Kõik ei sobi lasteaeda

Mitu inimest on teile või teie lähedastele nii palju liiga teinud, et te enam ei suuda seda taluda? Mitme inimese puhul olete te sisimas vähemalt mõtelnud, et ta võiks olla kusagil kaugel-kaugel, üldse mitte olemas olla ja see kogemus teiega juhtumata?

Minu elus mõned sellised isendid siiski on, kelle käitumisega mul on liiga raske iseenda sees leppida olnud. Kui tagasi vaadata, siis kas need kogemused nüüd vajalikud olid, aga õppetunnina harivad kindlasti. Sellised silmaringi laiendavad ja iseennast avardavad ja tundma õpetavad küll. Aga sellel hetkel abituna kõige sees olles… läks minu sees üks kord midagi nii katki, et ma enam ei saanud tegevusetult passida ja lasta ebaõiglusel vohada. Suvalisest “Statoili stardika”-lööpimisest kasvas asi välja selleni, et ma kodust kapilt grillimiseks ostetud süütevedeliku kingipakki pistsin ja selle parimate soovidega (ilma igasuguse irooniata) ühele inimesele kinkisin, et meie vahel kõik sillad igaveseks maha põleksid.

See on lugu sellest, kuidas ma pea kuus aastat tagasi, Tannu lasteaia lõpetamisel, nurkaaetuna muutusin selleks, keda minust oodati – lasteaia jaoks vastikult talumatuks lapsevanemaks. Ja kuna mul enam midagi kaotada polnud ja keegi mind nagunii ei kuulanud, siis tegingi seda, mida mina sel hetkel õigeks pidasid. Kindlasti oleks saanud ka muudmoodi, aga okas torkis veel liiga valusalt.

Selle loo jooksul saate endalt küsida ja mulle ka rääkida, mida ja kas üldse teie sarnases olukorras teinud oleksite. Kannataja rollis, kannataja lähedase rollis, pealtvaataja rollis. Teil on tuline õigus mu teguviis hukka mõista, kui te sedasi tunnete. Võtan omaks ja elan rahus edasi.

***

Sellest päevast, kui minu lugu sõgedalt ahistavast lastekaitseametnikust SIIN blogis on olemas olnud, on möödas mõned päevad üle aasta. FB tuletas seda mulle meelde hommikul, millele eelnenud õhtul olin ma failide seast välja otsinud ühe vana saatmata kirja. See oli kokkuvõtte, mille pidin saatma Tannu lasteaiarühma lapsevanematele enne lõpupidu, et nad teaksid, mis viimase pooleteise aasta jooksul tegelikult kaadri taga toimunud oli. Kirja selleks, et selgitada, miks nad olid mõnedki korrad tunnistajateks ärevatele hetkedele rühma riietusruumis ja miks kaks õpetajat tükk aega enam koos ei tegutsenud ja kuhu kadusid laste poolt väga armastatud õpetaja abid. Kirjutasin sellestki, et kolme ampsu reegel vajab kõigi vanemate poolt koos põhjalikumat läbiarutlemist, et kõik üheselt asjast aru saaksid. Kirjutasin veel paljust muustki, aga ainult enda parima sõbra, Älini, huvides, kes oli üks Tannu õpetajatest – sel hetlel oli vaja veel läbi viia lasteaia lõpupidu – jätsin ma selle kirja sel hetkel postitamata. Hiljem tundus kirja saatmine vanematele ebaoluline, lasteaed oli läbi ja igaüks läinud oma teed. Aga minule, Älinile ja kõigile neile, kel on vaja Tannut paremini mõista, on oluline teada, mis tegelikult juhtus.

Meie pere jaoks sai kõik alguse pea seitse pikka aastat tagasi keelan-käsin-poon-ja-lasen-ja-kui-tahan-siis-võtan-lapsed-sinult-ära-kah- lastekaitseametnikust. Too ametnik käivitas meie eludes kaugeleulatuvad protsessid ja suunas meid soovitud rajalt kõrvale. Tema ähvardused olid nii valed ja üle võlli ja tema suhtumine oli nii vale ja üle võlli ja minu pähe ei mahu siiani, kuidas selline ametnik üldse sai oma tööd teha ja sedasi tegutseda. Oli ta tõesti nii kaval, et mängis kõik üle? Kelle jaoks tal mu lapsi ikkagi vaja oli?

Varjud püsivad ja armid kisuvad, sest see inimene oli see, kes käivitas oma sõrmenipsuga meie pere jaoks õudusteahela. Külvas hirmu, tegi haiget ja rikkus ära midagi kõige väärtuslikumat – minu laste lapsepõlve, kooliminemise ja nagu näha, siis vähemalt ühe jaoks ka suure osa edasisest elust. Ja seda vaid seepärast, et ma julgesin teistmoodi, temast erinevalt ja tema arvates väga valesti, arvata. Ega ma ju ise enda lapsi juhtumisi ei tundnud? Ega minu arvamus ei olnud ometi kantud teadmisest ja sisemisest veendumusest, et just nii oleks minu lastele parem olnud? Minu arvamus neist maailma asjadest, laste kasvamisest ja kasvatamisest, vanemlusest ja lihtsalt elamisest ei ühtinud ega hakka iial ühtima tema omaga. Sellegi poolest puudus temal voli sellisel määral meie ellu sekkuda ja kõigest oma randaaliga hoolimatult üle sõita.

Sellest, kuidas ma olin üksikemana tema surve all sunnitud oma lapsed lasteaeda saatma, kirjutasin ma juba lastekaitse loos. Nii väga kui ma ka soovisin, et see lastekaitse-teema läheks meist mööda ja kaoks kähku igavikku, oli see ometi lumepall, mis sulamise asemel hoopis kasvas ja kasvas.

Tannu lasteaiasaaga oli selles loos esimene ja üks raskemaid, sest siis polnud ma kõigeks selleks veel valmis. Lastekaitseametniku käitumine ja sekkumine jättis meie kõigi ellu valusalt sügava pitseri. Teise surus sinna kõrvale Tannu lasteaiaõpetaja nr 2. Nimetagem teda järgnevas loos õpetajaks nr 2.

***

Kuna mu sõprusringkonnas on samapalju õdesid kui õpetajad, iseäranis lasteaiaõpetajaid, siis neid puudutavad teemad lipsavad mu silme eest läbi pidevalt. Viimasel ajal on palju teemaks tulnud, kuidas lapsed on nii kasvatamata ja lapsevanemad on nii kurjad ja mõistmatud ja teevad õpetajatele hirmsasti liiga. Ma olen kuulnud sõpradelt ja lugenud uskumatuid lugusid, kuidas vanemad on julgenud õpetajatele peale karata, õiendada, imeasju nõudnud ja eeldanud, et neid vallandatakse absurdsete ja täiesti tühiste asjade pärast. Seda enam tundub meie endi lugu selles valguses eriti jube ja masendav. Muide, õena lastehaiglas lubas kord üks ema meid kõiki ära tappa, kui asjad pole nii või naa. Inimesi on igasuguseid, eksju. Kui vanem on liimist lahti või rahulolematu, siis võib sellel olla miljon põhjust, lausrumalus nende seas, aga õde peab jääma professionaalseks ja alati toetavaks. Sama käib ka õpetaja kohta.

Miskipärast kiputakse neis vanemaid siunavates artiklites unustama ära, et ka õpetajad inimesed. Tavalised inimesed, oma tugevate ja nõrkade külgedega, oma suutmatuste ja pahedega. On ka sellised, kes pole lastele kaugeltki mitte head eeskujud ja kolleegidele parimad partnerid. Aga nad on, sest õpetajate järjekorda ukse taga pole. Erinevalt laste omast.

Veel enne, kui ma Tannu koolikadalipuni jõuan, Vancu lugu te juba teate, räägin ma teile sellest, kuidas Tan poolteist aastat lasteaias üritas käia. See lugu siin räägib sellest, kuidas laps inetult lasteaiatöötajate omavaheliste klaarimiste vahele jäi.

Kui sind sunnitakse peaga vastu seina jooksma ikka ja jälle ja sel hetkel ei valitse sinu maailmas kübetki õiglust, keegi ei kuula sind, keegi ei usu sind, aga kummardatakse ikka veel väärastunud ebajumala poole, siis mis oleks parem – kas karjuda sõnatult välja oma valus arvamus või panna endale pael kaela? Esimene neist ajab muidugi sellesama maailma vahutama ja minestusse langema – issand milline kohutav lapsevanem! Teine oleks neile liiga lihtne lahendus, mida ma neile kinkida ei kavatsenud. Mitte et see kõik mind üle kõigi servade ei tahtnud lükata.

Meil kõigil on kusagil inimliku ja ka ebainimliku taluvuse piir. Kogu selle jama sees sai minu leplik meel lõpuks nii otsa, et ma enam ei saanud vaikides passida ja unistada, et miski ise ennast parandama hakkab. Ma ei oota enam vabandusi ja selgitusi. Nende ootamise aeg sai otsa. Aga arvestades tehtud kahju minu lastele, minule ja Älinile, pean ma selle loo lihtsalt ära rääkima. Kui palju on tegelikult veel neid, kes sarnaste muredega üksi on ja kannatavad? Aga olgu, alustame algusest.

***

Tan tegi oma elu esimesed lasteaiakatsetused 2011. aasta jaanuaris. Ta oli Äliniga pisikesest peale tuttav ja tundis end temaga koos julgelt. Tundes Älinit, oli tema minu kui lasteaiavastase jaoks mu lapsele kõige imelisem kasvataja, keda soovida. Pealegi oli ka lastead, kus Älin töötas, meie ühiste käsitöö ettevõtmiste läbi Tannule tuttav ja seega võimalikke stressifaktoreid lapse jaoks vähem, kui kuhu iganes mujal teda saates.

Alustasime sellest, et Älin rääkis juhatajale oma sõbra ehk siis minu lapsest ja sai loa, et Tan võib nimekirja kuulumata käia lasteaias katsetamas ja mängimas. Kui lapsele sobib, siis ajame paberid ka korda.

Lasteaeda mineku suutsime me Äliniga Tannu jaoks põnevaks teha. See oli võimalus teiste samavanade lastega koos mängida ja tegutseda. See osa lasteaiaskäimisest talle meeldis. Ta oli seltsiv, polnud konfliktne, aga kõik see muu kolhoosivärk talle ei istunud – koossöömine, koospissimine, koosmagamine ja kõik need muud kohustuslikud koostegemised. Ma sain lapsest väga aru, see kõik ei meeldi mulle ka ja ma ei näinud sisimas kunagi ühtegi põhjust, miks ta peaks lasteaias käima rohkemaks kui teiste lastega mängimas ja suhtlemas. Mina istusin ju kodus ja nii palju asju jäi meil sellepärast koos tegemata sel ajal, kui ta seal kõike ebaolulist koos pidi tegema. Jah, ma saan kenasti aru, et sedasi lasteaed toimib ja nii on seda mugav hallata, aga lasteaed on töötavate laste vanematele, kel pole ühtegi muud võimalust oma last töötamise ajaks järelvalega kohta jätta. Kuigi mulle endale lapsena meeldis lasteaias käia, siis pole see lapse vajadus. See on vanema oma. Ja minul seda vajadust, et mu lapsed peaksid lasteaias käima, ei olnud, sest mul oli võimalus lastega kodus olla. Selgitada lapsele, miks tema peab korraga lasteaias käima, kui talle seal tegelikult ei meeldi, oli keeruline. Lasteaed ei olnud tema vajadus. Võimalusi teiste lastega koos mängida oli tal mitmeid ka väljaspool lasteaeda.

Kõik oli tore, aga ometi ei olnud see piisav me lastekaitsetädile… kes samal ajal tegi lasteaeda järelpärimise, kas laps ikka käib lasteaias regulaarselt, kuidas riides käib, kuidas sööb jms. Lasteaia juhataja otsis mu veel samal päeval üles, et mulle sellest rääkida. Ta tundis muret, kas meiega on kõik ikka korras ja mu lugu kuuldes vangutas vaid pead, et kuidas ometi nii saab. Ta kinnitas, et tema ei näe meie osas probleeme ja kirjutabki sellise vastuse, et kõik on korras ja hästi.

Olgem ausad, selline minu selja taga asjade sorkimine lastekaitseametniku poolt ärritas mind tugevalt. Kas see inimene ometi endale aru ei andnud, kuidas sellised asjad inimsuhteid ja suhtumisi kujundavad, moonutavad ja pingestavad? Või seda ta sooviski? Ma mõistan, et ma poleks tema järelpärimisest kunagi pidanud teada saama. Aga näed, sain, sest juhataja rääkis.

Sügis 2011

Suvi sai läbi. Lastekaitsetädi surve endale sobiv stsenaarium läbi suruda ja minu hirm tema ähvarduste ees, et kui ma lapsi lasteaeda ei saada ja ise tööle ei lähe, et saada ravikindlustus, siis võtab ta mu lapsed ära ja leiab neile parema pere, oli nii põrmustav, et kokkuleppel enda emaga läksin ma sügisel uuesti kooli. Päevasesse õppesse. Mul oli plaan sinna kooli minna nagunii, aga tahtsin oodata, kuni Vancu ka kooliks valmis küpseb. Lastekaitseametniku ähvarduste hirmus ei saanud ma enam oodata. Kool ei olnud küll see, mida tema eeldas, aga mul oli korraga olemas kehtiv Haigekassa kindlustus. Samas tähendas see ka seda, et mu mõlemad lapsed läksid lasteaeda. Et kõik oleks lastekaitse jaoks eeskujulik, läksin ma mõni nädal hiljem ka veel tööle.

Ma olin omalt poolt täitnud kõik ametniku seatud kriteeriumid… ja ometi selgus sügisel, et seesama lastekaitsetädi, minuga kordagi kontakteerumata, tegi jälle minu laste kohta järelpärimisi lasteaeda. Siis oli asjasse kaasatud lisaks juhatajatele juba kahe rühma õpetajaid, kellest osad asja taustast midagi ei teadnud ja võisid teha omi järeldusi just nii nagu fantaasia võttis. Jutt levis maja peal nagu kulutuli ja märk jäi paratamatult külge.

Lastekaitsetädi kordas oma tegevust. Minuga ei võtnud ta ise enam rohkem kordagi ühendust. Mille alusel ta mu laste järel nuhkis? On kusagil minu teadmata olemas seadus, mis kohustab lapsi lasteaias käima, millest mina ei tea? Mis õigusega ta sedasi meie elus tuhnis? Kes andis talle selleks volitused? Ta pidi ometi mõistma ka asja teist poolt, kuidas tema tülitamine loob kuvandi meie perest ja mida see endaga kaasa toob. Või tegi ta seda meelega, et minu olemist õõnestada? On ju ometi ilmne, et kui lastekaitse tunneb pere ja laste vastu huvi, siis on asi kuidagi mäda. See on õhku paisatud sõnum, mille iga normaalne tavamõtlemisega inimene sellest saab – järelikult vajavad lapsed kaitset. Aga miks? Kelle eest? Mis on valesti? Ma ju lootsin, et see on vaid üks ametnik, tema ogar agarus või suutmatus keskenduda õigetele asjadele ja mõista või pigem tahtmatus tegeleda tõsisemate juhtudega? Igal juhul oli see teema, mis mulle väga haiget tegi. Hiljem selgus, et see teema oli muuhulgas ka heaks kasvulavaks mõne inimese peas oma teooriate loomisel Tannust, kui ühest pahast lapsest ja minust kui ühest eriti võimatust lapsevanemast. Hingasin sisse-välja, naeratasin ja kannatasin vaikselt ära. Ma ju nägin, kuidas nad vahtisid ja olin kursis, millest sosistati. Veel üks üksikemade koormatest, mida tugevamaks saamise hinnaga kanda?

***
Kuna Tan oli alati olnud tasakaalukas laps, kes oli asjalik ja varaküps, kohusetundlik ja püüdlik, laps, kes seltsis kergesti, oli leplik, sõnakuulelik, hoolis kaaslastest, ise tüli ei norinud ja oskas kodust väljas üldiselt sobivalt käituda, siis tema lasteaiaskäimise pärast ma sügisel enam ei muretsenud – rühm ja õpetajaid olid tuttavad, rutiinid selged. Püsis muidugi lapse ebamugavustunne lõunase voodissesundimise suhtes ja kui hea semu enam sügisest hommikueinet lasteaias ei söönud vaid kohale saabudes kohe mängima suundus, siis ei tahtnud ka tema enam korraga hommikust süüa. Esialgu jäi see probleem vaid lasteaeda ja mina sellest teadlik ei olnud. Teadsin vaid, et probleemiks on magamine. Tan sai lasteaias hakkama.

Samal ajal nägime me Vancu lasteaeda harjutamisega vett ja vilet. Ühe õpetajaga sujus enamvähem, ta oli ise aktiivne ja sai lapsega suhteliselt kiiresti kontakti ja ka kätte nõksud, kuidas teda ohjata ja kaasata. Teine aga oli loomult näiliselt pehmem ja vaiksem, aga tohutult närviline, kergesti ärrituv ja väga teistmoodi kui esimene. Kuna mina ootasin, et ka tema minu ja mu lapsega suhtleb ja tema suhelda ei soovinud/osanud, siis ilmselgelt tekkis meil teatav suhtumiste konflikt. Tema leidis, et kui ma rõõmsat last üle ukseläve tõsta ei saa, siis peaksin jätma kisava vingerdise tema raudsesse haardesse ja lihtsalt tuimalt minema kõmpima. Alguses karjub, aga küll harjub. Eksole. Et nagu murdub ja lepib? Ühes asjas olin ma veendunud – laps ei pea minust lasteaeda maha jääma rõõmsalt, aga ta peab maha jääma rahulikult ja saama aru, et ta PEAB sinna mõneks ajaks jääma ja ma tulen kindlasti tagasi tema juurde, et koos jälle koju minna.

Ma istusin vahel seal ka tunni, aga ma teadsin, et kui ma korra lahkun nii, et laps jääb trotsides röökima, siis järgmisel korral ma teda sinna enam rahulikult jätta ei saa. Lasteaias käimine ei tohtinud olla lapsest ülesõitmine ja tema mõõtudele mittevastavasse kasti surumine.

Kohanemine tuli raskelt, aga see tuli ja kui ma igal õhtul Vancule vastu minnes rõõmsalt silkava lapse eest leidsin, sai mu süda pisut rohkem rahu tagasi. Aga kui rõõmsale lapsele järgnes valjul häälel vinguv õpetaja, et kõik oli halvasti ja käitumine oli paha ja kõigile tehti liiga ja haiget, siis ühel hetkel sai mu mõõt täis ja palusin lasteaia juhatajalt, kes teemaga jooksvalt kogu aeg kursis oli olnud, et keegi meie vahemeheks hakkab ja me omavahel asjad selgeks saame rääkida, sest mul oli vaja, et laps käib lasteaias ja see ei saanud olla vaid lõputu õudus tema jaoks.

Vestlus toimus ja kuigi ma selleks hetkeks olin juba kursis, et antud õpetajal, kel tegelikult puudus lasteaiaõpetaja ettevalmistus, on inetuid suhtlemisprobleeme olnud ka teiste lapsevanemate ja kaastöötajatega läbi aastate, siis väga lootusrikas ma ei olnud. Aga meie vestlus laabus üllatavalt meeldivalt ja pärast seda oli õhk tükiks ajaks klaar. Üdini halbade lasteaiapäevade sekka hakkas ka Vancu õpetajate silmis siginema justnagu häid päevi. Mitte ükski vanem ei talu pidevat kriitikat enda ja oma lapse aadressil. Eriti, kui see ei ole õigustatud ja paljuski on õpetaja enda suhtumise, viitsimise või suutmatuse vili. Alles palju hiljem selgus, mis seal seal rühmas tegelikult toimus ja kuidas Vanc enamuse päevadest paha-lapse-toolil kössitas, aga seda suudeti minu jaoks võltsi naeratusega varjata ja ma uskusin, et ju siis ongi asi paranenud.

Jaanuar 2012

Aasta alguses olin ma ise nädalajagu päevi selles samas lasteaias terve lapse õenduse vaatluspraktikal. Lasteaia igapäevaelu avanes minu jaoks avaras valguses ja see oli nii tore. Iga päev olin ma erinevas rühmas ja nägin nädala jooksul ära kõik erinevad vanuserühmad. Mul oli suurepärane võimalus tunnetada rühmade sisekliimat ja näha erinevate õpetajate ja abide lähenemisi, seda, kuidas nad käitusid lastega, kuidas neid suunasid ja toetasid ja milliseid tegevusi läbi viisid. Iga rühm oli isemoodi ja see minu praktika just huvitavaks tegigi.

Selles lasteaias töötab nii palju imelisi õpetajaid, kes on oma elu ja töö pühendanud sellele, et laste elu enne kooli oleks nende kätes igati täisväärtuslik. Vaimustust varjamata rääkisin sellest ka lasteaia juhatajale ja kirjeldasin seda ka enda praktika tagasisides koolile. Boonusena sain ma praktika jooksul tuttavamaks ka oma isiklike laste lasteaia teiste töötajatega ja see tekitas minus sooja ja turvalise tunde.

Sissejuhatavas loengus, mille viis läbi lasteaia juhataja ise, rääkis ta meile kodukorrast ja enda lasteaiast laiemalt. Söömise punkti all rääkis ta kolme ampsu reeglist, mis peaks lapsi innustama proovima uusi asju ja ka sellest, et kindlasti peab olema välistatud igasugune sundimine. Sama käis ka magamise kohta. Kui laps ei soovi magada, siis ta ei pea magama, aga ta peab vaikselt voodis püsima, et ta magajaid ei segaks. Selleks ajaks, kui laps vaikselt voodis ärkvel on, on talle lubatud pakkuda alternatiivseid tegevusi näiteks raamatute vaatamine. See oli info, mis pani mu silmad särama. See oli kinnitus, et Tannu jaoks ei tohiks lastaias käimisel olla rohkem enam ühtegi hapumat kohta – ta ei pea kõike sööma, piisab, kui maitseb ja ta ei pea magama, piisab, kui ta vaikselt püsib. Vaikse tegevuse leidmine talle ei olnud eriline pähkel. Sellest teadmisest vaimustununa rääkisin ma ühel hommikul rühmaruumi ees sellest ka õpetajale nr 2. Ta noogutas minuga kaasa ega vaielnud vastu.

Kuna me jõudsime mu praktika ajal lasteaeda lastega koos igal hommikul varem, kui minu praktikapäevad algasid, siis palusin ma luba, sain selle ja tegin need pool tunnikest kahel hommikul parajaks koridoris passimise asemel Tannu rühmas. Tan ei teinud minu kohalviibimisest välja, samas oli mul oluline ennast Vancu eest peita, kes ei teadnud lõpuni, et ma seal lasteaias oma praktikat üldse tegin, sest muidu oleks see ebavajaliku draamaga lõppenud.

Tannu rühmas oli istumiseks mõnus diivan ja olemas ka internet. Kasutasin aega kasulikult praktikapäevikut täites. Ei seganud mina ümbrust, ega ümbrus mind. Tan mängis teistega minu nägemisulatusest väljas ja söögiaja alguseks sättisin ma end juba vastavasse praktikarühma minema.

Teisel korral katkestas mu tegevuse enne hommikusöögi algust õpetaja nr 2, kes käed puusas mu ees seisis ja teatas kiledal häälel, et mul oleks nüüd küll aeg lahkuda. Kuigi ta ise oli mulle lahkelt andnud loa rühmaruumis praktikapäeva alguseni viibida. Korjasin oma kaks asja kokku ja sättisin end minema. Tan imbus kisa peale mu juurde ja hakkas kauplema, et tema ei taha hommikusööki süüa. Selgitasin lapsele, et kuna ta pole hommikul kodus veel söönud, siis igal juhul peaks ta vähemalt toitu maitsma ja läksin vaikselt oma teed. Rohkem ma sinna rühmaruumi õpetaja nr 2 päevadel ei sisenenud ja maruägeda esmaabitunni viisin selle rühma lastega läbi Älini päeval.

Kokkuvõttes oli mul ülivahva praktika.

Jaanuaris oli Tan mõnda aega tõbine ja nii jäi ka Vancu minuga koju. Kui nad uuesti lasteaeda läksid hakkasid probleemid kasvama.

Tan rääkis, et õpetaja nr 2 sunnib teda sööma asju, mida ta ei söö. Mitte maitsma, vaid taldrikut tühjaks sööma. Ta riidleb kõva häälega ja kui Tan ei söö, siis magustoitu ta ei saa. Samas mitte kõik lapsed ei pidanud toitu maitsma ja taldrikuid tühjaks sööma… Ta rääkis ka, kuidas antud õpetaja sunnib teda magama, kuigi jutt on kogu aeg olnud, et magama ei pea, peab lihtsalt voodis püsima. Neid probleeme ei esinenud kunagi Älini päevadel. Ma teadsin, et seal rühmas on ennegi unetutel lubatud vaikse tunni ajal raamatuid uurida ja see, et ta vaikselt voodis peab püsima oli täiesti ok. Nii talle kui mulle. Ja ka vetsu ei luba õpetaja tal vaikselt uneajal minna. Ometi oli ta laps, kellel oli vetsuskäimine kodust väljaspool alati keeruline olnud, mis poisslaste puhul on eakohaselt täiesti ok veel ja see info ja palve olid ka lapse andmetega ankeedis kirjas. No et kui laps soovib vetsu minna, mida ta soovis harva, et sellel mingil juhul takistust ei tehtaks ja samas sellele kuidagi eriliselt tähelepanu ei pööratakse et vältida ärevuse süvenemist.

Äliniga suhtlesin ma regulaarselt ja olin Tannu iga liigutusega lasteaias kursis. Oli keerulisemaid hetki, aga need leidsid alati lahenduse. Õpetaja nr 2 päevadel oli olukord lapse jaoks aga üsna väljakannatamatu. Tannu jaoks oli kõige suurem probleem hommikueine söömine, sest sõber ei söönud seda ja lõunauni, kus ta kindlasti magama pidi. Ta oli laps, kes lõunaund kodus ei maganud juba aastaselt. Magaski öösel 12-13 tundi jutti ja nii oli väga hea. Kui ta kogemata suikus ka pooleks tunniks kesest päeva, siis istusin ma temaga 2-3ni öösel üleval. Ei aitäh, see polnud ka ok. Lasteaia viimases rühmas käies oli ta juba kuue ja poole aastane. Kui ta lasteaiapäevadel magama sunniti, siis kodus istus ta unetult üleval julgelt üle südaöö ja teda 6:30 hommikul äratada, et me graafikutes püsiks, oli õudusunenägu meie kõigi jaoks. See olukord lihtsalt ei sobinud.

Õpetaja nr 2 muidugi arvas, et kõiges olen süüdi mina ja minu praktika, see kuidas ma nuhkisin (?) ja see, et ma sedasi Tannu rühmas neil kahel päeval pool tunnikest istusin. Ta ei hoidnud enda arvamust vaka all ja käis kuulutas seda üle maja.

Mõne hommikuga kasvas hommikusöögiprobleem hommikusöögisõjaks ja lõunaune asemel alternatiivse tegevuse palumine ennekuulmatuks teistele eelistamiseks. Ei aidanud see, et ma kannatlikult selgitasin, et hommikusöögiprobleemi ei ole kuidagi tekitanud mina vaid see sai alguse juba õppeaasta alguses ehk mitu kuud varem ja tulenes sellest, et kõik lapsed enam hommikust ei söönud ja neil lubati söömise ajal vabalt mängida. Kui lapsel on valida mängimise ja mittemaitsva pudru sundsöömise vahel, siis ei tea, kumba ta eelistab? Ja lõunaune ajal voodis vaikselt püsimine oli minust ülbe erandite nõudmine, mis rühma korraldusega ei ühtinud! Ometi oli selles rühmas peale tema veel mitu mittemagajat ja seda teadis suurepäraselt ka õpetaja nr 2. Aga oma pingeid, mille algpõhjust ma sel hetkel veel läbi ei suutnud hammustada, elas ta minu ja Tannu peal välja ja ühtlasi sain ma teiste lapsevanemate ja laste kuuldes korduvalt võtta, kuidas õpetaja Älin ehk “minu suur sõbranna ainult minu lapsele ennekuulmatult eeliseid võimaldab!”

Seda, kui professionaalne õpetaja nr 2 oli, noh, see on iseküsimus, aga seda, et Älini oma tööd professionaalselt teeb, seda ma teadsin ja see, et keegi selles kahelda julges, see ärritas mind sügavalt. Meie sõbrasuhe ei puutund mitte iial asjasse, kui asi puudutas tema tööd rühmas, suhteid ja tegemisi paarilisega ja rühma lastega… Aga see info läks kurtidele kõrvadele.

Kõigi nende koridori-/rühmaukse „vestluste“ tunnistajaks oli ka Tan, keda mul nende rünnakute eest kaitsta ei õnnestunud. Iga päevaga kleepus ta üha enam minu külge lootuses, et ma ta hommikusöögist ja lõunaunest päästan. Ma ei päästnud, sest ma pidin koolis või tööl olema ja süda tilkumas verd ta ikkagi lasteaeda jätma lootes õpetaja inimlikkuse peale. Veel üks laps, kes ei söö hommikust ja veel üks laps, kes ei maga, aga püsib vaikselt voodis, ei ole ju ometi mingi ebanormaalne eelistingimuste nõudmine. Või on?! Huvitav, kuidas Älin ei teinud mitte iial sellest probleemi ühegi lapse puhul? Kuigi õpetaja nr 2 arvates oligi see Älini põhipatt – neid erandeid tegi ta vaid kahele lapsele, üks neist oli Tan. Ja ometi ei tulnud need probleemid meil Äliniga isegi jutuks enne, kui asi liiga kuumaks ennast grillis ja õpetaja nr 2 mulle Älinit igast asendist kiruma ja süüdistama hakkas. Avalikult. Ilmarahva ees.

Asi ei loksunud kuidagi ühtlaselt paika ja kahe õpetaja päevadel oli liiga suur vahe laste jaoks. Ühel hommikul klammerdus Tan füüsiliselt mu jala külge ja puhkes nutma. Õpetajaga nr 2 arvates oli see rumal draama ja mingeid kokkuleppeid temalt oodata oli mõeldamatu. Tema rühmas magavad lõunaund KÕIK lapsed ja nad magavad ka teise õpetajaga. Minu teadmine, et ega ikka ei maga küll ja mõni pole kunagi maganud ja on ka saanud raamatuid lugeda-vaadata, kujunes hoopis selleks, et valetan kas mina või ei pea tema paariline nende omavahelistest kokkulepetest kinni. Samuti said nemad oma paarilisega erinevalt aru lasteaias kehtima hakanud kolme ampsu reeglist – üks võttis seda kui normaalset õppimise protsessi, et uusi asju võiks iga laps maitsta ja proovida, teine leidis, et igast viimasest kui roast tuleb võtta kolm suurt ampsu ja tegelikult on äärmiselt lugupidamatu jätta taldrik tühjaks söömata. Sellele rõhudes sundis ta lapsi nõusid tühjendama. Vahel lisati lapsele ka soovimatult lisaports, kui õpetaja arvas, et esimene polnud piisav. Kui laps lõunasööki täielikult ära ei söönud, siis magustoitu ta ei saanud, see pandi kapile õhtut ootama. Vahel lahkus laps lasteaiast enne, kui talle võimaldati magustoidu söömine, mis selleks hetkeks oli päris kindlasti serveerimiseks ebasobivas olekus.

Oluline vahe kahe õpetaja vahel, mida ma teadsin, oli see, et üks neist ei söö valimatult kõike ja poleks ka ise eluilmas valmis maitsma kolme ampsu roast, mida ta ilmselgelt süüa ei soovi. Teine aga sõi valimatult kõike ega mõistnud, et inimesed on erinevad ja kõik ei söö kõike ka surmaähvardusel. Õpetajate erinev kolme ampsu reegli tõlgendamine oli ärritav. Või noh, õpetaja nr 2 laste söömasundimine ja toiduga karistamine oli ärritav. Älin sai asjast aru nii nagu mina – uusi maitseid on lastele põnev tutvustada ja tal oli hea meel, kui mõni lastest midagi uut katsetas ja see talle ka meeldima hakkas. Õpetaja nr 2 aga muutis kolme ampsu reegli ahistavaks ja alandavaks sundsöömiseks, mis mulle, kui emale, tervishoiutöötajale ja ka lihtsalt terve mõistusega inimesele oli absoluutselt vastuvõetamatu teades, mida see endaga kaasa võib tuua ja kui kuritahtlik selline teguviis tegelikult on.

Nähes, et õpetaja nr 2 ei ole valmis koostööks ja ta ei hooli sellest, mida tema ametijuhend talle ette näeb, läksin ma lasteaia direktori (kaasajal kutsutakse juhatajaid just sedasi) juurde ja palusin võimalust kirjutada avaldus, et minu lastele kolme ampsu reegel ei kehti ja söömasundimine on minu jaoks rangelt aktsepteerimatu.

Juhataja oli minu sellekohase arvamusega varasemast juba kursis ja oli imestunud, et teema taas päevakorral on ja juba ammu lahendatud pole. Vandus, et kedagi ei sunnita siin lasteaias sööma. Rõhutas, et kolme ampsu reegel sai hoolekogus vastu võetud selleks, et lastele uusi maitseid tutvustada, kuigi tunnistas ka seda, et kui ikka toidu välimus ja lõhn on lapse jaoks eemaletõukavad, siis ega ikka keegi sellisest roast kolme ampsu ei võta küll. Ehk siis juhataja sai asjast väga elutervelt aru. Nii nagu mina ja Älingi.

Samas korrutas juhataja mulle mitmel korral, et pean lapsele selgeks tegema, et magustoit pole põhisöök ja ta peab ka muud sööma. Jah, võib-olla tõesti on see teema keskmise lapse puhul, kes kipub eelistama maiustusi soolasele. Minu selgitused, et Tan eelistab ALATI soolast magusale, läks tema jaoks ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja ta korrutas oma magustoidu juttu edasi.

Ilmselgelt oli kogu teema ebamugav ja minu palve kirjutada avaldus, tülikas. Siis jääb ju ametlik jälg ja seda pole vaja? Lahendamise asemel oli eesmärk probleem mahavaibutada?

Selgitasin, et asi on mõnes konkreetses toidus, mis lapsele ei maitse. Teadsin ka nende roogade nimetusi. Juhataja korrutas neid minu järel mitmel korral ja lubas edasi ütelda, et last neid rohkem sööma ei sunnitaks. Selgitasin, et lapsel on söömisega probleem ainult õpetajaga nr 2. Älin pole Tannu söömistes kunagi probleemi näinud, sest enamus asju ta sõi. Ja ka asendajad on alati leidnud söömisel mingi mõlemaid pooli rahuldava lahenduse. Alati leiti päeva jooksul pakutavast lapsele midagi söömiseks ja kõik olid rahul.

Juhatajaga tuli jutuks ka magamine. Ta kinnitas, et teab, et on teisigi, kes lõunaund ei maga ja kokkuleppel vanemaga oli lapsel vaikselt lubatud raamatuid lugeda-vaadata. See ei olnud ka tema meelest mingi eriline kohtlemine, mis oleks kedagi kuidagi riivata võinud. Kes magas, see magas, mitmed ei maganud enam, sest vanus oli lastel juba üsna kooliküps. Arusaadav. Aga mitte õpetaja nr 2 jaoks.

Kõige enam ärritas mind teadmine, et õpetaja nr 2 süüdistas täiesti avalikult Älinit osadele lastele erandite tegemises samal ajal, kui ta ise oli lastel alati vahet teinud ja lapsed sellest ka varjamatult rääkisid. Tal olid kindlad lemmikud, kes said erikohtlemise osaliseks ja seda ühel lasteaiaõpetajal olla ei tohiks. Siililegi selge? See näitas kahjuks taaskord, et enda silma ta palki ei näinud, aga teisele toppis mõnuga pinde silma ja saagis nende kallal mõnuga. Lisaks esinesid tal mäluprobleemid, sest asjad rühmas, millest ta varasemalt ka ise avatult rääkis ja neid kinnitas, muutusid ühel hetkel punnis silmade pööritamiseks ja ohkimiseks, et meie Äliniga kujutame endale asju ette.

Söömisega ei olnud selles rühmas probleeme minu lapsel üksinda, neid oli teistelgi. Vaikseid nurinaid kostus, aga kõik summutati. Vestlusest juhatajaga ei muutunud midagi. See oli hetk, kui me hakkasime võimalusel teadlikumalt vältima õpetaja nr 2 päevi. Aga lapse söömishirm püsis. Aja jooksul õppisin ma lapse huvides valetama ja igal hommikul, kui menüüs oli hommikusöök, mis talle kindlasti ei meeldinud, siis teatasime me ukselt üheskoos, et ta on kodus söönud ja sööb teistega koos hommikust vaid siis, kui tõesti ise huvi tunneb. See klassifitseeriti rämedaks erikohtlemiseks ja minu pirtsakuseks, millele tuli alati nipsakalt vastata ja avalikult stseen teha. Ma ei teinud välja.

Küsisin endalt nende paari varakevadise kuu jooksul korduvalt, mis ometi selle absurdse olukorra tekitas. Kes ja miks mu lapse sellesse tõmbas ja kuidas see kõik minusse puutub?

Rääkisime neil teemadel Äliniga pidevalt, sest ka tema ei suutnud uskuda, et olukord selline on, nagu see parasjagu oli. Ta oli alati arvanud, et tal on tore paariline, jah mõningaste veidrustega, aga tore selline. Eks see alguses tundus ka minule sedasi. Ta oli uus ja ebakindel, erihariduseta sotsiaaltöötaja, kes oli korraks ülikoolis ka psühholoogiat käinud nuusutamas ja lasteaeda tööle tulles saadeti ta kiirkursustele, et ta käigu pealt lasteaedniku ameti ka omandaks. Väga tore, kui inimesel on tahtmist ja pealehakkamist. Alguses tundis ta hirmsasti muret, miks Tan tema päevadel ei käinud, et kas tema pol piisavalt hea, kas ta ei meeldi lapsele jms. Ta tuli sellest minuga ise rääkima, kui oli seda Älinile juba rääkinud. Ta võttis juba siis asju, mis temasse üldse ei puutunud isiklikult ja arvas, et see on isiklikult midagi tema vastu. Ei veennud teda Älini jutt, et selles ei ole midagi tema vastu vaid lihtsalt laps tundis ennast alguses tuttava õpetajaga turvalisemalt ja harjutamiseks oli see parem lahendus nii meie arvates. Sel ajal ei osanud me ohumärke veel lugeda, kuigi tagasi vaadates olid need juba siis olemas. Pikkamööda asendus tema suur ebakindlus näiliselt reipama olemisega.

Sügisest, kui Tan hakkas rohkem lasteaias käima, oli õpetaja nr 2 meile, mulle ja Älinile, ennast hoolega sõbraks sokutanud. Kõik sai alguse sügispeost ja meil polnud selle vastu midagi. Toredaid inimesi ja sõpru pole kunagi liiga palju. Sügistalvel oli ta meiega jupp aega väga kamraadilik. Teietamine muutus loomulikku rada sinatamiseks. Ühel hetkel hakkas ta mulle aga Älinit õrnalt kritiseerima. Kuidas ta ikka seda ja seda valesti teeb. Vaikselt koorus välja, et nende arusamaad asjadest tõepoolest ei klapi. Kohe üldse ei klapi. Älinil oli seda alguses raske mõista. Keeruline tunnistada, sest ta tõepoolest uskus oma paarilisest parimat, aga märgid hakkasid vaikselt rääkima muud keelt. Pinge oli nende kahe vahel õhus ammu enne, kui Älin seda taipas. Aga asjadest ei räägitud. Need vindusid ja hakkasid varakevadel paisu tagant üha jõulisemalt immitsema minu ja Tannu peale valatud viha kaudu.

Lepliku inimesena ei teinud Älin kunagi probleemi sellest, et rühmaruumi ja õppevahendite ettevalmistusega tegeles ta alati üksinda või koos minuga. Vahel istusime me nädalavahetusel tunde rühmaruumis, et asjad korda ja paremaks saaksid. Nii rühmaruumi paigutuses, töölehtede ettevalmistuses kui ka loovtööde vahendite ettevalmistamisel olin ma Älinil abiks käinud juba ammu enne seda, kui Tan lasteaeda läks. Meil klappis Äliniga neis asjus suurepäraselt ja see oli lihtsalt nii äge. Koristades märkasime kord kapi taga laste joonistusi. Ma polnud kade ka, ronisin igasugu imelikesse kohtadesse, laudade alla ja kappide taha ja vetsu ukse siseküljele ja joonistasin pisikesi (kerge vaevaga eemaldatavaid) tegelasi, et lastel ja ka õpetajatel endil nende leidmisest rõõmu oleks ja need tegelased nagu Jonn ja Kõdi ja Pätu ootamatul hetkel ja ootamatus kohas veidi elevust tekitaksid 🙂

Aga kui siseringis said kevade lähenedes nähtavaks selle aasta “anonüümse” töötajate tagasiside tulemused, siis vajus Älin väga ära. Ta ei kommenteerinud mulle muud, kui seda, et meile on liiga tehtud. Ta oli sel ajal väga liimist lahti. Appi tuli juhataja, kes rääkis, kuidas asi on lasteaias nagunii vaalik ja õpetaja nr 2 oma nime varjamata seal kogu kollektiivile kuulutas, kuidas Älin on laisk ja lohakas, õpetaja abi ei kannatanud üldse kriitikat ja tema peab üksinda kogu kolme inimese töö ära tegema ja ilma temata kukuks kogu see rühm kokku. Ahjaa, üritused valmistab ette ja korraldab tema ka täiesti üksinda ilma igasuguse abi ja toeta. Rääkimata mappidest ja lehtedest, mille eest tema ainsana hoolt kannab. Tere tore… Ehk ta pööras kogu asja kõveraks ja kujutas endale ette et tema on Älin? Ma oskasin selle peale vaid ohata, et kust tuleb selline arvamus. Õnneks juhataja teadis Älini tugevaid külgi ja leidis, et selline avalik avaldus teeb talle nagu natuke liiga küll. Eksole. Mul oli älinist kohutavalt kahju.

Lisaks oli õpetaja nr 2 seal tagasisides otseselt mulle omistanud ja suhu toppinud erinevaid süüdistusi enda aadressil, milleks mul sellel hetkel veel nagu põhjustki enda teada ei olnud. Takkajärgi muidugi sobiksid need tema välja käidud arvamused mulle täiesti isegi arvamiseks ja väljaütlemiseks. No näiteks see, et ta on türann. See sõna ei kuulu minu kõnepruuki, aga ju ta nägi ette, et see tulevikus teemaks tuleb. Ja siis väitis ta veel, et ma teda “maja kõige konfliktsemaks õpetajaks olen sõimanud”. Sõimanud? Tema endaga meil ei olnud iial isiksuste tasapinnal ühtegi ütlemist kuni lõpuni välja. Seega, kuidas ma sain teda sõimata? Ei enne, ei hiljem. Ka ei olnud ma midagi sellist lasteaias kuulutanud, et ta miski ületamatult konfliktne inimene oleks. Mul puudus selleks vajadus ja mu laps käis selle inimese rühmas. Ainus, mida ma soovisin, oli see, et kõigil oleks parem ja lasteaiast oleks rohkem rõõmu kui muret ja reegleid ei väärkasutataks. Äliniga ei tulnud meil tema paarilise teema rohkem jutuks kui vaid Tannu käest kuuldud info põhjal, et õpetaja nr 2 teda magama ja sööma sunnib, kuigi reeglid seda keelavad. Ahjaa, seda kurtis õpetaja nr 2 ka seal tagasisides, et lasteaias on liiga palju reegleid. No et reegel on iga asja jaoks. See olevat halb. Ja kinnitas, et talle tegelikult üldse ta töö ei meeldi enam.

Seal samas majasiseses tagasisides pidas ta vajalikuks aga süüdistada mind, kui kohutav ja konfliktne ja eeliseid nõudev lapsevanem ma olen. Kuidas mina kõrvalseisjana üldse antud tagasisidesse puutusin, on mulle siiani segane 🙂

Lisaks probleemidele Äliniga, millest ta tema endaga iial rääkinud ei olnud, ja etteheidetega õptaja abidele ja minule, millest ta seal tagasisidet andes lahmis nagu vanakurat, oli tal eriliselt hambus see, et ma oma koolipraktika ajal viibisin lasteaias erinevates rühmades ja suhtlesin oma praktika huvides ka töötajatega. Tema teadis kindlalt, et ma üldse oma parktikaga ei tegelenud vaid ainult nuhkisin ja luurasin. Tema süüdistused ja paanika tundusid nii jaburad, aga sellel oli tegelikult põhjus, sest jah, ma sain majas liikudes liiga palju teada. Tahtmatult. Ma sattusin kokku inimesega, kellele ta juba varem oli kurja teinud.

Tannu 1,5 aastase hõreda lasteaiakarjääri jooksul jõudis ta rühmast välja süüa kaks õpetaja abi. Kaks väga toredat ja armsat inimest, kes lastele ja Älinile mõlemad väga meeldisid. Ühe lugu tean ma kaudselt. Teadsin juhataja suu läbi, et ta lahkus sellest lasteaiast pärast ebameeldivaid kogemusi. Teine neist aga rääkis mulle seda ise ja otse mu praktikapäeval pisikeste rühmas, kus ta sel hetkel töötas, kuidas õpetaja nr 2 temaga kogu aeg õiendas, et ta laste peale ei karju ja häält ei tõsta. No et on liiga pehme lastega ja see ei sobi mitte. Ta rääkis, kuidas ta teda ka ise kartis, sest õpetaja nr 2 oli alati kuri. Laia naeratusega saadeti vanemad hommikul teele ja siis paljastus tõeline tigedus. Ta rääkis, kuidas ta vahel pissile paluvaid lapsi salaja lõunaune ajal vetsu aitas, kui õpetajat ruumis ei olnud, idas luuret ja teadis, millega ta riskib, kui see välja tuleb. Too õpetaja abi oli nii teisest puust inimene. Ei, mitte susserdis ega erandeid tegev, vaid inimesena inimene. Empaatiline nagu me seda kõik lasteaiatöötajatel eeldame. Tannule meeldis ta väga ja ta oli paljude laste jaoks oma malbuse ja vaikse positiivsusega õpetaja nr 2 päevadel tugisambaks ja päästerõngaks. Õpetaja nr 2 käis ja ussitas ringi ja tema lahkus teise rühma, sest sellises õhkkonnas ei olnud tal võimalik enam oma tööd jätkata. Aga lapsed jäid. Vaikivateks kannatajateks. Mulle tundus see lugu uskumatu, aga selle taga pidi olema midagi. Siis me veel ei tundnud õpetaja nr 2 tõelist palet…

Aga selles samas tagasiside lehes, ja muidu ka, oli õpetaja nr 2 jaoks ikka kõige suurem ja ületamatum probleem minu sõprus Äliniga. Me olime sõbrad ammuilma enne seda, kui Tan tema rühma läks. See oli teada juhtkonnale ja see ei olnud mitte kunagi probleem. Me oleme ka lugematutes muudes olukordades alati professionaalseks jäänud ja koos tulnud läbi millest kõigest, millest enamus inimesi ka õudusunenägusid näha ei oska, aga õpetaja nr 2 jaoks oli probleem see, et tal oli selline paariline ja see, et mina olin tema sõber. Ta kujutas endale ette mida iganes. Vahendeid valimata tahtis ta Älinile ära teha. Läbi minu, läbi Tannu, läbi oma suure suu.

Meie sõprus Äliniga oli kohe nii suur probleem, et seda tuli hakata kangutama. Pesueht kadedus? Väiklane armukadedus? Me ei tõrjunud teda kordagi, aga ta tundis end tõrjutuna. Ta tõmbus aasta alguses ise eemale.

Väiklane suhtumine süvenes ja mind püüti Älini vastu pöörata. Lisaks minu töötlemisele selles, kuidas Älin paarilise selja taga susserdab, käis ta oma lugulaule edukalt laulmas ka direktorile ja õppealajuhatajale. Tema kannatas, Älin õõnestas tema autoriteeti, tõlgendas kokkuleppeid meelevaldselt, lasi TEATUD lastel kõrvale hoida kolme ampsu reeglist ja lasi neil magamise ajal mitte magada ja vetsus käia ja mis kõik veel. Älin seadis tema arvates temast kõrgemale oma sõbrad – ma polnud selle rühma vanematest üldse mitte ainus vanem, kellega Älin sõber oli kogemata. Ma olin lihtsalt kõige magusam amps, mida järada. Ahjaa, ja tema pidi üksinda ette valmistama kõik tegevused, tegema plaanid ja täitma pabereid. Ainult tema. Üksinda. Älin ei teinud kohe mitte midagi. Älin oli laisk ja korratu ja ilmselgelt lastega liiga pehmo. Tema oli see, kes selles kaoses ometi korra majja lõi.

Selja taga salakavalalt draamat oskas ta teha, oskas valetada ja vassida nii, et see üle igasuguse piiri läks, aga kuna ta oli intensiivselt asja kallal, siis saatis teda ka edu ja inimesed uskusid teda, kes ta laimas ja lahmis selle asemel, et minna Älini käest tema arvamust küsima. Asi läks nii kaugele, et ühel heal päeval pidas juhataja vajalikuks mulle ja Älinile rõhutada, et me peaksime oma sõbrasuhte värava taha jätma ja meie suhe peaks lasteaias vaid puhtalt professionaalne olema. Kedagi ei huvitanud fakt, et meil ei olnudki kunagi vajadust oma sõbrasuhet Tannu huvides kuidagi ära kasutada, sest laps oli selleks piisavalt probleemivaba ja mingit erilist erikohtlemist – tulevärki ja õhupalle – tema lasteaias viibimine ei nõudnud. See, et lasteaed ja õpetaja igat last erilisena ja indiviidina käsitleb on ju ometi elementaarne? Või pole? Me elame Põhja-Koreas?

Älini jaoks oli ja on iga laps eriline ja erinevate vajadustega ja ta on läbi aastate saanud nii laste kui vanematega suurepäraselt hakkama. Huvitava tõigana – ta saab eriti hästi veel hakkama nendega, kelle kohta teised sositavad, kui kohutavad vanemad sel lapsel on. Ta on alati olnud absoluutselt vastu laste samadesse kastidesse surumisele. Selle asemel on ta püüdnud elavdada laste loovust ja toetada nende eripära tugevusi ja suunata seal, kus on vaja olnud rohkem tuge. Ja ta on selles osav ja hea. Tal on miljon mõtet ja ma saan aru, et küündimatu isehakanud pedagoogi jaoks on see kirjeldamatut kadedust tekitav olukord. Suisa talumatu olukord. Ja nende tunnetega on vist talumatult raske elada?

Sellest, et minul ja Älinil oli suhtlemisel ka muuhulgas täiesti professionaalse suhtlemise tasand – ta oli minu lapse õpetaja, see õpetaja nr 2 pähe ei mahtunud. Kuna see teda nii väga näris, siis ärritas ta oma kiunumisega üles ka lasteaia juhataja. Me jäime kõrvaltvaatajate jaoks lasteaias alati rangelt õpetaja-lapsevanem suhtesse ja ei teinud Älin mulle töö ajal ka ettekandeid olukorrast, mida õpetaja nr 2 pidevalt kahtlustas. Ta nägi seda, mida ta tahtis näha. Meie jaoks ei seganud meie sõprus midagi. See polnud ei eelis ega viga, meie suhe oli kindel ja tugev ja meile piisas täiesti, et meil oli meie oma aeg tööajast väljaspool. Paraku jalgutrampiva ja üle laipade mineva suhtumisega kaasteelisest me puudust ka ei tundnud. Seega jäi ta meist maha. Omal soovil.

***

Õhus oli selgelt tajutav pinge, aga ma püüdsin jääda positiivseks. See pilt on tehtud rühma riietusruumis Tannut oodates 🙂

Ühel hommikul, kui Tan mu külge pisarsilmi haakus ja anus, et ma teda täna lasteaeda ei jätaks (oli taaskord õpetaja nr 2 päev) ja ma algses koridoris ja hiljem riietusruumis lapsega pool tundi vaikselt asju rahulikult arutasin, käis õpetaja korduvalt ukse vahel rahulolematult nihelemas ja mulle pehmelt ust näitamas. Kui ma talle lõpuks ütlesin, et ma ei saa siit enne lahkuda, kui laps minust rahulikult maha jääb, siis kukkus ta kriiskama, et ma segan tema ja kõigi teiste laste päevakava ja õppetööd.

Kui ma julgesin arvata, et ma ei teada ega teisi lapsi ega rühma tööd küll mitte kuidagi ei sega, kui ma oma lapsega vaikselt tühjas riietusruumis räägin, siis karjatas ta, et läheb nüüd juhataja juurde, et mul pole õigust siin sedasi päev otsa passida ja virutas täiega rühma välisukse kinni, nii et maja värises, ukse kõrvalt krohvi pudises ja lapsed rühmast piiluma tulid.

Tema kuraas oli kadunud, kui ta tagasi loivas ja mõrult sisises, et juhata oli talle vastanud, et lapsevanemal on õigus olla majas nii palju ja kaua kui ta soovib. See mõistagi ärritas teda sedavõrd, et ta pidas vajalikuks kõigi rühmas olnud laste, vahepeal riietusruumi lisandunud laste ja nende vanemate ja ka kõrvalrühma avatud uste ja uudishimulike valvsate kõrvade kuuldekauguses ja minu enda lapse juuresolekul, mu peale karjuda, et miks mu laps nii ja nii paha on ja miks tema peab just ja ainult teda kogu aeg erikohtlema. Ühtlasi oli tema varasem sinatamine muutunud sujuvalt tagasi teietamiseks. Eks nii oli mugavam müüri ehitada. Ma olin vait ja kuulasin. Tema aga kisas mu peale, miks mina tema peale kisan. Loomulikult viskas mul selline käitumine täiega üle ja teatasin kõrgendatud toonil, et mulle nüüd ikka kohe aitab. Nüüd lähen mina juhataja juurde. Lapse võtsin ma kaasa, sest riietusruumi teda üksinda jätta polnud enam kindlasti ok.

Juhataja kuulas mu ära ja nõustus, et seesugune käitumine õpetaja poolt on sügavalt lubamatu, samas pidas mulle loengu, kuidas kaks rühmaõpetajat on asjades erinevalt aru saanud ja kuidas Älin on kokkuleppeid rikkunud ja valetab õpetaja nr 2 peale. Mulle räägiti seda, kuidas Älin räägib kõigile seda, mida need kuulda soovivad, kuidas ta ei suuda rühma üldse hallata ja ainult tänu õpetajale nr 2 olevat seal „eriliste isiksustega rühmas“ lõpuks kord majas. Ühtlasi sain teada, et enne õpetaja nr 2 oli selles rühmas koos Äliniga koos õpetaja X, kes “käis tööl ainult ilus olemas” ja on tõeline õnnistus, et õpetaja nr 2 teda asendama tuli ja kogu seda rühma nüüd veab ja taltsutab. Mis puutus minusse mingi õpetaja, keda ma oma elus isegi kunagi kohanud ei olnud? Ja miks pidin mina, lapsevanem, sellest kõigest teadma?

Kõik see, mis Älinit puudutas, oli nii labaselt vale ja puhas õpetaja nr 2 poolt edukalt läbi viidud ajupesu, et mul hakkas valus. Seda ma juhatajale ka ütlesin, et see ei ole ok sedasi oma töötajast ühele lapsevanemale rääkida. Olgu ma siis sõber või mitte. Ta palus jumala keeli, et ma sellest Älinile ei räägiks, sest ju ta taipas ise ka, et ta „veidi“ üle piir läks. Seda, et meie vestlus toimus tema kabineti ukse vahel, kust möödus erinevaid inimesi, kes juhataja süüdistustest ka igaüks omad järeldused võisid teha, ta vist ei taibanudki?

Üks oli selge, ma olin veendunud, et need probleemid selles rühmas ja kahe õpetaja vahel ei lahene ilma ühise laua taha istumiseta nagunii. See, kas Älin ja õpetaja nr 2 on omavahel sõbrad või ei, pole minu probleem, aga professionaalselt peavad nad suutma koostööd teha ja kui üks pool kuidagi kiiva veab, siis on juhatuse asi sekkuda ja asi korda ajada. See pole hetkel kahe täiskasvanud vaheline kisma, siin on kannatajaks selle rühma lapsed. Minu jaoks oli oluline, et õpetaja nr 2 lõpuks ometi mõistaks, millised on antud rühma ja lasteaias reeglid tegelikult, et tema kallutatud interpretatsiooni vigadest saaksid aru ka õppealajuhataja ja direktor. Ja mis peamine, et see inimene, kes tahab ise lasteaias õpetaja olla, lõpetaks momentaalselt minu alandamise ja minu lapsest ülesõitmise. Tema viimase kahe kuu käitumine oli olnud alla igasugust arvestust ja otsast ääreni ebaprofessionaalne.

Juhataja oli nõus, et asja tuleb arutada, aga et kõigepealt peavad kaks õpetajat omavahel koos vahemehega maha istuma ja siis teeme ühise istumise, kui õpetajad omavahel on kooskõla taastanud. See plaan sobis mulle, sest kõigi nende süüdistuste laviini all polnud Älini endaga selle hetkeni keegi rääkinud, et uurida ka tema nägemust asjast ja nende saja surmapatu kohta, milles teda süüdistati.

Aga sel hetkel aktuaalse probleemi lahendamiseks, mille jaoks ma juhataja juurde alguses üldse läksin, et kuidas on mul turvaline jätta märatseva õpetaja hoole alla oma laps selleks päevaks, mil mul oli ilmtingimata vaja minna kooli, selle küsimuse juurde jõudsime me lõpuks tagasi.

Läksime direktoriga üheskoos üles olukorda hindama. Jäi arusaamatuks, miks õpetaja nr 2 prioriteedid sedavõrd sassis olid, et selle asemel, et rühma lastele keskenduda oli ta endiselt nagu puhvis kukk ja tegeles kõrvaliste asjadega. Ta lendas torpeedona meile peale ja kukkus mind ja Älinit direkorile süüdistama. Meie sõbrasuhtes. Ta kujutas ette, et ma tean asju, mida ma ei teadnud, sest ta arvas ja oli seda arvamust ka levitanud, et Älin räägib mulle lasteaia asjadest liiga palju ja talle ei mahtunud pähe, et see nii ei ole.

Älini vaateid teadsin ma juba aastaid, teadsin ammu enne õpetaja nr 2 ametisse asumist, teadsin juba enne tema eelkäija ametisse asumist. Aga seda, mis jooksvalt rühmas toimus, millised olid tema suhted paarilisega, seda ta ei kommenteerinud ja see polnud ka minu asi. Älinit tundes teadsin ma aga seda, et ta oli alguses oma uuest paarilisest suisa vaimustuses. Me ei rääkinud rühma asjadest ja kui vahel kiskus teema kuidagi piiri lähedale, siis oskas Älin alati probleemita ütelda, et seda ja teist asja ta kommenteerida ei saa. Ja nii oligi. Me rääkisime minu lapsest, tema tegemistest, rääkisime sellest, millest õpetaja ja lapsevanem omavahel räägivad ja sellega asi piirdus.

Õpetaja nr 2 süüdistas Älinit selles, kuidas ta vaid minu last teistele eelistab. Samal ajal käis koridorist läbi veel hilisemate saabujate lapsevanemaid, millele ma ka juhataja tähelepanu juhtisin, et see ole hetkel ei õige aeg ega koht. Sellest ma üldse ei räägi, et kogu seda jura pidi kuulma ka kõik rühma lapsed, minu laps minu selja taga sealhulgas. Rühmaruumide vaheuksed olid endiselt avatud ja teiste rühmade õpetajad kõõlusid vaheldumisi lastega seal, et millestki mitte ilma jääda…

Direktor katkestas minu kommentaari peale vahutava õpetaja nr 2 ja tegi talle märkuse, et selliseid asju ei lahata sellises kohas. Ta nimetas avalikult tema sõnavõttu ebaprofessionaalseks. Korralik komplekt, mõtlesin ma endamisi, aga sel hetkel huvitas mind ainsana, et kõige enam kannatas kogu selles idiootses situatsioonis minu laps. Kõrgelt haritud ega isehakanud pedagooge see ei huvitanud, sest suurte inimeste asjad olid ju ometi olulisemad. Lapsed ju tulevad ja lähevad, õpetajad jäävad? Olukord oli ebamugav.

Õpetaja nr 2 tõmbus veidi tagasi. Juhataja tatsas rühmas ringi ja püüdis leida Tannule mistahes tegevust, et ta ometi rühmaruumi siseneks ja seal istet võtaks. See oli haledalt koomiline, aga mul polnud sel hetkel paremat valikut. Läbi häda saime lapse rühma. Sain kähku koolis käidud. Mõtted olid muidugi teadagi kus.

Ma pidin Älinile rääkima, mis hommikul juhtus. See oli üks vastikumaid kõnesid iial, mis ma talle teinud olen. Ta sai väga haiget. Aga ma uskusin, et ta peab seda kuulma, mis seal lasteaias tegelikult käärima on hakanud.

Õhtul rääkis Tan, kuidas õpetaja nr 2 ei rääkinud temaga päev otsa. Tema ühelegi küsimusele ta ei vastanud ega tema poole ei vaadanud. Ta ei teadnud siis veel mõistet ignoreerimine, aga ta mõistis, kuidas see haiget tegi, kui ta kellegi jaoks tühi koht oli. Vestlusringis oli õpetaja nr 2 oli kiusamisest vabaks suure karu suu läbi kritiseerinud mind ja seda, kuidas ma eeldan, et mu lapsele peaks osaks saama erilisem kohtlemine, kui teistele lastele samas rühmas. Ta häbistas kiusuvabakaru suu läbi laste ees Tannut ja rääkis, kui halb laps ta on ja kuidas tema ja tema ema rikkusid ära kogu lasteaiapäeva. See meetod ja karud ise olid laste jaoks väga olulised. Õpetaja nr 2 valedes kätes muutus suur karu aga hävitavaks relvaks. See kõik oli liiga valusalt vahe… see oli ALATU! (Ja nagu hiljem selgus, polnud see üldse ainus kord, kui ta sedasi lapsi ja nende vanemaid kritiseeris.)

Need, kes ei tea, mida äärmiselt asjalik, vajalik ja tore “Kiusamisest vaba kool ja lasteaed” programm endast kujutab, leiavad info SIIT. Asja idu seisneb selles, et lillat karva Sõber Karu õpetab lastele kõige olulisemaid asju siin elus – hoolivust, austust, sallivust ja julgust. Antud juhul väärkasutas õpetaja karu teadlikult aga nii kurjasti, et…

Tannu pisike kiusuvaba karu

Älin oli kogu sellest loost sedavõrd traumeeritud, et jäi päriselt haigeks. Ta jäi haigeks veel pikaks ajaks, sest ta ei suutnud tööle minna. Iseäranis kraapis teda see, kuidas õpetaja nr 2 osavalt inimestega manipuleeris ja niite tõmbas. Kiusamisest vaba projekt oli talle alati hingele lähedal olnud ja see, et üks õpetaja seda süsteemi sedasi kuritarvitas, et mahtunud Älinile mitte ühelgi kujul pähe…

Ühel hetkel, kui Älin veidi taastunud oli, toimus lasteaias nende omavaheline vestlus. Kuna aga vahemeheks olnud õppealajuhataja oli ilmselgelt kallutatud arvamusega, siis oli see Älini väitel vaid tühjade sõnade tuuldeloopimine ja tuuleveskitega võitlemine. Kui õpetajad omavahel vastandatud olid, kadus minu jaoks ära viimnegi lootus, et olukord veel kuidagi üldse paraneda võiks. Älin ütles mulle otse, et sellele kohtumisel pole enam mingit mõtet. Direktor aga veenis mind, et seda kohtumist ei ole üldse vaja, sest kohe on lasteaed Tannu jaoks ju nagunii läbi.

Vahepeal tundus juba, et asi rahuneb maha ja samapüüdlikult kui mina, tegi ka õpetaja nr 2 läbi hammaste naeratamisi hommikustel viisakustervitustel ja õhtustel hüvastijättudel. See õnnestus meil üsna mitu korda, kui siis taas kord pauk käis…

Tan oli eelmisel päeval saanud kingituseks binokli. Alati oli jutt olnud, et raamatud-lauamängud ja õppevahendid on lubatud ka mitte-mänguasja-päevadel. Seda teadsin nii mina kui teadis ka Tan. See oli levinud praktika. Parasjagu oli lastel programmis linnuvaatlus ja kuna binokkel selle teemaga imeliselt haakus, siis lubasin tal sel lasteaeda kaasa võtta, sest tean kui hoolikalt ta oma väärtasju hoiab.

Rühmauksest õpetaja nr 2 teada aga edasi ei lasknud, sest tema jaoks oli tegemist „tühise mänguasjaga“ – nii ta seda nimetas – ja sel päeval ei olnud ju mänguasjapäev. Olin hämmastusest sõnatu. Kas ta tõsimeel oli nii rumal inimene või oli see taas mingi asi, millega saag käima tõmmata, enda võimu demonstreerida ja mu lapsele ära teha? Olin püüdlikult vait ja võtsin binokli enda kätte hoiule.

Järgmisel päeval ei olnud ka mänguasjapäev, aga Älin võttis selle „tühise mänguasja“ vaimustunult õppevahendina lastega koos kasutusele ka nad viisid üheskoos läbi kevadist linnuvaatlust.

Mai 2012

Aprillis käisid mu lapsed lasteaias kolmel päeval ja mais viiel. Vältisin viimase võimaluseni päevi, kus õpetaja nr 2 tööl oli. Maikuus oli vaid üks päev, kus mu laps ja õpetaja nr 2 kohtusid ja sedagi vaid seepärast, et oli väga eriline päev ja ennelõunal pidi olema rühmas pildistamine lõpualbumite tarvis.

Tannut lasteaeda saates ütlesin õpetajale, vaid tere ja et tulen talle enne lõunaund järele. Sellega meie lakooniline hommikutervitus ka lõppes. Minust jäi Tan rahumeelselt koridori ja lehvitas mulle aknast. Enne lõunaund sain ta lasteaiast jälle kätte ja me suundusime kinno.

Ta oli tavatult tujutu ja morn, muukimisele ei avanenud. Ma sain aru küll, et midagi oli temaga valesti, aga ta ei rääkinud. Mul oli paha tunne. Kinoskäik võttis niipalju pinget korraks maha, et õhtuni oli justnagu kõik korras. Siis aga helistas mulle Älin ja esitas minu jaoks veidraid küsimusi. Ja siis nende täpsustusi. Rääkisin Tannuga ja küsisin väga sirgeid küsimusi sellesama lasteaiahommiku kohta. Vastused olid… šokeerivad… ja mul tulevad praegu ka seda kirjutadeski veel vihast ja abitusest pisarad silma…

Selgus, et sel pildistamise päeval lehvitas laps mulle aknal ja oli siis veel oma kapi ette istuma läinud veidikeseks. Ta sai ennast kogutud ja suundus teiste laste juurde rühmaruumi. Õpetaja nr 2 teda rühma ei lubanud ja saatis ta tagasi. Tan pidi istuma oma ukseta kapilahtrisse. Ta palus mitmel korral luba rühma teistega mängima tulla, sest see oli väga eriline ja elevust täis päev nende kõigi jaoks. Ka hommikusöögist jäi ta ilma, sest teda ei lubatud rühmaruumi ja võimalust süüa, talle ei pakutud. Alles siis, kui Älin lasteaeda pildistamisele jõudis, sai ta rühma minna. Kui ma küsisin, miks ometi, siis ta jäi mulle vastuse võlgu.

Nende teadmistega helistasin Älinile tagasi. Mu vererõhk oli sel hetkel 300 vist. Selgus, et tema arvutuste kohaselt pidi Tan olema kapis istunud umbes 2,5 tundi. Mille eest? Miks ometi? Miks minule sellest midagi ei räägitud? Ka Älinile ei vastanud õpetaja nr 2, miks selline asi toimus ja kuidas see üldse võimalik oli. Aga vastu ka ei ajanud.

Ma olin juhtunust nii löödud, et ei leidnud enam ühtegi sõna…

Öösel magas Tan rahutult ja pissisi voodisse, mis juhtus temaga viimati aastaid tagasi. Ise ta asjast rohkem ei rääkinud ja mina ei tihanud teda rohkem ka torkida. Kuna Älin oli ise peamine tunnistaja, siis pidasime terve nädalavahetuse aru, mis edasi saab ja kuidas toimida. Ta kinnitas, et seda asja tema nii ei jäta ja seesugune kuritahtlik lapsepiinamine peab lõppema ja karistatud saama. Leppisime kokku, et kui Tan esmaspäeval lasteaeda läheb (see oli taaskord õpetaja nr 2 päev, aga mul oli endal oluline koolipäev), siis ta esmaspäeval juhatajaga veel ei räägi, aga kuna me hommikul küll reipalt minekule asutasime, kuid vaprus öökimise ja meeletu peavaluga lapse jaoks lõppes, siis jäi Tan sel päeval koju mamma hoole alla rahunema ja Älin sai vabalt tegutseda.

Pole vähetähtis, et märtsis-aprillis kurtis Tan korduvalt peavalu üle. Ilmselgelt oli see pingest. Aga et sellega kaasneb juba ka iiveldustunne ja soov oksendada, vaat see pani mu olukorrale veel kriitilisema pilguga vaatama. Lapsel oli mure ja sellega tuli tegeleda.

Õhtul selgus, et Älini juttu ei peetud taaskord millekski. Selleks ajaks oli õpetaja nr 2 välja mõtelnud ka põhjuse, miks laps kapis pidi istuma, Ta isegi ei eitanud, et ta ta kappi sundis istuma ja sealt välja ei lubanud tulla. Aga põhjus oli nii naeruväärne, et isegi mu ema hakkas selle peale irvitama. Tuli välja, et Tan oli söönud küpsiseid ja seepärast teda rühma ei lubatud. Väitega, et mu laps sõi küpsiseid, sai välja tulla vaid inimene, kes mu lastüldse ei tea ega tunne ja kes mingi imetud põhjendusega õigustada püüab. Esiteks see lapse ei söönud küpsiseid, Mitte ühtegi teadaolevat sorti. Teiseks oli välistatud, et lapsel sai olla kaasas küpsiseid. KUI ta neid sõi, siis pidi keegi need talle andma. Rühmakaaslased need ei olnud? Õpetaja ise? Aga miskipärast polnud Tan midagi kuulnud küpsisest. Älin teadis seda, et Tan küpsiseid ei söö ilma minult küsimatagi. Seda ta ka ütles, et see jutt ei pea paika, aga õppealajuhataja leidis, et sellega on probleem lahendatud ja mõistagi on minu laps ise kõiges süüdi ja kapisistumine oli väljateenitud karistus. Nagu päriselt?

Tannu probleemid olid mulle tuttavad – üks ja sama jutt iga päev. Ikka kauplemine, et homme ta küll lasteaeda ei taha minna. Hommikusööki ei taha süüa. Magada ei taha. Palun-palun vii mind lõunast minema. Vancu kuulis neid vestlusi reeglina vaikselt pealt ega sekkunud. Aga kord, kui Tan oma muredest ja elamustest rääkis, teatas Vancu, et tema õpetaja teeb tema juustele haiget…

„Teeb su juustele haiget?“ küsisin ma mõttes jahmunult endalt ja palusin lapsel endale näidata, kuidas juustele haiget tehakse. Sõna „tutistamine“ see laps siis veel ei teadnud, ka polnud ta varem kogenud, et keegi ta juustele haiget teeb. Millal see õudus ometi läbi saab? Tundsin, et nüüd vajan juba ka mina ise lasteaiast puhkust lisaks mu poistele ja Älinile, kelle vintsutused ka mulle väga korda läksid. Kogu see ebaõiglus ületas mu taluvuse piirid. Kas pärast kõike seda suudan ma veel Vancu järgmisel samasse lasteaeda viia? Oli teada, et tema teine, see tore õpetaja, lahkub sellest lasteaiast. Mulle oli teada ka see, et Älin sinna kauemaks jääda ei suuda. Aga mul ei olnud Vancule uut lasteaeda, see tunne oli ängistav.

Rohkem ma sel kevadel lapsi lasteaeda ei viinud. Lapsed olid kodus hoitud ja mina keskendusin õppimisele. Lootsin endamini, et ehk siiski õpetaja nr 2 saab aru, kui väga üle piiri ta läks ja võtab ühendust ja vabandab enda lubamatu teguviisi pärast, aga asjata lootuseks see jäigi.

Käisime Älini ja meie mõlema lastega Tannu rühma kevadisel piknikul. Kohal oli ka õpetaja nr 2, kes lagistas valjuhäälselt naerda nagu ikka ja püsis oma lemmiklaste läheduses. Älin vedas üritust ja mina lihtsalt vältisin igasugust kontakti õpetajaga nr 2. Tan vältis teda veel enam.

Käisime Älini ja lastega kogu lasteaia kevadpeol, kus õpetajat nr 2 kohal ei viibinud, küll aga olid kohal direktor ja õppealajuhtaja, kes ei vaevunud tahtlikult isegi mu tervitusele vastama.

Kui õpetajatele lõpukingituste raha koguma hakati, siis tõrkus minu sees tükk aega miski. Äliniga olid mul omad plaanid, aga õpetaja nr 2 ei väärinud minu meelest mitte midagi muud kui seda, etta sellest lasteaiast vallandatakse. Päriselt ka. Aga seda ei maininud ma juhatajatetele ka kõige ärevamatel hetkedel ja tõesõna eeldasin, et nad ise näevad ja seda teevad, sest see inimene oli lastega töötamiseks üdini ebasobiv. Mul ei olnud sellist inimest tänada mitte millegi muu, kui inetute kogemuste ja maailmapildi võika avardamise eest.

Kui jõudis kätte aeg laste piltide seast valida välja see, mis lapsest albumisse läheb, siis kisti see kapisistumise haav koos kõige muude torgetega taas verele. Ma ju tean liigagi hästi, kuidas mu laps kaameraga flirdib ja alati vigurdab, aga neilt piltidelt vaatas mulle aga vastu vaid üdini kurb ja õnnetu laps. Nutuvõru ümber suu ja silmad niisked. Jah, ta oli suutnud ühel neist portree piltidest teha ka võltsi Wallace ja Gromit stiilis „kästi naeratada“ näo, aga emotsioonid olid talle näkku kirjutatud ja seda ei näinud seal vaid minu emasüda paraku. Rühmafoto oli noh jah… nukker. Sel ajal, kui teiseed lapsed rõõmsate nägudega kaamerasse vaatasid, oli Älin tagareas nutuste silmadega ja Tan… murtud.

Tol samal ööl kirjutasin ma tegelikult selle sama kokkuvõtte siin, et saata see meie rühma lapsevanematele, et nad teaksid, mis kõik see aeg tegelikult kaadri taga toimunud oli.  Kolmest ampsust ja kiusuvabade karude rämedast väärkasutamisest ja paljust muust. Tannu kaudu teadsin, et minu laps ei olnud ainus, keda õpetaja nr 2 alandas ja mõnitas. Tal oli kombeks ka koolieelikuid veel karistuseks paha-lapse-toolile istuma saata.

***

Lõpupidu

Ja siis saabud Tannu lasteaia lõpupidu. Älini jaoks oli see tema esimene päris oma rühm, mida teele saata. See oli talle väga eriline ja kõik, mis on eriline tema jaoks, on eriline ka minu jaoks. Ma joonistasin talle öö otsa mälestuseks ja kingituseks puidust plaati tema enda ja tema rühma lastega, mille ta saaks endaga edasisse ellu kaasa võtta, kus iganes siis saab tema uus töökoht olema.

Päike paistis soojalt. Tan korjas aiast lilli, meelespeasid. Neist tegime kimbud Älinile ja õpetaja abidele, kes nende rühmas olid varem olnud ja kes talle väga meeldisid. Älinile oli mul kingitus olemas. Õpetajale nr 2 kingitust ei väärinud, aga siiski oli mul ka talle pisike vindiga kingitus ka punase kingikotiga kaasas.

Kogu see olukord selles lasteaias oli olnud viimased pool aastat talumatult vastik. Me olime lihtsalt väga tugevad olnud, aga miski murdus mu sees iga pauguga rohkem ja rohkem. Mina olin kohutav lapsevanem. Muidugi. Selline ekstrajube, kellest lehes õudusjutte kirjutada. Kallutatult, eksole. Nii, ja mis te arvate, kas meie usina lastekaitsetöötaja pidev sorkimine lisas kogu sellele loole ja minu mainele selles asutuses vürtsi? Kujundas suhtumisi ja eelarvamusi, sest sahistati sellest ka seal, kus sellest üldse poleks keegi pidanud teadma. Aga kui mina olin kohutav inimene, siis kes oli too sotsiaaltööd õppinud isehakanud pedagoog? Me tahtsime uskuda, et ta on inimene, kellelt eeldaks empaatiat ja suhtlemisoskust nagu lasteaiaõpetajaltki. No ei tohiks ju olla mingit arusaamatut vahet empaatial ja empaatial, eks? Aga ega õpitud haridus veel inimest riku. Kuid kui sellel lisada veel, et antud isik oli õppinud ülikoolis ka mingi aja jooksul psühholoogiat, siis oli ta lasteaia jaoks kitsal ajal näiliselt ideaalne kandidaat. Paberid rääkisid enda eest ja kaetasid ära silmad ja südamed… Saadame selle inimese kiirkursusele ja ongi vohh, milline spets olemas! Aga kas temas on ka midagi enamat, kui ained, punktid ja tunnid paberil? Kas ka laste jaoks? Süda näiteks? Aga mis siis, kui see isehakanud õpetaja oma loendamatute isiklike probleemidega enda teadmisi kurjasti ära kasutab selleks, et lastele ja ka suurtele liiga teha? Tal olid selleks teadmised. vaba voli ja ta kasutas seda.

Kogu see jama kokku mõjus mulle nii, et ma oleks tahtnud jalgu trampida ja karjuda, aga ma jäin rahulikuks, sest kuulamas ja mõistmas polnud mind ega Älinit nagunii kedagi. Ainult ebaõiglusel lasti vohada. Ma ootasin selgitusi ja vabandusi, mida ei tulnud. Ketrasin enda sees mõtteid, kuidas ometi on võimalik, et lasteaia direktor ja õppeaelajuhataja olid olnud nii pimedad, nii ebaeetiliselt osavõtmatud ja kallutatult ebaprofessionaalsed. Nad ei ole seisnud laste huvide eest vaid pigem nende huve ja õigusi kahjustanud. Sellest, kuidas nad, Äliniga, enda maja õpetajaga käitusid, ma üldse ei räägigi.

Kuna ma nägin, et minu ponnistused asja nendega ajada on vaid peaga vastu seina jooksmine, siis ei teinudki ma kevadel enam neile rohkem tüli ega meenutanud neile, milline ebanormaalne olukord nende juhitavas ussipesas tegelikult valitseb. Seesugune juhataja, kes vastutusest pidevalt kõrvale vingerdab ja kõik enda abile, keda tegelikult üldse nende asjade lahendamine ei huvita, pähe määrib, ei vääri koolieelse haridusasutuse direktori ametikohta. Päris tõsiselt kohe. Olgu ta servast nii uuendusmeelne ja inimesena lahe tädi, kui tahes. Need asjad sedasi ikka käia küll ei tohi. Eks ta ise teab, mis tema kapis veel varjul on.

Tannu lõpupidu oli kiire, närviline, aga väga armas. Olime eelneva pika õhtu jooksul Äliniga kahekesi ära kaunistanud kogu saali ja valmistanud ette kõik olulise selleks päevaks. Saal sai maruvahva ja Älini õnnis uhkustunne oma esimese lennu üle oli nii ilus. Ja noh, minu väike poiss oli korraga ka ju nii suureks saanud. Kool ootas!

Älin sai oma maalitud puitplaadi pidulikult kätte kogu kohale tulnud rahva ees.

Tema oli selle rühma süda ja hing. Kui ametlik osa läbi sai, algasid vabas vormis õnnitlused. Õpetajale nr 2 kingikotti üle andes naeratas ta võltsilt oma kõige laiemat naeratust ja oli liigutatud, et ma teda meeles pidasid. Andsin koti üle soovides talle mõnusat suve ja grilli ja tšilli. Tan teda õnnitlema ei tulnud. Ta hoidis eemale. Keegi teda sundima ei hakanud.

Kuna ilm oli ilus ja soe, siis koogisöömisega pidu toimus lasteaia hoovis. Me liitusime Äliniga seltskonnaga hiljem, sest tal läks veel viimaste õnnitlejatega rühmaruumis aega ja siis tegime veel temast ja ta lilledest igas asendis pilte. Kui me lõpuks välja läksime, mühises seal ringi vihast vilavate silmadega õpetaja nr 2 ja meiega ta rohkem tegemist ei teinud.

Õpetaja nr 2 oli ilmselgelt piilunud oma kingikotti ja leidnud sealt eest suviselt igati praktilise kingituse. Seal oli iga ilmaga minev šokolaaditahvel, et elu oleks magusam ja siidlipsustatud tubli tulealgatus koos paberist dekoratiivkarbiga (mitte tikutopsiga), millel seisis tekst sooviga „Vahvat suvegrilli ja -tšilli“. Sellega saab sooja ja sellega saab süüa.

See oli kingitus, mille üle me vaid pool aastat varem kõik koos oleksime hüsteeriliselt irvitanud, sest õpetaja nr 2 huumorisoolikas oli kordades mustem kui minul ja Älinil kokku. Siis oleks see olnud lihtsalt nali, aga selleks hetkeks, kui Tannu lasteaed läbi sai, oli see lähenemine minu jaoks muutunud mu viimaseks hääletoruks, et sõnatult karjuda välja enda arvamus, mida nad kuulata ei tahtnud, kui nad meid üle lasid. Mind oli kõiges koos Tannu ja Äliniga tambitud mutta ja mul oli täielik õigus ja vabadus ütelda viisakalt välja oma arvamus kogemuste eest, mida õpetaja nr 2 meile oma ametipostitsist lähtuvalt võimaldas.

Älin ja mu ema olid õpetaja nr 2 kingikoti sisust eelnevalt teadlikud. Ema oli vait. Ta ei kiitnud takka, aga tema, kes ta on minuga võrreldes väga kannatlik ja tagasihoidlik inimene, oli ka haavunud kogu sellest jamast, millest me läbi olime pidanud tulema. Älin avalikult minu mõtet kiita ei saanud, arusaadav. Ta oli teadlik mu plaanist.

Need, kes mind päriselt teavad, teavad ka seda, et ma püüan alati igas kehvas asjas leida midagi head. Otsin viimase hetkeni võimalust harmoonia taastada. Ma ei taha elada kedagi vihates ja oma energiat tema peale kulutades ja lähtusin oma kingivalikult lisaks julmale huumorile ka sellest, et tulel on sümboolselt puhastav jõud. Ta aitab meil kõigil lasta asjadel minna. Nii tal meid, kui meil teda.  See oli kingitus meie kõigi eest ja samas meile kõigile, et side ja sillad meie vahel igaveseks kaoksid ja valu saaks leevendust ja igaüks meist saaks eluga edasi minna erinevas suunas.

Mõistagi olin ma sisimas end valmis pannud, et seda kingitust võidakse tõlgendada kes teab kuidas. Kuigi südames ma veel vaikselt lootsin, et no nüüd ometi nad taipasid, kui väga olid nad meile liiga ja haiget teinud ja tulevad vabandama. Ullike, nagu ma olen, eksole. Viimase hetkeni ma lootsin sellele.

Legendid antud kingitusest said muidugi suuremaks, kui pisike tume huumorikink ise. Küll loeti sealt välja, et ma soovisin õpetaja nr 2-le HEAD LÕPPU ja muud sarnast. Hea, et ma taipasin enne ikka pilte teha. Miskipärast painutati kõrvale ka see fakt, et antud kingituskomplektiga ei õnnestunuks kellelegi end praktiliselt PÕLEMA PANNA, sest tikutops oli puhtalt kaunistus ja täitis vaid kaardi aset – tšill ja grill, mäletate?) ega omanud mingit praktilist väärtust. Aga kui keegi seda kõike nii haavunult ja huumorivabalt tõlgendas, oli see juba päris tema enda rikutuse küsimus. See, et teatav seltskond minu kingitusse väga valuliselt suhtus, süüdistades mind, et ma muuhulgas ähvardasin õpetajat nr 2 tappa ja ta peaks seepärast politseisse avalduse tegema,  näitabki vaid üht – nad tundsid endal süüd ja mul oli põhjus neid selles süüdistada. Aga isegi siis veel, olen mina kuri ja paha ja õel? Teate, mida iganes!

Me jäime lõpupeol Älini ja lastega viimaseks. Tõmbasime otsad kokku, koristasime ja sulgesime uksed. Viimase, keldriukse, panime me koos kinni ja lukku ning kontrollisime üle, et see jäi kinni. See on meil mõlemal selgelt meeles. Ometi… ometi selgus peagi, et Älinit süüdistatakse lisaks sellele, et ta antud asutuses veel töötab ja minu olemasolule ka selles, et ta peojärgselt sellesama keldriukse lahti jättis. Öösel käivitus häire. Turvamees tuli kohale, tegi tiiru ümber maja ja avastas lahtise ukse. Sellesama, mille me koos sulgenud olime. Trahvitasu nõuti Älinilt. See oli nii absurdne ja segane lugu, et tundus uskumatu, et keegi nii nõmeda valega viitsib välja tulla. Aga nii oli. See oli veel üks piisk mu kuhjaga täis karikasse, sest kuigi Tan enam enne kooli aeda ei pidanud minema, siis see, kuidas mu sõbrale endiselt liiga tehti, ületas mu viimase taluvuse piiri.

Rääkisin lõpuks meie loo ära inimesele, kes on väga lähedalt kursis lasteaedade hingeelu ja kutseetikaga. Sealt tuli kindel soovitus asjade kohta kirjalikult järele pärida, sest siis jääb vähemalt märk maha, mis toimunud on.

Ametlik kirjavahetus

Kuna lasteaia juhtkond oli osavõtmatu ja minu, mu lapse ja teise, tunnistajaks olnud õpetaja üle vaid üleolevalt irvitati, siis lasteaiasuhte lõppedes polnud mul enam karta midagi. Saatsin neile ametliku järelpärimise, milles palusin selgitusi juhtumile, kus õpetaja nr 2 sundis mu 7-aastast last 2,5 tundi usteta garderoobikapis istuma, ega pakkunud talle hommikusööki. Küsisin, kuidas seesugused asjad ikkagi võimalikuks osutusid. (Nimed antud juhul muudetud blogisõbralikuks.)

„Lugupeetud X lasteaia direktor X X,

Õpetaja nr 2 hoidis reedel, 4. mail 2012 alates kella 7:30st, mil minu poeg, Tan, minust X lasteaeda maha jäi, last kinni X rühma koridori lapsele määratud riidekapis. Lapse lubas kapist välja alles kell 9:57 pildistamisele saabunud õpetaja Älin. Selle aja jooksul oli laps korduvalt palunud luba õpetaja nr 2käest tulla rühmaruumi teistega mängima, talle selleks luba ei antud ja sunniti tagasi kappi minema. Ka ei pakutud sel hommikul lapsele süüa. Hommikusööki laps eelnevalt kodus söönud ei olnud, esimene pala sellel päeval, mille laps sai, oli pulgakomm, mis igale lapsele pildistamise ajaks anti. Kuulsin toimunust alles õpetaja Älin kaudu õhtul ning laps kinnitas minu ehmatuseks omapoolselt juhtunu tõepärasust. Esmaspäeval, 7. mail, olime tulemas lasteaeda, aga vahetult enne kodust lahkumist tekkinud tugev peavalu, iiveldus ja okserefleks – stressist tulenev reaktsioon, sundisid mind teda koju vanaema hoole alla jätma. Edaspidi keeldus laps kategooriliselt õpetaja nr 2 päevadel lasteaeda minemast. Probleemiga tegeles lasteaia poolel õpetaja Älin, kui otsene tunnistaja. Väide, et laps sunniti alandavalt 2,5 tundi istuma kapis, talle ei pakutud süüa ega lubatud teistega mängima sellepärast, et ta koridoris küpsiseid sõi, on vale. Inimesed, kes Tannut tunnevad, teavad, et ta ei söö küpsiseid ja isegi kui sööks, siis ei oleks ka see põhjus last sellisel alandaval viisil karistada. Lootuses, et asi lasteaiasiseselt laheneb, jäin ootama Teie tagasisidet ja selgitusi, mida ootan siiani. Soovin teada, kuidas kommenteerite Te enda, asetäitja X Xi ja õpetaja nr 2 teguviisi ja käitumist.

Kuna mitmel korral tegi õpetaja nr 2 minu lapsele ülekohut ka omapoolse äärmusliku tõlgendamisega ‘kolme-ampsu-reeglist’ – sundis last sööma talle ebameeldivat rooga ning karistas teda magustoidust ilmajätmisega (mida hoidis hügieeninõuetele mittevastavalt soojas rühmatoas sageli õhtuooteni), siis käisin ma sellega seoses mitmel korral ka Teie jutul. Korra palusin ka luba kirjutada avaldus, et minu lastele ei kehtiks antud reegel kuni see pole kõigi jaoks üheselt tõlgendatav, sest tervishoiutöötaja ja emana tean, kuidas seesugune söömasundimine, toiduga karistamine ja käitumisviis lastel toitumishäireid ja korvamatuid hingetraumasid tekitab. Kuna Teil on meie vestlused ja kohtumised kindlasti nõuetekohaselt fikseeritud, siis soovin tagasisidet ka antud teema lahenduste kohta – mida võeti ette, kuidas probleem lahendati, kuidas veenduti, et õpetaja nr 2 järgis edaspidi nõudeid. Kuidas lahendati probleem laiemas plaanis ehk teiste laste jaoks?

Õpetaja nr 2 ebaprofessionaalne käitumine traumeeris korduvalt minu last ja lapsepõlve traumasid kanname me endaga kaasas paraku kogu elu. Te olite sellest teadlik ja lasite sel juhtuda. Mida võtsite te selle nimel konkreetsemalt ette? Fakt on see, et johtuvalt probleemidest õpetajaga nr 2 käisid mu lapsed sel poolaastal lasteaias vaid hädavajadusel ja võimalusel vältides tema tööpäevi. Lapsed viibisid lasteaias jaanuaris 8, veebruaris 9, märtsis 14, aprillis 3 ja mais 5 päeva, aga kohatasu maksin ma mõlema eest täiel määral. Tunnen muret enda noorema lapse edasise käekäigu pärast Teie lasteaias.

Teie tagasisidet ootama jäädes.

Lugupidamisega

Eva“

 

Ja nädal hiljem sain ametliku vastuse:

„Lugupeetud Tannu ema Eva.

Vastuseks teie päringule 19.06.2012

Nimetatud sündmused on meil kirjalike seletuskirjade näol lasteaias olemas. Samuti oleme juhtunu läbi arutatud õpetaja ning õpetaja abiga, töötajatega, kes lapsega otseselt sel hommikul tegelesid. Seletustest järeldub, et õpetaja nr 2 lasi lapsel rahulikult otsustada, millisel ajahetkel on laps valmis liituma rühma tegevustega. Nii õpetaja kui ka õpetaja abi käisid Tannut mitmel korral rühma kutsumas ning pakkusid talle ka hommikusööki. Teie väitel oli laps hommikust juba söönud, niisiis võis lapse keeldumine olla tingitud just sellest. Leiame, et nii lapsega tegelenud õpetaja kui ka õpetaja abi käitusid pedagoogiliselt  õigesti.

Kolme ampsu reegel on kehtestatud pedagoogilise nõukogu ettepanekul ning hoolekogu on selle otsusena vastu võtnud. Enne selle ettepaneku hoolekogusse saatmist arutasime seda nii pedagoogilises nõukogus kui ka juhatuse koosolekul, seega on reegel õpetajatele  üheselt mõistetav. Põhjalikult arutleti reegli üle ka lasteaia hoolekogu koosolekul, ning otsustati see otsusena vastu võtta. Viimasel hoolekogu koosolekul tuli reegel arutlusele seoses lastevanemate tagasiside küsitlusega. Ka sellel korral leiti, et reeglist on valdav enamus lapsevanematest ühtselt aru saanud ning uuendatavasse lasteaia kodukorda lisatakse nimetatud reegel väikese selgitusega.

Lasteaia kohatasu maksab lapsevanem vastavalt Tallinna Linnavalitsuse määrusele 27. detsember 2006 nr 109 Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord. Võimalus on taotleda lasteaia kohatasu vabastust kuni 80%. Täpsemalt saab lapsevanemale võimaldatavatest soodustustest lugeda siit http://www.tallinn.ee/est/haridus/Toetused-lasteaias. 

Siinkohal soovime märkida, et oleme teadlikud X rühma lõpuaktusel Teie poolt  õpetajale nr 2 üle antud kingitusest, mis pole kindlasti vastavuses ühiskonnas kokku lepitud eetika- ja moraalinormidega ning ei vasta arusaamale intelligentsest täiskasvanulikust käitumisest.

On väga kahju, et olete meie lasteasutuse suhtes negatiivselt meelestatud. Seda arvesse võttes  ei saa me Teid takistada oma last lasteaiast ära võtta.

X X

Direktori asetäitja majanduse alal direktori ülesannetega

X X

Õppealajuhataja

Kooskõlastatud Tallinna X Lasteaia direktori X Xga“

KOKKUVÕTE

Ma tean, et mu süda on õige koha peal. Palju lihtsam on teha nägu, et probleemi pole või enam pole, pöörata selg ja edasi minna ja paljud nii ka teevad, nii on lihtsam ja mugavam. Alalhoidlikkus on sügaval meie sees olemas. Aga minu alalhoidlikkusest veel tugevam on mu õiglustunne. Ma ei oska ära pilku ära pöörata ja teeselda, et midagi pole juhtunud. Ma ei oska, ei taha ega ka suuda sed ateha. Jäägu ma kasvõi üksinda kogu maailma vastu, kui ma tean, et see, mida ma tunnen ja teen on õige, kui ma tean, et see, mille nimel ma võitlen, on õige ja vajalik, siis nii ka on. Ja siis lähen ma läbi tule ja vee ja on vähe neid asju, mis mind teelt kallutaksid. Maailm ei parane ega paranda end ise. Ja katkised asjad tuuakse ikka parandajate juurde. Ju see siis on minu ülesanne.

Elu läheb edasi, aga üks on kindel, minu lastele, lähedastele ja neile, kellest ma hoolin liiga tehes, tehakse liiga ka mulle ja ma ei saa selliseid asju iial võtma teisiti kui isiklikult. Ja kui ma ka väga kaua ootan, talun, kannatan ja vaikin, siis ühel hetkel saab ka minu mõõt täis. Ma tahan uskuda, et homme on parem kui täna. Ma loodan kogu südamest, et mu lastele tekitatud traumadel ei ole liiga kaugeleulatuvaid tagajärgi ja nad minu kogemusi süsteemiga kõrvalt nähes ei kaota usku õiglusesse ja enda ja teiste eest seismise aatelisusesse.

Vancu viisin ma sügisel üle teise lasteaeda, sest see tehti mulle möödapääsmatuks – augustikuus oli tema rühma ootamatult pandud asendusõpetajaks õpetaja nr 2. Pisut hiljem lahkus ka tema sellest lasteaiast ja suunud tööle vanglasse. Esimese hooga me muidugi muigasime, et see on temasugusele paras koht. Siis aga hakkas vangidest kahju.

Älin otsis mõnda aega enda päris oma kohta teistes lasteaedades kuni jõudis sammukese võrra taas lähemale enda tööalastele unistustele. Tal läheb väga hästi. Ta on maailma kõige lahedam lasteaiaõpetaja, keda ma tunnen. 🙂

Foto: Ülle Mihhailova

See, et kala mädaneb peast, on teada tõde. See ei tähenda aga kaugeltki mitte seda, et kogu kala halb oleks. Kõik lihtsalt ei sobigi lasteaeda. Või kooli. Samas leidsid meie sündmused aset lasteaias, kus on terve armee väga ägedaid õpetajaid. Nii pensionile lähenevaid kui ka väga noori. Kõigi nende ees teen suure kummarduse ja loodan, et nad oma asja edasi ajavad just nii vahvalt ja lapsesõbralikult ja koostöös vanematega, nagu nad seda ikka teinud on. Kaks vahvat õpetaja abi, kes Tannu lasteaias käimiste ajal õpetaja nr 2 pärast lahkuma pidid, on oma tee leidnud ja mul on nende üle nii hea meel.

***

Ma võin olla halb lapsevanem, kõige kurja juur, ma võin olla ka ebatäiskasvanulik ebaintelligentne ebaeetiline ja läbinisti amoraalne inimene nagu ametnikuproua mulle seda oma ametlikus vastus kinnitab. Ma ei vaidle vastu, võtan kõik need äraspidised tiitlid ükskõikselt omaks ja olen edasi selline, sest kui meid sunnitakse leppima ebaõiglusega, siis ei, aitäh, ma ei lepi sellega mitte kunagi. Lõpuni välja ei lepi ja kui mu väga veniv taluvuse piir on kord ületatud, siis nii ongi. Kuna mind ei võetud kuulda, siis pidin ma oma sõnumi nende inimesteni muul viisil toimetama. Kui ebaõiglane see lugu minu lapse ja mu parima sõbra suhtes oli ja kui ebaeetiline olen mina, seda otsustab igaüks ise enda südametunnistuse järgi. Selle looga seotud inimeste arvamus sellest asjast mulle enam korda ei lähe. Oluline oli, et sõnum jõuab kohale. Ja see jõudis kohale. Ainus, millest mul tegelikult tuliselt kahju on, on see, et Tan üldse lasteaeda minema pidi.

Aga ees ootas kooliaeg ja me vaatasime lapse nimel helgesse tulevikku rõõmsalt ja lootusrikkalt. Eelkoolis oli talle väga meeldinud. Tan ootas kooliminemist õhinaga, sest seal ei pidanud magama ja sundsööma 🙂

***

Ma tänan kõiki, kes meile selle teemaga nõu ja jõuga abiks ja toeks on olnud!

Hoolimata soovitustest, jätta selle loo kirjutamisel välja vindiga kingituse osa, mis võiks kuidagi kahjustada minu mainet, siis jätsin ma selle loo terviku ja aususe mõttes sinna, kuhu see kuulub. Ma tegin selle kingituse teadlikult ja ei kavatsegi seda eitada ja peita. See on lihtsalt karmilt ehe näide meeleheitest, milleni on võimalik ka intellektipuudeta täiskasvanud inimesi tõugata.

Lapsed, kes ei söö midagi, kasvavad ka suureks. Minu ja Tannu lugu. (Järg eilsele)

Eilne Vancu söömistest ja mittesöömiste lugu, mille leiate ka SIIT, jätkub täna minu enda ja Tannu lugudega 🙂

 

Maailma jaoks lõppes mu lapsepõlve eeskujulik sööjakarjäär selle hetkega, kui ma Malõši ja Maljutka peal kasvanud titena aastaselt piimasegu ületarbimisest hullult täpiliseks läksin ja oma isu ära kaotasin. Iseäranis piimatoodete suhtes. Mis ei takistanud mul küll veel mõnda aega tatsata ringi väliselt  heas toitumuses lapsukesena. 😛

 

Enamuse oma varasest lapsepõlvest veetsin ma koos ema ja mammaga, sest isa oli sel ajal pikalt merel. Ema käis tööl, aga mamma oli minuga kodune. Mu ema ja mamma, kes söövad väikeste eranditega suht kõike, olid iseendana mulle alati eeskujuks, aga näe, ei hakanud mulle nende toitumiseelistused ja -valikud külge. Me istusime sama laua taga, aga sõime (samu) asju erinevalt. Keegi ei kommenteerinud ega kritiseerinud kellegi valikuid. Aga polnud ka mingit hullu sulesabistamist, et appi, sa pead midagi ikka sööma. Kui ma ei söönud, siis ma lihtsalt ei söönud. Ja see oli ok. Mul lihtsalt ei olnud kõht tühi ega ka isu ja ma ei jorisenud, et pakkumises mulle meelpärast polnud.

Mitte iial ei ole mind sunnitud midagi jõuga maitsma ega ka taldrikut tühjaks sööma. Pole mind ka lusikaga mööda maja taga aetud, et no äkki seeee asi sobib.

Seda, et mõnd last pandi kodus ennast süüdi tundma mittesöömise pärast, sellest sain ma teada palju hiljem. Küll olid mängus rõhumine vanemate raske tööga teenitud rahale ja tõsiasjale, kui raske oli paremaid palasid hankida. Tegelikult kuni selleni välja, et pole viisaks jätta pakutud sööki söömata, sest mõtle, mida tundsid inimesed Leningradi blokaadi ajal ja kuidas Aafrikas nälgivad lapsed. Ka Chaplini saapasöömise näited olid need, millega õpetati lapsi tänulik olema selle toidu eest, mis neile nina ette oli lükatud kohustusega see sisse vohmida. Sealjuures mõistamata seda, et ega ikka kõigile kõik ei maitse küll. Isegi enam – kõigile kõik ei sobigi. Aga paks laps oli sel ajal ilus laps. Khmm! Kas selle sundimise ja süütundega tehti kuidagi maailm paremaks? Kui me heaoluühiskonna inimesel on nälg ja ta kannatab, küll ta siis ütleb ja leiab midagi hamba alla.

Ühe olulise asja õppisin ma kodus juba lapsena selgeks – ma õppisin ütlema toidule süümepiinadeta EI, kui ma midagi ei soovi (ei juurde ega üldse maitsta) ja õppisin, et toiduga ei mängita ja seda ei songita – kui ei maitse, siis nii tulebki ütelda, et ma ei soovi ja pole probleem millegi söömine peatada poole pealt.

Aga seda, et mind arvatavasti näljutatakse, selle teadmisega kasvasin ma kodust väljas mingis kõverpeeglis üles. Seda, et ma näen välja nagu koonduslaagri vang või kimp konte nahkköites, seda kuulsin ma ajast, millest ma ennast mäletan. Teadmata isegi, kas see on siis hea või paha ja mis asi see koonduslaager veel on? Vang? Ma tundsin end hästi, seega see ei saanud midagi halba ju olla?

Mõnede tädikeste maailmas, kus armastus ja elu ise vaid millegi kompenseerimiseks kõhu kaudu käisid, olin ma alati imelik, vaat et paha, laps. Nende häältes kõlas mingi haletsusnoot minu õblukesest väljanägemisest rääkides ja sellest räägiti ALATI. No ei saanud ju üht õblukest tüdrukut vaadates jätta ütlemata, et ta ikka NII kõhnake on. Aga ma lihtsalt ei söönud. Selles see probleem nende jaoks oligi. Äkki ma ikka soovin seda? Või seda teist? Kolmanda? Ei, aitäh! Ei, tänan, ma ei soovi! Ja ikka vahel mõni solvus, sest “ei”  pole neile sobiv vastus. “Palun veel” on vastus, mis neid paitab. See, et mulle miski ei sobinud ja ma nende rõõmuks viisakusest midagi maitsmast keeldusin, see näitas ikka kui veider ja kasvatamatu ma olen. No et kõike peab ikka maitsma?! No ega ikka ei pea küll!

Ma vahel ikka mõtlesin, kui normaalne ja lihtne oli minu kodus. Ma ei pidanud kunagi oma toitu koerale söötma, pekitükke lillepotti või taskusse peitma või suus vetsupotti viima. Nüüd, hiljem? olen ma ikka mõtelnud, et milliste toitumisharjumuste ja minapildiga kasvasid üles need inimesed, kel kodus selline sundimine ja sudimine ja süütundetekitamine kogu aeg käis. Andreas on mulle enda lugu rääkinud. Tal on siiani mitme asja söömisel tõrge ja samas kalduvus üle süüa, sest sügaval sees on sund, et taldrik peab ju tühi olema…

Arvake ära, kui suur oli minu imestus, kui mu poiste lasteaias oli kehtestatud söömisel kolme ampsu reegel?! See võib olla positiivne lähemine ja innustmine uute maitsete proovimisel, sest teada ju on, et kollektiivis võtavad lapsed vahel omaks asju, mis kodus niisama naljalt ei juhtu. Samas erinevate tõlgendajate käes võib see reegel vahel olla äärmiselt tülgastav ja vale. Kuidas on võimalik, et suht sügaval veneajal meid ei sunnitud sööma, aga kaasaja lapsi sunnitakse mõne isiku poolt tingimuslikult maitsma ja sööma ka vastumeelset asja mõttega, et laps on loll, ei tea, mis talle hea on, ja kui ta nüüd need kolm täiskuhjaga lusikat endale sisse kangutab, siis hakkab talle see mittemeeldiv asi korraga maitsma? Kust tulevad nii rumalad arvamused? Tõenäoliselt ne de inimeste endi lapsepõlvest, kus taldrik pidi söögikorra lõpuks läikima.

Kolm täisampsu oli tingimus, et lastel üldse avaneks võimalus näiteks magustoitu maitsta (sellest jäi laps lihtsalt ilma) ja mina mõtlesin? Et kui mul endal lasteaias ja koolis poleks lastud vahele jätta soe toit ja süüa vaid magustoitu, siis ma oleksingi selleks päevaks puhta söömata olnud. Häiritud ka.

Vahel keelati lastel ka lauast lahkuda, kui nad oma kolme ampsuga maha ei saanud. Teised ammu mängisid ja nemad vaid vaatasid ja piinlesid. Arvestades toidukordade arvu lasteaias ja pakutavad sööke, siis mina ise oleksin seal enda poiste lasteaias maha lihtsalt surnud, kui keegi mind sundinud oleks. Mul oli niigi tegemist, et kõrvadega hingata, kui ma lasteaeda sisse astusin ja seal toidulõhn vastu võttis. See on üks püsivamalt evameeldibamaid lõhnasid, mida ma tean. Oli mu lapsepõlves ja on siiani. Kuigi toidud alati nii jubedad polegi.

See kolme ampsu reegel on valedes kätes väga vale asi. Läbi toidu karistamine ei ole ju meie kaasaja toitumishäirete maailmas ometi ok? Ja oleks siis kolm ampsu ainult, needsamad paar õpetajat (Tannu üks ja Vancu üks õpetaja koos abilisega) olid tegelikult sirge eesmärgiga, et lapse taldrik peab alati ka tühjaks olema söödud. Ports, mida nemad on oma käega tõstnud… Ma kaklesin ja sõdisin selle vastu viimase hetkeni, et see on asi, mis peab palju konkreetsemalt kokku olema lepitud ja palusin lasteaia juhataja juures ka võimalust teha selle kohta kirjalik avaldus, et mitte keegi ei tohi jõuga mu lapsi sundida sööma. Selle reegli rakendamine oli mõnel puhul liigagi otsene vägivald ja oma avalduse võisin ma unustada. “Meil siin käivad asjad sedasi!” Eksole…

Veel kord:

Julgustamine, pakkumine, innustamine, asjade erinevalt serveerimine, mängimine, jututamine ja põhjendamine – JAH, andke tuld ja leidke võimalusi! Ennegi on sedasi mõni laps söönud midagi ootamatut ja avastanud, et see talle maitseb. Selline lähenemine on igati positiivne.

Sundimine, toiduga ahistamine ja (avalik) alandamine ja pikale veniv karistamine – EI!! Ja veel kord EI! Mitte iial!

Mul on hea meel, et mind säästeti söömasundimise traumast ja seda liini olen ma rangelt hoidnud ka enda lastega. Samal ajal olen ma püüdnud neid kaitsta ka liigaktiivsete tädikeste eest ja hoida nende kommentaarid stiilis “Issssand, kui kõhn ta sul on!” laste kõrvust eemal. See “issand kui kõhn” pole grammivõrd parem kui “issand kui paks ta sul on” ja sellest saavad kaasajal ju kõik aru, et seda pole viisakas ütelda? Isegi kellegi koera kohta. Igasugune välimiku kommenteerimine lihtsalt ei sobi, kui see pole just siiras imetlus, kui hea leegi välja näeb ja siis ka peaks see olema valitud hetk ja tulema läbi tunnetuse, kas see sobib. Aga mure kellegi olemise pärast on nagunii nii kauge ja pinnapealne, et ei vääri vaeva. No on jah kondine ja kõhn, mis siis. Ausalt, ta ei ole näljas! Ma jäin küll ilma paksukskiusamise traumast, aga ega pidevalt oma kondise kerega kellegi hammaste vahel olla polnud ka teab, mis tore. Aga kehajuttu räägin ma teile mõnel teisel homsel, sest see on ka oluline teema 🙂

Täna aga söömisest ja mittesöömisest.

Vesi ja leib ja kurk

Selleks ajaks, kui ma sain kolm ja mind lasteaeda viidi, koosnes minu menüü kraaniveest ja poolikutest leivaviilukestest. Ka pidudel ja sünnipäevadel võisid need suitsukalkunid ja lehmade keeled ja süldid ja kasukad ja salatid vabalt kellegi teise poolt söödud saada. Mina sõin leiba ja peale rüüpasin vett. Ja inimesed naersid, et mind on odav pidada. Seda naersid ka, et mu menüü on samakesine kui vangil. Mina olin eluga rahul, kui sain oma veeklaasi ja leivakääru pihku ja rohkem ei olnudki vaja. Ju siis vangidel oli ka hea elu?

Lasteaia söögtädi, kes mu vanemad tundis, rääkis neile, et tegelikult vahel sõin ma mingi segusupi seest herneid ja hapukurgitükke ka. Hapukurk pärines äkki seljanakast? Mul endal pole sellest aimugi, sest suppi ennast ei söönud ma siis ega söö ka nüüd. Äärmisel juhul läheb kaasajal mu torudest alla kord aastas vastlapäeval ilma lihata hernesupp ja Lido külm keefirisupp, mis on sisuliselt vedel kartulisalat. Võib-olla sellepärast see maitsebki jubehea? Ilma lihaolluseta kartulisalat meeldib mulle küll.

Herneid ja hapukurki söön ma muidugi siiani. Kui koduste käest küsida, et mida ma sel ajal kodus sõin, siis on vastus – makarone!

Ma ei suuda eelülikooliaegsest ajast meenutada, et mul kunagi kõht tühi oli. Ja kange isu mõne asja suhtes? Kui, siis ehk kihk kevadeti värske kurgiga kohtuda. Ma mäletan nii selgelt lapsepõlvest kevadeootust. Mitte ilmade soojenemise ja päevavalguse pärast vaid kurkide pärast. Talvel ju värsket kurki polnud võimalik hankida. Aprilli lõpuks, minu sünnipäevaks, võlus ema alati kuidagi paar värsket krõmpsuvat kurki välja. Need lõhnasid imeliselt ja maitsesid imeliselt. Need olid kevadekuulutajad nagu sinililled, mis talve valitsenud alpikannid mu sünnipäevaks kenasti välja vahetasid.

Imepeenikeste viiludena sai seda kurki võiga leiva peale panna ja soola peale pudistada. See oli mu absoluutselt lemmikuim söök üldse. Tegelikult on siiani. Ei mingit sinki ega vorsti ega muud. Lihtsalt kurk. Võimalikult väike ja peenike kurk, pisikeste seemnetega ja krõmps ja noh, viilud võivad kaasajal tugevamad olla, sest kurke leiab õnneks poest aastaringselt. Aga mu lapsepõlves sai suve edenedes, kui kurke oli vabamalt liikvel, pisikese torkiva avamaa kurgi pooleks lõigata, kontrollida, et ega otsad kibedad pole ja soola peale panna ja süüa. Nii selgelt on mu mälus pilt, kuidas ma jälle taskutäie kurkidega toast sitsikleidi saba lehvides õue silkan, et neid kurke seal kõrge vahtrapuu otsas vetruval oksal kiikudes krõmpsutan. Hapukurk ja marineeritud kurk olid ka head. Vahel istusime me Violaga tema aias helesinise plekkgaraaži katusel ja sõime otse kolmeliitrisest purgist hiiglaslikke hapurkurke. Selliseid purke sai vanematelt küsitud kopikate eest osta Männiku tee äärsest Trepipoest. Just nii, kurgiselt, maitses minu lapsepõlv! Ehk et minu ideaalmenüü koosnest millest? Veest, leivast ja kurgist, mis on sisuliselt ju ka üks vesi 😀

Ka kaasajal pole mitte midagi paremat, kui tükeldada kaussi üks kena kurk, suts soola peale, leib kõrvale ja nauding missugune. Või kui on eriti kena ja krõmps sale kurk, siis siuhh pooleks, soola peale ja läheb niisama. Imeline!

Ja värsket hapu- ja soolakurki võin ma süüa ka kell viis kuus hommikul keset Tallinna linna! Alati!

Värske kraam

Kurgile lisaks meeldisid mulle kõiksugu värskeid marjad ja viljad ja juurikad. Olenes, mille hooaeg parasjagu oli, see läks alati loosi. Ema ikka muigas, et ma võiks vabalt elada mõnel troopilisel saarel, siis poleks minu söömiste peale vaja üldse rohkem mõtelda ja ma oleksin kõige õnnelikum täis kõhuga laps.

Eestis tuli kohaliku ja kättesaadava kraamiga hakkama saada.

Värske peakapsas! Kaalikas! Naeris! Porgand! Porgand isegi nii palju, et ma neid ühe me naabritädi aiamaalt näppamas käisin ja sealsamas, kahe vao vahel, neid mullasena sõin. Tädike oli äärmiselt hoolitsev. Selgitas mulle, et tead, ise pole viisakas sedasi võtta, küsi, ma annan sulle ja teen puhtaks kah. See sobis! 🙂 Ja redised! Paaril suvel viitsis isa me kidura mullaga aias jännata ja katsetas rediste kasvatamist. Ussidega pooleks me neid sõime, aga need olid nii head. Murulauk kasvas me aias ka. Sibulat polnud. Sest see ei meeldinud ei emale ega mammale. Üldse oli mul lapsena arvamus, et sibulat süüakse vaid viinajoomise kõrvale. Kuna viina meil kodus ei joodud, siis sibulat polnudki. Aga ma olin tundnud purjus inimeste juures sibula lõhna. Ju sealt see arvamus tuligi.

Sõin ma kõiki neid looduse ande vaid toorelt ja tervelt. Äärmisel juhul suurte tükkidena. Ei kaalikat ega naerist ega porgandit ei suuda ma tänase päevani riivitult süüa. Iseäranis muutub porgandi maitse ja mida peenemaks on ta riivitud, seda ebameeldivamalt ta minu jaoks maitseb.

Arbuusid ja melonid on mulle alati maitsenud, aga melon juhtus me koju väga harva, sest keegi peale minu seda ei armastanud vist. Aga vahel külas ikka pakuti. Arbuusi sõin ma alati koos seemnetega. Nende maitse oli nii hea. Ma sõin arbuusiseemneid veel ka siis, kui arbuusidest polnud enam jälgegi ja need vanemate poolt puhastatuna ja kuivatatuna lasteaias aknalaual karbikeses olid ja ootasid mõnd kunstitundi. Lastaeaia lõpurühmades mäletan ma ka oivalisi maitseelamusi vahalille nõretavate õite lakkumisest. Eks me kõik koos seal salaja vahepeal lakkumime neid, kui löögile saime. Ja hanges keelatud lume söömist mäletan ma ka. Lume maitset ka. Mu lapsepõlv maitses ikka imeliselt! 🙂

Puuviljadest oli minu lapsepõlves kättesaadav kõige enam õun. Koduaia õunad olid head, aga enamasti ussidega ja neid tuli kohe süüa. Juba koolieelikuna oskasin ma ise pisikese noaga peos õuna puhastada nii plekkidest, sisust kui ka koorest. Nii ma olengi läbi elu harjunud õuna sööma, kuigi kohalikke õunu söön ma vahel ka koos koore ja kogu täiega. Mõned neist on ikka nii maruhead. Pirne ma ei mäleta.

Aias kasvasid meil ka ploomid. Mõnel aastal sai neid ikka mõnuga süüa. Mu elu kaks ainsat valusat kohtumist herilasega leidsid aste lapsena puu otsast ploome süües. Mõlemal korral oli kuupäevaks 25. august, papa sünnipäev. Ploomide isu jäi alles. Kaasajal ma ploome süüa enam ei saa. Siis tuleb kiire jooks.

Isegi siis, kui kirsipuud me aias lookas olid, siis ikka ei saanud neid piisavalt süüa, sest osa panid nahka linnud ja ülejäänust tehti kompotti. Aga korjama pidin ma neid küll, sest keegi teine kõrgete peenikeste okste peale turnima ei pääsenud. Ja talvel sai kompotti ainult jaopärast ja seda, et ma iial oleks saanud neist isu täis süüa, seda pole minu elus veel juhtunud. Täpiliseks pole ma end ka süüa saanud 😛

Viinamarjad mulle lapsena ei meeldinud. Neil olid alati jubesuured ja tearavad ja paha maitsega seemned sees. Ja neid seemneid välja nokkida ma ometi ei viitsinud. Liiga tülikas, eksole.

Talvel sai muidugi ka mandariine ja apelsine süüa. Need seostuvad minu jaoks siiani talvega ja mandariinide lõhn kuuluv nääride juurde. Ahjaa, ja mingil hetkel ilmusid müügile paksu läikiva koorega tumepunased õunad. Mäletate? Nende sisu oli magus ja mahlane, aga see koor… No see tuli lihtsalt ära koorida. Ja siis õppisin ma ema eeskujul greipi puhastama ja sööma.

Tikreid ja punaseid ja musti sõstraid meil küll oli aias, aga need pole väga minu teema. Aga mustikad, vaarikad ja maasikad! Palju maasikaid! Veel rohkem maasikaid! Mingid aastad üritasid ema ja mamma ka maasikapeenraid meil aias pidada, aga liiv sõi mulla ära ja teod maasikad ja sinna see maasikakasvatamine kadus. Vaarikataimed kiratsesid aastaid õlimahuti veerel, aga neid paari marja ei saanud seal suurt millekski pidada. Aga mu ema sõbrannal oli suvila ja neil oli palju vaarikaid! Eriti head on vaarikad siis, kui keegi teine neid korjab. Peamine põhjus on ämblikud. 😛

Moosidest söön ma vaid muraka oma. Värsket murakat pole ma kunagi maitsta saanud. Kuna ma olen totaalne puugifoobik ja ma kardan madusid ja ei suuda rabas ja soos ennast kuidagi hästi tunda, siis nii polegi ma kunagi värsket murakat maitsnud. Aga moosina on ta nagu magus sulakuld ja mu absoluutne lemmik. Külmutatud marjad mulle peale vaarika ei meeldi. Aga värskelt! Andke vaid ette 🙂

Aga näiteks rabarber mulle ei meeldi ja kõige hirmsam asi on rabarberikissell, mis Tannule hirmsasti meeldib. Ja toores rabarber mulle ka ei meeldi, sest see on liiga hapu ja magusaks tegemiseks peaks seda pistma suhkru sisse, nagu ka Tan teeb, aga mulle ei meeldi krigisev suhkur. Magus peab olema pehme ja sile minu jaoks. Ega ju tuhksuhkruga saa rabarberit süüa? Selle peale tulin just praegu. 😀

Kartul

Kartulit õppisin ma sööma võiga. Alguses eelnevalt keedetud praekartulit. Siis keedukat ennast kah. Vanus oli mul siis kusagil nelja aasta ringis. Mäletan ennast päris hästi.

Viiner ja makaron läksid ka loosi. Kes veneaega mäletab, siis makaron küll mitte, pigem ikka pisikesed peened nuudlid ja teokarbid olid mu menüü põhitäide. Neid pappkarbi pikki ja pakse makarnone meil kodus vist polnudki kunagi. Keedumuna söömine lisandus mu menüüsse ühel kuumal suvepäeval Kloogarannas tädi Helgaga suvitades. Tädi Helga juurest kodust tulid mu menüüsse ka pisitillukesed marineeritud männiriisikad. Ma isegi paljastasin tädi Helga emale, kes kunagi 100aastaseks elas, et tegelikult ei anna nad mulle kodus üldse süüa! Tädi Helga ema küll teadis, et keegi mind ei näljuta, aga sellegi poolest otsis ta mulle maiuspalaks kapipõhjast veel ühe seenepurgi välja. 🙂

Sellega sisuliselt saigi minu lapsepõlve menüü vist otsa – vesi, leib, juurikad ja teised värsked asjad, keedu- ja praekartul. Mis veel?

Toidu lõhn ja väljanägemine on see, mis on mul elus takistanud paljude söökidega tutvust sobitamast.

Näiteks koolisööklast tuttav ühepajatoit on minu meelest oma plönniks keedetud pruunika välimusega endiselt jube ja ka lõhnab sedasi. Oleks siis vaid juurikad seal sees, aga miks ometi on seal ka liha sees? Aga mitte miski ei ületa oma lõhnaemotsiooni võikuselt minu jaoks hakklihaga värske kapsa hautist. Asi, mida ema ja mamma alati hirmsasti armastanud on. See oli lapsepõlves üks jubedamaid asju. Juba majauksest sisse astudes oli selge, et täna söövad nad jälle seda jubeda lõhnaga asja. Mitte, et mulle keegi seda pakkunud oleks. Nad teadsin küll, et ma ei söö ja see polnud mingi probleem. Ma sõin sel päeval siis lihtsalt keedukartulit, mida nad oma hautise kõrvale ikka tegid. Ma pean tunnistama, et mitmed mu sõbrad peavad sedasorti hautist siiani oma lemmiksöögiks ja mina pole suutnud seda mitte iial isegi maitsta. Lõhna pärast. Ja veel enam liha pärast.  Oleks see vaid kapsas, siis oleks tõenäoliselt lihtsam. Samuti pole ma siiani kunagi maitsnud jahuga tehtud meie klassikalist halli hakklihakastet, mida paljud armastavad. Seda küll välimuse pärast. Ma ei söö tänase päevani väga paljusid asju, mida minu meelest kõik normaalsed inimesed süüa suudavad, aga ma ei näe selles siiani mingit probleemi, sest nälga ma ennast päris kindlasti ei jäta. 🙂

Head lapsed söövad ju putru!

Tollest lasteaia kolme-ampsu-reeglist veel rääkides, siis meile Äliniga (kes oli üks Tannu lasteaiaõpetajatest ja sai selle reegli kasutamisega väga kenasti vägivallata hakkama) meeldib näitena tuua iseennast – me pigem sureme maha kui maitseme näiteks, hmm, rosoljet. Kasvõi keeleotsaga. Kolmest ampsust rääkimata. Kui sulle miski ikka üldse ei meeldi, siis kolme ampsu järel ei hakka see ka kuidagi meeldima. Mille peale mulle hetkel meenus siiski, et üks inimene mu elus ei suutnud leppida, et ma kõike ei söö. Üks korralik laps sööb ju putru? Minu pudruvalikud said otsa tatra ja odrakruubi järel. Riisi meil kodus pudru ega lisandina minu lapspõlves ei söödud. Riis käis ainult hirmmagusa piimasupi sisse ja see polnud minu maitse. Aga putrudest ei võtnud ega võta ma endiselt suu sisse ei manna- ega kaerahelbeputru. Kellele meeldib, saab vabalt ka minu portsu endale. 🙂

Paraku esines nii manna- kui ka kaerahelbepuder koolisööklas sageli. Ma käisin esimeses või teises klassis, kui mu klassijuhataja, kes oli üldse üks patriootlik nõukogude inimene ei suutnud leppida sellega, et ma seal lauas südamerahus istun, klaasist läägelt magusat leiget teed lürbin ja kõrvale leivaviile haukan. Mitte iial ei näinud ma ise selles probleemi. See oli isegi hea. Ja samas olin ma ka rõõmus, kui oli vahel harva mulle meelepärane asi söögiks (näiteks tatar) oli ja olin rahul, kui mul oli leiva- või saiaviil võimalik põske pista. Söömine ei põhjustanud minu jaoks koolis mingit stressi…

Aga tema, mu õpetaja, arvas, et see pole ok ja kõik eeskujulikud oktoobrilapsed peavad sööma, sest mis siis saab, kui jälle sõda tuleb (?) ja lugupidamatu olen ma kokkade suhtes ka (viimane asi, millega kedagi sööma survestada!) võttis mu enda haardesse ja surus loperguse alumiinimlusika välkudes mulle lusika kleepuva kaerahelbepudruga hammaste vahele. Ja siis veel teise… ja järgmisena lendasid need samad lusikatäies vastassuunas talle sülle. Ei, ma polnud  ebaviisakas, ma ei sülitanud teda. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja oksendasin ta lihtsalt täis. Sain riielda terve klassi ees. Vanemad said riielda, et ma selline tänamatu ja kasvatamatu olen või midagi sellist, aga rohkem see mutt mind jõuga toita ei proovinud, lasi mul isegi kohustuslikult pioneeriks saada ja söömise teema pole rohkem kunagi minu jaoks probleem olnud ja nagu näha, siis ka selle seiga olin ma üsna unustanud. Hea, et nüüd näitena meelde tuli. 😀

***

Esimest kuuenda klassini nägid mu koolipäevade söömised välja üsna sedamoodi:

  • hommikul enne kooli magus tume sidrunitee, mida mamma solgutas tassist tassi, et ma seda juua saaksin, sest ma saa kuumi asju juua. Hiljem avastas ta jääkuubikute kiire toime, nii läks kiiremalt. Ja tee kõrvale oli mingi pisike võileib. Nad ju teadsid küll, et ega ma koolis tõenäoliselt ei söö.
  • nii igaks juhuks sokutas mamma mulle ikka mingi õuna või leivakuiviku-kuubikud kotti kaasa, mida vahetunnis nohistada. Neid oli hea sõpradega jagada 😀
  • koolisöögiga oli nagu oli. Enamasti piirdus see saia ja leivaga. Kraanist veel vett peale ja asi korras.
  • kuna mu kodu asus Rahumäel, aga kool ja laulukoor Mustamäel, siis vahepeal ma koju ei jõudnud ja mulle oli kodust kaasa pandud kopikad, mille eest sai trollide vahetamise ajal Szolnoki peatuse pisikesest puhvetist osta imepeeneks riivitud juustuga saiaviile. Need olid maruhea! Kodus ma juustusaia ei söönud. Sest seal olid viilud. Ka jämedamalt riivitud juust poleks läinud. Ainult imepeenena oli hea ja kodus seda ei tehtud. Ja juust läheb minu jaoks kokku vaid saiaga, et ma seda süüa suudaksin. Leivaga ei suuda ma juustu isegi ette kujutada. Siiani. 😀
  • * vahel, olenevalt päevast, juhtus, et enne koju sõitmist jätkasin ma teekonda veel kahe peatuse jagu ja käisin läbi leivakombinaadi “sooja-leiva-poest”, just nii me seda nimetasime, ja ostsin endale koduteele kaasa ühe pooliku pehme peenleiva, mille ma seest tühjaks sõin. Sai mind ei huvitanud. Küll aga täienes hiljem valik mu elu esimeste kartulikrõpsudega, mida müüdi Kaja peatuse lähedal põllumajandussaaduste poes. Need olid need pisikestest pakkides peenikeste pulgakeste kujulised krõpsud, teate, eks?
  • õhtusöök oli enamasti mingil kujul kartul. Hapukoore ja kurgi/marineeritud kurgi viiludega taldriku serval. Ja sedasi otsast peale.

Kondine, väsinud, nutune ja näljast nõrkemas koolilaps Eva aastal 1989? 😉 Tegelikult mitte. Mul oli lihtsalt kurb meel, et vanemad keset kuuma talongiaega tagasi Aafrikasse läksid ja minu isu kadus koos nendega. Koolipluusi all on mul paks soe alussärk. No et kui keegi arvas, et ma piisavalt kondine ei näi siin pildil 😛

Pubekana hakkasin ma korraga koguseliselt rohkem sööma. Hapukoor ja peenleib. Vahel pool leiba korraga. Peale peenleiva me majas muud leiba polnud. Vormileib olevat olnud lehmadele. Lapsena ma sellest päris täpselt aru ei saanud, sest meil Rahumäe pisikeses leivapoes, kus kaasajal on hoopis üks tore söögikoht, müüdi ju seda vormileiba küll, aga viimane lehm oli meie kandist kadunud ammu enne minu sündi. Milleks siis linnas lehmaleib? Ju keegi ikka siis sõi ka seda. Meil kodus aga mitte.

Kuidagi kasvasin ma “peaaegu mitte midagi” süües üles. Ise Aafrikas elades sain tuttavaks kireva puuviljavalikuga, mida sealne loodus ja kasvandused pakkusid. Neid igatsesin hiljem hetkeni, mil Eesti vabaks sai ja ka meie lettidele vaikselt neidsamu frukte imbuma hakkas. Mangod ja papaiad ja avokaadod on mu suured lemmikud siiani. Mul vist ongi nii, et kui miski ikka kord meeldima on hakanud, siis ta lemmikuks ka jääb.

Kui isa Soome ja Rootsi liinide peal sõitma hakkas, siis rikastus mu toidueelistuste valik laeva restoranis mõnegi huvitava asja võrra. Seal julgesin ma elus esimest korda ka krevette proovida, sest vahel sõid inimesed neid seal ju lausa mägedega. See pidi mingi huvitav asi olema, mida proovida. Ja mulle meeldis. Kohe väga.

Tartusse ülikooli minnes koosnes esimesel semestril me menüü saiapätsidest ja Kellukese limpsist ja vahel sekka mingist segasalatist, mida purgis müüdi. Pinginaabriga toakest jagades hullus ühiskorteris, polnud meil eriti ligipääsu köögile ja aega polnud ka ja väljas söömas sel ajal ei käidud. Või noh, polnud väga kusagil käia ju kah. Kesklinnas oli Toidutorn, aga seal oli räigelt räpane, prussakad jooksid ringi ja toidud polnud ka teab mis head. Alates teisest semestrist oli meil etem eluase ja võimalus ise süüa teha. Seal ajal koosnes meie rikkalik menüü riisist ja tatrast. Nädal riisi, nädal tatart, nädal riisi, nädal tatart. Ketšupi ja majoneesiga. Need on kaks asja, mida ma pärast seda aastat pole iial hiljem enam suutnud süüa. Riisi ja tatart söön aga siiani. Kartul kadus mu menüüst ülikooli minnes. Ju oli mul sellest siis küllastus tekkinud. Hiljem kadus mu huvi sooja toidu vastu täielikult. Mitte et mul selles suhtes kunagi üldse mingi vajadus oleks olnud, pigem harjumus, et nagu peaks. Sõin salateid. Nii valmissalateid kui ka ise kurgist tehtud salateid. Tartus oli seal ajal, eelmise aastatuhande lõpus, minu maitse järgi suurepäraseid salateid. Punase kapsa salatit, mida Anne poe juurest kulinaariast sai, igatsen ma siiani. Vana kaubamaja valikus oli ka mõni väga hea ja Pepleri ja Kuperjanovi tänavate kohtumiskohas oli mingi jubehea valikuga salatipood kah. Ohh, mul läheb kõht sedasi siin veel meenutades tühjaks! 😀

Prantsusmaal elades avastasin enda jaoks kõiksugu pehmed juustud, eriti haisvad ja maitsvad nende seas. Ja ka rohelised lehed, millest salateid sai teha, nendega sain ka tuttavaks. Selle hetkeni tundsin ma vaid Eestis laiemalt kasutusel olnud tavalist salatitaime ja selle kõrval polnud hiinakapsas kunagi minu rida olnud. Nii need rohelised lehttaimed kui ka juustud meeldivad mulle siiani.

Soomest võtsin edasisse ellu kaasa karjalapirukad. Soojalt ja sulava või või määrdejuustuga. Mämmi on üks asi, mis mulle väga meeldib ja lihavõtete paiku Soome meelitab. Tegelikult oli Soomes elamine toitumise mõttes äärmiselt huvitav kogemus minu jaoks. Kahe aasta jooksul ei söönud ma ühtki suutäit midagi liha- ega kalalaadset toodet. Mul lihtsalt polnud selleks raha. Ja polnud ka vajadust. Ja polnud ka vähimatki huvi või vajadust. Ma sõin iga päev paar viilu koorikleiba, selle vahele panin värske kapsa lehe. Margariini pole ma kunagi suutnud süüa, aga või jaoks mul raha polnud. Selle asemel läks leivale parematel päevadel tilk hapukoort, kehvematel maitsetamata jogrurt. Klaas keefiri kuulus päevemenüüsse ja teiseks toidukorraks sõin sedasama värsket kapsast suuretükilise salatina. Vahel sõin Eestist kaasa viidud tatart või riisi, mida mul oli kumbagi kilo paari kuu peale. Ja õhtusöögiks oli alati üks õun. Mul pole elus nii palju energiat olnud, kui tol ajal. Aga hetkest, kui oli võimalik endale rohkemat lubada, ei suutnud ma enam samas menüüs püsida. Kuigi enesetunde mõttes sooviksin, et ma suudaksin sedasi eladagi.

Šveitsis lisandusid mu menüüsse nende vedelad soojad juustud, milleta ma elu enam ette ei kujuta. Kuigi siin on need talvine toit, siis meie sööme neid aastaringselt ja silm ka ei pilgu 😀 Pilt pärineb küll Andrease kunagisest einest, sest mina  jätan saia vahele ja söön seda venivat juustu õuna- ja šampinjonitükkidega.

Ja kõrvitsat maitsesin ma elus esimest korda alles siin, Šveitsis. Kodus ei olnud meil kunagi kõrvitsat ja mulle tundus, et kõrvits tähendaski neid kollakaid kuubikuid äädikamarinaadi ja nelgiseemnetega purgis. Kuna kõrvits mulle rohkem nagu soolasema toidu mulje oli jätnud, seda söödi ju prae ja muu sooja toidu juurde ikka, siis häiris mind purgikõrvitsa magus maitse. Hiljem oli see lihtsalt dekoratiivne taimesaadus, mida sai hälloviini ajal lastega koos lõikuda, puhastada ja küünlaga õue viia. Mitte kordagi ei taibanud ma neil kordadel kõrvitsat maitsta. Siin aga mainis Andreas kord, et tegelikult on kõrvits täitsa hea. No ok… Seega alles siin avastasin, et toores kõrvits on imehea. Nii me siis vahel ostamegi Andreasega pisema kõrvitsa, puhastame ära ja pistame sirgelt pintslisse.

Liha

Nii, aga liha? Ema väidab, et päris pisikesena ma sõin liha. Mina ennast sellest ajast ei mäleta.  Võib-olla ma sõin, sest see oli taldrikul ja mul oli kõht tühi, siis sõingi? No et ei osanud veel valida ja alles avastasin ennast ja maitseid ja maailma? Hiljem oli viiner ja üht tüüpi suitsuvorst ja grillkana ainsad lihalaadsed tooted, mida ma tunnistasin. Ükski neist ei olnud minu lapsepõlves kuigi kättesaadav ehk siis sai neid harva poeleti alt kätte. Nali naljaks, aga ma mäletan Liivalaia tänava, mis iganes nime see sel ajal kandis, Kikase (?) poodi, kus kohapeal uute tuulte tulles kanasid grilliti. Kana mulle süüa ei meeldinud, kui, siis vaid laitmatult valget rinnaosa, aga see lõhn oli seal niiii hea.

Mis mulle aga meeldisid oli mõnekopikalised lihapirukad. Need rasvast läbiimbunud piklikud pruunid pirukad, mille sees olevat olnud kõige odavam liha ja see oli veneajal ikka midagi eriti jubedat vist? Ema judises alati õudusest, kui ma me Rahumäe leivapoes endale üht seesugust pirukat palusin. Tema arvates olid need ühed ilmatuma rõvedad asjad. Ta isegi hirmutas mind, et see sisu seal sees võib olla rotilihast ja ma ei tea mis kõik veel. Mõned korrad ma isegi uurisin ettevaatlikult selle piruka sisu, no et kas paistab mõni viiruline saba või midagi, aga rotte seal sees polnud ja mulle need pirukad meeldisid. Isegi külmalt, sest ega need seal poes siis õhtuks enam soojad polnud. Samasugused moosipirukad mulle ei meeldinud. Hiljem ma neist pirukatest loobusin või kadusid nad lihtsalt müügilt ja minu isu sai otsa. Aga mamma tehtud pärmitaignast lihapirukad meeldisid mulle ka. 🙂

Lihavärgist söön ma veel ka mamma ja ema tehtud sülti aastavahetuse paiku. Ettevaatlikult, aga söön, Ühtegi teist sülti ma ei puutu. Ja ühelgi muul ajal kui aastavahetusel ma sülti ei söö. Nääridest rääkides…

… meenus mulle praegu, et üks kord elus, koolieelikuna, on mind siiski ka kodus proovitud sööma saada midagi, mida ma süüa ei soovinud. 😉

Isa oli nääride paiku kodus käimas ja söögiks olid verivorstid. Ema ja mamma ja isa armastasid verivorste. Erinevalt emast ja mammast, kes mitte iial ei teinud draamat minu söömise või mittesöömise pärast, arvas isa, et no nii head asja pean mina küll vähemalt maitsma. Seal ma siis istusin, põrnitsesin seda vorsti. Ikka pikalt. Teised olid ammu lõpetanud. Isal viskas lõpuks üle, no et kui ma nii loll olen, et nii head asja isegi maitsta ei kavatse, siis polegi vaja. Möirgas ja neelas mu vorstijupi alla. Muide, meie majas süüakse verivorsti suhkruga. See oli ja on minu jaoks endiselt üsna võigas vaatepilt. Lõhnast ma ei räägigi. Aga 2015. aasta jõuluõhtul tegin ma enneolematu julgustüki ja maitsesin elus esimest korda verivorsti. Ühe pisitillukese kahvliotsa täie. Nagu näha, ma jäin ellu, aga elan südamerahus ilma verivorste söömata edasi. Kes soovib, saab minu omad ka endale 😀

Ma ei saa ütelda, et ma mingi põhimõtteline taimesööja oleks kunagi olnud. Taimed väga maitsevad ja kui ma saan valida, siis ei vali ma kunagi liha. On vist õige öelda, et ma õppisin elu jooksul liha sööma ja mõni läbiküpsend taine amps maitseb vahel tõesti isegi hea. Aga mulle ei meeldi see tunne, kui ma liha olen söönud. See on raske tunne ja tekitab väsimust. Ütleme siis nii, et üldiselt liha mulle lihtsalt ei meeldi. Kui väga vaja, siis hädaga saan ta söödud, aga ta ei isuta mind ja jääb kõigele lisaks ka vastikult kiududena hammaste vahel kinni. See on tüütu ja tülikas. Õnneks ei ole minu lihapõlglikkus kunagi olnud probleem (ja ka doonorina oli mu hemoglobiini tase alati väga heal tasemel) ja rõõmustajaid selle üle, et nad saavad minu lihajao ka endale, on alati jagunud.

Kala

Kalaga on teine lugu. Mulle meeldib väikses koguses vürtsikilu ja suitsulest ja suitsuahven ja mõni suitsune kala veel. Ja mõni neist on hea ka ahjust tulles. Kindlasti ei meeldi mulle marineeritud kala. Ja kalasupp on huuuuu… no korra elus olen ma mingil merelindude loendusel valiku puudumisel seda isegi söönud. Värskelt püütud kala löödi lõkke kohale potti, ma maitsesin ja jäin ellu 🙂 Eriti ei-ei kalaliigid on silmud, angerjas ja heeringas minu jaoks. Kasukaga või ilma, rosoljes või ilma. Aga kui ma pean ka maitsva kala puhul seda ise puhastama, siis ma jätan ta heal meelel pigem söömata. 😛 Krevetid, kui nad on värsked ja ilusad, siis need meeldivad mulle väga, aga seda ma juba ütlesin eelpool. Kaheksajalad ja teod ja iseäranis austrid võivad minu poolest südamerahus edasi elada. Mina neid ei puudu 😀

Suši mulle meeldib, aga see võib vabalt ka ilma kalata olla

Aga üks intensiivse tööperioodi kena lõunasöök võiks välja näha näiteks selline 😛

Kui Tan sündis, siis hakkasin ma korraga aurutatud juurikaid ja ahjus küpsetatud köögivilju sööma. Ma võisin neid süüa iga jumalama päev. Ma tahtsin neid süüa iga jumalama päev. Ma usun, et nende valmimise lõhn pole suurt erinev ühepajatoidu lõhnast, aga süüa ma seda siiski ei suuda. Iga tükk peab mu taldrikul olema oma nägu ja tegu ja värvi, siis on kõik väga hea. Ja talvel on ahjus küpsetatud külmutatud brüsseli kapsas sama hea kui mu lemmikud, Fazeri suurte pähklitega sinine šokolaad ja La Muu kohvijäätis! 😀

Aga mis peamine, ma eelistan süüa asju suht lihtsalt ja üsna vähetöödelduna. Mis tõi mu meelde nüüd kastmed! Ainsad soojad kastmed on vist tomatiga, mida ma söön. Rasva ja jahu ja koore ja juustu ma ei tea millega tehtud kastmeid ma ei söö. Näiteks koorekastmega makaronid jätan ma kindlasti vahele. Ja seda valget vorstikastet mäletate, mida koolisööklast ikka sai?

Minu jaoks mingi probleem asju kuivalt süüa ja kui neile päikeses kuivatatud tomateid ja küüslauku ja oliive juurde panna, siis lähevad nad ludinal. Kõrvitsa sõpradest meeldib mulle kaasajal ka suvikõrvits. Küll toorelt, grillitult, küll ahjus. Ja võib vabalt juhtuda, et ma pistan ahju plaaditäie pooleks lõigatud mugulsibulaid ja söön need korraga ära. Või pool plaaditäit puhastatud küüslauguküüsi. Ja maisitõlvikud on grillitult või ahjus imehead.

Mulle meeldis ja meeldib lõunase toidu söömisel igav rutiin. See annab turvatunde ja ei võta liiga palju energiat. Kunagi kontoris maastikuarhitektina töötades, sõin ma igal tööpäeval kahe aasta vältel samal kellaajal lõunaks alati täpselt sama portsu tatraputru sinepiga. Ma pean tunnistama, et ma loodan, et see saab tulevikus taas võimalikuks, sest tatar mulle meeldib kohe väga. Õhtusöögi võin ma vabalt vahele jätta või süüa midagi täiesti spontaanselt. Reeglid puuduvad.

Poodi minnes tean ma harva, mida ma süüa kavatsen. See tunne peab mulle seal lettide ja riiulite vahel ise peale tulema. Nii on kõige mõnusam. Teadmine, et homme sööme makarone ja ülehomme juustusaiu jne on minu jaoks äärmiselt kurnav ja paneb momentaalselt protestima ja plaane murdma. Ma ei oska ega taha oma söömisi planeerida, kui ma pole olukorras, kus igal õhtul ongi üks ja sama riis või tatar mu laual. Ja ka see on ok, aga mingi kireva menüü koostamine on päris kindalt ei-ei. Kust mina hommikul või veel varem ette tean, mida mu keha mu käest õhtuks palub. Nii lihtne see ongi 😀

Aga üks  kurk või mõnus salat läheb alati loosi. Ma võiks isegi ütelda, et seesugune salat on mu lemmiktoit?

Kuidagi õnnestus mul saada kaks isemoodi last. Üks selline, kes valib, aga samas sööb igasugu imelikke asju. Teine selline, kes valib ja ei söö justkui mitte midagi. Ja kolmandaks leidis oma koha mu elus ka Andrease, keda kodus sunniti kõike vähemalt maitsma ja kellel on lapsepõlve sundimiste tõttu mitu asja, mida ta süüa ei suuda ega taha. Lisaks on tal terve rida asju, millepeale ta organism reageerib – keel läheb paksuks, kurk hakkab kipitama ja/või kisub kitsaks, silmad ja nina hakkavad vett jooksma jms.  Siis tuleb tal söömine kohe peatada, kiirest allergiarohi sisse võtta ja oodata, kas läheb paremaks. See oleneb nii erinevatest asjadest tal. Lapsena oli olukord veel hullem, ta käis pidevalt süstimas seepärast. Aga ikka sunniti sööma. Enamasti on asi puu- ja köögiviljades. Ja vabalt võib juhtuda et poole lusika pealt peatab ta ka näiteks tordisöömise, sest selles on midagi, mida ta sel korral süüa ei saa. Mul on siis natuke muidugi ka hea meel, et saan tema pooliku tüki ka endale 😛 Aga ma olen ka kohanud neid, kes tema katkestatud söömise peale solvuvad ja see on… kurb.

Ja teate! Kõigist asjadest kõige enam ei salli Andreas minu lemmikut, värsket kurki! Ma ikka itsitan, et me seepärast nii hästi sobimegi, et me oleme tasakaalus. Palju jubedam, kui talle ka kurk meeldiks ja ma peaksin seda temaga jagama. Nüüd saan ma tema kurgiportsu taldrikuservalt alati endal. Šveitsis küll mitte eriti, sest neil siin kurki eriti üldse ei sööda ja avamaakurke pole isegi kusagil saadaval, aga Eestis küll, kus kurk on praetaldriku servas suht kohustuslik osa 😀 Kurgitasakaal kehtib ka Tannu ja Vancu vahel. Tan ei söö värsket kurki. See vist on ainus värske asi, mida see inimene ei söö. Vanc seevastu sööb kurki väga hea meelega. Vahel ta kurki ainult sööbki. Samas värsket hapu- ja soolakurki söövad me majas jällegi kõik. Isegi Andreas. 🙂

Tan ja tema söömised

Vancu lugu te eile juba kuulsite ja Tannust ei ole mul söömise kontekstis suurt midagi rääkida, sest ta sööb märkimisväärselt julgemalt, kui mina ise iial seda teinud olen. Aga tasakaalu huvides räägin teile tema loo ka 🙂

Tan sai mu kõhus elades ja ka hiljem minu küljes rippudes ja kõhtu piimaga täites osa minu söödud vürtsisest ja vägavürtistest riisiroogadest ja hautatud köögiviljadest. See selgitab ka ehk ka seda, miks ta alati on taga otsinud maitseteravusi ja armastanud taimi. Juba päris pisikesest peale. Ta on alati olnud avatud uute asjade katsetamisele ja talle meeldivad paljud sellised asjad, mille avastamise ja meeldimahakkamisega läks minul aega pool elu ja rohkem. Igasugu imelikud juustud ja puuviljad ja india ja thaipärased toidud kõigi idude ja võrsete ja lisadega. No asjad, mida keskmine eesti laps reeglina ikka ei söö küll ja võib-olla pole kunagi lähedalt isegi vaadanud. Ma pole iial olnud nii julge proovija kui tema.

Kuigi tema mälus on tempel lasteaiast, kus teda sunniti valimatult kolme ampsu kaupa sööma ka tema jaoks mittesobivaid asju (nt mingeid hapukoorega segasalateid, mida ta siiani ei puudu), sunniti taldrikuid tühjaks sööma ja jäeti ilma lemmikmagustoidust, sest ta ei suutnud süüa… See torkab talle vahel ikka meelde, kui äärmine ülekohus ja kui jube oli lasteaias käimine ühe õpetaja päevadel. Muu söömise osas on ta igati avatud ja mängulusti täis. Ta eksperimenteerib maitsetega vahel ise, teeb asju veel teravamaks ja naudib söömist. Asi, mida mina õppisin tegama alles koos tema sündimisega vist. 🙂

Ja marjad! Ja puuviljad! Suvel võiks see laps vabalt elada vaid marjapõldude ja puude-põõsaste vahel. Ta oli see laps, kes mingil aastal, kui meie toimetulek oli keeruline, palus sünnipäevakingiks vaid üht kinki – maasikaid. Aprilli alguses oli see sel ajal juba täiesti võimalik. Nii sai ta kingituseks mitu kilo maasikaid ja oli selle üle ilmatuma õnnelik. Kuigi ta on õnnelik ka külmutatud marjade üle. Konservid ja kompotid ja moosid talle ei meeldi. Aastaid oli külmkast ema keldris Tannu suviseid marjatopse täis ja kui tal oleks lastud süüa soovi järgi, oleks see augutiks unustatud teema olnud. Peamine, et tema elus on teravus ja MARJAD ja maitsvad puuviljad, siis on ta kõht täis ja hea olla! Näide eelmisel aastal ühe piduliku päeva hommikust. Seltskond on teel garaaži, et kooli sõita – üks hoiab käes oma mangokaussi ja teine hoiab tugevalt peos vaniljejäätise tuutut. Tasakaal milline! 😀

Šveitsis lisandusid Tannu lemmikute nimekirja ka soojad vedelad juustud, milleta ta väidetavalt elada ei saa. Tema armastab neid veel rohkem kui mina. Või vähemalt tunneb ta huvi sagedasema söömise suhtes, sest pole harvad need päevad, kus ta koolist tuleb ja endale ise fondüüd potis teeb. Ja kõiksugu kohalikud niisama-juustud meeldivad talle ka. Me ikka muigame Andreasega, et see laps on šveitslane rohkem kui enamus šveitslasi 🙂

Tan sööb vabalt ka kõiksugu juurikaid värskelt ja aurutatult ja grillitult. Ma ei tea palju lapsi, kes sedasi juurikaid sööksid ja ka oma valikuid nende kasuks seaksid. Iseäranis imeloomana imetleb teda Andreas, sest siin lapsed värskeid juurikaid lihtsalt ei söövat. Selline meie sünnipäevade-pidude dipitav juurikavalik on tema meelest siiani ulme. Ma jälle ei kujuta vastupidist ette. No kujutan, aga krõpsukauss kest lauda on ju äärmiselt poolik ja kallutatud lahendus?

Kartul on ainus juurikas vist üldse, mida Tan ei söö. Ainsad kartulilaadsed, mida ta sööb on hirmteravad krõpsud ja vahel harva ka friikad. Kõik muud viisid kartulist põlgab ta kurvalt ära. Kurvalt, sest süüa talle meeldib ja kartul teeb ta kurvaks, sest seda ei suuda ta kuidagi süüa. 😛

Tan oli see laps, kellele ma titena vaaritasin iga püree oma käega. Purgipüreesid ta vaid puristas suust välja ja neid võisin ma ise süüa. Muidugi mõista ma neid ei söönud 😀 Ainus, mis tal põsest alla läks purgi omadest oli läila kõrvitsapüree ja seda ei näinud jälle mina mingit vajadust talle pakkuda. Kuidagi läks nii, et tema üheks lemmikmänguks kujunes “toidumäng”. Joonistasin papile ringid nagu keskmises täringu ja nuppudega mängitavas lauamängus kunagi. Lisaks üles- ja allaliikumistega olid seal vahepeal ka ülesanded, stiilis, söö ära üks porgandikang, paku teisele mängijale viil kurki, kolm oravapählit, juustutükk, maasikas jne. No mis iganes parasjagu kodus oli ja mille hooaeg kaubanduses valitses. Iga kord oli mäng veidi isemoodi ja see oli hirmus lõbus. Sest kaugeltki mitte kõik asjad neist ei olnud ka minu lemmikud, aga nii me õppisime erinevaid asju katsetama. Ja noh, kui ikka üldse ei tahtnud midagi ära süüa, siis jäi sinu käimiskord vahele. Tannuga toimis see mäng mul imeliselt. Ja finišisse jõudes ootas alati midagi eriti head, kausike mangot vms. Seda siis jagasime omavale sõbralikult 🙂

Teine tore asi söömisega oli “jänksipiknik”. Lõikusin karbikestesse või kaussidesse porgandi, kaalika, kurgi, nuikapsa, redise kange ja tükke ja tegin dipika ja siis me läksime Tannuga piknikule. Toanurka teki alla taskulambiga või talvel rõdule või maja taha metsa või istusime niisama puntras ja mugisime nagu jänkud. Jänesevärk toimis temaga suurepäraselt. Hiljem, palju suuremana, käis ta vahel ise küsimas, et kas ma teeks talle seda “jänksipikniku” kraami, et ta läheb õue sööma. Vahel on mul tunne, et Vanc nagu polegi meiega koos elanud 😀

Aga salateid Tan ei söö. Vist mitte mingisuguseid. Aga asjad eraldi, palun väga. Ja koolis siin meeldivad talle vist kõik toidud. Ja kui küsida, mis on tema lemmiktoit, siis need on minu tehtud toidud. Ema! Kuuled! Ma tean, et sa ei usu, aga küsi Tannu enda käest 😀  Tema absoluutne lemmik on minu tehtud karrikaste kana ja kikerhernestega. Kas siis riisi või kuskussiga. Ja kui ma talle veel avokaadodipikat viitsin teha, siis keerab ta end üldse rõõmust rulli 😀

Oota, aga magusatest asjadest ma ei rääkinudki veel midagi?

Magus jutt

Maiustustega oli mu lapsepõlves nii, et tööpäevadel mulle kommi ei antud. Samas võisid meil olla kommid kausiga laual ka nädala sees ja mul puudus nende vastu huvi. Neid käisid söömas ema sõbrannade tütred, kellel kodus meie reeglit polnud. Igal laupäeva hommikul pisteti mulle pisike assortiikarp pihku. Ma võisin selle tervenisti üksi ära süüa. Aga kõik ei mahtunud kunagi. Mida ma sellest kogemusest ellu kaasa sain oli tõeline tülgastus Kalevi assortiikommide vastu. See kestab mul tänase päevani 😀 Minu lemmik oli lapsena lagritsakomm, mida isa merelt tulles ikka tõi. Ja soolased maapähklid, mis tulid isaga koos plekkpurgis (ei, isa ei olnud purgis, pähkid olid 😀 ) ja mida sai nii harva, et ka need minu maailmas ka magustoiduks klassifitseerusid, Hiljem, Aafrikas, sain ma neid nii palju, et suurem tung hajus.

Tan sai elus esimest korda šokolaadi kaheaastasel. Sõbranna Mumm oli mulle Fazer sinise šokolaadiga külla tulnud ja Tan nihverdas laualt endale ka ühe tüki põske seda head asja, mide me Mummiga rõõmsalt sõime koerasügamise vahele. Poiss pani tüki suhu ja tardus ja SEE naer, mis sealt selle peale tuli ei unune minul ega Mummil vist iial. See tuli nii sügavalt südamest ja oli nii õnnelik, et seda saigi ainult esimene kohtumine šokolaadiga esile kutsuda. 😀

Lapsena meeldisid maiustusest mulle veel suures pappkarbis müüdavad maisikepikesed. Ja kõige enam meeldisid mulle selle karbi põhjas olevad kokkusulunud magushapud tuhksuhkru tükid. Kõrsikud olid toredad.

Suuremana pidi neid sööma nii, et kõige pealt püüad terve kõrsikupikkuse risti pooleks näksida nii, et kõrsik ei murdu ja siis sööd ära ülejäänud pika näritud pooliku. Põltsamaa tuubimarmelaad oli hea aga seda sai harva.

Jäätis! Jäätis oli hea, sulas ruttu ja otsa sai veel kiiremini. Jäätist sai suvel Rahumäe poe juures olevast putkast. See oli igapäevane kohustuslik ring ja lahutamatu osa suvest. Ja sealt sai vahel kalja ka! Vahvlijäätist seal ei olnud, aga seda sai vahel Niguliste kiriku juurest roheliseks võõbatud putkast näiteks. Noh, enne kui saabus Pingviini-ajastu. Siis oli mu suur lemmik lilla mustikajäätis, millel mustikaga mingit pistmist ei olnud, aga see maitses nii hea.

Ja Tõnismäel olid joogiautomaadid, sealt sai siirupivett. Ja igal nädalavahetusel käis mammal külas tema sõbranna, tädi Helga, ja vist mitte iial ei tulnud ta ilma koogikesteta. Šokolaadiekleer ja rummipall olid ja on mu lemmikud. Ja tuhksuhkrused õhulised kohupiimataskud! Kindlasti suudaksin ma magusaid asju veel leida, mida heal meelel sõin. Peab mõtlema. Ainus jama on see, et ega magusaid asju minu lapsepõlves siis söögiks ei peetud. Ainult isurikkujateks, eksole 🙂

Kooke ja pirukaid armastab Tan ka omal väiksel moel. Ja seda pilti vaadates meenus mulle kaks olulist asja veel, mis mulle maitsevad – puhtad seene- ja riisipirukad. Viimaseid neist ei suuda mu ema üldse taluda, aga mulle nad maitsevad nii väga. Pole isegi vahet, kas neid hoiab koos pärmi- või lehttaigen, on nad piruka või struudlikujulised. Nad meeldivad mulle.

Aa, muide pannkoogid, mis enamasti lastele ikka meeldivad, seostuvad minule vaid hapuks läinud piima, rasvas ujunud  liiga pruunide  ja üleküpsenud imeõhukeste kookidega, mille ebaühtlane serv nad veel iseäranis eemaletõukavaks muutis minu jaoks. Ma vaatasin alati multikate ja filmide imelisi ühtlase servaga pakse heledaid pannkooke, pisemaid ja ülepannikooke, ja unistasin, et küll need tunduvad head ja ilusad ja vaat neid ma sooviksin maitsta. Aga mamma selliseid ei teinud. Suurt pannkoogisõpra pole minust siiani saanud, aga mul on olnud võimalus maitsta häid pannkooke ja sellest mulle piisab. Mamma pannkoogid on ikka tumepruunitäpilised ja läigivad rasvast. Mingil imelikult viisil need mu poistele maitsevad natuke 😀

Šokolaad meeldib meile kõigile. Tavaline lihtne piimakas. Kuigi seda siin ka pannitäite kaupa müüakse 😀

Niisama mõnus näksimine, kui kõht juba üsna täis on, näeb meie majas välja umbes selline:

Vanc käiks valikust kaarega mööda. Andreas sööks kõike või kõige vähem oliive, mina nokiksin juustu ja oliive ja Tan jätaks vahele vaid saiaviilud.

 

***

Tulime just lõunalt. Rääkisin Andreasele, millest ma siin pikalt kirjutanud olen.

“Sa ju sööd päris paljusid asju. Juba.”

“Eksole, JUBA! Aga tead, ma võin süüa erinevaid huvitavaid asju, aga Eestis mõistes ei söö ma ikka ja endiselt normaalseid asju. Kõiksugu lihakastmed ja hautised on minu jaoks ei-ei ja sa võid minu portsu alati endale saada. Kui ma sinu kurgiviilud saan.”

“Sobib!!” 🙂

 

 

PS leidsin nüüd pildi enda 2012. aasta sünnipäeva peolauast. Rabarber, lillkapsas, porgand, patsijuust, Ossi krõpsud, jogurtijoogid, klaasid morsi jaoks, minivinkud, dipikaste, marineeritud kurgid, rohelised oliivid, brie ja sinihallitusjuust, värske kurk. Pisikese purgiga kummikommid ja kellegi külakostiks toodud soolaste küspsiste karbike. Seda sain ma siis eee… 35 ja pidu kestis hommikuni 😀

Lapsed, kes ei söö midagi, kasvavad ka suureks. Vancu lugu.

“Vancu, mida sina tänu õhtusöögiks sooviksid süüa?”

“Maaa ei teaaaa!” ohkab peagi 10aastane mees nõutult.

“Aga midagi ikka soovid?”

“Suppi! Kas sa suppi saad teha?”

“Ok, saan küll.”

“Eii, tegelikult… kas meil kurki on?”

“On küll.”

“Ma tahan täna hoopis kurki.”

 

Täna räägin ma söömisest. Või siis pigem ikka… mittesöömisest (ja Vancu palus kindlasti mainida, et ühelgi neist fotodest siin postituses ei ole ta paljas ja ühtlasi plaanib ta edaspidi pildi peal ka särke kanda. No tore on. Jään põnevusega ootama.) 🙂

 

Kuidas teil on lood söömisega? Aga teie lähedastel-lastel? Kõik söövad kõike? Või on mõni selline ka, kes nagu midagi eriti ei söö. Ei valikult. Ei koguselt. Rääkimata kõigist neist värvilistest olulistest asjades, mida igapäevaselt peaks manustama. Ja kui nad ka söövad, siis pigem neid asju, mis igal eeskujulikul inimesel ja tervislikkuse poole püüdlejal vaid õudusjudinaid tekitavad – kommidele ja muule magusale lisaks on nende vesi limonaadipudelis, kartul krõpsupakis ja mais plaksatanud popkorniks? Võib-olla päris mitte nii ekstreemselt, aga siiski mitte päris nii nagu arvatakse olevat kasulik ja vajalik. Neid, kes ei söö suurt midagi, jagub, aga ometi nad kasvavad ja arenevad. Tuleb tuttav ette? Eks meil kõigil on asju, mida me ei söö. Mõnel on neid lihtsalt märksa rohkem.

Mina ise olin see laps, kes ei söönud midagi. Ma sõin vähe ja kesiselt. Või noh, omast arust sõin ma ju täiesti normaalselt, sest vanemad ei tekitanud minus kunagi tunnet, et ma kuidagi imelik olen ja maailma surve selle vastu ei saanud.

Meie Vancu on samasugune laps, kes suurt midagi ei söö.  Ta ületab ka minu lapsepõlve mittesöömiseid. Või noh, tema menüü on sama kesine, kui see omal ajal minul oli. Lihtsalt kaasajal on olemas erinevaid õuduseid, mida minu lapsepõlves (vähemalt meil kodus) polnud ja seepärast puudus mul ka võimalus valida ja otsustada selliste asjade kasuks. Äkki ma oleksin ka kuivi kiirnuudleid ja pakisuppe armastanud siis? Kuigi vaevalt. Ja minu olematu söödavate asjade nimekiri erines tema omast ka selle poolest, et ta ei söö sisuliselt ühtegi värsket asja peale kurgi ja õuna. Mul on vahel päriselt tunne, et ta vajabki kasvamiseks vaid õhku, vett (sh kurki) ja armastust. 😉

Kõik algas sedasi

Elu esimesed kaks kuud polnud tal toidu maitsest aimugi. Piim vuhises läbi sondi sirgelt ninast tema pisikesse kõhtu.

Vanc hakkas rinnapiimale lisaks muud toitu maistma umbes seitsmekuuselt nagu soovitused ette nägid ja tema huvi arenes. Tasa ja targu. Suurema ahnitsemiseta, aga ka suurema tõrkumiseta. Ta polnud nii valiv, kui Tan pisikesena. See tähendab, et ma sain talle enda tehtud püreede kõrval ka mõnikord purgikaid sisse söödetud. Kasvas ta igati kenasti ja püsis alati kenasti oma kasvukoridori alumises normireas. Oli lihtsalt pisike.

Isu pole tal kunagi suur olnud ja pealtnäha on ta oma söömiselt paljus mind ennast lapsena meenutanud – väikesed kogused, kitsas valik, nälg ei näpista, ise ei kurda ja uusi asju katsetama on igati tõrges. Kraanivesi läheb alati. Toidu lõhn ja värv ja väljanägemine määravad ette ära, kas seda asja üldse kätte või kahvli otsa võetakse. Selleks, et asi mingi võõra asja maitsmiseni jõuaks, selleks kulub energiat kordades rohkem, kui üks suutäis iial tagasi suudaks anda 😉

Millest elab meie Vancu? Kust saab ta kõik eluks ja kasvamiseks ja normaalseks arenguks vajalikud ained? Ma ei tea. Genereerib ise? Õhust? Armastusest? Võimalik, sest muudmoodi on seda raske seletada 😛

Ta sai 3 aastat ja 10 kuud rinda (arvutasin just sõrmede peal selle numbri kontrolli mõttes üle) ehk et ta oli minu pisike usin piimaimeja 😀

Selleks ajaks, kui ta piimaga lõpparve tegi, sõi ta enamvähem lihtsustatud kujul kõike, mida me kodus söögiks tegime. Lihtsal ühe teema kaupa. Maitseid segada ei võinud. Ta sõi puhtalt riisi, tatart, makarone. No selles mõttes puhtalt, et miski taimede-, liha- või kastmelaadne asi riisi-tatra-makaroni kõrval oli välistatud. Ka värske kurgi tükid, mida ta muidu söödavaks pidas, seal kõrval olid ei-ei. Ainuüksi nende teiste söödavate palade olemasolu samal taldrikul võis kogu toidukorra korstnasse kirjutada. Ja ma arvestasin sellega ja tundsin headmeelt, kui ta midagigi sõi.

Ja siis läks Vanc lasteaeda, kus ootas teda paha lapse tool ja kolmeampsu reegel ja üks kasvataja ja temaga tiimis ka abiline, kes tegid midagi nii, et see laps rohkem enam ei söönud. Kuna ta sel ajal ennast veel hästi väljendada ei osanud, siis jäi õhku liiga palju hämarat. Ka see, et seesama kasvataja ta “juustele haiget” teeb iga päev, selgus alles hiljem. Abilisel õnnestus teda oma pikkade küüntega mitmel korral kurgu alt ja põskedelt kriimustada, mida ta küll vabandas millega tahes, aga ma olen enam kui kindel, et seal oli tegemist selgelt vägivallaga lapse suhtes ja muuhulgas ka söömasundimisega. Mul on viimased 30 aastat pikad küüned olnud ja ometi ei ole ma oma lapsi iial küünistanud…

Kui ma Vancu järgmisel aastal teise lasteaeda üle viisin, siis seal ta lihtsalt enam ei söönud. Ainus, mida ta pidi tegema, oli söögi ajal laua taga istuma ja vaatama, kuidas teised söövad. Ka seda ei pidanud mina õigeks, aga nendega seal kakelda ma lihtsalt ei jaksanud tol ajal. Õnneks käis ta lasteaias just täpselt nii palju, kui minu töö ja kooli pärast oli hädavajalik ja ei hetkegi rohkem.

Praegu sellele kõigele tagasi vaadates on mul tunne, et lasteaiast pääsenuna alustasime me tema söömistega nagu nullist. Ta lihtsalt ei tundnud ega tegelikult ei tunne ka siiani ise huvi söögi vastu. Tema menüü on äärmiselt piiratud ja plass. Värviskaalas jääb see helehalli ja beeži vahele, kui värske kurgi heleroheline välja arvata. Toit, mida ta sööb on selline kahvatu ja mittemidagiütlev. Enamasti kuiv. Värvid on tema jaoks hirmsad ja hirmutavad. Paljud maitsed on. Teravused on. Ta ei naudi söömist. Ta sööb, sest vahel harva on tal seda vist siiski vaja teha. Ainult soolane ja magus on head. Kõik need tuhat ja üks viisi, kuidas ma olen püüdnud talle asju näidata ja selgitada ja koos teha, et keha vajab ka värvilisi asju, on alati sirgelt mutta jooksnud. Ta keeldub neid värvilisi isegi maitsmast. Väidab, et tema keha ei vaja, tema on tulnukas. No mine tea, äkki siis ongi, sest viga tal midagi ju pole ja jõuga ei saa…

Ütlen täiesti ausalt, et minu jaoks on päev kirjas, kui see laps MIDAGI päeva jooksul sööb ja tunnen rõõmu iga pisema rikastava edusammu üle. Olgu see samm maailma jaoks siis nii veider kui tahes. See on ikkagi samm edasi.

Kiirnuudlid

Oli aeg, kus ta justnagu mitte midagi ei söönud. Mingi nipiga oli ta nõus mu ema juures maitsma kiirnuudleid. Teate küll neid kuivi krõbisevaid pakke? Ta sõi Selveri kanamaitselisi kiirnuudleid. Kui Selveri omad müügilt kadusid, siis asendus see mingi analoogse kanamaitselise nuudlisordiga. Sõi ta neid ilma pakis oleva õli ja roheliste lisanditega, aga soolaga. Sellel hetkel, kui ta avastas, et neid saab ka kuivalt süüa, ta neid soojas vee sees leotatuna enam ei soovinud. Ainult vahel harva. Samal ajal levis netis ka video, kuidas need nuudlid ei kõdune ega mädane ja on kõike muud kui kehasõbralikud. Sellest ajast peale pole Tan neid söönud. Vanc aga kehitab vaid õlgu ja tal on sellest asjast suva. Siin on kiirnuudlite valik väike ja enamus on kuidagi karri või muude ainetega segatud. Neid ta ei söö. Kui ma ise Eestis olen käinud või mu ema on küsinud, mida meile saata, siis Vancu enamasti soovib oma kananuudleid. Statistika ütleb, et viimase aasta jooksul on ta söönud neli pakki kiirnuudleid. Rohkem polegi vaja. 😉

Supp

Kui ta pisem oli, siis käisin temaga nii palju, kui vähegi võimalik, ka väljas söömas, et seda ahtakest menüüd laiendada. Järve keskuse Ampsu söögikohast möödudes vedas ta kord lõhna peale ninaga ja teatas, et see lõhn on nii hea. See oli supi lõhn. Astusin ligi. Temaga peabki olema kiirreageerija ja lugema igat märki. Pakkumisel oli kanaga selge supp. Tellisin talle seepeale supi. Ta maitses ja sõi kogu kausi tühjaks. Kuna ma ise suppe suu sisse ei võta ja Tan ka suppe ei salli, siis edaspidi hakkasin Vancule vahel ise puljongikuubikuga suppe tegema ja vahel Ampsust tooma valmis suppe. Vahel käis ta mu ema ja mamma juures “lihapallisuppi” söömas. Vahel sõi ta isuga, vahel küsisi isegi juurde, vahel mitte. Tema päevad ei olnud ega ole kunagi vennad. Siis avastas ema, et Selveris müüakse lihata seljanaka põhja, et äkki läheks see ka loosi. Mõte oli selles, et ta sõi ka teatud tüüpi viinereid ja ilma lihata seljanka sisse sain ma talle neid ise lisada. See oli supp, mille lõhn mulle üldse ei meeldi, aga Vanc sõi ja selle nimel olin ma valmis taluma mida iganes. Ühel hetkel aga sai ta isu otsa ja rohkem seljanka loosi ei läinud.

Siia kolides oli väljas süües alati ta esimene küsimus, kas suppi ka on. Enamasti ei olnud. Kui, siis pigem püreestatud suppe, mida ka tema ei söö. Paaris kohas siiski pakutakse ka suppi ja need on vaieldamatult tema lemmikkohad, kuhu ikka ja jälle minna.

Supp on erandlik toit ka kodus, sest kui tema käest küsida, mida sa soovid, siis on vastus on enamasti, et ta soovib suppi. Supp tähendab kodus tema jaoks vaid üht sorti pakisuppi – makaronitähekestega pakisuppi. Seda hakkas ta sööma siin, klassivenna sünnipäeval. Jälle oli esimene emotsioon see, et appi, kui hästi see asi seal tulel lõhnab. Toda suppi tehti lõkke kohal keetes pimedas aias keset talve. Nagu vanadel skaudipäevadel öösel metsas, muheles Andreas ja luristas ühes käpikus sangaga suur kruus ja teises suur lusikas, et kuuma suppi endale suhu tõsta. Vanc tahtis ka proovida ja sellest ajast peale ta sööb tähesuppi. Minu asi on sellest porganditükid välja korjata. Aja jooksul on nii palju paremaks muutunud, et ma enam peensusteni neid sealt välja ei pea nokkima. Te nüüd küsite, et miks ma teda sedasi teenindan? Väga lihtne!

Kui mul on valida, kas ta sööb midagi või ei söö mitte midagi, siis ma valin enamasti esimese. Kui ma varasemalt talle kausi, nii nagu see supp sealt pakist tuleb, nina alla oleksin pistnud kõigi porganditega, siis ta oleks lusikaga seda keerutanud, hinganud kausi kohal enda jaoks maitsvat lõhna sügavale kopsu ja teatanud, et tead, ma tegelikult ikkagi ei taha süüa. Kui ma siis pakkusin, et no, ok, ma korjan need porgandid sealt välja, siis ta oleks ohates ütelnud, et ei, ei ole vaja, mul ei ole kõht tühi ja oleks nelja tuule poole kadunud. Kuigi ma tean, et tegelikult ikka on küll see kõht tühi. Aga selleks, et ta need porgandikillud ise sealt välja kalastaks või kõrvale lükkaks, selleks kulub nii palju aega, energiat ja emotsioone, et selle järel ei söö ta seda suppi enam üldse. Toit peab olema lihtne. Nii lihtne see ongi. Ja aja jooksul on asi nii palju paranenud, et ma suuremad porganditükid, mis pinnal ujuvad, lükkan välja ja ongi kogu moos. Pisematega saab ta hakkama. Vahel on tal vaja kaht portsu. Ma olen üsna kindel, et ühel heal päeval saab ta selle kõigega ise hakkama 😀

Kurk ja õun

Värsketest asjadest sööb Vancu kurki ja õuna.

Kurki ei söö ta mitte viilude või tükkidena vaid pikuti pooleks lõigatud kangidena. Ma julgen ütelda, et kurk talle meeldib.

Peenema kurgi puhul sobivad ka pikuti lõigatud poolikud. Kurki sööb ta soolaga. Arvestades tema soolatarbimist, kasutame me kodus vaid roosat Himaalaja soola. Kurk ei tohi olla pehme ega hapuka maitsega ega liiga suurte seemntega. Uuendusena avastas ta sel suvel enda jaoks Nõmme turu värsked soolakurgid.

Teine söödav taimesaadus on õun. Laitmatult plekitu. Laitmatult puhastatud nii, et seal mitte midagi muud kui puhas viljaliha vastu ei vaata. No, et ei koort, ega seemneid ega seemnepesasid. Ikka selline, mille tükid liiga kiirelt aeglase söömise juures ei jõua veel pruunikaks tõmbuda, sest siis on see juba kahtlane kraam. Ja noh, maitsma peab see õun ka hästi.

Paar korda aastas on ta suure arbuusihooaja jooksul ka peensusteni puhastatud suupäraseid ampse arbuusi manustanud. Aga see on pigem väga suur erand.

Päris pisikesena sai ta banaaniga kenasti hakkama.

Viimati suutsin ma ta banaani sööma saada eelmise aasta augustis Tallinna lennuväljal varahommikul enne lendu jutuga, et lennata pole tühja kõhuga hea ja samas kell 5 hommikul pole ok ka krõpsu süüa. Ainus valik moodustus tema jaoks lennujaama R-kioskis pirni ja banaani vahel. Neist leppis ta banaaniga, pirni pole ta kunagi maitsnud. Tujutult mugis ta pisikese banaani endale sisse. Kodus võivad äädikakärbsed banaane süüa, temast jäävad need puutumata ka siis, kui kõht tegelikult tühi peaks olema. Pealegi teadis ta mulle rääkida, et banaan olevat ahvide toit ja tema pole ju ahv. Eksole. Kust iganes ta oma arvamuse võtnud on.

Aastate jooksul ei ole pakkumine ega eeskuju ega mängimine pannud teda kodus proovima ühtegi teist värsket vilja. Aurutatud köögiviljad lõhnavad ta meelest “hhhrõvedalt” , no nii ta ise ütleb ja töödeldult läheb loosi ainult kartul.

Kartul

Kuna meie Tannuga kartulit kodus ühelgi kujul ei söönud, (pidupäevade krõpse, ma ausalt, kartuliks ei pea), siis eraldi seda Vancu jaoks valmistades ei tundnud ta keedukartuli vastu vähimatki huvi. Kiirsööklaid vältisin juba Tannu ajal teadlikult ja Vancuga jätkasin sama liini nii kaua, kui elu ise oma töö tegi ja ta kõrvaliste inimeste abiga avastas ta enda jaoks friikad. Neid nokkis ta võimalusel ikka paari pulga jagu. Nimetaski neid “tead küll, need pulgad, mida ma söön”. Kui friikad ja kartulikrõps peaks kartuliks kvalifitseeruma, siis sõi ta kartulit muidugi ka juba varem kui vaid viimase aasta jooksul. Sealjuures ei söö ta kaugeltki mitte igat krõpsu ja friikat.

Kartul on üks väheseid asju, mida Tan suu sisse ei võta. Väga äärmisel juhul nokib friikaid, aga muul kujul kindlasti mitte. Kuna ma põhimõtteliselt friikaid kodus kunagi ei ole teinud, siis ei ole Tannul ka väga harjumust tekkinud neid süüa. Vancul on aga friikatega tekkinud oma teema. See on tema turvaline valik. Alguses ma ei jõudnud siin ära imestada, et igas viimases kui söögikohas, olgu see siis aasia või itaalia või türgi köök, igas viimases kui kohas on alati valikus olemas friikad. Võib-olla on Eestis ka, ma pole kunagi selle peale tulnud, aga siin ma alguses ikka imestasin pidevalt, et päriselt ka on neil oma põhimenüüle lisaks kasvõi leti all olemas ka friikad? Milleks? Andreas kehitas mu küsimuse peale vaid õlgu ja teatas, et aga lapsed ju tänapäeval siin muud ei söö. Ta muide vaatab siiani suure imetlusega nagu ilmaimet meie pidudel pakutavaid värskeid juurikaid-vilju, mida KA lapsed ja mitte ainult trendikad täiskasvanud krõmpsuatavad. Siin oleks see välistatud, et keegi isegi sellise valiku poole vaatab. Tõestatud Vancu sünnal. Tegelikult kinnitavad seda ka siinsed poeletid, et värsked viljad ja juurikad ei ole popid. Eesti valikuga ei anna isegi võrrelda. Vancule see muidugi sobib.

Aga kartulipuder? Ahjukartul? Keedukartul? Kuigi ma kartulit ei söö, siis mulle on jäänud mulje, et meei söögikohtades esineb kartul ikka mõnes muus võtmes veel peale friikate? Aga siin on ikka ja enamasti ainult just friikad valikus. Asi, millest ma siiani aru ei saa, aga Vancuga väljas süües on see muidugi olnud enamasti asi, mis päeva päästab ja ma olen leppinud, sest seda juhtub piisavalt harva. Samas võib vabalt juhtuda, et ta maitseb ära esimese “kartulipulga” ja sellega saab söömine läbi, sest tunne, maitse, soolasuse aste ja mis kõik veel pole tema jaoks sobiv.

Kodus aga sööb Vanc sellest suvest alates kartulit ja võiga praetud keedukartulit. Värsket praekartulit mitte. Putru ka mitte. Vancu nimel olen isegi mina hakanud uuesti servast kartulit sööma. Andreas sööb nagunii.

Muud söödavad asjad

Lisaks kartulile suudab ta süüa teatud pisemat sorti makarone, vahel harvem ka tatart, riisi ja kuskussi. Sealjuures on oluline, et riis ja tatar on ühtlaste eralduvate teradega ja pastatooted heledast jahust. Munanuudlid ei sobi talle üldse. Neid tunneb ta juba eemalt lõhnast. Ilmselgelt peavad need kõik olema puhtad, eraldi, lisandite ja praakideta. Ta on alati soolast eelistanud ja teravusi toidus mitte talunud. Pakkuda ei tohi neid asju mitte kunagi kaks päeva jutti ja ideaalis on vahel piisavalt pikk, näiteks kuu, et ta suurema porinata sööma tuleks. Õhkab küll, et mis köögis nii hästi lõhnab, aga kui potis ja pannil on midagi, mis talle ei meeldi, siis lõhnast ei piisa teps mitte. Pealegi on hirmus tüütu süüa kord kuus makarone? Tatart?

Aga ta sööb saia. Seda pikka küüslauguvõiga saia, mida saab poest eelküpsetatuna osta ja siis ise kodus ahjus krõbedaks kütta. Võileiva jaoks peab tal olema valge sai. Terasai, tumedam sai, sepik ja leib ei sobi. Mitte, et siin eriline valik sepikut ja leiba oleks. Helevalge, ühtlane ja pehme peab tema sai olema. Ja ideaalis käib sellele ka kaas ehk teine saiaviil peale, et ta ei peaks ninas tundma singi lõhna nii tugevalt. Pilt eelmise pühapäeva hommikust. Mingil arusaamatul moel ei olnud tol korral probleemiks tõsiasi, et ühel taldrikul olid koos kurk ja võileib. Sõi ta neid mõistagi eraldi. Ja noh, need ei olnud asjad, mida peaks kahvliga sööma ja mis teineteist kuigivõrd määrida võiksid. 🙂

Tavakoolis käies käisid lapsed kodus lõunal. Koolis siin süüa ei pakuta. Erakas aga on möödapääsmatu söömine ja väga head toidud Tannu väitel. Hommikusöögiks sõi ta alati ühe kooritud õuna. Viimased kaks päeva on annus tõusnud ootamatult kahele õunale. Kella 1oseks ooteks võttis ta eelmisel aastal kaasa ainult kurki, sel aastal on ta palunud võileiba kaasa. Tannu luureandmed kinnitavad, et ta selle ka ära sööb. Lõuna ajal on neil võimalus erinevate asjade vahel valida. Enamasti on valikus kaks omavahel sobivat komplekti. Ise valid nii, et kõhtu jõuavad vähemalt kaks valikut salatite/värskete asjade letilt ja kaks soojade asjade letilt. Keegi jõuga ei sunni ei valikut ega kogust. Kena on oma toit ära süüa ja juurde võib ka võtta.

Värsketest üks on Vancul alati üks ja sama – kurk, teine on keerulisem. Aga ta on ühe tera kaupa maitsenud maisi ja pisikese seibikaupa ka porgandit. Kumbki neist ei maitse talle üldse, aga ta vähemalt on proovinud nüüd. Tühine asi enamuse jaoks, nii suur asi Vancu enda ja meie jaoks. Soojadest asjadest on ta koolis enda jaoks avastanud polenta, millest mina mitte midagi varem ei teadnud. See olevat kogunisti koolis ta lemmiksöök, mida ta juurde käib küsimas. Kodus seletas ta mulle, et see võib ju olla maist, aga see ei maitse üldse nagu mais. See olevat palju parem. Ja mõned korrad on ta rääkinud, et sõi koolis ka makarone “mingi punase kastmega”, mis oli ka väga hea. Kodus ei söö ta ei kastet ega midagi punast. Seega koolil on olemas oma positiivne mõju erinevalt lasteaiast 🙂

Vahel meeldib talle kodus süüa pehmeid tortillalehti. Lihtsalt niisama paljalt. Ja india pähkleid õppis ta siin sööma. Ja pistaatsia pähkelid, kui neid liiga keeruline pole koorida, sööb ta miskipärast ka. Muud pähklid ei lähe mitte. Maisikrõpse ta sööb mõõdukalt. Maisipulgad ei sobi, eriti mitte need magusad, mis minu lapsepõlve lemmikud olid. Kunagi mingi sort Horvaatias oli, mida ta sõi, Hiljem mitte.

Maisist juustupallid lähevad loosi. Olid äkki Taffeli omad. Kollases pakis. Siin neid pole. Need on artikkel, mida ta Eestist alati soovib. Popkorni ta sööb vahel, aga see on pigem mingi kinoskäimise värk. Kuna mul ei ole kunagi olnud (ega ka tule) mikrolaineahju ja muul viisil ma maisiteradest popkorni saamise võimalusi kardan veel rohkem, siis kodune krõbistamine see tal õnneks ei ole.

Juustudest sobib talle vist ainult ja ainult patsikeeratud suitsujuust. See on piisavalt soolane, ma oletan. Aga seda saab vaid Eestist. Siin selliseid pole. Muud juustud ei sobi. Mingi juustvõileib ei tule kõne allagi. Fondüü on tema jaoks suisa rõve. Aga samas kui ma ahjus juustusaiu teen, siis viimased paar korda on ta neid isegi söönud. Mis minu jaoks mingile loogikale ei allu, aga ma olen vait. Väga vait. Ja rahul, et ta sööb. 😛

Liha ja kana ja muud sarnased

Liha pole ta kunagi väga tahtnud. Eestis elades sõi ta vahel viinereid. Täiesti toorelt. Sobisid kaks sorti – Rakvere Rakvere oma või mingi konkreetne e-vaba vinku, mille tootjat ma ei suuda meenutada. Teised viinerid ei sobinud. Hoiaks veel taevas, et seal sees on juust või maitse on kuidagi suitsusem või nahk kuidagi naturaalsem. Lastevorsti viilud sobisid vahel ja mingi e-vaba suitsuvorsti viilud. Viinereid on siin vaid üht sorti ja need talle ei meeldi. Vahel üliharva sööb ta laupäeva-traditsioonide kohaselt tänavalt ostetud suurt ja kuuma praevorsti koos Andreasega. Eestis sõi ta vahel viineripirukaid, aga pigem eelistab ta hot dog´i.  Selle sai tundub talle turvalisem. Mõistagi sööb ta viinerisaia ilma ühegi kastmeta. Kuivalt – vorst pluss sai.

Pisemana õnnestus mul ta ühel hetkel saada proovima ahjus küpsetatud pelmeene. Jällegi oli asi “maitsvas lõhnas”. Alguse kahtlused hajusid näidismaterjali ja selgituste peale, et sa ju sööd lihapallisuppi, eks. Saia sööd sa ka. Pelmeen ongi seesama lihapall krõbeda saia sees. Mu ema juures sõi ta ka minipelmeene, aga kodus sobisid ainult Pealinna omad. Vahel nokkis ta sisse kaks-kolm, vahel sõi rohkemgi. Mingil hetkel sõi ta ka mamma valmistatud keedupelmeene – asi, mida ma pole iial isegi maitsta suutnud. See libe tainas seal ümber on minu jaoks liiga ilge. Aga kuniks Vanc sööb, on kõik ok. Siin aga pelmeene ei ole ja minu tehtud lihapallid talle ei sobi. Eestis käies on ta aga endiselt nõus neid sööma. Suvel sai proovitud 🙂

Šveitsi kolides avastasin ma ennast korraga maailmast, mis ei ole võrreldav eesti poolfabrikaatide toidupõrguga. Valik on nii palju kitsam ja suures rahvuste paabelis on eelistused nii erinevad, asjad et turgu on vaid lihtsatel asjadel. Eeltöötlemise piir kulgebki enamasti puhastamise, tükeldamise ja pakendamisega. Tannu osas polnud probleemi. Siia kolimisest alates on ta alati julgelt väitnud, et minu tehtud toidud on kõige paremad. Mõtleks, mina, kes ma Eestis elades toorest liha isegi kätte ei võtnud ilma kummikindata ja sedagi äärmisel vajadusel vaid 😀 Nii Tannu kui Andrease lemmikud on minu tehtud karri, maapähklite ja kikehernestega kana kui ka punaste ubade ja paprikaga tšilline hakkliha. Mingi hetkeni sobis talle variant, et enne, kui ma lisasin valmis kanale või lihale muidu aineid, siis ma tõstsin tema jao sealt välja. Aga enam ammu ei ole see variant toimiv. Ta lihtsalt ei söö. Vancu ei arva neist kummastki midagi. Pisemana sõi ta ka ahjus tehtud kanafileed. Laitmatult puhast. Aga enam mitte. Siin avastas ta aga ühel hetkel hoopis, et talle meeldivad Andrease grillitud ribid. Tema, kelle jaoks on ilmatuma oluline, et toitu saab lihtsalt ja ennast määrimata süüa, sööb ribisid? Kus on loogika? Aga seda polegi,

Kord, 2015. aasta hilissügisel, maitses ta Mäkis käies Andrease kõrvalt kananagitsaid. Ma seda hetke ei suuda enam isegi meenutada. Ju see tuli kuidagi muuseas. Kodus ma neid ei teinud ja siin ma isegi ei tea, kas ja kus neid müüakse. Väljas süües ta vahel ikka tunneb huvi, kas pakkumises on ka nagitsad, aga selgunud on, et talle sobivad maitse ja välimuse ja ma ei tea mille kõige poolest ainult Mäki ja ühe kohaliku türklaste toiduputka nagitsad. Näiteks päriskanast tehtud nagitsad ei sobi talle üldse. Neil olevat vale maitse. No võta siis kinni. Samas näiteks ka Säntise tipus olevas restoranis on vale maitsega tavalised kananagitsad 😉

Ta sõi ühe pika näksimise peale ära. Andreas sai endale ülejäänud portsu. Maitse polnud õige. Mina ei oska kaasa rääkida, sest mina neid süüa ei suuda ka suure näljaga. Olgu nad siis roosast vahust või päriskanast tehtud. Aga Vancu ikka üritab proovida ja annab kananagitsatele vähemalt võimaluse enamasti, kui nad suurelt menüüs kirjas on. Mis sellest, et tema tavaline taks ongi üks kananagits toidukorra kohta.

Pitsa

Eelmisel ehk 2016. suvel käisime me Ungaris. Ühe pika seikluse järel muuseumis ja koobastes suundume hilinenud lõunat sööma. Friikaid, nagitsaid ja selgeid suppe – ainsad asju, mida Vancu kodust väljas proovida julgeb – menüüs ei olnud ja nii jäi ta lihtsalt ootama hetke, kui me söödud saame, edasi liigume ja talle ka midagi hamba alla leiame. Kui meie taldrikud lauale toodi, siis podises ta kaks korda, et nii hea lõhn. Teada oli, et pakkumise asemel peab see asi talle võimalusena tunduma, sest sellises situatsioonis keelduks ta kindlasti juba põhimõtte pärast muidu. Seega tema hea-lõhna-jutu peale ma vaid mühatasin, et ju see pitsa on, mis muud ja sõin rahus edasi. Väikene mees vaatas, mõtles, vedas ninaga enda jaoks meeldivat lõhna ja küsis… kas ta võib proovida. Seda Andrease oma. Sellel olid peal vorstiviilud, mis teoorias oleks võinud olla midagi, mida ta isegi sööks. Minu singi ja šampinjonidega pitsa oli juba ette maha kantud tema jaoks. Lõhn võis hea olla, aga vaatepilt kindlasti mitte. Taimed ju! Andreas ulatas talle jupikese oma viimasest pitsaviilust.

15. juulil 2016 kell 15:40 maistes sel hetkel 8 aasta ja 8 kuud vana Vancu elus esimest korda pitsat! 🙂

Sama päeva õhtul, tagasi levis olles, kirjutasin ma nii olulisest edusammust ka FBs sõpradele järgmised read:

“Jagan oma suurt veidrat rõõmu tänasest päevast!

Vancu (8a) istub mõtlikult restoranis laua taga ja mälub oma elu esimest pitsaampsu. Me oleme kõik hästi tasa ja lihtsalt vaatame. Lummatult.

“Ma pean oma hirmudest üle saama,” ütleb ta rahulikult, justkui muuseas, enne teist ampsu ja jätkab:

“Täna sain ma ühest hirmust jagu. Seda vorstiga pitsat ma võin süüa.”

Ja mälub edasi. Ükski närv tema meeleolus ei liigahta. Tervelt neli ampsu Andrease salaamipitsa viimasest viilust kaob Vancu kõhtu. Ta sööks vast veel. Kui oleks. Ehk järgmine kord.

Me oleme täitsa vait ja vahetame vaid tunnustavaid pilke. Enne avaldust on vaja end veel koguda.”

Et mis see pitsa siis nüüd ära pole? Enamus vanemaid muidugi rõõmustaks pigem oma laste huvipuuduse üle, kui jutt käib seesugusest toidust. Meie rõõm oli sellepärast nii suur, et see on see meie kaheksane mees, kes ei söö nagu eriti midagi. See päev, kui tema põske jõuab ühe päeva jooksul mitu erivärvilist taimesaadust, on veel valgusaastate kaugusel, aga küll see ka kunagi tuleb. Pisitasa. Tol hetkel olime me rõõmsad just selle üle, kui ta võttis neli ampsu pitsast. Reeglina keeldub ta maitsmast kõiki uus asju, kui see just selgest suhkrust pole ja jumala eest mingeid marju ei meenuta. Hirmufaktor, mida ta mainis, on tema jaoks tavapärane. Kõik on hirmutav. Kõik uus on kordades hirmutavam. Tol samal päeval sai ta endast võitu ka siis, kui nõustus istuma plekkvanni, mis täitis paadi ülesannet maa-alustes koobastes ringi aerutades. See võib olla käänuline teekond, aga see viib meid veel ühel päeval sihile.

Selle tähtsa päeva mälestuseks ripub mu seinal ka pilt päevast, mil Vancu esimest korda pitsat maitses. Paar päeva hiljem tellis ta endale eraldi pitsa ja sõi sellest julged 1/3 ka ära. Hiljem on ta vaid paaril korra võtnud paar ampsu ja sellega on tema pitsasöömine piirdunud, aga ta vähemalt teab, mis asi see on nüüd 🙂

Marjad? Neid võivad teised süüa!

Ta on laps, kes pole oma elu sees maitsnud mitte ühte marjamammu. Isegi mitte keeleotsaga.

25. märts 2017

“Emmeeee, sa ju tead, et mulle ei meeldi maasikad!!”
“Tean-tean! Mulle peaaegu et juba meeldib, et sulle maasikad ei meeldi! Jääb mulle rohkem!” muigan ma nõutult oma järjekordse uudse katse luhtumise üle.

Et siis marjad? Nägu näete? Ta isegi hingab lõpustega, et magus maasikalõhn mitte mingil juhul tema nina ei ärritaks. Piisab sellest, et ta seda nägema peab ja see on juba ÕUDNE! Lisaks solvumine, et ma üldse nii nõme olen ja vaevaks võtan teda selliste jubedate asjadega vahel harva ärritada. Nagu ma seda tema ärritamiseks teeksin?

Kõigi nende aastate jooksul ei ole meie pere suur marja-armastus seda last suutnud nakatada. Nii mina kui Andreas kui eriti veel Tan, võime maasikaid ja muid marju süüa ausalt… kilodega. Aga Vanc pole oma elu sees ühtegi isegi kätte võtnud, nuusutanud, maitsmisest rääkimata. Korra, siis kui ta miski viiene oli, viskas mul korra üle ja litsusin talle ühe mesimagusa vaarika korraks suust väljas rippuva keele vastu jutuga, et vaata, see on tõepoolest nagu komm. Need olid imelised  vaarikad ja ma nii väga soovisin temaga seda maitset lõpuks jagada. Aga selle peale sülitas ta vaid solvunult tuld ja tõrva.

Vitamiinid? Milleks neid veel vaja on? Kui vaja on, siis neid saab ka purgist ja annaks taevas, et sellele purgil mingi marjapilti peal pole. Tema raviarst, pulmonoloog-allergoloog, ei näinud muide kunagi probleem, et ta värskeid asju ei söö. Marjade osas julges ta pakkuda välja ka teooria, et kuna ma ei ole last kunagi sundinud ja jõuga söötnud, siis äkki on ta nii rikkumata, et teab, et tema kehale need lihtsalt (veel) ei sobi. Võib-olla tõesti ja nii ma olengi talle jätnud aja ja ruumi ja võimalused.

Aga ma usun, et ühel päeval leiab ka tema tee marjade. Ühel täiesti suvalisel päeval ta võtab nõuks proovida ja talle hakkavad need mõistagi maitsma. Järgnevad kaks episoodi on pühendatud see riukaliku raja esimestele käänakutele. Need näited n sellised, millest need, kelle lapsed kõiksugu asju söövad, arvatavasti kuidagi aru ei saa ja peavad me rõõmu ebanormaalseks. 😉

Jõehobulimonaad

29. aprill 2017

Me olime oma uude kodusse alles sisse kolinud ja elasime kastide otsas kui täiesti ootamatult saabus minu sünnipäev. Muidu oleme me siin sünnipäevade puhul ikka tanklast mingi kihiseva keeratava korgiga veinipudelilaadse asja ostunud, mille sees on mulliga viinamarjamahl. See on lihtne ja magus ja ilma ühegi tilga alkoholita ja keegi ei tea, et see on tehtud viinamarjadest ning nii on mul läinud õnneks Eestis levinud värvilisi lastešampuse moodi asju siin vältida. Või no õigupoolest ma tean siin vaid kahte lastešampuse varianti siin ja neist kumbki poistele ei maitse nagunii. No vot. Aga siis oli korraga minu sünnipäev käes ja tanklat ma uues kohas otsima ei viitsinud hakata ja seadsin sammud otse poodi. Vaatasime Tannuga suure limpsileti ees, et noh, mis me siis sünnipäevajoogiks koju võtame. Tema tahtis Rivellat. See on kuulu järgi mingi šveitslaste leiutis juustutootmise subproduktidest? No mingi pesuvesi või ma ei tea mis (kui keegi teab, siis rääkige mulle ka 😀 ). Kuniks ma ei teadnud, mis see on, siis ma elasin selle teistmoodi maitse üle. Vahepeal ei suutnud ma valgustatuna pudelit nähes juustu peast saada ja no nüüd vahel harva olen ma mõne lonksu ikka võtnud. Kõige hullem polegi. Poisid seda juustujuttu ei tea, seega nende jaoks on see lihtsalt kohalik limps, mida vahel harva kodust väljas saab. Tan võttis oma pudeli, mida ta pühalikult Andrease ja Vancuga jagada lubas ja mina vaatasin veel ringi…

Roosa limonaad. Jube nunnu jõehobu pildiga. Seda pidin ma saama. Ikkagi minu sünnipäev. Kodus läksid limpsid kappi külma ja minul oli veel sada muud tegemist. Ja siis saabus Andreas koos südaööga koju ja aeg oli mind õnnitleda. Limpsid ronisid ka lauale koogi kõrvale. Ma ei ole mitte kunagi kaotanud lootust, et ühel päeval Vanc sööb ka muud, kui tema kitsuke menüü hetkel lubab. Või noh, ma ei ole endal lasknud selle pärast muretseda, sest Vancu visadust arvestades oleksin ma sel juhul juba ammu närvidega ravil 😛 Aga proovimast pole ma kunagi loobunud, sest nii nagu ma omal ajal ise, nii ka tema, on ootamatusi täis.

“Vancu, kumba jooki sa soovid?” küsin täiesti muuseas, hoides ühes käes roosat limpsi ja teises juustu oma. Juustuoma on talle tuttav.

“Mis jook see on?” vaatab ta kõhklevalt roosa limpsipudeli poole.

“Hmm, see on mingi jõehobu limps. Ma proovisin, see oli jubehea.”

“Mmmmokei… pane mulle natuke… palun.”

Ma hoian enamvähem hinge kinni ja loodan, et Tan ometi vait on ja kadedusest kisama ei pista, et see on ju vaarikalimonaad ja seda Vanc küll juua ei tohi. No et talle jääb muidu kõigest jälle puudu, eksole.

Ulatan Vancule klaasi, mille põhjas on veidi üle sentimeetri kihisevat jooki. Vanc maitseb keeleotsaga. Võtab siis väikese lonksu ja kummutab korraga põhja peale.

“Jah, see on hea. Palun veel!”

Te võite mind pidada viimaseks idioodiks, ausalt, aga ma olin nii koletult õnnelik, et see laps proovis ja talle see imelik asi maitses hoolimata sellest, et jõehobul oli süles suur vaarikas. Andreas vaatas ja muigas. No see kõik oli lihtsalt nii uskumatu.

Korra minuga koos poes olles küsis Vanc ise, et kuule, kas siin seda jõehobuga limonaadi on. Aga polnud. Polnud väga põhjust limpsi juua ka, aga limpsi ennast ta mäletab ja seda, et ta seda juua suudab. Korra hiljem on ta seda veel joonud. Siis juba küsimusi esitamata, sest see oli sobivaks tunnistatud joogipoolis.

Jõehobujäätis

Kevade edenedes ilmusid meie kohalikku kitsukese valikuga toidupoodi mingid pappkarbid mahlajää tuutudega, mida kodus ise külmutada sai. Palju sel asjal mahlaga pistmist on, no võta kinni. Arvatavasti mitte väga. Aga ilmad kiskusid kuumaks ja Tan palus nii väga, et ma mõned karbid koju ikka varuks ostaksin. No ma siis ostsin, aga ta pidi lubama, et kõik korraga kappi ei lähe ja kõik korraga söödud ei saa. Ta lubas. Ta on meil see mees, kes võib vabalt ka 25 jäätist päeva jooksul sisse süüa ja siis ehmatada, et ohh, juba otsas, miks nii vähe oli 😛

Tannu arvates kuulus talle kõigest pool. Pool maasikamaitselisest ja pool vaarikamaitselisest ja pool koolamaitselisest pakist. Ta teadis suurpäraselt et Vanc neist vaid koola omasid sööks. Ehk et kolmest kümmepakist oleks pidanud Tan tema enda arvutuste kohaselt saame 25, samal ajal, kui Vanc oma viie koolaga leppima pidi. Ma arvasin seepeale, et järelikult on kõik 10 koolat Vancu jagu. Tan sellega mõistagi rahul ei olnud. Me oleks võinudki sinna kemplema jääda. Noh, teine korda toon koju vaid üht sorti ja jagavad omavahel lihtsalt koolakaid siis. Lihtsam?

Paar päeva hiljem olid selleks külmutuse satsiks koola omad otsas, sest muidugi oli Vanc lahke poiss ja andis vennale ka. Pea pooled.

21. mai 2017

Vancu vahtis niisama, kui Tan hoolega oma lemmikut, maasikamaitselist jääpulka, lakkudes oma tuppa marssis. Kapis oli veel vaid vaarika omasid.

Ja siis tabas mind maailma kõige geniaalsem idee. Roosa limps! Vaarika maitse ja pilt. Jõehobu! Mahlajää. Roosa. Vaarika pilt. Selge!!! See vaarikaga asi…. on tänasest meie kodus jõehobujäätis. Ja nüüd arvake!?!

Pistsin käe otsivalt külmkappi ja teatasin nagu muuseas:

“Vanc kuule. Mul on siin veel ainult jõehobulimpsi maitsega mahlajääsid. Tahad?”

“Mis asjad sul on?” ja peanupp pistab ennast nurga tagant välja.

“Nu vaata. Samasugused jääpulgad nagu selle roosa limpsi maitse oli, mis sulle maitses.”

“Aga siin on vaarikas peal,” kõhkleb Vanc nina kirtsutades.

“No sa tead küll, et inimestele meeldivad marjad. Nad arvavad, et marjad on tervislikud. Ja seepärast müüvad ka marjapildiga tooted paremini. See on puhast turundustrikk, vaat et petukaup, sest ma ausalt ei usu, et siin suurt miskit päriselt vaarikatega seostub peale ettekujutuse,” ja ma ulatan Vancule jaheda tuutu.

“Maitse! Kui ei meeldi, ma söön hea meelega selle ise ära.”

Ja… Vanc rebib tuutul paberkaane pealt ja MAITSEB! Vaarikamaitselist mahlajääd!

Näksib servast krõbisevat valkjasroosat jääd. Näksib teisest servast ka. Kulm ei liigu. Nina ei kisu kirtsu. Käsi ei tõuse minu suunas, et ma selle õuduse ta käest ära koristaksin. Küsin kõige neutraalsemat nägu pähe vormides, et noh, maitseb?

“Mmm, jaaa,” mühiseb mees vastuseks, endal värviline jää hammaste vahel.

“Siis on tore,” naeratan ma rahulikult oma maailma malbeimat naeratust ja sisimas teen galaktika suurimat võidurõõmutantsu. Teen end aeglaseks sundides asja teise tuppa ja kirjutan Andreasele, et ta ei tea, mis praegu just juhtus.

“Saaaaaaaaad sa aru!!! Vanc istub ja sööb vaarikapildiga vaarikamaitselist jääpulka. Vaarika!!! Saad aru?!”

Andreas mõistab ja jagab me rõõmu. Pisarateni rõõmu. Ja siis ilmub oma toast välja Tan. Näeb, mida Vanc sööb, keerab kannalt ringi, tuleb minu juurde ja ahastab:

“Miks sa talle selllllle jäätise andsid? Ta ju ei söö seda! See on marjadest! Ja mida mina nüüd sööma pean. Kuidas ta seda üldse sööb? Ja need jäätised olid ju kõik minu omad…”

Poisi silmad läigivad ja nägu on peas selline nagu oleks ta maailm päriselt just nüüdsama kokku kukkunud. Ma tean… ma tean… minu maailm kukkus ka kunagi kokku, kui mu väike õde otsustas ühel heal päeval, et talle maitsevad soolapähklid ja lagritsakommid. Ema naeris veel kaua, et see oli puhtalt kadedusest. Need ei maitsenud talle, aga need olid me majas isa kodukülastuste järel alati väärtkaup ja head asja peab ju sööma? Sellest hetkest peale pidin ma oma lemmikuid õega jagama ja see oli valus, oiii kui valus. 😀 Ma mõistan Tannu valu, aga ma olen Vancu ja enda leidlikkuse üle nii uhke, et kuku või pikali. Olgu need siis pealgi limonaad ja mahlajää, millel pärisvaarikatega miskit pistmist pole, aga puhtpsühholoogilises plaanis on see SUUR samm edasi ja nüüd olen ma enam kui kindel, et saabub veel päev, kus Vanc ka pärisvaarikat maitseb. Olgu selle nimi siis minu poolest kasvõi jõehobumari! 😀

Kõiksugu söödavad magusad asjad

Vancul ei ole ühtegi lemmiksööki. No sellist, mille peale ta iga kord eranditult silda viskaks ja seda süüa sooviks. Ka mitte iga maiustus ei sobi talle. Aga talle meeldib suhkur. Kui tal vaid lubataks, siis ta sööks suhkrutoosist lusikaga. Või suhkrutükid on ühed toredad asjad. Ja ka pisikesed paberpakid talle meeldivad ja ta sihib neid alati, kui Andreas kohvi joob kusagil väljas, kus selliseid pakutakse. Ma hoidsin vahepeal meie pikkade reiside ajal isegi autos paari roosuhkruga pakikest, et kui ta peaks väga midagi magusat soovima, siis saab talle pakikese pihku pista selle asemel, et kusagilt tanklast midagi värvilisemat ja suuremat hankima minna. Üks pakike lahendab reeglina alati magusamure, kuigi ma seda vähe kasutanud olen.

Kui mingi komm on maasika- või mis iganes marja- või puuviljamaitseline, siis selle saab keegi teine endale. Tema poolt söödavad kommid võivad olla värvilised, aga pakendil ei tohi olla ühtegi viidet marjadele või puuviljadele. Vähegi naturaalsema sisuga kummi- ja marmelaadikommid jäävad tema poolt kauge kaarega puutumata. Kuivatatud puuviljad ja marjad? Unustage ära! No ärgu siis söögu. Tavalist piimašokolaadi ta sööb. Batoonikesed talle meeldivad. Vahukommid lõkkel ei lähe mitte, külmalt vahel mõni sort natuke sobib. Lutsukate osas on valiv, reeglina sobib vaid koolamaitseline ja ma ei suuda hetkel isegi meenutada, millal ta mõne lutsuka või pulgakommi ära sõi. Pole väga tema teema. Küll aga meeldivad talle rohelise-kolli-kommid (on mingid roosas pakendis müüdavad värvilised poolpehmed magusad, seest valged munad). Need olid kord ainsad asjad, mida ta endale jõuludeks soovis. Pikapikkudel õnnestus leida karp neidsamu kolli-komme, mis olid kõik pruunika kattega ja koolamaitselised. See olla olnud tema elu parim jõulukink. Selleks, et mitte liiga palju korraga süüa, palus ta mul karbi ära peita nii, et ta ei tea, kus see on ja siis iga päev pisikese jao kaupa neid saada. Asi toimis kenasti. Karbist jagus kauaks ja laps oli ütlemata rõõmus. Ja ma räägin siin söögist? 😛

Kommidega meenub mulle aga hoopis teine häiriv teema – need tädikesed! “Ohh sa vaene lapsuke, sa näed nii närb välja, söö vähemalt siis kommigi?!” Ma korra olen bussis selle peale hullu stseeni osaline olnud, kui ma julgesin tädile ütelda, et see ei ole ok võõrastele lastele sedasi ühistranspordis rääkida sellest, millised nad välja näevad ja seepeale veel kommi ka toppida. Muidugi olin mina koletis. Tädi silmis ja noh, lapse silmis ka, kommi oleks ta ju tahtnud küll. Ta ei teadnud, et see komm oli maasikamoosi sisuga ja seda poleks ta eluilmas söönud. Oleks hea pilt olnud, kui ta selle siis põske oleks pistnud ja poole pealt välja sülitanud. Ma ei kujuta ette, mis see tädi siis oleks veel teinud 😛

Vanuses 5-6 avastas ta poes lahtiselt müüdava šokolaadiga kaetud sefiiri. Nagu ikka, kui tal vähegi huvi on, ostsin kohe asja igaks juhuks prooviks. Talle meeldis. Edasipidi nimetas ta neid “pontsakäppadeks”. Mida iganes see siis tähendas, aga kui ta palus pontsakäppa, siis oli teada, et huvi on sellesama sefiiri järele. Just ainult selle lahtiselt müüdava. Sorditundlik, nagu ta on.

Selleks, et ta kooki või torti isegi kaaluks maitsta peab ta eelnevalt uurima, et sellel pole vähimat kokkupuudet olnud marjadega. Aga kaasa meeldib talle lüüa ka siis, kui ta ise sööma ei hakka. Küpsisetorti meeldib talle ka teha. Teistele muidugi. Kuigi on ette tulnud ka juhuseid, kus ta kindlapeale marjavaba küpsisetorti on maitsnud ja selle heaks kiitnud. Antud juhul peab ta marjaks ka banaani. See rikub tema jaoks iga koogi ära.

Hommikuhelbeid pole kumbki mu lastest söönud. Andreasele need kunagi meeldisid ja nii avastas Vanc kord kapist pakid, mida ta pika piidlemise peale nõustus lähemalt uurima ja maitsma. Ühed neist meenutasid pisitillukesi šokolaadiküpsiseid. Pakid said pika aja peale lahendatud. Mõistagi kuivalt. Aga rohkem juurde ta pole ta neid soovinud, kui poes pakki olen näidanud.

Küpsistest sööb ta Selga šokolaadiküpsiseid. Kalevi omad ei sobi. Heledad ka mitte. Kuna neid Šveitsis pole, siis küpsiste vastu ta huvi ei tunne. Mesikäpa kahepoolsed küpsised olid ka sellised, mida ta maitses ja mõned sõi, aga üldiselt pole küpsis tema rida. Vahvel veel vähem.

Samas kui nad koolis jõuludeks panid kokku küpsiste küpsetamise komplekte, siis oli ta hirmus õnnelik oma purgiga. Mitte, et me sellest nüüd küpsiseid hakkame tegema vaid, et ta saab siis kiht kihi haaval oma lemmikasjad seal ära süüa. Alustades pähklitest, šokolaadipudist ja suhkrust 😛

Muhvineid talle meeldib teha. Tegelikult talle üldse meeldib hirmsasti aidata toidutegemisel, kui ta just tooreid asju käega ei pea katsuma. Aga süüa talle neid ei meeldi. Need konkreetsed muhvinid tegi ta kevadel teraapiatunnis. Oli ise hirmus uhke ja õnnelik. Isegi maitses, aga poole pealt andis ikkagi mulle põhjendusega: “ma arvan, et sulle maitseb see rohkem”. Aga need muhvinid lõhnasid imehead ja see meeldis Vancule väga 🙂

Ka siis, kui me tema sünnipäeva ajal muhvineid kaunistasime, oli ta igavesti hakkamas ja abiks. Ja silmad olid suhkrust ja värviline mass oli ka tegelikult ju suhkrust ja kõigi eelduste kohaselt oleks ta võinud ju ühe muhvini ikka ise ka ära süüa. Aga koolis oli ta lõpuks ainus, kes mitte ühtegi ei söönud. Polnud see päev, kuigi need olid lahedad muhvinid ja need meeldisid talle väga.

Limonaadijuttu te juba lugesite. Koolajoogid talle meeldivad, aga tal ei ole probleemi valida nende asemel ka lihtsalt vesi. Selle üle on mul muidugi ütlemata hea meel. Mahlajookidest läheb ainsana loosi õuna oma. Täismahl ise on liiga kange.

Jäätis

Lisaks koola- ja jõehobujäätisele sööb ka ta tavalist valget ja šokolaadijäätist. Ilma lisandita. Ja üllatusliku kolmanda sordina…

13 juuni 2017

Suveõhtu oli sume, und polnud meist kellelgi ja kell 10 õhtul seadsime me sammud kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asuva kohaliku vaksali suunas, kus asub kena käsitööjäätiseid pakkuv kohvik. Vanc juba teab, et nende šokolaadijäätis on liiga tugeva maitsega ja seda ta ei soovi. Ja ju polnud tal siis ka vaniljejäätise päev. Vaatas siis ca 20st vannist koosnevat valikut ja mõtles. Samal ajal sõi Tannu tema kõrval juba isuga oma Red Bulli jäätist ja kiitis. et see on tema lemmikjäätis kõigi teiste lemmikjäätiste kõrval. Seal valikus on muidugi vaevalt sellist, mida Tan ei sööks. Red Bulli jäätise kuulid olid Tannu topsis ilusalt kollases, mis on Vancu lemmikvärv Pikachu pärast. Ja jäätis lõhnas magusalt ja ma palusin Tannult, kas ta lubaks Vancul maitsta, kui ta peaks soovima. Tan lubas ja Vanc soovis-proovis. Jäätis maitsevat ka tema meelest hea. Sel korral mängis rolli siis söödava asja värv ja tõsiasi, et selle juurde ei olnud kirjutatud “apelsin” või “mango” vaid mingi tema jaoks täiesti ebamäärane “red bull”.

Siin on pilt sellest päevast, kui Vancu avastas enda jaoks me kohalikus jäätisekohvikus uue jäätise ja oli enda kuulikese juba pintslisse pistnud ja mina talle enda kohvijäätist maitsmiseks pakkusin:

Kaugeltki mitte iga jäätis ei sobi sellele mehele. Oo ei! Ma võin südamerahus oma kohvijäätist ise edasi süüa teda sellega vaevamata. Aga tavalised valged ja ka valged šokolaadikattega pulgajäätised sobivad talle ja vahvlituutud sobivad ka. Nii valged kui pruunid. Raudne reegel on üks – jäätis ei tohi olla marjadega ja marjamaitseline! Olgu selle jõehobuvärgiga nüüd, kuidas on 😀

Kõiksugu smuutid ja kokteilid pole teema. Mine tea, äkki on sinna salaja mingeid marju sisse peidetud. Aga piima kakaoga ja šokolaadikõrtega joob ta vahel küll. Meil polnud aastaid kodus piima, sest keegi meist ei joo seda, aga koos kakaoga on Vancul vahel ilmnenud soov kodus ka piimaga kohtuda. Keskmine kulu võiks olla äkki liiter kahe kuu jooksul?

 Üldiselt…

… ei saa ma kurta Vancu söömiste üle. Jah, need on kesised ja kahvatud, aga ta siiski sööb ju midagi. Järelikult piisavalt, kui ta kenasti kasvab ja areneb? Muidugi võime me rääkida kaugest tulevikust ja kehva toidu riskidest ja geenmuundatud toidust ja üldse elamise ohtlikkusest, aga kuidagi tuleb meil ka hinges püsida lisaks füüsilisele eksisteerimisele, eks?

Põhiline jama on minu meelest hoopis selles, et Vanc tüdineb kõigest ruttu. Vahel tüdineb nii, et ta pikalt meeldinud asja enam ühel hetkel ei taha. Mitte kunagi. Sellele ei oska mina kaasa rääkida. See, mis mulle meeldinud on, meeldib mulle alati. Aga talle mitte ja vaheldust vajab ta enamus asjadega ka väga pika intervalliga ja see muudab olukorra vahel üsna keeruliseks. No et mida ta siis sööb. Aga siis tulevad varrukast taas tema leivanumbrid ja päev veereb õhtusse. Kurk ja õun on reeglina need, mis siis lisaks supile appi tõttavad.

Ma ei ole osanud või jaksanud ennast selles kõiges süüdi tunda ja ma ei kavatsegi seda teha, sest kasu see ei tooks. Ma ise olin samasugune kehva söömisega laps. Ma kasvasin üles sundimiseta ja ometi hakkasin ka mina sööma. Ja ma olen väga kindel, et ühel heal päeval hakkab ka Vancu sööma. Just nii nagu vajadus ette näeb ja nõuab. Senikaua on meie asi aidata tal siin maailma kohaneda ja leida võimalusi ja anda aega. Just nii palju kui ta seda tegelikult vajab.

Üldiselt on mul olnud õnne, et lähedased on jaganud minu mõtteid või pole vähemalt oma halvustava suhtumisega lapse ees taidlema hakanud. Küll aga arvas kunagi üks tuttava irvitades, et ma ise olen loll ja lasen lapsel lolli mängida. Visaku ma ta kuuri ja kui ta seal nädal otsa on külmas ja näljas, siis pärast seda sööb ta ka briketti ja mul pole tema söömisega kunagi enam muret…  Ma oskasin selle peale küsida vaid ühe küsimuse: aga kõige muuga?

Hiljem jõudis mu kõrvu teine jutt, et ma näljutan oma lapsi. Loomulikult, mis muud ikka teha on? Elades lastega, kellest üks valib ja teine peaaegu midagi ei söö ja sellega kestvalt tegeledes on natuke nagu… valus… sellist seljatagust etteheidet kuulda. Aga noh, inimesi on igasuguseid. Tolle tegelase enda samavana laps oli paras tugev tükk ja tõepoolest vitsutas juba koolieelikuna lõunasöögiks nahavahele alati paar juustuburgerit kõigi lisanditega. Seda ajal, mil minu omad Mäkis muud ei taibanud teha, kui friikartuleid servast nokkida.  No sorry, mu lapsed ei söö burgereid. Peaksin sundima? See oleks vastuvõetavam? Vanc pole iial hamburgerit maitsnud ja Tan leiab muudki süüa. Neile ei maitse selline toit. Aga et mina neid näljutasin? Peaks ma end süüdi tundma, et Mäki toit neile ei meeldi? Ma ei leia, et ma peaks. Vastupidi, mul on selle üle omal väiksel moel isegi hea meel. 🙂

Kuna Vancu puudub söömasundmise kogemus ja pole ka kunagi olnud survet taldrik tühjaks süüa, siis on ta laps, kes ei songi toitu. Ta oskab keelduda ja süütundeta ka söömise sisetunde ajel katkestada. Ta ei puuduta endale tundmatut toitu enne, kui pole kõigist sajast tõrkest ja tõkkest enne üle saanud. Ja noh, ilmselgelt on lihtsam juua klaasitäis vett ja paluda söögiks midagi enda kindlatest valikutest, kui kõht ikka tõesti täitmist vajab. Enamasti hõikab ta juba eemalt, et uurida, mis täna söögiks on. Vahel heljub kohale, et hmm, siin on mingi hea lõhn, mis see on ja kui see asi pole üldse see, mida ta ootab, siis võib see lõhn jääda ta meeli köitma, aga maitsma ei nõustu ta sellegi poolest. Samas äkki ühel päeval nõustub.

Ma olen aja jooksul oma söögitegemise töövoo suutnud sedavõrd pingevabalt ära lihvida, et pole vahet, kas ma teen kõigile eraldi süüa või söövad kõik samade asjade erinevas etapis kõrvale tõstetud palasid. Eesmärk on üks, et me kõik samal ajal laua taha saaksime. No näiteks Vanc sööb paljast kuskussi soola ja võiga. Andreas sööb kuskussi ja kanatükilise karrikastmega nii, et kumbi on eraldi ja saavad kokku alles suus, sest talle ei meeldi segatud asjad ja vahel jätab ta kuskussi üldse võtmata ja sööbki ainult eraldi kanakastet. Tan sööb nii, et kõik on läbi segatud kokku ja lisatud on veel ka teravust. Mina söön sellise valiku juures kuskussi ja kastme sätin nii, et kana mu taldrikusse ei jõua, küll aga kõik ülejäänud taimsed kompnendid. Kõik söövad nii nagu neile hea tundub ja kõhud saavad täis, päev on kirjas ja elu läheb edasi 🙂

Kui me siin juba mõnda aega elanud olime, siis ma küsisin Vancu käest, mis või kes on see, mida ta Eestist kõige enam igatseb. Arvake? Tema igatsuste nimekirjas oli kaks asja. Mõlemad söödavad!? Nõmme Sõõrikohviku sõõrikud ja ForumCinema popkorni-pulbrid. Ühel hetkel ma siis tõin talle Eestist neid pulbreid. Nendega käis ta siin kinos ja oli väga rahul. Sõõrikuid kahjuks sellisel kujul, et ta neid ka sööks nii kaugelt talle tuua ei saa. Kui me suvel Eestis käisime, oli kohvik tema ja Andrease suureks kurvastuseks remondis. Ükski muu sõõrik talle ei meeldi. Seega ühel heal päeval läheme me taas Nõmmele lootuses, et remont on otsa saanud 😀

Kui ma seda lugu kirjutades tema käest täna küsisin, et milline toit talle kõige enam meeldib ja siis vastupidi, et milline ei meeldi, siis vastused tulid hoobilt. Talle meeldib tähesupp. Ja kurk. Talle ei meeldi lillkapsas. Selle viimasega seostub talle tema elu suurim toiduavarii. 😉

30. juuni 2017

Vancu saadeti koolist tund varem koju, sest ta oksendas. Haige ta polnud. Ta, vaene laps, oli koolis lõunapausil õnnest uimas, kui tema peaaegu et lemmiktoit – kananagitsad – talle söögitoas vastu vaatasid (kuigi ta igat kananagitsat ei söö, siis koolis tundus see ulmelise maiuspalana) ja ta võttis õhinal kohe mitu tükki tavapärase nokkimismaterjali asemel. Istus maha ja lõi hambad oma nagitsasse.

Nagitsa seest vaatas vastu mingi limane hele ollus, mis tema arvates haises ja oli kõike muud kui kana…

Imelik, et ta lõhnast juba varem ei taibanud, et midagi on tema jaoks valesti. Kuidagi sai ta oma tüki söödud. Piinles. Aru ei saanud, mis asi see oli ja muutus puhta haiglaseks. Klassi tagasi jõudes ta oksendas. Õpetaja taipas küll, et ju see lillakapsas oli. Arvas ka seda, et kuna see laps peale värske kurgi ja piinlikult puhastatud õuna ühtegi taime ei söö, siis ju tal läks kõrvust puhta mööda, mis asi see selline üldse söögiks oli. Lillakapsas on tema jaoks olnud vaid mingi kahtlase väärtusega asi pildil või meie taldrikul, mida tema ei proovi ega söö. Lõhnab ju ka pahasti, eksole.. See, et ta lillkapsapüreed beebina ikka vahel sõi, seda ta ei mäleta ega tahagi teada 😉

Vaene vaevatud laps piinles koolis veel kaks tundi oma mõtetega halvaks läinud kananagitsast ja ei saanud olla, kuni jälle ajas südame läikima. Seepeale saatis õpetaja ta koju ja helistas mulle, et neil juhtus väike äpardus ja Vancu sõi kogemata lillkapsast kananagitsa pähe ja ei saanud vist aru, mis asi see oli. Muidugi oli mul Vancust kahju, õpetajal oli ka, aga no ikka jubenaljakas oli ka, niiviisi salaja, Vancu eest varjus.

Koju jõudes leidsin ma eest voodis lebava lapse, kes oli söönud halvaksläinud nagitsat ja kelle maailm oli üsna koledasti kokkukukkunud. Ta ei teadnud selle hetkeni, et tegemist oli hoopis paneeritud lillkapsaga. Selgitasin. Esimese hooga oli ta pahane, et miks talle seda enne ei räägitud. Ja kui ma pakkusin, et ju tal oli nii lummatud vaatepildist ja lihtsalt ei kuulanud, et need polnud kananagitsad, siis ta rahunes maha ja arvas, et järgmine kord uurib lähemalt igat asja. Mine tea veel, mida sinna nagitsakeste sisse peita osatakse 😛

See oli hetk, kus ka Tan mõistis Vancu pettumust ja jagas seda temaga. Kuigi Tan sööb ka paneeritud lillkapsast probleemideta, siis ju ta kujutas ette, et kui sa hammustad midagi, mis pole üldse see, mida sa ootad, siis see võib ikka vastik olla küll.

***

Ma olen siin nüüd jupp aega mõtelnud ja seda pikka juttu ja nimekirja asjadest, mida Vancu sööb, vaadanud nii ja naa ja ma ei suuda rohkem midagi meenutada, mis veel puudu võiks olla. Selleks, et see pikk lugu topeltpikem poleks, tõstsin ma enda söömised ja mittesöömised eraldi looks. Aga terviku mõttes on oluline seegi, sest mittesöövast lapsest olen ma kuidagi ometi suureks kasvanud ja enda ja eluga rahul. Ja isiklikule kogemusele tuginedes mõistan kindlasti ka Vancu teekonda paremini. 🙂

Ahjaa, üks asi veel! Vancu sööb jääkuubikuid ja vahel ka lund. Need võiks tal olla isegi lemmikute esikümnes ma arvan 😀

 

 

Miks ma selle teema juurde nii detailselt üldse jõudsin?

Sest ma tahtsin iseenda kogemused kokku koguda ja läbi analüüsida ja veenduda ka ise, et mul on selles mittesöömiste teemas ka ühtteist kaasa rääkida 🙂

Mitte väga ammu käis tuline arutelu laste kehva söömise üle ühes FB lapsevanemat grupis. Asi sai alguse toidulisandite pakkumisest, aga kasvas üsna kiiresti ka ühes suunas targutamiseks ja hukkamõistuks nende suunas, kelle lapsed midagi ei söö või söövad kellegi meelest ikka veel valesid asju. Stiilis siis, et küll pole lapsele pakutud õigeid valikuid piisavalt ja teda pole suunatud ja ikka selles võtmes, et see on vanema süü, et tema laps (midagi) ei söö ja ta ise ei näita piisavalt tervislikku eeskuju või ei hooli või ei tegele piisavalt. See on tore, kui linnupojukesena krõpse nokkinud laps korraga 15aastaselt sööma hakkab väliste mõjutuste sunnil. Võib-olla on see tohutu vanemate püüdluste töövõit, aga äkki oli asi hoopis selles, et see laps kasvas ja tema vajadused lihtsalt suurenesid? Võta kinni, aga seda kuulutada, et näe meie saime küll äbariku sööja sööma nii ja naa ja see on ainuõige viis ja te kõik olete lollid, kui te sedasi oma last sööma ei saa… noh, see lihtsalt ei sobi.

Ja ikka see klassikaline eeskuju jutt, et kui kõik koos istuvad ja söövad, siis laps hakkab ka sööma. Tore. Mõni kindlasti hakkabki. Teine ei hakka. Nagu need lapsed elavad puhtas isolatsioonis? Me kõik oleme erinevad ja meil on erinevad eelistused ja vajadused ja soovid ja mis kõik veel. Ja kõige hävitavam on sellises olukorras tulla enda näite varal kuulutama, kuidas kõigi teiste katsumused ja katsed on tühi töö ja vaimu närimine ja nad ise on saamatud ja pole oma lastele piisavad eeskujud.

See teema puudutab mind vägagi. Mitte, et ma ise selles hullu probleemi oleks kunagi näinud, aga ma oskan liigagi hästi tajuda neid etteheiteid, mis minu ja mu saatusekaaslaste ja nende läheaste suunas pritsitud on. Ja see pole lihtsalt ei aus ega õiglane. Me kõik tahaksime ehk hakkama saada paremini ja sooviksime, et asjad oleksid teistmoodi, aga nad on just nii ja me elame seda elu nende probleemide ja väljakutsetega just sedasi, kuidas me oskame ja suudame ja jaksame. Arvab keegi tõesti, et on palju abi sõrmeviibutusest stiilis, et kõik su lapse probleemid on kinni vales toitumises? Targutajaid, milline see toitumine olema peaks, leiab kaasajal iga nurga peal, aga kuidas selleni jõuda, kui mitte kõigil osapooltel puudub soov või võime täiel rinnal panustada? Ka meie Vancu teab, mis on vajalik, aga kas see paneb teda sööma? Peaks see panema mind teda jõuga söötma? No vot.

Muidugi läks mul tol korral seal selle teema juures kõik sees keema. Noh, nii isiklikus kui ka üldises plaanis, sest ma leidsin, et tehti liiga neile, kes ise paljut muuta ei saa. Muidugi on mul hea meel, et neid, kes on enda jaoks olulisele probleemile leidnud lahenduse. Ja muidugi on tore neid lahendusi kuulda ja ehk ka midagi õppida ja enda ellu üle kanda. Aga paljudel teistel ei ole vahel lugenud ei aastad, eeskuju, sundimine, mittesundimine, kõik maailma võimalused. Laps lihtsalt ei söö ja kõik. Samas kui ta nurgas näljast ei nuta ja kasvab ja areneb ja ennast hästi tunneb, siis on ka ju see ok. Sama ka siis, kui krõps või nagits ongi tema ainus söök. Sellest, kuidas mingi toiduaine meid mõjutab või ei mõjuta, võib leida kõiksugused tõestatud fakte, eksole. Ka ristivastukäivaid. Oleneb puhtalt sellest, kes on huvigrupp ja selles rägastikus ei ole üht ja ainsat tõde, sest me KÕIK oleme erinevad ja veel enam. Me kõik oleme pidevas muutumises.

Kõige enam soovin ma siin selle looga näidata just neile, kes end pidevalt õigustama ja tõestama peavad, miks nad ise või keegi nende lähedastest sööb midagi või ei söö midagi, et see ongi mitmekihiline teema ja selles pole ühte ainsat tõde, mille eest meid risti lüüa. Ma soovin teile nii väga kinnitada, et teil ei ole põhjust tunda end süüdi, isegi kui keegi raiub, et just teie olete süüdi. Neid, kelle laste söömasaamine on üks lõputu võitlus proovimise, leppimise, suunamise, piiramise ja allaandmise piiril, neid on palju. Neil on muudki teha, kui teisi käia hukka mõistmas ja targutamas, et te pole piisavad ei selles ega teises asjas.

Me võime püüelda enda seatud ja ühiskonna pealesunnitud peavoolu ideaalide poole, jättes kõrvale isegi selle suure küsimuste kaose, mis siis ikkagi on tervislik, sest tõdesid on palju. Elu läheb ikka nii nagu läheb ja vahel mugib ka paduvegan salaja kööginurgas rasvast nõretav suu kõrvuni peas ribisid ja tunneb end süüdi. No las ta siis sööb, Ju tal on seda vaja. Aga süütunnet tal küll vaja pole.

Me kõik tahame tunda, et nii nagu me oleme, on hea. See loob meile elamiseks vajaliku hea tunde. Me peame elama endaga koos. Koos kõigi oma ihade ja kiiksudega ja sealjuures olema endaga sõbrad. Tervislikkus kipub omama trendiküsimuse staatust ja olema tehtud mõõde. Aga ma kipun arvama, et see tervislikkus on pigem olemise viis, kus kogu katsumuste paine peab olema tasakaalus ka rahulolutundega. Muidu poleks ju üldse mõtet rabeleda? Me kõik elame oma elu nii hästi ja halvasti kui me oskame, saame ja suudame. Ja usun, et me kõik soovime oma lastele vaid parimat. Me soovime üle kõige, et nad elaksid, kasvaksid ja oleksid terved. Söömine käib lahutamatult selle juurde. Ja kui keegi tunneb, et rahulolu ja hea tunde nimel pole tal vaja süüa või on vaja süüa kasvõi saepuru ja raudnaelu, siis ka see on ok. Keegi teine seda seedima ei pea. See on puhtalt isiklik küsimus. Nii lihtne see keeruline asi minu meelest ongi. 🙂

 

***

See teema jätkub homme minu enda mittesöömiste ja Tannu söömiste looga SIIN 🙂

Nokitsevad täiskasvanud, suured poisid ja pisikesed titad

Pühapäeva õhtul olin ma kontoris ja vuntsisin oma jäneseid. Nad olid ammu juba valmis, aga vaat see mikromillimeeter mingist punktist vajab vahel siia- või sinnapoole nihutamist ja ma ei saa elada ja seda pilti vaadata rahus, kui ma seda pole teinud. Umbes miljon korda. Ja see näeb välja täpselt nii, et ma istun täiesti valmis pildi ees ja teen midagi. Tunde. Päevi.

Selle pärast on karmid tähtajad vahel head asjad, siis ma suudan nokkimisest veidi varem loobuda ja asja kuulutada valmisolevaks. Mis muidugi ei tähenda, et ma sellega iseenda jaoks hiljem ei jätka. Või endale hullemini piitsa ei anna ja päevale lisaks ka terveid öid nokitsemisega ei sisustaks. Seda pean ma tunnistama, et arvutiga asju tehes olen ma kohutavalt aeglane, AGA väga täpne, sest silm ja käsi paberil ei zuumi mitte kuidagi 600 korda üht joonekest sissepoole nii, et ma selle hingeelu äärmiselt detailselt näeksin. Aga mulle meeldib nii. See annab mulle tööst suurima rahulduse lõpuks. Käega veetud joonte osas pean ma silmi kinni pigistama ikka ja jälle ja need häirivad mind kogu aeg. 😀

No vot. Seda siis ma siis seal joonistasin ja Andreas, kes ise palju parem pole, kirjutas üle 20 aasta kokku oma cv-d. Noh, ütleme nii, et mõnigi asi on siin elus selle aja jooksul muutunud ja täienenud ja täna on naljakas lugeda, kuidas meie universumit valdas 1999. aastal tehnoloogilise maailma lõpupaanika. Ta töötas sel ajal suures haiglas ja veetis oma uusaasta öö tööpostil, et kõik sujuks valatult 😀

Nii, ja tema, kes ta nokitses oma cv kallal umbes nii nagu mina oma jäneseid, teatas korraga itsitades:

“Kui sa kunagi cv-d hakkad kirjutama, siis isikuomadustes pead ära mainima ka selle, et sa tööasjades hull perfektisonist oled.”

Ja ma vastasin täiesti tuimalt: “Nähh. Ma kirjutan, et ma olen Eva Monk. Sellest piisab. Juba koolis nad kiusasid mind sellega, kui ma meie ühistöid parmaks nokkisin. Ma olen leppinud.”

Muhelev paus. Kumbki on ninapidi oma asjade kallal täie pühendumusega.

“Aga sa ära unusta enda omasse lisada, et su naine on draakon.”

Naerame.

Ma pean tunnistama, et mul on juba palju aastaid mitu cv-d. Maastikuarhitekti oma, mis vahel on kombineeritud ka mu vabakutselise kunstniku osaga. Vahel on see kunstiosa täiesti eraldi ja siis kolmas on täiesti eraldi õenduse ja tervishoiuteemaline cv. Ja kõik ilukirja- ja siidimaali-, baaridaami- ja lilleseadekursused ning lapsepõlve suursaavutused olen ma neist kõigist ammuilma välja visanud. Keda see huvitab, harjumatule silmale liiga kirev on see elu mul nagunii juba olnud ja tööd ma neil aladel nagunii ei otsi. Seega selge joon cv-s kaalub üles kogu muu müra. Kuigi tuleb tunnistada, et ma olen vist vaid ühe korra elus oma cv saatnud tööpakkumise kuulutuse peale. Saatnud pimesi, oodanud vastust ja kutset vestlusele. See üks läks tookord, mingi 20 aastat tagasi, Majaka Teeninduskooli huvijuhi kohale. Pääsesin isegi ühe teise kandideerijaga koos lõppvooru, aga lõpuks sai määravaks mu tol ajal absoluutselt olematu vene keele oskus (mitte, et see mul kaasajal sellise töö jaoks piisav oleks). Kogemuste ja korraldamiste osas oleksin neile hästi sobinud. Kõik ülejäänud cv-d oma elus olen ma lihtsalt vormitäitena uude kohta endaga koos kaasa viinud.

Aga teile pidin ma täna rääkima üldse mitte cv-st ja jänestest vaid hoopis Tannust ja Vancust 😀

Lugu sai alguse sellest, et sel samal pühapäeva õhtul, kui poisid nautisid oma vaba hetke ja meie ninad töös olime, helistas mulle Tan:

“Kuule, kus see meie titaraamat on?”

“Emmm, milline? See Vancust?”

“Jaa, ma ei leia seda. Mul on seda koolis homme vaja.”

“Aaa, ok. No see on mul siin tööl, aga mis sa sellega seal koolis teed?”

“Mul on vaja teha poster raamatust, mis on minu meelest kõige parem.”

Selle koha peal liigutasin ma kõrvu. Või noh, liigutan hetkel ka. Kuulete, kuidas tuul vihiseb?

“Hmm, ok. Kas sa valisid selle selleks, et sa oled seda umbes miljon korda kuulnud ja näinud ja lugenud ja see on mugavalt lihtne valik või sul on tunne, et sa ei ole ammu ühtegi teist raamatut lugenud, millest võiks tolle posteri teha?” urkisin ma veidi kahtlustavalt ikka edasi.

“Ei, ma tahan selle teha just titaraamatust.”

Ok. Raamatu tõin koju ja rohkem ma teda usutlema ei hakanud. Kui mees vanuses 12 ja pool arvab, et selline raamat on koolis klassi ees esitlemiseks hea, siis järelikult nii ongi. Pakkusin talle küll ka veebiversiooni, et seda on klassi ees ju lihtsam näidata, kui paberraamatut, aga ta jäi endale kindlaks, et paberil on ägedam. No minugi poolest.

Reedeks, ehk siis tänaseks, oli vaja see poster valmis teha pealkirja, autori, aasta ja mõne faktiga. Ta pidi selle tegema koolis arvutis, aga eile jooksis projektitunni ajal süsteem seal kokku ja nii helistas ta mulle kojusaabudes jooksust alles ähkides, et kas mul on võimalik talle mõned raamatupildid välja printida, et noh, nüüd tuleb tal see asi ikkagi paberile teha ja ta tahab selle ikka ilusaks tuunida orginaalpiltidega. Arvasin, et pole probleemi, aga mida ma kiiruga enam ei leidnud, olid selle raamatu pildifailid. Ma ei tea, millisel välisel kõvakettal need veel on, aga arvutis mul neid igal juhul ei ole. Aga õnneks oskan ma endiselt veel joonistada 😀

Plakatitegemise paberi osas muigasin Andreasele ka, et meil on kodus vaid A4 koopiapaberit ja ma juba tean, et Tan arvab, et see on kindlasti piisavalt suur tahvli ette ronimiseks. Aga eieiei, ma haarasin kaasa suurelt koosolekute tahvlilt õrnalt ruudulise paberi ja suur oli Tannu imestus, kui ma sellega koju jõudsin. Itsitas ja muigas ja oigas läbisegi. No et:

“Niiiii suur! Kuidas niiiii suure paberi peale saab midagi teha?”

“Eee, tuleb suuremalt kirjutada? Mul polnud pisemat ja tavaline A4 on liiga väike ja seda ei näeks eemalt keegi, mis sul seal kirjas on.”

Muhelesin mõnuga. Ta veel ei teadnud, et mul oli kaasas ka terve pakk vildikaid ja mõnusa jooksuga marker ja ta saab elus esimest korda ka seesugust vanamoodsat plakatitegemise asja harjutada.

Mustandi lasin tal ka teha. Sest aukartus suure paberi ees ajas ta õudusest judistama selga. Virises alguses küll, et miks ta peab sama asja kaks korda tegema, aga siis taipas ise ka, et suurt pilti ta kaks korda ometi teha ei tahaks, kui midagi nässu läheb. Seega oli see pisike paber oma mustandiga igati omal kohal. Elevus oli sees, aga pinge polnud liiga suur. Kõige suurem oli vist isegi rõõm. Paber laotati põrandale ja hakkas pihta.

Seal kõhuli maas olles tähti vedades uuris ta nagu muuseas:

“Kuule, kas sa mu pea saad punaseks värvida? Gian Micah ei usu, et sa lubaksid.” itsitas mees põrandalt, sest ta teadsis samahästi kui mina, et ma ei näe karvakatte värvimises mingit probleemi.

“Ma ei tea, kas mul punast on, see vist on Eestis. Aga mul on roosat, lillat ja sinist,” ja nende sõnadega toon oma suure värvikoti tema tuppa.

Plakati tekstiosa saab valmis. Meie oleme vahepeal Vancuga ära sorteerinud kogu maja pesus käinud sokid ja neid on meil nii palju nagu elaks siin neli sajajalgset. Tan tuleb uurib juuksevärve. Roosa sobivat. Õhin kasvab. Ma olen samal ajal tema plakatile joonistanud õe, Vancu, Tannu ja enda. Siis veel kosmoselaevaga Vancu ja veel ühe lehvitava tita-Vancu. See käib mul kähku. Pole punkte, mille kallal kaks nädalat jurada 😀

“Iiiiii, mõtle, kui lahe oleks homme sedasi kooli minna!” õitseb Tan unistavalt.

“No ma ei tea, võta särk seljast ja mine istu vannituppa.”

“Päriselt?”

“Ei, mängult!” ja vean endale kummikindad kätte.

Tan hüppab rõõmust lakke ja Vanc uurib, kas ta tohib samal ajal äkki Tannu plakatit värvida. Vanc ja värvida? Et nagu peamine, et ei peaks magama minema? Aga ma olen võlutud tema aktiivusest ja kuna mul teise tüübi juuksevärvimisega natuke tegemist on, siis…

“Lase käia! Värvi vaid titad. Kui värve ei tea, vaata raamatust.”

Ja Vanc kaevus vildikakarpi, mida ta pole aasta jooksul kordagi puudutanud. No koolis pole vildikad lubatud ja kodus on tal muudki teha olnud.

Roosa värv saab kähku pähe. Heledaks pleekinud salatiroheline on ta varem blondeeritud peas muutunud kollaseks. Kollane omakorda tähendab seda, et juuksed jäävad tuubist värvi pähe uhades roosa-oranži-punase kirjud. Mis Tannu meelest on muidugi kohe eriti äge.

“Mõtle, kui need juuksed jääksid sedasi tumedalt lillakasroosaks!?”

“No mis siis? Siis saad koolis ütleda, et näe, uups, sõin eile peeti ja vaat mis juhtus. Proovige ka. Kui värv ei muutu, pole õige kogus peeti.”

“Ähh!” puhistab noor mees naerda.

“Teil ikka on ok kooli ilmuda roosa peaga?”

“Ma ei tea, me klassi ainus tüdruk tuli täna kooli tumesinise peaga.”

“Noh, ju siis on ok. Eestis peab muidugi vaatama, minu lapspõlves lõikas õpetaja klassis tunni ajal ühel poisil juustest sabatuti ära. Värvide peale oles ta minestusse langenud ja laps oleks internaati saadetud. Siis olid ikka eriti hullud ajad mu meelest. Waldorfkoolis oli selles mõttes hea, seal oli puhta kama, kuidas sa kooli ilmusid, said olla just nii nagu hing ihkas, aga tavakoolis on vist siiski keerulisem ka tänapäeval. Aga ma ei tea ka.”

“Eestis on vist narrimist rohkem,” muutub noormees mõtlikumaks.

“Sa pead silmas seda, et kui sa teistest eristud, siis oled kohe gay ja narrimise objekt?”

“Mnjah.”

“Sa kardad seda? A siis sa võid ju ütelda, et sa oled kunstnik. Söögu sepikut, kui neid torgib ja ise elada ei julge. Mind narrisid mõned jobud 11-aastaselt litsiks. Et nagu normaalne, onju?”

Tan noogutab ja mina jätkan:

“A mitte, et see, kellegi asi oleks, kui sa oledki gay. See on ka täiesti ok. Ja juuksevärvid on sul igal juhul ägedad!”

Peseme värvi maha. Lakk leegitseb lambivalguses nagu pühademuna ja see on nii lahe. Tan vaatab rahulolevalt peeglisse, vaatab mind enda kõrval…

“Kuule, ma olen kasvanud?!”

“Oled-oled. Palju hullem, kui sa kahaneksid. Näe, sa oled mulle juba silmini ja varsti oled minus pikem ja võtad mu kaenlasse.” 😀

Vanc on vahepeal saanud värvimistega valmis. Titad on värvitud. Ta tahaks veel värvida, aga kell on juba öö ja nii on väga hea.

Tan kuivatab pea ära ja hiilib vaikselt Andreas juurde, kes oma kange nohuga on lapiti maas kogu melust eemal olnud. Toas on hämar. Tan poeb Andreasele hästi lähedale ja pistab oma juuksed talle enamvähem ninaauku.

Andreas ajab kaela õiele ja uurib asja. Natuke tsirkust käib asja juurde. Seepärast ajab ta silmad suureks ja teeb näo nagu minestaks.

“Väga äge!” patsutab ta tunnustavalt Tannule õlale.

Tan kekutab ja on enda ja elu ja meie ja kõigega rahul. Poisid lähevad magama ja mina teatan Andreasele õhates:

“Ma palusin universumilt, et mul oleks võimalik kanda kõiksugu juuksevärve ja korraga ja läbisegi… ja universum saatis mulle Tannu. Nii jõuan ma palju rohkem.”

Naerame kogu südamest. Nende meesteta oleks mu elu palju… kahvatum?! 😀

Hommikul kooli minnes…

vedas moosipurgisiili näoga Tan kapuutsi kavalalt silmini. Lisaks lahedale peale on tal täna võimalus rääkida oma lemmikraamatust ja ühtlasi sellest, et Vanc oli titana Eviani veepudeli suurune ja üldsegi on kogu see raamat räägitud tema enda suu läbi.

Selle raamatu valmist esitluseks ei suunanud lihtsama tee otsing vaid hoopis uhkusenoodike, millest mul eilseni aimugi polnud. Võiks ju eeldada, et kui sul on vanust 12 ja pool aastat ja sa kekutad nunnult iga plika ees ja värvid oma juukseid roosaks, et siis on su valikud sootuks teistsugused, aga ei. Kuna ma seda oodata ei osanud, siis seda ägedam on see tunne pragu minu jaoks. Meie kõigi titaraamat rokib ja isegi Vanc oli kõigest sellest ülevoolavalt heas tujus täna Tannu sabas kooli poole lipates. 😀

 

Imeilusta päeva teilegi! <3

 

PS Vancu tahab nüüd veel veendunumalt Pikachu-kollast pead ja meie titaraamatu leiad siit 🙂

Mina. Naine. Jumalanna.

Viimasel ajal on hirmpalju kõiksugu kahtlase sisu ja küsitvate eesmärkidega koolitusi ja kursuseid, kus naised saavad õppida taas naised olema. No et kui mõni hull naisisend on sündinud kogemata otsustusvõime ja võiteljavaimuga või siis on elu karastanud ta iseseisvaks ja tugevaks, siis juhib teda liialt mehelik energia ja see on paha-paha, sest siis ei taha teda ükski õige mees? Kui siis sel naisel ongi puudu ihaldatud suhe ja hea mees, siis ongi probleemi võti käes – õpi selgeks abitus ja anna ohjad käest, nii saab sinust jumalanna, kelle ette mehed viskuvad ja neid päästa püüavad? Ehk et vabandust, naine, sa oled kõigest – elust, endast, naiseks olemisest – siiani väga valesti aru saanud, õpi ruttu ümber ja viska kogu kogemus aknast välja. Või noh, TEGELIKULT ära õpi, et see on vale. Vale on lihtsalt oma tõelist palet välja näidata ja rokivad vaid need tibud, kes suudavad mehed ümber sõrme keerata ja panna nad uskuma, et nad on mehed. Nagu mida f?

No ok, sai nüüd veidi teravalt see asi siia kirja, aga jutu mõte jääb ikka samaks.

Minu jaoks algab asi ikka sellest, et inimesi on igasuguseid. Ühele meeldibki olla suhtes, kui teine tema eest kõik ära teeb, teisele ei meeldi see aga küünevõrd ja ta tahab ise oma elu juhtida. Vahel tahab ka teiste elu juhtida, vahel soovib, et see teine tema kõrval on sama iseseisev.  Kõigi nende variantide puhul ei ole välistatud ka rahuldustpakkuv paarisuhe. Tuleb leida lihtsalt õige paariline. Ja kui elu ja aeg neid õigeid paarilisi liiga julgelt muudavad ja nad lahku kasvavad või kokkupuutepinna kaotavad, siis tuleb lihtsalt edasi liikuda. Nii lihtne see ju ongi. Pealgi on meie seas ka neid, kes, üllatus küll, tahavadki üksi olla. Mis peamine – jääda tuleb iseendaks. Ja kui muutuda, siis ikka iseendaks. Ja iseendale. Mitte maailmale, mitte mehele, lastele, emale ja naabri Leidale ja Eesti Presidendile.

Et kõlab nagu isekalt? Põrgusse, see isekuse jutt. Sina oled ju sina ja sina ise oled iseenda esimene ja viimane sõber, sisekõne, hindaja, vihkaja, leppija, rõõmustaja, valutundja ja edasimineja.

 

Minu lugu

Hiljuti pakkisin ma lapsepõlvekodu keldris oma päevikuid kokku. Sellest ajast kribeleb mu kuklas üks vana mõttekäik. Ära ta ei lähe ja ootab lahtiharutamist. Neis päevikutes on kirjas minu lugu ja argipäev vanusest 12-25. Kasvamise lugu. Seal on masendavalt palju pisaraid, pettumisi, viha, raskeid mõtteid, aga seal on ka rõõmu ja head meelt ja kõrget taevast ja värve. Seal on kogu mu elu oma kirveuses, millest jookseb katkematult läbi üks peenike punane niit, mida ma kunagi varem ei olnud märganud, sest olin ise kõige selle sees. Üks mõte ja küsimus, mis saatsid mind minu kasvamise jooksul ja kasvas ise koos ajaga.

Öeldakse, et selleks, et teised sind armastada saaksid, pead sa kõige pealt end ise armastama. Tore, eks? Minu küsimus oli alati seepeale kibedalt valus – kuidas ma peaksin oskama ennast armastada, kui ma mitte kunagi pole tundnud, et keegi mind armsatanud on. Ma ei oska tühjusest midagi luua. Mul on vaja kõige pealt kogemust, et keegi mind armsatab ja siis ma õpin selle läbi ka ennast armstama. 

Läbi aastate raiusin ma seda nokk-kinni-saba-lahti-jne asja endale taas ja taas ja peegeldasin end läbi teiste silmade ja olemiste ja suhtumiste ja otsisin ennast. Loomulikult oli mu ümber inimesi, kes mind armastasid, aga see tunne ei tulnud minuni suure voogava valgusena, mis mind enda sisse mähkis, aupaistesse tõstis. Mitte, et ma seda seal siis oodanud oleksin, sest ma olin oma hädaorus nii sügaval sees ja muudkui raiusin, et keegi pole mind armsatanud, ma ei saa ennast seepärast armastada. Saaksin ainult siis, kui mul oleks see kogemus, millele kogu oma (enese)armastus üles ehitada.

Ja mis ma siis tegin? Ma otsisin armastust. Ma vajasin seda. Selle nimel püüdsin muutuda. Ma püüdsin olla parem naine. Püüdsin olla hoolsam kodus ja köögis ja iseendaga ja mis kõik veel.

Vanuses 25 olin ma mingil täiesti jabural viisil enda kõrvale hankinud ja kinnitanud kõige valema isase isendi vist üldse. Sellise, kes sülitas kõige peale. Minu peale. Mu püüdluste peale ja üldse kõigi naiste peale. Tema põlgus oli sügav ja põletav ja seda õhkus temast pidevalt. Alguses ma seda ei taibanud, kui ta ütles mulle, et tal ema ei ole. No ma arvasin, et ju ema siis surnud ja tema tõrjuvat hoiakut austades ei julgenud rohkem torkida seda teemat. Jupp aega hiljem selgus, et näe, ema on täiesti elus ja terve. Lihtsalt tema jaoks surnud. Tema suhtumine enda emasse, minu emasse ja vanaemasse, minu sõbrannadesse, tema sõprade naistesse ja minusse oli tülgastusest läbi imbunud. Me olime ju… mingid emased. Ja mingil ennasthävitaval viisil püüdsin ma selles juba ette kaotatud mängus ikka veel midagi võita. Ma tahtsin teda päästa ja ennast tõestada, et jah, ma olen naine. See on ainus, kuidas ma endale seda kõike takkajärgi selgitada suudan.

Ta ei armastanud mind, kuidas sain siis mina ennast armastada? Aga ma vajasin tema armastust. Ma vajasin armastust, et õppida end armastama. Eneseuhkus, – väärikus, -armastus olid mingid ulmelised muinasjutukategooriad, mida reaalses elus ei saanudki eksisteerida, sest ta ju ütles, et ma peaksin olema rohkem naine. Või noh, tegelikult ütles ta, et ma olen plika ja tüdrukuid ei taha ükski tõeline mees. Tema, ehk siis tõeline mees? tahab enda kõrvale tõelist naist. Aga ära ta ka ei läinud. Kui mina läksin, tuli ja võlus mu tagasi. Ju talle meeldis, et ta seda mängu kontrollis ja sai ennast imetletuna tunda? Ma arvasin tol ajal, et me oleme kokku määratud ja raskused on need, mida koos ületades tõeliselt kokku saadakse ja jäädakse. Ehk et minu ainus võimalus temaga õnnelikus suhtes olla, oli järelikult… saada naiseks!

Aga mina, naisena sündinu, ei osanud tema meelest ühestki otsast olla naine. Otsisin oma naiselikku energiat meeleheites lõpuks isegi nõia juurest. Miski ei muutunud. Tema sõnad piitsutasid mind verele ja ma olin arvatavasti kõige ebaõnnestunum emane terves me galaktikas. Iseenda arvates ka, sest tema peegeldused olid hävitavad. Anusin teda, et kui ta mul minna ei lase, siis ütelgu mulle ometi, MIDA ma tegema pean. KUIDAS ma saan muutuda nii, et ma talle meeldiksin ja ta mind armastama hakkaks. Tema. Tema ümber keerlesid mu soovid ja mõtted, kuidas teha nii, et tal oleks parem. Sest kui tal on parem, siis on mul ju ka. Kuidas muuta end selliseks, et see temale sobiks, et teda õnnelikuks teha, et tema mind armastama hakkaks, et ma saaksin ka õppida ennast armastama. Aga mida kogu see suhe mulle endale andis? Sellele ei mõtelnud ma üldse. Mina olin kadunud.

See, kuidas ma sellest suhtest murtud tiibadega välja roomasin… sellele vaatan ma siiani tagasi, kui mingile väga veidralt valusale filmile kellegi teise elust, sest see seal… see ei olnud mina?

Teate, millal ma tegelikult taipasin, et sellest ei tule midagi? Siis, kui me koos teraapiasse läksime (ma ei tea, kuidas mul teda õnnestus veenda kaasa tulema. Ju ta siis ikka lootis, et mind saab kuidagi talle sobivaks muuta?) ja meil kästi kirja panna rida asju, mis meile teineteise juures ei meeldi ja mis meeldib. Tema nimekiri asjadest, mis talle minu juures ei meeldinud oli pikem kui vaja. Mina imesin hädiselt välja vaid mõne punkti, et noh, ta on liiga palju tööl ja ma sooviksin temaga rohkem koos asju teha. Meeldivate nimekiri oli lihtne, ma olin ta kõigest hoolimata mõtelnud valge hobuse selga ja kuldse kuu ka kuklasse maalinud. Kõigest hoolimata oskasin ma temas näha nii palju head ja ilusat, sest ma tahtsin ennast ju selles veenda. Ja nüüd arvake ära, mis oli minus head? Pika mõtlemise järel leidis ta minus ÜHE hea asjas, selle, et ma oskan joonistada. Must huumor oli muidugi veel selles, et ma ju teadsin, et minu lapsemeelsed joonistused talle üldse ei meeldi, sest need tegid minust ju plika, mitte naise. Vaat see oli see hetk, kui reaalsus mulle kohale sadas. Kuigi lahtilaskmiseks oli mul veel veidi aega juurde vaja. Muuhulgas oli mul vaja kuulda, kuidas minu olemasolu tal õnnelik ei lase olla. Et siis ma oleks pidanud endale otsa peale tegema? Ka sellele ma mõtlesin ekstreemsematel hetkedel.

Ma oli eikeegi ja ma polnud väärt midagi. Ei tema jaoks. Ei enda jaoks. Püüdsin eluga edasi minna vaid laste nimel. Kalgima ja kalestunumana. Ma olin kadnud. Mind ennast ei olnud olemas.

Olin ema. Jah, see vist oligi alguses mu ainus olemise viis.

Veidi aega hiljem märkasin, et noh, kunstnik olen ma vist natuke ka. Jah, selline titekate asjade joonistaja, aga ometi leidus neid, kellele need meeldisid peale mu enda.

Ja tütar oma vanematele, kellega ma sellel etapil oma elus palju olulisi asju ära klaarisin, sest ma lihtsalt ei suutnud taluda elamise talumatut raskust. Ma olin nii katki tehtud, et järgmine samm oligi kuristik, kust tagasi enam ei tulda, aga ma tahtsin elada!

Ajas taipasin, et ma olen isegi sõber. Kõik polnudki kadunud ja vaikselt imbusid nad mu ellu tagasi. Imbusid mõned vanad ja tulid mõned uued. Älin nende seas kõige kindlamalt.

Ma sain üksi hakkama. Ma olin nende aastatega õppinud ise hakkama saama. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ja see tuli mul üsna talutavalt välja. Ma olin ennast iseenda jaoks tõestanud ja kõik muu polnud enam nii oluline. Servast otsisin ma ettevaatlikult sel eneseavastamise ja -leidmise teel enda ellu ka seda kõige lähemat kaaslast. Endale meest, lastele isa. Üks neist polnud teisest vähemtähtsam või kõrgem. See mees pidi sobituma me ellu valatult või üldse mitte ligi tulema.

Kui ma netist meest otsisin (poesabast, arsti ooteruumist ja ühistranspordiga sõites ma teda leida ei lootnudki) taipasin kähku, et mu ainus valik on internet. Mis on netis esimene asi, mis pilku püüab? Pilt, eksole.

Armsa nunnunäoga eriti naiselike piltidega…

või veidi süütumate nunnukatega?

… võib leida keda tahes, aga valik on korraga nii lai, et selleks, et selgitada välja meeste tõelised eesmärgid ja sobivus, kulub igavik. Ja kes seal selles pildis mind näeb? Mida see pilt minu kohta ütleb? Nähakse vaid seda meelast miisut, kes kisendab “ma otsin sind, olen siin just sinu jaoks!” ei muud. Ehk et selline ilus pilt jääb ära. Elu on liiga lühike. Sada segaste eesmärkidega kandidaati oli kõike muud, kui see, mida mina otsisin.  Ma otsisin kvaliteeti, kvantiteedile vilistasin. Mul oli vaja vaid üht ja ainuõiget ja leida tee, kuidas selle eesmärgini jõuda.

Seega milline pilt kirjeldab mind ja mu olemust kõige tabavamalt? Lihtne. Ma ei pidanudki tegema muud, kui olema mina ise. Kõigi enda kiiksude, nurkade ja tervate servadega. Maailm ei pidanud midagi teadma minust siidis ja suhkruvatist ja abitusest ja otsustusvõimetusest.

Lajatasin tutvumisportaali profiilipildiks suvalise Puerto Rico teeäärses vetsus peegli ees tehtud pildi. Olin just džunglist tulnud, rohmakalt lahtiste paeltega tanksaapad jalas, mustad kitsad teksad ja maika niiskusest kere vastu kleepunud, lühikesed turris juuksed higist läbiimbunult sõrmedega turri aetud ja näol selline morn ilme, üks kulm jupp maad teisest kõrgemal, et ei tänan, seda banaani võid ise süüa, ma võtaks täna terve hobuse. Või kaks. Ma tean, mida ma tahan. Sa ka tead? Julged üldse ligi astuda?

Seda pilti ei suuda ma hetkel teile leida, aga samast ajast on ka teine sarnane pilt, mis mu profiili külge haagitud oli. Teised saapad ja veel lühem karvkate, aga hea näide minu sisemisest jumalannast. Just nii läksin ma lantima unelmate kaaslast enda ellu. 🙂

Selleks hetkeks olin ma veendunud, et kui ma nii, nagu ma olen, ei sobi, siis polegi vaja. Jube hea filter oli ja tegi elu kohe palju lihtsamaks. Need, kes nende piltide ja sama krõbeda tutvustava teksti…

Olen elu ja endaga rahul pööraste poiste üksikema, kes töötab kolmel kohal ja käib samal ajal koolis ning otsib oma lastele isa ja endale meest

… ehk siis need tüübid, eks selle hullu jutu ja piltide peale ligi astusid, jagunesid suures plaanis neljaks:

  1. need, kes olid segaduses ja kaastundlikult ning pidasid vajalikuks küsida, et kui ma lesbi olen, siis äkki ma peaksin veidi oma valikuid seal kohendama. No et äkki ma ikka otsin naist või nii. Igal juhul olid nad sügvalt segaduses.
  2. need, kes põlastavalt uurisid, et kas ma tõesti arvan, et mingis räpases peldikus tehtud läbinisti jube ja ebanaiselik pilt peaks mu ellu armastust tooma hõbekandikul. No nende meelest olin ma läbi ja lõhku nii rõve, et nad ei saanud seda teadmist peatumata enda teada jätta. Nende õrritamiseks julgesin ma arvata, et üks on kindel, neid ma enda ellu ei soovi.
  3. need, kes põlesid uudishimust, et mis mu koore all tegelikult peidus on. Ainult sportlikust huvist mõistagi. Kohvikus nendega kohtuda oli tore, aga paraku pidid nad oma lahendamata müsteeriumiga kuidagi suutma edasi elada.
  4. ja siis need vähesed väga lahedad tüübid, kellega sai lisaks netisuhtlusele Tallinna linna kohvikutes ja restoranides hiljem korduvalt tunde juttu aetud – tantraõpetaja Austraaliast, Tšiilist pärit surfar ja hispaania keele õpetaja Rootsist, üks hull Iirimaalt. Kuigi neil esines esialgu kõrgendatud ootuseid, siis minu jaoks olid nad esimesest hetkest sõbratsoonis. Nad olid lihtsalt lahedad. Sõbrad ja nii see jäigi.

Ja siis… siis sadas mingil täiesti suvalise neljapäeva õhtul mu postkasti Andrease sõnum:

“Hei, kuidas teil seal Tallinnas ka ilm on?”

Ja sellest hetkest alates ongi kõik lihtsalt nii nagu peab.

Aga tagasi naiseksolemise teemasse. Või siis lihtsalt olemise teemasse.

Kui ma enda vanad päevikud keldrist kokku korjasin, siis taipasin, kui palju mu elu ja eelkõige ma ise sellest ajast muutunud olen. Ma ei olnud sellele mõtelnud, sest elu viis oma loomuliku vooluga kaasa ja kiires argipäevas polnud enam mahti läinut nii põhjalikult analüüsida. Ilma nende päevikuteta poleks ma arvatavasti kunagi seda murdepunkti nii selgelt tajunud. Ma otsisin meelheites seda jumalannat enda seest nii palju aastaid. Seda, keda teised saaksid armastada, et ma läbi nende armastuse õpiksin ennast armastama. Ma ei osanud näha võimalust, et sellest surnud ringist ka mõni muu väljapääs on. Ma ei näinud, et ma olen naine. Ma tahtsin olla naine. Ma tahtsin olla mina ise. Ma tahtsin olla piisav. Tahtsin olla enamat, aga ma tundsin, et ma pole midagi. Pole ei piisav, ei naine ega mina ise, sest maailm mu ümber oli kitsas ja mees, kes seda valitses, ütles nii.

Ma tahtsin olla, selle asemel et lihtsalt olla. Ma pidin nii palju aastaid pingutama, et olla keegi, kes ma pole. Aga ühel hetkel pudenes see pingutus tolmuks ja kadus tuulde.

Esimesed aastad olid õrnad ja haprad, aga ma kasvasin. Uhkelt ja üksi. Mul ei olnud endale konkrente. Ma lihtsalt olin ja see meeldis mulle. Ma võisin olla plika ja mutt, haldjas ja draakon, käia Selveris konnaks riietatud lapsega ja loivata päev otsa ringi tagurpidi öösärgis ja keegi krt ei ütelnud mulle, et see pole ok. Ma olin iseenda universumi valitseja ja kui Andreas mu ellu tuli, siis ta võttis mind just nii nagu ma olen ja mina võtsin teda samamoodi. Ta armastab seda plikat minus samapalju kui torisevat vanamutti, kes lubab kogu maailma vahel põlema panna ja olenevalt hetkest võin ma olla tema lepatriinu, unelmate sinivaal, kuninganna, laiskloom, niisama laisk ja lohakas ja jätta nõud ja aknad pesemata, kirjutada hommikuni teile siia oma jutte, rääkida kõigi oma sõpradega soost sõltumata ja mitte keegi ei anna mulle hinnanguid. Ei anna hukkamõistvaid ja hävitavaid hinnanguid, et tõelised naised küll nii ei tee. Ei anna riivavaid või taltsutavaid hinnanguid, et mul oleks vaja naisena areneda. Ma olen mina ise ja mitte keegi ei püüa mind muuta. Mina olen mina, tema on tema ja me lihtsalt oleme ja nii ongi hea. Lihtne ja hea.

 

Kui ma eile lugesin taas kahest erinevast allikast neid kahtlaseid sisemise jumalanna leidmise koolituste reklaame, siis mu sees lahvatas midagi väga heleda leegiga põlema. Ma polnud ainus, kellel tekkis reaktsioon. Tülgastus?

Nagu milleks? Kellele? Tugevad, endaga hakkamasaavad naised seesuguseid koolitusi ei vaja, sest vastavalt toimides muudaks see neid sootuks vales suunas ja neil pole seda vaja. Nad teavad, et nende elu on nende kätes ja teeseldud abitus neile küll mingit õnne ja rahulolu ei too. Järelikult siis on see koolitus neile naisetele, kellele on tambitud, et nad pole piisavad? Neile, kes on vales suhtes või pole iseendaga veel sõbraks saanud? Ja kõigi maiste probleemide lahendus oleks, leida enda sees üles see kaotsi läinud jumalanna. Asendustegevus elu elamisele? Äkki on see just see koht, kus need juba tugevamad naised peavad oma nokad lahti tegema ja kinnitama, et ei, teil ei ole seda koolitust vaja? See on puhta saatanast, kui nüüd tõele au anda?

Kellele neid väänatud nurga all müüdavaid jumalannakoolitusi ja muid sarnaseid “muuda ennast selliseks, et mees/maailm saaks sind armastada, et sa saaksid ennast armastada” tegelikult vaja on?

Tegelikult vist ainult neile, kes neid koolitusi korraldavad ja veavad, sest maaslamaja otsas trampida on eetiline? Mida nad neile naistele tegelikult oma koolitustel annavad? Enamus läheb sealt oma hädaorgu tagasi ja mitte miski ei muutu paremaks. Halvemaks ja raskemaks ehk, sest helehelge (viimane) lootus on klirinal katki läinud, sest ülla-ülla, sa võid sinna patjadele abitukest mängima jäädagi, mees sellest mehemaks küll ei muutu. Vähemalt kodus mitte.

Need üksikud, kes kuulutavad, et nad on imeliselt nüüd seesuguse koolituse järel leidnud oma tee, tervenenud ja see sisemine jumalanna ongi leitud, neile võib arvatavasti ka kõike muud müüa ja nad usuvad ja elavad õnnelikult järgmise augu ja uue tõeni.

Jälle, inimesi on igasuguseid ja igal ühel on oma tee. See, mis sobib ühele, võib teise jaoks olla puhta mürk ja vastupidi. Üks on kindel, et kui meie, naiste, sees on elamise leek, olgu see tuluke või londiga lahvatav tuletorm, siis on meie sees, ka meie sisemised jumalannad. Nad on meie sees alati olemas ja kohal. Kellel on see sõjajumalanna ja kellel ilu-, tarkuse, armastuse jne jumalanna. Mõnel juhib seda kõike üks peavool, mõnel kõik korraga. Ja nii ongi hea. Abitust õppides jumalannaks ei saa, see on üsna kindel. Või kui, siis ehk valelikkuse? Pettuse omaks? 😉

 

Küsisin nüüd Andreaselt ja Dennylt, et mida nemad sellisest jumalannakoolitustest arvavad.

Denny, üsna noor ja roosa alles, oli targu kuss ja kuulas. Andreas võttis hetke ja siis prahvatas naerdes, et võib-olla meeleheitlikult igavlevatele koduperenaistele? Ma siis torkasin, et kuule, ma olen ka üsna meeleheitel koduperenaine. Mehed, kes samal ajal kooki sõid, pidid naerda röökides endale mõlemad koogipuru kurku tõmbama. Mnjah, ma ei olevat ilmselgelt seesuguse koolituse sihtgrupp. Jube pettumus. Ma siis ei leiagi kunagi oma sisemist jumalannat nüüd üles? Ma jätsin hetkel targu neile mainimata, et teate, kutid, kümme ja enam aastat tagasi oleksin ma olnud just sellise koolituse sihtgrupp, keda hullutada ja lollitada…

Aga teemas püsides ja neist “tõelise naiseenergia” kandjatest rääkides, mida naised justkui arendama peaksid, et õnnelikumad olla ja õigeid mehi leida või hoida, oli Andreasel kohe varrukast välja vedada oma lugu.

Andreas jagas enne minuga kohtumist elu 13 aastat naisega, kes oli just selline nagu on see ideaal, mille poole neis koolitustes soovitatakse püüelda – elas oma jumalannalikus naiselikus energias ja sundis tahtmatult meest selle teooria põhjal siis tema mehelikku energiasse. Ta oli igati tore, lasi mehel korraldada ja otsustada, oli hellitusi ootav õieke, kes tundus nii õrnake ja pidevalt hoidmist ja päästmist vajav. Just selles lõksus, kohusetunde lõksus, Andreas hea 10 aastat selles suhtes siples täie teadmisega, et see pole talle õige asi, aga ta peab, sest muidu ta teeks tolla naise katki ehk et siis ei oleks ta nagu piisavalt mees. Kas selle naise abitus pani teda tundma tugevana, tõelise mehena? Ooooo ei, see pani teda ennast tundma abituna, et ta sellisest suhtest ei suuda välja astuda ja väsinuna, sest kogu maailma raskus ja kõigi eluks vajalike ja ka mitte nii vajalike asjade ostsustamine oli tema õlgadel. See oli õnnetu elu ühes suures lõksus.

Kindlasti on olemas ka selliseid mehi, kes seesugust suhet oskaksid nautida ja see oleks just õige neile, ja tõepoolest pankeski neid end ehk rohkem mehena tundma. Aga et müüa sellist jumalanna-suhtumist kõigile hädas ägavatele naistele sama puuga kui suurt tõde ja imerohtu?? Ainult raha räägib?

Ma usun täiesti jäägitult, et on suur vahe õige ja vale valiku vahel, kas teha midagi iseendale, areneda ja arendada ennast iseenda jaoks VÕI teha seda kõike teistele ja teiste nimel ja selleks, et läbi teiste midagi ise saavutada. See teine variant on ilmselgelt vale. Olete nõus?

 

Mida ma lõpetuseks veel kord korrata soovin on see, et teistele meeldimise nimel ei ole vaja endas mitte midagi muuta. Tuleb lihtsalt teised teised leida. Õnneks on meid, inimesi, nii palju, et võimalusi jagub.

 

Ahh, et kas ma leidsin mehe, kes mind armastas nii palju, et ma läbi tema armastuse hakkasin ka ennast armastama? Ei, kindlasti mitte selles järjekorras. Kuigi kuidagi tegi see elu seesuguse keerdkäigu, et ma sain päris üksi ja omapead olles endaga sõbraks ja taipasin, kui väga ma ennast armastan. Olin alati armastanud. Asi ei olnud oskuses. Asi oli mingis idiootses kinnisidees, mis mu sees jonnis ja oma jura ajas. Aga no nali naljaks, mina, oma mehelikult loogilise mõtlemise ja otsusekindluse ja kõigi oma oskuste ja olemise ja muuhulgas ka riietuse ja välimuse ja suuvärgiga… pidavat olema universumi kõige naiselikum naine üldse. Andreas tuletab mulle seda erinavatel viisidel pidevalt meelde. Ja no lööge või maha, minu jaoks on tema minu absoluutne unelmate mees. Mees suure algustähega. Hell, õrn, hooliv, tugev ja mis peamine, inimene, kes ei püüa mind muuta, mind maha suruda, mind millekski sundida. Ma meeldin talle just nii nagu ma olen ja tema meeldib mulle just nii nagu ta on. Nii on hea ja lihtne koos olla. Ja üks oluline asi, mida ma elu jooksul õppinud olen – õiged asjad tulevad valu ja võitluseta. Nad lihtsalt tulevad ja on. Kui nad on õiged, siis nad lihtsalt on.

 

Kuu peale kõik need kadunud jumalannad, keda kellegi kolmanda abiga taga peab otsima kellegi neljanda jaoks!

Me oleme naised ja me kõik oleme need, kes me ise olla tahame! Ja ma oleme parimad 🙂

Õigus elada vägivallata. Älini lugu

Täna on tähtis öö. 10 aastat on möödas sellest hetkest, mil ma sain füüsiliselt vabaks vägivaldsest suhtest. Kuigi jah, hirm ja valu ja pinge hoidsid meid veel pikalt ka pärast seda oma ikke all, siis pisitasa muutus kõik paremaks. Palju-palju paremaks. Nii palju paremaks, et kui täna õhtul uuris Tan, millest ma sel korral siin kirjutan, siis ütlesin talle, et alustasin sellest, et täna, täpselt 10 aastat tagasi, me põgenesime sinuga kodust ja alustasime uut elu. Ta teab ja ta mäletab. Mingis mõttes on mul selle üle hea meel, et ta mäletab, sest siis saab ta vajadusel tulevikus sellega teadlikult tööd teha. Liiga palju olen ma näinud neid, kelle elu häirivad blokeerunud ja unustatud mälestused. Sellised asjad ei kao jälgi jätmata. Kuid tänu sellele ja paljudele teistele võidetud võitlustele on tal võimalus olnud kasvada peres, kus ei ole vägivalda ja on midagi palju paremat.

Seal ta seisis. Minu suur poeg. Silmad tegid paar kiiremat liigutust ja üle selle heledalt helge näo venis üks suur ja lai naeratus. Ta võttis mu käest kinni ja…

“Ma armastan sind!”

“Mina Sind ka. Alati.”

Juba ainult selle hetke ja tunde väljaütlemise nimel oli kogu see heitlus omal ajal seda pingutust väärt. See oli ainuõige tee.

***

Aasta on möödas päevast, mil ma oma loo “9 aastat vabadust” kirja panin. Aasta on möödas sellest, kui ma end nüüd ka sisimas tegelikult vabana tunnen. Selle kõige kirjapanemine ja halastamatu analüüsimine ja asjast rääkimine tegid mu päriselt vabamaks ja lasid mu valu ja hirmu päitsetel lõdveneda. Aasta tagasi ma seda veel ei teadnud. Nüüd tean.

Viimasel ajal on vägivallateemast lähisuhtes rohkem juttu olnud. Vägivallast naise ja mehe vahel. Ema ja isa vahel. Sellistes suhetes kasvanud laste kogemustest ja arvamustest. See on raske, aga nii oluline teema. See on minu teema ka, sest kuigi ma iseenda rahu olen tagasi saanud, siis ma mäletan ja tean. Kogemus on alles.

Vägivald (olgu see füüsiline või vaimne) on miski, mida ei pea keegi taluma… ei, EI TOHI! keegi taluda ja asi, millest peabki rääkima, et kõik need, kes parasjagu kannatavad ja ka alles ohumärke aimavad, taipaksid, et nad ei ole üksi ja näeksid, et ON olemas väljapääs. Et kõik need, kes kõrvalt näevad, et midagi on toimumas, oskaksid mõista ja toeks olla. See teine osa, meie suhtumine, on samaoluline kui ohvri isiklik võitlus sellisest suhtest väljumisel. Kõige koletum, mida sellele inimesele teha saab, on teda ja tema olukorda mitte mõista, veel hullem – hukka mõista, alavääristada ja leida kergekäeliselt vabandusi ja õigustusi ja panna teda kahtlema oma tugevuses ja võitlusvõimes ja tungivas vajaduses sellisest suhtest vabaneda.

Ma ei mõtle sellele teemale isiklikus plaanis enam ammu nii palju kui vanasti, aga ometi tabasin end nädal tagasi lapsepõlvekodu keldris oma viimaseid asju sorteerides ja pakkides milleltki oluliselt. Kogusin seal ühte suurde kasti kokku oma teiste poolt laialipillutatud vanad päevikud. Need kaustikud ja märkmikud räägivad mu lugu hetkes. Need on kirja pandud vanuses 12-25. Peaaegu igast viimasest kui päevast. Ma ei pidanud neid isegi avama, et teada, mis neis kirjas on, sest mu elu lugu on kord seal juba läbikirjutatud. Seda blogi siin ei suuda ma hoida päevakajalisena, siin kirjutatu on enamasti alati analüüs ja paljudest asjadest kokku üheks looks kujunenud jutt. Siin ei ole päeviku kujul lihtsalt faktid toimunust ja selle hetke vahetutest tunnetest. Üks joon on neis, mu päevikutel ja blogis, siiski ühine – ma kirjutasin ja kirjutan sellest, millest ma ise tahan ja mitte keegi ei saa mulle seada piiranguid ega sulgi suhu toppida. Ka vaikima ei saa mind panna, kui ma leian, et seda lugu on vaja. Seda kasti seal keldris vaadates… See mees ja see taak, millest ma 10 aastat tagasi vabanesin, võttis minult pikaks ajaks võimaluse asju kirja panna. Ma kaotasin sedasi oma laste sirgumise lood ja palju enamat, kui vaid laste esimeste hammaste tuleku, juuksesalgud, sammud ja sõnad. Aga võib-olla oligi nii parem, sest sellega koos kaotasin ma enda ajamälust ka tema olemasolu. Teda ei olegi enam olemas? Ta on vaid hall udu selle kõige kohal, mis ajas aina hõredamaks kulub ja see tunne on hea. See on kogu aeg aina parem tunne. Reaalne tunne, et see vari päriselt ka kuhtub su kohal ja ühel hetkel seda enam ei ole, see tunne on vabastav.

Kui Älin mulle ütles, et ta räägib nüüd oma loo ka ära, oma nime ja näoga, siis mul tulid pisarad silma. Kui palju kordi ma nende aastate jooksul talle rääkisin, et pangu see lugu kirja? Palju. Aga ju ei olnud siis tema aeg veel küps ja minu asi liialt teda torkida. Sain vaid oodata ja loota, et see päev tuleb. Ja see tuli. Nüüd on see aeg käes ja kergendus, mida ma tundsin sel hetkel, kui ta mulle paar ööd tagasi oma loo lugemiseks saatis… haaras mind endasse. Eile oli Älini tähtis päev, sest tema lugu astus tema käe läbi, tema nime ja pildiga ellu, siia, meie maailma. Ka inimeste keskele, kes olid pisikesed killud selles loos ja võisid äkki alles nüüd taibata, mis tegelikult toiminud oli. Tema lugu kestis palju kauem ja oli palju valusam kui minu oma. Kui neid kuidagi mõõta ja kõrvutada saab. Inimesi, kes aimasid ja teadsid, oli palju rohkem kui minu loos, aga ometi viis vool ta nii mitmel korral tagasi sinna, kuhu poleks vaja olnud.

Älin on kange naine. Kange ja kannatlik. Tema lugu on krdi valus, aga seda lugedes ei tundnud ma enam seda tema valu vaid aina enam ja enam headmeelt, et ta sellest kõigest lõpuks ikkagi vabaks sai. Ka mina olen selles loos, sest Äliniga sain ma lähemalt tuttavaks ja parimaks sõbraks ajal, mil ma parasjagu just oma eelmise eluga lõpparvet tegin, neil päevil 10 aastat tagasi. See oli aeg, kui ma ei teadnud tema õudustest ja enda omadest rääkisin vaid väga õrnalt ja vihjamisi. Ma püüdsin elu eest tugev olla. Ma ei saanud lubada endale nõrkolemist, sest siis oleksin ma ehk alla andnud ja tagasi koju roomanud. Älin oli näinud minu võitlust vabaduse kätte ja minust sai osa tema võitluses. Ma olin seal, kui ta end välja võitles. Ja siis tagasi langes. Uuesti vabaks sai ja jälle tagasi läks. Ja siis päriselt vabaks end võitles. Ma käisin kõik need tõusud ja mõõnad temaga kaasa, sest tema elu oli ka osa minu elust. Sõime koos ahjus küpsetatud brüsseli kapsaid ja otse karbist jäätist ja jäime kuidagi ellu.

Täna on tähtis päev, sest lisaks minu kümnele vabaduse aastale, mis väärivad mäletamist ja tähistamist, on Älin nüüd, 5 aastat ja 2 kuud vabanemisest hiljem, saanud kirja ka enda loo (jah, sellel lool on neid koledaid kihte paraku veel mitu, aga alustuseks on oluline seegi ära rääkida). See on  valus, vastik, aga nii oluline lugu.

 

Älini lugu
Foto: erakogu

Olin just 18 saanud, kui Kesk-Eestist pealinna kolisin ja ühes pitsabaaris tööle asusin. Sealsamas pitsaleti taga toimetades ma teda kohtasingi. Astus ühel augustikuu keskpäeval koos vennaga uksest sisse, juuksed ehitusprahti täis, vaatas nimesilti mu rinnas (sellel seisis Allen ja all sulgudes ÄLIN) ja küsis, et mis asi see Älin on. Teatasin, et Älin pole müügiks ja suunasin ta pitsamenüüd uurima.

Temast sai pitsabaaris sage külaline. Ega ma sellest esiti eriti välja teinud, püsikundesid oli meil teisigi, ikkagi kaks blondiini leti taga. Töökaaslane millalgi mainis, et on kindel, et üks neist kundedest (ta käis seal nimelt pea alati koos vennaga) on suht kindlalt mulle silma peale pannud. Sellise järelduse tegi ta nimel sellest, et tema vahetustel jõid tegelased kohvi, hammustasid midagi peale ja lahkusid, minu vahetustel istuti pool õhtut ja kaasati vestlustesse ka mind. Mingil hetkel soovis ta mind õhtuti tungivalt autoga koju viia ja kui ma keeldusin, siis sõitis mul järel ja jälitas isegi bussi, millega sõitsin. Temaga oli tore vestelda ja nalja sai ka.

Üks asi viis lõpuks teiseni ja uue aasta tulekuks polnud me mitte lihtsalt koos vaid tulemas oli ka meie ühine laps. Planeerimata, kuid siiski oodatud. Tema tuli töölt ära mingi konflikti tõttu ning oli kodus. Kui külas käisime, siis koos. Enamasti tema sugulaste ja tuttavate juures. Kord olin kutsutud ühele sünnipäevale, siis veenis ta mind ümber ikka koju jääma. Midagi suurt ja romantilist meie vahel nagu polnud, aga laps oli tulekul ja mina olin rahul, et tema jalga ei lasknud vaid oli valmis isarolli astuma.

Kuna pitsabaari bossile suure kõhuga blond pitsaneiu ei sobinud, sain veebruaris kinga. Ometi ei saanud nad seal ilma minuta hakkama ning Teeviida messi ajaks palus pitsabaari juhataja mind taas appi. Juhtus, et kliente jagus hiliste tundideni palju ning jäin appi noormehele, kes seal ametlikult töötas. Minema sain üsna hilja, lisaks eksisin ära, sest väljusin pimedas vales peatuses bussist, seega jõudsin koju peale südaööd. Ta oli märgatavalt närvis. Karjus mu peale, tõstis ähvardavalt käe ja teatas, et olen üks igavene lits, kes ringi hoorab. Loomulikult ma solvusin, olin sel hetkel ainus, kes pere ülalpidamiseks midagi tegi. Selleks pidin kogu uhkuse alla neelama ja tegema tööd asutuses, kust mind lahti lasti ning tema julgeb nii öelda. Võtsin oma jope, korjasin paar asja kaasa ja otsustasin vanaema juurde minna. Ta takistas mind, võttes mul üsna robustselt ümbert kinni. Siis küll vabandas. Põhjendas seda käitumist varasemate haigetsaamistega ning lubas, et rohkem seda ei juhtu. Ja mina uskusin.

Tööle ei läinud ta kuni tütre sünnini. Mingeid „otsi“ kuskil vahel tegi. Sai selleks korraks kütust osta või pätsi saia-leiba. Sõime sageli sõna otseses mõttes kartulikoori (no kuidas muudmoodi nimetada pöidlaotsa suuruseid läinudaastaseid mugulaid, üks koor puha ju), veest ja jahust pannkooke jms veidrat. Tema käis vahel üksi ära, mina istusin enamasti kodus, harva käisin vanaema juures või sõbrannaga jalutamas. Siis usutleti, et mis ja kus ja kui palju ja kellega. Lõpuks lihtsalt otsustasingi mitte minna, et säilitada kodurahu. Sõnavahetusi tuli ette sageli. Selles olla süüdi olnud minu rasedushormoonid ja liiga suured nõudmised (nt tuua maalt ära beebivoodi või otsida tööd, et saaks lapsele riideid osta).

Kui tütar sündis, keeldus ta teda oma nimele võtmast. Tema ema öelnud, et see pole kasulik. Tema ise arvas ka, et tahaks kodu osta ja laenu ei anta pereinimestele väga kergelt. Kuna sel ajal olin sisse kirjutatud oma lapsepõlve koju, tuli nime panema minna Põltsamaale. Emale ei julgenudki kohe tunnistada, et tulime koos lapsele nime panema ja ometigi isa lapsel nagu polekski. Ei julgenud rääkida ka sellest, millised meie suhted päriselt olid. Sellest kuulis ema alles selle suhte viimasel aastal.

Ühel hetkel tuli tal mõte maale kolida. Tädi aitas tal leida ühe uberiku Vasalemmas ja sinna me kolisimegi. Minul otsustusõigust polnud. Tema hakkas Keilas tööl käima ja mina kärutasin aedlinna vahel üksinda beebiga. Sageli juhtus, et tema läks reedel tööle ja saabus koju nt pühapäeva õhtuks. Mobiili, mis olin vennalt ostnud, kui veel tööl käisin, oli ta veel linnas elades maha müünud, seega helistada ma talle ei saanud. Istusin öösiti ja vaatasin maanteelt tulevaid tulesid ning ootasin. Nõnda mitu ööd. Etteheiteid teha ei võinud, siis tuli sõim. Ajuhälbega lehm, värdjas, lits jne. Mõnikord võtsin julguse kokku ja teatasin, et kui ta ei lõpeta, siis ma lahkun, kuid päriselt minna ei julgenud. Talusin seda kõike hirmus, et laps jääb isata. Samas mõtlesin sageli, et miks ma ometi tol esimesel korral tagasivaatamata ei lahkunud.

Kaheselt läks tütar lasteaeda, mõni kuu hiljem sain ka töökoha samas lasteaias. Õnneks oli valikute puudumine meid ringiga pealinna tagasi toonud. Minu tööleminek ei tundunud talle just eriti hea mõte, aga suutsin teda veenda, et saan siis ise lapsele ja endale riideid osta. Ja noh, tema ema ju ka ootas, et ma tööle läheksin. Ehkki töö õpetaja-abina just eriti sisse ei toonud, olin rahul. Sain rahulikult koduseinte vahelt välja ja inimestega suhelda. Lisaks oli lasteaiatöö mind alati huvitanud. Tööl tegin näo, et olengi üksikema. Nii oli lihtsam.

Meie omavahelistele suhetele tööleminek muidugi hästi ei mõjunud. Sõnavara minu pihta muutus aina hullemaks ning lõpuks juba pea iga õhtu kuulsin ma seda juttu, et paki oma asjad ja kao minema värdjas, paks eit (praegusega võrreldes olin ma tol hetkel tegelikult suhteliselt normaalkaalus) Sa ei suuda oma palga eest elada, sa oled mõttetu eit jne, võtan sult lapse ära, hoora siis niipalju kui tahad.

Uue aasta algul soovisin töökoha poolt korraldatud üritusele minna. Tema keeldus aga lapsega koju jäämast. sest just sel päeval olla tal väga palju tegemist ja ta ei näinud põhjust, miks peaksin sellistel üritustel käima. Mina olin tänu tööl käimisele, ning sealsetele eduelamustele saanud piisakese julgust ja otsustasin siiski minna. Üks mu väga hea tuttav võttis sel päeval lapse lasteaiast kaasa ja hoidis teda. Minagi läksin sinna, et siis hommikul saan lapsega koos koju minna. Aga niimoodi eemal olles tajusin, et ma ei suuda, ega taha tagasi minna, sest see polnud kodu, see oli pigem vangla. Peavari oli olemas, seega tegin esimest korda sammu, et pääseda. Tegelikult oli see põgenemine plaanis, aga tuli ometi äkiliselt.

Pidasin vastu kaks nädalat. Esimesel nädalal oli enamvähem vaikus, teisel hakkasid tulema sõnumitena ähvardused ja vabandused läbisegi. Telefon säutsus vahetpidamata. Sõnumeid tuli igasuguseid. Mõni oli süüdistav, mõni ähvardav, mõnes olid sees nii vabandused, armuavaldused kui ähvardused. Ala, armastan teid nii väga ja ei suudaks lapsega ka enam kohtuda, kui sa koju tagasi ei tule. Täna tundub see jabur, aga siis see mõjus. Ta teadis hästi seda, kui oluline see minu jaoks oli, et laps saaks kasvada koos isaga ja kasutas seda relva minuga manipuleerimiseks. See isaga kasvamise kinnisidee tuli mul lapsepõlvest. Kasvasin ise isata ja soovisin nii väga tema lähedalolekut. Sellist igatsust ma oma lapsele ei tahtnud. Ühesõnaga, võtsin oma kotid ja läksin tagasi tema juurde, et kogeda kahte normaalset nädalat ning siis veel hullemat taluda. See oli ka viimane kord, mil ta vabandas. Esialgu lisandus juba tavaks saanud vaimsele terrorile juustest või kõrist haaramine ja rusikatega ähvardamine.

Esimesed päris hoobid, mida selgelt mäletan, on aastast 2004. Oli 25. detsember. Ootasin oma kolmandat last. Minu õde elas oma õpingute tõttu meie juures. Tüli sai alguse sellest, et soovisin paar sõna rääkida enne kui ta sõprade juurde läheb. Tahtsin teada millal tagasi tuleb, et teha plaane ülejäänud jõulupühadeks. Ühel hetkel lendasin vastu garderoobi ust ja kukkusin maha, tema tagus mind jalaga ja sakutas juustest. Õde oli hüsteerias ja röökis, et kui ta kohe ei lõpeta, siis kutsub politsei. Mina, hirmust ja valust kägaras, karjusin õele, et kui helistab, otsigu endale uus peavari. Õde ei helistanudki. Tema läks rahulikult oma teed ja tagasi tulles polnud tal justkui meeleski, et midagi juhtunud oleks. Ülejäänud aeg, mil õde meil oli, oli enamasti füüsilises mõttes rahulik. Ilmselt ta pelgas, et õde räägib emale või vennale või helistabki politseisse. Küll ei hoidnud ta ennast tagasi, kui õde oli ära.

Ühel järgmisel korral helistasin ise politsei numbril, aga hoobid olid jagatud ja tema oli selleks hetkeks juba läinud ning minu jaoks oht puudus. Politsei välja ei tulnud. Neil oli muudki teha, kui peretülidesse sekkuda. Jaoskonda avaldust kirjutama minna polnud mul paraku julgust.

Järgmine eredamalt meeles olev rusikatega vehkimise situatsioon leidis aset õnnepalee ees. Läksime oma kolmandale lapsele nime panema. Eelmised lapsed olid mõlemad minu nimel ja sünnitunnistusel isa andmed puudusid. Seekord oli eelnevalt kokku lepitud, et sel lapsel saab olema sünnitunnistusel ka isa nimi. Tema aga keeldus autost välja tulemast, taaskord jutt, et vaja ju oma kodu muretseda jne. Tuletasin talle kokkulepet meelde. Põhimõtteliselt anusin, et ta tuleks kaasa. Selle peale sain mitu hoopi ja mind tõugati autost välja. Komistasin, ajasin ennast püsti, kogusin väärikuseriismed kokku ja ajasin paberid korda. Auto oli endiselt palee ees kui väljusin. Mõtlesin, et jalutan lihtsalt minema, aga see ei õnnestunud. Nähes, et ma hoopis vastassuunas liigun, tormas ta autost välja. Ta rabas mul turvahälli käest, viskas selle koos lapsega tahaistmele ja toppis mind jõuga autosse. Ega ma ei saanudki kuhugi mujale minna kui koju, teised lapsed olid ju kodus. Nendeta ma lihtsalt ei saanud kusagile minna.

Majanduslik seis muutus peres paremaks. Toit oli normaalne. Lapsed riides. Enamasti oli nii, et tema maksis eluasemega seonduvad kulud ning ostis vastavalt tujule head, paremat. Mina hoolitsesin selle eest, et lastel riided seljas ja kõht täis oleksid. Õnneks olen alati taaskasutuse fänn olnud, seega polnud mul probleemi „teise ringi“ poodidest asju soetada. Mõnikord oli paraku nii, et kingad jäid väikseks või oli uut aluspesu vaja juurde soetada ajal, mil minu rahapäevadeni veel kõvasti aega oli. Siis olin sunnitud küsima, et kas oleks võimalik neid soetada. Lahkemas tujus olles sai poodi mindud, enamasti aga karjus ta mulle, et nõuan alatasa midagi, koguaeg pean midagi saama ja tahan ainult raha, raha, raha. Vaatamata kõigele oli meie koju tekkinud vahepeal arvuti. Läbi selle oli mul võimalus erinevate inimestega tutvuda ja mõnega lähedasemakski saada. Tema läks hommikul tööle ja enamasti saabus alles peale keskkööd. Väitis, et tegi lisatööd. Samas lisaraha nagu ei paistnud väga tekkivat. Kord sõprade seltskonnas selgus, et ta mängib hoopis arvutimänge õhtuti tööl olles.

Mina õppisin ka tasapisi arvutit kasutama. Lugesin uudiseid, veetsin aega „Perekooli“ lehel. Sealt sattusin msn jututuppa „Lapsed 2004“, kus sama aasta laste vanemad omavahel rõõme ja muresid jagasid. Tekkisid tuttavad, kellel sai vahel lastega külas käia ja toredalt aega viita. Sealsed naised olid enesele teadmata minu tugisambaks. Nendega sain olla mina ise, kartmata vastureaktsiooni. Teine seltskond kogunes minu ümber Isetegija.net käsitööfoorumist, kus käisin oma käsitöömõtteid jagamas. Hakkasin korraldama Harjumaa käsitöötegijate kokkusaamisi, korraldasin lastele meisterdamise konkursse ja minu ideest sai alguse „Aasta isa“ ja „Aasta ema“ tekkide heegeldamine/kudumine.

Üks foorumis aktiivne nobenäpp töötas Tallinna Pedagoogilises seminaris ja tema utsitas mind, et pühiksin dokumentidelt tolmu ja viiksin paberid kõrgkooli sisse. Viimasel sisseastumiskatsete päeval uuris ta, kas olen juba käinud. Tal õnnestus mind veenda siiski minema, haarasin paberid, lippasin kiirelt fotograafi juurest läbi ja siis kooli. Sinna sisse saamine oli minu egolaks sel hetkel ja ka muus mõttes oluline verstapost. Õppisin eelkoolipedagoogikat ning muuhulgas valgustati meid ka erinevatest lapsi ja peresid puudutavatest kriisisituatsioonidest, kuidas neid ära tunda, kuidas käituda ja ka sellest, kuidas need lapsi mõjutavad jne.

Istusin ühes Ingrid Veskiväli loengus nagu puuga pähe saanud. Ma olin 27 aastat vana, kolme lapse ema, kui ma reaalselt endale teadvustasin, et olen perevägivalla ohver. Alles siis sain ma aru, et olin talle kogu aeg vabandusi välja mõelnud, endale vabandusi mõelnud. Alles siis tajusin, et mitte mina üksi ei kannata, sain aru, et kogu olukord mõjutab suuresti ka minu lapsi. Aga ma ei suutnud veel astuda suuri samme, et sellest välja astuda.

Tema jaoks oli minu kooli astumine taas probleem. Mul oli ju töö olemas, milleks kool? Olulistele eksamitele ma sageli ei jõudnud, sest mina olin see, kes pidi haigete lastega vajadusel koju jääma. Tema ju haiguslehte võtta ei saanud. Tülid sagenesid veelgi. Sain peksa kui olin vait ja sain peksa kui rääkisin. Sain selle eest, kui soovisin temaga koos olla ja selle eest, kui julgesin veeta aega teistega. Tüli oli majas kui wc paber oli otsas või oli seda ostetud liiga palju, kui soust oli vale maitsega. Tülid ei piirdunud enam ainult tema poolse ärplemisega. Kui lapsi läheduses polnud, püüdsin vastu hakata ja ennast kaitsta. Karjusin, lootes naabrite sekkumist.

Otsisin pidevalt võimalust pääsemiseks, aga teadmised olid väikesed. Panin üles üürikuulutusi, uuisin ise kõiki, aga alati oli vaja korraga liiga palju raha. Kuhu pöörduda, mida teha, mida öelda, kellele öelda?

Kui Tallinna teise ehitusprogrammi raames hakati jagama kortereid noortele peredele ja linnale vajalikele töötajatele uurisin otsast pisut asja. Tema ema käis muudkui peale, et taotleksime ka endale sealt korterit. Otsustasingi seda teha, aga põgenemiseks. See ju oli minu võimalus. Korter, mille leping oleks minu nimel. Sügisel tegin avalduse ja kevadel sain teate, et saangi korteri. Kindel plaan oli kolida korterisse ilma temata.

Põgenemine polnud aga nii lihtne kui arvasin. Ta oli nagu kleepekas mu küljes. Pisut peale sissekolimist suutsin ta siiski millegagi nii välja vihastada, et ta taas mulle kallale tuli. Põhjust ma täpselt ei mäleta. Oli see liigselt raisatud wc paber või vaatas poes keegi mees mind sellise pilguga nagu tunneks mind. Igal juhul lapsed põgenesid oma tubadesse ja röökisid nutta. Mina püüdsin politseisse helistada, kuid ta võttis mu telefoni ära ja viskas vastu maad. Lükkas mu diivanile ja lahmis lahtise käega. Istusin seal diivanil ja kuulasin kuidas ta karjus, et kas piisas või tahan veel. Minu ees diivanilaual lebasid käärid ja ma sirutasin oma väriseva käe nende järele. Mõtlesin, et kui veel lööb… Õnneks ei jõudnud ma seda mõtet kaugemale arendada sest samal hetkel kostis suurema tüdruku hääl:

„Kui sa kohe ära ei lähe, siis ma helistan politseisse.“

Õnneks see mõjus ja ta läks. Kadus kuuks ajaks täielikult. Ma olin rahast lage, aga õnnelik ja üle pika aja rahulik. Samas ärevil, et kuidas päriselt kolme lapsega majanduslikult hakkama saada. Suvekuudel polnud hullu, oli aega uurida ja lisatööd otsida.

Siis tekkis pisematel isa igatsus. Nad nutsid ja palusid, et ma issiga räägiksin. Tema ei vastanud kõnedele. Õnneks. Aga ühel päeval ilmus välja ja ära ei läinud. Ma ei julgenud kõigele vaatamata midagi öelda. Aasta siis oli 2010. Ta hakkaski tulema ja minema kuidas jumal juhatas. Tuli siis, kui mul oli palgapäev ja läks alati teades, et mul taskud tühjad. See oli hea vahend manipuleerimiseks taas.

Kui senimaani olin vaikinud ja polnud oma kodusest elust kellelegi rääkinud, siis ühel hetkel tegin suu lahti. Tavapäraselt tulid lapsed lasteaeda isaga, ajal, mil mina seal juba töötasin, siis hakkasime aga koos käima. Loomulikult tundus see töökaaslastele kummaline ja nad hakkasid küsima. Ütlesingi, et asjalood on sedasi, et talle meeldib kodus rusikatega vehkida ja nüüd olen üksi. Töökaaslased olid hoolivad. Neist oli palju kasu. Nooremad olid koos minuga vihased, vanemad aga rõhusid sellele, et pean mõtlema ka majanduslikule poolele. Ehk on ikka targem kui kannataksin, kuidas ma üksi kolmega saan?

Aastatega õppisin minagi manipuleerima erinevate asjadega. Mõneski olukorras aitas, kui teatasin, et mul on kahe peksmise kohta arstitõend ja kui lööb, on kolmas ka. Abiks oli seegi, kui ähvardasin kohtusse pöörduda, et tuvastada isadus ja nõuda välja elatisraha. Vaimse terrori vastu see paraku ei aidanud.

Isetegija foorum ja Gordoni perekool viisid mind kokku Evaga. Tema oli esimene, kes mõistis kogu lugu. Mõistis mu jõudu vägivallatseja välja visata ja nõrkust, mis lasi tal taas tulla ja jääda. Nii mõnigi kord laiutas ta neis olukordades käsi, kuid ta polnud vait. Ta oli alati minu poolt. Raskuste kiuste tegelesin ikka jooksvalt ka kooliasjadega. Hilistel tundidel tegin koolitöid ja vestlesin Evaga, et und peletada. Vabadel hetkedel läksin koos lastega külla ja vahel jäin mitmeks päevaks. See oli uus tüli teema. Tihti üritas ta lugeda, millest me Evaga omavahel kirjutame, enamasti ma ei lubanud, sest tihti oli jutt ju temast ja tema käitumisest. Need tülid viisid lausa sinnamaale, et ta hakkas mind lesbiks sõimama.

Kord käis ta oma sõbra naise sünnipäeval üksi. Mina olin elutoas, tegin koolitöid ja vestlesin sõbrannaga kuni uni tuli. Kui ta keset ööd tuli, olin diivanil ja just arvuti kaane kinni vajutanud. Teesklesin magamist. Arvuti oli diivanilaual, mina seljaga sinnapoole. Ta tuli tuppa, kohmitses midagi. Äkki tekkis tuppa valgus… nojah, ta avas mu arvuti, et selles nuhkida. Selle peale ütlesin, et ärgu puutugu, mul koolitööd avatud seal. Avatud oli ka vestlus Evaga, mida ta näha ei tohtinud. Haarasin arvuti tal käest ja keerasin koos sellega diivanile tagasi. Hetke pärast tekkis taas valgus, seekord oli tal mu telefon käes. Ta ei reageerinud, kui küsisin, mida ta otsib. Ütlesin, et andku mulle oma telefon, ma uuriks ka seda pisut, seepeale tõusis taas rusikas. Karjusin talle, et ärgu isegi mõelgu mind veelkord selle käega puudutada ja mingu ära minu kodust. Ta viskas mu kõrvale diivanile ja hakkas nutma. Teatas, et ta nüüd teab, mida tema isa tundis ja on valmis sama tegema, mis isa. Tema isa poos ennast üles, kui ta oli 8.

2012 aastal lõpetasin lõpuks Tallinna Pedagoogilise seminari. Saatsin kooli ühe lennu lasteaialapsi. Aasta oli olnud raske. Lisaks pereelule muud pinged. Suur koormus koolis ja rasket haigust põdev ema. Juuni lõpus pidime pidama poja sünnipäeva. Kodus oli tohuvabohu, jõudu polnud, lapsed mässasid. Siis helistas ema, ütles, et peab minema uuele opile. Sel hetkel elasime koos. Tema oli tööl. Tundsin, et ei jaksa ja helistasin talle. Palusin, et ta tuleks töölt varem koju ja aitaks. Viiks lapsed kuhugi mänguplatsile, et saaksin rahus toimetada. Ta tuligi, aga…

Ta oli suhteliselt tige. Karjus, kui saamatu ma olen ja hakaku ma ennast liigutama. Tema ei kavatse kodus orjama hakata. Tõusin arglikult toolilt, kui ta võttis laualt postri ja rullis selle lahti, küsides karjudes, et mis kurat see on. Vaatasin ja ei suutnud meenutada postril oleva näitleja nime, vastasin , et see on mees. See oli viga. Ta tundis, et tema pole piisavalt mees ja see oli loomulikult põhjus taas rusikad tõsta. Mul hakkas pea ringi käima, oksendasin, kui ta lahkus. Mitu päeva olid peavalud.

Seekord lubasin, et ma ei lase sel enam kunagi korduda. Mitte kunagi enam ei tõsta ta minu vastu oma kätt.

Poolteist kuud hiljem astus tegelane ühel hommikul uksest sisse. Tulin just tualetist, napp t-särk seljas, kui ta uksest sisse astus. Olin maruvihane. Tema leidis, et tal on oma laste juurde õigus tulla siis, kui tahab ja mul pole mõtet põdeda, sest ta on mind paljamaltki näinud. Viskasin ta välja ja nõudsin võtmed endale. Mõne nädala pärast selgus, et tal on veel ühed võtmed. Needki sain ähvardades kätte. Seekord oli mul tahtejõudu rohkem. Seekord pidasin vastu.

Paljudele mu tuttavatele tundus veider, et inimene, kes on just lõpetanud suhte, särab kui päike. Kahtlustati isegi, et ehk oli lahkumineku põhjuseks uue armastuse leidmine. Tegelikult oligi, ma hakkasin armastama iseennast 😊

See kõik jättis aga sügavad vaod nii minu kui laste hinge. Me kõik tegeleme ikka veel oma hirmudega ja muude probleemidega. Ärevushäired, raskused koolis ja suhtlemisel jne. Nooremate laste omavahelisi kaklusi lahutades sain algul üsna sageli vastuseks, et aga issi ju tegi sinuga ka nii.
Mina võin ikka veel äkitsi tekkinud baarikakluse keskel lihtsalt tarduda ja jääda alandlikult oma hoopi ootama. Sama võib minuga juhtuda ka siis, kui mõni meesterahvas ootamatult üle tänava sõpra hüüab. Iga päevaga õnneks üha harvem. Mul on sageli raske taluda ka nt olukordi, kus tunnen, et mind rünnatakse.

Kõik löömise episoodid, va üks, leidsid aset, kui ta oli kaine. Miks see kõik minuga juhtus? See on ilmselt üks suur kokkusattumuste kombo. Isata kasvamine, eeskuju puudumine ehk ka lähedusvajadus.

Miks ma ära ei läinud? See on samamoodi suur kombo. Mul oli kinnisidee, et laps peab kasvama isaga. Mul puudus julgus. Mul oli hirm, et kaotan oma lapse/d. Hirm, et jään lastega koduta, rahata. Sellist elu nagu ise esimese raseduse ajal elasin, sellist ma oma lastele ei soovinud. Olin teadmatuses, mul puudus info erinevatest võimalustest. Mul oli häbi lähedastele rääkida, kartsin nende hukkamõistu.

Millal olukord paranes? Tänu tööle minekule ja arvutile tekkis mu ümber seltskond, kes pidas minust lugu, see tõstis minu enesehinnangut. Uuesti õppima minnes avanesid minu silmad. See, mida olin teiste puhul hukka mõistnud, toimus minu oma kodus. Ma hakkasin inimestele rääkima ja mind toetati.

Jah. Mina olen järjekordne naine, kes avalikustas oma loo, aga ohvriteks võivad olla ka mehed. Ka neil peab olema julgust leida väljapääs. Ka neid tuleb märgata!

Mul ei ole anda teile valemit, et teiega sellist asja kunagi ei juhtuks. Aga kui see juhtub, siis põgenege.

Ära mõtle, et see võib üle minna, et mõnel teisel on veel hullem. Paarisuhetes ei ole alandamine, mõnitamine, lähedastest lahutamine ega peksmine mitte mingil juhul normaalne.

***

 

Sedasi nägi välja Älini üsna verivärske vabadus minu silme läbi 🙂

Ja sedasi nägi see välja sel suvel, viis aastat hiljem, kui me veel ühe peatükiga sellest loost rahu sõlmisime.

 

Ma tahan teile kõigile nii väga südamele panna, kes te sellises olukorras inimese lähedal olete või korraga taipate, et silutud särava fassaadi taga midagi toimub…

Kui kannatav pool on teinud kasvõi argliku sammu vägivallatseja haardest väljavõitlemise suunas, siis pole mitte kellegi asi temalt küsida, kuidas ta kavatseb üksinda hakkama saada. No et koos on ju kergem? Pole mitte kellegi asi mainida, et lapsed vajavad ju isa. Ja küsida, miks sa said need lapsed sellise mehega… ok ühe, aga kaks? kolm? Sa ei pruugi teada kogu tõde sellest loost, sest sellest on valus ja vastik ja raske ehk rääkida, see on alandav ja valehäbist läbi imbunud õudus. Kõigi nende küsimuste asemel paku hoopis oma diivanit ja tagatuba. Anna amps oma võileivast. Kui sa ei suuda seda kõike uskuda, siis hoia oma imestus endale (jah, see on šokk ka kõrvalseisjatele, aga sel hetkel on vaja end kohe kokku korjata). Kõige vähem jaksavad sellises olukorras inimesed end tõestada ja õigustada, sest neile on pidevalt tambitud arvamust, et nagunii keegi neid ei usu ja keegi neist midagi head ei arva.

Kõigi küsimuste ja hinnagute asemel vaata parem talle silma ja kui sa muidu ei saa ja ta ei räägi, siis küsi lihtsalt kas asi on väga hull. Sest asi on hull nagunii. Väga hull, aga see võib olla hea päästik, et julgeda rääkida. Kuula, mitte ära jaga hinnanguid. Ole olemas, ole valmis. Mõtle koos, paku lahendusi ja võimalusi ja näe kasvõi kõige sügavamas mülkas päikest. Joonista see sinna lakke kõige ja kõigi kiuste, sest see on SEE, mida see inimene sel hetkel vajada võib – teadmine, et see, milles ta elab, on vale, tema ei ole vale, olukord on vale ja ka seda, et eksisteerib elu pärast õudust ja hakkamasaamine on tegelikult lihtsam, kui see sel hetkel tundub ja seda pidevalt korrutatud on. Väited ja mõtted, et lastel on isa vaja, nad igatsevad isa ja koos on kergem ja miljon muud põhjust, tirivad teda oma nähtamatatute ahelatega nagunii kongi põhja tagasi. See on kord juba meie elamise viis. Aga see ei ole õige. Vägivald ei ole mitte kunagi õige.

Vägivallatseja ähvardused, et lapsed võetakse ära, keegi sinust ei hooli ja mis kõik veel… on enamasti tühipaljas vale. Võimalik, et need on vaid nende endi hirmud, mida nad teistele peegeldavad. Tegelikult valitseb siin elus neis asjus enamasti ikka selge õiglus ja ähvardused jäävadki ähvardusteks. Kuigi need jäävad hinges sügavale hirmuna alles, siis see ongi vägivallatseja eesmärk – tekitada hirmu ja alandust ja lasta ohvril sellest läbi imbuda kuniks ta ise ka usub seda saasta. See on see, millest tema oma naudingu saab või tunneb, et nii omab ta kontrolli asjade üle, mille üle tal isegi õigust pole kontrolli omada. Kõige selle valguses on oluline see, et aktid on fikseeritud, et on tunnistajad, et olete olemas teie, kes te neid pragusid olete selles koledas kuplis näinud. Tehke pilte, aidake salvestada, minge temaga kaasa, veenge ja vedage ta vajadusel perearsti juurde, emosse, politseisse, kuhu iganes, kus neist asjadest jäävad maha märgid, et midagi toimub. Hiljem võib see olla määrava tähtsusega. Ja vajadusel kaitske teda mühaklike ametnike rünnakute eest, leidke see uks ja inimene, kes tahab ja oskab aidata. Sest jaks võib olla väga väike.

Kõige hullem on ignoreerimine ja teesklus, et mitte midagi pole näha või kuulda või teada. Reegel, et kes lööb, see armastab, pole iial paika pidanud. Sõnadega löömine teeb sama välja.

Ja veel. Kui ohver ka läheb tagasi. Siis pole kellegi asi käega lüüa ja alla anda ja süüdistada, et ise oled nõrk ja loll ja vääridki seda kõike. Siis sa lihtsalt pöörad uue lehe ja oled valmis, oled olemas. Järgmine kord ei jää enamasti tulemata. Vägivaldsed suhted ei parane võluväel, nende ainus rohi on nende hävitamine ja on vaid aja küsimus, millal midagi jälle juhtub. See on visa ja vintske võitlus, mis tuleb läbi teha ja seljatada. See on sõda, mida ei võideta enamasti ühe lahinguga. Ja mitte alati ei suudeta seda sõda võita. Ja ka siis ei vaja nad meie haletsust, vaid nad vajavad, et me oleme olemas. Oleme see rahusaar ja päikesekiir, võileivaamps ja tagatoa diivani nurk. Lootus. Võimalus. Isegi, kui see tundub kättesaamatu, siis me oleme olemas, valmis. Mõistame. Austame. Hoolime. Sellestki võib piisata.

 

***

Kui neist meie lugudest keegigi abi ja tuge leiab, et mõista enda või teise olukorda, võidelda end välja valest, hävitavast suhtest või olla toeks kellegi kannatuste rajal, siis ma räägin neid lugusid kasvõi veel sada ja tuhat korda uuesti. Et ka neil inimestel, kes hetkel arvavad, et vägivalla talumine ongi nende ainus võimalus ja nad peavad suutma seda taluda, oleks võimalus tähistada enda uue elu alguse esimesi päevi igal aastal uuesti. Mida aeg edasi, seda paremate tunnetega. Nii uskumatu, kui see kõik võib seal augus piineldes tunduda, siis sellest kõigest on olemas väljapääs. Kõige raskemad on esimesed sammud.

Minu ja Älini sõjad on võidetud. Nende võitluste armid on ja jäävad. Vahel teevad nad valu. Neid arme ei pea peitma, varjama ega maha salgama. Need on armid, mis teevad meid sügavaks, teadjaks, mõistjaks, ilusaks. Need on need, mis on meie omad ja omal veidral viisil need kaunistavad. Alati.

 

Ja teadke… te ei ole üksinda.

Meil kõigil on õigus elada elu, milles ei ole vägivalda.

Hanna-Liisa unistuste päev

Seda, et 19. augustil ootab Hanna-Liisat ees tähtis päev, ma teadsin. Sellest, et Peetri Jooksu heategevusjooks on sel korral pühendatud Hanna-Liisa toetuseks, sellest jõudsin ma vahepeal ka teile juba rääkida SIIN 🙂

Vahepeal sain ma teada sedagi, et olen sel ajal Eestisse tulemas. Olime Hanna-Liisa ema Küllikiga plaani pidanud, kuidas meie tihedates graafikutes leida see hetk, kus meil kõigil oleks pisut aega. See oli keeruline. Ja siis kargas mulle pähe mõte, et noh, kui nemad sõidavad sel tähtsalt päeval Tartu poolt Tallinna suunas, siis autos on ju julge kaks tundi ja kopikad aega lihtsalt niisama olla ja juttu ajada. Äkki ma mahun ka? Uurisin, kas neil on autos ruumi ja kas see plaan sobib ka neile. Vastus tuli ruttu, et neil on üks vaba koht autos täiesti olemas.

Selge, me kohtume 19. augusti hommikul Tartus ja meil on aega koos olla terve pikk tee läbi Eestimaa. Mul oli ka kindel plaan minna Peetri Jooksule Hanna-Liisale kaasa elama, aga seda, et ma ootamatult saan osa kogu sellest pikast ja tegusast päevast, seda ei osanud ma alguses isegi aimata. Juhtus aga nii, et minu telefoniga klõpsitud üle poolest tuhandest pildist sai kokku terviklik ülevaade kogu sellest päevast. Külliki mainis juba poole päeva pealt, et nende piltidega saan ma oma blogis rääkida ühe pika ja põhjaliku loo Hanna-Liisa unistuste päevast. Loomulikult! See lugu väärib nii väga rääkimist, sest see on servast servani täis soojust ja hoolimist, armastust, märkamist, häid soove ja kohalolemist. See on sõbralik sõbralugu ja imeilus näide sellest, kui sul on sõbrad ja toetajad, siis saab nii palju rohkem võimalikuks. Selles päevas oli nii palju ilusalt erilist, mis jääb alatiseks ka minu sisse ja üle kõige soovin ma seda kõike ka teiega jagada! 🙂

 

Hanna-Liisa unistuste päeva algus

Alguses pidin ma juba 18. augustil Tartusse minema, et siis laupäeva hommikul valmis olla. Aga läks nii, et reedel ma Tartusse ei jõudnud ja seega panustasin esimeste busside peale, mis Tallinnast Tartusse sõitsid. Kõigepealt ei tulnud mul öösel pikalt und. Elevus oli sees. Kuigi põhjust ju nii väga polnud, sest ma isegi ei aimanud, mis mind tegelikult ees ootab. Või ma siiski sisimas aimasin?

Ärkasin kell 5 ja taksoga bussijaama poole sõites uuris juht minult, kuhu ma nii vara laupäeva hommikul ka suundun. Vastasin, et Tartusse. Siis uuris ta, et mis mul seal plaanis on. Ma siis vastasin, et noh, ma lähen Tartusse, et sõita Tallinna. See tundus taksojuhile natuke kummaline, aga sellised päevad ei saagi alata tavaliselt ja olla kõigile arusaadavad. Rääkisin talle Hanna-Liisast ja Peetri Jooksust. Sellest piisas, ta taipas, et mul on hea põhjus Tartu kaudu Tallinna sõita.

Kell 6:30 piilus ärkav päike alles madalalt läbi udupilvede, kui ma soojas bussis sahinal Tartu suunas sõitsin. Tallinn magas. Hanna-Liisa magas 🙂

Kaks ja pool tundi hiljem jõudsin ma Tartu bussijaama.

Astusin bussist maha, läksin bussi nina eest üle sebra ja olingi Statoilis. Rahvasuus ei muutu selle koha nimi veel nii pea? Külliki juba ootas. Tüdrukud, nii Hanna-Liisa kui tema suur õde, olid päevaks valmis. Kiired ampsud teele kaasa ja meie teekond Tartust Tallinnasse algas! Kell oli sel hetkel alles 9 hommikul 🙂

Hanna-Liisa istus oma kohal, käed sätitult süles, sõrmed vaheliti ja uuris mind terase pilguga. Mina uurisin teda ka. Tal olid jalas helesinised teksad ja seljas ilus läbikumav must pikkade käistega särk, millel olid pisikesed värvilised lilled. Ja peas olid tal lillade raamidega prillid. Tema ripsmed on endiselt nii pikad, kui teistel inimestel kõige ulakamad pikendused ja volksuvad kelmikalt vastu prilliklaase ka siis, kui prillid väga ninale pole surutud. Seal ta istus ja säras. Üleni. Tartust välja sõites näitasin talle enda jaoks olulisi kohti, tänavanurka, kus mu helesinisel Põrnikal kord pidurid ära kadusid ja parki ja koolimaja ja peahoonet ja siis rääkis tema mulle, kuidas ta just eile alles laagrist tuli ja seal meie presidendiga kohtus. Itsitasime isekeskis, et tema just kohtus ja mina lähen presidendile külla järgmisel päeval. Eesti on ikka nii pisike ja armas.

“Aga mis teil seal laagris veel põnevat oli?”

“Seal olid hobused.”

“Sarvedega?”

Selgus, et laagris olid ilma sarvedeta hobused, aga minul kotis oli üks karp, mille kaanepildil oli ühe sarvega. Karbi sees oli aga ükssarviku munetud munad. Olid vist ikka munad? No söödavad sellised. Elevust jagus ja laagris lakitud küüned sobisid selle kommikarbiga ideaalselt kokku. Muust rääkimata 😀

Kuidagi läks sujuvalt nii, et poolel teel Tallinna “haigestusin” nii mina kui Hanna-Liisa pisike lemmikloom. Ma ise ei oleks ehk arugi saanud, aga murelik Hanna-Liisa katsus mu laupa ja arvas, et ma olen liiga kuum. Ma arvasin, et see on elevus. Tema arvas, et see on haigus ja pistis mulle kujuteldava kraadiklaasi sipsti kaenla alla ja ilmselgelt oligi mu kehatemperatuur liiga kõrge. Mine tea, mis see nüüd siis oligi, aga ravida oli mind vaja ja kohe. Õnneks ei olnud ma ainus patsient. Nii oli mul ka seltsim. No kohe nagu haiglas või nii 😉

Ma kahtlustan, et selle mängu kutsusid eelkõige ellu ühised mälestused meie sõpruse algusest. Vilunud liigutustega võeti minult verd, paigaldati kanüül, anti “liblikale süüa” ja ühendati siis tilgasüsteemiga. Kui aparaat kisama pistis, siis tuli dr Hanna-Liisa asja uurima, vaatas, kas mul on käsi ikka õiges asendis, kas kanüül ikka toimib ja klõbistas siis aparaadi nuppudega. Masin töötas taas. 150 milliliitrit tunnis peaks olema mulle paras tilgakiirus, arvas ta. Ja tilk läks edasi ja mina tervenesin imeväel. Laps, kes pole elus haiglas olnud…. või mis laps, ka iga suurem inimene, kel puudub endal lähem kogemus, ei taipaks, mida imeasja me seal mängisime, aga meil oli lõbus. Me ju mõlemad teadsime, mida me teeme. Kuni selleni välja, kuidas kanüül eemaldada nii, et oleks parem. Ja ma saingi terveks 🙂

Lotte kohvik

Tallinnas sadas ladinal laia vihma, kui me Mustamäele jõudsime ja suuna Lotte kohviku poole võtsime. Ma olin Lotte kohvikust kuulnud. Isemoodi lugusid. No et mis mõttes lastekohvikus friikartulid ja mida kõike veel. Ühelt poolt see kõik huvitas ja puudutas mind, sest kõige muu seas on mu isiklik unistus alates vanusest 15… ehk juba viimased 25 aastat, olnud lastekohviku loomine. Surusin kõik oma eelarvamused maha, sest kui Hanna-Liisa juba arvas, et see kohvik talle meeldib, siis pidin ma suutma läheneda sellele kohale vaid igati avatud meelega. Ma igaks juhuks mainin juba ette ära, et ma armusin sellesse kohvikusse ülepeakaela ja kui ma Tallinnas midagi head tahan põske pista, siis pole mulle kattevarjuks isegi lapsi vaja, et sinna alati tagasi minna. Vot sedasi kohe. Nii et soovitan, ausalt, palavalt <3

Kuna me jõudsime kohale veidi varem, kui graafik ette nägi, siis tegime pisut aega parajaks. Siis saabus Kanal 2 Reporteri tiim. Plaan sai paika ja me astusime sirgel sammul Lotte kohviku suunas. Seal võeti meid kohe kenasti vastu ja juhatati lauda. Isegi tervitustega tahvlike oli seal olemas. Hanna-Liisa vaatas suuril silmil ringi. Ta oli seal korra varem juba käinud 🙂

Võtsime istet ja tellisime juua. Õhus oli nii palju tundeid. Äkki ilmub kusagilt välja Lotte? Anna? Keegi teine? Kohvikus oli vaikne ja Hanna-Liisa pilk eksles otsivalt ringi.

“Võib-olla oled just Sina täna suhkur kellegi kohvitassis?”

Kuniks Hanna-Liisa veel isegi ei aimanud, mida või keda tal siin istudes oodata on, siis meie ju teadsime ja see teadmine oli oiiiiii, kui magus. Kogu see päev oli üks suur suhkrusai ja koorekohv. Topelt vahukoorega! 😀

Meil oli pisut aega ja seda sai mõnusalt parajaks teha… arvake ära kuidas? Mida süüakse Leiutajatekülas hommiksöögiks? Tadadaaa, muidugi, PANNKOOKE! Isetehtud pannkooke ja siis selgus, et Hanna-Liisa polegi varem ise pannkooke teinud. Ja kus oleks veel parem seda asja õppida, kui mitte Lotte ja tema sõprade ja abiliste juures?!

Pann läks “tulele”, pisut juhendamist ja abistamist ja esimesed marumaitsvad pannkoogilapsed voolasid kulbist pannile. Pisut ootamist ja koogile teiii-neeee poooool, hopp!!

Ja veel siis mõned koogid rändasid pannile Hanna-Liisa omaenda käe läbi 🙂

Vahepeal jõudis kohale ja kaameraonu, kes selle toreda pannkoogiteo ka filmipurki kinni püüdis. Kõik olid tegevuses ja Hanna-Liisa vaatas nagu vana rahu ise oma elu esimeste pannkookide valmimist:

Mina pugesin vahepeal toast välja ja piilusin neid tegemisi ka akna tagant. Õnneks ei olnud selle maja akendel klaase ja mõnus pannkoogilõhn meelitas mu ruttu tuppa tagasi.

Lisaks Lotte kohviku tublidele tegusatele tegijatele ja kõigile võimalustele ei saanud ma ei üle ega ümber ei värvidest, tapeetidest, diivanitest ja pisi-Lotte piltidest ega neist lampidest! Te vaid vaadake! Tohib, ma kolin Lotte juurde elama? Ma võin Hanna-Liisa ka kaasa võtta, eks?! 🙂

Ja siis olidki koogid valmis ja aeg alustada pannkoogisöömisega. Hanna-Liisa istus ja ootas. Tema ees oli tema enda tehtud elu esimene pannkook, aga köögis toimus midagi… huvitav, mis seal toimus?

Ooooooo! Köögiuksest astusid välja kaks pudelit – sõbrad Maasikamoos ja Šokolaadikaste!

Joonistasime oma kookidele magusad näod pähe ja asusime sööma. Koogid maitsesid imehead ja kui näpud olid puhtaks saanud, siis… Külliki toksas mulle õrnalt ribidesse… 😛

Sealt ta tuli, Hanna-Liisa unistuste üllatuskülaline… Ja nüüd andke mu väriseva käega vastu valgust tehtud piltide kvaliteet mulle kohe eriti andeks, sest ka mina muutusin sel hetkel kõige selle sees olles äärmiselt emotsionaalseks. Pisarad paisusid liigutusest silma… Te vaid vaadake neid Hanna-Liisa näoilmeid! <3

Getter läheneb suure kaarega. Hanna-Liisa on tõsine ja uurib asja…  Sekundi murdosa jooksul kerkib küsimus “kas ma näen õigesti?”!

Suu vajub lahti… vajub veeeeel enam lahti ja hing jääb ka peaaegu kinni… ja siis saabub kindel äratundmine ja veendumine! See. On. Getter. Jaani.

“Päriselt?! Päriselt-päriselt! Emme, vaata, päriselt!!” 🙂

“Oota, ikka kohe päriselt? Ma vist ei suuda uskuda? Oota, kus ma olen? Toimub see minuga? See on ju Getter?! Muidugi on! Ja ta on siin?! Minuga!”

Ja siis algab intervjuu. Mikrofon surutakse Hanna-Liisale nina alla ja kaamera püüab kinni ehedad emotsioonid.  Nii sõnatu on Hanna-Liisa harva. Väike kogumine ja juba ta ongi tagasi sõiduvees, õgib oma särasilmadega reaalsust ja hakkab juba ise ka uskuma, et tema kõrval istubki nüüd tema suuuuur lemmik, Getter Jaani 🙂

Sellest kõigest saad pisut osa ka Kanal 2 video vahendusel, mille leiad  SIIT 🙂

Kui kaameraonud minekut teevad, siis taipab Hanna-Liisa uurida, kas emme teadis asjast juba varem 😉 No uskumatu, aga teadis jah, ja selle nimel, et see oleks üks suur ja tõeline üllatus, selle nimel ei saanud seda magusat saladust Hanna-Liisale varem ju reeta 😀

Sellest saladuse hoidmisest pole midagi. Oluline on just see hetk siin ja praegu ja siis nad teevad iseendast ilusaid pilte:

Ja siis tehakse neist ilusaid pilte:

Ja siis me sööme marumaitsvaid roogasid ja oiiiii, kui magus on ikka see üllatus, mis täna Hanna-Liisale osaks sai. No kohe nii mesimagus, et ajab tüdruku ikka ja jälle kihistama ja itsitama ja varbaotsani sügelema. Ja meie muheleme heast meelest. Teise suurest rõõmust on nii vahva osa saada.

Kuna meile kõigile pakutud toidud väga maitsesid ja Hanna-Liisa oma friikaid ja kananagitsaid kiitis, siis juhtus nii, et ta sai oma tänusõnad ka otse köögipoolele saata 🙂

Ja siis, kui me kõik juba head ja paremat täis olime end söönud, siis saabus…

küpsisetort! Kes meist siis küpsisetorti pole söönud või näinud, eks? Aga see oli seest pehme-pehme, kohe nii mõnus, et sulas suus. No kui pidupäev, siis ikka täiega pidupäev! Eks!? Täna tohib! Seda oli Hanna-Liisa meile juba Tallinna poole sõites kinnitanud. Või noh, teema sai alguse sellest, et ta uuris, kas Peetri Jooksul suhkruvatti ka leidub ja ema vastas talle, et suhkruvatt teeb paksuks, mispeale Hanna-Liisa südamerahuga lihtsalt nentis, et noh, siis tuleb lihtsalt kaks ringi joosta. Mõistlik 😀

Lotte kohviku poolt püüti meid kõiki ka koos pildile. Ikka koos sellesama eriti maitsva tordi ja Hanna-Liisa pannkookidega 🙂

See pilt on pärit Lotte kohviku FB lehelt ja ma loodan, et nad ei pahanda, et ma seda siin kasutan. Igal juhul suur-suur aitäh kohe kõige eest! Toreda lõuna ja pannkookide ja maitsva toidu ja tordi ja tähelepanu ja kogu selle soojuse, olemise ja keskkonna eest! Nagu ma juba eelpool mainisin, siis see on koht, kuhu ma lähen kasssssvõi üksinda tagasi. No see kohe on nii minu koht! 🙂

Ja Getterile ka nii suur tänu, selle eest, et ta tuli ja oli ja et ta üldse, lihtsalt on <3

Siis oli aeg sealmaal, et ka meil oli vaja edasi liikuda. Vihm oli järele andnud. Maailm lõhnas niiskelt ja värskelt. Kõht oli mõnusalt täis ja uni tikkus vägisi peale. Kui juba meie, suured inimesed, unised olime, siis Hanna-Liisale kulus üks pisike tukastus läbi Tallinna linna sõites kindlasti ära. Pikk päeva ju alles ootas ees. Alguses mängisime me niisama naljaga, et toetame pead uksele ja paneme silmad kinni ja vaatame, kumb võidab selle mängu, et ei vaata teist esimesena. Mina kaotasin, sest sain unest võitu ja piilusin ikka esimesena, kas Hanna-Liisa ka mind piilub. Aga ei, tema, kullake, magas mõnusalt 🙂

Tallinna teletorn

Pool tunnikest hiljem olime me teletorni juures. Vihma tibas ja taevas oli nii hall. Aga need kaks õde koos ja omavahel…

Teate, ma arvan, et selles hallis pildis on tegelikult koos kõik selle päeva helehelged noodid ja toonid… Sest see on lihtsalt niii ilus…

Me sõitsime üles ja vaatasime veidi ringi ja siis… Seal ta seisis me ees ja Hanna-Liisa silmad süttisid taas põlema 😀

Patsu ka?! Muidugi! 😀

Kuniks tüdrukud rippuvate kodukitlite vahel südameid joonistasid. Ikka nii, et väiksem pusis ise ja siis suur õde näitas ette, kuidas saab vähema vaevaga ilusamaid südameid teha ja siis pisem proovis ja tuligi välja…

Nii, ja kuniks siis tüdrukud omapead toimetasid, oli Küllikil hetk enda jaoks, et ka ennast koguda. Istusime kõrgel taevas aknalaual, kõlgutasime jalgu, vaatasime koos tüdrukuid ja pilte mu telefonist ja tõmbasime hinge. Ees ootas selle päeva tähtsündmus ja vaim oli vaja valmis panna. Annaks nüüd taevas veel vaid veidi selgemat ilma! 🙂

Liikusime vaikselt maa poole tagasi ja kallistasime. Ma arvan, et see päev läheb minu jaoks ajalukku muuhulgas ka kui üks kõige kallistusterikkam päev üldse. Mõni kallistus oli vahel kohe nii tugev, et ma arvasin, et Hanna-Liisal on plaan mu pea kere küljest eemaldada ja see siis nagu avokaadoseeme veepurgi kohale panna juuri alla ajama ja siis maha istuda ja nii edasi. Õnneks jäi mulle seekord küll veel mu pea alles. Võimalik, et vaid seepärast, et tal polnud sobivat purki? Hihiii 😀

Ja siis põikasime “Banaane ei ole” ajareisi-näitusele teletorni all.

“Hmmm, selline telk? See on telk?”

“Jaa, see on telk. Pea jaoks. Jalgade jaoks on arvatavasti teist telki vaja?” itsitasin ma kaasa.

Seda, kuidas koolipingis istutakse või noh, kuidas seda tehti siis, kui mina ja Külliki veel koolis käisime, teadis Hanna-Liisa kenasti. Eeskujulikud õpilased – tütar ja ema 😀

Ja vanaaegse telefoniga helistamine oli ka tal käpas 😀

“Nii, kuule, Hanna-Liisa, oled sa valmis?” Selle küsimuse peale venitab tüdruk endale näkku kõige äraseletamatuma ilme ja noh, mis muud, kui leeeendaaaameeee!

“Tead, ma tahan sind oma sõbrale, Roaldile, tutvustada!” ütleb Hanna-Liisa mulle ja surub tugevalt mu käe enda soojade pihkude vahele. Sõidame vaikides edasi. Õhus on pinevus. Lennujaam… veel veidi edasi… Selver… pööre paremale…

Peetri Jooks,

… siit me nüüd siis tuleme!

“Ohh… Nii palju rahvast?!”

Kiire parkimine, päevakohane särk selga ja hopsti ema süles ratastele!

Kõik on korraga nii põnev, et veereks või ise ja üksi kohale. Tunnen, kuidas ka minu süda kiiremini lööma hakkab. 🙂

Ise on hea, aga veel ägedam, kui ema veidi kaasa aitab. Siis saab peaaegu nagu lennata. Elevus, see meie suure päeva kandev noot, on ju sees kah! Nii see jooks meie jaoks algab! 🙂

Ja siis läheb samm aina kiiremaks ja kiiremaks 🙂

Nii. Kohal. Kus on tuttavad näod? Kus on Lastefondi telk? Kuniks Külliki otsib, vaatab Hanna-Liisa otse mulle silma sisse. Ta on tõeliselt oma sõiduvees! 🙂

Tadaa! Mõmmi pildiga telk on leitud! Õiged inimesed ka!

Ja siis ilmub ei-tea-kust välja terve seltskond punaseid särke ja neil on ka Hanna-Liisale üle anda temanimeline punane särk 🙂

Siis moodustavad nad Hanna-Liisa ümber ringi

Ja siis teevad veel muid pilte enne, kui suunduvad jooksuraja suunas. Nad lähevad kõik koos Hanna-Liisa toetuseks jooksma! 🙂

Meie suundume ka edasi. Otsustavalt. Kogu me raskeväega! Hanna-Liisa ON valmis! Juhhuu! <3

Siis vupsavad meie juurde kaks jooksjat, kes räägivad rõõmsalt, et nad on täna siin ja tulid jooksma just ja ainult Hanna-Liisa pärast. Tervitused ja kallistused on omal kohal. Meeleolu on ülev 🙂

Kohale on jõudnud ka Reporteri tiim ja kohad võetakse sisse

Olulised jutud räägitakse kiirelt maha

Lehvitus veel kaamerasse kogu Eestimaa rahvale ja siis, mis muud, kui sirge suund stardijoone poole!

Peetri Jooksu heategevusjooksul osalejad on kohtadel juba valmis. Hanna-Liisa on stardijoone juures ka valmis 🙂

Veel viimased sõbralikult toetavad juhendamised selle kohta, kuidas see “stardipaugu tegemine” siis ikka päriselt käib

Ja julgustav teadmine, et ta pole üksinda ja koos on veel julgem. Alati! 🙂

Selle pildi nimi on “40 sekundit stardini” ja minu meelest on selles pildis korraga nii palju ägedat! 🙂

Sekundeid loeti maha ja suur õde sulges juba ette ka Hanna-Liisa kõrvad. Nad kõik olid väga valmis. Jooksjad ka! 🙂

“Tähelepanu… valmis olla… TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!”

Ja jooksjad jooksid ja tuuuuuuut ikka veel kestis! 🙂

Ja siis sai tuut otsa, Hanna-Liisa suur sõber Roald lippas ka rajale ja Hanna-Liisa jäi kõigile jooksjatele stardijoone juurde lehvitama! <3

Korraga oli meil natuke aega. Ärevad hetked olid möödas ja finišist lahutas jooksjaid veel pea 5 kilomeetrit 🙂

Viimaste jooksjate kannad veel välkusid kauguses, kui mul õnnestus tabada seesugune armas hetk Hanna-Liisast ja tema treener Randelist 🙂

Sel ajal, kui teised finiši poole lippasid, näitas Hanna-Liisa Randelile oma saavutusi. Ta astus ema ja õe toel vaikselt üle stardipaku, tegi pisikese ringi ja ületas paku taas.

See ei ole talle lihtne, aga suure töö ja pingutuse ja pühendumusega on kõik võimalik! Hanna-Liisa sai täna oma isikliku ringi edukalt tehtud! <3

Ja siis võtsime me kõik koos suuna finiši poole, et tervitada saabujaid. Vihmailmast oli saanud kõigi ilmaprognooside kiuste mõnusalt soe ja selge õhtu 🙂

Sättisime end mugavalt paika, et vaade oleks hea ja päike silma ei paistaks. Veidi ootamist ja sealt ta juba tuli, esimene finišeerija! 🙂

Pidulik pilt ka!

Jupike veel ootamist ja siis hakkasid kõik korraga saabuma. Hanna-Liisa elas jooksjatele hoolega kaasa 🙂

Ja julgematel ligiastujatel surus kätt ka  🙂

Väikene paus ja siis ilmusid jooksu lõppkoridori otsa esimesed tuttavad punased särgid ja siis ilmus neid kurvi tagant veel suurem hulk juurde. Sealt nad tulid, kõik kenasti koos! Ja Hanna-Liisa ootas neid 🙂

Jooksust punatevate nägudega õnnelike inimeste ühine pilt Hanna-Liisaga koos ka 🙂

Ja viimased jooksurajalt saabujad ootame ka kenasti ära 🙂

Aitäh teile kõigile! Aitäh teile, jooksjad! Aitäh korraldajad! Aitäh kõik teised toetajad ja kaasaelajad! <3

Jooks on läbi ja väljapääsu poole suundudes leiavad Roald ja Hanna-Liisa teineteist taas üles 🙂

Neil on omad jutud rääkida ja Roaldil on Hanna-Liisale ka meenutada midagi väga olulist, selleks, et raske töö kannaks vilja ja unistuste tiivad tugevamaks kasvaksid. See pilt, nii juhuslik, kui see ka on, toob mulle iga jumalama kord pisarad liigutusest silma. See oli nii ilus ja eriline hetk… (iga kord! ka sama teksti üle lugedes, jälle! Ja jälle…). Ja Hanna-Liisa kuulab suure hoolega.

Veel selle päeva viimased kallistused 🙂

Päev on olnud pikk, täis kirkalt kauneid emotsioone ja seda kõike tuleb veel seedida. Vääääga hoolega.

Enne jooksuplatsilt lahkumist üks oluline pilt ka koos treener Randeliga 🙂

Pikk, eriline ja imeilus päev hakkab vaikselt oma lõpu poole veerema.

Imelise päeva imeline lõpp

Ajal, mil Külliki läbi Tallinna minu kodu poole sõidab, otsisin ma kotist välja ühe pildi. See on minu jaoks olulise tähendusega pilt ja iga kord, kui ma seda vaatan ja selle pildi sõnumile mõtlen, tuleb Hanna-Liisa mu silme ette. Olin selle talle raami sisse valmis pannud, aga õiget hetke oodanud

Ja raami taha kirjutanud talle ka pühenduse. Selleks, et teda tänada. Tänada paljude asjade eest, aga kõige olulisem… ma tänasin teda selle eest, et ta olemas on. 🙂

Veel viimane väsinud, aga hirmõnnelike nägudega pilt meist koos seal auto tagaistmel, enne, kui algas nende kodutee tagasi Tartu suunas 🙂

Kell oli 18:33, kui auto mu kodumaja eest minema vuhises. See päev oli igati korda läinud!

Ja koduteel saatis Külliki mulle pildi unes “lendlevast” Hanna-Liisast:

Lenda kullake, lenda kõigi oma unistuste poole! Sa oled kõigi nende unistuste täitumise kuhjaga juba ette ära teeninud! Ja tea alati, et…

… et unistustel on tiivad <3

Ma armastan Sind nii väga!

***

Palavad tänusõnad

Aitäh teile, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, Peetri Jooks, Kanal 2 Reporter, Apollo Kino, Lotte kohvik, Tallinna Teletorn, et te Hanna-Liisa unistuste päeva võimalikuks tegite! Aitäh teile, Roald ja Randel, ja Getter et te olemas olete ja hoolite! Aitäh, jooksjad! Aitäh, teie, kes te igapäevaselt Hanna-Liisat toetate, julgustate, aitate ja tema jaoks olemas olete! Aitäh Külliki, et Sa mu sel imelisel päeval kaasa võtsid ja mul oli võimalik sellest kõiges oma osake saada ja Hanna-Liisa, aitäh Sulle, et Sa tood kokku nii palju imelisi inimesi ja selle maailma palju paremaks muudad! <3

Uus kooliaasta ja viharavi minu moodi

Tere kool!

Poistel algas esmaspäeval jälle kool. Viis nädalat vaheaega kadus nagu supsti, ometi on selgelt tunda uue kooliaasta algust ja seda, kuidas poisid on vahepeal kõvasti kasvanud. Ka selle viie nädalaga. Sai ju viiendikust korraga kuuenda klassi poiss ja kolmandikust juba neljanda kooliaasta mees. Otsisin isegi nostalgiliselt eelmise kahe kooliaasta alguse pildid välja. 🙂

Sedasi läks Vanc elus esimest korda kooli. Aasta oli siis 2015 ja vanust oli tal siis 7 kopikatega. See oli meie esimene aasta siin. Klammerdus teine kartlikult Andrease käe külge ja astus uude tundmatusse. Ta ei rääkinud sel hetkel üheski muus keeles peale emakeele, kuigi Andreasega sai ta mingil endale omasel viisil väga lähedaselt suheldud.

Tan läks tol aastal neljandasse klassi ja alustas esialgu vaid integreerumise ja keeleõppega.

Aasta hiljem elasime me kõrvalmajas ja esimene koolipäev oli veidi teistmoodi. Kuigi Andreasele sattus selga sama särk ja poiste kotid on ikka endised, siis läks Tan reipalt viiendasse klassi ja sukeldus kooliellu päris hoolega sisse. Integratsiooniklassi tunde jäi järjest vähemaks kuni need kevadtalvel täiesti kadusid. Ta sai üha paremini hakkama nii saksa kui inglise keeles. Vanc läks suurte sekelduste järel eelmisel aastal esimesest otse kolmandasse klassi. Uus korraldus oli alguses raske, õppida oli rohkem, aga ta sai üha paremini hakkama. Saksa keelt ta veel keeldus rääkimast, väites, et ei saa aru, aga inglise keeles suhtles vabamalt kui suurem vend. Vähemalt oli tal vahend!

Kevadel kolisime me maalt linna ja Tan läks Vancuga samasse kooli. Sel korral läksid noored mehed kooli siis sedaviisi. 12aastane oma rohelise laka lehvides juba kuuendasse ja 9ne mõtlikult vantsides neljandasse. 🙂

Nagu näha, siis Vancu kott ja dressikas on endiselt samad. 😀 Kui miski talle sobib ja see just seljas või peos ära ei lagune, siis pole mõtet isegi üritada teda veenda sellest loobuma. Selle dressika lukku on ma enam isegi ei tea kui mitu korda parandatud. Ma ise loodan, et kevadeks saab selle aeg ümber 😀 Katkise pinali sain ma igal juhul vahetatud. Ise ta valima ei tahtnud tulla. Palus mul midagi “viisakat ja meestele sobivat” leida.  No ma siis roosad ükssarvikud jätsin poodi ja võtsin valikust ainsa neutraalse.

Vancule sobis. Ma olin üllatunud ja tundsin head meelt. Sel korral läks lihtsalt. Järgmine ülesanne on leida talle ühe paari jalanõude kõrvale midagi, mida ta suudaks kanda. Varsti on pükse ka vaja, talv tuleb ju kunagi 😀

Hetkel on seis selline, et saksa keelega saab Tan väga hästi hakkama, kohaneb ka šveitsi versiooniga saksa keelest üha reipamalt, sest suhtleb rohkem, mis on igati positiivne. Inglise keeles suhtleb ta igapäevaselt ka üha vabamalt. Kevadel kooli vahetades sai temast hoobilt prantsuse keele õpetaja lemmiklaps. Vastastikune sümpaatia kestab, ka sel aastal valis ta lisatunniks prantsuse keele. Vaikselt hakkavad neil nüüd ka eralavalikut suunavad tunnid ja ettevõtmised. Ta ise on üsna põnevil ja avatud.

Vancu uus kooliaasta algas sel korral tema inglise keele õpetaja kõnega mulle kell 22 õhtul enne esimest päeva. Saabunud olid Cambridge algajate kursuse eksamitulemused. Laps, kel on probleeme mille kõigega, suutis läbida 5tunnise eksamitsükli kolm erinevat osa – lugemine-kirjutamine, kuulamine ja tekstist arusaamine ja rääkimine kõik eranditult maksimumpunktidele sooritada olukorras, kus oma õpetaja oli haige ja kohal olid vaid võhivõõrad inimesed. Muidu oleks oma õpetaja taustajõududes turvaelemendina kaasas olnud. Mina istusin toru otsas ja ulgusin tulemusi kuulates. Õpetaja, seesama kift Ameerikast tulnud tädi, kellest ma teile ka varem olen rääkinud, nühkis pisaraid teisel pool toru ja oli uhkuses uimane. Meil kõigil oli nii hea meel. Isegi Vancul endal valgus naeratus üle muidu nii morni näo. <3 See oli parim algus uuele aastale ja nüüd pole muud kui järgmine tase läbida. Tannu eksam on järgmisel semestril. 🙂

 

Viharavi

Lisaks koolitundidele hakkab Vanc sellest nädalas ka psühholoogi juures teraapias käima. Vanusega on muutunud selgemaks piir rahuliku olemise ja ärritumise vahel. Vihapursked on selgemad ja äkilisemad. Kui ta muidu sulgus probleemide korral pigem endasse, siis kevadest alates on ta näidanud hambaid julgemalt ka koolis. Kodus esineb probleeme nagunii vähem, keskkond on teine ja ärritajaid vähem. See, et ta ennast koolis turvalisemalt tunneb ja negatiivseid tundeid välja näitab, on ühelt poolt hea, sest see vähemalt näitab selgemalt ta emotsioone ja mustreid nende vahel. Teisalt on koolikeskkonda sobimatu, kui ta seal asju loobib ja tagantkäe vahel vihaga virutab. Siiani on tema jaoks keeruline asjadest rääkida ja selgitusi jagada. Ta arvab ikka veel, et peab ise tegutsema. Õpetaja tunnistab, et vahel tehakse talle ülekohtuselt liiga, aga selle asemel, et teha 10 sammu ja asjast õpetajale rääkida, eelistab ta tohlaka kirja panna ja minema joosta turritama ja inisema. Vaikselt on see viis hakanud hajuma, aga vahel ikka torkab. Nagu kaks viimast päeva ehk kaks esimest koolipäeva.

“No sa ju tead, et mul on lühikesed närvid ja ma vihastan kergesti!”

“Jaa, sa oled seda varem ka väitnud. Mina jällegi arvan, et siis tuleb neid närve venitada ja treenida. Tuleb leida sobiv meetod.”

“No ma ei saa mitte midagi teha! Ma lihtsalt vihastan ja kõik.” Seda tean ma isegi… Sellest, et ta lubab mitte vihastada, sellest poleks mingit tolku. See on nagu kakahäda. Kui tuleb, siis tuleb. Natuke kannatad, aga ühel hetkel ei saa enam pidama ja tuleb plahvatus. Närvid on nagu soolikad, ka need saavad täis ja siis tuleb teha teadagi mida. Siiani on kõik tegelenud tema rahustamise ja lepitamisega ja võimalikult pingevaba kasvukeskkonna loomisega koolis. Mis on muidugi tore, aga kui jätkusuutlik see vati sisse toppimine on, see on iseasi. Psühholoog kinnitas juba ammu seda, mida mina usun – frustreerivaid momente ei tohi vältida ja peita vaid teda tuleb turvaliselt nendesse tõugata, et ta õpiks toime tulema. Esimene etapp on läbitud – ta näitab oma tundeid välja selgemalt. Nüüd on järgmine etapp – viharavi. Psühholoog saab anda oma panuse oma vahenditega asja uurides ja teda toetades. Ja mingis mõttes olen ma pikalt oodanud tema arvamust ja tööriistu asjaga tegelemiseks, aga keset vestlust Vancuga mul korraga prahvatas täiesti lambist…

“Tead, saad küll! Saad küll ise teha oma vihaga päris mitut asja!” kuulutasin ma veendunult ja jätkasin, “Kust kohast see viha sul tuleb? Kus ta asub? Kas ta on alguses pisike ja kasvab kiiresti või on prauhhti! korraga kohal nagu pann seljatagant vastu pead?”

“Mmmmm… ma ei tea… ”

“No näiteks on see sinu peas? Sinu rinnas? Kõhus? Varba vahel?” vaatasin küsivalt talle otsa. Tema itsitas, aga mõtles kaasas. “Või äkki on see üleni sinu sees, või hoopis sinu ümber? Äkki tuleb see maa seest või õhust?”

“No ma ei tea. Ma pole ju praegu vihane.”

“Emmmm, no teeme proovi… Sa ei saa terve kuu mitte ühtegi ekraani näha ja mängida!”

“Ole normaalne, ma ei saa vihane olla, kui ma vihane ei ole. Aga tahad näha, mida Tan teeb, kui ma talle seda ütlen praegu?” teatas Vanc nakatavalt naerda lõkerdades.

“Ei taha. Aga ma tahan teada, kust viha tuleb. Ja miks. Kui sa järgmine kord vihatsad, siis mõtle kohe hästi kähku selle peale, kust see tuli. Äkki sa saad tal sabast kinni.”

“Miks see tähtis on?” küsis Vanc kulme liigutades.

“Sest siis me saame välja mõtelda, kuidas see viha kinni püüda ja mida temaga teha, et ta ei saaks liiga teha. Ei sulle, ei teistele.”

“Aga kuidas?” juba see, et ta mind kuulas ja kaasa mõtles, oli suur töövõit!

“No kui me teame, kust ta tuleb, kuhu ta läheb ja mis tal plaanis on, siis saab näiteks… no näiteks, kui viha on su kätes, siis sa saad löömise või viskamise asemel äkki hoopis plaksu teha, et ta plõksti! katki läheks ja haihtuks? Või kui ta su pea sees on, siis korraks urahtada? Või pead raputada? Kogu kere korraks läbi võdistada ja sõrme otsast väike kuri hammustav viha minema visata nipsuga?”

“Hmm, ma saan siis kellegi löömise asemel ennast lüüa?”

“Eip. Seda ei saa. Endale ei tohi ka haiget teha. Aga kindlasti leiame me mingi sellise lahenduse, kuidas seda viha taltsutada ja treenida nii, et vihal hakkaks igav ja ta läheks minema.”

Vanc mõtles. Seda oli isegi kuulda. Minule meeldis mu mõte viha igavusse suretamisest. Püüdsin teemaga jätkata.

“Oled sa kindel, et sa ei tea, kus ta su sees asub? Silme eest läheb mustaks ka?”

“Ma ei tea. Äkki läheb. Ahh, ma ei tea…”

“Tead, aga siis ongi väga hea võimalus see välja uurida järgmine kord, kui viha jälle kohale ilmub. Selle asemel, et vehkida ja virutada pead korraks hästi kähku enda sees aru ja mõtled, kust ta siis nüüd tuli ja kus ta asub. Kas ta kasvab või hakkab hoopis pisemaks muutuma, kui sa muule mõtled. Tead see on nagu küünte närimine. Mõni kohe peab. Kasvõi liha ja vereni välja. No ei saa pidama. Ja siis mõeldakse ka lahendusi välja, kuidas teha midagi muud, et ei oleks võimalik küüsi närida. Või tead. see viha kinnipüüdmine on umbes nii, et sa hakkad ütlema mõnda sõna, mida pole viisakas kasutada!” Haaa, mul on täna nii head ideed! 😀

“Kuidas?”

“No näiteks “kurat”. Selle asemel et viisakas kohas seda sõna kasutada… püüad tal saba kinni ja ütled hoopis kuuuuu…kkkkurloom!”

Vanc röögib naerda. Ja katsetab veel igasugu sõnadega, mida ta peab selliseks, et neid igal pool just kena kasutada pole. Katsetame mõlemad. Jubenaljakas on. Terveid laused saab moodustada.

“Ppppppelmeeeenid!” pressib Vanc sülge pritsides ja samal ajal naerdes.

“Kasvõi ppppunased ppppingviinid!” itsitan ma talle vastuseks ja jätkan:

“Need sõnad on natuke sarnased vihale. Nad aitavad pinget maandada. Litsud selle sõna hammaste vahelt välja ja ongi korraga natuke kergem. Vahel on mitut sõna ka vaja kui näiteks kahvel läbi varba on kukkunud. Mõtle, pea kõik need sõnad on sellised, mida saab läbi hammaste tugevalt litsuda, eks? Nii nagu ka viha lahtub, kui sa oma äigamise ära äigad, nii aitavad ka need sõnad pinget maandada ja pärast on kergem olla. Teine asi on muidugi see. kui igas lauses on sidesõnana mõni selline, see oleks samahea, kui arulagedalt mööda tänavat käia ja kakelda kõigiga ja pingelangust pole siia ka oodatad. Aga kui see üks või paar sõna saab õhku lastud kasvõi teisendatud kujul ehk viisakamalt, siis tema efekt jääb samaks. Ja vaat, kui sa siis oma vihal saad sabast kinni, siis samamoodi nagu sa saad kuradist kukkkkkurlooma teha, saab ka viha millekski muuks muundada äkki. Vihavajadus läheb siis äkki lihtsalt üle ja tohutu energia, mida see võtaks, jääb kulutamata ja teiste pahameel jääb olemata ja mis kõik veel. ”

“Tttttüügassiga! Ttttraktor!” katsetab Vanc ikka veel sõnu.

“Just, põhimõte on just selline!”

“Meduuuuuuuus!”

“Hee, no mis iganes sõna, kui selles on see väljapressimise moment sees,” ja jätkan, “Nii, kuule! Mis ülesanne sul nüüd on?”

“Leida üles koht, kus asub viha.”

“Just. Saad hakkama?”

“Ma proovin.”

***

Täna oli koolis lühike päev nii nagu igal kolmapäeval ja sisuliselt kogu päeva on neil sotsiaaltund. Mis sisuliselt tähendab suhtlemist ja mängimist ja koostegemist. Libahundi mängus langes Vanc kohe esimeses ringis välja. Veel paar kuud tagasi oleks ta seepeale minema jooksunud ja omaette kössitama läinud ja keeldunud ka uues mängus osalemast. Arusaadav, kellele meeldiks kaotada ja siis niisama passida. Vahel oli see kaotamine ka otseselt seotud mõne lapse pusserdamisega, mille suhtes ta eriti tundlik on.

Meil on õpetajate ja psühholoogidega kokkuleppel kleepsuvihik. Iga päeva lõpus saab ta rohelise kleepsu, kui kõik oli päeva jooksul ok, no et isegi kui vihastus, siis tuli sellega ise toime kenasti. Kollase kleepsu saab ta siis, kui ta ärritus, vihastus ja reageeris sellele häälitsedes, ära joostes, asju loopides nii, et midagi ei lähe katki või keegi ei saaks haiget. Punase aga siis, kui asjad on kehvemini läinud. Tänase päeva eest sai ta kollase. Mängust välja langedes ta vihastus ja jooksis korraks minema. Kollane on märksa parem kui punane 🙂

Mis aga kõige olulisem, toimunu andis mulle võimaluse asja uurida!

“Ma saan aru, et esimeses ringis mängust välja langeda on ikka igavesti nüri. Mida teised tavaliselt teevad, kui nad kohe välja kukuvad?”

“No nad siis vaatavad lihtsalt, kuidas teised mängivad.”

“See vist on suht igav?”

“On jah. Mängida on palju lahedam.”

“Arusaadav. Aga kuule… kui sa vihastusid, kas sa said vihal sabast kinni? Kus ta asus?”

“Mmmm… ma arvan, et ta on mu pea sees.”

 

Juhhhuuu! Ja see on hea algus! Ma olen nii õnnelik nagu kkkkõikkkkk kukkkkkkurloomad kkkkuuuu peal! Pingelangus on mõnus, tundiste?! 😀

 

Kõige ägedamat kooliaastat teile, mu poisid ja kõik teie teised ka!! <3

 

Ahjaa, veel üks asi! 😀

Lisalugu 😀

Sel korral alustasime me kooliaastat tordiga. Minionikujulise tordiga. Tan küll uuris, et miks mul on vaja see tort osta, no et pole ju mingi sünnipäev. Siin ei peeta esimest ja viimast koolipäeva kuidagi oluliseks. Aga mina olen nõukogude ajast pärist inimene ja üks kena päev vajab torti. Kui vana Toome kohviku ekleere ja rummipalle ei saa 😀

Mitu tundi läks mööda kui korraga kostus köögist Vancu tõsine röögatus.

“Emmeeeee¨Meil on minion külmkapis!!”

Hmm, eksole. Muigasin magusalt.

“Appii, see on ju kook! Millal me seda sööme?”

“Siis, kui Andreas töölt koju jõuab!”

“Millal ta jõuab?”

“Ma ei tea. Helsita ja küsi!”

Vanc valib numbri ja alustab ilma igasugu sissejuhatuseta:

“Sa pead kohe koju tulema!” teatab ta õhku ahmides, aga õnneks piisavalt paanikata, et Andreast mitte ehmatada.

“Mis juhtus?!” küsib Andreas murelikult vastu.

“Meil on külmkapis minion!”

“Mis asi?!” ei saa Andreas asjast aru, sest temal ei ole meie koogist ju mingitki aimu. Isegi sellest mitte, et sellised koogid meil siin eksisteerivad 😛

“Miii-niii-oooon! See kollane! Tead küll!”

“Nii, mis selle minioniga on?”

“Ta on meil külmakpis?” vastab Vancu ja puhkeb naerma. Andreas taipab ja naerab ka nii, et telefon krõbiseb.

“Noh, millal sa siis tuled?”

“Varsti!”

***

Kui Andreas varsti jõuab, siis mis te arvate, mida kõik neli lusikat läbematult teha tahavad? 😉

Panite täppi? Meie panime! Milleks lõigata koogist tükke, kui seda saab silma kaudu tühjaks süüa! 😛

Ja Vancu suurimaks üllatuseks oli see kook tehtud erandlikult nii, et ISEGI tema seda süüa sai ehk ilma ühegi marja ja muude vastikute ekstreemsuseta. 😀

Muidu elame me siin oma elu nagu ikka. Kiirelt ja põnevalt. Aga Happy… tema hakkas nüüd puhkama 😀

Minu sõber Hanna-Liisa

Ma sain Hanna-Liisaga tuttavaks 2012. aasta sügisel. Tema oli siis 4aastane ja mina õppisin parasjagu teisel kursusel õeks ja töötasin hooldajana Tallinna Lastehaigla kirurgiaosakonnas. See oli esimene päristöö mu elus, mida ma tõeliselt armastasin. Ma armastasin me osakonda ja töökaaslasi ja me patsiente ja nende vanemaid. Need, kes tulid ja läksid oma pisemate muredaga olid nagu ilusad heledad sädemed, mis seda emotsionaalselt üldse mitte lihtsat tööd rõõmsamaks värvisid. Need, kes tulid, et olla, minna ja jälle tulla ja jälle tulla, neist sai kogu selle vägeva energia üdi. Mõned, nii nagu Hanna-Liisa ja tema ema Külliki, ajasid oma juured sügavale mu südame sisse. <3

See imeliselt ilus tunne ei läinudki enam kunagi kaduma vaid hakkas hoopis kasvama. Jaa, ma tean küll, et mingite kirjutamata reeglite põhjal ei tohiks puhtprofessionaalse mätta otsast patsientidega liiga lähedaseks saada. Ja veel hullem – tööd ei tohi koju kaasa võtta, sest siis sa ju põled läbi ja mis kõik veel. Aga no halloo, me kõik oleme inimesed ja lasteõendus on oma olemuselt juba selline, et seda saabki vaid südamest ja südamega teha ja kui kohal on juba süda, siis mida loeb mingi reegel, et ei tohi. Tohib küll ja kui palju vägevamaks teeb see kogu selle kogemuse! Sa ju hoolid ikka, ikka mõtled ja elad kaasa. Ka siis, kui sa parasjagu pole tööl ja see on täiesti normaalne ja ok. Me pole robotid ja samas ei ole see ühestki otsast koormav. Koormav oleks teeselda, et see kõik sind ei huvita ega puuduta ja siis oleks ilmne, et sa ei tööta ka õige koha peal.

Hanna-Liisa ei olnud õrn usaldav õieke nagu minu maailmas neljased plikad varem ikka olnud olid. Tema oli hoopis üks pähkel. Korralik krõmps ja hirmus huvitav pähklike, mille koore alla nägemiseks tuli teda kuulata. Väga hoolega. Võtta aega ja olla kohal. Ta oli näinud elus seda poolt, mida enamus meist näha ei saa, ei taha ega tihka. Tema elas selle võitluse sees ja see tegi ta veetlevalt vapraks suureks inimeseks. Temas oli mingi kirjeldamatu sisemine tarkus ja oskus mõtelda ja ütelda nii, et see vaheda vilina saatel alati kohale jõudis ja kümnesse tabas. Ta oskas seda juba siis, neljasena, nüüd oskab ta seda veel paremini. Tema usalduse võitmine ei tulnud nunnu-nännu peapaitamisega. Ta on asjalik laps ja asjalik laps vajab enda kõrvale asjalikke inimesi. Udumudruga talle läheneda oleks olnud umbes sama kui vihmavarjuga tormisel ookeanil seilata ja loota randa jõuda.

Ma arvan, et meie tõeline sõprus sai tiivad hetkest, mil voodisse sunnitud Hanna-Liisast sai arst.

Dr Hanna-Liisa oli väga tark ja hoolas oma patsientide ja kaastöötajatega. Ta oli range ja väga nõudlik, aga kui keegi üldse, siis tema teadis, et ega neis asjus ei saagi allahindlust teha – tuleb olla täie eest. Võimalik, et temast tegi nii suurepärase arsti tema mõõtmatu isiklik kogemus ja oskus näha ja tajuda asju lihtsalt lennult. Tema peenhäälestatud tundlikkus on midagi, mis mind temas alati ja igal rindel nii väga võlunud on.

Meie koostöö sujus suurepäraselt ja neil aegadel, mil tema elas meie osakonnas oli ka iga mu vabam hetk sihipäraselt sisustatud. Ma polnud kaugeltki ainus, kes teda me korrusepoolel varbaotsast juuksejuurteni armastas. Kui ta voodist välja lubati ja ta koridori peal sai taas käimist harjutada, endal imeline lilla puhvseelik seljas, siis tuli ka ette seda, et ma selle päeva õeposti tahvlile joonistasin just seda, mida Hanna-Liisa tellis.

Näiteks ühel 6. detsembril oli tal seljas midagi ruudulist ja iseendale lisaks tellis ta pildi-Hanna-Liisale kaks patsi pähe ja tiivad seljale. Tüdruk-Liisale lisaks sündis ka liblik-Liisa 😀 Ma ei suuda praegu enam meenutada, mis teema nende nööril rippuvate riietega oli, aga võib-olla oli tal pesupäev? Või kuupäeva arvestades kukkus keegi äkki kogemata vette? Miskipärast on olnud sel hetkl oluline kuivatada ka lestasid ja ujumisprille? Aga noh, töö sündis just nii nagu tellija soovis. Äkki Liisa mäletab? 😀

Vahel oli tal meie juures ka raskem. Eriti siis, kui vajadus ei lasknud ta juustel üldse kasvada ja need jälle ja jälle maha aeti. Milline pisike tüdruk ei tahaks enda juukseid vahel sättida ja patse kanda? Eriti kui su emme on juuksur ja võimalusi ja valikud ahvatlevalt rohkem. Ühel järjekordel korral, kusagil 2013. aasta sügisel, oli Hanna-Liisa taas olukorras, kus ta juuksed tuli kiiruga maha lõigata ja isegi tema küünelakk tuli kiiruga eemaldada. See ajas pisikese vapra preili kohe päris korralikult rikki. No aga keda ei ajaks?! Küünelaki-lugu meenutas Hanna-Liisa ema mulle hiljuti, aga juustega läks nii, et kui pisike löödud olemisega tüdruk nurgast porinal teatas, et ta on maailma kõige lühemate juustega tüdruk, no umbes nii, et ta polegi niiviisi mingi tüdruk, siis minu jaoks oli see üks lause lõpuks ometi üks lootust andev õlekõrreke selles mustas masenduses, mis kinni püüda ja olukord täiesti ebanormaalselt lahendada.

Murtud Hanna-Liisa ei uskunud mind, kui ma temaga kihla vedasin, et tema küll ei saa olla maailma kõige lühemate juustega tüdruk. Mina võitsin! Sest järgmisel korral ilmusin ma tööle lühemate juustega kui tema.

Tadaaa, ära tegin ja ainus, mis tegelikult luges oli see, et ma selle tembuga Hanna-Liisa tuju tõsta suutsin! Rääkimata kogu sellest naljast, mis selle kõigega omavahel kaasas käis. Juuste mõõtmine ja arutelu selle üle, mida ma ütlen siis, kui keegi küsib, miks mul pole juukseid. Pakkumisel oli kõiksugu variante, sest need olid kõigest ju ainult juuksed ja minu omad lühemad kui temal 😀 Kusagil on kindlasti olemas ka üks äge pilt meist koos, aga ma ei suuda seda hetkel leida.

***

Vahepeal läks elu suure mühinaga edasi. Mina kolisin Šveitsi ja Hanna-Liisa läks kooli. Vahemaa oli küll suur, aga läbi Hanna-Liisa kõige ägedama ema sain ma ikka end tema olemiste ja tegemistega kursis hoida. Sain tunda headmeelt ja vahel servast ka veidi muretseda ja mõttes talle haldjatolmu saata. <3

Ja siis… ja siis jõudis kätte õige hetk tunnistada Hanna-Liisa emale üles midagi väga olulist. Veel ammu enne seda, kui ma Andreasega tuttavaks üldse sain, oli mul üks unistus. Ma olin enda peas kõik kenasti valmis mõtelnud, et kui mina üks kord veel kunagi abiellun, siis ma soovin nii väga, et Hanna-Liisa oleks minu pruutneitsi. Ma ei saanud ju pisikesele tüdrukule seda rääkida, et tead, kui ma ükskord mehe leian ja otsustan ta ikka endale meheks võtta, vaat siis oleks nii äge, kui sa tuled mu pulma mulle pruutneitsiks. Polnud mul sel ajal veel mehe lõhnagi majas ja nii ei teadnud tüdruk minu mõttest midagi. Aga siis tuli Andreas ja armastus ja abielu ja veel enne, kui loksus paika me Eesti pulmapeo kuupäev võtsin ma julguse kokku ja ladusin oma unistuse Hanna-Liisa emale lagedale. Ega ma ju ei teadnud, kuidas tema ja Hanna-Liisa sellesse mõttesse suhtuda võivad.

Minu mõõtmatuks rõõmuks olid mõlemad nõus ja Hanna-Liisal ka mõtted ja plaanid olemas loori kandmisest ja muust. See oli lihtsalt kõik nii imeline, et mul kisub ka praegu silma märjaks seda kõike siia kirja pannes…

Andreas ei olnud Hanna-Liisaga kunagi varem kohtunud, aga ta tunneb mind piisavalt hästi selleks, et minu valikuid usaldada ja nende üle mitte imestada. Aga mõni imestaja siiski leidus. No et kas ma olen ikka kindel, et see pole liiga keeruline ja koormav ühe väikese ratastoolis tüdruku jaoks ja oleks ju palju lihtsamaid lahendusi. Lihtsamaid lahendusi? Keeruline? Koormav? Ilmselgelt ei tundnud need inimesed veel ei Liisat ega mind!

See viga sai meil hoobilt parandatud, kui kätte saabus 21. juuli. Me sahmisime veel koduaias viimaseid peoeelseid toimetusi, kui auto Hanna-Liisaga Haldjaorgu saabus. Meil kõigil oli vist omajagu ärevust naha vahel ja hinges. Hanna-Liisa võttis sisseelamiseks väikese hetke aega ja sättis end siis mugavamalt mu kambrikeses end maasikabeseedega kausi kõrval istuma. Uskumatu, aga tõsi, ta suutis otsustavalt ka minu ärevuse maandada, sest tõesti, põhjust ju polnud. Närvilisus haihtus ja alles jäi vaid elevusest õhetav emotsioon “iiiiiiiiii, ma lähen pääääriselt mehele!? Uhhh, kui ägeee!”. 😀

Seniakaua, kui Hanna-Liisa juuksevõlurist ema mulle kõige ägedamat viikingi-printsessi soengu pähe võlus, oli meil aega juttu puhuda ja vanu aegu meenutada ja uutest asjadest ka rääkida. Need olid imelised ja nii eriliselt vajalikud hetked. Vahepeal jõudis ta ka eriti ulaka Tannu möödaminnes korrale kutsuda. Ja teistele suutis ta lohutavalt selgitada, et Eva teeb ainult nalja, kui ma üht või teist asja jälle üle võlli ütlesin. Eksole. Ehk Hanna-Liisa oli absoluutselt parim valik mu pruutneitsiks kogu me universumis – väike ja nii terav ja tugev ja alati mu kõrval. See tunne on minu jaoks siiani kirjeldamatu. <3

Kuniks meie sättisime Andreasega end riidesse ja läksime Haldjaoru Võlumetsa kähku paari ilupilti püüdma, sai ka Hanna-Liisa oma ema abiga peoks valmis.

Seal see imeline tüdruk, minu pruuteneitsi, istus veidi ja ootas õiget hetke. Vaim oli juba igati valmis 🙂

Nii… ja siis oligi käes kõige olulisem hetk mu elus vist üldse…

Haldjaorgu kogunenud külalised olid kõik ootel ja minu süda peksis nii, et seda oli vist väljaspoole ka kuulda. Ema aitas mul “loori” sõlgedega kleidiõlgade külge kinnitada ja ma astusin verandatrepilt alla. Hanna-Liisa sai loorisaba enda kätte ja vaatas mulle vääääga sügavalt silma sisse. Kergem hakkas. Hakkasime vaikselt liikuma.

Tseremoonia ajal Andreasega teineteisele oma kirju ette lugedes hakkasin ma nutma ja võitlesin kogu lugemise aja pisarate ja niiske ninaga. See tegi Hanna-Liisa murelikuks ja kui ma end ümber pöörasin, et tema käest sõrmuseid paluda, siis olid ka temal silmad märjad. Selgus, et tema, kullakene, tundis muret, mis mind küll nutma ajas. No et äkki keegi ütles midagi pahasti või nii. Jutt käis ju inglise keeles ja kuigi Annika tõlkis ka kogu me jutu paralleelselt ka eesti keelde, siis ju jäi jutu mõte Hanna-Liisa jaoks ehk kaugeks ja ta nägi vaid mind nutmas. Ohh…

“Ainult õnnest! Ainult heast meelest!” kinnitasin ma talle kindlalt ja see hajutas pisut tema muret.

Kuigi piltide pealt on nii hästi näha, kuidas ta seda võõras keeles rääkivat Andreast ikka karmilt hindava pilguga veel mõõdab. No et kas on ikka õige mees mulle või mis. Tundub natuke nagu kahtlane 😀

Hanna-Liisa sai oma pruutneitsi-kohustustega absoluutselt suurepäraselt hakkama! Püsis alati mu kõrval ja lähedal ja uuris kuidas mul tunne on ja mina uurisin, kuidas temal tunne on ja siis ta kogus oma sülle me imeilusaid lilli. Siis olid meil vahepeal mõlemal liigutusest silmad märjad. Selle eriti tundelise pildi saatis mulle Liina juba siis, kui lugu ise oli siia lugemiseks üles juba pandud, aga see lihtsalt peab siin olemas… me oleme niiiii nunnud!! 🙂

Ja hiljem aitas Hanna-Liisa meeles pidada, mida veel teha tuleb ja et maasikaid ei tohi keldrisse unustada! Keegi julges kahelda, kas see “väike tüdruk” ikka saab oma ametiga hakkama? Hee! Ja kuidas veel sai hakkama. Ja lisaks sellele, et ta mu Tannu hoobilt endale ümber sõrme keeras ja noore mehe ära võlus oma vankumatu hoiakuga, võitis Liisa sel päeval endale juurde terve hulga imetlevaid andnud fänne 🙂

Ma ei jõua me ilupilte kuidagi ära oodata, aga ma usun nii väga, et need imelised emotsioonid saate te kõik kätte ka siit neilt me sõprade tehtud pltidelt, eks? Aitäh kõigi nende ilusate piltide ja hetkede kinnipüüdmise eest! 🙂

Läbi ime oleme me kogu kambaga ka pildi peale korraks sattunud. Arvestades sellega, et Vancu ilmus sel päeval välja vaid hetkeks, et pildid saaks kähku tehtud, ja Hanna-Liisa oli arvatavasti ainus, kelle lähedal ta enne öö saabumist (mil hundikutsika julgus tagasi hakkas tulema) ei kartnud hetkeks seista ja silma vaadata, siis on see siin üks väääga oluline pilt. 🙂

Peo ajal leidus ka üks vaikne hetk ainult meie kahe jaoks. Nii me siis kahekesi koos seal mu vanaisa vana õunapuu all olime kesk Haldjaorgu mu elu kõige õnnelikumal ja ilusamal ja erilisemal ja tähtsamal päeva – mina ja mu Hanna-Liisa <3

Minu suurest unistusest sai päriselt imeline reaalsus. Mitmekordselt – ma abiellusin maailma kõige ägedama mehega kõige ägedamas kohas kõige ägedamate sõprade keskel ja mul oli maailma kõige ägedam pruutneitsi! Nüüd on minu kord aidata Hanna-Liisat tema suurele unistusele lähemale. 🙂

Minu lemmiktüdruk pingutab kogu aeg ja teeb iga päev kõvasti trenni, et oma unistusele lähemale jõuda. See pilt on täitsa tänasest päevast 🙂

Mis te arvate, mille nimel see säravate silmadega vinge tüdruk kõvasti trenni teeb? Mis tea arvate, millest see pähklike unistab? Roosast ponist ja vikerkaarel kelgutamisest? Unustage ära, need on liiga tavalised unistused.

Tema unistus on täiesti teisest puust ja ometi nii lihtne ja loomulik – ta tahab ise omal jalal jälle astuda!

See on raske töö ja nõuab aega ja pühendumist nii temalt, tema perelt kui ka koduväliselt toetusmeeskonnalt. Kõige ägedam on see, et see pole vaid helesinine heljuv unelm, see on reaalne unistus, mis võib päriselt teoks saada, kui kõik üheskoos jaksavad. Selleks, et paremini jaksata on 19. augustil toimuv Peetri Jooks sel korral pühendatud just Hanna-Liisa edusammude toetamisele. Rohkem infot leiad siit:

Peetri Jooks Hanna-Liisa toetuseks

Nii et sõbrad, läheme jooksma? Mina olen igal juhul kohal 🙂

 

***

 

Armas-kallis Hanna-Liisa, tea, et isegi siit kaugelt eemalt hoian ma Sind alati oma südame süles. Aitäh, et Sa olemas oled! Aitäh Sulle, Külliki, kõige eest! <3

 

Siin kasutatud piltide eest suured tänud Liinale, Küllikile, onu Kalale, Älinile ja Elinale! Kõigile teistele ka! 🙂

Kuidas minust sai õde

2011. aastal läksin ma kooli, et saada õeks. Tegelikult läksin ma sinna juba 2009. aastal, aga viimasel hetkel loobusin oma kohast, sest Vancu oli ikka veel liiga pisike ja ma oleksin petnud ennast, oma lapsi, kooli ja maailma, kui ma sel hetkel oleksin hakanud proovima kuidagi hakkama saada oma elu ja olemisega kõigi ja kõige arvelt vaid selleks, et oma unistusi jonnakalt ellu upitada. Panin enda jaoks kogu selle protsessi ootele. 2010. aasta kevadel sain tuttavaks Iviga, särava naise ja ämmaemandaga, kes on töötanud kiirabis õena ja sel hetkel tegutses kaitseväes. Ivist sai omal moel minu eeskuju ja kangelane. Tema oli mu lihast ja luust päriselu inspiratsiooniallikas. Aga mina pidin oma asjadega veel veidi ootama ja küpsema.

See, et ma lasteaias poiste sõjamängude lahinguväljadele ainsa tüdrukuna medõena mängu pääsesin, oli palju aastaid lihtsalt heaks näiteks sellest, kuidas ma poiste ja meestega paremini klapin ja neist tüdrukute õrnematest nuku- ja kodumängudest suurt midagi ei arva. Eks natuke oli see ka näide sellest, et veri ja valu mind juba mõttes öökima ja põgenema ei pane ja tõelise nõukogudeaja lapsena, kes sõjafilmide keskel üles kasvas, oli valge põlle ja kätiste ja tanuga näitsik lahinguväljal justnagu asjalik ingel, kellest vahel sõltus nii mõndagi. Just see ma ihkasin juba pisikese plikana olla.

Tõeline tegelikkus oli muidugi aga see, et ma olin lapsest peale, nii kaua kui ma ennast ise mäletada mõistan, maadelnud selgete kujutluspiltidega avariidest, õnnetustest ja traumadest. Ei, need ei juhtunud minu endaga ja ma ei olnud neid ka päriselus kunagi näinud. Sel ajal ei näinud väga võikaid asju isegi televiisorist. Aga mina nägin ennast nii unes kui ka uitavates mõtetes ilmsi ikka lähedalseisjana, kes oleks võimeline aitama. Küsimus, mida ma siis teen, kui ma sellisesse ja mõnda teise olukorda peaksin sattuma? See stress näris ja piinas mind. Mul oli neid teadmisi vaja.

Teadmine, et ma tean, et neis olukordades saab enamasti ka paljaste kätega palju ära teha ja mis peamine, mitte teha asju, mis võivad kuidagi inimest tema haavatavas olekus lisaks kahjustada, oli minu jaoks kõrgema kategooriaga isiklik vajadus. Ma pidin seda une pealt teadma, mida ja kuidas teha ja toimida ja mida mitte kunagi teha. See oli teadmine, mida ma vajasin ja otsisin. Ma olin käinud mitmel esmaabikursusel, aga ma ei leidnud vastuseid oma küsimustele, vaid põgusad võtted, mida ma teadsin juba keskkooli ajal. See oli puhas kordamine ajas veidi muutuvate nüanssidega. Ma ei leidnud veendumust ja mis peamine, ma ei leidnud enda sees rahu. Ja ma vajasin seda rahu ja kindlustunnet.

Elu on mind üsna ilusasti hoidnud. Minu isiklikud kogemused on elu jooksul tervishoiu- ja meditsiinisüsteemiga olnud üsna põgusad. Küll aga kogunes mulle aja jooksul kogemusi patsiendi lähedasena. See on olukord, kus sa oled piisavalt lähedal, et märgata, hoolega jälgida ja samas saad seda kõike teha teatavalt distantsil, sest asjad ei toimu otseselt sinu endaga ja pea püsib selgem. Päris kindlasti andsid oma tõuke minu õeksaamisele mu enneaegse Vancu sünd, meie ühised haiglakuud, hiljem haiglaga vägikaika vedamine vale ravi, ebakohase käitumise ja muude segaduste pärast ja sellele lisandus aasta hiljem veel ka mu isa haigus ja surm. Selle kõige kõrvalt süvenes soov ja mitte ainult soov, vaid juba vajadus, seda kõike ise õppida ja osata, sest olla abituna ja teadmatusse tõugatuna haiglas on emotsionaalselt hullem, kui seal üldse mitte olla. Eks selles õppimise ja teadasaamiste soovis oli omajagu meeleheidet ja valu. Aga see oli hea motivaator, mis ladus tugevat vundamenti. Eriala, mille ma ülikoolis omandanud olin, oli kahtlemata huvitav ja selles on minu jaoks palju omast ja meeliköitvat, aga see ei olnud minu tõeline kutsumus.

2011. aasta kesksuve lämbe New York pani mind elu ja asju kindlama käega ümber hindama. Ma olin 34 aastat vana. Poisid olid ka juba suuremad ja hakkasid vaikselt kaela kandma. Ma olin valmis. Tagasi Tallinnas olles magasin ühe rahutu öö ja hommikul ärkasin kindla teadmisega, et nüüd lähen ma kooli, sest ma ei saanud enam elada ilma kindla teadmiseta, kuidas neis keerulistes olukordades õige on käituda.

***

Päike paistis soojalt ja Nõmme tee äärsed pärnad tilkusid mett, kui ma kindlal sammul Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli suunas astusin. Mul oli kindel plaan võtta kõigest maksimum, säästa oma elu ja aega ja saada kiiremini küpseks ehk siis ma olin otsustanud erakorralise meditstiini tehnikuks saada. Mõtle, töötada kiirabis ja hoida vaim pidevalt virge!? See oli see, mida ma ihkasin.

Esimene tagasilöök oli see, et mu pabereid sellele erialale sisse ei võetudki – esiteks olevat neil seal sel aastal kohad juba kiirabis töötavate autojuhtidega ette täidetud, sest neil on just seda paberit vaja ja mul pole ju ei kogemust, suunamist ega soovitusi. Nende arvates oli mul vaja hoopis õeks saada. Või ämmakaks. Mina ajasin vastu, et õppeaeg on ikka liiga pikk ja ma soovin kohe ülepea asja sisse sukelduda ja igal rindel õppida. Preili, vastuvõtulaua teisel poolel, vaatas mulle sügavale silma sisse, kummardas pea veidi minu poole ja ütles vaiksel hääle:

“Kas te üldse kujutate ette, mis töö see on? Tehnikuna olete te kiirabis sanitar. Te ei saa teha mitte midagi põnevat ja olulist. Teie asi on vaid laibatükke kokku korjata.”

Soohh… vaatasin teda kipras kulmuga. Et no mis jutt see siis selline on, mul oli ju kindel plaan. Preili jätkas aga positiivsemalt:

“Kui te midagi päriselt teha tahate, õppige õeks ja minge siis kuhu tahate. Kooli ajal saab juba tööl ka käia.”

Esialgu olin isegi veidi pettunud, sest 3,5 aastat koolis tundus kahe väikese lapse üksinda kasvatamise kõrvalt ilmvõimatu. Ämmaemanda ametist olin ma väga kaua mõelnud, oma olemuselt sobiks see mulle hästi. Aga et nüüd kooli kohe aastateks? Minu ainus tugi kodus lastega hakkamasaamisel oleksid olnud mu ema ja mamma ja enne minu kooliminemist polnud nad selles lapsehoidmise protsessis kunagi kaasa löönud.

Minu kooliminek aga… mamma on alati oma arvamuse endale hoidnud ja see ei tulnud mulle ka sel korral üllatusena. Ei liha, ei kala. Ei ütlemist, et tee mida tahad, ega ka, et ära seda küll tee. Aga ema ei mõistnud, milleks mul heale ülikooliharidusele lisaks nüüd korraga jälle kooli on vaja minna. Ja veel aastateks. Selle asemel oleks ma ju võinud hoopis otse tööle minna, raha teenida ja palju paremini oma eluga siis toime tulla. Aga minu sisemine veendumus, et mul on VAJA seda kõike õppida, oli nii tugev, et ma pidin vähemalt proovida saama. Tõotasin emale, et kui olukord kodus tõesti nõuab, siis ma loobun ja jätan kooli pooleli ja lähen tööle.

***

Esimesed nädalad koolis olid väga rasked. Läbi pisarate, pideva loobumise surve, üha kasvava tahte ja totaalse magamatuse närisin ennast sellest kõigest läbi. Õppida oli  NII palju. Palju rohkem, kui ma kunagi varem olin õppinud. Ma olin ülikooli ajal jaganud tuba oma hambaarstiks õppiva pinginaabriga ja elanud kaasa tema luude ja lihaste õppimisele. Meil oli vahepeal kodus terve lauatäis luid tol ajal. Ja seal ma siis nüüd aastaid hiljem istusin. Raamatukuhjade vahel ja otsisin, kirjutasin välja ja õppisin pähe nende eesti- ja ladinakeelseid nimetusi. Meditsiinisõnastik oli tol ajal mu lemmikraamat, mida ma alati endaga kaasas tassisin ja sellele isegi sõnade algustähtede kleepsud kiiremaks orienteerumiseks külge kleepisin. Ja õpetaja soovitusel käisin ka turul sea siseelundeid ostmas, et neid koos atlasega uurida seest ja väljast. Sealt hakkas tekkima arusaamine sellest, mis muidu vaid paberilt värilise pildina vastu vaatas.

Kindlasti oleks saanud ka lihtsamalt hakkama. No teinud just nii palju, et saaks parasjagu arvestuse kirja ja liiguks edasi. Aga ma ei läinud sinna kooli ju asjadest läbi libisema ja paberi pärast. Ma läksin päriselt õppima. Isekalt iseendale, oma lastele, lähedastele ja kogu maailmale. Mitte ükski allahindlus ei tulnud isegi mõttesse, sest iial ju ei tea, millal neid teadmisi ja oskusi vaja võib olla. Soov ja veendumus õeks saada kasvasid aina kindlamaks.

Kuidas me Annikaga juba 1. kursusel kops ja süda olime 🙂

Vaid napp kuu hiljem, maadeldes koolis anatoomia ja füsioloogia ja õenduse alustega, oktoobist, olin ma juba tööl Tallinna Lastehaiglas. Esialgu poole kohaga. Graafikute osas tuldi mulle haiglas väga vastu. Väiksematele sutsakatele lisaks sain teha pikki valveid nädalavahetusel, kui ema kodus oli. Nii sukeldusin ma tõeliselt ja täielikult tervishoiumaailma. Natuke reaalsusest kriipiva, aga väga magusa naudinguga. Mu lapsed olid vaprad ja ma andsin endast kõik, et kogu see pöörane protsess nende jaoks võimalikult valutu oleks. Ma tänan oma ema ja mammat taevani ja tagasi, et me üheskoos selle hulluse teoks suutsime teha.

Alguses olin ma haiglas õe abiline. Töö oli sama mis hooldajal, aga palk veel pisem. Ma muigasin alati, et see ei ole töö, mida teha raha pärast. Seda saab teha ainult südamest ja südamega. Palganumber oli sel hetkel naeruväärne, 125-175 euro ringis. See oli minu boonusega praktika ja parim praktika, mida soovida oskasin. See andis õeõpingutele sootuks avarama mõõtme. Samas hoolduspraktika ajal ühes hoopis teistsuguses haiglas ametit harjutades, lendas mu maailmapildi hetkeks ikka väga uppi. Ma nägin ehmatuse ja õudusega ära selle valdkonna teise äärmuse. Võib-olla selle kõige inetuma. Kuigi ma teadsin juba paljut, kuidas asjad käima ei peaks, siis sealt sain ma kogemuse sellest, kuidas õenduses asjad kohe kindlasti käia ei tohi. See oli valus, aga väga valgustav ja oluline kogemus.

Esimese kursuse lõpus haarasin kursaõed kaasa ja sukeldusime vapralt ka Eesti Õdede Liidu tegemistesse.

1. kursuse õenduse üliõpilased – Kristi, Annika ja mina 🙂

Osalemine üliõpilasena neil tervisepäevadel kõrvu õppinud ja kogenud õdedega, oli igavesti uhke tunne ja ka sellised kogemused on tulevaste õdede jaoks väga väärtuslikud. Hiljem aktiveerus ka kool ja see on üks väga vahva ja vajalik samm nii õetöö mainekujunudses, usalduse võitmises ja kui üleüldises  pildis olemises.

Aasta hiljem sai minust hooldaja. Veel aasta hiljem abiõde. Ma olen täiesti nõus, et kooli kõrvalt tööl käimine ei ole lihtne ja võib õpinguid segada, aga kui töö toetab õpitavat, siis on see suur väärtus omaette. Mul oli imeline võimalus jungast tüürimeheks sirguda ühes eriti toredas ja ägedas osakonnas – Tallinna Lastehaigla kirurgias – ja ma olen selle võimaluse eest lõpmata tänulik kõigile hooldajatele, õdedele, arstidele ja kindlasti patsientidele ning nende lähedastele, kes mu teekonda õeks saamisel seal toetasid. 🙂

Elu ja töö lastekirurgia osakonnas on oma argipäevalt kirev. Seal professionaalselt kasvada ja areneda oli turvaline ja tugev tunne. Paralleelselt oma põhitöökohale sattusin ma täiesti juhuslikult kliinilise õenduse praktika käigus ka lastehaigla endokrinoloogiasse. Paktikast sai sujuvalt teine ametlik töökoht. See oli teismoodi koht ja kogemus. Seal oli patsientidel vähem füüsilist ägedat valu võrreldes kirurgiaga, aga palju rohkem kestvat hingevõitlust elu eest. Samuti oli õdedel seal märksa enam iseseisvat tööd patsiendiga. Sealt kabinetist viis elu mind lõpuks süvitsi edasi veel teiste õenduse tahkude juurde – otsese koolitamise ja nõustamise juurde. Sellel teel olid mulle innustajaks ja toetajaks ettevõtlikud vedurid Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingust ja ka Tervise Arengu Instituudist. Aitäh teile, et te mind õena hindasite. Head asjad sünnivad heas ja toimivad vaid koostöös. 🙂

Kolmanda kursuse alguseks olin ma hakanud maailma kogema juba täielikult läbi õe silmade. Minu kogemused lasteõendused olid kasvanud isiklikust kogemusest palju suuremaks arusaamiseks – lisaks pidevale tööle kahes väga erinevas osakonnas, olin ma teinud oma koolipraktikad väga erinevates lastehaigla otstes – hoolduse (kirurgias), kliinilise (endokrinoloogias), vaimse tervise õenduse (lastepsühhiaatria erinevates osades) ja kirurgiapraktika (opiblokis ja polikliinikus). Lastehaigla oli mu südames saanud nii minu majaks. Rääkimata sellest, et mul õnnestus end haiglas sättida juba ka abilise ja hooldajana kõikvõimalikele õdede nii sise- kui ka väliskoolitustele.  Minu, kui patsiendi ja patsiendi lähedase kogemus aga ei kadunud kuhugi. See jäi tasakaalus hoidma minu õeksolemist. Neist kogemustest sai kirja ettekanne lasteõdedele sellest, millised siis ikkagi on lapsevanema tegelikud ootused õele – selle ettekande leiate te SIIT.

Kolmanda kursuse talveks hakkas kool justnagu juba läbi saama. Selge oli juba ka me lõputöö teema. Ees ootas suur esmatasandi praktika perearstikeskuses ning veel järgmise sügise intensiiv- ja erakorralise meditsiini õenduse ained – need, mille pärast ma alguses üldse kooli läksin. Talvisel vaheajal peatusin ma paar nädalat Puerto Rico palmide all. Kuum ja igav oli seal tol korral minu jaoks, sest ma olin nii väga harjunud oma üliintensiivse eluga. Nüri igavus aga pani mu mõtte taas tööle. Aeg oli küps, et teha teoks oma suur unistus.

Puhkamise asemel kaevusin ma kiirabi ravijuhenditesse. Koolitarkust ja kogemust oli juba nii palju kogunenud, et ma isegi sain asjadest juba midagi aru. Käe võttis kergelt värisema, et appi, kas on võimaliks seda kõike teada, mäletada ja osata? See oli innustavalt hea tunne. Pidasin veidi nõu juba kiirabis töötava kursaõega ja saatsin oma CV Tallinna Kiirabisse.

Tagasi Eestis olles seadsin sammud vestlusele. Nii see kõik algas. See oli mu elu vaieldamatult kõige tormilisem ja kõige põnevam ajajärk. Ma olin valmis ja õppisin töö käigus iga päev nii palju uut, et seda kõike sõnadesse panna ei ole võimalik. Seal on nii paljut, mis kooli õppekavasse lihtsalt ei mahu ja igale üldõele ka vajalik pole, aga minu jaoks oli see minu unelma pidev täitumine. Ja harjutamine.

Ma pole elus ühtegi tööd nii väga armastanud kui oma kiirabitööd. Ja see rahu, mida ma otsisin, teadmine, mida ma vajasin ja oskused, mis mulle alati nii olulised olid, tulid ise mu juurde ja mu sisse. Ma sain aru, et kõike ei saagi alati teada ja pähe õppida, aga paigas asjadele põhinedes õpid sa märkama ja seoseid looma seal, kus sa varem iial ei oleks osanud neid vast näha. Kiirabis ei ole sa kivi, kelle peale sammal nii kergelt kinni jääb, et võiks rihma lõdvaks lasta ja igavlema hakata. Kindlasti on see piir olemas ja ka ületatav, aga siis on alati võimalik edasi liikuda või leida muid väljundeid samas süsteemis. Eeskujud ja elusad näited on kogu aeg su lähedal, su kõrval ja sulle toeks. Kui sa tahad olla paadis, siis sa seal ka oled. Kiirabitöö on nii erinev haiglatööst. Kuigi kiirabis pole su elus haiglast õnnelikult ja tänutundega lahkuvaid patsiente kommkarpide, lillede ja suitsuvorstidega, siis on sul midagi palju hinnalisemat – teadmine, et sa praegu päriselt aitasid, võib-olla isegi päästsid ja kindlustunnet pakkuv meeskonnatöö kogemus. Kui ka vahel harva pole, siis enamasti on ja see on väärtus, mille nimel olla, vormis püsida ja mitte alla anda.

Ja erakorralise meditsiini tehnikud ei ole kiirabis sanitarid ja nad ei korja kokku ainult laipade tükke vaid täidavad meeskonnas oma väga olulist ja vajalikku osa ühegi allahindluse või kõrvalejätmiseta. Kuigi vastuvõtulaua preilit pean ma kokkuvõttes ikkagi tänama, sest mind õeks õppima suunates ta võib-olla juba aimas, et tehniku erialale lisaks tuleksin ma ühel päeval kooli ikkagi tagasi, et õeks saada. 🙂

***

Minu ja Annika ühine lõputöö oli rakendusuuring, mida me pusisime täiel rinnal teha kolmanda kursuse varakevadest. Sedalaadi lõputöö on võimalus, aga mitte otsene vajadus, et üldõe-õppe lõppedes peaks rakendusuuringu tegema. Pigem on see erand, sest oma tasemelt on see märksa nõudlikum kui ehk vaja oleks. Kuigi kogemus, mis tuleb õendusteaduslike artiklite läbitöötamisele lisaks andmeid kogudes, reaalsete inimestega suheldes, andmeid töödeldes ja analüüsides ja järeldusi tehes, on midagi, mis annab kogu sellele osale koolist ja loomulikult ka õendusele endale, sootuks laiahaardelisema mõõtme. Tõele au andes, see oli väga raske töö, aga see oli kokkuvõttes seda pingutust ka väga väärt. Kui ma peaksin uuesti valima, siis mina valiksid ikka pigem kvantitatiivse kui kvalitatiivse lõputöö tegemise.

Viimased poolteist aastat koolist möödusid suures osas praktikatel viibides. Seal toimus juba julge erialane müüriladumine ja mitte enam niisama õrn kompamine, et mis asi see õendus selline siis ikka on. Selleks ajaks oli ka üsna selge, kes tulevikus kuhu suunas vaatab. Minu isiklik arvamus on, et esmastasandi õenduse praktika on liiga suure mahuga või vähemalt on seda ühes ja samas kohas läbida mitte kõige õigem. Minul vedas väga, sest ma läbisin selle praktika kolmes erinevas jupis – kooliõenduses, perearstikeskuses ja lastehaigla polikliinikus. Kõrvalt teiste kogemusi kuulates, polnud nende esmatasandi praktika alati üldse nii hea ja valgustav. Kooliaeg on see, kus tuleks võimalikult palju erisuguseid kogemusi saada ja liiga sageli on see praktika oma kogemustelt liiga ühekülgne ja kui siis veel praktikant lükatakse tegema ühte ja sama rutiinset töölõiku, sest inimesi on kohatäiteks vaja ja teda suunata ja õpetada on kiires töötempos sageli väga koormav, siis mida võidab sellest pikast praktikal olemisest Eesti pereõendus tegelikult? Mitte midagi, sest sellise praktikakogemuse peale ei taha enam see tulevane õde kindlasti saada pereõeks ja ometi on pereõe amet see esmane ja väga oluline meie kirevas tervishoiusüsteemis ja head hakkajad õed on ka seal väga vajalikud.

Kooliaeg ja peamiselt just praktikad on need, mis näitavad suures plaanis ära, millisesse õenduse valdkonda lõpuks edasi suunduda soovitakse. See ei ole mõistagi absoluutne, sest alati saab edasi liikuda ja tagasi ka ja mitut asja saab korraga ka teha, aga ilmne on see, et ühele istub rohkem vaiksem polikatöö ja teisele intensiivi pingeline elu. Üks soovib end pühenduda konkreetsele kitsale valdkonnale, teine jälle teha õena tööd hoopis koolis. Või vanglas. Või sõjaväes või minna üldse missioonile. Või keskenduda hambaraviõendusele või laboris analüüside võtmisele. Ühel paneb vere vemmeldama valu ja veri ja patsiendi vaevuste leevendamine osakonnas, teine soovib oma osa anda hoopis vaimse tervise õenduses. Ühele meeldib töö eakate inimestega, teine näeb end vaid lasteõenduses. Ja elu opiblokkides on sootuks isemoodi. Ja koduõenduses kolmandat moodi. Kiirabist rääkimata. Valikuid ja võimalusi on palju. Mul õnnestus oma kooliaegsete praktikate komplekt panna kokku nii, et ma sain nuusutada kõike ja lõpus seda ka suunata just nii nagu ma ise soovisin end edasi arendada erakorralise medistiini osakonna, intensiivi- ja anesteesiõe praktikandiks olemiseni välja. Kõike seda eraldi ja samas väga korraga.

***

Nagu ma juba ütlesin, mitte üheski koolis ei ole ma nii palju õppima pidanud kui õeks õppides. See oli mu elus esimene kool, mis mind õppima õpetas ja see õppimise lihas arenes seal aja jooksul ikka väga tubliks ja tugevaks. Mitte kunagi varem polnud õppimine olnud nii suur nauding, sest ballastaineid, nii nagu ülikooli ajal, meil praktiliselt ei olnud. Kõik oli ühel või teisel viisil oluline. Loomulikult saab nuriseda, et mõnda ainet oleks võinud palju enam olla, mõnda teistmoodi ja mõnda ainet oleks võinud anda mõni teine õppekjõud ja küsimused praktikate omavaheliste proportsioonide osas olid õppimise seisukohast veidi nihkes, aga palju enam on neid asju mille üle rõõmustada ja paremaks saab seda õppekava ajas alati siluda. Eks ta ise muutub ja kohaneb vajadustega. Ma arvan sellest teemast väga palju, aga kolm asja kripeldas mul juba kooli ajal väga hingel ja nüüd seda enam.

Esimene neist on õdede suhtlemisoskuse treenimine ja maailmapildi üleüldine avardamine. Nii oluline on, et õde oskab inimesi mõista mitte hukka mõista. Lisaks inimeseks olemisele on see õe jaoks hindamatult oluline tööriist. Kui muidu ei saa, siis tuleb end mõtelda tagasi kasvõi sinna lahinguväljale, kus abi tuleb anda sõdivast poolest, emakeelest, rahvusest, nahavärvist, soost ja millest kõigest olenemata KÕIGILE abivajajatele isiklikke eelistusi omamata. Õde peab oskama suhelda. Kui arst, oma ala spets, saab veel hakkama kesisema suhtlemisoskusega ega kaota oma professionaalsuses seeläbi paljut, siis õde peab oskama suhelda, sest tema suhtlusest patsiendiga sõltub liigagi palju. Samuti peab õde omama või vajadusel arendama endas oskusi suunata ja toetada inimesi paljudel erinevatel viisidel. Ta peab armastama inimesi. Kõik need, kes ütlevad, et empaatiavõime ei ole arendatav, siis üleüldine suhtlemisoskus, viisakus, tähelepanelikkus, sõbralikkus on kõik treenitavad. Ja kuigi kooliprogramm on tihe, siis see on see osa, mis peab sees olema juba alates õenduse alustest esimese kursuse alguses, et tulevased õed taipaksid tegelikult, mida neilt oodatakse ja mis suunas peavad nad arenema. Mõistagi on veeni kanüleerimine, südamerütmide mõistmine ja mis kõik veel kordades põnevamad asjad mida õppida, sest suhelda oskame me omal viisil ju kõik, aga patsiendi ja tema lähedastega suhtlemine, nende hirmude, valude, tagasilöökide mõistmiseks ja nende motiveerimiseks on vaja enamasti ka õel endal õppida. Ka suhtlemist ja olukorda sobituvat käitumist. Siis saab temast palju parem õde. 🙂

Muidugi tuleb seda suhtlemise harjutamist koolis hoolimata puuduvast eraldi ainest ka läbi situatsioonide harjutamise ette ja on nii hea, kui õpetaja pöörab ka lisaks käelistele tegevustele tähelepanu õigele suhtumisele ja suhtlemisele. Näiteks Ivi, kes on suuresti “süüdi” selles, et minust sai õde, õpetab nüüd koolis ka ise tulevasi õdesid. Tema korrutab neile kõige muu tarviliku kõrval ka seda, kuidas on õige käituda. “Kui sa käitud nii, nagu sa soovid, et käitutaks sinu, sinu lapse või sinu emaga, siis on kõik hästi”. Selles on austus ja hoolimine juba algselt sissekodeeritud, eksju? Aga teate, sellel avatud, ausal ja hoolival suhtlemisel, endast palju andmisel, on ka teine pool. See, mis seda tasakaalus hoiab. Õe oskus ennast kaitsta läbipõlemise eest, on väga oluline. Ainult andes kustub igas lambis ühel hetkel tuli isegi siis, kui tööandja ise on igati tore ja toetav. Motivatsioon peab tulema enda seest ja millest kõigest veel, sest pingelises õetöös ei pruugi seda sageli tööst endast väga tulla. Selles töös on paljut, milles pingutusest hoolimata loodus tahab teisiti. Seda mõistes ja jõudu mujalt ammutades saab ehk vältida ka seda, et särasilmsena kooli lõpetanud õed mõne aastaga tööpostil oma silmasära ei kaotaks. Nii oluline on, et õde ikka tahaks ja jaksaks teha oma väga tänuväärset tööd.

Teiseks on minu arvates oluline kutseoskuste eksami taastamine kooli lõpus. Lõputöö võib olla, sellel on omad kasulikud nüansid nii kooli kui ka üliõpilase jaoks, sest see arendab teistsuguseid vajalikke oskusi, mida õde muuhulgas oma elukestva õppe jaoks vajab. Aga eksam peab olema. Kõigile. Et oleks võimalik enne diplomi taskusse pistmist ja ellu purjetamist end uuesti kokku võtta, õpitu üle korrata. Seda on vaja õppijale, et ta ise tunneks, et ta on valmis ellu astuma, koolile, et uksest astub välja kvalifitseeritud lend ja samaväärselt ka tööandjale ja patsiendile. Seda enam on seda vaja, sest meil ei ole (veel) kindla intervalli tagant kutseoskuste sertifitseerimise eksameid enamus asutustes. Ja nii võibki juhtuda, et igivanad ja aegunud meetodid on kasutusel ja peavad ajale ja uuele verele ikka veel jonnakalt vastu. Seda ei taha meist ju keegi? Me ju ikka ootame, et teadus ja tervishoid/meditsiin käivad oma arengutes ajaga käsikäes? Ma olen kuulnud ka vabandust, et eksam kooli lõpus on probleem selles mõttes, et siis oleks liiga palju põrujaid ja see oleks omakorda koolile suur probleem. Saate ju ise ka aru, et see ei ole mingi argument. Ma võtaks seda nii, et see on lihtsalt üks oluline oskuste ja teadmiste kontroll. See on oluline põhjus end kooli lõpus uuesti käsile võtta, korrata üle kõik oluline õpitu ja näidata ning tõestada maailmale, et ollakse valmis õena ellu astuma. Ja olulised pole kaugeltki mitte ainult käelised tegevused vaid kogu tervik just nii nagu see reaalses elus välja peab näegama – suhtlemine koos selgituste, toimingu endaga, dokumenteerimise ja sellele eelneva ja järgneva õetööga. Tundub ju igati mõistlik ja mõistetav? Minu meelest küll. Pealegi, nagu öeldud, see on tunnustuseks koolile, vajalik üliõpilasele, tugevam tunne tema tulevasele tööandjale ja need, kes sellest kõige enam võidavad on ju patsiendid, sest see on otseselt seotud tema elu ja tervise kvaliteedi toetamise, säästmise ja parendamisega. No nagu kvaliteeditunnus või nii.

Ja kolmas… kui sa oled metsiini/tervishoiukauge inimene ja keegi ütleb sulle, et ta on õde, siis milline on sinu kujutluspilt temast kui õest? Mida ta oskab? Millega ta saab vajadusel aidata? Ja nüüd mõtle, et sa oled kriitilisel hetkel kusagil metsade vahel ja sinuga ühes pundis on õde. Sul pole aimugi, mida teha, aga su juhe jookseb ikka täiega kokku, kui viimane õlekõrs, õppinud õde, teatab, et tema ei oska ka midagi teha. Võib-olla juhtub see temaga ka seepärast, et ta on koolis nii palju õppinud sellest, mis kõik võib valesti minna ja õigetest asjadest selget ettekujutust väga pole. Jaa, kriitilisel hetkel, turvalisest keskkonnast väljas, oleme me kõik lihtsalt inimesed, aga just sellel kriitilisel hetkel on sotsiaalne ootus suunatud õele ja arstile seal metsas, et nemad oskaks kuidagigi aidata. Tundub ju loomulik? Aga kas õed oskavad kinnisilmi anda esmast ja esmaabi? Kas täna kooli lõpetav õdede leegion saab hakkama ka lihtsa elupäästva ja säästva abistamisega? Mul on tohutult hea meel, et võrreldes minu mõne aasta taguse kooliajaga on neis asjus nüüd juba tunda julgustavamaid hääli. Aga minu enda kooliajal oli mul sellest tuliselt kahju, et see meist kuidagi muuseas nagu mööda läks. Muidugi on teadmised EKGst ja intubeerimisest ja õhkrinna lahendamisest kõik väga head ja ühel hetkel ehk ka eluliselt vajalikud, aga kui mis iganes töökoha valikuga üldõde ei oska elementaarset abi kutsuda ja jookseb kokku hetkel, kui kogu muu maailm vaid ahastuses talle otsa vaatab, siis on oluline, et kusagil koolis on treenitud hoolega, kuidas seda abi siis ikkagi kutsuda, kuidas suhtuda ja suhelda, kuidas sulgeda verejooksu või vähemalt seda takistada, kuidas hinnata hingamist ja mõõta pulssi ja osata neid ka normiga võrrelda, et saada ja osata ka edasi anda olukorrast adekvaatsem pilt. See on see, mida mina ootaksin igalt viimaselt kui õelt ja seda ei ole ju nii palju? 🙂

***

Ma olen natuke kurb, et see 3,5 aastat õhinapõhist kooliskäimist möödusid nii kiirelt ja ma nüüd laste nimel mõneks ajaks ameti maha pidin panema ja eemale kolima. Jaa, muidugi saab veel ju ka lisaks õppida spetsialistiõppes ja magistriõppes ja käia koolitustel, hoida kätt pulsil muul viisil ja ehk ka ühel heal päeval ise õpetada, sest see on parim enese kokkuvõtmise ja õppimise viis. Siin eemal igatsen ma neid aegu taga ja hästi salaja unistan ka tulevikust. No nii väga tahaks veel õppida ja kõige selle sees olla. Aga ühel heal hetkel tuleb see päev taas ja Eesti õenduse jaoks pole ma ka siit eemalt üldsegi kadunud hing. Ma olen õde ja mõttes olen ma ikka teiega. 🙂

Kõik  teie, kes te veel mõtlete ja kõhklete, olenemata vanusest ja eelnevatest valikutest, kas minna õppima õeks, siis ma ei saa teile ütelda, et see on kerge töö ja kerge kooliskäimine. Selles pole midagi kerget, aga selles pole ka mitte midagi kontimurdvat, kui vaim on valmis väljakutseteks ja inimesearmastus on veres. Õe töö pole turvaliselt mugav tükitöö. See on nõudlik amet, mis eeldab erksat vaimu, soovi suhelda inimestega, neid aidata, toetada ja mõista ja teha koostööd. Õe töö on meeskonnatöö. Ideaalis eeldab see ka säravaid silmi ja oskust hoida isiklikud emotsioonid seal, kuhu need kuuluvad. Ausalt ja siiralt. Näitemänguga kriitiliselt hetkel ei veena kedagi.

Õe amet on ilus, oluline ja vajalik amet. Palganumber ehk ei ole alati vastavuses panuse ja pühendumusega, aga see ei ole ka sandikopikas, mis tööd ja vaeva ei kataks. Selles töös on nii palju kirjeldamatult ilusat, olulist ja head, et see muudab ka selle palganumbri rahuldustpakkuvaks, kui töö ise meeldib. Õde saab olla vaid seda tööd tõeliselt soovides teha, hoolides ja pühendudes. Ja kui õde juba olla, siis olla vaid hea õde. Kui hea ei jaksa olla või on vahepeal hingetõmmet ja vaheldust vaja, siis saab nende samade oskuste ja teadmistega teha ka muid asju. Pealgi on õenduses nii palju erinevaid valdkondi, et igaüks leiab endale midagi. Häid õdesid pole aga kunagi liiga palju, aga heaks saada polegi tegelikult nii keeruline. Proovida tasub kindlasti 🙂

Selline nägi välja minu selle kooli kõige viimase praktika kõige viimase päeva kõige viimasem minut PERHi erakorralise meditsiini keskuses. Mitte ühegi varasema kooli jooksul ei olnud ma iseenda edusammude üle nii suurt rõõmu osanud tunda. Aitäh, kõigile, kes te mulle sellel teel saatjaks ja juhiks olete olnud! Need teadmised, mis ma koolist ja töölt sain ja ise nõudlikult juurde õppisin, aitavad mul ka kaugel maal iseenda ja oma perega turvalisemalt hakkama saada. See on hea tunne.

Ta pole arst… Ta on ju ainult õde!?

12. mail 1820. sündis Florence Nightingale. Tema kui õenduse rajaja sünnipäeval, tähistatakse igal aastal sel päeval rahvusvahelist õdede päeva. See on ilusa mõtte ja sisuga päev. Natuke on see alati ka minu päev. Õendus on mu südame sees ja südame peal ka. See on nii minu olemuses, et ma ei oska seda lahutada õpitud erialaks, tööks, kutsumuseks ja iseendaks.

Kuigi ma hetkel õena ei tööta, siis olen ma õde. Ma näen ja tajun maailma õe silmade läbi. Seda ei muuda mitte miski. See on sedavõrd oluline teema minu jaoks, et mul on isegi siin blogis eraldi kategooria “tervishoid”, mille alt leiab erinevaid teemasse puutuvaid postitusi.

Täna, emadepäeval, soovin ma teile rääkida õendusest. Miks nii? Oma olemuselt on õeks olemine väga sarnane emaks olemisele. Sa hoolid, hoiad, kuulad, mõistad, tead, oskad, otsid lahendusi ja leevendust, lohutad, aitad, motiveerid, annad nõu, õpetad ja teed seda vajadusel kümme, sada, tuhat korda. Kui vaja siis uuesti ja uuesti. Sihti ja lootust ja usku kaotamata püüad sa ikka patsiendile toeks olla ja aidata tal säilitada või püüelda parema elukvaliteedi poole. Sa oled õde ja see on sinu professionaalne olemise viis.

Ma olen täiesti kindel, et teil kõigil on elu jooksul olnud mingisugunegi kokkupuude õdedega. Pereõega? No selle õega, keda te oma perearsti külastades rohkem või vähem kohanud olete. Kooliõega? Täiesti tervena doonorina verd andes? Kiirabilises situatsioonis? Üsna tõenäoline, et selles kolme-neljapealises seltskonnas oli vähemalt üks õde. Ja kui te haiglas olete olnud, siis olete te arvatavasti õdesid rohkem näinud kui arste. Ma tean, et vahel on pilt liiga kirju ja kõik see kamp läheb segamini. Eriti õed ja hooldajad ja abilised omavahel. Kes on kes ja kes teeb mida? Kui kauem haiglas viibida, siis saab pilt selgemaks, aga patsiendi seisukohast on kindlasti toredam pigem jätta endale see segadus kui kauem haiglas olla, eks?

Kes need õed siis tegelikult on?

Tegelikult on termin “õde” segadusse ajav? No et siis ikka kelle õde? Jah, vanasti oli õdede ametinimetus medõde ja kuigi see lihtsustas selget arusaamist, siis kaasajal on korrektsuse huvides see “med” osa, mis viitab meditsiinile, eemaldatud, sest õde ei ole meditsiinitöötaja vaid tervishoiutöötaja. (Olulise erandina saab välja tuua hübriidnähtuse nagu erakorralise meditsiini õed, kes ujuvad enda professionaalsete vajaduste piires osavalt ka meditsiini sügavas vees). Ja õed ei ole lihtsalt arsti abilised.

Sisuliselt ilmneb selle nimemuutmise taga selgelt ka põhimõtteline vahe arsti ja õe vahel. Arst on meditsiinitöötaja, kes enamasti tegeleb haigete, nende kaebustega ja haiguste põhjustega ning selle põhjal diagnoosib ja ravib. Õde on tervishoiutöötaja, kelle ülesandeks on inimesel aidata tervist ja elukvaliteeti hoida, säilitada, seda edendada, vajadusel taastada ja ideaalis ennetada haigestumist. Inimesekeskselt, koostöös inimese endaga.

Arvamusi, kogemusi ja suhtumisi õdedesse on väga erinevaid. Kindlasti on teie seas neid, kes on õdedele lõpmata tänulikud ja ka neid, kes neist midagi ei arva. Ka selle loo kirjutamise käigus kuulsin ma lugusid, kus erinevad õed on teinud asju, mida nad teha poleks tohtinud ja jätnud tegemata asju, mida oleks pidanud tegema. Uskuge, ma tean õenduse köögipoole hämaratest nurkadest palju. Nii patsiendi, lapsevanema, lähedase, kõrvalseisja kui ka kaastöötaja mätta otsast. See on tuline, vahel vägagi hirmu ja valu täis teema, aga sellest ma täna rääkida ei taha.

Kes see õde selline siis ikka on?

Mõnele kangastub nüüd pilt vanadest sõjafilmidest, kus veriste valgete põlledega õblukesed halastajaõed poolt valimata haavatud võitlejaid põetavad, neid lohutavad ja piiratud võimaluste piires nende valu ja vaeva püüavad vähendada. Nunnalaadne hea haldjas või ingel, kes inimesi teispoolsuse piirilt tagasi toob on muidugi ilus kujutluspilt ja eks see omal moel on ka õe baasolemuse alustala – hoolimine ja soov aidata ka siis, kui rotid on laevalt juba vehkat teinud. Aga kaasaja tsiviilkontekstis on see ehk veidi äärmuslik ja ülemüstifitseeritud.

Aga kuidas on kujutluspildiga trippsukastatud minikitliga näitsikust, kelle punnis rind pungitab plahvatusohtliku nööbi taga? Kena märg unelm või võõristav kuvand, mis tõestab, et ega need õed ikka tõsiseltvõetavad pole? Kindlasti nad flirdivad iga meesarsti ja meespatsiendiga? Kust selline ettekujutus üldse pärineb? On see üldse õdedest või pigem ühe teistlaadse tööstuse võõrdunud viljake, et elavdada veidraid fantaasiaid? Uuhh, kõik need erutavad protseduurid? 😉

Või pärineb see väärastunud pilt mingist veidrast soovist mõista, mis selle valge kitli või pidžaamalaadse ürbi all ikka tegelikult on? Ma ei näe sellel pildil suurt midagi ühist praktilise õendusega, aga millal iganes ma omal ajal mainisin, et ma õeks õpin või juba õde olen, siis see õnnis ja kavala silmapilgutusega “uuhhuuu!” oli meesterahvaste suult kiire tulema. Vaevalt nad mind endale klistiiri tegemas ja kateetrit paigaldamas ette kujutasid? 😉

Muide, mind on alati paelunud küsimus, miks jätavad meessoost õed inimestele reeglina targema ja pädevama mulje. Vahel täiesti teenimatult. Kas eksootika müüb ja toidab seda ideed kujutelm, et äkki nad ikka õpivad veel arstiks? Mehed on kuidagi targemad kui naised? Ja samas, mis on vahet naissoost arstil ja naissoost õel? Arusaadav – üks on targem kui teine? Üks on teisest mitu kasti kõrgemal? Tegelikult ju nii ei ole, aga kust pärinevad need juurdunud arvamused?

Suure Aasta Ema tormi sees toodi mitmel korral eraldi välja, kuidas arstidest emad on kangelased, sest neil on pikad ja rasked valved ja öövahetused liiga sageli pole nende lastel võimalik perega koos nädalavahetusi ja pühasid veeta ja kogu see koormus ja vastutus ja õppimine ja ka teadustöö. Ma olen nõus, kahtlemata on nad kangelased. Aga mitte grammi võrra enam kui õed või politseinikud või päästetöötajad-korraldajad. Kas ja mille poolest õed erinevad arstidest töösituatsioonis? Heidame korraks pilgu haiglasse, mõnda veidi intensiivsema eluga osakonda:

Tugevad, vastupidavad, inimesest ja tervisest hoolivad on mõlemad. Nende ühiseid supervõimeid nagu seada patsiendi vajadused enda omadest kõrgemale, kannatlik meel ja võime taluda tunde pissihäda ja janu ja nälga ja painavat väsimust ja muret enda kodus üksi ootavate laste pärast ja veel väga paljut muud, pole vaja vist eraldi hakata välja tooma? Nad on samal rindel, samal eesliinil. Koos. Veel enam, olenevalt osakonnast ja töö iseärasustest õnnestub mõnel arstil (kui pole uusi patsiente ja kriitilisemaid hetki) öösel rihm veidi lõdvemaks lasta, kui õde samal ajal reaalselt osakonnas patsientide kõrval püsib. Vastutavad oma töö eest kumbki ise. Nende tööülesanded on lihtsalt erinevad. Seal ei ole võitlust ja võistlust, seal on koostöö ja usaldus. Ideaalis. Kui pole, siis on veel keerulisem.

Ma olen endamisi haigla struktuuri ja ka iga osakonna tööd eraldi alati laeva ja selle meeskonnaga võrrelnud. Kapteni tütrena on mul hea ettekujutus töökorraldusest ja käsuliinist laevas. Pilt sellest, kuidas see toimib ja kuidas see ei toimiks. Mu isa oli suurepärane juht, juhendaja ja õpetaja ja ma oskan head juhtimist kõrgelt hinnata. Koosluses, kus igal ühel on oma ülesanded ja teineteise panust ja tööd hinnatakse ja sellest peetakse lugu, asjad toimivad. Niisama kamandades, ennast paremaks ja targemaks pidades jääd sa väga üksi ja pinged viskavad kõik väärtusliku üle parda – nii need asjad ei toimi. Mida teeks kapten, kes on kõigist enam koolis käinud ja omab ehk ka kõige suuremat kogemust, ilma tüürimeeste, mehhaanikute, madrusteta? Pisema lootsikuga saaks ehk hakkama, kui ta ei ole unustanud, kust ta kunagi alustas. Ka kirurg saab vajadusel pisemate asjadega päris üksi ja ilma abita hakkama, aga suuremate asjadega? Patsiendi hilisema pideva jälgimise ja valu leevendamisega? Kümne patsiendiga korraga?

Süsteem toimib õlitatult, kui arst keskendub oma ülesannetele, õde ja hooladaja omadele, labor ja röntgen ja sterilisatsioon ja köök ja pesumaja ja apteek ja kes kõik veel omadele ülesannetele. Nad kõik on olulised mutrid ja hammasrattad suures süsteemis, kes ei saa teineteiseta toimida ühtse meeskonnata patsiendi hüvanguks. Ja teate, mis kõige olulisem on? See, et ka patsienti nähakse selle meeskonna võrdväärse osana. Ilma patsiendita poleks seda meeskonda ju vajagi. Patsient, õde ja arst moodustuvad koos selle tiimi tuumiku. Igaüks neist vastutab oma osa eest. Patsiendikeskne õendus ja vajadusel/võimalusel ka perekeskne õendus (kus kaasatud on ka lähedased ja mitte ainult laste puhul) on olulised terminid, mis kaasajal ei tohiks enam jääda kumedalt kõlavaks sõnaks, mida praktikasse ei rakendata. Need on terminid, mida ka patsiendid teadma peavad, et mitte jääda kõrvaltvaatajaks või eemaletõugatuks.

Mitte keegi ei saa patsienti sõrmenipsust vastu tema tahtmist ja tema osaluseta lihtsalt terveks teha. Tema enda panus tema terveks saamisesse ja taastumisse ja tervise hoidmisesse on hindamatu ja selles tema meeskond teda igaüks omal moel toetabki, et inimesele võimalikult tema iseseisvus ja enese reguleerimise oskus kaasa anda. Kui arst tegeleb haigega, tema haiguse ja raviga ja patsient tegeleb tervenemise või tervistumisega ning patsiendi lähedased tema toetamisega, siis meie, õed, oleme (vähemalt haiglas) suuresti selle meeskonnatöö sõlmpunkt. Samuti perearstikeskuses krooniliselt haigete jälgimisel ja veel paljudes muudes olukordades. Miks nii? Sest meie, õed, oleme patsiendile enamasti kõige lähemal. Meil on oskused ja teadmised arsti korraldustele ja enda ettevalmistusele vastavalt patsiendiga tegeleda. Me näeme, jälgime, hindame ja dokumenteerime. Oluline on meeskonna koostöö ja suhtlus ja infovahetus.

Kõlab ju julgustavalt ja kindlust tekitavalt?

Ja nüüd kukume korraks koos robinal õdede reaalsesse ellu, et elamise hulluse, hirmu ja valu keskelt taas tagasi päikese kätte ronida.

Olete valmis?

***

“Ahh… kes mina siin olen?” turtsatab nooruke õde tüdinult ja nõksatab alalõuaga arsti kabineti suunas, “Nemad kuulavad ju ainult jumalat!”

“Nemad”, on see nihelev pingitäis seal kabineti ukse taga, kes iga kord, kui uks paotub või keegi liigub, surikaadi (Suricata suricatta) kombel kaelad õiele ajab ja meeskondlikult samas suunas piidleb, et äkki nüüd, äkki nüüd, äkki ometi nüüd on tema korda “tarkuse ja tervise väravast” sisse astuda. Vähemalt ühega neist ootajatest seal võiks tegeleda ja vajalikku nõu anda seesama õde. Aga ei, sest tema on ju ainult õde ja mida tema ka teab! Teab ju küll, aga patsient pani ta ennist paika, et ei, tema kuulab ainult seda, mida arst talle ütleb.

Paar aastat tööpostil ja sära silmadest on haihtunud. Mõni peab kauem vastu. Mõni palju vähem. Mõni peab väga kaua vastu, aga neil igiõdedel on mingi maagiline võime ignoreerida ja olla mingis täiesti omas dimensioonis tundmata, et keegi neid mingisse maa-alusesse kasti tahab toppida. Need on ühed ilusad ja vinged erandid, kes jaksavad ja viitsivad ja on alati olemas. On nii nagu neilt oodatakse – sõbralikud, tähelepanelikud, hoolivad ja tehniliselt osavad. Paljud teised, kes on samuti empaatilised ja tehniliselt pädevad, seda aga ei suuda ja neid puudutab valusalt, kui neile öeldakse:

“Mida sa ka tead, sa oled ju ainult õde!”

Ja siis sa küsid endalt:

“Kes, ma, õde, selline siis üldse siin olen? Miks ma siin olen? Kelle või mille jaoks ma siin olen?”

Mõne jaoks oled sa ei keegi. Arst on ka ehk loll ei leia ravi ega paku leevendust, aga no see õde on ju puhta loll. Või okei, sa oled vastuvõtulaua töötaja, patsiendikaardi otsija, saatekirjade printija ja KUI arst käsib, siis sa võtad mult verd, mõõdad-kaalud ja teed ehk ka EKGd. Perearstikeskuse patsiendi jaoks oled sa tühipaljas tehniline töötaja ja arsti abiline. See on ju ometi alati nii olnud? Miks nii? Sest arstid käivad koolis ja õpivad, mõtle, kui mitu aastat! Nad on targad, me kõik teame kui keeruline on arstiteaduskonda sisse saada, nad peavad olema väga targad. Ja nemad teavad haigustest ja tervekstegemisest kõike. Aga õde?

Bhõhh… tema on tore näitsik, kellel mõistusega pole võib-olla eriti vedanud, tea, kas ta abielus ka on? Kindlasti on siit endale mõne mehe hoovi meelitanud. No hea, et tal niigi hästi on läinud, et teda siin peetakse, eks ta lõputunnistus oli ka ehk kehvake ja ega seal medkoolis peagi ju suurt midagi õppima või pole tal iseloomu ja ambitsiooni, et saada arstiks. Hea õde on see, kes kuulab hoolega, mida arst ütleb ja aitab teda lihtsamates asjades. Ega see arst ju ka kõike ei jõua, KUIGI, mulle meeldiks, kui ma ei peaks oma aega raiskama selle õe juures käimisega, ma ei tea, miks arst mind tema juurde saadab, mulle piisab arstist ju täiesti… äkki ma ei meeldi oma arstile? Ja kui see õde isegi midagi ütleb, siis ma pean seda ikka arsti käest üle küsima, kas ikka on nii. Vahel teeb kohe viha, et see kuri lõukoer seal telefoni otsas minu ja arsti vahel on ja kõike teada tahab enne, kui mul arstiga rääkida laseb. Kui laseb, jube mõrd! Milline ajaraisk, miks ma ometi otse arsti juurde ei pääse. Vanasti oli ikka palju lihtsam, siis need õed endast nii palju ei arvanud, vaid tegid seda, mida neil teha kästi…

Ja veel mõned konkreetsed näited patsiendi ja õe suhtlusest ja patsiendi muul viisil avaldatud mõtetest perearstikeskuse ja polikliiniku eriarsti õekabineti igapäevasest elust:

“Miks te minu käest neid küsimusi küsite? Ma lähen kohe nagunii arsti juurde ja räägin temaga.”

“Te ainult raiskate mu aega või püüate luua illusiooni, et kui ma siin pool tundi istun, siis pole mul vaja arsti ukse taga nii kaua oodata?”

“Mis see teie asi on, kas ma suitsetan või joon või palju ma kaalun? Need asjad ei puutu teisse ja kui mul mure on, siis ma räägin sellest ise ENDA arstile.”

“Teie (ehk siis õe) asi on teha nii nagu arst käskis.” – Patsient tuli arsti kabinetist paberiga, kus oli kirjas, mida õde tegema peab, mustvalgelt. Kuigi patsient sai seda ka ise lugeda, siis teda informeeriti suusõnaliselt vaid ühest protseduurist või ta ei kuulnud / ei saanud aru / unustas ära, et tegelikult oli vaja teha ka teine protseduur. Ajakulu? Närvikulu? Rumal õde, kes soovis teha isetegevust?

“Miks te mu rõhku jälle mõõta tahate? Arst juba mõõtis mu vererõhku eelmisel nädalal!”

“Andke mulle see glükomeeter, ma lähen arsti juurde ja ta seletab mulle, kuidas seda kasutada.” – Kuigi eesmärk on, et õde annab glükomeetri ja õpetab patsienti seda ka kasutama.

“Sa EI OLE arst! Mina räägin ainult arstiga”

“Te olete ju õde, mida teie ka teate?!”

Ja nii edasi…

Kusjuures kirjeldatud laused pärinevad kohtadest, kus nii õed kui arstid üksteist austavad ja teineteise tööst ja panusest lugu peavad ja arstid ei kahtle õdede võimekuses hetkekski. Nad sooviksid pigem, et õed palju enam end iseseisvalt rakendada saaksid patsientide käekäigu jälgimisel, nõustamisel ja õpetamisel. Need arstid teavad, et õed omavad selleks ettevalmistust ja oskusi, aga patsientide ühte jumalusse uskumise barjäärist ülesaamine on see, mis asjad uppi lööb. Liiga sageli kahtlevad patsiendid õdede pädevuses ja kiires töötempos pole arstil enam mahti hakata inimest veenma õe professionaalsuses ja õel endal ei ole sageli võimalustki ennast tõestada ja seal ta närtsib ja kustub.

Tore õde on, oskab hästi verd võtta, aga mida teab tema glükomeetritest kui isegi mina (patsient) ei tea? Aga äkki teab? Äkki teab sellest konkreetsest glükomeetrist isegi rohkem kui perearst? Tundub võimatu? Uskumatu? Kõige kurvem ongi see, kui õele isegi võimalust ei anta. Vaevalt arst kedagi niisama suusoojaks ja patsiendist vabanemiseks õe juurde saadab. Ju ta ikka teab, mida ta teeb ja miks.

Ma usun, et neist eelpool väljatoodud mõtetest piisab, et anda edasi emotsioon, miks koolist särasilmsena tööpostile asunud õde, kes on uskunud, et ta suudab anda oma panuse perearsti ja tegelikult ka tema enda, kui pereõe, patsiendinimistusse kuuluvate inimeste tervise hoidmisesse ja nende paremasse tervislikku elukvaliteeti, tasapisi seesuguste suhtumistega vastamisi seistes kustub. Murdub ja muutub ükskõikseks, loobub või lahkub.

Iseteadvuse ja julguse areng saab kiirelt kriipsu peale, kui üldsus sulle sisiseb, et sa oled ei keegi ja mida sa ka tead. Pole kahjuks kõik õed hoitud ja toetatud ka arstide poolt ja siis on närtsimine või põgenemine vältimatud. See teeb kurvaks ja… mis seal salata, teeb ikka vihaseks ka.

Ja ei ole nii, et ainult vanemad inimesed on kinni oma suures arstiarmastuses ja -usalduses. Ka nooremad ja paraku kipuvad nemad “teadlike klientidena” isegi häälekamalt nõudma arsti ja vähem lugu pidama õest. Või siis mitte kellestki.

Ma olen paaris FB grupis, kus on koos oma laste tervise ja heaolu pärast muretsevad lapsevanemad, kes saatusekaaslastega oma kogemusi jagavad ja enamasti ka head nõu, toetust ning lohutust leiavad. Kogemused liidavad. Mille peale mul aga iga kord sees keema läheb, on see, kui keegi julgeb ilmselt alusetult õdedesse ja ka arstidesse üleolevalt suhtuda ja väita, et “mida need lollid ka teavad” (no et tema teab paremini?). Muidugi on emad oma laste heaolu nimel võitlusvalmid, vahel õigustatult, vahel aga teevad viha, hirm ja viitsimatus süveneda nad pimedaks.

Kui ühe Tallinna perearstikeskuse aadressil hakkas ühelt emalt tulema vaid äärmuslikult negatiivset infot ja kõik olid seal nii üdini lollid ja tegid kõike valesti ja samas tema detailset olukorrakirjeldust lugedes kujunes minul selge pilt, et jah, hetkel on lapsega kehvasti, aga seda ei saanud ei arst ega pereõde ette näha. Pakkusin talle, et võtku nendega otse ühendust ja rääkigu ära enda mure ja etteheited neile ja kui nad ta siis kukele saadavad, siis ok, reageerigu, aga andku inimestele võimalus asju selgitada ja vähemalt näha tagantjärgi tervikpilti. Kui nad ka eksisid, siis see on siin, nüüd ja praegu ju õppimise ja arenemise koht.

Aga ei…

“See õde on loll nagu lauajalg. Mitte keegi seal keskuses ei kuulanud mind, et lapsega on asjad valesti! Ma ju ütlesin neile!” – see oli tema peamine etteheide keskusele. Ema süda ja sisetunne on kahtlemata olulised suunanäitajad, mida alahinnata ei tohi, ma tean seda oma võitluste foonil liigagi hästi, aga oma ahastuses ja abituses lohutust leidmata lihtsalt lahmida ja süüdistamise pärast süüdistada, et kergem hakkaks? Teeb see lapse võluväel terveks? Poleks laps siis haigeks jäänud?

Teiste ägestunud emalõvide mahitusel tegi ta oma pimedas vihas avalduse. Kerisele vett visata on mugav, kui ise laval ei istu. Anna aga minna, tee nad maatasa! Ja kaebus ikka terve keskuse kohta. Hiljem jagas ta oma ärategemise võidurõõmu meie kõigiga, kuidas ta nüüd maailma parandas ja kuidas nad nüüd oma kohalt lendavad. Muigasin vaid mõrult, et nii palju ongi mõnele õnneks vaja ja ta isegi ei tea, et tegelikult ei muutnud ta mitte midagi muud, kui häiris mõne inimese peensusteni paigas töögraafikut ja tegi inimestele oma lahmimisega haiget. Ma olen nõus, et on olukordi, kus seesugune pealehakkamine on igati õigustatud. Aga mitte alati. Eriti kui vahele on jäänud üks väga oluline lüli – otsene suhtlus ja tagasiside.

Ja teine näide veel – alles hiljuti juhtus, et inimene otsis lapsele ühes kindlas osakonnas uut raviarsti, aga keegi talle kedagi soovitada ei osanud. Ma siis pakkusin, et kui soovitusi ei tule, siis näiteks minu jaoks on sellises olukorras loomulik võtta ühendust vastava osakonna õendusjuhiga ja talle põgusalt teemat tutvustades küsida soovitusi arsti valikul. Ise õena osakonnas töötades teadsime me alati, kes arstidest tegutseb rohkem mis valdkonnas ja kelle poole on oma konkreetse murega parim pöörduda. Arstid ja õed töötavad nii tihedalt koos, et nad teavad neid asju ja seesugune neutraalne nõu võib objektiivselt paremate tulemusteni viia.

Mõistagi ei toimi selline lähenemine igas haiglas ja osakonnas, aga ma püüdsin ennast isiklikult antud teemast eemale hoida ja jätsin targu mainimata, et ma tunnen juhtumisi selle osakonna hingeelu ja õendusjuhti väga hästi ja tean, et ta kindlasti aitab inimest palju enamas kui vaid arsti valikul. Aga… ma sain oma soovituse peale vastuseks hoopis irvitavalt:

“Kas ükski nn õde ütleb, et oiiii ärge selle arsti juurde küll minge, ta on viimane lollpea?”

Ma rohkem ei osanud enam midagi soovitada. Aga ehk mõni teine, kõrvaltvaataja, noppis selle mõtte üles ja pani kõrva taha. 🙂

***

Tulihingelisena Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õeks õppides ja Eesti Õdede Liidus aktiivselt tegutsedes, haiglas ja kiirabis töötades, õena ka Tervise Arengu Instituudi ja Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguga koostöös koolitades, nõustades ja õpetades, omades Eesti Punase Risti esmaabikoolitaja tunnistust ning asjas üle pea sees olles, moodustab mu FB sõpruskonnast vaat et pool õdedest-ämmaemandatest, neist, kes õdesid õpetavad, hooldajatest, arstidest, parameedikutest, kiirabitehnikutest ja -autojuhtidest. See on üks tahk minu maailmast ja see on mulle püha. Ma usun sellesse ja ma orienteerun selles ja kui keegi tuleb mulle isepandud diagnoosi ja kärssavate emotsioonidega alusetult ütlema, et tema arst on loll ja õde on veel lollim, no et vahi lolle, siis vabandust, mul on selle asja kohta ka üsna oma ja päris okkaline arvamus.

Muidugi on ka õdede seas igasuguseid. Ka totusid. On ka arstide seas. Igal ametipostil kohtab inimesi, kes sellesse ametisse kuidagi eksinud on ja ühel või teisel või mitmel viisil ei sobi ja seal ehk isegi olla ei tohiks. Lisaks veel inimlikud eksimused ja nende mittetunnistamine, mis ka vahel hoogsalt õli tulle valab. Aga see pole tänane teema.

No ja ega siis mõne arvates ainult õed lollid pole. Mõne inimese jaoks on ka arstid või valdav enamus neist ka lollid ja isegi pikad kooliaastad pole nende rumalust rikkuda suutnud. Sest nad ise on ju kõige targemad ja teavad kõike ja arstilt on neil vaja vaid teatud uuringute saatekirja ja retsepti teatud ravimile? Eks nad ju ise teavad kõige paremini. Aga mida see õde veel tahab? Ka tähtis olla? Ja kui juba arst on loll, siis ega see õde saa parem olla. Sageli läheb neil kehvemini täiesti teenimatult ja ilma, et keegi tegelikult nende oskustesse ja võimetesse ja kvalifikatsiooni üldse süveneks. Asjatundmatuna on ikka jube äge oma hinnanguid anda ja meie suure sõnavabaduse maailmas vahel ka täiesti alusetult mustata neid, kes seda kuidagi ära pole teeninud. Paratamatus? Minu arvates ebaõiglus.

***

No olgem ausad, eks need suhtumised, iseäranis õdedesse, kes veel paar aastakümmet tagasi “lihtsalt medõed olid” (kuigi ka siis eksisteeris iseteadlikke ja oma peaga mõtlevaid ja tegutsevaid õdesid), saavad alguse iganenud arusaamadest, lastetoast ja inimesest endast. Teate ju küll neid, kelle jaoks on ka iga poemüüja loll lammas, kes isegi triipkoode üles ei leia ja arvutil enda eest arvutada laseb. Võiks ju ütelda, et kõik on kinni inimese enda kompleksides ja liigses teravuses otsida teiste vigu ja soovimatuses enda omasid tunnistada. Aga kui poemüüjaga saab suhe suhteliselt mitteisiklikuks jääda, kui ta just raha liiga vähe tagasi ei anna, siis… meditsiini- ja tervishoiuvaldkonnas on see alati lähemalt või kaugemalt isiklik.

Inimeste suhtumist kujundavad kõige ehedamalt hirm ja valu. Kui nendega tullakse toime ja need võetakse ära või maandatakse, siis on lootust, et suhtumine on hea. Kui ei, siis võib see olla säde, mis süütab terve küla, sest hirm toidab hirmu ja mõistmiseta on valu üksinda palju koletum taluda. Sellega on raske elada ja sealt kasvavad välja vastumeelsus ja üleolevus ja õigus öelda valimatult ka kõiksugu asjasse mittepuutuvaid asju. See on mootor, mis käivitab paljut ja teisi siunates, halvustades, nende suutmatuse peale või üle kaeveldes ja kaevates saab enda ebamugavust kuidagi petlikult ja näiliselt natuke ehk leevendada.

Lisaks patsiendikogemusele on inimestel ka silmad ja kõrvad ja sisetunne, millega püüda kinni signaalid, mis peegeldavad teiste sama meeskonna spetsialistide arvamust õdedest. Kui ikka üleolev arst õdede peale vaid karjub ja nendega õiendab, siis ju on need õed ikka jubelollid? Või äkki on asi hoopis arsti isiklikes pingetes? Ei-ei, ju need õed on ikka ka põhjust andnud, sest minu peale see ilmatuma meeldiv doktor küll kunagi ei karju. See pall on kiire veerema minema. Millises suunas tahes. Õiges või vales. Peamine, et veereb. Koostööle hinnangut andes ja killukesi kokku kogudes pole keeruline kujundada kuvandit õdedest ka eemalt ja kõrvalseisjana, külastajana, telefoni teel kellegi teise muljeid kuulates. Olgu siis head või halba, kahtlast või pädevat. Perearstil pole sageli võimalust patsiendi arvamust õest rohkem kujundada, kui verbaalselt teda julgustada ja kinnitada, et tema õde on väga pädev. Praktiline kogemus tuleb juba individuaalselt. Kui õele antakse võimalus end tõestada.

Haiglas on arstide õdede mängumaa osakonniti väga erinev. Mõnes on koostööd rohkem, teises vähem. Ühe haigla lõikes võib leida osakondi, kus õed on arstide kõrval võrdväärsed partnerid, ühe meeskonna väärtuslikud liikmed, kel igal ühel on oma kindlad ülesanded, info liigub ja asi toimib. Kui on tavaolukord, siis käib kõik nagu kokku on lepitud. Kui on erakorraline olukord, käib kõik nii nagu selleks puhuks kokku on lepitud. Olemas on selgus, teadmine ja turvatunne. See teeb ka keerulised osakonnad, päevad, valved toimivaks, heaks, rahuldustpakkuvaks omas professionaalses võtmes.

Ja on ka teistsuguseid osakondi, kus õed on madalamad kui muru ja teevadki vaid nii nagu arst ütles. Isemõtlemine pole hea, see võib tekitada probleeme ja probleeme on mugav ja võib-olla ka vajalik vältida. Töörahu on oluline, sest valve kestab 12 tundi, see tuleb üle elada ja siis sulgub uks selja taga näiteks järgmiseks kolmeks päevaks. Keegi ei taha pingelises keskkonnas tööd teha. Eriti öösiti. Oma töö armastamisest pole siin paraku aga varbavahehaisugi…

Soovite konkreetset näidet?

Pühapäev. Pisike laps on hommikul hospitaliseeritud. Lisaks põhiprobleemile on tal veel ka paar muud kaebust. Osakonna valvearst, kes sama ajal peab olema mitmes kohas kättesaadav, on telefoni teel andnud korralduse ööseks tilkinfusioon kinni panna ja kanüül eemaldada. Mina, kui juhusliku suvise osakondade kokkuliitmiskaose käigus tööle tulnud ja sinna osakonda suunatud abiõde, saan suusõnaliselt valvet üle andva õe käest vastava korralduse. Õde lahkub ja mina hakkan sisse elama.

Paberite peal on selgelt kirjas, et lapsel on kõik näidustused infusiooniga jätkamiseks. Ma ei loe välja midagi, mis peaks rääkima vastu sellega jätkamisele. Käin ja räägin lapse emaga. Laps magab, probleemid kestavad. Sellises olukorras ei näe mina mingit põhjust tilga lõpetamisele, sest just nii on mind koolis õpetatud ja kõige vähem kanüüli eemaldamisele, mis tõenäoliselt järgmisel hommikul olukorda hinnates nagunii tagasi tuleks panna. Ja siis enam mitte ainult füsioloogilise lahuse manustamiseks. Aga mina ei ole arst ja mina neid asju ei otsusta.

Tahan helistada endiselt valves olevale arstile, et igaks juhuks olukorda täpsustada ja ise veenduda, millised on korraldused. See suvine kaos on vahel äärmiselt tüütu, aga kõige vähem tohivad selle pärast kannatada patsiendid. Teine valves olev õde, kelle koduosakond see on, pööritab õudusest silmi ja palub, et ma seda mingil juhul ei teeks. Et tee ikka nii nagu arst juba käskis, pole vaja torkida ja uuesti üle korrata asju. No et ta teab, et arstile nii ei meeldi.

Küsin, et mille alusel see korraldus tuli. Kas arst ikka päriselt teadis, et kaebused püsivad ja on süvenenud? Ei, seda arst ei teadnud, korraldused tulid varem, aga arst ju ütles, et tilk tuleb lõpetada. Kas keegi arsti lapse reaalsest olukorrast teavitas? Ei. On nädalavahetus ja me ei tohi arsti segada.

Olgu või nädalavahetus, siis helistada ikka võib, arst on ju ometi majas ja valves ja meil ei põle siin midagi, lihtsalt edastan info ja saan tagasiside. Kui ta kohe rääkida ei saa, siis ma võin veidi hiljem uuesti proovida. Ei tohiks ju probleem olla? Ausalt, mina keeldun sellises olukorras magavat last lisaks traumeerimast. Ja no olgu, kanüüli eemaldamine pole mingi hull protseduur, aga riskida sellega, et homme peab teda uuesti torkima, kui tal on hetkel toimiv kanüül, mis on ta käel vaid 10 tundi olnud, siis ei. Mina oma käega seda kanüüli keeldun eemaldamast, kui ma pole näinud ja kuulnud, et arst kõik asjaolusid arvesse võttes ei ütle, et nii on ja nii peab olema. Helistan.

Toru teises otsas on alguses segadus, kes, krt, ma olen ja mida ma tahan ja kust ma ikka helistan. Selgitan uuesti. Mis mõttes ma teda sellise asjaga tüütan ja kes ma olen, et midagi asjast üldse arvata ja kõne saab laksust läbi. Teine õde on kõhedusest kange ja podiseb vaid, et ta ju ütles… Kehitan õlgu. Homme on uus arst ja pudelis on veel paar tundi vaikselt tilkuda. Eks ma siis jälgin ega pane ööseks uut pudelit, aga kanüüli ma ära ei võta. Selle kiire asjaga mul kiiret ei ole.

Tund hiljem lendab kitli lehvides osakonda seesama arst. Tuustib paberites, käib sellesama patsiendi juures ja kraaksatab siis õepostis teisele (enda osakonna) õele, et tilk läheb edasi ja kiirust tuleb veidi tõsta. Hmm okei. Õde vaatab teda silmad suured peas ja toob kuuldavale vaid õrna “ahahhi”. Arst tuulab veel paberites ja saadab mind siis korraks ühte palatisse midagi toimetama. Asutan end minema ja tema kappab mul näost õhetades sabas.

“Teie helistasite?”

“Mina, jah.”

“Väga hea, kui midagi muutub, andke teada, all on hullumaja,” ja kaob trepikotta.

Sinna osakonda ma valvesse rohkem ei juhtunud. See “kuri ja tujukas” arst on minu meelest üks väga lahe tegelane. Äkki ta ongi oma osakonna õdede suhtes kuri, sest ta on väsinud nende osavõtmatust kaasakoogutamisest? Võib-olla pole need õed seal kunagi ennast teadvustada tihanud? Või on mõni teine arst neist julmalt üle sõitnud ja eneseusu hävitanud? Äkki nudib osakonna õendusjuht oma alluvaid liiga jõuliselt? Ma ei tea vastuseid neile küsimustele, aga selline olukord pole mulle õe seisukohast vastuvõetav. Sellest situatsioonist rääkisin järgmisel päeval ka nendega, kellega vaja. Kusjuures olen sarnast olukorda õdede ja arstide suhetes täheldanud ka ühes teises sama haigla osakonnas patsiendi emana õdedega piike murdes. Mitte miski ei liigu, vastuseid ja selgitusi pole, aga barjäärist läbi ka ei pääse.

Eks igal osakonnal on oma nägu ja tegu ja hoovad, mis seda mehhanismi liigutavad ja need võivad asuda väga erinevates kohtades. Elu neis osakondades läks samamoodi edasi. Neil olid suhted ja suhtumised paigas. Kui osakonna enda sisekliima on selline, et õdedel puudub julgus ja selgroog või ehk ka viitsimines enda eest seista, ennast teadvustada ja ütelda asju, mis on igati kohased nende ametipostile ja ettevalmistusele, siis ega miski ei muutugi. Võib-olla ongi sedasi turvaline ja mugav käia aastaid tööl vaid käske täitmas ja vastutust endale mitte võttes, sest arstid jagavad käske ja alluda on turvaline?

Keegi ei räägigi sellest, et õed peaksid tegema volitusi eirates isetegevust, olen ka seda liigset aktiivsust näinud, kuid õe mõtlemis- ja analüüsivõime väljendamine ei ole kunagi kurjast. Muidu toidavad nad ise mõtet, et arst on jumal ja õde on vaid hoolas ullike, kes teeb just ja ainult seda, mida arst tal käsib teha. Hea vabandus on see “arsti korraldusel”? Kui õed ise lasevad endast nii arvata ja seepärast ka kannatavad, siis on see nende probleem ja see on masendav. Ja mis mulje jätab see kõrvalt patsiendile? Kus on siin meeskonnatöö? Patsiendi- ja perekeskne õendus?

***

Kuigi jah, olen näinud ja kuulnud ka üleolevalt irvitajaid, kelle maailmapilt on raputada saanud teadmisest, et õed midagi teavad ja arvavad. Ja no üldse, mis asjad on:

  • õendusprotsess?
  • õendusanamnees?
  • õenduslugu?
  • ja anna taevas kannatust – õendusdiagnoosid?
  • õendusteadus?! Teadus sellest, kuidas siibrit vahetada ja palavikku mõõta?

Et nagu õed tahavad ka arsti mängida ja limpsata võid nende leivalt? Kaugel sellest, õendus on tegelikult ju täiesti omaette teaduspõhine lähenemine patsiendile ja inimesele terviklikult. Või tegelikult… asi on veel paaaalju hullem! 😉

Õeks ei saada. Õeks õpitakse. Ja no olgem ausad, enamasti ikka tegelikult õeks juba sünnitakse. See on säde ja teadmine sügaval sees, mis õppimise suuna ja erialavaliku lõpuks paika paneb. See on see eriline isikuomaduste kogum, mis võimaldab ühel inimesel õena töötada.

Tänapäeva õed käivad koolis vähemalt kolm ja pool aastat ja lõpetavad kooli rakenduskõrghariduse diplomiga. Need, kes lõpetasid kooli enne seda, kui õenduse eriala õpingud sellele tasemele jõudsid, peavad läbima tasemeõppe – keegi ei tee neile allahindlust. Iga viimane kui õde on õppinud õeks. Lisaks on töötavatel õdedel kohustus end erialaselt pidevalt täiendada. Praktika peab kaasas käima teaduse ja tehnika arenguga. Lisaks koolitustele on üha enamatel ette näidata spetsialiseerumise teadmised ja tunnistus. Meil on arvestatav hulk magistrikraadiga õdesid. On juba ka doktorikraadiga õdesid. Vastu ironiseerides, siis jah, ka siibrivahetamisest ja palavikumõõtmisest annab teadust teha, sest eesmärk on patsiendi elukvaliteeti säilitada, taastada ja tõsta patsienti kaasates ja temaga koostööd tehes ja oskusi ja teadmisi võimalikult hästitoimivaks lihvida. See on ju ometi õige ja hea taotlus?! Õendusteadus sisaldab endas nii palju eluliselt olulist, millest meil kõigil omal moel ühel hetkel julgustust, tuge ja abi võib olla.

Kuigi õde ei määra arstlikku diagnoosi ega ravi, siis omab ta piisavalt teadmisi ja oskusi, et arsti korraldustele tuginedes ja olenevalt olukorrast ka iseseisvalt jälgida patsienti ja teostada enda ettevalmistuse ja pädevuse piires toiminguid. Õe ülesanne on lähtudes elamistoimingutest patsiendi seisukorda mõista ja aidata tal oma eluga paremini toime tulla, teda õpetada, suunata, anda talle teaduspõhist informatsiooni ja vajadusel kummutada naised-saunas-rääkisid linnalegende. Õde pole arstile konkurent. Nende lähenemised patsiendile on erinevad ja moodustavad patsiendi hüvanguks vajaliku terviku.

Kõik see, mida õed koolis õpivad, ei tule lambist ja lae alt ja pelgalt tegija kogemustest, sest nii on alati tehtud ja meie teeme nii. Eranditult kõigel, mida õde teeb (kõigi eelduste kohaselt peaks tegema) on kontrollitud lugu ja tõenduspõhine teooria aluseks. Õendustoimingud, käelised tegevused, pole eelmistelt põlvkondadelt õpitud käepärased meetodid vaid uuritud, võrreldud, kontrollitud ja praktikas tõestust leidnud parimad teada olevad meetodid, mis on võimalikult patsienti, õde  ja keskkonda laiemas mõttes säästvad, võimalikult ohutud ja valutud. Omandatud oskused on hoolega õpitud, harjutatud ja omandatud kontrollitud keskkonnas. Praktika ja vilumus tulevad elus ja ajas.

Patsiendil ei maksa imestada, kui värskelt koolist tulnud õde palub tal veenist verevõtmise järel harjumuspärase käe rinna vastu surumise asemel selle hoopis pea kohale sirgelt üles tõsta mõneks ajaks. See pole mingi veider uus moeröögatus, millega on targem mitte kaasa minna, sest vanaviisi oli ju mugav ja toimis kah. Vahel on sisseharjunud vanad meetodid visad praktikas püsima, aga ärge alahinnake noort õde. Tema teadmistest ei ole vaja üle sõita ei arstil, kogenumatel õdedel ega patsientidel, et “need asjad on meil siin alati nii toiminud ja toimivad ka pärast sind edasi!” Kõik areneb. Ja õendusteadus areneb väga kiirelt. Patsiendil ja kõigil teistel on alati võimalus küsida ja uurida, miks midagi just nii või nüüd siis teistmoodi tehakse. Patsiendil on oluline võimalus aegunud meetodite visadust murda teadmisega, kuidas tegelikult asjad peaksid käima. See on edasiviiv koostöö. 🙂

Aga mida teha siis, kui:

“Mõtle, ta võtab iga kord mu olematutest veenidest verd nii, et ma arugi ei saa ja mitte kunagi ei lähe käsi siniseks ega midagi. Aga see teine, no mina ei tea, kus tema küll õppinud on…”

Ma usun täiesti siiralt, et kuigi me õpime koolis kõik koos samu teooriaid ja võtteid, siis nii nagu ka käsitöötunnis samu silmuseid ja sõlmi tehes üks on lihtsalt osavam ja ühel tuleb loomuldase kuidagi paremini välja, siis just nii on ka verevõtmise ja kõigi muude protseduuridega. Just samamoodi on ka näiteks günekoloogidega, küll naised teavad – üks tekitab alati suurt ebamugavust ja teine ei tekita seda mitte kunagi, olete nõus? See on nende oskus ja käekiri ja nii lihtsalt on. Ja kõigele lisaks sobib ühele üks ja teisele hoopis kolmas arst või õde, sest loeb ka sotsiaalne kontakt ja paljud muud kriteeriumid. Pealegi pole päevad vennad. Mõni päev kisub ka õel kõik metsa. Ojaa, ma tean seda tunnet.

***

Mida ma kogu selle pika looga ütelda tahtsin…

Kuigi ma hetkel õena ei tööta, siis õe roll on osa minust ja mu argipäevast. Eks see on nii vist suuresti iga õe ja arstiga, et inimeste nõustamine on osa nende igapäevaelust ka tööväliselt, sest kui juba küsima tullakse või ise probleemi märkad, siis sa ei saa jääda ükskõikseks.

Vahel päeva, vahel öösel, vahel mitu päeva järjest vaatan ma läbi oma helendava ekraani inimeste ja nende perede tervisemurede sisse. See ring on ajas kasvanud. Ma kuulan, uurin, mõtlen kaasa, jälgin, soovitan oma teadmiste ja oskuste piires. Läheb ehk ise mööda? Proovime nii? Kannatab perearstini? Oleks hea emosse minna? Tuleks kiirabi kutsuda? Ikka on needsamad hirm ja valu need, mis inimese enda elemendist välja tõstavad. Iseenda või teiste pärast.

37,8 kraadi aastase lapse kehatemperatuur võib olla piisav, mis ema väga ärevaks muudab. No ikka nii, et ta juba telefoni tahaks haarata ja abi kutsuda. Hirmul on suured silmad. 38,6 annab juba tõepoolest alust paanikaks ja kiirabiks? Annab-annab. Kõrvalt võib see uskumatu tunduda, aga nii see võib olla. Miljon hirmu, miljon küsimust. Ja see on see koht, kus tuleb mõista ja üldse mitte hukka mõista ja pakkuda inimesele turvatunnet ja võimalust oma probleemile teise nurga alt pilk peale visata ja proovida enne numbrile 112 helistamist kõik muud lahendused läbi. Oodata ja jälgida koos, millised on arengud. Seda ei pruugi mitte keegi teada, aga mul on alati nii hirmus hea tunne, kui sellises olukorras asi kenasti lahenduse leiab ja kiirabi saab sel ööl ühe kutse vähem ja emost jäävad elamused saamata. Kui ma ei oleks õde, siis tunneksin ma end neis olukordades märksa õhemal jääl.

Hoolimine ja aja leidmine + teadmised (ja ka julgus tunnistada, kust jookseb piir ja teadmised on otsa saamas) + oskused (oskus kuulata, oskus näha, oskus mõista, oskus suunata, oskus julgustada, oskus motiveerida, oskus ka kriitilisel hetkel rahulikuks ja sõbralikuks jääda, oskus selgitada lihtsalt ja arusaadavalt ka keerulisi asju, oskus õpetada) on need väärtused, mida õde peaks oskama inimesele anda. Hoolimine ja hea sõna loevad nii palju.

***

Eesti õenduse lipulaevaks on Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolid, kes õdesid koolitavad. Mul on nii tohutult hea meel, et need pole kinnise hoiakuga koolid, kus “tütarlastest kuulekaid arstide abilisi vorbitakse” vaid arvestatavad visiitkaardid õendusele, mida maailmale esitleda ja millest meie omadele inimestele nii palju abi ja tuge võib olla.

Viimaste aastate vältel on nende koolide ja ka samas taktis juba töötavaid õdesid koondava Eesti Õdede Liidu selg julgelt sirgu läinud. Läbi enese teadvustamise ühiskonnas on tekkinud avatud suhtlus inimestega läbi õenduse (mitte arstiteaduse) võtme. On tekkinud arvestatav pakkumine teaduspõhiselt ja asjatundlikult rääkida terviseriskidest, võimalustest, kuidas saavutada paremat elukvaliteeti või olemasolevat edukamalt säilitada, kuidas tulla toime paljude keeruliste olukordadega ravi ajal või haige lähedasena ja millest kõigest veel. Arusaadavalt on nende teemade tutvustamisele, teavitamisele, koolitamisele, selgitamisele elanikkonna seas suur ja üha kasvav nõudlus. Guugel on tore, aga üks teemat valdav pärisõde on kindlasti turvalisem lahendus. See on koht, kus õdedel on võimalused ja valmisolek ennast õena tõestada ka iseseisva spetsialistina.

Mul au teada ja tunda nii paljusid suurepäraseid inimesi, õdesid, kes õdesid õpetavad ja õdesid, kes päevast päeva haiglas, kiirabis, perearstikeskuses, sõjaväes, koolis, lasteaias õdedena töötavad. Kui keegi teile liiga teeb, siis tehakse liiga ka minule, sest ma ei oska seda mitteisiklikult võtta. Ja kui teid hea sõna ja mõttega tunnustatakse, siis on mul selle üle nii hea ja uhke tunne.

Need õed, kes entusiastlikult omas elemendis sees on, need on need, kes innustavad ja julgustavad, on eeskujuks nii õdedele kui ka näitavad maailmale, kes need õed ikka sellised üldse on. Ma rääkisin ülevalpool üsna pikalt pere- ja polikliiniku eriarstiõdede igapäevasest elust ja võitlustest. Pereõendus on kõigi eelduset kohaselt meile kõigile kõige lähem õenduse liik. Minu enda teadlikkuse tõusuga paralleelselt on mul olnud imeline võimalus näha ja tundma saada tervet rida pereõdesid, kes teevad tõeliselt tublit ja suurest koormusest hoolimata südamega iseseisvat tööd patsientidega. Leidke nad üles! Palavad tervitused minu enda kõige toredamatele pereõdedele Eestis! 🙂

Muutused ei pruugi tulla järsult vaid ikka pisitasa. Andke neile õdedele võimalus ja kuulake neid. Julgustage ja innustage neid avanema ja oma teadmisi kasutama ja alati ajakohast ja teadusele põhinevat infot otsima. Ühel hetkel taipate ehk, et perearsti asemel helistategi otse pereõele, sest te teate, et tema oskab teile vajalikku nõu anda. See on ju ometi suur asi, kui ühe asemel on teie toetusmeeskonnas mitu inimest?

Asjalikku teavet leiab muidugi ka ise ja internetist. Samas lihtne on sellesse õige ja vale ja aga-minul-oli-nii juttude rägastikku eksida. Lisaks sellele, et õed koolide ja liidu ja oma keskuste piires pildis on ja olulistest asjadest räägivad, siis tean ma veel vähemalt üht hullult püssi, inspireerivat ja väga ägedat pereõde, kes oma perearsti keskuse piires suutis maailma ja suhtumisi muuta juba enne kui õdedest iseteadvamalt ja julgustavamalt rääkima hakati. Tema oli meie kooli ajal otse elust tulnud värske pulbitsev veri, kes meid, tulevasi õdesid, õpetades meie nukkuvat eneseusku ja julgust korralikult raputas. Koos kahe teise särasilmse ja õendusesse uskuva õega lõid nad MTÜ Sinu Õde. Lisaks FB lehele on neil ka päris oma koduleht, mille leiate huvitava sisuga SIIT

 

***

Ma olen uhke selle üle, et ma olen õde. Ja ma olen uhke kõigi tublide ja julgete ja tegusate õdede üle. Ja arstide üle, kes õdesid enda kõrval märkavad ja hindavad. Ausalt, meie, õed, ei võta arstidelt midagi ära (kui just panus inimeste elukvaliteedi tõstmisel sedavõrd võimaks ei peaks osutuma, et arstidel kedagi enam ravida pole ja nad puhta töötuks jäävad 😉 ). Pigem me ikka toetame ja avardame omal moel inimestele osutatava abi ja toetuse mõõdet. Ja veel enam, me oleme valmis ja võimelised ka iseseisvaks tööks terviseriskide hindamisel ja veel palju muus.

Ja teate, mis, mul on ütlemata hea meel, kui inimestel on õdedega positiivseid kogemusi ja nad oskavad neid näha ja hinnata oma eriala spetsialistidena ning ei pea paljuks seda ka välja ütelda. See on see, mis annab juurde julgust ja indu edasi minna ja veel paremaks saada.

Nii, et…

Jah, me pole arstid, me oleme õed. Me oleme teie õed! Ja meid on palju! 🙂

“Kõik, mida sa vajad, on usk ja usaldus, hea õde ja tema haldjatolm”

Palavad tervitused kõigile õdedele ja nende sõpradele.

Minu kallistused lähevad mu maailma parimale õenduse õpetajale, Marele. Ta on üks kõige ilusam, armastavam, hoolivam ja emalikum inimene, keda ma tean. Ta jaksab ja suudab ja on olemas. Ta on Õde suure algustähega. Ja ka Ema mitte ainult oma tublidele tütardele ja armastav vanaema oma lapselastele vaid ta on Ema ka põlvkondade ja lendude viisi ellu astuvatele õdedele. Ta on väga kõrgelt hinnatud, hoitud ja austatud kolleeg ja õpetaja. Tema sära ja helgus ulatuvad kaugele. Mare, Sina oled minu kõige suurem eeskuju ja minu jaoks Eesti õenduse absoluutne Aasta Ema. Alati! (Ja ma lükkan lurinal nüüd pisaraid kõrvale…) Aitäh Sulle!

Olge hoitud! 🙂

Diabeet T1 ja eriliselt erilised vajadused? – osa 3

Kõigi nende mõtete sees olles, millest ma teile nende vajaduste teemade esimeses kahes postituses juba kirjutasin, meenus mulle veel lugusid. Nii diabeedist kui ka muudest võimalikest haigustest, millega saab elada kvaliteetset elu, kui ka ühiskond elu ja olemist toetab. Kuni need meid ennast ei puuduta, siis on need üsna sellised asjad, millest me võib-olla väga teada ei taha, aga millest meil teada on vaja. Neist asjust on vaja rääkida selleks, et osata märgata ja vajadusel sekkuda või kiiresti abi kutsuda. Nii oluline on sellistest asjadest rääkida neutraalsel foonil, sildistamata, negatiivsusele keskendumata ja samas ka ülevalt ülistamata. Vaja on selgitada ja võimalikult normaliseerida, et teadmatus ja hirmud saaksid asenduda teadmise ja oskustega. Veel enam – pole vaja vaid teada ja teadvustada vaid on vaja ka aktsepteerida. Siis läheb kõik juba paremat rada mööda edasi. 🙂

Täna räägin ma diabeedist. Sa oled arvatavasti kuulnud, et diabeedil on suures plaanis esimene ja teine tüüp? Need on kaks üsna erinevat asja. Teist tüüpi teatakse rohkem, sest sellele tehakse pidevalt ennetustööd ja hoiatatakse, et kui sa nüüd seda või teist ei tee, siis see võib ka sind tabada. Teist tüüpi diabeet on nii öelda elustiilihaigus, kus haigestumine on tulnud pika elu jooksul erinevate põhjuste – vähene liikumisaktiivsus, liiga süsivesikute rikas toit, kehakaalu märgatav tõus jms kokkukõlamisel ja enamasti ei kujuta see endast suurt muud, kui dieedipidamist, liikumist, tabletikeste võtmist ja vahel vähem või rohkem veresuhkrunäitude kontrollimist. Aga mida sa tead esimest tüüpi diabeedist?

Siin on kirjas minu nägemus sellest, mida igaüks meist võiks teada esimest tüüpi diabeedist. Natukenegi sellest! 🙂

***

Kui Vancu eelmisel õppeaastal siin veel tavakoolis käis, oli neil sõprusklassiks sama kooli 5. klass, kellega koos nad mõned korrad uisutamas käisid. Pisemad udjasid jääl ringi nii nagu oskasid. Suuremad sõitsid päris ladusalt. Paar lapsevanemat oli ka kaasa palutud, et aidata lastel uiske siduda. Mina liuglesin vaikselt jäävälja servades ja aitasin pisemaid püsti, kui nende enda jalad kuuletuda ei tahtnud.

Vahepeal korraldasid õpetajad mänge. Müramist, tormamist ja rahmeldamist jagus. Ja siis tuhises see kamp jälle mööda liuvälja laiali, aga kaks suuremat poissi jäid seisma. Üks neist kobas jope serva all ja võttis sealt vilunud liigutusega välja pumba. Insuliinipumba, mis antud juhul lisaväärtusena insuliini manustamise võimalusele lisaks, lubas ka läbi veresuhkru mõõtmise sensori peaaegu reaalajas veresuhkru näite näha. Seda näitab ta hästi, kas väärtus on tõusu või languse teel. Hetk vaikust, mõlemad poisid vaatasid pumpa. Paar sõna ja teine poiss viipas lähima tüdruku suunas. Tüdruk liugles lähemale ja poiss ütles talle midagi.

“Selge, madal on,” nentisin ma mõttes ja jälgisin neid edasi. Tüdruk uisutas kiiresti jääplatsi servale ja võttis seal rippuvast kotist pisikese paki. Selle aja peale olid ka poissi piirdeni jõudnud. Pumbaga poiss nõjatus piirdele ja imes oma smuutipaki sisse ja ajas samal ajal sõbraga rahulikult juttu edasi. Tüdruk tuhises jääl kiiremaid ringe ja põikas vahepeal nende juurest mööda. Õpetaja, kes Vancu klassi õpetajaga keset platsi vestles, registreeris toimunu distantsilt. Ta vaatas poiste poole, ootas ära pilkkontakti ja ajas pöidla küsivalt püsti. Poiss noogutas, õpetaja naeratas ja kumbki jätkas oma tegevusi. Kõik. Poiss kosus ja liikus omas tempos peagi vaikselt ja rõõmsalt edasi.

Ei mingit paanikat ega tõmblemist, et issand, appi, pea ei tea, mida jalad peavad nüüd tegema. Ei mingit ignoreerimist ja lapse üksijätmist ja samas ka mitte vastandlikku kanaemalikku siblimist ja tormlemist ja kohutavat muretsemist. Ja ei mingit “äkki lähed ikka istud?” või “ehk on parem kui sa jääle ei tule!” – mitte mingit sellist suhtumist. Usaldus ja teadlikkus ja mõistmine olid selle hetke märksõnad. Kõnealune poiss oli sel hetkel 10aastane – siin lähevad lapsed kooli 6selt.

Tugivõrgustik toimis suurepäraselt ja laps sai olla laps, sai olla omadega koos, sõbrad aitasid just sel hetkel ja määral kui oli vaja, täiskasvanu märkas, aga tema sekkumine ja abi osutamine ei olnud sel hetkel vajalik ja kõik sujus. Olukorra tähtsust ei vähendatud ega hinnatud üle.

Minu jaoks oli see hetk, kus ma oleksin tahtnud nii väga toimunu tagasi kerida ja selle normaalse elu normaalsuse üles filmida ja panna seda vaatama ja ideaalis ka mõistma kõiki neid, kes meie koolides ja lasteaedades hoolega pidurit tõmbavad ja diabeediga lapse igapäevase elu normaliseerimist oma hirmude, viitsimatuse ja tahtmatusega takistavad. Kes ignoreerides ja kes üle reageerides ja asjatut draamat tekitades. Jaa, muidugi on vastupidiseid, häid, isegi imelisi näiteid ka meil, aga iga halb näide on kahjuks mitme eest ja neid ikka tuleb ette.

***

See teema läheb mulle väga korda, sest veel paar aastat tagasi kuulusin ma laste diabeediõena meeskonda, kes esimest tüüpi diabeediga laste tugiisikuid haridusasutustes koolitamas käis. Meie kõige püham eesmärk vajaliku info ja teadmiste-oskuste edastamise taustal, oli toetada peresid ja koole-lasteaedu lapsele turvalise ja toimiva tugisvõrgustiku loomisel. Meist vist keegi ei tea, kui paljud diabeediga lapsed on oma eluks hädavajalike toimingutega üksinda koolid läbi käinud. Salaja vetsus mõõtmas, söömas ja süstimas käinud. “Appi, mingi narkar või hälvik oled või?” Lapsed ei oska selliseid asju mõista, kui nad ei tea ja neil puudub kogemus. Ega täiskasvanudki alati oska…

Lisaks õpetajatele ja tugipersonalile vajaliku teabe edastamisele, arutasime me enamasti koos vanematega (harvem ilma vanemateta) koolis või lasteaias läbi lapse vajadused ja pere ootused, soovid ja hirmud. See oli väga oluline osa, et last ümbritsevad täiskasvanud mõistaksid reaalset olukorda ja oskaksid adekvaatselt reageerida. Sama oluline, kui õpetajate koolitamine, nendega vestlemine, toetamine ja toimivate turvaliste lahenduste leidmine, oli ja on rääkida ka diabeediga lapse rühma-, klassi- ja koolikaaslastega. Nii nagu tuleb rääkida astmast ja epilepsiast ja allergiast jms. Mitte ükski neist diagnoosidest või probleemidest ei ole häbiasi ja valehäbist sellise info varjamine on kurjast. Kõigi suhtes, nii lapse enda, tema kaaslaste kui ka õpetajate, abiliste ja kooliõe suhtes. Diabeet ei ole jalaseen, mida saab salaja soki sisse peita ja võib-olla ei saagi sellest mitte kunagi mitte keegi teada ja see ei puutugi neisse. Kusjuures jalaseen on nakkav, aga diabeet pole.

Ma olen väga veendunud, et olgu see nii ebamugav kui tahes, neist asjust peab rääkima ka last ümbritsevatele lastele. Ikka selleks, et neile olukorda vähemalt selgitada ja hirme maandada. Mitte läbi teadmistega karistamise, hirmu ja hirmutamise, et kui see laps end ei süsti, siis ta sureb, vaid neutraalselt ja läbi eakohaste selgituste ja näidete. Teadmisest, et aga minu vanaemal on ka diabeet ja tema küll ei pea ennast süstima, tuleb minna jupp maad tagasi täiesti tavalise elu ja olemise juurde.

Vastutustundetu on jätta rääkimata asjadest, mis on olulised ja võivad ühel hetkel päästa kellegi elu. Rääkimata sellest, kui palju hingetraumasid saab ennetada sellega, kui asjadest on räägitud. Meie ülesanne on õpetada lastele (vahel veel ka täiskasvanutele) mitte hirmu tundma vastutuse võtmise ees. Jah, alati on neid, kel on mingi isiklik teema, antud juhul siis näiteks verehirm, nõelahirm, milline iganes teine reaalne hirm ja ehk ta tõesti ei saa aidata mõnes konkreetses küsimuses, aga kindlasti on ka temal oma tugevused, millega ta saab abiks ja toeks olla. Abi kutsuda? Kommi või mahla tuua? Või hoopis kogu tegevust koordineerida? Kui on olemas teadlikkus ja aktsepteerimine, siis saab üles ehitada tugivõrgustiku just oma toimise tugevuses ja seda meil ju vaja ongi. 🙂

Nii, ja kuidas ja mida siis lastele (ka kõigile teistele) rääkida ja näidata, et nad paremini mõistaksid?

***

Kõige olulisem on laduda vundament ja panna inimesed, nii suured kui väiksed, mõistma, et diabeediga laps on nagu laps ikka. Ta on nagu kõik teie, oma rõõmude ja muredega, soovide, jauramiste, väsimiste, lemmikute ja unistustega. Kuigi diabeet on lahutamatu osa tema elust, siis pole see haigus see, mis määrab ära tema identiteedi.

Näide elust. Ühel päeval oma ajutise elupaiga tuppa astudes, ootas mind seal ees mitte ainult aknalaual kõõluv Vancu.

Mitu poissi on sel udusel pildil? Kuus, eksole. Mitmel neist on diabeet? Pole aimugi, sest väliselt ei saa seda hetkel kuidagi kinnitada või ümber lükata. Et te ei arvaks, et ma praegu niisama naljatan teiega, siis antud pildil on kolm poissi ilma ja kolm koos diabeediga. Oskate te vahet teha? Ei oska ja ei peagi oskama, sest tegelikult polegi see antud hetke isegi oluline. Sõber on su sõber hoopis muude väärtuste pärast, kui seda on su silma- või nahavärv, diagnoos või mõni muu iseärasus. Ja iga laps on enne kõike ikka laps ja see ei tohi meil mitte kunagi meelest minna. 🙂

***

Ja siis kerkivad vundamendile müürid – meil kõigil on omad väikesed kiiksud ja kriimud ja vahel ka looduse viperustest tekkinud apsakad. Kellel suuremad, kellel pisemad. Mõnel on ehk suur sünnimärk või nina natuke viltu või pole tal enam kurgumandleid või pimesoolt, sest see jäi haigeks ja tuli eemaldada ja seda kinnitab kõhul pisike arm, mida kehalise tunnis riideid vahetades märgata võib. Pimesooleta saab väga hästi elada. Või on mõni luu murdunud olnud või on ta õnnetuse läbi sõrme kaotanud või saab liikuda ainult ratastoolis. Mõnel on prillid, et paremini näha või kuuldeaparaat, et paremini kuulda. Selles pole ju midagi imelikku? Nende asjadega, mis välja paistavad, oleme me rohkem harjunud. Mõnel on süda või kopsud nõrgemad, mõnel on allergia ja mõnel on ka mõni mutter veidi valesse kohta ekslikult kinnitatud. Te ju oskate veel pakkude erinevaid võimalusi, mis kõik võib meil veidi viltu või isemoodi olla?

Lahendus? Enamasti polegi vaja midagi teha, kõik on lihtsalt nii nagu on. Mõnel väga raskel ja kurval puhul ei aita miski ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Väga sageli on terviseprobleemide puhul abi teraapiast, operatsioonist, abivahenditest ja ravimitest. Vahel on neid vaja vaid mõnda aega, vahel terve ülejäänud elu. Neist asjust rääkimine ei ole ju nii keeruline?

***

Elu esimest tüüpi diabeediga on täiesti võimalik.

Mida see haigus endast kujutab? Nii, nüüd kindlustame müürid, akna- ja ukseavad.

Mõne inimesega juhtub nii, et loodus on seni veel teadmata põhjusel otsustanud mängida vingerpussi ja viinud rivist välja tema pankrease. Pankreas ehk kõhunääre on meil kõigil olemas ja ta asub meie kõhus. Ta on suurem ja palju tähtsam kui pimesool. Igal organil on meie kehas oma ülesanne. Nii nagu kopsud hingavad ja süda pumpab verd ja magu töötleb toitu, nii on pankrease oluline ülesanne hoida keha veresuhkru tase tasakaalus – seda kontrollida ja reguleerida. Kui pankreas on rikki läinud, siis teda remontida ei saa ja meil tuleb tema töö ise ära teha. See tähendab seda, et diabeediga inimese veresuhkru näite tuleb regulaarselt ja vastavalt vajadusele tuleb kontrollida ja sellele vastavalt tegutseda. Ei kõla ju tegelikult üldse hirmsalt?

Kui pankreas toimib tõrgeteta, siis sa isegi ei tea, et ta sul olemas on ja siis võid sa vahel süüa nii palju kui sisse mahub, ja maiustada nii nagu süda lustib. No kohe kasvõi nii, et enam liigutada ei jaksa ja süda hakkab läikima. Ja samas võid sa olla söömata nii kaua, et näljast lõpuks kasvõi muru oled valmis näksima, peaasi, et midagi natuke hamba alla saaks. Ja sa võid joosta ära maratoni, ilma, et sa pärast seda vaid suurt väsimust ja rõõmu tunneksid. Kui sul on diabeet, siis võid sa elada täiesti tavalist elu – võid süüa oma lemmiksööke ja kui sa kõvasti trenni teed ja vajalikud vahepalad käepärast hoiad, siis võid sa ka maratoni joosta ja isegi sukelduda ja langevarjuga hüpata ja Euroopast Aafrikasse ujuda. Ainus asi, mida sa pead kindlasti lisaks tegema, on oma veresuhkru taseme jälgimine ja selle tasakaalustamine – kui see on liiga madal, siis seda tõstma vajaliku normi piires ja kui sa plaanid süüa või veresuhkru tase on juba liiga kõrge, siis seda langetama.

See suhkrutasakaalu hoidmine on umbes nagu autosõit! Kuigi tee on ehk auklik ja sa pead natuke tiira-taara liikuma ja rooliga mängima, et ennast ja autot kaitsta ja mitte igast august läbi sõita, siis sõidad sa ikka ju ohutult tee piires. Vahel sõidad sa üsna tihedas udus, aga teel püsimine on oluline. Kui sa suure kaarega paremale ja vasakule üle heinamaa ja metsa ja läbi kraavi ja tiigi ja üle kivide paarutaksid, siis läheks auto katki ja avariid oleks kiired tulema. Kuniks auto ühel hetkel enam grammigi ei liigu. Ehk siis tähtis on hoida ennast, autot ja püsida liikumises. Mida kindlamalt teel püsid, seda parem.

Kuidas hoida auto paremini teel? Või siis, kuidas hoida veresuhkru näidud võimalikult vajaliku normi piires?

Iga laps ja inimene ja tema diabeedidiagnoos ja konkreetsed vajadused on erinevad. Ei ole ühte kindlat graafikut, skeemi ja süsteemi, mis sobiks kõigile. Tundub keeruline? Tegelikult pead sa meeles pidama kaht kõige olulisemat asja veresuhkru tasakaalu hoidmise juures:

***

Esiteks ei tohi sa olla pikalt söömata. Miks? Sest siis langeb su veresuhkru tase liiga madalaks ja kui sa samal ajal veel ka tegutsed ja ringi rassid, siis võib sul väga äkki ja kiiresti paha hakata ja isegi minestus võib peale tulla ja siis on juba kohe ruttu kiiremat abi vaja. Aga seda saab vältida! Hea on see, et enamus diabeediga lapsi ja nende lähedasi tunneb, aimab ja teab ise, millal veresuhkru tase liiga madalaks kipub muutuma ja siis pole muud, kui veidi rahulikumalt võtta ja süüa. Vahel on vaja ka kiiresti mõni süsivesikuterikas amps võtta. Sel hetkel, kui suhkrunäit on juba liiga madal või sinna poole teel, on alati hea, kui keegi on lähedal. Kui söögivaru asub eemal, siis on hea, kui keegi vajadusel toob glükoosikommi või mahlajoogi või söögipala ise kohale. See amps on mõnel hetkel kiiresti ja kohe väga-väga vajalik ja pole mõistlik lasta lapsel minna üksinda eemalt oma vajalikku suutäit otsima. See pole asi, millega kannatab oodata tund aega lõunapausini või veel vähem kuniks laps lõpuks koju jõuab. Seda on oluline meeles pidada, et see ei ole naljaasi ja mingi tujude näitamise koht.

Kui veresuhkru tase on madalaks läinud, siis on kehas juba häire ja seda vahepala on tal vaja nüüd ja kohe selleks, et suhkrutaset kehas tõsta. No ikka selleks, et auto teel püsiks ja kraavi ei põrutaks, eks. Ja kuigi koolis on reeglid, et tunni ajal ei tohi süüa ning kommi ja muid mõnusaid maiustusi ei tohi ehk üldse kooli kaasa võtta, siis muidugi teab neid reegleid ka diabeediga laps. Iga laps ju teab. Ta ei pista seda kommi vaikselt endale põske seepärast, et ta hirmsasti maiustad tahaks ja ennast taltsutada ei suuda või veel vähem selle pärast, et teisi narritada ja kadedaks ajada. Pigem ta ehk isegi pelgab midagi sedasi süüa, sest ei taha kellelegi ebamugavust valmistada ja see on just see koht, kus ta vajabki meie kõigi mõistmist ja tuge, et ta julgeks ja toimetaks oma toimetamised kenasti ära. Siis läheb ju päev kenasti edasi jälle. Ja nii hea on, kui keegi on seltsiks, toetab ja mõistab. Lihtsalt on olemas.

Kui suhkurutase on vahepeal liiga madalaks kippunud, siis klassiruumis on õpetaja ja klassikaaslased lähedal, aga ka vahetunnis ja kehalise tunnis ja koduteel on palju toredam ja ka julgem kellegagi koos olla, kui üksi istuda ja oodata, millal suhkrutase vajaliku tasemeni tõuseb. Õpetajat on enamasti vaid üks, aga lapsi on ju palju. 🙂

***

Teine oluline asi diabeediga inimese elus on see, et ta peab vaatama, mida ta suhu pistab ja arvutama kokku söödava toidu süsivesikud. See on alguses üks paras pähkel isegi lapse vanematele, aga see saab kiiresti selgeks ning see oskus arvestada ja arvutada on elus igal juhul üks hea ja kasulik oskus. Iga amps on arvel ja tõstab veresuhkru taset. No kui ta just puhast jääd ei näri ja ainult vett ei joo, sest siis võib suhkru tase veres isegi langeda. Jäätisega ja mahlajääga on aga sootuks teised lood. Kuigi ta peab arvutama ja arvestama, siis ei tähenda see, et ta süüa ei tohi – sööma peab ja süüa on mõnus.

Ühe hea isuga poisi lõunasöök. Diabeet pole takistus toitu nautida 🙂

Söödava toidu süsivesikuid on diabeedi puhul vaja teada selleks, et söömisest talle kasu oleks ja see talle kahju ei teeks. Söömine tõstab veresuhkru taset. Kuna pankreas ise oma elutähtsat tööd, veresuhkru tasakaalus hoidmist, teha ei saa, siis on vaja teda aidata. Seepärast on vaja enne söömist kehasse väljaspoolt viia ainet, mis aitab veresuhkru tasemel mitte tõusta (autol püsida teel) või vajadusel seda ka alandada (et kraavist või võsast uuesti turvalisele teele pääseda). Selle aine nimi on insuliin ja ta aitab organismil söödud toiduga ohutult toime tulla nii, et veresuhkru tase ei tõuse liiga kõrgeks. Diabeediga inimene ei saa ilma insuliinita elada. No umbes nii nagu ükski inimene ei saa elada ilma veeta.

No kujutage ette, et teil ei tule kodus kraanist enam vett. Kohe üldse ei tule ega hakka enam mitte kunagi tulema ka. Aga kodu on teile väga kallis, te viibite seal enamuse oma elust ja seda kodu vahetada ei ole teil võimalik. Vett on aga vaja. Ega elu seepärast seisma siis jää. Vett saab tuua naabri juurest või poest või vedada aknast sisse ajutise voolikuga. Elu-oluga peab veidi rohkem arvestama, vahel on ka üsna ebamugav, pood on kinni ja naabrit pole kodus ja toru on umbes, ja siis tuleb minna kaugemalt tanklast seda vett tooma. Mingi sobiva lahenduse leiab ikka ja hakkama saab igal juhul. Samamoodi on diabeedi puhul kehal vaja lisaks veele ka insuliini. No nagu autol on vaja bensiinile või diiselkütusele lisaks õli. Ilma ei saa. Kui vaja, tuleb lisada.

Kui suhkrutase on natuke liiga kõrge, siis sellest ei pruugi inimene ise kohe aru saadagi, aga insuliini vajab tema keha sellegi poolest. Liiga sage kõrgenenud suhkrutase veres kahjustab aja jooksul kogu keha, sest ta kulutab ja koormab organismi asjata. Ilma õlita lendab ju ka auto mootor vastu taevast. Kui veresuhkru tase väga kõrgeks läheb, siis hakkab väga paha ja ta võib isegi oksendama hakata. Selline oksendaminine ei ole nakkav, sest see on tingitud hoopis keha mürgistumisest. Sel juhul on ka vaja kiiret kõrvalist abi, aga seda juhtub õnneks harva. Oluline on arvutada söödava toidu süsivesikute koguseid, füüsilist aktiivsust ja vajadusel muid olulisi tegureid ja manustada vajalik kogus insuliini. No ikka seesama autoga teel püsimise jutt, eksju – ideaalne on hoida veresuhkru tase võimalikult normi piires.

Üks asi tuli mul praegu veel meelde, et kui koolis või lasteaias on kellelegi sünnipäev ja jagatakse kooke ja komme, siis pole üldse põhjust kurvastada, kui diabeediga laps sellest keeldub või seda kohe innukalt sööma ei asu või kommi- koogitüki hoopis kotti pistab ja koju viib. See ei tähenda, et tal ei ole hea meel või talle ei maitse. Vahel ootab ta ehk lihtsalt söögiaega, et sünnipäeva-söök magustoiduna süüa, siis on ka lihtsam korraga vajalikke insuliinikoguseid arvutada. Ja vahel on ka vanematel lapsega lihtsalt selline kokkulepe. Selles pole ju midagi halba, eks? 🙂

Kurb on hoopis see, kui kellegi on sünnipäev ja siis teised lapsed haletsevad seal kõrval, et no sulle ma ei tohi kooki ja morssi vist pakkuda, sest selle sees on suhkur ja sa ju ei tohi magusaid asju süüa, sest sul on diabeet… Diabeediga laps teab suurepäraselt, mida ta tohib ja mida ta ei tohi süüa ja millal ja kuidas ta seda tohib teha. Kindlasti ei vaja ta negatiivset tähelepanu. Isegi juhul, kui kogu kollektiiv tema tervisliku seisundiga on kursis, siis pole kellelgi vaja talle loenguid pidada ja näpuga näidata, mida ta teha tohib ja mida mitte. Selline suhtumine ja käitumine teeks haiget meile kõigile ju.

Ja ühe teise diabeediga poisi unelmate eine – vahel võib ka nii, kui arvutused kenasti paigas on 🙂

***

Nii, mis on selle ravimi nimi, mis aitab kõrget veresuhkru taset alandada?

Insuliin!

Kui tore ja lihtne ja mõnus oleks, kui insuliini saaks suu kaudu tablettide või tilkadena sisse võtta või kreemina nahale määrida. Kahjuks pole see aga võimalik ja ainus võimalik viis insuliini meie kehasse viia on otse läbi naha. Mõned diabeediga lapsed süstivad ennast, mõned kasutavad insuliinipumba abi, kus ravim liigub läbi naha kehasse läbi imepeenikese toru, mis on enamasti plaastriga kõhu või pepu või käe-jala ülaosa külge kinnitatud. Ja ei, nad ei ole narkomaanid, nende keha ei nõua seda ravimit mõnutunde saavutamiseks vaid selleks, et keha ei saa ilma insuliinita lihtsalt toimida.

Tänud jalaomanikule toreda illustreeriva pildi eest 🙂

Aga äkki saaks kuidagi lihtsamalt või ilma torkimata? Uskuge mind, kui nad vaid saaksid, siis ei tahaks neist keegi ennast torkida, aga muud moodi ei saa. Vähemalt veel mitte. Aga keha vajab insuliini ja ta vajab seda teatud hetkedel nüüd ja kohe. Sellega mängida ei tohi, et noh, küll ma tunni aja pärast teen selle süsti või ma täna üldse ei viitsi ega taha ennast torkida ja jätan süsti hoopis vahele. Mis siis ikkagi juhtub?

Just, suhkrutase võib väga ohtlikult kõrgeks minna. Nii nagu kopsud ei saa olla hingamata, sest keha hapnikuvaru saab otsa ja süda ei saa olla tuksumata, sest siis ei liiguks veri meie kehas ringi ja kõik saavad ju aru, et sellel on kiiresti väga kurvad tagajärjed. Vaat just sel samal põhjusel, et meie keha vajab ilmtingimata ka kütet ehk sööki ja muud lahendust ei ole, peab diabeedi puhul vastavalt vajadusele läbi oma naha kehasse ka insuliini saatma, et keha saaks tublisti toimida ja terve püsida. Just nimelt terve, sest kuigi pankreas on oma eluks vajaliku tegevuse lõpetanud, siis on diabeediga laps haige ikka siis, kui ta lihtsalt haigeks jääb. No ma mõtlen seda, kui ta kusagilt mõne viiruse või nakkuse üles korjab või haiget saab. Ta on haige siis, kui tal on mups või punetised või lihtsalt nohu või köha või kõrv valutab või varavas on katki või tal on palavik ja paha olla. Haige on ta muidugi ka siis, kui tema veresuhkrunäidud vahel päris käest ära lähevad ja ta haigeks teevad. Aga kõigist neist olukordadest saab enamasti hoole ja armastuse, aja ja ravimitega terveks.

Ahjaa, see ka veel, et diabeet ei ole nakkav ja lapse pankreas ei jäänud haigeks kommide-krõpsude söömisest ja limonaadi liigjoomisest. Ja insuliini ei saa igaks juhuks rohkem ette süstida, et oleks järgmiseks korraks juba varuks. Kahjuks need asjad nii ei käi ja kui kehasse liiga palju insuliini viia siis juhtub mis? Just. Veresuhkru tase võib tahtmatult liiga madalale langeda ja see on veel ohtlikum kui kõrged näidud. Muidugi on seda vaja vältida, aga kui see ikkagi juhtunud on, siis mida peab olukorra tasakaalustamiseks tegema? No et ikka autoga teel püsida? Midagi sööma, just!

***

Hmm, meie teadmiste kindlusel ongi katus juba peaaegu peal, aga midagi olulist oli veel… Õigus! Üks väga oluline ja võib-olla isegi kõige inimlikult hirmutavam teema on veel rääkimata, sest sellega on meil ka endal enamasti isiklikud kogemused. Veresuhkru mõõtmine!

Kui sellest insuliini asjast veel saab aru et seda on eluks vaja, siis milleks on vaja enda sõrmeotsi kogu aeg verele torkida?

Vastik teema? Teil on kindlasti näpu otsast vereanalüüse võetud, eks? Ja te kardate seda? Ma tean, et vahel on see kohutav ja jubevalus. Kõige pealt see torge, mis läheks nagu luuni välja ja see auk immitseb verd mõnikord veel päris tükk aega. Vahel polegi see lihtsalt auk vaid kolmnurkne haav. Ja vahel torgatakse auk pika nõelaga nii sügavale ja see on nii kohutav. Ja veel hullem on see hirmus surumine ja pressimine, kui need totaalsed vampiirid oma analüüsiks vajalikku normkogust täis püüavad pigistada? Ma tean, et see on vahel kohe eriti valus ja vastik. Olen minagi seda omal nahal tundnud.

Ja nüüd te küsite, et kuidas saab keegi midagi sellist endale teha pidevalt ja mitu korda päevas? No et kas ta on mingi hull rets ja naudib seda? Mida nende sõrmed asjast arvavad? Need on juba täiesti tundetud sõelapõhjad? Brrr…

Aga teate – olete te märganud, et vist ükski närv diabeediga lapse kehas ei liigu, kui ta endale sipsti ühe pastaka moodi asjaga augu näppu torkab ja glükomeetri abil vere suhkrutaseme teada saab? Mitte seepärast, et ta tundetu on või seda kõike naudiks, vaid seepärast, et torge toimub imepeenikese sirgelt liikuva nõelaga väga kiiresti ja see protseduur on tõepoolest enamasti praktiliselt valutu. Mis mõttes tuleb veri naha seest välja valutult? Täiesti võimalik, sest need vahendid, mis diabeedi kontrolli all hoidmiseks leiutatud on, on disainitud ja täiendatud aegade jooksul just diabeediga inimeste otseseid vajadusi arvesse võttes. Uskuge mind, seda perearsti-analüüsi veristamise vahendit pelgab ka iga diabeediga laps ja tema isa-ema. Ehk isegi veel enam, kuna nad teavad, et vere saab sõrmest kätte ka palju pisema augu ja valuga. Tehnikaid selleks, kuidas on valutum ja lihtsam, teavad diabeediga lapsed sageli üsna hästi ja oskavad teilegi soovitada, kuidas järgmine kord ehk veidi leebemalt pääseda.

Või on torkamisest hullem see, et kusagil on verd? Kuna see kogus verd, mida on vaja veresuhkru taseme teada saamiseks on tänapäeval nii imetilluke ja kaob kiiresti mõõtevahendi sisse, siis äkki on lihtsam, kui te ei mõtle torkamisele, mis kõlab valusalt ja verele ja analüüsidele, mis ka valu ja hirmuga seostuvad, vaid nimetate seda näiteks täpi tegemiseks? Sest piisabki ju vaid täpist, et vajalikud andmed teada saada. Enamasti ei jää see täpitegemise koht isegi immitsema. See täpp on üks tubli ja tragi tegelane. Tahate, teeme teiega ka proovi? Käed puhtaks ja igal ühele personaalsed vahendid! Olgu see vahetatav täpinõel nii imepeenike kui tahes, sõbraga seda jagada ei tohi 🙂

***

Üks asi veel. Ennist jäi rääkimata, mis on vahet süsteravil ja insuliinipumbal?

Ravim on sisuliselt sama. Süstimisel tuleb iga kord ravimit manustades ennast eraldi torkida, pumbaga on vaja vaid teatud aja tagant välja vahetada kanüül ehk torkimisi on palju vähem. Mõnele tõesti ei sobi elu pumbaga, aga rohkem on neid, kellele sobib, aga see pole võimalik. Pumbaravi annab elule juurde mugavust ja vabadust ehk elukvaliteeti. See pole edevuse asi vaid eluks hädavakalike toimingute koormuse vähendamine ja parema kontrolli hoidmine ja ülevaate omamine pikas persektiivis. Panite te tähele, et minu loo alguses vaatas too uisupoiss ka oma veresuhkru väärtust pumbalt? Just, pumpadel on olemas ka lisafunktisoon, mille abil saab pidevalt jälgida veresuhkru taset organismis. See ei päästa küll täielikult sõrme täpitamisest, aga täpitada tuleb palju vähem ja nii saab hell nahk rohkem puhkust.

Pumbaravi on küll tarvikute seisukohast kallim kui süsteravi, aga selle nimel tasub pingutada ja pingitatakse ka Eestis väga. No et ikka veel rohkematel lastel oleks see võimalus. Oleks võimalus ühelegi hirmkallile pumbale koos lisavidinatega. Tegelikult oleks palju julgem, kui lapsel oleks olemas ka varupump. Kui su auto ühel hommikul ei käivitu, siis sa tellid takso, saad asendusauto või liikled ühistrasnpordiga või jala, eks? Aga kui su üks ja ainus insuliinipump ei tööta, ütleb üles või läheb katki? Siis tuleb varupumba puudumisel tagasi süsteravile minna vähemalt ajutiselt. Kui laps on kord aga juba pumbaga kohanenud, siis süstimine pole kindlasti see, mida ta sooviks või igatseks. Kui pump läheb rikki või katki, siis võib kogu pere elu end pea peale pöörata.

Selle ühe ja ainsa pumbaga seotud hirm on üks peamisi põhjuseid, miks kõik diabeediga laste vanemad alati rõõmust ei hüppa, et näe, meil on pump, nüüd saab laps teha ju kõike. Saabki, aga uus hirm selle ees, kui see elutähtis aparaat enam koostööd ei tee, on (eriti alguses) üsna piirav ja paneb vanema vahel ikkagi keelama lapsel osaleda suusa- või uisutunnis, käia õuetunni ajal kelgutamas, mürada ja joosta, batuudil hüpata ja ujuda. Nad ei julge riskida. See on mõistetav, aga see piirab lapse võimalusi olla täiesti tavaline laps nagu ta loodud on. Vahel on ka õpetajad need, kes ei taha vastutada ja riskida ja leiavad mugavamad teed lapse piiramiseks: “kuule ole hea, oota sa siin, kuni teised keksu ja kulli mängivad” ja nutikamad pööravad selle nii, et “ole hea, tule aita mul seda või seda teha”. Ma mõistan seda hirmu, ja alguses asjaga harjumise ajal on see täiesti normaalne, aga veel enam mõistan ma seda, et pikas perspektiivis tahab laps olla lihtsalt laps ja meie asi on seda talle võimalusel kindlasti võimaldada.

***

Koolitusi ja vestlusringe haridusasutusele läbi viies, põrkusime me vahel üsna suure mõistmatuse ja hirmudega. Vahel kahjuks ka viitsimatusega. Arusaadav, et vanem ei saa oma last rahuliku südamega lasteaeda või kooli saata, kui isegi tema õpetaja ei mõista, mida kujutab endast elu esimest tüüpi diabeediga. Kui lapse seisund vähegi kontrolli all püsib ja näidud ettearvamatult ameerika mägesid ei joonista, siis tegelikult polegi õpetajal vaja muud teha ja teada, kuidas last vaid toetada ja olenevalt lapsest ja kokkulepetest aidata tal registreerida näit, arvutada süsivesikuid ja insuliinikoguseid ehk olukorrast lähtuvalt siis toimetada vastavalt edasi või mitte. Kõik põhineb raviskeemil ja kokkulepetel ja koostööl. Need reeglid ei ole raketiteadus ja üsna sageli saavad lapsed ka ise enda jälgimise ja arvutamisega omapead hakkama, aga juba puhtalt turvakaalutlustel on oluline, et on olemas keegi, kes mõistab, toetab, aitab ja on vajadusel vahelüli kodu või kiirabi vahel, kui see äärmuslikul juhul peaks vajalikuks osutuma. Teiseks on äärmiselt oluline lapsele suhtumise läbi edasi anda tunne, et tema vajadused ei ole kuidagi tülikad ja eriliselt erilisemad ja ta on oodatud ja hoitud ja hoolitud laps nagu kõik teised lapsed just oma vajaduste ja väikeste erinevuste ja eripäradega. Laps ise ei tohi selles suures hirmude maailmas, kus vanemal on oma mured ja hirmud ja õpetajal omad, kaotsi minna.

Mis mind selle teema juures eriliselt ärritas ja kurvaks tegi, oli see, kui kooli poolt tuli signaal, et me ei tohiks NENDE teemadega teisi lapsi häirida ja hirmutada. Seda ikka juhtus. Vahel arvasid nii ka lapse vanemad, et on parem, kui lapse klassikaaslased asjast midagi et teaks. Vanemate hirmust saan ma aru, nad ei taha liigselt tähelepanu, just negatiivset ja imelikku ja lahtirääkimata veidrat tähelepanu oma lapsele. No et ehk on lapsel nii lihtsam ja teda ei hakata vältima ja mingiks imelikuks siis pidama, kui ei teata, mis on asja taga. Ja kui kõigest sellest nii palju ei räägita, siis ehk teema vaibub ja ununeb. See on vanema soov kaitsta oma last. Seesugune peitmine, varjamine ja enese petmine lapsele kasu ei too ja jääb vaid loota, et ajas ehk mõistavad seda kõik osapooled ja lahendavad olukorra sobivalt. Muidugi ma mõistan, et mõni laps on eraklikum ja pelgab või pole veel ka ise oma olukorrast täpselt aru saanud ja ta soovikski omaette nohistades asjadega kiiresti toime tulla. Seda tuleb mõista ja toetada ja talle seda võimaldada, aga see ei tähenda, et teda ümbritsevatel lastel ei peaks olema teadmisi ega oskusi, mis ühel hetkel võivad otsustavaks saada.

***

Meil, koolitajatel, oli ja on see valmisolek vestlusringi ja koolituse läbiviimiseks alati ka endal, aga igati soositud on ka see, kui lapsel, tema perel, lähedastel ja/või õpetajal eraldi või üheskoos selle ettevõtmise läbiviimiseks soovi ja pealehakkamist jagub. Meie osa selles on toetamine ja julgustamine ja nõu ja jõuga abistamine, kui seda soovitakse.

Olenevalt vanuserühmast ja seltskonnast saab neid lugusid lihtsustatumalt või põhjalikumalt rääkida. Nii oluline on hirmu ja vastikuse maandamine. Ikka selleks, et diabeediga lapsel oleks lasteaias, koolis, kodu- ja kooliteel, sõbra juures külas, trennis, hobiringis ja igal pool mujal võimalikult tore ja turvaline käia ja ta ei peaks häbenema enda eluks vajalikke toiminguid. Kui teised lapsed õpivad, jooksevad, söövad, käivad vetsus, pesevad käsi, võimlevad ja teevad kõike seda, mida lapsed koolis ikka teevad, siis diabeediga laps teeb vastavalt ensetundele kõiki neid samu asju enamasti täpselt samamoodi pluss veresuhkru mõõtmine ja selle tasakaalus hoidmine. Ongi kogu see suur erinevus. Aga kas ka erilisus? Muidugi on iga laps erinev ja päevad pole vennad ja laps kasvab ja muutub ja kõikvõimalikud tagasilöögid ja probleemid võivad elu jooksul ette tulla, aga kui elu ja asjad sujuvad loomulikult, (ja auto püsib enamvähem kenasti teel), siis pole selles kõiges kellegi jaoks midagi eriliselt erilist, vaid see ongi täiesti tavaline elu.

Haridusasutuste koolitamiste juures oli lastega rääkimise ja neile selgitamise vajaduse tähtsuse edasi andmine alati väga oluline.  Lapse sõprades ja kaaslastes teatud mõttes toetusmeeskonda näha, on lapsele ja tervele klassile, koolile ja kokkuvõttes kogu ühiskonnale parim. Õpetajat on üks, lapsi on mitu, eks? Ja kui oma turvaline õpetaja jääb haigeks ja asendusõpetaja endas väga kindel pole, ka siis on hea, kui klassikaaslastel on olemas esmased teadmised ja oskused vajadusel aidata. Lisaks on lastel ju sageli ka ühine kodu- ja koolitee, muud kohtumised ja väljaskäimised, huviringid ja trennid. Hirmu tundmise ja segaduse asemel peavad nad teadma kõiki neid asju, mis aitavad neil toime tulla iseenda mõtete ja tunnetega ning aidata neil vajadusel tegutseda võimalikul parimal viisil. Lastele ei ole vaja rääkida elust diabeediga niisama jutu jätkuks ja möödaminnes, et saaks linnukese kirja ja asja kaelast ära. Tuima näoga fakte pritsides ei jõua kaugele ja sellise loengu võib vabalt ka ära jätta, sest kasu asemel teeb see pigem kahju.

***

Kõige olulisem sellistest asjadest rääkimise juures ongi see, MIDA ja KUIDAS rääkida. Oluline on tõepoolest selgitada olulisi asju ilma asjatuid hirme ja õudusi tekitamata. On reeglid ja on möödapääsmatud vajadused ja nendega tuleb õigel hetkel tegelda. Teemade vältimine ei vii mitte kedagi edasi ja ma usun, et te nõustute, et mitte keegi meist ei taha kuulda lugusid sellest, kuidas diabeediga laps madala veresuhkru tõttu vetsukabiinis või staadioni teises otsas teadvuse kaotas ja selleks täiesti ette valmistamata lapsed paanikas lihtsalt minema jooksid ega taibanud isegi abi kutsuda. Mõistate?

Diabeediga toimetamine ei tohi olla vaid lapse taak ja kohustus. Ei kodus ega koolis ega kusagil mujal. Ta ei tohi jääda oma olukorraga üksinda. Mõistagi pole selle kõige ümber vaja ka mingit palagani korraldada, aga alguse elevus ja segadus nii kodus kui ka klassiruumis on arusaadavad ja need mööduvad ajas ning ideaalis tuleb asemele teadlikkus, oskus näha ja märgata ning vilumus tegutseda. Nii nagu ei tohiks kodus jääda üks vanem diabeediga lapsega vaid omapead toimetama nii, et keegi teine asjadest ettekujutust ei oma, siis teatud mõistliku aja möödudes peaks eitus, hirmud ja ebakindlus muutuma üheks mõnusaks ja hästitoimivaks meeskonnatööks, kus on usaldus, austus, täpsus, jagatud koormused ja kohustused ning elu on organiseeritud vähemalt vajadustele vastavuse lähedaselt. Nii nagu laps vajab tugivõrgustikku kodus, vajab ta seda ka koolis ja see pole lahendus, et kurnatud ema jookseb igal vahetunnil kooli suhkrut mõõtma ja last toitma ja siis on õpetajad ärritunud ja lapsed häiritud ja mis kõik veel.

See, et vanem oma lapse pärast mures on, on absoluutselt normaalne. Oleks imelik, kui ta poleks. Ja kuigi see ehk esialgu võib koolile ja lasteaiale olla mugav, et vanem käib ise toimetamas ning pikkamööda muutuda tüütuks ja tülikaks, siis pole see küll see koht, kus tüli kiskuda. Kui vanemad saavad veenduda, et asi toimib ja nad võivad oma lapse usaldada õpetajate ja kooliõdede ja teiste abiliste hoole alla ja näevad, et teised lapsed tema last tema haiguse pärast ei tõrju või karda ja temaga sõbralikud ja ehk isegi abivalmid on, siis see annab vanemale pisitasa kindlustunde ja rahulolu võimaluse piires tagasi ja ta õpib usaldama. Selle usalduse loomine ja säilimine on väga paljus õpetajate suhtumises ja käitumises kinni. See usaldus saab tugineda vaid hoolmisel, aususel ja austusel ja kui see olemas on, siis on kõik juba palju paremini. See kõik võtab aega natuke rohkem või vähem, aga see on saavutatav. Oluline on toetada teineteist mõistmise ja kannatlikkusega. Võtmesõnaks on meeskonnatöö.

***

Mina näen last ümbritsevaid lapsi kindlalt tugivõrgstiku osana. Nad on enamasti juba oma loomult uudishimulikud, õppimisvõimelised, kiiremini kohanevad ja nende empaatiavõime on veel väga avatud ja arenemisvõimeline. Lapsed õpivad läbi eeskujude ja jäljendamise. Kui nad näevad suuri inimesi tegutsemas ilma üleliigse eufooria, paanika ja eelkõige ilma halvustamiseta, siis nad mõistavad, et tegu on millegi tavalise ja normaalsega. Selle teadmise võtavad nad endaga ellu kaasa. Mul on teile näide. Selline, mida tuleks igal võimalusel vältida.

Veel enne, kui minust sai õde ja ma laste endokrinoloogiasse praktikale ja siis juba tööle sattusin ja kogu see laste diabeedi(õenduse) teema mind endasse haaras, tulid Vancu lasteaia rühma kaks vahvat diabeediga poissi. Õpetajate suhtumine oli… no seda polnud, aga kuna juhatajal oli vaja eesrindlik mulje maailmale jätta, siis nii nad seal olid. Tuli siis haiglast diabeediõde ja õpetajad said nii teoreetilise kui praktilise koolituse – see olevat hirmutav olnud. Kasvataja abi pesi käed asjast kohe puhtaks, tema palganumbri juures ei kuulu kõik see tema töökohustuste hulka. Üks lastest lahkus õige pea, teise ja turvalisemasse keskkonda. Teine laps jäi.

Kõik toimingud toimusid suure ohkimise ja puhkmisega. Põlgus oli ilmne. Rühma lapsed aga tundsid suurt huvi ja tulid alati enne söömist uurima, kui sõrme otsa täpike tehti. Nad tahtsid näha ja teada, mis sellele järgneb – kas lapsele antakse süüa või peab ta millegi vähemaga leppima. Asi polnud üldse selles, et nemad ka seda banaani või mahlajooki või müslibatoonikest saada oleksid tahtnud – nad lihtsalt uudistasid ja huvitusid ja elasid kaasa. Selle peale aga aeti nad karmilt kisades eemale. Millise sõnumi sai sellest laps, kelle juurest teisi tõrjuti?! Millise sõnumi said kõik teised pisikesed mudilastest huvilised? Loomulikult, selline asi on paha ja hirmus, hoia eemale ja ära tule ligi, tal on vist midagi väga viga… Ja see pole sinu asi, mine tee midagi muud ja ära passi! Arvake, kuiväga see mind vihastas, kui ma sellest kuulsin? Kas ma reageerisin? Jah.

Õpetaja sai moe pärast noomida, aga ega ta siis lapsi edaspidi ei kaasanud, lihtsalt otsis ise koos diabeediga lapsega toimetamiseks vaiksemaid nurgataguseid – muidugi, peidame ära. Samal ajal hakkas ta kirja panema minuteid, mis tal selle ühe lapse peale kulus ja siis, kui mina juba diabeedi-teemas sees olin, hakkas mind peedistama, kuidas ta üldse olla ei saa ja peab terve päeva telefoni otsas rippuma ja arvet pidama ja lapse vanematele asju ette kandma ja kuna lapsed rühmaruumis kisavad, siis peab ta üksinda garderoobi minema jaaa niii edasi. Ma siis küsisin, et aga kes ülejäänud 20 lapse järele vaatab. Siis kokutas. Draama oli asjata. Aga mõnele hirmsasti meeldib seda teha. Eks ta tahtis sellest lapsest vabaenda ja püüdis ebaõnnestunult mida kõike. Võib-olla inimlik, aga ilmselgelt inetu. Jaa, ma olen nõus, et lisakäed ja peanupp ja üks eriti suur ja soe süda abilise näol oleks sellise kireva kamba juures muidugi vajalik ja äärmiselt mõistlik, aga vabandust, kui sa ei saa hakkama neis tingimustes, kus sa oled, siis on sinu asi on seda tunnistada, selgelt abi paluda või lahkuda. Mitte ühelgi õpetajal ei ole õigust sedasi üht last solgutada ja traumeerida ja teha ka kõigile teistele karuteene.

***

Laste empaatiavõimest ja kiirest kohanemisest ja õppimisest rääkides on mul alati ka hea näide isiklikust varrukast võtta.

Kahel suvel oli mul võimalus diabeediõena koos oma kahe lapsega käia diabeediga laste suvelaagris.

Mõistagi on laagri mõte pakkuda neile lastele üks hästi äge nädal ja nende vanematele nädal puhkamiseks nii, et nad ei pea kogu aeg arvutama, muretsema, öösiti ärkama ja saavad hetke ka ainult endale. Nii sisseharjunud harjumusi muidugi ei murra, aga asja mõte on siiski selles, et seda võimaldada. See on üks maruäge traditsioon. Lisaväärtusena oli see aga mitte-diabeediga lastele imeline võimalus näha diabeediga laste elu ja olu vahetult ja olla selle sees.

Minu poiste jaoks oli see laager kahel korral suve suursündmuseks 🙂

Esimesel aastal nuttis mu vanem poiss, sel ajal üsna värskelt 8aastane, silmad peast, kui ma suure suhkrumõõtmise ringi ajal tema veresuhkru taset ei määranud. Ei, mitte selleks, et mu kotist üks maitsev batoonike saada, oo ei, hoopis suur soov samastuda ja kogeda kandis ta emotsioone. Hiljem soovis ta jõuludeks päris oma glükomeetrit. Ja laagri ööoote võileivamägedest said nemadki oma kustumatu mälestuse. Mu pisem, kes muidu võikusid ei söönud, soovis neid seal ka proovida, kui kõik see kamp voodis oma võileibu nosis. Kui me teisel aastal uuesti laagrisse läksime, siis pisem muretses unistavalt juba ette, et kas sel korral saab ka enne und voodis võileiba süüa sõpradega koos. Läbi koosolemise ja koostegemiste, nägemise ja tajumise tulid vastavalt eale ja olemusele mõistmine ja arusaamine ja oskus märgata ja vajadusel reageerida. Ja teadmine, kuidas reageerida.

Pisem on meil numbrite mees. Esimesel aastal oli ta veel pisike, aga teisel aastal pidas ta endamisi vaikselt kõrvalt pidevalt aru, kas suhkruväärtus oli nüüd liiga madal või liiga kõrge ja mida siis nüüd tegema peab. Ta jälgis meie tegemisi hoolega. Suurem, kes oli teiste lastega rohkem koos, jälgis hoolega, mida ta endale taldrikule tõstis. Selliste asjade peale ei olnud ta varem mõtelnud. Tänu sellele laagrile pole nende jaoks mingi probleem näha kedagi endale insuliini süstimas või pumbaga klõbistamas või veresuhkrut mõõtmas või enne söömist pinevalt taldrikut uurides süsivesikuid arvutamas ja öösel söömas. Poisid ei karda ka ise endale või teisele inimesele sõrme auku torgata. Nad oskavad mõõta suhkruväärtusi, mõistavad kiire ampsu vajadust ja kui midagi näib väga valesti, siis teavad, et abi on vaja kutsuda kohe ja võimalusel abivajajat üksi jätta ei tohi, aga temaga kuskile suunas joosta pole ka tark mõte. Rääkimata tervisliku toitumise alustaladest ja kasulikust oskusest märgata, mida ka iseendale suhu pistetakse. Kui need teadmised oleks meil kõigil, siis oleks maailm juba palju parem paik.

Elus esimest korda saime me seal väikese Vancu päriselt sööma. Mõnda asja kohe päris suure isuga 🙂

Kui meie lastel oleks neist teadmistest mingigi aimdus, oleks ka see juba suur asi, mida ellu kaasa võtta. Kõige vääram ja kurvem on asi siis, kui laps peab oma vajadusi varjama ja teised tema kõrval ei kujuta ettegi, mis ohud üsna lähedal varitseda võivad sedasi. Lõppeesmärk on lapse iseseisvumine, aga mitte nii, et ühel hetkel peab ta kogu selle vajadustekoormaga üksinda hakkama saama, vaid ikka nii, et tema ümber on ALATI inimesi, kes teavad ja oskavad. Mida laiahaardelisem on tugivõrgustik, seda vähem on koormus tajutav ja väsimust ning tüdimust esineb ka vähem. Oskus ja luba hoolida, arvestada ja austada on meis olemas, seda ei tohi kärpida ja seda tuleb julgustada ja hoida.

***

Pikk ja põhjalik lugu sai nüüd siia kirja. Jaksasite jälgida? Kõnetas see teema teid?

Üks on väga kindel, ükski haigus ei ole häbiasi ja iseenda ja oma tervisega tuleb hästi ja austavalt läbi saada. Samamoodi tuleb suhtuda ka teistesse ja nende vajadustesse. Seda tuleb õpetada ka lastele ja neid julgustada, mitte tõrjuda ja teadmatuses hoida. Elu esimest tüüpi diabeediga on nende laste ja nende perede normaalsus ja igapäevane olemine, mille juurde kuulub veresuhkru taseme mõõtmine ja tasakaalus hoidmine. Kui näit on madal, vajab keha süsivesikuid, kui näit on tõusuteel või juba kõrge, siis insuliini. Kõik äärmused on eluohtlikud ja iseäranis ohtlik ja kiiresti arenev võib olla see madalam ots. See, mille puhul vere suhkrunäit on liiga alla langenud.

Aga ikka need eriliselt erilised vajadused? Kuidas teile tundub, on need olemas? Inimvõimete ja teaduse koostöös on igasugused asjad tänapäeval võimalikud või lihtsamini teostatavad – kõik on teel loomulikuma ja efektiivsema ja ergonoomilisema tulemuse saavutamise suunas. Mure ja stress ja väsimus ja magamatus käivad kaasas ka väga paljude teiste olukordadega – see on see raske osa, millega tuleb lihtsalt hakkama saada ja saadakse ka.

Jaa, elu diabeediga võib olla kurnav ja kulukas, see on kahtlemata väljakutse, mida keegi ise endale ei vali, koormus ja vastutus lapsele endale ja kõigile, kes teda ümbritsevad. Ühe olulise elutegevuse osa puudumine seab paratamatult omad piirangud ja reeglid. See on väljakutse kogu ülejäänud eluks ja auto teelhoidmise stabiilsusest sõltub edasine elukvaliteet. Kes meist ei taha kaua ja kvaliteetselt elada? Õnneks võib sellel keerulisel väljakutsel olla ka oma positiivne pool, mis paneb diabeedidiagnoosi saamisel terved pered teadlikumalt toituma ja liikuma tervislikumalt. Ja kvaliteetne mitmekülgne elu on esimest tüüpi diabeediga täiesti võimalik. 🙂

Minu palavad tervitused kõigile asjaosalistele – diabeediga lastele, nende peredele, lähedastele, õpetajatele, klassikaaslastele, sõpradele, diabeediõdedele, toetajatele, mõistjatele ja kõigile teile, keda see lugu liigutas või puudutas <3

Silt minu laagriukselt

Eriliselt erilised vajadused? – osa 2

Eilset lugu kirjutades liikus mu mõte eriliselt eriliste vajaduste puudumisest ja inimlikkusest ja hoolimisest ja normaliseerimisest ja minu enda suhtest erinevate situatsioonide ja diagnoosidega sujuvalt Downi sündroomi teema juurest seljaajusonga ja vesipea-diagnoosiga laste juurde ja sealt edasi esimest tüüpi diabeediga laste ja nende vanemate juurde ja natuke sealt veel edasi ka. Kuna teema kasvas väga pikaks, siis jagasin selle esialgu pooleks. Täna läks aga jutt diabeedist nii hooga kasvama, et jagasin loo nüüd veel omakorda pooleks. Täna räägin siis kvaliteetse elu võimalikkusest kui su liikumisvõime on piiratud ja lähipäevil jätkan diabeedi-jutu ja muuga.

Siin on selle loo teine osa:

***

Tegelikult sain ma siin Šveitsis oma esimese positiivse elamuse sarnases valdkonnas juba siis, kui me polnud veel isegi otsustanud siia elama jääda. Tulime me ju 2015. aasta juulikuu alguses esiti siis vaid puhkama. Kolmandal päeval oli ilm mõnus ja me seadsime sammud oma küla kohalikku veekeskusesse. See on selline pisike tore mõne basseini, päikesevarjuga lastebasseini, kahe veeliumäe, hüpetornikese, veepinnal loksuvate kummisõõrikute ja -vorstide, pisikohviku ja laenuraamatute putkaga kohake. Kui ilm on ilus ja käes on nädalavahetus, siis on basseine ümbritsevad murukünkad piknikutekke ja rahvast kenakesti täis pikitud.

Tol palaval päeval sulistasin mina parasjagu Vancuga, kes sel hetkel veel hirmsat moodi vett kartis, basseini madalamas sopis. Andreas ja Tan olid kusagil sügavamal hiigelsuuri kummisõõrikuid jahtimas. Kohe basseini kõrvale, minu ja Vancu lähedale, parkisid ennast kaks umbes 9-11aastast tüdrukut koos oma samavana ratastoolis sõbrannaga. Vanemaid ei paistnud kusagil. Suvekleidid visati ujukatelt maha ja kaks plikat silkasid mõned meetrid eemal oleva duši alla lobistama. Ratastoolitüdruk toimetas vaikselt omaette ja siis sai sõpradega abiga toolist välja. Senikaua, kui sõbrad vette sulpsasid ja basseini teisest otsast täispuhtud kummivorsti tõid, istus ratastoolist tulnud tüdruk basseini serval ja ootas. Mu harjunud silm lasi seljaarmide ja kleenikuse preili nahapinna all jooksvat peenikest voolikut märgates nentida, et tegemist on lapsega, kel on anamneesis nii seljaajusonga kui vesipäisuse diagnoosid. Edasi läks hullamiseks. Sõbrad ei jätnud teda vees üksinda, aga ega nad talle halastanud ka, sai temaga sahmakad vett suhu ja silma ja kilkamist ja kiljumist jagus täiega. Vees ei saanud arugi, et ta maa peal kõndida ei saa. Ta oli ja on täiesti tavaline laps.

Vahepeal käis ta basseini serval ja madalas otsas, kus vesi talle istudes kaelani oli, ennast toetamas ja puhkamas. Vancu küsis minult hästi vaikselt, et kas see tüdruk on merineitsi. See tegi mulle omal moel armsalt nalja ja ma vastasin, et see on täiesti võimalik, et loodusel oli temaga see plaan ja vaata kui hästi ta hakkama saab. Vancu noogutas ja mulistas edasi. Tüdrukud sõid vahepeal jäätist ja siis tulid jälle vette. Nende mitme tunni jooksul ei näinud ma kordagi vanemaid. Võimalik, et neid polnudki seal, sest hiljem sain ma aru, et see on täiesti ok, kui vanemad usuvad, et laps saab ise hakkama. Kell 6 õhtul kõlab lihtsalt ruuporist krõbinal veekeskuse kassatädi hääl, et need lapsed, kes on ilma saatjata peaksid nüüd hakkama koju minema. Kogu ala suletakse kell 19. Siis lähevad kõik koju õhtusöögile.

Milline väärtus on nii lapsele kui ka tema vanemale see, kui su laps on õnnelik ja tal on endaealised sõbrad, keda saab usaldada ja kes pisikestes asjades vajadusel aidata saavad. Milline kergendus on see, kui vanem saab oma hingetõmbehetked ja laps ei pea kogu aeg tundma, et ta on sant ja saamatu, et tal peab kogu aeg keegi suur inimene sabas siblima ja alati aitama. Lapsed oskavad olla väga tähelepanelikud, mõistvad ja igati empaatilised. Ja kui lapsed sedasi maast madalast saavad võimaluse mõista ja toetada ja NÄHA ning selles avatud maailmas hinnaguid andmata üles kasvavad, siis on lootust, et nende lastel ei teki mitte kunagi tahtmist inetult jõllitada, tõrjuda ja narrida kedagi, kes on kuidgi erinev. Olgu tal siis naha all isemoodi voolik, silmavaade veidi iseäralik, vajadus ennast süstida, mis iganes põhjus liikuda ratastoolis või kohmakalt aeglasel sammul ortooside või kepi toel üle tänava tatsata – see on nende olemise viis ja nemad ise. Oluline on mõista ja austada, et see ongi selle toreda inimese tee ja tempo ja ta annab endast nii palju kui ta saab ja jaksab. Ise. Iga päev. Ja see on täiesti piisav. Ma nii väga usun ja loodan, et meie ise areneme ja meie lapsed saavad aru, et kõigil neil inimestel ei ole inimestena eriliselt erilisi vajadusi.

***

Mis mulle siin iseäranis silma on hakanud on iseseisvumise igakülgne soosimine ja toetamine. Kõigil on siin elus võimalus ja see võimalus sulle ka leitakse vastavalt sinu võimetele, soovidele ja ambitsioonidele. Vajadusel korraldatakse ka ümberõpe. Ühiskonnast äralõigatus, tõrjutus, tegevusetus ja motivatsiooni puudumine on kõige hirmsamad asjad. See on see koht, kus ka meil oleks aeg rääkida mitte ainult tegevuse leidmisest vaid ka tegelikust lõimumisest. Hiljuti Zürichis Green Day kontserdil käies oli seal ratastoolis mees, saatjaga. See pole ju iseenesest midagi erilist ja ratastoolis inimesi on ennegi nähtud, ka Eestis. Minu jaoks eriliseks tegi selle hetke aga hoopis see, et mees vaatas laia naeratusega säravate silmadega kogu seda massi ja möllu ja see, et tema keha kaelast allapoole oli halvatud ega ka see, et tema ratastooli taga oli kaks suurt ballooni, mis olid ühendatud trahheostoomiga, ei häirinud ei teda ega kedagi teist. Te Eestis kujutate seda vaatepilti endale ette? Niisama ratastool pole probleem, aga seda konkreetset pilti ma ilma kõrvaliste jõllitamisteta väga ette endale ei kujuta. Kuigi see on mu meelest nii äge, et see võimalik on!

Mõni aeg hiljem käisime ilmatuma suurel mootorrataste näitusel. Ratastoolis tüüpe oli seal hulgem. Oli sõpruskondadega koos neid, kellest vähemalt üks oli liiklusõnnetuse tagajärjel oma liikumisvõime kaotanud. Just nimelt liikumisvõime, aga mitte elu ja sõpru. Arvatavasti oli seal neid teisigi, ma lihtsalt ei tea nende lugusid. Oli ka neid, kelle ratastool ise kõigi tulede ja viledega oli nagu viimase peal motikas. Ja samas oli paar poisiohtu noort meest taas halvatud ja balloonide ja torudega. Nad pole arvatavasti ise kunagi mootorrattaga sõita saanud, aga äkki neile lihtsalt meeldivad motikad? Nii nagu tollele kontserdil viibinud mehele meeldis Green Day muusika või lihtsalt suure kontserdi melu?

Mitte keegi ei ole ütleja, et kuule, see teema pole sulle võimalik. Ja mitte keegi pole hindajaks selle üle, kas sul on sellisesse kohta asja või ei. Lift sõidab, ratas veereb ja vaadata on oiii kui palju. Muide, viimati Säntise jalamil käies ja seal kohvikus päikesepaistes välikohvikus mõnuledes, tulid meie kõrvallauada kahel rattal neli inimest. Kolm astusid reipal sammul ja võtsid istet. Neljas tuli konarlikult ja ei istunud, aga pakkus sõpradele seltsi ikka. Kui nad lahkusid, siis märkasime Andreasega mõlemad, et ta ei kõndinud sedapuhku üldse mitte oma jalgadel. Või no need olid talle omad, aga ta polnud nendega arvatavasti sündinud. Ja ilmselgelt ei takistanud see olukord tal elu ja maailma nautimast.

Ahjaa, natuke teistmoodi vaade asjale ka! Selleks, et pisikesi suuri asju elus normaliseerida ning võõristust, ebakindlust ja ka huvi maandada, on meil siin kohalikel lasteüritustel vähemalt viimasel kahel sügisel olnud võimalus lastel ka ratastooliga sõita. Mitte niisama, vaid juhendaja ja treeneri käe all proovida läbida ettejoonistatud tõusude ja mõõnade ja järskude kurvidega rada. Teine ring läheb juba aja peale. Keegi ei sikuta last eemale sõnadega “kuule, ära mine, pärast veel juhtub su endaga mõni õnnetus ja siis oledki päriselt ratastoolis”. Polegi nii lihtne ja samas pole ka teab, mis ületamatu ja ettekujutus areneb ja mõistmine kasvab. Ja seda võimalust pakutakse kõrvu hoki-, jalgratta-, korvpalli-, tennise-, iluvõimlemise ja muud treeningute võimaluste tutvustamisega. Minu meelest on see nii äge 🙂


***

Neile basseini-tüdrukutele mõeldes meenuvad mulle alati mu pisikesed vaprad sõbrad ja nende vaprad vanemad lastekirurgia osakonna päevilt. Need võitlused pole pahatihti üldse mitte kergete killast olnud. Selle nimel, et oma lastele võimalikult normaalne ja tavaline õnnelik lapsepõlv kinkida, peavad nende laste lähedased vahel pingtama ja võitlema mõeldamatute tuuleveskite ja tumedate jõududega. Aga nad võitlevad, sest seda ei tee nende eest mitte keegi. Nii nagu võitlevad ka diabeediga laste vanemad ja väga paljud teised vanemad ja üldse mitte selle pärast, et nende lastel oleks kuidagi erilselt erilisemad vajadused vaid eelkõige ikka selle pärast, et nende lapsel oleks võimalik olla laps, kelle ellu kuulub ka õnn ja rõõm ja kõik muu, mis ühe lapse ja inimese ellu kuuluma peab. See on võitlus eluterve elu ja tuleviku eest.

Teadke, et te olete alati mu südames ja mõtetes. Kallistan ja puhun suure peotäie haldjatolmu te poole teele. Ikka unistuste täitumiseks <3

Downi sündroom ja eriliselt erilised vajadused? – osa 1

Ma nägin täna selle kevade esimest liblikat. Kollast. Järelikult tuleb kuldseks suveks end valmis seada. Eelmine aasta nägin esimesena valget. Mis sellest sai, seda te vist juba teate 🙂 Aga sel aastal siis sedaviisi:

Liblikad on minu jaoks (nagu lepatriinudki) olnud alati heade sõnumite toojad ja viijad ja kandjad ja hoidjad. Ja kuna mul juba nädal otsa üks eelmise sügise oluline lugu meeles mõlgub ja rahu ei anna, siis siin ta on:

***

On sügis ja pühapäeva õhtupoolik. Ilm on mitu päeva kehv olnud, aga enne uue nädala algust tahaks nagu midagi teha, et saaks nädalavahetuse õnnestunuks lugeda. Olgu, mis oleks, kui läheks kinno? Meie pisikeses külakinos jookseb Lemmikloomade multikas, mis meil veel nägemata on. Kassade juures on vaikne. Seame ennast kõige tagumises reas mugavalt istuma. Ekraanil jooksevad juba reklaamid. Siin pole üldse erandlik, et reklaame saad vaadata ka juba 45 minutit enne filmi algust. Väike hubane saal on tavapäraselt pooltühi, filmiaeg läheneb ja ruum läheb veel veidi hämaramaks. Samal ajal siseneb ruumi korraga suurem grupp inimesi ja hõivab vaikselt ülejäänud vabad kohad väikeses saalis. Veel viimased reklaamid ja multikas algab. Nalja saab omajagu. Isegi mul, kes ma saksa keelest veel suurt mõhkugi ei taipa, on lõbus.

Ma seda teile vist ei olegi rääkinud, et siin on kinofilmidel alati vaheaeg. No nagu meil teatris vaatuste vahel. Mõnikord on üks, vahel ka kaks pausi. Ikka selleks, et saad vajadusel vetsu minna või limpsi osta või lihtsalt jalga sirutada. Antud filmil on üks vaheaeg ja kui see algab, siis meie poisid jooksevad, kes vetsu ja kes jäätise järele. Meie Andreasega jääme oma kohale istuma. Ja seal ma istun lummatult ja jälgin täiesti varjamatu imetlusega seda, mis saalis toimub. See grupp, kes viimasel hetkel saabus, ka neist osad jäid oma kohtadele paigale. Mõned käisid korraks ära ja tõid teistele ka head ja paremat. Silm seletab korraga selgelt, et meie kõrval ja ees istub umbkaudu 20 Downi sündroomiga noort inimest. Neil on paar-kolm samanoort saatjat, kes tegelikult selle vahva kamba sisse täiesti sulanduvad.

Mis mind selle kõige juures eriliselt liigutab on see täielik normaalsus. Mitte ühtegi kõverat pilku, mitte ühtegi peidetud ja kaitsvalt varjule tõstetud Tavalist Normaalset Last. “No äkki nakkab või äkki ründavad või mine tea, eksole”, “mida ei tunne, on võõras ja vale ja jube ohtlik” ja “ma olen kuulnud, et nad äkilised ja ma kardan neid”, ” nad on kuidagi nii imelikud”, “miks nad sellised on, kas ema jõi või suitsetas raseduse ajal? või isa peksis?”, “miks nad ronivad avalikku kohta?” – olete neid suhtumisi ja arvamusi vast kuulnud? On teil endal mõni salajane kõhklus või hirm, mis sunnib viisakalt vältima? See on arusaadav, et inimesel, kel puudub kokkupuude, võib olla kõikvõimalikke hirme ja ebaadekvaatseid ettekujutusi. See on elus ju ometi kõigega nii. Sellest pole mingit kasu, kui keegi näpuga näitab ja käsib sallida ja leppida, see tekitab vaid viha ja vimma ja vastikust. Aga selle asemel, et ohtlikuna tunduvaid asju kasti lüüa, pitseerida ja võimalusel hävitada, on äärmiselt eluterve neid veidi lähemalt uurida ja tundma õppida. Me kõik oleme erinevad ja isemoodi ning samamoodi on seda ka erinevate sündroomide ja diagnoosidega ja ka nahavärviga inimesed. Pole kaht täpselt sarnast, aga erinevused polegi vahel teab mis suured.

Kuigi jah, ka teadlike inimeste suust võib vahel mõni hoolimatu inetu pirn kukkuda… Seal kinosaalis vaheajal istudes lipsab mu mõtetest läbi üks varasem lähedane kokkupuude noore inimesega, kel on Downi sündroom. Kui ma veel haiglas hooldaja olin, siis käisid meil iga nädal hambaravil lapsed, kelle hammastele muul viisil ligi ei pääsenud kui üldnarkoosis. Nende sekka juhtus ka Downi sündroomiga lapsi. Uus ja hirmutav olukord on ärritav. See on sama toimega igale lapsele, kes maailmast miskit taipab. Vanemaid-lähedasi ärkamistuppa last saatma ei lubatud. Nagu ikka. Viisime õega koos lapse üles ja mina jäin veel viivuks sinna ootama, et ehk on abi vaja. Kanüülipanek on möödapääsmatu, aga hirmunud ja ärritunud äkilisele lapsele kanüülipanek on sootuks omaette teema. Nad proovisid. Nõust jäi puudu ja jõuga ei tulnud midagi välja. Küsisin lootusrikkalt, aga hästi ettevaatlikult, kas ma äkki kutsun ema alt üles, et ehk on tema kohalolekust lapsele tuge ja meile abi. Sain loa.

Ema tuli. Hirmunud ja torgitud laps klammerdus oma ainsa turvaelemendi külge ja koostöö oli konarlik. Vahepeal jõudis arst ema peale karjuda, et “kuidas ta ei suuda oma last korrale kutsuda” ja “kas ta pole aru saanud, et ta laps on T E I S T S U G U N E?!”. Ema oli vait. Ainult pisarad voolasid. Saime kamba peale kanüüli pandud. Emast oli meile tohutult abi. Ilma temata poleks meil see protseduur õnnestunudki.

Laps viidi minema ja mina juhatasin ema alla palatisse ootama. Ojaa, ma saan arstist aru, närviline õhkkond, asjad ei liigu nii nagu vaja ja ajagraafik on tihe ja ülekoormus ja mis kõik veel. Ega ta ju paha pärast, lihtsalt väljendas enda emotsiooni vajaliek filtriteta… Ma töötasin nende kõrval ja olin ise selle kõige sees mitu head aastat ja nägin asjade erinevaid külgi. Arst vaid prahvatas oma arvamuse ja pahameele välja, ta oli ju ärritunud olukorra peale, ja siis pööras selja ja unustas. Aga ema?

Ema vajus palatis voodile ja surus kilekotikrõbinal padja endale sügavale sülle. Seisin uksel. Vabandasin tema ees. Olin ema valu tunnetades jahmunud ja haavunud ja rusikas vedas vägisi rulli, et kuidas ikka nii saab. Aga ma teadsin juba siis, et üleval on see unustatud teema ja oma tegelikus töös on nad äärmiselt professionaalsed. Vaid see inimestega suhtelmine ja suhestumine on kuidagi elus või ajas kohati kaotsi läinud. Mul oli nii kole kahju. Mida sa ütled? Vabandad teise eest, et ega ta nii ei mõelnud? Vabandad pingeid ja ärritust ema ees, kes viimased 15 aastat on pidanud vabandama ja õigustama, oma lapse eksistentsi ja iseenda valikuid olla vapper ja tugev ja minna läbi kõigest? Alandusest ja halvakspanust?

Kui isegi need inimesed, kellel on teadmised, ei märka mõista, siis mida veel oodata Selveri kassajärjekorras kõõritajatel. Võib-olla sel hetkel ongi parem, et nad oma arvamuse ja suhtumise endale hoiavad ja heal meelel pigem mõne teise kassa oma ostude eest tasumiseks valivad. Veidrad hirmud stiilis “äkki see “olend” on ohtlik?” või “ta on kuidagi imelik ja vaatab mind sedasi” panevad vahel ka muidu mõistlikud inimesed arulagedalt käituma. On mindki täiskasvanu poolt sealsamas Järve Selveris varrukast sikutatud, et appi, kas sa näääeed, seal on ju see… see… down. Hmm, jah, näen küll. Mis siis? Taevas kukub alla? Aeg jääb seisma? Ole ise ja lase teistel olla. Segab? Ja katsu siis seda kaaslasele kiiresti, viisakalt ja märkamatult selgitada.

Võib-olla olen ma elu jooksul piisavalt tähelepanuga trenni teinud ja harjunud inimeste varjamatu huvi, jõllitamise ja põlgusega, kui ma oma kiilakate peade ja muude veidrustega ringi olen käinud. Kulmukarv ka ei liigu. Miks peaks, sest ma lihtsalt olen selline. Aga vaat kui ma seal samas kodupoes koos sõbranna koorekohvi värvi kräsupealiste põnnidega käinud olen… ütleme nii, ma mõistan tema otsust Eestis mitte elada, täielikult. Mu sõbranna on äärmiselt malbe ja meeldiv inimene ja on kõik need solvangud oma laste nahavärvi ja väljanägemise aadressil läbi aastate Eestis puhkamas käies üle elanud. Minu süütenöör on kordades lühem. Kui ikka keegi liiga pikalt jõllitama jääb või kommenteerima hakkab, siis on mul küll kuri tahtmine midagi valusat ja väga teravat ütelda. Aga intergeerumisest ja integreerimisest ja võõravihast räägin ma teile ühes teises loos mõne aja pärast. See hirmul põhinev võõristus on oma olemuselt väga sarnane nii rassi- kui ka muude eripäraküsimuste foonil.

Isiklik irratsionaalne hingesegadus või ebamugavus pole argument solvamiseks või üleoleku näitamiseks. Teile ei tee ju haiget, kui keegi teile oma uuriva pilgu suunab ja laialt naeratab? Kui võõras väikelaps seda kärukorvis istudes teeb, siis te ju ei tunne ebamugavust? Mis seal vahet on, kui keegi on veidi julgem ja teile naeratab või teid uurivalt hinnanguid andmata vaatab? Ta võite ju vastu naeratada ja oma teekonda jätkata? Ja kui ka tahab teid katsuda või kallistada? Enamasti takistatakse teda juba enne tegu. Aga kui ta siiski jõuab teieni ja oma käed teie kaela ümber volksab? Jällegi kogemus elust ja sealt samast Järve Selveri kassast juba täisealisega, kelle saatja kohmetus üsna kangeks esimese hooga, aga kõik laabus toredalt 🙂

Te võite üsna kindlad olla, et enamus nende laste, noorte ja täiskasvanute vanematest ja saatjatest kardab maailmale tüli teha märksa rohkem, kui te endale elus ette oskate kujutada. Aga nad on harjunud tümitamise ja võõristavate pilkudega ja loonud endale tugevuse maski. See on nende reaalsus. Hea veel, kui vait ollakse. Downi sündroomiga laps on nagu iga teine laps ja vajab samamoodi armastust ja lähedust ja tähelepanu ja mõistmist. Sama käib ka täiskasvanute kohta. Ja nende vanematel ja lähedastel on samamoodi miljon põhjust ja õigus olla õnnelikud ja uhked iseenda ja oma lapse ja tema igapäeva olemise ja edusammude üle diagnoosile mõtlemata.

Jah, on tõsi, et Downi sündroomiga kaasneb erineva raskusastmega vaimne arengupeetus ja mõned tulevad elu ja olmega paremini toime kui teised, aga pole mitte kellegi asi kõrvalt anda hinnaguid, kui vanemad või hooldajad on otsustanud inimesega avalikku kohta tulla. Esiteks on see ainus viis olukorda mõlemapoolselt normaliseerida ja püüda ja katsetada, sest akvaariumis ja isolatsioonis elades neid kogemusi ei saa ju. Ja vahel on see ka hädavajadus. Mis puutub aga erilistesse erivajadustesse, siis jah, neil esineb sagedamini ka teatud teisi haiguseid, mis vajavad tähelepanu, aga see erivajadus põhineb juba järgmisel diagnoosil ning pole kuidagi seotud sellega, et ühel inimolendil oleks kuidagi erilisemad vajadused kui teisel. Me kõik oleme erinevad ja oma vajadustega, eks? 🙂

Ja nii ma seal kinosaalis istusin. Ei mingit eritähelepanu ja samas ka mitte mingit vältimist, rääkimata põlglikest pilkudest. Ilus ja lihtne ja nii normaalne oli olla.

Tan oli saali naastes vana rahu ise. Ta oli juba jäätisejärjekorras märganud. Vancu puges mulle hästi lähedal ja sosistas kõrva, et saada kinnitus oma küsimusele. Arusaadav, asjadest tulebki rääkida ja aru saada, et neid mõista ja osata lugu pidada. Kokkuvõttes oli see üks igavesti lõbusa filmiga tore kinoõhtu. Nii nagu tuldi, nii ka mindi. Võib-olla ainult mina iseenda sees ja kõrvutades oma mälupilte varasemast elust, olin peaaegu heldimuspisarateni liigutatud. Hästi salaja. Praegugi seda siia kirja pannes kiskus nina ja silma taas niiskeks. See oli vaieldamatult mu elu kõige liigutavam kinokülastus üldse. Asjad saavad ajapikku ka Eestis palju paremaks muutuda. Raudselt. Julgust ja mõistmist on vaja treenida, normaliseerumine tuleb siis juba iseenesest 🙂

***

See lugu meenus mulle eelmisel teisipäeval ja pole mind sellest hetkest peale lahti lasknud. Eelmisel teisipäeval ehk 21. märtsil oli/on üleilmne Downi sündroomi päev. Ja ei mingeid eriliselt erilisi vajadusi! 🙂

Kauneid kollaseid kevadeliblikaid teile, ilusat-helget meelt ja üks söekas video ka siia selle loo lõpetuseks:

 

Haige Lotte

Õeks õppimise kõrvalt töötasin ma lastehaiglas. Sedamööda, kuidas õpingud edenesid, olin ma esimesed kaks aastat alguses õe abiline, siis hooldaja ja hiljem juba abiõde. Ma nentisin eile õhtul Andreasele, et lastehaiglas tööl olles meeldis mulle hooldajatöö oma olemuselt vist isegi rohekm kui õe oma. Miks? Sest hooldajal on oma töös luksust, nimega Aeg, mida kasutada patsiendiga vahetuks suhtlemiseks, mõistmiseks ja toetamiseks, käes palju vabamalt. See oli tore aeg! Ja ma usun täie veendumusega, et see kogemus on nii oluline stardipakk igale õeks õppijale ja testib inimesearmastust ja empaatiavõimet sügavuti. Ilma nendeta aga ei saa keegi kunagi päriselt heaks õeks. Pelgalt esimese kursuse kohustuslik hoolduspraktika seda kogemust ja sisemist selgust enamasti ei jõua pakkuda.

Neid mõtteid siin mõteldes kaevasin ma välja oma kunagise õenduse eriala hoolduspraktika aruande. Selle aruande esimene pool ootab siin oma lahtikirjutamise järge, sest sellest koorus üks väga valus vaikima sunnitud lugu. AGA minu praktikaruande teine osa on hoopis teisest puust lugu ja täna soovin ma teiega jagada just seda ilusamat osa sellest. Siin on kirjas üks haiglapäev ühe hooldaja silme läbi ühest pisikesest patsiendi-preilist ja tema haigest sõbrast, aga minu jaoks oli see algus selles ametis julgelt ja loovalt oma kutsumusele läheneda 🙂

 

Haige Lotte

Pisike preili on meie väike sage patsient, kelle tujud ja eriti ütlemised on suuremad kui ta ise. Ta on justnagu Lindgreni raamatust välja astunud tilluke tark vanainimene. Ta on see, kes valib hoolega, kellega ta suhelda soovib ja millal suhtleb. Võiks ju ütelda, et temaga on keeruline hakkama saada, aga samas me ju mõistame, miks ta on just nii nagu ta on. Tema kodu on kaugel eemal ja vanemad pääsevad teda vaatama vaid nädalavahetustel. Tal on päriselt ka paha, igav, kurb, valus ja mis kõik veel olla.

Sel korral haiglas olles on ta päevadeks aheldatud erinevate voolikutega voodisse, aga tema vaim on vaba ja valmis tegema suuri tegusid. Ilmselgelt on tal igav, sest kõik meie pusled on selgeks saanud ja multikad pähe kulunud. Me kõik püüame jõudumööda talle tegevust leida. Aga olgem ausad, meie võimalused on piiratud mängutoa valiku ja töökorraldusega ning nendes raamides on mõistus suhteliselt otsas… kuigi südames soovid vaid parimat. Ja mida päev edasi, seda rahulolematum on meie pisike patsient. Seal ta enamuse ajast turritab ja vaid tema kodust kaasa tulnud sõber, multifilmi-Lotte, kössitab vaikides tema kõrval. Ja siis… siis tuli mul ühel päeval korraga mõte, et äkki Lotte on ka haige? Miks ta muidu haiglas on ja sedasi norutab seal padjal.

Ja teate mis? Tuli välja, et Lotte on puruhaige ja mitte keegi ei ole seda siiani märganud!

No siis ei olnud muud, kui tuli hakata Lottet uurima ja siis juba ka ravima.

Kõigepealt pidi Lotte aru saama, et kingadega voodis ei magata, eriti veel siis, kui haige ollakse. Aga keegi tark oli need talle jalgade külge kinni õmmelnud?!  Kuigi tal tundus nii üsna mugav olevat, aga meie haigla reeglitega see kokku ei läinud ja nii leidsime me pesuruumist Lottele jalga enneagsetele titadele mõeldud sipukad. Need varjasid kingad kenasti ära. Kleidi asemel sai ta pisibeebide särgi selga. Minimähkme leidsime ka, siis oli patsiendipreiliga hea kaupa teha – mina vahetan kõige pealt tema mähet ja tema vaatab hästi hoolega, kuidas ma seda teen ja siis tema ise vahetab pärast täääpselt samamood Lotte oma. Mina ainult vaatan ja võin juhendada, aga ta peab ise õppima Lotte mähkusid vahetama, sest mind pole ju alati kohal ja nii paha oleks, kui Lotte peab kakase pepuga ootama vahel mitu päeva, et ma tuleks tema mähkut vahetama. Eks. Ja siis nägi Lotte oma mähku ja tuduriietega juba täiesti ametlikult haige välja ja me võtsime ta preiliga koos ametlikult haiglasse patsiendina vastu.

Kui sa oled juba haiglasse tulnud, siis on vaja täita mõned paberid ja muidugi pidime seda tegema ka meie. Kui nimed ja sünnipäevad kirjas, siis on vaja teada lapse kaalunumbrit. Preilil polnud õrna aimugi, kui palju tema Lotte kaalub. Aga meil on ju osakonnas ka beebikaal pisititade kaalumiseks! Selle sõidutasin ratastega kapikese peale Lotte juurde ja kindel väike käsi asetas ta hellalt kaalule. Lotte isegi ei sipelnud ja beebikaal suutiski tema grammid kenasti kokku lugeda.

Lottet on kiiresti vaja ka kraadida, sest ta oli ju väga haige ja võib-olla on tal vaja kohe hakata palavikku alandama. Preili juba natuke teadis, mida tehakse siis, kui palavik kõrgeks läheb. Tavaline elektrooniline kraadikas aga ei näidanud Lotte kaenla all midagi. Selle kehakuumusega oli tal midagi ikka päris korrast ära. Joonistasin voodinurgal hästi kiiresti puidust spaatli, mis sai vajalikud kriipsud ja numbrid ja nägi kohevarsti välja nagu ekstra Lottele loodud päris kraadiklaas. See lihtsalt pidi toimima. Lotte lubas end taltsalt kraadida mitmeid kohe tunde! Talle meeldis see kraadiklaas ja kraadimise värk nii väga.

Aga Lotte ei oska rääkida ja kui ta just ei nuta, siis ei saa keegi aru, mis tuju tal on ja kas tal äkki ka kuskilt valutab. Preili juba teadis, et me tema enda käest küsime valu kohta ühe joonlaua moodi asjaga, millele on joonistatud näod rõõmsast väga kurvani ja preili siis saab näpuga näidata endale parasjagu sobiva näo peale. Lotte vajas samasugust, aga sellist, mis on koeralastele mõeldud. Teine puidust spaatel sai endale koguni kümne koera näod – eritirõõmsast eritikurvani ja pisaraidpristivani. No et kohe ikka väääga täpselt Lotte tuju ja tundeid tuvastada. Meie nimetasime selle nägudega spaatli Lotte Hea-Tuju-Mõõdupuuks. Esimesel korral näitas koon sinna kuskile keskele, aga päeva jooksul muutusid Lotte tujud pidevalt – ikkagi väga haige laps. See mõõdupuu aitas meid Lotte ravimisel ja temast arusaamisel väga palju. Kust me muidu oleksime nii selge täpsusega teadnud, mida teha. Lotte õppis ka ise meile koonuga näitama just seda nägu, mis tunne tal parasjagu oli.

Kuna Lotte oli nii-nii haige, siis mida on haigtel vaja, et terveks saada? Armastust? Musi? Paid? Naeratust? Süüa? Eiiiiii! Preili teadis täpselt – haigel on vaja süsti ja plaastrit, see viimane aitab vahel isegi kõhuvalu korral. Lotte vajab heatuju-süsti ja ta vajab seda nii mitu korda päevas, et mitte keegi ei hakka üht haiget last nii palju kordi päevas torkima. Seega vajas Lotte oma käele raviliblikat. Preilil oli üks selline hästi ilus ja armas helelillat värvi raviliblikas voodi juures mängimiseks juba olemas ja nii me selle siis korralikult Lotte käe külge kinni panime ja edaspidi sai Lotte alati mugavalt ilma nõelata süsti. Ikka liblika-loputus kõige pealt ja siis heatuju-süst ja loputus otsa ka veel. No et liblikas kuidagi umbe ei läheks ja ikka Lottele abiks oleks. Küll preili juba teadis, et see liblikavahetus pole teab mis mõnus asi. Aga väga vajalik ikkagi.

Ja siis see plaastri asi. Sellega on alguses natuke keeruline. Plaaster aitab küll mille kõige vastu, aga mis sa teed, kui su pehme isu on nii karvane, et see liimiga tavalisi plaastreid ei kannata? Selgus, et kui plaastrist pole abi, siis sobib ka side. Lotte saigi endale korraliku sideme ümber pea ja selle ümber veel ka jupikese võrksukka. Nii olevat Lottel väga hea. Seda kinnitasid nii Lotte koon Hea-Tuju-Mõõdupuul naeratvat nägu valides kui ka preili ise. Täiesti ühest suust.

Lotte sai vahepeal vist isegi terveks, aga pidi kohe ruttu uuesti haigeks jääma, sest saabus uus oluline imeriist – TORU! Kuulamise toru. Meil siin haiglas on ikka imevigureid igale poole peidetud! Mõtleks, kätekuivatuspaberi rulli seest ilmus välja Lotte kopsude ja südame kuulamiseks parim riistapuu. Ja teate, mis selgus? See toru osutus ütlemata otstarbekaks asjaks ja aitas meil teha suure uue avastuse – ühtpidi kuulates oli see tavaline kuulamise toru. Seda oskasime me oodata, AGA Lotte süda tegi lisaks tavalisele tuk tuk tuk tukile ka muid hääli. Kui tal oli hea meel, siis Lotte süda hüppas rõõmust auh auh auh auh ja kui meel oli kurb, siis kõlas tema südames kaeblik auuuuuu aauuuuuu, kui Lotte ikka päris kuri juhtus olema, siis tegi süda vahel ikka urisedes ggrrrhhhh gggrrhhhh kah! Tegelikult ju üsna loogiline, eks?

Ja teistpidi oli seesama papptoru vaatamise toru. Kuna meil puudus valgus ja peegel nagu kurgu-nina-kõrvaspetsialistidel, siis tuli välja, et Lotte kõrvad on äraütlemata mustad ja vajasid pidevat puhastamist. Ja kindlasti on tal veel palju avastamata muresid ja haiguseid. Tema raviprotsess peab igal juhul jätkuma. Õhtuks selgus, et me ei olegi enam oma väga haige Lotte ravimisega üksinda, sest mängutoa-tädi tõi enne tööpäeva lõppu preilile mänguasjade riiulist läbipaistva arstikohvri. Kui see varem tundus üks igav kast, siis nüüd oli seal korraga sees suur hulk väga vajalikke arstiriistu. Meie pisikesest haigest igavlevast preilist sirgus ametlikult haigele Lottele agar tohter või äkki ikka tema päris oma haiglaõde?

Ahjaa, peaaegu läks meelest, päeva jooksul sai pisike haige Lotte endale veel muuhulgas ka päris isikliku vetsupoti – tühjaks saanud kindakarp ja selle ovaalne ava olid Lotte jaoks täpselt parajas mõõdus.  See osutus äämiselt vajalikuks hetkest, mil vaene Lotte korraga kõhuviirusesse haigestus ja tema väike abiline enam mähet ei jaksanud nii sageli vahetada. Kui Lotte aga ohjeldamatult ka oksendama hakkas, siis alguses vingerdas ta vaeseke nagu keeristorm edasi-tagasi pead ja taguotsapidi tolle ovaalse ava kohal. See tundus hirmus väsitav ja nii leidsime me talle koonu alla papist neerukausi ja nad minust tol õhtul haiglasse maha jäid – Lotte poti peale istumas ja preili agaralt teda toetamas ja abistamas.

Loodetavasti on nii preili ise kui ka Lotte nüüdseks tervenenud ja naudivad terveksolemist ja seda vabadust, mis sellega kaasas käib.

Lottet oli nii tore ravida, sest see ravis preilit ka 🙂

***

Hiljem joonistasin ma seesuguseid “mõõdupuid” veel nii karude, jäneste, siilide, kui kelle kõigega juurde. Nii lastele kui tulevastele õdedele. Sest seesinane mõõdupuu on tegelikult üks hea ja tunnustatud viis valu hindamiseks. Sellega saab hinnata ka sügelust ja muid ebamugavusi. Ühel pool on lapse jaoks näod rõõmsast ja probleemivabast kuni kõige hirmsama mõeldava ebamugavuseni. Seda mõõdupuud enda ees hoides ja lastes lapsel kasvõi näguga näidata, milline tegelane kirjeldab hetkel tema olemist kõige täpsemalt, saad ise pulga tagant vaadata 10 palli süsteemis vastava numbri. See on täiesti arvestatav ja dokumenteeritav väärtus, hinnang oma olukorra kohta ja seda saab erinevate hetkede tulemustega jooksvalt kenasti võrrelda.

Minu kõige kallim kursaõde Annika sai omal ajal endale Hundi-mõõdupuu ja nüüd seda lugu siia kirja pannes selgus, et see on tal endiselt töö juures temaga kaasas ja siin on pilt mitu õnnelikku aastat elanud Hundi Hea-Tuju-Mõõdupuust <3

 

 

Katki tehtud lapsed ehk koledad saladused

11 aastat tagasi
Suvi 2006

“Kuule, ma tahan sult midagi küsida…”

Panen ta söögikraami, mille talle poest tõin, köögis lauale. Ta istub elutoas. Astun talle lähemale. Tema ees laual on poolik ristsõna ja võidunud kaardipakk.

“No küsi siis.”

“Ma pole vist vormis…” kogeleb ta sõnu otsides ja vajub veel enam kössi. See paneb mu muretsema. Äkki on ta tervisega midagi lahti.

“Kas midagi on juhtunud?”

“Pane uks kinni,” ütleb ta vaikselt.

Sulgen ukse. Ta tõmbab end diivanil koomale ning patsutab krobelise käega enda kõrval diivanile: “Tule istu korra siia.”

Võtan ettevaatlikult istet. Ta tõstab pilgu ja hetkelise vaikuse peale vaatab mulle pikalt otsa:

“Tead see meie hiljutine jutuajamine… Mind on aastaid vaevanud üks asi. Mäletad, mis juhtus 16 aastat tagasi?”

Ma juba aiman, mis teemal see jutt nüüd tuleb, aga teen näo ja arvutan sõrmedel, kui vana ma siis 16 aastat tagasi olin. 13 olin, sellest vanusest ei meenu mulle seoses temaga küll mitte midagi olulist enam. Kiikan närviliselt akna poole. Olin lapse korraks ema hoole alla õue jätnud, et poest toodud asjad talle ära tuua. Miski pikem kõrvalepõige polnud mul plaanis, aga siin ma nüüd olen.

Minu ärritus kasvab.

“No ja mis siis oli, kui ma 13 olin? ” küsin ma igat sõna rõhutades. Ja lisan siis kalgi häälega nagu muuseas: “Äkki mõtled ikka veidi varasemat aega, kui nüüd täpne olla?”

Ta puurib oma vanad ja väsinud vesised helehallid silmad mu näkku. Ma pööran pilgu kõrvale. Ja siis lõikab vahedalt läbi vaikuse:

“KAS SA TÕESTI TAHTSID MINUGA MAGADA?”

Vaikus.

* * *

Ammu aega tagasi ja tõesti ehk veel ka tänapäeval mõnes teises maailma nurgas ja kusagil meie jaoks mõõtmatult kaugel teises kultuuris, võib ju olla nii, et täiskasvanu ebasünnis intiimkontakt lapsega on ok. Meie maailmas aga…

See teema on raske. See on nii sügav tabu, et isegi meie juuksejuurtel on valus, kui need mõtted me peas rändama lähevad. Onju nii? Viimane hetk lugemine lõpetada? Sellest teemast on raske kirjutada ja võib-olla veel raskem on sellest lugeda. See võtab suurtel inimestel seest õõnsaks ja pisematel… seda teemat ei tohiks isegi olemas olla!

Aga paraku on. See on ebamugav ja vastik teema. Isegi jälk. Ja kui etteaimamatu, vahel vältimatu, mitmenäoline ja paljutahuline! See on nii vale, et lihtsam on mitte teada ja püüda teha nägu, et selliseid asju tegelikult ei sünni. Ja kui ka sünnib, siis oma häbis ja valus, on ikkagi lihtsam teha nägu, et seda pole juhtunud. Ka kokkuleppelised vaikimised pole erandlikud. Allaandmine ja alistumine. Salajas hautud kättemaksusoov ja tõotus vaid endale, et ühel päeval pannakse õiglus veel maksma, pole erand.

See on teema, mis puudutab otse või kaudselt enamust meist. Võib-olla me lihtsalt ei tea veel või ei tahagi teada. See halvab me tahte, sest see on nii valus ja hell ja tume me jaoks, et me peidame ennast kergendustundega pettes seda oma mäluriiulite sügavuse kõige hämaramates nurkades. Kusagil seal, kus on piir absoluutse moraalituse ja lämmatava unustamise soovi vahel. Seal, kus valehäbi looritab tunded ja pilgu. Me ei tahagi teada ja mäletada selliseid asju. Me ei taha tunda selliseid asju. Lihtsam on soovida et see teadmine ja tegelikkus lihtsalt haihtuks. Tegelikult polegi mitte midagi juhtunud?

Tegelikult… tegelikult ikkagi on. Paljut on juhtunud. Võib-olla üks pisike episood, mis on sellegi poolest jätnud paranematu immitseva haava. Ja valu. Ja hirmu. Võib-olla aastatepikkune õud ja võib-olla ka edasikantud väärastumine. Aga ikka vaikselt, ikka salaja, ikka varjatult, sageli ka lihtsalt mahasalatult või vähemalt sumbunult. Ikka vaikselt ja õrnalt ja pealtnäha ehk isegi heasoovlikult ja ehk isegi veidi pühalikult. Need vähesed lood, mida me ajalehes näeme, on vaid tolmuterad kurjas kauges kõrbes, mille olemasolu on mugav endast eemal hoida. Tolm ju. Mustus. Mustus, mille eest me väetimaid enamasti ennetavalt kaitsta ei saa, sest kuri karvane käsi on kaval ja osav ja enne kui kellegagi ei juhtu midagi, mis ka päevavalgust näeb, enne ei saa teha suurt midagi.

Aga neile, kes on juba selles kõrbes ja neid kahjuks jagub, on see õudus, kus armastus, austus, häbi, valu, süütunne, põlgus, enesehinnangu hävimine, vihkamine, haavatud uhkus koos vahel ka veresidemete tugevusega mingis veidras vormis kokku sulavad ja suud ja silmad kaetavad või võib-olla alatiseks sulgevad. Aga õudus jääb. See ei kao kuhugi. Eita palju tahad. Mitte ainult lapsed ei kannata vaid ka need lapsed, kes selle kõigega üles kasvavad. Kannatavad ja on tunnete risttules ka süüta lähedased ja kaugemad, need, kes polnud selle õuduse põhjustajad. Nemad on kaaskannatajad. Süüdistades ennast, süüdistades ehk last, süüdistades seda, kes on süüdi, süüdistades kogu maailma. Turvalisem on teha nägu, et ollakse üle ja saadakse hakkama. Midagi siis juhtus või?

Tegelikult… tegelikult kui silmad ja kõrvad sulged, siis alles see õud päriselt algab. Kui see keegi, kes last seksuaalselt väärkohtles – ja väärkohtlemine ei ole ainult sulaselge suguakt või sellele eelnevad erutavad seisundid kellegi haiges peas – seksuaalne väärkohtlemine on lapse jaoks palju laiahaardelisem ja õrnem teema, kus võib piisata ka vaid ebakohasest jutust või kaudsest tegevusest. Kui see keegi on kauge võõras ühe korra elus, siis on teda lihtsam oma peas risti lüüa ja tal vaikselt surra lasta. Aga… mida lähemalt see kogemus last puudutab, seda valusam jääb haav. Sel juhul on see kibe ja isegi mürgine segu armastusest ja vihkamisest. Austusest ja arusaamatusest. Meeldimise soovist ja reetmisest. Vajadusest leppida ja soovist mitte leppida. Alandusest ja häbist. Valust ja usaldusest, selle haihtumisest. See on õudus, mis juhtub siis, kui kõik need ja paljud teised vastandlikud tunded korraga kokku põrkuvad ja üheks saavad pisikese inimese peas ja hinges ja südames. Seda ei saa unustada ega minna lasta. See on võitlus ja allaandmine korraga. Võib-olla see ongi kõige keerulisem asi siin elus, mida mõista? Millega toime tulla? Mida andestada? Millest rääkida?

Ma tean väga lähedalt tüdrukut, kelle maailma kese on tema issi. Issi, kes tegi temaga Asju. Issi, kes teda… ütleme viisakalt… katsus Sealt ja Nii, nagu see ühelegi issile pole sobilik. Mitte ühelegi inimhingele pole! Issi, kes palus pehmelt ja kenasti oma pisitütrel teha ka endale Rõõmu. Ja laps läks sellega kaasa. Läks nii, et ta usub siiralt siiani, et selles kõiges polnud midagi valet ja ainus vale asi on see, et teda tema issist lahus hoitakse. Ta ei mäleta toiminut enam tõepäraselt, sest ta oli siis veel väga pisike. Tõde on tema soovunelmais mõne aastaga moondunud. Ta mäletab vaid seda, et midagi juhtus ja selleks, et ometi issiga taas koos olla, on ta võimeline pisarsilmi tunnistama, et tema ise tahtis kõike seda, mida nad issiga koos tegid ja milles issit justkui alusetult süüdistatakse. Aga isegi kaitsmise asemel on ta valinud vaid vaikimise – selle kõige valusama viisi.

Suudab teist keegi ette kujutada segadust ja valu selle lapse hinges ja maailmas? Kus õige ja vale on sootuks sassi läinud. Ja suudate te ette kujutada seda, et see laps on suuteline lasteaias ja koolis käituma ootuspäraste normide kohaselt? Suudate te mõista, mida tunneb selle tüdrukutirtsu ema? Ja seda miks see ema ei saa kõigest rääkida õpetajatele ja paljudele teistele, aga palub neilt jumalkeeli mõistmist ja lahkust lapse suhtes? Mida paraku ei jagu. Usun, et mõistate, kui raske see kõik on? Võib-olla see tüdruk on teie lapse sõber? Rühma- või klassikaaslane, keda te tagaselja veidrikuks peate ja kelle ema teie meelest liiga närviline ja kontrolliv näib?

Ma tean poissi, samuti lähedalt, kes kasvas üles endast mitu aastat vanema poolvennaga. Isa oli neil üks, emad erinevad. Sellise vennaga, kelle sisemaailmas polnud kaugeltki kõik korras. Võimalik, et venna enda lapsepõlves oli juhtunud midagi sarnast, mis teda järgnevatele tegudele tõukas, aga seda me ei tea. Tal olid vajadused. Kõrgendatud ja ebaloomulikud ja ootused, mis kahe lapse – päris pisikese ja teismelise omavahelisse suhtesse kindlasti ei sobi. Ja ta pani oma pisikese venna tegema kõike, mida ta nende suureks saladuseks nimetas ja selle vendluse vandega kinnitas. Ta sundis, aga mitte ülemäära, et jälgi maha ei jääks. Ta nõudis ja manipuleeris osavalt. Ta pani väikevenna tundma ennast eriliselt, jagas talle kiitust, tähelepanu, kingitusi ja siis kasutas teda enda ihade rahuldamiseks. Ta juhendas ja julgustas ja näitas ja proovis ja lasi proovida ja elavdas ka lapses endas ebaloomulikke ihasid, soove ja unelmaid. See viimane oligi tegelikult see, millega ta lapse vaikima sai. Süütunne, et ta ise ju justnagu ka tahtis neid keelatud asju, mida vend temaga tegi ja endale teha lasi.

Kõrvaltvaatajate silmis oli neil oli NII eriline ja hea suhe. Pealtnäha nagu muinasjutt hoolimisest ja suurest sõprusest suure ja väikese venna vahel. SEE kestis palju-palju aastaid – põnnieast julge puberteedini. Kestis vanemate silma all ja vanemate kõrval. Pisike poiss teadis, et tema ema oli tegelikult asjaga kursis. Ta juhtus mõned korrad neile peale. Aga ei sekkunud. Ema tegi näo, et ta ei tea asjast midagi. See kinnitas saladust veel enam. Kasvades hakkas pisike poiss oma ema vihkama. Seletamatutel põhjustel lihtsalt vihkas ega sallinud teda silmaotsast. Ta ei saanud ise ka aru miks, aga ema oli talle vastik. Venda ta ei vihanud. Ta oli vennaga ettevaatlik ja vältis võimalikke konflikte, aitas varjata venna üleaisalöömisi ja paljut muud. Ja kuigi nad olid mõlemad juba suured, oli tema mõistus ja kahetised tunded ikka veel venna meelevallas. Saladusest enam ei räägitud, aga see oli olemas. Ta kartis.

See poiss kasvas suureks nii, et ta sellest saladusest mitte kellelegi ei rääkinud. Alles täismehena, kuuldes juhuslikult, aga piisavalt lähedalt, teise mehe sarnastest kogemustest, hakkas valehäbisse mähitud tige tühjus mõranema tema sees. Ta oli isegi selle häbi põhjused justnagu unustanud. Pidas iseennast väärastunuks. Kui aga kõik läbi teise inimese valusate mälestuste meelde tuli, ja ta selle esimest korda päriselt välja ütles, siis läks kuidagi kergemaks. Oli nii eluliselt oluline endale tunnistada ja saada aru, et jah, see kõik oli olnud väga vale, aga tema ei olnud selles süüdi, mida vend temaga lapsena tegi. Tema ei põhjustanud seda ja tema oli selles kauakestvas väärteos lihtsalt käepärane ohver. See oli vale, et teda sellesse kavaldati ja kaudselt ka sõltuvaks tehti. Et teda peteti. Mitte tema ei olnud süüdi, et ta ennast petta lasi. Kui kenasti see kõik ka esitatud pole, tema oli ohver ja viimane, kes kõige pärast häbi peaks tundma.

Aga see süütunne ja valehäbi jõudsid tema sees elada liiga kaua ja on muserdanud ta hinge sedavõrd, et ta sellest päriselt kunagi ehk enam üle ei saa. Oleks ta vaid varem saanud sellest rääkida. Oleks ta vaid varem leidnud tõepärast kinnitust olukorrale. Oleks… Aga parem hilja kui ei kunagi. Vähemalt nüüd saab ta sellest rääkida. Ta leidis emaga lepitust ja pööras ära oma vennast, kellega ta siiani oli pealtnäha heades suhetes. Jah, ta vihkab oma venda ega suuda talle enam otsa vaadata. Aga ta ei suuda temaga ka rääkida. Tee andestuseni ei jõua võibolla kunagi kätte. Ja kõrvaltvaatajad ei mõista tänini, miks, sest nad olid alati nii head sõbrad.

Ja tema ema… tema tunnistab, et ei suutnud tegelikkust endale mitte kunagi tunnistada. Esimesel korral ta veenis end, et ehk nad lihtsalt mängivad. Ehmatus oli suur, kui ta nad uuesti leidis. Häbi oli. Paha oli. Vale oli ju ka. Süütunne aga jäigi närima. Ja hirm, et isa lööb vanema poisi kodust välja ja mis siis veel kõik juhtuda võib. Või lööb isa vanema poisi üldse maha ja läheb ise kinni. Ta kartis oma pere pärast. Oma poja pärast. Oma mehe pärast. Ja selle pärast ka, et kuidas siis nende peresse suhtuma hakatakse, kui midagi nii võigast välja tuleb. Mis näoga peab ta vaatama otsa teistele sugulastele ja tuttavatele ja neile tunnistusi andma? Lihtsam oli teha nägu, et midagi sellist pole mitte kunagi aset leidnud. Ja tooma oma poja paratamatult ohvriks… ennast tegelikult ka. Hiljem püüdis ta lihtsalt unustada. Ehk ei juhtunudkui midagi?

Ma tean veel mitut tüdrukut ja mitut poissi ja mõnda ema ja nende sarnaseid ja vähemsarnaseid lugusid. Lühemaid ja pikemaid lugusid. Kaugemaid ja võõramaid ja väga lähedalt halvavaid lugusid. Kasuisade ja onude ja vanemate meessugulaste purjus ja ka mitte nii purjus kohatuid käperdamisi on talunud väga paljud tüdrukud ja naised. Mida karmim on aga lugu, seda sügavamal peidus ta elab ega näe ehk mitte kunagi valgust.

Jah, ma tean, et see on väga raske teema ja lihtsam on teeselda, et me ei tea selliseid asju. No ok, selliseid asju juhtub, aga kusagil mujal, kellegi teisega, eks? Need on ühed koledad lood, mõtleme ja surume need lood sügavale kapinurka varjule. Nad ei kannata valgust. Nende vaatamine teeb liiga palju haiget. Sest isegi kõrvalt vaadates ja teada saades võib see meis häbi, süütunnet ja abitust tekitada. Kuidas me ei näinud? Kuidas me ometi ei märganud? Häbi on, vastik ja valus on ka. Ja no mida meie siis teha saame? Meie ju ei saa sekkuda? See pole meie pere… nad peavad ikka ise hakkama saama… aga tegelikult on see ikka kuradima rõve küll… on alles värdjad… ma ei lase oma lapsi kunagi selle pere lähedale… kindlasti on need lapsed nüüd ise samasugused väärakad… Sellised ja muud sarnased mõtted on täiesti normaalsed reaktsioonid seesuguses olukorras. Kahjuks. Lihtsam on hukka mõista kui mõista kõike, mis selle vastiku teemaga seostub. Või haletseda, mis on tegelikult vaid enese lohutamine ega aita mitte kedagi. Mida tegelikult vaja on, on toetus ja mõistmine. On oluline vahe sellel, kas teha nägu, et midagi pole juhtunud ja eitada VÕI olla asjast üle võimalikult toetaval viisil – sa tead, sa mõistad, sa oled olemas hoolimata kõigest, mis oli, on ja tuleb. Hoolimata kõigist reaktsioonidest ja tagasilöökidest olla olemas.

Tegelikult on hirm ja häbi esimesed, mille me ületama peame, et asjast rääkida. Hirmust peame me suutma üle olla. Need olukorrad ei ole enamasti nakkavad ja kui need kedagi erutavad, siis on seal taga nagunii midagi ebardlikku juba enne. See häbi aga, mida me ekslikult peame enda omaks, kuulub kellelegi teisele. See kuulub sellele, kes seda häbi endale enamasti isegi ei teadvusta, sest tema haiglased ihad on sellest palju tugevamad. Nii raske kui see ka pole, ei saa paraku ei tõde ega õiglus võidutseda ja rahu ei saabu ja mitte miski ei kao tegelikult enne, kui me sellest kõigest ei räägi, kui me mõistmist ja abi ei otsi ja seda ei leia. Kõige olulisem on julgus asjast rääkida. Julgus paluda abi. Julgus aidata. Julgus mitte pilku metsa pöörata ja edasi oleleda mingis näilises heaolus. On nii oluline, et keegi kõrvalt kinnitab, et see on vale ja aitab leida teed sellest valest välja.

Pole midagi uut siin taeva all, aga me õnneks elame kohas ja ajal, mil laste pilastamine, ebasünnis seksuaalkohtlemine ja seal hulgas ka laste tegudele ahvatlemine ei ole norm ja on kaugelt üle igasuguse mõistmise ja leppimise piiri. See on meie jaoks haiglane ja õudne ja rõve ja vastik. See on VALE. Ometi leiavad need põlastusväärsed teod ikka ja jälle ja endiselt aset meie oma tagatubades ja meie endi läheduses.

Üks asi on füüsiline akt, mis on koletu, arusaadav, aga üldse mitte vähem koletum on see psühhoterror, mis sandistab need lapsed samamoodi alatiseks. Füüsilistel vägivaldsetel aktidel on vähemalt suuremad eeldused avalikuks saada. See annab võimaluse sekkuda ja tegutseda. Kui vägivald sünnib aga suure füüsilise valuta, siis on see salakaval. See on väga võimas hävitusrelv. Hirm ja süütunne söövitavad ja hoiavad kontrolli all. Ka rumal manipulaator on manipulaator. Mida targem, seda hävitavam. Lapse minapilt läheb kaotsi, usaldus maailma ja kõige lähemate vastu läheb katki. Tulemuseks on piirilkäimine või hoopis tume enesesse sulgumine? Ja lisaks alaväärsusele saavad need lapsed sellest kogemusest ellu kaasa väga vale arusaama iseenda seksuaalsusest. Teiste omast muidugi ka. Ebanormaalne eale mittevastav üleseksualiseeritus võib põhjustada selle, et nende seksuaalkäitumine ei pruugi enam kunagi ühiskonna normidesse väga mahtuda. Kõike on liiga palju, väga veidralt või hoopis pole mitte midagi. Kunagi. Mis seda kirge või selle puudumist leevendab või asendab? Kuidas nad sellega toime tulevad? Omapead? Saab neid aidata?

Kuna ka see on äärmiselt hell teema, millest ei taha rääkida ei kannataja, kes soovib ehk vaid unustada ega ka võimalikud abistajad, sest ebamugav on vana asja jälle torkida, see on ju möödas, siis see on see, mis meie maailma uppi ajab – kannatajad toodavad paha tahtmata kannatajaid juurde, kui nad päriselt jätkusuutlikku ja pidevat abi ei saa.

Õuduste ring ei saa otsa sellega, kui laps väärastunud käitumisega inimesest eraldada ja kujutada ette, et nüüd on kõik korras. Mitte keegi ei tea tegelikult, kui sügavad on jäljed selle lapse sees. Ta kasvab suureks ja püüab igati olla, aga kas ta oskab, teab ja suudab? Kas keegi saab teda aidata? Meie ühiskonnas põhjustab ebamugavust isegi normaalsest seksuaalsusest rääkimine… saati siis veel väärastunud käitumise tagajärgede üle arutlemine. Aga mida on see laps või nooruk oma koledast kogemusest endaga ellu kaasa võtnud? Mis tema sees on alatiseks muutunud ja fikseerunud? See laps, kes on kannatanud, võib vajada abi ja tuge kogu järgneva elu. Ja tema partner. Võib-olla ka tema lapsed. Ma olen idealist? Muidugi olen, aga kui suurelt ei soovi, siis ei saa piskutki. Lootust, et see suureks kasvanud laps unustab, on vähe. Ülereageerimine pole küll lahendus, aga valmisolek ei tohi kunagi enam uinuda. Sest asjakohase toetuse ja abita kannatajate ring aina laieneb. Kui me ei julge märgata, mõista ja sellest kõigest rääkida, uksi avada ja teeme vaid näo, et midagi polegi nagu valesti, siis ongi kõik ikkagi valest. Mis sõnumi me ohvritele saadame? Uutele ohritele? Nende ohvritele?

Jäi segaseks? Olgu, kiire ekstreemne näide minu hea sõbra elust – silmini armunud 17aastane poiss magab esimest korda tüdrukuga. Oma elu unelmate tüdrukuga. Tüdruk on olnud vallatu ja väljakutsuv. Teised poisid küll irvitasid, et ta on nõme ja peast segi, aga poisi meelest see paha pool tüdrukust just ongi ahvatlev ja nii põnev ja kuidagi nii elunäinud. Tüdruk on talle jätnud mulje, et ta ei karda ei keda kuraditki. Ja ta on valmis kõigeks ja poiss ei taha mitte midagi muud kui seda tüdrukut päriselt enda omaks, teda päästa, teda kätel kanda ja hoida ja kaitsta ja hellitada. Ja need kaks heidavad ühte. Poiss on omadega taevas ja tüdruk anub korraga poisilt, et see teda lööks. Lööks veel ja veel ja veel. Ikka kõvemini. Mingi könn oled või! LÖÖ mind! Ta nõuab, et see täiesti tavalise pere ja armastavate vanemate poeg, tugev, õrn, hell ja kogenematu poiss, kes liblikale ka liiga ei teeks, võtaks teda vägisi veel ja veel…

Poiss ju teadis küll, et tüdrukut on kunagi vägistatud. Ta ise rääkis sellest möödaminnes, aga see polnud ju oluline, sest ta oli nii normaalne tüdruk. Ja poiss armastas teda üle kõige maailmas, ta uskus, et ta suudab teda parandada, teda kaitsta ja hoida. Aga ühele hullule korrale järgnes teine ja tüdruk lubas ennast ära tappa, kui poiss teda vahekorra ajal ei kägista. Ja ta ähvardas, et ta kutsub politsei, et poiss teda peksab, kui ta teda ei peksa. Mis te arvate, mis tundega, mis mõtetega ja millise enesehinnanguga see poiss tegelikult üles kasvas? Kas ta julges sellest rääkida? Enda vanematele? Tüdruku vanematele? Sõpradele?

Mingi imenipiga sai ta sellest tüdrukust lahti. Ta süüdistas ennast kogu järgeneva elu, et ei suutnud tüdrukut aidata. See kõik oli niinii vale. Too poiss rääkis sellest põrgust esimest korda mitukümmend aastat hiljem. Alles siis, kui ta oli kaks korda olnud mitte väga õnnelikult abielus ja kohtas lõpuks kedagi, kes näitas, et sellistest asjadest on ok rääkida. Kinnitas, et neid inimesi, kes nii on kannatanud, on veel. Neid on palju. See, et me näeme neid asju filmis ja loeme lehest, see mõistagi liigutab valusaid mõtteid meie sees, aga see ei ole päästik enda loo rääkimiseks. Kas väidetavalt kellegi lugudel põhinevad rekonstruktsioonid “Saladustes” panevad meid rääkima? Ma arvan, et ei. Olgugi need ehk pärisinimeste pärislood, siis need on anaonüümsed, kellegi kolmanda näotud ja nimetud lood, mis võivad samahästi olla lihtsalt fiktsioonid. Enda loo rääkimiseks on vaja midagi muud. Vahel on see väga usalduslik suhe. Vahel on see hoopis kauge võhivõõras. Vahel on see veebipäevik, kuhu oma tunnetest ja mõtetest kirjutada tagasi vaatamata.

Meie hirmul ja häbil ei ole selles kohta. Küll aga julgusel.

Just sellepärast ma räägin.

Ma tean veel ühe tüdruku lugu. Väga lähedalt, sest see tüdruk olen mina ise.

Tegelikult on mul kaks lugu. Neist esimese rääkimine ei ole mulle suure inimesena suurt probleemi valmistanud, sest see on suhteliselt emotsioonitu näide sellest, kui tülgastavalt väärastunud võivad olla inimesed meie ümber ja meile paratamatult liiga lähedal. Kuidas täiesti juhuslikult, ootamatult ja vältimatult võib lihtsalt juhtuda asju. Ja kuidas ka põgusalt möödudes võib jätta inetuid jälgi meie laste peadesse ja hingedesse. Kogu eluks. Igaüks tuleb sellega toime omal moel.

Ma olin 5aastane ja sõitsin vanematega Viljandisse peole. Oli suur suvi ja pidu oli taevani. Kohal oli kogu mu isapoolne suguselt ja ka nende lähemad sõbrad-tuttavad. Õhtu saabudes kolisid suured inimesed tuppa. Meie, laste, jaoks oli magamine korraldatud aias telkides. See oli niinii põnev ja vahva. Varastel hommikutundidel vajusime me onutütrega telgis mängides unne. Ma nägin pikalt veidrat und. Keegi vist rääkis minuga hästi vaikselt. Telgis oli jahe, keegi suur ja soe oli mu vastas. See keegi sikutas õrnalt randmest mu vasakut kätt ja paitas sellega midagi sooja. Ma olin poolunes ja justnagu kauge kajana kõlas kusagilt võõra onu pehme hääl, mis korrutas üha:

„Anna ussile musi. Uss on hea. Uss tahab nii väga musi saada. Anna ussile musi. Anna mu ussile musi…“

Ma virgusin sel hetkel, kui too… uss mulle endale juba vägaväga musi tahtis anda. Ehmatasin end segaseks, kargasin püsti ja jooksin hüsteeriliselt röökides tuppa. Ma nägin, kes see meees oli – mu sugulase abikaasa vend, keda ma esimest korda nägin tolsamal peol. Ta jäi telgiuksele koperdama. Õues oli alles hämar. Toas sain ühe tädi käest riielda, et mida ma siin keset ööd karjun ja kas ma ometi magada ei näe. No et appi, kui nõme memmekas ma olen ja ei lase vanematel isegi pidutseda ja et kõik teised lapsed ju magavad kenasti, kobigu ma ka tagasi oma telki. Ma ei liikunud, aga ma ei osanud ka vastata, mis juhtus. Oli see paha uni? See oli enamat kui uni, aga ma ei osanud sellest rääkida. See tundus kuidagi nii vale ja paha. Tegelikult ma ei saanud isegi aru, mis minuga just õues juhtunud oli. Ma isegi ei teadnud, et sellised „ussid“ olemas on, sest ma ei olnud elu sees ühtegi paljast poissi ega meest veel näinud. Muust rääkimata. Mind saadeti emale ja isale mõeldud voodisse. Hädapätakas, eksole, nagu ma olin, ei saanud ma und enne, kui õues oli valge ja ema magama tuli. „Ussile musi… ussile musi…“ vasardas mu peas… Vajadus on tugevam kui mees?

Sellest, mis minuga sel ööl juhtus ja mis kõik veel juhtuda oleks võinud, sain ma aru mitu aastat hiljem. Ma oleks olnud võimeline sellest siis õigete sõnadega rääkima, aga ma enam ei saanud, sest häbi oli millestki sellisest rääkida ja teisalt ei tahtnud ma oma vanematele haiget teha. Või no, see isik oli nende jaoks täiesti tähtsusetu, aga paksu verd oleks tõde tollest ööst sugulaste vahel küll tekitanud. Ma oma lapse peas ei tahtnud, et keegi veel kannatama peaks. Aga üks asi siiski kripeldas mu hingel väga… Kui mul võimalus tekkis, siis uurisin ettevaatlikult onutütrelt, et vaata, tol peol, kui me seal aias telgis magasime, kas sinuga juhtus siis midagi. Ei juhtunud. Kui ma palju aastaid hiljem, 23selt, seda vana meest ühel järjekordsel sugulaste peol esimest korda uuesti nägin, siis ma mõtlesin, et astun talle ligi ja sisisen, et ta on rõve pervert. Aga ma vaatasin teda haletsusega eemalt – täiesti tavaline vana ja kustunud pereisa. Huvitav, mis tal puudu jäi? Kas ma olin üks ja ainus säärane juhtum tema elus? Vaevalt…

Aga see minu teine lugu… see on… keerulisem.

Te ei pea kartma, verd ja karvu ei hakka lendama. See on lihtsalt üks kurb lugu, milles omal ajal elades arvasin ma, et midagi kohutavamat pole olemas. Siin on selle loo kujunemine, areng, kõrgpunkt, hääbumine, lahendus ja lõpp. Terve ring saab siin täis. See on väärastunud lugu alguse ja lõpuga, mis näitab ära, kui ohtlik ja mitmetahuline see teema tegelikult on. Ei ole ainult nii, et need kes lapsi seksulaalselt väärkohtlevad või nendega ebasündsaid kontakte loovad, on ilmtingimata paadunud pedofiilid, keda erutavadki vaid pisikesed tüdrukud ja/või poisid ja nad teevad kõik, et ennast nende peal rahuldada. Vahel suudavad ka suhteliselt normaalsed tavalised inimesed oma peas endale asju ette kujutada ja süütuid märke valesti ja endale sobivalt tõlgendada ja unistada unistada. Soovida, õhata ja unistada.

 

See dialoog, millega ma kogu selle postituse siin sisse juhatasin, leidis aset 11 aastat tagasi. Aasta oli siis 2006 ja mina olin sel hetkel 29aastane. See oli mu elus murranguline aeg. Ma olin väikese lapse ema ja olin sunnitud kogu oma senise elu ümber hindama. Ma olin kaua ekselnud ja põgenenud. Mineviku ja iseenda eest. Ma olin varasest teismeeast heidelnud suitsidaalsete mõtetega ja need mõtted ei tahtnud kasvades ikka mu juurest veel lahkuda. Kõik lihtsalt kuhjus, aga ventiil oli olematu. Ma olin läbi käinud sügava korduva depressiooni mitmed episoodid. Valgus piilus ja läks siis taas. Ojaa, maailma jaoks olin ma ikka ju seesama ülevoolavalt särtsakas särasilm, kes ikka, sest ma pidin elu eest varjama seda, mida ma varjasin. Oma hirme ja tumedaid saladusi. Eelkõige iseenda eest. See oli katkematu võitlus elu ja surma vahel minu peas. Ma ju tahtsin elada.

Mida iganes ma tegin, mitte miski ei leevendanud rahutust minu sees ega andnud vastuseid, mida vajasin. Ma olin ummikus. Ma olin üksinda ja ma olin enda mõtete vang. Ma ei leidnud vastuseid, mida vajasin. Minu sees neid polnudki. Aga ma vajasin neid, et oma miljonist miksist ometi vabaneda. Sel hetkel ma juba teadsin, et ma ei leia rahu enne, kui ma ei lähe tagasi otse sinna põrgusse, kust kõik kunagi alguse sai. Ma kartsin. Mitte minna ja vaadata silma sellele inimesele, vaid ma kartsin oma kõige lähematele teha haiget tõega sellest, mis kunagi palju varem aset oli leidnud ja millest nemad midagi ei teadnud. Eneses rahu ja lepituse leidmine oli minu jaoks sel hetkel juba eluküsimus. Sellest olenes see, et mitte alatiseks kaotsi minna.

Ma kasvasin nii üles, aga elada ma nii ei osanud.

Tagasi päris algusesse.

Ta oli inimene, keda ma sügavalt austasin ja kelle silmis ma soovisin pisikese tüdrukuna üle kõige ära teenida tema karmi heakskiitu, sest ta märkas ja ütles asju välja. Ta oli inimene, keda ma imetlesin tema tarkuse, oskuste, seikluste, tegude ja vapruse ja paljude muude omaduste pärast ja ma olin uhke tema üle ja enda üle ka, et ta mu lähedal oli. Ma olin tema lemmik. Ta ise ütles seda pidevalt. Ja tema oli minu lapsemängudes vapper rüütel. Ta oli mu maailma üks tugisammas. Ta oli minu vanaisa. Minu papa.

Ma olin 7aastane. Mängisime koduhoovis ühe tüdrukuga arsti. Teate küll neid iseenda ja teiste avastamise mänge. Sina mulle, mina sulle. Need on normaalne osa kasvamisest ja iseäranis loomulik oli see sel ajastul, kui kõik see, mis saba alla jäi, oli niinii tabu, et sellest mingil juhul kohane rääkida polnud. Eriti mitte lastele. No me siis pidime ju kõike ikka ise avastama. Ja me mängisime. Vanaisa nägi meid. Jälgis meid. Jälgis pikalt, sest ta kuidagi teadis kõike. Ja leidis veidi aega hiljem võimaluse mulle nii muuseas mainida, et ta teab mu saladust, aga ei räägi kellelegi, kui ma tal ikka kenasti külas käin. See olevat olnud ikka no kohe nii kohutav pahandus, millega ma mängides hakkama olin saanud. Kohutav pahandus? Ma polnud osanud nii asja isegi näha. Aga ta kinnitas mulle, et ojaa, see on selline asi, mida emme ja mamma mulle kindlasti andeks ei anna. Muidugi ma kartsin ja soovisin üle kõige, et ta neile ei räägiks. Oma valega oli ta loonud meie vahele sideme, mida olemaski olla ei tohiks. Minu hirmus ja tema iharuses said meist omal moel liitlased.

Nii see kõik algas.

Meist said justnagu suured sõbrad. Ta tuli mulle lähemale kui iial varem ja puges mu naha alla. Õues mängides põikasin ma ikka tema poissmehekorteri avatud uksest sisse, et talle nopitud lilli viia või lihtsalt tere ütelda ja tema suitsust sinises köögis veidi juttu puhuda. Tal oli ikka mõni komm või küpsis ka varuks, aga neist olulisem oli hoopis see, kuidas ta minuga rääkis. Ta panin mind tundma ennast erilisena. Kui ma kodus olin lihtsalt algkoolis käiv väike tüdruk, siis tema juures olin ma midagi palju enamat. Ta märkas mind ja oli minuga väga kena.

Kui ta kaine oli, siis oligi tegelikult tore temaga juttu puhuda. Ja ka pidudel, kui ta meie juurde ülemisele korrusele tuli, hoidis ta end minu ligi ja jutustas pikalt ajaloost, maailma keeltest ja geograafiast ja piiblist ja malemängust ja millest kõigest veel. Tema jutud olid põnevad ja köitvad. Ta oskas hästi rääkida. Vaid vahel harva uuris ta kavalat, et ega ma meie kokkulepet saladuse hoidmise osas unustanud pole. Vahel rääkis ta mulle lugusid, mis ilmselgelt ei olnud minu kõrvadele ja ärgitas mind tegema asju, mille peale ma ise ei osanud tulla. Ilmselgelt punus ta juba siis usinalt oma võrku ja tema selge eesmärk oli mind seksuaalselt ergutada ja katsetada piire. Ettevaatlikult ja tasa. Kiirustamata.

Muuhulgas utsitas ta mind tüdrukutega, ka mu enda pisikese õega, kodu ja arsti mängima. Ilmselgelt ebakohaselt. Ja tema juhtnööre mööda mängides ka teda oma haiglastesse fantaasiatesse kaudselt mahutama. Ta ju ise jälgis kullipilgul toimuvat kogu aeg kõrvalt. Tema õnnetuseks ei tulnud sellest kõigest midagi välja. See oli lihtsalt ebameeldiv ja vale. Aga ta aitas mul meeles pidada, et meil on saladus ja kandis hoolt selle eest, et see saladus kasvas. Ja ta ise tegi nii, et mitte keegi mitte mingi hinna eest sellest kõigest teada ei saaks ja mina, rumaluke, arvasin, et mina olen ohus. Tegelikult olingi, aga hoopis teisest suunast tuli see oht. Nagu ämblik, suur, ohtlik, aga nii kerge, nõtke ja ettevaatlik. Selleks, et seda mõista, pead sa kasvama suureks. Tegelikult see ju oligi mäng. Mäng üle minu pea. Ja mina ise ei olin selles loos vaid mugavalt kättesattunud vahend, et rahuldada tema haiglast kirge.

Läks aega, enne kui ta riivamisi mind puudutama hakkas ja mina seda taipasin pidada millekski enamaks, kui vaid kogemata riivamiseks. Kui ma taipasin, siis hakkasin teda vältima. Üha enam ja enam ja see pahandas teda. Mina olin pinges ja alati valmis minema jooksma. Tema aga muutus tujukaks. Ja kui armukade oli ta poiste peale. Ta oma peas kujutas ette, et ma teen mingite poistega mingeid asju millest ma isegi aru ei saanud. Aga tema oli kuri ja armukade ja küsitles mind. Kahjuks olin ma varaküps plika. Kahjuks läksid mu vanemad koos õega pikaks ajaks Eestist kaugele eemale elama isa töö tõttu ja mina jäin mammaga koju. Papa jäi samuti oma koju. Liiga lähedale meile.

Kui ma vene keele või matemaatika kodutöödega jänni jäin, siis mamma saatis mu tema juurde, sest ta ise ei osanud ja teadis, et papa saab aidata. Muidugi oleks papa võinud ise üles tulla, aga ei, see oli ju ometi tema võimalus. Mina läksin üksinda oma vihiku ja raamatuga alla. Koolitükid said tehtud. Mesijutt sai aetud ja minu pungumine sai ka möödaminnes üle kontrollitud. Ma vihkasin õppimist. Ma vihkasin teda. Ma vihkasin seda, et vanemaid pole kodus. Ma vihkasin iseennast. Mamma ei mõistnud mu viha. Ta ei saanudki mõista, sest ta ei teadnud ja mina ei saanud talle ka rääkida. Ma püüdsin tema eest oma viha varjata. Ma isegi ei mõtelnud sellele, et ma võiksin mammale rääkida. Sest ma et tahtnud talle haiget teha. Ma ei saanud sellest kellelegi rääkida.

Minu käitumine muutus. Mina ise muutusin. Kool oli ainus koht, kus ma temast eemal olin, ainus koht, kus ma end vabalt tundsin ja see ei olnud lihtne koht. Kogu see pisike maailm su ümber leiab, et sa pead olema ilgelt uhke selle üle, kes on su isa ja kus su vanemad elavad ja mis kõik veel… ja sina… sina soovid mitte olemas olla ja maailma kõige kohutavam asi on see, et su vanemaid ei ole siin, kodus, sinu kõrval. See viha ja valu su sees hakkavad mõistusele. Aga sa elad teeskluses, see on ainus võimalus olla. Veel veidi. See oli ajajärk, kus ma sain aru, et ma olen maailmas täiesti üksinda. Hiljem, tagasi vaadates, teadsin ma aga seda, et see oli ajajärk, kui ma paratamatult suureks sain. Liiga vara. Aga tagasipöördumatult. Ma vihkasin maailma. Ma vihkasin kõiki neid suuri inimesi, kes olid mu kõrval koolis ja trennis ja bussis ja poes. Mul oli ju küljes silt, et ma vajan abi. Aga nad olid kurdid ja pimedad ja minu silmis ka rumalad. Mitte keegi ei märganud mu sumbunud appikarjeid. Ja mina ise olin nende jaoks sageli lihtsalt halvasti käituv plika, kelle käitumine kirjutati puberteetiku arulageda mässamise arvele, millest ma loodetavasti ruttu välja kasvan.

Aga sel ajal, 11aastase plikana, igatsesin ma üle kõige maailmas oma vanemate järele. Meeletult. See ei olnud tänapäeva internetiajastu. Nädala kahe-kolme-nelja-viie tagant jõudis minuni ema saadetud postkaart. Jaa, mul on neid terve ilus suur album. Kas meie kirjavahetuses oli mingigi vihje sellele, mis saladusekoormaga ma elasin? Ei, muidugi mitte. Ma lihtsalt otsisin sõnatult turvalist lähedust. Öösiti hoidsin mammal käest kinni. Unedes ja unistustes olin vanemate juures kaugel eemal. Aga kui mind kooliaasta lõpus neile külla lubati, siis oli papa see, kes pidi mu Moskvasse lennukile toimetama, ja see tekitas minus maailma suurima õnne asemel hoopis sügavat õõva. Ma kartsin. Meeletult. Temaga koos üksinda, omapead, öösel, eemal kõigist lähedastest. Ta ei teinud mulle haiget. Või no see on suhteline, ta ei vägistanud mind. Aga ta oli oma suure keharaskusega mu peal ja katsus mind. Valusalt. Ma kartsin. Ja kogu ülejäänud elu püüdsin ma seda lihtsalt unustada.

Ja siis tuleb tema 18 aastat hiljem ja küsib justkui muretsevalt, kas mina tahtsin temaga magada?!

* * *

“KAS SA TÕESTI TAHTSID MINUGA MAGADA?”

Vaikus.

Tõmban kopsu pilgeni täis ja prahvatan südame põhjast: “Lollakas! Mida sa ometi arvad? Ma olin 11aastane! Ma isegi ei teadnud neist asjust midagi! Sa oled mu vanaisa! Segi oled peast või!”

Mu hämmeldus ja viha on nii suured ja endassematvad, et ma ei suuda teda isegi korralikult läbi sõimata, maa alla trampida ja maha lüüa, mida iganes teha, et seda hetke siin ja praegu ei oleks olemas. Ma teadsin ju juba jutu alguses, et ta selle asja nüüd teemaks võtab, aga oletasin naiivselt, et äkki tahab ta minult meie eelmise vestluse valguses päriselt andeks paluda. Ma olin talle paar päeva varem peol nähvanud, kui ta mulle mesiselt patrama tuli, et kuuiii tore meil kahekesi ikka oli, kui ma väike olin, et minul küll polnud ja ma pole MITTE midagi unustanud. Ja ma arvasin, et no ju ta on nüüd paar päeva asja seedinud, aru saanud, KUI vale see oli ja tõepoolest soovib vabandada. Aga kus sa sellega, õigust jääb veel ülegi! Kas ma tahtsin temaga magada, kas ma tahtsin temaga magada? Kas MINA tahtsin temaga magada? Mul hakkab halb. Väga halb…

“Noh, aga sa tulid ise mu voodisse magama, kui me rongiga Moskvasse sõitsime,” jätkab ta hästi ettevaatlikult kombates ja mu pilku otsides.

“Tule taevas appi!!” pistan tigedalt vahele. Mis asi see ta peas ometi toimub? On see siis nüüd nördimus? Viha? Ängistus? Tigedus? Kahetsus, et ta minuga magada ei saanud? Rõve märg täitumatu unistus? Mis ta on kõik need aastad selle värdjaliku mõttega elanud ja mänginud oma peas?

“Aga sa olid seal nõnda selili ja ma mõtlesin…”

“Mida kuradit sa mõtlesid?”

Ahmin õhku ja nõuan edasi: “Ahh!? Mida kuradit sa mõtlesid?! Midagi üldse mõtlesid? Ma olin 11aastane! Sa aelesid mul otsas ja katsusid mind. Katsusid sealt, kuhu sul mitte kunagi mingit asja pole olnud. Sa tegid mulle haiget ja ma kartsin! Ma kartsin sind! Kartsin seda vene onu, kes meiega ühes kupees oli. Ma kartsin eelolevat lennureisi. Kartsin, et ei oska vene keelt piisavalt. Ma kartsin sel hetkel absoluutselt kõiki ja kõike! Ma olin hirmust kange ja sa tuled mulle rääkima, et kas MINA tahtsin sinuga magada?”

Hhööööhhh! Kas mina tahtsin temaga magada? Silme ees on virrvarr ja hoovist kõrvu kostev väsinud ja näljase lapse jauramine ajab mind jalule ja sealt minema. Minema, minema, eemale, ära siit, kaugele eemale…

“Absurd! Ma olin laps!” vangutan tigedalt pead. Tõusen ja marsin ukse suunas.

Mind saadab tema tasane muhistamine ja ma seisatan, et korraks veel kuualata: “Noh, aga… mina olen kogu aeg mõelnud et sa ikka tahtsid minuga magada ja ma olen seda alati kartnud, et mis siis saab, kui ma seda teen. Aga olgu, see on ikka meie saladus.“

Viimane süüdimatu lause kõrvus jälitamas, astun uksest välja ja lajatan selle enda taga pauguga kinni. Jooksen maja nurga taha peitu. Toetan selja vastu seina. Et kas mina tahtsin temaga magada?! Krdi idioot! Kõrist poob ja rinnus pitsitab. Püüan ennast lapse jaoks koguda. Hingan pahinal välja, lükkan pisarad kõrvale. Istun ja puhin ninasõõrmetest õhku välja nagu ärritatud pull. Ma püüan elu eest rahuneda.

Mis ta päriselt ka elas selle unistuse ja lootusega kõik need aastad?! Tal oligi päriselt see kavatsus? Ta ise soovis seda?

Mis mõttes ta tuleb mulle rääkima, et on viimased 16 või tegelikult siis juba 18 aastat arvanud, et ma temaga magada olen tahtnud. See koletu küsimus vemmeldab ikka mu peas. Vana mees on ikka puhta lolliks läinud või pole ta kunagi adekvaatne olnudki. Kas ma tõepoolest ise kütsin ta kirgi, kui ma 11aastane olin? Tegin ma midagi valesti? Ütlesin ma midagi valesti? Kas ma ahvatlesin teda kuidagi? See ei ole võimalik. Ta on mu vanaisa ju! Ta oli sel ajal ligi 70 aastat vana! See kõik on liiga absurdne. Ma olen teda sellest ajast peale kartnud ja tema tuleb minu käest küsima, kas mina tahtsin temaga magada. Või äkki on see lihtsalt tema manipuleerimise uus tase taas? Äkki meie mõne päeva tagune mõttevahetus käivitas temas midagi ja nüüd ta pigem keskendub enesekaitse ülesehitamisele? Ta mäletab kõike väga hästi. Ta teab, mida ta tegi ja püüab asja lihtsalt nüüd niipidi keerata. Otsib endale vabandusi ja andestust sedasi? Kraabin viimased jõuvarud kokku, ajan end jalule ja lähen teisele poole maja lapse juurde.

Kõik need aastad kandsin endas neid tumedaid MEIE saladusi, mis mind seestpoolt närisid ja õõnestasid. Mitte iial ei kustu mu mälust need pildid tema rebadel trussikutes ja viinahaisust, mida ta mulle libeda jutu saatel näkku hingas, kui ta mind kogu kehaga seina vastu surus, et ma minema ei saaks joosta. Ma olin siis 12-13. Ja kuidas ta toppis oma käsi mu kleidi alla ülevalt ja alt. Tal oli ju vaja katsuda, kas ma olen valmis ja piisavalt hästi juba küpsenud. Ja see armukadedus poiste vastu ja tema jutt, mida ta mulle rääkis, kuidas tema ise ikka tahab mulle näidata, kuidas on päriselt hea, sest poisikesed ei tea sellest asjast midagi, aga tema, tema oskab. Tema saab mind õpetada. See polnud ühe korra suvaline lorajutt ja ma teadsin siis juba küll, mida ta mulle nii väga õpetada tahab. See oli jälk ja vastik… Valu, häbi, viha, jälestus ja jõuetus olid need tunded, mida ma seal tema ja ukse vahele litsutuna seistes ikka tundsin ja ennast siunasin, et piisavalt kiiresti tema juurest minema ei saanud. Ega ma ju sinna ise enam ei läinud, ikka palve peale midagi edasi ütelda või viia. Ja ma olin vastik pubekas… Muidugi…

Kuidas ta mind tolsamal rongireisil terve öö käperdas ja ma ei julgenud silmatäitki magada. Nutt oli kurgus. Ja kui õudne see oli, kui ema ja isa taas sügisel Eesti-puhkuse lõppedes tagasi kaugele sõitsid ja ma jälle tema meelevalda jäin. Ja kui ma tema juurde alla keeldusin minemast, siis käis ta ise üleval kiibitsemas ja kui ma voodis pikali haige olin ja kui ma ta oma toast välja viskasin, siis ta solvus nii, et ei tulnud pool aastat üleskorrusele ja vanema oli mu peale pahane ka veel, et mida ma talle nüüd nii halvasti küll ütlesin. Aga see oli talutav. Ma olin parem kohutav pubekas, kui et talusin tema lähedust ja temaga üksijäämist. Ta oli kaval. Madalate instinktidega, aga kuradima kaval. Hirm ja rahutus minu sees püsisid edasi. Vaguralt, aga visalt. Ma kasvasin nendega koos omapead üles ja ma ei saanud neist kaua vabaks.

Ja ma kartsin oma sõbrannade ja õe pärast. Sõbrannasid sain ma ise eemale hoida, kuigi ta meelitas neid mõned korrad endale külla ka minu teadmata. Aga see tuli meil tüdrukutega kiiresti jutuks ja siis sain ma juba otse neid hoiatada, et nad temast eemale hoiaksid, no nii igaks juhuks. Ega me asjadest otse ei rääkinud, aga ma mõistsime, et tark on teda vältida. Õde pidin ma servast aga igaks juhuks kogu aeg ise jälgima. Ta oli liiga pisike, et talle rääkida ja teda hoiatada. Ma kasvasin selle teadmisega üles, et kui on VAJA, siis ma ei kõhkle. Mitte keegi teine ei pidanud läbi tegema seda, mida ta minule tegi, sest see kõik oli lihtsalt liiga VALE. Ma olin alati valvel ja teadsin alati, kus asub ta pann ja kus asub ahjuroop ja kus pika varrega hari. Muidugi poleks ma sellest mehemürakast jagu saanud, aga see oleks olnud võimalus vanematele rääkida. See oleks olnud võimalus tappa me libasaladus. Minu valmisolek oli tõeline.

Oma südames püüdsin ma leida talle kaua aega andestust. Mõtlesin alati, et ehk ta oli nii purjus, et lihtsalt ei teadnud, et ta üle piiri läks ja pidas mind kellekski teiseks. Siis ma mõtlesin, et ehk oli see mingi kadunud põlvkonna teema ja äkki sõda lihtsalt laastas ta hinge ja mõistust sedavõrd, et ta ei anna endale aru. Ma tahtsin uskuda, et ta ei saa sisimas olla paha. Ehk on ta lihtsalt väga kurb ja üksildane. Ta on ju minu oma vanaisa. Kui sa oled inimese kõrval üles kasvanud, siis ta on su vereringes ja argipäevas. Ühelt poolt on su austus ja imetlus tema vastu siirad ja teiselt poolt on samasiirad ka su põlgus, viha ja abitus. Ja armastus. Aga armastus… armastust vist pole. On alistumine olukorrale. On hirm. On valmisolek. On ettevaatlikkus ja tohutu enesekontroll. Sa õpid kandma maski ja elama sellega. Ja samal ajal soovid sa ju talle ikkagi kogu hingest andestada. Eriti teades, et sa olid tema lemmik. Raske on elada vihates. Ma tahtsin nii väga uskuda, et oli, mis oli, aga et ta on selle kõik unustanud, mis nõmedustega ta kunagi hakkama sai. Ma tahtsin uskuda, et see polnud talle oluline. See teadmine oleks lasknud mul hoida enda osa varjusurmas. Ülikooli minek oli mulle paljuski temast pääsemine. Ma põgenesin kaugele, eemale, teise maailma.

Aja jooksul suutsin ma meie suhte isegi talutavaks mõtelda, sest teemaks see enam ei tulnud ja ma arvasin, et ta on kõik tõepoolest unustanud. Hiljem saime me palju aastaid näiliselt kenasti hakkama. Perekondlikel sündmustel kohtusime me ju nagunii. Mina olin siis viisakas ja tema oli ka enamvähem viisakas. Tema jutustas ikka maailma asjadest ja mina kuulasin. Aga temaga üksijäämist ma vältisin ja kui ta rohkem purju jäi, siis ma eemaldusin kiiresti. Hirm tema ees on mul veres. Ma olen kasvanud ettevaatlikkusega tema suhtes ja tema puudutused, ka õnnitlused ja muud käepigistused olid mulle alati vastumeelt olnud. Ainult viisakusest ja teiste ees. Meie saladust ei paljastanud ta, mõistagi, kunagi. Eks see kipitav valu ja äng ja abitus, suutmatus ennast tema eest kaitsta, oli aastatega kuskile mu elust pargitud tundekihtide alla jäänud. Aga kadunud pole see kuhugi.

 

Et kas mina tahtsin temaga magada?

Jah, ma eksisin tema suhtes taaskord. Ta teadis kogu aeg väga hästi, mida ta tegi ja mina isegi ei tea, mida kõike ta tegelikult veel teha plaanis. Või millest unistas. On alles maailmas perverte! Ja mitte lihtsalt maailmas vaid meie oma kodudes! Oma vanaisa.

Et kas mina tahtsin temaga 11-aastasena magada? Temaga, 70-aastese vanamehega, kes on mu oma vanaisa? Muidugi? Millest veel pisikesed tüdrukud unistavad? Kuidas ta ometi sai nii arvata? Ma mängisin lastega tänaval, ehitasin onne, ronisin mööda puid ja käisin surnuaias luurel. Ma olin laps. Tema oli see, kes püüdis mu mõtteid ja tegusid suunata, aga takkajärgi mõeldes, olin ma üsna tõrges tükk.

Mulle jäi meie eelnevast jutuajamisest paha tunne ja seepärast lähen tagasi. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ma pean need asjad temaga selgeks rääkima.

Ma vajan vastuseid, et edasi minna.

Kui ma ta tuppa astun, on näha, et ta rõõmustab. Seisan keset tuba käed rinnal risti. Kange ja trotsi täis.

“Kogu elu olen ma püüdnud leida oma südames sulle andestust. Püüdnud unustada ja edasi elada. Ma tahtsin uskuda, et sa ei mäleta enam sellest kõigest midagi, et see oli sinu jaoks vaid tähtsusetu purjus peaga mängitud rumal mäng. Aga nüüd tuled sina küsima, et kas mina tahtsin sinuga magada. Inimene, kas sa ise ka aru saad, mida sa teinud oled? ”

“Mida-mida, millest sa räägid?” Ta pöörab end küürus asendist minu poole ja teatab üleolevalt:

“Ma ei saa aru, millest sa räägid. ”

“Saaaad küll! Kõik need korrad kui sa mind vastu seina surusid ja käperdasid ja oma käsi igale poole toppisid ja kui sa mulle rääkisid viinast haisev suu pea vastu mu huuli, et tule, ma õpetan sulle neid häid asju, mida noored poisid teha ei oska. Ja see kurdima rongi-sõidu öö, see oli mu elu kõige jubedam öö ja ma olin hirmust kaame ja kange ja sina tuled küsima, kas ma tahtsin sinuga magada?!”

Ma ei suuda talle otsa vaadata kuigi tema mind oma pilguga puurib. Silmanurgast näen ma ju nagunii kõike.

“Nüüd oled sa täitsa lolliks läinud. Mina küll midagi sellist ei mäleta,” pillab ta hoolimatult.

“Sa oled teinud mulle asju, halbu asju… Ja mis sul ometi arus oli, kui sa ähvardasid mind, et kui ma sellest emale räägin, siis räägid sina talle sellest, kuidas nägid mind lapsena mängimas? Meie saladus?! Sa olid täiskasvanud inimene, kuidas sa võisid millegi nii labasega üldse lagedale tulla? Ja mis mõttes sa meid üldse passisid. Pakkus see sulle mingit naudingut? Muidugi pakkus!”

Mu hambad vihisevad tigedusest ja sülgan sõnu nagu tuld. Ta vajub kössi, toetab pea kätele ja korrutab haledalt:

“Millest sa räägid. Ma ei mäleta, sa kujutad endale ette. Sellist asja pole olnud… sellist asja pole olnud,” ja veidi ennast kogudes ta pöördub ja alustab hooga enda õigustamist: “Aga miks sa võtsid mult käe alt kinni, kui ma sulle lauluproovi vastu tulin tookord Estoniasse?”

See paneb mu kokutama.

“Püha taevas, mida veel?! Ma olin siis 8-aastane, kell oli 1 öösel ja arvestades vanaema kodukooli, siis kartsin ma pimedat, iseenda varju ja olin õpetatud tuttava täiskasvanu lähedal püsima. Kuidas sa isegi mõelda võid, et mul midagi sellist võis ülepea pähe tulla. Ma olin laps, kas sa ometi ei mõista? LAPS! Ma olin sinu oma lapselaps. Mida kuradit oled sa elu jooksul pannud mind tundma. See ängistus, viha, ahastus, kurbus. Miks? Mis kuradi õigusega?!”

Ta pühib pisaraid ja korrutab:

“Ma ei mäleta, ma ei mäleta.”

Ja mina seisan ikka veel keset tuba.

“Aga mina mäletan ja see on kogu elu mind piinanud ja nii palju head mu elus ära rikkunud. Ja ma enam ei kannata seda välja ja pean sellest vabanema, et saaksin ometi kord hingata. Ma ei ole sellest sinuga rääkinud, sest püüdsin end veenda, et sa ei mäleta ja ei tahtnud omast arust SULLE haiget sellega teha. Saad sa aru! Mina ei tahtnud sulle haiget teha sellega mida sa mulle tegid?! Aga nüüd, kui sa tuled sellest rongisõidu asjast rääkima, siis rohkem mina enam vait ei ole. Sa tõestasid ise, et mäletad kõike suurepäraselt ja kui sa seda juba meenutasid, siis taipasin, et vähemalt sel korral polnud sa kaugeltki mitte purjus vaid lihtsalt täiesti väärastunud arusaamadega monstrum. SEE oli mu elu hirmsaim öö!”

Vaikus, pikk vaikus.

“No kui sa nii ütled… siis anna mulle, palun, andeks…” ta hääl katkeb ja ta puhkeb haledalt nutma. Mul on temast kahju. Üksi ja hüljatud vana mees nagu ta on. Jah, küll oma süü läbi, aga siiski. Mul on temast nii kahju ja ma tunnen end peaaegu süüdi, nagu mina oleksin talle hoopis haiget teinud. Ta on oma laua kohal kööbakil ja peidab nägu käte vahele. See kõik on nii talumatult kurb. Klomp tõuseb kurku.

Kuiva ja katkeva häälega ütlen:

“Vabandused vastu võetud.”

Ta vajub nuuksudes kägarasse ja ma ei pea vastu. Lähen istun ta kõrvale ja panen oma käe ümber ta õlgade. Ta vajub mulle sülle ja ka mina nuuksatan. Ma ju tean, et keegi pole teda enam aastaid puudutanud rohkem kui sünnipäevaõnnitluseks kätt surudes. Keegi pole teda kallistanud, teda lohutanud, ta on olnud üksik ätike oma tühjas jahedas, tolmuses toas ja ma tahaksin nii väga, et ta ei peaks oma elu lõpul tundma end sedasi hüljatuna. Ta on ikkagi kogu elu olnud mu vanaisa ja ma olen tema eest ise enda sees kõvasti võidelnud. Ma ju suudan talle andestada? Muidugi suudan. Tegelikult ma ju olengi talle andestanud, sest muidu poleks ma saanud elada ja olla.

Istume. Ühe pika vaikse hetke. Hoian oma kätt tema ümber ja tema lurisev nuuksumine jääb vaiksemaks. Siis hakkab ta ägama ja nihelema ja annab mulle kiirelt suule musi. Tõmbun eemale. Ta kummardub pisut, toetab alt mu vasakut rinda ja annab selle plaksuga musi. Kargan püsti ja karjatan:

“No nii need asja nüüd küll ei käi. Sa EI TOHI nii teha!”

Ta oleks nagu ära vahetatud. Võigas helk pilgus vaatab ta mulle jultunult otse silma sisse: “Aga miks ei tohi? Kui kallistad tohib, siis tohib ju muud ka?”

Püha taevas, mis inimene ta küll on? Miks ta teeb nii? Tal oli vaja vaid mu tunnetega mängida? Näha, kas ma talle andestan, et tal oleks tore edasi olla ja mitte midagi polegi nagu juhtunud? Kas ta tõepoolest vaid mängis, teeskles? On ta tõesti nii veenev valetaja ja manipulaator? Või tahab ta lihtsalt enne surma koormast vabaks saada ja rahus surra? Ta tõesti arvab, et ma olen nii rumal ja naiivne, et ma temaga seda haiget mängu nüüd veel kaasa teen?

Mul on halb. Ma ei suuda temaga enam ühes ruumis viibida, see kõik on lihtsalt liiga liig. Teen kiirelt minekut. Käigupealt pillan hüvastijätuks tigedalt: “Head aega…” mille katkestab:

“Kuule oota, pühi silmad ära! Pole vaja, et need seal üleval aru saaksid, et meil midagi juhtus,” õpetab ta mind seljatagant täiesti reipal häälel.

“Looda sa! Ei iial! Ei iial enam!” sisisen vastuseks ja kaon.

Ma räägin kõigest.

Valehäbi on surnud.

On 2006. aasta suvi.

* * *

 

Ma arvasin, et see kõik oli jäänud minu lapsepõlve. Arvasin, et mina üksi pidin sellega toime tulema oma sisemise jõuga, et teistele mitte haiget teha sellest teadmisega. Ja siis ma taipasin, et tegelikult oli see meie „saladus“ elanud minuga kogu mu elu ja toitnud vaid tema väärastunud unelmaid. Ta kujutas endale veel aastakümned hiljem ette mingeid olematuid signaale ja tõlgendas neid oma peas nii nagu ihkas, ehitas neist mingid unistuste udulosse ja siis elas oma peas nende sees.

Alles rääkimine leevendas olukorda päriselt. Kõik, kellel vaja, said kõigest sellest teada. Esmaseid reaktsioone ja emotsioone oli erinevaid, aga see vabastas ja lõi raske õhu korraga klaariks. Ja lõpuks ka lepitas. Nii oli parem meile mõlemale. Me olime mõlemad oma arvamuse teineteisele välja ütelnud ja rohkem ei tulnud see teema meil kunagi enam jutuks. Seda polnud enam vaja. Aga ta teadis, et ma rääkisin ja räägin veel paljudele, sest see oli oluline hoiatuseks ja õpetuseks. Ta teadis mind piisavalt hästi. Ja samamoodi ta teadis ka, et ma hoolin temast ja austan teda sügavalt paljudel teistel põhjusel.

Kui ta 2009. aasta alguses läks, oli see minek rahus. Ta oli õnnetu vana mees. Juba siis, kui mina olin väike. Võib-olla oli ta seda kogu oma elu. Südames tahan ma uskuda, et ta ei tahtnud mitte kunagi päriselt mulle liiga teha ja see oli kõik vaid üks veider suur segadus tema rikkiläinud peas ja hinges, mis selle kõigeni viis. Selle tundega on mul parem ja rahulikum edasi elada. Deemonid on surnud. Saladust pole enam olemas. Salajast püha lepingut ei hoia vaka all enam ükski hirmupitser.

Meie 2006. aasta jutuajamise ja enda emotsioonid panin ma kirja vahetult sündmuste keerises. See oli mulle sel hetkel nii vajalik, et olukorda paremini analüüsida. Aga alles nüüd, 11 aastat hiljem, olen ma oma rahu päriselt leidnud ja sellest kõigest rääkimine ei kisu seest enam karvakestki krampi. Ja rääkima peab. Kõigi teiste nimel, kes oma põrgutes heitlevad, peab rääkima. See veendumus minu sees on väga kindel.

Minu näited ei ole kaugeltki mitte kõige võikamad ja kumbki neist meestest ei saavutanud tegelikult endale seatud eesmärke, aga ometi tegid nende teod ja nende tegude tagajärjed mulle paljude aastate jooksul veel kõvasti liiga. Tegid mitte ainult mulle vaid ka lähedastele, kes ei mõistnud mu käitumise põhjuseid. Meist igaüks tuleb oma lugudega toime just nii nagu oskab. Kui oskab. Täna suudan ma möödunule tagasi vaadata muuhulgas ka teatava tänutundega, sest ma tulin sellest välja. Võtjana. Emotsionaalse kahju kõrval andsid nad mulle midagi olulist – ettevaatlikkuse, valveloleku ja teadmise, et usaldus on väga õrn taim ja teadmise, et lapse või nooruki nutu või veidra käitumise taga võib olla palju rohkem, kui me iial oskame arvata. Tänu neile kahele haigele mehele olen ma kogu elu olnud teatud mõttes valvel. Vaadelnud ja hinnanud, jälginud neid, kes on minu lähedal, mu õe, minu laste ja teiste laste lähedal. See valvelolek ei uinu.

Rahutuse kõrval on see kogemus andnud mulle juurde üsna palju mõistmist ja võib-olla seepärast tean ma lähedalt veel nii mitmeid tumedaid lugusid. Samuti olen ma üsna kindel, et tänu neile kogemustele lõppes minu hilisema elu koduvägivalla saaga kiirelt. Ma olin elanud vales ja teeskluses pea kogu oma teadliku elu ja kandnud minuga-on-kõik-hästi-maski väga veenvalt. Selleks hetkeks aga, kui keegi kolmas mees minu elu ja olemise kallale kippus, puudusid minus kõik eeldused seda mängu uuesti läbi teha uuesti. See, et mind tolle mehega sidusid ühised lapsed, ei olnud enam mingi takistus lahkumiseks ja mängu lõpetamiseks. Pigem olid lapsed motivaatoriks – ma ei tahtnud neile sarnast elu vales. Mu valede asjade kannatuse mõõdupuu oli kulunud väga lühikeseks ja see aitas minna. Tagasi vaatamata.

* * *

Kui ma oma abikaasale rääkisin, millest ma järgmisena kirjutan, siis ta küsis hästi ettevaatlikult, et kas ma olen kindel, et ma uuesti haiget ei saa või oma lähedastele haiget ei tee. Arusaadav. Ma olen selle teema võtmes selle peale vaat et kogu elu mõtelnud ja enne selle loo postitamist lugesid seda kõik need, keda see lugu puudutas otseselt. Ilma nende mõistmiseta ei oleks see lugu praegu siin. Jaa, ja muidugi ma mõistan, et neil on endiselt raske. Ma mõistan kõiki neid põhjuseid, millest juba eelpool ka kirjutasin, et neil ei ole sellest kõigest kerge uuesti kuulda ja veel vähem rääkida, aga tegelikult nad ju isegi ei teadnud, mis toimus ja minu jaoks vabastab see nemad igasugusest põhjustest end pahasti tunda.

Ma tunnen hoopis, et minu ja minu lähedaste kohustus on rääkida enda lugu just selleks, et ka kõigi teie kõrval leiaksid omad ja võõrad lapsed, nende emad-isad ja lähedased eitamise, süütunde ja valehäbi ja jälestuse asemel eneses mõistmist ja jõudu toeks olla ja aidata neid, kes seda vajavad. Kasvõi sõnatult. Me ei ole üksi oma saladustega. Veel paljudel teistelgi on sarnaseid saladusi. Me ei ole erandlikus olukorras. Jah, vales, aga mitte erandlikus. Me ei ole tulnukad. Ja me ei ole süüdi selles, mis meiega juhtus. Seda ei saanud ehk vältida, aga seda olukorda saab leevendada. Lähedased peavad samavõrd leppima sellega, mis juhtunud on. Ka nemad on ohvrid. Vaikimine ei aita siin aga kedagi. Vaikimine valu ei leevenda.

Ma võiks ju olla vait ja mitte rääkida, las keegi teine räägib. Kes? Millal? Kas ikka räägib? Või loeme vaid ajalehest neid kaugeid kohtuotsuste võtmes perverdilugusid, kus keegi ikka liiga väikese karistuse sai või sellest sootuks pääses, sest polnud piisavalt tõendeid, asi aegus, laps viimasel hetkel keeldus oma lähedase vastu tunnistamast jne jne jne.

Mu abikaasa nõustus minuga, et sellistest asjadest peab rääkima. Ja nõustus ka sellega, et ma oskan sellest omal moel rääkida. See on ehk üks pisike seemneke suure põllu servas. Aga see on seeme, mis suudab idaneda ja kasvada. Suureks ja tugevaks. Päikese, valguse ja soojuse poole. Et vilja kanda ja meile jõudu ja lootust anda.

Mida enam seemneid külvata ja asjast rääkida, seda parem. Ehk siis langeb ka see õhuke kaetatud kardin tegelikkuse ja meie eituse vahel ja langeb valehäbi ja süütunne ja ühel hetkel inimesed tõepoolest enam ei takerdu nii lihtsalt valede asjade taha, ei vaata kõrvale ja julgevad näha suuremat pilti, mõista, tunnistada ja aidata. Isegi siis, kui on paha ja valus ja ebamugav. Ja siis, kui tahaks eitada ja teha näo, et no tegelikult on kõik ju justkui hästi. Just eriti siis, sest need saladused on okkalised ja mürgised. Need lõhuvad, närivad ja söövitavad. Ja kasvavad. Sellised saladused pole loodud meiega koos elama. Neil pole siin päikese all kohta. Me peame nad vabaks laskma, neist rääkima, et nad minna saaksid.

* * *

Mida teha siis, kui sa näed, tead, aimad, kahtlustad, et mõni laps on ohver säärastes koletegudes? Kas laps räägib ise? Räägib keegi teine sulle sellisest lapsest? On sul endal selgeid kahtlusi? On lapse olemises ja käitumises muutusi või veidraid kõrvalekaldeid?

Mida teha? Millest alustada?

Kui Sa kahtlustad, siis sulle ehk abiks murebaromeeter:

http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/murebaromeeter

Selle mõõdiku abil saab hinnata lapse seksuaalkäitumist ja teha vahet normaalsel, alarmeerival ja äärmuslikul. Ja kui lapsel on füüsilisi märke ja kaebusi, millest kinni hakata, siis võib ka see tõele kiiremini lähemale viia. Kui aga lapse käitumises ei ole justkui midagi alarmeerivat selles plaanis, aga mingi kõhklus ikka jääb, et temaga pole kõik korras, siis tervikpilti tema käitumises ei tohi sellegi poolest alahinnata. Samamoodi on alarmeeriv käitumine see, kui laps ootamatult enesesse sulgub, või kellegi suhtes arusaamatut viha või ängistust või näiliselt sügavat ükskõiksust tunneb ja väljendab. Või mornile vaikimisele avaldub hoopis veider vastandlik väljakutsuv käitumine, provotseerimine. Või ennast vigastav või suitsidaalne käitumine. Ka tugevad muutused riietumises või soovis nt oma tuba, võib-olla ainsat pelgupaika, totaalselt ümber korraldada. Võib-olla on see osa kasvamisest. Aga kui pole?

Vahel otsib murega laps kodust eemal vaikivat seltsi, jääb pikemalt klassi või kohmitseb huviringi lõppedes ilmselgelt liiga kaua. Võib-olla on tal lihtsalt aega vaja iseendaga olla, aga äkki ta otsib võimalust usaldamiseks? Võib-olla tal on lihtsalt hea ja turvaline kodust eemal olla, eemal oma muredest. Aga võib-olla ta ei suudagi koju minna ja parema meelega hüppab koduteel rongi ette ja praegu seal sinu ees veel peab oma viimaseid võitlusi selle üle, kas keegi üldse temast hoolib ja teda temana märkab? Selline mõtlemine pole vaid lastele omane, nii oskavad käituda ka mures heitlevad täiskasvanud. Rääkimine ja eelkõige märguanne, et ollakse olemas ja valmis hinnanguteta kuulama, võib olla hea võti.

Ma olin pubekas, kes viidi abi saamiseks igaks juhuks tuttava psühhiaatri juurde. Ma olin selgelt katki, aga keegi ei saanud jälile. Vanemad muretsesid, aga ma ju ei saanud neile rääkida. Ega ma tollele psühhiaatrile ka ei saanud. Ta oli liiga tuttav mu vanematele ja tal oli kiire ja teda nagu ei huvitanud väga ka. Nii siis jäigi. Selle sama psühhiaatriga kohtusin ma juhuslikult uuesti aastaid hiljem. Rääkisin talle ise sellest, mis omal ajal rääkimata jäi. Mitte, et ma ei tahtnud siis rääkida… ma ju ei osanud rääkida. Ta nentis, et ta aimas, et midagi sellist mu käitumise taga oli. Ja mina küsisin, et miks ta jumala eest siis ei küsinud mu käest otse. Ta ütles, et ei osanud. Ta ei teadnud, kui sirgelt ta võib mulle sisse sõita. Ja mina olin jälle oma peas loonud turvaluku. Kogu maailmameri seisis ühe luku taga.

Minu jaoks oli see lukk vaid üks küsimus “Kas keegi on sulle liiga teinud?” Minult küsiti küll igasuguseid asju, aga mitte keegi küsinud nii. Kui oleks küsinud, oleksin ma rääkinud KÕIGEST. Aga keegi ei osanud seda küsimust küsida ja luku tugevus aina kasvas. Enda hilisemas elus ja töös olen ma seda alati meeles pidanud. Vähemal või rohkemal määral oleme me nagu nii kogu aeg kaitses ja see on üks võimalus, mida ettevaatlikult muukida, et lähemale pääseda valu koldele. Kui ei saa nii, siis saab ehk kuidagi teistmoodi. Kokkuvõttes on seal sinu ees laps, kes ootab abi ja väga võimalik, et ta on ennast ka iseenda eest lukutaha pannud. Kui sa loobud, siis äkki sina olidki tema viimane lootus?

Oled sa õpetaja lasteaias või koolis? Ringis juhendaja või treener? Õde perearstikeskuses, haiglas või kiirabis? Tuttav turvaline tädi või onu? Ka kõik teie, kes te näete last lühema või pikema hetke vältel, korra või korduvalt, peate silmad ja sisetunde lahti hoidma. Nii oluline on olla valmis märkama ja tabama segadust lapse olemises ja muutuseid tema käitumises JA kui see tundub sulle veider, siis püüa leida põhjused. Ja kui lõpuks selgub ikkagi, et midagi toimus ja sa ei aimanud ega märganud, siis see on samuti mõistetav, sest need saladused on kahjuks sageli väga salakavalad ja oskavad end peita. Ka lapsele kõige lähemad ei saa pahatihti asjale jälile. Nii lihtsalt on, aga kui sa märkad, siis sa ju tegutsed? Sa ju ei pööra oma pilku vaikides kõrvale vaid seepärast, et see teema on ebamugav?

Tead sa, mida teha siis, kui sulle midagi sellist ilmneb või usaldatakse?

Sinu adekvaatsest käitumisest oleneb võib-olla kõik edasine. Lähene ettevaatlikult ja õrnalt, kui sul pole kindlaid tõendeid. Ära reageeri üle, aga ära jäta ka reageerimata. Mis siis, kui asja taga pole vaid kasvuraskused? Mis siis kui tegelikult asja taga ongi midagi, aga lapse vanemad tuliselt eitavad? Mis siis kui lasteaia juhatajale oma kindlast kahtlustest rääkides teatab ta sulle, et esiteks pole see sinu asi, sa kujutad ette ja kolmandaks meie lasteaias küll selliste perede lapsi ei käi. Selge sõnum kõrgemalt, et sinu asi on mokk maas edasi teenida? See on näide elust enesest, kahjuks. Too kasvataja õnneks omas piisavalt selgroogu ja südant ning tegutses edasi. Ummikus olles pea nõu kellelegagi, keda sa ise usaldad.

Kuidas lastele asjast rääkida? Sellistest asjadest rääkimist normaliseerida? Kuidas lapsi rääkima julgustada?

Siin on küll veidi naiivne laste seksuaalse väärkohtlemise video ja abitelefoni number on selles ka kahjuks puudu, aga ehk on seegi kellelegi abiks. Alustuseks vähemalt:

https://www.youtube.com/watch?v=TH0mCTVn8rI

Nii palju lihtsam on, kui laps ise räägib ja saab abi ja see abi on jätkusuutlik ja kuri läheb igaveseks kinni ja kõik see elu on taas lill. Aga päriselt? Päriselt pole see kõik kaugeltki nii lihtne ja takerduda ja komistada annab mille kõige taha sel teel. Ühest teraapiatunnist nädalas aasta-kahe jooksul ei ole piisavalt. See abi peab olema pidev, kestev ja alati olemas.

Kui laps räägib ise, ka kõige pisem, siis kõige olulisem on see, et sa usud last.

Jah on lapsi, kes vahel asju välja mõtlevad, aga ka siis on selle taga mingi põhjus, mille juuri uurida, sest “sellised asjad” ei tohi kuuluda ühe lapse lapsepõlve juurde. Kui lapsel on vähegi füüsilisi kaebusi, jälgi või on sul selles osas kahtlusi, siis kutsu politsei sündmuskohale või lenda arsti juurde ja võta tõend. Selle tõendi viid politseisse ja nad juba teavad, mida edasi teha.

Kui keegi püüab teemat vaibutada, siis ära anna alla. See on ebamugav teema kõigile, aga võib-olla oled sina siin maamunal ainus, kes seda last saab sel hetkel kaitsta ja aidata. Kiired lahendusi pole sageli olemas, aga sul on vaja tegutseda, sest aeg töötab vaid lapse kahjuks ja kurjategija kasuks. Tõendid on olulised, kui neid vähegi olemas on. Häbis kuuma veega lapse puhtaks nühkimine ei ole sel hetkel oluline. Pigem vastupidi.

Kui laps oskab sulle rääkida, mis toimus, siis on sul võimalus seda ka kõrvalt ehk salvestada. Laps ei pruugi neid lugusid uuesti enam rääkida. Ta ei taha enam meenutada ega mõtelda sellele kõigele. Püüa vältida teema ketramist, aga ära tee ka nägu, et seda pole olemas. Laps tahab unustada, uskuda, et seda kunagi ei juhtunud ja edasi normaalne laps olla. Lapsed, kuigi nii vastupidavad, väsivad ja nende mõtted vajavad puhkust. See ei tähenda, et nad kõik unustada suudavad. Ignoreerimine ja enesepettus, et ehk laps ei mäleta, on rabe jää sügaviku kohal. Ja oma hapras tugevuses soovivad nad kaitsta valu eest neid, keda nad armastavad ja oluliseks peavad – nii hoolivaid lähedasi kui ka vahel kurjategijat ennast. See on mõistetav. Ära jäta uurija juurde last viimata vaid selleks, et lapsele on see ebamugav ja raske, sest paraku on see ainus võimalus teha õudusele mingigi lõpp. Vaikimine ja mahasalgamine ei ole lahendus. Tõendite ja tunnistuste puudumise tõttu jääb mõnigi lugu aastateks venima. Ehk ka lihtsalt hääbub ja süüdlane pääseb. Aga lapse sees elab see lugu ikka oma elu edasi.

Ja kui lahendust ei tule või ei tule seda piisavalt kiirelt ja süüdimõistvalt? Kihvatab, eks, sest see on ometi ju nii vale? Omakohus? Ma kujutan üsna selgelt endale ette, kuidas käituksin ma inimesega, kelle puhul ma teaksin, et ta lapsele sedasi viga on teinud ja kui palju pean ma end sundima, et mitte oma käsi määrida. Eriti raske on siis, kui seaduse ja võimu hammas seesuguse perverdi peale ei hakka ja tal lastakse edasi tegutseda. Siis ju tahaks õiglust jalule seada kasvõi ise? Kes ei tahaks. Vihas ja abituses on meil tuhat õigust nii tunda. Aga mitte tegutseda, sest neil lastel on vaja meid enda kõrval, mitte kusagil eemal trellide taga. Seadused on vahel veidrad ja venivad… Aga ma usun siiski, et õiglus võidutseb. Parem hilja kui ei kunagi.

On nii oluline, et sa otsid ja pakud tuge ja abi lapsele ja vajadusel ka tema vanemale ja teistele lähedastele. Kaudselt, aga väga ehedalt, võivad kannataja rolli sattuda ka kõrvalseisjad ja kaugel eemal seisjad, kes sellistest lugudest kuulevad või loevad või neid inimesi lihtsalt teavad. Kui ka politsei käed jäävad esialgu lühikseks, siis olgu meil selles pikas raskes protsessis vähemalt teie õlatunnegi olemasolemise ja mõistmise läbi. Tegutsema peab ikkagi, hingeline tugi on alati oluline. Pisemate eest võitled ise, suurematele annad võimaluse ka ise ennast aidata ja vajadusel toetad.

Netist otsides tundub näiteks see lehekülg koht, kust asjakohast nõu võiks saada:

http://www.lasteabi.ee 

sest ütlevad nad otse välja, et ükski laps ei tohiks jääda abita, kui ta seda vajab. Ma tahan uskuda sellesse. Ja siis on veel olemas lasteombudsman ja neid, kelle käest abi paluda, leiab ehk veelgi. On teil infot päriselt toimivate võimaluste kohta?

Enne kõike on vaja mõista, et meil kõigil on moraalne kohustus kaitsta lapsi ja seista nende õiguste eest. Abi vajab iga hättasattunud laps ja tuge vajab iga lapsevanem ja lähedane, kes on kogenud vägivalda. Unustada ei tohi ka selle lapse õdesid-vendasid ja sõpru. Ja kuigi seksuaalsust käsitlevad teemad on endiselt tabu ka kohtades, kus need ammu enam tabu olla ei tohiks, siis see ei ole koht, kus pilku võssa pöörata ja arvata, et see on nii privaatne eraasi ju. Olgu see intiimne vägivald siis füüsiline, kombineeritud või ainult vaimne terror – see on vägivald. Olgu see siis otse või kaudselt, valusalt ja sundides või pehmelt meelitamise ja heaga, väärkohtlemine jääb ikka lubamatuks. Ja ohvrid vajavad mõistmist. Mitte hukkamõistmist. Iga võimatult käituv laps pole kasvatamatu ja mõne ootsupärase silt-diagnoosiga. Iga ummikus kergesti ärrituv ja murduv lapsevanem ei ole suutmatu. Kes oleme meie, et nende üle kohut mõista? Kuidas me ise sarnases olukorras toime tuleksime?

* * *

See pisike tüdruk, keda tema issi ära kasutas ja kellest ma teile pisut selle pika loo esimeses pooles rääkisin, elab oma õuduses täna ja praegu. Ta on ikka veel pisike tüdruk. Selles nukkuvas õuduses elab endiselt kogu tema pere. Meie nende kõrval elame ka. Kuigi meie jaoks on märgusõnaks õuduse asemel rohkem abitus ja leppimatus, et asjad ometi ei liigu. Tüdruk on oma issist küll eraldatud, aga seaduslikku alust sellele veel pole. Asi algatati juba üle aasta tagasi, lahendust pole, sest tüdruk ei räägi. Saati siis veel tunnistab oma issi vastu. Muid tõendeid, millele tugineda, enam ju pole. Tema aga lihtsalt vaikib. Ta tahab oma issit tagasi. Ja emme teeb kõik, et nad ei kohtuks. Põgeneb, kaitseb, võitleb. Sageli ka tuuleveskitega, sest ega segadus lapse hingest ju niisama ei kao. Urgitsejaid ja hukkamõistjaid kõrvalt jagub. Need inimesed ei tea tegelikku olukorda. Olgu, uurimise huvides on parem, et nad ei tea ja see on ok, aga nad on ka piisavalt pimedad, et ise märke lugeda ja olla lihtsalt mõistvad ja toetavad. Alati ei ole vaja ju kõigest kõike teada, et olla lihtsalt inimene?

Aga see issi… ta on selline pigem vaikne nohik mõmmik. Teeb tublisti tööd, ei joo, eluga saab hakkama, lastega on tore semu ja on vaat et veel keskmise eesti mehe skaalal täitsa kabe valik. Vahepeal oli tal uus elukaaslane, kahe lapsega, üks neist oli pisike tüdruk, keda ta vahel üksinda hoidis. Arvake? On alust arvata, et ta oma tütar ei olnud esimene, kelle peal ta oma värdjalikku kirge rahuldas. Ja üsna kindlasti ei ole ta viimane. Ja kui mugavad ohvrid on tema jaoks väikeste tüdrukutega üksikemad? Sellele mõeldes hakkab mul iga kord väga paha.

Seaduse silmis tõendid puuduvad ja asi lihtsalt venib lootuses, et ühel päeval tüdruk ikkagi räägib. Ja tema issi arvatavasti isegi ei aima, et tal jälil ollakse, sest nii on igaks juhuks parem nende meelest, kes asja uurivad… Päriselt? Kellele? Kohtusüsteemile, sest nad tahavad minna täispangale. Aga sinna vahepeale jäägu võimalikult palju ohvreid ja kogutud tõendeid, et keiss oleks kindlam? Elu on karm, aga teha pole midagi muud kui oodata, et tüdruk räägiks uuesti, mis tegelikult toimus. Muud võimalust pole. Üks jurist ütles tüdruku emale otse: “Parem pedofiil vabaduses… kui süütu vangis”. Tüdruk kasvab, pervert tegutseb edasi. Ja meie siit kõrvalt tunneme abitust. Vahel ahastust ka. Ja oleme valvel.

Me peame küll detailidest uurimise huvides vaikima. Ja tegelikult ainus, mida me teha saame, on asja olemusest kõva ja selge häälega rääkimine. Sõna on vahe relv. Ja teadmine on ainus, mis võib midagi muuta, märkama ja tegutsema panna.

Lapsepilastajad ei hiili ringi vaid lasteaia ja kooli taga põõsastes ega paku lastele koduteel kommi, et neid oma kiisude paitamise jutuga valgesse furgoonautosse meelitada. Need inimesed ei ole kaugeltki mitte alati üksikud eraklikud mehed nagu me uskuda soovime. Nende seas on korralikke pereisasid ja ka naisi. Selliseid saladusi sünnib vahel ka kõige tavalisemates ja pealtnäha õnnelikes peredes. Need katkised täiskasvanud inimesed elavad meiega koos, meie kõrval, meile ehk isegi liiga lähedal ja me usaldame neid. Enamasti ei oska me isegi kahtlustada. Meie valevolek on peenelt uinutatud. Kas me tunneme nad ära enne, kui on liiga hilja?

Need on keerulised ja ebamugavad lood, mida olemaski olla ei tohiks. Aga ometi nad on ja mitte ainult väljamõeldud õudukatena hilisõhtu heledaval ekraanil vaid liiga tihti meie pärisreaalsuses ja meile väga lähedal. Need on lood katkistest inimestest, kes hävitavad maailma enda ümber, kui me neid ei peata ega takista. Ja lood katki tehtud lastest, kes vajavad meie mõistmist ja tuge, et ellu jääda ja tervemaks saada. Need on kriipivad ja halvavad saladused, mis oskavad end peita, ja millega paljud lapsed üles kasvavad. Aga neil saladustel ei ole kohta siin päikese all. Mitte kunagi. Just seepärast peame me sellest rääkima.

 

Vaprust!

Täna, siin ja praegu

Ma olen aastate jooksul õppinud ja teinud mitmesuguseid asju. Vahepeal olen näiliselt ka mittemidagi teinud, aga kui teinud, siis vaid seda, mis mu silmad särama paneb ja loob hea tunde, et seda on ka päriselt vaja. Muidu polegi ju mõtet?

Kui maastikuarhitektuuris ja avalike alade kujundamises oli poliitiline tellimus minu jaoks loovust pärssiv ja ebakindel ning niisama koduaedade kujundamine väljakutseid sageli mittepakkuv – murulapi ja elupuuheki suudab igaüks ise ka plaani ja kujunduseta endale rajada ega pea mulle selle eest maksma. Siis mis mind selle eriala juures köitnud on, on (linna)ruumi psühholoogia ja soov seda mõista. Inimene linnaruumis, tema käitumine, tema suunavalikud ja peatumise kohad, tema põikamised-lõikamaised. Mis teda rahustab, mis teda ergutab, kus tal on hea olla. Mis toob inimesi kokku ja mis neid hajutab, mis lisab kiirust. Mis muudab linnaruumi kasutajasõbralikuks ja turvaliseks. Ja linnaruumi maamärgid, millel on oma eluline-oluline koht me orienteerumises ja ka emotsioonides-mälestustes. Ja valgus ja vari linnaruumis. Värvid! Jooned! Pinnad. Vormid. Kõik see on minu joaks endiselt nauditav ja jälgin seda igal pool ja kogu aeg. Ma võiks vabalt olla ka täna nüüd ja praegu maastikuarhitekt, aga praegu pole see hetk. See teadmistepagas ja mõistmine on aga nauditav.

Sisekujundus. Omal moel pole suurt vahet, kas kujundada välis- või siseruumi. Lähtuma pead ikka objekti funktsioonist ja muudest iseärasustest ja looma keskkonna, mis vastab ootustele ja vajadustele. See just ongi väljakutseid esitav! Ma ei ole sisekujundust kunagi õppinud, ometi olen ma õppinud tegijate kõrval olnud auhinnatud ja tunnustatud selle eest, mida ma teinud olen. Ma ei tea ehk valgustite hingeelust kõike ja mul on sügavalt ükskõik trendidest ja moetoodetest, aga ma olen lähtunud eesmärgi, kliendi soovide ja iseenda nägemuse kooskõlastamisel enda sisetundes. Ja ma olen seda teinud edukalt. Isetegemine ja loomine, erinevate tehnikate tundmine, kindel käekiri nii joones, kujundis kui värvis on see, mis on mulle omane. Ma ei oska luua hingeta ja südameta asju. Ma ei pea seda ka vajalikuks. Mitte miski ei ole juhuslik. Igal detailil on oma lugu ja tähendus. Ja mis peamine, miski pole igavene ja fikseerunud – rõõm olemisest ja mängulust kõiges lihtsalt peab olema, selleta ei saa ei olla ega elada.

Õendus on ju näiliselt hoopis teisest ooperist valdkond? Minult küsiti medkooli minnes sageli, et miks ma elus kannapöörde tegin. Aga kas ma tegin? Nii ja naa. Mina enda jaoks näen nende erialade vahel tugevat seost. Sest nad keskenduvad kumbki omal moel inimese heaolu ja turvatunde loomisele. Ja kokku saab sellest ilus tervik. Mis värvi ruumis sul on hea olla? Mida sa soovid aknast näha? Kuidas sa ennast tunned selle kõige keskel? Mis teeb su olemise paremaks? Varbad niiskes rohus? Kaenla all nohisev koer? Pehme kohev tekk? Padi seljataga või jalge all? Või hoopis teadmine, kuidas ennast mugavamalt süstida? Kuidas leevendada hirmu? Motivatsiooni leidmine raviga jätkata? Mida ja kuidas saab muuta? Vahel ei saa paljut, aga sellest võib piisata. Vahel saab pea kõike.

Töö kliendi või patsiendiga on peen kunst. Samas on see inimest kuuldes, kuulates ja ärakuulates ning tunnetades sügavalt sisetunde, klappimise ja koostöö küsimus. Nii nagu ei saa talle kujundada lõpuni meelepärast ruumi, ei sise-, välis- ega keharuumi, ilma teda kaasamata. Inimest ei saa terveks teha ja parimat elukvaliteeti tagada kõigist maailma parimatest vahenditest hoolimata, kui puudub ühine keel, mõistmine ja koostöö, sest lõpuks on ta ikka oma keha- ja hingeruumis ise ja üksinda. Kui ta seal ennast hästi ei tunne, siis ei ole see hea. Sa võid olla tehniliselt maailma parim õde ja panna kinnisilmi pea alaspidi halle kanüüle igale poole täistabamusega ja teada peast ja osata mida kõike, aga kui sa ei oska inimesega suhelda, teda tema olukorras, tema hirmude ja murede ja ka rõõmudega kuulata, mõista, toetada ja luua usalduslikku suhet, siis sellest kitsa valdkonna maailma parimast pole eriti tolku. See jääb poolikuks ja poolik pole tervik. Ehk see ei ole hea lahendus.

Miks ma ei läinud õppima psühholoogiat? No et see on ju sarnasem inimhingeruumi kujundamisele. Või siis pigem ikka inimese toetamisele, et ta ise oma keha- ja hingeruumi kujundaks. Ma õppisin õeks, et teada rohkem neist protsessidest inimese sees ja ümber, millega ta reaalselt peab silmitsi seisma ja toime tulema. Niisama motivatsioonijutust pole tolku, kui sul puudub ettekujutus sellest, mida toob endaga kaasa nt igapäevane süstimise vajadus, ebamugavus, valu, pidev valvel- ja valmisolek. Mida tähendab tegelikult see, et sul polegi võimalik puhkust oma haigusest või olukorrast võtta. Mitte kunagi. Rääkimata kehataju muutustest, suremisele hoopis teise pilguga vaatamisest ja eluks vajaliku süstimise puhul kasvõi kõige elementaarsema – nahakahjustustega toimetulemiseni. Elu on näidanud, et keksmine psühholoog, kui tal ei ole isiklikke kogemusi ja vastavat ettevalmistust, neist asjust tegelikult aru ei saa. Õde, tugunedes oma ettevalmistusele, tegelikult peaks kõike seda aga mõistma.

Minu elu läks kuidagi nii, et ainult õendusest jäi mulle väheks ja paralleelselt sellele õppisin ma samal ajal ka nõustajaks ja koolitajaks. Sest patsiendi vajaduste ja murede ja ootuste mõistmine ning tema toetamine on investeering tema parema heaolu hüvanguks. Ehk kõik algab ja kestab edasi vaid tänu suhtlemisele, emotsioonidele ja motivatsioonile, mida me aitame inimesel leida ja toetada. Olgu see siis lühi- või pikaajaline protsess, põgus või sügavuti minev kontakt. Mulle meeldis nõustaja ja koolitaja amet, kuigi ma selles ehk kuigi traditsiooniline ei ole. Õe oma mõistagi ka, sest selles sain ma selle kõik kokku liita.

Kuna ma olen viimased poolteist aastat elanud mingis aegruumi augus, kus mul ei ole olnud võimalust ennast eriliselt teostada selles, milles ma olen hea, siis muu ei tundunud tükk aega ei huvitav ega motiveeriv. Milleks? Mille nimel? Kellele? Mulle tundus tükk aega, et mind on maailmast lihtsalt isoleeritud ja kõik, mida ma saavutanud ja õppinud olen, on rentslist alla lastud. Tohutu hirm, et kõik lähebki raisku ja kaduma ja ma unustan ära kõik olulise. See hirm halvas mu tükiks ajaks. See on veidi sarnane uuesti käimaõppimisele, uuesti kirjutamaõppimisele. Sa tead, et sa oskad, aga sa ei suuda. Su keha ja mõistus ei tee koostööd. Kuidas leida enda koht selles uues maailmas? Kuidas leida iseennast taas üles? Mida ma üldse elult tahan? Surud kõik valusa ja kurva maha, puhud pahinal kibeduse ja nukruse endast välja, äigad pisarad kõrvale ja teed hea näo pähe. Korrutad ja korrutad ja korrutad endale, et sa saad hakkama. Nui neljaks, aga saad. Huhh, oleks nagu parem… aga keda ma petan? Iseennast äkki?

Selleks, et iseennast taas üle leida, on vaja ennast nii paljukestki motiveerida, et ma ennast uuesti kuulma ja nägema hakkaksin. Tundma! See kontakiloomine selles näilises oleluses oligi vast kõige raskem, sest oma südames ja peas olin ma ju ikka Eestis. Kinnitasin endale, et see kõik on ajutine. See saab varsti läbi ja siis jätkan sealt, kus pooleli jäin. Aga vaikselt hiilib siis ligi arvamus, et nüüd vist ikka ongi nii, et siin ma olen ja ma ei lähe veel nii pea mitte kuskile tagasi. Paigalseis pole valik ja edasi minna… no edasi tuleb lihtsalt minna ja valida on kas, pea norus möödunut taga nuttes või siiski uudishimuga tulevikku piiludes ja luues oma elu ja päeva täna nüüd ja praegu. Kust leida motivatsioon? Iseenda teadmiste pagasist?

Psühholoog vajab ka psühholoogi, eksole. Keda või mida vajan mina? Antidepressante? Proovitud, pole praegu vaja. Korduv depressiivne episood oma võludega on läbitud etapp eelmise aastatuhane lõpus, rohkem ei viitsi. Ma ju tean, et ma suudan ennast kokku võtta kui ma vaid tahan. Aga kas ma tahan? Või vaid arvan, et tahan, aga tegelikult ei suuda? Mis mind motiveeriks? Ekstreemsused? Ei aitäh. Ma tahaks rahulikult ja mõnuga leida selle õige tee ja teha rahulikult ja mõnuga ja suure kirega seda, mida iganes ma siis teha võiksin.

Hingehoid? Uus tase ja tahk nõustamisele. Sügavam mõistmine ja oskus toeks olla. Servast teen läbi kriisitöö koolituse. See on oluline, sest olen seda alati tahtnud rohkem osata, et see vajadusel varnast võtta oleks. Ravimite nimed ja toimed ja annused hakkavad vaikselt meelest kaduma. Aga tegelikult polegi mul neid vaja enda peas kogu aeg kanda, sest ma tean, kust ma nad kiiresti leian, kui vaja on. Oskan ma veel kanüüli paigaldada? Muid toiminguid? Ahh, kõik on taastatav. Servast loen ikka materjale EKGst, et midagi veel mäletada, kui mul kunagi peaks olema vajadus üle kellegi õla millestki aru saada. Olgem ausad, kui pole otseselt eluohtlik, siis ega ma ei saa ikka küll. Hmm, aga kui õpiks ikkagi arstiks. Vanus? Kaua ma saaksin selles ametis maailmale kasulik olla? Lihtsalt iseenda jaoks pole ju seda kõike vaja. Või siis kasvõi teeks lihtsalt mõned esimesed kursused läbi, saaks hea põhja alla, siis on ka kuidagi turvalisem olla. Tegelikult oleks turvalisem, kui teeks katastroofikorralduse magistri ära. Ja viiks lõpuni mõtte saada intensiivõeks. Nii, aga turvalisem mulle endale? Või maailmale? Peaks ma midagi õppima endale või maailmale? Pean ma üldse veel nii väga midagi uut õppima? Või peaks hoopis kasutama seda, mida ma juba oskan. Tegelikult oskan ma ju juba väga paljut. No ja tegelikult ma omal moel seda ka kasutan. Kogu aeg. Lihtsalt veidi teises võtmes, kui seda oleks palgatöö. Ja hea on teada, et nii roostes ma ehk ei olegi.

Aga vahel olen ma ise hirmus katki. Siin on end hea peita, sest keegi peale omade nagunii ei tea ega näe. Piisavalt kaugel olen ma reaalsest elust. Ja mingi programm sunnib nagunii kõike eluks vajalikkus lihtalt tegema, aga sealt edasi, kui kohustused on täidetud, tuleb auk. Siis vahid järjest ära kõik osad ja kõik hooajad Padjaklubist ja leiad, et polegi maailma kõige nõmedam seep. Parem kui ei midagi ja kõik need tunnid su elust on lihtsalt phõhhh õhku haihtunud. Tuim on olla.

Vahel on lihtsalt tahtmine põgeneda, kõik õhku lasta ja lihtsalt kaduda. Teki alla või pimedasse nurka või teise maailma otsa. Aga isegi suitsidaalne mõtlemine on vaid appikarje ja sa tead seda paremini kui keegi teine, et seal ei ole mingit reaalset ohtu ja seepärast sa sellega ei manipuleeri. Piisab sellest, et endal on kehv olla. Lihtsalt kritseldad oma kaebliku röögatuse kuskile kiirelt igavikku kaduvale seinale ja lased minna. See oli hetk. Järgmine hetk on ehk juba parem. Aga mille nimel kõik see piin ja vaimu närimine? Või siis jälle, kui ma kord siin juba olen ja oma üht ja ainumat elu elan, siis miks ma ometi ei taipa seda elada täiel rinnal nüüd ja praegu? Mitte keegi ei anna seda raisatud aega mulle ju tagasi. Jälle küsimus: mida ma siis õigupoolest tahan? Õppida? Midagi luua? Kedagi aidata?

Kuidas ennast paremini teostada? Õppida veel midagi? Paberid avavad uksed, samas mul endal pole neid enam vaja. Mul on vaja vaid teadmisi ja oskusi. Oskusi. Näiteks head fotoaparaadi kasutamise oskust. Seda küll paljudel eesmärkidel, aga enne kõike olen ma alati soovinud osata pildistada surnud lapsi. Ja surevaid. Ja neid, kel pole lootust, aga nad on ja elavad. Ja neid, kes on, aga keda meie surmapõlgav maailm väga näha ei taha. Ma tahan osata neid lapsi ja nende lähedasi ja nende maailma pildile püüda. Helgelt. Ilusalt. Kõigest muust te ehk saate aru, aga miks surevatest või surnud lastest? Ei, ma ei mõtle neid võikaid ja masendavaid kirstupilte, mida meie esivanemate albumid ehk täis on ja keegi näha ei taha. Ma tahan teha pilte kõige kallimaist, kellega saabki olla koos ehk vaid põgusa hetke. Neist, kellest pole lühikese elu jooksul jäänud kuigi palju reaalseid mälestusi. Ehk vaid juuksetutt või jalajäljeke. Kui sedagi. Ja suur valu ja kurbus ja igatsus. Ma tahan osata püüda kinni need kaadrid, hellad ja armsad, mis aitaksid valu läbi elada ja panna need mälestused pildikeelde, et need justkui lihtsalt hoomamatult kaduvikku ei kaoks. Et uni ei jääks näota. Et leida ilu siiski ka kõige valusamas hetkes. Nii, et nende laste lähedastele jääks midagigi alles. Ja need, kes ka vaikselt minemas, et lasta neil minna väärikalt, vabalt ja tabada mõnigi helguse hetk. Ojaa, ma tean, kui suurt võõristust see teist mõneski võib tekitada. Aga ma tean ka, kui oluline võib see ühel hetkel olla kellegi jaoks. Ja see hetk on KUI habras, peaaegu tabamatu, aga siiski püütav ja jäädvustatav. Ma olen alati tahtnud osata olla nende emade, isade, naiste, meeste, laste, perede lähedal, kes on selles protsessis sees. Olla olemas just nii palju, kui seda sel hetkel neile vaja on. Et lasta minna ja leida rahu nii palju kui see vähegi võimalik on. Nii nagu ma olen alati ihanud olla sünni lähedal ja ämmaemandaks õppimise soov oli mul juba 16aastaselt ja pole kunagi kuhugi kadunud, võibolla ehk vaid ajas muutunud sünnitoetaja omaks… just nii, nagu olla sünni juures, on ilus olla ka suremise juures, kui see on nii määratud. Füüsilised traumad on midagi muud… aga seal on vaja nagunii kohal olla. Võibolla teistmoodi. Võibolla samamoodi. Ma lihtsalt soovin olla kohal.

Nende ja paljude teiste mõtetega ma siin elan. Päevast päeva. Tõusude ja mõõnadega. Helgemate ja valusamate hetkede vaheldudes. Iga päev püüdes leida oma kohta siin elus ja oma teed. Mu peas ja töölaual on terve rida suuremaid ja pisemad plaane. Mõned neist on juba kindla vormiga ja valmis ellu astuma. Mõned mu eluaegsed unistused on esimest korda nii päris lähedal realiseerumisele ja see teeb julgemaks. Tugevamaks ka. Vahel on mul tunne, et ma pole nii täiel rinnal veel iial elus elanud. Võibolla pole ma kunagi olnud piisavalt kaua nii kokkusurutud varem? No, et pigistada sellest kirevast kivist välja see tõeline tuum, mis päriselt loeb ja mitte peita end igasugu muude tegevuste taha. Mul on siin olnud see aeg, et settida, põhja vajuda ja ujuma õppida.

Eks paistab. Kiiret ei ole, kuigi samas nagu peaks olema. Päev korraga, tund korraga, hetk korraga. Poolikuid asju on nii palju, aga see ei hirmuta. Küll see, mis vaja, ka valmis saab ja ellu astub. Oluline on elamise protsess ise. Protsess – ehe, ilus ja vahel jubevalus toimub täna, siin ja praegu. Kindel on vaid see, et ma võin end peita kuhu tahes, aga selga pöörata iseendale ma ei saa.

Tänase pealelõuna veetsin ma jälle selle hea raamatu (S. Rollnick, W.R. Miller, C.C. Butler “Motiveeriv intervjueerimine tervishoius: Kuidas aidata patsiendil käitumist muuta”. Eesti keeles ilmunud 2011) seltsis:

Alguses plaanisin seda fakti põgusalt vaid muuseas välgutada teile oma FB aegruumis, aga mõte läks rändama ja siin ma siis nüüd omadega olen.

Aitäh teile, kui te jaksasite lugeda ja kaasa mõtelda.

Pisikese tita lugu

Täna on enneaegse sünni päev. Kui te juhtute hooneid ja muid rajatisi märkama lillas valguses ja inimesi rinnas kandmas helelillasid linte, siis teate 🙂
Mul on selle enneaegsuse asjaga oma lugu, sest mu noorem poeg oli just seesugune eriti uudishimulik tita, kes kippus 9 aastat tagasi siia ilma veidi liiga vara. Kogu selle teadmatuse, valu, hirmu ja raske ellujäämise võitluse võtsin ma kokku aga hoopis teises võtmes. Sellest sai titade ja haiglaõega pilt “Et igast pisikesest saaks kord suur” ja helge ja armas raamat – lugu, mida jutustab teile mu vanem poeg, kes sel ajal oli napilt kolmene.
Ma kirjutasin ja joonistasin oma tita-raamatu juba siis, kui veel Vancuga tema elu alguses haiglas elasin. 2008. aastal jõudis see raamat esialgsel kujul tagasi haiglasse. 2013. aastal sai temast nii eesti- kui ka venekeelne pärisraamat, mis on mõeldud kõigile enneaegsete lastega peredele kingituseks.
Paras hulk raamatuid on ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogus õppematerjaliks, et ka tulevased õed teaksid ja oskaksid mõista, mida elab läbi liiga vara sündinud lapse pere.
Tänasel päeval on aga imetore teile hõisata, et minu “Pisikese tita lugu” on sündinud uuesti! Kabestatud ja mõne pildi jagu täiendatud, on see jutustus astunud nüüd helendavate ekraanide maailma, selleks, et jääda ja olla alati kättesaadav kõigile, kes seda lugeda soovivad.
Raamatu link on lisatud ka Tallinna Lastehaigla kodukal vastusündinute ja imikute osakonna veebilehele.
See on olnud pikk tee päris algusest tänase päevani ja siinkohal soovin ma tänada enda sõpru, kes aastate jooksul selle loo juures vapralt mu kõrval on seisnud. Sven, Sirli, Älin ja Kati aitäh teile nii-nii väga! Ja suured tänusõnad kõigile saatusekaaslastele ja mu enda poistele inspiratsiooni eest, dr Liis Toomele särasilmse julgustamise ja Andreasele selle eest, et kõik on nii nagu peab, sest nii ongi kõige parem!
Ja ikka, et igast pisikesest saaks kord suur! <3
Eva

Meie Vancu

Kahe nädala pärast saab meie Vancu 9aastaseks. Tee selle numbrini on olnud omajagu riukalik.

Oli see siis tema suur uudishimu või iseteadvus või lihtsalt talumatus olla kitsastes tingimustes minu kõhus, aga sündida otsustas ta juba kaks kuud enne õiget aega. See ei olnud talle lihtne algus – nädala hingas masin tema eest, kaks kuud oli ta hapniksõltuv, kolm aastat sai pidevat kopse toetavat ravi, edasi läks tõusude ja mõõnadega veidi vabamalt. Juba mõnda aega on selge, et selle tee algus on andnud oma panuse tema olemisele ja kohanemisele siin maailmas.

Kes temaga kohtunud on, need teavad, et ta on selline omamoodi väike vibalik, kes poeb võimalusel minu selja taha või kampsuni sisse. Silma ta ei vaata, tere ei ütle ja kätt tervituseks ei paku. Teeb veidraid grimasse ja hääli ja võõrastega inimesejuttu ei aja. Kui sundida, siis vastupanu vaid kasvab. Kui ärritub, siis jookseb minema. Peitu. Usaldus on visa tekkima. Väga vähe on neid, kes temaga jutule saavad.

Enamus peab teda lihtsalt kasvatamatuks või vähemalt veidrikuks. No veidrusi on tal kilomeetri jagu, aga tegelikult on need vaid omamoodi eripärad, mis inimestega suhtlemisel ei tohiks olla ületamatuks takistuseks. Või huvitab kedagi sõbra valikul see, kas tema supi sees on porgandi tükid nii- või naapidi lõigutud? Või see, et kellelegi meeldib üle kõige sinine värv? Ta on inimestega kokku puutudes ise olukorrast vähemalt sama segaduses, kui inimesed, kes temaga kokku puutuvad ja tema käitumist ei mõista. Hirm. Ebamugavus. Aga pisikene uudishimu ikka kusagil foonil ka.

Oma perega kodus, omas turvakeskkonnas, on ta julge, asjalik, jutukas ja tegus poiss. Üldsegi mitte klammerduv ja hirmunud oravapoeg. On piisavalt hetki, kus ta on täiesti tavaline poiss. Selline kange nagu männijuurikas, iseteadlik ja sihikindel, samas üliõrn, hooliv ja peenhäälestatult tähelepanelik. Mul on õnnestunud teda pildile püüda nii vaba, julge ja rõõmsana, et need, kes temaga esimest korda näost näkku kohtuvad, kohkuvad ära, sest see ei saa olla seesama laps!

***

Temas on mingi suur ja sügav nukrus. Ta on pigem vaatleja ja analüüsija. Sõnades on ta otsekohene, julge, terav ja tabav. Ma ikka naljatan vahel, et ta on nagu väike tusane terava keele ja vaheda mõistusega vanamees. See elutarkus, mis sealt vahel tilgub, on mõtlemapanev. Tema naljakate ütlemistega olen ma ka teid kostitanud. Andreas jälle arvab, et ta on nagu iseteadlik täismees, kes on lõksus lapse kehas ja just seepärast on psüühilise võimekuse ja füüsilise piiratuse tulemusel eemalt teda raske mõista. Ta on kange, praktiliselt pisarateta, ei vingu ega virise. Jätab mulje, et ei hooli ka. Aga tegelikult hoolib liiga palju. Ja pelgab. Kõike uut ja tundmatut. Kõike, millega/kellega tal on olnud halbu kogemusi. Emotsionaalne mälu on tal nii põhjatu, et ma ei tea, kuhu see tema sees ära mahub.

Tegudes on ta pigem ettevaatlik ja ebalev. Kuigi ta loeb hoolega kõiki juhendeid lennukist käekellani ja südame kaudsest massaažist mäki mänguväljakuni ja mäletab neid detailselt, siis enne tegutsema asumist on tal vaja kindlalt teada end positsiooni olukorras – miks? millega? kuidas? Asi peab olema selge ja mõistuspärane, läbimõeldud ja selge struktuuriga. Üleliigne info koormab ja segab. Ta tunneb ja tajub asju mingite teiste nurkade all ja teiste reeglite järgi. Minu meelest on see mõnikord väga huvitav ja värskendav. Vahel on muidugi ka väsitav sama rutiini tuhat korda läbi teha, aga temaga koos on kasvanud minu kannatus ja mõistmine. Pean tunnistama, et kodune treening Vancuga oli mulle lastehaigla-töös erivajadustega lastega kontakti loomisel suureks abiks. Sa lihtsalt tead, millal minna läbi seina ja millal jätta ruumi, et tagasi tulla. Ikka nii, et kokkuvõttes lapsel turvalisem ja parem oleks. Sest päris sageli on selle hirmtugeva müüri taga just see kõige hapram olend, kes ootabki vaid lootusetult seda, et keegi tuleks ja lihtsalt murraks sisse. Heaga. Ilusasti. Aga julgelt. Usalduse võitmiseks pead sa end enne tõestama, aga siin kiirelt kihutavas maailmas pole meil selleks ei aega ega enamasti ka viitsimist.

Kurb on see, et tema toredast ja positiivsest poolest ei saa kodust väljas eriti mitte keegi osa. Siis on ta nagu äravahetatud. Ega ta seltskonda kipu, sest liiga palju on teda elu jooksul tõrjutud ja eemale tõugatud. Ta on see imelik, keda kas vaadatakse, kui normidesse mittemahutuvat või lihtsalt ignoreeritakse. Vanemad hoiavad oma lapsi sellisest võimalusel eemale. Ta tajub seda nii teravalt, et kui vähegi saab, siis väldib iga võimalikku tundmatut inimkontakti. Kasvades üha enam.

LASTEAIA-AJASTU

Päris pisikesena oli ta tore pisike putukas. Alati naerusuine ja tegutsemas. Uuris huviga ümbritsevat ja inimesi. Usaldas ja seltsis suurte inimestega kergelt. Lapsi pelgas ta juba pisikesena. Ma oleksin temaga koolini kodus olnud ja käinud ringi, seltsinud inimestega, püüdnud luua positiivseid kontakte teiste lastega ja avastanud maailma nii palju kui võimalik, aga kui ta 4aastaseks sai, olin sunnitud ta vastu enda ja tema tahtmist välisel survel lasteaeda saatma. See vintsutas ta korralikult läbi ja usaldus maailma vastu kadus musta auku. Enamuse ajast veetis ta arusaamatutel põhjustel paha-lapse-toolil, nurgas või hiljem istus päevade kaupa ise kapi taga radika vastas peidus. Sealt tiriti teda siis vastavalt vajadusele kätt- või jalgapidi välja. Sunniti sööma või magama ja kuna ta seda enamasti ei teinud, siis ülejäänud aja istus ta taas karistuseks paha-lapse-toolil. Kui 5 minutit enne lõunapausi lõppu uinus, siis oli äratamisel pahur ja jälle istus keset rühma häbipostis. Järelemõtlemisest oli asi paraku valgusaastate kaugusel. Lastega positiivse kontakti loomine asemel harjusid teised temast eemale hoidma, sest kõik nad kartsid samastuda paha lapsega. Alguses puudus lasteaias koostöö või noh, mulle näidati pika sõrmega, et ta pole ühiskonnakõlbulik, sest ei tee seda kirbutsirkust seal kaasa nii nagu vaja. Pisutki mõistmist ja individuaalset lähenemist lasteaiast oodata, kuniks laps harjub, oli äärmiselt juhm. Hiljem puudus ka aiapoolne huvi ja viitsimine – las ta siis istub seal nurgas, ärme tee välja, siis segab vähem.

Ainus, mida ta ise lasteaiast mäletab on see, kuidas õpetaja ta juustele haiget tegi (nii tutistamise sõna, kui tegevus ise, ei olnud talle varasemast tuttavad) ja üleni helesinisele pildile “mida näed sina aknast” sundis õpetaja oma käega (Vancu käsi õpetaja raudses haardes) rohelist mururiba alla serva maalima. Vanc seda ei näinud, tema nägi oma toolilt vaid sinist taevast ja tema meelest rikkus õpetaja tema pildi täiesti ära ja ta keeldus seda omaks pidamast. Ta oli siis neljane. Õpetaja pidas tema reaktsiooni aga äärmiselt kasvatamatuks – tema ju suunas ja aitas ja laps polnud rahul. Nagu mis mõttes? Sellest peale see laps pintslit kätte ei võta. Käsi on randmest nõrk ja tõrgub. Siiani arvasid kõik, et ju ta kangekaelselt lihtsalt ei viitsi. Jah, tal on probleem, kui on oht ennast määrida, aga ta oskab selle tasandamiseks ülihoolikalt puhtust hoida. Näiteks näpuvärvid on talle täiesti puudutamatud. Ta pole neid suutnud siiani kasutada mingi nipiga. Isegi mitte kummikindaga. Samas pintsli kasutamisega tal enne lasteaeda probleeme ei olnud, aga minu jutt traumast tundus hiljem lasteaias ja koolis rumala vabandusena. No nagu ma ajaviiteks mõtleksin vabandusi välja. Õnneks leidsime siin (5 aastat hiljem!) tee terapeudini, kes sügavamat tausta teadmata andis olukorrale hea selgituse. Mul oli õigus, asi oli kinni traumas. Nüüd saab asjaga teadlikult edasi tegeleda vähemalt.

Tal oli on siiani väga raske luua inimestega kontakti, iseäranis lastega. Pisemana ta laste vastu huvi ei tundnud. Mänguasjade vastu eriti ka mitte. Lasteaiast ta endale ühtegi sõpra ei leidnud. Ta nägi küll teisi sõbrustamas ja püüdis neile ka alguses läheneda, aga see ei õnnestunud tal. Ta ei osanud. Ja mina ei osanud teda eemalt aidata. Enamuse esimesest lasteaia-aastast veetis ta kusagil üksi, peidus või häbipostis.

Teiseks aastaks viisin ta teise lasteaeda. Eakohast rühma oodates pandi ta esialgu segarühma – mõned Vancuvanused pisemad ja teised olid suuremad. Algus läks üsna sujuvalt. Vancu sibas juhtkambal sabas. Liidrid olid temast mõned aastad vanemad, kooliminejad. Paljud neist olid lapsed, kes uude loodud rühma saadeti kui teiste rühmade praaklapsed. See oli avalik info, mida õpetajad ei varjanud. Rühmas leidis aset sündmusi, mis seal toimuda poleks tohtinud ja millest Vanc ka kaudselt osa sai. Näiteks oli ühel tüdrukul aias kaasa telefon, mille suuremad posisid pihta panid ja päeva jooksul seda, mis nende püksi peaks jääma, hulgaliselt pildile jäädvustasid. Nii tüdruk kui ema said sellest teada alles õhtul ja see oli väga ebameeldiv kogemus. Lasteaed ei reageerinud kuidagi. Üks teine tüdruk lasi rühmas ühel poisil kunstitunni ajal oma noku vildikatega lillaks värvida.  Avalikult. Lapsed nägid. Õpetaja alles siis, kui sellest palju nalja sai. Neil oli rühmas ka pisike pikkade juutsega poiss, keda regulaarselt grupiviisiline ahistati ja tõmmati tal pükse maha, et nokut vaadata. Et kas on ikka alles ja selgust saada, kas ta täna on tüdruk või poiss. Mina sain sellest teada, kui Vancu kodus mulle rääkima hakkas, et miks teised ütlevad et X on tüdruk, kui ta on noku. Rääkisin õpetajatele. Asjaga lubati tegeleda, aga pool aastat hiljem selgus vanemate koosolekul, et lapsevanemale polnud sellest keegi rääkinud. Õpetaja veel targutas kaasa, et tegelikult on kõik vanema süü, et poisslapsel on sedasi pikad juuksed… Juhataja oli õpetaja sõbranna. Müür oli ees.

Vancul ei tekkinud ka teisel aastal sõprussuhteid, aga ilmselgelt suhtles ta teiste lastega rohkem. Üht suuremat tüdrukut painas ta sellega, et teda kogu aeg jälitas ja emmeks kutsus. Tüdruk mängis vahel kaasa, vahel mitte. Aga õpetajate arvates ei olnud see hea lähenemisviis. Aga koosmängmisele suunamine? Lapse sotsiaalse arengu toetamine õpetaja poolt? Rühma sisse mind kui ema ju ka ei lubatud ja ma tõsimeeli arvan, et KUI lapsed peavad vanema tahte vastaselt käima lasteaias, siis on õpetaja asi ka teadlikult lapsi sotsialiseerida.

Vancu viimasel lasteaia-aastal suuremaid lapsi enam polnud. Nii siis istuski ta üksinda vaikides peidus päevad läbi. Kui enne oli ta 5aastasena 7stega koos, siis viimasel aastal oli ta 6sena 3stega koos. Hakkas rääkima nagu tita, käituma nagu tita ja asi kiskus väga veidraks. Kooliks valmistumine ei tulnud neil seal kuidagi välja, sest ta oli ainus selles vanuses laps rühmas. Eakohast rühma ta ootas ja jäigi ootama. Kuna antud lasteaia juhataja pidas ülimuslikuks, et näidata vabariigi tasemel häid tulemusi, mitu last tema lasteaiast ikka eliitkooli pääseb, siis oli minu mittelugev ja no sisuliselt koolitükkides koostööd üldse mitte tegev laps suur häbiplekk kogu asutusele.

Numbreid ja tähti tundis ta enne lasteaeda ja see, kas ta hakkab lugema 3selt, 5selt või 7selt, ei olnud minu jaoks üldse oluline. See polnud lasteaia eesmärk ega kohustus minu meelest kunagi. Hoopis see, et laps õpib teistega suhtlema, suhteid looma ja kollektiivis käituma, oli minu jaoks kõige olulisem ootus neile. See oli see kooliks ettevalmistus, mille ma neile usaldasin. Paraku toimis see kõik pigem vastupidiselt. Minu mõõt sai sellest jamast liiga täis. Tuli leida muud lahendused. Lasteaia piinava kummivenitamise asemel jäi ta enne kooli aastaks koduseks. Minu töö- ja koolipäevad veetis ta minu vanaemaga. Me püüdsime koduste jõududega tema olukorda kuidagi normaliseerida ja teda sotsialiseerida ning ühiskonnakõlbulikuks treenida. Kodustes tingimustes muutuski olukord paremaks. Aga kodust väljas… Kui mina temaga väljas käisin, siis ta pigem istus tihedalt minu varjus peidus ja võis ka vabalt pool õhtut kusagil kardina sees ennast peita ja rullida ja passida, peaasi, et ta kedagi nägema ei peaks. Tähelepanu otsides piiksus ta kutsuvalt iga natukese aja tagant või tegi muid hääli või nägusid seal. Ega ta ennast unustada ei lasknud, aga seltskonnaga liitumine oli samuti välistatud. Olukord vaid süvenes. Lapsi ta pelgas endisest veel enam. Ainus laps, kellega ta suhtles, oli tema enda vanem vend.

EELKOOLI-AJASTU

Eelkoolis käis ta Kullos ja waldorfkoolis. Kullos, sest seal oli tavakooliks ettevalmistav lähenemine ja ma püüdsin seeläbi talle tutvustada, kuidas käivad asjad tavalises koolis. Kuigi mul polnud vähimatki kavatsust teda tavakooli saata, siis vähemalt aimdus sellest, oli minumeelest talle vajalik. Tal ei olnud lihtne, aga ta sai pikapeale hakkama, sest süsteem ja plaan olid selge ja paigas ning see sobib talle juba loomu poolest. Sealt eelkoolist ma laste sotsialiseerumist ei tihanud oodata, sest nende põhirõhk oli rohkem tunnis paigalistumisel ja kaasatöötamisel. Mu sõbranna poeg käis temaga samas rühmas. Too poiss oli esimene, kes õpetaja sundimiseta temaga vahel ise paari võttis ja tundide järel koos mängis. Poiss ei teinud numbrit tema veidrustest ja astus ise julge sammu Vancu poole. Segadusest sai aja jooksul ootus ja rõõm taaskohtumiste üle ja ka Vancu veidrused taandusid. Palju sügavamaks polnud sel sõpruse algel antud meie kolimise tõttu paraku areneda, aga see oli Vancu jaoks üks suuuuur-suuuur samm edasi. See näitas, et ta on võimeline leidma sõpru 🙂

Mul oli kindel plaan Vancu waldorfkooli saata. Sellega, et Vanc tavakooli ei lähe, arvestasin ma juba ette. Olin vanema pojaga, täiesti tavalise lapsega, riigisüsteemis oma vitsad kätte saanud ja mul puudus igasugune soov sellega ka teist last traumeerida. Minu arvamust kinnitas ka waldorfkooli tellimusel kooliastuvaid lapsi läbi vaatama kutsutud antroposoofiline arst. Ta leidis läbivaatuse järel, et see on Vancule sobivaim lahendus. 3/4 melanhoolik ja 1/4 koleerik – oma olemuselt jääks ta tavakoolis hätta ka parima käitumise juures. Waldorfkool aga suudaks tema arengut toetada väga tõhusalt.

Ma usun täiesti siiralt waldorfpedagoogikasse. Sellesse, et seda Tallinna linnas aastal 2015 ja enne kvaliteetselt viljeleti, ma ei uskunud. Või noh, mis ei uskunud, ma teadsin (üksikud väga head õpetajad paraku tervet kooli ei päästa). Aga antud olukorras oli ka see liipva olemisega kool Vancule siiski parem kui riiklik süsteem ja see oli minu teadlik valik. Mu vanem poeg käis juba seal ja ma soovisin nii väga, et ka Vancul oleks võimalik seal koolis käia, usaldust õppida, iseendaks jääda ja saada lisaks kodule ka koolist kaasa väärtused ja suhtumised, millesse ma usun ja mida antud filosoofia endas kannab.

Seda soovisin ka, et mu pisike pere püsiks koos, et mu poistel oleks lisaks perele ka toetav kogukond lähedal ning ühine koolitee. Ma isegi ei kaalunud muid variante, sest mul oli parim võimalik olemas. Ma ju ei soovinud muud, kui et nad oleksid hoitud, hoolitud ja soovitud selleks, et ta saaks avaneda ja areneda turvaliselt.

Probleemid waldorfkooli eelkoolis ilmnesid aga sootuks ootamatust nurgast. Eelkooli rühmas oli hulk tüdrukuid ja olenevalt korrast üks-kaks poissi Vancule lisaks. Kuna esmane eesmärk on saada lapsed teineteisega harjuma, koos toimima ja koolist rõõmu tundma, siis oli neil iseolemiseks rohkem mahti kui tavalises eelkoolis, kus pidi vagalt pingis istuma. Kodus käis sõbrateema teema juttudest ikka läbi ja eks ta siis omal moel püüdis nagu oskas endale ka seal eelkoolis sõpra leida. Ta valis istekoha põrandaringis poiste lähedale ja paaril korral oli Vancu üritanud kedagi neist soovitud sõpradest ka kallistada. Seepeale kutsuti mind välja ja mulle peeti maha epistel teemal, kuidas mu lapse sättumus on kuidagi vale ja ma pean teda korrale kutsuma, sest posid poisse ei tohi kallistada.

Kuigi talle endale seal meeldis, siis ta ei sobitunud sinna rühma, sest ta oli alati pinges oleva ja äärmiselt kammitsetud õpetaja jaoks ebamugav või ehk isegi ebameeldiv laps. Teise poolaasta alguses sain enne koolidesse registreerumise paanika algust koolist kirja, et eripedagoog, kes nende üht eelkoolitundi jälgis, leidis, et Vanc ei sobi waldorfkooli ja teda tuleb saata erikooli. Käitumise ja koolivalmiduse puudumise tõttu, oli meelevaldne põhjendus.

KOOLIOTSIMISE AJASTU

Lihtsalt niisama, et ei sobi waldorfkooli? Õõnes uduloss kukkus minu jaoks kokku. Kui palju sellel konkreetsel koolil ikka tegelikult on seost filosoofiaga, mida ta presenteerib? Lihtsalt ilus ja huvitav fassaad, millega mugavsustsoonis ideed müüa ja kõik? Selle kooli sisuline hingetühjus haigutas mulle oma haput haisu näkku erinevatel põhjustel ja mu viimane usk ja lootus purunes miljoniks killuks. Nad olid algusest peale kursis, et see laps on sutsu teistmoodi ja vajab mõistmist, toetust ja suunamist, et reele saada. Mitte tõrjumist ja esiletõstmist vaid justnimelt sulandamist nagu see waldorfkoolis ikka käib.

Samuti oli koolile juba teada psühhiaatri ja psühholoogi otsus – see oli nende jaoks mittemidagiütlev, probleemi polevat – lapsel on vaja lihtsalt toetust ja innustust, mitte erikooli. Aga et koolis nende arvates asi ongi nii lihtne, et nemad ise diagnoosivad ja määravad, kes kuhu ja kuidas? Küsitava pädevusega eripedagoog on jumal? See jäi mulle arusaamatuks. Lähen viin lapse erikooli selle paberiga ja ilma diagnoosita? Eripedagoogi suvalise mõttevälgatuse peale? Või peaksin ma nende meelest selle omal soovil saavutama, et lapsele erikoolis koht leitaks? Et lähen väljamõeldud diagnoosiga erakoolide uksi kraapima ja looda, et nad ta kuskile mahutavad? Püha lihtsameelsus või lihtsalt võõras mure… Mnjah.

Sellega, et ta tavakooli ei lähe, olin ma muidugi igati päri. See süsteem oleks selle lapse lihtsalt laiaks litsunud ja kõik. Aga kuhu siis? Waldorfkool ütles ära, nemad teda ei taha, nende jaoks on ta liiga teistmoodi ja kuna uus õpetaja tuleb tõenäoliselt taaskord ilma igasuguse õpetamise kogemuse ja lastekogemuseta otse tänavalt või parimal juhul enda tutvusringkonnast, siis nad ei tea, kui võimekas see inimene saab olema, seega nad ei saa riskida ebamugavustega. Arusaadav. Ka sellest olin ma aastate jooksul aru saanud, et mittesobivale õpetajale ei piisa ka väga heast mentorist. Aga siiski tahtsin ma uskuda, et see kõik on parem, kui tavakool.

Uus tiir lastehaiglas ei toonud kaasa ei suunamist ega ka diagnoosi – jah, on ehk mingid jooned, aga siis? Äkki on lihtsalt Napoleon? Seda oli psühhiaater juba ka varem ütelnud. Sel korral ma tema juured enam ei pääsenudki, sest PROBLEEMI POLE, mida ma ometi neist tahan. Ma elasin nagu kahe täiesti erineva reaalsuse vahel, skisofreenilises situatsioonis, kus ühelt poolt oli kooli arvamus, et Vanc ei sobi mujale kui erikooli ja teiselt poolt olid need, kes asja hindavad, arvamusel, et tal pole mingit probleemi ega takistust, et minna kuhu iganes tavakooli. Jah, tõesti, intellektiga tal tõesti probleemi ei ole. Haiglas nad arvasid, et küll Vanc kohaneb ja saab hakkama. On teisedki saanud. Kui ei saa, eks siis vaatab edasi. Aga minu, kui tema ema, asi on seista tema eest ja kui ma tean ja tunnen, et sellest tavakooli minemisest tuleb vaid üks suur traumalitakas, siis ei, aitäh, ma jätan selle etapi vahele kohe nüüd ja säästan oma last neist löökidest.

Kuna mul polnud mingitki lahendust ja kui juba waldorfkoolis arvati, et tal puudub koolivalmidus, siis uurisin haiglast, kas ma äkki saaks talle vähemalt koolipikenduse. Milleks? Mille alusel? Ta oli tol sügisel juba 8 saamas ja sel juhul läinuks ta kooli peaaegu 9selt. Ei-ei, tal on vaja kooli minna juba sel aastal. Aga kuhu? Kuidas? Mida saan ma teha? Kuhu suunas ma pean jooksma? Neile küsimustele ei saanud ma mitte kunagi mitte ühtegi vastust. Suvi aga lähenes ja mul puudus igasugune lahendus asjale. Aa, õigus, Tartus Masingu kooli soovitati waldorfkoolist. See on väga hea kool, olen nõus, aga lihtsalt omal soovil sellise stooriga sinna õppima pääseda?! Ja nagu naksti kolin lihtsalt Tartusse?

See, et lapse sotsiaalne võimekus tema eripära ja/või traumeerituse tõttu kaht jalga lonkas ei huvitanud sel hetkel mitte kedagi. Istud ikka nagu padakonn oma mure otsas ja vaatad ise, kuidas sa selles riigis saad seaduskuulekas olla. Sest kõigepealt on oluline, et laps saab haritud. Kõik muu tuleb vajadusel hiljem, kui selgub ebamugav tõde, et näe, laps polegi võimeline õppima, sest ta on seestpoolt katki ja varasemast on lahendamata probleemid ja õppimata oskused… Kuna ma endiselt uskusin, et waldorfpedagoogiline lähenemine oleks talle parim, siis ei tahtnud ma sellest kaugele triivima minna. Kuulasin maad ka Keila ja Aruküla kooli osas. Keila on marutore kool, olin seal ise koolitamas käinud, aga neil ei olnud kribalatki ruumi. Aruküla langes ära meie jaoks võimatu logistika tõttu. Gaia kool oli alles värskelt alustanud ja ma pelgasin sinna isegi ligi astuda, sest seal oli inimeste tasandil liiga tugev side Tallinna waldorfkooliga. Sel hetkel Tallinnast ja selle lähiümbrusest midagi muud leida ma ei osanud. Õhus oli küll veel mõne uue kooli loomine, ideed olid sümpaatsed, aga midagi konkreetset veel ei toiminud. Seega püüdsin Vancut omal käel kuidagi passitada ühte sobivasse era-erikooli.

***

Kaks proovipäeva. Vancule meeldis. Ta isegi pisut avanes seal. Nad tunnistasid, et jah, ta sobiks nende juurde oma olemisega küll – väikeklassid, kogemuste ja teadmistega õpetajad, individuaalne üks-ühele lähenemine oleks talle kindlasti abiks ja toeks. Aga neil olid omad muud põhjused – järjekord oli uksetaga pikk ja keerulisemad olukorrad vajasid kiiremaid lahendusi jms. Ja isegi, kui ta ka oleks sinna enda jaoks sobivasse kooli saanud, oleks hind olnud kõrge – mul tuli minna kellegi juurde, kes paneb talle koolipääsemiseks sobiva diagnoosi ehk siis valetaks? Kui uskuda lastehaigla arvamust. Paberite peale pidi ilmuma võlusõnad: “agressiivne, ohtlik endale ja teistele”. Jah, me kõik teadsime, et no ei ole agressiivne see laps, aga võlusõnadeta poleks see Seesam avanenud. Neil oli süsteem paigas, isegi inimesed, kes vastavaid pabereid korraldavad, olid teada. Ma vahel ikka olen endalt hiljem küsinud, et kas ma oleksin tõesti lasknud oma lapse pabereid võltsida selle nimel, et teda sinna kooli kuidagi saada. See võitlus eetika ja kaevu aetud härja vahel kestab mu sees edasi hoolimata sellest, et mul seda valikut kunagi teha ei tulnud. Samas…

Nagu ma nüüd olen aru saanud, siis saadi arvatavasti ikka ka lastehaiglas Vancu probleemidest aru, aga riigi raha tuleb kasutada väga kokkuhoidlikult, sest seda on vähe ja kõigile, kellele õnnestub diagnoosi mitte panna, seda ka ei panda. Säästuvärk! Mitte, et mul oleks olnud vajadust oma last hirmsasti mingisse diagnoosikasti lahterdada, vaid see oli sel hetkel elulise tähtsusega küsimus tema tuleviku osas. Koolikohustusest niisama nagu üle ei sõida ju. Ma olin oma hariduslike erivajadustega lapsega täiesti üksinda ja lahendust mul polnud. Mittemingisugustki. Keegi ei tahtnud teda. Ja aega… seda nappis. Käes oli juulikuu. Minus süvenes tunne, et me mõlemad oleme kogu Eesti haridussüsteemi jaoks pahad, praagid ja kõlbmatud – mina emana ja Vanc õpilasena. On seal siis enam vahet, kuidas ja mis hinnaga lahendus leitakse?

Meie pere hind oli Eestist ära kolimine. Me tulime vaid puhkama ja siia me jäimegi.

See, et mina oma tööle ja kutsumusele kriipsu peale tõmbasin oli selle kõige kõrval julm, aga marginaalne hind. Küll ma siis raban edasi, kui poisid kaela kandma hakkavad. Oli mul siis muid valikuid? Kui me eelmise aasta juulis siia puhkama tulime, siis olin ma täiesti augus omadega. Tegelikult polnud ju kummalgi poisil kooli, sest selleks, et pisema mitte vastuvõtmist oleks lihtsam kogukonna ees õigustada, otsustati ka vanemast poisist vabaneda. Räägitagu mida tahes, et tasemete vahe pole suur, siis kebjaka tasemega waldorfkoolist tavakooli tagasiminemine sama taseme klassi poleks olnud võimalik mitte mingi valemiga. Isegi võimeka õpilase jaoks. Ka seda last oli juba piisavalt väntsutatud. Mu mõõt oli kuhjaga täis. Kuna ma sel ajahetkel vaatasin tulevikku nii avaralt kui ma vähegi suutsin, siis kaalusin korraks tõesti kolimist ka Pärnusse-Viljandisse-Tartusse. Lootuses, et ehk on seal veel inimesi, kellel mõistus ja süda elavad kooskõlas. Aga seal oleksin ma olnud lastega päris üksinda, ilma igasuguse toeta. Siin, Eestist kaugel eemal, oli ja on Andreas alati meie kõrval.

Ja nii me siis eelmise aasta juuli teises pooles, puhkuse lõpuosas, kirjutasime siin kohalikku haridusosakonda ja uurisime, millised on võimalused. Vastus oli – elukohajärgne kool peab lapsed vastu võtma. Otsustasime proovida.

Tan oli suurem, luges ja kirjutas, tema saadeti integreeruma. Alguses käiski ta ainult integratsiooniklassis – sotsialiseerus, õppis keelt ja mängis. Servast tegi natuke matemaatikat ja loodusõpetust ka, aga põhirõhk oli lapse keele-, kultuuri- ja suhtlusoskuse arendamisel. Väga tänuväärne ja toimiv viis. Jõuludeks ta pisut juba tönkas saksa keelt, hakkas ka tavakoolis oma eakaaslastega koos tundides käima. Kevadeks sai ta oma jutud kõik aetud ja koolikoormust tõsteti jõukohaselt. Nüüd on ta enamuse päevast tavakoolis ja käib vaid mõned üksikud tunnid integratsiooniklassis puhkamas ja nautimas. Ta on kenasti kohanenud ja saab oma elu ja tegemistega hakkama üha paremini.

Vanc, aga… Tema oli siia tulles kehvas vanuses. Vanuse poolest oleks ta pidanud minema teise klassi. Kuna ta sõnagi saksa keelt ei rääkinud, siis otsustati, et ta peab minema esimesse klassi. Mina küll pakkusin tungivalt, et üks asi on koolitükid, teine asi on sotsiaalne võimekus, et tal on selles ikka väga ja väga suured lüngad ning absoluutselt puudulikud positiivsed kogemused. Et äkki ikka saadaks ta esialgu veel aastaks lasteaeda, sest see on siin äärmiselt sümpaatse süsteemiga ja oleks talle kindlasti väga kasuks tulnud. Või no saatku ta siis vähemalt vennaga koos integreeruma. See, kas ta oleks nüüd koolist veel ühe aasta kaotanud, polnud minu arvates enam mingi kaotus. See oleks lihtsalt olnud päris uus algus täiesti uues keskkonnas. Integratsiooniklassi jaoks oli ta liiga väike (aasta vanemana oleks ta sinna pääsenud) – nii väikesed lapsed ei vajavat eraldi integreerumist, nemad saadetakse otse kooli, sest seal kohanevad nad keele ja kultuuriga kõige kiiremini. Kes olin mina, et ma oma last paremini tundsin. Vaielda polnud kellegagi.

KOOLIAJASTU

Nii läks siis Vanc eelmise kooliaasta alguses, augusti keskel, esimesse klassi. Ta läks igal hommikul vapralt, tuli lõunaks koju, läks kooli tagasi ja tuli õhtul tagasi koju. Mul on enda lapsepõlvest selge, et küsimusele “kuidas koolis läks?” on olemas üks vastus ja olen seda küsimust enda laste puhul alati vältinud ning teemat teise nurga alt kombanud. Kodutöid palju ei olnud. Ega esimeses klassis polegi neid palju, aga tal polnud neidki. Nad ei tahtnud temas asjatult lisastressi tekitada, sest kohaneda oli niigi paljuga. Kui Tan alustas koolis tere-tänan-palun-mina olen-mulle meeldib ja sai seda harjutada, siis Vancul jäi see osa puhta puudu (tal oli see praktikas puudulik ka eesti keeles ju…). Koolitunnis pole selleks ometi aega, sest sibliv sipelgasülem on kooli tulnud juba muud õppima. Kodus oli tema õpetamine arenguteta. Ei saa võrrelda võrreldamatut ja samastada samastamatut. Kodu on kodu ja kool on kool. Meil ei ole kodus 20 last, isegi 3 pole. Aga protesti kooliskäimise vastu tal polnud. Ta oli kuulekas ja näis, et asi nagu sujuks.

Oktoobri alguses kutsuti meid kooli õpetaja ja direktoriga kohtuma. Selgus, et Vanc poeb pidevalt laua alla peitu või peidab end klassi lõpus diivanil teki alla. Ringi koos teistega ei tule. Ei räägi. No mitte üht saksakeelset sõna ei tule suust. Kui jõuga sunnitakse laua alt väljuma, istub oma toolil trotslikult ja vahib tühjusesse. Vahel tegi ta seal mingeid hääli. Grimasse ka. No nagu ikka. Alguses võttis nooruke õpetaja seda isiklikult, et no mis mõttes mingi laps sedasi käitub ometi!? Rääkis, kuidas teised lapsed seda veidrat Mowglit vahivad ja eemale hoiavad temast. Narrivad ja kiusavad ka… No et äkki ma saan kodus talle rääkida, et nii ei sobi käituda…

Kui ma siis koosolekult koju läksin ja asjast temaga rääkisin, siis hakkas paisu tagant mida kõike tulema. Ta rääkis küll kõigest muust kui oma tunnetest, aga ta vähemalt rääkis narrimistest ja kiusamistest ja selle läbi saime pisitasa lähemale ka põhjus-seos-tagajärg teemale õiges võtmes. See oli murrang ja näis, et heas suunas. Meil oli edaspidi õpetajaga iganädalaselt kontakt ja asjad näisid paranevat. Laste omavahelised suhted leevenesid pisut ja vahel nähti teda suurel vahetunnil ka teistega kulli ja peitust mängimas. Õpetaja suhtumine aitas lapse paremale kohanemisele väga palju kaasa. Kuna oli selge, et ettearvamatud tegemised tekitavad temast suuremat segadust, siis vajadusel kaasasid nad ka mind. No siis, kui olid koolist väljas käimised ja uisutunnid jäähallis, olin mina alati kusagil olemas. Ja terve sügise käisin ma temaga ka käsitöötundides kaasas, sest too õpetaja ei saanud temaga mitte kuidagi hakkama. Seal ma istusin lihtsalt ta kõrval ja kui ta puntrasse jooksis, siis näitasin enda asja peal jälle ette, kuidas mina seda asja teen ja siis ta pusis uuesti. Teised kõrval pusisid ka ja salamisi hakkas Vanc ka ringi vaatama, et näe, teistel ei ole sugugi lihtsam seal neidsamu asju punnitada kui tal. See lubas tal kujundada uusi hoiakuid. Mõne asja sai ta valmis esimeste seas või siis väga kenasti. Teised tunnustasid teda sõbralikult, see oli nii vahva mulle, aga tema ise ei osanud uue olukorraga esiti midagi peale hakata ja kohkus ära. Nii ootamatu oli see tema jaoks. Järgmisel korral suutis ta juba naeratada.

Tavalistest tundides mõni asi paranes, mõni asi süvenes. Kui ta kontrolltööga nii kaugele ei jõudnud kui pinginaaber, aga aeg kukkus, siis puges ta laua alla ja jälle oli kogu tund häiritud. Mis sellest, et kokkuvõttes oli tal rohkem õigeid vastuseid ja parem tulemus kui pinginaabril. Kui ta pallimängus ausalt mängis, aga keegi sohki tegi ja õpetaja seda ei näinud, siis ei osanud ta midagi ütelda vaid jooksis mattide alla peitu ja undas seal omaette. Kui keegi klassi koaala-käpiknukul nina peast ära näris, siis oli ta täiesti meeleheitel ja istus nukuga koos kägaras nurgas ja kaasa rohkem midagi ei teinud. Pidevalt leidus midagi, mis tema tunni või koolipäeva nässu ajas. Tema elu oli seal nagu ameerika mäed. Harjutasin kodus temaga iga päev läbi olukordi ja nendega toimetulekut. No näiteks, et kui keegi sikutab juustest, siis Vancu asi on osutada lapsele, kui ta nime ei tea ja näidata enda peal ette, mis juhtus. Veensin teda, et õpetaja saab teda palju edukamalt aidata, kui ta kohe asjaga tegeleb, mitte me ei pea läbi kodus eelmise päeva asju klaarima. Vahel toimis see hästi.

Ainsana näis temaga kenasti toime tulevat saksa keele õpetaja, kes suutis temaga kontakti saavutada ja sealt arenes ka austusel ja usaldusel tuginev suhe. Rühmad oli pisemad kui terve klass, aga tema käis mõlema rühma tundides. Klassiruum oli pisitilluke, hubane katusekamber. Õpetaja oli vanem, hästi vaikse häälega, soe, sõbralik ja tasakaalukas. Tal oli klassis mesilane Maia nukk ja kui Vanc laua alla puges, siis andis ta talle Maia sinna laua alla kaasa. Ta ei vedanud teda sealt välja, aga ilmekalt rääkides ronis Vanc varsti ise välja uurima, mida teised teevad ning liitus nendega taas. No nagu päriselt Mowgli taltsutamine. Jõuga saavutab tema puhul vaid trotsi, viha ja mis peamine – HIRMU. Ja see ei vii mitte kuhugi edasi.

Kõik lapsed klassis teadsid, et Vancu lemmik on Maia. Vahel tegi mõni Maiale haiget, see oli neile huvitav, sest siis see imelik poiss reageeris – ikkagi inimene. Kui keegi oleks Vancule haiget teinud, siis seda oleks ta väga pikalt talunud ignoreerides ja eest ära liikudes. Kord uputasid lapsed ta koti kooli hoovil purskkaevu. Tema jooksis selle peale lihtsalt minema. Tema käitumine ja suhtumine tekitas lastes imelikke tundeid, et miks see poiss ei räägi, nuta ega isegi vastu ei löö. Kui aga tehti liiga Maiale, siis seda ta ei talunud, ning avaldus tema inimeseks olemise tegelik pool. Lastel tekkis sellega oma suhe. Kui nad liiga agaraks läksid, siis õpetaja sekkus ja Vanc leidis oma rahusaare vaikselt laua alla Maiat parandades. Tema tundides hakkas Vanc natuke saksa keeles rääkima. Lühikeste lausetega. Selle hetkeni arvati, et ta saab kõigest juba aru, aga lihtsalt trotsib. Siis aga selgus, et ta tõepoolest ei saa veel ka aru ja keelekasutus tulebki oodatust aeglasemalt. Ehk et ideaalne oleks ikkagi olnud selle koletu šoki vetteviskamise asemel ta integreeruma saata. Seda kinnitas lõpuks ka eripedagoog, kes vahel tundides luurel käis. Ka tema kuulis ja nägi Vancut konarlikult rääkida üritamas. Paraku polnud teistel ei aega ega võimalust selliselt Vancule läheneda.

Direktori kindel soov oli juba oktoobri alguses, et me Vancu koolipsühholoogi juurde viiksime. Ma ei näinud selles vähimat probleemi ja mul oli selle üle isegi hea meel, et asjad ometi liiguvad ja lootus ka, et laps leiab toetust ja õpetajad tema suhtes rohkem mõistmist. See tundus igati hea plaan.

ERILISE LÄHENEMISE AJASTU

Alles novembri lõpus pääsesime koolipsühholoogi juurde. Ta rääkis meiega pool tunnikest ja siis püüdis Vancuga tunni jooksul kontakti saada. Testis teda ja oligi kõik. Mõni nädal hiljem istusime seal kõik koos – meie, koolipsühholoog ja direktor, klassijuhataja ja saksa keele õpetaja. Eripedagoog ei saanud paraku osaleda. Koolipsühholoog tutvustas meile oma testimise tulemusi. Hindas ka lapse verbaalset võimekust. Arusaadavalt ei rääkinud Vanc temaga mitte midagi – uus võõras inimene ja saksa keel? Ja seda osa sai arvestada tulemusena?

No igal juhul andis testimise tulemus koolipsühholoogile selge pildi – Vancul on ATH. Koolipsühholoogidel ei ole diagnoosimise õigust, aga kooli jaoks on nad päästerõngad, kes otsutavad ja määravad. Meie asi oli seepeale minna perearsti juurde ja saada saatekiri teraapiatesse. Ja võib-olla ka retseptid ravimite jaoks. Kuna meil sel ajal ei olnud perearsti, mis eeldas tervisekindlustust, mis eeldas elamisluba, siis ühesõnaga perearsti juurde me ei pääsenud veel kaua-kaua.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosile noogutasid õpetajad hoogsalt kaasa ja kinnitasid et neil on nii hea meel, et nüüd, kus asi on selge, on neil koolis tema toetamiseks ka omad plaanid juba olemas. Kõik olid entusiasmi täis. Tervelt 10 tundi nädalas on klassis õpetajale toeks abiline ja 2 tundi toetas Vancut ja paari last klassis veel ka eripedagoog.

Abiline oli tore. Inimesena armas ja hoolitsev ja lapsel oli temaga ka tore, aga kas sellest oli abi kooli ja õppetööga kohanemisel, on iseküsimus. Neil klappis Vancuga omavahel. Ta püüdis omalt poolt teha kõik, et lapse frustratsioonisööste vältida ja vajadusel tasandada. Peamine, et ta oleks tasa. Minu jutt sellest, et te frustratsioonisööste ei tohiks vältida vaid tal tuleb aidata nendest efektiivsemalt välja tulla, jäi paraku hüüdjaks hääleks teate küll kus. No näiteks kui poiss puges laua alla, siis ta meelitas ta endaga kaasa ja mängis temaga klassi tagumises otsas arvutiga või vaatas raamatuid. Tunni ajal.

Kõik see trall selle ümber oli selleks, et ta vaid oleks vait ja rahulik. Mitte selleks, et ta istuks paigal ja töötaks kaasa. Tal ei olnud enam vaja klassi ette põrandale ringi minna koos teistega. Mingil hetkel ei olnud tal enam vaja laulda ega ka flööti mängida, mida ta kodus alati nii suure innuga oli harjutanud ja meile demonstreerinud. See olevat lisakoormus ja seda polevat tal ka enam vaja. Ometi olid need asjad, mis ei eeldanud rääkimist ja olid oluliseks sillaks loomaks kogemust klassis kaasatöötamisele. Rõõmust sai korraga tühjus. Edaspidi ütles ta ise, et ta ei oska laulda ja kõik. Flöödist ei tahtnud ta enam midagi teada. See oli meie jaoks väga kurb ja rumal lüke kooli poolt.

Kui küsisin, miks ometi, sain vastuseks, et see on talle liiga koormav, nad maandavad sedasi seal tema stressi, siis on parem. Kõigil. Eraldamine, abilisega eemale saatmine, üksinda arvutisse saatmine – need olid peamised tehnikad, mida kasutati. Mugavad, aga kui vajalikud ja kasulikud Vancu arengu mõttes? Lisaks tekitas see teistes lastes kadedust, et miks üks ei pea tegema asju, mida nemad peavad ja saab sedasi seal omaette olla ja mängida. Lastega suhtlemisele see kasuks ei tulnud. Kõik vahetunnid veetis ta üksinda kivide otsas ronides või narrijate eest peitudes.

Uue aasta alguses öeldi mulle, et mul pole enam vaja temaga käsitöötundidesse kaasa minna. Jaanuri lõpus tuli kõne, et õpetaja ei saa temaga ikkagi käsitöötundides hakkama ja nüüd hakkab abiline temaga koos ka seal käima. Kui kolme korra järel ei ole mingeid tulemusi näha, siis keelatakse tal selles tunnis osalemine. Abiline käis, aga Vanc ei pidanud tunniprogrammis olevaid asju koos teistega tegema vaid tuli igal korral koju hunniku paberitega, kuhu abiline oli talle joonistanud või millest abiline oli talle voltinud laevu või lennukeid. Pilt oli selge, ta on tunnis, aga ta ei pea seal osalema. Mida õppis ta neis tundides?

Ma teadsin, kui oluline käsitöötund Vancu jaoks on. Jah, raske ja suurte väljakutsetega, aga oluline. Tema peenmotoorika ei ole kuigi heal tasemel ja kui asi raske näib, siis pigem viskab ta selle nurka, aga see on just see koht, kus ta vajabki toetust, et ta saaks mingigi positiivse elamuse asjast. Aga kui ta oma koerasabadest üle saab, siis on ta kiire ja osav ja tulemusele orienteeritud. Mõtle! Ma õmblesin ise padja! Ma saagisin ja värvisin ja liimisin ise magnettahvli ja tegin pudelikorgist magnetid ja lõngast palli jne. Need olid tema jaoks suured asjad, sest lasteaias oli tema isetegemisest vaid suure buldooseriga üle sõidetud ja eneseusk selles osas oli olematu. Kui mitte miinustes. Huvi midagi ise teha ja luua oli puudulik, sest hirm mitte hakkama saamise ees oli suurem ja see lämmatas huvi ära.

See oli see hetk, kui ma pressisin end ise uuesti uksest sisse, sest käsitöötunnis pidi ta saama osaleda. Alguses pakuti mulle, et no ok, aga siis pean temaga teises ruumis kahekesi olema ja omaette neid asju seal tegema. Ka sellele seisin ma vastu nagu vana jäme pull, sest sel juhul oleks ma võinud kogu seda asja temaga ka kodus omaette teha. Ja kodus ma ju nagunii tegingi temaga igasuguseid asju, aga see ei olnud päris see, mis oli koolitunni eesmärk. Tal oli justnimelt vaja kõrvalt näha ka teiste õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, sest olgu, mis ta on, ta on väga hea vaatleja ja see aitaks tal natukesekenegi enda kohta midagi teada saada läbi inimeste enda kõrval.

LÄBIKUKKUMISTE AJASTU

Märtsi algus oli koosolek koolipsühholoogi juures. See viimane oli kaasatud vaid õpetajate turvatundeks ja sõnumitoojaks. Selleks hetkeks oli neil selge, et nende meetodid ei toimi ja võimalused on otsas. Mis veel hullem – nemad on kindlad, et Vanc ei ole võimeline lõpetama esimest klassi, sest nemad ei oska teda õppetöösse kaasata. Laps ei rääkinud selle aja peale sõnagi saksa keelt, kui need mõned vastamised saksa keele tunnis välja arvata. Teised seda nagunii ei uskunud. Ja seda oli lihtsalt liiga vähe. Hälvik ta nende jaoks oli ja selleks ta jäi. Käitumise probleemist sain ma täiesti aru. Aga sellest, et ta õppetööga hakkama ei saa, sellega ma nõustuda ei saanud. Ma teadsin, et ta suudab palju enamat, kui nemad temalt ootavad.

Ma olin algusest peale palunud, et keegi mulle servastki tutvustaks õppeprogrammi, et meil oleks kodus aimduski, millega nad koolis tegelevad. Siin ei käi lapsed koos raamatute-vihikutega kodu ja kooli vahet. Kõik materjalid püsivad koolis. Õpetamine ei olevat vanema mure ja kohustus, seega nad mind sellega “koormama” ei hakanud. Kui ma otsesõnu palusin, et nad saadaksid temaga koos koju pisemaid asju, mida teised koolis tegid ja mis tal tegemata jäi, et ta saaks ka järje peal olla, siis seda ei juhtunud kunagi. Ja samas tagasisidet õpitulemustest ka ei olnud, sest see ei olevat oluline, intergeerumine on. Pole vaja last õppimisega koormata, oli nende sõnum. Ja nüüd siis nii, et ta ei ole suuteline läbima esimese klassi õppekava? Keegi seda varem ei märganud? Ei taibanud midagi ette võtta? Või vähemalt asjast meile aimu anda, et asi kisub hapuks? Milleks see võltsrahustamine ja liigse koormuse maandamise jutt, kui nad ise väitsid, et tegemist on normintellektiga lapsega ja tegeleda oli vaja vaid käitumisega?

No ja ok, kui ta ei läbi klassikursust, siis millised on võimalused?

Väikeklass? Ei, algklassides ei ole väikeklasse. Kõik lapsed tuleb integreerida kollektiivi. Väikeklassid ei ole algastmes ennast aastate jooksul õigustanud ja need on kogu meie osariigis kaotatud. Pealegi on väikeklass ka vanemas kooliastmes mitte käitumisprobleemiga vaid madalama intellektiga lastele. Vanc seda ei olevat – aga ometi ei suutvat ta klassikursist läbida?

Klassikursuse kordamine algklassides pole samuti võimalik. No ja milline on siis võimalus?

Ainus võimalus on eri-internaatkool käitumisraskustega lastele. Ja see oli siis nüüd meie koht olla tänulik koolipsühholoogile, kes läbi ime ja kõigi oma tutvuste talle ühte sellisesse koha leidis. Kõik seesugused koolid on muidu puupüsti täis.

Ma olin selle info peale totaalselt rivist väljas. Eri-internaatkool? 8aastane turvatundeta laps, kes ei räägi kohalikku keelt? On see ikka nüüd tõesti õige asi? Kas alguses kuidagi muudmoodi ei saa? Me olime selleks hetkeks püüdnud tulutult leida talle koduõpetajat saksa keele arendamiseks – selleks oli vaja kooli luba ja kool keeldus selle andisest kategooriliselt – lisasurve keeleõppel tekitaks lapsele liiga palju stressi. Ja iga kord jõudsid kõik samasse punkti – ta vajab vaba suhtlust eakaaslastega. Kuidas seda aga korraldada, pole siiani selgunud. Keegi ei oska mitte midagi soovitada. Siin ei käi lapsed tänaval ja mänguplatsil mängimas.

Kuigi see internaatkooli mõte minus vaid sügavat õõva tekitas, siis omalt poolt olin valmis lapse heaks tegema kõik ja seega nõustusin vähemalt seda asutust külastama. Kohtumist oodates lappasime läbi kõiki meie osariigi erikoole, kus lapsi taltsutatakse ja ühiskonnakõlbulikuks vormitakse. Helistasime paljudesse kohtadesse, mis vähegi sümpaatsed tundusid. Lootusetu. Kõigi järjekorrad ulatusid aastatesse. Sama mure, mis Eestis – nõudlus on kordades suurem kui võimalused. Tuli välja, et meie ainus võimalus oligi see psühholoogi poolt korraldatud eri-internaatkool.

***

Aprillis toimus külastus. Vanc sai koolist vaba päeva ja me sõitsime talle määratud kooliga tutvuma. Kui me ise elame suht kolkakülas, siis no see asutus asus totaalses pärapõrgus. Kaugel mägikülas, eemal tsivilisatsioonist. Parandusasutus. Vangla. Vasardas mu peas vaid põmm-põmm-põmm ja hoidsin kogu jõuga pisaraid tagasi. Külm, kõle, helehall, määrdunud ja kulunud. See tunne, kui sa oled ruumides, mille seinad on näinud mida kõike, on iiiiiik. Võid seda energiat seal kasvõi traatharjaga nühkida või noaga lõigata, lahti sellest ei saa.

Internaatkooli juhataja oli viisakas, aga külm ja kauge. Klassiruumides istusid kõik lapsed oma arvutites ja tegid klapid peas ülesandeid. Ma oma peas kujutasin ette, et neil võiks seal ometi kuidagi silmast silma vahetum ja otsesem kontakt olla õpetajaga. Meile väideti, et nii nad ei sega teineteist ja saavad paremini keskenduda. Vancu vastu huvi ei tuntud. Tema oli meil nagu mingi vaim kaasas, keda vaid meie nägime. Enamus kooli lastest on poisid, enamus neist on kimpus agressiivsuse ja muude normist välja jäävate käitumismustritega. Vanuses kuni 16. Neid nägusid ja silmi vahetunnis nähes… See suhtumine ja vaatepilt seal… oli nukker ja hirmutavam kui ma alguses uskudagi julgesin.

Magala poole peal ma tean, et ma käisin, aga mu mälu on selle osa kustutanud. Tean vaid, et igal lapsel on oma pisike tuba – voodi, laud tool, riiul. Telefonid pole lubatud. Muust rääkimata nagunii. Pühapäeva pealelõunal peab kohal olema ja reede õhtul saab koju, kui keegi kodustest transpordib. Meile torgati nina alla avaldus. Kui me seda kiirelt ei allkirjasta, võime sellestki kohast ilma jääda, sest järjekord on ukse taga pikk. Ja see oligi meie ainus võimalus?

See oli minu silmis samahea kui surmaotsus. Krt, kas ma sellepärast kolisingi teise ilma otsa, et 8aastane laps, viia oma käega sinna vanglasse? Kuidas selgitada seda lapsele, kelle jaoks iga uus asi on väljakutse. Kes pole agressiivne vaid hirmunud. Kuidas selgitada talle, et ta ei saa enam oma kodus meiega koos elada ega saa osa enam meie õhtujuttudest, kallistustest, koosolemistest. Ja siis see minu enda küsimus endale, et kas ma siis olengi nii kohutav ema olnud oma lapsele, et ta peab midagi sellist läbi elama? Kas selline kool ja elukorraldus peaks tõesti mu last kuidagi elus edasi aitama? Saaks temast seal tõesti ühiskonnakõlbulik kodanik või lihtsalt kastreeritud pehme ajuga taltsas kloon? Murtud ja katkitehtud, hingetu robot?

Ma küll püüdsin igal võimalikul moel kaubelda, et kui ta tõesti peab sinna kooli minema, siis kas oleks kuidagigi võimalik, et ta käiks vaid päeviti mitte nädalate kaupa. No et vähemalt õhtul tuleks koju ja me viime ta igal hommikul jälle kooli. See oleks olnud küll elu ratastel, aga see oleks olnud parem, kui lihtsalt annetada oma laps inimkatseteks sinna õõvastavasse tondilossi seal mäenõlval. Nagu hullumaja Sucker Punch filmis – see pilt mu mälus istub kindlalt paigas brrrrrhh. Nagu ka piirkonna nimi, mida vahel kiirteel silmates õudusjudinad mu selga mööda sähvima hakkavad. Eiii! Ei iial!

***

Mõni päev hiljem oli meil Vancu koolis uus kohtumine direktori ja kohaliku haridusametnikuga. Kuigi see pidi olema vestlus, siis tegelikult oli see lihtsalt hetk meie survestamiseks. Vaatasime taas sama eri-internaatkooli avaldusega tõtt ja minult oodati allkirja.  Nüüd ja kohe. Neil oli vaja seda kindlustundeks, et asi on selge ja korras – Vanc läheb uuest õppeaasast tollesse eri-internaatkooli ja nemad vabanevad kohustusest tema haridustee eest vastutada. Me läksime sinna ikka veel usus, et ehk on võimalik mingeid muid lahendusi kaaluda. Polnud. Meie mõtte peale, et olemas on ju ka veel erakoolid, vaid naerdi üleolevalt näkku. Erakoolidel ei olevat sellist võimekust SELLISTE lastega hakkama saamiseks ja see olevat täiesti vastuvõetamatu valik Vancu puhul. Ma ei osanud rohkem midagi seal arutada ja arutleda ning ütlesin otse välja, et on, mis on, aga Vanc läheb sinna kooli ainult üle minu laiba. Sõna-sõnalt nii ütlesingi. Laske mind või siinsamas maha.

Andreas, kes muidu suudab säärastel hetkedel ennast imeliselt taltsutada, istus klomp kurgus, kui koolijuht tuima näoga teadustas tatatataa, et ok, sel juhul sekkub lastekaitse, minu vanemlikke õigusi piiratakse ja laps viiakse sinna vägisi nii, et meil puudub ka õigus teda igal nädalavahetusel koju tuua. Kuna vestlus käis tol hetkel saksa keeles ja minu keeleoskus on suht olematu, siis sellest kuulsin ma alles pärast vestlust. Kui ma oleksin seda sel hetkel teadnud, siis…

Ma marssisin sealt uksest välja tagasi vaatamata. Võltsviisakusest käesurumised ja head aega soovid võisid nad minu poolest sujuvalt endale hoida, mina neid ei vajanud. Ma olin nii tige, et olin valmis plahvatama ja ütlema palju hullemaid asju, kui keegi mind veel ühe hetke tagasi oleks hoidnud. Andreas murdus parklas. Must masendus võttis maad ja ma jõudsin juba mõtelda, mida kõike ja peast kimasid läbi mõtted Kuubale kolimisest Viljandini ja Uus-Meremaalt ringiga tagasi. Aga kaua me sedasi põgeneme? Kas sellele lapsele polegi tõesti siis kohta siin päikese all?

LOOTUSEAJASTU

Järgmisel hommikul oli kõigi meie piirkonna majade postkastides flaier – ühe kakskeelse erakooli reklaam. Koolis, kus õpetatakse lapsi inglise ja saksa keeles ning mis asub meile lähimas linnakeses, toimub kahe päeva pärast lahtiste uste päev. No see oli liiga hea, et tõsi olla. Otsisime koduka välja. Helistasime. Rääkisime. Selgitasime. Direktor oli ebalev, aga kutsus meid kindlasti lahtiste uste päevale ja inimestega tutvuma. Olime avamise hetkeks kohal nagu viis kopikat.

Vanc hiilis vaikselt meie varjus. Inglise keele õpetaja, kenas eas Ameerikast pärit särtsakas proua võttis meid enda tiiva alla. Vanc peitis end võõraste lähenedes veel sügavamale peitu meie vahel. Inglise keele õpetaja ei lasknud ennast sellest häirida vaid sukeldus talle järele. Kontakti saavutamiseks ja müüridest läbimurdmiseks piisas sellest, kui ta oma turris lühikeste juustega pea talle korraga nina alla pistis ja tema käe ise tervituseks pihku krahmas, end tutvustas ja küsis, kesasi tema selline on. Ma kohtusin esimest korda inimesega, kes nii konkreetselt ja nii suure austusega mu lapsele lähenes. Tema selge sõnadeta sõnum poisile oli: “ma olen nii nagu ma olen ja ma ei muuda ennast sinu jaoks. Sina ole nii nagu sina oled ja nii on väga hea.”

Algus oli tehtud. Vanc muigas iga kord, kui õpetaja uue katse tegi. Päeva lõpuks ta ka juba vastas talle. Hästi vaikselt ja arglikult, aga vastas. Hiljem on Andreas muianud, et ma olen ise samasugune nagu see õpetaja ja võib-olla ka seepärast võttis Vanc ta kiiresti omaks ja respekteeris. Kõik, kes ei ignoreeri või ei põgene püüavad temaga leppida ja tema järgi ennast sättida, et tal parem oleks, ei saavuta edu. Ja siis ilmneb tema tänamatus, sest see on asi, mille suhtes puudub Vancul paraku austus ja mõistmine. Ta saab ju ise ka aru, et tema käitumine ei ole vahel üldse ok. Aga ei oska teistmoodi. Samas nii ju ongi, et mugandumine ei ole austus, see on enese muutmine kellegi või millegi jaoks ja millegi saavutamiseks. Selline libe tee. Sallivus on see pehme ja samas nii tugev sõna, milles on tegelik jõud ja mis kannab endas austust – sa oled nagu oled ja lased teisel olla see, kes tema on.

Kõige mustemal hetkel tekkis me ellu pisitilluke valguskiir. Võtsime Vancu tavakooliga ühendust ja palusime tolle jubeda avalduse tegemiseks veel pisut lisaaega. Erakooli suunas tuli terav kriitika, et ega nemad temaga küll hakkama ei saa, ta on ikka nii erivajadustega, et teda ei saa sedasi lihtsalt kuskile integreerida. Ja no miks me arvame, et ta saab paremini hakkama keskkonnas, kus on tal vaja kahes keeles suhelda, kui ta neist ühegagi hakkama ei saa. Nad olid endiselt veendumusel, et koormus oli talle liiga ülejõu käiv, meie aga olime kogu aeg arvanud vastupidist – ta oli alamotiveeritud, kuna tal polnud isegi võimlust ennast tõestada ja proovile panna enam. Oli, mis oli, aga oma lisaaja me saime, kokkuvõttes oli neil ükskõik, sest juuli teise nädalani oli tal vanas koolis nagunii hingekirjas ja samas oli neil hea meel, kui teda kohal ei olnud.

UUS ALGUS?

Nädal hiljem läks Vanc kakskeelse kooli proovipäevale. Koolipäev kestab seal 8st 15:30ni ehk selline kena tööpäeva pikkune päevake. Olukord oli talle täiesti uus ja siblimist oli palju. Ega kellelgi temaga eriliselt seal aega privaatselt tegeleda polnud. Enamuse päevast oli ta varju otsinud ja rühmategevustest keeldunud, aga samas oli ta ka mingeid ülesandeid matemaatikas teinud ja mõtlemismänge omaette lahendanud kenasti. Otsus? Vara veel! Neil kõigil, nii Vancul kui õpetajatel oli rohkem aega vaja. Ust ei löödud kinni ja paluti nädala pärast tagasi tulla terveks nädalaks. Kõige enam pelgasid nad, et ta võib agressiivne olla ja seda oli neil vaja vältida, sest ees juba ootas paar väänikut. Muus osas, nad uskusid, et nad saavad hakkama. Toosama õpetaja Ameerikast oli see, kes seisis Vancu eest ja veenis meid kõiki, et see asi lihtsalt sujub. Kannatust!

Nädalaga oli pilt selge. Muuhulgas oli selge ka see, et Vanc oskab rääkida. Küll mitte ladusalt, aga ta saab enda väljendamisega hakkama. Isegi kodust väljas suudab pisut rääkida. Sedapuhku küll hoopis inglise, mitte saksa keeles. Ju ta oli selle siis kodust möödaminnes üles korjanud, sest eraldi inglise keelt ei ole talle keegi õpetanud. See oli mingis mõttes täiesti teine algus, sest korraga suhtles ta ka Andreasega otse ja ise. Minu või venna tõlgina kasutamine ja niisama läheduse ja helluse otsimine, kaenlasse pugemine ja patsutamine said tubli suusõnalise lisa ja ta ise näis seda vaat et veel kõige enam nautivat. Areng ei jäänud meist kellelegi märkamata. Ei kodus ega ka koolis.

Uue kooli direktor arvas, et mis mõttes me peame koolivahetusega uut kooliaastat ootama. Milleks veel kaks kuud last vanas koolis edasi traumeerima? Ega ta loll ei ole, et ta aru ei saa, et teda sinna ei soovita. Me olime Andreasega selles osas absoluutselt päri, sest milleks pikendada seda agooniat kohas, kus nagunii midagi enam ei toimu. Kirjutasime vanasse kooli ja esmaspäevast, maikuu keskpaigast, läks Vanc uude kooli.

Need kaks kuud esimese klassi lõpus tõid täiesti uue hingamise tema ellu. Meile kõigile, aga eelkõige ikka Vancule endale. Ta rääkis, ta suhtles ka meiega rohkem ning jutustas oma koolipäevadest ise ilma minu õngitsemiseta. Tal oli koolis põnev ja ta kohanes väga sujuvalt. Enne kooliaasta lõppu selgus, et teisel aastal ei jää ta täitma esimese aasta lünkasid vaid läheb edasi hoopis kolmanda klassi õppekavaga. Ainult lisanduva prantsuse keele asemel on tal edaspidi lihtsalt saksa keele eratunnid. Ja eelneva info põhjal teadsime me, et tavakoolis poleks ta saanud esimest klassi lõpetatud?

Ilmselgelt oli ta õpetajate arvates vanas koolis ebapädevalt hinnatud ja lihtsalt tõrjutud laps. Korraga aga meeldis talle koolis käia. Ta osales päev-päevalt enam ka rühmatöödes ning hakkas tasapisi lastega suhtlema. Siin-seal kõlas läbi nimesid, kellega kus ja mida ta vahetunnis või metsapäeval matkates tegi. See oli midagi täiesti uut. Ja suve alguse perepeol oli ta koolihoovis nagu sügelev tulesäde. Seal oli terve rida ülesandeid ja tegevusi, mille läbimisel said lapsed oma töölehele templeid. Jah, ta ei tormanud seal küll üksinda omaepead ringi, aga ta elas ometi kord!

***

Kooliaasta lõpus kutsus vana kooli klassijuhataja teda endiste klassikaaslastega hüvasti jätma ja oma pinki vabastama. Vanc ise tahtis ka väga minna, sest tal oli korraga tekkinud mingi tohutu vabanemine ja arvamus, et tal on nüüd tervelt kahe klassi jagu sõpru. Temal? Sõbrad? See mõte veetles teda väga. Läksime viimase koolinädala teisipäeval viimaseks tunniks siis kaheksi koos vanasse kooli. Lapsed olid õpetaja suunamisel kõik Vancule joonistanud head-aega-pildid. Vanc ei osanud seda oodata, no mina ka ei osanud, aga see, kuidas poiss seal ringis istudes pisaraid neelas, ajas minu puhta nutma. Luristasin vaikselt ja olin nii liigutatud, et valus hakkas. Miks nüüd alles!?

Vanc ise oli meil enne minekut palunud kõigile lastele kirjutada kirja, et ta küll veel ei oska saksa keelt ja käib nüüd teises linnas koolis, aga elab ikka samas vanas kohas ja tahaks nii väga nendega sõber olla. Lisatud aadressid ja telefonid ja lootus, et ta saab nendega tulevikus koos mängida. See oli tema enda idee ja me ei hakanud seda kuidagi kärpima. Kirju jagades ütles ta õpetajale, et kutsub kõik klassi lapsed nüüd sügisel ka enda sünnipäevale. Kogu klassi ja õpetaja ka. Lapsed olid rõõmsad. Kõige suurem üllatus õpetaja jaoks oli see, et Vanc räägib, jah, inglise keeles, aga räägib. Ja arusaadavalt.

Enne vanast koolist lahkumist ulatas klassijuhataja talle paki. Saksa keele õpetaja oli talle jätnud kingituse – mesilase, Vancu lemmiku. Küll mitte Maia, aga see polnud üldsegi tähtis. Lihtsalt mesilane oli. See on siiani tema lemmikkaisukas, kes on meiega käinud juba nii Eestis kui Saksamaal, Austrias, Ungaris, Horvaatias jne.

Järgmisel päeval tuli uuest koolist kõne, et Vanc on haige. Oksendas ja nägi näost lubivalge välja. Tõime ta koju. Paha tal polnud. Valus ka mitte. Palavikku ka mitte. Nutune ja eemal oli.

Siis tulid korraga kõik küsimused, miks nii läks? Miks ta pidi kooli vahetama? Miks teda vanas koolis ei tahetud? Miks teda minema taheti saata sinna kaugele mäe otsa koolis nii, et ta enam koju ei saa iga päev? Miks temalt nii palju sõpru ära võeti? See teadmatus ja hirm, mis oli tema sees kogunenud, tegid lapse korraga haigeks.

Ta palus, et me kõik pildid, mis lapsed talle joonistasid tema voodi kõrvale seinale paneksime. Nii siis leidis minu tehtud kallistava Maia kõrval omale koha mitu omamoodi mesilast, õpetaja joonistatud koaala ja kõik teised pildid ka. Ta oli korraga nii õnnelik, et nutt tikkus peale. See, et mina talle joonistan, no sellega on ta harjunud, aga et keegi teine talle midagi joonistas ja kirjutas, see oli päris uus kogemus.

Istusime seal piltide all ja rääkisime mitu tundi juttu. Eks me ju rääkisime varem ka ja valmistasime teda vaikselt võimalusteks ette nii, et teda mitte rivist välja tõugata. Nii, et halbades asjades oleks vähemalt mingi pisike positiivne kübemeke, millest kinni hoida raskel hetkel. Aga sel korral rääkisime teises võtmes. See aitas. Mingi pisikene idukene pistis oma varba häääästi ettevaatlikult selle tõreda tõru tillukese kooreprao vahelt läbi ja hakkas otsima pinda idanemiseks.

ELU LÄHEB EDASI

Suvevaheaeg oli tore ja Vanc isegi ootas natuke kooliminemist. Kevadine mänguline päevaplaan algastmes oli nüüd sügiseks vahetatud aga edasijõudnute rühma vastu. Polnud enam nii palju koosolemist ja mängimist ja lõunast pikutamise pausi. Nüüd olid ootamatult teda vastu võtmas uus klassiruum, pingid ja no täitsa teistmoodi päevakava. Üheltpoolt oli ta natuke nagu uhke ka, et näe, ta on juba suur ja ta on kusagile reaalselt ka edasi jõudnud. Teisalt jäid need, kellega ta kevadel rohkem suhtles ja koos vahetunnis hüppas ja ronis, temast pisemate rühma maha ja tema jagas klassi kolme tuttava tüdrukuga ja kolme uue poisiga, kes olid temast suuremad ja vanemad. Alguses arvas ta, et nad teevad kõik, et teda kiusata ja narrida. Eks seal hõõrumist oli ka ja õpetajad ka reageerisid sellele.

Tundides talle meeldis. Ta tegi seal omi asju ja edenes kenasti, aga vahetunnid talle enam ei meeldinud. Klassis oli ta omaette ja lõunapausil õues ka omaette. Kui ta kontakti läks otsima ja koos tahtis midagi teha, siis aeti ta minema. Plikad hoidsid omavahel kokku, nende mängudesse poisid ei mahtunud ja suuremad poisid olid omavahel. Vahel aeti ta minema ka siis, kui ta üksinda kiigel või batuudil oli, et teised saaksid kambas seal olla. Ta tundis end korraga täiesti üleliigsena.

Endiste klassikaaslastega pole tal rohkem õnnestunud kohtuda. Meiega ei ole keegi ühendust võtnud ja meil teiste kontakte ei ole. Kui Eestis läheks veel ja otsiks kuidagi kellegi üles, siis siin on see välistatud ja võrduks lihtsalt ebaviisakusega.

Sedamööda kuidas talvepimedus päevakaupa maad võttis, hiilis ka hämarus Vancu sisse tagasi. Polnud enam seda rõõmu ja pealehakkamist. Olid vaid kohustused ja nende tuim täitmine. Vaid vahel harva tundis ta millegi üle rõõmu.

Ühel õhtul, kui Andreas pikalt tööl oli, võttis Vanc mu telefoni ja kirjutas “elu on halb”. Näitas seda serva alt ettevaatlikult ka mulle ja kustutas kähku ära. Kuna ma olin rahulik, siis kirjutas ta edasi, et ta vihkab ennast. Vihkab elu… 8aastase mehe kohta olid need väga karmid sõnad.

Ta on alati olnud laps, kes räägib siis, kui ta valmis on. Kaevamisest pole alati suurt abi, kuigi ma olen ma peegeldamise jms oskused temaga üsna musklisse saanud treenida. Aga siis rääkis ta täitsa ise, kuidas ta on nii üksi. Keegi temaga ei mängi. Tal pole mitte ühtegi sõpra ja keegi ei taha teda. Tal on tunne, et kõik kiusavad teda ja miks ta üldse elab? Miks ta üldse sündis ja miks ta üldse elama jäi? Rasked ja valusad teemad. Teda kuulates arvasin, et vastuseid selles hämaruses tema sees on raske leida, aga kuulasin edasi. Esimest korda elus oli mul tunne, et see pisike kõva kookon on avanenud ja ma näen päriselt natuke tema sisekosmosesse. Sel hetkel oli tema hing justkui alasti mu ees. Kõige enam on mul hea meel, et ma ei kaotanud pead ega teinud kogemata tema muret pisemaks ega keeranud teda lukku vaid lasin tal olla. Rääkimine aitas palju. See sasipundar tema peas ja südames on suur, aga see on lahtiharutatav. Päris kindlasti.

Kirjutasin õpetajale ja rääkisin sellest ka Vancu psühholoogile. Alarm minu peas tuletas taas meelde, et on selle õppimise ja koolitööga kuidas on, aga aktiivselt tuleb tegeleda ja teda toetada suhete loomisel ja nende hoidmisel. Jamps on aga see, et praeguses klassis tema klassikaaslased on kõik pärit saksakeelsetest kodudest ja nende inglise keel ei ole veel tasemel, et omavahel vabalt suhelda.

Kuna tal õppetöös sujub hetkel suht kenasti, siis on tal aega rohkem tegeleda tunniväliste asjadega ja seal on riburada asju, mis tema tähelepanu köidavad nii heas kui halvas mõttes. Sõprade leidmine on kindlasti üks neist olulistest päevakorrapunktidest. On täiesti mõistetav, et ta vajab sõpru ja kaaslasi. Ta vajab tagasisidet ka mujalt maailmast kui vaid meilt, kodustelt. Ta otsib ka ise selgust, et ta pole mitte lihtsalt aktsepteeritud, vaid ta on soovitud, oodatud ja tahetud. Meie suhtlusringkond siin on ainult meie oma pere. Siin ümbruskonnas pole meil mitte kellegagi suhelda. Välja mängima ei saa ma poisse mitte ühegi nipiga ja ega seal polegi ju kedagi, kellega mängida. Kaasaja lastel on muudki teha, kui hoovi peal palli taga ajada ja rattaga sõita. Paraku. Välja lähevad nad siin siis, kui 14selt mootoriga jalgratas tagumiku all või veel hiljem, siis kui luba juba ka pittu ja baari minna. Siis on põhjus. Meil ei ole siin ei tuttavaid, ei sõpru ja seega ka lapsi, kellega Vancu võiks sõbruneda. Tan suhtleb klassikaaslastega ja nende elu käib ühe juurest teise juurde, et koos arvutis vms mängida. Aga nad on ka jupike vanemad juba.

Kuigi me siiski oleme proovinud Vancut kodust välja saada ja suhteid kuidagi luua. Igal sügisel on siin meie külas lastele suunatud üritus, kus kõik kohalikud ringid ja klubid tänavale tulevad ja oma tegevusi tutvustavad. Eelmisel aastal kartis ta kõike ja kõike ja siis lükkasime need plaanid nurka ja panime ootele. Kuigi valik ei ole suur, siis sel aastal katsetas ta sellel üritusel juba ka ise igasugu asju. Paraku ei pane mitte miski neid pisikesi silmi särama ja kõige suhtes on tõrge juba enne mingi ettevõtmisega liitumist. Niisama üritusel ronida ja sõita ja hüpata ja visata on lahe, aga et seda asja peaks iga nädal tegema, saksakeelses keskkonnas, see veel hetkel ei sobi. Kuna ta veel ikka ei räägi saksa keelt, siis on see ka kõige suurem takistus lisaks muudest hirmudest ülesaamisele.

Korra oleme me püüdnud seda ignoreerida ja lihtsalt julgustada teda proovima hoolimata keeleoskusest. No et äkki on ikka tore ja seal on ju teised lapsed ka jne. Seega viisime ta siis möödunud aastal vennaga koos hokit mängima. Esimesed kaks korda tegi ta enamvähem kaasa, aga kolmandal korral istus ühel hetkel jääle maha ja enam püsti ei tõusnud. Hea, et üks treener taipas mingil momendil teda vaatama minna. Näost sinakas, istus seal jääl apaatselt. Pisike ja kondine nagu ta on, tal pole palju külma vaja. Kui meie kohale jõudsime, siis istus ta juba soojas garderoobis ja jõi sooja teed. Kui eluvaim sisse tagasi tuli, siis ta palus, et me teda rohkem enam siia ei tooks, sest ta ei leia siit nagunii endale ühtegi sõpra…

Siis püüdsime talle ka teistmoodi suhtlemist võimaldada – kohalike eestlastega. Iga kuu saavad eesti lapsed Zürichis toimuvas mänguringis kokku. Kuigi Vanc käis juba siis koolis, siis saadeti ta eelkoolirühma, et teda suuremast vennast lahus hoida. Mõnes mõttes sain ma sellest aru, sest ega Tan seda pisikest takjat peab vahel üsna tüütuks. Aga Vancule oleks see esialgu olnud parem hüppekoht, kui vend oleks lähedal olnud ja kokkuvõttes käis ta ikkagi juba koolis ja siis tundus jabur ta lasteaiarühma saata. No et jälle surume maha ja alla ja eemale. Aga ok, ta pandi pisikestega siis ühte rühma. Paar korda oli tal seal päris ok. Meisterdas ja õppis planeete. Ühe poisiga oli tal seal küll mingi jama, sest see kiusavat teda kogu aeg, aga nagu ikka, soovitasin ma tal eemale hoida, teiste läheduses olla ja vajadusel ka õpetajale ütelda. Siis aga kargas ühe tunni järel, kus suuremad ja pisemad koos šokolaadikomme meisterdasid, mulle üks õpetaja eestlaslikult vinguval toonil ninna (siin sellist tooni pole ma kunagi kohanud, kohe “kodune” tunne tekkis) ja teatas, et Vanc ei või enam tulla, kui ta sedasi käitub. Ta olla seal mingit poissi tõuganud.

Vabandasin, võtsin teadmiseks. Sellest, et ta omamoodi on, olid nad teavitatud ja see ei olnud rühma tegevustesse registreerudes ja poolaasta maksu tasudes mingi probleem olnud. Mulle kinnitati, et neil on kogemusi ja oskusi kenasti selliste laste ja olukordadega hakkama saada. Et no neil seal endalgi veidi erilisemat lähenemist vajavaid lapsi olemas.

Vanc tõrksalt vaikides käekõrval, astusin uksest välja. Kui küsisin, mis juhtus, tegi ta vaid nägusid. Tan aga teadis rääkida, et terve tunni oli see poiss Vancut trüginud, löönud ja kiusanud. Seesama poiss, kes ka kõigil eelnevatel kordadel teda torkinud oli, tuli välja. Vanc olla vait olnud ja venna ligi hoidnud. Ühel hetkel, päris tunni lõpus, asus poiss taas Vancu kallale ja Vanc lihtsalt lükkas ta minema. Seda aga nägi õpetaja, tolle poisi ema. Kes läks Vancut käest sakutama ja pahandama. Mispeale Vanc šokolaadimeisterdamise lõpetamata jättis, nurka jooksis ja sinna ka üksipäini lõpuni turritama jäi. Sõnatult. Ja mina ja minu laps said sellesama õpetaja käest võtta? Nii need asjad lihtsalt ei käi!

Mis te arvate, kas mul sai mõõt täis, et mingi mutt läheb minu last sakutama ja julgeb veel mulle teiste ees loengut pidada, kui tema enda jõmpsikas on terve tunni seganud ja muhku norinud. Muidugi. Saatsin poisid autosse ja marssisin sirgelt tagasi ning ütlesin, mis ma asjast arvan. Head aega. Ma rohkem ei pea vajalikuks siia oma nägu näidata. Kuigi meil oli kooliaasta lõpuni ette makstud, siis leidsime kodus, et aitab, soolaku see endale sisse. Pole mingit mõtet sõita neid kilomeetreid selliste kogemuste saamiseks. Andreas oli hämmingus, kuidas üldse sellised asjad võimalikud on. Noh, meil, eestlastel vist siis on… Masendav!

***

Selle aasta augusti alguses jõudsime perearsti suunamiskirjaga Vancuga pärispsühholoogi juurde ja seal on tema ja meie nüüd kordamööda käinud pea iga nädal. Lisaks on kaasatud ka tegevusterapeut (? ingl keeles on tegelase nimi occupational therapist), kelle juures Vancule iseäranis meeldib. Ühelt poolt nad uurivad, miks ta on nii nagu ta on ja teisalt püüavad nad välja nuputada, kuidas oleks nii, et tal parem oleks.

Hetkel ei oska veel midagi konkreetset kosta, aga nad tegelevad asjaga. On tema käitumine siis tingitud minu traumadest ajal, mil ta veel mu kõhus elas, tema enda enneaegsest sünnist, probleemidest hapnikuga elu alguses, pikaajalisest ravist kortikosteroididega, isikupärast, kõigist elu jooksul kogetud traumadest kokku või on seal ikkagi autismispektri häire fooniks, no mine võta kinni ja kokkuvõttes ei olegi sellel ju vahet, kui vaid teaks, kuidas teda paremini toetada ja aidata. Selle huvides käibki uurimine edasi.

Ühes on nad aga kindlalt, et tegemist ei ole aktiivsus- ja tähelepanuhäirega nagu koolipsühholoog ühe põgusa kohtumise järel otsustas. Alust teda eri-internaatkooli saata pole. Pigem oleks see tema suhtes kurjast olnud ja mitte ainult meie arvamuse kohaselt. Ja kui lähedal oli see saatmine ühe valeotsuse järel ja mida oleks see tegelikult kaasa toonud? Kui ta oleks sinna kooli läinud, siis ei oleks me mitte kunagi nii kaugele jõudnud, kuhu me hetkel temaga jõudnud oleme. Kui valesti oleks võinud kõik minna… Hirmus hakkab!

Hetkel on meie põhiteemaks see, kuidas aidata tal endaga paremini toime tulla ja muuhulgas siis ka suhteid luua. Nagu tema psühholoog meile ikka kinnitab, siis meie, suurte inimeste asi pole ära hoida ja pehmendada tema plahvatusi. No neid, kus tal juhe kokku jookseb ja ta peitu poeb ja sealt välja ei tule ja nägusid ja hääli hakkab tegema. Meil ei ole mingit põhjust sellist käitumist maailma ees vabandada ja saati siis veel ennast süüdi selle pärast tunda. Ehk siis ikka seesama tõde, et tuge ja turvatunnet ei leia laps mitte selles, kui maailm tema järgi vormub vaid kui maailm teda võtab just nii nagu ta on, sallivalt.

Vanc ei ole valinud oma olemise viisi, meie ei ole seda põhjustanud ja selle eest, kes ta on, teda karistades, saab talle vaid kahju teha. See frustratsioon on temas ja see peab sealt välja tulema ja läbi kogemuse peab ta ise õppima seda teisendama ja sellega toime tulema. Kõige olulisem on see, et teda ei tõrjutaks ega saadetaks eemale. Ka üksinda rahunema ja järelemõtlema saatmine on tema puhul kõige valem lähenemine. Meie asi on teda mõista ja toetada, kaasata, närv roosa hoida, sest nii lihtsalt on. Ülekohut on talle juba piisavalt tehtud, meie asi on teda edaspidi selle eest teadlikult kaitsta, et tal lastaks olla tema ise ja ei sunnitaks nui neljaks olema see, kes ta veel ei ole. Kui teda ei austata nii nagu ta on, siis ei õpi ta mitte kunagi austama maailma nii nagu see on. Kui olukord pehmeneb, siis on hea. Kui ei, siis proovime teistmoodi uuesti.

OLEVIK

Kui Vancult küsida, kes on ta sõbrad, siis vanasti ütles ta, et mina ja Andreas ja Happy. Vahel ka, et Tan. Nüüd on ta aga suuremaks sirgunud ja mina olen nüüd lihtsalt ema ja Andreas on ka rohkem isa kui lihtsalt sõber. Ja vend vahel kiusab, seega on ta nõme ja sõber on ta harvem. Natuke mõtlemist ja…. tema ainus sõber on Happy, meie suur valge koer… Jah, selle koeraga on tal iseäranis eriline suhe. Metsik mees ja metsik koer kokku annavad vahel mingi täiesti teise dimensiooni koosluse. Nad võivad teineteist märkamata olla pikalt, aga vahel nad lihtsalt on koos ja teinesteisega ja ise.

Nii me siin elame Vancu kõrval, liigume pisitasa edasi ja püüame toeks olla. Hetk korraga. Päev korraga. Aga vahel tuleb temale mõeldes peale nii suur kurbus, et aju läheb lühisesse ja täna on just selline päev. Sellepärast oligi mul vaja see lugu teile ära rääkida, sest need mõtted on mu peas ja südames tiirelnud juba liiga kaua. Vahel üksi lihtsalt ei jaksa ja kohevarsti on ka Vancu sünna. See on sel aastal kuidagi eriti hell aeg, sest suurest kooliotsimise ja -leidmise ning õppimise paanikast oleme me jõudnud tema parema elu ülesehitamise faasi. Kurb on see, et mitte keegi ei ole tulemas tema sünnipäevale. Ongi vaid oma pisike pere ja kõik. See aga, kuidas ta hoiab endiste klassikaaslaste joonistatud pilte oma seinal ja neist tihtipeale räägib… Sinna piltide kõrvale palus ta mul riputada ka hiljuti õpetajalt abistamise eest saadud pisikese tänukaardi – kollase silma pilgutava naerunäo, mille õpetaja ise talle joonistas. Vahel teeb ta sellele pildile õhtul pai enne und… Ta ei ole osav otsesuhtleja, aga seda enam on ta see, kes aja möödudes asjade juurde tagasi pöördub ja see tohutu mälu emotsioonide salvestamiseks… kes mida ütles, kes mida tegi, kes kuidas end väljendas, see on tema jaoks oluline. Need pildid ta seinal on tema jaoks olulised ja erilised, kuigi ta kõigi pildijoonistajate nägusid-nimesidki enam ei mäleta.

Ja siis tuli mul korraga… mõte.

See valge sein on olnud nüüd pool aastat tema hea-tunde-ja-kindluse-müür, mis on talle väga lähedal, kui ta magab, end hästi ei tunne või peitu poeb. Ja seal on veel päris palju ruumi!

Kuna ta on juba nii suur ja meie sõnast jääb talle väheseks, et veenda, et maailmal on vaja ka just temasugust poissi, siis äkki aitaks teda see, kui leidub veel inimesi, kes talle seda kinnitavad?

Olgugi, et ta on üsna isemoodi mees, siis ka temal on oma koht siin päikese all ja teadmine, et keegi veel hoolib temast, on oluline igal ajal ja meile kõigile. Aga iseäranis oluline on see sünnipäeval, mis on tema päev – 23. november – ja see päev võiks olla tema rõõmupäev. Selleks, et see sünnipäev, mis tähistab juba tema 9 keeruliselt elatud aastat siin maamunal tuleks teistmoodi ja aitaks seda hella hingega kanget poissi veenda, et ta ei ole üksinda, siis tulin ma mõttele, et mis oleks, kui inimesed kirjutaksid ja/või joonistaksid talle sünnipäevaks.

Kui ma selle mõttega paar päeva tagasi keset kesklinna maa-alust autoparklat lagedale tulin, hakkas Andrease silmadest korraga suuri pisaraid voolama. Hääletult. Lihtsalt voolasid. No nii hale oli olla ja nii ilus samal ajal ka. Jah, pole ju mingi maailma lõpp ega midagi, aga see võiks olla ühele väikemehele uue ajastu algus. Teistmoodi. Parema. Luristasime seal koos natuke aega nutta ja siin ma siis nüüd olen. Enese kogumise ja kirjutamisega läks veidi aega. Ma ei oska vähempõhjalikult ja lühemalt kirjutada. See on Vancu lugu. Lugu tema seni elatud 9st aastast.

***

Selle loo lõppu lisasin ma üleskutse:

Vancu on pisike omamoodi poiss. Poiss, kelle ainus sõber on koer Happy. Sõprust ei saa osta, aga ma usun, et heal mõttel, soovil ja sõnal on tugev jõud. Kahe nädala pärast on Vancul sünnipäev. Ta saab juba 9aastaseks. Selleks, et seda päeva tema jaoks rõõmsamaks värvida ja kinnitada, et me ei aja talle udujuttu, et maailmal on tõepoolest vaja ka just temasugust poissi, siis kutsun ma teid üles talle kirjutama ja joonistama. Ja värvipilt ja postkaart on täpselt samatoredad!

Kuna Vancu sellest kohast siin mitte midagi ei tea, siis saladuskatte all võin ma teile öelda, et talle meeldivad iseäranis sõbralikud mesilased ja kollased naerunäod (erti need, mis silma pilgutavad), samas ka koaalad, hülged ja igasugused nunnud ja armsad loomad meeldivad talle väga. Ta ise küll viimasel ajal väidab, et tema lemmikloom on Pikachu, aga sellest Pokemoni-elukast vist kõik päris aru ei saa. Nii, et laske fantaasial vabalt lennata, juhuuuu ja nii suur aitäh teile juba ette!

Aitäh teile! <3

HILJEM LISATUD:
24.11.2016
Täname nii väga kõiki, kes üleskutsega ühinesid ja enda imelise panuse andsid! Aitäh teile nii-nii väga! <3

Ma teen kiirelt vahereportaaži. Põhjalikumalt räägin siis, kui me oleme sellest kõigest suutnud end kenasti läbi närida ja enda jaoks selle ka hoolega läbi analüüsida 🙂

Eile 13:30 – 15:00, peaaegu minuti täpsusega, istusime me suurel voodil ja avasime saabunud saadetisi, mida oli kokku sel hetkel 82. Kõik saadetised olid marutoredad ja vahvad ja teile kõigile selle eest nii tohutusuured tänud!!! Vancu emotsioone oli vahepeal igasugused. Rõõmsatest üllatustest ja kilgetest sügava musta masenduseni, sekka peoga skeptilisust ja siis jälle suurt uudishimu ja itsitamist. Ta oli vapper, püsis nihelemata selle aja mu lähedal – peapealseis ja kukerpallid pole tema puhul nihelemine, see on täiesti normaalne osa paigalpüsimisest 😉 Kõik ümbrikud ja pakid on avatud ja pildid vaadatud ja tervitused loetud, poole pealt olin sunnitud pikemate kirjade lugemise veidi edasi lükkama, sest must kahtlustuste pilv peatus ta peal, et miiis mõttes ma nii eriline olen, mis mõttes ma nii teistmoodi olen ja kust see inimene teab, et mul ühtegi sõpra pole ja et ma tore olen, kui ta mind näinudki pole.

“Ja üldsegi mul on lühikesed närvid? Kas nad seda ka teavad?” Eks tal võtab aega kogu selle asja enda peas analüüsimine ja seega kiireid vastuseid tema poolt väga oodata pole. Vähemalt ei saa ma seda tema eest välja lubada… Kõigile teile suur ja sügav kummadus ja nii suur tänu. Te olete seda lugu lugedes, jagades, kirjutades-joonistades ja meisterdades teinud midagi väga suurt ja olulist! Aitäh teile kogu meie pere poolt!! <3

Emakssaamise peidus pool

Ma olin 21, silmini armunud, kui esimest korda lapseootele jäin. Olin emakssaamisest selleks ajaks vist juba viis aastat unistanud. See oli kõige tähtsam asi mu elus üldse, mida teostada soovisin.Ma mäletan seda maailma kõige õnnelikumat tunnet kui jaanuarikuu õhtupimeduses Tammelinnas kliinikust tänavale astusin ja lasin tänavalaterna all seistes lumehelvestel näole langeda. Lihtsalt seisin seal. “See ongi õnn,” mõtlesin ma laialt naeratades ja tippisin siis talla all lund krudistades jala pika tee läbi Tartu linna koju. Mul oli taskus ultraheli pilt tillukesest inimesest ja südames nii suur rõõm, et mine või lõhki. Ma ei saanud seda imelist sõnumit endale hoida ja kõik lähemad said asjast veel samal päeval teada. Järgmisel hommikul läksin poodi, ostsin raamatu rasedusest ehk et sellest, millest arst sulle ei räägi ja suure hunniku valget beebilõnga. Lugesin raamatu kohe läbi ja sama joonelt kudusin valmis tillukese kampsuni. Pisikese jänku heegeldasin selle taskule ka. Ja siis teise kampsuni kudusin sama hooga veel endale ka, et lapsel ikka minu vastas ka hea oleks. Lapse üliõnnelik isa pidas plaani, kuidas mu isa käest minna mu kätt paluma. Eks ta pelgas teda. Me titast pidi saama sügise laps. Aasta oli siis 1999.

Mõni nädal hiljem sain aru, et midagi oli valesti. Läksin igaks juhuks Toomemäele. Oli reede õhtu.
“Süda ei löö. Peetunud,” oli arsti kiire ja kuiv vastus. Pidin öö haiglas veetma ja ootama hommikut. Olin ebareaalses poolunes. Totaalses šokis. Ma ei saanud mitte millestki aru. Ma polnud sellistest asjadest kunagi varem midagi kuulnud. Ma polnud mitte iial varem haiglaski käinud ega olnud. Minuga samas palatis oli mitu naist ja üks tüdruk. Mõned magasid, mõned nutsid. Tüdruk oli mulle kõige lähemal. Ta oli saabunud hetk enne minu saabumist – sünnitas kodus vetsupotti 7nda kuu pealt. Tal polnud aimugi, mis temaga juhtund on. Ta ei teadnud, et ta isegi rase oleks olnud. Seda selgitas ta läbi nutukiunatuste telefonis kellelelgi. Ülejäänud aja istus ta voodil, kõigutas ennast edasi-tagasi ja vahtis vaid enda ette midagi pidevalt pobisedes. Miks ta sedasi raseduspatoloogias oli, pole aimugi. See oli rohkem nagu hullumaja. Ma ei maganud silmatäit ja soovisin, soovisin, soovisin, et tegelikult on kõik ikka hästi ja see oli eksitus ja kõik saab hommikul korda. Äkki ta ikka ärkab hommikuks ellu? Kasvab äkki hästi kiiresti ja näitab, et ta süda lööb kenasti? Ma soovisin võimatut.
Ma olin hommikul esimene. Mind saadeti protseduuride tuppa ja kamp kitleid kamandas mind pisikese kitsa hämara ruumi keskel olevale lauale. Kõõksusin nutta, palusin, et nad igaks juhuks korra veel kontrolliksid. Sain riielda, et mida ma ulun, see rasedus oli ju nii väike, et sellel pole mingit tähtsast. No ja mina ise olen ju veel nii noor kah. See polevat mingi asi, mille pärast siin ulguda ja nende tööd häirida. Mu randmele hakati kanüüli panema. Võpatasin ja tõmbasin käe eest. Ma oli vaid korra elus veenist verd andnud enne seda. Karstin valu meeletult. Torkaja hääl salvas tigedalt, et mida ma tõmblen. Vastasin vaikselt, et valus oli. “Ja sinusgune tahtis veel sünnitada?!” küsis seesama hääl… sõnad, mis on alati minuga…
Loendades kadus 7 peal pilt igavikku. Ärkasin selle peale, kui mind nagu lihakeha voodisse käntsatati. Tuimus. Und polnud. Tahtsin vaid ääääraaaa! Läksin küsima, kas ma võin koju minna. Saadeti tagasi palatisse, et kuhu ma torman, küll tullakse ja võetakse kanüül ja iga asi omal ajal, neil teistega kiire. Mul oli ka kiire. Ootasin veel veidi ja siis võtsin kanüüli ise ära. Nägin seda vidinat elus esimest korda. Verd voolas, aga mul oli sügavalt ükskõik. Surusin sellesama plaastri peale ja marssisin minema. Üleriideid mul polnduki, tulin kodus autoga treppi, et vaid olukorda kontrollida. Vastu ma endale kedagi ei helistanud. Ma ei tahtnud mitte kedagi näha. Läksin talviselt Toomelt alla ja vallikraavist üles oma kõrvalisi treppe mööda nii nagu ma olin. Isegi külm ei olnud. Peamine, et ma mitte kedagi ei näe ega rääkima ei peaks.
Tegin näo, et midagi pole juhtunud. Esmaspäeval, kaks päeva hiljem, läksin ehituse loengusse. Ma ju arvasin, et vana rutiin aitab mul teeselda, et kõik on ok. Vahetunnis tuli mulle vastu sõbranna. Uuris pahaselt, kuhu ma nädalavahetusel kadusin. Hakkasin nutma. Katkendlikult sõnastasin esimest korda, mis juhtunud oli. Ta turtsatas solvunult, et miks ma talle esimesena sellest ei rääkinud. Ma ei vaielnud. Vajusin kokku. Edasi tuli auk. Suur ja sügav ja pime. Ma magasin järgmised kuud vist 23 tundi ööpäevas. Ma kuivasin kokku. Igas mõttes. Kooli ma sellel semestril rohkem enam ei jõudnud.
Aprillis palusin, et ema viiks mu tuttava psühhiaatri juurde. Ma ei tahtnud enam mitte midagi, Valgust polnud. Lootust polnud. Mittemidagi polnud. Sain diagnoosi – korduv depressiivne episood ja kirjutati retsept imelisele Prozacile. Ma lihtsalt võtsin seda. Tuimalt. Mingit vahet ei olnud. Korraga hakkas aga kitsas. Iseenda sees, Tartu linnas, Eestis. Ma ei leidnud enam oma kohta. Teel poest koju nägin ühe firma aknal kuulutust, et otsitakse lapsehoidjaid välismaale. Sulgemiseni oli pool tundi. Marssisin koos oma toidukotiga sinna, manasin ette oma reipa maski ja küsisin, mida neil mulle kõige kiiremini pakkuda on. Nädal hiljem sõitsin Prantsusmaale. Beebisid hoidma. Üks oli aastane, teine alles värske beebi. Viisin muude kingituste seas neile ka oma jänkuga imearmsa beebikampsuni. See meeldis neile väga. Kaks kuud pidasin vastu. Siis sain ise ka aru, et see kõik kriibib mu oma haavasid veel sügavamaks. Liikusin edasi.
Suve lõpus märkasin, et näe, päike vist paistab. Prozac oli mõjuma hakanud. Sügisel tulin Eestisse tagasi. Püüdsin koolis käia. Kuidagi sain hakkama. Kodus ei suutnud ma aga enam elada. Need seinad, see ilus valgus läbi kirikuhoovi, vaade hoovile ja Tähe tänavale olid osa minu unistusest, mida enam ei olnud olemas. See kõik oli liiga valus. Närisin hoolega Prozacit tuima regulaarsusega edasi ja üürisin oma korteri sõpradele välja. Ise kolisin teiste sõprade juurde. Ma ei suutnud üksi olla. Aga ma ei tahtnud ka mitte mingisugustki lähemat suhet kellegagi. See oli mu elus üks suuremaid proovikivisid, mis andiski kaks valikut – rooman edasi või vajun sirgelt põhja. Jagasin kahetoalist nelja esimese kursuse nolgiga. Alguses oli isegi tore. Sain end vajalikuna tunda. Sest see oli kogu aeg olndki ju see asi, mis mind kandis – vajadus olla vajatud. Sain neile ema mängida ja nende eest hoolitseda. Kuniks nende endi mängud minu jaoks üle võlli läksid ja paaril korral seisin silmitsi kiirabi ja üledoosis tüüpidega. Sissekolimisest neli kuud hiljem viskasin päevapealt seljakoti kokku ja kolisin teise sõbra juurde. Pool aastat hiljem me abiellusime.
Päike tuli lõpuks päriselt välja ja mina lõpetasin oma suhte antidepressantidega. Käisin Inglismaal ja Šotimaal ja Prantsusmaal. Olin niisama ja vahepeal põikasin kooli ka. Lastest ei tahtnud ma mitte midagi teada. Liiga hirmutav oli kõik see. Ma karstin üle kõige uuesti haiget saada, sest ma ei usukunud, et suudaksin seda kõike uuesti üle elada. Aga rahutus mu sees ei olnud vaibunud. Kool oli vaja lõpetada, aga see kool oli end minu jaoks ammendanud. Ma oleksin pidanud kooli lõptama juba 1999. Aga ma ei suutnud seda. Alguses oma olukorra tõttu. Hiljem aga seetõttu, et mul oli aega mõtelda. Kuidas ma saan vastu võtta diplomi, olla insener ja maastikuarhitekt, kui kõik see, mis ma sealt koolist sain, oli krdi kipakas ja põlve otsas treitud endise riigikorra aegne kompott lehma suguelunditest, hüdraulikast, aegunud tee-ehituse ideedest, rabataimedest ja ühe vana mehe unistustest. Ma olin veendunud, et enne, kui ma selle diplomi taskusse pistan, pean ma asjast ka midagi päriselt teadma. Otsisin lahendust.
Olin kuu abielus olnud, kui läksin Soome maastikukujunduse vahetusõpilaseks. Alguses üheks semestriks. Siis jäin veel teiseks ka. Soomes oli nii fantastiline õppida, et ma ahmisin seda kõike endasse nagu suur käsn ja elu voolas mu sisse tagasi. Järgmisel sügisel olin mõned kuud veel ka meie oma Kunstiakadeemias vahetuses ja siis läksin Soome tagasi. Ma unistasin taas. Pidasin plaane. Joonistasin ja joonestasin. Võitsin isegi auhindu nii linnakujunuduse kui tootediasini võistlustel. Kaitsesin lõpuks 2002 oma linnakujunduse lõputöö Eestis ära ja läksin maastikuarhitektina tööle. Abielu oli otsa saanud.
Uus lehekülg.
2004 aasta talve teises pooles jäin rasedaks. Ma nii väga lootsin, et nüüd ometi sujub kõik, sest kaks korda ju ometi sama asja ei saa minuga juhtuda. Aga eelmisest korrast oli sees nii tohutu hirm, et esimese häire peale jooksin kohe haiglasse. Kõik oli kenasti. Tulin õnnelikult oma tukusva südame UH pildiga koju ja pidin edaspidi lihtsalt rahulikult lebasklema ja puhkama. Ainus asi, mis päris korras polnud oli progsterooni tase mu veres. See oli nõks madalam, kui oleks pidanud. Ma ei julgenud mitte kellelegi midagi rääkida. Ainult lapse isa teadis. Käisin hoolega kontrollis. Progesterooni tase jäi normist ühe rohkem maha, aga muidu tundus arstile olukord olevat ok. Ootasin pikisilmi esimese trimestri lõppu, et hingata ja hõisata. Teist trimestrit ta ei näinudki.
Ühel hetkel pisike süda enam ei löönud. Karm reaalsus lõikas läbi kogu mu usu ja lootuse. Kui mind Pelgulinna vastuvõtust liftiga üles osakonda saadeti, siis ulgusin seal kõveras maas. Enne minu peatust astus lifti dr Šois. Ta korjas mu sealt üles ja vaatas kindluse mõttes veel kord mind üle. Nii oli. Süda enam ei löönud. Pelgulinnas käis tol korral kõik õnneks inimlikult, kiirelt ja sujuvalt. Paar tundi hiljem sain oma resonatiivsüsti kätte ja istusin autosse. Teel koju läksime poodi. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma Mustika Prismas valisin korvi kõike, mida olin alati ihaldanud, aga hinna tõttu ostmata jätnud. See oli minu kõige viimane õhtusöök ja ma tahtsin seda nautida kogu elu eest. Mul polnud enam mitte midagi, mille nimel olla. Ma olin kasutu, tarbetu ja täiesti saamatu. Ja no kokkuvõttes olin ma ka muidugi nii hale, et ma isegi ei suutnud endale otsa peale teha.
Päev hiljem lubas perearst mul töölt koju jääda taastuma ja kosuma. Soovitas soojalt Pratchettit lugeda ja jutustas mulle innukalt tujutõstmiseks isegi pool Kettamaalima ette ära. Ta on alati teistmoodi, eriline ja tore olnud. Aga sel hetkel tahtsin mina ainult magada. Seoses viimase raseduse peetumisega uuriti ja puuriti meid seest ja väljast kelle kõigi poolt ja mitte mingit põhjust ei leitud. Naistearst arvas, et ju siis ongi mingid seletamatud põhjused, miks mul ei õnnestugi kunagi lapsi saada. Targem olevat mitte rasedaks jääda. Hindasin kogu elu ümber. Natuke puhkasin ka. Aga siis puges mingi rahutus hinge ja ma püüdsin iga hinna eest ise ellu jääda. Võtsime varjupaigast elus katki tehtud koera. Kurja ja koleda bullterjeri. Tundsin temaga paljuski sarnasust. Kuigi kuri ja kole polnud meist kumbki. Lihtsalt väga katki. Seda tuli muuta. Tulin töölt ära, mulle aitas tagumikutundidest ja niisama ilus olemisest, teosatada ma seal ennast ei saanud. Otsustasin täielikult joonistamisele pühenduda. Vaikselt ja visalt ajasin end uuesti liikuma. Ja siis, hopplaa, sama aasta augustis oligi olemas. Positiivne test. Ja kuklas kummitamas kaks luhtunud katset. Ma olin kabuhirmus.

Kõik näis alguses sujuvat ja siis hakkas kõik jälle nii pihta nagu kahel eelmisel korral. Muster oli mulle juba tuttav ja ainus, mis normidest kõrvale kaldus oli progesteroon. Jaa, ma tean, et kaasajal peetakse Duphastoni platseeboks ja täiesti kasutuks preparaadiks, aga kui ma seda oma mõlema lapse ajal poleks peoga pool rasedust närinud, siis neid poleks siin nii nagu pole kaht esimest. Platseebo? Kasutu? Pidev katkemise oht sundis mu voodisse ja iga kahe nädala tagant korraliselt arsti vastvõtul käima. Kui vahepeal just kiiremat vajadust polnud. Sellest, kuidas ämmaemand rasedust jälgib, pole mul hõredat aimugi. Nii riukalik oli mu tee emakssaamiseni.Esimese poisiga olin ma voodis siruli sisuliselt algusest peale kuni sünnituseni. Alles jõulude ajal julgesin hästi ettevaatlikult oma perele rääkida, et nüüd on nii, et nende esimene lapselaps on võibolla sündimas ja emast saab võibolla vanema ja isast võibolla vanaisa jne. Paljud sõbrad-tuttavad kuulsid alles siis, kui laps oli juba sündinud. Kusjuures ta sündis ajalisena (38+1), aga mul oli isegi veel sünnitades tunne, et appi, mu rasedus võib katkeda või lihtsalt otsa lõppeda. Ma ei tea kuidas, aga mingi ime läbi olin ma lõpuks ema. Ja mu võitlused said sellest hetkest teise mõõtme.

Kaks aastat hiljem otsustas veel üks väikene mees ootamatult, et ta tahaks mind endale emaks. Tema muidugi suutis me maailma puhta pahupidi pöörata ja vundamendi küljest ka lahti raputada. Mitte, et see maailm enne teda just orkaanidest räsitud ei olnud juba, aga uue mõõtme emaksolemisse tõi ta küll. Ma arvan, et ma alles nüüd hakkan tegelikult rahunema ja hirmust üle saama, et see väga enneagsena sündinu ikka tõesti tuli, et jääda. Näib, et pea 9 aastat olen ma peljanud, et mis siis, kui ta keha ikkagi ei pea vastu kõigele sellele.

Fakt on minu jaoks see, et kui mul poleks neid kaht tegelast, siis ei oleks ma kunagi saanud üle sellest, et need esimesed kaks sedasi mu elust lahkusid. Muidugi ma mäletan neid, aga ma andsin endale andeks, et nii läks. Aga edasi?
Siin ma siis nüüd olen. Kaks aasta. Tänasest täpselt kaks aastat oleme püüdnud. Oodanud. Lootnud. Ja ei midagi. Ma olen vahepeal teinud kõike – oodanud ja siis mitte oodanud ja lasknud ajal minna, et ehk siis näeb ta paremini tulla. Ma olen arvutanud, mõõtnud ja teinud mida kõike. Aga ei miskit. Jah, vahepeal on neid, kes on me juures piilumas käinud, aga nemad pole nii kauaks jäänud, et endast mingit muud faktilist märki maha jätta, kui vaid õrnad triibud testil ja lühiajaline füüsiline valu nende lahkumisel. Hingevalu hakkab aga juba lausaliseks muutuma. Ma ei suuda enam rahulikult kannatlik olla. Iga kuu see ootus ja lootus ja uskumine, et no nüüüüd ehk… ja siis kolinal auku kukkumine. Iga korraga läheb raskemaks. Aeg tiksub nii halastamatult ja riske on üle mõistuse, aga ma niiniinii väga sooviksin ükski kordki elus tunda, et asjad mu elus on õigesti, sest nüüd on meil kõik – ema, isa, armastus, pere, kodu, soov – mida lapsele anda. Andreas soovib vist veel enam kui mina…
Palun, Sa armas kallis Kolmas, me nii väga ootame Sind! Palun tule! <3