mind veel ühe hetke tagasi oleks hoidnud.

Andreas murdus parklas. Must masendus võttis maad ja ma jõudsin juba mõtelda, mida kõike ja peast kimasid läbi mõtted Kuubale kolimisest Viljandini ja Uus-Meremaalt ringiga tagasi. Aga kaua me sedasi põgeneme? Kas sellele lapsele polegi tõesti siis kohta siin päikese all? Ta ise käsib sageli, miks ta üldse olemas on ja elama jäi.

LOOTUSEAJASTU

Järgmisel hommikul oli kõigi meie piirkonna majade postkastides flaier – ühe kakskeelse erakooli reklaam. Koolis, kus õpetatakse lapsi inglise ja saksa keeles ning mis asub meile lähimas linnakeses, toimub kahe päeva pärast lahtiste uste päev. See oli liiga hea, et tõsi olla. Otsisime kooli koduka välja. Helistasime. Rääkisime. Selgitasime. Direktor oli ebalev, aga kutsus meid kindlasti lahtiste uste päevale ja inimestega tutvuma. Olime avamise hetkeks kohal nagu viis kopikat.

Vanc hiilis vaikselt meie varjus. Inglise keele õpetaja, kenas eas Ameerikast pärit särtsakas Betsy võttis meid enda tiiva alla. Vanc peitis end võõraste lähenedes veel sügavamale peitu meie vahel. Inglise keele õpetaja ei lasknud ennast sellest häirida, vaid sukeldus talle järele. Kontakti saavutamiseks ja müüridest läbimurdmiseks piisas sellest, kui ta oma turris lühikeste juustega pea korraga Vancu nina alla pistis ja tema käe ise tervituseks pihku krahmas, end tutvustas ja küsis, kesasi tema selline on. Ma kohtusin esimest korda inimesega, kes nii julgelt, konkreetselt ja samas nii suure austusega mu lapsele lähenes. Tema selge sõnadeta sõnum poisile oli: “ma olen nii nagu ma olen ja ma ei muuda ennast sinu jaoks. Sina ole nii nagu sina oled ja nii on väga hea.”

Algus oli tehtud. Vanc muigas iga kord, kui õpetaja uue katse tegi. Päeva lõpuks ta ka juba vastas talle. Hästi vaikselt ja arglikult, aga vastas. Hiljem on Andreas muianud, et ma olen ise samasugune nagu see õpetaja ja võib-olla ka seepärast võttis Vanc ta kiiresti omaks ja respekteeris tema katseid blokeerimata. Kõik need, kes ei ignoreeri või ei põgene, püüavad Vancuga leppida ja tema järgi ennast sättida, et tal parem oleks, kuid sedasi ei saavuta temaga suhte loomisel mingit edu. Ja siis ilmneb tema tõrksus ja tänamatus, sest see on asi, mille suhtes puudub Vancul paraku austus ja mõistmine, ta ei eeldagi, et maailm tema ümber painduma peaks, see on teistpidi ebamugav. Ta saab ju ise ka aru, et tema käitumine ei ole vahel üldse ok. Aga ei oska teistmoodi, peab alles õppima, kuid kuidas? Kindlasti mitte läbi loobumise ja paindumise. Samas nii ju ongi, et mugandumine ei ole austus, see on enese muutmine kellegi või millegi jaoks ja millegi saavutamiseks. Selline libe tee. Sallivus on see pehme ja samas nii tugev sõna, milles on tegelik jõud ja mis kannab endas austust – sa oled nagu oled ja lased teisel olla see, kes tema on. Ja läbi suhte ja koostöö saate te teineteist mõjutada ja muutusi luua. Mitte läbi sunni ja karistuse, eraldamise.

Kõige mustemal hetkel tekkis me ellu pisitilluke valguskiir.

Võtsime Vancu tavakooliga ühendust ja palusime tolle jubeda avalduse tegemiseks veel pisut lisaaega. Erakooli suunas tuli terav kriitika, et ega nemad temaga küll hakkama ei saa, ta on ikka nii erivajadustega, et teda ei saa sedasi lihtsalt kuskile integreerida. Ja no miks me arvame, et ta saab paremini hakkama keskkonnas, kus on tal vaja kahes keeles suhelda, kui ta neist ühegagi hakkama ei saa. Nad olid endiselt veendumusel, et koormus oli talle liiga ülejõu käiv, meie aga olime kogu aeg arvanud vastupidist – ta oli alamotiveeritud, kuna tal polnud isegi võimalust ennast tõestada ja proovile panna enam. Oli, mis oli, aga oma lisaaja me saime, kokkuvõttes oli neil ükskõik, sest juuli teise nädalani oli tal vanas koolis nagunii hingekirjas ja samas oli neil hea meel, kui teda kohal ei olnud.

UUS ALGUS?

Nädal hiljem läks Vanc kakskeelse kooli proovipäevale. Koolipäev kestab seal 8st 15:30ni ehk selline kena tööpäeva pikkune päevake. Olukord oli talle täiesti uus ja siblimist oli palju. Ega kellelgi temaga eriliselt seal aega privaatselt tegeleda polnud. Enamuse päevast oli ta varju otsinud ja rühmategevustest keeldunud, aga samas oli ta ka mingeid ülesandeid matemaatikas teinud ja mõtlemismänge omaette lahendanud kenasti. Otsus? Vara veel! Neil kõigil, nii Vancul kui õpetajatel oli rohkem aega vaja. Ust ei löödud kinni ja paluti nädala pärast tagasi tulla terveks nädalaks. Kõige enam pelgasid nad, et ta võib agressiivne olla ja seda oli neil vaja vältida, sest ees juba ootas paar väänikut. Muus osas, nad uskusid, et nad saavad hakkama. Toosama õpetaja Ameerikast, Betsy, oli see, kes seisis Vancu eest ja veenis meid kõiki, et see asi lihtsalt sujub. Kannatust!

Nädalaga oli pilt selge.

Muuhulgas oli selge ka see, et Vanc oskab rääkida. Küll mitte ladusalt, aga ta saab enda väljendamisega hakkama. Isegi kodust väljas suudab pisut rääkida. Sedapuhku küll hoopis inglise, mitte saksa keeles. Ju ta oli selle siis kodust möödaminnes üles korjanud, sest eraldi inglise keelt ei ole talle keegi õpetanud. See oli mingis mõttes täiesti teine algus, sest korraga suhtles ta ka Andreasega otse ja ise. Minu või venna tõlgina kasutamine ja niisama läheduse ja helluse otsimine, kaenlasse pugemine ja patsutamine said tubli suusõnalise lisa ja ta ise näis seda vaat et veel kõige enam nautivat, et ta rääkida saab. See arenguhüpe ei jäänud meist kellelegi märkamata. Ei kodus ega ka koolis.

Uue kooli direktor arvas, et mis mõttes me peame koolivahetusega uut kooliaastat ootama. Milleks veel kaks kuud last vanas koolis edasi traumeerida? Et ega ta loll ei ole, et ta aru ei saa, et teda sinna ei soovita. Me olime Andreasega selles osas absoluutselt päri, sest milleks pikendada seda agooniat kohas, kus nagunii midagi enam ei toimu. Kirjutasime vanasse kooli ja esmaspäevast, maikuu keskpaigast, läks Vanc uude kooli.

Need kaks kuud esimese klassi lõpus tõid täiesti uue hingamise tema ellu. Meile kõigile, aga eelkõige ikka Vancule endale. Ta rääkis, ta suhtles ka meiega rohkem ning jutustas oma koolipäevadest ise ilma minu õngitsemiseta. Tal oli koolis põnev ja ta kohanes väga sujuvalt. Enne kooliaasta lõppu selgus, et teisel aastal ei jää ta täitma esimese aasta lünkasid, vaid läheb edasi hoopis kolmanda klassi õppekavaga. Ainult lisanduva prantsuse keele asemel on tal edaspidi lihtsalt lisaks saksa keele eratunnid. Ja eelneva info põhjal teadsime me, et tavakoolis poleks ta saanud esimest klassi lõpetatud?

Ilmselgelt oli ta õpetajate arvates vanas koolis ebapädevalt hinnatud ja lihtsalt tõrjutud laps. Korraga aga meeldis talle koolis käia. Ta osales päev-päevalt enam ka rühmatöödes ning hakkas tasapisi lastega suhtlema. Siin-seal kõlas läbi nimesid, kellega, kus ja mida ta vahetunnis või metsapäeval matkates tegi. See oli midagi täiesti uut. Ja suve alguse perepeol oli ta koolihoovis kõigi pakutud tegevuste ja lõbustuste vahel nagu sügelev tulesäde.  Laps elas ometi kord!

***

Kooliaasta lõpus kutsus vana kooli klassijuhataja teda endiste klassikaaslastega hüvasti jätma ja oma pinki vabastama. Vanc ise tahtis ka väga minna, sest tal oli korraga tekkinud mingi tohutu vabanemine ja arvamus, et tal on nüüd tervelt kahe klassi jagu sõpru. Tal on sõbrad?! See mõte veetles teda väga. Läksime viimase koolinädala teisipäeval viimaseks tunniks siis kaheksi koos vanasse kooli. Lapsed olid õpetaja suunamisel kõik Vancule joonistanud head-aega-pildid. Vanc ei osanud seda oodata, no mina ka ei osanud, aga see, kuidas poiss seal ringis istudes pisaraid neelas, ajas minu puhta nutma. Luristasin vaikselt ja olin nii liigutatud. Miks nüüd alles!?

Vanc ise oli meil enne minekut palunud kõigile lastele kirjutada kirja, et ta küll veel ei oska saksa keelt ja käib nüüd teises linnas koolis, aga elab ikka samas vanas kohas ja tahaks nii väga nendega sõber olla. Lisatud aadressid ja telefonid ja lootus, et ta saab nendega tulevikus koos mängida. See oli tema enda idee ja me ei hakanud seda kärpima. Kirju jagades ütles ta õpetajale, et kutsub kõik klassi lapsed nüüd sügisel ka enda sünnipäevale. Kogu klassi ja õpetaja ka. Lapsed olid rõõmsad. Kõige suurem üllatus õpetaja jaoks oli aga see, et Vanc räägib, jah, inglise keeles, aga räägib. Ja arusaadavalt ja õpetaja sai temaga rääkida.

Enne vanast koolist lahkumist ulatas klassijuhataja talle paki. Saksa keele õpetaja oli talle jätnud kingituse – mesilase, Vancu lemmiku. Küll mitte Maia, aga see polnud üldsegi tähtis. Lihtsalt mesilane oli. See on siiani tema lemmikkaisukas, kes on meiega käinud juba nii Eestis kui Saksamaal, Austrias, Ungaris, Horvaatias jne.

Järgmisel päeval tuli uuest koolist kõne, et Vanc on haige. Oksendas ja näeb näost lubivalge välja. Tõime ta koju. Paha tal polnud. Valus ka mitte. Palavikku ka mitte. Ta oli nutune ja eemalolev.

Siis tulid korraga kõik küsimused, miks nii läks? Miks ta pidi kooli vahetama? Miks teda vanas koolis ei tahetud? Miks teda minema taheti saata sinna kaugele mäe otsa koolis nii, et ta enam koju ei saa iga päev? Miks temalt nii palju sõpru ära võeti? See teadmatus ja hirm, mis oli tema sees kogunenud, tegid lapse korraga haigeks.

Ta palus, et me kõik pildid, mis lapsed talle joonistasid tema voodi kõrvale seinale paneksime. Nii siis leidis tema kallistava Maia pildi kõrval omale koha mitu omamoodi mesilast, õpetaja joonistatud koaala ja kõik teised pildid ka. Laps näis korraga õnnelik. See, et mina talle joonistan, no sellega on ta harjunud, aga et keegi teine talle midagi joonistas ja kirjutas, see oli päris uus kogemus.

Istusime seal piltide all ja rääkisime mitu tundi juttu. Eks me ju rääkisime varem ka ja valmistasime teda vaikselt võimalusteks ette nii, et teda mitte rivist välja tõugata. Rääkisime nii, et halbades asjades oleks vähemalt mingi pisike positiivne kübemeke, millest kinni hoida raskel hetkel. Aga sel korral rääkisime teises võtmes. See aitas. Mingi pisikene idukene pistis oma varba häääästi ettevaatlikult selle tõreda tõru tillukese kooreprao vahelt läbi ja hakkas otsima pinda idanemiseks. Ka mul oli korraks kergem hingata.

ELU LÄHEB EDASI

Suvevaheaeg oli tore ja Vanc isegi ootas natuke kooliminemist. Kevadine mänguline päevaplaan algastmes oli nüüd sügiseks vahetatud aga edasijõudnute rühma vastu. Polnud enam nii palju koosolemist ja mängimist ja lõunast pikutamise pausi. Kolmandas klassis olid ootamatult teda vastu võtmas uus klassiruum, pingid ja no täitsa teistmoodi päevakava. Üheltpoolt oli ta natuke nagu uhke ka, et näe, ta on juba suur. Teisalt jäid need, kellega ta kevadel rohkem suhtles ja koos vahetunnis hüppas ja ronis, temast pisemate rühma maha ja tema jagas klassi kolme tuttava tüdrukuga ja kolme uue poisiga, kes olid temast suuremad ja vanemad. Alguses arvas ta, et nad teevad kõik, et teda kiusata ja narrida. Eks seal hõõrumist oli ka ja õpetajad ka reageerisid sellele.

Tundides talle meeldis. Ta tegi seal omi asju ja edenes kenasti, aga vahetunnid talle enam ei meeldinud. Klassis oli ta omaette ja lõunapausil õues ka omaette. Kui ta kontakti läks otsima ja teistega koos tahtis midagi teha, siis aeti ta minema. Plikad hoidsid omavahel kokku, nende mängudesse poisid ei mahtunud ja suuremad poisid olid omavahel pundis. Vahel aeti ta minema ka siis, kui ta üksinda kiigel või batuudil oli, et teised saaksid kambas seal olla. Ta tundis end taas üleliigsena. Vahetundide ajal oma õpetaja nendega koos ei olnud, olid abilised, kes ei olnud veel kuigi osavad olukordade ennetamisel ja lahendamisel.

Sedamööda kuidas talvepimedus päevakaupa maad võttis, hiilis ka hämarus Vancu sisse tagasi. Polnud enam seda rõõmu ja pealehakkamist. Olid vaid kohustused ja nende tuim täitmine. Vaid vahel harva tundis ta millegi üle rõõmu. Endiste klassikaaslastega ta rohkem kohtunud ei ole.

Ühel õhtul, kui Andreas pikalt tööl oli, võttis Vanc mu telefoni ja kirjutas “elu on halb”. Näitas seda serva alt ettevaatlikult ka mulle ja kustutas kähku ära. Kuna ma olin rahulik, siis kirjutas ta edasi, et ta vihkab ennast. Vihkab elu… 8aastase kohta olid need karmid sõnad.

Ta on olnud laps, kes räägib siis, kui ta valmis on. Kaevamisest pole alati suurt abi, kuigi ma olen oma peegeldamise oskused temaga üsna musklisse saanud treenida, siis vahel on see vaid kuiv trenn. Aga sel päeval rääkis ta täitsa ise, kuidas ta on nii üksi. Keegi temaga ei mängi. Tal pole mitte ühtegi sõpra ja keegi ei taha teda. Tal on tunne, et kõik kiusavad teda ja miks ta üldse elab? Miks ta üldse sündis ja miks ta üldse elama jäi? Rasked ja valusad mõtted ja teemad.

Teda kuulates arvasin, et vastuseid selles hämaruses tema sees on raske leida, aga kuulasin edasi. Esimest korda elus oli mul tunne, et see pisike kõva kookon on avanenud ja ma näen päriselt natuke tema sisekosmosesse. Kõige enam on mul hea meel, et ma ei kaotanud pead ega teinud kogemata tema muret pisemaks ega keeranud teda lukku, vaid lasin tal olla. Rääkimine aitas palju. See sasipundar tema peas ja südames on suur, aga see on lahtiharutatav. Päris kindlasti.

Kirjutasin õpetajale ja rääkisin sellest ka Vancu psühholoogile. Alarm minu peas tuletas taas meelde, et on selle õppimise ja koolitööga kuidas on, aga aktiivselt tuleb tegeleda ja teda toetada suhete loomisel ja nende hoidmisel. Jamps on aga see, et praeguses klassis tema klassikaaslased on kõik pärit saksakeelsetest kodudest ja nende inglise keel ei ole veel tasemel, et omavahel vabalt suhelda.

Kuna tal õppetöös sujub hetkel suht kenasti, siis on tal aega rohkem tegeleda tunniväliste asjadega ja seal on riburada asju, mis tema tähelepanu köidavad nii heas kui halvas mõttes. Sõprade leidmine on kindlasti üks neist olulistest päevakorrapunktidest. On täiesti mõistetav, et ta vajab sõpru ja kaaslasi. Ta vajab tagasisidet ka mujalt maailmast kui vaid meilt, kodustelt. Ta otsib ka ise selgust ja kinnitust, et ta pole mitte lihtsalt aktsepteeritud, vaid ta on soovitud, oodatud ja tahetud.

Me oleme proovinud Vancut kodust välja saada ja toeteda teda sõprade ja suhete loomisel, kuid siiani tultult. Igal sügisel on siin meie külas lastele suunatud üritus, kus kõik kohalikud ringid ja klubid tänavale tulevad ja oma tegevusi tutvustavad. Eelmisel aastal kartis ta kõike ja kõike ja siis lükkasime need plaanid nurka ja panime ootele. Kuigi valik ei ole suur, siis sel aastal katsetas ta sellel üritusel juba ka ise igasugu asju. Paraku ei pane mitte miski neid pisikesi silmi särama ja kõige suhtes on tõrge juba enne mingi ettevõtmisega liitumist. Niisama üritusel ronida ja sõita ja hüpata ja visata on lahe, aga et seda asja peaks iga nädal tegema, saksakeelses keskkonnas, see veel hetkel ei sobi. Kuna ta veel ikka ei räägi saksa keelt, siis on see ka kõige suurem takistus lisaks muudest hirmudest ülesaamisele.

Korra oleme me püüdnud seda ignoreerida ja lihtsalt julgustada teda proovima hoolimata keeleoskusest. No et äkki on ikka tore ja seal on ju teised lapsed ka jne. Seega viisime ta siis möödunud aastal vennaga koos hokit mängima. Esimesed kaks korda tegi ta enamvähem kaasa, aga kolmandal korral istus ühel hetkel jääle maha ja enam püsti ei tõusnud. Hea, et üks treener taipas mingil momendil teda vaatama minna. Näost sinakas, istus seal jääl apaatselt. Pisike ja kondine nagu ta on, tal pole palju külma vaja. Kui meie kohale jõudsime, siis istus ta juba soojas garderoobis ja jõi sooja teed. Kui eluvaim sisse tagasi tuli, siis ta palus, et me teda rohkem enam siia ei tooks, sest ta ei leia siit nagunii endale ühtegi sõpra…

Siis püüdsime talle ka teistmoodi suhtlemist võimaldada – kohalike eestlastega. Iga kuu saavad eesti lapsed Zürichis toimuvas mänguringis kokku. Kuigi Vanc käis juba siis koolis, siis saadeti ta eelkoolirühma, et teda suuremast vennast lahus hoida. Mõnes mõttes sain ma sellest aru, sest ega Tan seda pisikest takjat peab vahel üsna tüütuks. Aga Vancule oleks see esialgu olnud parem hüppekoht, kui vend oleks lähedal olnud ja kokkuvõttes käis ta ikkagi juba koolis ja siis tundus jabur ta lasteaiarühma saata. No et jälle surume maha ja alla ja eemale. Aga ok, ta pandi pisikestega siis ühte rühma. Paar korda oli tal seal päris ok. Meisterdas ja õppis planeete. Ühe poisiga oli tal seal küll mingi jama, sest see kiusavat teda kogu aeg, aga nagu ikka, soovitasin ma tal eemale hoida, teiste läheduses olla ja vajadusel ka õpetajale ütelda. Siis aga kargas ühe tunni järel, kus suuremad ja pisemad koos šokolaadikomme meisterdasid, mulle üks õpetaja eestlaslikult vinguval toonil ninna (siin sellist tooni pole ma kunagi kohanud, kohe “kodune” tunne tekkis) ja teatas, et Vanc ei või enam tulla, kui ta sedasi käitub. Ta olla seal mingit poissi tõuganud.

Vabandasin, võtsin teadmiseks. Sellest, et ta omamoodi on, olid nad teavitatud ja see ei olnud rühma tegevustesse registreerudes ja poolaasta maksu tasudes mingi probleem olnud. Mulle kinnitati, et neil on kogemusi ja oskusi kenasti selliste laste ja olukordadega hakkama saada. Et no neil seal endalgi veidi erilisemat lähenemist vajavaid lapsi olemas.

Vanc tõrksalt vaikides käekõrval, astusin uksest välja. Kui küsisin, mis juhtus, tegi ta vaid nägusid. Tan aga teadis rääkida, et terve tunni oli see poiss Vancut trüginud, löönud ja kiusanud. Seesama poiss, kes ka kõigil eelnevatel kordadel teda torkinud oli, tuli välja. Vanc olla vait olnud ja venna ligi hoidnud. Ühel hetkel, päris tunni lõpus, asus poiss taas Vancu kallale ja Vanc lihtsalt lükkas ta minema. Seda aga nägi õpetaja, tolle poisi ema. Kes läks Vancut käest sakutama ja pahandama. Mispeale Vanc šokolaadimeisterdamise lõpetamata jättis, nurka jooksis ja sinna ka üksipäini lõpuni turritama jäi. Sõnatult. Ja mina ja minu laps said sellesama õpetaja käest võtta? Nii need asjad lihtsalt ei käi!

Mis te arvate, kas mul sai mõõt täis, et mingi tädi läheb minu last sakutama ja julgeb veel mulle teiste ees loengut pidada, kui tema enda laps on terve tunni seganud ja muhku norinud. Muidugi. Saatsin poisid autosse ja marssisin sirgelt tagasi ning ütlesin, mis ma asjast arvan. Head aega. Ma rohkem ei pea vajalikuks siia oma nägu näidata. Kuigi meil oli kooliaasta lõpuni ette makstud, siis leidsime kodus, et aitab, soolaku see sisse. Pole mingit mõtet sõita neid kilomeetreid selliste kogemuste saamiseks. Andreas oli hämmingus, kuidas üldse sellised asjad võimalikud on…

***

Selle aasta augusti alguses jõudsime perearsti suunamiskirjaga Vancuga kliinilise psühholoogi juurde ja seal on tema ja meie nüüd kordamööda käinud iga nädal. Lisaks on kaasatud ka tegevusterapeut, kelle juures Vancule iseäranis meeldib ning kes viib temaga läbi nii tegevustreaapia kui ka mänguteraapia kohtumisi. Ühelt poolt nad uurivad, miks ta on nii nagu ta on ja teisalt püüavad nad välja nuputada, kuidas oleks nii, et tal parem oleks.

Hetkel ei oska veel midagi konkreetset kosta, aga nad tegelevad asjaga. On tema käitumine siis tingitud minu traumadest ajal, mil ta veel mu kõhus elas, tema enda enneaegsest sünnist, pikast valusast haiglaelust, kus ma teda esimesel kuul isegi sülle ei saanud, probleemidest hapnikuga elu alguses, pikaajalisest ravist kortikosteroididega, isikupärast, kõigist elu jooksul kogetud traumadest kokku või on seal ikkagi autismispektri häire fooniks, no mine võta kinni ja kokkuvõttes ei olegi sellel ju vahet, kui vaid teaks, kuidas teda paremini toetada ja aidata. Selle huvides käibki uurimine edasi.

Ühes on nad aga kindlalt, et tegemist ei ole aktiivsus- ja tähelepanuhäirega nagu koolipsühholoog ühe põgusa kohtumise järel otsustas. Alust teda eri-internaatkooli saata pole. Pigem oleks see tema suhtes kurjast, kinnitab ka psühholoog. Ja kui lähedal oli see saatmine ühe valeotsuse järel ja mida oleks see tegelikult kaasa toonud? Kui ta oleks sinna kooli läinud, siis ei oleks me mitte kunagi nii kaugele jõudnud, kuhu me hetkel temaga jõudnud oleme. Kui valesti oleks võinud minna kõik… Hirmus hakkab!

Hetkel on meie põhiteemaks see, kuidas aidata tal endaga paremini toime tulla ja muuhulgas siis ka suhteid luua. Koostöö kooli ja psühholoogiga sujub. Selge on see, et meie, suurte inimeste asi pole ära hoida ja pehmendada tema plahvatusi. No neid, kus tal juhe kokku jookseb ja ta peitu poeb ja sealt välja ei tule ja nägusid ja hääli hakkab tegema. Meil ei ole mingit põhjust sellist käitumist maailma ees vabandada ja saati siis veel ennast süüdi selle pärast tunda. Ehk siis ikka seesama tõde, et tuge ja turvatunnet ei leia laps mitte selles, kui maailm tema järgi vormub, vaid kui maailm teda võtab just nii nagu ta on, sallivalt ja samas toetavalt, et ta õpiks ise ennast reguleerima nii, et see on ka ühiskonnale talutav.

Vanc ei ole valinud oma olemise viisi, meie ei ole seda põhjustanud ja selle eest, kes ta on, teda karistades, saab talle vaid kahju teha. See frustratsioon on temas ja see peab sealt välja tulema ja läbi kogemuse peab ta ise õppima seda teisendama ja sellega toime tulema. Kõige olulisem on see, et teda ei tõrjutaks ega saadetaks eemale. Ka üksinda rahunema ja järelemõtlema saatmine on valus ja vale lähenemine. Meie asi on teda mõista ja toetada, kaasata, närv roosa hoida, sest nii lihtsalt on. Ülekohut on talle juba piisavalt tehtud, meie asi on teda edaspidi selle eest teadlikult kaitsta, et tal lastaks olla tema ise ja ei sunnitaks nui neljaks olema see, kes ta veel ei ole. Kui teda ei austata nii nagu ta on, siis ei õpi ta mitte kunagi austama maailma nii nagu see on. Kui olukord pehmeneb, siis on hea. Kui ei, siis proovime teistmoodi uuesti.

OLEVIK

Kui Vancult küsida, kes on ta sõbrad, siis vanasti ütles ta, et mina ja Andreas ja Happy. Vahel ka, et Tan. Nüüd on ta aga suuremaks sirgunud ja mina olen nüüd lihtsalt ema ja Andreas on ka rohkem isa kui lihtsalt sõber. Ja vend vahel kiusab, seega on ta nõme ja sõber on ta harvem. Natuke mõtlemist ja…. tema ainus sõber on Happy, meie suur valge koer… Jah, selle koeraga on tal iseäranis eriline suhe. Metsik mees ja metsik koer kokku annavad vahel mingi täiesti teise dimensiooni koosluse. Nad võivad teineteist märkamata olla pikalt, aga vahel nad lihtsalt on koos ja teinesteisega ja ise.

Nii me siin elame Vancu kõrval, liigume pisitasa edasi ja püüame toeks olla. Hetk korraga. Päev korraga. Aga vahel tuleb temale mõeldes peale nii suur kurbus, et aju läheb lühisesse ja täna on just selline päev. Sellepärast oligi mul vaja see lugu teile ära rääkida, sest need mõtted on mu peas ja südames tiirelnud juba liiga kaua. Vahel üksi lihtsalt ei jaksa ja kohevarsti on ka Vancu sünna. See on sel aastal kuidagi eriti hell aeg, sest suurest kooliotsimise ja -leidmise ning õppimise paanikast oleme me jõudnud tema parema elu ülesehitamise faasi. Kurb on see, et mitte keegi ei ole tulemas tema sünnipäevale. Ongi vaid oma pisike pere ja kõik. See aga, kuidas ta hoiab endiste klassikaaslaste joonistatud pilte oma seinal ja neist tihtipeale räägib… Sinna piltide kõrvale palus ta mul riputada ka hiljuti õpetajalt abistamise eest saadud pisikese tänukaardi – kollase silma pilgutava naerunäo, mille õpetaja ise talle joonistas. Vahel teeb ta sellele pildile õhtul pai enne und… Ta ei ole osav otsesuhtleja, aga seda enam on ta see, kes aja möödudes asjade juurde tagasi pöördub ja see tohutu mälu emotsioonide salvestamiseks… kes mida ütles, kes mida tegi, kes kuidas end väljendas, see on tema jaoks oluline. Need pildid ta seinal on tema jaoks olulised ja erilised, kuigi ta kõigi pildijoonistajate nägusid-nimesidki enam ei mäleta.

Ja siis tuli mul korraga… mõte.

See valge sein on olnud nüüd pool aastat tema hea-tunde-ja-kindluse-müür, mis on talle väga lähedal, kui ta magab, end hästi ei tunne või peitu poeb. Ja seal on veel päris palju ruumi!

Kuna ta on juba nii suur ja meie sõnast jääb talle väheseks, et veenda, et maailmal on vaja ka just temasugust poissi, siis äkki aitaks teda see, kui leidub veel inimesi, kes talle seda kinnitavad?

Olgugi, et ta on üsna isemoodi laps, siis ka temal on oma koht siin päikese all ja teadmine, et keegi veel hoolib temast, on oluline igal ajal ja meile kõigile. Aga iseäranis oluline on see sünnipäeval, mis on tema päev – 23. november – ja see päev võiks olla tema rõõmupäev. Selleks, et see sünnipäev, mis tähistab juba tema 9 keeruliselt elatud aastat siin maamunal tuleks teistmoodi ja aitaks seda hella hingega kanget poissi veenda, et ta ei ole üksinda, siis tulin ma mõttele, et mis oleks, kui inimesed kirjutaksid ja/või joonistaksid talle sünnipäevaks.

Kui ma selle mõttega paar päeva tagasi keset kesklinna maa-alust autoparklat lagedale tulin, hakkas Andrease silmadest korraga suuri pisaraid voolama. Hääletult. Lihtsalt voolasid. No nii hale oli olla ja nii ilus samal ajal ka. Jah, pole ju mingi maailma lõpp ega midagi, aga see võiks olla ühele väikemehele uue ajastu algus. Teistmoodi. Parema. Luristasime seal koos natuke aega nutta ja siin ma siis nüüd olen. Enese kogumise ja kirjutamisega läks veidi aega. Ma ei oska vähempõhjalikult ja lühemalt kirjutada. See on Vancu lugu. Lugu tema seni elatud 9st aastast.

***

Selle loo lõppu lisasin ma üleskutse:

Vancu on pisike omamoodi poiss. Poiss, kelle ainus sõber on koer Happy. Sõprust ei saa osta, aga ma usun, et heal mõttel, soovil ja sõnal on tugev jõud. Kahe nädala pärast on Vancul sünnipäev. Ta saab juba 9aastaseks. Selleks, et seda päeva tema jaoks rõõmsamaks värvida ja kinnitada, et me ei aja talle udujuttu, et maailmal on tõepoolest vaja ka just temasugust poissi, siis kutsun ma teid üles talle kirjutama ja joonistama. Ja värvipilt ja postkaart on täpselt samatoredad!

Kuna Vancu sellest kohast siin mitte midagi ei tea, siis saladuskatte all võin ma teile öelda, et talle meeldivad iseäranis sõbralikud mesilased ja kollased naerunäod (erti need, mis silma pilgutavad), samas ka koaalad, hülged ja igasugused nunnud ja armsad loomad meeldivad talle väga. Ta ise küll viimasel ajal väidab, et tema lemmikloom on Pikachu, aga sellest Pokemoni-elukast vist kõik päris aru ei saa. Nii, et laske fantaasial vabalt lennata, juhuuuu ja nii suur aitäh teile juba ette!

Aitäh teile! <3

HILJEM LISATUD:
24.11.2016
Täname nii väga kõiki, kes üleskutsega ühinesid ja enda imelise panuse andsid! Aitäh teile nii-nii väga! <3

Ma teen kiirelt vahereportaaži. Põhjalikumalt räägin siis, kui me oleme sellest kõigest suutnud end kenasti läbi närida ja enda jaoks selle ka hoolega läbi analüüsida 🙂

Eile 13:30 – 15:00, peaaegu minuti täpsusega, istusime me suurel voodil ja avasime saabunud saadetisi, mida oli kokku sel hetkel 82. Kõik saadetised olid marutoredad ja vahvad ja teile kõigile selle eest nii tohutusuured tänud!!! Vancu emotsioone oli vahepeal igasugused. Rõõmsatest üllatustest ja kilgetest sügava musta masenduseni, sekka peoga skeptilisust ja siis jälle suurt uudishimu ja itsitamist. Ta oli vapper, püsis nihelemata selle aja mu lähedal – peapealseis ja kukerpallid pole tema puhul nihelemine, see on täiesti normaalne osa paigalpüsimisest 😉 Kõik ümbrikud ja pakid on avatud ja pildid vaadatud ja tervitused loetud, poole pealt olin sunnitud pikemate kirjade lugemise veidi edasi lükkama, sest must kahtlustuste pilv peatus ta peal, et miiis mõttes ma nii eriline olen, mis mõttes ma nii teistmoodi olen ja kust see inimene teab, et mul ühtegi sõpra pole ja et ma tore olen, kui ta mind näinudki pole.

“Ja üldsegi mul on lühikesed närvid? Kas nad seda ka teavad?” Eks tal võtab aega kogu selle asja enda peas analüüsimine ja seega kiireid vastuseid tema poolt väga oodata pole. Vähemalt ei saa ma seda tema eest välja lubada… Kõigile teile suur ja sügav kummadus ja nii suur tänu. Te olete seda lugu lugedes, jagades, kirjutades-joonistades ja meisterdades teinud midagi väga suurt ja olulist! Aitäh teile kogu meie pere poolt!! <3

Emakssaamise peidus pool

Ma olin 21, silmini armunud, kui esimest korda lapseootele jäin. Olin emakssaamisest selleks ajaks vist juba viis aastat unistanud. See oli kõige tähtsam asi mu elus üldse, mida teostada soovisin.Ma mäletan seda maailma kõige õnnelikumat tunnet kui jaanuarikuu õhtupimeduses Tammelinnas kliinikust tänavale astusin ja lasin tänavalaterna all seistes lumehelvestel näole langeda. Lihtsalt seisin seal. “See ongi õnn,” mõtlesin ma laialt naeratades ja tippisin siis talla all lund krudistades jala pika tee läbi Tartu linna koju. Mul oli taskus ultraheli pilt tillukesest inimesest ja südames nii suur rõõm, et mine või lõhki. Ma ei saanud seda imelist sõnumit endale hoida ja kõik lähemad said asjast veel samal päeval teada. Järgmisel hommikul läksin poodi, ostsin raamatu rasedusest ehk et sellest, millest arst sulle ei räägi ja suure hunniku valget beebilõnga. Lugesin raamatu kohe läbi ja sama joonelt kudusin valmis tillukese kampsuni. Pisikese jänku heegeldasin selle taskule ka. Ja siis teise kampsuni kudusin sama hooga veel endale ka, et lapsel ikka minu vastas ka hea oleks. Lapse üliõnnelik isa pidas plaani, kuidas mu isa käest minna mu kätt paluma. Eks ta pelgas teda. Me titast pidi saama sügise laps. Aasta oli siis 1999.

Mõni nädal hiljem sain aru, et midagi oli valesti. Läksin igaks juhuks Toomemäele. Oli reede õhtu.
“Süda ei löö. Peetunud,” oli arsti kiire ja kuiv vastus. Pidin öö haiglas veetma ja ootama hommikut. Olin ebareaalses poolunes. Totaalses šokis. Ma ei saanud mitte millestki aru. Ma polnud sellistest asjadest kunagi varem midagi kuulnud. Ma polnud mitte iial varem haiglaski käinud ega olnud. Minuga samas palatis oli mitu naist ja üks tüdruk. Mõned magasid, mõned nutsid. Tüdruk oli mulle kõige lähemal. Ta oli saabunud hetk enne minu saabumist – sünnitas kodus vetsupotti 7nda kuu pealt. Tal polnud aimugi, mis temaga juhtund on. Ta ei teadnud, et ta isegi rase oleks olnud. Seda selgitas ta läbi nutukiunatuste telefonis kellelelgi. Ülejäänud aja istus ta voodil, kõigutas ennast edasi-tagasi ja vahtis vaid enda ette midagi pidevalt pobisedes. Miks ta sedasi raseduspatoloogias oli, pole aimugi. See oli rohkem nagu hullumaja. Ma ei maganud silmatäit ja soovisin, soovisin, soovisin, et tegelikult on kõik ikka hästi ja see oli eksitus ja kõik saab hommikul korda. Äkki ta ikka ärkab hommikuks ellu? Kasvab äkki hästi kiiresti ja näitab, et ta süda lööb kenasti? Ma soovisin võimatut.
Ma olin hommikul esimene. Mind saadeti protseduuride tuppa ja kamp kitleid kamandas mind pisikese kitsa hämara ruumi keskel olevale lauale. Kõõksusin nutta, palusin, et nad igaks juhuks korra veel kontrolliksid. Sain riielda, et mida ma ulun, see rasedus oli ju nii väike, et sellel pole mingit tähtsast. No ja mina ise olen ju veel nii noor kah. See polevat mingi asi, mille pärast siin ulguda ja nende tööd häirida. Mu randmele hakati kanüüli panema. Võpatasin ja tõmbasin käe eest. Ma oli vaid korra elus veenist verd andnud enne seda. Karstin valu meeletult. Torkaja hääl salvas tigedalt, et mida ma tõmblen. Vastasin vaikselt, et valus oli. “Ja sinusgune tahtis veel sünnitada?!” küsis seesama hääl… sõnad, mis on alati minuga…
Loendades kadus 7 peal pilt igavikku. Ärkasin selle peale, kui mind nagu lihakeha voodisse käntsatati. Tuimus. Und polnud. Tahtsin vaid ääääraaaa! Läksin küsima, kas ma võin koju minna. Saadeti tagasi palatisse, et kuhu ma torman, küll tullakse ja võetakse kanüül ja iga asi omal ajal, neil teistega kiire. Mul oli ka kiire. Ootasin veel veidi ja siis võtsin kanüüli ise ära. Nägin seda vidinat elus esimest korda. Verd voolas, aga mul oli sügavalt ükskõik. Surusin sellesama plaastri peale ja marssisin minema. Üleriideid mul polnduki, tulin kodus autoga treppi, et vaid olukorda kontrollida. Vastu ma endale kedagi ei helistanud. Ma ei tahtnud mitte kedagi näha. Läksin talviselt Toomelt alla ja vallikraavist üles oma kõrvalisi treppe mööda nii nagu ma olin. Isegi külm ei olnud. Peamine, et ma mitte kedagi ei näe ega rääkima ei peaks.
Tegin näo, et midagi pole juhtunud. Esmaspäeval, kaks päeva hiljem, läksin ehituse loengusse. Ma ju arvasin, et vana rutiin aitab mul teeselda, et kõik on ok. Vahetunnis tuli mulle vastu sõbranna. Uuris pahaselt, kuhu ma nädalavahetusel kadusin. Hakkasin nutma. Katkendlikult sõnastasin esimest korda, mis juhtunud oli. Ta turtsatas solvunult, et miks ma talle esimesena sellest ei rääkinud. Ma ei vaielnud. Vajusin kokku. Edasi tuli auk. Suur ja sügav ja pime. Ma magasin järgmised kuud vist 23 tundi ööpäevas. Ma kuivasin kokku. Igas mõttes. Kooli ma sellel semestril rohkem enam ei jõudnud.
Aprillis palusin, et ema viiks mu tuttava psühhiaatri juurde. Ma ei tahtnud enam mitte midagi, Valgust polnud. Lootust polnud. Mittemidagi polnud. Sain diagnoosi – korduv depressiivne episood ja kirjutati retsept imelisele Prozacile. Ma lihtsalt võtsin seda. Tuimalt. Mingit vahet ei olnud. Korraga hakkas aga kitsas. Iseenda sees, Tartu linnas, Eestis. Ma ei leidnud enam oma kohta. Teel poest koju nägin ühe firma aknal kuulutust, et otsitakse lapsehoidjaid välismaale. Sulgemiseni oli pool tundi. Marssisin koos oma toidukotiga sinna, manasin ette oma reipa maski ja küsisin, mida neil mulle kõige kiiremini pakkuda on. Nädal hiljem sõitsin Prantsusmaale. Beebisid hoidma. Üks oli aastane, teine alles värske beebi. Viisin muude kingituste seas neile ka oma jänkuga imearmsa beebikampsuni. See meeldis neile väga. Kaks kuud pidasin vastu. Siis sain ise ka aru, et see kõik kriibib mu oma haavasid veel sügavamaks. Liikusin edasi.
Suve lõpus märkasin, et näe, päike vist paistab. Prozac oli mõjuma hakanud. Sügisel tulin Eestisse tagasi. Püüdsin koolis käia. Kuidagi sain hakkama. Kodus ei suutnud ma aga enam elada. Need seinad, see ilus valgus läbi kirikuhoovi, vaade hoovile ja Tähe tänavale olid osa minu unistusest, mida enam ei olnud olemas. See kõik oli liiga valus. Närisin hoolega Prozacit tuima regulaarsusega edasi ja üürisin oma korteri sõpradele välja. Ise kolisin teiste sõprade juurde. Ma ei suutnud üksi olla. Aga ma ei tahtnud ka mitte mingisugustki lähemat suhet kellegagi. See oli mu elus üks suuremaid proovikivisid, mis andiski kaks valikut – rooman edasi või vajun sirgelt põhja. Jagasin kahetoalist nelja esimese kursuse nolgiga. Alguses oli isegi tore. Sain end vajalikuna tunda. Sest see oli kogu aeg olndki ju see asi, mis mind kandis – vajadus olla vajatud. Sain neile ema mängida ja nende eest hoolitseda. Kuniks nende endi mängud minu jaoks üle võlli läksid ja paaril korral seisin silmitsi kiirabi ja üledoosis tüüpidega. Sissekolimisest neli kuud hiljem viskasin päevapealt seljakoti kokku ja kolisin teise sõbra juurde. Pool aastat hiljem me abiellusime.
Päike tuli lõpuks päriselt välja ja mina lõpetasin oma suhte antidepressantidega. Käisin Inglismaal ja Šotimaal ja Prantsusmaal. Olin niisama ja vahepeal põikasin kooli ka. Lastest ei tahtnud ma mitte midagi teada. Liiga hirmutav oli kõik see. Ma karstin üle kõige uuesti haiget saada, sest ma ei usukunud, et suudaksin seda kõike uuesti üle elada. Aga rahutus mu sees ei olnud vaibunud. Kool oli vaja lõpetada, aga see kool oli end minu jaoks ammendanud. Ma oleksin pidanud kooli lõptama juba 1999. Aga ma ei suutnud seda. Alguses oma olukorra tõttu. Hiljem aga seetõttu, et mul oli aega mõtelda. Kuidas ma saan vastu võtta diplomi, olla insener ja maastikuarhitekt, kui kõik see, mis ma sealt koolist sain, oli krdi kipakas ja põlve otsas treitud endise riigikorra aegne kompott lehma suguelunditest, hüdraulikast, aegunud tee-ehituse ideedest, rabataimedest ja ühe vana mehe unistustest. Ma olin veendunud, et enne, kui ma selle diplomi taskusse pistan, pean ma asjast ka midagi päriselt teadma. Otsisin lahendust.
Olin kuu abielus olnud, kui läksin Soome maastikukujunduse vahetusõpilaseks. Alguses üheks semestriks. Siis jäin veel teiseks ka. Soomes oli nii fantastiline õppida, et ma ahmisin seda kõike endasse nagu suur käsn ja elu voolas mu sisse tagasi. Järgmisel sügisel olin mõned kuud veel ka meie oma Kunstiakadeemias vahetuses ja siis läksin Soome tagasi. Ma unistasin taas. Pidasin plaane. Joonistasin ja joonestasin. Võitsin isegi auhindu nii linnakujunuduse kui tootediasini võistlustel. Kaitsesin lõpuks 2002 oma linnakujunduse lõputöö Eestis ära ja läksin maastikuarhitektina tööle. Abielu oli otsa saanud.
Uus lehekülg.
2004 aasta talve teises pooles jäin rasedaks. Ma nii väga lootsin, et nüüd ometi sujub kõik, sest kaks korda ju ometi sama asja ei saa minuga juhtuda. Aga eelmisest korrast oli sees nii tohutu hirm, et esimese häire peale jooksin kohe haiglasse. Kõik oli kenasti. Tulin õnnelikult oma tukusva südame UH pildiga koju ja pidin edaspidi lihtsalt rahulikult lebasklema ja puhkama. Ainus asi, mis päris korras polnud oli progsterooni tase mu veres. See oli nõks madalam, kui oleks pidanud. Ma ei julgenud mitte kellelegi midagi rääkida. Ainult lapse isa teadis. Käisin hoolega kontrollis. Progesterooni tase jäi normist ühe rohkem maha, aga muidu tundus arstile olukord olevat ok. Ootasin pikisilmi esimese trimestri lõppu, et hingata ja hõisata. Teist trimestrit ta ei näinudki.
Ühel hetkel pisike süda enam ei löönud. Karm reaalsus lõikas läbi kogu mu usu ja lootuse. Kui mind Pelgulinna vastuvõtust liftiga üles osakonda saadeti, siis ulgusin seal kõveras maas. Enne minu peatust astus lifti dr Šois. Ta korjas mu sealt üles ja vaatas kindluse mõttes veel kord mind üle. Nii oli. Süda enam ei löönud. Pelgulinnas käis tol korral kõik õnneks inimlikult, kiirelt ja sujuvalt. Paar tundi hiljem sain oma resonatiivsüsti kätte ja istusin autosse. Teel koju läksime poodi. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma Mustika Prismas valisin korvi kõike, mida olin alati ihaldanud, aga hinna tõttu ostmata jätnud. See oli minu kõige viimane õhtusöök ja ma tahtsin seda nautida kogu elu eest. Mul polnud enam mitte midagi, mille nimel olla. Ma olin kasutu, tarbetu ja täiesti saamatu. Ja no kokkuvõttes olin ma ka muidugi nii hale, et ma isegi ei suutnud endale otsa peale teha.
Päev hiljem lubas perearst mul töölt koju jääda taastuma ja kosuma. Soovitas soojalt Pratchettit lugeda ja jutustas mulle innukalt tujutõstmiseks isegi pool Kettamaalima ette ära. Ta on alati teistmoodi, eriline ja tore olnud. Aga sel hetkel tahtsin mina ainult magada. Seoses viimase raseduse peetumisega uuriti ja puuriti meid seest ja väljast kelle kõigi poolt ja mitte mingit põhjust ei leitud. Naistearst arvas, et ju siis ongi mingid seletamatud põhjused, miks mul ei õnnestugi kunagi lapsi saada. Targem olevat mitte rasedaks jääda. Hindasin kogu elu ümber. Natuke puhkasin ka. Aga siis puges mingi rahutus hinge ja ma püüdsin iga hinna eest ise ellu jääda. Võtsime varjupaigast elus katki tehtud koera. Kurja ja koleda bullterjeri. Tundsin temaga paljuski sarnasust. Kuigi kuri ja kole polnud meist kumbki. Lihtsalt väga katki. Seda tuli muuta. Tulin töölt ära, mulle aitas tagumikutundidest ja niisama ilus olemisest, teosatada ma seal ennast ei saanud. Otsustasin täielikult joonistamisele pühenduda. Vaikselt ja visalt ajasin end uuesti liikuma. Ja siis, hopplaa, sama aasta augustis oligi olemas. Positiivne test. Ja kuklas kummitamas kaks luhtunud katset. Ma olin kabuhirmus.

Kõik näis alguses sujuvat ja siis hakkas kõik jälle nii pihta nagu kahel eelmisel korral. Muster oli mulle juba tuttav ja ainus, mis normidest kõrvale kaldus oli progesteroon. Jaa, ma tean, et kaasajal peetakse Duphastoni platseeboks ja täiesti kasutuks preparaadiks, aga kui ma seda oma mõlema lapse ajal poleks peoga pool rasedust närinud, siis neid poleks siin nii nagu pole kaht esimest. Platseebo? Kasutu? Pidev katkemise oht sundis mu voodisse ja iga kahe nädala tagant korraliselt arsti vastvõtul käima. Kui vahepeal just kiiremat vajadust polnud. Sellest, kuidas ämmaemand rasedust jälgib, pole mul hõredat aimugi. Nii riukalik oli mu tee emakssaamiseni.Esimese poisiga olin ma voodis siruli sisuliselt algusest peale kuni sünnituseni. Alles jõulude ajal julgesin hästi ettevaatlikult oma perele rääkida, et nüüd on nii, et nende esimene lapselaps on võibolla sündimas ja emast saab võibolla vanema ja isast võibolla vanaisa jne. Paljud sõbrad-tuttavad kuulsid alles siis, kui laps oli juba sündinud. Kusjuures ta sündis ajalisena (38+1), aga mul oli isegi veel sünnitades tunne, et appi, mu rasedus võib katkeda või lihtsalt otsa lõppeda. Ma ei tea kuidas, aga mingi ime läbi olin ma lõpuks ema. Ja mu võitlused said sellest hetkest teise mõõtme.

Kaks aastat hiljem otsustas veel üks väikene mees ootamatult, et ta tahaks mind endale emaks. Tema muidugi suutis me maailma puhta pahupidi pöörata ja vundamendi küljest ka lahti raputada. Mitte, et see maailm enne teda just orkaanidest räsitud ei olnud juba, aga uue mõõtme emaksolemisse tõi ta küll. Ma arvan, et ma alles nüüd hakkan tegelikult rahunema ja hirmust üle saama, et see väga enneagsena sündinu ikka tõesti tuli, et jääda. Näib, et pea 9 aastat olen ma peljanud, et mis siis, kui ta keha ikkagi ei pea vastu kõigele sellele.

Fakt on minu jaoks see, et kui mul poleks neid kaht tegelast, siis ei oleks ma kunagi saanud üle sellest, et need esimesed kaks sedasi mu elust lahkusid. Muidugi ma mäletan neid, aga ma andsin endale andeks, et nii läks. Aga edasi?
Siin ma siis nüüd olen. Kaks aasta. Tänasest täpselt kaks aastat oleme püüdnud. Oodanud. Lootnud. Ja ei midagi. Ma olen vahepeal teinud kõike – oodanud ja siis mitte oodanud ja lasknud ajal minna, et ehk siis näeb ta paremini tulla. Ma olen arvutanud, mõõtnud ja teinud mida kõike. Aga ei miskit. Jah, vahepeal on neid, kes on me juures piilumas käinud, aga nemad pole nii kauaks jäänud, et endast mingit muud faktilist märki maha jätta, kui vaid õrnad triibud testil ja lühiajaline füüsiline valu nende lahkumisel. Hingevalu hakkab aga juba lausaliseks muutuma. Ma ei suuda enam rahulikult kannatlik olla. Iga kuu see ootus ja lootus ja uskumine, et no nüüüüd ehk… ja siis kolinal auku kukkumine. Iga korraga läheb raskemaks. Aeg tiksub nii halastamatult ja riske on üle mõistuse, aga ma niiniinii väga sooviksin ükski kordki elus tunda, et asjad mu elus on õigesti, sest nüüd on meil kõik – ema, isa, armastus, pere, kodu, soov – mida lapsele anda. Andreas soovib vist veel enam kui mina…
Palun, Sa armas kallis Kolmas, me nii väga ootame Sind! Palun tule! <3

Meeste vastu suunatud lähisuhte vägivald

Sattusin täna hommikul lugema Postimehest arvamusavaldust eile uudistest läbi käinud infole, et naisepeksja sai vaid poolteist aastat tingimisi ja kommentaaridele, selle loo järel. Nördimuseni tülgastav olukord, aga Dagmar Lamp oli oma arvamusloosi valusalt ehe ja tabavalt hea. Temaga nõustun täiesti.
Panin lehe kinni ja püüdsin siin edasi joonistada oma 3 õde, kes vaikselt millimeeter haaval sünnivad, aga teema ei lasknud mind enam lahti. Mõte läks rändama ja mulle meenus mu esimesel kursusel kirjutatud artiklianalüüs, kus käsitlesin sedasama valusalt hella lähisuhte vägivalla teemat. Lihtsalt sootuks teise nurga all. Mõtleks, kui eilses loos oleks naise ja mehe roll olnud vahetuses? Millised oleksid siis veel olnud rahva kommentaarid ja ühiskonna suhtumine laiemalt? Naiste vastu suunatud vägivallateemadel on alati neid, kes põlastavad, irvitavad ja parastavad, et ju ta selle oli ikka ära teeninud ja ise oli süüdi ja ise provotseeris ja kokkuvõttes lihtsalt on lollakas, kes ei oska endale meest valida jne.Aga kui vägivallatseja oleks olnud naine ja kannataja mees? Siis oleks kommenteerijate arvates arvatavasti kaks võimalust – naine on diagnoosiga napakas, kindlasti ajas mees ta nii kaugele, et kannatus katkes või on mees lihtsalt nii hädapätakas, et isegi naine teeb talle ära ja appi kui nõme, õiged mehed ei nuta ega pese oma musta pesu avalikult. Kas selline asi iial üldse uudiskünnist ületaks? Ebamugav ja kole, isegi absurdne teema ju? Mehed ei nuta? See on see valetõde, mida meestele maast ja madalast siiani veel sisse tambitakse. (Ema ja õena olen ma kõik need, kes julgevad ütelda, et poistel/meestel ei sobi nutta, siis kui valus ja kurb on, verbaalselt mättasse löönud. Teema, mida ma ei talu silmaotsast.) Valu on valus ja kurbus on kurbus ja hea näo tegemine valu ega kurbust pisemaks ei tee. Suuremaks ehk vaid…
Päeval, mille Eesti presidendiks sai naine, räägin mina hoopis sellest, kuidas meie keskel elab mehi, kellele naised liiga teevad. Jagan teiega oma artiklianalüüsi, mille kord õeks õppides meeste tervise aine tarvis esimesel kursusel kirjutasin. Teema ise pole grammigi aktuaalsust kaotanud.
MEESTE
VASTU SUUNATUD LÄHISUHTE VÄGIVALD
Tallinn
2012
Antud analüüsis vaatlen paralleelselt kahte erinevat perevägivalla ja paarisuhte vägivalla uurimusi käsitlevat artiklit. Need kaks uurimust põimuvad ja toetavad teineteist suurepäraselt mõistmaks lähisuhte vägivalla tegelikku olemust ja palet ning kummutavad vääralt sisseharjunud väite, et paarisuhtevägivald on „patriarhaalne terrorism“ – kannataja on alati naine, kannatusetekitaja mees (Folligstad jt 2010: 495).
Meeste vastu suunatud paarisuhte vägivald, on delikaatne, väheuuritud ja -armastatud teema. Probleemi teadvustamine on endiselt lapsekingades, sest üldsus (ka mehed ise) tunneb sügavat vastumeelsust näha mehi nõrgana, kannataja ja ohvrirollis. Kuna aga on teada, et probleem on tegelikult valusalt aktuaalne, siis ilmselgelt on see teema oluline ja seda tuleb uurida. Oluline on teha tööd selle nimel, et abivajajad jõuaksid abini. Sellega ka antud artiklid tegelevad.
Mõlemad artiklid räägivad lihtsas keeles lahti asja olemuse, kitsaskohad probleemi teadvustamisel ja takistused ohvritele abi andmisel ning annavad kätte ka suunad, milles tulevastes uuringutes keskenduda ja mida kõrvale jätta. Uuringuid on artiklites käsitletud analüüsina, tabelitena, aruteluna, otseste näidete ja ohvrite kogemuste vahetute kajastustena. Kuigi need artiklid kajastavad USAs läbi viidud uuringuid, siis lähisuhte vägivalla teema on aktuaalne ja olemuselt sarnane nii siin- kui sealpool Atlandit.
Antud artiklite valimisel tuginesin isiklikule huvile antud probleemi vastu. Kuna ma võtsin koolis esimesel kursusel osa lähisuhte vägivalla vabaainest ja me küll rääkisime ja nentisime, et selline asi nagu meeste vastu suunatud lähisuhte vägivald eksisteerib, siis vastava materjali puudumine seadis meid olukorda, kus me keskendusime ikkagi sellele, mis oli juba olemas – väärkoheldud lapsed ja
naised. Aga meeste teema jäi mind painama ja mul on hea meel tõdeda, et antud delikaatse teema kohta siiski leiab kaasajal juba ka arvestatavaid materjale.
LÄHISUHTE VÄGIVALLA OLEMUS JA MEHE ROLL SELLES
Alates sellest, kui 1970ndatel teadvustati ja hakati paarisuhte vägivalla olemust ja ilminguid süstemaatilisemalt uurima, on naised selles üldsuse silmis reeglina ikka kannataja rollis olnud. Andmed lähisuhte vägivalla kohta kuritegevuse ja tervishoiuasutuste andmebaasides näitavad enamasti naisi kui ohvreid, aga see niigi raske teema on palju sügavam ja tumedam, kui esmapilgul tunduda võib. Rahvaküsitluste ja –uuringute tulemustest nähtub järjekindlalt, et naised panevad toime sama palju väärkohtlemise akte kui mehed. Nende uuringute kriitikud, naisäärmuslased,
on varmalt vabandanud, et naiste poolt meeste suhtes toime pandud vägivald on aset leidnud ainult enesekaitse või kättemaksu eesmärgil, näidates naist ikkagi ohvrina, kes on tõugatud meeleheitesse ja keda mehed ise on vägivalda algatama provotseerinud. Samas mitmetest uuringust selgub, et enamik naisi ei viita enesekaitsele, kui motiivile, toimepandud vägivalla-aktis intiimpartneri suhtes, vaid vihale, armukadedusele, kättemaksuihale, emotsionaalsele valule ja vajadusele saavutada kontroll isiku, segaduse ja seisundi üle. (Hines jt 2007: 63).
Paljud naiste õiguste eest võitlejad väidavad veendunult, et koduvägivald on sooline probleem – meeste vägivald naiste vastu. Teisisõnu iganenud, aga siiski valitsevaks arusaamaks lähisuhte vägivallast on endiselt see, et mehed on kurjategijad ja naised ohvrid. Paraku ei ole vägivaldsus ainult soost sõltuv vaid üldiselt inimeste probleem – endaga pahuksis olev inimene läheb üle piiri. Kindlasti ei tohi vägivaldseid naisi jätta tähelepanuta, sest liiga sageli ei ole koduvägivald pelgalt enesekaitse keskne. (Hines jt 2007: 64). Mõned teadlased leiavad, et olemas on kaks erinevat tüüpi lähisuhte vägivalda: esiteks nö tavaline paarisuhte vägivald, mis sageli joonistub välja anonüümsetest rahvaküsitlustest ja mida käsitletakse tüüpilise vastastikuse vägivallana paarisuhtes, mille esinemise kergemaid vorme kasutavad paljud paarid oma partneri suhtes. Teine lähisuhte vägivalla vorm on äärmuslikum, see on puhtalt anastav vägivald, mille ohvriteks on enamasti naised ja tavaliselt hõlmab see süstemaatilist tugevat füüsilist väärkohtlemist. Sellises olukorras on naiste endi poolt sooritatu reeglina alati käsitletav enesekaitsena. Aga kas kõik on ikka nii mustvalge nagu see põgusal pilgul tundub? Selline lähenemine lahendab küll mõned probleemid, aga jätab täiesti tähelepanuta meesohvrid, kelle suhtes naised on vägivaldsed – samahästi võib sellises anastavas suhtes olla kannatajaks naise asemel hoopis meespool. (Hines jt 2007: 64).
On üritatud ka väita, et uuringud, mis näitavad, et mehed ja naised kasutavad suhtes vägivalda samavõrd, ei näita tegelikult, et nad on ka võrdselt vägivaldsed. Nende meelest ignoreerib keskendumine tegudele sageli vägivallaakti motiivi ning minetab vägivalla mõiste lähtudes konkreetsetest sündmustest ja inimsuhetest ja ajaloolisest kontekstist. Mõistmaks koduvägivalla olemust naisõiguslaste seisikohast, tuleb esiteks mõista, et võimustruktuur ühiskonnas on selline, kus mehed domineerivad naiste üle nii sotsiaalselt, poliitiliselt ja majanduslikult. On levinud arvamus, et mehed kuritarvitavad lähisuhtes võimu, sest nad usuvad, et neil on õigus kontrollida enda naist, isegi kasutades vägivalda. On siiski ka neid, kes nendivad, et naised võivad suhtes olla küll vägivaldsed, aga teiselt poolt hääbub see tunnistus taas vabanduse taha, et meeste poolt kordasaadetu on julmem, vigastused suuremad ja probleem on tõsisem. Umbes 50% vägivaldsetes suhetes on vägivald vastastikune, umbes 25% on vägivaldne ainult mees ja umbes 25% vägivallaaktidest pannakse toime naiste poolt selgub ameeriklaste uuringust. Reeglina ei ole tänapäeva kapitalistlikus maailmas (USA näitel) keskmisel mehel sugugi rohkem füüsilist jõudu kui naisel. (Hines jt 2007: 64).
2007. aastal USAs läbi viidud perevägivalla küsitluse põhjal selgus, et umbes 4,8% meestest ehk 2,6 miljonit meest üle riigi (USA), on  kannatanud raskekujulise paarisuhte vägivalla all, mida on toime pannud nende endi elukaaslased ja abikaasad. Muuhulgas sisaldavad need vägivallaaktid kõikvõimalike füüsiliste vigastuste tekitamist kasutades erinevaid käepäraseid vahendeid kammist mikserini ja nugadest ja tulirelvadeni. Tajumaks probleemi tõsidust, on oluline mõista selliste suhete toimimise dünaamikat. Sageli on paarisuhte väärkohtlemise ohvriteks töötud või puudega mehed. Mitte harva on mehe puue naise poolt tahtlikult tekitatud soovist tema elu täielikult kontrollida ja endale allutada, tunda ennast vajalikuna mehe elus. (Hines jt 2007: 64).
Üks põhjus, miks meeste vastu suunatud ja naiste poolt kordasaadetud lähisuhte vägivalda on siiani praktiliselt ignoreeritud, on see, et seda on vähe, kui üldse, süstemaatiliselt uuritud. On olnud vaid mõned tagasihoidlikud jõupingutused, et teadvustada probleemi ja aidata meesohvritel läbi murda süsteemi tavakuvandist, et ohver on enamasti naine. Ajal, mil ühiskond on hästi organiseerunud naiste kaitsele ja neile on loodud lugematu hulk toetavaid liikumisi, tugisüsteeme, -võrgustikke, organisatsioone ja varjupaikasid, sest koduvägivalda on ikka peetud omaseks patriarhaalse ühiskonna struktuurile, põrkuvad mehed, kel niigi on raskem tõtt tunnistada, paljude tõketega ja sageli ei jõua abivajav mees kunagi abini ning on oma murega täiesti üksinda. (Hines jt 2007: 64).
Teine probleem, miks kannatavate meeste heaks suurt midagi tehtud pole, on probleemi eitamine, mitmed uuringud kinnitavad, et selliseid mehi justnagu polegi olemas ja kui isegi on, siis pole see oluline sotsiaalne probleem, sest mehed on ju tugevamad ja suudavad end ise kaitsta. Eitamine on pahatihti vastastikune – mehed ei suuda tunnistada, et on ohvrid, sest neil on piinlik tunnistada endi nõrkust ja ühiskond ei soovi midagi teada nõrkustest, mis näitaks teda haavatavamana. Seega vältab pingeline peitusemäng meeste tervise arvelt ikka edasi. (Hines jt 2007: 64).
LÄBIVIIDUD UURINGUTE OLEMUS JA TEGELIKKUS
Koduvägivalla abiliinile helistanud meeste uuringu eesmärgiks oli ajavahemikus jaanuar 2002 kuni november 2003 koguda abikõnedest meeste lugusid ja teadmisi meestevastasest vägivallast paarisuhtes ning analüüsida nende suhete dünaamikat ja karakteristikuid. See oli üks esimesi sellel teemal läbi viidud uuringuid Ameerikas ja see uurimus püüdis kompenseerida tegematajätmisi ja teadmatust antud valdkonnas. Kaks vabatahtlikku valisid üle USA laekunud 246 paarisuhte vägivalla abikõne põhjal uurimisobjektina välja 190 meest, sest nende lood andsid kõige tõetruuma ja täiuslikuma pildi ohvrite kogemustest. (Hines jt 2007: 65).
Koduvägivalla all kannatavate meeste uuringus osalenute keskmine vanus oli 41,32 (vahemikus  19 aastat 64 aastat, 1/3 ohvritest vanuses 40 ja 49). Nende vägivaldsete naispartnerite keskmine vanus oli 35,98 (varieerus 17-59 aasta vahel, 1/3 vägivallatsejatest oli vanuses 30 ja 39). Paljudel olid partneriga lapsed. Veidi üle poole neist meestest olid helistamise ajal endiselt suhetes enda kuritarvitajaga. (Hines jt 2007: 66). Huvitav on ka see, et kui naisohvrite puhul on abiotsimine sageli vahendatud kolmada isiku kaudu, kellele naine on oma loo juba rääkinud, siis meeste abiliinile helistanutest pea 80% olid kannatajad ise. Väga väikese osatähtsusega olid helistajateks meeste sõbrad või teised pereliikmed. See annab aimu, kui sageli jätavad mehed oma suure mure vaid enda teada ja püüavad ise kuidagi hakkama saada. Kuni enam ei suuda.
Kõik need 190 meest olid kogenud kehalist väärkohtlemist enda naissoost partnerite poolt ja lisaks olid üle 90% helistanud meestest kogenud ka naiste pidevat kontrollivat käitumist, usaldamatust, nuhkimist ja jälitamist. Nende paarisuhtes esines sageli frustreerivaid momente ja masendavaid perevägivalla kogemusi. Helistajate ütlused näitasid, et pea kõigi nende naissoost kuritarvitajate anamneesis esinesid varasemad hingetraumad, enam kui pooltel neist oli suitsidaalseid mõtteid ja ka mõrvarlikke väljaöeldud kavatsusi meeste suhtes. Meeste ütluste kohaselt oli nende naistel pooltel juhtudel probleeme alkoholiga, pisut vähem muude ainetega. Naiste anamneesis esines ka kinnitatud psühhiaatrilisi diagnoose. (Hines jt 2007: 63, 71).
Teises artiklis, mis esitas pealkirjas küsimuse, kas lähisuhtevägivald on vastastikune, käisitleti uuringut, milles 649 osaleja käest uuriti nende kogemusi ja kokkupuuteid kuritahtliku psühholoogilise käitumisega nii ohvri kui kordasaatja rollis nende paarisuhtes. Uuriti sellise käitumise olemasolu, sagedust, emotsionaalset mõju ja mõju käitumisele. (Folligstad jt 2010: 495). Online-uuringus said osaleda Ameerika Ühendriikide kodanikud, kes olid vähemalt 18 aastat vanad ja olnud viimase aasta jooksul romantilises paarisuhtes (Folligstad jt 2010: 500). Arvesse läksid vaid täielikult täidetud ankeedid. Kokkuvõttes osales uuringus 317 naist ja 332 meest valdavalt vanuses 22-60, kes olid erinevate rasside esindajad, nende seksuaalne orietatsioon oli erinev, nad olid erineva haridus- ja elatustasemega ehk siis läbilõige ühiskonnast. (Folligstad jt 2010: 497).
Uuring keskendus psühholoogilisele väärkohtlemisele ja sooline jagunemise väljendamine  selles omaette eesmärgiks ei olnud, aga sellegi poolest saab näha, et jagunemine toimus suhteliselt võrdselt. Ja kuigi kokkuvõttes nenditi, et me ikkagi ei tea, kes tegelikult on paarisuhte vägivallas süüdlaseks ja algatajaks – võimalik, et mõlemad kannavad võrdselt süüd, võimalik, et emmad-kummad tunnevad end lihtsalt vähem süüdi, või on süüdi vaid üks osapool või mitte kumbki, sest inimesed lihtsalt kogevad vägivalda väga erinevalt. (Folligstad jt 2010: 508). Samas nenditi, et enamasti on psühholoogiline väärkohtlemine vastastikune (Folligstad jt 2010: 495) ja selle ajendiks on konfliktid, võimumängud ja haavatud tunded (Folligstad jt 2010: 500). Huvitav fakt on aga see, et valdavalt jäid vastajad arvamuse juurde, et nad küll on ka ise kasutanud samasid psühholoogilise väärkohtlemise meetodeid enda paarisuhtes oma partneri vastu, mida nendegi peal on kasutatud, aga millegi pärast on enamus veendnunud ja usub, et nende partner on kogenud palju vähem vägivalda kui nemad ise on pidanud taluma. (Folligstad jt 2010: 495). Samas neutraalsel tasapinnal vaadeldes mõistavad mehed ja naised psühholoogilist kallaletungi suhteliselt ühtmoodi (Folligstad jt 2010: 496). Samas tõid juba 1980ndatel lähisuhtes väärkoheldud naised välja, et füüsilisest väärkohtelmisest hullem on just psühholoogiline (Folligstad jt 2010: 495), seega ei saa silmaga nähtamatut ja käega katsumatut kuidagi alaväärsemaks probleemiks pidada kui sinist silma ja murtud roiet.
Kui psühholoogilise väärkohtlemise edasiste uuringute läbiviimise võimaluste ideed pisut takerduvad, sest puudub see mõõdupuu, mis aitab mõista ausust ja kõigi jaoks üheseltmõistetavust, siis telefoni abiliinile helistanute reaalsete lugude põhjal saab juba kindlalt väita, et probleem on tõsine ja reaalseid lahendusi abivajavate meeste toetuseks on juba ka loodud.
2000. aasta oktoobris loodi USA-s esimene anonüümne infotelefon meesohvritele Domestic Abuse Helpline For Men (DAHM), mis keskendus peamiselt lähisuhte vägivalla all kannatavate väärkoheldud meessoost ohvritele, kelle probleemile ja abivajamisele traditsiooniliselt ei oldud tähelepanu pööratud. Aastani 2007 oli see ainus infotelefon, mis keskendus eeskätt koduvägivalla all kannatavate meesohvrite toetamisele. DAHM andis tasuta praktilist abi (avalikku, õiguskaitselist ja sotsiaalset) kriisiolukorras ja kohtus eestkostet vajavatele ohvritele. Abiliin toetas laiaulatusliku ja koordineeritud võrgustiku loomist ning seeläbi aitas ühiskonnas teadvustada ka olulist probleemi. (Hines jt 2007: 64). Abiliinile laekuvate kõnede määr on kasvas info levides aja jooksul pidevalt (Hines jt 2007: 65).
Statistika näitab, et selleks, et mees otsiks sellises hapras olukorras abi, kasvõi isegi anonüümse abiliini kaudu, peab olukord olema juba väga kriitiline ja nad on sageli olnud juba pikemat aega ränga väärkohtlemise ohvriteks ning olukord on nende kontrolli alt ammu väljunud. Sel juhul ei ole tegemist ka enam nö tavalise vastastikuse paarisuhte vägivallaga, mis küll samuti ei ole aktsepteeritav, vaid selgelt meeste vastu suunatud otsese lähisuhte vägivallaga. Abiliini eesmärgiks on teha tööd nii kuritahtliku olukorra muutmisega kui ka aidata meestel turvaliselt lahkuda probleemikoldest. Antud uuringust lähtus, et paljude jaoks oli probleemiks alternatiivse peavarju leidmine. Tugiliini kaudu nõustati mehi muuhulgas ka selles, kuidas saavutada väärkohtleva naispartneri lähenemiskeeld.
Väga oluliseks peetakse artiklis järjepidevust ja seda, et teemat kindlasti edasi uuritaks. Artiklis käsitletakse tehtud uuringut ja selle kitsaskohti põhjalikult ning antakse konkreetseid soovitusi tulevaste uuringute tarbeks. Kuna lähisuhte vägivalla meesohvriteni ei ole kerge jõuda, siis esiteks soovitatakse kindlasti andmeid koguda süstemaatiliselt ja võimalusel igalt meesohvrilt, kes pöördub abiliini poole. Oluline on kasutada valideeritud ja usaldusväärseid meetmeid, ja paludes kõigil abiliinile helistajatel vastata samadele küsimustele. Lisaks sellele peaksid tulevased uuringud hindama nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid tagajärgi lähisuhte vägivalla meessoost ohvrile. Uurima peaks ka vägivaldsete naiste vaimset tervist. Ja lõpetuseks leitakse, et tulevikuuuringud peavad arvestama ka sellega, et väärkoheldud meeste peredes kasvavad sageli lapsed. Paljud naisväärkohtlejad kasutavad lapsi kui vahendeid, et kontrollida enda partnereid ja paljud neist lastest on tunnistajaks koduvägivallale. Need teadmised on vajalikud, et teadusuuringuteks oleks võimalik käsitleda ka selliste kogemustega lapsi.  (Hines jt 2007: 67).
Kui mees tunnistab, et on ohver, siis on temas endas enamasti midagi – mehelikkus – juba murdunud, sest pealesurutud ja ühiskonnas tavakssaanud mudeli kohaselt on mehed tugevad ja neil ei sobi kurta ja kõige enam veel tunnistada, et nad on omas kodus, kus nad peaksid olema tugevuse talaks, juhid ja liidrid, hoopis peksupoisid ja kannatajad.
Kõige hämmastavamad olid minu jaoks antud teemakäsitluste juures kaks asja. Esiteks see, milline on ohvri profiil. Lisaks aimatavale lähisuhtes väärkoheldud meeskontingendile (töötud ja puudega kodused mehed), omas märkimisväärselt suur osa regulaarselt väärkoheldud meestest kõrge prestiižiga karjääre, head sissetulekut ja stereotüüpselt väga mehelikke töökohti ja ameteid (nt arstid, juristid, õppejõud, insenerid, politseinikud, tuletõrjujad, sõjaväelased) – mehed, kelle jaoks tõe tunnistamine on iseäranis keeruline ja alandav. Teiseks aga tõsiasi, et naiste poolt korda saadetud teod on oma koleduses sageli märksa julmemad, kui meeste lihtsakoeline rusikatega teostatud vägivald. Võimalikest vahenditest, mida naised kasutavad mehele haigettegemiseks, on võikalt esirinnas nt triikrauaga erinevate kehaosade põletamised, kuuma kohvi näkkuviskamised, riiviga ja muud teravate käepäraste vahenditega vigastamised. Huvitaval kombel oli küünistamine kui arvatavalt naiste sage enesekaitse ja rünnaku viis üldse mitte esirinnas. Seega naised ilmselgelt pigem ründavad kui kaitsevad ennast?
Kogu see teadmine muudab omal moel selle teema veel ohtlikumaks, hoomamatult sügavamaks ja laiahaardelisemaks. Edasiste  uuringute läbiviimist peetakse väga oluliseks. Tänu töötusele ja suurtele pingetele igapäevaelus on antud teema valusalt aktuaalne ka meie närvilises edule orienteeritud ja ülekoormatud ühiskonnas, kus meeste roll perepeana on sisseharjunud kohustus. Kuniks seda peret on. Eelmiste suhete naised ja lapsed ja elatisrahamaksmised teevad olukorrad aga vaid keerukamaks. Kui mees kogeb kodus mittetunnustavat, halvustavat või ka ründavat suhtumist, siis ei saagi oodata, et ta oleks tugev nagu karu, püsiks vankumatult heas vormis ja tervises ning jaksaks kanda kogu maailma raskust nagu me sageli ootame.
Minu arvates on teema väga asja- ja ajakohane ja artiklid oma lihtsuses ja selguses väga hästi mõistetavad. On ilmne, et olemas on mehed, keda väärkoheldakse füüsiliselt suletud uste taga ja vaimselt võibolla igal sammul. Antud uuringud kinnitasid, et paarisuhte vägivald ei ole pelgalt naiste vastu suunatud ja meeste poolt sooritatud väärkohtlemine. On ilmne, et väärkohtlevasse naisesse tuleb suhtuda samatõsiselt kui väärkohtlevasse mehesse. Aga suures plaanis on lähisuhte vägivald, mehe ja naise paarisuhte vägivald, selgelt üldine inimestevaheline probleem. On oluline, et need mehed saaksid abi otsida, neil oleks, kust seda abi saada ja nad julgeksid seda teha enne, kui asi on tõsine, et nad julgeksid seda teha hoolimata kuvandist, mis sunnib neid olema vastupidavad ja tugevad olukorras, kus taluvuse piir on nende jaoks ammu ületatud. Oluline on mõista, et lähisuhte vägivald ei ole vägivallaliik, kus kannataja on alati naine ja ohver mees. Vaid täiesti võimalik, et olukord on sootuks vastupidine.
Lähisuhte vägivalla meesohvrid kogevad üldjoontes sama mida väärkoheldud naised samas olukorras. Vahe on selles, et meeskannatajad lepivad väärkohtlemise ja ülekohtuga sageli märksa kauem, sest ettekirjutatud tava ja pealesurutud soorolli kuvandi täitmine eeldavad neilt tugevust, nõrkustest ja raskusest üleolemist, vastupidavust. Meestel on kordi alandavam tunnistada, et nende enda intiimpartner neid väärkohtleb. Sageli on meesohvritel surmahirm ja nad kardavad oma naise agressiivsust üle kõige. Sageli on ohvrite elu täielikult ja haiglaslikult naise kontrolli all, kes oskab osavalt tunnetega mängida – tekitada vastuolulisi tundeid vajamisest vihkamiseni. Teisalt jällegi tunnevad mehed vastutust ja kohustust naise ja pere eest hoolt kanda ega suuda lahkuda. Liiga sageli on asjasse segatud lapsed, kellega naised osavalt manipuleerivad – kannatajaks pole sel juhul vaid mees. Kuna sellises olukorras meestele suunatud tugisüsteemid on puudulikud, siis kinnistab see omakorda ühiskonna arvamust paarisuhtes kannatajate kohta.Sageli on meesohvrid kogenud abi otsides mõistmatust ja põrkunud süsteemiga, mis tegelikult peaks neid toetama. Kindlasti tuleb teha vastaval teemal teavitustööd ning toetada ohvriks olevate meeste jaoks tugisüsteemide loomist, sest on oluline, et ka lähisuhte vägivalla all kannatavad mehed saaksid võrdselt samas olukorras naistega abi otsida ja leida. Samuti vajavad abi ja tuge ka vägivallatsejad, sest nende käitumisel on enamasti sügavamad isiklikud põhjused. Oluline on tabada tervikut ja teha tööd mõlema osapoolega. Eesmärk on vältida vägivalda, saavutada olukord, kus iga abivajaja jõuab abini, hoida tervist ja lähedasi ning elada õnnelikult. Tähtis on tasakaal ja heaolu tagamine.
KASUTATUD KIRJANDUS

Hines, D. A., Brown, J., Dunning, E. Characteristics
of Callers to the Domestic Abuse Helpline for Men. Journal of Family Violence. Feb 2007, Vol 22, 63-72.
Follingstad, D., Edmundson, M. Is
Psychological Abuse Reciprocal in Intimate Relationships? Data from a National
Sample of American Adults. Journal of
Family Violence
, Jul 2010, Vol. 25, 495-508.


VALIK ANDMEBAASIDEST LEITUD TEADUSPÕHISEID MEESTEVASTASE VÄGIVALLA TEEMAGA SEONDUVAID ARTIKLEID
Cheung, M., Leung, P., Tsui, V. Asian Male Domestic Violence Victims: Services Exclusive for Men. Journal of Family Violence, Oct 2009, Vol. 24, 447-462
Henning, K., Feder, L. A Comparison of Men and Women Arrested for Domestic Violence: Who Presents the Greater Threat? Journal of Family Violence, Apr 2004, Vol. 19, 69-80.
Powers, L. E., Saxton, M., Curry, M. A., Powers, J. L., McNeff, E., Oswald, M. End the Silence: A Survey of Abuse Against Men with Disabilities. Journal of Rehabilitation; Oct-Dec 2008, Vol. 74, 41-53.
Smith, L. H., Ford, J. History of Forced Sex and Recent Sexual Risk Indicators Among Young Adult Males. Perspectives on Sexual & Reproductive Health, Jun 2010, Vol. 42, 87-92.

 

Tutty, L. M., Babins-Wagner, R., Rothery, M. A. Group Treatment for Aggressive Women: An Initial Evaluation. Journal of Family Violence; Jul 2006, Vol. 21 341-349.
VEEL MATERJALE ANTUD TEEMA KOHTA

About Domestic Violence Against Men (2007).
http://www.oregoncounseling.org/Handouts/DomesticViolenceMen.htm (29.04.2012).
Domestic
Abuse Helpline
(2007-2012).
http://dahmw.org/ (29.04.2012).
Rose, P. (2010). Men under emotional abuse. Blog post
July 2010:
http://petrorose.webs.com/apps/blog/show/4423203-men-under-emotional-abuse-
(29.04.2012).
The Silent Scream. (2012).
Women Against VAWA express
http://womenagainstvawa.org/the-silent-scream/
(29.04.2012).
The Helpseeking Experiences of Men Who Sustain Intimate Partner Violence: An Overlooked Population and Implications for Practice:
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3175099/
Lisaks
leiab huvitavaid materjale www.youtube.com  kombineerides otsingusõnu: abused male, abused men, domestic violence against men, intimate partner violence (IPV) by women, female violence jne.

Meeste vastu suunatud lähisuhte vägivalla teema oli omal ajal päris pikalt ühe võimalusena mu lõputöö teema. Isegi lõputöö projekti kirjutasin veel selle teema kohta. Aga siis tuli rinnavähipatsiendi toetamise teema ise mu juurde, haaras kaasa ja jäi ning oma meeste vastu suunatud lähisuhte vägivalla teema, mis mul ikka taskus sügeles, pärandasin ma usalduslikult Kristile, et ta sellest oma lõputöö kirjutaks. Kirjutas ka. Selle leiab TTK raamatukogust.

***

Lappasin siin pisut netis ringi, no et kas vahepeal on ka midagi uut ja pöördelist sellel teemal toiminud. Ma otsisin materjale antud teema kohta juba 2011. aastal, aga 2012 aastal kirjutasin artiklianalüüsi ametlikult valmis. Sel ajal oli teemakohane valik üsna hõre, uuringuid oli läbi viidud vähe ning ebamugav teema põrkas ikka veel vastu uskmatuse ja soovimatuse müüri maailmas tervikuna. Väga sügavale ma hetkel kaevata ei jaksa, aga mulle jäi silma hoopis üks päevi näinud the Guardiani artiklike aastast 2010, mis väidab, et rohkem kui 40% koduvägivalla ohritest Inglismaal on mehed. See tähendab, et viiest lähisuhte vägivalla ohvrist umbes kaks on mehed. Vaid pisut alla poole ohvritest!? Aga inimestel on uudiseid vaadates endiselt mulje, et ohvrid on valdavalt alati vaid naised? Tundub ju nii? Sellises olukorras on meeskannatajad sageli käistletud kui teisejärgulised ohvrid ning isegi politsei ja ametnikud ei võta neid tõsiselt või pisendavad nende probleemi olematuks. Näiteid elust ja reaalsetest olukordadest kahjuks leiab. Meesohvrid on justkui nähtamatud, sest ühsikond on harjunud nägema naisi kannataja rollis. Inglismaal oli aastal 2010 koduvägivalla all kannatavatele naistele 7500 abisaamise ja varjupaika. Meestele vaid 60 kohta. Suhtarvud on kuidagi paigast ära?Kuidas on lood Eestis? Naiste Kriisikodu oli vist esimene, kes omal ajal meestele käe ulatas. Nad nägid ja mõistsid. Kuigi arvata on, et mitmed abivajajad põlgasid selle mõtte ära, sest veel raskem on minna meesohvril kohta, kus ollakse harjunud sama teemaga seoses meest tavapäraselt nägema vägivallatseja rollis. See oli küll midagigi alustuseks ja asja sisu võis ju hea olla, aga vorm oli ilmselgelt vildakas. Antud teemal teaduskirjandust ma Eesti kontekstis ei lootnudki leida, aga kiirel guugeldamisel jäi mulle silma ajaleheartikkel aastast 2014, mis tõotab muutuste tuuli, sest olemas on sel ajal juba kaks MTÜd ja mõni mees on isegi ka abi saanud. Ajalehes välja toodud staistika kohaselt on Eestis olukord justkui palju parem kui Ameerikas ja Ühendkuningriigis – Eestis sai 2013 politsei 8000 teadet perevägivallast. Neist 10% juhtudest oli kannatajaks mees. Ja siis räägiti artiklis, et no jää liigub ja midagi toimub. Vähemalt on tahe ja kavatsus aidata. Aga see 10% ei andnud mulle asu. Kui vaadata muu maailma praktikat, siis tundub Eesti number kuidagi nigel. Mitte, et see tore pole, et nii vähe mehi kannatab vaid kui realistlik see number ikkagi on? Kui palju neid mehi tegelikult on? Ja isegi kui ongi VAID 10%, siis sedagi oli ühe aasta jooksul 800 juhtumit. Jah, mõni teade tuli kindlasti korduvalt samalt isikult, aga seda enam – keegi on väga tõsises hädas. Kas ta sai abi? 800 on pisikese Eesti jaoks krdi palju. Ja siis ma kujutasin endale ette meie ametnike ja abiandjate tahtmatuid hüüaninaerupahvakuid, kui nad mõne enda arvates äbariku eest leiavad, kelle ihust, hingest ja mehelikkusest mingi naine on randaaliga üle sõitnud. Parandasin teerulli randaaliks, sest kujundina jäi teerullil teravusest puudu.

Statistikat ja uurimusi kõrvutades ilmneb üsna selgelt fakt, et ametlikud numbrid ei näita tegelikku olukorda. Inglismaal leiti juba aastal 2010, et on skandaalne, et endiselt ei kohelda lähisuhte vägivalla ohvrid võrdselt. Kas täna, aastal 2016, on midagi muutunud? Kardan, et veel kaugeltki mitte…

Jäime siin meestega lõunakohvi lauas sellel teemal arutlema. Ainus, mille nad kohe ära tabasid oli see, KUI raske on mehel oma olukorda tunnistada. Me ju kõik teame, et selliseid mehi, kes suhtes kannatavad, on. Kui ma oma elule tagasi vaatan, siis ma isegi tean mõnda meest, kes olid ja arvatavasti on siiani ilmselgelt ohvrid. Nüüd oskan ma seda asja vaadata teise nurga alt. Ja tihkan ka reageerida. Teema magistritööks?

Lastekaitsest. Kõverpeeglis

Mul on viimastel aastatel olnud mitmeid kokkupuuteid sotsiaaltöötajatega, nende seas ka lastekaitsetöötajatega. Nii töö- kui eraelus, nii Eestis kui ka Šveitsis. Minu isiklikud ja ka tööalased kogemused nendega on olnud head. Nende eesmärk on olnud laste kaitsmine ja pere toetamine. Ka vastuvoolu ujudes ja vahel ka võimatut võimalikuks tehes. Säravate silmadega, tundlikult, tublilt ja tulihingeliselt olen ma näinud neid oma tööd tegemas nii nagu aetaks südameasja. Arvatavasti vist ajavadki, sest nad on veenvad. Ma tahan oma kahtluseussidest hoolimata uskuda, et nad on head ja toredad, päriselt ka. Aga enne veel, kui minu arvamuse hammustavasse auku hakkas kogunema häid kogemusi, mis minu jaoks ladus minu enda kindluse müürid, sai mulle osaks midagi, mis arvatavasti juhtus minuga ainult selleks, et ma neid asju siin elus paremini mõõta ja hinnata oskaksin. Äkki ka selle pärast, et ma saaksin seda hiljem maailmaga jagada. Kindlasti aga selleks, et ma oskaksin näha asjade taha ja uskuda, kui räägitakse äraspidisest kogemusest lastekaitsega. Paremat põhjust ja vabandust ma toimunule leida ei ole osanud.

Paraku on mul enda lugu rääkides olnud võimalik kuulda ka teiste kogemustest. Juhtub head, aga juhtub ka asju, mis kunagi ei tohiks juhtuda. See lugu siin ei ole kellegi hirmutamiseks – kui abi on vaja, siis kindlasti julgege lastekaitsetöötajate poole pöörduda, sest enamus neist teeb oma tööd hästi ja neil on süda ja mõistus õige koha peal. Ärge heituge, kui te abi ei saa, sest ehk leiab selle mujalt või sügavamale kaevates. Ärge heituge isegi siis, kui teid päris vastu maad surutakse ja otsige edasi! Muidugi on seda lihtsam takkajärgi julgustuseks ütelda ja olukorras sees olles võib tunduda, et lained lihtsalt loksuvad üle pea, kuid tunneli lõpus on valgus ja see ei ole kannataja suunas piduriteta kihutav kiirrong! Kui te abi ei saa või põrkute, siis ärge andke alla, sest kusagil on kindlasti keegi, kes mõistab ja hoiab ja kaitseb ja toetab mõtet, et lapse heaolu algab enamasti ikka perekonnast, kellel on hea ja keda toetatakse. Ükski lastekaitsetöötaja ei ole jumal. Isegi siis ei ole, kui ta seda ise usub ja arvab ning näib, et süsteem seisab ta selja taga. Kõik võib olla palju hapram kui paistab ja ka spetsialist on kõigest inimene.

Mulle tundub, et kõige olulisem on mitte jääda oma murega üksinda ja leida viis asjadest rääkida, rääkida, rääkida, suuliselt, kirjalikult, kuidas iganes, sest küll siis leidub ka kuulajaid, kuuljaid ja tegutsejaid. Ma tean, et mõnigi teist võib mõtelda, et miks ma ometi ei unusta, teist lehte ei pööra ja asjadel minna ei lase. Et vanades koledustes sobramise asemel võiksin ma ju hoopis nautida oma praegust mannapudru-maasikakisselli-muinasjuttu. Naudingi. Ja naudin rohkem kui paisest mäda välja lasen ja sel paraneda lasen. Ma olen nii palju inetuid asju oma elus alla neelanud, maha surunud ja ära peitnud ja teinud näo, et saan hakkama ja kõik olekski nagu hästi. Tegelikult lohiseb kogu see taak minuga kaasas. Ma tahan jätkata kergema pagasiga. Ma pakin maha ja lahti kõik, mis on üleliigne ja lasen minna. Nii on minu viis ellu jääda.

See lugu on siin selleks, et osata delikaatseid asju kriitilisema pilguga hinnata. Ka ametniku hooletult pillatud sõna võib olla vahe relv ja anda tunnistust, et valedes kätes olevatel headel asjadel võib olla ka pahupool. Ja sellega ei saa leppida, sellega tuleb tegeleda. Aga lugege ise:

Eellugu

2010. aasta oli raske mitmel erineval põhjusel. Isa ja vanaisa olid hiljuti surnud, ema oli endiselt sügavas leinas. Lapsed ei lasknud mul auku vajuda ja elu läks edasi. Kõige olulisem probleem minu jaoks tol sügisel oli puhtalt praktiline – mu noorem laps oli novembris saanud 3aastaseks ja seega sai otsa minu ravikindlustatus.

Ma olin kõik need aastad lastega kodune olnud ning teadsin ja tundsin täie veendumusega alati, et nii on mu lastele kõige parem. Ka mulle endale meeldis nendega nii väga koos olla, näha neid sirgumas ja küpsemas – iga päev oli seiklus, millest ma kuidagi ilma jääda ei tahtnud.

Pole ka vähetähtis, et meie olukord ei olnud tavapärane, sest koos enneaegselt sündinud ja kopsukahjustusega kasvava noorema lapsega olin ma raviarstilt haiglast kaasa saanud selged juhised, et suurem laps ei lähe lasteaeda ja pisemast ei saa tervise hoidmise tõttu lasteaialast kunagi. Mõlemaid tuli nakkuste eest maksimaalselt kaitsta, et noorema õrnadele kopsudele anda kõik võimalused kosuda. Nende kolme aasta jooksul olin andnud endast üsna edukalt kõik ja mu veendumus oli kindel, et ka puhtalt vaid tervise huvides on neil kodus parem.

Meie elu tiksus vaikselt omas rütmis. Jättes isegi kõrvale terviseriskid, tundus mulle üksikvanemana mõeldamatu minna tööle ja uuesti kooli ajal, mil lapsed veel nii väikesed on, rabada nii, et neid vaevu näeksin ja saata nad jõuga kellegi teise hoolde. Tegelikult sain ma ju kenasti hakkama, tundsin rahulolu enda elust ja olemisest. Öösiti, kui lapsed magasid, tegin jõudumööda vaikselt servast oma joonistamistööd ja ülejäänud aja olin pühendunud lastele.

Pidasin endamisi plaani olla kodus ajani, mil ka pisem kooli läheb. Ma ei saanud lapsi selleks, et teised neid kasvataksid ja hoiaksid, see oli minu võimalus saada osa enda laste elust. Meie ühised kodusolemise aastad olid olnud väga erilised ja lastel oli koos tore kasvada. Ja minul koos nendega. Aga mure ravikindlustatuse lõppemise pärast oli omamoodi ahistav, sest kadus ära kindlustunne, mis saab siis, KUI midagi tõsist juhtub. Me ei virelenud, mul olid säästud, kuid iga kopika kasutamine oli kaugele tulevikku hoolega planeeritud ja ettemuretseva inimesena tundus mulle hirmutav, et pean isiklikul hädavajadusel hakkama väga suuri summasid tervishoiuteenuste peale välja käima, mis paiskaks finantsilise tasakaalu paigast ja KUI kuidagi on võimalik seda ravikindlust pikendada, siis see oleks ju igati tore lahendus. Need mõtted kerisid mõnda aega.

Helistasin Haigekassase ja rääkisin oma loo ära – olen kodune ema, noorem laps sai hiljuti kolm ja kindlustus lõppes, kuid kuna lapsed ei käi ega lähe lasteaeda, siis hoian ma riigi raha kokku ja ehk on kuidagi võimalik mul oma ravikindlustust lihtsalt pikendada. Oleks mul töötav abaikaasa, siis oleks – seda mul polnud. Variant oleks end töötuna arvele võtta – seda ma ei saanud, sest mul oli oma ettevõte, mis küll ei toonud sisse ja mille alt ma ei saanud endale püsivat töösuhet tekitada ja samas firmaomanikuna ei saanud end ka töötuna arvele võtta. Haigekassa vastas, et nad mõistavad, kuid ei saa kahjuks aidata, kuid äkki mu elukohajärgne sotsosakond saab. Äkki nemad teavad, mida ja kuidas teha, et asi hea lahenduse saaks.

Arutasin asja sõbrannaga ja mõtlesime, et mis siis ikka, kiire otsus ja minek, sest küsija suu pihta ju ometi ei lööda.

17.detsember 2010, reede

Sõbranna võttis meid kogu pesakonnaga autole ja nii me siis tol sombusel lumemärjal reedel sotsosakonda siirdusimegi. Edasi käis kõik kähku. Seisime mitme lauaga ruumis, rääkisin ära oma ravikindlustuse loo – et kui on kuidagi võimalik jätkata, siis väga tore ja kui pole, siis saan hakkama, oluline oli küsida, sest Haigekassa oli just nii soovitanud toimida.

Seepeale tehti kiired arvutused ja räägiti toetustest, millele mul materiaalset olukorda arvesse võttes õigusi ja ka vajadust nagunii polnud. Nina ette lükati paber, taheti allkirja ja suruti siis mitu pakki kaerahelbeid ja spagette mulle otsustavat sülle – jõulud ja abipakid! Vastasin korduvalt, et ma ei taha raha ega toetusi, ma ei ole selleks siin, vaid võimalusel üht ja ainsat lihtsat asja – lahendust, kas ja kui, siis kuidas saada ravikindlustus ajaks, kui ma oma kahe lapsega nendega kooli minemiseni kodus olen. Lihtne?

Oh ei, täiesti mõistetamatu…

Tädid laudade taga vaid imestasid, miks ometi soovib suurepärase haridusega inimene istuda lastega kodus. Kas tal on midagi viga? Esimest korda elus tundsin, et kõik millesse ma siiralt usun, on absurd ja taipasin, et tegelikult olen ma ühiskonna silmis totaalselt sotsiaalselt hälbinud ebard vist nende meelest. Ma julgesin mõtelda ja tunda teistmoodi ja ka selle järgi talitada, sest normaalsed täiskasvanud käivad ju tööl, saadavad selleks ajaks oma lapsed lasteaeda ja neil ei ole selliseid veidraid probleeme ja küsimusi nagu minul.

Igal juhul jõudsid kolm tädi erinevate kontorilaudade taga ühisarvamusele, et ma peaksin vestlema ka samas majas tegutseva lastekaitsespetsialistiga. Milleks ometi?! Ma sain juba oma vastuse – riigi poolt mul enda olukorras ravikindlustust saada ei ole võimalust. Jah, kui ma lõpetan oma mitteteeniva firma tegevuse ja võtan end töötuna arvele, siis küll, aga lihtsalt niisama, mitte. Selle kohta, kuidas ebaefektiivset osaühingut sulgeda, oli neil minu küsimuse peale üks soovitus – pankroti väljakuulutamine. Aga midagi sellist ju polnud ja kas see tõesti oleks lahendanud mu probleemi? Istusin seal vaikselt ja arvutasin näppudel omaette, et kui ma hoian rahva raha laste aedasaatmise pealt kokku ja ühtlasi annan oma laste kohad kellelegi, kes seda tõesti hädasti vajab, siis ma ju ometi teen riigile hoopis teene ja koorman vähem? Aga ei. Lastekaitsetöötaja juurde suunamine kõlas mitte võimaluse vaid nõudmisena. Ma ei julgenud vastu hakata ja niisama minema enam marssida.

Olukord tekitas minus sügavat õõva. Ega ma enam ise ka hästi aru ei saanud, mis seal toimub. Saatsin lapsed ja kaerahelbed-spagetid sõbrannaga õue mängima. (Vahemärkusena – pakk neidsamu kaerahelbeid ja mitu pakki spagette seisid mu köögikapis 2015. aasta jaanuarini. Selle hetkeni, kui ma otsustavalt need lihtsalt prügimäele saatsin. Kivistunud häbimärgid. Ülejäänud sõi vanemate koer aja jooksul ära.) Olin kogu sellest protseduurist nii sügavalt häiritud, et ei tahtnud, et lapsed mind sellisena näevad – ma läksin küsima üht lihtsat küsimust ja olin nüüd nõutusest nutma puhkemas. Ebamugavustunne kasvas kiiresti šokiks. Oli selge, et otsitud abi ja nõu ma sealt ei leia.

Istusin kössis, kõrvad lontis, peas miljon ekslevat mõtet ja kuulasin ära, mida mulle räägiti. Vastasin esitatud küsimustele vaikselt. Ahahh, lastega kodune üksikema. Ahahh, laste isa pildilt väljas? Vägivaldne? Alkohoolik? Silte lendas. Ahahh, alimente maksab regulaarselt. Ahahh, tuguvõrgustik üsna nigel. Äkki olen ma mõtelnud ka enda elu võtmise peale? Mis siis lastest saab? Ja nii edasi. Lastekaitsetädi jõudis meie ca 15minutilise vestluse jooksul kuival häälel mulle paar-kolm korda antidepressantide võtmise vajadusest rääkida, millest ma tänades keeldusin. Hiljem arutasin sõbrannaga, et kas tõesti tänapäeval sotstöötajaid muuhulgas diagnoosivad ja määravad ka ravi? Nii närb ma ju ometi ei olnud, et tema mind ravima oleks pidanud tormama selle ühe kohtumise peale või arvas ta, et ma keeldun tööle minemast ja peidan end koju kuna mul on depressioon?

Jutu tulem oli ühene – lastekaitsetädi jaoks oli aktsepteeritav vaid minu sotsiaalselt küps täiskasvanulik käitumine – ma pean minema tööle ja lapsed lasteaeda saatma – sest ainult nii on lastele ja mulle endale õige ja hea!

Kui ma seda ei tee, siis pole asi päris korras. Minu küsimust ravikindlustuse osas tõlgendas ta minu vastuväidetest hoolimata meie üldise rahapuudusega. Ta haaras kohe härjal sarvist ja luges mulle ette terve rea toetusi, millele mul õigus on või mille nimel ma pisut pean end pingutama. Vastasin talle, et mul on iga kuu vahendeid käes rohkem, kui elatusmiinimum ja seega ei ole mul õigust ega ka vajadust midagi kusagilt kerjata ja näidata end abitumana kui ma olen. Tema turtsatas vaid üleolevalt, et see ei ole kerjamine, see on raha õiglane liigutamine. Ühtlasi pidas ta vajalikuks, et ma oma lastele puudepaberid taotlen. Selgitasin talle, et pelgalt enneagne sünd ja kontrolli all kopsuprobleemid ja teise lapse pisikesed neuroloogilised iseärasused ei anna mulle mitte ühestki otsast alust ega õigust seesugust paberit hankida. Mu diagnoosiga laps, kes vajab igapäevast ravi, saab juba niigi oma kallid ravimid pea muidu kätte. Nad on suures plaanis terved lapsed, suuresti tänu sellele, et nad lasteaias ei käi, ja ma ei hakka nende pabereid valedel alustel soperdama ja keelitama teisi inimesi valetama selle nimel, et kusagil mingeid soodustusi saada. Esiteks on see sügavalt ebaeetiline ja teiseks neid inimesi, kellel seda raha tõeliselt vaja on, leidub, ja mina see ei ole.

Pole üldse vähetähtis, et sel hetkel ei olnud ta mu lapsi oma ihusilmaga veel näinudki, aga mina sain temalt juba templi otsa ette: hoolimatu lapsevanem, kes põlgab ära kerge raha (millele tal õigus on ja ta lihtsalt jätab võimaluse kasutamata).

Kogu see eelnev jada minu tema arvates veidraid ja tõrksaid arvamusi andis talle õiguse ütelda, et mu lastel oleks minuta tõenäoliselt parem. Ma istusin seal lihtsa ravikindlustuse küsimuse arutamise eesmärgil ja kuulsin enda laste turvakodusse või lastekodusse saatmise vajalikkuse võimalikkusest. Ta sõnastas selle nii, et kuna ma nii liimist lahti olen, siis lastel oleks nii parem. Ma ei tea siiani, et mis pidi olema aluseks minult laste ära võtmisele või ootas ta, et ma ise neist lihtsalt loobun (kui ma ravikindlustust ei saa?!) või kuhu ma siis pildilt kaduma pidin? Näisin ma talle tõesti nii süüdimatuna oma sooviga lastega koolini kodus olla, et kinkida neile õnnelik, terve ja turvaline lapsepõlv parimas ja loomulikus kasvukeskkonnas? Võta nüüd kinni, mis ta enda peas samal ajal toimus ja mis kollidega ta seal rinda pistis. Või arvas ta, et kui ma soovin leida võimalust saada ravikindlustus riigi/linna poolt, siis plaanin ma raskelt haigeks jääda ja kohe maha surra? Takkajärgi võiks ju mõrult irvitada, et ehk ootas ta, et ma tema jutu peale ennast tapma lähen, sest taipas, et mind ei anna enam päästa, aga lapsi ehk siiski veel.

Igal juhul lisas ta nagu muuseas oma mõtiskluse lõppu:

“Turvakodud on koledad, kohad, seal on igasuguseid haiguseid ja eluheidikuid. Lastekodu on lastele parem ja nad on teil ju korralikud lapsed ega nad sinna kauaks ei pea jääma. Nad on veel nii noored, et leiaksid kerge vaevaga uue kodu endale!“

Need laused on raiutud mu mällu ja jäävad arvatavasti sinna eluks ajaks mind kummitama… Sel hetkel jooksis minu juhe kokku. Kuhu ma korraga sattunud olin? Õudusfilmi? Eksperimenti? Kuidas saab sedasi üldse inimesele ütelda?! Esimesel suvalisel kohtumisel tausta tegelikult üldse teadmata tehakse sellise kaaluga järeldused ja pannakse maha säärased pirnid?! Aga ta lappas enda kalendris ja pani kirja kodukülastuse juba esmaspäevaks. Mul oli hea meel, et sealt tulema sain…

20.detsember 2010, esmaspäev

Lastekaitsetädi laekus meie juurde väikese hilinemisega. Ilm oli karge ja päikseline ja minu tunne tugev ja samapäikseline. Olin nädalavahetuse jooksul enda jaoks asjad läbi mõtelnud ja kogu see lastekodujutt tundus nii absurdne, see kõlas ja kõlab siiani, nagu täidaks ta mingit väärastunud kvooti või lastetute perede põrandaalust tellimust. Mis mõttes korralikud lapsed leiavad kiiresti uues kodu? Arutasin nädalavahetusel seda teemat ka sõpradega, kes kõik mind veensid, et selliseid asju ju ei tehta ja püüdsid seda juttu naljaks keerata, et ju ta niisama püüdis mind sotsiaalselt normaalseerida. Ma rahunesin ja astusin reipalt kohtumisele vastu.

Lastekaitsetädi tuli ja ulatas mulle punnis puuvillase linnaosa kirjade ja poliitilise reklaamiga poekoti.

Mõtlesin endamisi muiates: „Valimised!“, sest need olid peagi ukse ees ja kampaaniad juba käisid. Sama mõtlesin ma ka tema suure aktiivsuse kohta. Tädi, muide, praktiliselt minuealine, aga nimetagem teda ikkagi tädiks, sest lapsi kaitsevad ikka hoolivad ja tegusad tädid ja onud ju. Koti sisu oli suunatud „vaesustkannatavatele peredele!“ nagu tödi väitis. No olgu, jõulud olid ukse ees.

Ma ei saa jätta teile mainimata, et linnaisade arusaam tegelikult vaesust kannatavate perede vajadustest on üsna veider – kotis leidus mõnesaja krooni eest erinevaid komme Kalevi toodangust Fazeri omani (muuhulgas minu lemmikuid khmm) ja lisaks olid mõlemale lapsele pisikesed puldiautod nagu neid bussipeatuse kräpiputkades müüakse. Kummagi lapse oma tööle ei hakanud ning lapsed palusid abi, mille peale üht neist autodest ühendades tõmbas tädi ise puldi ja autovahelise juhtme katki. Juhtub. Lisaks oli kotis veel suur pakk erineva nahavärviga välivormis plastikust sõdurnukke ja suur kollektsioon erinevaid relvi, mis soldatitega kokku passisid. Militaarkoer oli ka. Vaatasin ebamugavusega sõjamänguasju ja tundsin end taaskord nõutuna, sest tundus julm lastelt neid käest ära korjata, autod ju juba nagunii läksid prügisse.

Kuni selle momendini oli minu hetkel veel padupatsifistlik maailmavaade lapsed sõjateemadest ja kõikvõimalikest sõjarelvadest ringiga mööda viinud – aitäh linnaisad, et te ka selle eest hoolt kandsite! Sellised mänguasjad õnneks lagunevad kähku ja jõuavad sirgelt prügimägedele (mis keskkonna seisukohast muidugi ei ole aktsepteeritav, aga minu jaoks oli mõistagi kergendus).

Kuid kas suur kotitäis komme on ikka see, mida tegelikult vaesuses virelev pere vajaks jõuluajal lauale? Et nagu Tipp ja Täpp, täna sööme kommi ja homme sööme kommi ja see on nii tore, et lapsed kõhud ainult vägamagusast täis saavad? Et siis kommide peale rahva raha raisata on normaalne? Ühest pakist nende 25 asemel oleks külakostiks küll ja veel piisanud. Kommid sain ma õnneks otsustavalt peidetud ja jagasin jõulude ajal kümnete laste vahel lahkelt laiali. Au sõna, minu lapsed jõulude ajal (ega ka kunagi varem või hiljem) näljas ei ole olnud ega pisanud ka kõhtu kommidest täis sööma…

Aga tagasi tädi juurde. Veel enne, kui ta uksest sisse sai, ütlesin talle sissejuhatuseks rõõmsalt ja kartmatult, et ei soovi rohkem ühtegi lastekodujuttu kuulda, sest see on absoluutselt välistatud ja ei tule kunagi isegi kõne alla, et mu lapsed vajavad turvakodu. Rääkimata lastekodust. Ja isegi kui minuga peaks kunagi midagi juhtuma, on neil lastel siinsamas majas terve sugulaste ring ümber. Mu sõpradest rääkimata.

Ta näis sellega päri olevat ning sättis end istuma mu värvilisse kööki. Aknast piiluv päike muutis vestluse peaaegu meeldivaks ja heatuju-tee levitas ruumi mõnusat soojust. Mis aga okkana mind torkima jäi, oli tema suhtumine minu lastesse…

Poisid olid harjunud, et meil pidevalt külalised käisid ja seega suhtlesid nad sel ajal ka võõraste inimestega avatult ja uudishimulikult ja vaid nende liigset pealetükkivust ja lärmakust olin ma vahel pidanud suunama. Suurem laps kutsus uut tädi mitu korda mängima ja püüdis algatada vestlust, aga tädi tõrjuv hoiak muutus lõpuks lapse suhtes tõredaks ja ta teatas lapsele et mingu mängigu teises toas “kuniks ta tema emmega tähtsat juttu räägib”.

Sees kihvatas, et mis mõttes mingi jumal teab, mis põhjusel ise ennast külla kutsunud tädi tuleb sedasi minu last kamandama. Mitte keegi mitte kunagi varem ei olnud minu last nii põlglikult kohelnud. Veel enam kihvatas selle pärast, et tädi, kelle ametinimetus ütleb, et ta peaks lapsi kaitsma, sedasi lastega käitub. Leidsin endamisi, et kui teda laste huvide kaitsmine huvitaks, siis peaks ta nendega suhtlema eelisjärjekorras, ei? Tundus ometi loogiline, et tema eesmärk võiks olla lisaks üldisele olukorrale ja minu võimekuse hindamisele jälgida lapsi, vaadelda nende käitumist, sõnavara, mänge ja tegevusi, uurida neilt, mida nad elust arvavad ja millest unistavad. Kuid midagi sellist polnud tal isegi kavas, ta saatsi nad lihtsalt jalust ära. Kannatasin sellel kõik ära lootuses, et see on viimane kord, kui meil temaga iial suhelda tuleb.

Millest me rääkisime? Ikka sellest, et miks minu lapsed ei käi lasteaias, kus nendega tegelataks. Miks mina ei käi tööl. Rääkisime minu haridusest ja arusaamadest lastekasvatuses. Ja toetuste taotlemisest ja ikka see puudeaste, no et selle pean ma kindlasti ära tegema. Temaga oli mõtetu vaielda, aga jäin endale kindlaks, et seda mu lapsed ei vaja ja seda ma neile taotlema ei lähe ka. Punkt.

Ja lasteaed! Et kui vajalik on lasteaed tema arvates laste arengule ja minu vastuväitena minu veendumus, et lasteaed ei ole mitte kunagi laste vajadus vaid ainult vanemate võimalus (millega lapsed vahel taltsalt lepivad ja neile seal isegi meeldima hakkab). Aga sellele järgnes vaid tema kiidulaul, kuidas tema enda pisike laps käib aias (et tema ise saaks sel hetkel minu juures teed juua ja mind kasutult veenda selles, milles ta mind iial ei veena).

Ja siis küsis ta taas, et kuidas ta mind aidata saab.

Ja mina vastasin taas, et ma arvan, et ei kuidagi, sest ravikindlustuse osas on ta võimetu mind aitama ja milleski muus mul tema ega kellegi teise abi vaja ei lähe.

Siis soovis ta meie elamise igasse nurka kiigata. Ringkäik pliiatsi ja paberiga tehtud, andis ta mulle enda tähelepanekud allkirjastamiseks lugeda. Jutt oli puhtalt formaalne, laste elamistingimused olid igati vastuvõetavad – kraanist voolas sooja vett, pesemisvõimalused olid olemas, lastel olid olemas isegi hambahari ja vannivaht. Veega vets oli olemas, lastel oli magamiskoht ja isegi voodipesu olemas, neil oli virnadena raamatuid ja mägedena mänguasju, ekstra lastele kujundatud mängupesasid ja nurki – krt võtaks, need olid ju minu lapsed ja nad elasid minu Haldjaorus! Neil lastel oli päris enda riidekapp, kummalgi oma, milles olid kõik vajalikud sees ja seal olid ka hetkel veel mitteparajad kasvuruumiga riided ootamas ees. Ema oli neil ka. Ja vahva koer. Ahjaa, soojus ja valgus olid ka. Isegi internet ja telekas olid, kuigi need just laste esmatähtsad vajadused pole, aga siiski. Kõik oli korras ja olemas ja ma andsin paberile ka enda allkirja, et nii tõesti on.

Samal ajal püüdis laps veel kord uurida, et ega tädi temaga kabet mängida ei soovi, kõik nupud olid ootevalmis, aga siis oli tädil juba ärritavalt kiire. Vastust lapsele ei tulnduki. Tõustes teatas ta mulle, et hakkame nüüd edaspidi regulaarselt suhtlema ja ta jälgib meid hetkeni, kui on veendunud, et me ise hakkama saame – lapsed käivad lasteaias ja mina tööl. Ma vakatasin, aga lõin mõttes kõigele sellele käega, sest kõik oli ju korras ja mingit alust meid tegelikult edasi torkida polnud. No et ju ta läheb tagasi oma kontorisse, paneb paberid kausta ja unustab meid lihtsalt ära. Trepil lisas ta naeratades sõna-sõnalt järgmise lause:

„Loodame, et kõige mustem stsenaarium siis ikkagi ei rakendu ja lapsed lastekodusse minema ei pea.“

Ahmisin veel vaid sõnatult õhku…

Mul oli tõsine hirm, sest tundus, et ma seisan vastamisi millegagi, millest ma ise veel päris täpselt aru ei saa.

Järgmisel päeval rääkisin kogu loost emale ja vanaemale. Liiga valus oli seda jama endale vaid hoida ja tundsin, et pean tegema omalt poolt kõik, et vältida halbu üllatusi. Vanaema kuulas vaikselt, ta on alati oma tormid kusagil enda sees peidus maha keerutanud ja tasakaalukaks jäänud Emal, kes on tunduvalt äkilisem oma emotsioonde väljendamisel, oli raske uskuda, et nii absurdsed asjad üldse võimalikud saavad olla ja lubas meile igati toeks olla. Seda, et vanaema meile toeks on, teadsin kinnitusetagi.

Seda lugu inimestele rääkides kogunes meie seljataha arvestatav hulk nõu ja jõuga toetajaid ja minu tunne muutus kindlamaks. Arvasime üheskoos, et ju see tädi sai oma huvi rahuldatud ja unustab meid. Mingit põhjust tal meiega jätkamiseks ju ometi ei olnud. Või oli? Siis milline? Saada minult mu lapsed kätte? Kelle jaoks? See kõik oli liiga absurdne.

Veel enne aastalõppu sain rõõmustavaid uudiseid ja kindluse mõttes helistasin reipalt ka lastekaitsetädile, et jagada oma mõõtmatut rõõmu, et nüüd on meiega kõik veel paremini ja rohkem ei ole tal vaja meie pärast muret tunda. Soovisime kenasti head aasta lõppu ja ma arvasin, et see oligi punkt ja kõik sai just minevikuks.

Elu loksus paika ja ma harjusin mõttega, et mul ei ole ravikindlustust. Ega pakilist vajadust arsti külastada ei olnud ka. Ainus kriipiv asi minu jaoks oli lastekaitsetädi suhtumine ja tundes loogiliselt põhjendamatut hirmu, püüdsin ma siis tema rõõmuks saada ühiskonna ootustele vastavamaks ja saatsin uue aasta alguses enda vanema lapse osalise ajaga lasteaeda. Eks mu hinges oli ikka pisike ärevus, aga kuna ta läks rühma, mille õpetaja oli minu parim sõber ja lapsele oli see elurõõmus õpetajatädi oma ja tuttav, siis võttis see kindlasti suurema pinge maha.

Kuigi laps läks lasteaeda taltsalt, siis tegelikult talle seal ei meeldnud ja oli näha, et ta käis seal vaid minu meeleheaks. Rõõmu koosmagamisest, koossöömisest, kõikekoostegemisest mu laps ei tundunud. Seega lähtusimegi õpetajaga koostöös sellest, et lasteaed oli lapse jaoks sotsiaalse suhtluse laienduseks, kuid mitte uueks elukorralduseks. Oluline oli, et meil tekkis lastekaitsetädi jaoks võimalus panna kirja linnuke, et laps käib lasetaias.

Sisimas ma tema lasteaias mängimas käimist vajalikuks ei pidanud, sest võimalusi teiste lastega mängida oli tal piisavalt ka lasteaia väliselt, kuid hirm, et kui ma nüüd lapsi lasteaeda ei sulanda ja ise tööle ei lähe, siis võibki kõik lõppeda sellega, et nad minult üldse ära võetakse… See hirm tundus nii absurdne, aga pani mind oma elu raskemaks elama.

Kevad 2011

Lastekaitsetädi määras meile järgmise kohtumise veebruari algusesse, aga lapsed olid sel hetkel haiged ja kohtumine lükkus edasi. See lükkus veel edasi nädala-paariste vahedega korra või kaks, aga kõik need korrad andsin ma talle eeskujulikult teada, et mul ei ole võimalik tulla tema juurde ja samal ajal tundsin ise, et miks ometi peaksin ma üldse sinna minema. Mis asju pidi meil siis temaga nüüd veel ajada olema?

Märtsis seadsime sammud taas vastumeelselt sotsosakonda. Vahepeal olime me kogukondlikult jõudnud arvamusele, et äkki oli tädi probleem selles, et ma üksi oma lapsi kasvatan. Võtsin endaga kaasa ühe abivalmi meestuttava ja tema sättis end reipalt mu elukaaslase rolli. Kogu vestluse aja mässas too mees mu pisema lapsega, kellega neil alati hea klapp oli olnud. Kinnitasime mõlemad ühest suust, et meie eluga on kõik kõige paremas korras ja isegi kui ma peaksin vajama ettenägematult arstiabi, siis on selleks ka kõik rahalised võimalused olemas. Meestuttav oli minu tagala, kui midagi peaks tõesti juhtuma.

Läksime heas tujus lahku. Nädal hiljem helises telefon. Lastekaitsetädi teatas mulle, et teda ikka ei veena see suhtevärk ja materiaalne kindlustatus ja mina ei saa oma elu elada nii, et see sõltub teistest ja ma ei tohi teiste kaelal elada ja teiste seljas liugu lasta ja mina pean ikka ISE tööle minema (see, et ma ISE hakkama saan, ei olnud ometi ju usutav – ehk et milline mittetöötav üksikema saab üksi lastega hakkama?!. Kohkusin taas ära, et mis ometi annab sellele ametnikule alust minu elu sedasi korraldada ja kontrollida! Varsti järgnes sellele ka teemakohane e-kiri:

„Tere Eva

Mul jäi Teie pärast süda siiski veidi valutama. 

Saan aru, et tuginesite siin käies palju välisele abile ja majanduslik poole olete jätnud teiste kanda. Samas ei ole mul selgust Teie nägemuse osas, mis saab siis, kui välist abi enam kasutada ei saa. Usun, et olukord on muutunud paremuse poole – vanem laps käib lasteaias jne, aga kindlasti on veel palju teha, et olukord Teie ja laste elus kindlam oleks. 

Mäletan Teie jutust, et olete palju öösiti üleval ja seetõttu hommikuti magate kauem. Muretsema paneb mind see, kuidas Te siis tagate laste järelevalve? Saan aru, et soovite oma erapraksisega tegeleda, kuid samas ei tule sealt hetkel selliseid sissetulekuid, mille eest söögid jm kulud katta saaksite. Samuti ei ole Teil kindlat ja püsivat haigekassa lepingut. 

Soovin tagasisidet nende teemade osas, mida olete plaaninud teha ja ette võtta. Olen valmis igati toeks olema ja abistama, kui mingis osas on raskusi. Soovitan kindlasti vaadata regulaarselt töövahendusega tegelevate ettevõtete portaale, nt cv online, cv keskuse, Eesti Töötukassa. Samuti soovitan endiselt võtta ühendust Eesti Töötukassaga ja uurida võimalusi, kuidas saaksite ja kas see on võimalik, et oma ettevõtte kõrvalt saaksite töötuks registeerida. See tagaks haiguskindlustuse ja saaksite sotsiaalhoolekande osakonnalt toetusi taotleda.

Muuseas on võimalik teatud juhtudel taotleda ka lasteia kohatasu soodustust, seda saab teha läbi sotsiaalhoolekande osakonna. Andke palun märku, kas see toetus võiks olla vajalik, siis saan edasist infot selle kohta jagada. 

Ootaksin
Teie nägemust nendes küsimustes hiljemalt 17. maiks.

Heade soovidega“

Samal ajal sain lasteaiast teada, et ta on teinud lapse kohta järelpärimise, et kas laps ikka käib lasteaias regulaarselt, kuidas riides käib, kuidas sööb jms. Olgem ausad, selline minu selja taga asjade torkimine ärritas mind tugevalt. Kas see inimene ometi endale aru ei anna, kuidas sellised asjad inimsuhteid ja suhtumisi kujundavad ja moonutavad? Ma mõistan, et mina poleks sellest pidanud kunagi teada saama, aga näed, sain.

Pidasin aru lähedastega, sõpradega, kahe juristiga. Kõigi jaoks oli asi ületanud absurdi piiri ja mul soovitati ühendust võtta antud ametniku ülemustega. Jätsin sel hetkel veel teised asjasse segamata, aga vastasin kenasti ja otsekoheselt, meenutades talle taaskord, mis asjaoludel me üldse tookord sotsosakonda pöördusime ja kinnitades, et probleemi, kui sellist, enam ei eksisteeri ja ma ei pea rohkem vajalikuks temaga antud teemal suhelda. Kuna ma olin kogu loost nii ärritunud, kuid ei tahtnud asja teravaks ajda, siis palusin tuttaval juristil, kes oma töös igapäevaselt lastekaitsmise küsimusega tegeleb, mu kiri üle vaadata. Ta kammis mu haavunud üleemotsionaalsed read sutsuke siledamaks ja nii see kiri teele läks :

„Tere,

Suured tänud, et muretsete, aga kinnitan Teile, et meiega on kõik korras. 

Mulle jääb arusaamatuks Teie mure meie majandusliku olukorra osas, kuna olen Teile korduvalt kinnitanud, et me ei vaja materiaalset abi ega ka toetusi. Meil ei ole Teiega kunagi juttu olnud, et kannataksime puudust. Tagala on olemas ja kogu aeg on olemas olnud ka mitmekülgne söök, kvaliteetsed kehakatted seljas ja jalas, samas ka väikesed lõbustused ja rõõmud. Meie pere käsutuses on igakuiselt ilma igasuguse välise abita suurem summa, kui seda on elatusmiinimum. Me elame minu emale kuuluvas suures majas, millest kolmandik on hetkel minu pere käsutuses, ning pool sellest heas korras elamust saab tulevikus minu pärisomaks. Ehk siis me elame päris oma kodus, ning meil ei ole täiendavaid kulutusi üürile. Lisaks meile elab siin majas kolm töölkäivat inimest (minu ema, õde ja tema elukaaslane) ja üks kodune pensionär (minu vanaema) ja meil üheskoos ei ole kommunaalmaksude koorem sugugi raske kanda. Nagu varemgi jutuks on olnud, siis ei ole mul ühtegi võlga ega laenu, küll aga on mul varasemast elust sääste, nii et me tuleme oma eluga kenasti toime. Seega saab öelda, et mitte mingil moel ei sõltu meie elu ega heaolu kellegi kolmanda suvast.

Ma olen pühendanud oma elu lastele ja minu kindel soov on olla nende kõrval kodus kindlasti vähemalt ajani, mil nad on sotsiaalselt piisavalt küpsed ja kaelakandvad. See on minu teadlik valik ja see on tehtud laste ja minu rõõmuks ja nende heaolu arvesse võttes. Minu jaoks on esmatähtsad minu lapsed ja pere ja meie koosolemised ja –tegemised. Meil on lastega väga tugev side. On üldtuntud fakt, et laps, kes on turvaliselt kiindunud oma vanemasse, on ka hiljem lasteaias ning koolis sotsiaalselt ja emotsionaalselt kompetentsem, kui tema vähem turvaliselt seotud eakaaslane. Ta on koostöövalmim, usaldavam, suhtlusaltim ning tal esineb lasteaiaga kohanemisel vähem stressielamusi. Ja seda fakti ja veendumust kinnitas mulle väga tugevalt ka isiklik kogemus. Lasteaed on mu vanema poja jaoks pigem suhtluskeskkond, kuhu hea tujuga minna, aga mitte igapäevane sunduslik kohustus. Olen sügavalt veendunud selles, et lasteaed ei tohi olla vanema vajadus vaid peab olema lapse võimalus. Minu pisem poeg ei ole veel lasteaiaküps.

Minu haridus ja kvalifikatsioon lubaksid mul suurema vaevata leida ka kellast kellani tasuva töö, kuid see variant tuleb kaalumisele alles kõrgendatud vajaduste tekkimisel, senikaua soovin ma aga väga veendunult ja visalt ajada päris oma asja, ning olla võimalikult palju aega koos oma lastega. Ma olen kunstnik ja see on mu kutsumus ja ma leian, et lähedalt minu tegemisi jälgides annan ma ka oma poistele head eeskuju, kuidas seatud sihtide poole püüelda. Samas annab iseendale ülemuseks olemine võimaluse veeta oma lastega võimalikult palju ühist kvaliteetaega.

Mis puutub minu öistesse tegemistesse, siis mu lapsed on alati pikalt magada armastanud ja just seepärast olen ma oma elurütmi seadnud sellisena, et olen kauem üleval ja ärkan hommikul koos nendega. Lapse lasteaeda minekuga on loomulikult ka minu ärkamised varasemaks muutunud. Minu emal on tööle sama tee, kui poisil lasteaeda, seega viib ja toob poissi reeglina tema. Nii on mugavam meil kõigil. Tänu poiste kasvamisele ja järkjärgulisele iseseisvumisele ja omade mängude ja tegemiste osakaalu suurenemisele on ka minul võimalik päevast aega vahel joonistamisele kasutada, aga ma olen üsnagi kindlameelselt päevad pigem ikkagi neile andnud ja siis nende uinudes teinud vaikselt omi asju. Vajadusel on alati abiks nii minu ema kui vanaema ja teised lähedased. Nagu eelnevalt ütlesin, on meie vanaema kodune, seega meil alati olemas. Minu lapsed ei ole kunagi olnud järelvalveta ja lastekasvatamisest ja kasvamisest on mul kindlad arusaamad, mis on päris kindlasti laste heaolu arvesse võtvad ja seda toetavad.

Ainus põhjus, miks me detsembris 2010 sotsiaalhoolekande osakonda pöördusime, oli küsimus, kas ja kuidas on minul, kui vanemate kui 3-aastaste laste emal (minu noorem poeg oli novembri lõpus saanud kolmeseks) olla kodune ja samal ajal omada Eesti Haigekassa ravikindlustust. Olin teadlik, et varasemal ajal oli olnud võimalusi kodus laste eest hoolitsevatel vanematel omada ka pikendatud korras nimetatud kindlustust. Kuna selles küsimuses Haigekassasse helistades soovitati mul pöörduda sotsiaalosakonda, siis tulimegi uurima, millised ja kas üldse on veel selliseid võimalusi. Kuna Eesti Vabariigis ei ole lastel lasteaias käimise kohustust, siis mõistagi oleks väga hea, kui ka kodus oma lapsi kasvatada eelistavatel vanematel oleks tagatud sotsiaalne kindlustatus. 

Me saime Teilt vastuseks, et sisuliselt minu ainsad võimalused olla riigi poolt kaitstud ja kindlustatud, on olla töötuna arvel või minna tööle. Lisaks veel õhkõrn võimalus, et kui taotlen oma lastele puudeastme määramist ja nad sedavõrd puudulikuks tunnistatakse, siis seeläbi olla nende hooldajana ametlikult ja kindlustatult kodus. Olen ettevõtja ja see ongi hetkel minu töö – ehitada üles toimiv ja tasuv tervik. Kuna mu lapsed on tunnistatud terveks, siis ei pea ma eetiliselt õigeks neile puudeastet taotleda. Kindlustatuse küsimusega tegelen nüüd ise edasi. Alati on võimalus ju sõlmida vabatahtlik kindlustusleping.

Kinnitan, et olen kursis võimalusega vajaduse korral pöörduda sotsiaalhoolekande osakonda. Mul on olemas Teie kontaktid ja ma tean, kust abi otsida, kui see peaks kunagi vajalikuks osutuma. Suured tänud Teile abi eest.

Lugupidamisega

Eva“

Ta ei vastanud mulle rohkem.

Suvi sai läbi. Mõlemad lapsed läksid lasteaeda. Kuigi mul oli veel paar aastat plaanis oma asjadega oodata, siis viisin ikkagi paberid kooli sisse ja sügisest olin taas koolipingis päevaseses õppes. Seega olin ma taaskord ravikindlustatud. Mõni nädal hiljem läksin ma ka tööle. Ma olin omalt poolt täitnud kõik pseudotegusa ametniku seatud kriteeriumid ja ometi selgus sügisel, et seesama lastekaitsetädi, minuga kordagi kontakteerumata, tegi jälle minu laste kohta järelpärimisi lasteaeda. Kannatasin vaikselt ära, et ehk oli see nüüd ikkagi viimane kord…

Kuuldavasti tegi ta oma järelpärimisi veel korduvalt. Suurem laps läks 2012. aasta sügisel kooli, pisem teise lasteaeda ja sellest ajast peale puudub minul info tema tegevuse ja urgitsemiste kohta. Minuga ei ole ta rohkem ühendust võtnud.

Miks selline ogar agarus?

Mille alusel ta sedasi käitus?

Mis õigusega?

Kelle volitusel?

Valmised olid selleks ajaks ju juba läbi. Või oli neil tõesti kusagil salanimekiri ooteajal sügelevatest lapsendajatest, kes vajasid “korralikke väikelapsi”? Ma ei saa salata, et see tundus mulle ja mu lähedastele algusest peale absurdse tellimuse täitmine. See on ju ometi võimatu?!

Järellained

On ilmne, et kui lastekaitse tunneb pere ja laste vastu huvi, siis midagi seal on. Ma ise oleks seda ka arvanud. Enam mitte. Tundub ju loogiline, et niisama tühja koha pealt ei vaevu keegi asjaga tegelema? Kus suitsu, seal tuld? See on õhku paisatud selge sõnum, mille iga normaalne tavamõtlemisega inimene saab, eriti inimesed lasteaias, kes näevad oma töös paljut. Sellesse, miks ma mitu aastat sedasi lastekaitse-kabuhirmus elasin ja kogu seda jama taluma pidin, ei viitsinud hiljem enam keegi isegi süvenda. Üldine arvamus oli, et ju siis oli mingi põhjus, aga enam ei ole ju. Ühel hetkel ma ei viitsinud enam isegi selgitada, miks see tädi ikka me järel veel urgitseb, sest mu põhjus oli nii jabur kõigi jaoks.

Korduvalt kuulsin ma järgmist: “No ja tahtsidki lastega kodus olla ja siis? Milles probleem? On see siis keelatud? Ole nüüd normaalne, keegi ei saa sinult lapsi ära võtta! Ju ta tegi lihtsalt nalja.”Nalja?! Polnud võimalik selgitada inimestele, et vaat just see lastega kodus olemine oligi see põhjus, miks lastekaitsetädi tuld võttis – olime me siis talle mugav ja lihtne pseudokeiss, et teeselda tegelikku töötegemist selle aja arvelt, mis ta minule kulutas või mida iganes. Aru ma sellest ei saanudki. Eks ma sisimas ju lootsin, et see on vaid üks agarusest ogar ametnik, kes ei taha või ei suuda mõista ja tolereerida erinevaid maailmavaateid ja surub kõigile näkku vaid isiklikku pisikest mätast või siis inimene, kelles valitsebki tahtmatus tegeleda tõsisemate juhtudega. Kõige personaalse foonil oli mul võimalus saada temaga ka kõrvalseisja kogemus hoopis teise asjaga seoses. See mulle tema agarust ei tõestanud. Samal ajal, kui ta tegeles minu peedistamisega, juhtusid pärisasjad, mis tema tähelepanu ei köitnud.

Episood leidis aset üsna minu ja tolle lastekaitsetädi “suhte” alguses. Üks mu sõber oli väga mures endale lähedase pere pärast. Pöördusime kohe mulle juba tuttava lastekaitsetädi poole, sest ta oli esimene, kes mulle kohe meelde tuli ja tema pealetükkiv ettevõtlikkus pani mu uskuma, et ta saab kindlasti aidata nii tõsise asjaga. Helistasime ja rääkisime talle lapsest, kes vajab abi. Oht väärkohtlemise kordumise ees püsis kõrge. Lastekaitsetädi küsis aadressi ja teatas siis, et ooo, see on hoopis kõrvallinnaosa teema, tema sellega ei tegele. Kas ei võinud ta infot vähemalt vastu võtta, registreerida ja edastada kuidagi süsteemisiseselt? Vähemalt palunud kellelgi mulle tagasi helistada, et sama jutt uuesti rääkida?

Sellise teate edastamine muserdab samuti ja seda peaks spetsilist ometi teadma. Hea usaldus peab olema, et meid sellise kaaluga jutuga lihtsalt minema saata ja jätta meie vastutusele hädaohus oleva lapse heaolu parandamine. Ma olin löödud. Lastekaitse eesmärk polegi lapsi kaitsta? Minu jaoks jäi ja jääb see suhtumine mõistetamatuks. Aga ok, kaevasin internetist siis vastava linnaosa numbrid välja ja helistasime sinna. Abi jõudis abivajajateni. Hiljem sain koolitunnis teada, et tegelikult ongi iga niidiots oluline ja on arusaamatu, miks meie agar tädi seda tookord tuimalt ignoreeris.

Mõni aastat hiljem tuli sama lastekaitsetädi meil jutuks samas piirkonnas töötava koolipsühholoogiga, kes oli minu lugu kuuldes hämmingus, sest temal oli tollesama lastekaitsetöötajaga “alati äärmiselt meeldiv koostöö olnud” – asjad liikusid kiirelt, selgelt ja sujuvalt. Jällegi – ta oli olnud väga agar ja hakkaja. Aga kas ka asja eest? Minule jäi sellest seda enam kahtlus hinge, et kui palju sellest siblimisest tegelikult ikkagi asja ette läks ja kas ta ikka tegi oma tööd päriselt ja südamega või lihtsalt väljanäituseks.

Ma ei olnud enam ammu guugeldanud, et teada saada, millega too provva ka tänapäeval tegeleb. Täna vaatasin. Esiti hakkas mul natuke õudne, sest teda ja tema ambitsioonikust jagub paljudesse kohtadesse. Küll aga tegeleb ta kaasajal asja sisulise poole asemel niisama juhtimisega, seega ehk kulub see suur aktiivsus inimestele hoolimatult haigettegemise asemel mõne asjalikuma asja peale marjaks ära. Olgem otsekohesed, lohutav on ka teadmine, et meie linnaosas on tema asemel nüüd ametis asjalik, soe ja tore lastekaitsetöötaja, kes oskab kuulata ja mõista ja adekvaatselt tegutseda. See ei ole lihtne töö ja ilmselgelt ei sobi igaüks sellesse ametisse.

Lõpetuseks

See lugu on olnud õppetund, mida ma ise valinud ei oleks. Aga ju mul siis oli vaja just seda kogemust ka, et osata näha ja uskuda ka selle taha, mida ainult edevalt petlik pilt näitab. Usalda, aga kontrolli. Kurb tõsiasi on see, et ma ei saa enda seest välja tunnet, et sotsiaalne tundlikkus võib olla kahjuks Eesti Riigis ka ohtlik nähtus ja näib, et lihtsa nõupärimise peale võib abisaamise asemel väga kergekäeliselt viia inimesi sootuks abitumasse seisu ning jätta siis maailmale mulje, et ise tehakse asja taustal hullult palju tööd ja antakse abi.

See on paratamatult teinud mu ettevaatlikuks, aga pole mitte kunagi takistanud mul vajalikke samme astumast. See minu lugu antud persooniga on masendav. Ja need teised lood (jah, lugusid on veel, aga asjaosaliste palvel ma neist avalikult ei räägi) temaga sellelele lisaks muudavad kogu asja minu jaoks veel küsitavamaks.

Miks ma ta hammaste vahele jäin?

Kas sarnaseid absurdseid lugusid oli tal veel?

Kui paljusid ta sedasi veel hirmu all hoidnud on?

Kui paljusid ta oma hoolimatuses või pahatahtlikkuses veel kahjustanud või isegi murdnud ja hävitanud on?

Kuhu ta neid lapsi siis ikkagi saata tahtis ja miks?

Ma tahan uskuda, et ta tõepoolest on selles suures süsteemis  ainus selline sobimatu monstrum ja samas ma kardan et ma ei olnud ainus oma mures ja õuduses, keda ta kiusanud on. Antidepressantide kasutamise vajalikkuse määratlemine? Lastele võltspaberite taotlemise tungiv soovitamine, et riigilt raha välja petta? Laste äravõtmisega ähvardamine vaid seepärast, et ma tahan oma lastele parimat ja nendega koos olla? Mida veel?! Sellised peaksidki olema ühe lastekaitsja igapäevatöö ja töövõidud? Lõhkumine? Lammutamine? Kahjustamine? Nõrgestamine?

Ja kui me vaatame nüüd ajas tagasi suurt pilti, ausalt ja julgelt, siis kas tõesti oli mu lastele parem saada lapsepõlves osa vahva kooskasvamise asemel sellest hullust elust, mida pakkusid neile nende vintsutused lasteaias ja minu päevases õppes kõrgkoolis käimine? Ma ei lõpetanud seda kooli kiitusega ju tühja koha pealt, vaid tegin selle nimel ka kõvasti tööd. Mul olid kuklas tädi ähvardused ja hirm, see pani mind ebaloomuliku südikusega ennast tõestama. Oma teenimisvõimalusest, mitmest töökohast, 24stest, 48stest ja 72tunnistest valvetest me üldse ei räägi. Vahel muidugi juhtus, et lapsed olid mul haiglas tööl kaasas ja magasid öö vaikselt tühjas palatis, aga mis elu see siis oli? Seda see lastekaitsetädi sooviski? Et kas see oli siis nüüd parem kui see, kui ma oleksin nendega veel mõned aastad mõnusalt kodus olnud ja kooli-tööle pisut hiljem läinud?

Mul on kurb, et mu lapsed jäid ilma mitmest aastast oma lapsepõlve kvaliteetajast. Hirm, mitte selle ees, et ma ise olen imelik ja saan asjadest valesti aru, vaid hirm selle ees, et kui ma nii ja naa ei tee nagu ta sunnib, siis paneb ta oma sõrmenipsuga maailma uskuma, et ma OLEN HALB EMA ja ma jään oma lastest ilma, sest ma ei käi tööl j alapsi lasteaeda ei vii. Jään ilma lastest, keda ma üle kõige maailmas armastan? Pelgalt sellepärast, et meie maailmavaated mingi lastekaitsjaga ei ühti? See oli see, mis me elu tookord tasakaalust välja viis ja haiget tegi.

No ja saavutas ta siis oma eesmärgi ja minust sai parem ema? Tegelikult ei olnud ma kunagi halb ema, aga sellest hoolimata ulatusid antud loo järelmõjud märksa kaugemale. Tema sõnad on mu mällu sööbinud, kuklas olemas ja teevad endiselt haiget. Ja kuigi ebamäärane ja alusetu oht, et ta mu “kenad lapsed, keda uued kasupered ootavad” minult ära saab võtta, on ammu möödas, siis see tunne ei ole minu seest kadunud. Ma leian veendunult, et kui keegi, siis just tema ise lastekaitsjana on kahjustanud minu ja läbi minu haavamise ka mu laste heaolu väga tugevalt.

See lugu ootas oma kirjutamise pikalt, sest ühtaegu oleks see nagu kibe tempel, minu häbilugu, teisalt oli see lihtsalt nii ülekohtune ja ebaõiglane, et sellega koos ei pea elama. Muuta seda lugu ei anna, olnut olematuks ei tee, kuid teistele oma lugu rääkida saan ma küll. Kelle hoiatuseks, kellele silmade avamiseks, kellele kahjuks ka äratundmiseks.

Kindel on ehk vaid see, et sellises lõksus üksi olles muutuvad ka tugevad abituks. Muutuvad ka need, kes pole üksi, kuid kelle hääl sumbub hirmu ja õuduse alla.

Seepärast, palun, märgake, hoidke, kaitske ja astuga vajadusel välja teineteise eest. Ja rääkige, rääkide asjadest ka siis, kui te kardate, sest siis on sellest ehk veel kõige enam põhjust rääkida, et terror ei saaks kesta ja hävitada!

Ettekanne: Lapsevanema ootused õele

Ettekande “Lapsevanema ootused õele” esmaesitus toimus Eesti Õdede Liidu lasteõdede seltsingu koolituspäeval „Koostöö lapse tervise heaks“oktoober 2013, Tartu

Selleks ettekandeks valmistudes panin vahetult kirja selle, millesse ma ise lapsevanemana usun ja vältisin teadlikult varemkoostatud materjalidega tutvumisel tekkida võivat kallutatust, seega ei leia te hetkel siit eest ka viitamisi. Siin on kirjas see, mida ma seoses enda lastega ja mulle lähedased lapsevanemad kogenud, märganud ja õdedelt oodanud on. Kuigi ma esindasin oma ettekandes lapsevanemaid, siis kahtlemata mõjutas mind tugevalt fakt, et olin selleks hetkeks juba kaks aastat Lastehaiglas tööl olnud ning kõike näinud ja kogenud ka õe abilise, hooldaja, abiõe ja tulevase õe vaatevinklist. Samapalju, kui lapsevanema ootustest on see lugu ka õe sisevaatlusest, kuidas olla parem õde. See on üks kena segu ootustest, soovitustest ja lihtsalt sellest, kuidas on ilusam, parem ja heam. Kuna teema aktuaalsus ei ole kadnud, siis jagan seda ka teiega 🙂

september 2016

***

Lapsevanema ootused õele

Lapsevanem ootab, et õde on inimene. Tegelikult ei peagi ta palju midagi enamat olema või tegema. Õde ei ole pelgalt jõhker kummikinnastatud protseduuritegija, trippsukkadega rumal tibi, arsti alam või tema käsutäitja. Õde on täiesti omaette professiooni esindaja, kelle töös on esmatähtsad hoolimine ja suhtlemine ja just seda, et õde tema lapsest hooliks, suhtleks ning koostöösse kaasaks nii lapse kui tema lähedased, lapsevanem ootabki. Õde ei asetse hoolimata oma kogemustest, teadmistest ja ligipääsust informatsioonile lapsest ja lapsevanemast kuidagi kõrgemal positsioonil.

Selleks, et laps ja vanem end turvaliselt ja tervistumiseks soodsalt tunneksid, peab õde mõistma, et tööd tuleb teha tervikuga – patsient ja tema vanem, olgu nad siis füüsiliselt koos või eraldi, moodustavad ühe tugeva mõjuväljaga terviku ja kus ühe poole vajaduste rahuldamata jätmine mõjutab otseselt väga tugevalt ka teist. Aga kui lapsel on hea, siis on ka vanemal parem.

Ainus mõistlik viis lapse ravis ja hoolduses on meeskonna koostöö. Meeskond aga ei moodustu personalist ehk arstist, õest, abilisest ja kaasatud spetsialistidest vaid selle võrdne ja väärikas osa on laps koos vanematega. Igal ühel on meeskonnas oma ülesanded ja sageli on õde see, kes meeskonnatööd koos hoiab ja koordineerib – loob heaolu ja usalduse, vahendab poolte vahel infot, silub ja seob haavad, motiveerib.

See, millised on vanema ja lapse isikuomadused ning eelnev kogemus ja teadmised, kujundab nende ootused, suhtumise ja eelarvamused õdedesse, nende töösse ja tegemistesse. Mõni laps tuleb haiglasse rõõmuga, kallistab igat vastutulevat õde – jah, ta teab küll, et varsti teda torgitakse ehk isegi pannakse magama ja pärast on tal mitu päeva väga kehv ja valus olla, ta teab seda kõike, ta on seda palju kordi läbi teinud, ja valumomendil võib ka protesteerida ja pahandada, aga ometi tunneb ta end turvaliselt, lepib taas õdedega ära ja halvad emotsioonid lahtuvad.

Samas teine laps…

… hoiab riietehoius toolijalast kramplikult kinni, karjub ahastades appi ja saab veel ehk ka riielda, et kui ta kohe ei lõpeta, siis tehakse talle paha-lapse-süsti. Ei tohi unustada, et on hulk lapsevanemaid, kes kardavad veel rohkem kui tema laps. Nende maailmas võivad olla õed, polikliinik või haigla üks korralik kollide kompanii. Ja siis peab õde, olles lapse silmis võibolla kõige hirmsam ja hirmutavam tegelane kogu universumis, saama hakkama lapse tervistumisele kaasaaitamise, arsti korralduste täitmise, kollide ja koletiste seljatamise, nõutu ehk ka abitu või hirmunud ja õnnetu vanema ning kabuhirmus lapsega. Ma usun, et kõik teavad, et see ei ole lihtne ülesanne.

Lapse ja tema vanema jaoks võivad erinevatel põhjustel ühtmoodi hirmsa ja hirmutavana tunduda nii eesootav kaalumine-mõõtmine, pind sõrmes, röntgenpildi tegemine, hamba- või kõhuvalu, katkisest luust ja hingamisraskusest rääkimata. Sageli loodab vanem sama lapsemeelselt, et lapse probleem ja valu kiirelt kaovad ning saab rahuliku südamega igapäevarutiini tagasi sukelduda.

Kui laps tunneb ennast ebaturvaliselt, on emotsionaalselt ja füüsiliselt vanematest äralõigatud ja üksinda võõrasse keskkonda tõugatud, siis võib ta tunda kõike seda, mida ei peaks ega tohiks. Kusjuures näiliselt võib ta siis oluliselt koostöövalmim olla ja sel hetkel võib väiksema kogemusega õde isegi hõisata, et tema just nimelt seepärast saadabki kõik vanemad lastest eemale, sest muidu nad teevad niisama tsirkust vanemate ees. Tagajärgdega, mis seesugune käitumine kaasa toob, peavad edaspidi hakkama saama laps, kes sellisest lähenemisest sai ehk isegi eluaegse hingehaava ja tema vanem. Järgmised õed ka, aga siis loetakse see ikka lapse ja vanema probleemiks juba.

Kui lapsele on toeks üks vanem, kuid nad on koos teadmatuses ja isolatsioonis ning võibolla ka mures teineteise olemise pärast, siis on seegi kurb. Vanem võib püüda last igati toetada, aga ka tema ise vajab toetust. Ja kui ta seda ei saa, siis on nad koos õnnetud ja see ei aita kuidagi kaasa lapse tervistumisele.

Lapse haigus on pere ühine mure, aga samas on igal pereliikmel veel päris oma individuaalsed vajadused ja seda ei tohi unustada. Abi, tuge ja eelkõige mõistmist vajavad ka lapsevanemad. Koosolemine võib anda palju jõudu ja teha palju head isegi siis, kui keskkond seda ei soosi.

Üks asi on füüsiline valu. Teine asi aga hingeline valu, hirm ja ärevus, teadmatus. Valutav pimesool võib olla samahirmutav kui silmauuring. Mure on subjektiivne ja õde ei saa otsustada, kas mure on lapse ja vanema jaoks tühine või oluline.

Küll aga saab õde kohaneda just antud patsiendi ja tema vanematega ning olla alati sõbralik, soe, mõistev, kannatlik, õrn, hell, innustav, lohutav, mänguline ning muuta hoolides ja suheldes ka raske olukorra talutavamaks. Perel tuleb lasta olla pere ja õde saab neid kaasata üheskoos meeskonnatöösse.

Kõigest jääb kuskile jälg. See, kas see on hea ja ilus ning mäletamisväärt või selline, mis ikka ja alati valu teeb ja rahu ei anna, oleneb otseselt ka õdedest, kes lapse ja tema vanemaga kokku puutuvad. Osa neist väärtustest, tegevustest ja asjade olemusest, mida lapsevanem ootab õelt on ilmselged – vanem tajub, tunneb, näeb ja teadvustab endale ja maailmale seda vahetult – ta kas on õepoolse suhtumise, suhtlemise, tehnilise professionaalsuse ja info kättesaadavuse ning üldise olukorraga rahul või rahulolematu.

Samas on vanemal terve hulk käega katsumatuid ja silmale nähtamatuid ootusi õele, mille olemusest ja mõjust vanem esmapilgul aru ei pruugigi saada, kuid mis suures plaanis, aja möödudes või koos teistsuguse kogemuse mõõdupuuga panevad teda taipama enda sügavamaid ootusi õele. Need ootused ei puuduta niivõrd palju otsest ja vahetut suhtumist ja suhtlemist kuivõrd mõju lapse ja vanema suhtele, peretervikule ning üldisele heaolule.

Kuigi ambulatoorse õe kontakt lapse ja perega on reeglina põgusam kui statsionaari omal, siis ei ole see kahtlemata vähemolulisem, sest üldine kuvand õdedest võib tekkida ühest kogemusest või koonduda paljudest pisikestest killukestest ja see võib inimest saata läbi kogu elu.

KUI LAPS ON SATTUNUD HAIGLASSE

Kui tegemist pole ilmselgelt eluohtlikku seisundiga, siis ei pruugi olla suurt vahet vanema emotsioonides selles osas, kas tegemist on lapse kõrvapõletiku, kõhuvalu või katkise luuga – kui koju ei lubata, siis järelikult on asi piisavalt hapu.

KUI LAPS SAABUB OSAKONDA, SIIS OOTAB VANEM ÕELT:

– Palun, mu lapsel on nimi! – ja see ei ole fimoos, diabeet, varvas, kolmas voodi või 5-2

– Õel on ka nimi – nii laps kui vanem tahavad teada, kes nendega tegelevad

– Lihtsaid juhtnööre ja osakonna, palati ning kodukorra tutvustamist

– Juhendamist paberite täitmisel

– Kaasamist õendusanamneesi ja –loo täitmisele – ja seda mitte ainult kõlavalt arvutiankeedis omapäi oletuslikult konstrueerides vaid reaalselt suheldes. Seesugune koostöö annab nii õele endale kui ka kindlasti vanemale märkimisväärselt suurema kindlus- ja heaolutunde . Kahjuks siiani sageli unustatakse, et lapse haiguse lugu ei kuulu ainult haiglale ja personalile ning üldises konfidentsiaalsuse tuhinas läheb meelest lapse ja tema seadusliku esindaja ehk vanema meeskonnatöösse kaasamine ja neile isegi hiljem ligipääsu võimaldamine. Justnagu oleks ravis, hoolduses ja jälgimises konkreetse isikliku loo looja eest vaja asjade käiku varjata ja otsuseid, hinnanguid ning kommentaare jagada vaid tagaselja. Või ei ole Eesti õendus veel selleks valmis?

– Vanem ootab, et talle antaks pisut aega olukorraga kohanemiseks ja teda ei tõrjutaks ega aetaks minema

KUI LAPS ON HAIGLAS SAATJATA, SOOVIB VANEM ÕELT:

– Turvatunnet ja teadmist, et tema laps on turvaliselt hoitud, hooldatud, hoolitsetud, kaitstud, suheldud ja märgatud ja et lapse eest hoolitsetakse hästi ka siis, kui vanemat juures pole – see on vanema jaoks oluline info ja täidab ootusi ning aitavad vanemal endas leida rahu – tulla toime teadmisega, et ei saa lapse juures olla või teda piisavalt sageli külastada olgu siis isiklikel või külastusajast tingitud põhjustel. Lapsevanem ei ole oma lapsega mullis – ta näeb ja kuuleb, tajub ka seda, kuidas õed teistega ja omavahel käituvad ja räägivad. See on see, mis kujundab tema poolt õdedele, osakonnale ja võibolla ka kogu asutusele antava hinnagu. „Rahulolev klient on parim reklaam“ ning paraku rahulolematus levib veel kiiremini.

– Õigust olla lapsega seonduvaga kursis – õigust helistada ja saada õdedelt asjakohast tõest informatsiooni lapse seisundi, enesetunde ja tuju kohta. Valerahustamine ja olukorra ala- või ülehindamine, lapse või vanema mure tühiseks pidamine ei ole turvalise õe-pere suhte osad. Olenevalt vanuselistest iseärasustest – liiga pisikesed või liiga suured – ei pruugi vanemad lapse enda suust kuulda, kuidas ta ennast tunneb või kuidas päev või öö möödus. Aga ühtviisi mures võivad vanemad olla nii pisitita kui juba nt täismõõdus suure lapse pärast.

Lapsevanem on haiglas oma lapse tervisliku seisundi tõttu, mitte selleks, et ta seal elada soovib. Lapse seisund võib olla raske, aga sellist nähtust, nagu…

„RASKE LAPSEVANEM“

… kui te just kehakaalu silma ei pea, ei ole olemas. On aga oma lapse tervise, enda üldise toimetuleku ja vajaduste rahuldamatuse tõttu rahutud, häiritud ja kurvad vanemad. Õel ei ole õigust kommenteerida vanema huvi või selle puudumist oma lapse tervise pärast ega valmisolekut ja võimalusi lapse juures olla. Õdede kõnepruugis olev niiöelda „hull ema“ võib olla lihtsalt lapse haiguse tõttu hullunud ema. Või haiglaselamisest või pidevast haiglakülastamisest hullunud vanem. Ja seepärast, et lapsevanem julgeb, tahab ja oskab küsida küsimusi, ei tee temast „tülikat lapsevanemat“ vaid tal on selleks täielik õigus ja vabadus ning pigem peaks selles nägema edasiviivat jõudu ja arengut, veendumist asjade õigsuses, kui tülikat tüütamist, ninatarkust ja haiget huvi. Ükski vanem ei soovi oma lapsest hoolides tunda, et ta õe arvates midagi pahasti või valesti teeb.

Ja tõtt-öelda, kuigi ma tean, milline näeb välja nt lastehaigla Liisa-süsteem kasutaja poolepealt, on mul endiselt tunne, et kui minu laste lugu avada, siis hakkab suurelt ja punaselt üle ekraani plinkima hoiatus: HÄIRE! HULL EMA! HÄIRE! HULL EMA! Sest just nii pandi mind pea alati tundma, kui ma soovisin oma lapse käekäiguga kursis olla rohkem kui minu isiklikud vaatlusandmed.

LAPSEVANEM OOTAB, ET ÕDE MÕISTAKS KA TEMA ESMASEID EMOTSIOONE

– Lapsevanem on lapse pärast mures! – mure aga muudab inimesed vahel ettearvamatuks, ärritunuks, kurjaks, nutlikuks, abituks, süüdistavaks jne

– Tal võib olla hirm – kaotada laps, hirm olukorra süvenemise ja tüsistuste tekkimise ees, hirm lapse mittetervistumise pärast, hirm enda emotsioonide ees

– Ta võib olla teadmatuses – mis on tingitud info puudumisest, lapse seisundi ebaselgusest

– Ta võib tunda abitust – ta soovib, aga ei oska aidata, tunneb, et ei saanud üksi piisavalt hästi hakkama, või kahtleb enda osatähtsuses eesootavas protsessis

– Vanemal võib olla kahju – lapsest, endast, teistest lähedastest ja kaugematest, ajast, elust

– Ta võib haigestumises süüdistada – last, ennast, teisi, õdesid-arste, kogu maailma

– Lapsevanem võib olla väga häiritud – sest elu on rutiinist välja kistud ja segi paisatud

LAPSEVANEM OOTAB, ET ÕDE MÕISTAKS TEMA SOOVE JA VAJADUSI

– Et laps oleks terve! – ükski normaalne vanem ei soovi, et ta laps oleks haige. Haiget last soovib vanem näha kiirelt ja täielikult tervenemas/tervistumas.

– Ta soovib ka ise oma last kaitsta ja hoida – halbade emotsioonide, valu ja muu negatiivse eest. Aga samas võib ta ise nii väga kõike karta ja sellega omakorda last hirmutada – sel juhul ei ole õige vanemat tõrjuda ja teda saata nurga taha üksinda ootama vaid toetada, suhelda, abi pakkuda ja veenda teda – tema vajab ka tuge, et ta saaks lapsele toeks olla.

– Olenevalt eelnevast kogemusest soovib vanem, et saab õde usaldada – mõni vanem on usaldavam ja ehk isegi heauskne. Teine on lukus ja jääbki lukku, mõni on kuri ja saab veelgi kurjemaks, mõni jääbki lõpuni turtsakaks. Igaüks saab oma mure ja valuga omal moel hakkama ja just selles konkreetses olukorras. Kuigi õde näeb ja tajubki ehk vaid haige lapse vanema poolt negatiivset olekut, siis selle vanema hirmust ja murest, väsimusest, tüdimusest või kes teab millest veel tekkinud kõva ja okkaline kiht, millega ta ehk oma viimaseid kannatuse ja jõuvarusid koos hoiab ja maailma eest abitult varjata püüab, võib tegelikult peita sooja südant, usaldust ja sügavat tänutunnet õdedele. Iga jää käitub isemoodi – kes sulab pehmelt, kes mõraneb. Mõni on sõjakam, mõni leplikum. Seda mõjutavad kultuur, haridus, haritus, sotsiaalne taust, vanus, konkreetne situatsioon, eelnev kogemus ja mis kõik veel. Aga usalduse põhiosaks olev aus infovahetus on kõige olulisem. Kui vanemal on võimalus ise reaalselt olla lapse kõrva haiglas, saab ta infot erinevatest allikatest. Kanalid on piiratumad, kui ta pea leppima vaid külastustega. Veel enam sõltub vanema teadlikkus õest, kui ta ise viibib lapsest kaugel ning puudub ka külastusvõimalus, võibolla isegi suhtlemisvõimalus lapsega.

– Ta vajab kaasamist ja selgitamist – need on äärmiselt olulised, sest aitavad tal võimete ja oskuste piires omandada uusi ja korrata üle ka varemomandatud võtteid, neid rakendada ja ennast kasuliku ning vajalikuna tunda. Need oskused annavad vanemale võimaluse aktiivselt osaleda ja kaasa aidata oma lapse tervistumisele, olla tema lähedal. Samas annab tegutsemine perele privaatsust ja autonoomsust avalikus haiglaelus. Mõte ei ole kindlasti selles, et õde delegeerib kogu oma töö ja vastutuse vanemale vaid, et tegemist on usaldava meeskonnatööga, kus ka vanema vajadused on igati rahuldatud.

– Ta vajab toetust ja mõistmist – mõistmist ning toetust enda perelt, ning talle suunatud puhtinimlikku ja professionaalset toetust ja mõistmist personalilt olenevalt sellest, kas tegu on lapse kroonilise tervisehäda, sageli painava probleemi või esmakordse/üksikjuhtumiga, mis on nt äkiline haigestumine või trauma. Šokis vanem, ja seda reeglina haige lapse vanem rohkemal või vähemal määral on, ei suuda pahatihti adekvaatselt hinnata ka enda olukorda. Ta võib eitada teistele ja ka iseendale kõike, teha tugeva näo ja pealtnäha tublilt edasi rassida, aga siinkohal on õde, kui lapsele ja vanemale kõige lähemal seisev isik haigussituatsioonis see, kes aitab märgata, tuvastada esmase professionaalse abi vajaduse, vanema enda soovi ja selle abi kättesaadavuse korraldamise.

– Vanem võib vajada kinnitust, julgustust ja juhendamist – et hoolida, hoolitseda ja last toetada. Sageli saab vanem teha oma lapse heaks palju enamat, kui ta vaid teaks, mida tohib ja võib teha. Lihtsaid selgeid juhiseid ja kannatlik tugi on see, mida vanem uues olukorras vajab, et last aidata. Samas on õest tark kuulata ja jälgida vanema sisetunnet oma lapse suhtes ja kindlasti krooniku vanema toimetulekut oma lapse haigusega. Õel ei maksa kunagi alahinnata krooniku vanema teadmisi ja oskusi, mis puudutavad otseselt just tema lapse hooldust ja ravi. Sageli on sellises situatsioonis õde pigem õpilase rollis ega tohiks mingil juhul solvuda või ennast ületähtsustada vaid kohaneda ja olla avatud. Kui õde enda arvates vanema toimetamistes vigu tuvastab, siis võib ta julgelt arendada diskussiooni, mille tulemusel leitakse sobiv ja teaduspõhine lahendus, mida kogu meeskond aktsepteerib – eesmärk on ju kõigil üks – et lapsel oleks parem.

– Lapsevanem vajab aega – enda ja teiste emotsioonide ja üldise infoga toimetulekuks, vajab aega perega koosolemiseks, võimalusel ehk ka perepalatit. Vanem võib ise meeletult karta haigestumist, haiglaid ja kõike sellega seonduvat. Samas olenevalt vanema eelnevast haiglakogemusest võib ta olla kontrolliv, ärrituv ja eelarvamuslik juba ette, sellesse tuleb suhtuda mõistvalt ja püüda tema hirme maandada ja usaldus võita. Vanemal ei pruugi üldse olla kogemusi terviseprobleemidega. Ta ei pruugi teada, mis on näiteks kanüül ja seda, et haiglas jälgitakse rutiinikorras kehatemperatuuri kõigil patsientidel jms – kõik see, mis on õdede jaoks igapäevane elu, rutiin ja harjumuspäraselt arusaadav. Kroonilise haigusega laps ja tema vanem elavad vahel haiglas palju nädalaid, vahel ka kuid, õed aga käivad vaid tööl. Seega on oluline mõista, et krooniliselt haige lapse ja tema vanema haiglaselamise väsimust, emotsioone ja kõike muud eluliselt kaasneda võivat.

– Vanem vajab õigust olla inimene – olla vahel väsinud, murduda ja olla sellegi poolest mõistetud ja toetatud õrnalt ja tundlikult piire tajudes. Leida tuge, et ise mitte alla anda. See, kas vanem saab lapsega koos haiglasse jääda oleneb paraku veel paljust muust kui lapse haigestumisest. Vanemal võib olla kodus ootamas teisi lapsi, hooldatav, koduloomad ja kõik see vajab korraldamist – see ei ole õe asi vanema valikuid ja olukorda kritiseerida – kui vanem tunneb, et ei saa haiglas piisavalt olla, siis ta ei pea ennast ka personali ees õigustama – see on tema otsus ja usaldus ka õe suhtes, kelle hoolde tema laps jääb. Lisaks võib taustal olla ärritunud elukaaslane, piitsutav majanduslik olukord ning veel palju muudki, mis ei lase soovist hoolimata lapse kõrvale haiglasse jääda. Iga vanem on inimene ja tal on elu ka väljaspool haiglat, mis paratamatult mõjutab nii teda kui last.

– Õigust tunda, mida tunneb – vanem võib tunda end üksildase, õnnetu ja kuravana, tegevusetu ja kasutuna. Ta võib tunda äärmist frustratsiooni, tüdimust, abitust. Ka vanem vajab tähelepanu, tunnustust ja head sõna – sõbralikku sooja suhtumist, et tema vajadused oleksid märgatud – sest reaalsuses ei keskenduta endiselt sageli peretervikule vaid ikka lapspatsiendile ja tema somaatilisele terviseprobleemile. Lapse hooldaja on haiglas üldlevinud arvamuse kohaselt ikka vaid selleks, et temast lapse hooldamisel kasu oleks ja hooldaja enda vajadused on need, millega ta peab ise hakkama saama. Sageli ei osata endiselt näha tervikut ja arvestada sellega, et ka lapsevanem peab saama õe terapeutilise suhtlemise osaliseks igas mõttes. Kui vanem on mures ja tasakaalust väljas ja tunneb kõiki neid ebaõnnestumise ja muid kehvasid tundeid, mis talle ja lapsele osaks saavad, siis ei ole temast lapse tervistumisele kaasaaitamisel palju kasu. Pigem loob see pinnase lapses süütunde tekitamisele ja siis laps püüab süütundest oma vanemat aidata ja selle nimel ruttu terveks saada. Aga see ei ole ometi õige. On suuresti õe asi mõista tervikut ja tasakaalu. Kui laps on rahul, on ka vanem rahul ja ka vanema rahulolu aitab lapsel elu ja valuga paremini toime tulla.

VANEM SOOVIB SELGUST JA ARUSAAMIST, MIKS ERINEVAD ÕED ERINEVALT KÄITUVAD. KUIDAS SIIS ON ÕIGE?

– Miks üks õde toob ühe ja sama ravimi ühel viisil, teine teisel? Selgitamine? Markeerimine?

– Kuidas üks aspireerib last nii, et veri on taga ja laps karjub end hingetuks, kui teine aspireerib magava lapse ära nii, et ta isegi ei ärka?

– Miks üks teeb sidumisel lapsele alati haiget, teine aga mitte kunagi, kuigi haav on üks?

– Miks üks äratab lapse ja vanema hommikuseks kraadimiseks kell 6 ja teine laseb inimlikult 2 tundi kauem magada, kui on teada, et palavikku nagunii ei ole?

– Miks kord võetakse sama analüüs näpust, teine kord veenist?

– Kuidas üks õde viib sama protseduuri läbi põhjalikult selgitades haigevoodis, teine protseduuritoas, kolmas saadab vanema minema, neljas viib aga une pealt salaja lapse protseduuri tuppa ja kohkunud vanem saab ärgates tagasi nutva lapse täpselt teadmata, mida, miks ja millal lapsega tehti?

– Kuidas ühel õel on õigus kommenteerida analüüse, teisel mitte?

– Miks üks õde tutvustab ennast, teine kannab ainult kaarti, kolmas kirjutab nime vaid õeposti tahvlikesele, neljas jääbki tuvastamatuks? Kes on need inimesed õeposti taga ja valge kitli sees? Kas neil kõigil ikka on nimi?

Laitmatult valged riided, jahedad, puhtad ja tundekõledad ruumid, asjalik korrektselt tuim toimetamine – kõik kõlabki nagu haigla, aga sealjuures tegevuse mitteselgitamine on lapse jaoks enamasti väga hirmutav ja kui miski hirmutab last võib see hirmutada ka vanemat ja vastupidi. Protseduuride mitteselgitamine, lapsele valetamine, et ei ole valus, kui tegelikult võib ikka valus olla küll, või vanema halvustamine seetõttu, et ta laps kardab valu, ei ole kindlasti see käitumine, mille üle õde võiks uhkust tunda.

LAPSEVANEM OOTAB JA LOODAB SISIMAS, ET ÕDE EI OLE MITTE KUNAGI:

– Ükskõikne 

– Hoolimatu

– Silmakirjalik

– Valelik

– Julm

– Kuri

– Halvustav

– Last ja/või vanemat alavääristav

– Pereellu mõjuva põhjuseta sekkuv

Aga vahel teevad õed palju enamat kui nende ametijuhend ja eetikakoodeks ette näeb – nad on inimesed natuke suurema algustähega:

SEE, MIDA VANEM ÕELT EI OOTA, AGA MILLE EEST TA ON TALLE VÄGA TÄNULIK

Vahel võib vanem olla lapsega üksinda haiglas kodust kaugel võõras linnas. Mida tunneksite teie, olles lapsevanemana nurka aetud? Oletame, et te ei oska antud kohas orienteeruda, unustasite raha ja pangakaardi, telefonilaadija koju, ja siis algasid teil ootamatult päevad või vajasite ise kiiremas korras nt silmatilkasid. Toit on teadagi stressileevendaja ja haiglalobi pole sageli see, mis terve täisinimese isu ja tuju pikkadeks päevadeks leevendaks. Vahel on abistaja jaoks väikesest liigutusest väga suur tugi.

– Mängulise loomingulisuse eest – mis aitab välja ka kõige täbaramast olukorrast. Kaasates kasvõi käpiknukud, haldjad-päkapikud ja salakirjad. Samuti selle eest, kui personal aitab tal võimaluste piires rahulolematule ja haiglas olemisest väsinud lapsele jõukohast tegevust ja muud meelepärast leida – nt arstimäng, kanüülikleepsud, joonistamine, koos jalutamine, klammerdamine-augustamine, niisama jutupuhumine, tähtpäevade meelespidamine, vanema tuulduma lubamine ja ise samal ajal lapsega tegelemine.

– Aususe ja julguse eest – Nii oluline on see, et kui õde on eksinud sõnas või teos, siis ta julgeb vanemale (ja lapsele) oma viga ka tunnistada. Mitte keegi meist ei ole kaitstud eksimuste eest. See on paraku inimlik ja tegijal võib juhtuda. See võib väga julm viga olla, aga see, kui haigla ringkaitse eksinud õe ära peidab ja kui isegi õde saab karistada kusagil kulisside taga, ei anna vanema hingele rahu. Vanem võib küll tunda viha, ängistust, pahameelt, vihkamist, kättemaksujanu, aga kui eksimuse teinud õde tuleb tunnistab, kahetseb ja vabandab, siis olgugi, et vanema reaktsioon võib olla valuline, on see ausam ja parem ning annab ka õele endale ausa ja süüdlunastavama tunde. Raske on elada süükoormaga kusagil peidus lootes, et kõik ununeb peagi. Ei unune.

– Lohutava läheduse eest – Me ei ole kultuuriomaselt liiga füüsilised, aga vahel ei olegi muud vaja kui hoida käest, panna käsi õlale või kallistada. See on inimlik ja soe ja vahel on see just see miski, mida vanem sel hetkel kõige enam vajab.

Kuna minult paluti isiklikke kogemusi, siis minu kõige helgemad mälestused ja kogemused õdedega, mis hellalt ja ilusalt meelde on jäänud:

– õe algatusel ja abiga tehtud pisitillukese enneaegse beebi jala- ja käejäljed

– lapse esimene ja väga kardetud, aga õe abiga suurepäraselt õnnestunud vanniskäik 2-kuuselt

– veepudel ja leivapakk, mille õde tööle tulles poest kaasa haaras ja mida nosides minu unetud ööd nii kurvad ja kibedad ei tundunud

– öövalves õe kootud imetillukesed titasokid mu enneaegsele lapsele

– õe poolt joonistatud teekonnaplaan haigla teise otsa tundmatusse

– see, kuidas õde lubas mul uusaastaööl paariks tunniks koju teise lapse juurde lipata

– õe algatusel ja koostöös valminud pühadeaegne „meeskonnapilt“ osakonna lastest

– meeles peetud sünni- ja tähtpäevad

– ja veel palju-palju muudki

Pealtnäha ehk tähtsusetud situatsioonid ja väikesed asjad, kus õde oli lihtsalt inimene. Ilus inimene. Aga ta tegi enamat kui temalt oodati – ta tegi oma tööd südamega. Ja need hetked panevad veel ka kümme aastat hiljem heldima ja uskuma headusesse.

Kui vanem vaid teaks, siis ootaks ta kindlasti ka…

Kuigi vanemad ei soovi oma lapsele halba ega haiget teha, siis ei pruugi nad alati teada, mida üks või teine väljaütlemine või käitumine võib tegelikult põhjustada ja kaasa tuua. Õde, kui professionaal, aga peaks neid kindlasti teadma ja arvestama ning last, vanemat ning peresuhet toetama ja valgustama, neid kaasama ja mitte tõrjuma. Kõik soovivad lapsele vaid parimat, seega vältida tuleks:

VEAD, MIDA TEADLIK ÕDE SAAB VÄLTIDA JA LEEVENDADA

– „See ei ole üldse valus!“ – kui tegelikult võib see protseduur valus olla küll. Mitte kunagi ei tohi lapsele valetada. Jah, teda üles kütta ja hirmutada, et eesootav protseduur on valulik, ka ei maksa, sest ühelt poolt teeb see lapse kohe ärevaks, kui sõna „VALU“ jutust läbi käib. Võlts rahustamine ette, et ohh, pole midagi, see pole üldse valus ja tuleb vaid üks pisike „liblikatiivapuudutus“ pole õige ega aus. Kui vanem on seda ise lapsele rääkinud, siis peab õde mõistvalt ja rahulikult selgitama tagamaid nii lapsele kui tema vanemale. Vastasel juhul kaotavad lapse silmis usalduse nii õde kui vanem ja edaspidi on võib olla üsna keeruline lapsega sõbralikku koostööd teha. Selle asemel, et rääkida valust on mõistlik lapselt hoopis uurida, mis ta asjast arvab, millised on tema kogemused ja kinnitada talle, kui oluline on teie kõigi koostöö, et valulik protseduur võimalikult leebelt ja kiirelt vormistatud saaks.

– „Kui sa kohe hästi ei käitu, siis tädi teeb sulle paha-lapse-süsti!“ – enamasti pärineb see idee mittehaigla keskkonnast (vanematelt, õpetajatelt, teistelt), kes püüavad last distsiplineerida haigla, arsti ja süstidega hirmutades. Ma soovin uskuda, et õed enam selliseid ähvardusi ega ka kõveraid nalju ei tee. Ma olen küll kuulnud, et üks haiglatädi lubas lapse ära tappa ja teine ähvardas, et laps ei näe enam kunagi oma vanemaid, kui ta kohe nüüd ja praegu verd ei anna, aga pigem on see paha-lapse-süsti-teema pärit haiglaeelsest ajast ja laps on juba enne haigestumist korralikult töödeldud. On selle taga siis suurte inimeste teadmatus või hirm süstalde ja nõelte ees, aga kahju on igal juhul juba tehtud ja õed peavad paha-lapse-süsti hirmus lapsega silmitsi seisma, barjääre murdma ja tõestama, et ei soovi last kuidagi karistada, talle haiget teha vaid ainult aidata. Vahel tuleb selleks palju pingutada, et kollid minema peletada.

– „Ära nuta! Suured ei nuta! Mehed ei nuta! Ise nii suur, aga nutad!“ – need laused ei lohuta ega rahusta last kunagi! Kui lapsel on valus (trauma, põletik, valulik või hirmutav protseduur vms), siis ei ole abi tänitamisest-targutamisest, alandamisest ega parastamisest. Ka vanemal ei ole õigust lapsele nii ütelda ja siin on omal kohal õe rahulik ja asjalik selgitus. Kõigil on õigus emotsioone tunda, neid välja näidata. Samuti on kõigil õigus mõistmisele, toetusele ja lohutusele.

– „Ärge nutke lapse ees! Kui te tugev ei suuda olla, siis minge ukse taha!“ – see on silmakirjalik ja vale märkus, mida õde vanemale öelda ei tohi. Muidugi võib nuttev vanem lapse rohkem segadusse ajada, aga muresolija eemaletõukamisega ei saavuta kokkuvõttes midagi head. Kui vanem murdub ja nutab, siis saab õde seda lapsele arusaadavalt ja kenasti selgitada. Vahel ei oska ega suuda vanem seda ise teha, aga kindlasti ei ole õe poolt õige seepeale vanemat ukse taha saata ja hurjutada, et lapse ees ei nuteta. Meil kõigil on emotsioonid, need tuleb lihtsalt lahti rääkida, mitte varjata ja peita, lapsed ei ole rumalad, nad tajuvad asju õhust ilma reaalselt märga silma nägematagi ja selleks, et lapse ega ka vanema jaoks ei jääks õhku valusaid lahtirääkimatuid emotsioone, on just õe asi märgata, mõista ja abistada mõlemat. Ja see kui õde, nähes lapse või vanema valu, ka ise pisara poetab (sedagi juhtub!), ei ole märk tema nõrkusest. Oluline on lihtsalt ausalt rääkida, et maandada vanemas või lapses tekkivaid segaseid tundeid ja hirmu, et kas tõesti on asi nii hull, et õed ka juba nutavad.

– „Kui vanem on juures, siis laps ei oska käituda ja teeb asjatult draamat!“ – on loogiline ja mõistetav, et laps vajab vanemat enda kõrval selleks, et tunda ennast turvaliselt. Kui vanem on eemal, siis laps suudab enamasti end kontrollida ja vaos hoida, püüab olla vapper-kannatlik ja samas on hirmunud ega julgegi oma emotsioone välja elada ning sellest jääb petlikult mulje, et laps on tegelikult väga tubli ja tragi. Ja kui siis vanem silmapiirile ilmub, siis algab õdede meelest tsirkus ja näitemäng ning korraga hakkab kannatlik ja kõike hästitaluv laps teesklema, et tal on nii paha ja valus, kuigi hetk tagasi ilma vanemate oli kõik OK ja olukord kontrolli all. Õde ei tohiks kunagi unustada seda, et heas lapse ja vanema suhtes on usaldus, mis lubab lapsel näidata välja oma tõelisi emotsioone ja vastavalt vanusele ei pruugi „mul on valus“ tähendadagi ehk midagi muud, kui et tal on valus mitte niivõrd füüsiliselt vaid tervikuna hingeliselt. Tal võib olla lihtsalt ütlemata ebamugav ja paha haiglas olla ja ta tahaks hoopis kodus mõnusalt mängida ja teha muidu toredaid harjumuspäraseid asju. Laps on pidanud vahel läbi elama paljut – võõras keskkond (inimesed, ruumid, valgus, helid, lõhnad, õhk ja palju muud), valulikud protseduurid, piiratud liikumine, söömine jms. Ilmselgelt tulevad erinevad lapsed selle kõigega erinevalt toime ja kui laps vanema saabudes teeb õe meelest draamat, siis on õe asi suhtuda sellesse mõistvalt ja vaikselt vanemale selgitada käitumise tagamaid, sest ka vanematel võib tekkida vale arusaam justnagu ei oska tema laps käituda ja olla. Kui hoida sel põhjusel last ja vanemat lahus, siis teeb õde lapsele veel enam kahju ning köndistab ka lapse ja vanema usaldussuhet.

– „Kui sa nii käitud, siis me vanemaid su juurde enam ei luba!“ – sellise ähvardusega saab haigele lapsele vaid kahju teha. Olgu ta personali arvates kuitahes jonnakas, vanemate ees kaeblik ja nutlik, siis lapse hirmutamine ei ole peaaegu kunagi hea idee. Pealegi pole sellise avalduse tegemiseks õel mingit voli ega alust. Sellise lausega ta vaid õõnestab lapse silmis enda autoriteeti, sest täita seda ähvardust ta nagunii ei tohi ega saa. Kui laps on käitunud sobimatult, siis saab talle kõike eakohaselt selgitada, tunnustada sobiva käitumise eest ja vajadusel teda suunata asendustegevuse juurde – laps, kes tunneb frustratsiooni, on hädas ja vajab abi ning tuge, mitte veel midagi, mida temalt ära tahetakse võtta lisaks harjumuspärasele kodusele rutiinile.

– „Sa oled nii paha laps, kui sa sedasi jonnid! Vaata kui tublilt naabripoiss on!“ – laps ei ole kunagi halb, paha, ilus, kole, tubli, laisk – see on sildistamine ning pole sobilik. Samuti pole sobilik võrdlemine. Laps on alati laps just oma universaalsuses. Hea, halb, ilus, kole saab olla ainult tema käitumine, lähtuvalt millele saab last motiveerida paremini koostööd tegema ja ka ennast ise abistama.

– „Teie, lapsevanem, oodake ukse taga ja täitke pabereid!“ – kuigi selleks otsest alust ei ole, siis vahel ikka juhtub, et selliste sõnadega suunatakse vanem protseduuri ajaks ukse taha ootama. Vahel ei julge vanem ise küsimust tõestada – miks? Vahel on see vaid õe mugavus ja ka ebakindlus – sest siis käitub laps nende meelest paremini ja on ma abituses koostööaltim, ning õde usub, et ta saab oma ülesandega paremini hakkama, kui vanema pilk ei mõõda pingestatult iga ta liigutust. Kui vanem ise kardab nt verd või verevõtmist, siis mõistagi on tal võimalik eemale jääda, aga õde peaks pigem vanemat toetama ja julgustama ning leidma sobiva mooduse, juhendama, kuidas vanem saaks oma lapsele ikkagi toeks tulla. On mõistetav, et nt valuliku protseduuri ajal võib vanem olla kimbatuses – ühelt poolt võib ta karta verd, teisalt kardab ta ise antud protseduuri ja omab valusaid mälestusi, kolmandaks on tal raske taluda seda, et lapsel on valus. On mõistetav, et vanema juuresolekul avaldab laps oma emotsioone vahetumalt ning protesteerib ja loodab, et vanem teda valutegemisest päästab. Vanem ei reeda last, kui ta talle toeks on, kuigi see ehk esmapilgul võib nii tunduda. Täiesti tõestatud on fakt, et vanema juuresolek reaalselt vähendab laste valutaju.

– „Teie ootate siin, võite kohvikusse minna. Ärge muretsege!“ – olgugi, et last operatsioonile saatev vanem on andnud nõusoleku ja vestelnud spetsialistidega, siis ometi ei võta see kõik temalt ära hirmu ja muret. Pinnapealsed soovitused, et minge sööge midagi või tehke midagi asjalikku, ei pruugi sel hetkel vanema jaoks olla üldse aktsepteeritavad. Võimalik, et ta sooviks vaikselt oma mõtetega olla, äkki isegi vaikselt kuskil nutta, magada, et aeg kiiremini kaoks, võibolla hoopis rääkida ja jagada kogemusi ja muret-hirmu? Kas tal on isu? Õde saab vähemalt märgata ja kohal olla, soovitada ja vajadusel abi otsida.

– „Ära võta väikelast sülle, hellitad ta ära ja pärast on teistel raske!“ – kui vanem on kaugel, siis ta loodab õdede peale, sest nende kätes on suur osa lapse emotsionaalse turvatunde loomisest ja hoidmisest. Pole võimalik last süleshoidmise ja lähedusega ära hellitada, lihtsalt kui laps on kogenud head ja õiget, siis teab ta edaspidi mida nõudlikult paluda ja kuigi ta ehk suurt kisa võib teha, siis ometi õpib ka tema ootama ja seoseid looma üsna kiiresti – alati ei saa kõike, mida soovid, aga õdede töömugavus ei tohiks kindlasti olla see, mis lapse lähedusest ilma jätab. Ja kui haiglasolevad vanemad näevad, et nende kuulde- ja nägemiskauguses on mõni laps, nt ilma vanemate lastekodulaps, keda samal põhjusel sülle ei võeta ega suhelda, siis automaatselt on see vanema jaoks signaal sellest, et õed valivad, on silmakirjalikud, pingutavad vaid vanemate ees ja tegelikult ei hooligi. Nii kaotavad vanemad õdede suhtes usalduse ega suuda enam enda last nende hoole alla näriva kahtluseta jätta, sest siis võivad õed samamoodi käituda tema lapsega, kui ta ise selja pöörab.

– „Palun kutsuge mind, kui mu laps ärkab või nutma hakkab!“ – vahel on emad küll lastega koos haiglas, aga puhkavad siiski erinevates palatites ja ainus, mida nad õdedelt tegelikult paluvad on see, et teda kohe kutsutaks, kui laps ärkab või nutma hakkab. Reeglina see toimib kenasti, aga mul on ka valus näide elust, kus ilma igasugu mõjuva põhjuseta meie soovi ei austatud. Lihtsalt õdede jaoks oli mugavam võimalikult emavaba ja vaikivate titadega ruum. Selle asemel, et meid vajadusel kutsuda, oli laps tugevalt pulgaks mähitud ja glükoos põske pistetud – ehk siis tita oli abitult maha- ja magama surutud, söögiisu oli kadunud. Meie silmis kaotasid need õed selles osas usalduse ja kuna koostöö korduvalt ei sujunud, siis läks kasutusse suhteliselt ekstreemne lahendus – beebid said enda juurde raadiosaatjad-beebimonitorid. Usaldus on habras, usaldamatus aga mürk, mis levib valusalt. Ja igast emast võib saada emalõvi, kes õdede elu kuidagi kergemaks ei tee.

Võib vabalt juhtuda, et me kõik, nii õed kui lapsevanemad, eksime vahel nende ja ka teiste lihtsate kuid mõjusate sõnakõlksudega. Aga isegi, kui õde taipab alles hiljem, et on eksinud, siis parim, mida ta teha saab on püüda rääkida, tunnistada, vajadusel vabandada ning leida hea lahendus. Kindlasti on neid vanemaid, kes kõige tegelikku tagamaad lõpuni ei taipa ega adu, aga enese teadmata on nad õdedele lõpuks ikkagi tänulikud, sest soovivad enda perele parimat ja tänu teadlikele õdedele jääb kahju tegemata. See on väga suur asi!

Korrates veel kord üle põhilise, siis nii somaatiliste kui ka psühholoogiliste probleemide puhul…

LAPSEVANEM OOTAB ÕELT, ET TA OSKAB:

– Näha-kuulda

– Lugeda märke

– Tajuda piire 

– Olla taktitundeline

– Ennetada probleeme

– Julgeda otsida ja vajadusel kutsuda abi

– Jagada meeskonnaga oma tähelepanekuid ja kogemusi

– Luua usaldus ja tunnetada töökeemia sobivust

– Võtta maha pinge ja ärevuse 

– Olla tehniliselt osav

Selleks, et lapsevanemal ja ka lapsel oleks alati julge pöörduda kohta, kust terviseabi saab, on oluline professionaalne asjatundlikkus, mis käib käsikäes usaldusliku suhte, siiruse, vahetuse ja empaatiaga.

Lastega töötavad õed on pisut omamoodi. Parimas mõttes. Aastate jooksul on mul olnud võimalus teha koostööd imeliste lasteõdedega nii lapsevanema, üliõpilase, praktikandi ja kaastöötajana. Paljud neist on mulle olnud suureks eeskujuks ja kinnituseks, et ma saan maailma asjadest üsna õigesti aru. Samameeldivad emotsioonid on mul koostööst laste ja nende vanematega. Soovin teile kõigile ikka säravaid silmi, usku paremasse homsesse, mängulusti, sooje sõnu, pikka kannatust, hella hoolimist ja ikka jõudu-jaksu ning hästi-hästi palju armastust! Tehke koostööd! Siis on maailm palju parem paik! 🙂

Palavalt tervitades

Eva

Tekst ja pildid on minu sulest © 2013

9 aastat vabadust

Kui meenutused printsess Dianast poleks mu silme eest augusti viimasel päeval läbi lipsanud, siis võibolla poleks ma taibanudki, et tänaseks on sellest päevast, kui ma otsustasin oma elu totaalselt pea peale pöörata, möödas täpselt 9 aastat. See päev on nii väga ka minu päev. See on minu uue elu algus.

31. august 2007 oli see õhtu, kui mu maailm kokku varises. Täielikult. Vähemalt nii arvasin ma siis. Ma olin mitu aastat püüdnud lappida suhet, mis mitte kunagi tegelikult ei toiminud. Kui ilusaks ja heaks tahes ma seda suhet enda jaoks ka ei mõtelnud, see ei toimunud kunagi. Ma püüdsin seda kõike koos hoida lapse nimel. Hormoonid ja instinktid ja mis kõik veel tegid omalt poolt kõik, et ma suutsin ennast veenda, et kannatustel on hea põhjus. Ma jaksasin tükk aega ujuda vastuvoolu ja tegin seda jõuliselt ja veenvalt. Nii veenvalt, et maailm kah uskus, et kõik on ok. Tegelikult ei olnud, aga siis selle kõige sees olles, ma sellest aru ei saanud. Uskusin, et pean suutma ja suudangi, sest mul oli püha kohustus ja kõrgem eesmärk perekonda koos hoida – kui maailm andis meile läbi suurte raskuste lapse, siis oli meie kohus see suhe toimima saada. Selle peale, et ehk oli meie lapsesaamine nii raske just seetõttu, et meil ei olnudki vaja ühiseid lapsi kunagi saada, ma ju ometi ei tulnud. Ma lihtsalt niinii väga soovisin last lapse pärast ja tema tuli selle mõttega kaasa. Alguses. Alguses püüdsime isegi kodu mängida ja ostsime isegi korteri, millest pidi saama meie päriskodu. Sissekolimise asemel hakkas talle hoopis remontimine meeldima. Sellest kapitaalremondist me kunagi kaugemale ei jõudnudki. Enne tulid tal võlad ja nende katteks müüsime oma kollase laudpõrandaga pesa maha.

Ma lihtsalt andestasin, leppisin, andestasin ja leppisin veel kord. Kõrvalehüpped ja vaikimised ja viha, õeluse ja põlguse ja kõik andsin ma talle andeks ja püüdsin lihtsalt rohkem endas leida jõudu, sest ma olin veendnud, et laps vajab oma ellu ka isa. Iga päev. Ma olin üles kasvanud seltskonnas, kus probleeme lahendati rääkimise ja suhtlemisega. Ma ei osanud muudmoodi, aga tema ei rääkinud minuga. Pika tuima vaikimise peale vahepeal küll midagi murdus mu sees ja ma kolisin ka välja, aga pool aastat hiljem kolisin tagasi… sest kitsastes tingimustes laagrielu vanematekodus ja seljakoti otsas aastase lapsega elamine ei olnud lihtne ega viinud mind sammugi lähemale soovitud tulemusele. Kuigi ma siis juba joonistasin tellimustöid, siis püsivat sissetulekut mul polnud ja kõik mu säästud olid korteri all kinni. Tema meid ei toetanud, sest me ei elanud temaga koos. Sel ajal ma isegi ei taibanud, et mul on täielik õigus temalt elatisraha lapsele nõuda. Ma olin endiselt pehmo, kes uskus, et me saame omavahel asjad korda. Minu tagasikolimise peamine põhjus oli küll veendumus, et ega hullemaks enam ei lähe ja küll ma saan kuidagi hakkama, sest ma vajasin vaikust ja rahu, et jõudu säästa ja edasi olla lapse jaoks. Vanemate kodus mul seda vaikust ei olnud, temaga koos elades olin ma aga enamuse ajast lapsega üksinda. Nii, et kahest haprast valikust see temaga elamine tundus sel hetkel mulle natuke parem.

Kas selles suhtes oli armastus? Austus? Ei olnud. Võibolla polnud seda seal mitte kunagi. Me lihtsalt lakkusime kumbki omi haavu ja eksisteerisime kõrvu. Me isegi ei lihvinud teineteist siledamaks ja sobivamaks. Ja miks ma, loll, siis üldse sellesse sohu vajusin? Oleks mulle sel ajal keegi sisse sõitnud ja ütelnud, et vaata, loll, nii ei lähe mitte, siis ma oleks vaatama hakanud. Aga keegi ei ütelnud ja ma ise ei näinud, sest uskusin nii kindlalt, et inimesed on hullemaidki paarisuhteid toimima saanud, kuidas siis meie ei saa. See oli nagu raske väljakutse, millega pidi tegelema ja rohkem vaeva nägema lihtsalt. Ega kellelgi polnudki väga võimalust midagi ütelda, sest ajaga oli ta me ümber ladunud müüri, millest võõras silm läbi ei näinud ega kuulnud. Meil ei käinud külalisi ja oma sõpru ma praktiliselt ei näinudki. Ma isegi ei teadnud, kas mul veel sõpru on, sest tema ei sallinud kedagi minu omadest. Ja tema sõbrad ei sallinud mind. Vähemalt nii ta seda mulle kinnitas alati. Ma olin sel ajal täiesti üksinda vaid lapse ja iseenda mõtete ja tema tühjusega. Oleks ma sel ajal leidnud töö, mis mind pinnale oleks aidanud. Oleks.. sest ma isegi ei tihanud sellest unistada, et ma ülepea võimeline olen üksi hakkama saama. Ta oli aastatega mu eneseusu ja -austuse sügavale mutta trampinud. Ma ei olnud väärt olema midagi. Isegi mitte ema meie lapsele. Ma tõsimeeli arvasin, et ma polegi midagi väärt, kui ma ei suuda seda suhet kokkulappida ja toimima panna. Ükski mees ei tahtvat enda kõrvale tüdrukut. Mehed tahavad naisi. Aga mina polnud piisavalt naine tema silmis, ma olin liiga teistmoodi ja joonistasin oma lapsemeelseid lihtsaid pilte. Ta ei taibanud, et ma püüdsin iga hinna eest päikest meie taevasse maalida.

Sel ajal ma hakkasingi oma käsitööblogi pidama ja tillukese lukuaugu kaudu hakkas õrnalt valgus sisse pressima. Ma lõin endale märkamatult uue elu ja identiteedi keskkonnas, kus ei olnud piiskagi tema hingust. See polnud talle huvitav ja tema huvipuudus andis mulle vabaduse. Andis tiivad. Vaikselt, hästi tasakesi, hakkas mulle ligi hiilima tunne, et tegelikult ma ehk siiski olen midagi väärt just selle pärast, kes ma olen ja mida ma teen. Ja mida kõike ma ma tegelikult veel teha suudan. Ma ju tundsin ennast tegelikult nii hästi. Ma pidasin käsitööblogi, mis seadis mulle üsna kindlad raamid postituste sisu osas, teadlikult just selleks, et ma ei eksiks rajalt ega hakkaks oma katkisest ja koledast eraelust vatrama ja soiguma. Ma ei otsinud haletsust. Ei otsinud isegi käehoidjaid ja kaasarääkijaid. Ma teadsin sel hetkel juba ise ka, et see asi ei toimi ega saagi arvatavasti iial toimima, aga mul oli vaja sellest august välja saada ja selleks oli mul vaja vahendeid ja usku endasse. Lootust. Ma ei rääkinud enda olukorrast, sest see oleks kõik ära rikkunud minu jaoks. Kui kõige raskematel hetkedel rääkisin, siis vaid riivamisi ja läbi õrnade vihjete. Ma kirjutasin oma blogis sel ajal teadlikult vaid ilusaid jutte ja näitasin toredaid pilte. Mida rohkem mind kiideti ja innustati, seda rohkem suutsin ma uskuda, et ma suudan. Ma saan! Ma kujundasin ise oma maailma nii, et selles paistis alati päike ja kõik olid õnnelikud. Ja kes ei olnud õnnelik, sellele leiti kiirelt lohutajad ja abilised. See oli minu soe, hell ja inimlik peidupaik. Ma leidsin oma tasakaalupunkti. Enda sees. Kuigi kõik selle ümber oli sel hetkel veel nii habras, et puhudeski oleks see kindlus uppi lennanud, siis ometi oli algus tehtud ja seeme idanes. Ma olin Keegi.

2007 aasta kevadel arvasid meist kõrgemad jõud, et selleks, et mu maailm korralikult läbiraputada ja silmad lõplikult uneuimast lahti kiskuda on me ellu vaja veel üht pisikest tegelast. Mida suuremaks kasvas see tegelane mu südame all, seda suuremaks kasvas tema isa viha ja ängistus. Ma sain teada, et ta ei ole mind mitte kunagi armastanud ega hakka seda ka kunagi tegema. Minu lähedus olevat talle vastik ja minu olemasolu ei laskvat tal tunda end vabalt ega õnnelikult. See oli esimene kord, kui ta oma tuimas ja jahedas olekus midagi selgelt sõnadesse pani. See oli korralik sahmakas jääkülma selgust, mis mu tahte hetkeks halvas. Neid sõnu kinnitas ta mulle sealsamas sellega, et mulle elus esimest korda rusikaga näkku lõi. Põhjus kogu stseeniks? Tal oli plaan sõprade ja armukesega (see selgus hiljem) minna päevasele väljasõidule. Elus esimest korda oli tal plaan suurem laps kusagile kaasa võtta (sest armukesele oli vaja näidata kui tore isa ta on?). Ta teadis samahästi kui mina, et see laps ei kannata pikka sõitu ja et tema ei kannata tema jauramist ega kisa. Otsus minna oli tal kindel. Meesteüritus, kuhu minul polnud asja. Ainus, mida ma püüdsin teha, oli muuta see päev nende jaoks stressivabamaks ja paremini sujuvaks. Pakkisin lapsele kaasa kaks mänguasja ja kaks raamatut autos vaatamiseks. Tegin lapsele teele kaasa pisikese paki tema lemmiknäksimiste ja pistsin kotti koogipudeli. Kõik oli valmis hekteks, kui ta pohmas peaga ärkas ja teatas, et nüüd on minek. Tema pohmas pea neelasin ma alla, sest nii oli see tema maailmas alati olnud. Minu arvamus polnud teretulnud ega vajalik. Mees teadis ise. Alles aastaid hiljem taipasin, et ma oleksin võinud kasvõi politseisse helistada jääknähtude osas. Ma muretsesin vaid lapse pärast. Ta oli sel ajal 2 aastat kopikatega ja polnud oma isaga kunagi kahekesi koos kusagil käinud. Milline ema ei tunneks sellises olukorras ärvust? Kasvõi lihtsalt heas mõttes. Aga tema jaoks oli seda kõike liiga palju. Ma kontrollivat tema elu. Ta karjus. Karjus välja asjad, mida oli alati varjanud, virutas ning tuhises minema.

Ta teadis, et ma võin taluda mida kõike, aga kui ta mu vastu käe tõstab, siis on kõik.

Aga ei olnud.

Hale oli olla. Valus oli ka. Kellele helistada? Kuhu minna? Helistasin politseisse, et küsida, mida ma tegema pean. Sealt paluti mul minna EMOsse ja juhtunu kohta paber neile viia. EMOs ma käisin. Seal oli väga tore naisarst, kes mind lohutas ja kinnitas, see EI OLE normaalne. Ta oli selles loos esimene, kes selle välja ütles. Ta tundis muret, kuhu ma siis nüüd sedasi rasedana ja laps käeotsas lähen ning andis mulle kaasa paberilehe varjupaikade kontaktidega. Aga politseisse ma sel päeval minna enam ei jaksanud. Ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Ma ei tahtnud varjupaika minna, see oli liiga hirmutav. Ehk kõik ikka laheneb? Ma lootsin ma ei tea mille peale, ime peale ehk, aga armastusse ja toimiva suhte saavutamisesse ma enam ei uskunud. See oli lootusetult alatiseks katki läinud. Kas mu laps vajab ikka sellist isa enda kõrvale? Kas ta on oma lapsele kuidagi eeskujuks sellise käitumisega? Kuidas see kõik lapsele mõjub, kui ta sellise keskkonnas kasvab? Ehk oli see ikkagi vaid üksainus erandlik juhtum, mis iial enam ei kord? Suudan ma unustada? Leppida? Korraga hakkas kõik mu sees keerama ja kerima ja kõik see eelnenud mittefüüsiline vägivald muutus minu jaoks korraga füüsiliselt tajutavaks. Valusalt ja selgelt.

Selleks, et end koguda ja mõtteid korrastada läksin koos lapsega enda ema juurde. Palusin tal meiega koos loomaaeda tulla, seat ma ei suutnud nelja seina vahel istuda. Ilm oli ilus. Hea põhjus päikseprille mitte eest võtta. Lõpuks rääkisin emale ikkagi kõik ära. Rääkisin rohkemgi. See oli talle pauk selgest taevast. Kuigi mu laste isa talle kunagi ei meeldinud, siis ta uskus, et meil omavahel on asjad korras. Ma olin elus vähemalt ühes asjas osav olnud – oma osa eeskujuliku etendamisega selles kurbmängus. Kahjuks. Ema oli nõutu. Kurb, aga nõutu. Pärast loomaaeda otsustasin siiski koju tagasi minna. Laps jäi magama ja mina istusin oma koormaga üksinda. Ma teadsin, et nii ei saa edasi minna. Maailm peab teadma, mis toimub ja sedagi, et me ei saa enam üksi hakkama oma olukorraga. Ma otsustasin abi paluda.

Helistasin laste isa vanematele, kel kummalgi on omad elud ja kirjeldasin neile meie olukorda ja palusin abi. Palusin, et nad temaga räägiksid. Palusin, et nad aitaksid meil leida lahendusi ja võimalusi, toetaksid teda. Vaid ükskõiksus prahvatas mulle sealt näkku. Tema isa reaktsioon oli null ja tema ema püüdis mulle selgeks, teha, et tegelikult ju nii ei juhtunud ja pole ju midagi hullu, kõik saab korda. No et ma rasedana olen ehk liiga emotsinaalne ja ma peaks rohkem endaga tegelema ja rahu endas leidma. Tema õele rääkisin ka. Tal oli kahju. Ja ta oli ainus, kes vähemalt ei kritiseerinud mind. See oli suur asi sel hetkel. Rääkisin kõigest ka tema vanaemadele – üks, emapoolne, veenis mind, et mehed ongi sellised, küll kõik saab korda, olgu ma lihtsalt kannatlik ja mõistev ja toetav. Ta tegi seda veel ka aastaid hiljem samaveendunult. Teine vanaema vihastas mu peale, sest see olevat lausvale ja pahatahtlik laim tema kukununnu kohta. Rohkem ta minuga enam ei rääkinud.

Ma tõotasin endale ja oma emale sel päeval vaid üht – ühe korra elus võin ma püüda midagi sellist andeks anda. Aga sealt jookseb minu kannatuse lagi. Kuigi mul südames tiksus valusalt mõte, et kui käsi kord juba valge, siis… teate küll. Kuigi vahel on ju mõne asjaga nii, et ühe korra teed ja siis mõistad, et EI, nii ei saa ja teist korda ei tulegi? Eks ma lootsin selle teise variandi peale. Ketrasin juhtunut oma peas ja ei saanud kunagi mõistma, mis oli sel hommikul tegelikult tema põhjus, ajend, päästik. Ühest sain ma aru, et see põhjus ei olnud minu tolle hommiku käitumine, pakitud reisikotike. Kindlasti ei olnud. See oli see tigedus ja viha ja frustratsioon ja rahulolematus iseendaga tema sees, mille ta mulle näkku paiskas. Tema selgitus ei olnud mulle veenev, sest see pidi tähendama, et mina olengi tema kõigi maailmahädade keskpunkt ja mädapaise. Ainult mina ise? Nii palju kui ma ka sel hetkel püüdsin teda enda sees vabandada, ma ei osanud end juhtunus ikkagi süüdi tunda. Mulle tundus see tema enda küündimatuse vili ja suutmatus rääkida asjadest õigete nimedaga. Aga ikkagi, mille nimel me siis koos oleme? Lahku ta minna ei tahtnud, aga mind armastada oli põlastusväärne? Absurd…

Klassika – õhtul hilja tuli ta koju nagu õige mees ja vabandas vaikselt. See oli kõigi aastate jooksul esimene kord, kui ta millegi pärast vabandas. Lendu lastud halvad sõnad polnud kunagi varem olnud vabandamist väärivad. Päevad möödusid vaikselt. Sinine silm paranes, aga pinge püsis ja õhus oli elekter. Mõni nädal läks mööda. Selle kõige taustal joonistasin ma aina rohkem ja rohkem. Põgenesin oma blogimaailma topeltreaalsusesse. See oli tore ja vabastav ja mul läks paremini kui iial varem.

31. augustil 2007 käis pauk. Autoroolist. Ma sain obadus rasedasse kõhtu ja teine litakas vihises mulle vasakult vastu silmnägu. Lambist. Täiesti absurdse koha peal. Põhjus? Sest poes oli liiga pikk järjekord ja laps jauras väsimusest auto tagaistmel ja see ärritas teda. Tema ärritus ärritas mind ja ma ütlesin talle seda, et see ei ole ok, kohe oleme nagunii kodus ju. Aga ei… Ma ei ole elus niiväga kartnud. Ainus, mida ma teha suutsin oli parklas autost välja hüpata, laps turvatoolist sülle rabada ja joosta. Joosta elu eest nii nagu ma iial polnud veel jooksunud. Kartmata komistada või koperdada, kartmata midagi, kartsin ma sel hetkel, et ta tapab mu ära. Laps kaenlas, tuikav rase kõht, rusikaga pisaraid kõrvale lükates ja hirmunult selja taha vaadates jooksin ca kilomeetri kaugusele poodi. See tundus sel hetkel ainus turvaline koht. Seal oli valge ja seal olid inimesed. Helistasin vanematele ja palusin neil poe juurde tulla. Lihtsalt tulla. Ma helistasin politseisse. Mul paluti taaskord minna EMOsse ja nii edasi. Ja pilte teha. Mingil hetkel midagi tegin ka.

Öö oli käes. Ema jäi lapsega koju ja isa viis mu haiglasse. Turses nina ja sinakas huul. Arstitädi, ortopeed, mõnitas mind. Süüdistas, et “minusugune loll lehm oli selle raudselt ära teeninud!” ja et milline ma välja näen ja et ma olen rasedana purjus. Purjus?! Ta lasi mult võtta verd, et veenduda selle alkoholisisalduses. Oligi kõik. Virutas üle laua mulle kollase paberi selle kohta, et ma olin kohapeal käinud ja kõik. Autosse tagasi minnes istusin vaikselt isa kõrval ja pisaraid vaid voolasid. Ma kuulsin, kuidas isa käed kiskusid krudinal rooli ümber rusikasse… Läksime koos politseisse. Rääkisin ära, mis juhtus ja ka selle, mis just praegu EMOs juhtus. Tädi uuris kaastundlikult mu loppis silmnägu ja ütles mõistvalt, et ta hetkel ei võta seda avaldust vastu, et mingu ma hommikul uuesti EMOsse ja võtku politsei jaoks uus kaart korrektse infoga ja tulgu siis tagasi. No ehk näkkab siis arstiga rohkem, kes suudab olukorda adekvaatsealt kirjeldada. Olgu. Eks hommikul siis uuesti… Aga ma pidin ka tagasi koju minema, sest mul oli vaja lapsele riideid. Isa tuli minuga kaasa. Arvatavasti oli ta valmis ühe mehe sel hetkel maha lööma, sest ta oli nii vihane, et ei suutnud minuga ühtegi sõna kogu selle aja jooksul rääkida. Ega ma ise ka ei suutnud. Laste isa ei olnud kodus. Sain rahus kõik oma asjad kiirelt kokku loopida. Isa ootas vaikides uksel.

Sellel ööl ma ei maganud. Pisaratest sai ookean ja mina kuivasin kokku. Kogu haleda silmavee pigistasin ma oma ajust välja sel ööl. Hommikul läksin tugevana ja sirge seljaga tagasi EMOsse. Sain olukorda realistlikult kirjeldava kaardi. Ma nägin teisel hommmikul pisut “veetlevam” välja kui vahetult juhtunu järel tehtud fotoklõpsakal. Natuke vikerkaarevärvilisem. Ja läksin sama sirgelt ka politseisse. Ja siis selgus, et oi, see pole üldse õige koht siin. Asi leidis aset ju Põhja-Tallinnas, aga meie oleme siin Lõuna-Tallinnas ja ma pean minema oma avaldusega teise Tallinna otsa ja üldsegi see ei anna mulle mitte midagi, kui ma selle avalduse ka teen, sest sellise asjad jäävad alati sõna sõna vastu ja kas ma ikka viitsin selle kõigega oma laste isa mainet määrida oma laste silmis… Kui ma sellele kõigele hetkel tagasi mõtlen, siis ajab see mind lihtsalt öökima. Nii ei saa! Nii ei tohi!! Aga minema mind saadeti.

Pidin tagasi koju minema, kuna laps ootas vanaemaga kodus. Võtsin lapse ja sättisin end minekule siis ikkagi sinna teise Tallinna otsa. Bussipiletiraha mul polnud ja vanaemalt ma küsida ei tahtnud, hakkasin jala astuma. Teel helistasin tuttavale juristile. Kes kinnitas, et ega see mu avaldus küll mitte muhvigi ei muuda. No et ma võin ju oma vihas talle kätte maksta, aga mida see mulle tegelikult annab? Et kas mul on ikka kogu seda jama ja energiakulu vaja? Ja siis hakkasid mõtted keerlema juba selle ümber, et appi, mida laps minust hiljem arvab, et ma ta isa kurjategijaks tembeldasin ja mis meist nüüd üldse saab… Mu kest oli ju “lihtsalt natuke lömmis”, ta ei peksnud mind ju teadvusetuks ega haiglavoodisse ega midagi. Ise mõtlesin samal ajal, et no kas see on tõesti siis see mõõdupuu, et reageerida?? Silmaga oli mu olukorrale ehk raske hinnangut anda, aga mu sisemus oli kolmkümmend korda vähemalt trammi alt läbi käinud ja varestele nokkida jäetud. See oli kuradima valus tunne!

Istusin pargipingil ja aeg lihtsalt kadus. Segased tunded neelasid mind enda sisse, aga lapsel oli kõht tühi. Ma ei jaksanud sel päeval enam teise Tallinna otsa minna ja pöörasin end tagasi kodu suunas. Vanemate kodu. Tagasi päris algusesse. Ise mõtlesin, et ma pean mõtlema, hästi palju mõtlema ja selguse leidma ja no et küll ma lähen ja viin selle avalduse ära mõni teine homme. Oleks mul sel ajal olnud keegi, kes oleks mul käest kinni võtnud ja ütelnud, et me läheme ja teeme selle asja nüüd ära, sest nii need asjad siin elus ei käi ega tohi käia. Kui oleks keegi tulnud minuga koos, oleksin ma silmagi pilgitamata läinud. Aga üksi ma enam ei suutnud. See jõuvaru oli tühjaks jooksnud. Ega ma rääkida ka enam ei jaksanud. Tahtsin lihtsalt olla. Unustada. Edasi liikuda.

Seda homset ei tulnud, aga 1. september 2007 oli see päev, kui ma istusin õhtul üksinda vanematekodu köögis ja teadsin, et ma enne suren ise maha kui lähen selle mehe juurde tagasi. Mul oli 2,5 aastane laps ja ma olin sel hetkel 5. kuud rase üksikema. Mul polnud sentigi hinge taga. Aga mul olid kaks kätt ja tahe nii suur. See oli see päev, mil algas minu uus elu. Päris minu enda oma. Kogu selle energia, mida ma aastaid tema peale raiskasin pühendasin ma vaid edaspidi endale ja lastele, pühendasin hakkamasaamisele. See oli pikk tee august välja. Pikk ja vaevaline. See oli raputamiste, loksutamiste, komistamiste ja kukkumuste jada, aga see viis ikkagi edasi ja kaugemale. Algus oli kõige raskem, sest sinna sisse jäi pisema enneaegne sünd ja pikad haiglakuud, paljud muud mured, liiga vara lahkunud isa ja vanaisa, mõned pahatahtlikud kurikavalad inimesed me lähedal ja kodarad me ratastes, mida Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem sinna loopisid. Aga me saime hakkama. Kõigi ja kõige kiuste saime hakkama ja saime targemaks. Aastaks 2011 olid vintsutused mu juba nii tugevaks teinud, et mu paberile sattus lõputu rõõmupilve sekka ka üha enam Lillisid, kes tegid ka muud kui vaid naeratasid päikseliselt. Kuigi mu joonistuste värvid olid samad, siis ma ise nägin neis nii palju rohkem sügavust. See oli see aeg, kui vormi sai ka mu kolme õega Päikesesõlg. Ta lihtsalt sündis ja tuli, oli ja jäi. See on olnud tugev sümbol mu elus. Mu kilp ja mu tugevus, mu kaitse. Ja siis, 2011. aasta suvel, hakkaski korraga kõik liikuma ja läks lahti – ma läksin uuesti kooli, tööle, veel teisele tööle, muud õpingud ja tegemised. Roppraske töö ja veel tugevama tahte najal jõudsin ma kaugele. Lähen edasi ka. Tugevama ja targemana.

Ma olen vaba.
Nüüd võin ma rääkida.
Märgake ja julgege!

Eva <3

Lisatud hiljem: Seda lugu kirja pannes teadsin ma lähedalt veel vaid mõne vapra naise võitlemise lugu. Nüüd tean ma palju enamat. Paljud neist lugudest on sügaval peidus ja kraabivad veel valusalt. Seepärast tahan ma enda loole veel midagi lisada:

Kirjutamine on teraapiline tegevus, see pole mingi üllatus. See aitab analüüsida ja korrastada mõtteid ja mustvalgel lugedes oma lugu aitab see seda ka natuke distantsilt näha ja ehk ka lahti lasta. See võib olla valgustav ja kindlasti on oluline lugu ära rääkida. Kirjutatut on vahel ka lihtsam teistele lugeda anda kui ise otse rääkida. Lõksus olles võib kirjutamine-saatmine-kustutamine olla see, mis päästab, kui muud võimalust pole.

Teiste lugude lugemine aitab aga ennast nendega kõrvutada ja teada saada, et Sa polegi päris üksi oma koorma all. Tunneli lõpust paistev valgus ei pruugigi olla vaid Sinu suunas kihutav rong vaid päris uus ja parem algus. Kirjutagem!

Aitäh teile kõigile minu lugu jagamast ja kaasa elamast. See on veel üks oluline samm edasi.

Kingitus kõige pisematele

Kuna ma endiselt kindlat elukohta ei oma siis käin juba mõnda aega ringi suure kotiga. Lisaks lasteriietele, mähkmetele, inhalaatorile ja muule eluks vajalikule kraamile on pidevalt yhes värvid ja kotitäis võõraid särke-värke, mis ootavad valmistegemist. Mul on lihtsalt tunne, et ma ei saa neid kunagi valmis, kui ei kasuta ära iga viimast kui hetkekybet. Tavaliselt need sobivad hetked ju ette ei hyya ja saabuvad just siis kui kõige vähem ootad. Ma siis katsun ootamatusteks valmis olla. Kui uni mind vabamal hetkel maha ei murra. Aga elu on ikkagi kogu aeg kotiga igaks juhuks kaasas.

Kui ma detsembri alguses ise lapse juurde haiglasse läksin, siis võtsin kohe kaasa ka yhe vineerplaadikese. Juba siis oli mul kindel plaan haiglale omalt poolt midagi toredat vastu anda. Noh, aga nagu tavaliselt ikka, arvasin minagi, et haiglas on kindlasti jube igav ja palju aega. Võibolla tõesti, kui ise vagalt voodis lesid on aega nii, et tapab ja igavus tahab maha murda. Need, kes lastega haiglas on olnud, eriti just seal, kus meie, need teavad väga hästi, et aega ei ole. Pole vahel niigi palju, et jõuaks magada, syya või end kammida. Eriti hull on veel tita-maja intesiivis, kus on kindel 3-tunnine ajagraafik ja talvisel pimedal ajal ei saanud pärast nädalat enam ise ka sotti, kas kell on 6 õhtul või hommikul. No nii segi pööras see maailm.

Aga natuke ma siiski joonistasin ka haiglas. Uneajast. Aga ainult pisikesi asju ja kingituseks. Ja arvasin siiralt, et ehk kui yles korrusele (edasijõudnutesse) saadetakse, siis olen kogu aeg lapse lähedal ja kuna ta suure osa ajast magab, siis saan mina omi asju ka teha. Ehh, ei mingit oma aega… oleksin seda võinud ju ometi esimese lapse pealt teada

Aga nii palju ma siiski pingutasin välja, et puitplaadile said jooned veetud ja titadel näod roosaks. Natuke midagi veel. Pilt seisis mul voodi kõrval ja koristajatädid olid sellega alati hästi ettevaatlikud. Ja siis lubasin ma veel naljaga Ritale, et selle pildiga ma siit koju kyll ei lähe… Kojuminek tuli äkki ja nii ma siis viimasel õhtul vahtisin selle  pildiga tõtt. Et kas kiire töö ja magamata öö või läheb veel terve igavik. Kuna aga magamatusega riskida ei saanud, sest laps vajas ju yle kõige piima, mida mul niigi napilt sel hetkel oli alles, siis leppisin igavikulise projektiga.

Ja kui nyyd kalendrisse vaadata, siis eeeem… kaks kuud ja veidi peale on sellest kulunud kui koju saime. Pisitasa, pintslitõmmete kaupa, olen ma lõpule lähemale hiilinud ja nyyd on ta siis lõpuks valmis. Peaaegu. Tekst on veel puudu. Selle kallal teeb mu pea 24/7 nyyd tööd ja ka teie ideed on igati teretulnud. Siin see siis on, koos kogu loo põhjuse endaga.
Pildi mõõdud 43 x 53 cm:

Ja siinkohal tahan veel kord edastada oma austusavalduse ja palavad tänusõnad Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna toredatele arstidele ja õdedele. Et neil jaguks ikka ja alati sydamesoojust ja inimlikku hellust ja headust ning tähelepanu kõigi pisikeste patsientide jaoks. Ning pikka närvi, kannatust ja inimlikku mõistmist nende pisikeste tegelaste vanemate jaoks. (Ka nii hullude jaoks kui mina seda nende jaoks olin )

SUUR-SUUR TÄNU TEILE!

Pilt ise jõuab kohevarsti ka kohale. Kohe, kui tabav tekst on välja mõeldud ja kirja pandud. See on minu kingitus kõige pisematele, nende vapratele lähedastele ja kõigile neile, kes neid sellel teel toetavad ja aitavad.

Ja et igast pisikesest saaks kord suur!
PS valge laiguke päris pildi serval pole praak ega pildiviga. See on hoopis yhe toreda arstionu kitlisaba. Noh, selline muljetavaldav tore tegelane, kes absoluutselt alati kohal oli ja samas alati tuuleiilina ringi kihutas meie unises rutiinikarmis maailmas. Teda on seal haiglas raudselt mitu ekspemplari. Olgu siis yks veel