Minu siiruviiruline sisekosmos

Mis ma muud oskan kokkuvõtvalt alustuseks ütelda, kui et kõik-kõik on uus selle aasta septembrikuus! Aga ma alustan algusest. Võtke istet ja olge ootamatuteks pööreteks ja kelmikateks kurvideks valmis.

Kõik algas sellest, et ma armastan tohutult oma tööd õpetajana ja mulle nii väga meeldivad me (üli)õpilased ja nendega koos kasvada ja areneda ja maailma avastada. Ma võin vist uskuda, et mina või see viis, kuidas ma õpetamist ja õppimist näen ja edasi annan, meeldib mu õpilastele ka, sest minu selle kevade viimane tund lõppes suure maasikakausi ja kallistustega. Istusin tookord veel jupp aega klassis, sõin magusaid maasikaid, mõtisklesin elu üle ja nühkisin liigutusest pisaraid. Päev varem olin ma koju läinud teise rühma suure meloniga. See oli nii armas ja nii ootamatu minu jaoks. Aitäh, teile, mu kõige ägedamad tulevased õed!

Kuna kogu see õenduse ja õpetamise teema nii väga mu soontes pulbitses ja ma soovisin veel paremaks saada, teadlikult ja sihipäraselt, siis rääkisin edasiõppimisest õenduse magistriõppes ka enda otsesele ülemusele. Tundus loogiline, et tema on see, kes seda kõige tulisemalt pooldada võiks. Ma proovisin rääkida kahel korral. Ta ei tahtnud mind kuulda, väitis, et “enne lähevad need, kellel rohkem on vaja”. No mis mõttes. Mul on ju ka vaja ja nüüd ja kohe mitte järgmisel või ülejärgmisel aastal või mitte kunagi! See on ometi ka koolile lisaväärtus ja minu jaoks on see minu elu ja minu aeg.

Loomulikult oli ka lihtsam lahendus olemas – saada kraad endise spetsialiseerumise lipu all kätte omas koolis. Seda poleks mulle ammugi võimaldatud. Ja ma soovisin õppida justnimelt õenduspedagoogikat ja -juhtimist, et saada paremaks õdede õpetajaks. Seda uutel magistriõppe õppekavadel tervishoiu kõrgkoolides eraldi ei õpetata. Seega seadsin ma omad sammud Tartusse ja sain ka ülikooli kenasti sisse.

Selleks, et anda ülikoolile oma õppimatulemise kohta jah-sõna, oli mul vaja saada meie kooli rektori heakskiit. Teades, et mu otsene ülemus sellel teemal tahab kaasa rääkida (loe: omada kontrolli), saatsin oma nakatava rõõmuga kirja neile mõlemale. Rektori, kellest ma väga lugu pean, vastus ei jõudnudki minuni. Otsene juht aga vastas. Kibedalt. Valusalt. Alandavalt. Diskrimineerivalt. Ja mitte ainult minu suhtes inetult.

Püüdsin seda põlgust enda jaoks söödavaks muuta. Ja alla neelata. Kuu aega püüdsin. Aga kõrvus kumisesid ähvardused. Ma olin kevadsemestri jooksul näinud juba liiga palju… Seda, kuidas osasid vanu olijaid, tegelikult raudvara, mõnitati ja alandati. Ja kui ma lisasin sellele põhjused, miks mind jäeti kõrvale projektidest, juhendamistest, muuhulgas ka preemiast, mille ma väga olin ära teeninud, ning suhtumisest minu edasisse arengusse, siis vaatasin ma endale ausalt otsa ja küsisin, kas ma saan, suuda ja tahan sedasi seal selle juhi ainuvalitsemise ajal jätkata? See otsus ei olnud lihtne, sest mulle meeldib mu töö tohutult ja mulle meeldib olla osake tulevikuõdede kujunemise teel. Aga sedasi, hetkel, nii nagu seal praegu on, ma ei saanud jätkata ka kogu austuse ja armastuse juures selle kooli, endale kallite õpetajate ja õpilaste suhtes.

Seega läksin ma Šveitsist naastes, kus mul oli aega asjad enda peas väga pulkadeks võtta, kooli ja andsin teada, et ma ei jätka oma töösuhet hetkel antud õppetooliga, sest on minu inimõigus õppida ja areneda ja olla koheldud võrdsena. Pealegi, mis oleks parem olnud? Näiteks see, et ma keset semestrit suure pauguga lihtsalt minema tulen? Ei, kui, siis nüüd ja kohe. Ausam kõigi vastu.

Kas ma lahkun igaveseks? Kui see minust sõltub, siis kindlasti mitte. Kokkuvõttes lähen ma just selle nimel Tartusse õppima, et tagasi tulla (või edasi minna) ja Eesti tervishoidu sisulise kvaliteedi poole suunata. Ma usun, et see muutus on võimalik. Kui ma seda ei usuks, siis ma ei raiskaks oma elu ja aega selle nimel. Vahel on elus aga see hetk, kus tuleb osata lasta asjadel minna. Endale kallite inimeste, õpetajate, üliõpilaste jaoks olen ma alati olemas.

Paberimajandus sai korda ja siis korraga toimus mu peas mingi vabanemine. Kes ma olen? Mida ma tegelikult elult tahan?

Ega ju õenduse õppimine ja õpetamine pole kitsalt ainus, mida ma teen ja tulevikus teha tahan. Ma olen seda ju kogu aeg teadnud, aga pole teile täpsemalt rääkinud, et ma olen ka kriisiabi kogemusnõustaja. Ma olen läbinud esimese taseme pereterapeudi õppest ja soovin selle teemaga ühel hetkel kindlasti jätkata. Ma õpin hetkel grupijuhtimist, mis on esimene tase superviisori õppest. Need teemad on omavahel minu jaoks nii väga seotud ja täiendavad teineteist. Jah, ma soovin teha paljut ja olla paljut. Soovin olla õpetaja, nõustaja, terapeut, rühmajuht, superviisor, coach ja kõike seda eraldi ja kõike seda korraga ka. Minu elu keerleb inimeste heaolu ümber ja kuna mul on suutlikkus ja valmisolek olla olemas ka väga keerulistel hetkedel, siis see on see, kes ma olen ja olla tahan. Ja mul on väga palju veel õppida, et jõuda sinna, kuhu ma soovin ja ma teen selle nimel järjepidevalt tööd.

Aga on veel midagi.

Magusad mustikad jogurtijäätises? Mitte ainult…

Mul on olnud nii kaua, kuni ma ennast mäletan, üks suur unistus.

Unistused teatavasti on selleks, et täide minna? Muidu pole ju mõtet unistadagi. Lotovõidust pole ma kunagi vaevunud unistama, sest see tundub liiga ebareaalne, aga oma unistusest (laste)kohviku loomise kõrval olen ma rääkinud ka teile varasemalt, et ma olen alati soovinud osata pildistada. Ma olen aegade jooksul mõnedki korrad proovinud ise õppida ja ma võin saada aru paljust, aga kardan ikkagi kaamera tehnilist poolt. Ma saan aru, et mul on võimalik kaamera selge loogika järgi panna tegema neid asju, mida ma soovin ja kui on selline ruum ja valgus, siis saab sellise ja sellise pildi just selliste sättimistega ja nii edasi, aga vaat just see on see, mida ma pole läbi hammustanud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma oma kaameraid kartma. Need olid kuivikuna riiuli katusel ja ootasid seal ma ei teagi mida. Samas ei ole mu hirm takistanud aga telefonikaamerat igapäevaselt ja igas olukorras kasutamast, sest ma märkan ja näen ja püüan kinni. Hetki, inimesi, emotsioone.

Et siis millest ma unistan ja mida ma oma elult tegelikult tahan kõige selle kõrval mida ma nagunii teen?

Seda küsisin ma ka endalt. Ma tahan olla fotograaf. Ma tahan osata pilte teha. Vabalt, voolavalt, teadmisega ja ka ülinõudlikul hetkel anda endast parim, et tulemus õnnestub. Maksimalist minus elab ju nagunii oma elu. Vot seesuguseid mõtteid heietasin ma oma peas, kui ma viimaseid puhkuse päevi päriselt ka puhkusena tundma hakkasin. Ja siis vaatas mulle korraga ekraanilt vastu Tallinna Polütehnikumi reklaam, et neil vastuvõtt alles käib… ka fotograafiasse… Ja ainus tunne, mis mind korraga valdas, oli see, et ma TAHAN oma unistuse teoks teha, sest mu vabandus, et tehniline oskus hoiab mind tagasi, on juba üks ütlemata hale vabandus ja kui palju on neid, kes pole kunagi fotograafiat õppinud ja saavad suurepäraselt hakkama. Mina olen aga see, kes usub kooliskäimisesse ja õppimisse juhendaja käe all, kes asja valdavad. Mulle meeldib õppida ja mulle meeldib õppimise protsess palju enam kui ise helikopterite leiutamine. Seega, see on minu võimalus!

Nii. Vaatasin üle nõudmised ja tingimused kooli sissesaamisele. On vaja läbida 15minutiline vestlus, mis koosneb kolmest osast – portfooli analüüsist, kodusest ülesandest ja ingliskeelsest ettekandest. Nii, oma portfoolio saaksin ma mingis mõttes kokku. Ülesandega, mis eeldas 15. augusti ajalehest artiklile sobiva foto tegemist, sellega uskusin, et tulen ka toime. Ja inglise keeles ennast inspireerinud ja eeskujuks olnud fotograafi leidmisega mul probleemi polnud, see tuli varrukast. Neid oli palju, aga keskendusin kahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

Kuna koolis õpetamine mind sel sügisel ees oodatud kujul ei oota, siis ootamatul kujul koolis õppimine oleks väga tore lahendus? Kahes koolis õppimine, kui korrektne nüüd olla, aga kuna teine on sessioonõpe, mis toimub neljal päeval kuus ja seda teevad teised ka täiskohaga töö ja vahel ka enama kui täiskohaga töötamise kõrvalt, siis ma saan kahe kooliga hakkama küll. Peale Andrease ja Ingridi, kes iga päev mu selja taga istuvad, ei julgenud ma sellest mõttest kellelegi kõssata enne otsustavat sammu.

Ja siis ma viisingi oma paberid vastuvõtu töötaja kätte. Neil on Polükas veel vana hea vanakooli süsteem – tuleb kohale minna ja avaldus täita ja tunnistust näidata – ma leidsin isegi oma keskkooli tunnistuse üles! Ja üks dokumendifoto oli vaja ka neile viia. No ja siis tuli leida endale nimekirjast sobiv vestluse aeg ja ka sobiv aeg testi tegemiseks. Test?! Seda polnud ma inforägastikus näinud. Test polevat üldse hull, põhikooli reaalainete materjali peale. Johhh… mina ja mu põhikooli reaalained. Kangestusin. Mida ma sellest ajast üldse mäletan? Peas haigutas tühjus. Meenus füüsikaõpetaja irvitav hääl, et kui me, lollakad, tema (füüsika)tundidest ka midagi muud meelde ei jäta, siis Ohmi seadus peab meil surmatunni peas olema. Veider, aga peale õpetajatrauma on see tõesti ainus valem, mis mul peas on füüsikast. Mitte, et selle sisu mulle ülemäära selge oleks. Aga valem on peas. Ma pean tunnistama, et optika oli füüsikas ainus, millest ma üldse kunagi päriselt aru sain kooliajal, aga see oli juba keskkoolis. Aga keemia? Matemaatika? Uiiiii!!

Arvake ära, millest olen ma läbi elu näinud õudusunenägusid? Sellest, et ma olen tagasi põhikoolis. Ja ma ei saa hakkama. Põhikooli vaieldamatult kõige ilgemad ained ja ka vastikumad õpetajad olid mul just füüsikas ja matemaatikas. Ma päriselt ka kartsin neid inimesi ja nad elavad mu õudustes siiani. Kaasajal tahan ma muidugi uskuda, et ega nad inimestena nii vastikud polnudki, aga ju see oli mingi olek või poos, millega enda üleolekut näidata ja arvata, et see aitab meil keerulisi aineid kergema vaevaga omandada? Mine tea, aga minu alateadvus on seal 7.-8.-9. klassis veel väga kinni ja ma olen seda teemat väga kartnud. Kui väga kartnud, sellest sain ma aru hetkel, kui selgus, et ma pean minema tegema testi sellel ajal õpitud materjali peale. Sellest pidi saama korraga minu tõehetk, sest ma pidin reaaselt ja ilmsi sellele õudusele otsa minema vaatama. Kas ma suudan? Kas ma saan hakkama?

Ingrid, kes alles sel suvel sama kooli lõpetas, arvas, et see ei saa nii keeruline test olla. Aga tont minu peas oli suurem kui ma ise. Guugeldasin meeleheites, et no mida nad seal ikkagi küsida võivad. Ainus, mille ma leidsin, oli kellegi vihje läbi lillede, et peab Pythagorase teoreemi teadma. Onu nimi oli kusagilt tuttav, aga tema teoreemi sisu? Avastasin, et ega see sisu ka nii väga võõras pole. Ja siis avastasin veel igasugu asju, mis olid mu lapsemälus talletunud kui hirmsad, jubedad, arusaamatud, kättesaamatud, et nojaah, tegelikult on nii paljud asjad ju suisa loogilised ja elatud elu on need mulle palju lihtsamal viisil läbi praktika selgeks juba teinud. Tundus suisa kuritegelik, et kusagil mu sees elas väikene laps, kes selle õudustundega endiselt siples. Täiesti asjatult. Noogutasin endamisi, et näe, veel üks põhjus, miks ma usun koduõppesse aina enam.

Kolmapäeva lõunal olin ma nii valmis, kui ma olla sain. Nuti-Mik-Kerli olid mulle pidanud kümneminutilisi kiirloengu põhikooli reaalainetest ja Andreas püüdis veel selgitada kiirus, teepikkuse ja aja suhet. Astusin mööda päikselist Liivalaia tänavat kooli suunas ja siis juba suunatigi meid ID-kaardi näitamise järel klassiruumi. Ja siis algas test. Vaatasin kaks lehepoolt kiirelt läbi ja avastasin enda rõõmuks, et kõik minu vanad sõbrad olid seal koos ja hakkasin lustiga asja täitma. Mõned muidugi panin valesti ka, sest ülemõtlemine käib asja juurde. Pool tundi hiljem kepsutasin koju. Teepeal helistasin Andreasele ka, et maaa oooooleeeen eeeluuus! 🙂 Ja arvatavasti ei näe ma enam mitte kunagi õudusunenägusid sellest, kuidas ma põhikoolis tagasi olen. Vaat, milleks mul oli vaja sisse astuda veel ühte kooli. Elu ise tervendab meid, kui me tal seda teha lubame. No tuleb ju nii välja?

Ja tund aega hiljem tatsasin ma mustade kaantega portfoolio kaenlas jälle kooli tagasi. Tore, kui kool kodule nii lähedal asub. Neil oli graafik veidi lappama läinud ja ma sain oodata oma aega veerand tundi. See oli hea. Vaatasin koridoris ringi ja pidasin endamisi aru. Ja siis oli tõehetk käes ja vestlus algas umbes sedaviisi:

“Tere, mina olen Eva.”

“Tere, Eva, räägi meile, miks sa siin oled?”

“No ma arvan, et see on ilmne! Ju me kõik oleme siia tulnud ühe eesmärgiga?” vastan ma lõbustatult.

“No aga katsu erineda!” põrkub samalõbustatud küsimus mulle tagasi.

Löön pilgu maha, hingan sügavalt ja vastan häbelikult… sest ma tean, et see võib olla viimane asi, mida mul öelda lubatakse, asi, mis võib kõigele sirge kriipsu peale tõmmata, sest mul on viimastest päevadest kolme inimese poolt olemas soovitus SEDA teemat seal mitte puudutada… aga ma ei saa, ma pean olema aus, iseenda ja komisjoni suhtes ka, sest kui ma ei sobi nii nagu ma olen, siis polegi ju kõigel mõtet. No pole ju vähimat mõtet luua neile lilledest ja liblikatest illusiooni, kui minu sees on palju-palju sügavam teadmine ja vajadus osata…

“Mulle soovitati seda teemat mitte puudutada… sest see võib teid ehmatada ja häirida, aga kui ma päris aus olen…” vaatsin neljapealisele seltskonnale kartmatult silma… “siis ma soovin üle kõige maailmas osata ilusalt pildistada surnuid ja surevaid imikuid. Sest see hetk, kui laps on alles nii uus ja kõik on alanud traagiliselt ja temast ei ole veel olemas ühtegi reaalset mälestust, võib see üks ja ainus pilt olla see üks ja ainus asi, mis jääb vikerkaare taha läinud lapsest siia ilma päriselt alles ja võib vanematele nende suures leinaprotsessis olla väga palju toeks…”

Vaikuse, mõistmatuse ja ninakirtsutuste asemel nägin ma sootuks midagi muud. See oli nii hea tunne. Me rääkisime veel paljust, teemast laiemalt ja muudest asjadest ka. Võimalustest ja potentsiaalist, mis minus veel olemas on ja mida ma tulevikus veel teha saan. Ettenähtud 15 minutist sai 35 minutit. See eluhell imeline hetk, kui ma ruumist välja astusin, tungisid pisarad mu silmadesse. Ja ka praegu, seda kirjutades, äigan ma pisaraid, et ekraani näha. Ma sain korraga aru ühest väga olulisest asjast. Sellest, et isegi kui ma ei saa sel korral kooli sisse, siis see on see, mille ma teoks teen ja ma saan sõbraks kaameratega ja ma õpin selle asja selgeks. Sest tegelikult on mu unistus ju veel palju suurem, mis koos selle kaameratundmisega minu jaoks reaalsuseks saab.

Ma olen tänulik neile neljale säravale silmapaarile, kes seal laua taga pika päeva järel istusid, mind kuulasid, küsisid, ütlesid, kaasa mõtlesid, julgustasid, suunasid. Ma olen tänulik endale, et ma selle teekonna ette võtsin ja ma olen tänulik Andreasele ja Ingridile, kes mind väga toetasid ning Nuti-Mik-Kerlile, kes mulle ultrakiire e-kursuse reaalainetes tegi ja kõigile neile, kes sellest hullust plaanist vähem või rohkem teadsid ja pöidlaid hoidsid. Aitäh teile!

Reede hommikul astusin ma reipal sammul mööda Liivalaia tänavat grupijuhtimise koolitusele. Fooripunase taga oodates värises telefon mu taskus. Kobasin telefoni endale pihku… Kiri Polütehnikumist…

“Lugupeetud fotograafia erialale kandideerija. Te olete vastu võetud fotograafia erialale.” 

Mu süda hüppas rõõmust. Vastasin kirjale ja helistasin Andreasele ning huilgasin üle Liivalaia hommikuse liiklusmüra talle otse kõrva sisse, et ma sain kooooooolist vaaaastuse!!! Ohh, taevas, kui õnnelik ma olin ja olen!

Südames sügeles ja ma tahtsin nii väga seda kõike juba ka teile rääkida, aga ootasin, et teen kenasti pühendunult koolituspäeva lõpuni, käin ära väga olulisel kohtumisel ja siis räägin teile ka enda elu suurtest sündmustest. No ikka kohe mõnuga ja suure rõõmuga.

Läks aga nii, et mu öösel alanud peavalu paisus aina hullemaks ja hullemaks ja lõuna ajal kattusin ma üle kere jääkülma higiga ja no nii paha oli olla, et sure või maha. Hommikul ootasin ma lõunapausi, aga lõunapausil letil toite ja menüüd vaadates tundsin, et EI, nüüd on sirgelt kojuminek. Kas te teate seda tunnet, kui te astute tuttavat teed, teil on minna mõnisada meetrit, iga meeter on kaalul, iga hetk on kaalul? Vaatasin vaid ringi, et kui ma nüüd kohe oksendan, siis kuhu ja kuidas seda viisakam teha on. Mul seesugune kogemus varasemast puudus. No nii hullult paha pole mul avalikus kohas veel elades olnud. Aga ma jõudsin koju. See oli koleda olemise juures hea tunne. Ja siis vajusin meritähena voodile. Litsusin pea kahe padja vahele ja avasin silmad järgmine kord viis minutit enne koolituspäeva lõpp. Jubekahju oli, et ma päeva teisest poolest ilma jäin, aga ma usun, et ma suudan selle puuduva osa ise üles ehitada enda jaoks.

Õhtul võtsin end kokku ja vedasin kodust välja väga olulisele kohtumisele. Pea valutas endiselt. Iiveldas endiselt. Aga kohtumine oli nii armas ja tore ja vajalik ja õhtune õhk oli vanalinna külje all nii vaikne ja ilus. Pardid sulistasid tiigil ja ma pidasin endamisi plaani, et äkki meil võiks kodus akvaarium olla. Hiljem, koju minnes, tuli Andreas mulle poolele teele vastu. Itsitasime mu südamepahaduse üle, et nooooh, kui see pole nüüd mingi veider haigus, siis kas see võib olla reaalne, et kui ühes kohas on koos juba imeline täius, siis on nüüd vaja üht pommuudist ja kõige tipuks selgub, et ma olen veel rase kah?! Ei noh, see me elust hetkel ju just puudu veel ongi. Just siis, kui arvad, et mis seal ikka, aeg on edasi liikuda. Aga saatuse magusa irooniana oleks see muidugi omal kohal. Hetkel vastust ei tea. testmiseks on liiga vara ja veretesti ma selle pärast ka tegema ei torma. Seega on, kuidas on, eks ma hoian teid kursis, sest see iiveldus on jube. Tõenäoliselt on see ikkagi vaid mingi imelik haigusevärk, aga no mine tea. Kolmas päev iiveldust ja peavalu? Ideid? Kehatemperatuur on normis.

Aga mõelda vaid, minust saab päriselt fotograaf! Ja ma õpin usinalt õendusteadust ja kõiki neid muid asju, mis mind just minu teel kõige paremini toetavad.

Ma olen teel. Mugavate roosade papude sahinal astun oma samme. Ja mis muud, kui astume siis koos uuele hullule ja huvitavale kooliaastale vastu. Ma olen varsti elukestva õppe üsna väljapaistev eksemplar, eks? Igal juhul valitseb minu sisekosmoses iiveldusele ja peavalule lisaks imeline ootusärevus ja selline suur selgus, millesarnast pole ma seal veel varem näinud. Ma tõsimeeli usun, et unistused on selleks, et neil teostuda lasta ja usun ka, et kui miski, mida muuta ei saa, tundub vale ja valus, siis tuleb sel minna lasta, sest õiged asjad leivad alati tee (tagasi või edasi) Su juurde. Unistage julgelt, sest elu ongi üks suur seiklus! Vuuhhhuuu!

 

PS olgu lisatud antud loo esimese teema jätkuks, et mu koolipoolne meiliaadress kustutati enne, kui ma neile oma töölt lahkumise põhjustega nõutud Exceli tabeli sain tagasi saata. Tegelikult ei huvitanudki kedagi, miks ma minema pidin? Ju siis. Aga nüüd korraga huvitab? Või huvitab hoopis miski muu?

 

Uued tuuled

Juhhuu!!

Nüüd on siis lood sedaviisi!

Ei, ma ei koli Šveitsi tagasi, ma hakkan hoopis vahel koolis töötamise kõrvalt Tartus ise koolis käima, et minust veel parem õenduse õpetaja ja arendaja saaks 🙂

Ma ei ole kunagi olnud lihtsate valikute inimene ja ka sel korral on mulle juba kaasa sajatatud okkalist teed. Väljakutsed on selleks, et neist midagi olulist õppida. Eelkõige iseendale ja iseenda kohta. Vastuvoolu ujumine õige eesmärgi nimel on juba justkui mu hobi ja elueesmärk. Muidugi on mul kurb, et need, kes minu professionaalset arengut kõige enam toetama peaksid ja sellest otsest kasu saavad, seda ei tee. Pigem vastupidi.  Seega ma proovin ja vaatan, kuhu, kuidas ja milleni ma jõuan. Ikka ise ja omal käel. Ma ju näen ja tean, millesse ma usun, mis on õige ja see, kuhu ma jõuda tahan, peab olema võimalik.

Samal ajal teen ma ikka kõiki neid asju edasi, mida muidu teinud olen ning liigun lihtsalt veel sihipärasemalt endale seatud eesmärkide suunas.

Selleks, et asjad veidi klaarimaks saaksid, olen vabadel hetkedel kodus hoolega kaste laiali lammutanud, tube ringi tõstnud, kõik pesud puhtaks pesnud nii, et enam mitte midagi pesta pole. Noh, hingetõmbeks või nii. Ja sirvides enda FB ajajoont jõudsin järeldusele, et ma olen pidevalt tegus, pildid ja lood kinnitavad seda, aga Bermuuda-lehel on vaikus. Seega otsustasin kirjutada valmis kõik need lood, mis mul aegade algusest poolikuna ootel on olnud ja terve rea ka neid, mis vaid pealkirjana oma järge on oodanud.  Selleks, et mitte tekitada ummikut 2018. aasta juulikuuse ja ka selleks, et ma väga vanana saaksin ise ka mingist kronoloogiast siin sotti, lähevad vahepealsed uued lood blogisse just sinna, kus nad algselt planeeritud olid.

Viimase nädala jooksul olen suutnud enamvähem ära siluda pea 20 lugu. Teie leiate neid alates detsembrist, kui veidi tagasi kerite. Sinna vahele ilmub lähiajal veel lugusid, kaugemasse minevikku ka, aga eks ma hoian teid siis kursis magusamate palade osas.

Mul algab selle nädala lõpus väljateenitud puhkus, järgmise nädala lõpus peame taas kord minema Šveitsi oma kõige viimaseid asju korraldama ja teie, teie nautige seda suve just nii palju kui võimalik, jaksate, suudate, saate ja soovite!

Järgmiste kirjutamisteni!

***

Lisan siia vahepeal kirjutatud lugude lingid ka, et orienteerumine lihtsam oleks 🙂

Meie suure Eestisse kolimise lugu, mis koosneb kuuest postitusest:

Esimene lugu

Teine lugu

Kolmas lugu

Neljas lugu

Viies lugu

Kuues lugu

Vahetult enne kolimist oli kolmas advent

Tegime mustvalgeid pilte ilma inimeste ja selgitustega

Siis saabus talv

Otsisin cv-sse sobivat fotot endast

Uus aasta tõi meie ellu Bööda, linnalinnu, kes vajas abi

Vahepeal on neli varasemat postitust ja siis tuleb märtsi lõpus lugu rannahooaja avamisest

Aprilli 1. päeval sai Tan 13

Vahepeal on mõned varem ilmunud lood ja siis tulevad lood lihtsalt hommikust  ja  lemmikookidest

Pingviinist, just pingviinist, sest ma olin ühe tunni oma elust see suur nunnu lennuvõimetu lind

Siis kirjutasin ma kaks kirja jõuluvanale

Me käisime Õllesuummeril

Illustratsioonikursuset ja meie illustratsioonide näitusest kirjutasin ma ka

🙂

 

 

 

 

Eesti Õdede Liit 95!

Täna oli meie koolis karjääripäev. Praktikabaasid, tulevased tööandjad ja muud seotud ettevõtmised tulid ennast üliõpilastele tutvustama. Just ühel seesugusel päeval, hea mitu aastat tagasi, astusin ma esmakursuslasena kevadiselt päikselisel hommikul koolis trepist alla esimese korruse koridori ja kohe trepi kõrval oli Eesti Õdede Liidu laud.

“Ahsoo, et üliõpilased saavad ka siis juba Õdede Liitu astuda ja peagi selleks veel kooli olema lõpetanud?”

Selgus, et just nii see ongi ja ka üliõpilased saavad liidu liikmeks astuda. See oli ühtaegu nii põnev kui ka auväärne värk. Täitsin koos paari kursakaaslasega kohe seal laua ääres avalduse ja nii said meist Eesti Õdede Liidu liikmed. Uhke tunne oli. Paar nädalat hiljem olin ma sujuvalt juba liidus meie piirkonna aktiivi liige ja kooli üliõpilaste esindaja. Edasi läks tegutsemiseks ja mul on nii lõpmata hea meel, et ma sain sellel tuiksoonel omal ajal olla koos maruägedate õdedega, kes kord kuus suure laua taga kokku said, asju arutasid, plaanisid ja need plaanid ka teoks tegid. See oli minu jaoks uus osa õendusest ja õeksolemisest ja seepaelus mind tohutult. Need õed tulid oma põhitöölt kohale vabast ajast ja olid kõik Õed suure algustähega. Ja see kõik köidab mu meeli siiani!

Need aastad, kui me Eestist eemal olime, ei kadunud õeksolemise tunne mu seest kuhugi. Vastupidi! See tunne hoopis kasvas ja selgines ja sai selgemaid sihte juurde. Nüüd on mul selle üle muidugi mõnus muheleda. Aga enne veel, kui me Eestisse tagasi jõudsime, isegi veel enne seda, kui meil oli plaan üldse tagasi kolida, kavandasin ma Lastefondi jõulukaarti ja kavandeid tuli nagu Vändrast saelaudu ja sõbrad said pakkuda, mida veel oleks vaja ja kes veel vajaks jõuludeks kaarti. Ivi oli jälle kohe hakkamas ja arvas, et tal oleks vaja üht õdedega jõulukaarti. Aega kulus hea mitu kuud, aga see mõte surises mu peas edasi ja enne veel, kui me kolima hakkasime, sain ma valmis õdede jõulukaardi. Trükkimisega jäin ma hiljaks, küll aga saatsin ma need failid Gerlile Õdede Liidust, et kõigile õdedele ilusat jõuluaega ja tegusat uut aastat soovida. Ja ikka seda, et nad hoiaks oleks ise ka hoitud.

Koos jõulukaardiga hakkas idanema idee. Eesti Õdede Liit saab sel aastal 95aastaseks ja nii väärikas eas on iga juubel suuremat tähelepanu ja tähistamist väärt. Et kas ma teeksin Õdede Liidule juubelikujunduse? See pakkumine oli midagi sellist, millest ma ka kõige pöörasemal hetkel kolimise ja tööleminemise ja poiste individuaalsete õppekavade kokkukirjutamise ja miljoni muu asja keskelt loobuda ei saanud. See oli ja on minu jaoks auasi ja ma tänan liidu imelisi vedureid usalduse eest nii väga! Gerli ja Anneli ja nende meeskonnaga oli lust koostööd teha 🙂

Idee idanes mühinal. Südamega, südamest, üheskoos inimese tervise heaks. Õed, logo, 95, rõõm ja lust, koostegemine, ühtehoidmine! Vormisin oma mõtted lennult kavanditeks.

Ja siis liikusime edasi juba selgemate plaanidega. Tegelased said kindlamad vormid ja värvid. Eesti suureks sünnipäevaks astusid tegusad õed esimest korda avalikkuse ette. Enda suurest päevast nad siis veel ei rääkinud. Esialgu tervitasid nad rõõmsalt üheskoos Eestit – rahvuslikult ja lippudega. Otse tööpostilt ja otse südamest 🙂

Juubeliplaanid ja traditsioonilise maikuu kevadkonverentsi mõtted arenesid. Samal ajal olid mul valmis saanud aga juba ka meie oma pidupäeva pildid ja juubelilogod – kahest stiliseeritud südamest logo on Õdede Liidul juba ammu ja pidulikel puhul on sellele veidi vürtsi lisatud. Nii ka sel korral. Ma panin erinevad mõtted kokku ja liidu pool tegi omad valikud:

12st jäi lõpuks kaalule ilus õhuline ja väga südamlik valik 🙂

Vabariigi suur sünnipäev sai mööda ja aeg oli lipud korraks käest panna ning ennast meie oma suureks peoks valmis panna! Ja siis nad tulid. Igaüks omast osakonnast ja valdkonnast ja sättisid end järjest kenasti paarikaupa pildile. Õendus on selles osas nii võrratult võimas eriala, et ühe suure õe nime alt võite te leida nii palju erinevaid tegijaid ja spetsialiste! Meie mõte oli nad sel korral kõik kenasti kokku tuua, et teie ka kõik näeksite, kui palju meid on ja kust kõikjalt meid leida võib. Algkoolist ja vanglast opitoani ja haiglast ja perearstikeskusest kiirabi ja reisilaevani, hambaravist telemeditsiini ja kõrgkooli õpetajateni välja. Maal ja metsas ja linnas ja kui vaja, siis ka kõrgel õhus. Mõte me suurest peost oli hoogsalt liikvele läinud ja nii nad siis kogunesid kõik kenasti pidulikult, õhupallid peos 🙂

Vahepeal juhtus aga veel midagi väga olulist – märtsikuus sai tuule tiibadesse Eesti Õdede Liidu õendusüliõpilaste seltsing, millest ma omal ajal salamisi unistasin, aga tegudeni me ei jõudnud. Seda uhkem on mu meel nüüdsete värskete tegijate üle, kelle võimuses on tõeliselt liita omavahel Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õed ja ämmaemandad, neile lisaks ka Tartu Ülikooli õdedest-ämmakatest magistrandid. Ja jälle olen ma justnagu kogemata õigel ajal õiges kohas, sest läbi meie maruvahva esmakursuslase, Kerli, kes neis tegemistes aktiivselt osaleb ja meie kooli üliõpilasi esindab, saan ma vahetult ka üliõpilaste tegemistele kaasa elada. Ajalugu natuke nagu kordub ja on oma spiraalides nii palju uut ja vahvat endaga kaasa toonud. Mul on selle üle nii hea meel.

Nii, aga kõik need tragid ja tegusad õed tulid kokku ja neist moodustus üks vahva rivi õdesid! Just õdesid, mitte medõdesid. Nii nagu pole meil enam medkooli, pole meil enam ka medõdesid, vaid on lihtsalt õed. Miks nii? See sõnaalgus “med” on veidi eksitav, sest tegelikult on õed tervishoiutöötajad, mitte medtöötajad ja ainsana on õdedest meditsiinimaailmas käpp sügavamal sees erakorralise meditsiini valdkonnas. Ja sellegipoolest on ka nende töö alustalad ikkagi otsaga tervise hoidmises, säilitamises, edendamises. Seega on õed õed ja just sellised õed said kokku ka me lustakal paraadpildil!

Kuigi ma teadsin juba nädalakese, et meie neli korda aastas ilmuva erialase ajakirja “Eesti Õde” kevadnumbri kaanel ja natuke ka seespool, on needsamad tegelased, siis no oli ikka uhke tunne küll neid luust ja lihast enese ees näha!

12. aprill on õenduse Suure Ema, Florence Nightingale sünnipäev ja ühtlasi rahvusvaheline õdede päev. Õed tähistavad seda päeva ja nädalat selle ümber enda pidupäevana. Nii ka meie. Seega, meil on juba pragu suur pidu! Ja juba nädala pärast toimub meie juubelikonverents. Mul on tõsiselt suur au ja rõõm olla õde, Eesti Õdede Liidu liige, tulevaste õdede õpetaja, paljude õdede sõber ja ülepea selles õenduse asjas sees.

Palju õnne teile, õed, endised õed ja tulevased õed ja kõik õdede sõbrad ja lähedased! See on meie pidupäev ja meie nädal! 17ndal konverentsil kohtume!

Palju õnne, Eesti Õdede Liit! Hurraa!

 

Ma mahun Su südamesse!

Enneaegsete laste teema on mu südames olnud just nii kaua, kui mul on olnud au ja rõõm tunda Vancut – varsti siis juba 11 aastat. Enne seda ei teadnud ma enneagsest sünnist suurt midagi. Polnud lihtsalt minu teema. Aga nüüd on. Olles kord seal olnud, siis see jääb su sisse. Ja see ei pea olema koorem ja vaev. See saab olla ka rõõm ja lohutus ja jagamine. See on kogemus, mis ilmselgelt tegi mind tugevamaks ja andis elule uued sihid ja tõuke neid teostada. Siin ma siis nüüd olen ja elan oma unistustes. Ja jagan neid teie ja maailmaga 🙂

Kevad on olnud me Enneagsete Lapsed tiimi jaoks tegus aeg. Kevadel ärkab maailm uuesti. Talvel südames kantud ideed tahavad päriselt sündida ja ja sünnivadki. Nende projektide ja ettevõtmiste saateks puges ka mu südamekaardi idee taas ühel koosolekul mõttest paberile.

Ikka see sulnis mõte, et ole sa nii suur või väike, ikka mahud sa selle südamesse, kes sind armastab. Alati. Kristelile meeldis see mõte ka väga ja nii läksin ma koju seda puhtaks joonistama. Saatsin faili Kristelile, Kristel saatis trükki. Mina tõin nad trükist ära ja siin need nunnud on! Juhhuu!

Tan tuli piiluma ja sai endale ka kaardi pihku.

“Noooh, mahud sa mu südamesse?” küsisin ma kavalalt oma 13aastaselt varsti minupikkuselt tüübilt.

“Mmmuidugi!”

Ja mahubki! Proovisime, hihiii! Ka siis, kui ta minust kolm pead pikemaks peaks kasvama, ikka mahub. Süda on ju selline imeline elund, mis suudab mauhutada kõik olulise ja ikka ei ole seal sees kitsas 🙂

Ühtlasi kirjutas Tan mulle selle kohta kohe ka pühendusega kinnituse 🙂

Hetkel on need kaardid emadepäevaks justnagu loodud, aga sobivad kindlasti kasutada ka muul ajal. Väga oluline on ka see, et neid kaarte ostes toetad Sa enneaegselt sündinud lapsi ja aitad edendada nende laste perekeskset ravi ja hooldust. Päriselt ka!

Kaarte saab osta viiekaupa enneaegsedlapsed.ee lehelt SIIT! 🙂

Sest me kõik mahume üksteise südamesse!

Ja siis mahuvad meie südamesse veel ka paljud muud asjad, sest samal ajal oleme juba aprilli algusest tegutsenud ilmatu armsa ja suure “Maailmale nähtavamaks” projektiga. Sellega soovime näidata, et ka kõige enneaegsemalt sündinutest, pisematest ja väetimatest võitlejatest, võivad ühel hetkel sirguda suurte unistuste ja tegudega vinged tegijad. See video on algus suurematele plaanidele ja neist räägin ma teile ka peagi.

Sel korral on ka meie Vancu pundis. Videos astub üles viimasena  <3

 

Ja siis sündis ühel täiesti tavalisel hilisel öötunnil, justkui muuseas, hoopis üks teistlaadi mõte. Kristel oli pikalt mõtelnud, milliseid üritusi ja ettevõtmisi oleks veel vaja ette võtta, et enneaegsete laste lähedasi paremini toetada. Ta oli mulle servast rääkinud juba ka varem, et planeerib esmaabikoolitusi ja küsinud, kas ma olen nõus appi tulema. Tol õhtul tuli see taas jutuks. Istusin. Mõtlesin kaks sekundit. Vanematele laste esmaabist ma rääkida hetkel nagu ei taha. KÜLL aga võin ma rääkida lastele esmaabist ja samal ajal saab Kristel vanematega vestlusringi läbi viia. See mõte oli nagu magus plahvatus mu peas ja Kristel tuli sellega kohe kaasa. Pingu, Enneaegsete Laste maskotiloom, tuli ka kampa ja hommikuks oli kuulutus olemas – ja selle leiad SIIT!

 

Esimesed registreerujad olid olemas praktiliselt kohe. Paari päevaga oli selge, et meie enda ruum jääb kitsaks ja ühest üritusest jääb väheks. Selge, siis teeme suuremalt ja julgemalt. Teeme sel korral kasvõi kaks korda 🙂

Vot sellised lood sel korral!

Ja teadke, et te mahute alati mu südamesse  <3

 

#mustlumi

Depressioon on osa mu minevikust ja argipäevast. Paljud teist teavad neid mu lugusid, aga panin nad tervikuna kokku musta lume jutuks. Ka pealtnäha kõige rõõmsamal võib taskus või südames sügaval olla oma vari. Nii lihtsalt on. Ka nii saab elada. Ja vahel ka rõõmus olla.

***

Südatalv. Ma olin 21 aastat vana, kui mu esimene rasedus peetus. Seda kõike imelist jõudis mu elus olla vaid paar intensiivset nädalat, aga see tähendas mu jaoks kõike. Ja siis kukkus kogu maailm kokku. Kogu kindlus, elutahe, jaks, jõud. See kõik on siiani mu peas nagu film. Venivad kaadrid ja nende vahel õe tige urahtus, kui puhastuse ja narkoosi eel kätt kanüüli eest tahtsin ära tõmmata. Mul polnud elus olnud ühtegi füüsilist häda, ei ühtegi kanüüli. Öö otsa olin ma haiglas olnud teadmisega, et lapse süda enam ei löö ja raiunud endale, et see pidi olema viga ja ju nad ikka ei näinud õigesti, aga seal ma olin, ja õde urahtas mu nõeltorke valu peale: „Ja sinusugune tahtis veel sünnitada?“

Auk.

Kaks päeva hiljem läksin ma kooli. Mul oli oluline ehituse loeng  ja kui mu elus pole enam last keda oodata, siis ma pean ju normaalsesse ellu tagasi pöörduma? Pigem kohe, et poleks aega kurb olla. Ja siis kohtusin koridoris sõbrannaga, kes nõudis, miks ma eile ta kõnedele ei vastanud ja miks ma nii lopergune välja näen. Kangutasin enda seest sõnad, millele ma mõeldagi ei tahtnud, jõuga välja. Sõbranna vihastas, et ma talle kohe ja kõige esimesena ei olnud kõigest rääkinud.

Auk.

Nädal hiljem sõitsin Tallinnasse vanemate juurde. Paar tundi hiljem tagasi Tartusse, sest ma ei suutnud seal olla. Ma ei olnud jõudnud neile veel rääkidagi, et ma last ootan ja kuidas pidin ma neile rääkima, et ma nüüd enam ei oota. Ja vahepeal oli ka mu kätt palutud ja sellest ei olnud ma vanematele ka rääkinud. Kas ja kuidas sellistest asjadest räägitakse? Tartusse tagasi jõudes helistasin emale ja palusin nuttes tulla tal kohe Tartusse. See kõik juhtus ühe kuupäeva sees, mil ma ennast nii väga kokku püüdsin võtta ja abi otsida. Ema tuli. See üks ja ainus kord. Rääkisin talle ettevaatlikult kombates oma loo. Tema reaktsioon oli pigem kergendust täis ja üle huulte pudenes lause, et aga nii ongi ju parem.

Auk.

Lõputa auk.

Need sõnad ja laused on ainsad, mida ma sellest ajast meenutada suudan. Kõik need sõnad on verivalusalt mu sisse kriibitud, kuigi ma hiljem suutsin need endale lahti harutada ja mõista, et keegi neist ei mõtelnud ju halba. Nad lihtsalt ei osanud asju näha nii nagu mina nägin ja tunda nii nagu mina tundsin. Need sõnad näitavad mulle tänase päevani KUI oluline on sellisel hetkel valida, mida, milla, kus ja kuidas teha ja ütelda.

Edasi tuli kuudepikkune auk. Ma magasin päevad ja magasin ööd. Ei söönud. Ei käinud väljas rohkem kui kord päevas koera tungival nõudmisel. Ja kuna ma elasin üksinda, siis oli mul rahus võimalik sedasi oma kookonis lihtsalt hääbuda. Koolis ei käinud ma juba tollest õnnetust ehituse loengu päevast alates. Ma ei suutnud. Telefonile mitte vastata oli väga lihtne. Kui üks sõber mu juures telekat poleks käinud vaatamas oma võtmega, siis ma oleksingi sinna vist kadunud.

Ja siis saabus kevad. Valgust oli liiga palju. See oli valus ja vastik. Ärritav. Ma olin alakaaluline ja ainus, mida ma tahtsin, oli mitte olla. Mu elul ei olnud ilma lapseta mitte mingit mõtet ja ma teadsin, et keegi nagunii ei mõista mind. See laps polnudki ju laps – see oli ju vaid mingi viljastatud munarakk?! Ju ta oli kohe alguses siis mingi veaga ega pidanudki kunagi sündima – loodus on tark, loodus teab ise?! Sa oled veel nii noor, küll sa jõuad veel ja veel?! Seda kõike olin ma kuulnud ja ma ei otsinud võimalustki enda maailma lõpust ja suurimast ängistusest rääkida. Kõik oligi päriselt kadunud.

Ma ei mäleta, kuidas ma me peretuttavast psühhiaatri juurde jõudsin, aga mäletan, kuidas ema mu ta kabineti ukse vahelt sisse lükkas ja ma seal ma siis istusin. Teatasin kuivalt ende ette vahtides, et ma ei taha elada. Ok, korduv depressiivne episood? Ta pakkus, kas ma tahaksin mõneks ajaks haiglasse jääda. Ma ei tahtnud. Tahtsin vaid tagasi enda urgu.

Ta kirjutas mulle antidepressandid. Mul oli täiesti ükskõik kõigest, aga ometi võtsin ma igal hommikul oma rohe-kollase kapsli. Kuu aja pärast oli vist juba natuke inimlikum olla? Ühel päeval astusin ma poest tulles läbi lapsehoidjaid välismaale vahendavast kontorist, täitsin paberid, päev hiljem võtsin koolist, kuhu ma vahepeal jalgagi tõstnud ei olnud, akadeemilise ja nädal hiljem olin ma Prantsusmaal kahe lapse lapsehoidja. Ma olin teadlikult valinud väikesed lapsed – aastane tüdruk ja tema kuune õde. Ma tundsin, et mul on seda vaja. Mul on vaja keskkonna täielikku vahetust. Mul on vaja seda kogemust väikelastega ja kedagi, kellele kinkida enda lapsele kootud imearmsad riided ja mänguasjad, et keegi neist rõõmu tunneks ja hea tunne edasi kanduks. Ma ei suutnud neid hävitada ja niisama annetuskasti visata. Mul oli vaja näha neid kellegi seljas, et rahu saada.

Ma pidasin lapsehoidjana vastu napilt kaks kuud. Ma ei suutnud elada kohas, kus kaks pisikest olid pikad päevad minuga, nägid oma ema parimal juhul õhtul vaid viivu. Kõike tegin paratamatult nendega mina. Ka õhtul oma eraldi tuppa viisin ma nad magama. Suletud ukse taha. Üksi. See oli vale. Minu ettekujutus lapsesaamisest ja kasvatamisest oli nii sügavalt erineva sellest, et ma lihtsalt ei suutnud…

Tagasi oma koju ei suutnud ma ka minna. Liiga raske oli seal üksinda olla kõigi nende emotsioonide ja mälestuste sees. Rentisin enda elamise välja ja sukeldusin hullumeelsesse tudengiellu taas tagasi. Ümbritsesin end maapealse põrguga. Naerdes ja nuttes samaaegselt. Sundides ennast. Vahepeal olin ma ise vähekenegi tugevamaks saanud. Vaevu. Aga siiski. Pealtnäha toimisin ma küll üsna kabedalt. Minu sisse ei viitsinud keegi näha. Võib-olla ma ka varjasin hästi.

Pool aastat hiljem märkasin ühel hommikul, kuidas läbi raagus kastanivõrade paistab tuppa päike ja see on hea ja soe tunne. Läks veel tükk aega enne, kui ma ennast päriselt paremini tundma hakkasin. Emotsioonid lehvisid mäest üles ja alla. Jõuga lükkasin nad üles ja kolinal tulid nad vahel alla. Vahel ma murdusin. Aga enamuse ajast põgenesin iseenda eest ja mängisin mõttega elust ja surmast. Mis oleks siis, kui… ja siis kui… Kirjutasin oma tundeid endast välja. Hüvastijätukirju. Need jäid minuga ja on kusagil siiani alles.

Ma olin nii katki ja uue talve tulek tegi mu veel rohkem katki. Otsisin paaniliselt uut suhet, et ma ei peaks üksi olema. Pool aastat hiljem abiellusin. Sellest kuu hiljem kolisin üksinda Soome õppima. Kaheks pikaks aastaks, mis neelasid mind oma intensiivuses enda sisse ja lasid mul tegeleda kõige muu kui enda murega. Ma harjusin neid tundeid kontrollima.

***

Viis aastat hiljem, jälle talvel, olin ma jälle natuke rase. Hirmunud. Ettevaatlik. Lootusrikas. Käisin hoolega vereanalüüse andmas ja mitu korda ultrahelis. Mu rasedusest teadis vaid mu lapse isa. Varjasin kiivalt ja hoidsin vaid endale seda hella ja imelist uudist. Ma tahtsin uskuda, et kui keegi ei tea, siis suudan ma last rohkem kaitsta.

Päeval, mil ma elus esimest korda tunnistasin, sõnadega, et ma olen õnnelik… sellele järgneval päeval kadus kõik…

Haiglas puhastuselt tulles läksin ma otse poodi. Toidupoodi. Ostsin kõike, mis mulle vähegi meeldis või kunagi oli huvi pakkunud, aga mille ostmist ma edasi olin lükanud aega, mil ma seda endale lubada saan. See pidi olema minu viimane õhtusöök. Apaatsus. Aga miski hoidis mind siiski elu küljes kinni.

Võtsin töölt haiguslehe. Kauaks. Perearst, muhe inimene, teatas mulle, et ma peaksin Pratchettit lugema, jutustas pool Kettamaailma mulle lahti ja lasi mu rahus koju puhkama. Mul oli depressioon, aga ma raiusin endale, et ma saan sel korral ravimiteta hakkama. Kaks kuud hiljem lahkusin töölt omal soovil. Ma ei suutnud tagasi minna. Ma ei suutnud rääkida ka enda teise lapse kaotusest, sest ma polnud ju kunagi rääkinud, et ma rase üldse olin. Kuidas ma siis sedasi teisi lähen selle ebamugava teemaga koormama, kui neile ka mu rasedus rõõmu ei valmistaks?

Sel korral olid vähemalt arstid aktiivsemad ja uuriti, miks seegi rasedus peetunud oli. Suve alguseks oli teadmine, et ma ei saagi lapsi. Ja suve lõpuks olin ma rase. See oli keeruline rasedus. Isegi väga. Ma olin 6 kuud rase, kui ma esimest korda iitsatasin oma perele ja paarile sõbrale, et ma last ootan. Ma kartsin veel ka ajalist last sünnitama minnes, et äkki see rasedus nüüd ikkagi katkeb.

Läbi kõikide imede sain ma maruvahva lapse emaks. Tema tulek võttis ära ängistuse ja röökiva valu, mida eelmised kaks tulemist ja minemist olid endast minu sisse maha jätnud. Minu maailmas oli see üks ja sama laps, kes minu juurde teed otsis. Mul oli sedasi lihtsam seda endale talutavaks muuta. Lapse sünd lubas mul ühel hetkel lahti lasta mu peetunud raseduste ultrahelipiltidest ja positiivsetest rasedustestidest, mida ma enda lähedal alati hoidsin. Need olid mu ainsad mälestused mu esimestest lastest ja ilma nendeta poleks ma edasi suutnud minna. Lapse sünd andis uue hingamise, aitas tõeliselt edasi liikuda ja lasi mul vanad valusad mälestused tuhana tuulde puhuda.

Elu keeras uue lehekülje. Uue peatüki. Ja läks edasi. Mitte, et ma vahel mõttega ei mängi, kui vanad oleksid praegu mu esimesed herneteraksed. Ja mida ma teile kõigile öelda tahan, kes te mühatate, et selline terake pole veel kellegi laps. Aga on ikka küll. Ka veel palju pisem, ainult mõte või lootus loeb ja võib vallandada tugeva kaotuse reaktsiooni. Iga kuu. Ja kui sa oled näinud ekraanil selle hernekese südamelööke, siis see laps elab su sees väga päriselt ja igavesti. Minu esimene herneke saaks sel aastal juba uskumatud 19, aga ta oli pikalt teel ja on siin minuga ja saab nädala pärast 13 ja selle eest olen ma lõpmata tänulik!

***

Kui mu teine laps liiga palju enne aega sündis ja me mõlemad teispoolsusele liigagi lähedal olime, tõotasin ma endale, et ma ei luba endal enam iial mõtelda valusaid mõtteid enese tapmisest. See oli pöördeline hetk. Vabadus ja kohustus samaaegselt. Mul oli põhjus ja vajadus ja tahtmine olla. Alati. Mis ei tähenda, et vahel võib meel väga hämar olla ja elu pole mingi roosamanna. Oluline on oskus leida üles need helged hetked, mis kannavad.

Kurvameelsus pole mu juurest kunagi lahkunud. Ta on mu sees peidus alati ja igal hetkel. Mu üdiolemises. Aga ma tulen temaga toime. Enamasti. Ta hiilib mu ümber, aga ma püüan teda mitte toita. Ma võin isegi ütelda, et me oleme natuke nagu sõbraks temaga saanud.

On olnud aeg, mil mulle tegid haiget teiste rõõmsad ja õnnelikud tegemised. Uued lapsed, suhted, pulmad, perepildid, reisid, töökohad ja niisama kõiksugu õndsad õhkamised. Olgu need siis päris või teiste ja enda veenmiseks väljanäitusele pandud. Ma sain ju oma peas aru, et need ei ole minu kiusamiseks – inimesed elavad lihtsalt oma elu, nii hästi või halvasti, kui nad oskavad, ja neile ei tule pähegi, et see võib kellegi jaoks väga valus olla. Ebaõiglane. Isegi vale. Neist hetkedest olen ma enda järgnevasse ellu võtnud kaasa selle teadmise, et alati võib taustal olla keegi, kelle jaoks minu rõõm ei saa olla tema rõõm ja see on ok. Selle pärast süüd tunda, et sa ei suuda tulla ja olla ja kaasarõõmustada igal erilisel hetkel, pole vähimat vajadust. On täiesti ok katkestada suhteid, kui ei suuda taluda õnne ja rõõmu ja on ok mõne aja pärast tagasi pöörduda. Eksju?! Me kõik püüame siin hullult marutavas maailmas ellu jääda ja oma majakat otsida.

Mul on alati olnud võime teiste jaoks maailma rõõmsamaks värvida. Juba lapsena. Iseenda jaoks olen ma pidanud seda aga õppima. See on sisemine tung, Ellujäämise vajadus. Ja see on ka see, mis Andreast algusest peale võlub. Tark jõud olla ja jääda ja leida see põhjus. Julgus kuulata ja olemas olla. Kui ta ütleb, et ta enam ei oska ega taha ega suuda, ta tahab pigem surnud olla, siis ma ei kuku hurjutama, et ohh, ära räägi lolli juttu ega kihuta talle esitama nimekirja miljonist põhjusest, miks ta nii ei peaks mõtlema. See lollide mõtete lause pärineb mu emalt – vähe on neid, kellele ma olen need mõtted otse välja ütelnud, enda, Andrease, me poiste kohta. Ema on siis ikka ütelnud, et ma lolli juttu ei ajaks. Aga mul on hea meel, et ajas on ka temale mõistmine lähemale jõudnud, et hurjutamine ja mitterääkimine ei ole lahendus. Ja neist asjadest rääkimine ei ole ähvardus vaid appikarje. Jaa, on neid, kes tegelevad ka ähvardamisega, aga ka siis tuleb pigem uurida, mis selle taga tegelikult on. Neist asjadest tuleb rääkida, sest ainult siis saab kibe mürk lahustuda.

Meil on tundeid, millega tuleb vahel rinda pista, mida tuleb hajutada ja hekseldada. Eitamine ja varjamine ei aita. Need tunded elavad meiega koos ja pääsevad vangikongidest vahel välja. Vahel väga välja ja neelavad meid alla. Neid tundeid ei pea kartma, neist tuleb rääkida. Kui neid ei kuulata või ei mõisteta, siis tuleb neist järgmistele inimestele rääkida ja otsida nii kaua kuni need tunded päikest kannatavad ja toetajad, kes selle teadmisega toime tulevad, püsima jäävad. Kindlana. Kartmatuna. Inimestena.

Võib-olla jäi teile silma, et ma mainisin ka me poisse? Tan on alati kergelt kurvameelne olnud. Väga tundlik. Vanc elab selle ametliku diagnoosiga teist aastat. Teistmoodi kui Tan ja meie teised. Kas me elame hirmus? Ei, me ei ela hirmus. Oskus elada teadmisega, et sellised mõtted ja tunded on ok, aga alati on olemas teine ja palju suurem valik ja võimalus, mis vajab meeldetuletamist ja läbirääkimist ja vahel ka tõestamist, on lihtsalt elu ja olemise osa. Seda ignoreerides oleksime me vaid pimedad. Seepärast jagage neid lugusid ja julgege kuulata lõpuni, et need jõuaksid kaugele, jõuaks nendeni, kes neid lugusid kõige enam vajavad, et oma lugusid sõnastada ja jagada.

Depressioon ei ole kole koll, kes kükitab nurgas ja teeb hirmsaid hääli. Ta pole keegi, keda saab pesuveega koos aknast välja visata. Ta on mitmepealine lohe ja tuhande näoga muunduja, vinduv ving ja sulva lumi. Ta on meie kõrval, hingab kuklasse, on meie sees ja meie ümber. Vahel kägistab. Vahel piitsutab. Vahel petab. Vahel laseb olla. Ka pime näeb teda ja kurt kuuleb. Ta lihtsalt on. Aga temaga koos saab elada. Kui ta liiga kurjaks muutub, siis saab tema tahet kärpida, et tugevam oleks olla. Valgus ei pea alati vallutama. Ta peab pimedusega tasakaalus olema.

***

Minu nädalavahetus möödus kõige armsama ja turvalisema grupi keskel kriisiabi kogemusnõustamise koolitusel leinateemat risti ja põiki lahates. Teise päeva lõpuks pugesid need pehmed jänkud pildile.

Koos on parem. On kergem. Päriselt.

Minu esimene kuu õpetajana

“Tere… mina olen Eva!” ja näkku venib lai häbelik naeratus, et kohmetust tasakaalustada. Põsed arvatavast hõõguvad nabani ja mul on hea meel, et ma ennast peeglist näha ei saa ja tund edasi peab minema.

Tutvustamine rahva ees on mind alati koletult krampi ajanud. Natuke nagu kõhe on ja ebamugav ka, kui keel kurgulakke kleebib ja hääl päris nii noka vahelt välja ei tule kui peaks. Isegi siis, kui seltskond enamvähem tuttav on. Samas, kui on rahva seas istudes vaja suures saalis midagi küsida või vastata, siis see pole mulle kunagi probleeme valmistanud. Ja kui ma seal klassi ees juba olen ja asjast hakkan rääkima, siis kaob ära ka see tutvustamise hirm, aga alguses on alati natuke kõhe.

Reedel koolimajast väljudes ja üle krudiseva lume bussipeatuse poole kõmpides, endal käed alles kunstverest roosakirjud ja silmad natuke pandad, muigasin ma endamisi, et näed, ongi üks kuu läinud nagu lupsti. Täpselt kuu ja see on olnud mu elu vist kõige ägedam kuu üldse, sest selle sisse on mahtunud nii palju ja veel rohkem.

Tegelikult alustasin ma küll soojendusega mõned päevad varem, jaanuari lõpus, ja rääkisin lapsehoidjatega imiku hooldamisest. Või noh, tegelikult alustasin ma ikka veel varem, juba poole kolimise pealt, kui ma ilma ühegi varasema kogemuseta panin kokku kogu ainematerjali – 20 tundi e-õpet, ülesanded, grupitööd ja 4+4 tundi praktilisi tunde. Natuke andis see servast ka julgust juurde, sest mulle tundus korraga, et ma tõsimeeli tean, mida ma räägin ja mitte kõik ei tea neid asju veel päris täpselt ja hea on asju läbi arutada ja proovida. Just julgus küsida, tegutseda, vajadusel sekkuda, tunnistada eksimusi, otsida abi ja tuge, on see, mida ma neile enda tundidest kaasa püüdsin anda, sest lisaks olulistele faktidele on terve rida asju, milles kõik tuginebki vaid suhtumisele, suhtlemisele ja koostööle.

Hüppasin jaanuari lõpupäevil oma kastimaailmast ja kolimismeeleolude keskelt pea ees vette ja sellest sai üks igavesti tore kogemus ja hea algus mu igapäevatööle. Mul endal oli nii hea meel, et Kadi sai tookord tulla meile rääkima laste linas- ja kotiskandmisest. See oli niii äge harjutamise tund kõigele muule olulisele lisaks, mida me neis tundides tegime. Aitäh, teile, tulevased lapsehoidjad! Mul oli teiega väga tore seda ainet läbida. Ja meie kooli titad jäid meiega väga rahule 🙂

Kõrgkooli läksin ma täiskohaga tööle veebruari alguses ehk siis reedese seisuga täpselt kuu tagasi.

Ma läksin kooli tööle koos kalaga. Kes käib tööl autoga, kes bussiga. Mina otsustasin käia kalaga. Kalale meeldib koolis. Mulle ka!

Ta on selline hea kaaslane, kes vajalikul hetkel oskab kenasti jääd murda. Kui tekkis küsimus, mis on kala nimi, siis esimese hooga vastasin ma kohe, et ju ta Andreas on. Aga tegelikult kutsun ma teda lihtsalt kalaks. Vahel on mööda koridore kala sabapidi näpu vahel hoides tore kulgeda ja näoilmeid jälgida 😉

Minu teine tööpäev sisaldas lõpuaktust. Kolm aastat varem olin ma samas saalis istunud kaks rida ülevalpool lõpetajana. Elevuse asemel oli minu sees suur ja sügav rahu.

Kolmandal tööpäeval toimus uute tulijate jaoks avaaktus. Aeg ja selle kulgemine on koolis nii isemoodi tajutav – tund, vahetund, päev, nädal, kuu, semester, õppeaasta, kooliaeg! Ma ju alles äsja olin ise ka siin! Alles tõin enda pabereid kooli ja Nõmme tee nurgal tilkusid pärnad mett ja maailm lõhnast imetabaselt ja siis viskas lõõtsutav tuuli mu kollase puhvis alusseeliku mul peaaegu üle pea, kui me Äliniga minust lõpudiplom näpus ja lilled süles aktusele sõitnud kiirabiauto ees pilte tegime. Ja siin ma nüüd olen – tagasi koolis! Ring on isemoodi täis saanud. Ma olen nagu tagasi koju jõudnud. Tunne on eatu ja kui mu töökaaslane kord armsalt itsitades õhkas, et ta ise on nii noor, aga juba õpetab teisi (ja väga hästi õpetab!), siis ma pidin tunnistama, et ma tunnen end samamoodi, kuigi ma temast 15 aastat vanem olen. Õhevil ja ilus on olla. Ja nii hirmus huvitav ka. Ja teate, mis kõige ägedam on?! See, et mul on võimalus teha tööd, mis ei tundugi tööna, õpetajate kõrval ja koos nendega, kes on nii väga mu südames ja keda ma imetlen läbi ja lõhki. Ja see tunne, kui üliõpilased tunnis aktiivselt osalevad, nende säravad silmad ka hommikul vara ja vahel ka peale öövahetusi ja veel eriti see, kui sa midagi klassi ees räägid ja keegi korraks näpu püsti ajab, et omaette siblivat seltskonda ohajata ja paremini kuulda, vaat see on see, mis paneb sees jõnksatama!

Lisaks kalale elab minu juures koolis ka Elmo. Ah, et kes on Elmo?

Elmo on minu pisike punane sõber. Ta on koolis minu tugiisik. Me teeme paljusid asju temaga koos. Pildil on Elmo koos oma suure sõbra Urriga. Urr elab ka me koolis. Täitsa päriselt. Elas juba enne Elmot.

Minu kolmandal tööpäeval tuli meie kooli oma mamma Mare juurde üks pisike vahva ja mulle juba natuke tuttav poiss 🙂

Täiesti ootamatult olid samal päeval meie kooli kolinud ka minu karud. Kohe terve perega. Ja siis hakkas nendega kõiksugu asju juhtuma. No, et kus on palju karusid, seal ju ikka juhtub?

Juhtus ikka kohe nii, et me avasime kohe vaikselt eksperimentaalse Karukliiniku, sest mida muud teeb üks pisike poiss Tervishoiu Kõrgkoolis, kui ta on sattunud perekeskse õenduse kõige positiivsemasse epitsentrisse?! Karusid abistada ja nende perega saab kenasti perekeskset õendust harjutada ja järeltulevatele põlvedele maast ja madalast edasi anda häid põhiväärtusi. Nendega saab harjutada märkamist, oskusi ja empaatiat arendada. See toimib ka suuremate puhul hea mudelina, aga me proovisime asja ikka kõige õigema vanusegrupi peal ära ja tulemus oli vaimustav. Suurtel on, kust õppida! Ja pisematel hea kasvada teadmistega, mis ja kuidas on õige.

Kui karud olid abi saanud ja pikutama läinud, siis täitis pisike spetsialist dr Elmo abiga ka karude õendusdokumentatsiooni 😉

Sedasi nägi meie Karukliinik sel päeval välja. Mõmmikud paranesid jõudsalt.

Kuigi tunniplaani järgi oleksin ma saanud veel vaikselt sisse elada ja kohaneda, siis kuuendal tööpäeval juhtus nii, et ootamatult sadas mulle sülle võimalus minna esimesse tundi.

Võtsin oma Elmo kaasa ja astusin koos ühe üliõpilasega klassi ette rääkima esmaabist. Alguses rääkis tema, siis mina ja siis tegutses Elmo ja meie toetasime. Meie õpilasteks olid maruvahvad lasteaialapsed ja meie ülesandeks oli neile rääkida natuke esmaabist. Pidime rääkima sellest, millal ja miks ja kuidas panna haavale plaastrit, aga tegelikkuses jõudsime me selle ettenähtud 20 minuti jooksul palju enamat. Tegime sama asja läbi neli korda järjest ja iga grupiga jõudsime pisikeste haavade juurest kes teab milleni – esimestega läks teema lõpuks sujuvalt ninaverejooksule ja õppisime, mida siis tegema peab, teistele meeldis rohkem rullplaastriga plaasterdamine, kolmandatega arutasime peale kohustusliku osa läbimist veidi reproduktiivtervise teemadel, et kuiii pisikesed need titad siis alguses ikkagi on ja neljandad vaimustusid sidumisest. Said meiegi käed ja põlved nende poolt seotud 🙂

Lisaks sellele, et Elmol on imeline võime kukkuda, viga saada ja haigestuda ka kõige hullematesse tõbedesse imelise kiirusega sobival hetkel, siis on tal veel imelisem võime kõigist neist hädadest alati hiljemalt päeva lõpuks taastuda ja paraneda. Ja talle meeldib see kõik. Igal juhul on minul temast palju abi ja tuge. Ta aitab jääd sulatada ja hoiab mul käest kinni sel hetkel, kui ma pean ennast tutvustama hakkama ja vajan ekstreemsemaid näiteid. Lasteaialastele meeldisid Elmo ja Urr ka. Urr on see suur ja valge esireas. Pisike punane Elmo lehvitab teile aga tagumisest reast 🙂

Allikas: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli FB pildigalerii

Sama ootamatult, kui kuuenda päeva lasteaialaste tund, tekkis mu plaanidesse seitsmenda päeva gümnaasiuminoorte esmaabitund. Nad käivad meie juures mitu korda, aga sel korral olid plaanid veidi puntras ja mina läksin külalisesinejana nende ette. Ma oleksin võinud teha läbi ettenähtud kohustuslikku programmi, aga ma jätsin selle osa ikkagi neile, kes seda asja muidu igavpäevaselt teevad, et asi õpilaste jaoks ühtlasem ja sujuvam oleks ja selle asemel rääkisime kaks tundi hoopis esmaabiga seonduvatest asjadest. Alustuseks viskasin ma end ettehoiatamisega, et see on ainult harjutus, klassi ette pikali maha ja jäin ootama, kas ja kuidas mulle abi hakatakse andma. Esimesena taheti mind kohe elustada, sest ma ei vastanud. Läbi selle situatsiooni jõudsime oluliste punktideni, mida tuleb veel lisaks pumpamisele teha. Kuidas abivajajale reaalses olukorras läheneda, kuidas saada paremini teisi endaga koostööd tegema abi andmisel ja miks on hea selge häälega rääkida, mida parasjagu tehakse ka siis, kui kannatanud tundub teadvuseta olevat ja teised näevad ise, mida sa teed. Psühholoogilisest esmaabist rääkisime, sellest, mida võivad tunda abivajaja ja abiandja, millised on selliste olukordade võimalikud psüühilised ja füüsilised mõjud meile koheselt ja hiljem. Mind oli ette hoiatatud, et nende noortega võib keeruline olla, sest telefonid nihkuvad näppude vahele ja pilgud kaovad laua alla, aga mul ei õnnestunud näha ühtegi telefoni ja meie silmside oli püsiv. Läksin hiljem nendega veel kaasa ka teise õpetaja elustamise tundi, sest see oli nii vaimustav kogemus.

Kaheksanda päeva hommikul võtsin kala näppu ja Elmo kaenlasse ja astusin koos Marega, kes oli ja on minu õpetaja, juhendaja, mentor ja armas sõber, elu esimesse haige lapse õenduse tundi, mis on läbi ja lõhki Mare aine lisaks paljudele teistele õenduainetele.

Astuda kolmanda kursuse ette, kes on kõik peaaegu valmis õed juba ise, on väljakutse, sest rohkem kui üliõpilased on nad juba ammu ju kolleegid ja suure tarkuse jagamise asemel ongi oluline lihtsalt asju koos läbi arutada, avastada ja avatud olla. Märkamist ja mõistmist arendada, kui vaja. Minu esimene päristund lõppes ettepanekuga juhendada Marega koos üht lõputööd. Võimalik, et kunagi hiljem tööde kuhjade all ägades ei oska ma selle üle nii palju rõõmu tunda, aga see hetk oli kuidagi väga eriline.

See tunne, kuidas on Mare kõrval õpetaja olla, on lihtsalt kirjeldamatult hea kogemus. Tema emalik, soe, hooliv ja hoolitsev hoiak loob turvatunde. Vahel unustan ma teda kuulama ja imetlema nagu siis, kui ma veel ise samades ruumides tagumises reas tema tundides üliõpilasena viibisin. See on lihtsalt nii ilus. Tabades ära tema kui õpetaja emaliku lähenemise, sain ma enda jaoks selgeks ka iseenda koha selles loos – mina olen natuke nagu vanem õde. Mitte see tegelane haiglast vaid ikka perekonnast. Positiivne näide, julgustav, toetav, avastamisele innustav ja lihtsalt olemas. Ma ei karda rääkida rasketest asjadest lihtsate sõnadega ja ma leian, et neist asjust peab rääkima. Otse ja ausalt 🙂

Tööpäeval number 16 käisin ma koos üliõpilastega Haabneeme Kooli karjääripäeval 4.-6. klassi õpilastele õenduse erialast rääkimas. Alguses tutvustasid üliõpilased ennast, rääkisid, miks nad õeks õppima läksid ja mida see õendus endast üldse kujutab ja siis testisid spetsiaalse lambi all, kui puhtaks oskavad lapsed enda käsi teha. Oskasid väga kenasti. Selle kohta said nad ka nimelised tunnistused ja kingituseks kleepsud ja siniseks kindad. Aega oli veel küll ja siis astusin mina ka ligi. Meil õnnestus üheskoos üliõpilastega vastata kõiksugu huvitavatele küsimustele nii õendusest kui ka esmaabist. Ja siis said lapsed tuttavaks ka hammasteta krokodilliga, kes mu kotis juhuslikult pesa oli teinud. See on selline jõehobu moodi hammasteta krokodill, kes vahel kiirabi tulles või ka arsti juures käies võib end nende sõrme otsa ampsata. Selle krokodilli nimi on pulssoksümeeter ja ta tuleb appi siis, kui vahel on kähku vaja teada saada, kui kiiresti süda tuksub ja kui hästi õnnestub hingamine. Lapsed vahel pelgavad selliseid asju väga. No et teeb haiget või nii. Ikkagi mingi tundmatu elukas. Krokodill oli väga pai ja haiget ei saanud mitte keegi. Lapsed said natuke julgemaks. 🙂

Allikas: Haabneeme Kooli FB pildigalerii

Allikas: Haabneeme Kooli FB pildigalerii

Ja tänutäheks anti meile ka tänukirjad. Niiih äge tunne on olla mutrike suures masinavärgis. Arvatavasti oli meil palju abi ka sellest, et Elmo vaikselt mu seljakotis istus ja kogu seda värki vaikselt muhistades pealt vaatas. No ta sai aru, et me saame hakkama 🙂

Allikas: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli FB pildigalerii

Selle kuu aja jooksul, mil ma koolis tööl olen olnud, on nii palju põnevat juhtunud. Näiteks õnnestus mul hoida meie suurte tegijate soojendusdresse päeval, mil rahvusvaheline komisjon käis andmas hinnangut me kooli valmisolekule ja suutlikkusele alustada uue eriõe magistritaseme õppekavaga. Päev oli emotsionaalne ja kooli ja meie kõigi jaoks äärmiselt oluline. Lisaks saime me teada, kui ägedad me oleme ja seda oli nii hea kuulda. Nii, ja siis olen ma veel käinud rektori infotunnis ja koosolekutel ja kuulamas loengut vitamiinidest ja meie kooli optomeetria üliõpilaste juures käinud põhjalikus silmakontrollis. Vabariigi aastapäeva eel sõime koolisaalis samblikukooki ja jutustasime rektori üleskutsel vanu armsaid lugusid. Ja kallistasime ka. Meie siin kalli Mare ja mu kõvera pihikseelikuga 🙂

Allikas: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli FB pildigalerii

Nii, ja siis olen ma veel saanud natuke olla abiks simulatsioonikeskuses ja ASTRA üliõpilaste teaduskohvikus arutamas, mis on nutikas lõputöö ja veel paljut-paljut muud. Ja siis on meil koolis väga hea plaan aidata õdedel paremini mõista erinevate erivajadustega inimesi ja neid seeläbi ka paremini toetada erivajadusega patsiendi käsitluse koolituse info leiad siit! 🙂

Rutiini üle ma küll kuidagi kurta ei saa, sest iga päev ja hetk on olnud ikka väga isemoodi ja ees ootavad igavesti põnevad ajad. Samal ajal käivad koolis hetkel suured ehitustööd ja mul õnnestus isegi oluline hetk, kus paneele paigaldati, pildile püüda!

Minu esimese kuu viimase paari päeva märksõnaks oli lähisuhte vägivalla aine. Projekt, kus tulevased tervishoiutöötajad ja politseikadetid harjutavad koostööd, on minu meelest üks ülioluline õppimise koht. Mul õnnestus omal ajal esimesel kursusel vabakuulajana osaleda vägivalla valikaines ja see jättis mulle kustumatu mulje – oli üks sisukamaid ja olulisemaid kogu me kooliprogrammi jooksul ja kuna see teema on nüüd taas isemoodi olemas, siis olen neil huviga silma peal hoidnud. Lisaks situatsioonide läbitöötamisel osalemisele varusin ma juba nädala alguses kunstverd ja värve ja vaha ja muud seesugust ning tegin mõned harjutused sabale. Või siis silmale.

Kahvlite “selgasurumist” harjutasime me Andrease peal ka nii ja naa 😉

Reedel läksime poole perega kooli, sest praktiline lähisuhte vägivalla tund toimus meie kooli simulatsioonikeskuses ja ees ootas kahe situatsiooni läbimängimine. Esimeses situatsioonis mängis kooliõe kabinetis Tan väikest poissi, keda kasuisa jõhkralt peksab, sest ta julgeb vahele minna, kui mees ta ema lööb. Laps kardab meeletult enda ema pärast.

Sedasi valmistas ta end rolliks ette.

Ja selline hirmutav ja usutav nägi ta oma rollis läbi me ekraani välja. Mul võttis korraks peegli taga kastis seistes isegi silma niiskeks. Polnud üldse lihtne roll, aga ta oli väga usutav ja sai hästi hakkama!

Tulevased õed ja teised tegelased said samamoodi väga hästi hakkama! Igaüks isemoodi ja teineteist täiendades ja täiustades 🙂

Teises situatsioonis pidasime meie Andreasega, kes kehastus väikeküla vabrikutöölisest Freddyks, maha kehva lõpuga Eesti Vabariigi sünnipäevapeo. Isegi mu kala tuli lisaks kulbile ja potile mängu ja lendas lipa-lopa ringi me vahel. “Selgunud tõsiasjad” olid ootamatud ja äärmiselt härivad, aga enne ja pärast inetut situatsiooni, mida politsei ja tulevased ämmakad lahendasid, oli meil valmistudes ja hiljem koristades meie endi päriselus natuke lõbus ka. No minu süüüüda oli ikka tükkkkkideks rebituuud mängult ja ma suutsin muude maalingute keskel endale tühja viinapudeliga päriselt kogemata paraja obaduse vastu pead panna.

Värvilise perepildi saime ka tehtud. Kaladel oli igatahes pidu…

Mõnegi inimese suutsime me sel päeval ära ehmatada ja ma käisin koridoris käsi pikalt ees ja korrutasin, et see on ainult mäng! See on oluline, et see info koheselt kohale jõuab, sest mine tea, keda ja kuidas see hiljem häirima võiks jääda ja seda pole vaja. Me mõtlesime eelnevalt enda jaoks asjad väga hoolega läbi ja rääkisime eesmärgi endale ja teineteisele selgeks. Tannuga tegime me ka eelnevalt korraliku eeltöö ära ja arutasime läbi ka selle, miks tema rollitäitmine on antud juhul oluline, mida see tegelikult teistele – nii abistajatele kui ka abivajatele võib anda ja kui palju see teda ennast puudutada võib. Üks asi oleks need situatsioonid lihtsalt kiirelt läbi mängida, aga me leidsime, et oluline on luua võimalikult realistlik pilt. Tundus, et me saime üsna kenasti hakkama. Kahvlid Andrease seljas, koletu kuuma triikraua jälg ja minu nutetud ja ärahüsteeritsetud võika ilmega nägu “ei-ei, meiega on kõik kõige paremas korras!”

Hiljem üheskoos salvestisi vaadates ja asjade üle arutledes saime veel paremini aru, KUI oluline on sellist asjade koosõppimine, et abi ja tugi oleks abivajajate palju jätkusuutlikum ja kogu protsess seeläbi ladusam. Abivajaja on siinjuures nii kannatanu/ohver kui ka see, kes on raskema käe-jala ja teravama keelega ja ka see, keda see olukord mingil põhjusel ka kaudselt puudutab ja rivist välja lööb. Meie, kui õdede, tervishoiutöötajate, jaoks on oluline suuta jääda neutraalseks ja keskenduda inimeste abistamisele ja toetamisele ka siis, kui see emotsionaalselt ka üle taluvuse piiride läheb vahel. Oskus ja julgus otsida abi otsestele abivajajatele ja aidata ja otsida abi ka iseendale on selles protsessis äärmiselt oluline.

Vaat sedasi see esimene töökuu mul möödunud ongi. Onju äge?! Minu meelest on küll.

Kui ma peaksin taas kuuks ajaks vait jääma, mida ma küll vältida püüan, siis meiega on kõik ikka kenasti! Me kohaneme eluga Eestis. Elame endiselt osaliselt kastide otsas ja vahel ja oleme lihtsalt moodustanud enamvähem läbitavad tunnelid ja kasutusintensiivsuse järgi ka kõrguvad püramiidid. Panipaikadega on meil siin eriti kitsas, aga elatud saab, sest püramiidi alumise korruse jõuluehteid veel vaja pole ju?! Ja lae alla kasti otsa ei roni ka Happy teki peale magama. Seega selles kõiges on omajagu ka praktilisust 😛

Andreas jätkab ikka oma tööga, õpib eesti keelt, käib kirglikult keskaegse mõõgavõitluse trennis ja juhendab peagi taas päris meie oma praktikanti. Poisid on koduõppel ja selle semestri põhiteemaks on neil teater laiahaardelises mõttes ja integreerituna millesse kõigesse. Nad paistavad sedaviisi lähenemist vägagi nautivat. Mõlemad on vahepeal nii palju kasvanud, et ma pidin oma talvesaapad Tannule loovutama, sest järgmiseks hooajaks oleks tal praegused kindlasti väikesed. Eile käisime Tabasalus nendega ronimas ja mul õnnestus see klounide kamp ka tabada. Antud pildil on Tannul küll jalas juba ka Andrease saapad 😛

Happy naudib lund ja koeraplatse ja uusi põnevaid koersõpru ja mina? Lisaks koolile on mul hetkel jooksmas viis pikemaajalist koolitusprogrammi, milles osalemine viib mind lähemale kõigele sellele, millest ma niiiiii kaua unistanud olen ja täiustab minu jaoks maailmast arusaamist lisaks isiklikule arengule just õenduse seisukohast. Suurest unistamisest ja nukrusest ja kohati isegi meeleheitest on kokku vormunud võimas mänglev jõgi, mille jõulistes lainetes sulpsates tunnen ma end vaba ja õnnelikuna ja vaat see tunne on väärt rohkem, kui sõnadesse mahub ja mul on isegi aega pere ja kodu jaoks 🙂

Isemoodi õpetajaprovva paraadpilt ka tulevastele põlvedele siia mälestuseks. Teraapilisi kõrvarõngaid märkate? 😛

Nii, ja homme algab minu teine töökuu kõrgkoolis. Kohe hommikul ootab mind mu elu esimene õendutoimingute tund. Hoidke mulle siis pöialt, et “Tere, mina olen Eva!” tuleks mul juba ladusamalt välja 🙂

Kolmas advent ja Õdede Liidu jõulutervitus

Ma tõusin lendu, kui selgus, et päkapikud mind siiski unustanud pole. Juuhuuuu! Õnn on maandunud suuuuure lipu plaginal mu juurde!

Kui see üks minu jaoks eriti äge kingitus nüüd kõrvale jätta, siis tulevad meie pere selle aasta jõulud unustamatult teistmoodi. Seesugust pakkimist ei ole meist keegi varem läbi ja üle elanud.

Kolmas advent pani meist kihutades mööda. Kingituste lahtipakkimise asemel me hoopis pakime kogu oma elamist kokku, et kogu täiega Eestisse kolida. Kuuske vaatame sel aastal Vancu toa aknast – teisel pool teed on romantiline hotell ja neil on tore kuuusk, 10 korda suurem, kui meile tuppa mahuks ja ometi on see iga hetk meil silma all nagu oleks otsaga toas. No ja kuuski näeme me eesootava 2500 kilomeetri jooksul kindlasti veel kilodega.

Aga sel ajal, kui meil on siin kiire-kiire, siis teil seal Eestis on ikkagi võimalik ehk hinge tõmmata ja jõulud tuppa ja põue lasta. Ma vähemalt loodan, et see nii on ja see teadmine annab mulle pisut ka hingerahu.

Kuna ma aga sel aastal valmistusin jõuludeks juba keset suurt suve, siis juba tol hetkel rääkis mulle Ivi, et õdedel on vaja jõulukaarti. Kaardi sain ma valmis, aga alles nii hilja, et kõigi muude suurte mõtete keskel selle trükkimiseni enam ei jõudnudki. Õnneks on meil olemas vahva sotsiaalmeedia, kus sõnumid ja pildid levivad kiiremini kui talvised postituvid neid kanda suudavad ning sel korral läks nii, et ma saatsin oma kaardid Eesti Õdede Liidule digitaalselt. Kuigi neil oli endal juba jõulukaart olemas, siis läksid minu joonistatud pildiga jõulutervitused FB teele kolmanda advendi pealelõunal ehk eile 🙂

 

Meie planeeritud stardini on nii vähe aega alles, et ma ei tea, kuidas see kõik valmis saab, pole ju ainult asjad, on inimesed ja tunded ja mälestused ja plaanid ja sada muud asja veel… Seega… hoidke ja olge hoitud! See soov on ka meile väga oluline.

Ja meile pöidlaid ja varbaid hoidke, palun, ka, sest endiselt pole teada, kuidas ja millega me Eestisse jõuame, aga me tuleme. Kohevarsti juba! 🙂

Minu keha on minu kindlus

Et miks ma viimase nädala nii vaikne olen olnud? Me pakime ja planeerime. Iga päev ja hetk on karmilt arvel. Andreasel on siin alles veel viis tööpäeva. Poistel seitse koolipäeva. Siis paneme asjad autole ja autole hääled sisse ja eesmärk on üks – jõuluks koju. Eesti, siit me tuleme! Aga kõige selle keskel on mul üks lugu, mis mu mõtetes mulle rahu ei anna ja peab saama veel selle aasta numbri sees räägitud. See teema ei kannata juba ainuüksi seepärast, et selle järele on vist eluline vajadus, jõulud on isemoodi hell aeg, sest kahe viimase päeva jooksul olen pidanud lohutama ja veenma kaht imelist naist, et need ülekilod ja selga mittevamahtuv kleit ei vähenda mitte kuidagi nende naiseksolemise ja inimeseksolemise väärtust. “Ma olen nii paks, et ma tahaksin pigem surnud olla… kui sinna jõulupeole minna!” on midagi, mis on mingil viisil tuttav mõte otse või kaudselt paljudele meist, sest endaga rahus ja heas tundes elada pole alati kõige lihtsam. Et kuidas mina ikka oskan sedasi endaga rahul olla? Ja ma kaalun ühest neist 25 kilo rohkem ja kannan sama pikkuse juures märksa suuremat rõivanumbrit, aga talle tundub, et mina olen nii ilus just nii nagu ma olen, aga tema on paks ja kole. Kogus see tohutu kehakultus ja krt teab kelle poolt loodud ideaalid on normaalse inimeseks olemise totaalselt peapeale pööranud.

Ja hoidku taevas pildistajate eest! Pildid, halastamatud ja väga vale nurga alt tehtud või ka hea nurga alt tehtud ja veidi manipuleeritud pildid, talletuvad mällu. Vahel igaveseks. Ka kõige ebareaalsemalt laitmatust pringist kehast saab teha trolle pilte. Mida nõudlikum on olukord, seda suurem on risk, et jäädvustus tuleb selline, et see meid kurvaks ja õnnetuks teeb. See on libe ja õhuke jää, aga hea tulemuse nimel tasub pingutada ja leida see miski, leida see nurk, valgus, vari, fookus, värv, tunne, mis parima kokku koondab ja kingib selle tunde, et me oleme päriselt ka ilusad ja head. Iseenda jaoks. Enne kõike ikka iseenda teadvuses ja tunnetuses. Pildid on väga võimsad ja vahedad vahendid. Nad jäävad me albumisse, sahtlisse ja mälusoppi alles ja kannavad meid läbi elu. Kust leida see pealehakkamine, julgus ja vahendid, kuidas see vajalik tulemus saavutada?  Olgu reaalsus milline tahes, meid hoiab tervena usk ja armastus iseendasse. Meie keha on meie kindlus. Igas mõttes. Kõlab hullu klišeena, aga nii see ometi on.

Minu tänane teema on elust enesest. Meist endist. Tervishoiust ja vaimse tervise hoiust, hinge hoiust läbi ihu. Mul ei ole retsepti, mis võtaks ära kogu valu ja vaeva, aga ma räägin Sulle enda loo. Ehk on selles kübeke haldjatolmu, mis veenab, et kogu selles suures maailmas on ainus oluline asi iseendaga sõbraks saamine ja sõber olemine. Heas ja halvas. Mõõdulindiühikud ja kaalunumber võivad sirgelt põrgusse tagasi minna. Loeb hoopis miski muu. Loeb Mina Ise.

HOIATUS: kes pole kunagi rannas, veekeskuses, spordiklubis, ühissaunas vms käinud ja häbenenud enda ja teiste keha, võib järgneva postituse pildimaterjalist ehk häiritud olla. Häiriv võib olla ka halastamatu alasti ausus, sest meie peades on sageli fikseerunud mingi arusaam ilust ja kuidas asjad peaksid olema ja mille poole me kõik peaksime püüdlema. Unustades ära reaalsuse. Seda ignoreerides ja tahtes olla vaid parem. Aga kui kõige parem ongi see, mis on siin ja praegu?

Milleks siis kogu see lugu? Ma kinnitan teile, et ma tean, et on naisi, mehi ka, kelle jaoks järgnev lugu võib olla teatava terapeutilise väärtusega ja selle nimel ongi see siin. Kui mitte nende endi kindlusele, siis ehk nendega seotud tulevaste põlvede kindlusele aitab see teadmine ehitada kandvamad müürid. Need, keda see teema ja pildid häirivad võivad mõnel teisel homsel tagasi tulla, siis on siin juba uued lood ja teised pildid. Ja seda ka veel, et kas ma ka mõtlen, et just see postitus võib saada takistuseks minu Eesti Presidendiks saamisele? Ikka ja alati mõtlen, kuidas siis muidu! 😛  Ausalt, kui ma peaksin presidendiks ihkama, siis see postitus ja need pildid on küll viimased, mille pärast mul või kellegi teisel on vaja häbi tunda. Vot. No igaks juhuks hoiatasin 🙂

***

 

See lugu on pühendusega kõigile ilusatele inimestele. Jah, Sulle ka! Meile kõigile!

 

Et kokku saaks terve tervik, siis alustan ma päris algusest.

 

Tere, mina olen Eva ja minu 3,5 kilone maine keha jõudis edukalt siia päikese alla 1977. aasta aprillis.

Titena olin ma kaunikesti ülesöönud trulla. Malõš ja Maljutka tegid oma töö. Mina sellest ajast ei mäleta midagi. Aga emal oli korduvalt vaja me Rahumäe leivapoe ees kärusse kiikajatele selgitada, et ei, ma ei ole poiss. Veidi suuremana olin ma juba veidi rohkem tüdruku moodi, aga ikka veel trulla ja siis…

… siis ma enam ei olnud trulla. Olin väikese sööma ja eakohase pikkusega kõhetu laps, kes alates kolmandast eluaastast elas jääl ja balletitundides, hiljem võimles hästi ilusasti. Ma kasvasin üles teadmisega, et teiste arvates näen ma välja nagu koonduslaagri vang. See väljend saatis mind vanuseni 11. Kuna mul aga äärmise kõhnuse kõrval olid väga painduvad kondid ning pikad ja paksud juuksed, mis sattusid pidevalt imetluse objektiks, siis see kehakõhnusele osutatud tähelepanu minus otseselt ebamugavust ei tekitanud, Või noh, kuna ma ei teadnud, mis on koonduslaager, siis see tundus isegi nagu midagi positiivset vist (nagu pioneerilaager?), siis ma ei osanud seda võtta halvustava kriitikana. Ma tundsin end ise suurepäraselt ja ju siis oligi kõik hästi.

Mu keha otsustas kasvada kiiremini kui oodatud oli. 12aastaselt olin ma nii pikk kui täna ja kõik täiskasvanud naisele sobivad atribuudid olid omal kohal olemas täies hiilguses. Mina ise tundsin end endiselt täiesti normaalselt. No hästi, ainult poiste liigne tähelepanu teatud kehaosade suhtes oli kohati häiriv ja rinnahoidja kandmisele ajasin ma mõnda aega sõrgu vastu, sest see oli nii ebamugav. Aga ilma ka nagu enam ei saanud.

Kõige raskemini tuli minu kasvamisega toime aga mu isa, kelle pisitütrest oli korraga naine saanud. Ootamatult ja ilmselgelt liiga vara. Kasvasin need aastad tema verbaalse hämmingu keskel. Näiteks, kui mul oli seljas isa meelest liiga lühike seelik, siis oli tal vaja oiata, et mul on nii kõverad jalad, et kuhu ma sellistega minna kavatsen. Aga ma teadsin, et esiteks armastab ta mind väga ja teiseks ei ole mu jalad kõverad. Vastasin talle ikka irvitades, et eks ikka sinna, kuhu teisedki ja läksin. Ja tema jäi oma oigamisi oigama omaette.

Seevastu mamma ja ema jagasid avalikult arvamust, et ideaalne naisekeha mahub Ornella Muti mõõtudesse ehk maakeeli sentimeetrites siis ülevalt alla ja alt üles 90-60-90. Liivakell olevat ilus ja see olevat nii hea, et mulle on taevast selline ideaalne vorm kaela sadanud. Ja mu juuksed! Uhkus lapse üle ja natuke nagu näkitsev kadedus ka? Ahahh. No tore teada. Saaksin ma seda kuidagi muuta? Miks peab üldse kellegi kehast ja mõõtudest rääkima ja neid võrdlema ja millegi poole püüdlema? Kehamassiindeks ja tervislik toitumine polnud sel ajal õnneks veel käibeteema ja kuniks nad mu maist keha kiita võtsid, see mind eriliselt ei häirinud. Olgu see siis Ornella või Muti moodi.

Aga keha-, iseäranis näokaunistamisega, oli küll teema! Mamma oli selles osas eriti aktiivne – ära värvi huuli, siis su oma huulevärv kaob ära, ära värvi silmi, see pleegitab ripsmeid, ära puuderda, see rikub nahka. Tema arusamaad pärinesid teadagi mis ajast ja ajastust ja tuginesid krt teab, mis vahenditega kogemusele. Ja kuigi ma villaseid pükse seeliku all mamma nõudmistest hoolimata keeldusin kandmast (sest naised peavad neid kandma), siis tema pidev vastutöötlus meikimise ja ka naha eest hoolitsemise osas ajas mu sees juured sügavale. Väga sügavale. Need ulatuvad tänasesse päevagi.

Minust sirgus naine. Pisitasa jõudis teadvus kehale lähemale.

Meil oli kodus fotokas, mis oli enamuse ajast minu käes ja pilte käisin ma ilmutamas üsna omapead. See andis ka julguse katsetada ja ennast leida. Kahel korral pistsin selle kaamera oma pisikese õe pihku. Minul oli vanust vast 14-15, temal 7-8-9. Selgitasin talle, et ole hea, tee nüüd pilt nii ja nii. Ta sai suurepäraselt hakkama. Need väikesed seeriad on minu jaoks läbi elu olnud hindamatu väärtusega.

 

Keskkooli lõpus ja ülikooli alguses, 90ndate keskel, oli mul peigmees, kes õppis kunstiõpetuse õpetajaks. Tal oli hea silm ja hea käsi ja koolitööd, mis eeldasid palja ihu jäädvustamist, sai tatehtud teadagi kelle abiga. Sellesse aega jäävad ka mu paar aktimaali stuudioposeerimist. Nii teenisin ma oma omal käel elu esimese pärisraha. Salaja, sest ma ei viitsinud midagi selgitada. (Teenitud raha eest ostsin jäätist ja salatrohelised paksud sukkpüksid, mida kannan tänase (!) päevani.) See oli kuidagi nii eluterve, hooliv, austav ja ilus kogemus. Sa olid perfektne just nii nagu sa olid. Sa olid postamendi otsas olev õun ja iga kriidikriips ja pintslitõmme olid sina läbi kellegi silmade paituse või pitsituse. See on nii kohutavalt hea ja oluline tunne kasvamise seisukohast. Ja teate, see, kas see õun oli klaar või krimpsus viss, ei omanud mitte mingit tähtsust, ilu oli silmades ja tundes ja kogu selles õhkkonnas. Seal stuudios kohtusin ma naisega, kel vanust oli vast 60+, tema keha OLI elu näinud ja see absoluutne normaalsus olla nii nagu ta oli alasti teiste ees, oli võluv. Ta istus seal ja kimus oma sigaretti, luges raamatut või tegi näo, et luges ja kõik oli just nii nagu peab. 18aastane mina oli sügavalt lummatud, et näe, nii saab ka olla ja elada.

Kuna ma tollel sügisel Tartusse kolisin, aga mu peika Tallinna jäi ja mind ei olnud alati joonistamiseks käepärast, siis leidsime hea lahenduse – kohtudes tegime pilte ja tema sai neid siis hiljem joonista. Mina pääsesin pikalt ühel kohal püsimisest, sest rahutu hing kipub ikka siblima ja tema sai selle, mida soovis tema – enda tööde jaoks hea materjali. Mul on mõned tema joonistused Tallinnas alles. Aeg on need nüüd vist raami sisse panna. Fotosid mul tema joonistustest pole, küll aga foto, mille põhjal ta ühe kõige ägedama pildi minust joonistas. Täna sellele ajale tagasi vaadates on see lihtsalt kunst. Tore ja ilus ja lihtsalt loomulik.

Kui ma 19aastaselt oma pikad juuksed esimene kord päris maha ajasin, sai isa sellest korraliku trauma. Ta oli selle ajastu mees, kelle jaoks naiselikkuse alus oli muuhulgas ka pikk hoolitsetud juus. No nagu kohe päris keha osa. Sorry, iss, minul oli seda kogemust vaja. See oli vabanemine ja see oli nii hea tunne. See oli suurekssaamise tunne, sest ma olin seda nii palju aastaid soovinud teha ja vanemate soovidele-veenmistele vastu tulles alati edasi lükanud. No et kuidas ikka õpetajad vaatavad ja kuidas ma kooli lõpetan ja kuidas mind ülikooli sedasi võetakse ja kuidas ma ülikooli lõpetan, sest äkki hakkavad õpetajad mind kiusama puuduvate juuste pärast ja mida sõbrad arvavad ja mida ema sõbrannad arvavad ja mida isa töökaaslased arvavad ja mida poes mutikesed arvavad ja tänaval inimesed ja milline mees mind veel siis sedasi üldse naiseks veel tahab jne. Nagu sel kõigel üldse mingit tähtsust on? Võttis aega, kuni ma end välja murdsin ja iseteadvuse tõeliselt üles leidsin ja see oli hea tunne – 19, vähe juukseid ja mina olin mina ise. Kotakad riided ja tanksaapad käisid vanemate õuduseks asja juurde.

Mingil hetkel hakkas üks mu tuttav, kes ei varjanud oma vaimustust minu väljanägemise osas ja kel oli Eesti modellimaailma telgitagustes tuttavaid, mind vaikselt töötlema, et ta korraldaks mulle kohtumise ühe niiditõmbajaga. No et pole õige, et ma seisan ise oma võimalustel risti ja põiki ees ja ei tegutse. No ok, ma võin ju kohtuda. See oli veidralt totakas kogemus. Ma pole end iial enne ega hiljem tundnud end sõna otseses mõttes lihaturul, kus iga millimeeter su luust ja ihust kuulub hindamisele ja kaalumisele. Halastamatult. Pikkust mul oli. Aga puusamõõt oli mul selle tegelase arvates 1-2 cm üle normi. Sellega oleks vaja tööd teha ja siis tagasi tulla. Tagasi? Et peaks ka hakkama apelsinimahlas tupsutatud vatti või jääkuubikuid sööma või mis need trikid nüüd olidki? Unustage ära. See polnud kaugeltki minu tassike teed.

Aga midagi oli muutunud. Vaatasin end kodus peeglist nii ja naa. Paks. No paks, mis paks. Iga kõhunahavolt oli korraga paksuse näitaja ja puus ja kann olid ikka puhta vohavad. Ma tundsin end peeglisse vaadates korraga nii paksuna, et hale hakkas endast. Aga mida ma tegin? Trenni? Vaatasin üle oma söömised? Midagi ma ei teinud, sest tegelikult tundsin ma ennast oma kehas hästi, kui peegleid mu teele ei jäänud. Ma sain aru, et ma olen vaid peast paks ja mul on enda kehast mingi kõverpeegli arusaam, aga seda muuta ma ka ei osanud. Seega oli tark vältida peegleid. Tegelikult oli kõige selle taustal mured, suured mured, need, mis mu minapilti haavasid ja killustasid. Ma olin katki hoopis südames ja hinges. Samas mäletan selgelt, et paar aastat hiljem, laevas töötades, oli mul mingi tohutu vajadus mahtuda niigi kitsa number 38 seeliku asemel hoopis 36 number seelikusse. Põhimõtte küsimus. Saavustasin selle kähku, sest tööd rassides, mitte süües – aega ei olnud, mitte magades – töö oli öine ja ega päeval siis aega magada polnud, kadusid need mõned sentimeetrid võluväel. Tulemus saavutatud, olin ma asja ja endaga rahul ja muud polnudki vaja.

21aastaselt murdusin ma katki. Mu esimene rasedus peetus ja ma ei leidnud vastuseid, tuge ega lohutust. Diagnoosiks sai korduv depressiivne episood ja ma justnagu eraldusin oma kehast. Ma ei söönud. Mul polnud nälga, polnud isu ja ma isegi ei mõtelnud sellele. Olin alakaaluline kondikogu ja see, kuidas ma välja nägin, ei omanud minu jaoks kokkuvõttes enam mingit tähtsust. Kurta ma selle üle ei osanud. See polnud lihtsalt tähtis. Pilte sellest ajast mul pole, sest ma olin peidus. Aga kui ma kord päikese kätte end tagasi võitlesin, siis passisid mulle selga osaliselt ka prantslaste nr 34 riided. Pikkus 175, kaal kusagil 55 või veidi alla selle. Prantslased olid mõistagi mu nõtkest saledusest vaimustuses. Mul oli sellest sügavalt ükskõik. Mingi pildi tollest ajast kaevasin ka välja.

Järgnevate aastatega tõusis mu kaal 60-62 kilo peale ja elu oli lill. Ema ja mamma liivakella-ideaali-jutt kumises ikka saatjana mu teel ja kui neid harvem näha sain, siis pidin ikka tõrjuma küsimusi “Sa oled jälle juurde võtnud, kas sa oled rase?!” Ei, ei olnud, aga kaalunumber hiilis vaikselt ikka ülespoole.

27 aastaselt sain ma esimest korda lõpuks emaks. Rasedus möödus voodis siruli, et see ometi säiliks. Kui tavaliselt raseduse ajal kaal tõuseb, minu kaal hoopis langes. Kusjuures ma ei tundnud kordagi iiveldust ega oksendanud kordagi. Aga ma magasin suure osa ajast ja sõin seega ka vähem. Iga kord toas liikudes seisatasin ma peegli ees ja imetlesin oma kõhtu küljelt. See oli üks ilmatuma ilus kõht. Raseduse lõpuks olin tagasi kaalus, millest enne rasedust alustasin. 72 kg

Sünnituse järel oli kaal sama, mis enne radust, aga mu keha oli muutunud. Rinnakorv, mis raseduse ajal oli avaramakas kerkinud, ei vajunud enam kunagi tagasi endisesse olekusse ja mu kitsad kleidid jäidki mulle rindkerest kitsaks. Alatiseks. No ikka julged 5-7-10 sentimeetrit, mida kinni enam ei venitanud. Nabasong ja kõhulihaste diastaas kadusid küll silma alt ära, aga nende kohalolek oli tajutav. Venitusarmid tasandusid  aja jooksul märkamatult ja noh rind, see piimast punnis partii pälvis taas suguseltsi tähelepanu ja pani mõnegi oigama, et küll mul peab palju piima olema, kui mul ikka NII suur rind on. Eksole. Ja 24/7 rinna otsas rippuvast lapsest oli saanud minu keha pikendus, mis jäi ette liiga paljudele. Aga mitte mulle. Kaua sa kavatsed veel imetada? Ikka veel imetad?! Sa rikud ära oma rinnad… ja milline mees sind siis veel üldse tahab. Jälle sama jura? Koerad haukusid. Karavan astus aina iseteadvamalt edasi oma rada. Ja teate, see, et imetades kaal langeb on puhas legend, mis ei kehti kaugeltki kõigi puhul. Ei kehtinud ka minu. Kaal hakkas hoopis tõusma. Ma pidin ise vist olema toekam, et oma piimavasikat tema vajadustele vastavalt toita 🙂

Kui Vanc sündis, siis ei jõudnudki ma nagu rase olla. 30ndal nädalal sünnitades oli mu kõht Tannu aegsest kõhust küll suurem, aga taastumine käis kuidagi muuseas ja sellest ei mäleta ma mitte midagi. Vahe oli selgelt vaid selles, et mul oli korralik päästerõngas kasvanud. Selle arvel ma tegin ikka nalja, et ma ei oska ujuda, seega pean ma ennast muul viisil uppumisest päästma. Mu nabasong ei tõmbunud enam kunagi sisse ja olenevalt hetkest ja olemisest võis olla ka suure ploomi mõõtu muna mu diastaasist ettevõlvunud kõhu harjal. Mind see ei seganud. Kui keegi teda jõuga sisse ei surunud või mu kõhtu rahmeldades ei riivanud, siis häda see ei teinud. Ise enda jaoks ma midagi teha ei osanud, teadsin vaid, et eranditult kõik klassikalised kõhulihaste harjutused on mulle minu olukorras rangelt keelatud. Käisin ka arstide juures, et asi korda saaks, aga vastused olid liiga segadusse ajavad. Fakt on see, et ühel hetkel tuleb see naba korda teha, aga millal, millise meetodiga, võrguga või ilma, ja lõpuks ei anna ikkagi keegi kindlustunnet, et kui ma veel kord rasedaks jään, et see krempel lahti ei rebene. Kokkuvõttes jõuti arvamusele, et pigem on targem võimalikud järgmised rasedused sedasi, nagu on, üle elada ja kui on vaja sekkuda, siis sekkutakse, aga tehtud tööd lappima hakata on minu jaoks veel riskantsem. Mina pole kirurg, ma tõesti ei tea, mis on õigem ja targem ja parem, aga kui nad kõhklevad, siis kõhklen mina seda enam. See, et mu punnitav naba kedagi visuaalis häirida võib, on muidugi iseasi, aga see on sama, kui mõne muu eripäraga leppida. Mul on paremal säärel ka suur tume sünnimärk, mis läbi elu on inimestes küsimusi tekitanud ja eriti lapsena tikkusid kõik, nii suured kui väikesed, seda näppima, et oiiii, mis sul siin on. Tere tore. Vaadatakse silmadega, õpetas mulle ema! On täiesti ok küsida, nii sünnimärgi, imeliku naba, puuduva jala, lühema sõrme või mille kõige kohta. Uudishimu pole patt ja teadmine on enamasti vabastav, aga enne, kui sa küsid, ära mine inimest näppima. See käib rangelt ka kõigi lapseootusest punnis kõhtude kohta. See, et Sulle nii väga meeldib kellegi rasedus ja peagi sündiv beebi, ei anna Sulle mitte mingit põhjust ega õigust isetegevuslikult minna teist inimest patsutama ja paitama. Olgu ta nii lähedane ja nii nunnu kui tahes. Kui see soov ja vajadus nii taltsutamatud on, siis no ok, küsi, kas sa tohid, sest lambist tulnud oiii, mis tore punu, patsu-patsu, POLE OK! Kuigi mul selle teemaga endal asja väga polnud – esimene kord olin nagunii kodus peidus ja teisel korral sai rasedus enne otsa, aga noh naba, see tegi põrguvalu ja ma oleks võinud vabalt mõne isetegevusliku näppija lihtsalt mättasse lüüa. Ja no kehakuju kommenteerimine…

Kahe lapse üksikemana elasin ma oma elu nii hästi või halvasti, kui ma seda oskasin. Rasedusega lisandund 10 kilo ei kadunud enam kunagi. 80, 80 ja kopikad oli see number ja sinna see mõneks ajaks pidama ka jäi. Keha vajus maale veel veidi lähemale ja 175 sentimeetrist oli saanud 173. Jalanumbrist, mis pikki aastaid oli olnud 39, sai püsivalt 40-41.

“Sa oled JÄLLE juurde võtnud!?” Ja mis siis? “Näee, sa oled maha suutnud võtta!” – “Ei ole. Juurde olen võtnud. Mul on teised riided.” Mis siis? “See eelmine juuksevärv sobis sulle rohkem ja üldsegi meeldib mulle, kui sul on pikemad juuksed…” Mis see kõik kellegi teise asi on?

Ok. Räägime veidi sellest teemast ka, sest need on asjad, mis mõjutavad seda, kuidas me ennast tunneme ja tajume. Sul on ilus soeng ja juuksevärv – ma märkasin seda, see on vaimustav ja ma ütlen Sulle seda, et see meeldib mulle. Sul on ilus uus mantel – ma pole seda varem näinud ja see meeldib mulle väga. No ok. See on minu arvamus ja ma kaalun hoolega ning kinnitan mööndustega seda ehk ka Sulle, kui ma võin olla enamvähem kindel, et see kuidagi Sinus mõnd muud protsessi ei käivita ja kokkuvõttes haiget ei tee. Ka igasugu asjade kiitmisega tasub olla tundlikult ettevaatlik. Kõiki neid asju saab ütelda neutraalselt aga ilusalt. Mina-, mitte sinavõtmes. Näiteks selle sama mantli kohta öelda tunnustuseks, et see sobib Sulle ideaalselt, võib mõnele haiget teha ja ta kukub sisemiste küsimuste rägastikku. Sa isegi ei aima seda, sest sa ju tegid omast arust komplimendi. Rääkimata kõigist neist ABISTAVATEST kommentaaridest, mis on alati negatiivse alatooniga. Pole vaja. Jäta parem ütlemata. Mõtle parem sellele, et kui varmas oled sa siis abistama, kui keegi on vetsust astunud välja vetsupaber kanna all lehvimas või on inimesel bussis Sinu kõrval püksilukk lahti  või on õpetajal klassi ees kampsun pahempidi seljas? On mul õigus, et meil on liigagi sageli häbi seda teisele ütelda? No ebamugav. Appi, mis ta mõtleb. Aga me ise? Kas me tahaksime, et keegi meile ütleks, et meil on lõug soustine või seelik kogemata sukkpüksi värvli vahele kinni jäänud selja tagant? Või eelistaksime me sedasi minna tähtsale kohtumisele ja läbi kõndida pool linna, enne kui ise märkame? Vaat need on need hetked, kus on abi vaja, mitte salli värvivaliku, neljanda kõrvaaugu, rinnanibu suuruse ja tätoka kommenteerimisel. Aga olgu. Tagasi keha juurde!

Kahe raseduse järel oli mu keha veel enam muutunud. Mul oli turi. Ju see tuli eluraskuse kandmist, olen ma selle üle omaette vahel muianud. Arme oli rohkem. Tselluvill lokkas. Kõht oli omal kohal, puu kobrutas nagu muhvin üle normi serva ja nabagi oli nagu oli. Kaal 80+. Halastamatu pilt tolle hetke reaalsusest teile ka 🙂

Ja hetk hiljem paar täiesti kabedat klõpsu, mis justnagu kuidagi ei reeda eelmise pildi reaalsust

Ma ei osanud ei kurta ega nutta ega end halvasti tunda, aga ometi jäi mu keha ette nii omadele kui võõrastele.  Ja neil oli ometi õigus mulle mainida, et ma ka ise aru saaksin, milline ma tegelikult välja näen. Ma ju ise ennast ometi ei näindu peeglis ja pildid? 😉

Sugulased, lähemad ja kaugemad, ema sõbrannad, emast ja mammast rääkimata, pidasid ikka vajalikuks uurida, et kas ma ise olen ka märganud, et ma juurde olen võtnud ja et ma peaksin oma kõhuga midagi ette võtma. Mõni arvas olevat endal õiguse ka kritiseerida, et talle nii küll ei meeldi, et enne oli ikka parem. Miks ma endaga ei tegele. Miks ma dieeti ei pea. Ahh, et ikka peaks veel püüdlema selle liivakellaideaali suunas? Teate… see, kas mu mõõdud on 50-50-50, 90-60-90 või 100-100-100 või 200-200-200 pole absoluutselt kellegi asi kobiseda! Et see pole ilus? Kelle jaoks? Vaataja? Selles kehas elaja jaoks? Et see häirib nende vaadet, kui ma liiga suur olen või ei mahu nende peas loodud iluideaali sisse? A no vaadaku siis mujale. Et nagu pistad pea ukse vahelt sisse ja prahvatad, et kõik on kole, tehke ilusamaks?

Nende ütlemiste ja vestluste põhjal muutusin ma aina vihasemaks ja mu taluvus kerkis auruga vilistava punase piiri peale. Ma pole arvatavasti mitte kunagi inimestele nii julmi epistleid maha pidanud, kui neid, oma vanemate köögis inimestele, kes on mu keha kallal pidasid vaialikuks närida. Mina elan sellega ja pole kellegi teise asi seda kommenteerida, kui ma pole ise seda arvamust küsinud. Ja võite kindel olla, ma ei küsi, sest ma ei taha seda kuulda. Ma näen ennast peeglist ise ka. Jaa, isegi oma kõhtu ja naba näen. Jah, olen juurde võtnud, mis siis? Jah, olen kaalus kaotanud, mis siis? SEE ei ole kellegi teise asi kommenteerid ja kritiseerida. Või olgu, käsi püsti, kellele meeldib, et tema kehakaalu ja -kuju üle pidevalt negatiivset vahtu üles klopitakse?

Teine asi oli mu kaalutõus, mis ka mu perearsti muretsema pani. Ta saatis mu hoolitsevalt endokrinoloogi juurde. Teisel pool lauda istus minuga umbkaudu samas mõõdus naine ja analüüside vastuseid kommenteerides küsis lahke naeratusega minult ühe väga olulise küsimuse:

“Kes ütles, et me kõik peame olema ühesugused?” Mis on tegelikult ideaalkaal? Tegelikult me kõik oleme erinevad, oleme loodud erinevaks ja nii ongi ju hea. Jajaa, muidugi oleks see arstitädi pidanud mind korrale kutsuma, nina kehamassiindeksi tabelisse suruma ja näpuga viibutama, et tuleb maha võtta, trenni teha, dieeti pidada ja tervislikult elada. Aga ta ei teinud seda. Mitte midagi neist eelpoolmainitutest ei tulnud kordagi jutuks. Kes ütles, et kõik peavad olema samast mudelist ja sama vormiga ja siis ongi kõik hea ja tervisele parim? Kas see mitte pole suhteline just oma kirevuses nii nagu see on? Tema jutt oli ehk füüsilisest ja meditsiinilisest seisukohast ebaarstlik. Aga tema jutt oli ihu ja vaimu vajaliku tasakaalu loomise ja säilitamise seisukohast ülioluline. On asju, mida pole nii lihtne muuta. Ehk on neid isegi võimatu muuta.  Üks on lühem, teine pikem, üks on kleenukesem, suisa kondine, teine suurem ja kui see inimene, just nii nagu ta on, ise enda sees ja iseendale otsa vaadates tunneb end hästi, siis just nii ongi hea. See tunne kaalub üles paljud asjad, mida ehk meditsiiniliselt peaks korrigeerima. Iseendaga sõber olemine on see, mis viib edasi. Ja hea sõbraga saab ikka ju nalja ka visata. See on igati eluterve. Seega prügimäele need mõõdulindid ja kaalud, kui need numbrid seal Sulle ei meeldi. Ja kellegi teise numbrid pole Sinu asi. Ja Sinu numbrid pole kellegi teise asi. Seepeale meenub mulle alati lastehaigla tittede osakond, kus ärevuses emad kramplikult lapse elulisi numbreid kippusid jälgima ja võrdlema – “teie, ema, vaadake ja jälgige oma last, mitte numbreid”. Lihtne öelda, raske teha, aga just nii peaks see olema ka enda kehaga. Ole sõber enda ja oma sõbraga. Muretsemisega lood endale raskust vaid juurde. Elementaarne. Fakt on see, kui me end hästi ei tunne, siis hakkame me vastavalt tungivale vajadusel ennast ka liigutama. Olgu see põhjus siis meie kehas, peas, südames või kus iganes. Ilma selge motivatsiooni ja tahteta pole nagunii midagi teha. Kellegi eest dieeti pidada ja trenni teha pole efektiivselt väga võimalik. Nõus? Hea, kui iseendaga hakkama saab. Seega kommenteerida kedagi teist on igal juhul kurjast.

Aga alati saab veel hullemaks minna 😉

“Kuule, kas sa oled jälle rase?” on küsimus, millele ma olen viimase 10 aasta jooksul saanud vastata lugematu arv kordi. Tuttavatele ja mittetuttavatele. Kodus, külas, tööl, lõbustuspargis. Mingil hetkel, kui Vanc oli paariaastane, lisandusid ka õnnesoovid mu oletatava näilise raseduse aadressil. Teretuttav, kes ise oli lapseootel, tuli uurima, kaugel mu rasedus on. No ma ei ole rase, ausalt. Et kas ma olen kindel? Muidugi olen ma kindel. Või et äkki olen ma enda teadmata rase? Pühast vaimust? Ebamugav olukord mõlemale. Pisitasa läks see laine üle, aga meie naabermaja aktivistist pensionäritädi ei kavatsenudki alla anda, sest tema teadis, et ma olen rase. Ma võisin ju tagasi ajada, et ei, ma pole. Kui ta minu käest infot ei saanud, hakkas ta peedistama Tannut. Urkis, et kuule, kas sa saad varsti väikese õe või saad sa venna, kas emme juba teab, kumb tuleb. Vaene Tan ei saanud mõhkugi aru ja tuli minu käest uurima. Ma oleks võinud ju minna tädiga õiendama, aga mulle tundus kasulikum 7aastasele lapsele selgitada, et vahel mõned inimesed on elava kujutlusvõimega ja neil on asjadest oma ettekujutus, mis kuidagi tegelikkust ei kajasta, aga neil pole aega ega tahtmist sellest aru saada. Naabritädi jaoks olin ma rase julgelt üle aasta. Aga ikka veel ei saanud tulla varbaid uurima. Jube jama küll.

See oli see aeg, kus ma õppisin pahameele tundmise asemel lolle nalju tegema, sest ei, ma ei ole rase, polnud piisav vastus ja sellist asja selgitada on nõme. Põhjendada ja õigustada enda olemist ja purjes kõhtu on nõme. Ja kui EI pole piisav vastus, siis palun väga! Kas ma olen rase? Ei, mul on uus töö, ma olen rasedate modell ja ma ei tohi sentimeetritki oma kõhust kaotada! Kas ma olen rase? Jaa, juba viimased 7 aastat! Kas ma olen rase? Ei, ma neelasin kogemata arbuusiseemne alla ja see läks kasvama. Ei, mul on lihtsalt palju asju taskus. Kuule, sul on selline kahtlane kõht ees…? Eee, ja kus see mul olema peaks, selja taga? See oleks ju veel imelikum? Jne. Jne.  Jne…

See modellijutt on kõige suuremaid imestusest punnis silmi esile kutsunud. Olgu see minu väike rumal viis asja üle irvitada, sest no kaua võib?! Ja mida teha veel siis, kui sa kogu hingest tegelikult ihkaksid rase olla, aga seda ei juhtu ega juhtu, aga küsijad tulevad ikka. Viimasel ajal on mu emal iga telefonikõne jooksul vaja uurida, et noo, kas juba. Aga tema taltsutamatu kannatamatu uudishimuga olen ma õnneks piisavalt harjunud ja elan õiendamata selle üle. Vähemalt ei kobise ta enam eriti mu kilode üle. Ju neid on aja jooksul kokku nii palju saanud, et enam ei riski. Ikkagi keskmiselt kolme-viie aastaga jälle 10 kilo juures – 60-70-80-90-100. Ma löön massiga. Et peaks ikka püüdlema kitarri ja tšello poole? Aga kui ma olen üks ilus kontrabass? Või trumm? Tsistern? Krokodill? Väike roosa vaal? Merielevant, kelle liikumine kuival, diivanilt üles ja voodist välja on võdisevalt võimukas? Ausalt, mida iganes. Kuivale aetud vaal on vahel väga lõbus olla ja ema saab oma niigi taltsutatud uudishimu endale andeks. Aga vaat juuste jutt ajab mind endiselt närvi. Oii, su juuksed on nii õhukeseks jäänud! Vanasti oli sul ikka palju rohkem juukseid. Mis ma siis nüüd selle infoga teen? Kleebin endale juukseid juurde? Äkki piisab sellest, et me ise oma kehades ja iseendaga hakkama saame? Kui ma ise end nii hästi tunnen, siis on kõik väga ok. Kui sellega veel nalja ka saab – veel parem.

***

Juba ammu enne seda, kui Andreas mu ellu tuli, olin ma Älinile itsitanud, et kui peaks kunagi juhtuma (ilmvõimatu ime) ja ma mehele otsustan minna, siis saab mu tulevane abikaasa pulmaööl endale kingituse – albumi, milles on ilusas vormistuses ja nappide kehakatetega või ilma, pildid minust endast. See oli üks eriline ja armsalt naljakas mõte, mis mind kunagi maha ei jätnud. Mul olid mu varasema elu fotod ja ma tahtsin kindlasti selliseid ka hilisemast endast. Küpsemast, elu- ja seiklusinäinumast. Ma tahtsin neid pilte iseendast iseendale, aga laisk nagu ma olen, oli mul vaja väga mõjuvat põhjust ennast selles suunas liigutamiseks. Abiellumine oli piisavalt kauge ja naljakas põhjus, kuid ometi saigi sellest lõpuks reaalsus. Abiellumisest. Piltidega läks veel aega 😛

Selleks, et ma ei saaks minema vingerdada, olin ma Andreasele varakult rääkinud, et vaat kui me abiellume, siis ta saab minult ühe kingituse. Oiii, kuidas ta urkis ja uuris. Aga mina olin vait ja itsitasin vaikselt endamisi. See on olnud mu elus vist kõige magusam saladus üldse ja ma ei reetnud sellest aastate jooksul mitte kübetki kuni lõpuni.

Kui me 2016. aasta suvel ametlikult abiellusime, siis polnud mul siin võimalust mitte midagi korraldada. Nukker oli natuke, aga see oli hea põhjus veelgi enam keskenduda pulma teise ja veel tähtsama osa peale järgmisel aastal. See aasta sai mõistagi liiga ruttu mööda ja selle aasta juuli alguses siit kaugelt eemalt Eestis pidu korraldades, kulus mu energia millele kõigele muule. Kuna meil Andreasega mitte kummalgi polnud kunagi varem abielludes olnud poissmeeste ega tüdrukute õhtut, siis see oli midagi, mida toredas võtmes kogeda oleks soovinud. Ma enda osas olin mõtted maha matnud, aga Andreas pidi oma peo saama. Mehed lõid kampa ja nende värk hakkas juba looma. Ja siis küsis kord Urmet, aga mis mõttes mul polegi samal ajal pidu. Peab olema. Nojah. Olgu. Kui tundub, et midagi ei toimu, tuleb ise asi ette võtta? Välk ja pauk ja korraga hakkas kõik toimima. Mina eemaldusin muheledes ja teadsin, et minu naised mind alt ei vea ja vanalinnas kasutatud kondoome ma müüma ei pea. Minu buduaari/aktisessiooni mõte heljus õhus, aga ma ei pööranud sellele liigselt tähelepanu. Piisas sellest, et mõned neist teadsid, mida ma kõige enam ihkan.

Me jõudsime Eestisse ja ainus, mida ma teadsin oli see, et ma pean kolmapäeval kell 13 valmis olema. Eelmisel õhtul sain Älinilt äreva kõne, et kuule, orgunni endale mingi pesu selga, mida näha kannatab. Ja sukad. Et tuleb mingi pesujooga või bikiinimassaaž või ma ei tea mis asi. Kuna Älin teab mind ja mina Älinit, siis ma võisin aimata juba, et nalja hakkab saama. Kuna kõne tuli õhtul ja hommikul oli meil juba täisprogramm muid tegemisi ootamas, siis ei jäänud mul muud üle, kui minna kell kümme õhtul pesujahile otse Selverisse 🙂

Ja siis saabus SEE päev. Hommikune programm oli meil tihe, aga mingil hetkel uuris Andreas, et kas ma tean, mis mind tüdrukutega ees ootab.

“Ahh, mingi bikiinimassaaž või midagi sellist. Ega ma ju ka ei tea veel,” vadistasin ma hooletult.

Andrease pikk irvitav nägu rääkis enda eest. Et mis asi?! Ma tõesti ei teadnud ja see tegi mulle kohutaval kombel nalja. Eks ma siis pärast räägin. Andreasel endal polnud aimugi, et temal endal tuleb õhtul ka täiesti ootamatu üllatuspidu. Küll vist… veidi sündsamas võtmes 😉

Sikutasin pesu selga ja emalt laenatud sukad jalga ning Laura toppis mu kodumaja ees autosse. Mul polnud halli aimugi, mis saama hakkab. Kõige vähem siin elus sallin ma teadmatust, mulle meeldib ette teada kõiki asju, raamatute ja filmide lõppudest kõige muuni. Need ei riku minu jaoks mitte kuidagi elamust. Pigem vastupidi. No et nagu kindlama peale minek. Aga tol päeval julgesin ma usaldada. Laura viis mu Mustmäele. Annika ja Katrin tulid ka sinna ja mulle maaliti nägu pähe. Sellisel kujul elus täiesti esimest korda. No ma võin olla väga naine, aga kõik, mis puudutab naist veel naisemaks muutmist, on mulle suht kauge ja võõras. See on puhtalt mu mamma kasvatuse tulem. Kraanivesi, hambahari-pasta-niit. Kaks korda aastas ripsmetele veidi värvi, oli aastaid mu absoluutne lagi. Kreemid-puudrid? Ausalt, ma ei tea, mida ja kuidas nendega teha ja pole kunagi puudust osanud tunda. Mine tea, võib-olla jõuab see teadmine ja oskus kunagi ka minuni. Aga veel mitte. Igal juhul sain ma endale näkku maalingu, mida ma peeglist vaatasin ja mõtlesin, et sohh, ma võin selline ka olla. Väga tore. Uus varjund mu kirevas olemises 😉

Ja siis viisid tüdrukud mu järgmisele aadressile, millest ma mitte midagi ei teadnud ja korraga leidsin ennast Signe juurest ja mul oli vaja end riidest lahti võtta, sest mulle kallite sekka oli ootamatult juhtunud ka kaameraga Maaris, keda ma veel ei tundnud. Ahh, et siis sedasi?!

Selge. Kui vaja, siis vaja. Riided toolile ja viskusin itsitades siruli. Kaamera hakkas klõpsima.

Huuled kuivasid värvikihi all. Kohutavalt oleks tahtnud silmi sügada, sest nii väga ajas naerma. Ja suu kiskus naeratuses krampi ja kõrva taha. Ok, huhh, lõdevestu! Hinga! Ära hinga! Kui sa ei hinga, siis ära tee nägu, et sa ei hinga või umbes kuidagi selliselt. Tõmba kõht sisse, aga tee nägu, et sa seda ei tee ja oled täiesti vabalt.

Nihutame veidi voodit ja katsetame teistmoodi. Kaadritagused pildid näitavad kõike halastamatu aususega. On kõht, on nabasong, on kõik need üleliigsed kilod 🙂

Ok, proovime nüüd nii ka. Suru puus taha ja selg nõgusaks. Säti koivad istumise alla. Tõsta lõug ülespoole.

Ja tulemus:

Nii, keera ennast nüüd kaheksasse – keha vaatab sinna, nägu tänna. Ja siis ma väänlen seal elu eest nagu rõõmust ogar inglise buldog – olete näinud neid jämedaid sardelle ja kuidas üks sardell suudab vingerdada? Punnitab pead kannika suunas, aga ei paindu ja siis kannikas liigub eest ära ja siis proovib teiselt poolt uuesti, Kõik kordub. Ja su ainsad kelmikad kurvid moodustuvad parimal juhul vaid voltivast nahast. Aga kaamera näeb enamat.

Samal ajal käivad tüdrukud piilumas ja kõrvalt pilte klõpsimas kogu protsessist. “Mina küll nii ei julgeks, aga see on nii äge, et sa julged!” No mida mul julgeda on. Kokkuvõttes on see ju nii loomulik – olla lihtsalt mina ise. Lihtsalt nii imeilus on olla ja iseendast selliseid pilte võluda pole üldse nii lihtne. Ma tavaliselt ei ulatu ennast selja tagant väga nägema 🙂

Niih, nõjatu lohakaselegantselt siia voodi servale. Las see käevõru ripub vabalt. Vot just nii! Ja nüüd vaata siia!

Kus sa läksid? Ikka veel pean vaatama?

Nii, roni nüüd siia põrandale! Ja kui sa oled maoli maas ja fotograaf sulle südamerahus muu seas soovitab: “kuule, pane kõht teisele poole!”, vaat siis on ka see hetk, kui sa lihtsalt kõõksud krampides oma suure kõhu otsas naerda ja mingist meelast võrgutavast olekust ja pilgust ja õigest asendist pole üldse asja. Lihtsalt kohutavat lõbus on ja sa naerad nii, et silmavärv tilgub põrandale.

Ja siis sa kogud ennast, lükkad kõhu teisele poole ja samal ajal kaadri taga püütakse kinni selline hetk:

Ja kaadris

Ja kõht on kenasti asetatud teisele poole nägemisulatust. Märkate? Mind ajab endiselt muigama 😛

Ja kaadri taga. Kõhtu ja naba paistavad kätte?

Ja kaadris:

Ja kaadri taga:

Ja kaadris:

 

Nii, ja proovime veel seda kurvide otsimise värki? Vabalt! Vinti juurde veel? Igatahes! Proovime Laura pisikese musta kleidiga ka. Õlg alla ja taha. Küünarunukk alla. Teine käsi puusale. Ei, ülespoole. Liiguta küünarnukki ettepoole ja lükka see puusapool taha ja teine nii eemale, kui saad. Kurvid! Kurve on vaja! Kurvid? Need vallatud kurvid? Kui su keha on ümar nagu loksuval vaalal, siis pressi palju tahad seda puusa endast eemale, seda kurvi selle püstasendis silindri seest vertikaalis kätte ei saa. Tsisterni ainus kumerus käib ikka vaid ühtlaselt ümber tema ja klassikuid tsiteerides jõuab enne võileiva ära süüa, kui ringi peale saab. Pildile sättimine on aga sentimeetrite mäng.

Vaid väike nihelemine ja värelus võib muuta tervikut tohutult ja tsisterinist saab kõikide tsisternide ema. Või vastupidi, tsistrenist saab võimas voolujooneline lumememm. Aga kuidas? Näed, õige nurga, valguse-varju, asendi ja mille kõige koostööl on kurvid ju täiesti olemas. Ka suurel silindril. Kes ütles, et ei ole?! Nii mahlane, et ise hakkad ka uskuma, et see kõik on päriselt sinu sees olemas. No ongi, aga seda on hea näha. Päriselt. Olgu olukord pildil kuitahes kavalalt sätitud, see on päris. Kui kaamera näitab seda, mis on ilus ja hea, siis ta ei saa ometi valetada! 😉

Ja see kleit oli ikka hea! Teeme sellega veel midagi? Signe imeilusas kodus on hulgaliselt võimalusi.

“Oot, tee seda asja uuesti!” Ma olin hetke varem diivanilt maha ronides kergitanud veidi oma allarulluvaid sukki. Tegin uuesti. Saime pildi ka 😉

Ja maiuspalaks ootas mind piimavann! Ma olin küll pool tundi varem irvitanud, et mis seal ikka täita – võtan klaasi vett kaasa ja sukeldun. Uskusin tõsimeeli, et täidan iseenda ja klaasitäie veega vanni pilgeni ära. Aga vann osutus oodatust suuemaks. Sel ajal, kui vann veidi veel täitus, käisid tüdrukud maja ees metsas lilli korjamas. See oli põnev ja lõbus ettevõtmine meile kõigile. Ma ei tea, kuidas teie vannis käite, aga ma polnud enne nii lõbusalt ja suure seltskonnaga veel vannis käinud ja fotograaf ei olnud enne sellisel kujul asja ka katsetanud. Kaadritagune nägi ühe nurga alt välja nii (ülejäänud ruum oli täis mu elevuses naisi):

Ja mina seal soojas värkselt nopitud lilledega piimavannis olin iseenda jumalanna kogu oma kindluses! <3

Lisaks sellele, et see kõik oli nii tohutult lõbus ja me naersime vist pea kogu aeg ja vahel ka pisarateni, oli see ka nii oluline ja hea ja eriline kogemus. Teistmoodi. Intiimsus, kus sa vaikselt fotograafiga asjatad ja sätid, puudus. Aga ometi oli selles kõiges vägagi sees see intiimsus ja hubasus ja toetus ja lugupidamine, mis meie naistekambast õhkus. See oli veel võimsam tunne. Tuima teeme-kähku-need-pildid-ära asemel sai ainuüksi juba sellest sessioonist üks ilmatuma ilus kogemus ja mälestus. Aitäh, mu naised, kes te mulle selle kingituse tegite! Kõik teie, kes ta ise kohal olite ja ka teie, kes te kohal olla ei saanud. Krt, silma kiskus praegu hardusest märjaks! Aitäh, Maaris Puust, kõigi nende imeliste ilupiltide eest, mis ma edasisse ellu sellest hetkest kaasa võtan! See oli üks väga oluline verstapost taas.

Maarise kontaktid ja tegemised leiab nii tema FB lehelt SIIT kui ka kodukalt SIIT. 🙂

 

Kahtlemata ei sobi selline üllatus kõigile, mõni vajab palju pikemat sulamise aega ja mõnele ei sobi see üldse. Aga ausalt, leidke see koht ja aeg ja hetk, et jääda pildile. Silm ja kaamera, asend, valgus-vari, selle kõik saab teie kasuks tööle panna. Ausalt! Muidugi ei pea ennast paljaks kiskuma. Mina tõin enda näited hetkel vaid selleks, et te usuksite, et ka just seesuguse keha ja kõigi nende puuduste ja üleküllusega saab pildile jääda usutvalt kaunilt. Just nii, et aastate pärast vaatad sa just neid pilte iseendast ja ütled:

“Vaaauuu! Milline püss ma olen olnud! Ja see püss on minus endiselt alles! Juhhuu!” 🙂

 

Ma olen mitu aastat jälginud erinevate Eesti fotograafide tegemisi. Eriti just buduaari- ja aktisessioonidele keskendunud fotograafide postitusi ja galeriisid. Just Eesti, sest meie kultuuriruumi nägemus, käsitlus ja tulem asjast puudutavad ka mind otseselt. See on meie igapäevane reaalsus oma vürtsi ja särtsuga. See, kuidas me näeme ennast ja kuidas nähakse meid.

Järgnev jutt ei ole kindlasti üldistus kõigi Eesti sellelaadsete fotograafide tegemiste kohta. Räägin neist, kes aktiivselt tegutsevad ja olnud pikalt minu vaateväljas. Räägin üldisest suhtumisest, mis minu meelest on valitsev.

Ja mida ma näinud olen? Lademes kauneid pilte pea alati trimmis ja ilusasti sätitud nõtkelt voolujoonelistest väänduvatest kehadest. Materjal, mida avaldatakse on hoolikalt laitmatu. Kahtlemata on seda kõike ilus vaadata, aga ma olen oodanud ja otsinud neid lihast ja luust naisi, keda ma näen iga päev enda ümber. Ma tõsimeeli tahan näha kõige tavalisemaid erilisemaid naisi ka neil piltidel just nii nagu nad on, et teada ja tunda, et see ongi meie normaalsus ja igapäevane elu, mitte see osa elust, mida ma endale ei taha tunnistada ja näha. Kõigi nende nurkade, muhkude, mõlkide, kortsude, ülekilode, püksivärvlist ülepunnitava päästerõnga ja ebakindlustega naisi sooviksin ma näha kõigi nende näiliselt vaid siledate ja siredate kõrval ka. Oma eheduses. Ilusas võtmes, aga siiski arusaadavalt ja julgelt keskmisest inimesest meie ümber. Neid nagu pole? Ma olen väga kindel, et tegelikult käivad ka nemad kaamera ees, aga need pildid ei kipu jõudma FB, blogisse, kodulehe galeriisse. Miks? Sest nende naiste pildid on rangelt privaatsed ja luba näitamiseks pole? Häbelikkus? Häbi? Või on asi pigem selles, et meie peades on fikseerunud, et me endiselt ihkame näha vaid mingi ettekujutuse najal laitmatus vormis keha ja kõik, mis pole graatsiliselt habras, lihastes ja silesale on groteskne ja sobib vaatamiseks vaid teatud teistmoodi huvigruppidele ning pimedas ja teki all? Juba sõna “vorm” ise määrab eesti keeles meile justnagu piirangu – see on midagi, mis on vormis, vormistatud. Justnagu 80-, 100- või 180+kilone naine ei ole vormis? See on ju tema vorm, tema kehal on samamoodi tema oma keha vorm. Nii nagu ka 45-kilosel ja pisemal inimesel. Nii nagu 150 sentimeetrisel ja 2-meetrisel.

Mingil hetkel otsisin ma nimme siis suuremate naistega pilte, sest ma tahtsin näha, kas elu me ümber on tõesti nii tehtult kõver. Et on nagu on, aga näha saame, tahame, tohime me seda ainult nii nagu see peaks kellegi trendilooja meelest olema? No et kas endiselt on siis liikvel see mõte, et suured naised olid vaid Rubensi haiglane huvi ja teema? Mäletan seada arvamust enda keskkooli ajast. See ärritas mind juba siis. Teine asi, mis mu kulmu on kergitama pannud, on lubadus kliendile, et ta ei pea oma paari lisakilo pärast muretsema ja pildistamist edasi lükkama, sest need paar kilo saab kerge vaevaga pildil “ära kaotada”. See on muidugi tore, aga kui paari lisakilo asemel on 10? 20? 40 ja enam lisakilo? Ka kõigi nende kilode ja muude ebakindlustega inimene ihkab ennast pildil näha nii, et ta iseendaga rahul on. Näha nii, et kui ta kinnitust vajab, siis ta selle ka leiab, et just nii ongi kõik kõige paremas korras. Seesuguste pildistamiste kogemus peaks alati olema võimalikult eneseusku tõestev. Ja osana suurest protsessist on see enamasti ka võimalik. Lihtsalt teadmisi, oskusi ja sättimist on vaja ehk enam. Olulise komponendina tuleb selles kõiges mängu aga ikkagi keskkond ja ühiskond. Normid ja ideaalid, ootused ja unistused. Kui realistlikud need on? Kui toetavad? Kui ausad?

Milline on see pisike maailm meie ümber? Ma julgen väita, et see on kehavaenulik. Loomuliku olemise vaenulik. Ja mis on selle kasutegur? Veenda inimesi endaga mitte rahul olema ja parema poole püüdlema? Kelle jaoks? Enda? Teiste? Maailma? On see vaid äri? Oleme me kuidagi ära nõiutud?

Me elame justnagu tervislikkuse poole püüdleval, sportlikul ja toitumisteadlikul ideaalse keha kultuse ajastul ja suur keha, mis sellest, et meie ümber on rohkem suuri ja suuremaid kui trimmis kehasid, siis ikkagi on suur keha paha. laiskuse, ebatervislikkuse, halva iseloomu näitaja ja olgu omaette? Tehku endaga tööd ja muutku ennast? Tervislikkus on vaid füüsilise keha teema? No ei ole ju. Tasakaalus on asi? Muidugi on, aga rõõm ja hea tunne enda üle ei saa oodata tulevikus ja kusagil tingimuste taga vaid nüüd, siin ja praegu, kohe! Enese armastamine ei saa olla tingimuste taga lukus. Aga ikka püüame me teha näo, et alustama peab tervislikust olemisest, mis algab kehast, mis siis nagu võluväel ravib terveks ka hinge?

Kelle jaoks me seda teesklust etendame? Iseenda jaoks ju mitte. See pole ammugi tervislik lähenemine iseendale. Meie kõigi asi on tunda ennast oma kehas hästi, tunda enda üle rõõmu ja seda ei saa sundimisega ja näpuga näitamisega. Kus on kõik naised tänavalt, kellele elu ja loodus on andnud tugevama raami ja kohevama kesta? Minule selliste naiste pildid silma ei ole jäänud. Need on rangelt erandlikud ja imbuvad vaataja ette väga ettevaatlikult, olles kohe valmis lahkuma, kui need kedagi visuaalselt häirivad? Või on naised arglikud ja häbelikud ja fotograafidel ei õnnestu neid veenda oma pilte avaldama?

Kui meie oma fotograafide säärased sessioonid ei leia pea kunagi kajastamist, sest me tahame näha enda ümber ilu ja ilu võrdub saledus, sest ainult sale on terve ja hea?

Otsisin veel ja otsisin kaugemalt. Leidsin välismaa lehtedelt seda ja teist, leidsin ka väga ilusalt kujutatud suuri ja veel suuremaid naisi. Enne ja pärast pilte mitte nii väga. See vist on liialt groteskne “klassikalise” iluarusaamaga nägemismeele jaoks? Ja kui juba suur, siis peab see naine olema ka XXL koguses volüümikalt võrgutav ja tõepoolest kurvikas ja selline mahlane amps. No, et on kust kinni haarata või nii. No ikka kohe rõõõhutatult kurvikas. Et lihtsalt niisama nii olla pole ikkagi päris ok? Või et kui sul puudub üks oluline kvaliteet, siis tuleb millestki muust kähku asenduskvaliteet luua? Kindlasti on olemas ka selliseid õnnelikke enesekindlaid naisi, aga mida peab tundma naine, kes on suht siledalt ümar ja tema keha ainsad kurvid moodustuvad pealael, lõua ja põlve ja küünarnuki otsas ja jalalaba tagumises osas? Või ka vastupidi, kõhnuke naine, kelle teravad luud-liigesed nahka torgivad? Me kõik oleme imeliselt ilusad ja erilised. Igaüks omal viisil ja arusaadava, et me kõik soovime pildil näida veel ilusamad, sest pilt on vahe vahend, mis me kujutlust endast võimsalt toidab. Ahh, et ma olen selle nurga alt ja sedasi selline? Seda on vahel ehk isegi väga vaja teada, et eneseusku ja -armastust toita.

Mida ma ütelda soovin, on see, et naised, mehed ka, kui te kõhklete, siis rääkige oma hirmudest, muredest, helladest kohtadest ja ka ootustest ja soovidest pildile jäämise osas. Sulle ei meeldi su varbad või põlved? Pane sokid jalga või palu need pildilt välja jätta. Meil kõigil oma nõrgad ja hellad kohad. Sa ei meeldi endale mingi nurga alt? Räägi sellest, räägi kõigest, mis Sulle muret teeb ja samas ka sellest, mida sa näha ihkad! Ma olen absoluutselt veendunud, et imeilusaid pilte saab teha nii telliskivist kui ka 300+kilosest inimesest. Alati leidub midagi, milles ja kuidas seda ilu tabada. Ja isegi kui sel hetkel tundub see kõik nõme, tobe või suisa kole, siis võib-olla mõne aja pärast on sellel kõigel sootuks teine väärtus?

Fotograafidele, kes inimestega töötavad ja nende soove püüavad pildile püüda, tahan ma aga südamele panna seda, mida te arvatavasti ka ise teate – teie tabatud ja loodud pildid loovad ideaale ja arusaamasid ilust ja elust. See on mingis mõttes suur vastutus ja kindlasti tähtis ülesanne, millise tunde inimene endaga sellelt sessioonilt ja teie tehtud piltidega edasisse ellu kaasa võtab. Keda mõjutab see vähem, keda mõjutab väga tugevalt. See, mida ja kuidas te näitate, tähendab nii paljude jaoks väga palju. See on ajakapsel, millel võib olla väga suur mõjuvõim. Pisitasa võivad teie pildid veenda paljusid ebakindlamaid, et tegelikult on neis olemas nii paljut, mida pühitseda ja mille üle rõõmu tunda. Ja samas võib ka väga kerge vaevaga sellele kriipsu peale tõmmata. See on õhuke, aga imeilus jää, mis kannab, kui seda kenasti hoida. Aga veel enam oluline piltide tegemisest on see, kas ja kus ja kuidas neid presenteerida.

Ma usun nii väga, et reaalse olukorra normaliseerimine täna, siin ja praegu ja igal järgmisel päeval on oluline. See on oluline, et meie hing saaks meie kehas tunda end kindlamalt. Olla nii nagu me oleme ja tunda ennast just sedasi hästi – see on oluline. Kui meil on meie endi sees ja iseendaga hea, siis on ka maailm me ümber parem paik.

***

Ja nüüd arvake ära, kui palju ma sain selle peo ja sessiooni järel Andreasele oma “bikiinimassaažist” rääkida? Midagi ei saanud, sest see oli ikkagi üllatus, mis pidi enne valmis saama. Ja kõik minu sõbrad, kes asjast teadsid, hoidsid minuga koos seda saladust. Ja kui pildid saabusid… siis ma alguses mõtlesin, et ei ole midagi. Enne ei näita Andreasele midagi, kui album ka valmis saab, aga ei, ma rohkem enam ei suutnud. Ja tema rõõmustas nende üle samavõrd kui mina. Ja selle loo kirjapanemise osas oli mul samuti tema pidev ja tugev toetus. Sest on temagi siin oma maanurgas näinud tervet suurt hulka naisi, kes on oma kehas kurvad või õnnetud või ühiskonna poolt pealesurutud iluideaalidesse mitte mahtudes haavunud või alla andnud. See on nii kohutavalt julm ja vale ja kõik meie ümber algab ju ometi meist endist, meie seest. Ja ilusad pildid iseendast on üks võimalus iseendale muuhulgas ka kinnitada, et ma olen imeline inimene ka väljastpoolt kõigile oma tegudele lisaks 🙂

Lõpetuseks veel üks hell hetk – pulmapäev! Need, kellele see teema korda läheb, soovivad vast igaüks, et sellest päevast jääksid mälestuseks ka imelised pildid. Ja kui reaalses elus näedki sa välja selline, mitte lihtsalt suur vaid korraliku raseda kõhuga mitterase – kusjuures kleiti mahtumise nimel on mul seljas juba tugevalt korrigeerivad kõrge värvliosaga püksid, mis veerand kannikast turjani rullivad… 😛

Siis kohale jõudes puhkab silm ja meel just seesuguse pildi peal. Aitäh, imeline Stina Kase, meiega ausalt ja eriliselt imet tegemast me elu ühel tähtsaimal päeval! Need on ühed kõige imelisemad mälestused me senises elus, mis Stina ja ka mu kalli sõbra Liina abil kinni ja pildile said püütud.

Igaks juhuks ja uudishimu rahuldamiseks pistan siia ka enda keha tehnilised andmed:

vanus 40

sünnitanud 2 last, millest on minu kehale mälestuseks jäänud mõned venitusarmid, kõhulihaste diastaas ja väiksema rusika suurune nabasong, mis ootab oma aega.

6,5 aastat katkematut imetamise staaži

100 kilo

keha silindri ümbermõõt erinevate nurkade alt suht ühtlaselt 120 cm. Kõik on oma, midagi puudu, üle ja võõrast pole.

rinnahoidja number 95-100C

püksid XL või XXL, rõivanumber olenevalt mudelist, tootjamaast, tootjast ja olukorrast 44-48

juuksevärv pole oma ja muutub pidevalt

kingasuurus enamasti 41 või 40, saapasuurus 42.

Midagi veel? IQ nr ei tea, aga keha koostöös vaimuga omab kahekordset kõrgemat haridust, on abielus ja elu ja iseendaga täiesti rahul.

 

***

Minu Ameerikas elanud vanavanaema oli selline tegelane, kes lõikas kõikidel fotodel enda alakeha välja, sest talle “ei meeldinud näha, kui paks ta on” – vot sellise ilu- ja kehasõnumiga kodust ma tulen. Aga ometi olen ma osanud endaga üsna sõbralikult läbi saada ja selle üle on mul väga hea meel. Kohe väga, kui ma täna sellele siin selle pika jutu lõpus otsa vaatan. Minu keha on päris kindlasti mu kindlus. Ta on mu kodu ja ta on mu tugisammas, minu kindlustunne.

 

Hoia ja armasta ennast! Sa oled just nüüd ja iga hetk nii nagu Sa oled Sina ise. Ja nii ongi kõige ilusam, heam ja parem! <3

 

Armastuse ja austusega

 

Eva

Isade päev

Minu isa

Ma olen miskipärast viimased ööd olnud üsna unetu. Täna tuli uni alles kell 6 hommikul. Selle aja jooksul und oodates vedasin end korduvalt voodist välja, et mõtted mu eest hommikuks plehku ei saaks panna. Kirjutasin. Joonistasin. Leinast ja kuidas see pisitasa saab asenduda suure soojuse ja rõõmuga. Nii vana olen ma juba küll, et ennast tunda – kui ma inspiratsioonisädemel ja mõttetähel kohe sabast kinni ei haara, siis võib nende järgmine saabumine minu juurda juhtuda alles väga palju aega hiljem ja ei kunagi enam nii nagu see oli just sel hetkel. Mäletan, kuidas mulle oktoobrilapsena avaldas muljet keegi hull punaluuletaja või -kirjanik, kes oma punkrihämaruses ideedetulvas oli täis kirjutanud kogu lipendava tapeedi. Meile näidati sellest vist fotot, sest see on mul alati silma ees olnud väga selgelt. Vahel on mul kohe kahju elada üürikorteris. Ja juba lapsena ei osanud ma arvata, et tapeedile kirjutamine oleks kuidagi hull. Käepärane paber ju?!

Need tunnid, mis ma magada olen saanud, olen näinud unesid. Hulle ja seikluslikke. Ja miskipärast on need viimasel ajal kõik olnud seotud mu isaga. Eile käisin ma temaga laulupeol, mida pole veel vist toimunud ja Hispaanias, sadamalinnas, kus ma kunagi käinud pole ja sain tema käest pisikese roosa maja võtmed, et sinna kolida. See pisike arbuusiroosa hubane maja asus kõrgel mäe otsas kitsa tänava ääres ja ma armusin sellesse esimesest hetkest. Valgeks võõbatud aknaümbrused andsid nii palju valgust juurde sellele väikeste aknaruutudega majale. Mulle meeldivad valgus ja värvid. Rääkisin eile päeval oma unedest Andreasele ka. Ta muigas, et ehk siis peaks minema sinnakanti asja uurima.

Täna, need vähesed tunnid, mis ma unemaal käisin, istusin ma suurel kollasel kaarja seljatoega mugaval puupingil suure tuules sahisevate lehtedega puu all. Istusin seal isaga koos ja me jutustasime. Ma ei tea, millest. Aga see oli hea uni. Kõlgutasin seal jalgu pingiserval ja mäletan nii selgelt, kuidas tuul mu nahal, juustes ja kleidisabas mängis.

Isa on ikka hooti unedes mu juurde tulnud ja need uned on alati olnud ilusad, helged ja vahel ka väga põnevad, täis äksjonit ja tagaajamist. Ma ei ole ammu temaga enam rääkinud. Enne Andreast rääkisin ma temaga üsna sageli. Tema äkiline enneaegne surm jättis meie kõigi sisse suure augu, aga minu unedes on ta alati väga elus ja kohal. Ma ei ole kunagi ta peale unes pahane või kurb olnud, et miks ta sedasi ära läks. Unedes olen mina ikka nii vana nagu ma olen ja tema nii vana nagu ta praegu oleks ja elu lihtsalt läheb edasi mingil uuel ja teistmoodi viisil. Paralleeluniversumis. Unekunigriigis. Teda on alati hea näha. Ta on ikka nii nagu ta on.

Kohe varsti saab isa surmast juba 9 aastat. Aga mul pole kordagi tekkinud tunnet, et teda ei ole enam meiega. Sest ta on. Tema naljad ja muiged ja totakad kommentaarid on alati minu sees kohal. Mu poisid olid pisikesed, kui nende daada suri, aga nad tunnevad teda läbi minu juttude ja piltide. Nende napakate piltide, kus me jõuluõhtul koos isa ja emaga Luikede järvest tuttavat väikeste luikede tantsu keksime ristatud kätega koos ja kus ma Kõinastu laiu kaldal pikast puhkusest räsitud isaga nahkhiire nägudega loojangutaeva taustal lihtsalt passime.

Naljakas on see, et ikka veel otsin ma ilmsi silmadega Pärnu maanteed mööda Vabaduse platsilt tulles ja Draamateatri nägemisulatuseni jõudes, isa auto parkimiskohalt tema autot. See oli kohe seal nurga taga esimene, ristmikul, enne teatrit. Veel 9 aastat hiljem on see nii väga minu sees. Ja see, et tema autot seal pole, ei tee isegi haiget. Vaid paneb naeratama, sest ta oli seal. Ta oli igal pool. Minu sees, minu ümber, minuga koos. Ja seda tunnet ei saa minult võtta mitte keegi, sest ta elab minu südames. Igavesti.

 

Minu poiste isa

Palju aastaid olin ma vapper üksikema. Mul oli kuratlikult kahju, et mu lastel ei olnud võimalust veeta oma lapsepõlve vähemalt minu isa seltsis, sest enda isast neile isa ei olnud. Lasteaia isadepäevad olid ühed võikaimad hetked nende lasteaiaajastutel ja ma olen nii väga seda meelt nagu siin Šveitsis (kus isadepäeva üldse ei tähistata), et kõik isiklikud pühad peaksid jäämagi isiklikuks ja mingis kolhoosikorras neid tähistada  on alati kellegi jaoks ahistav, raske, valus, kurb, paha ja selliseid asju PEAB vältima. See peaks  rangelt olema iga pere siseasi, kas isale või emale joonistatakse kaart või küpsetatakse kook või ei tehtagi mitte midagi. Kõigi nende laste ja üksikvanemate või mingil muul moel haavatavate nimel, kellel pole ema või isa või seda asendavat vanaisa või kasuisa, ei ole õige panna neid kuidagi hõrdemalat tundma teiste seas. Jah, ajasin minagi ennast tuima näoga sirgu ja käisin üksi lapsega koos isadepäeva peol omal ajal ja korra isegi kamandasin spermadoonori ka kohale, aga see oli viga. See tehtud ja teeseldud olemine oli veel valusam lapsele ja seeläbi ka mulle. Seega olen mina väga seda meelt et, kõiki neid asju, mida lapsed saavad teha, õppida, harjutada, meisterdada, saavad nad koju viia või ka kohapeal üheskoos oma lähedastele näidata sajal muul päeval ja viisil kui sildi all isade- või emadepäev. Meil on kevade algus ja sügis ja vastlapäev ja tuhat muud võimalust teha kõike seda nii, et keegi ei peaks kurvastama või end teisejärgulise või liiga erinevana tundma. Karneval, pidu, etendus, näitus, kohvik – mis iganes! Kevade alguse või jõulukaardi või enda meisterdatud kingituse saab iga laps koolist koju kaasa viia ja anda just sellele, kellele soovib.

Aastaid pidin ma ise poisse kaudselt suunama, et teate, emadepäeva on tulemas ja enamasti lasin asjal lihtsalt minna, sest kuna mu sünnipäev on kõige enam kahe nädala kaugusel emadepäevast, enamasti lähemal, siis selleks pidin ma nagunii ise lapsi suunama ja kaks ettevõtmist nii lühikese aja jooksul oli liig, mis liig. Keegi teine me lähikonnas paraku ei taibanud, et nad võiksid poisse ise kuidagi toetada neis asjus… See tegi haiget. Väga. Aga uhke, nagu ma olen, ega ma ütlema ka hakanud. Surusis hambad kokku ja leppisin, et ma pole ei sünnipäeva ega emadepäeva ära teeninud, sest ma pole suutnud enda kõrvale leida kedagi väärilist, kes selliste asjadega meiega ühes paadis oleks.

Ehk et kui teie lähikonnas on keegi, kes on lastega või ilma väga omapead ja üksi. Olgu või suhtes, aga ikkagi üksi, siis ärgake, märgake ja tegutsege. Need on asjad ja hetked, mis loevad ja mida ei saa enam mitte kunagi tagasi. Need on olulised nii vanemale kui ka lapsele. Sest kui sa pole lapsena õppinud ja harjunud ütlema kellelegi, kui väga sa temast hoolid ja kui oluline see inimene sinu jaoks on, siis on seda suurena, igatsusest, valust, minnalaskmisest läbiimbununa palju raskem teha. Jajaa, ma tean küll neid, kes väidavad, et nad ei hooligi. Aga kui palju selles on tõde ja kui palju enesekaitset?

Tegelikult käib see ka kõige tavalisema tunnustamise kohta. Enne Andreast polnud mitte keegi mitte kunagi mu lastele ütelnud, et ma olen neil väga äge ema. Ja samas, kui keegi kippus käituma minuga kehvasti, siis jah, ma võisin ju oma minasõnumiga kinnitada, et mul on neid sõnu kuuldes ja tegusid taludes väga halb tunne jne. Ma võisin ju kange mutt olla, aga ikka jäi see kuidagi hõredaks – mina maailma vastu ja siis katsu lastele tõestada, mis on õige ja mis on vale. Piisas paarist korrast, kui Andreas teatas, et kuulge, sedasi ei ole vastuvõetav minuga käituda.  Ja see on toiminud. Koos on tugevam. Ja selle kõige eest olen ma Andreasele tohutult tänulik, et olemata ise ühegi lapse pärisisa titast peale, on tema sees see tarkus ja oskus olla isa.

Minu röövikute esimene ühine jõulude ootamise aeg algas neli aastat tagasi just sedaviisi

Ja mõned aastad hiljem olid nad täiesti lahutamatult kokkukasvanud igaüks isemoodi 😀

Isadepäev

Tan oli sel aastal isadepäevaks valmistudes eriti hakkamas ja väga varajane. Palus mu appi pilte otsimas temast ja Andreasest ning Vancust ja Andreasest ja neist kõigist koos. Lappasime läbi terve hunniku pilte ja albumeid ja noppisime ehedamad hetked välja. Tal oli kindel plaan neist kokku panna muusikaga pidlivideo, aga kaks esimest katsetust läksid luhta, sest olgugi, et tasuta reklaamidega lahendus, siis salvestamiseks tuli hakata maksma. See polnud üldse tore ja võttis motiviatsiooni päris maha. Kuna siin isadepäeva aga ei tähistata, siis ei olnud Andreasel õnneks aimugi, et midagi toimumas on. Tal on neis asjus õnneks üsna lühike mälu ja kõik need kolm sügist siin on see tema jaoks olnud ootamatu üllatus, kui teise novembripühapäeva hommikul kaks õhinas poissi ta üles sakutavad kallistustega.

Nii ka sel korral. Tan ärkas juba pimedas, riputas öösel juutjuubi üles pandud video Andrease FB seinale ja kui tema arvates oli Andreas aeg ärgata, siis prantsatasid nad Vancuga koos voodisse ta kõrvale ja surusid talle tahvli pihku. Andreas ägas prille ega saanud esimese hooga millestki aru. Tahvli pilt oli vahepeal eest läinud ja Vanc kasutas hetke ja surus Andreasele enda tehtud joonistused pihku.

Ja siis algas video… 11nes minutis on koos nende ühised kolm aastat. Andreas vaatas, suunurk tuksus ja ta äigas pisaraid. Pildid jooksevad kähku, sest muidu oleks see video veel kes teab, kui kaua kestnud ja hiljem leidsime Tannuga veel siit ja sealt toredaid pilte, mis välja jäid, aga sel korral siis sedasi:

Sel hetkel seal oleksin ma nii väga tahtnud et ka minu isa oleks veel meiega, et talle kinnitada, kui oluline tema minu jaoks on olnud.  Aga ma tean, et ta teab seda nüüd nagunii. Nii palju aastaid arvasin ma aga, et tema lahkumisega koos kaotasid mu poisid 9 aastat tagasi selle viimase imelise eeskuju ja õpetaja, kes minu osa tasakaalustada ja rikastada oleks saanud. Aga elu tegi õnneks oma keerdkäigud nii, et Vancu parim päev elus on tema enda väitel siiani ta 7. sünnipäev, kus ta endale isa sai – see oli Andrease ja poiste kõige esimene kohtumine reaalses elus. Nende aastate jooksul on sellest saanud imeline normaalsus ja ma tänan iga hetke selle eest, et see aeg ja hetked meil olemas on. Vana skeptik, nagu ma olen, ega ma väga ei uskunud, et see kõik üldse võimalik võiks olla, aga näen iga päev, et on ja nüüd ma juba usun ja tean, et Andreas tõepoolest on mu poiste jaoks parim isa ja seda tunnevad ja tunnistavad ka me poisid, kes oma isale selle loo kokku panid.  <3

Tol õhtul pakkusin ma Andreasele, et äkki ta võiks enda isale ka helistada. Kuna ta vanemad kaks aastat tagasi Ungarisse pensionile kolisid, siis suhtleb ta nende harva ja enamasti helistab ema talle ja isaga räägib ta vaid siis, kui nad siin kohtuvad. Esimese hooga Andreas kõhkles, et no tema isa ei tea ju isadepäevast midagi. Mina aga arvasin, et see, kas see päev on isadepäev või mitte, ei omagi kokkuvõttes tähtsust. Iga päev on ju isade ja emade ja laste ja vanavanemate ja sõprade päev. See on lihtsalt hea päev helistamiseks ja suhtlemiseks. Kokkuvõttes istus Andreas telefoni otsas üle kahe tunni. Alustas õhinal enda videost, mille poisid talle tegid ja rääkis kõik maad ja ilmad kokku oma isaga ja mul oli kõige selle üle nii hea meel kui tal ja ta isal ja ta emal ka. 🙂

***

Vancu on viimasel ajal kuidagi eriti lahti läinud ja kogu tema maailm pöörleb ümber Andrease. Kui Andrease ei kuule, kui teda kõnetatakse “dääädi”, siis proovib Vanc “issi” ja kui issi ka ei toimi, siis püüab “papiga”. Aga enamuse ajast on Andreas tema jaoks ikka dad. Tan on jäänud truuks saksapärasele papile. Ainult vahel teiste ees hõikab ta teda Andreeeeas.

Vancul kestis sel aastal isadepäev kohe eriti kaua. Või noh, see kestab tal jätkuvalt. Ühel päeval oli tal vaja küpsetada piparkooke kindla teadmisega, mis tekst sellele peab tulema. Uhke däädi pidi oma koogi kontorisse kaasagi võtma, sest ei raatsinud kohe ära süüa 😛

Vähe sellest, et Andrease selja taga seinal on siin pildil juba ammusest terve rida pandadega pilte pühendusega isale ja maailma parimale isale. Vancu armastus tema vastu on samaülevoolav kui tema häbelikkus sajas miljonis muus asjas. Käib ja kallistab ja igal viimasel kui nädalavahetuse hommikul, kui märkab me ärkamise märke, müttab ta me voodisse ja kisab “Kõdirünnak!! Kõdirünnak!” Ja mina tõmban siis teki üle pea, pööran teise külje ja olen maailma kõige õnnelikum inimene <3

***

Nüüd, jõulude lähenedes, on paras aeg veidi mõtelda kõigi nende peale, kellel pole kedagi või kes on lastega väga üksinda. Olgu nad nii hakkamasaajad ja tegusad ja vägevad kui tahes. Märkamine ja tunnustus on meile kõigile vajalikud ja olulised. Nende sõnade ja tegude väärtus saajale on oluline. Otsige ja leidke! Kui otse ei oska või ei saa, siis kuidagi kaudselt ikka saab. Iga ilus ja hea tegu ja sõna loeb!

Imeilusat jõuluaega teile kõigile, lähedal ja kaugel, meiega koos ja meie südametes <3

Hiigelsuure päkapiku jõulud

Ma küll pidasin esialgu plaani oodata selle postitusega pühapäevani, aga no ei saa, sest nii põnev on. Pealgi on täna esimene jõulukuu päev ehk täiesti paras hetk rääkida taas jõuludest ja kaartidest 🙂

Kogu see päkapikulugu sai tegelikult alguse juba 10 aastat tagasi. Aastal 2007 veetsin ma jõulud pisitillukese Vancuga koos haiglas. Vancu oli selleks ajaks täpselt ühekuuseks saanud ja lõpuks ometi sain ma vahel teda ka enda sülle võtta korraks. Ajalise terve lapsega ei kujuta seda keegi vist isegi ette, et sa ei saa oma last kuu või kauemgi lihtsalt sülle võtta, sest sa riskid ta üldse kaotada. Isegi puudutada ei saa nii palju, kui sooviks. Või noh, päris alguses ei saa isegi alati lapse juures olla. See oli Vancu üks esimesi üle paari minuti kestnud sülesolemisi üldse – tema 31. elupäeval.

Vahetult enne jõule käisid teda piilumas päris esimesed külalised ja kõik nad ohkasid ühest suust, KUIIII pisike me Vanc ikka on. No mis mõttes ta siis nüüd nii pisike on?! Ta oli selleks hetkeks juba tublisti kosunud ja polnud enam üldse nii pisike. Mida siis nende pisikeste imede vanemad veel tundma pidid, kelle lapsed olid veel pisemad? Kui suur see laps siis ikka olema peab, kui ta nii palju varem sündinud on? Vaat, ei tea. Vanc oli ise ka kohe väga mõtlik selle asja üle juureldes. Ma ütleks, et ta oli kohe üsna nõutu.

Ja siis tuli meil Vancuga koos mõte! Selline jõuluselt lõbus mõte. No et pole need meie titad midagi nii pisitillukesed. Tegelikult on nad ju hoopis hiiglesuured päkapikud, kes meile jõulurõõmu on tulnud tooma 🙂

No näete ise, mida Vancu sellest asjast arvab. Muidugi pole ta liiga pisike tita. Tema on päkapikk. Täiesti korralikus mõõdus silmale nähtav ja rõõmusõnumist pakatav päkapikk. Isegi kuused ta külje all tunduvad kohe kuidagi väikesed.

Aga selleks, et kõik teised meid ka usuksid, otsustasime me Vancuga ta püksiseljale vajaliku teksti kirjutada. No et tema ei ole pisike tita ja on hoopis hästi suur päkapikk.

See mõjus. Seepeale ei ütelnud enam jupp aega mitte keegi, et ta liiga pisike oleks ja samas ei olnud mureks ka see, et ta liiga suur päkapikk oleks. Mine tea, kui suured need tavalised päkapikud siis ka on, aga inimestele näis see mõte omajagu nalja tegevat. Eriti Tannule, kes oma väikevennast hiigelpäkapikku väga koju ootas.

Meiega koos sel ajal haiglas elanud tillukesed saatusekaaslased said aga oma pisikesed päkapiku-tunnistused 🙂

Elu läks pisitasa edasi ja jõulude ajal me mõnel aastal ikka uurisime Vancu käest, kuidas meie hiigelsuur päkapikk elab ja kasvab ning on selgunud, et ta kasvab ikka igal aastal natuke veel ja veel. No et nüüd on ta juba 10 aastase päkapiku suurune. Aga ikka päkapikk ja väga suur selline 🙂

Vancu kümnenda sünnipäeva lähenedes tuli mul mõte…

Kuna ma endiselt veel siin Euroopa teises otsas olen, siis ei jõudnud ma sel korral 17. novembril Eestisse enneaegse sünni päevale pühendatud üritustele. Märkasite, kuidas mõnigi hoone ja ehitis sel õhtul helelillaks värvus? Aga mõttes olin ma kõigi meie saatusekaaslastega ja kõigi tegusate toimetajatega ja tahtsin omalt poolt ka panustada. Lastefondi jänkud müdistasid rõõmsalt juba oma tegemisi teha ja minul pakitses mõttes ikka üks pisike tita… või noh, mis pisike tita, ikka hiigelsuur päkapikk ju! Selline tore tegelane, kes jagaks oma jõulurõõmu me kallitele ja armsatele ja paneb mõnegi suunurga muigamisest tuksatama. Lihtsalt sellega, et ta olemas on. Ja neile, kes päris täpselt aru ei saa, mida see pisike tita selle päkapikujutuga mõtleb, annab see samas võimaluse uurida, miks on just nii nagu on. 😉

Alguses sündis päkapikk ja siis puges ta veel ka pingviinile sülle ka. Ma ei suutnud valida, sest mõlemad olid joonistades armsaks saanud ja ootasid läbematult elluastumist. Ja ellu nad astusid! Kingitusena enneaegsetele lastele <3

 

Kui enneaegsete titade ja nende lähedaste heaolu teid puudutab või teile lihtsalt meeldivad hiigelsuured päkapikud, siis neid jõulukaarte saad enneaegseid lapsi toetades tellida endale SIIT 🙂

Armsat jõuluaega teile kõigile! 🙂

 

Naiste vastu suunatud vägivald

Täna on naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev.

See teema on minuga olnud palju aastaid. Nii isiklikus plaanis, millest olen kirjutanud iseenda loos kui ka lihtsalt väga lähedalt läbi parima sõbra kogemuse, milles Älin rääkis lähemalt enda loos. Ka minu # Me Too lugu räägib enda eest mitmel kujul.

Kui ma läksin õeks õppima, siis juba esimesel aastal juhtus nii, et ma sattusin varasema õppekava järgi õppijatega koos kuidagi läbi pisikese ime ja suure õnne vabakuulajaks vabaainesse, mille kandvaks teemaks oli vägivald. Aine, mis võiks ja peaks sellisel kujul olema olemas kõigi õdede õppekavas kohustuslikult ja väga intensiivselt, sest kui õed ei oska märgata ja käituda sellises delikaatses olukorras, siis kes üldse veel? Ainul politsei? Lastekaitse? Selleks ajask võib asi olla kestnud juba päratut kaua…

Käsitlesime selles aines nii vägivalda laste suhtes kui ka vägivalda naiste suhtes. Jah, vägivalda esineb lähisuhtes ka meest vastu ja sellest olen ma rääkinud näiteks siin. Ja laste suhtes toimepandud koletegudest olen rääkinud varasemalt veel ka siin. Millest ma veel rääkinud ei ole, on see, kuidas toetada ja aidata vägivallatsejaid ja aidata nende lähedastel muutunud maailma pildi ja purunenud lootuste ja unistustega toime tulla. See on samamoodi vajalik. Lihtsalt kusagil mujal ja muudmoodi.

Aga tänane päev tuletas mulle meelde just naistevastase vägivalla ja selle, et kahel aastal olime me Annikaga koos kahe ämmakaga õdede poole pealt need üliõpilased, kes juhendajate suunamisel tegid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogu stendile väljapaneku just sellel teemal. Otsisin selle meie esimese kursuse ettekande esitluse üles ja kuigi seal ehk on mõned andmed veidi aegunud ja allikate ja viitamistega saab norida ning sisuliselt võib midagi puudu olla, siis ometi on see veel üks oluline pisike asi, millele pilgu pealeviskamine võib siiski pigem kasu kui kahju tuua.

Hoidke teineteist ja julgege märgata, näha, tunnistada ja tegutseda, sest ainult hoolides, toetades ja julgustades saame me seda maailma paremaks paigaks muuta! <3

 

[x_slider animation=”slide” slide_time=”20000″ slide_speed=”650″ prev_next_nav=”true”]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie1.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie2.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie3.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie4.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie5.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie6.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie7.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie8.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie9.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie10.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie11.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie12.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie13.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie14.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie15.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[/x_slider]

 

Lisan igaks juhuks siia need samad slaidid ka piltide kujul. Ehk on nii erinevatel ekraanidel lihtsam neid vaadata?

 

Pühendan selle loo tänase päeva puhul ja vägivallatuma maailma nimel kallistades kõigile neile naistele, kes alles argsi taipavad, kes juba siplevad ja väljapääsu otsivad ja neile, kes selle tee on läbi teinud ja end valguse kätte tagasi võidelnud. Kallistan ka neid, kes ikka ja jälle läbi paratamatuse ja muude põhjuste tagasi vajuvad. Ainus, mida ma kindlalt öelda oskan, on see, et te ei ole üksi ja sellest kõigest ON väljapääs. Ausalt! See väljapääs on olemas ja meie kõigi asi on teha selle nimel tööd, et see väljapääs oleks selgemalt ja julgemalt märgistatud ja seal teisel pool ei ootaks vaid tühjus ja üksijäämine. Koos suudame me paremini!

<3

Meie Vancu. Aasta aega hiljem

Täpselt aasta tagasi kirjutasin ma meie Vancust SIIN  ja kutsusin siis selle keerulise ja nukra loo lõpus inimesi üles talle sünnipäevaks kirjutama ja joonistama.

Sel päeval ei osanud ma veel aimata, kui paljud seda lugu loevad ja veel enam, et neid, keda see lugu puudutab sedavõrd, et nad tegudele asuvad, on nii arvukalt. Kui sa oled harjunud elama oma kaitsva mulli sees ja eesmärk on eluga hakkamasaamine ja selle normaliseerimine lapse jaoks, keda alati normi ei mahu, siis pole sul üleliia mahti uskuda, et su hale lugu ka teistele korda võiks minna. Neid, kes astusid neil päevil aasta tagasi mulle ligi ja kinnitasid, et me pole üldsegi üksi ja selliseid pisikesi Vancusid on veel palju, jagus. Jagus sedavõrd, et mõnega neist kestavad mu jutud tänaseni.

Need kaks nädalat tänasest Vancu 9. sünnipäevani haarasid eelmisel aastal meid rõõmsasse pöörisesse, mis panid juba enne jõule proovile postitöötajate osavuse. Nad said hästi hakkama. Vancu ise ei osanud aimatagi, mis toimumas on. Aga meie käisime Andrease ja Tannuga ringi kummaliselt ülevas meeleolus. Sosistasime ja sahkerdasime. Meie saladus oli nii magus!

Sünnipäeva hommikul sai Vancu meilt oma kingituse – Pikachu kaisuka ja oli selle üle ütlemata rõõmus. Tema jaoks oli sünnipäev juba korda läinud. Kui ta koolist saabus, siis sättisime ta suurele voodile istuma ja ma selgitasin talle, et ma sain tema sünnipäevaks valmistudes hakkama nüüd ühe ootamatu asjaga, mis võib teda väga üllatada. Rääkisime sissejuhatuseks ta pildiseinast voodi kõrval ja ta kinnitas, et talle meeldivad seesugused pildid ja mõtted. Ja siis ütlesin ma talle, et tead, ma kirjutasin sinust oma blogis ja arvasin, et kui inimesed tunnevad, et sinu elu ja lugu neile korda läheb, siis võiksid ka nemad sulle kirjutada ja joonistada. Ja vaata nüüd, mis sellest sai!

Vancu oli põnevil, kui ukse taga õiget hetke oodanud Tan suur kast süles tuppa astus ja selle voodile pani. Olime selle kasti sisse mahutanud kõik selleks ajaks saabunud ümbrikud ja pakid. Vancu oli segaduses. Mis mõttes selline hunnik!? No kohe terve kastitäis, erinevad suuruses ja värvis saadetisi ja talle ja ta isegi ei tea kellelt. Segadus, hämming, uskumatus, uudishimu, rõõm ja mis kõik veel esinesid ühel ja samal ajal. See oli eriline, armsalt naljakas ja huvitav kogemus meie kõigi jaoks.

Esimesena sikutas ta kastist välja karbi, milles oli imeilus helesinine unenäopüüdja. See oli kõigele üks imeline algus 🙂

Me avasime neid saadetisi poolteist tundi pausi pidamata. Vancu oli jäägitult kohal. Uuris, vaatas, luges, naeris, itsitas, väänles, tegi kukerpalle ja peapealseisu ja kuulas siis taas vaikselt ja küsis küsimusi. Mõne üksiku kaaskirja peale läks ta meel mõruks, sest kui sulle rõhutatakse kui eriliselt eriline sa oled, aga sellest hoolimata ikka inimene oled, aga ikkagi sinust hirmus kahju on, siis noh jah. Ma lihtsalt olin ettelugemistes seejärel hoolsam ja head tunded said taas valitsevaks. Väike valik pilte ka pakiavamisest 🙂

Mõni joonistus paelus teda pikemaks ajaks. Mõnele oli kaasa pandud ka autorite foto, see oli Vancule selles suures emotsioonide tulvas pisut abiks, et mõista, et näe, need inimesed tegid selle pildi ja saatsid just talle. Mõne paki puhul oli kaaskiri ja foto tulnud minuni FB teel ja parajal hetkel otsisin ma need siis ka välja. Eks tal oli ikka küsimus, miks kõik need inimesed seda kõike tegid. Väikene inimene, kes otsib kõiges loogikat, võib sellises olukorras kimbatusse jäädagi. No pole mõistuspärast selgitust, mis temale arusaadav oleks. Need, kelle puhul ta teadis joonistajat-kirjutajat ise, nendega oli lihtsam ja ka need, kelle kohta oskasin ma kirjeldada enda või tema seost pakisaatjaga, näiteks see, et kui sa pisitillukesena haiglas oli, siis need lapsed olid sel samal ajal seal koos temaga. See tekitas julgemat elevust.

Kirju kuulas ta huviga. Mõni neist oli kohe eriti vahva. Kirjutasid nii suured kui väikesed kui ka suured väiksemate eest. Ja teate! Isegi karu Nässu oli kuidagi Vancust kuulnud ja talle kirjutanud! Vancu teadis küll Lillekäppa, kes Tartus muuseumis elab, aga Nässust polnud ta varem kuulnud. Kirjutajate ja joonistajate ja värvijate ja kingisaatjate ja õnnesoovijate seltskond oli nii kirev. Saadetisi oli saabunud nii Eestist, Soomest, Maltalt, USAst, Itaaliast, Austriast, Belgiast, Uus-Meremaalt, Saksamaalt, Norrast, Rootsist, Hispaaniast, Brasiiliast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Kanadast, Hollandist ja Šveitsist. Ühe väikese Vancu jaoks oli seda kõike ülemõistuse mõõdus 🙂

Kui me kõik need 82 saadetist, mis selleks hetkeks meieni olid jõudnud ja milles mõnes oli mitukümmend pilti, sest joonistanud ja kirjutanud olid terve lasteaiarühm või kooliklass korraga, olime läbi uurinud siis olime me tõesõna kõik puruväsinud. Rahul ja õnnelikud ja nii väga liigutatud, et mina või lõhki! Selliseid asju juhtubki vist vaid üks kord elus kui sedagi.

Kui ma kõike korda sättides Vancu käest küsisin, et kuule, mis sulle sellest kõigest hetkel kõige enam meelde jäi, siis ta vaatas kulm kortsus mulle ühe pika hetke otsa ja teatas, et vist see kiri, mis oli tulnud ajaloost. Nalja tahate teada?! Üks pisike tüdruk oli ajas tagasi rännanud pea 40 aastat tagasi ja tõi sealt ära enda joonistatud hiirekese, et see saaks Vancule tulla rõõmu tegema ja õnne soovima. Ajarännakul peatus ta ka poolel teel tänapäeva ja võttis sealt kaasa ka enda poja tehtud mesimummiga pildi. Sellest sai üks tõeline sild mineviku ja oleviku vahel 🙂

Kogu selle suure toreduse sees oli see tõesti midagi, mis ka minul pakke avades juba üsna alguses silma märjaks võttis. Kuigi mul olid sel päeval silmad lõpuks märjad vist nii mitu korda, et Vancu enam isegi vaevaks ei võtnud, et uurida, miks ma nutan. Ju ta sai juba aru, kui liigutav see kõik oli. Lisaks talle saadetud joonistustele ja kirjadele ja kaartidele ja kingitustele oli ka kirju minule. Nende eest tänan ma saatjad nii väga. See tegi mu hingele pai. Kohe mitu paid 🙂

Kui ma küsisin Vancu käest, et kuhu ta tahaks need pildid panna, siis ta arvas, et no muidugi enda tuppa. Ikka seinale. Ja siis vaatas seda joonistuste kuhja ja kõhkles, kas see ikka kõik mahub ära. Ma pakkusin, et ta toas on ju ka lagi, et pikali olles on tore ka laest pilte vaadata ja Vancu naeris suurel häälel.

Kuna me teadsime, et mõned pildid ja pakid on kindlasti alles meie poole teel, siis otsustasime, et ootame need ka ära ja siis vaatame, kuidas me kogu selle suure hulga kunsti auväärselt üles riputame, et sellest veel enam rõõmu oleks. Sel hetkel ei osanud Vancu veel aimata, et tegelikult oli meil tema jaoks sel õhtul varuks veel üks suur üllatus. Teda ootas kontoris ees kohtumine pisikese preili Giulietta, Vancu päris oma hamstriga, kellest kirjutasin ma pikemalt SIIN 🙂

Vancu 9. sünnipäev oli väga eriline marutore päev. Aitäh teile kõigile, kes te sellele omalt poolt nii palju kaasa aitasite! (Vabandan, kui minu näpuka või silmanägemise pärast mõnes nimes viga on!)

Meie tuhat tänu teile kõigile, Stella, Elvin ja väike Isabella, Karin, Mirko koos õe ja emmega, Monika, Peeter, Frank Richard, Sander Alvin, Silver Alex, Marit, Helin ja Lilit, Andero, Raili, Alma ja koer Mia, Rita Agneta, Luciano, Isabella, emme Helen, issi Giancarlo, Marii, Katre-Maarja, Alissa ja Markos, Robi ema ja isaga, Henri, Tiiu, Sten, Oliver, Laura Lovise, Kati, Mihkel, Mia, Katrin, Linda Liis, Leanika, Teele, Ats, Siret ja tuldpurskav lohe emme, Keity-Kärd, Eeri-Clyde, Loore Katriin, Elisabeth, Kristofer, Artur, Mathias, Keiti, Andero, Mattias, Berit, Henri, Merlin-Melany, Ene-Liis, Maria-Laurita ja Edith, Janne, kaksikud Eliisa ja Kristjan ja emme Laura, Nässu ja Marge, Marii ja Mattias, Lily ja Laura emme ja issiga, Jonathan, Edlin, Ilmar, Jaanika, Mihkel, Kerton, Kairon ja Dior, Maiu, Kadri ja Saskia, Eerik ja Säde, Elis ja Sireli, Anni, Roosi, Vahur, Rudolf, Feliks, Ronald, Delinda, Mihkel, Stella, Rovert, Marleen, Emilia, Tom, Lana, Adele, Kristjan, Viktoria ja õpetaja Annela, Helena, Andre, õpetaja Sandra, mölder Johannes ja pisipoeg Jayson Kaiser, Anni Marii ja Johan Eerik, Kaarel, Oliver ja Oskar ema ja isaga, Lenna, kaksikud Eva-Maria, Jette Sofia ja Pille-Riin, Airi, Marju, tädi Mumm, Mari, Uku, Anni, emme Liia, isa Kaimar, Isabel, Kadi ja Taavi, David, lihtsalt sõber, Lilit, Villem, Lavender, Kätlin, Laura, Mette Loore ja Monika, Linda ja Georg ja Lossipreili ehk Aivi, Eha, Max, Tähe, Uku, Veronica ja Hannes, Luise, Lea ja ema Kadi, Maximus ja Selina, Diana, Robin ja Merilin, tädi Pille, Tauri ja Kristina ja kass, kelle nimi on koer, Ralf-Martin, Maarja, Ralf, Andra Kerit, Aaron, Catherine, Melissa, Rasmus, Joonas, Coco Michele, Mike, Sander, Lisanne, Maik, Niesta Mirt, Loviise, Rachel, Tom, Karl-Erik, Kuldar, Martin, Oskar, Silja- suur sõber, Lisett, Luigi, Rasmus Johann, Jasper Tobias, Anita ja emme Kärt, Kass, Piison ja Sumisev Mesilane Ameerikast, Lucie ja ema Anneli, tädi Älen, Ingel Brit, Jaan-Erik, Ingrid-Regina, Kristi ja Elisa-Marie, Joonatan ja Timmu, oma ja opa Näf, Janc, Miku ja Liisu, Eike ja Jane, tädi Eva Rootsist, Jakob, Jon ja Anni, Karmen, Henri, Rebeka ja Taaniel, Gert-Daniel ehk Dannu, Taiko, Taavi, Daniel, Joonas, Kaspar, Kevin, Karola, Adrian, Joosep, Kaarel ja õp Imbi, Katariina ja Annabell, Gäthlin, Patric ja Lenny, Kristjan, Kristin, Kätriin, Indrek, Märt, Trevor, Taavet, Mats, Aleksander, Maarja, Süve, Kristiin, Laura, Kristofer, Eva-Lotta, Hanna, Joonas, Jan Marten, Geidi, Rudolf, Grete, Harold, Mikk, Taaniel, Ott, Robby, Emma-Liisa, Henri, Marelle, Belinda, Eleriin, Markus, Moona, Uku, Sander, Tähelill, Raiko, Rasmus, Geito, Emma, Renne-Ly, Kenno Kevin, Mairon, Kätrin, Tauri, õp Lelet,õp Reet ja õp Kristin, Rica Aurelia, Iti, Laine-Liise, Elinor, Jonathan, Delisa, õp Helju ja Kristi, Morgan ja Logan emme ja issi ja pisikese õega, Mario, Katarina, Alexander ja Alfons, Kristina, mamma, sõber, Hugo ja Katrin, Johann, Marge perega, Oskar, Johan, Liisa, Katrin, Nele ja tuli, Rene, emme Ave ja teised, Kristiina ja Lars, Marie ja Oskar Pelgulinnast, Herman, Kateriin ja Hando, Birgit ja Bert ja Merit, Erli, Argo ja Armin-Erik, Pearu, Adele, Ketrin, Mia, Kairon, Richard, Mirell, Mairold, Kenendel, Piia, Gregor, Liisa, Marjanne, Taaniel, Rebecca, Eliise, Miroslava, Rasmus, Andre, Henri, +1 ja Gaile, Silvester ja Eveli, baba, Hans Krister, Greete Eliise, Liina ja Sven, Tormi, mesilane Maia, Fred, Ennike ja Sebastian, Ellen, Matilda, Roosi Ann, Kim, Marianne, Simona, Alma, Säde, Katrina, Gertrud, Mari +2 ja õp Kerli, Laura, Mattias, Johanna, Uku-Martin, Vincent ja Maarika, Olivia, Nena, Matu, mamma, papa ja tigu, Liisa, Teele, Elina, Jaak, Kairi, Tristan, Mari, Nora, Kristel ja Chrislin, Andrew, Jaan-Erik, Liisu, Ivy, Ian, Margaret, Mena, Ivy, Monika, Sachiko, Manjiri, Sten, Romi, Rita, Marily, Katri, Maila, Kaur, Kärt, Triin, Rainel, Helle-Mai, Mart, Baba ja sõbrad, Kadri, Bruno, Monika, Kärt, Meribel, Erik, Tõiv, Romet ja õp Anneli, Cathy, Viivika, Matu, Eili , Johanna-Leena, Käti, Margret, Jolanta, Nadezhda, Juliana, Kadri, Hanna-Riina, Anastassia ja Gerda, Kaspar, Tom Alfred, Tristan, Carolina, Kaisa, Karmen, Roland, Viktoria, Richard, Anni, Anett, Evert, Kristel, Jaagup, Rauno, Richard, Rasmus, Riin, Sander, Anita, Rika ja Tanel, Kristin, Lisete, Ralf Oskar, Siim Oliver õdede ja ema-isaga, Jaanika, Mihkel, Kerton, Kairon, Dior, Alexander ja Simon, PJ ja emme Ingrid ja sõbrad Ella, Cohen, John, Carl, Michaela, Chaylee, jõuluvana Eestist, Simona koos oma emmega, Kairi Lapimaalt, Katrin, Hanno, Mattias, Markus Johannes ja Rasmus Heyoan, Siim Oliver, Marta Anuka, Robin Olivia emme ja issiga, KITS team, tädi Annika, Gregor ja Kristiina ja kõik me sõbrad ja tuttavad ja ka teie, kelle saadetis oli me poole teele pandud, aga kohale kahjuks ei jõudnud, need mõtted ja tunded on ikkagi meiega! Aitäh! <3

Kõigist praktilisest esemetest said koheselt meie elamise osas – vahva naerunäo/mesilase hübriidpadi ja Võrust kohale lennanud mesilase-kaisukas rändasid voodipeatsisse, helesiniste unedes unenäopüüdja ja pehmest kollasest villaloorist mesi-haldjake läksid akna külge rippuma, šokolaadid ja kommid leidsid sõbralikult oma koha kõhus, raamatud ja neid oli ikka mitu-mitu, läksid järgemööda lugemisse ja siis uuesti lugemisse, Sirli ja Siimu, Nässu ning Teedu ja Peebu uneraamatust said koheselt suured lemmik ja lemmikuid lisandus veelgi, Legod said kokku pandud, pliiatsid ja kustukad läksid kasutusse, pisemad vidinad nagu suled, lehed, värvilised klaaspärlid, õhupallid, kleepekad ja võtmehoidjad jms pugesid karpi turvaliselt hoiule, et need kaduma ei läheks. Ikkagi varandus!

Piltide osas jäime me alguses ootama kõigi piltide saabumist, sest Vancul oli mõttes mingi oma süsteem, mille alusel pilte seinale panna. Mõned pildid jõudsid meieni veel ka jaanuaris. Tegelikult kõige viimane pakk, koos isetehtud plastiliinmesilase ja pehme mesimummiga, jõudsid Vancuni selle aasta augustis. Kokku tuli uskumatud 151 saadetist! Lisaks suutsin ma erinevatest allikatest kokku lugeda 524 virtuaalset tervitajat ja õnnesoovijat. Seda on enam kui kaks korda rohkem, kui mul FB sõpru. Aitäh ka teile kõigile veel kord. Vancu, avaldasid need numbrid suurt muljet. 🙂

Minu üheks suurimaks lemmikuks sai pilt, mille saatsid Tallinna Ülikooli 2. kuruses eripedagoogika tudengid. Vancu vaatas seda veel ka täna siin ja imestas nagu näeks esimest korda, et kust me küll sellise pildi oleme saanud ja siis…

“See… see… see olen ju mina?!” 🙂

Näitasin talle fotot, mille järgi see pilt on tehtud 🙂

Mina pidasin samal ajal hoolega järge ja nummerdasin ja markeerisin ja kirjeldasin, isegi Exceli tabeli tegin, et meil oleks alati võimalik tuvastada, kes ja kus on pildi ja kirja ja eseme autor. See oli paras väljakutse ja vahel tundsin ma ennast kohe päris Postikanana ja kui Andreas oleks teadnud, kes on Postikana, siis oleks ta osanud minuga kohe väga kaasa naerda. Olles oma elus kahe lõputööga maha saanud, millest ühe aluseks oli üle 400 osalejaga küsitlus ja teises veidi üle saja osaleja suure hulga küsimuste-vastustega, siis tabelitest, kus peab kõik piinlikult paigas olema, tean ma nii mõndagi, aga et see tabelipidamine minuni sel korral sellisel viisil jõudis, see oli üsna huvitav asjade käik 😉

Vaid veidi aega hiljem kerkis päevakorda kolimine. Andreas arvas, et aga mis oleks, kui me hoopis kõik need pildid suurteks albumiteks teeksime. Arvestades meie rändavat eluviisi, siis album on palju praktilisem ja alati käepärast ja saab kõike lähemalt uurida ega pea lae alla turnima ja knopkasid eemaldama, et teisele poolele ka näha. See mõte tundus meile kõigile mõistlik. AGA… aga mul oli ikkagi kange tahtmine näha kõike seda toredust vähemalt korra suurelt ja korraga! Vancu ei saanud alguses aru, mida ma mõtlesin, aga kui ma me uues suures ja täiesti tühjas kontoriruumis sisemise ringi pilte olin paika laotanud, siis taipas ka tema, milline on minu plaan ja edasi toimetasime juba üheskoos.

Onju uhke pildipäike?! Ja kui palju on selles kollast ja sinist! Mõlemad on Vancu lemmikvärvid 🙂

***

Nüüd, aasta hiljem, kui kõik pildid ja kirjad on albumiteks kokku kogutud ja kaardid on karbis ja kõige kauem siin blogis juppidena oma jutujärge oodanud mustand on postitamisküps, istusin ma Vancuga koos maha, et kuulda, mida arvab tema ise, nüüd, aasta hiljem. Vanc itsitab.

“Sa olid vist veidi ehmunud siis.”

“Kas sa saaaaad aru, sa rääkisid kogu maailmale, et mul on sünnipäev ja mina ei teadnud sellest mitte midagi!” naerab ta suurel häälel.

“No päris tervele maailmale ju ei rääkinud. Ainult eestikeelsele maailmale,” vabandan ma ennast ripsmeid volksutades.

“Ehhh, sa oled ikka võimatu!”

“Vahel on see ju natuke tore?”

“Vahel natuke jah!” ja ta kaob naerdes mu nägemisulatusest.

Tema emotsioone jälgides, siis kogu see itsitamine ja kekutamine, annavad tunnistust, et see oli kokkuvõttes üks tore ettevõtmine. Ta ei ole küll avanenud sedavõrd, et tihkaks ja ihkaks kirjutada ja suhelda läbi paberi ja ekraanide, ebakindlus on liialt suur veel. Aga kui me nüüd aasta alguses Eestisse jõuame, siis on meil kindel plaan teda jõudumööda julgemalt sotsialiseerima hakata ja siis saame juba uusi plaane teha ettevaatlikult, tasa ja targu ja noh, natuke nagu kogemata ka või nii. 😉

Eesmärk on ikkagi see pisike koorikloom…

oma kestast välja päikese ja vihma ja tuule ja lume kätte sikutada. Kasvõi kapuutsi ja selle all loperdavate kõrvadega 🙂

 

***

Sel aastal on mul teile aga teistmoodi üleskutse 🙂

Minu käest on selle aasta jooksul palju küsitud Vancu diagnoosi kohta. Noh, et kas on asjades lõpuks selgust saadud. Jah, on küll. Aasta lõpus kinnitati traumal põhinev lapseeale iseloomulik tundeeluhäire. Varakevadel eemaldati diagnooside nimekirjast ATH kahtlus lõplikult. Suve alguseks lisandus tundeeluhäirele depressioonidiagnoos. Tal ei ole valikulise mutismi diagnoosi, nagu kõrvaltvaatajad vahel lahkelt arvanud on.  Tal on tema väikesed veidrused ja vigurid ja pelglikkus ja samas turvalises keskkonnas vahel ka ülevoolavus. Aga muidu on ta täiesti tavaline kohe-varsti-10-aastane laps.

Kuna meie Eestisse kolimisega uue aasta alguses on meil vaja leida talle väga hea ja toetav tugimeeskond, siis me otsime asjast huvitatud inimesi, kelle puhul sobivuse korral loodame me pikajajalise koostöö peale, et tagada võimalikult ladus ja stabiilne suhe Vancuga. Kes soovib ennast pakkuda, kes oskab kedagi soovitada, igal juhul on pakkumised kõik väga teretulnud! Vancu hakkab enamuse ajast asuma Tallinna Kesklinnas Keskhaigla lähistel.

Kindlasti on meil vaja leida hea (soovitavalt kliiniline) ja loova lähenemisega psühholoog, kes saaks Vancuga tõeliselt tegeleda. Ta on aasta algusest peale käinud regulaarselt teraapias ja see on andnud pisitasa juba häid tulemusi.

Kuna Vancu jääb kõige eelduste ja ootuste kohaselt Eestis waldorfkooli alt koduõppele, ta käib hetkel 4. klassis, ja tema eesti keelega pole lood just parimad, siis selles vajab ta vast tuge kõige enam. Ta vajab ka logopeedilist abi. Ka muudes ainetes on hakkajad võivad ennast julgelt välja pakkuda. Kokkuvõttes oleks ideaalne, kui üks ja sama Vancuga klappiv inimene suudaks enamat kui ühte juppi täita, aga me oleme avatud arutama ja kaaluma kõiksuguseid variante, mis võivad heaks osutuda. 🙂

Kuna ta on siiani edukalt kaasa teinud Cambridge inglise keele õppe programmiga ja uue taseme (A1 Movers) omandamine on hetkel poole peal ja kevadel ootab teda uus eksam, siis selles osas loodame me eriti leida abilist-toetajat-õpetajat.

Lisaks on oodatud head pakkumised käelistele tegevustele, keraamika jms,  kus juhendaja on valmis, veidi väänikuma tegelasega jändama ja teda julgelt suunama ja lasteringidele, kus mängitakse ja liigutakse ja lõbutsetakse pingevabalt ja võistlemata. Ja ujuma soovib ta ka õppida. Hobuseid oleme me juba salamisi ise piilunud ja see siht on selgem.

Ehk et kõik hakkajad särasilmsed ja isemoodi lapsi mitte pelgavad  inimesed, kes arvavad, et tahaksid ja võiksid meile abiks olla, on teretulnud mulle enda huvist ja mõtetest teada andma aadressile eva@eva-herrera.com

Samuti on mul hea meel, kui inimesed, kel on positiivseid kogemusi koduõppega ja soovi-tahtmist oma kogemusi meiega jagada, meile kirjutaksid. Sest koduõppele jääb ka 6. klassis käiv Tan. Nii, et ka tema osas on kõik mõtted teretulnud 🙂

Aitäh teile!

 

Kuidas patsid päeva päästsid

Vanc oli jube üleeile kahtlaselt vaikne. Poiss, kes muidu enamuse ärkveloleku ajast nagu pisike Billy Elliot kepsutab ja kargab, püsis üsna paigal. Eile lõuna ajal hakkas ta köhima. Kuivalt ja haukuvalt. Ta pole nii ammu enam haige olnud, et ma olen sellega harjuda jõudnud. Köhasiirupit meil kodus varuks ei olnud. Viimase põhja sai Andreas kevadel endale.

Erinevalt imelisest Eestist, lähevad siin apteegid ja poed laupäeva pärastlõunal esmaspäevani lukku ja kui sa suvatsed haigeks jääda pühapäeval, siis palju õnne. Sellist asja nagu valveapteek pole olemas. Võib-olla kusagil kaugel, suures linnas. Aga meie oleme siin pisikeses väikelinnas ja peame siin hakkama saama. Kuigi mul polnud köhasiirupit, on mul ühes kohvrikeses koos kõik muu hädavajalik, et Vancu hingamist kergendada.

Õhtupoolikul küsib ta ise, kas ma talle “tossu” saan teha. Selge, kui ise küsib, siis on ilmselgelt juba vaja. Elutoa akna on ta juba ise varem ristseliti lahti kiskunud, et “toas rohkem õhku oleks”. Jahe vihmamärg niiskus sobib talle. Kui sinu ühest kopsust on kolmandik puudu, siis on iga köha veidi karmim, kui niisama köha kahe tavalise kopsuga inimese jaoks.

Kaevan nebulisaatori välja. Pulmicort, mida ta oma elu esimesed kolm aastat igapäevaselt kaks korda päevas “tossutas”, on just aegunud, sest meil pole seda üle kahe aasta kordagi vaja läinud. Kuna ma neid pakendeid olen korrektselt säilitanud, siis pole sel ravimil häda midagi. Avan uue karbi uue fooliumpakendi ja naksan selle küljest ampulli. Pool ampulli koos füsioloogilise lahusega kopsikusse ja tossutamine algab. Väljahingatav õhk tossab ja Vanc ajab vaba käe pöidla reipalt püsti. Parem on.

Selleks ajaks, kui ta Vanc peaks magama minema, on tal palavik tõusnud. 38,1 kraadi ja alles tõusev temperatuur. Kuigi ta keha hõõgub, on jalatallad alles jääkülmad. No olgu, mõõdame poole tunni pärast siis uuesti. Õues sajab lumelaadset toodet, mis maas kohe sulab. Enne loojangut oli õhutemperatuur 18 kraadi. Arusaadav, et maa on veel üsna soe.

Tossutamisest on mõned tunnid möödas. Hingamine on vaevalisemaks muutunud. Ma kuulen ja näen seda. Voodi serval istudes on Vancu selg küüru tõmbunud. Tema ülakeha nõjatub ettepoole, sest nii oli lihtsam hingata. Olgu. “Hambutu jõehobu” ehk pulssoksümeeter ampsab ennast sõrme külge. 92… 93 korrigeerime asendit. Pool minutit hiljem 94… avan akna ja tuppa lehvib jahedalt niiske tuulehoog.  Andur näitab 96. Sellega jääb rahule. Köha haugub. Valu pole. Jalatallad on kehast märkimisväärselt jahedamad. Seega palavikumõõtmise teen nii veerand tunni pärast uuesti, mitte enne.

Vanc joob vett ja uinub.

Kaevun oma kappi. Ma tean, et mul on kindlasti olemas vähemalt üks pudel Ventolini. Täna öösel võib seda vaja minna. Leian kaks kinnist pudelit, ühe säilivusaeg on tulevas ja teise oma ületulevas aastas. Väga hea. Värksendan mälu koguste osas, sest Ventolin on see ravim, mida ma ise endiselt kohutavalt kardan. Need kümnekordsed annused, mis ta omal ajal 5kuuse (korrigeeritult 3kuusena) haiglas õe eksimuse läbi sai ja ma nende ravimitega ta oma käega oleksin ära tapnud, on mu mällu jätnud sügava templi. Kiirabis suurtega Ventolini kasutada polnud nii hull, eriti kui oli näha, et asi toimis ja leevendas kaebust.

Vancu kogus oleks oleks hetkel 0,5 ml ehk 2,5 mg. Omal ajal oli ta kogus 0,1 ml. Hiljem, suuremana, 0,3 ja sellest suuremat kogust pole mul olnudki vaja tema puhul kasutada. Ventolinipudelite juurest leian ka ühe adrenaliini ampulli. Tõenäoliselt on see aegunud, kuupäeva pole kirjas. Ja noh, kokkuvõttes on mul Ventolin ja Pulmicort olemas ning kui need ei aita, siis ongi haiglasse minek.

Uurin Andreaselt, et kuidas siin asjad käivad. Lähim lastehaigla on St Gallenis, aga sellise probleemiga võiks kohalikust haiglast minu meelest ka abi olla. Ta arvab ka, et esimese asjana minnakse oma hädaga kohalikku linnahaiglasse ja kui nad siis seal otsustavad, et asi on nende jaoks liiga keeruline, siis saadavad ise juba kiirabiga edasi. Ok. Natuke kindlustunnet veel juures, et mida teha siis, kui päriselt vaja on.

Kraadin. Mul on tavaline vanakooli kraadiklaas. Väga palju üle kolme minuti ei jaksa ma magava lapse kaenla all kraadiklaasi kinni hoida. Kolm ja pool minutit hiljem näitab kraadikas 38,4. Jalatallas on soojaks tõmbunud. Ma olen enam kui kindel, et 38,5 tuleks ära. Arvatavasti enamgi veel. Vanc köhib ja avab silmad. Taban sobivat hetke. Siirupi olin juba varem endaga kaasa toonud. Tal on siiani teema tablettidega ja mul on vaja, et ta oma rohu jändamiseta kätte saab. Palun tal ennast istuma ajada, sest ta peab rohtu võtma. Tavaliselt pole ta läbi une üldse nii koostööaldis, aga nüüd ajab ta suu ootavalt lahti nagu näljane linnupojake. Suskas lusika suhu. Saan lusika tagasi. Vanc ootab jälle silmad kinni ja suu lahti. Vist järgmist ampsu? Pistan talle veepudeli pihku ja kohendan patju. Ta uinub kohe.

Hmm, kas ma peaksin end sättima magama Vancu tuppa või ma kuulen, kui mul vaja minna on? Pole ju enam ammu harjutanud. Olen kõik võimalikuld vajalikud asjad kapile ritta seadnud, sest ma mäletan veel liiga hästi seda, kuidas ma kunagi ammu ja väga ootamatult olen paaril korral unest üles ehmatades pidanud sama kraami kokku otsima mööda maja. Paanika jätaksin ma heal meelel vahele. Olgu mu kõigi muude tähtaegade ja asjadega, kuidas on, aga sellisteks olukordadeks tahan ma 250 % valmis olla. Kui miskit ei toimu, on pärast hea rahulik asjad jälle kokku tagasi panna.

Otsustan siiski esialgu jääda enda tuppa. Mainin veel Andreasele, et kui ma peaks vahepeal sügavamasse unne suikuma ja ta kuuleb, et ma ei reageeri olulisel hetkel kohe, siis kloppigu mind üles. Ta arvas seepeale muiates, et mul pole sellist asja olemaski kui sügava une faasi, sest tema hinnangul olen ma nagunii kogu aeg ka une pealt hüppevalmis ja adekvaatne. Tema meelest kohe ebanormaalselt adekvaatne. Eksole. Ta arvab, et ju see mu ameti eripäraga kaasnev, aga ma kinnitasin, et see pigem laste ja nende eluvajadusega seotud harjumus. Ja samas olen ma viimased aastad saanud ikka väga rahulikult võtta, lihtsalt valmisolek on kusagil sügaval sees alati olemas. Andreas arvab, et tema küll nii ei jaksaks. No uni jääks ju poolikuks. Ma jälle arvan, et kui päriselt vaja on, siis jaksab küll. Lasen tal mõtelda diabeedi-laste vanemate peale, kes peavad alati igal ööl ja päeval valmis olema ja selle pingega kuidagi toime tulema ja last ka toetama ja nad saavad hakkama. Imetlusväärselt. Andreas nõustub, et kui tõesti on vajadus, siis vast jaksab jah. Samas on igaöise ärkamise ja sellise erandliku juhu vahe selles, et ühe puhul on rutiin ja kindlad mustrid ja reeglid, teise puhul tuleb lihtsalt valmis olla. Kõigeks. Väsitavad on mõlemad.

Öö möödus vaikselt. Ega ma väga ei maganud. Käisin vahepeal kahel korral vaatamas-kuulamas ja “jõehobuga” olukorda hindamas. Kui palavik maha läks, läks ka Vancu hingamine etemaks. Hommikul saatsin Tannuga kooli kirja, et vähemalt täna jääb Vanc koju. Homse osas paistab. Siin on koolist puudumine selline peavalu, aga noh, haiget last ei saada ma ei teisi nakatama ega ka ennast rohkem ohtu seadma. Kuigi siin on tavaline, et haiged lapsed käivad lasteaias ja koolis ja haiged inimesed tööl. Märkimisväärselt enam kui Eestis. Kuigi võiks eeldada, et olukord on vastupidine. Hea, kui palavikuga välja ei ronita. Ja erinevalt Eestis on siin valmis õpetajad lastele ka ettekirjutuse järgi lastele ravimeid anda. Ma sellised etapid enda laste puhul jätan heal meelel vahele.

Lõuna ajal kolib Vanc elutuppa ja sättis end seal minu õhukese puuvillase salli sisse rulli. Mina leian nad sealt eest koos Happyga 🙂

Palavik on pisitilluke. Hingamine on parem. Toss aitab. Valu pole. Natuke on uni. No uni, siis uni. Jätan nad pikutama ja lippan poodi.

Päev on hall ja pime. Vihma sajab. Meist õige pisut kõrgemal sadas öö läbi lund ja maa on ka hommikul valge. Meil ei ole. Vean endale Andrease vana dressi selga ja lohistan end poodi ja apteeki. Köhasiirup on ost number üks. Magamata öö ja muretsemise järel näen ma välja üsna veetlev kudenud räim. Andrease dressid ei kannata tegelikult avalikku kohta minemist, pole ma ju 12aastane enam. Aga vahet ei ole. Ilm on tatine ja vastik ja mul on vaja lihtsalt vajalikud asjad kähku koju toimetada.

Viimase asjana seisan kommileti vahel. Korraga märkan, et üks toreda kaabuga tore onu, kel on vanust nii 80 aastat ehk, kappab sirgelt minu suunas. Endal on tal surmtõsine nägu peas. Mõtlen veel hetkeks, et appi, kas ma näen tõesti nii poekõlbmatu välja või… Minu juurde jõudes venib onu näkku kõrvast kõrvani naeratus. Ta seisab mu ees ja patsutab agaralt mu õlale ja vehib samal ajal teise käega mu vihmast märja pea suunas. Selgub, et ta on täiesti vaimustuses mu kahest sissepununutud patsist, et ei suuda mööduda ilma, et seda mulle mainida saaks. Nii palju saan isegi mina saksa keelest aru. 🙂

Ehh… mu eile öösel kiiruga punutud kaks karvast ja antud hetkel ka läbimärga kalasabakest olid mul meelest sootuks läinud. Ma mõtlesin, et ehk oli asi ikka dressides või milleski muus sobimatus. Kohmetusest saab naeratus. Tema naeratab veendunult vastu. Tänan teda punastades ja kepsutan itsitades kassasse ja kassast läbi jubeda ilma koju. Ikka veel itsitades. Kes oleks osanud arvata, et kaks patsi mu 40aastase pea küljes võiks nii palju rõõmu endaga kaasa tuua?

Vancu olemine on parem.

Köhasiirup on minu jaoks uudses huvitavas pakendis. Ühes ja samas pudelis on vedelik ja on pulber. Eraldi kihtides. Selleks, et need kokku segada, tuleb pudelikaelalt eemaldada plastikust rõngas, korki avamisele vastupidises suunas keerata ja samal ajal suruda, siis lõikub kahe kihi vaheline kate läbi ja vedelik saab pulbriga üheks. Siis on tugev loksutamine ja asi ongi valmis. Vedel vedelik lõhnab nagu energiajook ja Vanc arvab, et meie Hedelixi-laadsed maitsevad talle rohkem, aga KUI see asi aitab, siis ta suudab seda ka võtta. Väga kena. Mulle väga meeldib, kui ta suudab terveks saada 🙂

Vahepeal olen Andreasele oma poeskäimise patsiseiklusest ka rääkinud. Ta naerab suurel häälel, et noh, see on ju siinkandis ja Saksamaa lõunaosas suht tradistiooniline soeng, ime ka, kui vanad mehed silda seepeale ei viska. Rahvusromantilised tunded segatuna kohalike iluideaalidega või nii. Et siis matsakas tugeva kondiga tööriietes tädi kahe patsikesega? 😉

Andreas meenutab mulle, et ka tema isa on varasemalt mu sarnaseid patse väga kiitnud. Meenub, jah. Ja siis küsib Andreas, et huvitav, kas mõni patsidega naisterahvas võiks sellist tähelepanu ka kuidagi ahistamise võtta. No see on endiselt aktuaalne teema igal kanalil. Kuigi ega selliste patsidega niisama tänaval kedagi ei näe kah. Need kuuluvad vaid rahvariiete kandmise juurde siin. Ma arvan, et mõni võib ennast vast tõesti ahistatuna tunda. Aga ausalt, see onu värvis minu jaoks tänase halli päeva miljon korda rõõmsamaks. Ja Vancu paraneb ka ja elu on ilmast hoolimata nii ilus! 🙂

Vihaloom nimega Nunnu. Topelt

Vancul läks koolis eile kehvasti. Kehalise tunni ajal jooksis juhe kokku, kui ta mängust liiga vara palliga välja visati. Ta sai hirmus vihaseks. Kohe nii vihaseks, et tegi pool tund vaid vigastatud hülge häält, värises üle kere ja keeldus asju edasi kaasa tegemast. Kuna kehaline oli viimane tund ja koju oma ärritust kaasa ta võtta ei tahtnud, siis autosse istus juba igati viks poiss. Aga autosse tuli ka  Tan, kes esimese asjana teatas, et ta suri häbi pärast täna maha ja Vanc teenis kehalises vist punase kaardi – ehk et järgmises tunnis ta osaleda ei saa ja peab selle asemel klassis istuma ja koolitöid hoopis tegema. Kuna suurematel lastel on kehaline kõigil korraga, siis on Tannul alati hea ülevaade Vancu tegemistest. Vahel ehk liigagi hea.

Kui Tan oma kiirversiooni oli edastanud. Uurisime Vancu käest, et kuidas tema seda olukorda nägi ja palusime tal uuesti kogu olukorda kirjeldada enda vaatenurgast. Vanc teatas vaikselt, et Tan ju juba rääkis, ta on jutuga nõus. See polnud mulle piisav vastus. Järgmisena tuli klassikaline “ma ei mäleta”. Oli väga oluline asi kohe ära klaarida, et see minna saaks. Küsimused-vastused stiilis saime ta loo kokku. Oluline oli just see emotsionaalne pool ja mis tunne see oli ja kas seda oleks saanud kuidagi vältida või teisendada.

Ja me jõudsime taas ringiga Vihalooma juurde tagasi! Kui me Vancu vihal ja ärritusel kooliaasta alguses sarvest haarasime (sellest saad lugeda SIIT), siis asja loomuliku lahendusena tuli ka mõte kasutada Vihalooma, kes aitaks lapsel ärritusest pehmemalt vabaneda. No mingi ese, mida enda lähedal hoida, et siis ärrituse tekkides see kohe hästi-hästi kõvasti selle abivalmi sõbra läbi maandada.

Viimasel suuremal kohtumisel psühholoogi ja õpetajatega tõime selle uuesti teemaks ja kõik olid minuga päri, et vaja on vaid leida sobiv ese. Katsetasime pehmeid stressipalle ja erinevaid muid asju, miski ei polnud päris see. Oli oluline, et Vancul endale tekib äratundmine, et just see asi võiks teda aidata. Selleks pidi sel esemel olema aga õige värv, tekstuur, suurus, raskus ja mis kõik veel. Taskusse pidi see ka mahtuma. Ja siis leia selline tegelane poest! 😛

Kuna sellist ärritust polnud tal enam ammu esinenud ja teraapilise vihalooma mõte oli veidi suikunud, siis eile jõudsime me jälle tagasi oma mõtte juurde. Pahandamise asemel, et sa ju tead, et nii pole ok (mis nagunii ei aita, sest ta teab väga hästi, et nii pole ok), teatasin ma talle, et meie tänase päeva kõige olulisem ülesanne on leida üles see õige vihaloom. Vanc oli päri. Tal vist oleks tõesti üht sellist vaja.

“Aga poes ju pole õiget?!” ohakb Vanc.

“Võib-olla isegi on, me pole ju igas poes käinud. AGA ma arvan, et kõige kindlam värk on see vihaloom ise teha. Ma heegeldan sulle looma.”

Murelik nägu asendus üsna rõõmsaga.

Tegelikult plaanisin ma Tannu ja koera koju parkida ja otsejoones poodi marssida koos Vancuga, aga siis selgus, et mu kaardimajandus on kontorisse ununenud ja ma saaksin need kätte tunni aja pärast, kui Andreas korraks linna tuleb. Ok, tund on hea aeg ja selle aja jooksul saame me ära otsustada, milline see Vancu õige ja oma vihaloom siis olema peaks. Palusin tal tuua kasuta ja pliiatsi ja joonistada mulle enda vihaloom. Ja ta joonistas:

Muigasin endamisi. Ma kujutasin vihalooma ette veidi teise näo ja olemisega. Aga tema vihaloomal oli nii helge nunnunägu peas, et kuidas sa sellist muljud ja litsud? Samas see on tema nägemus asjast. See tegelane peab aitama teda, mitte mind ja keegi pole ju ütelnud, et see loom peaks ise vihane välja nägema.

Lippasime linna, saime Andreaselt mu rahakoti ja suundusime poodi. Otsisime suurest poest lõnga, aga seda polnudki seal. Ju oli kunagi mingi kampaania raames siis lihtsalt olnud, et mul selline hõre mälestus kuklas kummitas. Selle asemel käisime aga sama poe jõulumaal, jah, siis saan juba mitu nädalat isegi kingitusi pakkida jõuluvana kingikotti, rääkimata kõigist tuledest ja viledest, mis jõulude juurde kuuluvad. Ostsime kaks hästi toreadt kuuseehet. Ja itsitasime Vancuga, et näe, me oleme juba oktoobris jõuludeks valmis. Aga ikkagi see lõng!

Kell oli juba kuus õhtul ja suuremad poed veel vaid pool kuni tund avatud. Autoga liikudes oleksin ma kohe teadnud, kuhu minna. Jala oli teine tera. Korraga meenus mulle, et keskuse jalakäiate tänaval on ka üks suur pood, kus ma päris kindlasti lõnga olen näinud. Vudisime sinna. Viimaselt korruselt leidsime lõngad. Vanc kappas ligi ja kühveldas endale kas suurt sobivas toonis sinist kera kaenlasse. Üks oli villane, teine sünteetiline. Ma olin oma peas mõtelnud kogu aeg miskipärast punasele värvilie, aga olin vait, sets see on tema vihaloom. Suunasin ta puuvillaste lõngade juurde. No et need on antud juhul sobivamad ja lasin tal ka näidiseid katsuda, et ta taipaks, mis neil peos olles vahet on. Ok, puuvillane oli väga hea. Mitme erineva ühtlase sinise seast valis ta valge-hallika-sinise kirju lõnga hoopis. No ok. Valisin sobiva heegelnõela ja tavalise suure silmaga nõela ka ja saatsin Vancu tagasi puuvillaste lõngade juurde ülesandega tuua sealt ka materjal suu ja silmade jaoks. Ta valis musta. See tundus peos mõnus.

“Kuule, aga äkki tahad üleni musta tegelast?”

“Ei! Siis ei paistaks ju nägu välja!”

Ma ei hakanud teda veenma, et tumedale saab heledaga ka silmi ja suid teha. Ta oli oma sinisega väga rahul ja liikusime kiirel sammul koju, et vihaloomale elu sisse puhuda.

Hmm, millega täita üks teraapiline loom, kes peab hakkama saama ühe väikese mehe suure vihaga ja selle hoopis rahuks ja rõõmuks muundama? Tatar? Riis?

“Nii, Vanc, vaata, millise luu ja liha peaks su vihaloom endale saama?”

Ta valis riisi. Riis, siis riis. Otse heegeldatud palli sisse ma seda panna ei tahtnud. Kaevasin kapist ükskiku soki ja andsin talle uue elu. Kalausin ja mõõtsin ja vaatasin, lasin Vancul vahepeal testida, aga kui sokist riispall valmis sai, oli see liiga suur. Paras pigem mulle. Vanc arvas ka, et see peaks pisem olema ja veidi pehmem ka. See tähendab, et lihtsamini muljutav, et ehk sisi soki sisse pidi jääma rohkem vaba ruumi. Ok, sellest teen siis midagi muud. Tõin järgmise ükski soki. Ma pole raatsinud neid ära hävitada, set sma siiani usun, et ühel päeval ehk tulevad ende paarilised tagasi, aga püha missiooni nimel, olin valmis mõned ohvrid tooma. 🙂

Uus riisipall sai pisem ja pehmem. Vanc katsetas nii ja naa ja see sobivat hästi. Ja rohkem polnudki muud, kui palusin Vancul tuua endale joonistatud kujunduseg akausta, et ma ikka täpselt teakdin, kuidas see tegelane välja peab nägema ja istusin heegeldama. Kui ma ujumise ja rattasõiduoskuse olen elu jooksul suhteliselt minetanud, siis heegeldada oskan ma natuke endiselt. See on vahva tunne.

Vanc vaatas suuril silmil oma uue sõbra sündi.

Saage tuttavaks! Tema on Vancu vihaloom, kelle nimi on… Nunnu.

“Sest ta on lihtsalt nii nunnu!” kudrutas Vanc oma vihaloomaga.

Ma ei hakanud nime kahtluse alla seadma. Selline nimi tundus kokkuvõttes isegi nunnu 🙂

Töötab ta siis umbes nii:

Aga teda saab veel palju enam kokku suruda, kui väga vaja on. Tal on siis kõdi ja hea ja ta võtab rõõmuga kõik lapse mure enda sisse ja teeb olemise hoobilt nunnumaks 🙂

Nunnu sai liiga ruttu valmis ja mul näpud alles sügelesid. Teise, selle esimesena valminud suurema riisipalli ümber heegeldasin ma musta naha. Ja suured helesinised silmad tegin talle ka.

Ma olin üsna kindel, et Andreas tahaks seda endale, aga kuna tema oli tööl ega teadnud, mis täna kodus on toimunud, siis läksin seda hoopis Tannule tutvustama teadmisega, et eks see sinna elama jääbki. Tan palus selle Nunnu endale ja võttis selle kohe ka kaissu. Leidsime mõlemad, et see tegelane meenutab natuke neid armsaid tahmapalle meie kõige lemmikuma multikameistri Miyazaki Totoro ja Vaimudest viidud lugudest 🙂

Öösel tegin korraks elamises tiiru ja korjasin teraapilised Nunnud kokku, et teha neist ka ühispilt. Paremat valgust otsides kohtusin Happyga. Ka tema avaldas oma sümpaatiat uute kaaslaste suhtes. Hea, et tal pole kombeks midagi närida 🙂

Sellised need meie eileõhtused nunnud vihaloomad Nunnud siis saidki, hihiii! Ja pildituuri järel viisin nad tagasi oma uut sõprade juurde pikutama. Öösel on viha vähem. Siis on eriti lihtne nunnu olla 🙂

Ja täna hommikul läks Vancu helesinine Nunnu tema peos kooli. Päris esimest korda.

 

Ma soovin nii väga, et igast vihast ja ärritusest saaks üks eriti nunnu olemine! Iga päev ja alati! 🙂

 

TÄIENDUS üks päev hiljem:

Eile hommikul oli nii kiire ja Andreasel polnud väga aega vihapallidesse süveneda enne, kui need juba koolis olid. Koduteel näitasid poisid lahkelt aga oma uued sõbrad ette ja selgus, et Nunnu oli vahetunni ajal juba katusele lennanud ja õpetaja käis seda sealt redeliga alla toomas. Selgitasime Nunnule, kelle nimi koolis on Cute (Kjuut), et tema ülesanne on siiski taskus või peos püsida, mitte lastega koos ulakusest hulluks minna. Ta vist sai aru. Eks eismene päev ongi sisseelamiseks. Aga Andreas armus neisse pallidesse ära ja teatas, et tal on ikkag ka päris oma palli vaja. Selge. Kui oma palli, sisi oma palli. Ta arvas, et selline suurem, nagu Tannul, sobib talle väga suurepäraselt. 🙂

Õhtul istusin maha ja tegin siis veel ühe musta palli. Sinisilmse. Kui see valmis sai, küsisin Tannult, kes mu kõrval seisis, et kumb talle rohkem meeldib. Siis küsisin Andreaselt ja selgus, et Tannule meeldib uus rohkem ja Andreasele seesama olemasolev rohkem. Seega sai Tan uue endale ja Andreas selle, mis talle algusets peale väga meeldis.

Täna on meie osariigis vaba päev. Andreasel oli küll plaan tööle minna, aga tunnike kauem magada võis ikkagi. Mul oli hea meel, et ma hommikul poisse ei pidanud kooli ajama ja kui ma siis lõpuks silmad lahti lõin, nägi esimene kaader maailmast välja just selline. 😛

Ja siis selgus, et vahva tahmapalli meenutav vihaloom on endale vahepeal ka päris oma nime saanud – Ballbert 🙂

Käesoleval hetkel istuvad Andreas ja Ballbert juba kontoris ja teevad usinasti tööd. Neil klapib koostöö suurepäraselt.

Vot siis sellised lood meil siin hetkel.

 

#MeToo

“Kuule, aga kui imeilus naine jätab 3/4 kerest katmata ja astub väljakutsuvalt riietatult tänavale, siis ta ei tohiks imestada, et mehed sellele reageerivad,” teatab Andreas mulle veendunult.

“Hehh, jälle see riietumise ja mitteriietumise ja ise oled süüdi teema!”

“No aga on ju küll, et vahel mõned kohe meelega otsivad tähelepanu!”

“On, aga ISEGI kui keegi seda teeb ja ka ihualasti mööda tänavat astub, siis sina ju ei lähe teda kommenteerima ja vilistama ja hõikuma?”

“No ei lähe jah…”

“Vaat selles vahe ongi. Sa näed, võid asjast arvata, mida iganes sa heaks arvad, aga sa ei lähe teda tülitama ja näppima ja ei eelda, et ta on seal tänaval vaid selleks, et ta ennast sinna pakkuma on tulnud.”

“Seda küll,” nõustub ta väitega.

“Aga mõni mees arvab just nii, et tal on selleks mingi õigus ja õigustus. See on vale ja nõme ja peab muutuma.”

Ja ka sellega on Andreas nõus. Tore. Muidu oleks sõjaks läinud.

***

Viimase paari nädala jooksul on meedia õilmitsenud Hollywoodi ja meie oma Malaisia-reisi ja ka päris kohalike Eesti arstilugude ja võimaliku kupeldamisskandaali keskel. Seksuaalsel ahistamisel on sada erinevat nägu ja viisi ja alati leidub neid, kes leiavad, et neist asjadest rääkimine on tüütu ja tülikas, teema on ülespuhutud, esitatud vale nurga alt, on kindlasti kättemaks ja ärategemine. Paraku saab rünnaku räigust hinnata kõrvalt iga asjasse pühendatu oma arusaamade läbi, aga inimene, kelle isiku ja keha suhtes see akt toime on pandud, peab sellega kuidagi toime tulema ja ellu jääma. Meie asi on kuulata ja püüda mõista (mitte hukka mõista) ja olla olemas, kui midagi on juhtunud. Ideaalis on eesmärk aga siiski see, kuidas selliseid asju vältida, kuidas ennetada, kuidas märgata, kuidas ennast kaitsta, kuidas kedagi teist aidata ja kaitsta ja alles siis tuleb vajadus teada, mida teha edasi, kui selline asi on juhtunud. Ma usun, et meil kõigil on vaja neist teemadest palju avaramat ülevaadet meie kõigi parema homse nimel.

Kas ikka täiskasvanud naine saab suudlusest trauma ja kas sõbralik käsi kannikal on ahistamine? Äkki keegi sai millestki hoopis valesti aru? Eks iga inimese arusaam eetikast ja moraalist vonkleb veidi oma rada. Kangemate tegelaste suurem taluvuspiir ei muuda kuidagi vähemoluliseks kellegi teise leppimatust ka vähemaga. Ei tasu arvata, et teema on ülepaisutatud ja dramatiseeritud. Kindlasti on ka neid olukordi, aga kes oleme meie, et oma hinnangutega lahmida? Kui puupüsti täis bussi teises otsas kedagi käperadatakse, siis te ju võite samas bussis samal ajal viibida, aga kui realistlik pilt on teil antud episoodist? Annab see, et te ei näinud, tundnud, tajunud, teile õiguse ahistajat-ründajat kaitsta ja õigustada?

Teise haavatavust ja probleemi pisendades raputatakse vaid soola lahtisele haavale – said oma paugu juba kätte, näe, võta veel, sa oled nii nõrk, et sellisest asjast numbri teed, sa ainult kujutad ette, et sul vastik ja valus ja ebamugav oli, küll mina juba tean. Päriselt? On kohutavalt kole väita, et kes meist poleks siis rumalusi teinud või ega üks suudlus küll traumat ei põhjust täiskasvanud naisele. Võib ikka põhjustada küll ja ta pole seejuures kuidagi tossike, ärahellitatud printsess või vähem täisvereline naine, kui see teda traumeerib.

Mis siis ikkagi on ahistav? Lihtsat viisakat ukseavamist, hetkel, kui see on abiks, ei pea ka kõige vähemtaluvam inimene vast ahistamiseks. Küll aga saab ka ust avada nilbelt ja nii, et see ahistavalt mõjub.

Et asi polegi nii palju seksuaalsuses vaid ikka võimus, on viimasel nädalal jooksul palju jutuks olnud. Võimalik, et võimumängud mängivad selles sageli suurt osa, aga vahel on tegemist ka pesueht taltsutamatu sugutungiga. Seksuaalsus ei kätke endas kaugeltki ainult ihasid ja soojätkamisega seotud teemasid. Ka see, kuidas me iseendaga läbi saame, kuidas end peeglist vaatame ja näeme, kuidas me end tunneme, kuidas me tajume, et teised meid vaadavad, kuidas meid vaadatakse, mida me kanname, kuidas sätime juuksed, kuidas istume-astume ja mis kõik veel käib lahutamatult meie seksuaalsuse juurde. Seksuaalsus käib käsikäes turvalisusega. See võib muuta meid väga võimsaks ja samas võib see meid muuta väga haavatavaks.

Seksuaalse ahistamise mõõde on minu jaoks palju laiem kui käsi kannikal ja “kuule, mimm, palju küsid?”

Kui tänavaserval kõõluvad tüübid napis rõivas mööduvale naisele vilistavad, siis see on ahistamine. Aga kui keegi kellegi suhtes põlastavalt käitub tema välimuse või olemise pärast, siis see on samavõrd kellegi seksuaalsust ahistav. Ja mitte selle, kes millestki ilma jäi või oma põlgust väljendas. Igasugune kehakaalu, -kuju, väljanägemise, riietuse ja muu seesuguse kommenteerimine on vägagi seksuaalsusega seotud võimalikult alandavad ja ahistavad teemad. Hellad ja sügavad. Läbi nende on meid võimalik haavata väga valusal viisil nii, et sellest saab väga ka meie minapilti ja turvalisust häiriv teema. Pikaks ajaks. Vahel ka eluks ajaks. “Ma olen kole! Ma ei meeldi mitte kellelegi! Ma ei väärigi kedagi! Ma sobingi vaid purjus peaga üheöösuhteks!” jne – neis nentimistes mängib kandvat rolli muuhulgas ka ahistatud, rünnatud ja haavatud seksuaalsus.

Ahh, et kas üks suudlus võib traumeeriv olla?

Kogu selle inetuse keskel, mida need väga vajalikud lood päevavalgele on kiskunud ja meile lisaks veel ka aimata on jätnud, on kõige olulisem see, et me räägime sellest teemast ja neist asjadest, palju julgemalt ja avatumalt.

***

Internetis leviv me-too-kampaania, mis kutsub üles märku andma, et ka mind on seksuaalselt ahistatud ja/või rünnatud, teeb juba mitmendat virtuaaltiiru ümber maakera ja kasvab ja kasvab ja üha rohkem väärastunud koledusi ujub päevavalgele. Ujub kohtadest, kus neid oodata ei tihanud või ei osanud.

Kuigi eesmärk oli, et inimesed teadvustaksid läbi #MeToo probleemi olemust ja selle õõvastavalt laia levikut, siis ometi on seda väga erinevalt vastu võetud. Kes leiab, et viimaks ometi on aktsepteeritav asjast rääkida. Kes arvab, et asi jääb lihtsalt “mina ka” mainides õõnsaks ja sisuta. Kes arvab, et on idiootne vanu asju üles kaevata, sest need on ju ammu läinud ja midagi muuta nagunii ei saa ning sama valu uuesti ja uuesti läbi elada on rumal. Kes arvab, et süüteolistele tehakse liigagi. No mis neist torkida, nad on muidu ju nii tragid ja tublid ja head inimesed, elu on edasi läinud. Asja üdi juurest pöördutakse liiga sageli hoopis ahistajat ja ründajat kaitsma, et mõtelge ometi, sellistest asjadest rääkides ei võida te midagi tagasi, aga te teete oma süüdistusega liiga nende isikute lastele, kaaslastele, vanematele ja teistele lähedastele, kes pole milleski süüdi! Hea veel, kui seepeale ei alga ohvrisüüdistamine oma ilus ja hiilguses, kes, mis, kus, miks, kuidas, kellega, millega jne tegi või ei teinud.

Mitte, et see nüüd mingi põrutav uudis oleks, et need teemad on meiega igapäevaselt ja ahistamise osaliseks võib sattuda kodus, bussis, tänaval, poes, tööl, peol ja kus iganes. Vahel on see vaid kiire ebameeldiv kokkupuude, vahel pikaajaline vinduv õudus. Iga selline juhtum jätab oma jälje, mõnele ka haava ja armi. Ohvri- ja kannatajateema on paraku väga lai. On asju, mis puudutavad meid sügavalt ka kaugelt eemalt. Ka turvaliselt kodus diivanil istudes ja kellegi teise lugu lugedes oleme me vahel väga kaitsetud ja võime neid lugusid rängalt läbi elada ja see võib elustada vanu tonte, meid haavata ja painama jääda.  Iga kogemus on isiklik ja me saame seda kogeda vaid iseendana ja seepärast ei saa keegi teine pisendada kellegi teise kogetut. Olgu see kogemus siis pärisisiklik või kogetud läbi lähedase või ka võõra inimese tunnistuste.

On asju, mida me ei suuda ära hoida, aga oluline on see, kuidas me juhtunuga toime tuleme ja sellesse suhtume. Läbi kõigi nende lugude kasvab julgus juhtunust rääkida, kasvab meie mõistmise võimekus ja loodetavasti ka oskus sekkuda ja kinnitada, et ei, selline käitumine ei ole ok ja siit läheb piir.

***

Alljärgnevad kogemused on isiklikud. Need lood on läbi ja läinud ja seepärast on mul kergem neist rääkida. Kellele on need äratundmiseks, kellele hoiatuseks, kellele märkamiseks ja mõistmiseks. Kinnitan, et tänasel päeval on minuga kõik ok, kõik need lood on vaid mälestused. Kõigi nende lugude vahele on jäänud ka väga palju ilusat ja head ja see on see, mis mind alles on hoidnud kõigest raskest hoolimata.

Ma alustan oma lugudega mitte tähtsuse vaid kronoloogilises järjekorras, kohe päris algusest. Nii saab kokku ühe naise kasvamise ja karastumise lugu. Murdumise asemel ajasin ma end lõpuks hoopis sirgu. Kindlasti olen ma täna siin ja praegu ellujääja, aga ma olen olnud ohver. Kaua ja pikalt. Kange ja kannatlik. Need lood, mis jäävad mu lapsepõlve, tunduvad suure inimese jaoks ehk jaburalt lapsikud, aga ometi mõjusid nad mulle sel hetkel ja selles ajas ja vanuses just nii ja see on oluline osa seksuaalse ahistatuse tervikust. See on see, kust saab alguse kiusamine, ahistamine, ründamine ja ka see, kuidas me sellega toime tuleme, kuidas me talume, kannatame, heitume, alla anname, ise samaga vastame, ära läheme.

Ma ei peatu täna enda varajase lapsepõlve kogemustel. See teema on põhjalikult läbi lahatud ühes teises lood, mille leiab SIIT. Aga ma nimetan neid kaht väärastunud meest antud juhul siis enda #MeToo nr 1 ja #MeToo nr 2.

#MeToo nr 3 – siis, kui sa poistele meeldid?

Kolmandas klassis sain ma selgeks selle, et kui poisid kisuvad, sind patsist kisuvad, siis sa meeldid neile. Mulle see sedasi küll ei tundnud, sest see oli valus ja vastik. Ja nõme oli see ka, sest needsamad poisid olid vaid mõni aeg varem minuga sõbrad olnud ja meie juures mägedel minuga mängimas käinud. Ma ei taibanud, mis neile sisse oli läinud. Tegelikult polnud see ainult patsist sikutamine, see oli patsipidi mind põrnadale põlvili tõmbamine ja mööda klassipõrandat enda järel lohistamine. Ikka vahetunni ajal, enne tunni algust ja õpetaja saabumist, klassiruumis. Hoidsin vaid oma pika paksu patsi peapoolsest otsast kinni, et kuidagi seda valu taluda ja lohisesin. Põlvikuhooajal oli keerulisem, aga külmemal ajal säästsid sukkpüksid põlvi. Selgitust kodus sellele, miks mu põlved katki ja sukkpüksid kulutatud, mul polnud. Mind oli õpetatud oma asju väga hoidma ja ma hoidsin neid väga hoolsalt, aga sukkpükste põlvedele ma kodus vabandust ei leidnud. See, et ma “poistele meeldin” tekitas minus vastikust. Just seepärast kartsin ma sellest kodus rääkida. Aga midagi ise ette võtta ma ka ei osanud. Ma ei mäleta, et kedagi teist oleks sedasi lohistatud.

#MeToo nr 4 – hirm ja liputaja

Ma olen endamisi ikka mõtelnud selle üle ja vahel ka välja ütelnud, et ma sain suureks siis, kui vanemad Aafrikasse kolisid. Ma olin siis kümme aastat vana ja käisin neljandas klassis. Sellest ajast peale olen ma tundnud, et olen ise endaga hakkama pidanud saama ja iseenda eest vastutama. Sellel ajal olid aktiivses faasis nii nr 2 kui nr 3 olukorrad ja samal ajal kuulsin ma kodus mamma käest kogu aeg hoiatusi, et vaata, kuidas emale siin samas meie maja juures mäe otsas võõras mees kallale tuli ja kui väga tal vedas, et ta tulema sai. Mamma õpetas mind kartma pimedust, kartma üksijäämist, üksi liiklemist. Ja teate, ma kardan pimedal ajal maailmas kõige rohkem tänase päevani oma kodutänavat, sest see on kusagil väga sügaval mu ellujäämisprogrammi sisse kirjutatud, et pime aeg on ohte täis.

“Ära jää pimeda peale! Tule kohe otse koolist koju!” olid tema igapäevased õpetussõnad. Ta istus iga päev valvsalt aknal ja ootas mind koju. Kui ma bussist maha olin jäänud ja järgmise või ülejärgmisega tulin, siis pidin aru anda, miks see nii juhtus. Mamma oli väga valvas ja püüdis mind iga hinna eest väliste ohtude eest kaitsta. Järjest jäid ära mu klaveritunnid ja muusikakoorid ja trennid, sest ma oleksin neist liiga hilja koju jõudnud ja mammal poleks olnud selget ülevaadet, kus ma olen, mida ma teen ja miks ma juba kodus ei ole. See oli ahistav, aga alles hiljem mõistsin, et ta päriselt ka vaid muretses mu pärast.

Küll aga ei suutnud see mind säästa liputaja eest, kes ühel päeval mu koduteel bussist väljudes, üsna peatuse juures, oma helebeeži mantli hõlmad valla lõi ja ma vaatasin liiga lähedalt tõtt millegagi, mida ma kohe kindlasti näha poleks tahtnud. Vastik oli. Jooksin pisaraid pühkides koju ja libastusin märjal mudasel maal, käisin käpuli ja määrisin end ära. Ma ei julgenud tagasi vaadata ja lihtsalt jooksin. Ja mammale rääkida ka ei julgenud, sest tundus nii kohutav millestki sellisest talle rääkida, millest ma rääkida ei osanud.

#MeToo nr 5 – lõhkine särk

Ma püüdsin ise oma elu, tunnete ja probleemidega hakkama saada. Aga ilmselgelt ma ei saanud. Lisaks kodusele jätkuvalt pingelisele õhkkonnale, koolis klassijuhataja poolsele kiusamisele ja pingetega klassikaaslaste vahel, olin ma oma koorma all lõhkemas. Polnud päeva ega hetke, kui mu pea poleks valutanud ja süda poleks paha olnud. Mul oli juba ammu selge tee kooli arstikabinetti. Iga jumala kord, kui ma sinna läksin ja ütlesin, et ma end halvasti tunnen, näitas kraadiklaas nagu tellimise peale 37,2-3-4-5 ja ma sain tõendiga koju. Seda juhtus vähemalt korra nädalas. Enamasti rohkem. Ega ma tahtnudki muud, kui koju saada ja koolist eemale. Ma olin rõõmus, kui suvevaheaeg saabus ja sügisel seitsmendasse klassi minnes varisesin ma sisimas kokku.

Enne kehalise tundi läks plikade riietusruumis jälle ütlemiseks. Poiste pärast ja selle pärast, kes on õigem klassivanem ja kui nõme on meie klassijuhataja ikka tegelikult. Ja ikka need poisid, kes kellele meeldib, kes on lits ja mina olin üldse jube nõme, et mul asjast oma arvamus oli, mis üldsuse arvamusega ei ühtinud. Narrimine käis ka mu teises maakera otsas elavate vanemate pihta. Protestisin. See oli liiga hell teema, millega mõnitada. Kaks klassiõde tõukasid mind vastu seina, peaga vastu peeglit ja üks neist haaras mu koolipluusi taskust ja tõmbas sellest järsult. Pluus rebenes katki ja tasku jäi nõutult üle seelikuvärvli tolknema. See oli õrn vanus, kus ma alussärki pluusi all kanda ei suutnud, sest see oli valus ja parajat rinnahoidjat mul veel polnud. Oli lõhkine särk ja selle all punastav paljas tärkav rind. Oli maailma kõige koledam häbi.

Ühe hingetõmbega jooksin ma enda kokkurabatud asju katkise särgi vastu surudes ja auku kattes riietusruumist välja. Sain kuidagi kätte oma jaki garderoobist ja jooksin koolimajast nuttes minema. Plikade naer kõlas ikka veel mu kõrvus. Ma tõotasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi enam sinna kooli tagasi. Läksin koju ja teatasin seda ka emale. Seletamist jagus… Palju. Järgmisel päeval läks ema kooli ilma minuta. Otse direktori juurde ja võttis mu paberid sellest koolist välja.

Ma olen tänase päevani pisarateni uhke oma ema üle, kes ei sundinid mind tagasi minema sinna põrgusse ja üleliigseid küsimusi küsimata lihtsalt tegutses ja tegi omalt poolt kõik, et olukord kiirelt lahendada. Palju aastaid hiljem otsisin iseendas lepitust nende inimeste suhtes. Ma uskusin, et nad ei plaaninud mu särki sedasi katki kiskuda ega aimanudki, kui haavatv ma tegelikult sel ajal olin. Siis oli ema see, kes mu peale maruvihane oli, et kuidas ma ometi saan selliseid asju andestada. Aga ausalt, ma ei suutnud neid vihata ja karta rohkem.

#MeToo nr 6 – uus algus

Seitsmenda klassi oktoobris, vanuses 12, vahetasin ma kooli. Uues koolis oli mõnes mõttes tore. Ma sain õppida ja kool ei asunud enam kodust liiga kaugel. Sellel hetkel olin ma varaküps ja sügavalt traumeeritud. Nii, nagu ma olin, olin ma huvitas nähtus mõnegi küpsema poisi jaoks. Eks see vanus ongi selline? Ja ole meelitatud, et sind märgatakse, palju hullem, kui sind millekski ei peeta? Ära ole pipar, see on ju ainult lõbu ja mäng? Ikka kui poisid tähelepanu pööravad, siis nad annavad sulle teada, et sa meeldid neile? Et nad nagu veel ei oska ennast otse ja ausalt väljendada? Ma kasvasin üles poistega koos mängides ja mul oli alati sõpru poiste seas rohkem, samas ma olen sattunud sama õhku hingama liiga sageli tüüpidega, kes arvavad, et oma sümpaatiat peab kuidagi äraspidiselt avaldama vastupidiselt loogikale. Ja see on rõve. Eriti vaprad on nad kambakesi.

Mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Vahetunnid ja koolipäeva lõpud olid kõige hirmsamad hetked kooliskäimise juures. Ma ei tea, kui palju kordi poisid mind mu pikkade juustega peadpidi kraanikaussi surusid, mis kuivasid tunde. Lugematu arv kordi istusin ma üksinda kinni poiste vetsus ja riietusruumis, tingimusega, et saan välja, kui musi annan. Kui mõni korrapidaja-õpetaja mind sealt leidis, sain mina riielda, et ma vales kohas olen. Nagu ma sinna ise ja vabatahtlikult roninud oleksin! Mäletan liiga selgelt, kui vastik oli all keldris pimedas garderoobis luku taga passida ja loota, et koolitädi ometi tuleb ja mu välja laseb. See, kuidas vahel mõni kiire käsi selja tagant su rinnahoidjat sikutas ja ohh, seda nalja, kui see haakidest lahti veel tuli… Kord panid poisid mul vene keele tunnis patsi otsast kärssama. Kogu verbaalne värk veel lisaks… Ma teadsin juba vanuses 12, milline loge lits ma olen. Viru linnuke oli mu teine nimi, isegi tunnihinda teati. Keegi tark helistas kord meile koju ja küsisi mu mammalt, mu tunnihinda. Arvake, mis seejärel kodus toimus?!

Te küsite, kus olid õpetajad? 9klassilise väikekooli võlu ja valu mängis selles oma osa. Kui üks põhikiusaja on samas kooli armastatud õpetaja poeg ja teised tema head sõbrad, siis võib ju asjadele vaadata läbi sõrmede ja veel omalt poolt takka ka panna? Noh, ongi see plika ju selline kerglane, eksole? Ma olin hinges väga katki, kohati ehk endale aru andmata ka provotseerisin neid, aga kus ometi olid õpetajad, et see jama lõpetada? Õpetajad olid tegelikult ju kogu aeg meie lähedal, aga nad tegid näo, et nad ei näinud kunagi midagi. Laste naljad? Daa! Aga kui ma murdusin ja ühele tüübile neist lõpuks kallale läksin ja jalaga psse virutasin kogu jõust, siis olin klassi ees ja pidin vastama küsimusele, kas ma olen hobune.

Meil oli klassis ka toredaid poisse ja tüdrukuid ja meil oli tunnis ka toredaid õpetajaid. Isegi väga toredaid. Aga ma vihkasin kooli, vihkasin õpetajate mittesekkumist ja kõige enam vihkasin iseenda elu.

#MeToo nr 7 – Eesti väikesaare jaanituli

Ma olin 13, kui me sõbrannaga tema isa juures saarel suvitamas käisime. Selle suve mälestused on imeliselt ja kirkalt mul meeles. See suvi maitses nagu suhkruga kondenspiim, millest me kohaliku poekese tühjaks sõime ja ma tundsin end elus vist esimest korda teadlikult vaba ja õnnelikuna. Me magasime poole päevani ja olime üleval tõusva päikeseni. Ööd läbi kiikusime me suurel külakiigel koos teiste noortega ja meil oli nii tore suvi.

Jaaniööks oli saarele kogunenud erakordselt palju rahavast. Pidu oli vägev. Ikka sealsamas kiigeplatsil. Maailm hakkas juba uuesti valgeks muutuma, kui mu sõbranna kuhugi oma sümpaatiaga kudrutama läks. Kiikusin ja kõõlusin niisama. Meist paar aastat vanemad poisid, kes meiega muidu igal ööl koos teistega ka kiikumas käisid, olid sel õhtul napsutanud, aga lõbusad. Üks neist kutsus mind endaga kaasa läbi metsatuka poolsaare teisele kaldale päikesetõusu vaatama. Ma ei aimanud selles midagi halba ja olin nõus. Mõnikümmend meetrit kiigest, teisel pool puid, oli rannariba. Istusime kivile päikest ootama.

Poiss nihkus mulle lähemale ja libistas järsult oma käe mulle selja tagant pükstesse. Rabelesin eemale, aga ta haaras minust kinni, lükkas mu pikali ja ronis mulle kogu kerega otsa. Võitlesin vastu, aga jõudu polnud piisavalt. Hakkasin karjuma, seepeale pani ta ühe peo mu suule ja käratas oma alkoholihaisusest suust, et ma vait jääksin. Teisega käega üritas ta mu pükse lahti saada. Mul oli iseenda õnneks jalas mingid veidra kinnitusega püksid, mille mahasaamiseks tuli avada pannal ja kolm nööpi ja siis veel nööp, nööbi ümbert keerutada ära kumm, mis lahtivajuvat lukku kindlalt kinni hoidis ja lukk ise ka. See polnud talle kerge ülesanne. Ta ajas mulle käe püksi ka eestpoolt, aga püksid olid nii kitsad, et see polnud tema jaoks lahendus. Kuna ta oli piisavalt purjus, siis seal pusserdades oli korraks hetk, kus ma sain end kõrvale liigutada ja püüdsin minema joosta. Ta sai mul jalast kinni ja tõmbas uuesti pikali. Virutasin teise jalaga pimesi tema suunas ja haare vabanes. Kargasin püsti ja jooksin tagasi vaatamata kiigeplatsi suunas. Ma kartsin nii kohutavalt. Plats oli praktiliselt tühi, seal polnud ühtegi tuttavat nägu ja mu sõbranna oli ka kadunud. Jooksin paanikas ja nuttes läbi männimetsa saare teise otsa meie peatuskohta. Sõbranna oli seal. Ma ei osanud talle rääkida, mis juhtus. Rohkem ma enam kiigele sel ajal, kui see poiss saarel oli, ei läinud.

#MeToo nr 8 – “ei” on ju tegelikult “jah”?

Ikka veel oli suvi ja minu vanus 13. Meie pisikesel kodutänaval oli üks minuealine tüdruk ja kari poisse. Me olime alati rohkem või vähem koos mänginud. Me olime märkamatult suureks kasvanud. 13aastasena nägin mina välja juba väga tädi ja kõige vanem poistest, kel oli selleks ajaks hingel juba mõnigi pättus ja varastamine, viskas mulle silma. Tema mulle ei meeldinud. Ta suitsetas ja sülitas ja jõi alkohoolikutest vanemate selja taga nende jooke ja rääkis rõvedusi. Ka olid selles seltskonnas olnud tulirelvad mängus ja ma pidasin paremaks temaga mitte omapead jääda. Aga tema oli plaani võtnud, et ma pean saama tema tüdrukuks.

Iga kord õue minnes ja sõbrannat otsides käisin ma nagu õhukesel jääl, sest ma püüdsin tollest tüübist vaikselt mööda pääseda. Minu õnnetuseks elas ta majas, mis asus minu ja mu sõbranna kodu vahel. Tema vanemad käisid mu vanaisa juures sageli külas ja samas tegi see poiss ise asja mu sõbranna koju nagu oleks tema venna sõber. Mulle  tundus, et ta jälitas mind. Oht, et ta mu jälle kätte saab, kõvasti ümbert kinni võtab, oma käed mulle särgi alla või seeliku alt alukatesse pistab, oli kogu aeg olemas. Tema jõud käis minust üle ja korra tassis ta mind õlal enda maja taha metsa alla. Pani maha ja ronis mulle peale. Kiskus ja käperdas ja korrutas kogu aeg, et ta teab, et tegelikult tahan mina teda ka. Ma olin tige ja tagusin teda nii nagu oskasin. Tema ainult irvitas. Lõpuks sain tulema. Tema aga vaid irvitas, et küll ta mu veel kätte saab ja enda omaks teeb.

Vahepeal oli ta pikemat aega kadunud. Käisid jutud, et ta saadeti erikooli. Kui ta tagasi ilmus, siis polnud tema kavatsusest minu suhtes kuhugi kadunud. Olime sõbranna aias, kui ta välja ilmus. Jooksin keldrisse peitu. Ta järgnes mulle. Teised poisid hoidsid mu sõbrannat õues tagasi. Püüdsin ust kinni hoida, aga ei jaksanud. Ta sai uksest jagu ja litsus mu vastu seina, toppis mulle käe püksi. Röökisin nagu ratta peal. Sõbranna ema kuulis seda tuppa ja tuli vaatama. Ta ajas meid mõlemaid õue ja minema. Sain jooksu.

#MeToo nr 9 – kaks klassivenda

Selle suve lõpus, kui ma olin 14 saanud ja käisin 9ndas klassis, arvasid kaks klassivenda üheaegselt, et ma meeldin neile mõlemale. Nad tulid koos mulle külla. Mina polnud huvitatud kummastki, aga olin valmis nad ära kuulama, kui nad koos väitsid, et neil on mulle ülioluline neljasilma jutt. Üks jäi ootama, teisega läksin maja taha rääkima. Ta punastas ja kogeles ja tunnistas siis, et ma talle hirmsasti meeldin ja ta mind suisa armastab. Ok. Tore. Kahjuks ei saa ma samaga vastata. Ta uuris, kas ma tahan äkki hoopis toda teist poissi ja seepärast põlgan ta ära. Vastasin, et ei, ma ei taha teda ka. Läksime maja ette tagasi. Poiss oli norus olemisega, aga jäi ootama, kuniks ma teise poisiga ka oma jutu minuga aetud saan.

Läksime maja taha. Poiss suitsetas. Ja seletas mulle, kui väga ta mind ikka armastab ja me ametlikult käima peame hakkama. Mõtlesin oma peas, et appiii, miks ometi mina, miks ometi kõik ja korraga sedasi. No ma ei tahtnud ju neile haiget ka teha, aga mis ma pidin tegema? Püüdsin ennast vabandada. Suits sai otsa ja poiss liibus mulle järsult ligi, haaras tugevalt minus ümbert kinni nii, et mu käed jäid mu keha ligi. Ta surus mu vastu aeda ja torkas oma tuhatoosimaitselise keele mulle suhu. Surusin hambad kokku ja sõna otsas mõttes lakkus ta oma nõudlikult tugeva keelega mu hambaid. See oli rõve. Kui ta haare nõrgenes, siis tõukasin ta endast eemale ja jooksin maja ette. Näost punane, nutt kurgus… Maja ees oodanud poiss arvas, et ma valetasin talle ja käsin teise poisiga hoopis musitamas… Litsi maine kinnistus veelgi. Seda kuulsin ma koolis iga päev. Korduvalt. Esimene poiss oli väga kibe mu peale veel kaua.

#MeToo nr 10 – süütu süütus

90ndate alguses sõitis isa reisilaevaga Soome vahet. Öösel oli laev Tallinnas sadamas ja soomlaste pidu oli taevani. Kuna isa koju ei saanud tulla, siis vahel käisime me tal nädalavahetustel laevas külas nagu ka teiste meeskonnaliikmete, vähemalt ohvitseride, lähedased. Sellega kaasnes alati ühine söömine, saunaskäik ja õhtuse meelelahutusprogrammi jälgimine. Ööseks läks ema isa juurde ja meie saime õega vabade kajutite seast oma toa. Meil oli vaba voli laevas liikuda ja keegi ei ajanud meid liiga vara magama. See oli tore aeg.

Ma olin 15 ja käisin 10. klassis. Selles laevas töötas üks turvamees. Noor ja nägus ja mis peamine, ta rääkis minuga ja pani mind ennast tundma kuidagi eriliselt. Sel ajal, kui teised magama sättisid, käis tema mööda laeva ja suhtles. Kui ma nooremana olin armastanud öösiti sillas või üksinda ahtris kõõluda, sest seal oli vaikne ja rahulik, siis soov teda näha, meelitas mind alla rahva sekka. Vahel istusime me pingil ja jutustasime mitu tundi. Kord tõi ta mulle suure apelsini. Ta oli tore. Ma teadsin, et tal oli just isaks saanud ja tal oli kodus pisike tita. Teadsin, et ta oli endine politseinik.

Ühel jaanuarikuu õhtul, aastal 1993, rääkisime me  selle turvamehega info ees juttu. Meist möödus laeva-arst. Selline ülbe ja robustse olemisega lõuapoolik, kes ikka oma iniseval toonil mind alati manitses ja nokkis ja ilkus. Küll ei sobinud mu riietus talle, küll see, kuidas ma istusin ja astusin ja olin. Ta ujus alati mu isa külje all ja samal ajal pidas krt teab mis plaane. Mulle oli ta ebameeldiv. Ta möödus ja lõõpis jälle midagi mu kallal. Mul oli häbi.

Meil oli emaga selleks nädalavahetuseks plaan, et kui tänavakunstnik on laevas, siis laseme tal joonistada minust ja õest portreed. Ootasimegi parasjagu oma järjekorda. Mul oli seljas ema telliskivipunane püksseelik, hästi lai vöö ja põhikooli lõpetamise pidulik valge särk. Volangidega ja puha. Pikad juuksed oli lahti ja põlvini saapad olid jalas. Ma olin sel õhtul omast arust ilmatuma ilus ja elevil. Olin sellest pildiasjast pikalt unistanud, sest see tundus nii lahe.

Joonistused said valmis. Ema läks üles magama. Õde läks meie kajutisse ja mina vaatasin ringi, et kas ma näen kusagil oma lemmikturvameest. Tahtsin talle pildijoonistamisest rääkida. Laev polnud kuigi suur ja jooksime õige pea koridori peal kokku. Ta kutsus mu endaga ringile kaasa. Läksin. Tee viis baari. Ta küsis, mida ma juua tahan. Vastasin, et ei taha midagi. Ta naeris, et ega ma ei pea alkoholi võtma. Ma vastasin, et ikkagi ei soovi ma midagi. Aga tema arvas, et ühe Sprite pean ma ikka ära jooma enne und. No ok. Istusin. Ta tõi mulle mu limonaadi. Väsimus murdis, uni tikkus peale ja baaris oli lärmakas. Jõin oma limpsi ära ja ütlesin, et ma nüüd vist ikkagi lähen magama. Ja läksingi.

Kajutis pugesin vaikselt oma voodisse. Õde juba magas ülemisel voodil nohinal.

Ärkasin keset ööd selle peale, et midagi väga rasket oli mu peal ja nühkis ennast mu vastu. Mul oli raske ja valus. Kõik toimus nagu aegluubis. Ma taipasin, et see on seesama turvamees. Miks ta meie kajutis oli? Miks ta minu voodis oli? Miks ta mu peal oli ja mida ta minuga tegi? Miks ta seda kõike tegi? Ma tundsin nagu kõike, aga ma ei suutnud ennast liigutada.

Raadiosaatjast kutsuti turvameest.  Ta tegi veel paar kiiremat liigutust, tõusis püsti, sikutas püksid jalga, pani rihma kinni, võttis maast oma raadiosaatja ja vastas, et ta kohe tuleb. Ta astus uksest välja ja keeras selle enda järel lukku.

Lamasin seal kangestunult. Pisarad voolasid tummalt.

Meie kajutis ei olnud vetsu. Ma ei tea, kui kaua ma seal tuimalt passinud olin, aga ma mul oli vaja vetsu minna. Ajasin end istuma. Pea käsi ringi. Kuidagi kooberdasin end üle koridori vetsu. Istusin seal terve järgmise igaviku. Püüdsin aru saada, mis toimunud oli. Olemine oli hõre ja õõnes. Miks ometi? Vetsus nägin verd. Kangestusin. Äkki on kajutis ka verd? Mis siis saab, kui keegi seda näeb. Hiilisin kuidagi kajutisse tagasi, korjasin voodist lina kaasa ja hiilisin vetsu tagasi. Püüdsin seda tilgakest verd lina pealt maha saada. Sain selle enamvähem puhtaks, aga mulle tundus ikka, et kõik saaksid aru sellest. Kajutis korjasin oma voodiriided kokku ja püüdsin neid sättida nii, nagu oleksin ma lihtsalt oma linad pesuks valmis pannud viisakalt. Ma ei suutnud magada. Kui õde ärkas, siis korjasin ka tema voodiriided kokku ja panin enda hunniku ümber. Äkki läheb õnneks ja sedasi puntras ei saa keegi aru, et need seal vahel minu linad olid olnud.

Hommikusöögil passisin tuimalt. Ema arvas, et ma olen haige. Puudusin terve nädala koolist. Mul oli süda kogu aeg paha ja kogu see situatsioon ketras ja ketras mu peas. See oli pikka ja valuline protsess. Püüdsin talle korra laeva helistada. Ma vajasin vastuseid. Ta vastas kõnele, oli külm ja kõle. Et mida ma temast tahan? Tal on pere ja laps ja ma ei tohi teda ahistada. Ja kui ma ütlesin, et ma räägin sellest, mida ta tegi, oma vanematele, siis ta vaid irvitas ja mainis, et tal on politseis tutvusi. Kui me ühel järgmisel korral laeva läksime ja ma kaasa pidin minema, siis oli ta taas seal. Seisime ema ja õega info ees, ema rääkis kellegagi juttu. Seesama laeva-arst seisis ka seal ja ajas mingeid asju infoleti taga. Tema tuli, nägi meid, peatus korraks info juures ja kiirustas tuima näoga edasi. Ja siis hõikas arst talle irvitades, et kas tal sel korral on kondoomid kaasas…

Sel hetkel varises kogu mu maailm tolmuks. Inimesed teadsid ja mitte keegi ei teinud mitte midagi?!

Ma ei suutnud kodus olla. Ma ei suutnud koolis käia. Vanemad viisid mu hommikul koolimaja ette, ma astusin autost välja ja ukse juures tegin kannaka. Hulkusin mööda linna. Istusin sõbra juures, kes ka koolist poppi tegi. Paaril korral otsisin kontakti ühe tüürimehega samast laevast ja ütlesin talle, et mul on temaga väga vaja rääkida. Kohtusime sadamas. Lihtsalt istusime. Vahel ostis ta meile mõlemale teed. Ma tean, et ta ei saanud mitte kunagi aru, miks ma ta laevast välja kutsusin ja miks ma sadamasse temaga istuma tulin ja kui vajalik see minu jaoks oli. See oligi vist ainus asi, mis mind elus hoidis. Ta oli hea ja tore ja kuna me vanemad teineteist tundsid, siis ma teadsin, et ta ei teeks mulle mitte kunagi liiga. Võimalik, et sedasi taastasin ma meeleheites enda usku inimestesse ja parandasin kogu selle olukorra kohutavust enda jaoks. Seedisin ja analüüsisin. Ma pidin kuidagi jaksama edasi olla, kuigi ma tahtsin ainult kaugele eemale ära.

Märtsikuus, siis kui me pidime koolis tunnistused saama, sain ma teada, et mind on koolist välja visatud. Mul oli tervel tunnistusel selle trimestri eest üks 4, üks 3, üks 2 ja üks 1. Ülejäänud olid kriipsud.

Ema oli ahastuses. Ta sai aru, et midagi on väga valesti, aga ma ei saanud talle rääkida. Ma lihtsalt ei saanud. Ma ei saanud mitte kellelegi rääkida. Selle asemel soigusin ma oma päevikus alguses, kuidas ma elada enam ei taha, sest sellist rüvetatud ihu ja hingega naist ei taha ju keegi. Ma vaagisin enda sees tugevalt, kas ja kuidas mul oleks võimalik nunnaks saada, sest ma tahtsin elada Mitte jutujätkuks, vaid väga veendunult ja tõsimeelselt. Tahtsin sellele arusaamatule süütundele leevendust ja lunastust leida.

Ja hiljem kirjutasin ma oma päevikus sellest, kuidas ma nii väga kardan, et ma ikkagi rase olen, sest mul polnud selle aja jooksul kordagi rohkem enam päevi olnud. Ma polnud kunagi naistearsti juures veel käinud ja ma ei saanud sinna ka minna. No kuidas ma lähen? Miks? Siis saadaks ju kõik teada. See oli kohutavalt hirmutav, aga samas andis see võimalik rasedus mu elule uue mõtte. Ma olin oma lapsepeas välja mõtelnud, Mulle ei tähenda midagi see, kes on selle lapse isa. Kui see laps tee minuni leidis, siis ju oligi see kõik nii määratud?15aastane tüdruk,täiesti üksi oma muredega, tundis, et olgu, mis oli, SEE laps on osa minust ja ma ei anna teda ära… Mitte iial, mitte kellelegi. See laps oleks olnud mu elus ainus hea asi üldse. Põhjus, milleks elada. Mõõtsin ennast pilguga peegli ees nii ja naa. Midagi polnud nagu muutunud.

Samal ajal püüdsin teises koolis ellu jääda ja kuidagi klassi ära lõpetada. Suvel algasid päevad taas. Ma polnudki rase, aga tulin selle pettumusega suhteliselt kenasti toime, Elu läks edasi.

Miks see kõik juhtus? Mis oli selle Sprite sees? Kes seisis selle taga, kes niite tõmbas ja teda tagant tõukas? Või oli ta üks kiimas koll, kelle naine kodus imikule pühendus ja ta leidis, et tal jäi kodus tähelepanust puudu ja tuli oma taltsutamatut sugutungi minu peale välja elama? Politseinik ometi teadis, et seesugune vahekord 15aastsega ei ole ühestki otsast ok? Või oligi kogu asja tegelik eesmärk hoopis mu isale liiga teha?

Läks palju aastaid enne, kui ma sellest esimest korda rääkisin. Sest veel enam, kui see oli minu alandamine, oleks see olnud ärategemine isale. Ja seda ei olnud ta kindlasti ära teeninud. Mina sain hakkama. Isa nimel sain hakkama ja vaikisin. Mida aeg edasi, seda paremini. Aga laeva-arst, kes veel palju aastaid mu isa sabas võltsilt siugles, kandis hoolt, et tagatubades sosistati. Sosistati ka muust. Asjadest, mida kunagi ei juhtunud.

Ma olin 30, kui sellest kõigest emale rääkisin. Isa ei saanudki kunagi teada, sest nii oli parem. (Ja üle väga paljude aastate siin seda kõike kirja pannes valdab mind ka täna mingi arusaamatu abitus, viha, äng. Miks ometi?!

Ma ei kohtunud kunagi enam selle turvamehega, aga tema nimi on mu ajju kivistunud.

#MeToo nr 11 – Seksikunn. sõbrad ja Saksamaa

Kui ma ülikooli alguses Tartusse kolisin, oli isa veendunud, et ühikasse ma elama minna ei tohi. No see olevat liiga hull koht ja seal ei saa õppida ja elu läheks käest ära. Seega oli kindel, et ma pean kolima erakasse. Sõbrannaga koos tuba jagada tundus esimese hooga hea ja turvaline variant. 90ndate keskel, kui mobiiltelefonid veel taskusse ei mahtunud ja internetiga arvutitest kodus võis vaid unistada, oli meil oma pisikeses üüritoas ütlemata vilgas elu. Arvata võib, et ehk vilkamgi, kui see ühikas võimalik oleks olnud. Meie juurde oli hea ööseks tulla, kui tee linnast Tornini liiga pikk tundus. Lisaks meie kursakaaslastele ja uutele sõpradele käisid mu toakaaslasel vahel harva, aga alati etteteatamata, külas tema endine peigmees koos kahtlase saatjaskonnaga. Lõuna-Eestist nad tulid ja Tartus tiiru tehes oli “tore” ka meie juurest läbi astuda.

Oli ka mul “au” kohtuda kurikuulsa diskor ja muidu kõva mees Pornokunniga. Ta oli sellesamas endisel peigmehega koos saabunud. Istus seal koos oma vennaga me koolilaua taga, suunas laualambi näkku ja küsitles. Seisin käed puusas nende ees ja keerasin iga ta labase nilbuse haukudes mujale – äkki hakkate nüüd minema? Alles hiljem saime teada, et iseenda õnneks olime me liiga teravad nähvitsad, et ei pakkunud talle rohkemaks huvi. Me suisa ei meeldinud talle. Tallinna tüdrukud olevat liiga rikutud. See tundus mulle pigem meelitusena.

Ühel hetkel mu toakaaslase endine peigmees enam ei tulnud, eks ma olin tülikas lisand ja ütlesin ka välja, et ma ei talu seda, kuidas ta käib vaid soola mu sõbranna haavadesse kühveldamas ja teda mõnitamas. Küll aga oli mitmel teisel samast seltskonnast vahepeal tee meie juurde selgeks saanud. Kui me uue aasta alguses korterit olime sunnitud vahetama, imbusid meile külla mõned nende kaaskondlased. Uus korter oli pisut suurem. Meil kummalgi oli oma tuba. Ühele neist meeldis mu sõbranna ja sümpaatia oli mingi moel vastastikune. See tüüp ise oli asjalik, aga ta ei tulnud kunagi üksinda. Ikka sama lugu, kui juba Tartusse tuldi, siis toodi endaga sügavamalt Lõuna-Eestist kaasa alati ka sõbrad. Autos ju ruumi oli. Mõtle kui mugav oli tulla ja peale pidu öö kusagil Tartus mööda saata ja vahel ennast ka kaineks magada.

Mu Sõbranna irdus vaikselt oma sõbraga enda tuppa ja mina siis vaatasin, kuidas ma ülejäänud seltskonnaga hakkama sain. Mida teeb 19aastane plika kahe peaaegu võõra mehega ühes toas, kui ta tahab järgmisel päeval värske peaga kooli minna? Muidugi ta tahab lihtsalt puhata ja end välja magada. Aga kas ta saab? Julgeb? Teades, et kui ka üks neist tüüpidest on tegelikult täitsa okei, siis see teine seevastu mitte. Ja võim oli selle kõige isasema käes. Ta oli selleks ajaks juba korra kinni istunud. Tahtlike kehavigastuste eest. Ja ta oli pealetükkiv ja nilbe ja tugev. Iga jumala kord kui nad läinud olid, lubas sõbranna mulle, et me enam ei lase neid sisse. Ja iga kord said nad ikkagi “korraks” tuppa… Mõistagi jälle kogu kaadriga.

Oli kevad ja ma õppisin just järgmise hommiku eksamiks, kui tüübid jälle kohale laekusid. Õppimisest ei tulnud rohkem midagi välja. Nad istusind köögis ja suitsetasid ja tegid endale süüa. Arvasin, et ju korterikaaslane nendega seal siis asjatab ja keerasin kähku magama, et ehk lähevad nad varsti ikkagi minema ja ma saan õppima hakata. Viimase öö asi. Aga neil polnud plaaniski minna. Varavalges ronisid nad mu tuppa.

Ainus ese mu toas, millel kannatas magada, oli 120 cm laiume kušett. Lihtne üliõpilaste värk. Vaip oli ka maas. Aga põrandal oli külm ja seal ei saanud nad magada. Võõras mure? Nad ohkisid ja nihelesid ja ma ei saandu magada. Mõtlesin, et mida iganes, tõmban ennast koomale seina vastu, vaadaku ise, kuidas nad ära mahuvad. Aga ei, ka üksteise kõrval ei kõlvanud neile magada. Ma olin tige, aga sundisin end rahulikuks, et saaks veel silmatäie magadagi, kui nad ei kavatse nagunii minema minna. Kahe vahele 120 cm peale täisriides higistama litsutuna võitlesin unega, kui tundisin, et see hirmsam tüüp üldse magada ei kavatse. Tal oli hoopis plaan, mu palja ihuni jõuda. See oli aga keeruline, sest ma olin olnud ettenägelik.

Mul olid seljas traksidega pikad püksid. selle all allapoole tagumikku ulatuv kitsas kampsun, selle all rinna alla ulatuvad tihkelt liibuvad soojenduspüksid ja selle all omakorda ujumistrikoo ja siis veel pesu kah. Ruumi polnud ja liiga keeruline oli ka. Suikusin uuesti unne. Ta võttis poolunes mu käe ja pistis selle endale kitsaks jäänud püski. Noh… vanglas käinud tüübi iseärasused tabasin poolunes ära, ta oli sellega varasemalt juba suurustanud. Võpatasin õudusega üles, kargasin tigedalt voodilt püsti ja lihtsalt röökisin, et kas ta, krdi värdjas, saab meie elamisest välja. Tal polnud tuju minna, aga räuskav emane võttis ta tuju ära. Korjasin kokku nende jalanõud ja viskasin teise korruse trepikojas alla esimese ja teise korruse vahele.  See vihastas tüübi välja. Teine oli vait. Kolmas ronis ka teisest toast lagedale. Mina röökisin edasi, et ma kutsun politsei, kui nad KOHE minema ei kao. Selle peale ägestus tüüp, küsisis, millega, tõmbas telefoni seinast välja ja virutas koridoris trepist. Sinna enda jalanõude juurde. Ja karjatas siis mulle, et mina, va libu, pean ta kaunad sealt koridorist ära tooma. Ja mina röökisin vastu, et hakaku sokkis astuma, mul on sügavalt pohh. Seepeale haaras ta mu teleka endale kaenlasse ja ronis juba trepile, et see telefoniga sama teed saata. Kuna ma ei suutnud kiirelt välja mõelda, millega ma teleka lõhkumist vanematele selgitan ja kas meil pärast seda kisa selles korteris üldse lubatakse veel elada, siis ma jooksin alla ja tõin nende jalanõud tuppa tagasi. Tüüp tõukas mind vastu seina ja  väljudes sisises mulle näkku, et seda ma veel kahetsen, järgmise autoga viiakse meid Saksamaale ära…

Eksamile ma ei jõudnudki. Me olime neid Saksamaale viimise jutte varem kuulnud. Aga siis mitte ähvardusena enda pihta vaid kuidas see süsteem neil seal sügavamal Lõuna-Eestis toimivat. Plika, kes on sellele kambale ette jäänud või pole “kätte andnud”, viiakse reisile või selles vähemalt teda veendakse, et ta reisile läheb. Kasutusel olevat olnud ka sirgjoonelisem meetod vintskemate isendite jaoks – plika tõmmatakse hoovi, paigutatakse tagapingile “tukkuma”, talle on organiseeritud juba valedokumendid, mida posid sõbramehe poolest vaid enda käes hoivad ja piiril siis rõõmsalt tehakse head nägu uimas tibi kõrval. Millega iganes neid tüdrukuid siis droogiti. Materjali liikles ju igasugust. Koju need tüdrukud Saksamaalt enam ei tulevat. Me ei teadnud küll ise ühtegi tüdrukut, kes korraga kaduma oleks jäänud, aga me olime mitmest allikast kuulnud lugusid tüdrukust, keda sellesama jõugu liikmed kambaga vägistasid ja kui plika politseisse teatas, siis püüti ta kinni ja kui ta põgeneda üritas ja meeleheites siis seal korteris köögi põlema pani, siis mindi ka plika vanemate kallale ja pressiti raha välja ja sunniti neid vaikima. See polnud enam elu. Sellega oskasime me samastuda. Me kartsime.

Mõni aeg hiljem hakkasime saama telefonikõnesid. Sel ajal ei näidanud telefonid helistaja numbrit. Aga helistajaks olid meesterahvad ja uuriti meie hinna ja pinna kohta. Räägiti jälle Saksamaast. Kõnedega seostus ka üks auto, mis meie akna all õhtuti passimas käis. Me kartsime päriselt. See pinge ja hirm olid jubedad. Need halvasid ja tegid nõrgaks. Kusagil polnud enam turvaline. Ma ei julgenud sellest kõigest rääkida ka oma pikaajalisele poissõbrale, sest kartsin ka teda ohtu seada. Ma ei tahtnud, et ta Tartusse isegi tuleks. See oli sisuliselt põhjus, miks me lahku läksime. Vanematele ma lihtsalt ei saanud sellest rääkida, sest isa kaudu oleks saanud nad palju kurja teha. Ja politseisse me minna ei osanud ega julgenud. Üks neist kolmest tüübist õppis ise samal ajal Akadeemias. Mul oli Tallinnas aga tuttav uurija. Rääkisin talle meie loo ära ja ta lubas aidata. Mõne aja pärast andis ta teada, et kahjuks ta ei saa aidata. Kogu see kamp on seotud piiritaguse kuritegeliku rühmitusega, mis käib meie omadele üle jõu ja nad ei saa kahjuks kuidagi aidata. Soovitus oli – hoia lihtsalt nii madalat profiili, kui vähegi võimalik.

Ja me hoidsime madalat profiili. Nad ei tulnud nad enam tagasi. Suvel viibisin ma suures osas Tartust eemal ja teema jõudis veidi laagerduda. Kõnesid enam ei olnud ja sügise tulles avastas me korteriomanik, et tal on nüüd seda pinda endal kohe vaja ja me kolisime järgmisesse korterisse. Sügisel on Tartus üürika leidmine paras pähkel. Olude sunnil olime me sunnitud võtma kolmetoalise ja kolmandasse tuppas pidi tulema mu korterikaaslase sugulane, et me maksmisega hakkama saaksime. Ta ise oli ontlik noormees, Aga tal olid sõbrad. Ikka kõik jälle selle sama kambaga seotud. Küll lahjema kaliibriga, aga siiski. Ja nad imbusid taas me elamisse. Ma ei suutnud rohkem sedasi elada. Mu norm oli täis ja hirm oli talumatu. Kolisin välja, teise Tartu otsa, palju kehvemasse kohta, aga eemale kõigist ja kõigest.

Esialgu oli vaikne. Koolis ei teadnud keegi mu kodust aadressi. Vanematele olin sõnad peale lugenud, et minu aadressi ei tohi jagada. Aga kavalusega saadi see nende käest kerge vaevaga kätte. Ka mu kodune telefoninumber.

Algasid uuesti kõned. Aga neis ei räägitud. Oli raske hingamine ja see oli veel hullem, kui mõni nilbe teema. Koolist koju ühistranspordiga otse ei saanud. Läbi linna käia oli ilmselgelt liiga pikk tee. Seepärast käisin ma pigem jala, Aga jala tuli käia raudtee ääres ja vaiksetel tänavatel. Kord keset talve märkasin, et üks tume auto sõidab mul justkui sabas. Märkasin seda mitte liiga kaugel kodust ja lidusin kähku koju. Pisike must BMW sõitis minema. Mõni päev hiljem mööda lumist tänavat õhtul inimtühjal tänaval kodu poole ukerdades märkasin taas musta autot, mis mu sabas veeres. 90ndatel oli BMW-l ja nende juhtidel veidi karmim reputatsioon, kui hilisem rollnoka-ajastul. Ma astusin nii kiiresti edasi, kui ma suutsin. Auto püsis mul kannul. Ma ei julgenud joosta. Ma ei julgenud tagasi vaadata. Ma ei julgenud suvalisse hoovi sisse karata, abi otsida või teha nägu, et ma seal elangi. Ma olin hirmust kange ja mõtted vaid eksles seinast seina, et kas nüüd ongi kõik?! Autosse ja Saksamaale? Elu jooksis silme eest läbi. Kuidas mu vanemad sellega hakkama saavad?

Ma jõudsin koju. Värisesin üle kere. Sellest päevast peale ümbritsesin ma end sõpradega. Ma ei liikunud enam üksinda, ma ei jäänud koju üksinda. Alati oli keegi mu lähedal ja mõte sellest, et ma üksinda peaksin olema, tekitas minust talumatut ärevust. Ma tahtsin ennast veenda, et see kõik oli vaid üks pikk ja kole uni ja neid inimesi ei ole päriselt olemas. Nad ei saa mulle kuidagi liiga teha.

Kord sattusin ma uudistes nägema ühte selle jõugu liikmetest, kes oli Beach Party ajal narkohangeldamisega vahele jäänud. Ekraanil seda lõusta nähes hakkas mul füüsiliselt paha. Sees poos ja pitsitas. Ma polnud üldse veel sellest hirmust vabaks saanud. See elas vaid varjusurmas.

Hea mitu aastat hiljem, kui Seksi-Kristi laineid lõi ja üldsus oigas ning häbist maha suri, mõtlesin ma õudusega, miks see tüdruk seda kõike teeb. Millega Pornokunn ja co teda päriselt rihma otsas hoiab ja manipuleerib, mis selle kõige taga tegelikult on ja MIKS ometi teatud osa rahvast seda ilgust vaatama ronib ja kaasa kiidab?! Tsirkust ja leiba? Sellised asjad, pole ometi ju normaalsed ja iga täiemõistuslik inimene peaks läbi hammustama, et selle taga on kaks varianti, mõlemad taunitavad – kas on tegemist värdjalike võimumängude või haige inimese ärakasutamisega. See teema tegi haiget. Pornokunni ebameeldiv ilane olek, mis ekraanidelt vastu vaatas, elustas minu jaoks taas meie pisikese üüritoa episoodi, kus ta seal istus ja nilbeid alla poole vööd küsimusi meile esitas. No nagu tööintervjuu või nii. See vastikus oli mu sees alles. See jääbki sinna alles, kuni selliseid friike tolereeritakse ja lastakse neil tegutseda ja naisi alavääristavaid räigusi kunsti pähe levitada.

#MeToo nr 12- poistekool või taltsutamatud ihad ja minu elu esimene ja viimane seljankasupp

Paralleelselt eelmise peatükiga jooksis teine lugu. Teistsugune ja teise raskusastmega, aga siiski. See oli koolilugu.

Meie teaduskond oli varasemalt olnud poiste päralt. Uue moodsa eriala lisandumisega ja ka varasemalt vaid poiste aladeks peetud erialadel tüdrukute osakaalu tõus, tingis korraga selle, et majas oli kogu aeg terve kamp tüdrukuid ja see tekitas elevust. Iseäranis nendes, kes seal alati olemas olid olnud ja vaid poiste õpetamisega harjunud. Õppejõud, 90 % ulatuses mehed, kohanesid kirevama seltskonnaga igaüks isemoodi. Valdav enamus neist sai oma tööga suurepäraselt hakkama ka siis, kui koolimajas sädistas ringi korraga mõnikümmend plikat. Me olime asjalikud. Me olime oma erialavalikud ju ise teadlikult teinud.

Esimese kursuse talvesessil läksin eksamile. Õppejõud, suure jutu ja elava loomuga vanuse poolest meile isaks sobiv onu, sättis meid istuma. Lauad olid reas koos ja seepärast pidi meie kõigi vahele jääma vähemalt üks istekoht tühjaks, Poisid pandi klassi tagumisse otsa, tüdrukud ettepoole. Ma olin hoolega õppinud ja tundsin end kindlalt. Vastasin küsitud küsimustele ja andsin töö ära. Õpetaja luges töö koheselt läbi ja vangutas pead, et no selle peale peaks ta vist ikka kolme panema, aga tule järgmine nädal uuesti ja tee sama eksam uuesti. Uurisin, et mis siis valesti oli, seda pidin ma teada saama siis, kui ma veel õpin. Kuna mul polnd tahtmist kolme saada ja ma olin asja juba selgeks õppinud, siis no olgu, ma tulen siis nädala pärast tagasi.

Nädal hiljem olin kohal. Veel kaks tüdrukut oli sama konksu otsa läinud. Istusime kõik esireas. Õpetajal polnud vaja enam klassis ringi kablutada ja ta istus ka. Istus otse meie ette laua äärde. Otse minu vastu. Laud oli laiuselt alla poole meetri. Tema põlved nihkusid mu põlvede vastu. Arvasin, et kogemata ja nihutasin end veidi kõrvale. Jalad nihkusid uuesti minu vastu ja põlvele libises soe käsi. Kirjutasin kiirelt veel paar lauset, tõusin järsult püsti ja teatasin, et mu eksamitöö on valmis. Ta luges mu vastused läbi ja vangutas pead. Et asi on väga hea, aga ta teab, et ma suudan veel paremini. Praegu saaks ta mulle vaid nelja panna. Äkki ma ikka tulen nädala pärast veel uuesti? Ei. Kuigi ma ihkasin seda ainet viit saada, olin materjali eeskujulikult omandanud, siis vastasin, et neli on hea, ma võtan nelja. Ta tegi kande matriklisse ja ma tulin sealt tulema. Vastik tunne oli.

***

Esimese kuruses kevadsess. Õigel eksamipäeval ma kohale minna ei saanud. Läksin järeleksamile. Meid oli klassis kolm tüdrukut. Selline papimõõtu õpetaja käis ja heljus ringi. Vahel tuli ja kummardus su juurde, et näha, kaugel sa asjaga oled ja kuidas sujub. Kummardudes nõjatus ta õlale ja pistis oma näo su näole hästi lähedale. Ka ringi liikudes riivas ta käsi mu selga paaril korral. See segas ja ärritas, aga kuidas sa ütled eksami ajal õppejõule, et kuule, hei, lõpeta, see pole ok.  Surud nina paberile ja püüad edasi pusida.

Üks tüdrukutest sai töö valmis, papi vaatas asja üle ja pani talle kolme kirja. Ütles, et tal on kahju, aga no paremat tulemust ei vea välja. Ok. Tüdruk lahkus ruumist. Teisena lõpetasin mina. Papi vaatas töö läbi ja teatas lipitsevalt, et selle töö eest paneks tema mulle kolme, aga KUI ma talle musi annan, siis saan nelja. WTF!? Karjatasin “EEIII!” ja lehvisin klassist välja. See oli nii rõve! Kolmas tüdruk kukkus läbi, andis musi ja sai kolme kätte.

***

Teine kursus. Talvine sess. Eksam. Mul on vajalik materjal vesiselge. Käes on õhtu, õues on pime ja külm. Olime suures audikas, kohal oli meid umbkaudu sada. Õppejõud, pintsaku, lipsu ja portfelliga endine kõrge riigiametnik, andis meile kolm küsimust vastamiseks. Ta kulges ruumis ringi. Kui märku andsid, et vastused on olemas või vajad asendusküsimust, mis võtab küll pool palli hinnet alla, aga vähemalt on lootust, et saad eksami sooritatud, tuli ta sinu juurde. Kui valmis said, siis ta vaatas su vastused kohe üle, vajadusel andis lisaküsimuse, pani hinde matriklisse ja lasi minna.

Ma olin endas kindel. Andsin märku, et mu töö on valmis. Õpetaja tuli, istus mu nina ette lauale, vaatas üle prillide mu tööd ja mind ning andis lisaküsimuse. Vastasin. Sain uue lisaküsimuse.  Ja uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni klass oli tühi ja mina olin vastanud kümnele küsimusele. Vaatasin ebalevalt ringi. Tema toetas end õpetaja lauale istuma ja pani käed rinnale vaheliti.

“No mis me sinuga siis nüüd teeme?”

“Ma ei tea, te panete mulle hinde ja ma lähen koju?”

“Ei-ei-ei, nii lihtsalt see küll ei lähe!” vastas ta ilmselgelt lõbustatult ja pistis mu matrikli endale põuetaskusse. “Vaatame seda asja! Tule.”

Ta pani üleriided selga. Tegin sedasama. Ta liikus ruumist välja, järgnesin talle. Ta sulges enda järel ukse ja võttis mul käe alt kinni justnagu jalutaksime me koos mööda pikka hämarat koridori. Ma läksin taltsalt kaasas, sest mu matrikkel oli tema käes ja mul oli vaja see tagasi saada. Koos hindega. Olin lootnud, et koolimaja ukse ees ta lõpetab oma tsirkuse ja ma saan oma asjad kätte. Aga ei, ta suundus on auto juurde ja avas mulle ukse, et ma sisse roniksin. Istusin. Kolekülm oli.

Ta sõitis kesklinna suunas, kusagile katoliku kiriku taha ja parkis auto. Pidasin endamisi plaani, kas mul on lihtsam tema eest pageda läbi Tähtvere või otse Kassitoomele ja sealt üle Toomemäe linna. Teed olid libedad. Mu saapad ei pidanud kuigi hästi. Ta andis mingi ukse taga kella ja see tehti lahti, Selgus, et see oli mingit sorti baar või kooskäimise koht. Mulle tundmatu. Seal oli palju pealtnäha viisaka olemisega rahvast. Ta tegi hõlmad lahti ja astus sirgelt leti äärde. Koht oli talle tuttav ja tema oli kohale ka. Ta tellis endale seljanka. Ja konjakit.

“Nii, mida sulle?” laiutas ta käsi üle leti, et mulle valikut tutvustada.

“Ei, aitäh, ma ei soovi midagi,” vastasin vaikselt. Vähemalt oli me ümber hulk inimesi. See tundus turvalisem, kui keset hilist õhtut tühjas koolimajas temaga istuda. Mõtlesin vaid enda matriklist.

“Selge, veel üks seljanka!” hõikas ta rõõmsalt üle leti ja uuris, kas ma konjakit ka temaga joon. Ma keeldusin. Väga konkreetselt. Talle tegi see nalja. Aga šampust? Ei, aitäh, ka seda mitte.

Istusime. Ta sõi lurinal oma seljanka endale sisse. Mina, kes ma seljankat ega suppi üldse ei söö, keerutasin lusikaga pisikeses valges kõrvadega kausikeses. Kui ma selle suppi nüüd kuidagi ära söön viisakusest, kas ma siis saan oma matrikli tagasi? Pingutasin. Kui ta oli oma seljanka sisse vohminud, rüüpas ta konjakit, mis konjak küll polnud, aga noh, vana aja värk, eksole. Tellis endale uue nokatäie ja üritas taas mind ka veenda. Keeldusin ja võitlesin oma supiga. Ta istus mu vastas. Tema käsi riivas mitmel korral mu põlve, aga ma nihkusin osavalt nagu muuseas kõrvale.

Tal oli hea tuju. Toas oli soe ja hubaselt valge. Ta kobas taskust mu matrikli ja tegi nagu uurib mu teisi hindeid. Vaatepilt olevat igav. Aga enne, kui tema saavat mulle hinde panna, pean ma vastama veel mõnele eksamimaterjali küsimusele. Mul vahet enam polnud. Tema küsis, mina vastasin. Irvitas seal siis magusalt, et tal ei jäägi midagi üle, kui mulle see viis siis ikkagi ära panna. Ja ulatas mulle mu matrikli. Midagi sinna kirjutamata. Vaatasin matriklisse. Viis oli olemas. See oli olemas olnud seal arvatavasti juba mitu tundi… või millal ta selle kirjutada vahepeal oleks jõudnud? Mul ei olnud enam vahet, mul oli lihtsalt hea meel, et see kõik läbi on, et ma oma matrikli tagasi sain ja hindega kõik korras oli.

Mul hakkas kiire. Tal polnud ka midagi lahkumise vastu. Uksest väljudes libastusin, aga õnneks pikali ei kukkunud ja väga haiget ei saanud. Õues oli kohutavalt külm ja kell oli palju, Ta pakkus, et ta viib mu kodu juurde ära. Olgu siis vähemalt seegi luksus mul täna, et ma kähku koju sooja saan. Autosse istudes ma ei mõtelnud, et ta oli ju hea mitu pitsi alkoholi hinge alla kangutanud. Aga teel olles sain sellest aru, kui sõit kõige sirgem polnud. Hirm oli, aga välja küsida ja ise teed jätkata ma ka ei julgenud, Liiklust polnud ja teede servad olid kõrgete hangedega turvatud. Enne kodu ütlesin, et siin ma elangi, Ma ei tahtnud, et ta teada saab, kus ma päriselt elan. Ta peatas auto palutud kohal. Avasin turvarihma ja asusin juba tänades autost lahkuma, kui ta kogu kerega mu poole pööras ennast ja mulle tundus, et ta soovis kallistada. No hea küll. Üks kiire kallistus ja siis igaveseks adjöö, good bye, pakaa! Aga ei… ta küll krahmas mu enda raudsesse haardesse, aga kallistamise asemel surus hoopis oma suure sooja keele mulle hammaste vahele ja üritas suudelda. Tõukasin teda ja hüppasin autost välja, ronisin üle puusakõrguse hange ühe hüppega ja jooksin sõnagi lausumata nurga taha kodu suunas. Tormasin uksest sisse, lajatasin ukse kinni, keerasin selle kinni ja vajusin ise vastu ust. Mu korterikaaslased tulid vaatama, mis ometi toimub, miks ma ustega lõhun ja tere ei tule ütlema ja miks ma keelt taskurätikusse nühin ja miks ma nutta kõõksun. See stseen meenutab mulle siiani Kadri ja Kasuema raamatuid. Tundsin end veel rõvedamalt kui Kadri vist. Et ei saa täiskasvanud naine suudlemisest traumat? Või polnud ma 19aastaselt veel piisavalt täiskasvanu, et see traumeeriv oli?

Rääkisin sealsamas korterinaabritele ära, mis juhtunud oli. See oli nii kohutavalt häiriv mu jaoks. Me käisime samas koolis. Nad teadsid seda õpetajat. Jutt levis ja hiljem selgus, et sama õpetaja käitus selle sama mustri järgi vist pea iga kord. Alati jäi keegi viimaseks. Ja alati läks keegi temaga välja sööma. Aga selle vahega, et mina olin ainus, kes viie sai. Ja ainus, kes konjakit ei joonud. Need teised jõid ja kevadeks ei olnud neil veel see aine arvestatud. Võta siis kinni, milles tema haiglane loogika seisnes. Selle peale, et tema peale kaebama minna, me ei tulnud, Kellele? Kes meid usub? Me oleme ju ainult üliõpilased? Praegu mõtlen ma küll, et miks me arvasime, et meil ei ole õigust tema peale kaevata. Aga siis, aastal 1997, teise kursuse tudengina, see valikuna ei tundnud.

Mul oli hea meel, et teda kooli peal näha enam ei olnud. Ja siis saabus kevad ja kool hakkas selleks aastaks läbi saama. Olime kursakaaslastega välisukse juures, kui ta majja tuli. Ta oli mind märganud juba läbi klaasuste ja sisenedes astus ta sirgelt minu juurde. Ta pistis käe mu kaenla alt läbi ja tõbas mu enda vastu ja me liikusime edasi. See oli liiga ootamatu. Sedasi näiliselt käevangus astudes, mitte, et mul oleks valik olnud mitte liikuda, tegin temaga samme kaasa ja eemaldusime teistest.

“Noo, millal me šampust joome?” irvitas ta lõbusalt.

Sain oma käe kätte ja jooksin minema. Teiste juurde tagasi. Neil oli naljakas, sest see kõik oli liiga ootamatu. Rohkem ma teda ei näinud.

***

Ühe meesõpetajaga, kõigist teistest palju nooremaga, oli mul veel jamamist. Ta üritas mind nii ja naa võluda, aga ma ei huvitunud temast. Kui ma taipasin, et ta soovib midagi enamat, hakkasin eemal hoidma. Kui ülikoolis oli üldiselt hea see, et kui aine sai läbi, lõppes ka suhe antud õppejõuga, said oma tulemuse kätte ja unustasid või elasid edasi, siis selle tüübi puhul, kes oli üks meie põhiõppejõududest ja me läbi kooliaja temaga kokku pidime puutuma, oli olukord palju kestvam ja ebamugavam. Kolmanda-neljanda kursuse ajaks oli selge, et ta kiusab mind, sellepärast, et ma talle korvi andsin. Ta tegi kõik, et takistada mul kooli lõpetamast ja sättis ennast alati mu teele risti ja põiki ette. Esimesel korral loobusin ma lõpetamast. Läksin selle asemel Soome, eemale kõigest, samal erialal ennast täiendama. Soomes oli väga tore. Proovisin aasta hiljem uuesti lõpetada, sest mul oli väga tugev töö valmimas ja ma sisuliselt olin sellega täiesti ilma Eestipoolse juhendajata jäetud, sest see koll ei saanud ikka veel oma kibestumisest üle. Tema kommentaarid olid inetud. Tema korraldatud jamade pärast oleks koolil olnud alus mind eksmatrikuleerida, aga siis taipasin ma minna ise ja otse õppeprorektori juurde. Rääkisin talle oma loo ära. Ta mõistis. Tema lahendus minu suhtes oli väga asjalik. Ma sain veel aastaks kooli jääda, ennast sellest tüübist eemale hoida ja veetsin veel ühe õppeaasta Soomes vahetusüliõpilasena õppides. Eesti ained olid mul kõik peale lõputöö kaitsmise ammu läbitud. Ülla-ülla, aga aga kaitsmiseks, oli ta ennast mu retsensendiks korraldanud. Ja teinud kogu mu töö maapõhja. Komisjon arvas õnneks asjast isemoodi. Lõpuaktusel tuli ta rõõmsalt mulle ligi ja tahtis mind õnnitleda. Ma ei suutnud seda võltsi tsirkust taluda. Lahkusin. Väike ja väiklane ja vastik! Suures osas on see olnud põhjus, miks ma ainult kõrvaliste inimeste suurel toel olin võimeline kooli lõpetama ja miks ma kunagi seda tööd Eestis sisimas tegelikult teha pole tahtnud – tema hingus käib alati selle kõigega kaasas ja oht temaga kohtuda, on alati olemas ja ta on mulle… vastik kõige selle pärast, mida ta teinud on.

#MeToo nr 13 – kuidas vabaneda tüütutest lähenejatest?

Suvi 1997 ja 1998. Rootsi vahet sõitev reisilaev. Õhtupoolikul müüsin ma kohvikus jäätist ja öösel töötasin üleval ööklubi baaris. Kohvikutöö oli väga armas ja vahva. Ööklubitöö ei murdnud konti, aga oli hea karastav trenn. Hilistest õhtutundidest varase hommikuni. See oli laeva peal kõige viimane avatud koht, kuhu kõik nokastunud tüübid üle laeva lõpuks kokku voorisid. See, et keegi sind katsus ja silitas, kui sa kandikuga liikusid, ei omanud tähtsust. Kitsas põlvini vormiseelik takistas küll suurema lainetuse korral ladusat liikumist, aga veel enam takistas see tüüpidel liiga ulakalt käituda. See oli hea. Kui aga õhtust õhtusse hakkab sama tüüp sind passimas käima, siis see pole enam suvaline liinireisi klient, siis on see ebamugav. Asi läks nii kaugele, et ma pöörasin oma kiviga sõrmuse neljandas sõrmes teistpidi. Nii nägi see tõsiseltvõetav abielusõrmus välja. Meil oli paarilisega, asjaliku tüübiga, diil, et kui hakkab jälle see jama pihta, siis ta näitab enda ja minu sõrmust ja teatab talle vääääga tõsiselt, et sorry, mees, me oleme omavahel abielus, jäta mu naine rahule. Eks ma ise oleksin hakkama saanud, aga teiste klientide pärast oli juba nõme, kui üks käis ja varjamatult kiibitses ja teisi eemale ajas. Ega ta seda sõrmuseasja ei uskunud, sest mul ju alguses polnud abielusõrmust, aga pisitasa asi siiski vaibus. Aga meelde on see jäänud.

Haa! ja praegu meenus mulle laeval töötamisega see, et merele saada, oli vaja tervisekontrollis käia. See eeldas muuhulgas ka kirurgi külastamist. See vana pervert mõnitas ja alandas vist iga naist, kes ta uksest sisse astus. Kamandas uksest sisenedes paljaks ja katsus kohti, mida tal mingit asja katsuda polnud. Ja ilma tema heakskiiduta võisid oma töökoha unusada. Iiiiiuuuuu!

#MeToo nr 14- armastust otsides

Ka veel vanuses 25 olin ma kõige eelneva pärast alles oma teed ja tegelikku iseennast otsimas. Ma otsisin armastust. Ma soovisin lapsi. Aga meie suhte köögipool oli hale ja haledamaks muutus. Ma polnud kunagi piisavalt naine. Ma olin plika, keda ükski mees ei taha, sest mehed tahavad ju tõelisi naisi? Kui palju kordi polnud ma piisav. Kui ta kaine oli, olin ma ei keegi, loll ja tüütu naine, naised on vait, naised ei võta sõna, naised ei räägi, kui mehed räägivad. Kui ta purjus oli, siis miilustas ja flirtis ta kõigega, mis liikus. Ta tegi seda nimme nii, et ma näeksin ja kui ma ärritusin, siis kargas ligi ja kukkus mind käperdama ja nühkima ja kui ma siis ta eemale tõukasin, olin ma jälle kõige kohutavam naine maailmas, kes ise teda ei taha. See oli mu elus valus ja pikaajaline õppetund, mida ma järelikult isikliku arengu vaatepunktist mingil määral vajasin, et osata destruktiivsetest suhetest lahti lasta ja oma eluga edasi minna. Kunagi hiljem ei ole keegi mulle sedasi nahavahele pugenud ja haiget teha enam saanud.

#MeToo nr 15- aftermidnight trainings ehk Tallinna ööelu

Kui lapsed suuremaks said ja olid hoitud, kui töö ja kooli pingetest oli vaja veidi eemalduda, siis leidsime me ühel hetkel Äliniga enda jaoks hea lahenduse – pealekesköö trennid Tallinna linnas. Päeval ju aega nagunii polnud. Mis me muud tegime, kui käisime tasuta sissepääsuga tantsuplatsidel lihtsalt kahekesi tantsimas. Vahel harva Hollywoodis, enamasti Nimetas, vahel Amigos. Poole aastaga joonistus pilt Tallinna ööelus kulgevatest tüüpidest päris huvitavalt välja. Meil kõigil olid sportlikud huvid, nemad jahtisid oma saak, keda kaasa viia, meie tegime niisama trenni ja vaatasime et asi inetuks ei kisu ja me kenasti turvaliselt oma koju saame. Aga viimase “Suud puhtaks” saate peale kergitasin ma korralikult kulmu, et no tore on, kui need asjad ongi sedasi okei, nagu nad neil seal ööklubis on.

Mu viimane Hollika kogemus jääb küll kahe aasta taha, aga siiski. Astusime Äliniga saali, kaks karglevat härga piirasid meid sisse, lahutasid ja kukkusid end täie jõuga meie vastu nühkima. Oli tegemist, et minema saada. Väga vastik oli ka täiskasvanud naisel isegi ilma suudluseta. Teine kogemus samast ajast ja kohast oli kilavate silmadega jorss, kes tuli meie vahele aelama ja hakkas meid ukse poole suunama, ise võidurõõmsalt uurides “how much?” Kindlasti suudab Älin veel olukordi meenutada, aga sisuliselt jäävad need kõik samasse kategooriasse, et mõne tüübi jaoks on ilma meessaatjata naine tantsuplatsil lihtsalt auguga liha, mis on saadaval, nimeta vaid hind. Meessaatjaga naine on juba oma diili teinud ja kui platsil on kaks sõbrannat, siis kindlasti on nad valmis pakkuma veel isemoodi huvitavaid variatsioone üks ühele versioonile lisaks. Daaa! Kui võrrelda kahe-kolme aasta tagust Hollikat, Nimetat ja Amigot, siis Hollywoodis leidis alati aset mingi räigus. Amigo oli kõige viisakam koht, Nimeta… noh, Nimeta, oli Nimeta. Kindlasti mitte liiga noorte inimeste kohta 😉

Või ma ei tea, mida teie teeksite, kui märkate, et üks laksu all tüüp kujutab endale midagi ette ja nühib valimatult ennast pisikesel tantsuplatsil iga inimese vastu sellega, mis ta peos ei peaks avalikus kohas kindlasti olema? Lükkad eemale, põrkab tagasi. Ma olin lõpuks sunnitud ta käest küsima, et kas tal ei mahu püksi ära? Siis peaks äkki lühemaks lõikama? No ausalt, kaua  võib! Aga ta vist ei saanudki aru. Turvamees aitas. Selliseid tüüpe, kes sulle kaela langevad ja lambist suudelda üritavad või oma käsi, kes teab kuhu üritavad toppida, sellega on ööklubisse minnes vist targem arvestada? Tore, kui mõnel korral ilma hakkama saab. Aga tänu “Suud puhtaks” saatele sain ma teada, et Tallinna ööelu vist peabki siis selline olema? No et see ongi norm? Ja meie oleme lihtsalt valel ajal vales kohas valede arusaamadega jne. Et nagu oma süü, pole vaja ronida sellisesse kohta, kui ei taha seda ja teist? Kui klubis juba oled, siis oledki kaup ja turul?

Ma olen nende olukordadega üsna kenasti ise ja omapead hakkama saanud. Kuigi olen a sirgelt turvamehe juurde marssinud, kui üks tüüp end mu rinnale lambist magama sättis. Turva irvitas, et ju kutt on väsinud ja otsib sooja pehmet kohta, aga kuna mul tuju polnud temaga kaasa irvitada, siis ta läks ja tegi tüübile hoiatuse. Tunnike hiljem lendas kutt tänavale, sest lisaks minule ahistas ta ka teisi, ka kaaslastega teisi.

#MeToo nr 16 – kui virtuaalsusest saab reaalsus

Internetist kaaslase otsimine on tänapäeval täiesti tavaline nähtus. Kes otsib romantikat, kes kiheleb talumatust tungist. Leia siis kesktee ja kokkupuutepunkt, et terasid sõkaldest eristada! Neid, kes end paremaks, vallalisemaks ja milleks kõigeks valetavad, on piisavalt. Neid, kes võõrast ülemäära usaldanud on, jagub. Neid, kes endast kellelegi paljastava või porgandpalja pildi saatnud on, jagub samuti. Palju rohkem, kui neid, kes seeläbi on sattunud väljapressimise ohvriks. Targutamine, et ära siis saada endast selliseid pilte, ei vii kuhugi. Armastust otsides oled sa täis lootust ja usku ja võid taganeda paljust mõistuspärasest.

Seega, kuidas otsida seda üht ja õiget selles rägastikus, kus nime ja pildi taga võib olla krt teab kes oma kurjade või perverssete mõtete ja kavatsustega? Ma olen alati pidanud jaburaks, isegi ahistavaks seda, kui mõni tüüp ütleb sulle läbi helendava ekraani esimest korda tere ja järgmisena saadab endast vinnas tilliga foto, et tere, mina olengi selline! No tore. ma esimesel kohtumisel eelistaks näha inimest siiski veidi kaetumalt. Sellised pildid on häirivad ja siis sa vahidki kulmud kuklas ekraani ja tunned teise inimese päras häbi, sest no nii need asjad nüüd küll ei pidanud käima. Siivututest ettepanekutest rääkimata.

Ja kui sa ei reageeri ja see tüüp arvaks heaks, et ta peab sind kuumemaks kütma ja saadab endast palja pildi iga tunni aja tagant, siis ok, netis on lihtne, blokk-deliit- head aega, aga päriselus? No, et kui sa oled poolanonüümsest netiruumist välja astunud ja kohvikusse kohtuma läinud enda jaoks võõra, aga mingil põhjusel huvipakkuva isikuga, siis esimese kohtumise lõpuks on ikkagi vajalik üks suudlus kirja saada? No nii vormi täiteks ja mis sellest, et vastumeelne? Ei ole! Aga mõne tüübi arvates on. Ma oleks kord ühe austerlasest lennukipiloodi sedasi kogemata auto alla tõuganud, kui ta keset tänavat võttis nõuks, mind hüvastijätuks ootamatult kirglikult suudelda. Huhh, oleks siis mingigi märk selleks olnud, et ma temast ja asjast huvitatud olen? Mõtlesin hiljem õududega, et ma vaid lükkasin pealetükkiva tüübi endast eemale, aga kui ta auto alla oleks jäänud, siis poleks seda osa vist keegi millekski pidanud? Vastik tunne oli taas.

Kõige nõmedam neti teel leitud eba- või mittemeeldivate inimeste osas on see, et kui te suhelnud olete ja tutvusmisportaali, sinu meiliaadressi, telefoninumbrit ja telefoni/arvutit ennast annab kuidagi ühendada, siis võid sa saada näiteks FBs veel ka aastaid hiljem selle inimese sõbrapakkumisi nende näo ja sageli ka pärisnimega, millest sul varem aimugi polnud. Ja see on tülgastav ja ahistav! Seepärast on tark asju ennatavalt nii lahus hoida, kui vähegi võimalik.

#MeToo nr 17 – mitte ainult mehed!

Kui ma õeks õppisin, siis tuli meil küll jutuks see, kuidas patsiendid vahel haiglas töötajaid võivad ahistada (ja ka vastupidi), endale ette kujutada, et professionaalse h00limise ja hoolitsuse taga on midagi enamat. Arusaadav, töö eripära on juba vahel selline, et võib lähedust ihkavas inimeses vahel tühja koha pealt luua pettekujutelma, aga õde, teades seda, peab suutma olukorraga toime tulla ja kogu meeskond peab teineteist toetama ja sobiva lahenduse leidma.

Mida teha aga siis, kui ahistaja on su kaastöötaja? Kuidas sellega toime tulla? Sellest meile koolis ei räägitud. Kui sa töötad suures naiste kollektiivis, siis see peaks ju küll igati muretu koht olema? Aga ei. Ja seda keerulisem see tundub.

Ma olin õhust märke aimanud juba varem. See kõik algas hiilivalt. Süütud komplimendid, soov suhelda ka väljaspool tööaega, kaasamine erinevatesse pooltööalastesse ettevõtmistesse, parima sõbra mängimine, tööl asjade sättimine nii, et me kindlasti koos pidime kõike tegema. Ämblik punus oma võrku. Pealtnäha oli see lihtsalt kahe kolleegi sujuv koostöö ja hea klapp.

Ta imbus mu ellu ja püüdis ennast vältimatuks ja ka vajalikuks teha. Enne tööd helistas, et kuule, ma olen juba siin sinukandis, kust ma su peale võtan ja tööpäeva lõpus, kuule, sul on kindlasti vaja poodi minna, mul ka, lähme koos. Ma suudan sellistes asjades suht hoolimatu ja jaheda mulje jätta. Väga vähe on neid, kes mulle väga lähedale on saanud. Ma tunnen ennast turvaliselt, kui mulle jääb mu vabadus elada ka päris oma elu, millest ma aru ei pea andma. Ma ei võtnud kuidagi vedu, kuigi taipasin, et midagi seal taga hõõgub.

Vastuvõtt. Pisikeses kabinetis on patsient, koos saatjaga. Tema küsitleb patsienti, mina istun arvuti taga ja sisestan neidsamu andmeid. Korraga vajab ta midagi laualt. Selle asemel, et see teiselt poolt mind kerge vaevaga kätte saada, toetab ta oma suure rinnapartii robinal mu käele ja upitab siis vajaliku sedeli suunas nii, et tema dekoltee on mul otsapidi nina vastas. Eemale tõmbuda pole füüsiliselt võimalik, sest käsi on laua ja rindade vahel kinni ja  sõrmed kangestunult klaviatuuril, et ma kogemata sisestamisel mingit viga ei teeks. Edasi kirjutada ei saa samal põhjusel. Lükata ja tõugata ja midagi ütelda ka ei saa, sest patsiendi ees ju ei hakka draamat tegema. See hetk kestis liiga mitu sekundit ja lõppes tema säravalt kavala naeratusega liiga lähedal mulle. Ahh, et kas ma lugesin ta mõtteid ja soove? Lugesin, aga ma suvatsesin neid ignoreerida. Ja siis tuli järgmine patsient ja järgmine ja kui me mitme tunni pärast selle trammi pealt maha saime, siis vaatasin, et minema sain. Ma uskusin, et kuna ma sellest lükkest välja ei teinud ja ka edasi tuima kala mängisin, siis ju ta taipas, et haugub vale puu all. Olukord rahunes, töötasime kõrvu edasi.

Järgmine kord, kui ma taipasin, et asi kisub üle piiri, oli siis, kui me kord Älini ja lastega olime kinno minemas ja ta mulle helistas, et hei, mis teete. Vastasin, et kinno läheme. Ohh, kui tore, tema tuleb siis ka. Ma kogelesin midagi vastuseks ja ta turtsatas, et ahh, et mina ei kõlbagi. Ei no mis ei kõlba, kinos ruumi on, minugi poolest, tulgu terviseks. Ja ta tuli. Juba bussis oli jagamist, kes kelle kõrval istub, No nagu lasteaed. Kinos oli uus teema, kolm naist, viis last, kes kelle kõrval istub. Ilmselgelt oli ta häiritud, et Älin oli meiega koos. Tema PIDI saama minu kõrval istuda ja mina ei tahtnud tema kõrval istuda ja püüdsin end muuseas mujale sättida. Älin teadis seda rindade all lõksusolemise lugu ja mõistis, aga kui suur inimene solvumist väljendab kõigi laste ees, siis see muutis see meid Äliniga kuidagi ootamatult kohmetuks. No taeva päralt, mis vahet sel on, kes kus istub. Kinos oleme ju filmi vaatamas ja noh, kokkuvõttes vahet ei olnud. Ja siis läks tuba pimedaks ja film algas. Ta niheles. Kõik need riivamisi puudutused jätsin tähelepanuta.

Kui me nädal hiljem Äliniga kahekesi kinos olime ja ma keset igavat filmi midagi FB postitasin kino kohta, kargas ta kohe solvunult ligi ja õiendas, et mis mõttes ma olen Äliniga kinos ja tema sellest midagi ei tea ja poel kutset saanud. Tige ja armukade nagu nälginud herilane. Sättisin oma distantsipiiri veel veidi laiemaks, sest mul puudus igasugune huvi selliseid suhted oma elus omada. Ta märkas mu jahedust ja püüdis tööl olles topeltnunnum olla. No et äkki võlub mu ikka ära? Ta tahtis mulle patse punuda, tegi muuseas pisikesi kingitusi, no et meil oleksid ühesugused peavõrud ja ühesugused kõrvarõngad ja ühesugused markerid ja märkmikud, märkmepaberid. Kuna tema lemmikvärv oli kollane, siis ilmselgelt pidi minu lemmikvärv olema roosa. Need sobivad omavahel hästi. Ma oleksin tahtnud neist vidinatest keelduda, aga samas ei tahtnud ma teda sellega solvata.

Kui õendusjuht meid koridoris kohtas ja naljaga teatas, et me oleme nagu kaksikud, siis oli ta sellest ülemõistuse vaimustuses. Ma olin vait. Ta püüdis endale leida minuga sarnaseid riideid ja jalanõusid. Kui ta koolitusele saadeti, siis pidi ta ilmselgelt tegema nii, et ka mina kaasa lähen. Võrgupunumine käis osavalt edasi. Ma olin viisakas, aga jahe. Tema tehtud pingutamised muutusid ärrituseks. Esilagu püüdis ta mind ära lõigata teistest, kirus ja kritiseeris keda kõiki, usaldas suuri hämaraid saladusi mu teise ülemuse kohta ja oli häiritud, et mul oli haiglas ja ka haiglast väljas ka oma elu ja muud tegemised. Miks ometi mina teda oma asjadesse ei pühenda ja teda kõigesse ei kaasa. Tal tekkis ettekujutus, et ta omab mind ja tal on õigus kontrollida igat mu sammu. Ta ronis mu sünnipäevale ja tutvustas ennast mu sõpradele, kui minu ülemus. Nagu päriselt? Ma nägin, kuhu see kõik sihib, aga püüdsin rahuliku tuimusega hakkama saada. No et kui ei reageeri ega anna põhjust, siis tõmbub eemale, aga ei. Huvikaotuse asemel muutus ta vaid kontrollivamaks ja aktiivsemaks.

Rindadega mul seljas ja käel elamine, mu käe suunamine, kui ma midagi kirjutasin või tegin jms muutus vastuvõtu päevadel kuidagi liiga tavaliseks. Mu enesekontroll oli hämmastav, jätkasin kindlameelselt enda tuima rolliga. Mul oleks olnud võimalus lepingut pikendada, aga ma ei teinud seda. Valdkond ise oli minu jaoks paeluv, aga temaga koos töötada ma rohkem ei soovinud. Viimased päevad olid pingelised ja ta klammerdus mu külge, püüdis leida võimalusi, kuidas siis vähemalt tööväliselt meie elusid siduda. Püüdis laste kaudu mulle läheneda, olla hea tädi ja sulatada mind sedapidi.

Kuna ma sel ajal suurema osa ajast töötasin juba kiirabis ja haiglas tegin valveid valdavalt öösel ja nädalavahetustel, siis me temaga haiglas kokku väga ei juhtunud. Kui mulle pakuti haiglas teist tööd, siis tuli ta sinna vahele pusserdama ja tegi draamat, kuidas ma tema unelmate töö soovin endale krahmata. Et ta jumala eest vait ja rahul oleks, läksin temaga koos õendusjuhi jutule ja palusin, et äkki nad kaaluvad minu asemel hoopis teda sellesse ametisse, aga ei, tema ülemus oli juba omalt poolt teinud liigutused, et ta ebaprofessionaalse käitumise eest haiglas töökohustustest vabastaks. Meie viimane ühine suurem teise liini tööotsa päädis sellega, et ta terve suure seltskonna patsientide ees mu peale röökis. Eks ma olin mitu päeva järjest räige pipar olnud ja kogu oma vaba aja Andreasega telefonis kudrutanud. Armukadedus ajas ta marru ja ta hakkas täiel rinnal mu vastu töötama. Kui sa ei ole minuga, siis sa oled minu vastu. Ta susis ja susserdas. Tema meetodid olid mulle tuttavad, olin neid kõrvalt varem juba näinud. Oskasin valmis olla.

Mõnda aega oli ta tööta. Tegi pisikesi juhuotsasid. Ja siis leidis ta kuulutuse, kus kiirabisse otsiti uut inimest. Mõtleks, milline hiilgav võimalus! Ta saab taas olla minu lähedal! Inimlikult sain ma temast aru, et kodus töötuna passida on frustreeriv, aga see, et ta jälle mulle nii lähedale hiilib, see häiris mind väga. Aga tema elu, tema töö. Esimesed kuu aega oli ta väga vaikne ja toimetas vaikselt ja püüdlikult. Selline majandamise värk talle sobis ja meeldis, ta oli selles asjalik ja tugev. Aga kui julgust juurde tuli, siis hakkas ta demonstratiivselt esinema ja näitama meie kaastöötajatele, et ta on elusuur sõbranna minuga ja mis kõik veel, detailidesse hetkel laskumata. Pööritasin vaikselt omaette silmi ja lasin olla. Eks iga üks teeb ise oma järeldused.

Mull läks lõhki suure pauguga 2015. aasta kevadel. Armukadedus Andrease suhtes ajas ta hulluks ja kui ma siis kord tema kõnele kohe ei vastanud, siis tagasi helistades röökis ta torusse asju minu, Andrease, mu ema ja kelle kõigi kohta veel, mille peale ma kõne katkestasin ja rohkem temaga enam ei rääkinud. Ta on ainus inimene, kes mul FB blokeeritud. Tööalaselt temaga kokkupuutudes oli olukord päris halenaljakas. Ta puhkis ja pööritas oma suuri silmi, aga ta ei pääsenud sellest, et me koostööd pidime tegema. Mina ütlesin tere-palun-tänan-head-aeg, ainult nii palju, kui viisakus nõudis ja tema oli lihtsalt vait. See mõjus tervistavalt. Nii oli väga ok, sest midagi rohkemat polnudki vaja. Mul oli endamisi hea meel, et kogu see jama sellise lahenduse leidis.

Kas ma oleksin pidanud sellest haiglas ülemustele rääkima? Kiirabis? Esiteks ma ei osanud. Teiseks mida see muutnud oleks? Ainult õhkkonda pingelisemaks kruttinud. Kui tegemist oleks olnud meesterahvaga, kas siis oleks abi otsimiseks rohkem põhjust olnud? Ma ei tea. Mida teie sellises olukorras teeksite?

Kokkuvõte

Kindlasti on need peatükid mänginud mu elus oma olulist rolli ja mõjutanud mu toimetulekut iga järgmise situatsiooniga. Keskkond, milles ma kasvasin, oli ühe tahu jagu väärastunult üleseksualiseeritud ja häiris ja tegi paljude asjade suhtes mind ehk tundlikumaks ja haavatavamaks, kui vaja.

Selle kampaania suurim kasutegur on minu meelest iseendast ja maailmast parema arusaamise loomine. Mida aeg edasi, seda rohkemad leiavad üles julguse rääkida. Seda enamad tunnevad, et vanad ammukaetud  ja vahel ka rääkimata lood poevad taas sügavustest üles. Seda enamad taipavad, et nende elus on juhtunud asju, mis juhtuma poleks pidanud. Seda enamad mõistavad, et nad polegi oma valehäbi, süükoorma ja õudusega üksinda. Me räägime korraga asjadest, mida paljud vaikides teadsid, aimasid, talusid, kogesid ja hirmust ja ka vastikusest pidid peitma, sest rääkida polnud mõtet või rääkida ei saanud.

Praegune protsess kasvab. Paljudel, kel oma vähem või rohkem koletumaid kogemusi, tulevad asjad meelde. Paljud, kes pole varem arugi ehk saanud, et see, mis toimunud on, polnud ok. Tuleb ettevaatlik mõistmine, et ma vist ei teinudki midagi valesti, ma polnudki süüdi selles, et ma valisin kojutulemiseks selle tee, et mul oli liiga lühike seelik, sügav dekoltee, liiga sätitud juuksed või ma tundsin end sel päeval liiga õnnelikult. Tuleb ehk ehmatavgi arusaamine ja halb tunne, et kuidas ma võisin arvata, et ma võisin üldse arvata, et midagi valesti tegin ja ennast süüdi tundsin. Kõige hullem on oma murega üksi olla ja veel valusam sellega üksi jääda pärast selle tunnistamist. Igasugune ohvrisüüdistamine lisab vaid hagu väärastunud arusaamisele ja seda tuleks teadlikult vältida. Selliste asjad põhjus asub ahistaja ja ründaja peas ja püksis. Mitte ohvri küljes või ümber.

Ainus, milles ma tagasi vaadates ennast päriselt süüdi olen tundnud, on olnud see, et ma oma puntrasolemise ja unustadasoovimise teel ei osanud asjale vaadata teiste võimalike ohvrite kaitsmise seisukohast, ma ei taibanud rääkida ja teisi hoiatada ja arvasin, et kogu see traagika oli vaid minu kanda.

Andreas arvates on minu suurim viga aga see, et ma hoolin liiga palju teiste tunnetest, ei taha kedagi solvata, ka neid mitte, kes minu tunnetest küünevõrd ei hooli. Ma olen piisavalt tugev, et kanda suuri koormaid ja püüan pigem vaikselt ja lärmita raske olukorraga toime tulla ja seda suunata neutraliseerimise teed. Tema usub, et minu üliviisakus on mulle mõnelgi korral teinud pigem karuteene ja elus on olukordi, kus ainus lahendus ongi kõblas maasse lüüa ja munad maha võtta. Ma pean temaga tegelikult nõustuma. Samas miljon korda lihtsam on seista kellegi teise kui iseenda eest.

Mida ma olen neist kogemustest õppinud?

Seda, et sa oled lits, kui sa kätte ei anna. Äraspidine maailm?

Tegelikult andsid need kogemused kõige halva kõrval mulle ellu kaasa valvsuse ja lõpuks ka valmisoleku ennast ja teisi kaitsta. Ma olen alati valvel, kui ma turvatsoonist väljas olen. Pean tunnistama, et kusagil ööklubis ja puupüsti täis ühistranspordis ei ole ma viitsinud enam ammu reageerida, kui keegi, keda ma ei tuvasta, on pidanud vajalikuks mind salaja korraks riivata või patsutada. Kui ma selle isiku tuvastan, saab ta sirgelt vastu kõiki näppe. Verbaalselt ja vajadusel ka mitteverbaalselt. Ma ei kõhkle sekkumast ja kui ma märkan, et kedagi ahistatakse ja tema reaktsioon on hell ja häiritud, siis on see minu jaoks põhjus silmapilkselt sekkuda. Küsige Älinilt, tema teab hästi mu reaktsioonikiirust ja konkreetsust neis asjus.

Kindlasti on tänu kõigile neile kogemustele mu kannatus lühem. Ma ei karda asjadest rääkida ja asju nimetada õigete nimedega. Ja seda soovitan ma ka kõigile teistele. Üksi kannatamise ja talumise asemel räägi inimestega. Räägi turvamehele, politseile, sõpradele, lähedastele, töökaaslastele, selle sama inimese lähedastele, kellele tahes. Kui sind tõrjutakse või ei usuta, siis püüa ikkagi rääkida, kuni jõud nendeni, kes sind kuulavad ja usuvad. Kui asi on vale, siis ta on vale ja maailm peab selles teadma. Põgenemine ei muuda midagi paremaks. Aga rääkimise läbi võib selguda, et sa polegi üksi. Või ka see, et sind mõistetakse ja sa leiad toetajad ja abi. Või ka see, et keegi teine oskab end hoida ja kaitsta.

Tänu neile kogemustele olen ma rääkinud väga avatult oma lastega. Nii virtuaal- kui reaalse maailma ahistamisest. Ja teen seda jätkuvalt. On nii oluline, et nad mõistaksid, kust jookseb piir hea ja halva, õige ja vale, minu ja sinu keha, mõtte ja tahte vahel enne, kui nad seda oma nahal valusalt õppima peavad hakkama. Olen püüdnud teha omalt poolt kõik, et neil oleks kindlustunne ja julgus tulla rääkima ka asjadest, mis ei ole ok. Rääkima ka siis, kui sõber neile midagi sellist usaldab ja nõuab, et nad ei räägiks sellest. See ei ole reetmine. See on aitamine. Jah, see võib tuua kaasa pahameele ja mis kõik veel, aga see on õige asi, mida teha. Kõige valem on pilk metsa pöörata ja teha nägu, et midagi polegi. See hirm ja häbi, mis püüavad ohvrit aheldada, tunduvad reaalsed, aga need on valel ajal vales kohas. Mitte keegi ei oma õigust panna sind tegema midagi, mis pole sinu jaoks ok.

Ka seda olen ma poistele rääkinud, et me kõik teeme vigu ja valearvestusi. Ja isegi siis, kui sa oled selle palja pildi endast krt teab kellele saatnud, siis pole tal õigust sind sellega ahistada. See on sinu keha ja see pilt on sinust. Kui sa pole kellelegi liiga teinud selle pildi peal, siis pole sul ka mitte midagi häbeneda ja kahetseda. Kuigi sa ehk arvad, et sul on kohutavalt häbi, kui maailm ja lähedased seda näevad, siis ausalt, suure maailma silmis ei oma see mitte mingit tähtsust. Ja need tuttavad ja sõbrad, kes sellisest asjast heituvad, ärrituvad või sind kiusama ja narrima hakkavad, polegi õiged sõbrad. Rahu! Sinu õppetund on mitte heituda ja südamerahus küsida vastu “ja mis siis?”

Üks asi veel, ööklubis ja turvatsoonivälisel peol on turvaline juua vaid otse kraanist kraanivett. Kui jook on klaasis, siis tuleb see kordagi silmist laskmata ja käest panemata ära juua.

Hoidke ennast ja teisi!

 

PS poja emana olen ma koolis pidanud maid jagama õpetajaga, kes kujutas ette, et kõik mehed, ka seitsmeaastased, mõtlevad vaid “sellest ühest asjast” ja iga nende tegu on kantud sellest, et neil on loomulik/loomalik kihk naisi ahistada ja tema sellega küll leppida ei saa. Milles oli asi? Selles, et kehalise tunni jaoks riideid vahetama minnes läksid poisid plikade ruumi uksest mööda ja tegid seda lahti, sest jubenaljakas oli, kui plikad kiluma pistsid. Nad ei vaadanud sinna sissegi, lihtsalt lollitasid uksega. Uks kinni, vaikus, uks lahti, kiljumine. Jah, nõus, see oli nõme ja ka sellest tuleb rääkida, et sedasi tehes võib keegi end väga pahasti tunda, aga last teiste ees avalikult seksuaalses ahistamises süüdistada, oli ikka väga üle võlli.

Uus koolimaja ja lillkapsa kaitsemask

Kui ma hommikul Vancut äratama läksin, pidin peaaegu röögatama, sest silmanurgast nägin, et midagi on väga teistmoodi. Meie hamster Giulietta oli otsustanud hakata meistersportlaseks ja roninud kuidagi oma suure akvaariumpuuri lae alla. Hea, et meil seal kate peal on. Nüüd jäi ta mulle igal juhul vahele ja näitas uhkelt oma võimeid 😀

Tänasega sai poiste neljanädalane sügisvaheaeg läbi. Koolivaheajal kolis kool linnast välja uutesse ruumidesse.

Küla, kuhu kool kolis, Andreas teadis. Otsisime koolimaja, seda Tan umbestäpselt teadis ja siis otsisime sissepääsu. Seda ei teadnud ka Tan enne tänast. Vanc vahtis vaid õudusjudinatega aknast välja ja koolimaja ees uuris kõhklevalt, et kas me ikka tuleme tundide lõpuks tagasi. Uued asjad on talle hirmsad, aga õnneks olime me kodus asja enne hoolega läbi arutanud ja rääkinud, et tal vähekenegi lihtsam oleks. Samas ise omapead sinna sõita ei oskaks ma ka praegu.

Kool asub suurema tööstus/kontorihoone ühes tiivas. Kõrged laed, avarus ja palju õhku ja valgust. Samas oli uksest sisse astudes kohe mõnus ja soe tunne. Neil on ruumi ruumiga mängida 🙂

Asjad panid poisid garderoobi. 42 lapsega koolis saab edukalt hakkama ühe ruumiga. Noh nagu ühe mammutkooli suurklass või nii. Kui Tan omal ajal esimesse klassi läks, oli neid klassis 36.

Esimesena võtsime suuna Vancu klassile. Neil on klassis kaks uut last, nüüd siis kokku 11. Klassiõpetajale lisaks on kogu aeg kohal ka kaks abiõpetajat 🙂

Kui neil vanas majas oli kaks eraldi klassituba, siis nüüd on üks suur, aga jagatud ruum. Puhkamise nurk, seal, kus kuubikute tagant paistavad oranzhid kotttoolid, ootab alles kardinat ja vaipa. Kõik päevad algavad ja võetakse kokku ringis neil samadel kahel pingil ja kuubikutel istudes. Sotsiaalsete oskuste ja muusikatunnis istuvad nad seal ja vahel koolipäeva keskel mängivad libahundi-mängu ka samas kohas 🙂

Ja hambapesu on koolis möödapääsmatu. See võimalus on alati klassiruumis olemas 🙂

Klassiruumid asuvad järjest suurte klaasseintega koridori peal. Pildil tundub küll ehk veidi steriilne ja kõle, aga tegelikult kisub seal astudes pilk kohe klassiruumidesse sisse kiikama ja nii on väga mõnus. Paremale jäävad neli klassiruumi – keskastme esimene klass (meie mõistes 3.-4. klass), kus Vanc käib, keskastme teine klass (meie 5.-6.), kus Tan on ja ülaaste (7.-9. klass). Viimane ruum on kunsti- ja käsitöötundide läbiviimiseks mõeldud suur ateljee.

Vancu klassiruumist liikusime Tannu klassi.

Puhkenurk. Andreas ja Vanc pidasid plaani sinna pikemaks jääda. Poleks tunnid alanud, siis nad praegu arvatavasti põõnaks seal vildiste kivipatjade vahel 🙂

Seal saab niisama olla ja raamatuid vaadata ja lauamänge mängida. Koolipäeva jooksul on kaks vahetundi ja sel ajal on kõik lapsed iga ilmaga õues. Pika koolipäeva sees ka pisemaid pause ja alati on aega ja võimalust teha ka muud, kui istuda ainult pingis 🙂

Eraldi arvutiklassi pole. Tannu klassis on neil kümne peale viis arvutit. Infot otsivad ja esitlusi teevad nad enamasti kahepeale.

Siin klassis päeviti elavad üks tüdruk ja üheksa poissi ja maruvahva särtsakas noor õpetaja, keda õitsvas puberteedieas seltskond hirmsasti armastab. Näidiõpetaja! 🙂

Ülaastme klass oli suht sarnane Tannu klassile ja edasi liikusime me ateljeesse. Minu kaks unimütsi astusid uksest sisse sedasi:

Kõik need käsitöö- ja kunstimaterjalid olid varasemalt vanas majas surutud maast laeni riiulitesse ühes 8ruutmeetrises ruumis. Nüüd on seal ruumi 80 ruutmeetrit ja riiulitel on veel vaba ruum laste isiklike kastide ja tööde jaoks. Seal pisikestes sinistes riiulikastides on muide suled ja muu seesugune vahva pisikraam 🙂

Lõngad ja kangad.Terve seinatäis!

Meisterdamise ja puutöö nurk alles elab ennast sisse ja ootab oma riiulit.

Joonistamise ja maalimise osakond on aga igati valmis juba tänaseks päevaks:

Teisel pool suurt koridori on suur söögisaal. See Klimtilik vaip!! <3

Ja koridori peale jääb ka ühest seinast avatud nõupidamiste ruum õpilastele.

Huvi pärast käisime uurimas nurga taga asuvat ja teistest pisut eraldatud algastme (lasteaia viimane rühm + 1.-2. klassi) ruumi. Neil on eraldi kaks tuba – üks on selgelt õppimise ruum viiele 2. klassi lapsele.

Ja teine, see suurem ruum, on istumiste, raamatu-uurimiste, mängimiste ja kõiksuguste koostegemiste ruum.

Seal on magamise nurk (algastme lastel on pikutamise aeg koolipäeva keskel, kes tahab võib ka päriselt magada) ja päris oma mängunurk. Šveitsi värk ikka 😛

Pisemate ja suuremate koolilaste ruumide vahele jääb suur mänguruum, milles pikapäevarühma pisemad lapsed saavad pikutada ja mängida. Lapsi on võimalik kooli saata õpetajate ja abiliste hoole alla hommikul paar tundi enne kooli ja õhtul kella 19ni. Lastehoid toimib alati ka koolivaheaegadel. See mängumaja on nii suur, et sinna mahuksin vabalt turnima ka mina koos Andrease ja terve karja lastega. Antud hetkel istub Vanc seal teisel korrusel rohelise seina taga 🙂

Suures eesruumis on erinevaid mänge ja võimalusi, millest isegi Andreas rahulikult mööduda ei saanud. Et kas me tahaksime ka sellises koolis käia? Jah, me tahaksime! Kui ma kunagi ise omaenda kooli peaksin tegama, siis oleks see paljuski sarnane, ainult natuke rohkem minu nägu. Vist 🙂

Juhataja pidas tervituskõne ja kordas taas, et ka kõik vanemad on kooli väga teretulnud. Ta pani uuesti ka südamele, et mitte keegi ei tohi välisuksest ja garderoobist kaugemale tulla välisjalatsites. Vanemate jaoks on olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab tõmmata otse jalanõude peale, kui ei soovi neid ära võtta. Ja kooli sisenedes on tungivalt soovitav pesta puhtaks ka käed. Uutele vanematele pandi südamele, et kuna meie koolis on immuunpuudulikkusega laps, siis tema kaitmise nimel peame me kõik pingtama veidi rohkem. Tema olukord on viimase aastaga veidi kehvemaks jäänud, haigus süveneb, aga ta tahab nii väga koolis käia. Laste juhendamise eest kannavad hoolt õpetajad. Ma leian, et see on väga mõistlik, et sellist asja ei varjata ja räägitakse ausalt ja hoolivalt nii õpetajate, laste kui vanematega.

Kui me tund aeg hiljem koolimajast väljusime, siis viidi meie ees trepi juurde ka silt. See on hea, siis me ei pea me õhtul nii kaua otsima õiget kohta 😉

Koolist lummatud Andreas arvas, et täna on väga eriline päev ja haaras tööle minnes sarvesaiad endaga kaasa. Uus kooliveerand võib ametlikult alata!

Aga lõpetuseks tahan ma teile näidata hoopis üht naljapilti. Mul oli laupäeval hirmus lillkapsa isu. Leidsin tanklapoest lillkapsa ja panin selle korraga toorelt nahka. Vancut magama saates oli ta heitunud. Ühelt poolt tahtis ta nii väga, et ma talle Härra Q raamatut loeksin ja teiselt poolt ei suutnud ta taluda seda õhkõrna lillkapsa lõhna, mille ma maitsavat köögivilja krõbistades endaga koos tema tuppa olin toonud. Siis tuli tal aga idee, kuidas ta mu lillkapsasöömise üle elab ja saab samal ajal ikkagi raamatut kuulata. Vahtis siis sealt isetehtud lillkapsa kaitsemaski seest mulle otsa ja palus mul endast pilti teha. Ok, pilt tehtud, mis edasi?

“Kirjuta sinna pildi juurde, et sedasi juhtub siis, kui ma lillkapsa lõhna tunnen.”

“Ok,” vastasin mina ja siin see pilt siis on. Ta ise arvas et ta ei söö ta enam kunagi kogemata paneeritud lillkapsast kananagitsate pähe. 😛

Kuidas teie ebameeldivate lõhnadega toime tulete? 🙂

 

Tulnud. Toodud. Läinud. Viidud. Käinud. Olnud. Jäänud.

Võõraviha ei jää Eestis märkamatuks ja sellest peab rääkima. Võib-olla on mu arusaamised jaburalt naiivsed, aga ma siiski püüan läbi küsimuste ja näidete ja lugude seda teemat veidi avada ja avardada.

 

Esimene peatükk. Kuidas Tan taipas

Kui me Šveitsi kolisime ja saksa keelt mitterääkiv Tan alguses suure hooga tavakooli asemel integreeruma saadeti, siis moodustus nende liitklass kirevast seltskonnast. Hoopis enam, kui see oli saksa keele intensiivõpe ja kohanemine kohalike olude ja kultuuriga, oli see tegelikult üks äärmiselt suur ja oluline peatükk tema elus, millest ta õppis midagi, mis enamus temavanustele Eesti lastele üsna kaugeks jääb. Tema ees rullus maailma köögipool lahti üsna alasti moel.

Nende klassis käis kaks poolakat, õde ja vend, kelle isa kohalikus tehases insenerina tööd oli leidnud. Seal oli pisike mustja nahaga tulesäde-tüdruk Nigeeriast, kel oli vanust üheksa aastat. Ema oli abiellunud, temaga siia kolinud, lahutanud ja siis surnud ja tüdruku edasine saatus oli väga lahtine. Tüdruk elas turvakeskuses. Oodati, et tema tädi Aafrikast siia tuleb, et ta koju (?) tagasi viia, aga millal, polnud teada. Tüdrukule meeldis Tan väga ja ta püüdis teda igal võimalusel kallistada.

Selles klassis käis üks suurem poiss Albaaniast, kelle pere elas turvakeskuses. Tundides oli poiss püsimatu, niheles, ropendas, kiusas pisemaid. Morni olemisega suur poiss Portugalist, kelle isa oli siia ehitajaks tulnud, elas meie kõrvamajas. Ta ei rääkinud, aga kippus lööma. Vahel moodustasid need kaks suuremat omavahel tiimi. Nooremad kartsid neid ja ka õpetaja tunnistas, et on nendega üsna hädas, aga näeb progressi.

Tannuga samal ajal liitus klassiga Ungarist pärit varateismeline tüdruk, kelle ema oli siia tulnud kanafarmi tööle. Vahel kippus tüdruk diivatsema ja püüdis suurematele poistele muljet avaldada. Õpetaja taipas tema tekitatud stseene õnneks läbi hammustada ja asjad lahenesid enamasti rahumeelselt kohapeal. Poole aasta pealt tulid veel kaks poissi, kaks venda. Üks suurem, teine Tannu vanune. Nemad tulid Süüriast. Kevadel lisandusid veel kaks õde Itaaliast.

Neil kõigil olid omad lood. Nende taust ja Šveitsi kolimise põhjused olid erinevad. Mitu neist olid näinud elus asju, mida lastel ja tegelikult ka suurtel mitte näha ei oleks vaja. Neil olid nende endi sisemised võitlused ja painajad. Keegi neist ei osanud alguses keelt, mõni neist olid tulnud sootuks teistsugusest kultuuriruumist. Kes teab, mida või keda olid pidanud nad maha jätma. Suurematel seisis ees koheselt ka erialaõpingute valik, mille üle siin peab 15aastane juba otsustama ja mis pingeid veelgi kasvatas. Pooled neist lastes elasid kõrvalküla pagulas- ja turvakeskuses.

Nigeeria tüdruku lugu liigutas Tannut väga. Ema surm oli midagi, millest Tan natuke nagu aru arvas saavat. See tundus reaalne võimalus, aga midagi nii hirmsat, mille peale mõtelda ei taha.

Albaania, Portugali, Itaalia ja Ungari sisserändajatest vanemate laste asi on lihtsalt kohaneda – õppida ujuma ehk õppida ära keel, võtta omaks kohalik käitumismall, käia koolis, õppida amet, minna tööle ja maksta riigile makse. KUI vanemate töökoht, elamis- ja tööluba kehtib, siis peabki kõik sedasi sujuma. Kui ei, siis tuleb edasi või tagasi minna. Kindlustunne on habras ja juured rabedad. Kuigi me ei olnud Šveitis kolinud majanduslikel põhjustel, siis oli meiegi saatus ja staatus esimesed 10 kuud väga ebaselge. Selles osas sarnanes Tannu lugu väliselt mitme oma klassikaalslase olukorraga. Meil õnnestus enda lapsi säästa suurematest paukudest ja luua olukord, kus nad said rahulikult keskenduda kooliskäimisele. Seega ei tajunud ka Tan enda olukorras suurt probleemsust ega osanud probleeme näha ka teiste enda klassikaaslaste kohanemises ja olemises. Koolis oli ju täitsa tore.

Süüriast tulnud vendade lugu oli aga midagi muud. Maailmas olid ärevad ajad. Sõda ja selle eest põgenemine olid midagi hoomamatult kauget. Miks peaks keegi ööd ja päevad jala mitu nädalat astuma? Keset talve. Kui kaks kilomeetrit poodi ja tagasi jalutada on siinse lapse jaoks liiga pikk tee, siis selline uus mõõde pani asju üsna tugevalt ümber hindama. Või reisimine ilma asjadeta. Tegelikult põgenemine. Selleks pidi olema põhjus ja see põhjus oli hirmutav. Sellest sai ka Tan, kes sel hetkel veel 10 oli, aru.

Ja siis tuli ta ühel päeval koolist koju ja teatas nördinult:

“Kui neil ei ole mitte midagi, siis kuidas neil on telefonid? Ja veel kõige uuemad iPhone mudelid?!”

See küsimus meenutas mulle kohe Eesti meedias läbi kõlanud ühe puuga löödud rämedaid nurinaid, et “kuidas on võimalik, et need sissetoodud ahvid, kes Balti Jaama juures kerjavad ja inimesi häirivad ja keda meil jõuga sisse saadetakse kannatavate pagulaste pähe, omavad kõik moodsaid telefone ja on need kindlasti saanud kingituseks meie vaese maksumaksja raha eest või meie inimeste käest varastanud.” Eksole…

Andreas võttis sõnajärje sujuvalt üle ja selgitas Tannule sõjapõgenike olukorda ja nende vajadust telefoni omada.

“Vaata, telefoni on neil vaja, et olla olemas siin ametnike ja teineteise jaoks. Nad tulid kaks kätt taskus siia keset talve, eks, mäletad? Üks asi on see, et neil pole riideid rohkem kui seljas ja potte ja panne, diivanipatju, teine asi on see, et mis neil üldse veel alles on. Koletud mälestused ja ehk ka parima sõbra pleekinud pilt rinnataskus? Nad on liiga sageli turvalisemasse kohta jõudes paljad nagu püksinööp, emotsionaalselt kokkuvarisenud ja siin võõras maailmas kõigi poolt lükata ja tõmmata. Keegi ju ei oota neid siin ega kusagil mujal, aga koju tagasi nad minna (veel) ei saa. Nad vajavad pelgupaika, kus olla. Võib-olla nad jäävadki lõpuks siia, aga nende südames elab unistus paremast homsest kuniks kodus asjad paremaks muutuvad ja nad saavad tagasi minna.

Neil pole seal ehk enam kodu ja kooli ja tänavat ja haiglat alles, aga tõenäoliselt on seal või mõnes teises maailma otsas veel inimesi, sõprus ja sugulasi, kellega püüda sidet hoida. Teadmatus on selles olukorras talumatu ja telefon on neile siin antud just seepärast, et neil oleks võimalus hoida sidet, sest ilma suhtluseta ei ole mingit turvatunnet. Selleks, et eluga edasi minna, on vaja turvatunnet. Lisaks siin olemasolemisele aitab see neil ehk olla olemas ka seal kaugel, omade jaoks. See pisike telefon on nende aken maailma. See on nende õhk ja nabanöör, mis aitab neil siin ellu jääda. Kas see just viimane mudel peab olema, aga tegelikult pole sel ju vahet, kui toetajad on nii otsustanud ja paremaks pidanud. Võimalik, et eeldusel, et see kestab kauem, kui mõni vanem mudel.”

Rohkem Tan enam ei nurisenud. Ka ei küsinud, miks temal telefoni pole. Ju ta sai sellest ise aru, et tal ei ole seda veel vaja. Eestis see arvatavasti nii lihtne ei oleks.

Aga vahel kurtis ta, kuidas osad lapsed neil tunnis “hulluks lähevad”, asju loobivad, nutavad, draamat teevad ja noh, lihtsalt võimatult käituvad. Selgitasin talle seda asja nii:

“Selline käitumine tuleb pingest ja murest, mis neid maha ei jäta. Vaata, sina oled siin meiega. Jah, võõras keskkond tundub ebaturvaline, aga koolis on teil toetavad õpetajaid ja kodus oleme sul meie. Sul on Andreas, kes on kohalik ja tunneb siinset elu-olu, oskab keelt. Sul on siin kodu, oma tuba, voli mängida, sa ei pea muretsema toidu ega riiete ega millegi muu pärast. Sinu ainus mure on vaadata, et su koolitööd on tehtud ja see polegi väga nagu mure, eks? Millal iganes sa soovid, võid sa helistada oma babale ja mammale ja suure tahtmise korral neile Eestisse lihtsalt ka külla sõita.

Pagulas- või turvakeskuses pole elu aga üldse nii lill. Nad saavad seal hakkama, aga nad elavad palju kasinamalt ja nad on pidevalt hirmu ja pinge all. Mida toob homne päev? Mis saab nende elust edasi? Kas vanemad leiavad töö? Õpivad ära keele? Kas isa lubab emal keelt õppida? Kas nad suudavad kohaneda kõige sellega? Kas neid saadetakse edasi? Tagasi? Kas nende side lähedastega püsib? Kas lähedased on ohutus kohas? Kas nad veel kunagi leiavad sõpru siin võõral maal, on osa kogukonnast, mida tasapisi hakata omaks pidama? See siin on nende jaoks vähem või rohkem ajutine peatuskoht. Nad ihkavad tagasi ja neil on raske siin end koduselt tunda. See tunne, et nad on võõrad võõral maal ei kao nii pea ja see tekitab pingeid, sest me kõik tahame kuhugi kuuluda ja olla osa millestki. Nad igatsevad taga paremaid aegu, oma kodu, oma nurgapoe keerusaia ja kes teab mida kõike veel. Nad on pehmelt öeldes oma pildilt välja rebitud ja suvaliselt järgmise pildi peale tõstetud.

Sellises olukorras inimese sees elab ärevus sügaval naha all. Nii sügaval, et nad sellest endale teadlikult arugi ei oska võib-olla anda. Jaksamise ja tahtmise piir kiigub depressiivselt tumedamate allaandmise ja minnalaskmise vahel. Enamusel neist on vähemal või rohkemal määral post-traumaatiline stressihäire (ma olen hoolt kandnud, et Tan teab lihtsustatult, mis see on) ja sellega tuleb arvestada.

Neil on igapäevaselt palju muresid, mida meil ei ole. Mure lähedaste pärast. Mure nende pärast, kes maha jäid või teadmata kadunud on. Mure iseenda pärast, kuidas nad hakkama saavad võõral maal, võõras keeles, võõras keskkonnas ja kultuuriruumis. Kuidas kohanevad nad ise ja nende lapsed. Mida toob homne päev? Kust leida jõud ja jaks, et üldse edasi elada? Kas sellisel elul on üldse mõtet? See kõik koos ühes supipajas on midagi, mida meie endale vaevalt ettegi oskame päriselt kujutada.

Need samad lapsed siin, eemal otsesest ohust, et keegi nende kodu sõlepõhjaks laseb ja õel-vennal nende silme all kõri läbi lõikab, elavad endiselt pingete keskel, mis on meile liigagi võõrad. See tunne, et sul on janu, aga puhast vett ei ole, on meile kauge. Näljast ja külmast ja hirmust rääkimata. Ja kuigi neil siin nüüd nälga ja külma ei ole, siis hirm on üsna kindlasti endiselt nendega. Võib-olla elavad nad iga päev vaikse vägivalla keskel? Näevad öösiti õudukaid? Keegi ei tea, mida nad ka suures pagulaslaagris nägid ja kogesid.

Võib-olla ei luba isa perel või emal toast üldse lahkuda? Võib-olla ähvardab mõni pereliige pidevalt ennast ära tappa? Võib-olla saavad nad vanemate käest kodus kõik järjest peksa, sest vanemad lihtsalt ei tule enda emotsioonidega toime ja abi ei jõua nii kiiresti nendeni? Jah, see on halb ja vale, aga see on sageli nende reaalsus, millest neid pisitasa välja püütakse aidata ja just selle pärast peame ka meie mõistvamad ja leplikumad olema, kui nad vahel koolis plahvatavad ja nii öelda hulluks lähevad. Selle jaoks ongi teil koolis ja integratsiooniklassis kogenud eripedagoogidest õpetajad, kes oskavad lapsi sellises olukorras paremini aidata ja toetada, eelkõige märgata ja neile abi otsida vajadusel. Ja teie võimalus on olla nende sõbrad ja olla nendega koos lihtsalt lapsed. Lihtsalt oma olemasolemisega ja hoolimisega saate te neile näidata, et nende elus on ka midagi muud. Midagi täiesti tavalist, midagi head, kindlat ja turvalist, mille nimel püüda leida oma tee ja rahu enda sees. Kinnitus, et elu läheb edasi. Selline koorem on kõigile raske, aga eriti keeruline on see taluda lastele, kes saavad aru, et asjad on valesti,bäevad vanemate kannatusi, aga ei saa midagi muuta. Laps tahab olla laps. Lapsel on õigus olla laps.

Tan sai aru, et see pole lihtne olukord. Hirm oli talle endale tuttav tunne. Omamoodi hariduspagulasena siia jõudes oli talle tuttav tunne kõigist püüdmistest hoolimata tunda ennast soovimatuna. Ta elas sel ajal veel liiga reaalselt oma mälestustega Eesti kooliõudustest ja tema kõige koletum hirm oli see, et me peame tagasi Eestisse minema. Vancu, kes kõike kõrvalt kuulas, sai ka aru, et inimeste veidral käitumisel on erinevaid põhjuseid. Ja mina mõtlesin endamisi terve rea inimeste peale, keda tunnen, kes sellistest asjadest kohe üldse aru ei saa. Või ei taha aru saada…

Teine peatükk: Sõna on Ühel Kõige Õigemal Eestlasel

Keegi koputas tungivalt mu kolbale ja palus jutujärge. Ta väitis, et ta on Üks Kõige Õigem Eestlane, nimetagem teda siis nii, ja tal on midagi olulist meile, eestlastele, ütelda. Olgu lisatud, et ta on selline mitte liiga erandlik nähtus ja iseäranis viimasel ajal on ta ütlemata häälekalt endale kõlapinda otsinud igal võimalikul viisil. Olgu, las ta siis ütleb, mis tal öelda on:

“Tead, meie elu on ikka täiega hukas! Kõik kohad on mingeid võõraid täis ja enam pole õhku isegi hingata. Rahulikult ei saa poodigi minna ilma, et ei kuuleks ega näeks mingeid teistsuguseid!

Kõige hullem on see, et nüüd elab meil küla servas kollases majas mingi Fatima. Nad toodi siia kaks kuud tagasi kõigi oma pampude ja tittedega. Tema mees olevat kogu aeg Tallinnas tööl, aga me arvame, et ta istub tegelikult vangis, aga see naine… Oled sa näinud kui tumedad silmad tal on? Kindlasti on tal hingel midagi eriti kurja. Saad aru, ta ei söö sealiha, ma poes kuulsin! Siga ja kartul on meil siin alati põhitoit olnud ja selline imelik pirtsutamine siia küll ei sobi. Ja see, kuidas üks naine riides käib! Päike paistab lagipähe ja temal on musta värvi halatt maani ja see kalts peas. See pole ju normaalne! Mida ta seal alla kannab? Äkki tal on relv? Kui ta tahab siin elada, siis peab ta meie kombed omaks võtma ja need jubedad riided välja vahetama ja käima ringi käed nähtaval ilma suuremate kottide ja punnis taskuteta. Pealegi on tal liiga palju lapsi, need on nagu tillukesed tatised tarakanid, jooksevad poolpaljalt ringi ja karjuvad ja aru neist muhvigi ei saa. Ma oleks ammu juba lastekaitsesse teatanud, et see pole ikka üldse ok, aga äkki nad siis tulevadki ja hakkavad neid aitama. Meie oma lapsed on näljas, aga neid untsantsakaid veel kaelale juurde vaja. Ei, ma parem ei helista. Loodan hoopis, et nad ruttttu siit minema kolivad. Käisime just Lainega eile nende akna alla sea pilte kleepimas posti peale salaja. Me kuulsime, et siga on nende jaoks räpane loom. Meie jaoks on hoopis nemad räpased loomad. Äkki peaks Üleotsa-Mati käest siga laenama ja nende ukse ette ketti panema mõneks ajaks? Tegelikult ma arvan algusest peale, et nad on mingi terroristid ja hauvad siin vaid oma plaane. Vaadake ise, ma olen teid hoiatanud. Aga noh, kes siis mind kuulab…

Vaata see kõrvalmaja Svetlana ei räägi ikka veel eesti keelt. Ta on juba 20 aastat siin elanud ja ikka ei räägi. Ma ei saa aru, miks ta Venemaale tagasi ei lähe ometi. Ta küll koob ilusaid sokke, aga ma ei taha neid osta, sest miks ma peaksin mingit sissetungijat toetama? See, kuidas venelased meid küüditasid ja või ja vorsti meie vanemate leiva pealt ära sõid, on andestamatu! Meil on omalgi siin kitsas ja keegi ei taha teda siia. Marta küll rääkis, et see Sveta pidi tegelikult eesti keelt rääkima küll, aga ei mina seda usu, ta on ju venelane. Aga need kootud sokid on ilusad, kohe kadedaks teeb, et just tema neid teha oskab.

Aga te seda olete juba kuulnud, et meie koolidirektori tütar olevat linnas mehele läinud. Saate aru! Mingile neeeegrile! Päris süsimustale kohe. Eks see plika oli tal alati üks paras lits ja tõmbas juba siin külavahel kõigiga ringi. Ju siis meie mehed sellist litsi ei tahtnud enam. Nüüd ta siis tõestas seda kogu maailmale, mida meie ammu juba teadsime. Tegelikult on see me koolidirektorile paras, ega ta ikka üks õige mees pole! Tahab siin meie kõigi lapsi kasvatada, aga näe, ei saanud ise enda litsiplikaga hakkama. Milline reklaam! Ega sellisest midagi paremat oodata polegi. Vaata veel, et ta poeg homoks ei hakka, see on ka tänapäeval nagu mingi moehaigus kohe. Siis oleks komplekt ikka puhta koos.

Muidu on meil siin päris vaikne. See meie naabri-Maie käib mulle ainult närvidele. Ta lihtsalt ei meeldi mulle. Ta sõitis eile jälle Egiptusesse puhkama. Vaata, kuidas ta riides käib ja mida ta poest ostab ja kellega poe ukse ees räägib. No ja see soeng on tal imelik. Miks on vaja 80aastasel mutil oma juukseid värvida ja teeselda, et ta polegi veel hall? Me ju kõik teame, et ta on juba 30 aastat hall. Ja tal on liiga mitu kassi ja huvitav, mis raha eest ta ikkagi sedasi kogu aeg puhkamas käib? Kassid on siis kindlasti hooleta? See Maie on mingi kahtlane. Teda ei saa usaldada. Ma loodan, et politsei ta varsti paljastab, aga senikaua hoian tal ikka silma peal. Aga noh, kui väga vaja, siis näpuotsaga soola võib tema käest kartulisalati jaoks laenata küll. Sealt ukse vahelt ulatab natuke piiluma ka, saab äkki midagi teada kah. Vähemalt on ta eestlane!”

Kõige Õigema Eestlase jutust selgus, et kõik, mis pole oma, on võõras, kõik, mis on võõras on paha, kõik, mis on paha, tuleb hävitada ja minema saata ja olematuks teha. See lihtsalt ei sobi meile. Kõik võõras on hirmus ja hirmutav ja kõige kohutavam on see, et ka omad võivad meid reeta ja sõrmenipsust nakatuda nende moemaailma haiglaste trendidega.

“Kujutad sa ette, kui su oma laps su reedab ja otsustab, et tema ronib nüüd mingist kapist välja ja hakkab omasooiharaks?! Ja siis tuleb ta koju ja teatab, et tal on sõpru välismaalaste ja isegi mingite mustade ja kollaste seas, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. Tahab äkki abielludagi sellisega. Mis veel?! Mis järgmiseks? Siis hoiadki hinge kinni, et taevas meid hoiaks ja ruttu hulluks kuulutatakse, et see eksinud hing veel ka arvama ei hakka, et ta võiks toetada eutanaasiat, asendsusemadust ja kooseluseaduse värki. Kuidas need mürgitatud ajudega inimesed ometi aru ei saa, et see viib ju eesti rahva totaalse väljasuremiseni?! Vaktsineerimisest me täna ei räägi.

See siin ON meie maa, meie rahva maa ja see kuulub ainult meile ja kõiksugu amoraalsused ei saa ju ometi hakata siin kanda kinnitama?! Ega mulle see ka ei meeldi, et nad meile välismaalt neid presidente kogu aeg toovad, aga eks nad seda poliitika asja teavad ise vist paremini. Sa ju võid meid reeta ja meie üle irvitada, aga mina seisan lõpuni õige eestlaste Eesti eest! Surmani! Punkt!”

Ta kohmitseb oma tumepunase palitu taskus, otsib pitsilise servaga taskurätti, et niiske nina kuivaks pühkida. Surub selle siis taskusse tagasi, sikutab mantli selga ja teatab mustast lakknahast ridiküli käevangus rinna vastu surudes otsustavalt:

“Aga olgu, ma nüüd lähen naistega kohvikusse! Täna pidi seal see, mis ta nüüd oligi… Teiv Pentton, esinema. No on kift mees! Mõtle, isegi eurolaulu võidu tõi meile üks kord koju kätte!”

Ta viskab oma hõberebaseboa endale vilunud liigutusega üle parema õla ja kaob käbedal sammul kontskingade klõbinal läbi õhtuse vihmasaju mu peast kaugele-kaugele pimedusse.

“Teiv Pentton?” küsin ma endalt veidi segadusse aetuna ja muigan siis võidukalt, “Nähh, lootust veel on! Kui Teiv Pentton, siis Teiv Pentton! Aitäh sulle!” 🙂

Kolmas peatükk. Kui habras ja haavatav see Õige Eestlase Eesti siis tegelikult ikkagi on?

Ma annan endale aru, et me asume puhtgeograafiliselt muust värvilisest maailmast kaugel eemal ja see, mida ei tunne ja millest aru ei saa, ongi võõras ja võõristav. No kahtlane, selline.

Kooli ajalootunnis olen ma õppinud ka seda, kuidas meie maast ja rahvast risti ja põiki kõiksugu sissetungijad ja võõrvallutajad üle käisid. Kui mitu aastat me omal maal nüüd õigupoolest orjad olimegi? Nõuka-aeg läheb ka arvesse? Kogu see esimese öö õiguse värk ja kõik need riivatud mõisadiilid, isehakanud ja siis veel küüditamised ja kõik need võõrad, kes meile siia eelmise sajandi keskpaigas sisse toodi ja meie vahele jõuga elama pressiti, ei murdnud meid maha. Eesmärk oli meid taltsutada ja mõjutada neile alluma, koostööd tegema ja nende sarnaseks saama, aga nad ei murdnud meid. Ideoloogiliselt olid nemad paremad, kõrgem klass, meie alamad ja rumalad, kes pidid arenema. Pealgi on kuvand Tõelisest Nõukogude Inimesest meist enamusele veel üsnagi tuttav. Onju? Ja tegelikult, need kes tulid ja need kes toodi, palju nende seas olid neid, kes oma elu kusagil mujal pidi maha jätma ja siin otsats alustama?

Ja olgugi, et neid tuli ja toodi, siis näete, me olime nii vintsked ja visad, et saame rind uhkusest kummis kiidelda, et nii ja nii mitusada aastat olime me õigusteta inimesed oma eneste maal ja meie uhkus ja kangus ei andnud mitte iial alla ja siin me siis nüüd oleme läbi saksa, taani, rootsi, vene, nõukogude  ja kes teab veel millise aja. Ja selle koha peal tõmbab mu ajus keegi alati rämedalt pidurit, et KUI me saime kõige sellega hakkama siis, orjadena, õiguste ja internetita, ilma illusioonide ja lootusteta kümnete inimpõlvede justkui pimeduses elamise ja regilaulu laumisega, siis mis paneb meid arvame, et me nüüd, vabade inimestena vabal maal, selle kõige hakkama ei saa ja laseme eestlastel välja surra vaid seepärast, et keegi tahab meie juures ise elada või tuuakse meie juurde varjule ja kaitset otsima? Nagu päriselt?

Et kõik nad on nagunii ühed pätid ja kaabakad? Pätte ja kaabakaid on meil ka omade seas piisavalt, see pole mingi sissetoodud nähtus, mis meid jalust peaks niitma. Selliste tegude mõõtmise jaoks on olemas politsei ja kohtusüsteem ja vangimajad. Aga kõik need, kes ei ole midagi kriminaalset teinud, on ikkagi sissetungijad ja kriminaalne kontingent vaid seepärast, et nad näevad teistmoodi välja, räägivad teist keelt, ei söö võib-olla sealiha ja kannavad südames mõnd teist jumalat?

Ja teate, ma olen endamisi ikka mõtelnud ühe teistmoodi haakuva asja peale, et kuidas on see võimalik, et keskmise eestlase kõnepruugis on igaüks, kes kasutab suhtluskeelena vene keelt, automaatselt venelane. Pea kõik endiste liiduvabariikide rahvuste esindajad, kui nad just pole silmnähtavalt teise silmalõikega, on meil venelased, kui üks nende suhtluskeeltest on vene keel. Või mulle ainult tundub nii? Aga noh, kõigi oma “venelastega” saame me peaaegu hakkama, aga ikkagi need hirmsad uussisserändajad ja uussissetoodavad. Eriti hull on lugu nendega, kes ise nagu väga ei tahagi siia tulla, aga tuuakse ja meie siis peame neid siin kasima ja kasvatama. Miks nad ometi neid pagulasi kuhugi mujale ei võiks toppida?

Millised on meie kogemused pagulastega tegelikult? Kas me selle sõna taga inimesi ka näeme? Mitut pagulast ja väljarännanut ja sisserännanut ja kohaletoodut teie tunnete? Mitut lugu te lähedalt teate? Lahkunutest ja saabunutest? Ammusest ajast, nõukogude ajast, kaasajast?

Pagulaste mõiste on mulle tuttav nii kaugest ajast, kui ma iseennast mäletada oskan. Pagulane oli minu maailmas eestlane, kes oli ühel või teisel põhjusel varem või ka hiljem Eestist põgenema pidanud ja mõnes teises maailma nurgas endale uut kodu ja pelgupaika otsinud ning selle ka leidnud.

Ma kasvasin nende elulugude keskel, mille niidid tegid tiire ümber maakera. Ma ei teadnud lapsena midagi Siberist, sedapidi lugudest ei julgetud siis veel rääkida, aga pagulaslood olid minu igapäevareaalsus, sest mu lähedastel ei olnud üheski suunas vereliini, mis ei viinud raudse eesriide taha. Need olid sellised karmid ja ilustamata lood inimelude traagikast. Aga minu lapsepeas tundusid need ometi väga ilusad, helehelged ja romantilised lood. Need olid edulood.

Neljas peatükk. Pagulaslood, millega ma kasvasin

Kui mu eestlasest vanavanaisa kahe ilmasõja vahel endalt elu otsustas võtta, jäi vanavanaema oma pisikeste poegadega üksinda. Ta läks uuesti mehele kireva elukäiguga sakslasele. Nende koduseks suhtluskeeleks sai saksa keel ja elu läks omas taktis edasi. Veel enne, kui sõda algas, kutsus Saksamaa omasid koju. Nad läksid. Vaid kõige noorem, minu papa, jäi Eestisse. Sõja edenedes pagesid nad põgenikena Saksamaalt edasi Ameerikasse ja selle läänekaldale nad jäidki. Minu vanavanaisa oli kange mees. Saksa kangus selline, on teised ikka pidanud vajalikuks mainida. Surmatunnini ei õppinud ta inglise keelt selgeks. Miks? Sest tema oli sakslane. Suurte rahvaste uhkus? Sakslaste kogukond oli Californias suur ja tal polnudki põhjust võõra maa keele ja kommetega kohaneda. Minu papa vend, tema naine ja nende lapsed aga kohanesid. Täielikult. Nende lastest said uues ajastu pärisameeriklased. Juured murenesid ja pudenesid elus ja ajas tolmuks. (Pärismaalaste teema on julm, jah, aga kõik need sajandid on teinud ka sisserändajatest ja -tungijatest selle maa pärisinimesed).

Minu eestlasest vanavanaema õppis keele selgeks, kohanes, läks tööle ja käis jõudumööda meil Eestis külas ja saatis kõigi-unistuste-täitumise-maalt imelisi pakke. Kuigi ta oli eemal, siis läbi piltide ja lugude ja pakkide, eriti läbi punases silindrikujulises karbis olnud Sun-Maid rosinate, mille küljel oli imeilus pilt tüdrukust, oli ta alati minu jaoks olemas ja kohal mu kasvamise juures. Ta oli alati osa mu elust.

Tal oli seal kaugel Ameerikmaal väike, vaikne ja rahulik elu. Vähemalt nii ma seda lapsena tajusin. Papa ei leppinud aga kunagi, et teda kaasa ei võetud ja veel enam lõikas, et teda emale kunagi külla ei lubatud. See okas elas temaga igavesti. Ma nägin seda, tajusin ja tundsin nukrust. Papast oli mul kahju. Nii tore oleks olnud, kui ta oleks saanud vähemalt oma emale külla minna. Seda mõistsin ma juba lapsena, nüüd tundub see veel kurvem.

Kui mu vanavanaema 80ndate alguses suri, siis oli papal võimalus sõita Ameerikasse tema hauale. Pisikese plikana passisin ma sageli möödujaid aknalaual me vaikse tupiktänava lõpus. Papa tavatses Silikaadi saunas käia kohvriga. Iga nädal. Minu pisikeses peas tähendas aga kohver ikka reisimist ja kolimist. Ma olin mitu korda kohe täiesti kindel, kui papa end sauna minema asutas, et just täna ta lähebki Ameerikasse. Kohe päriselt! Raporteerisin sellest ka mammale, et papa läks nüüd Ameerikasse. Ja noh, kui juba kord minna, siis sinna ta jääbki ja hakkab meile saatma punases silindrikujulises pappkarbis maitsvaid rosinaid. See oli nii põnev ja eriline müsteerium, mille sees ma kasvasin.

***

Minu vanaema vanem õde lahkus oma perega sõja eest esialgu põhjasuunas. Soomest liiguti edasi Rootsi. Sinna nad jäid. Nad kohanesid ja elud loksusid paika. Aja jooksul said tema lapsed oma lapsed. Need lapsed on minuealised. Kui seesama minuealiste põlvkond Ameerikas Eesti jaoks üsnagi kaduma läks ja ma mäletan lapsena selgelt seda nukrat tooni, millega sellest ikka räägiti, et nad on meie ja Eesti jaoks kadunud, siis meie Rootsi-sugulased võivad olla ehk küll ühest otsast kindlasti rootslased, aga meie jaoks on nad ikkagi omad, nad on Rootsis elavad eestlased, kes tunnevad meie kultuuri ja keelt ja kelle juuretipud ikka katkematult meieni ulatuvad. Ka täna. Nad on seal, aga mingi osa neist on ka siin ja nad ei ole kadnud. Tõsi, tänapäeval sündinud laste põlvkond on paratamatult juba rohkem rootslased kui eestlased. See on elu loomulik ringkäik ja nii ongi ju hea.

***

Tegelikult jäi vähe puudu, et ka mu enda mamma oleks sõja eest minema läinud. Kohver oli koos. Viimasel hetkel läks tema tee parima sõbrannaga lahku – sõbranna läks, minu mamma jäi. Tema sõbranna abiellus taanlasega ja tema lastest said taanlased, kes pole kunagi eesti keelt rääkinud. Nende lastest said omakorda juba päristaanlased. Lapsena ma vahel ikka mängisin mõttega, et miks ometi mu mamma nii rumal oli, et minema ei läinud, sest see kõik tundus seal eemal nii romantiline ja kõik need tädid ja onud, kes meil Eestis külas käisid, olid kuidagi nii toredad, nad lõhnasid hästi, käisid riides teistmoodi ja tõid meile, lastele, alati nätsu ja kommi ja vildikaid ja kleepekaid ja see oli nii eriline ja hea. Meie elul ei olnud häda midagi, aga nende elu oli nagu muinasjutt.

***

Neid lugusid on mul veel. Päris oma perekonnastki. Ka mu isal oli sugulasi Austraalias ja Ameerikas. Keegi ei läinud niisama seiklema. Kes läks ühe, kes teise sõja eest. Keegi ei läinud kerge südamega, aga nad said hakkama. Nad said hästi hakkama. Ja ma võin kakelda igaühega, kes väidab üldistavalt, et õiged eestlased saadeti Siberisse ja ainult isamaa reeturid põgenesid välismaale varjupaika otsima. Ma olen näinud ja tundnud, kui väga elas Eesti mu lähedaste südametes, kes ise Eestis elada ei saanud. See oli nende südameasi. Nad hoidsid Eestit oma südames ja tegudes kõik need mitukümmend aastat.

Meie suguvõsas on ka hiljem nõukogude režiimi eest pagejaid. Mitte keegi neist minejatest ei läinud vaid ahnelt paremat elu otsima. Nad põgenesid hirmus või seepärast, et enam olla ei suutnud. Nad läksid, et leida turvalisem paik, kus olla ja elada iseendana. Kui maailm muutus, siis mõned neist jäid, mõned tulid tagasi, mõned ihkavad ikka veel ära, mõned tagasi.

Seda, kui hästi kedagi vastu võeti, kuidas nad kohanesid ja mis sai edasi, me teadsime. Te tahate ütelda, et maailm oli siis, 80ndatel, teine? Taluvuspiirid olid teised? Need, kes võõrad oma maal vastu võtsid ja neile enda seas koha leidsid, nad olid rumalad ega teadnud veel, kuidas see kõik aastakümnete pärast meie kõigi maailma hävitab? Või oli asi veel peenemalt vaid selles, et meie siin, eurooplased Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, isekeskis jagame nagu sarnast maailmapilti ja jumalat, aga nemad sealt idast ja lõunast pressivad meile peale ikka täiesti vale maailmapildiga ja tulevad siia meid vaid muutma ja väljasuretama?

Viies peatükk. Teistmoodi mälestused

Neile minemise lugudele on mul tasakaaluks lisada mamma meenutusi vene vägede Eestisse saabumise ajast. Nende kitsast Toompuiestee korterist sai korraga ühiskorter. Mamma koos ema ja õega suruti elama ühte tuppa, teise toa sai enda käsutusse vene rahvusest sõjaväelane koos abikaasaga. Kõik muu oli neil ühiskasutatav. Ma ei ole kunagi mamma juttudes tajunud viha ja ängi, ka hirmu mitte. Võõrad tulid ja neile tehti ruumi. Proua rullis oma tapeedi lahti, pani nööpnõeltega toa seinale, et kodusem tunduks ja kui nad lõpuks lahkusid, siis rullis ta oma tapeedi endaga jälle kaasa. Ikka, et kodusem oleks. Ta ei tulnudki siia kohanema. Ta tuli siit läbi kulgema. See oli nende tee ja seda ei saanud neile pahaks panna.

Ka mäletan ma mamma ja tema sõbranna itsitusi, et kuidas bravuuriga ei maksa võõras kohas laineid lüüa. Ehk õppetund: enne vaata ja jälgi ja uuri ja õpi ja siis alles tegutse. Või siis teegi nii nagu heaks arvad ja vahet ei ole mida muu maailm asjast arvab. Näide oli ehe – kui nõukogude väed sisse tulid, siis tõttasid ohvitseriprouad poodidesse ja seal ilusaid odava hinnaga öösärke nähes, pidasid neid ekslikult moekateks õhtukleitideks. Enne, kui nad end kohalike euroopalike trendidega kurssi jõudsid viia, läksid nad neidsamu öösärke kandes saatjate seltsis õhtul restorani. Eksole. Kohalikud itsitasid ja muigasid nii, mis hirmus.

Aga elu ja aeg muutusid ja need, kes jäid, need kohanesid ja nendega kohaneti. Vähem või rohkem, aga kohaneti. Aja jooksul õpiti teineteise erinevustega hakkama saama. Kuigi jah, “saksa ohvitseride galantsuse vastu ei saanud keegi enam iial”. See oli veendunud helge mälestus, mida need noored neiud südames kandsid ja selle teadmisega vanaks elasid. See jäi ideaaliks, aga mitte mõõdupuuks, ega seganud elamast ja olemast leplik ja mõistev vajaliku piirini ka kõigi teiste suhtes, kui nad viisakalt lugupidavalt ja käitusid.

Mu mamma ei õppinud kunagi vene keelt selgeks. Aga mulle on tunne jäänud, et tal polnud seda tegelikult kunagi lihtsalt vaja. Oma viisaka ja meeldiva olemisega suutis ta alati hädavajadusel ka käte ja jalgadega asjad selgeks saada ja see oli omajagu inspireeriv minu jaoks.

Kuues peatükk. Kui igatsus võrdub postkaardiga

Tegelikult on mul üks täiesti teise nurga alt teemat avav lugu veel. See pole küll põgenemisest, varjupaiga otsimisest ega jõuga viimisest ega sissetoomisest, aga ometi on see oluline vaatenurk, sest rahus minejaid on ka tänapäeval palju.

Kuidas tajub maailma see laps, kes paratamatult peab hakkama saama mahajäämisega, kui vanemad pikaks ajaks mujale lähevad? Jah, kaasajal on hulgaliselt näiliselt paremini siduvaid kommunikatsioonivahendeid, aga need ei tee pai ega puhu katkisele põlvele. Muust rääkimata. Ja nüüd unustage ära kaasaegsed mugavusvõimalused, sest minu loos neid polnud olemas ja paraku pole need võimalikud sageli ka kaasajal kriisikolletes.

Ma olin kümme aastat vana, kui mu isa Aafrikasse tööle saadeti. Pere, see tähendab ema ja mu pisike õde, läksid isaga kaasa. Esilagne plaan oli see, et nad lähevad kolmeks aastaks. Me teadsime, et see aeg võib venida. Kolm aastat on 10aastase jaoks hoomamatu igavik. Mina jäin mammaga Eestisse. (Sellest, miks ei tohi ühestki traumeeritud lastest pilte teha ja eriti neid neile endile näidata, peaks vist mõnes teises loos eraldi rääkima?).  Oli 6. jaanuaril 1988.

Tänu sellele kogemusele tean ma liigagi hästi, mis tähendab elada aastaid väga piiratud suhtlemisvõimalustega lahus oma vanematest. Elada nende hirmude ja tunnetega, mis lapse peas ja südames endale pesa tahavad teha.

Elu Nigeerias, kohas kus polnud kunagi päris rahulikku rahumeelset elu, kus tänavatel olid alati automaatidega sõjaväelased, kus inimesi rööviti ja tapeti, nad lihtsalt kadusid jäljetult, kus autode moodi autod sõitsid tänaval vaid kinniste akende ja lukustatud ustega, sest iga nurga taga varitses oht varale ja elule. Oli väga täpselt teada, millal ja kuhu oli rohkem turvalisem minna ja kuhu kindlasti mitte. Ei, mitte ainult heleda nahavärviga inimesed ei olnud ohus, kõik, kellel midagi oli või midagi teisti tegid, olid ohus ja sellega tuli alati arvestada. Ja neil samadel aastatel kiskus elu me Nõukogude Eestis järjest ärevemaks.

Isa eemalolekuga olin ma teatud mõttes rohkem harjunud, oli ta ju terve mu varase lapsepõlve kaugsõidus olnud ja samal ajal Odessas ja Leningradis õppinud. Aga ema… Minu ainus side vanematega oli kirja teel. Post liikus nagu jumal juhatas. Vahel juhtus, et mitme nädala post saabus pikema pausi järel kaks kuud hiljem korraga, sest oli Moskvas pikalt toppama jäänud. Krt seda teab, mida nad seal nendega tegid. Igal juhul tundus see ühe lõputa ootamisena.

Ema saatis mulle kirju postkaartidel. Vahel kirjutas ta korra, vahel paar korda kuus. Kahe aasta jooksul sain temalt täpselt 35 kirikaarti.

Otsisin need albumis hoolega hoitud postkaardid eile välja. Ma olen alati teadnud, kus need olid, aga ma ei tahtnud neid kasvades enam uuesti lugeda, sest nad toitsid kurbust, vaatasin vahel vaid pilte. Iga viimase kui postkaardi pilt on mu mällu sööbinud ja need kannavad endas üht suurt ja sooja ja nukrat igatsust. Ka täna veel. See tunne on minu sees ka 30 aastat hiljem ehedalt alles. Näeh, äigangi pisaraid taas kõrale, et silm seletaks nüüd kirjutada…

Ma panin need kaardid eile kõik hoolega kronoloogiliselt ritta ja lugesin pisaraid pühkides läbi. Enamasti manitses ema mind neis, et ma ikka hoolega õpiksin, uuris tunnistuse ja mu akvaariumikalade käekäigu kohta ja palus, et ma mammat aitaksin. Vahel kirjutas sellest, kus nad puhkamas ja ujumas käisid ja saatis mõned fotod ka. Seda kirjutas ka, et mida ta meile mõne Eesti poole suunduva laevaga saata sai. Hästi lühidalt ja lihtsalt. See kiri meenutas mulle nii väga Puhhi – kui sul on õhupall, siis ei saa elu ometi kurb olla 🙂

See oli karm kogemus hoolimata sellest, et ma neil korra ka külas sain käia ja minu elul ju suurt miskit viga ei paistnud olevat. Hoolimata sellest, et kolmest aastast välislähetuses sai olude sunnil õnneks vaid kaks aastat. Just see kogemus on mul hilisemas elus aidanud ennast samastuda nende lastega, kes mööda maailma on laiali pillutatud ja vanematest eraldatud. Kõiki karme lisasid oskasin ma enda olukorrale edukalt juurde mõtelda. No mis oleks siis, kui ja siis kui ja siis kui. Ma olin kõiksugu mõtetega ise mänginud, et ennast halbadeks uudisteks ette valmistada. See on läbi ülejäänud elu mu ellujäämise programm olnud – ma pole pessimist, kuigi enamus seda kõrvalt vaadates sedasi tõlgendab, ma olen vägagi realist, kes sisimas loodab alati, et kõik sujub ja saab korda.

Kas ma veel iial näen oma vanemaid? See küsimus kisas mu sees katkematult.

Ma olin 12aastane kui ma kord õhtul unetult und oodates silmad kinni panin ja püüdsin ema nägu endale ette kujutada ja ma ei suutnud meenutada, mis nägu ta on. Tal on prillid ja kartulikoorekarva lokitud lühikesed juuksed, aga silmad? Tema hääl? Ma ei suutnud neid mitte kuidagi meenutada. Hakkasin nutma. Süüdistasin ennast, kuidas ma sain midagi nii olulist ära unustada. Mind valdas õud ja paanika, aga mammale ma seda rääkida ei julgenud. Ma ei tahtud olla koormaks. See on teine asi, mille ma sellest kogemusest ellu kaasa võtsin – soov mitte kunagi olla tüliks või koormaks. Mingi teadmine, et ma PEAN ise ja üksi hakkama saama. tegelikult ei pea, aga sellest sai liiga pikaks ajaks minu mantra.

Hiljem olen ma alati mõtelnud, et miks ma tol korral ometi mamma käest mõnd fotot ei palunud vaatamiseks või lihtsalt emast ei rääkinud. See oleks mu mälu ehk värskendanud. Ju ma olin oma ahastuses nii kinni kiilunud, et ma ei näinud lihtsalt väljapääsu. Aga mida tunnevad need lapsed, kel pole võimalustki kunagi seda olulist nägu ja häält endale enam iial meelde tuletada? Pole isegi fotosid, muust rääkimata? Kui lõikavaks sügavikuks jääb see nende jaoks edasises elus? Kui see pole lein, siis mis on lein?

Mamma on ikka rääkinud, kuidas ma öösiti läbi une tema kätt otsisin ja sellest siis kinni hoidsin. Ma magasin tema kõrval ema ja isa suures voodis. Ma ise ei mäleta sellest midagi. Liiga ebaturvaline ja hirmus oli see maailm. Maailm, mis ootas minult alati head käitumist, head õppeedukust, teiste abistamist. Maailm, milles mõned äraspidiste arusamaadega inimesed leidsid, et ma peaks veel uhkegi olema oma olukorra üle – mõtleks, vanemad elavad välismaal! Ja panid pahaks, kui ma selle üle kuidagi uhke ei osanud ega tahtnud olla, et mu vanemad ei ole minuga siin või mina nendega seal. Ma vaid igatsesin nende kojunaasmist, seda et nad elaksid iga päev minu kõrval ja ootaksid mind õhtul koolist tulles kodus. Ma ei tahtnud olla eriline, ma tahtsin olla tavaline laps. Aga tavaliseks tagasi ei saanud ma enam kunagi. Selle taagaga kasvasin ma suureks.

***

Need lood on olnud minu elu ja kasvamise lahutamatu osa.

Mulle tundus, et raudse eesriide tagune välis-Eesti maailm polnud üldse nii kaugel ja see oli ometi terve maakera suurune – mõtle, meid, eestlasi, on igal pool ja see oli tore tunne. Suurusest ja laialipillutatusest hoolimata tundus see turvaline ja tore. Ja samas kodust eemale tööle saadetud vanemad olid minu jaoks kättesaamatus kauguses ja see oli nii kohutavalt kurb ja hirmutav. Igavene. See oli lõpp. Lapsepõlve lõpp. Tunne, et mind armastatakse, minust hoolitakse, läks lõplikult kaduma. Loomulikult oli sellel kõigel veel palju teravaid tahke, aga väga lihtsustatult, ma tundisin, et mind polnudki vaja.

***

Küüditamistest kuulsin esimest korda 6. klassi märtsis, kui pinginaabri ema meid vanalinna kaasa võttis, et sinna küünal viia. Seal Harju tänava vanadel müüridel oli nii palju küünlaid. Sain aru, et kellelegi on hirmsasti liiga tehtud, aga see jäi kaugeks, sest kodus sain mamma käest pahandada, et ma seal üldse käinud olin. Eks aeg oli veel väga ärev, mamma teadis liigagi hästi, mida karta. Läks veel palju aastaid, enne kui ma asja ivale pihta hakkasin saama ja kuulsin, et ka meie lähikonnast on see ja teine “ära käinud” või Siberis sündinud. See teadmine vaid laiendas minu jaoks minemiste ja viimiste traagilise valu mõistmist. Aga millal mõistmine ja valu võõravihaks pöördus?

Seitsmes peatükk. Nahavärvineedus

No olgu, olgu nende sissetoodud ja -rännanud nõukogude inimeste ja pärisvõõrastega, kuidas on. Mis iganes põhjustel nad tulnud on, parem on, kui nad meie õue peale ei roni ja mida kiiremini nad tagasi lähevad sinna, kust nad tulnud on, seda parem?

Aga mida peab tegema laps, kui ta on eestlane, aga ta nahavärv on midagi muud? Ole sa pealegi Eesti passiga heledajuukselise sinisilmse eestlasest ema laps, kui su isa on kusagilt mujalt ja pärandab sulle tumedama naha või juuksed, siis on see tempel mällu igaveseks? Ja seda sul unustada ei lasta. Ja meie oma eesti inimesed oskavad vahel olla ütlemata tigedad ja õelad ja alatud. Et mida mina sellest tean? Natuke tean…

Mu lapsepõlve sõbranna on varsti 20 aastat abielus olnud nigeerlasega. Neil on neli koorekohvi värvi nahaga maruvahvat last. (Edasine jutt ja fotod on temaga kooskõlastatud.)

Alguses proovisid nad ka Eestis elada, aga mõne aja pärast suundusid Taanimaale, kus nad kohtusid, tagasi. Enamuse ajast on nad perega elanud Eestist eemal, aga igal suvel käivad nende lapsed Eestis siinse vanaema juures suvitamas. Taanil ja Eestil on rohkem sarnasusi kui erinevusi, aga ilmselgelt on nende multikulti kogemus ja tolerantsus valgusaastate võrra meie riigi omast ees.

On nad siis kuidagi iseäranis lollid ja lahked, kes jagavad kõik enda tagant teistele ära? Kindlasti mitte. Ah, et neil on rohkem kogemusi ja nad on juba harjunud? Aga kust see meie harjumine tuleb, kui me nii tõrksalt tigetseme? Või meie lihtsalt ei pea õigeks, et mingid mustanahalised meie maanurka elama tulevad, sest geograailiselt on see juba nii määratud, et nad ei sobi siia? Aga Taanimaale sobivad? Ja eestlasest, Eesti passiga lapsed, kelle üks vanem on mitte-eestalne, pole ka õiged eestlased?

Nende pere keskmised lapsed on üsna samavanad minu poistega ja kui me veel Eestis elasime, siis olid nad pisikesest peale suviti omavahel head sõbrad ja tegid kõike koos.

Koos joosti tänaval ja turniti meie mäel ja mängiti seal kodu ja luurekat ja kulli ja džunglit

Koos mürgeldati Metsikus Läänes ja kapati lõbusa hobusega ringi

Koos sõideti paadiga mööda ohtlikku maailmamerd ning otsiti avastamata saari ja helesiniseid hülgeid me pöörases elutoas

Koos roniti õunapuude otsas ja kiiguti okstel

Koos sõideti ratasega – kambapeale oli üks ratas ja seda jagati sõbralikult 🙂

Koos tehti liivakasti serval mulle nägusid, kui ma neile erinevaid ülesandeid andsin enda emotsioonide väljendamiseks 🙂

ja koos käidi ka poest vanakooli vahvlijäätist toomas ja seda mu köögis koos teiste lastega söömas. Need olid mu Haldjaoru Laste Kodu väga vahvad ajad 🙂

Kõike seda tegid nad just nii nagu minu ja nende ema lapsepõlves 20-25 aastat varem. Selle vahega, et vahel Tan ikka mainis, et keegi ootamatult midagi imelikku neile ütles, aga see ei jäänud kauaks pidama. Lapsed olid sellest üle.

Mõned korrad juhtusin ma ka ise kogu selle kambaga poodi ja ühistransporti ja korra ka kinno. Kujutate ette, neli kuni kuus last, pikkuselt nagu oreliviled. Osadel heledad silmad ja pead ja kahel tumedad nahad ja vahvad vahused krussjuuksed. Omavahel käest kinni rõõmsalt kihav lastekamp, mis märkamatuks nagunii ei jäänud. See oli komplekt missugune, mida suuril silmil ja lahtivajunud lõugadega jõllitada… Inimesed lihtsalt unustasid end vahtima, küünarnukiga müksama, näpuga näitama ja sosistama. Liiga sageli tundsin ma õhus põlgust stiilis “appi, vaaaaata, seal on neeeegrid!” See oli pehmelt öeldes õõvastav.

Kord olime me oma jäätistega Selveri kassas. Meie järel seisis vanem eestlasest tädi. No pealtnäha igati soliidne selline. Ta pidas vajalikuks kõigi kassasabas seisnud inimeste kuuldes podiseda midagi “neist mustadest ahvidest” ja vahtis siis mulle vidukil silmadega vilks ja vilks otsa, kui mu tema poole juhtusin vaatama. Tädi jätkas. Ma muutusin vaikselt plahvatusohtlikuks. Tasusin ostude eest, vaatasin talle sirgelt otsa ja teatasin tüdinult surmtõsise näoga käsi nagu tiibasid üle kõigi kaasas olnud laste sirutades:

“Mnjaa, teate, ma paljunen valimatult kõigi ja kõigega, mis liigub ja mulle meeldib nii!”

Tädi ahmis vaid õhku. Vabandust, kui ma ta päeva ja kuvandi noorest eesti emast ära rikkusin. Poleks lapsi juures olnud, oleks asi palju karmimalt läinud. Keegi ei tule sedasi kedagi kommenteerima! Eriti veel lapsi ja laste kuuldes. Tahab, mõtelgu, aga jätku oma mõtted väga sügavle enda sisse.

On see hirm? On see taltsutamatu uudishimu? Tahaks näpuga katsuda, aga ei julge? Äkki see pruun nahk tundub katsudes kohe eriti soe? No salvestab päikesesoojust ja on palju soojem kui meie hele nahk? Või mine tea, äkki limpsates maitseb tume nahk nagu šokolaad? Või saab pruunima naha katsumisest kohe aidsi, nende lähedal seismisest kirbud ja täid ja nende väljahingatud õhust sada muud surmatõbe?

Kas nende veri on ka must? Ja äkki need juuksed on hoopis traadist? Appi, kuidas neid kammitakse ja kas nad kohe ongi nii või nad aetakse sedasi krussi või muutuvadki kõigi juuksed selliseks kuuma päikese all? No siis pole imestada, et neil ka aju asemel tühjus on?

See on siis lihtlast jälestus või hoopis mingit laadi taltsutamatu uudishimu või kadeduski, mis selliseid podisemisi põhjustab? Taeva päralt, kui see sind nii väga torgib ja sa sellega elada ei saa, siis väljenda ennast ja küsi, kas sa tohid lähemalt uurida ja äkki korraks ka katsuda! See on ka parem, kui sedasi põrnitseda, oiata ja sisiseda.

Mis paneb mõne inimese sedasi ebalugupidavalt võõrastama ja põlgusega suhtuma? Mis õigusega? Ahvid? Vargad? Orjad? Halloo, kus ja mis ajastul me elame? See on teema, mis jääbki mind ärritama. Ja siis loen ma uudistest, kuidas keegi tähtis mees julgeb mitte suruda kellegi kätt saavutustest hoolimata vaid seepärast, et tema nahavärv on vale? Seda tihkab jultunult teha inimene, kes võiks olla eeskujuks ja ta teab seda ja ta väärkasutab oma positsiooni, et demonstreerida enda väiklust?! Kahjuks kummitab mind endiselt ka ühe kolleegi jutt, kuidas tema küll narkarile, kodutulele ja mingile pigile kanüüli ei paneks, sest see on ju nii rõve ja raudselt on neil kõigil aids. Et me siis ikkagi oleme paremad, ilusamad, õigemad, puhtamad, tervemad ja mis kõik veel? Päriselt ka?

Millega me ennast õigustame? Sellega, et meid nende inimeste juurte juures koheldaks samamoodi?

Huvitava tasakaalupunktina olen ma varapubekana vanematel Aafrikas külas olles Lagose (Nigeeria) turgudel emaga koos käinud. Ma olen olnud võõras massi sees ja väga selgelt eristuv harjumuspärasest. Mu nahk oli hele, mu silmad olid heledad ja nende jaoks olid ka mu juuksed heledad. Sellel pildil oli mu pikkus veidi alla 150 sentimeetri, proportsionaalselt saate aimu, kui pikad need juuksed siis olid.

Kohtumine nii pikkade sirgete juuste ja sileda köiejämeduse patsiga, mis ulatus tagumikuni, oli sealsete inimeste jaoks midagi teisest dimensioonist. Naha- ja silmavärvist rääkimata. No umbes nagu meie jaoks Selveri sabas süsimusta nahavärviga inimesega kohtumine. Kas ma tajusin põlgust ja mossitavaid mokki?

Nende hõõguvad rõõmsad ja vaimustunud silmad ja patsutused ja mitmekaupa patsikatsumised olid alguses ehmatavad, aga ometi oli neis nii palju soojust ja lugupidamist. Ometi oleks võinud valge inimene end neil hetkedel tunda ebakindlalt ja haavatavalt, sest meie nahavärv sümboliseerib neile vaid liigkasuvõtjaid, sissetungijaid, orjakaubitseijaid ja röövleid, anastajaid – kõike muud, kui midagi positiivset. Aga ometi see nii ei olnud. Ahh, et nad ongi seal sellised rumalad ja lihtsameelsed ja vaimustuvad klaasikildudest ja kassikullast? Ime ka, et nad orjadena ei lõpetanud?

Ometi kogesin ma midagi sarnast palju aastaid hiljem suure inimesena ka Sitsiilia sisemaa kõrvalises külakeses, kus pisikesed päikeses pahkunud nägude ja kätega südid memmekesed bussipeatuses mu sisse piirasid ja minu juukseid ja õlgu paitada tahtsid ise samal ajal katkematult sädistades. Muidugi on see meile võõras ja me ise ei lähe kunagi võõrale nii lähedale, vähemalt kaine peaga, eks, AGA äkki aitab see ette kujutada veidi seda, kuidas nemad meist erinevalt end väljendavad, end turvaliselt ja hästi tunnevad? Ja kui tugev tundub meie mahavisatud pilk nende lähenedes, põlgus ja viha ja soovimatus nende jaoks siin meie jahedas ise- ja eemalolemise kultuuris? Me ei kipu omasidki kallistama, saatis siis võõraid. Võib-olla on siin veidi mõtlemiainet, et kui huvi ja uudishimu ikka nii lämmatavad on, siis äkki leiaks võimaluse näpuotsaga neid traatjuukseid katsuda? Usun, et viisakal sõbralikul küsimisel, on see täiesti korraldatav ja uudishimu saab rahuldatud ja elu läheb edasi 🙂

Ahjaa, veel üks asi. Mu vanematel oli Aafrikas elades teenija. See käis paratamatult staatusega kaasas. Tema nimi oli Sam ja ta tuli hommikul ja lahkus õhtul, koristas ja abistas muude vajalike toimetuste juures.

Ei, ta ei olnud ludritav ärahirmutatud ori, keda mu vanemad piitsaga tööle ajasid. Ta tegi tööd ja sai selle töö eest palka, jõuludeks topeltpalga, ja oli igati kohusetundlik ja hooliv noor mees. Tema tööülesanded olid väga selgelt paigas ja lugupidamine oli vastastikune. Just nii nagu see peaks ka tänapäeval endale koduabilist või koristajat palgates olema. Nahavärvist sõltumata.

Naljakalt armsad mälestused on meil temaga seoses ka, kuidas mu pisike õde teda ikka vabadel hetkedel kaarte pani endaga mängma ja kuidas ta õppis mu ema tehtud hapukapsasuppi sööma, aga meile omase söömisviisi asemel hoopis rüüpas suppi kausist kõrvale, kui praadi sõi. Keegi ei pannud talle seda pahaks, see oli tema huvitav lähenemine ja pisike näide kultuuride erinevusest ja nende segunemisest. Vigisemise asemel, et Sam tegi midagi valesti (meie silmis teistmoodi, mitte harjumuspäraselt), on ema hoopis tunustavalt välja toonud tema tugevaid külgi. 🙂

Kaheksas peatükk. Võõraviha

Kuigi enamusel meist on mitte-eestlastega ka häid kogemusi, meil on sõpru ja tuttavaid ja töökaaaslasi, siis mingil teisel hetkel leiab nii laia kõlapinda sõge viha iga viimase kui muukeelse ja -värvilise inimese suhtes? Miks ometi?

Keegi ei käsi meil oma isiklikku koduust valla lükata, jagada oma leiba ja tütart ja kõik enda juurde elama võtta. Kedagi ei topita vägisi meie koju elama. Või laieneb “meie kodu” mõiste kogu külale ja linnale?

Pidada ennast paremaks ja õigemaks vaid seepärast, et me oleme sündinud sellel maal kuidagi õigema nahavärvi ja silmalõikega, pole ju ometi õige. Need, kes tulevad ise Eestisse õppima ja/või tööle, nemad saavad ju igati ise hakkama, maksavad ära oma maksud, täidavad me riigikassat ja kui asi on kahtlane, paberid pole korras ja numbrid ei klapi, siis pole neil pikka pidu ja nad lahkuvad. Tundub ju mõistetav, häid töötajaid ja ajusid pole meil kunagi küllalt. Kahju, et omad ajud välja voolavad, aga hea, kui keegi neid suurema kärata asendada suudab ja Eestile au ja kuulsust toob.

Need, kes tulevad Eestisse läbi armastuse ja abielu, nende jaoks on see teadlik ja loodetavasti südame valik. Kui Riigi silmis on nende paberimajandus korras, siis pole kellegi teise asi nende eraelus tuhnida. Kuigi jah, leidub ka neid, kes arvavad, et Eesti pojad ja tütred peaksid ikka omade seast selle kõige kallima leidma, et vereliin puhtamaks jääks, aga armastus on selline kreeuline asi. Mis asi on puhas eesti oma vereliin? 😉

Need, kes meie juurde saadetakse, neil pole sageli paremat valikut. Enamus neist ei tule meie juurde jääma, aga kui nad kohanevad ja jäävad, siis on see nende valik ja meie asi on nende olemine teha inimlikult normaalseks ja toetavaks, kui enamat ei suuda pakkuda. Seda, et sõda ja vägivald on koledad asjad, teame me ju ometi kõik, aga kuna see meist kõik nii kaugele maha jääb, siis nagu väga ei puuduta. Las need mässavad nendega, kes nendega riigipiire jagavad. Nii teoreetiliselt, kas me oleksime sõbralikumad Läti ja Soome põgenike suhtes, kui neid tuleks hädaga kümnetes ja sadades tuhendetes? Oleksime me siis leplikumad ja lahkemad?

Aga kõik need täikraedest illegaalid, küsite? Ma tavatsen selle peale vaid muiata, et isegi selle sõna taga võib olla palju enamat peidus, kui võrdlus, et illegaal on kindlasti kurjategija. Halbade asjade kokkulangemise tõttu olen ka mina siin, Šveitsis, olnud mingi aja täiesti illegaalselt. Olin ma seepärast ohtlik riigile või selle elanikele? No kohe kurjategija, kes naksutab pikki näppe ja vaatab, kust midagi pihta saaks panna?

Selle asemel, et ajas olukord pehmeneks ja inimesed mõistaksid, et iga võõras pole oht ja vaenlane, selle asemel, et nad näeksid inimese ja tema riietumisstiili taga ka tema lugu ja mõistaksid, saaksid aru ja toetaksid, kogub miskipärast võõraviha üha enam tuure. Miks ometi? Või on see pigem hirm tundmatu ees, mida on mugavam tahtmatuse või isegi vihana väljendada?

Mulle tundub, et kõik vähegi võõrama olemisega inimesed lendavad meil Eestis liiga paljude jaoks ühte ja samasse prügikasti sildiga “inimrämps” ja sellele järgneb isetekkeline protest, MIKS meie peame neid sante ja vargaid oma raha eest kasima ja kasvatama. Endalgi vähe ja need muudkui tulevad ja paljunevad nagu prussakad ja hävitavad meie maailma? Kölni ahistajad, Rootsi pagulaskeskuse noakangelased, Balti Jaamas kilekotiga varastatud kraami müüjad on kõik ühes potis koos sõjapõgenike, liitlasvägede sõdurite, ülikooli õppejõudude ja Eestile edu ja kuulsust toova eduka firma veebiarendajatega. Lisage näiteid omal soovil, tingimuseks on vaid meile harjumatum väljanägemine või märgatav aktsent eesti keele kasutamisel.

Me paneme kõik nad ühte patta ja vihkame igaks juhuks kõiki, kes pole omad ja kõiki, kes näivad teistmoodi ja võõrad. No vahel vihkame me ka Downi sündroomiga, lühema keha, puuduva jäsemega ja kõiksugu muude silmahakkavate eripäradega inimesi. Abikoeri vihkame ka, need ronivad kaasajal ju isegi kinno. Mida on pimedal asja kinno? Mida on mustanahalisel asja Eestisse? Kas tõesti see, et nad on isemoodi, muudab meie endakindluse korraga nii hapraks ja paneb seest värisema. Ja kisama ja vastu võitlema? Aga noh, see naabri-Maie pole ka ikka üks õige eestlane, käib muudkui välismaal puhkamas ja sööb lusikaga kalamarja!

Kas selles pagulaste asjas on eestlaste jaoks mingi sügavam kadedus peidus? No et need, kes kunagi meie juurest läksid, tegelikult hülgasid meid? No nad said justkui parema elu peale, aga meie peame ikka siin pimedal külmal mägedeta märjal maal küüned pahupidi rügama ja oma kraavi kaevama? Reeturid sellised! Ja kui nad läksid, siis olgu, ongi lahedamalt ruumi käes ja no halloo, tegelikult on meil omalgi siin üsna kitsas, et mis mõttes te tahate meile siia asemele tuua mingeid võõramaa inimesi, kes ei tunne ei meie keelt ega kraavikaevamise kultuuri. Pealegi ei sobi nad meie kliimasse ja meil omalgi nii mitu suud toita ja keret katta ja häda niigi käes. Kadedus selles suhest, et miks riik omasid ei toeta ja neid prussakaid laseb meile siia voolata? Et võtad mõned, aga siis hakkab neid kribinal juurde tulema ja nad tulevad kuni päike muutub mustaks, seapidamine keelustatakse ja naisi hakatakse kividega surnuks loopima? Kas see võõraviha on tõesti nii suur ja pimestav VÕI ei ulatu igamehe urgu see sõnum, kes ja miks tulnud on?

Üks asi on tõsimeelne pühendunud integreerimine, mis on igati positiivne, aga kui meie eesmärk on teisest verest, lihast ja luust võluväel (mõne kuuga) ümbersünnitada uus eestlasi, siis see ei toimi ja see on vale, sest tingimus ei saa olla, et nad unustavad ära oma päritolu, kombed ja jumalad ja söövad õigel ajal meiega koos verivorsti ja laulavad laulukaare all hardalt meiega koos mesipuu-laulu. Oot, mis veel ühest eestlasest selle õige eestlase teebki? Viinajoomine? Ja mis siis, kui see võõras meie meestele saunalaval kuumuse talumises pähe teeb ja mõnele eesti naisele armastust avaldab? Siis on jälle imelik ja paha? Tingimus saab olla ikka see, et nad saavad meiega suhelda ja tuttavamaks meile omasega. Seepärast see hüljatud sohu ja turris külakesse elama saatmine ei sobi kohe üldse mitte. Eesmärk saab olla see, et nad õpivad ajapikku ära meie keele, käivad tööl ja saavad ise enda ja oma hoolealustega hakkama. Jäädes ikkagi iseendaks, inimeseks, kelle kodu on Eestis ja kes armastab oma kodu. No et me ju üritame? Päriselt? Mitte ei ürita neist vabaneda?

Aga miks siis ikkagi on nii, et välimus välimuseks, igati euronormidele vastav käitumine käitumiseks, aga isegi laitmatu eesti keele oskus ei päästa neid meile võõraid sageli valesse kasti toppimise eest. Nad jäävad alati võõraks, sest nad ju on võõrad? Pole või? Me lihtsalt oleme (ennast ületades) väga armulised nende suhtes, kes ise püüdlikult püüavad, aga kui neil on mõni meile mittesobiv soov või mõte või arvamus, siis on kohe kriips peal ja silt küljes – “võõras”. Ja kui nad end tõestada ja õigustada julgevad, siis on olukord veel hullem. Võõras võrdub ohtlik. Võõras võrdub paha. Aga loobime siis veel silte! Ega meil ju omade seas ei ole neid… pahasid? Või meie pahad on ikka paremad? Või on norm meie jaoks meie enda pahadest nii täis, et ükski uus ei väärigi ärakuulamist?

See, et tõeline integreerumine võtab aastaid ehk isegi inimpõlve või kaks, see tundub liiga pikk aeg? Aga mida me omalt poolt teeme, et see protsess sujuks ladusamalt? Selleks on vaja kannatlikkust ja mõistmist ja iseendana kohalolemist. Ainult läbi suhtluse ja eeskuju saame me näidata sellele võõrale, kuidas meil siin asjad käivad ja loota, et see haakub temaga. Hea saab sündida vaid lahke sõna ja toetusega ja viitsimisega. Kui me ise oleksime samas olukorras võõral maal, jõuga lahti kistud oma juuurte ja kasvukoha küljest, mida meie siis ootaksime? Vingus olemisega põlglikku sõimu, et kui te ei taha siin olla, siis miks ta Saksamaale ei lähe? See on ju palju suurem ja sinna mahub teiesuguseid rohkem?

Et olla Eestis teretulnud peab olema läbi ja lõhki eestlane ja alla selle ei tule mingit juttu? Samas mitte kõik juurte juurde tagasi pöördunud välis-eestlased ei saa enam omaks. Enamus ju ei saa. Kes mäletseb nätsu, kes vastab igale küsimusele “absoluutselt”, kes käib imelikult riides, kellel on muud meile mitteomased kombed külge hakanud. Ja noh, lõpuks jääb võõras ikka võõraks. Võõrdunuks. Või ehk isegi reeturiks? Ja mis siin veel piiride tagant tulemisest rääkida…

***

Kui me pinginaabriga 95. aastal Tartusse ülikooli läksime, siis meenutati meile pidevalt, kuidas “te olete ju Tallllinnast!” Mitte iial ei kelkinud me stiilis “me on Tallinnast ja me maksame!” Ma õppisime isegi seda päritolu küsimust vältima ja varjama. Aga ikka saime me põlgliku tähelepanu osalisteks, milles meile omistati pealinna preilide pirtsakust ja litsakust vaid seepärast, kus elasid meie vanemad. Ilmselgelt oli Tallinna-kompleks neil, mitte meil. See oli… vastik ja alatu ja vale. Kuigi me saime aastatega omamaks, siis mingi Tallinna vari jäi, aga see oli talutav. Tallinna jaoks olime me aga korraga Tartu Vaimust vaevatud, sest meile meeldis Tartus. See olevat mingi kirjeldamatu teistmoodi olemine ja boheemlaslik mõtlemine, mis Tallinnasse ei sobi ja mille meie märkamatult omaks võtsime. Ma kirjutasin tol ajal isegi mingi luuletuse, mille sisu oli, et omadele oled võõras ja võõrastele oled ka võõras. Luuletust ennast hetkel välja ei suutnud kaevata. Aga see oli teema ja see oli terav. Ja nagu näha, siis on see meeles ja sobis ka antud konteksti.

Kui omadki ei saa omavahel oldud, siis arvata võib, et meie multikulti norm on juba sajandeid üle ääre täis kõiksugu võõrvallutajate ja anastajate sisseimbumisest. Meile piisab, et me saame hakkama oma saksameelse pärandi ja venekeelse rahvahulgaga endi seas. Sellega ongi me tohutu taluvuspiir täis ja rohkem lihtsalt ei mahu. Ja isegi siis ajab vahel urisema, et no mis mõttes, memm elab siin aastast 1945 ja ei räägi ikka veel sõnagi eesti keelt? Ja tema lapsed ka ei räägi. Ja pool Lasnamäge ja suur osa Ida-Virumaast ka ei räägi. Nii, et EI, meie võõraste talumise norm on kuhjaga täis. Aga on sel memmel seal Lasnamäel kunagi olnud mingi motivatsioon ja tegelik vajadus õppida seda meie keelt? Rohkemat, kui see fakt, et ta lapsena siia elama tood?

***

Aga miks tegelikult ikkagi nii paljud eestlased väidavad, et nad ei salli pagulasi? Ja ma ei räägi hetkel sellest kriminogeensest kontingendi sallimisest, kes nagunii üle ilma omakasu omal moel otsib, eks. Ma räägin neist, kes meis kõige enam ärevust ja pahameelt tekitavad, neist, keda meie juurde ametlikult saadetakse ja tuuakse ja kellest me nii kähku, kui võimalik, vabaneda püüame ja tunneme veel rõõmugi, kui nad ei kohane ja omal soovil pigem Saksamaa pagulaslaagrisse lahkuvad. Siis on hea ju tänitada, et näeh, vaata kui nõmedad nad olid, meie tõime kandikul kõik ette oma maksumaksja taskust, söötsime sigadele pärleid ja nemad põlgasid ära. (Palju sellest rahast meie maksumaksjalt üldse tuleb?!) Võõras mure, eks. Ja võõras mure on alati lihtsam kui enda oma. Noh, teate, see meie kliima ei ole soojalt maalt tulnud inimeste jaoks nagunii sobiv?  On see meie alaväärsus? Arvame me tõesti, et meie juures on nii pime ja kole ja külm ja paha elada, et mitte keegi ei taha meie maale ise elama tulla, sest tegelikult me ju ise ka ei taha siin elada? Kirume oma kehva suusailma ja kurdame, kuidas eestlane sööb eestlast. Mõni teine suutäis rikuks maitse puhta ära? Soomes-Rootsi kliima on märksa etem?

Miks on paljude eestlaste jaoks talumatu mõte, et teise emakeele, nahavärvi, karvkatte ja silmalõikega inimesed võiksid tõsimeeli kogu armastuse ja austusega Eestit oma päriskodumaaks pidada? Ei ole võimalik, ei saa, ei tohi, sest Eesti on ainult meie oma? Nagu liivakastisvaidlus? Kujutad sa ette süsimusta nahaga inimest rääkimas aktsenditus eesti keeles? Tundub jube imelik ja võõras, isegi vale? Kas see on õiglane ja õigustatud suhtumine?

Me ise oleme nii head ja imelised, et meie inimesi peab terve maailm avalisüli vastu võtma, koha päikese all võimaldama, aga vastupidi mitte? Siis on maailm ju paha, kui see nii ei ole. Suurest maailmast tahame me vaid saada. Saada raha ja kuulsust ja kulda ja karda, aga vastu anda… Miks peaksime meie, igavesed kannatajad, midagi kellelegi vastu andma? Me oleme nii pisikesed ja väetid ja nii palju kannatanud, meil pole omalgi midagi? Miskipärast just sedasi see eemalt tundub. Me vist ise kohe tahame, et see nii tundub ja naudime oma väeti kannataja rolli neil hetkedel?

Õigus, kohutav statistika väidab, et Eestis on nii ja nii palju alla vaesuspiiri elavaid eesti lapsi? Lapsi, kes nutavad end näljast näritud kõhuga magama, on igal pool. On ka Šveitsis, kui see võrdlus teile piisavalt tugev tundub. Rohkem, kui küsimus on rahas, on küsimus vanemate hakkamasaamises ja valikutes ja kogukonna märkamises ja toetuses. Kuigi kannatavad lapsed eksisteerivad ka Eestis, siis selle sama statistika järgi on ka minu kaks last seda numbrit omal ajal kahe võrra kõrgemal hoidnud, alusetult. See statistika ON vildakas ja liigagi subjektiivne. See ei tee päriselt kannatavate laste muret mõistagi pisemaks. Aga mida me selle heaks teha saame?

Mida me selle teadmisega ette võtame, no oma särk on ju lähemal ja midagi peab keegi ette võtma “meie” laste heaolu nimel. Riik? Tasuta koolilõuna olgu vähemalt üks soe söögikord lapsele päevas. Tore. Paraku ei ole see mingi imeline lahendus, sest keskmiseselt näljas laps jätab seal pakutava liigagi tihti puutumata, sest see söök ei ole just ülemäära maitsev ja ahvatlev. Mõtle, riik annab ja toetab ja laps põlgab ära?! Reaalsus, mis teha. Ju siis pole nälg ikka NII suur? Kui oleks, siis nad näriks majaseina küljest ju krohvi ka? Jah, raha pole, koolikokad peavad imet tegema. Teevadki, aga see pole lahendus, mis meie lapsed nii õnnelikuks teeb, et me pagulaste suhtes sõbralikumaks muutuksime. Kus me teeme sisulise vea? Ikka seal, kus alati, me ei lähene personaalselt ja asjaolusid arvesse võttes vaid tõstame kulbiga, nudime ühepikkuseks ja üldistame. Kasti topime ka, Mõnuga. Lohakalt. Meelevaldselt.

Aga riik riigiks, sellega pole me enamuse ajast ju nagunii rahul, kuigi meie ise olemegi ju see riik. Seega kes aitab? Meie ise? Mulle on selgelt silma jäänud, et meie kodanikujulgus on viimase kümnendiga jõudsalt arenenud ja me ei jäta omasid enam hätta, olgu see riiklik toetus siis milline tahes. KUI kusagil on näljast nutetud silmadega pisikesi nukitsamehi, siis on meie asi probleemile viidata ja samal ajal ka ise ordeneid ootamata kõigi tänavakasside ja hulkuvate koerte päästmise kõrval neid toetada ja aidata neil suureks kasvada, mitte vinguda, et toote meile siia neid jubedaid sõjapõgenikke ja omalgi on häda majas. Ainult kõik koos, kogu küla ja kogukonnaga saame me kindlad olla, et meie puudust kannatavatel lastel on parem ja on parem ka pagulaspere lastel, kes meie juures on sõjast ja otsesest ohust eemal, aga täis valu ja kannatusi.

Need lapsed, nii omad kui meie juurde elama saadetud teisest rahvusest lapsed, on meie tulevik väga otseses mõttes. Kui me neid hoiame ja katame ja armastame, siis anname me neile ellu kaasa midagi väga olulist. Kuuluvustunde ja teadmise, et sa pole üksi, sinust hoolitakse. Endistest liiduriikidest Eestisse saadetud ja tulnud vanemate lapsed, kes on meie kõrval kasvanud, olid ja jäid valdavalt meile alati võõraks, sest me ei võtnud neid omaks, me ei tahtnud neid ja meile sobis, kui nad ise oma asja ajasid. Suur Riik täitis oma kohustust – neil olid oma venekeelsed lasteaiad, oma koolid, oma laulukoorid, oma kultuurimajad ja spordiklubid. Neil olid oma kogukonnad ja teejoomised ja õhtused ühisjalutamised. Ja meie jaoks elasid nad üsnagi paralleeluniversumis, elavad paljuski tänase päevani. Kuigi me selle üle vingume, et nii paljud eestimaalased ikka veel eesti keelt ei räägi, siis see paralleeluniversum on olnud meile mugav. Võõras mure. Aga uute sissetoodud inimestega meil seda luksust pole. See on meie mure ja see meile ei meeldi. See on tülikas. Sest me ei viitsi ega jaksa nende lõimisega tegelikult tegeleda ja jäämegi lootma, et neil endal oidu on siit minema tõmmata? Või äkki siiski avaneks ja areneks päriselt?

Üheksas peatükk. Šveitsi näide

Šveits on oma sisserändajatega toimetulemisel hea näide. Et ei saa võrrelda võrreldamatut, sest üks on rikas ja teine vaene riik? Tegelikult saab ikka küll. Olles peaaegu samasuur kui Eesti, aga asudes veidi läbikäidavama koha peal, tahavad siia tulla paljud. Mugavuspagulased, pärispagulased, sõjapõgenikud, õnneotsijad, maailmaavastajad, seiklejad, sihiga ja sihita tulijad – tulijate taust ja põhjused on väga erinevad.

Šveitsi rahvaarv on minu ja Andrease eluaja (40 aasta) jooksul kasvanud rohkem kui kahe miljoni elaniku võrra (6,3-8,4+ miljonit) ja seda mitte massiliselt paljunevate šveitslaste arvelt. Suurte lainetena on siia voolanud parema elu ihalejatest inimesi Itaaliast, Saksamaalt, Hispaaniast ja Portugalist, põgenejad endisest Jugoslaaviast, Ungarist, Türgist, Süüriast ja mujalt.

Andreas meenutab elavalt seda, kuidas 90ndate keskel oli korraga klassis vaat et pooled mitte-šveitslased. Maakohtades oli sisserännanuid vähem, linnades rohkem. Nad on alalhoidlikud, aga tulevad nende massidega toime.

Pagulaste eest kantakse siin hoolt, neid integreeritakse usinalt, sest nad vajavad sihti ja suunda ja tuge rohkem kui keegi teine. Need, kes ise siia seiklema on tulnud, peavad ise hakkama saama, aga nende lastele tagatakse kohustuslik haridus, mis eeldab uues elukohariigis igakülgset integreerimist. Kuna mina olen nende jaoks just see seikleja, kes siia ise on tulnud oma elu elama, siis minu asi on ise ennast tõestada ja ennast nende jaoks vajalikuks teha. Mingi valemiga peab mul olemas olema kehtiv elamisluba, mul peab olema kehtiv ja regulaarselt tasutud tervisekindlustus, mu elukoht peab registrisse olema kantud, aga see, kuidas ma kohanen, õpin selgeks keele, leian töö, on minu enda asi ja vastutus. Keelekursustele pääseda pole sealjuures üldsegi lihtne ja odav lõbu.

Kui sisserändajad siin kohanevad, õpivad ära keele, leiavad töö, maksavad makse, siis ongi kõik korras. Andrease sõbrad on valdavalt sellest generatsioonist, kelle vanemad omal ajal siia kolisid. Kes Itaaliast, kes Filipiinidelt, kes Tiibetist, kes mujalt. See meievanuste põlvkond, kes pole siin isegi ehk sündinud, aga nad on kasvanud siin, peavad enda muuhulgas ka šveitslasteks ja Šveitsi enda ja oma laste kodumaaks ja on selle üle väga uhked. Kuigi nad kodus räägivad endiselt omas keeles, söövad omamoodi toite, tähistavad oma tähtpäevasid ja käivad juurte juures puhkamas, siis sinna tagasi kolida nad ei soovi. Neil ei pruugi olla erkpunast Šveitsi passi ja kodakondsust, mis tähendab, et neil puudub siin valmisõigus ja poisid ei saa siin sõjaväkke minna, aga nad on siin omad ja kodakondsuse saamine ei ole tahtmise korral ka raketiteadus.

Ainuüksi viimase kümne aastaga on Šveitsi rahvaarv tõusnud ligi miljoni inimese võrra. Ehk siis jämedalt vaat et ühe Eesti rahvaarvu jagu inimesi on nad enda hulka mahutanud vaid ühe dekaadi jooksul. Millest tuleb selline vahe meie ja šveitslaste suhtumiste vahel? Kas nad on rumalad ja pimedad ega näe ohtu oma riigile ja rahvale? Kas nad ei oska ust kinni panna? Või on asi pigem sellest, et nad näevad sisserändajaid ja meie näeme vaid sissetungijaid? On see meie ajalooline taust, mis paneb igat võõrast nägema kellegina, kes meilt midagi ära tahab võtta? Asjadel on ju ka inimlik mõõde? Või ma eksin?

Ei, ma ei taha väita, et kõik šveitslased armastavad võõraid, kes nende juurde on elama tulnud. Muidugi on see kõik omal moel nende maailma ja elu muutnud. Bürokraatia on tajutavalt asendanud inimesed ja inimlikkuse. Teinud inimesed ettevaatlikumaks oma sõnakasutuses ja arvamuste avaldamises.

Samas jällegi lihtsamaid ja vähemmakstud tööd, mida šveitslased ise teha ei taha, kui nad vähegi enamaks võimelused on, teevad sisserändajad nurisemata ära. Ja kui need tulijad teevad tööd püüdlikult ja kohusetundlikult ja saavad oma eluga hakkama, siis selle üle on kohalikel ainult hea meel. Aus tööinimene on siin hinnas olenemata nahavärvist ja jumalast, keda ta oma südames kannab või ei kanna. Heameel on neil ka selle üle, et linnapildis hakkavad üha enam silma poekesed ja eri rahvusköökide toidukohad. Ka tavapoodide kaubavalik on laienenud erinevate kultuuride eelistuste arvelt. See rikastab ja toob lähemale. Läbi suhtluse ja toidu on palju lihtsam omaks saada ja oma olla, tavatseb Andreas ikka vahel sisserändajate teemast rääkides mainida. Ma olen temaga nõus.

Muidugi on tunda ka siin teatavat nihelemist, eriti sügavamal maakohtades, kus põhiosa moodustavad sajandite vanuste juurtega need kõige õigemad kohalikud. Ega neile võõrad ei meeldi. Nad rügavad rasket tööd teha ja neile piisab sellest, et nad ammusel ajal suure itaallaste, sakslaste ja Balkanimaade sisserändajate lainetega on kohanenud. No, et nende meelest on norm ka nagu täis. Aga samas on nad nõus, et abivajajat peab aitama ja pärispagulane on abivajaja ja selles ei kahtle keegi. Kuna demokraatia on neil siin sügaval olemuse osa, siis pole nende jaoks ka liiga raske leppida arvamuste lahknemisega. Küll aga ei meeldi paljudele šveitslastele mõte, et uusasukad kodakondsuse ja sellega koos hääleõiguse saaksid liiga ruttu kui üldse. Kui meie Eestis valime vaid inimesi ja parteisid ennast esindama ja loodame nende peale, et nad meie jaoks kasulikke otsuseid vastu võtaksid, siis siin otsustavad inimesed ka päris ise oma häälega väga oluliste asjade üle. Ja vaat selles protsessis ei taha nad näha võõrast arvamust, mis võib mõnes asjas neile mittemeeldiv olla ja mõjutada otseselt ka iga üksikisiku elu.

Ma ei tea siinsest kuritegevuse tasemest ja selle muutumisest ajas kuigi palju, aga tean, et iseäranis albaanlastel on siin teatav reputatsioon, et nad on kuidagi rohkem kuritegudeks valmis. On sel ka alust, ma ei tea. On nad siis pätimad kui šveitslased või itaallased ja sakslased või serblased ja horvaadid ja teised selle kandi rahvad, kes siin oma uue elupaiga on leidnud, ka seda ma ei tea. Võta siis kinni.

Samas tuletas see mulle kohe meelde, kuidas mu Rootsis elav vanatädi Erna ikka rääkis, kui hirmus kurb ja häbi tal oli, kui mõni eestlane mõne pahandusega Rootsis hakkama sai. Kui rootslane eksis, siis kajastas meedia seda nimeliselt ja jutt seostus otseselt antud isikuga. Kui pahandust tegi eestlane, siis mainiti alati ära ka see, et seda tegi eestlane. Sel juhul ei omanud isik enam nii palju tähtsust, sest vari langes kogu rahvuskillukese peale ja see oli halb tunne. Samamoodi kipume ju ka meie üldistama ja laiendama ühe eksija tegusid tervele riigile ja rahvusele, aga see pole ju ometi õiglane.

Kümnes peatükk. Kõik algab tervitusest

Ma kasvasin Nõmmel, kus inimesed meie kodutänaval kõik üksteist rohkem või vähem tundsid ja tänase päevani tervitame me möödudes teineteist. Isegi siis, kui me ei tea, mis on inimese nimi ja milline on tema lugu, siis me teame, kus ta elab ja ta on meile rohkem või vähem oma ja tervitus või autost ka käeviibe, kuulub igal juhul meie kohtumise ja möödumise juurde. Ebaviisakas oleks mööduda tervitamata. Ka naeratus kuulub asja juurde. Kõik uued, kes meie tänavale on kolinud, on selle kombe omaks võtnud. Ja ka lähikonna lapse- ja koerajalutajad, sagedased kulgejad, saavad me tänaval sageli tervitatud. Ka nüüd, kus ma mõned aastad seal elanud ei ole ja käin vaid külas, siis seal olles tuleb see nii lihtsalt ja loomulikult. Mitte igal pool ei ole see vist nii.

Meie kandi Šveitsis on viisakaks kombeks see, et inimesed  ka linnatänaval teineteisest möödudes tervitavad. Ka võhivõõrad vaatavad omavahel korraks otsa ja teretavad. Vana komme, mis suuremates linnades on tasapisi hääbunud, aga siin saanud omaks ka uutele tulijatele. Harjumuspäraseid eelarvamusi ületades, ütlevad tere nii mees kui ka naine hoolimata sellest, kas sina oled mees või naine, noor või vana, must või valge ja kas su pea on kaetud või ootab sind õhtusöögi laual sealihautis või ei mingit siga.

Me elame väikelinnas, mille elanike arv on umbes 24 tuhat inimest. Ainuüksi viimase kümne aastaga on rahvaarv selles linnas seitsme tuhande inimese võrra kasvanud ja seda suures osas ka sisserännanud inimeste arvelt. Seda on linnapildis selgelt märgata. Alles hiljuti avati meil siin uus mošee. Kui tegemist pole just päris tihedalt läbikäidava linnasüdame ja suurüritusega, siis tuleb teretamine inimestel tänaval täiesti loomulikult. Teretada, tänada ja head päeva soovida on möödapääsmatu ka poes käies. Justnimelt seal meie Selveri kassas seisatad, vaatad müüjale otsa, ütled tere, vaatad otsa ja tänad, vaatad otsa ja soovid head päeva. Ma tean inimesi, kes teevad seda alati ka Eestis, aga tean rohkem neid, kes eelistavad poes käia vaikides ja kassapidaja on vaid etapp poe ja parkla vahel, kus tasuda arve ja ei midagi muud. Inimene, kes kaupa piiksutab ja tšeki ulatab polegi väga oluline vist… no selle hetkeni, kui ta kaupa ei loobi või muul moel olemist ei häiri. Päris karm, mis?

Lapsed tervitavad siin lasteaias ja koolis ja huviringis õpetajaid käepigistuse ja terega nimeliselt, õpetaja vastab samaga, nimeliselt. See käib iga õpetaja kohta, kui ainetundides õpetajad vahetuvad, siis kuulub personaalne tervitamine alati tunni alguse juurde. Samuti soovivad nad kas tunni või koolipäeva lõpus õpetajatega nimeliselt ja kätt surudes head jätkuvat päeva või õhtut. Samamoodi käib see teraapiatundidesse minnes ja külla minnes. Ka suurte jaoks. Ma ei ole vist iial kätelnud ühegi arstiga visiidi alguses ja lõpus. Siin on see elementaarne.  See on loomulik, see käitumine kordub pidevalt ja kõikjal ja selle võtavad sujuvalt omaks ka uued tulijad. Jah, siin oli paar aastat tagasi suur skandaal, kus isa nõudis, et tema pojad ei peaks naisõpetajaga kätlema, aga see oli üks suur erand, mis tekitas imestust ja pahameelt, sest see oli nii väga kohalikele sisseharjunud viisakusnormide vastu. See oli sügavalt lugupidamatu ja seda võetakse isiklikult.

Andreas tundis end alguses ka Eestis külas käies veidralt enne kui taipas, et keegi ei hoidnud temast eemale paha pärast. Eestlased ei kipu eriti igapäevaselt nimeliselt kätt suruma ja tervitama ja samamoodi ka nägemist ütlema. Meile on see veidi võõras ja kuidagi ülepingutatud. Meie käesurumised jäävad rohkem tutvustamise ja õnnitlemise piiridesse ja kurb on kuulda, kui keegi avalikkuse silme all demonstratiivselt jätab kedagi õnnitlemata seepärast, et tema nahavärv kuidagi ebameeldiv on… Selliseid asju ei tohiks ju ometi juhtuda?! Tervitamine, tutvustamine, tänamine, õnnitlemine, head päeva soovimine on need lihtsad ja selged asjad, mis vajavad vaid kommete tundmaõppimist ja nendega kohanemist. Kohanes nende asjadega Andreas Eestis ja kohanesin mina siin. No ok, kolmekordse põsemusitamise jaoks pean veidi end koguma. Aga ma saan hakkama.

Meil küll pole Eestis kombeks linnatänaval mööduvaid inimesi teretada, aga “tere” asemel on ka sõbralik pilkkontakt ja naeratus juba väga suur samm edasi parema maailma poole. Seda ei ole ju palju tahta isegi meie käest? 🙂

Lõpetuseks

Andreas on servast jälginud mu siinse loo arengut ja poetas täna möödaminnes küsimuse. Miks talle tundub nii, et Belgias, Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal ei tule see multikulti asi neil eriti hästi välja, aga Inglismaal ja Šveitsis sujub nagu ladusamalt. Mida need riigid siis nii erinevalt teevad?

Ta jõudis oma arvamusega selleni, et asi ei toimi neis kohtades, kus omad peavad end uutest ja võõrastest paremaks. Iseäranis prantslastel on ka omavahel see lõhe endiselt alles – ühed on priviligeeritumad kui teised. Asi ei toimi seal, kus nad saadavad uued ja võõrad elama eest ära, endast eemal ega võta neid enda sekka elama, ei anna neile ei põhjust ega võimalust sulanduda ja ühiskonnas oma päriskoht leida. Arusaadav, kui nad on suures pundis omaette, siis neil polegi põhjust sulanduda. Ka ei toimi see, kui me tahame kõiki tulijaid elu eest muuta endasarnaseks. See kuristik meie ja nende vahel vahet tehes halvab ega lase asjadel loomulikult tasanduda ja areneda. See pole sobiv kasvupinnas uuele, et omaks kasvada.

Me nõustusime teineteisega, et peamine põhjus, miks osad inimesed ei taha võõraste tulemisega leppida on see, et nad ei taha, et miski muutuks. Nad ei taha muutusi ja nad ei talu muutusi ja eelistavad elada kujuteldavas mullis. Nii on mugav kujutada ette, et nii oli, on ja jääb. See tundub parem ja turvalisem viis tulla enda tunnetega toime, mida reaalne elu oma muutumistega põhjustab. Õnneks on see vaid rahvakild, häälekalt porisev, aga kõigest killuke.

Need, kes on ringi käinud ja näinud ja kogenud, on suurema tõenäosusega tolerantsemad ja avatumad mõistmisele, muutustele ja muutumisele. Käimine, nägemine ja kogemine on elamine ise. Mujal või Eestis, teistega või eestlastega omavahel, sel polegi vahet, kuniks nad ihkavad rahu, märkavad ja hoolivad. 🙂

***

“Oled sa kunagi mõtelnud, kui palju internet tegelikult maailma suuremaks on teinud ja samas inimesed teineteisele palju lähemale toonud?”

Poolanonüümselt netis liigeldes puutume me kokku inimestega. Nende seas on neid, kes meile meeldivad ja neid kes ei meeldi. Meie arvamus põhineb selles, mida nad teevad ja mida nad ütlevad ja arvavad, kuidas nad käituvad. Nende vanus, naha- ja silmavärv, nende orientatsioon ja toitumiseelistused, nende jumalad, nende elukoht, nende puuded ja puudused ei oma olulist tähtsust, kui meil on tore nendega jagada oma mõtteid, rõõme ja muresid, mänguvõite ja -kaotusi, pärisvõite ja -kaotusi. Sarnased sümpaatsed teemad liidavad ja kannavad edasi. Ja see loeb. See loob.

Meie lapsed kasvavad selles uuemas maailmas üles. Nad kasvavad üles meie võitluste ja õigluse otsingute keskel ja võtavad selle endaga mingil viisil kaasa – täna kättesaamatuna tundunud asi võib olla kümne aasta pärast vägagi loomulik elamise osa ja mõnel asjal on määratud lihtsalt minna ja hääbuda. Mitte liiga kaugel on see aeg, kus need tänased lapsed hakkavad oma ja meie elude üle otsustama ja need küsimused, mille üle me hetkel veel veri ninast väljas võitleme, kisame ja kakleme saavad nende kätes teoks tehtud, sest me elame murrangulisel ajastul ja tolrantsus sirutab kinnijäänute kiuste oma pead. See võib olla mõneti hirmutav, aga see on hea tunne.

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi, vajadusi, soove, tahtmisi ja eesmärke. Austus ja heasoovlikkus on need, mis meid kõigist erinevustest hoolimata ühendavad ja koos hoiavad ja olemise paremaks teevad. Ja seda olen ma püüdnud ka oma lastele kodust ellu kaasa pakkida.

Ma usun paremasse homsesse ja sellesse, et ainsad piirid siin maailmas asuvad meie peades – nad seisavad meie tahtmise, suhtlemisoskuse ja keeleoskuste taga.

Minu piimavampiirid ja kukkurtitad

Esimene vaatus ehk Tannu lugu

Pelgulinna Sünnitusmaja, 1. aprill 2005

Plaanisin veel enne oma elu esimest sünnitust imetamise loengusse jõuda. Aga paraku ei jõudnud. Loeng ootas mind ees esmaspäeval, aga mina oskasin poolduda juba sellele eelnenud reedel. Ametliku tähtajani oli jäänud veel vaid napilt kaks nädalat.

Kui vastsündinud Tan oli puhastatud ja üleni riidesse pandud (üks neist asjadest selle sünnituse juures, millest ma mitte iial aru ei hakka saama) ning lõpuks ometi mu rinnale tõsteti ja ta imema hakkas, siis tundus see lihtsalt maailma kõige loomulikum asi. Armas oli vaadata ja jälgida selle pisikese ilmaime tegemisi, kes veel loetud hetked tagasi oli mu kõhus peidus olnud.

Tan sündis südaööl ja esimese öö magasime ma kõrvuti voodites, sest mul ei lubatud teda enda kõrvale võtta. Lapsel on oma voodi, oli õe või ämmaka konkreetne käsk ja ma ei tihanud sellest üle astuda. Valus oli ka ja väsimus oli ka ja nii ma siis magasin terve öö kätt kõrgel üle klaasvoodikese serva hoides, et ma tunneksin lapse lähedust ja tema ehk minu oma ka. Varavalges tegi ta silmad lahti ja hakkas kägisema. Võtsin ta siis vaikselt enda juurde ja me hakkasime seda imetamise asja hoolega harjutama.

Haiglapäevad möödusid rahulikult. Meid külastasid iga päev rutiini korras arst ja õde-ämmaemand, iga päev uus nägu ning igaühel neist oli oma tõde ja soovitus muuhulgas ka imetamise kohta. Kui targad valgetes kitlites tädid sulle veendunult oma arusaamu kuulutavad, siis sa ju kogenematuna arvad, et neid peab uskuma, sest nemad teavad. Niisama tihti, kui vahetusid töötajad, vahetusid ka minu imetamispõhimõtted:

Esimene neist astus läbi esimese päeva ennelõunal ja seletas, et anna 10 minutit ühest rinnast, 10 teisest 3tunniste vahedega. Rohkem ei tohi, muidu jääb laps unelema ja ei õpi sööma. Talle tundus, et ega laps vist hästi piima kätte ei saa ja tõi meile voodi kõrvale kapikesele ka piimaseguga pudeli. Kui ma ütlesin, et ma tahan last kohe kindlasti ise imetada, siis ta nähvas, et last ei tohi näljutada ja üldsegi on mu rinnanibud lapse jaoks liiga suured…

Järgmine kinnitas veel samal õhtul, et eelmine viis on absoluutselt vale, kust ma küll nii rumalad mõtted võtnud olen. Kinnitasin, et ausalt, ma ei mõtelnud neid ise välja, aga pilgust oli näha, et ma võin mida iganes väita, ta ei usu mind nagunii. Tema siis seletas, et toitma peab korraga 15 minutit 2-tunniste vahedega. No et 15 minutit ühest rinnast, siis 2 tundi paus, siis 15 teisest ja 2 tundi paus ja nii edasi. Selle panin ma juba hoolikalt isegi kirja, et ma jumala eest oma peaga midagi segamini ei aja. Ja mis peamine, kui laps magab, tuleb ta üles ajada ja sööma panna. Kui ta üle 15 minuti imeb, tuleb söömine katkestada.

Kui ma seda uut värki katsetama hakkasin, siis tundus mulle nii jaburana lapse äratamine, sest ta vaatas mulle vaid häguselt otsa, võttis nibu suhu tegi paar laiska imemisliigutust ja magas nagu kott edasi. Kui uuesti üritasin, hakkas ta nutma ja nii mulle tundus, et targem on teha nii nagu laps soovib ehk toita teda  ikka siis, kui ta ise tahab. Titad ju ometi ei sure unepealt nälga? Seda ma uskuda küll ei tahtnud. Mulle tundus küll, et kui ta oli oma une ära maganud, siis tuli ka söömine edukamalt välja ja selle mõnusa nohina peale jäin ma tukkuma… Ikka mitu korda kohe jäin tukkuma, sest nii oli mõnus ja rahulik.

Kolmanda käest sain Teise päeva lõuna ajal võtta, et last imetades pikutasin voodil. Toita tohib last vaid istudes ja täielikus ärkvelolekus iga kolme tunni tagant maksimaalselt 20 minutit ja korraga ainult ühest rinnast – just nii, et rind täielikult tühjaks saab. KUI rind ei saa tühjaks, siis tuleb see pumbata tühjaks. No et muidu piim roiskub või midagi sellist. Nii ja kui laps magama jääb, tuleb ta üles ajada, et ta saaks söömise lõpetada ja edasi magada oma voodis. Kõigi oma õmblustega ei olnud ma väga võimeline istuma, aga selleks, et lapsel oleks parem, ma siis kuidagi ikka üritasin. Aga ma jäin ka pooleldi istudes tukkuma ja mu pisike rippus 20 minuti asemel mul ühel korral uimaselt tissi otsas tervelt poolteist tundi järjest. Ärkasin, kui seesama tädi tuppa sisse astus. Tiss ei ole lutt, teatas kuri tädi ja mul vajusid kõrvad lonti, sest ma olin ju nii loll ja paha ja ei teadnud, et niiviisi lutitades tekivad vaid lõhed ja siis olen mina hädas, et on valus ja laps ei saa korralikult süüa ja sedasi lõpetame ma ainult ühel viisil – pudeliga. Ja pudel on paha. Samas, ei mina ega laps tundnud end kuidagi halvasti. Kapinurgale ilmus taas pudel. Ka see jäi meist puutumata.

Uus tädi, uus arusaamine imetamisest. Mõni oli noorem, mõni vanem. No selles mõttes, et ei olnud ainult iganenud arusamaad, et “nii on alati tehtud”. Imelik oli see, et nad omavahel ei olnud eelnevalt kokku leppinud, millist juttu ajada ja keegi neist ei uskunud, et valve just lõpetanud inimene mulle sootuks teistsugust juttu ajanud oli. Ma oleksin seda nagu endale ise ette kujutanud? Mul oli eelnevalt kuidagi enda peas tekkinud ettekujutus, et imetamine ei tohiks küll kuidagi nii plaanimajanduse moodi värk olla, aga tõrjusin esialgu enda sisemise hääle kõrvale, surusin kõhklused kõravle ja püüdsin neid järjest uskuda, kiiresti õppida ja kohaneda ja teha eeskujulikult nii nagu kästi. Ma olin ju verivärske ema ja kui kogemustega inimesed, kes seda kõike igapäevaselt näevad ja teavad, sulle ikka kindlalt väidavad, et just nii on õige, siis sa tahad tunda, et sa oled tubli ja saad hakkama just nii nagu vaja. Mõistetav ju.

Iga tädi, kes meid külastas, kontrollis imemisvõtet (mis oli Tannul esimesest hetkest õnneks täiesti õige) ega rahuldunud kuidagi minu kinnitusega, et piima on ja laps saab seda kätte ka. Ikka pidid nad ise tulema ja pigistama. Ilma küsimata. Korra ka nii keset imemist, et sõrm lapsele suhu, laps rinnast eemale ja siis tugevalt kahe sõrme vahel litsudes mu rinnanibu, tahtsid nad näha, kas piima ikka on. Mõni tegi seda nii valusalt, et oleks tahtnud hammustada. Ma oleks ju võinud neile ise demonstreerida endale haiget tegemata, aga selle peale ei tulnud neist miskipärast keegi ja minul puudus sel hetkel veel julgus ennast seal kehtestada. Kolmanda päeva lõunal kirjutati meid õnneks välja. Viimased sõnad, mis peale loeti, olid imetamise kohta – iga 3 tunni tagant üks rind korraga maksimaalselt 20 minutit ja kui rind tundub ikka veel piima täis olevat, siis tuleb ülejääk välja pumbata.

Kodus oli nii hea. Keegi mind rohkem enam ei näppinud ega kiskunud ja mul oli kogu maailma vabadus olla koos vaid ise ja oma lapsega. Ja siis saabus esimene õhtu kodus… Juba enne ööd kiskus jamaks ja pistsin lapseisale raha pihku ja palusin tal endale poest tuua kõige parema rinnapumba nii kiiresti kui ta vähegi saab, sest haiglas ju kinnitati, et rind peab ilmtingimata piimast tühjaks saama…

Ma olin küll piimapaisust lugenud, aga ma ei uskunud iial, et see midagi nii hirmsat olla võib. Ma oleks võinud sealsamas vabalt uuesti sünnitada ja see oleks ikkagi olnud lillepidu võrreldes selle piimapaisuga, mis mu rindades tekkis. Ma olin täielikus ahastuses. Nutt tikkus vägisi peale ja olla oli nii sant, et pidin otsad andma. Pump ei leevendanud mu olemist grammivõrdki, tegi vaid rohkem haiget. Ma ei saanud enam käsi küljelt enda vastu toetada, sest neil polnud ruumi ja see kõik oli nii valus. Mu rinnad ei mahtunud mu külge enam ära, nad olid iga hetk valmis plahvatama ja tõesõna oleksin tahtnud esimesel piimapaisu-ööl neisse kivikõvadesse bowlingukuulidesse oma käega noa sisse lüüa, et piimaplahvatusega end piinavatest rindadest vabastada. See oli vist üks kõige jubedamaid füüsilise valu kogemusi mu elus üldse.

Õnneks jõudsin oma ahastuses tuttava kaudu ühe imetamisnõustajani ja nii ma siis poole öö ajal vaevatu ja kurnatuna helistasin võhivõõrale inimesele, et  kuidagi oma hädale leevendust leida. MIKS ma ometi ei kuulanud enda sisetunnet ega toitnud last nii palju, kui ta soovis ning vahetanud tunde järgi poolt, vaid üritasin järgida teiste nõuandeid, keda pidasin endast targemaks?

Imetamisnõustaja rääkis üldkokkuvõttes peaaegu sama juttu, mida ma ise arvanud olin ja kui ma oleks end kuulda ka võtnud, siis oleks kõik ehk veidi kergemini läinud. Et joonele saada läks elu lapse rütmi – imes janu ja isuga ühe poole pealt isu peaaegu täis ja kui ma väga vaevas olin ja tema veel imemisest huvitus, sai teise poole pealt veidi juurde, et mõlemal hea oleks. Kui ta imemise pealt kohe alguses oli magama oli jäänud ja peagi virgus, siis jätkas ärgates kõigepealt sama rinnaga. Kui ta vahepeal pikemalt magas. Sai kõige pealt teise poole pealt janu ja isu täis ja vajadusel esimesest veel veidi lisa.

Nädal peale sooja dušiga mässamist, et piim sujuvamalt tulema hakkaks ja kapsalehtedega mässamist, et kuumatunnet ja valu leevendada, olime omadega igati joonel. Piima tuli nagu kosest, kui laps parasjagu ei imenud, siis lekkis nii, et olin nabani märg, aga see taandus paari nädalaga ja paari kuuga oli unustatud teema.

Meie koostöö muutus ladusaks. Laps imes õhinal ja magas nagu mõmmik. Ta ei nutnud peaaegu kunagi, sest nii kui ta juba nihelema ja otsima hakkas, nii sai ta rinna suhu ja asus imema. Kuna ta oli kogu aeg mu kõrval, siis teadsin ma ka ilma kontrollimata, milla ta mähet vahetada. Tema elu koosneski imemisest ja magamisest ja enamuse uneajast ei lasknud ta ka minu küljest ennast lahti.

Me olime nii ööd kui päevad üks ja sama organism ikka veel. Ja nii oli nii hea. Kuiva lutti Tannul ei olnud ja ma ei näinud selleks ka vähimat vajadust. Mina olin ju olemas.

Kiiret mul polnud, tema juurest eemale minna polnud mul ei vajadust ega soovi ja nii ostsin ma suts enne tema kahenädalaseks saamist meile rõngaslina. Käisin Pirital lapsega koos pisikesel koolitusel. Pikk lina tundus sel hetkel kuidagi liiga ulmeliselt keeruline oma paigalduselt ja teiseks rääkis rõngaslina kasuks see, et ma sain lapse panna selle sisse ka külje peale. See oli minu liikumisvabaduse võti – ma sain kõike kahe vaba käega teha ja laps võis mu küljes imeda kasvõi 24/7 just nii nagu talle hea tundus.

Kumbki meist ei pidanud milleski järelandmisi tegema. Mul oli selle üle nii hea meel, et see rõngaslinavärk meil nii sujuvalt välja tuli. Ja hea meel oli mul ka selle üle, et ma olin juba eos teadnud, et mu laps kunagi vankriga ei hakka ringi liikuma ja olin selle ostu targu tegemata jätnud. Emal oli küll pikemaks ajaks urisemiseks põhjust, et miks ometi peab see poisslaps selles oranžis “kaltsus” olema sedasi nagu “need naised seal Aafrikas” lapsi kannavad. Ta oli seda mitme aasta jooksul ise Aafrikas elades lähedalt näinud ja võõrastas seda väga.

Noh, seda, et pool maailma naistest last kärutamise asemel enda küljes kannab, see mõte tundus talle nii võõras ja vana. See olevat ikka nii algeliste arengumaade teema, sest kõik teevad tööd ja keegi ei saa lapsi hoida ja seepärast peab lapsi enda külge siduma ja kaasas tassima, aga kaasajal on ju kõik peened vankrid ja kiiged ja värgid olemas. Mõtle kui mugav oleks laps kärus magama loksutada ja siis õue magama jätta mitmeks tunniks. Samal ajal saaks ema seda ja teist teha. Ja beebimonitor, miks mul ei ole beebimonitori? Ee, miks mul peaks seda vaja olema? Meie arvamused jäidki selles osas lahknema.

Seda, et mul ja lapsel sedasi mugav on, ta ei uskunud. Alguses kohe tükk aega ei uskunud. Nüüd 12 aastat hiljem aga usub vist küll. Ja siis ei uskunud ta seda mugavuse asja ka siis, kui ma kord lapse tema külge linaga panin. Liiga raske olevat olnud ja hirm ka, et äkki ta ikka libiseb sealt kaltsu seest välja. Ebaturvaline tunne olevat olnud. Kuna meil oli isegi üks moodne kõhukott kingiks toodud, mis tundus ema arvates palju viisakam versioon kaltsust, siis tema rõõmuks ma korra isegi proovisin seda. Aga lapsele selle sees ei meeldinud ja nii see meist kasutamata jäigi. Eks see kaltsu-jutt ja selle kallal õiendamine tegid mulle haiget küll, aga korraga oli minus ärganud mingit sorti ürgema, kes kuulas ja usaldas vaid iseennast ja oma last ja see tegi kuidagi veendunult tugevaks mind.

See ürgemavärk oli ühtaegu naljakas ja nii loomulik. Ma tegin lihtsalt seda, mida ma sisimas õigeks pidasin ja kõik muu jätsin tähelepanuta. See polnud oluline. Nagu näiteks ka see, kui ma vanemate juurde külla minnes köögis istudes lapsele otsimise peale särgi alt rinna suhu pistsin ja mu mõnes asjas äärmiselt konservatiivne isa peaaegu minestusse langes. Ennekuulmatu! Naeratasin südamerahus, et näe, sina sööd, mina söön ja laps sööb ka. Rohkem ei olnud mul selle üle ühtegi vestlust ja ei märganud ma kordagi ka, et keegi paaniliselt mind vältinud oleks.

Tan sõi igal pool.  Keset möllu ja remonditavat korterit.

Ja ta sõi kohvikus, pargis, loomaaias, külas, kontserdil, mere ääres, jaludades, magades. Püsti ja pikali ja igal pool 🙂

Igal pool ja igas asendis. Ma ei katnud teda, ma ei läinud last vetsu toitma, ma ei peitnud ennast, aga ma sättisin end istuma nii, et meie tegevus võimalusel silma ei kargaks ja arvestades lapse ja rinna asukohta, siis ei pidanud ma kunagi vajalikuks last toita dekoltee kaudu vaid särgiserv käis hops üles ja püsiski seal üleval. Ma oleksin ise ennast ebamugavalt tundnud, kui ma end avalikus kohas paljaks oleksin koorinud. Aga särgi alumisest otsast läheneda oli väga mõnus. Ei, särgiserv ei jäänud kuidagi lapse näo või pea peal. See jäi ikka sedasi, et tal oli sellest alati mõnus kinni hoida ja sõrmedega mängida. 12 aastat tagasi polnud me ühiskond üldse veel nii valmis, kui täna, aga mitte iial ei vaadanud keegi mu poole halva pilguga ja veel vähem võttis vaevaks kommenteerida. Ja ma olen väga kindel, et kuigi ma käisin igapäevaselt lapsega jalutamas Kadriorus ja ta imes oma piima nii kesklinnas, keset Raekoja platsi, lennujaamades ja lennukites ja rongipeatustes ja rongides ja bussides ja kohvikutes ja kaevanduses maa all ja kõikjal mujal, siis ei häirinud me oma elulise tegevusega mitte kedagi. See oli meie loomulik elu.

Kui esimese nädala kogenematusest tekitatud valusad katsumused välja arvata, siis tegelikult oli imetamine lihtne ja mõnus. Noh umbes nagu söömine ja magamine ja niisama tšillimine. Ainult hirmus mälestus piimapaisust püsis veel kirkalt meeles, sest rinnapõletiku hingus kuklas hirmutas mu alguses ikka päris ära. Kuu-kaks hiljem taandus ka see hirm ja kui vahel juhtus, et rind oli piima nii pungil täis ja läks küljelt veidi muhklikuks, siis mingit valu sellega ei kaasnenud. See oli lihtsalt väike ebamugavustunne ja teadmine, et kohe-kohe saabub lapse söögiaeg ja leevendus on lähedal. Hiljem esines seda vaid suuremate piimatekitamise rallide järel hetkeliselt, kui laps kasvuspurtide ajal oma piimakraane reguleeris. Ma olin Tannu piimalaev või piimaauto või tema mobiilne meierei ja need mõtted tegid mulle hirmsasti nalja. Mu keha töötas laitamatult ja oli igati harmoonias minu muude olemistega. Me moodustasime toreda paarisrakendi.

Lisaks sellele, et lapsele sobiv ja vajalik jook ja söök olid tal alati käepärast, oli minu jaoks nii armas teda lihtsalt jälgida. Seda, kuidas pisike mõnusalt rinnal nohises ja vahel kogu kehaga kaasa töötas, nõksutas rütmiliselt enda jalgu ja käekesi imemise taktis. Ka seda oli tore kogeda, kuidas ta jorisemisest vakatas, kui tiss talle suhu pisteti ja ta ahnelt imema hakkas klunks-klunks-klunks. Ja seegi oli vahva, kuidas ta vahel minu läheduses niisama mõnusalt pikutas ja siis korraga ärkas, end iminapana mu külge mõnulema ennast imeda. See turvatunne ja teadmine, et polegi vaja hädakisa tõsta, olid kuidagi nii erilised. Mind säästeti põletikest ja lõhedest. Tannul oli õige võte, mis ei läinud käest ära ka hammaste tulles ja me kasvasime rõõmsalt üheskoos.

Tannu elu esimestest elukuudest ja tervest suvest (ta sündis aprilli esimestel minutitel), ei meenu mulle suurt muud, et kus tahes ja mis ajal me olime, rippus tema tissi otsas ja imes. Teised tundsid vahel muret, et äkki ei saa laps ikka piisavalt piima kätte, aga see hirm oli asjata. No, et äkki oleks ikka vaja pudeliga lisaks anda ja nii. Tan aga kasvas nii, mis mühises ja võttis kaalus ilusasti juurde. Alguses muutus ta ümmarguseks ja siis kandiliseks. Eks see võis ju kõrvaltvaatajale naljaks küll tunduda, et me liikusime vaid sedasi lahutamatult kahekaupa, aga see oli meie olemise viis.

Et kas see väsitav pole, kui laps sedasi katkematult iminapana su küljes on? Minu jaoks ei olnud see mitte kuidagi ei tülikas ega väsitav. Kõik sai tehtud ja kui ta katkematult imes, siis tunde järgi ja nii umbes iga kolme tunni tagant vahetasin lihtsalt poolt ja elu jätkus kenas vanas rütmis. Mitte miski ei jäänud tegemata ja mitte kusagil ei jäänud käimata. Ma kujutasin endale üsna elavalt ette, kuidas ma oleksin pidanud mässama pudelite ja segudega ja ma poleks mitte iial vahetanud vabatahtlikult imetamist pudeliga toitmise vastu, sest see imetamine tundus kordades lihtsam ja mugavam.

Kui Tan pooleaastaseks sai ja vaikselt püreesid katsema hakkas, siis hakkas ema pärima, et noh, millal ma juba selle imetamisevärgi lõpetan. Mida kuu edasi, seda tungivamalt, et noh, kas lõpuks ometi lõpetan ka. Laps läheb varsti juba kooli ja ikka imeb? Millal sa võõrutama hakkad ometi? See pole ju normaalne, et hammastega ja rääkiv laps veel ema seest piima imeb?

Mu vastus oli neile küsimustele alati üks – laps saab rinda nii kaua, kuni ta seda soovib või erandolukorras minu tervis nõuab katkestamist. Ma olin väga veendnud, et küll laps loobub ise, kui tema jaoks aeg küps on. On see siis kaheselt, kolmeselet või vahetult enne kooli. Statistika räägib, et kooli ajaks on enamus lapsi vabatahtlikult ja turvaliselt imemise lõpetanud. Aga ma sain aru, et ma olen imelik. Ema polnud üldse ainus, kes oigas IKKA VEEL! See surve oli minu jaoks tüütav, et mis peaks kellegi teise asi olema, kas ja kuidas ja kui palju keegi sööb ja joob. Oleks ma siis piinelnud ja hädaldanud, et ohh, saaks see õudus kord juba läbi. Sellel puhul leiangi ma, et emast lähtuvalt on aeg imetamine lõpetada, sest laps imeb enda sisse ka ema emotsioonid ja tunded ja sellist ängi ja põlgust ei ole lapsele vaja. Sellel juhul on pudel parem variant. Aga mina olin valinud teise tee.

Mõtle, laps sai juba aastaseks ja ikka imes! Sai kaheseks ja ikka imes!

Seda, et lapse jaoks oli see üha enam vaid emotsionaalne vajadus kui eluoluline jook-toit, oli arusaadav, aga see oli meie lähedus ja minu asi oli olla oma lapse jaoks olemas just selles mahus, nagu see just tema jaoks vajalik ja oluline oli. Pole mitte kellegi teise asi kõrvalt arvata, mis on hea või mis mitte. Eriti see mittehea arvamus. Ja ei, ma ei tundnud end kunagi vangis ega ihanud sõbrannadega peole ja veinitama. Aga kui ma suutsin iseennast kaitsta, siis enda last ma ei pahatihti ei suutnud. Ema astus tuppa, nägi, et laps imeb ja kukkus urisema, et jälle ta imeb, rääkis lapsega, et kas sa ei arva, et aeg oleks see jama lõpetada, sa oled suur poiss ja aitab küll. No see on nagu nõme ja vastik ja paha, ega sa mingi titt enam pole… Ja vaat see tegi ja jääbki haiget tegema. See oli kogemus, mis on mind hiljem pannud inimestele südamele panema, et sellised asjad pole üldse mitte nende asi ja kõige vähem on neil õigust ennast kellegi teise ja tema lapse vahele ennast toppida oma arvamusega.

Aga pikk imetamine, luti ja lutipudeli ja vankri puudumine me majas, lapse “kaltsu” see kandmine polnud veel kaugeltki kõik, mis minust imeliku lapsevanema tegid. Ka lapse enda voodi ei omanud meie jaoks mingit väärtust ja laenuks võetud voodike rändas paar kuud hiljem täiesti kasutamata kujul omaniku juurde tagasi. Mähkimisaluse olin ma igaks juhuks ostnud, sest poes sedasoovitati kui möödapääsmatult vajalikku eset. Reaalses elus ei leidnud see mingit kasutust. Ma olin aastaid soovinud emaks saada ja ma nautisin seda. Just nii nagu mina seda enda ja oma lapse jaoks õigeks pidasin. Mul oli lapse jaoks kogu maailma aeg.

Tan elas linas aastaseks saamiseni. Siis võttis ta jalad alla ja hakkas ise maailma avastama. Esiteks ma muidugi enam ei jaksanud rõngaslinas seda 16kilost meest tassida, kaelale hakkas ja pika lina poole ma vaadata sel ajal ei taibanud. Samas polnud selleks ka vajadust. Kuna ma Tannuga koos hoidsin igapäevaselt ka enda sõbranna samavana last, siis ärkveloleku ajal mängisime aias ja magama läks teine poiss päevaund iseenda vankrisse.

Ema küll laenutas tuttava käest mulle kaksikute käru, et mul kahe aastase poisiputukaga lihtsam oleks liikuda, aga noh, see oli pehmelt öeldes katastroof. Ma tundsin vaid headmeelt, et sain sedasi vaid vabalt seigelda ega pidanud tõsimeelselt punktist A punkti B kulgema. Ausalt, maani kummardus kõigi vanemate ees, kes kaksikute kärumajandusega Tallinna linnas liigeldes hakkama saavad. See EI ole lihtne. Päris “põnev” oli linnatänavatel kulgeda. Kui keegi oli oma auto parkinud tee äärde, siis mingi imenipiga oleks ehk tavalise käruga veel läbi mahtunud, aga kaksikute omaga, unusta ära, siis tuli minna ringiga. Ikka kohe autotee kaudu parkivast autost mööda. Seega eelistasin ma liikuda pigem nii, et Tan tatsas omal jalal ja teine poiss sõitis ringi oma neljarattalise vahendi peal. Või tatsasid mõlemad 🙂

 

Teine vaatus ehk Vancu lugu

Tan oli 2 aastat ja 1 kuu vana, kui ma Vancut ootama hakkasin. Tannu jaoks ei muutunud sellega midagi. Me olime ikka koos, ma ei olnud temast kunagi rohkem kui tunnikese eemal olnud, kui sedagi. Ta oli tegus laps ja sõi ja jõi kõike mida teisedki. Päeval ta ei maganud ja öösel magas ta endiselt minu kaisus. Tema imemised olid jäänud peamiselt õhtusteks ja vahel ka öisteks. Vahel harva oli lohutust vaja ka päeval. Kuna ta haige ei olnud, siis seesugust leevndust ta ei vajanud.

Ja siis saabus novembri lõpp. Tan oli 2 aastat ja 8 kuud vana ja mina 7 kuud rase, kui Vanc otsustas, et temal on aeg nüüd siia ilma tulla. Ma läksin haiglasse kontrolli ja Tan jäi mammaga koju mind ootama. Haiglast mind enam välja ei lubatudki. Kaks päeva hiljem sündis Vanc. Ema ja mamma said Tannuga kenasti hakkama. Ta oli väga mõistlik laps ja tundis ennast mu vanematekodus turvaliselt. See oli ainus asi, mis mind sel jubedal ajal lohutas.

Vanc kolis elama akvaariumisse. Ja akvaariumis koliti ta ka kaks päeva hiljem kriitilises seisus lastehaigla intensiivi. Söömiseks oli tal nasogastraalsond, millega piimasegu otse tema makku pumbati.

Kui ma kaks päeva hiljem esimest korda korraks tema juurde pääsesin, siis olid Pelgulinna inimesed mul soovitanud topsiga piima kaasa viia. Ma viisin ja läksin tagasi oma haiglasse. Järgmisel päeval viisin jälle piima, aga siis öeldi mulle, et laps oksendas mu piima välja ja talle see ei sobi. Minu uus topsitäis visati kraanist alla. Päev hiljem viisin uues topsi. Uurisin, kas nad saaksid kuidagi testida, mis oli see, mis mu piimas võis valesti olla, mis pani lapse oksendama. Vastus oli, et piimasegu on lapsele turvalisem… Ometi kinnitati mulle Pelgulinnas, et mu piimaga on kõik korras, ravimid, mida ma võtan ei saa last kuidagi kahjustada ja ärritada.

Kui mind ennast koju lubati, siis magas Tan nagu pisike koaala jälle mu kaisus ja otsis vahel läbi une mu rinda. Viivitasin veidi ja tundes, et ma olen lähedal, ta rahunes ja magas edasi. See oli hetk, kus ma taipasin, et ta saab hakkama, tal on lihtsalt vaja kindlat ja turvalist lähedust. Need ööd, kui ma ise enda pärast haiglas olin, magas Tan mu ema kaisus.

Kui ma paar nädalat hiljem lastehaiglasse sisse kolisin, siis see oli esimene kord, kui ma oma lapse endale sülle sain võtta. Tegelikult sain ma siis teda esimest korda puudutada. Hiljem selgus, et oleks saanud palju varem juba, aga seda oleks pidanud aktiivsemalt nõudma? Samas visati mind palatist iga kord välja, kui lapse voodit korrastati või teda toideti või muid asju temaga ja tema juures tehti. See juhtus alati mu pisikese külaskäigu ajal… kui väga oleksin tahtnud lapse juures rohkem olla kui need ametlikud 20 minutit korraga… See tundus nii vale ja nii julm.

Ja piima ma intesiivioskaonda rohkem enam viia ei julgenud, sest mis ma ikka vaatan, kuidas see taas kanalisatsiooni rändab. Titade osakonnas tuli aga selgest taevast pakkumine, et mis mõttes ei too ma oma lapsele piima. Esimese hooga oli muidugi veider ka see, et keegi ei ütelnud mulle, et ma võin kohe haiglasse kolida, kui laps on titade osakonda üle viidud ja ma teadsin endiselt, et tohin last külastada vaid külastusajal ja seal osakonnas siis makismaalselt kaks tundi päevas. Külastusajal ei olnud aga lapse raviarsti enam kunagi majas ja nii ei teadnudki ma päris täpselt, mis toimub. Ma olin täiesti murdumas. Kuni siis ühel heal päeval oli tööl õde, kes nähvas, et mis mõttes ma lapsel vaid külas käin, ammu peaksin haiglas olema. Ok… Keegi oleks võinud selle info ka minuni toimetada?

Nii ma siis kolisin järgmise hommikul haiglasse ja sain lapse esimest korda endale korraks sülle. Voolikud ja juhtmed ja piiksuvad aparaadid ei võimaldanud mul endal teda endale omapead sülle võtta, aga ma sain vähemalt olla ta juures ja läbi ümmarguse klaasluugi talle sõrmega pai teha. Peagi koliti ta teise palatisse soojale vesimadratsile ja algas ka ise söömaõppimise protsess. Iga toidukorra eel oli kiire kaalumine, siis laps rinnale. Ta ei haaranud. Suitsust lehkavad ämmakad käisid oma kollaste sõrmedega meid sudimas ja targutamas, kuidas mu olen nii saamatu ja kuidas mu rinnanibud on lapsele suured ja ebahügieenilised ja ebaesteetilised ja toppisid aga hoolega silikoonist nibukaitset minu ja lapse vahele. Mul oli sellega valus ja seda haaras laps veel vähem. Siis toodi järgmine mudel. Jälle tühikatse. No ikka need nibud on liiga suured! Mis ma siis teen? Lõikan kääridega parajaks?

Aga et laps vähegi saaks osa oma ema piimast, siis pigistasin igal vabal hetkel hambad ristis rinnast piima välja need mõned milliliitrid, mis ma suutsin. Palju ei suutnud. Aina vähem suutsin. Erinevad pumbad, mis ma ära proovisin tegid ainult rõvedalt haiget ja kasutegur oli neil minu jaoks miinustes. Piima ei tulnud. Alles hiljem sain teada, et tegelikult oleksin pidanud pumbaga jändama lihtsalt pikema aja jooksul kui need 30 sekundit, mis mina üritasin, et sõnum piima anda ka nibust mu ajju oleks jõudnud. Nii palju kui ma käsitsi piima kätte sain, nii palju laps seda ka nina-mao-sondi kaudu sai ja ülejäänud sai lisaks siis piimasegu. Ja ta kasvas pisitasa.

Ma üritasin nagu segane. Igapäevasel kemplesin ämmakatega, et ei ole asi selles, et ma ei oska või taha või muidu loll oleksin. Ma ju tahan! Ma olen oma vanemat last ilma ühegi pudelita toitnud rohkem kui 2 ja pool aastat jutti. See ole minu jaosk ei tülikas ega keeruline! Ma püüan! Aga näed, laps ei jaksa imeda. Saturatsioon kukub kolinal alla, kui ta püüab imeda. Sond ninas on limaskestad tursesse ajanud ja ta ei saa normaalselt nina kaudu hingata. Iga kord peale söömist kaaludes oli Vanc mõned grammid kaalust hoopis kaotanud… Palusin, kas ma tohin lapsele süstlaga piima keelele tilgutada, et ta saaks tunda piima maitset, et ta prooviks neelata. Aga ei, ma olevat hull rongaema, kes ei taha ise oma last toita ja otsib lihtsamaid lahendusi. Minu asi olevat õppida imetama oma väeti lapse nimel. Iseäranis kõik enneaegsed vajavad emapiima. Eksole. Ma ei teadnudki seda! (See oli ülimalt irooniline, saite aru, eks?).

Rongaema olin ma nagunii, sest piima jäi ju järjest vähemaks. “Rongaema” süüdistus on miski, mida seoses imetamisega küll keegi kuuldavale ei võiks tuua. Saati siis veel seesuguses osakonnas ja eeldatavalt professionaalide poolt. Kes veel, kui mitte nemad, peaksid mõistma emade muresid, hirme ja laste erinevusi?! Nemad ju ometi peaksid teadma, et sellest valdkonnas ei ole mitte ühtegi kuldreeglit peale ühe – KÕIK ON ERINEVAD ja pole kellegi kolmanda asi suutlikkust, valikud ja võimalusi hukka mõista. See on ema ja lapse vaheline asi ja ämmaka asi on vaid toetada ja aidata, kui laps seda vajab ja ema seda soovib ja otsib. Pole absoluutselt mitte kellegi asi targutada ja hukka mõista emasid nende valikute osas, kuidas nad oma last kavatsevad toita kuniks lapsel on kõht täis ja mõlemal on hea olla. See on ju ometi eesmärk omaette?

Igapäevaselt kemplesime me ka õdedega, kes ei pidanud paljuks valjult üle koridori rääkida meist, enneaegsete laste emadest, kui väärakatest, narkaritest, ebardlike laste vanematest, kes ei peaks üldse elama ja ellu jääma, sest see on looduse tahte vastu. Meie lapsed olid abordijäänukid ja meie olime suutmatud sünnitama täisväärtslikke lapsi. Kuna see jutt käis vene keeles ja ma sain aru vaid toonist ja kuulsin teiste tõlkimise läbi asja sisu, siis ma ei tahtnud ega jaksanud nendega tädidega seal kakelda. Oleks keegi neist julgenud eesti keeles kobiseda, siis… Aga sel ajal oli osakonnas vaid üks eesti õde. Ja tema oskas olla. Enamasti. Minul temaga probleeme ei olnud, mõnel teisel aga küll.

Sellest, kuidas vanemaid ei viidud kodukorraga kurssi, kuidas neid ei õpetatud laste eest ise hoolitsema, vaat see oli see, millest ma ei saanud mitte kunagi aru ja me olime sisuliselt seal osakonnas nagu vangis ja pidime toetama ja õpetama teineteist, emad omavahel. Seda, mis seisundis me tegelikult olime, seda teadis vaid vana jumal taevas, aga see ei huvitanud karvavõrd õdesid, kes oma tükitööd tegid. Ja kõike, mida me tegime, tegime me valesti. Võtad lapse sülle, laps karjub, tuleb õde, võtab lapse enda sülle, laps jääb vait. Seepeale teatab õde sulle, et sa teed kõike valesti, sa oled halb ema, sest näed, minuga on laps ju nii rahulik. Aga? Ega laps ju ometi ei saanud ema stressist ja ärevusest aru ja ei karjunud näiteks seepärast? Ja sellise suhtumisega õde aitas emal kuidagi ärevust maandada? Huhhh, see ajab mind siiani, ka 10 aastat hiljem veel, tigedaks, aga tagasi imetamise teema juurde.

Kõige ärritavam oli see, kui me emadega igaüks omal rindel püüdsime oma lapsi isesiesvalt sööma õpetada ja palusime, et kui lapsed öösel ärkavad, siis meid kutsutaks. Seda EI olnud liiga palju palutud, sest ei olnud meie valik lastest eemal magada. Ja kui siis ametliku söötmise ajani oli vaikus olnud ja sa kohale kulgesid, et püüda last rinnale saada  ja leidsid ees PULGAKS keeratud lapse, kes magas nagu nott, siis oli selge, et lisaks jõumeetodile on lapsele antud ka sondikaudu juba söögikogus kätte. Liikus legend, et õed andsid lastele ka glükoosilahust, et nad rahuneks ja magaks edasi. See tekiga kõvaks pulgaks keeramise jutt oli see, mille ma dr Toome palvel oma tita-raamatus ära muutsin, sest ta ei suutnud uskuda, et midagi sellist veel aset võib leida. Ta rõhutas, et see on ikka hoopis lapsele mõnus känguruhoolduse värk… Unistustes ehk jah, aga reaalset oli see laps pulksirge kange pulk nagu just need, keda ma nõukaaegsetel sünnitusmajade piltidel näinud oleme – sardell, mitte konn. Laps ju rahuneb sedasi kiiremini, kui ta ei saa siputada? Mul hakkab siiani halb, kui ma selle peale mõtlen… Need öised käigud olid tühikäigud, laps oli juba sondi kaudu täissöödetud ja magas.

Et sellist julma ja hoolimatut isetegevust vältida pisititade puhul, kelle puhul iga viimane kui gramm oli alati arvel ja oskus ise sööma õppida oli aegkriitilise tähtsusega, leidsime me teiste emadega alternatiivse lahenduse, mis vihastas õed mõistagi lõpuni välja. Me tõime oma laste juurde beebimonitorid ja raadiosaatjad. Nii kui laps ärkas ja kägises olime me krõpsti kohal ja see oli tülikas. Oi, kui tülikas ja vastik see oli. Aga nii oli meil ja lastel turvalisem selles džunglis. Kindlasti ei propageeri ma seesugust metsikut tegevust, AGA kui sinust üle sõidetakse, siis see on vähim, mida sa enda ja oma lapse heaolu heaks saad teha.

Kõige suurem tagasilöök Vancu jaoks oli see, kui tema palatikaaslase, mõned nädalad ennesegse, aga kollasuse pärast haiglasse päevitama suunatud lapse vanavanemad nohustena oma esimesele lapselapsele vaimustust tulid avaldma ja möödaminnes ka pea ka Vancu voodi kohale pistsid, et “issand kui väike see veel on!” Rohkemat polnudki vaja. Ma ei olnud enda lapse juurde külalisi lubanud, aga oma viiruselitaka sai ta kätte teise lapse külaliste käest! Mis see väike nohu ikka teeb? Kõik, kes sellise idiootse avaldusega julgevad nõrgema immuunsusega inimestele ja iseäranis enneagsetele titadele läheneda, peaksid oma mõtted väga ümber vaatama. See “lihtne nohu” tegi Vancu söömiskatsetused võimatuks. See nõrgestas teda sedavõrd, et jõuluõhtu möödus elu eest võideldes ja vereülekandeid üle elades. Ta jäi meiega ja minu peas muutus lapse sööma- ja kojusaamine kinnisideeks. Ma püüdsin veel püüdlikumalt. Väliste ärritajate suhtes olin ma plahvatusohtlik ja õed olid õppinud mind mitte torkima. Ma ei vajanud neid muuks, kui sondivahetuseks ja ka seda oli mulle praktikal olev nooruke ämmaemand salaja juba õpetanud. Saabus uus aasta ja kui ma siis ühe juhusliku valvekorra ajal dr Toomele oma tunnetest ja muredest rääkisin, et ma ei suuda enam siin sedasi olla, siis saime me järgmisel päeval üle viidud kolmandale korrusele ja see oli… kergendus. Ega seal lihtne polnud ja jamasid juhtus ka seal, aga mina ise suutsin veidi rahuneda ja ämmakatel polnud enam igapäevaselt meie juurde asja.

Vanc – 1 kuu

Laps kasvas, kops kosus, kaal tõusis, ületas juba kojulubamise miinimumi piiri, nina limaskest oli sondidest turses, vahetamine alati komplitseeritud ja nina kaudu hingata peaaegu võimatu, aga kodu ei paistnud, sest laps ei imenud ise. Pusisin ise nii nagu oskasin. Saime koos ja kõrvuti pikutada ja oma peaga oleksin ma Vancu püüdnud ööseks imema ahvatleda just nii kauaks, kui tal soov on, aga hapnikumask lahutas meid endiselt sellest vabadusest. Küsisin ikka ja jälle, kas ma ometi tohin lapsele süstlaga piima maitest tutvustada. No selle mõttega, et ta ju isegi ei tea, mis maitse sellel piimal on, ta on ju kogu oma pisikese elu vaid sonditoitu saanud ja minu lõhn ei pruugi talle enam tähendada seda, mida vastusündinutele nende ema ja piima lõhn tähendab. Tema turvatunne oli ammu katki tehtud ja minu tümitamisega rikuti seda veelgi, sest ma olin keset haiglat oma katkise lapse ja katkise iseendaga puhta murtud ja üksi.

Korra julgesin enda lapse noorukeselt raviarstilt küsida, et kas ma tõesti siis ei tohi lapsele proovida süstlaga piima suukaudu anda, kui ta ise imeda kohe kuidagi ei suuda. Või siis äkki pudeliga piima anda alustuseks? No et veenduda, et ta suudab ise süüa. Aga ei, ei tohi ei süstla ega pudeliga, sest sellega rikun ma ta ära ja temast ei saa enam iial rinnalast. Jajah, rongaema olen, tean juba. Ja ainus lahendus on laps imema saada, muidu me koju ei saagi? Paar nädalat katstetamist tundus nagu terve igavik. Aga siis hakkas korraga päike piiluma!

Meie edasijõudnute sektsiooni palatikaaslaseks oli suulae lõhega poiss koos oma emaga. Poisile toodi ühel päeval harjutamiseks spetsiaalse lutiga pudel. Tema juures käisid kõiksugu sõbralike olemiste ja asjalike juttudega tegelased abiks poissi pudelist imema õpetamas ja kontrollimas ta edusamme. Pidasime omavahel tema emaga plaani. No et mis oleks, kui ma oma mure neile teistele spetsialistidele ka kähku ära räägin. Sest lõputu paigalseis oli mu kannatust päris tõsiselt katkestamas.

Võtsin julguse kokku ja küsisin. No et kas sondist vabanemiseks, oleks neil äkki soovitada mõni hea vahevariant. Kinnitasin, et mu eesmärk ei ole olla rongaema, aga ma tunnen ennast palju rongama emana, kui ma lasen lapsel siin õuduses veel edasi piinelda selle sondiga veel ühe päeva edasi elada. Mu mure kuulati ära, kinnitati, et ei ühel ega teisel viisil ei oleks ma ühestki otsast rongaema ja kuna juhtumisi oli valves dr Toome, kes samal ajal meie palatisse juhtus ja mu mure ka ära kuulas, siis poole tunni pärast oli mul samasugune vahva lutipudel piimaseguga näpus vahel ja Vanc imes oma elu esimesed sõõmud piima suu kaudu. Arst meid käis vaatamas, oli tema ja minuga rahul. Sond eemaldati koheselt ja paar päeva hiljem kolisime me haiglast laenuks saadud nebulisaatoriga koju. Oli 2008. aasta jaanuarikuu lõpp. Aeg, mil Vanc oleks võinud ajaliselt sündida, aga tema oli juba kahekuune.

Piimaga oli mul alguses koju jõudes kitsas käes. Päeval ma ei jaksanud rohkem kui 5 ml endast välja lüpsta ja Vanc sai vajalikud lisakogused kätte asendusmaterjalist. Päeval suure näljaga imedes oli ta liiga rahutu ja nõudlik ja pudel oli ainus variant. Aga kuna ta kaal kenasti kasvas, siis öösiti ei jätnud ma talle valikut ja pudelit talle ei pakkunud. Ta pidi ise oma joogi ja söögi minu seest kätte õngitsema. Ja piimakogus hakkas vaikselt kasvama. Ja kasvama. Pisitasa asendus pudel üha enam rinnaga.

Aprillikuus, siis kui Vanc oli umbes 4 ja poole kuu vanune, lahkus meie majast viimane pudel, poolik segupakk rändas teise lapse juurde, kes seda rohkem vajas ja sealt edasi sai Vancust iseenda ja maailmaga rahul olev alati rõõmus ja roosa professionaalne piimavampiir. Just nii ma teda hellitavalt kutsusin – minu piimaimeja, minu piimavampiir! 😛

Kolmekesi kasvamine

Juba haiglas olles olin ma otsinud võimalusi, kuidas oleks mõnusam lapsega koos kulgeda. Rõngaslina, mis kodus ootas, tundus alguses liiga ebakindel. Märss? Seda mul polnud võimalust katsetada, AGA psühholoogi kabinetis oli haiglale kingitud pikk trikoolina. Ikka selleks, et ta aitaks emadel lastega lähedasemaks saada ja toetata neid nende mõlema arengus. Psühholoog oli aga ise lapsehoolduspuhkusel ja lina kogus toas tolmu. Minu küsimise peale toodi see mulle sealt proovimiseks. See oli mugav ja hea. Liikusin sellega nii haiglas kui ka haigla hoovis last värske õhuga harjutamas käies. Laps kergesse kombekasse, linaga minu toariietes keha külge ja siis kõige peale, ka lapse ümber, minu jakk. Nii, et laps olid lapse kiirelt jahtuvad jäsemed soojas ja peanupp oli väljas ning õhk pääses vabalt tema näoni. Tal oli hea ja mul oli ka hea. Pikk trikoolina oli meile ideaalne valik. Ideaalne kindlasti ka selles mõttes, et jättis tõepoolest mu käed vajadusel vabaks ja ma sain samal ajal Tannut kallistada ja süüa ja nõusid pesta ja no isegi bowlingut sain mängida koos oma konnapojaga 🙂

Vancu rahulolevat magavat naerunägu näete? Ta on siin veidi vähem kui kolmekuune 🙂

Üksikemana polnud mul valikut. Esimesest päevast, kui me haiglast välja saime, käisime me koos poes ja kõikjal, kus vaja oli. Ma pidin hakkama saama. Ja sain hästi hakkama. Vanc oli linas ja Tan oli käeotsas või kui ta väga ära väsis, siis ka mu seljas. Kui ma selle kõige kõrvalt oleksin pidanud veel käru lükkama ja last pudelist toitma, siis oleksin ma pigem istunudki nendega turvaliselt toas. Aga ma ei oska sedasi istuda. Ja noh, ega mul ju polnud valikut kah.

 

Käsime Männipargis mängimas 🙂

Ja lumbehelbeid püüdmas

Poisid käisid minuga koos igal pool ja mina käisin poistega igal pool

Ka öölaulupeol ei jäänud meil käimata 🙂

Ja sügisel, siis kui Vancu oli umbes 9kuune, käisime jälle Hispaanias. Lina kasutusvõimalused ei piirdu ainult lapsekandmisega. See on ka ideaalne tekike ja vajadusel ka sall. Kaitseb nii kuumuse kui ka jaheduse eest. Igati praktiline ese 🙂

Ja nagu siin on näha, siis olen ma kodust kaugemal viibides võtnud kaasa igaks juhuks mõlemad linad – nii oranži rõngaslina kui ka helekollase pika trikoolina. Kasutasin just seda, mis parem tundus ja kui parasjagu last kanda polnud vaja, siis katsin nendega ennast külma eest. 🙂

Mina, Tan ja mu pisikese kukkurtita Vancu kuulusime kokku ja kasvasime ja tegutsesime alati koos. Vanc kasvas hoolega ja hakkas venivas trikoolinas üha enam läbi vajuma. Teele asusime heas tugevas asendis, sihtpunkti jõudes olid jalad rippu vajunud ja lina lõtsi vajunud. Pingutamisest polnud enam nagu abi. Siis ma veel ei teadnud, et sellise kaalu juures oleksin ma pidanud leidma arvatavasti juba ammu teistsuguse kandmise vahendi, tugevama lina.  Antud pilt on tehtud poest koju jõudes ja vahetult enne linast väljapääsemist. Jalad puha rippumas. Olgu õeldud, et õige asend on siis, kui laps on nagu konnapoeg ja tema jalgadest ja pepust moodustub M-täht.

Umbes aastaselt kolisin siis Vancu vaikselt linast Batapum kotti ümber. See oli selline tugevam “tasku”. Ma oleksin ju võinud ka mõne tugevama pika lina võtta, aga pidasin seesugust kotti enda jaoks sobilikumaks. Lapse jalad olid heas asendis, ta sättis neid ise nii nagu parem oli ja talle meeldis mu kukrus kulgeda ja mul oli sedasi väga mugav. Alguses oli ta mul küll ka kotiga kõhul, aga kolis peagi jäädavalt seljale. Esiteks oli ta juba nii suur, et mul oli käte- ja nägemisulatusega vahel üsna keeruline – ma veel jaksasin, aga mulle tundus, et nii pole enam ohutu, kui ma enda ette ei näe. Ja teiseks oli tema enda suur huvi maailma julgemalt uudistada, mida ta mu seljas sõites paremini teha sai. Eks ma kandsin mõlemat poissi ju ka niisama seljas ja süles, ilma linade ja kottideta, aga ilmselgelt oli abivahendiga see asi kordades mugavam ja ka kergem.

Selga jäi Vanc mulle mitmeks aastaks. Meil oli isegi mugav trikk välja mõeldud, kuidas ma ta hopsti! üle õla viskasin ja me siis ühes koos seljaosa talle mugavalt ümber ja traksid mulle selga sättisime. Kukkurlapse seljakotis elas ja kulges enda 4 ja poole aastseks saamiseni.  Pikematel käikudel läks kott muidugi veel ka hiljem kasutusse. Igaks juhuks hoidsin seda alati käepärast. Loomulikult oleks ta võinud ka ise omal jalal astuda, aga need olid just need meie hetked, kus laps seda vajas. Eriti stressirohke lasteaiapäeva järel. See oli lapsele selline igakülgne puhkus ja ta näis seda vajavat.

Vahel tuli ette, et hilja peale jäädes väsis ka Tan ära. Siis lasin traksid pikemaks ja Tan ronis sisse. Ta oli selle pildi peal 6 ja pool 🙂

Ja ta magas seal magusalt nagu kukkurloomake ja kuna Vanc oli temast jupp maad kergem, siis polnud mul ka raske teda samal ajal süles hoida sel ajal. Tema magas lõpuks mu õlal.

Ja siis nad kasvasid ja kasvasid…

Ja kasvasid veel ja veel…

Ja veel…

Ja kasvavad ikka edasi ja edasi 🙂

Lõpetuseks

Aga mis sai Vancu imetamisest? Tema oli minu piimaimur. Nagu Tannu puhul, lasin ma lapsel olla ega teinud omalt poolt ühtegi liigutust, et ta selle imemise asjaga otsi koomale hakkaks tõmbama. Ta imes innukalt, otsis kaitset ja lohutust, turvatunnet. Aasta sai täis ja teine ja kolmas…

Mul oli hea meel, et mitte keegi meie kallal enam eriti ei urisenud nii nagu omal ajal Tannut imetades, et “appi, kaua sa kavatsed teda veel sedasi toita!”. No mõni küsis ettevaatlikult ja isegi kaastundlikult, aga selle elasin ma üle ja selgitasin, et kaastunnet ei vaja ma ühestki otsast, imetamine sobib meile suurepäraselt ja mingeid veini- ja klubiõhtuid ei pidanud ma enne ega tunne neist ka nüüd vähimatki puudust. Aga suuremaid rünnakuid enam ei tulnud kuigi mul oli nii hea vastuski selleks puhuks olemas. No et kui keegi tuleb jälle õiendama, et miks nii suur laps veel rinda saab ja kaua ma kavatsen seda jama jätkata, siis ütlengi, et mul on kindel plaan teda tema ülikooli astumiseni imetada. Aga mul polnudki väga võimalust enam hiilata, sest maailm me ümber oli justkui leppinud, et ma imetangi nii kaua, kui ma seda heaks arvan ja laps ise loobub ja selles osas, et lapse valikuid ei tohi mõjutada, olin ma Vancu ajaks piirid sirgelt juba paika vedanud.

Minus oli kindlus, et ma teen õiget asja ja see sobis meile kolmele hästi ja muu ei olnudki oluline. Lihtne oli olla lihtsalt ema.

Kuigi mu lastel oli mingist ajast olemas ka oma tore värviline narivoodi, siis magasid nad veel tükk aega mõlemad mu kaisus, Vanc imes ja Tan oli selja vastas ja minu käsi oli üle tema. Ma vilistasin tõsimeeli kõigi nende arvamuste peale, mis rääkisid, et ma jäängi sedasi igaveseks üksinda ja rikun ära oma lapsed ja nii edasi. Et nad arvasid, et keegi neist veel ka 13aastselt mulle kaissu kipub?

Sealt, kus mina oma juuri tunnen tundvat, selliste asjade üle isegi ei arutletud. See oli loomulik, et ema oli oma laste jaoks olemas ja nendega koos kõiges ja kõikjal. See tundus mulle ainuõige ja hea ja minu kohus oli lihtsalt olemas olla ja kasvatada nad iseendaga toimetulevateks kaelakandvateks inimesteks. Sisimas muidugi lootsin, et seeläbi saab olema ka nende süda õiges kohas, nad oskavad märgata, hoolida, austada ja armastada, teda vahet heal ja pahal, õigel ja valel ja olla inimesed, kellel on iseendaga ja iseendas hea olla.

Vanc sai rinda 3 aastat ja 10 kuud ja kopikad. Oleks kauem saanud, KUI see oleks meist sõltunud, aga kahjuks ei sõltunud, sest ma pidin ühe tädi rõõmuks hakkama “normaalseks vastutustundlikuks emaks” – minema tööle (ja kooli) ja lapsed lasteada saatma… Õnneks ei olnud see imemise värk Vancu jaoks enam nii eluoluline ja ma saime hakkama. No hobikorras oleks ta veel hiljemgi vahel ludistanud veidi, aga siis polnud enam piima.

Veidi sõrmedel arvutamist ja kahe järjestikuse lapse peale kokku tuleb minu piimaandja staažiks pisut rohkem 6 ja pool jooksvat aastat.

Kui ma sellele praegu tagasi vaatan, siis 6 ja pool aastat peaks ju tunduma pikk aeg? Mina olen 40, Tan on 12 pool ja Vanc varsti 10. See aeg oli nagu viiv, lihtsalt üks käega katsutav hetk. Ja see oli vaat et kõige rahulikum ja mõnusam aeg mu elus vist üldse ja ma teeksin seda iga kell uuesti. Samas nüüd, olles enda ellu leidnud ka Andrease, on võimalik, et ma tema ja lapse suhte nimel tõenäoliselt mõtleksin ka pudelimajanduse peale osaliselt. Ikka selleks, et ka tema oma osa sellest imest vahetult kätte saaks. See on side, mis tõeliselt kannab. Ma tean, kui oluline see on talle, kes ta on kaks last kenasti suureks kasvatanud ja kasvatab hetkel meie omasid ja pole ometi kunagi ühegi lapse loo juures päris algusest peale olnud. See tundub mulle kuidagi nii oluline, sest Tannu ja Vancu puhul mul polnud isegi vaja sellele kõigele mõtelda. Nende jaoks olin olemas vaid mina ja see oli lihtne.

Ma usun täiesti siiralt, et mu poiste “taskus”ehk linakukrus kasvamine oli see, mis nende arengut väga toetas. Eriti veel Vancu puhul, kes tuli välja asjadest, millest paljud kunagi välja ei tule. Mina ise olen enda jaoks kukkurtitade värgi väga ära tõestanud ja KUI meil peaks olema õnne ja meie ellu tuleb veel lapsi, siis käru ei vajaks ega tahaks ma ka nüüd, vaid valiksid kõigi nende imeliste toredate linade ja kottide vahel, sest ma olen jäägitult kukkurtitade usku. Ja Andreas oma seljahädaga eelistaks päris kindlasti pigem last kõhule kui kärutassimist 🙂

***

Seda lugu kirjutades lappasin ma läbi kõik oma laste albumid. Pole teada, millal mul lõpuks on aega neid korrastada. Aga ma vaatasin nad läbi ja imestasin väga, kui vähe mul reaalselt on pilte nendega koos – sest enamasti olin mina ise see, kes pilte tegi ja selfivärk polnud veel nii arenenud. Ja imestasin ka selle üle kui vähe on mul pilte nende piimaimemistest. Ma tean, see oli mu lähedaste jaoks ebamugav teema. Eks see selgitab kõik. Aga mul on hea meel, et ma siiski midagi leidsin ja oma loo tuleviku tarvis kirja sain.

Mida ma tahan teile ütleda, on see, et julgege ennast kuulata. Julgege teha seda, mis paneb teid ennast tundma hästi. On see siis lapse imetamine või pudeliga toitmine või pudeliga asendaja andmine, see ei oma kokkuvõttes mingit tähtsust.  Ka see, kui kaua te last imetate, pole mitte kellegi teise asi. Kõik lapsed kasvavad suureks, kui neile see võimalus on antud. Palju olulisem, kui end millegi pärast süüdi tunda, on tunda endas rahulolu. Just nii nagu on, ongi hea. Lapsel on kõht täis ja ta kasvab ja miski muu ei loegi. ja kui te hätta jääte, siis otsige abi. Imetamisnõustajad oskavad aidata, ausalt! Oskavad ka lisatoidu ja võõrutamise ja palju muu osas aidata 🙂

See, kas laps peaks magama kaisus, oma voodis või hoopis enda toas, ei oma samamoodi tähtsust, kui see sobib lapsele ja perele. Ka oma toas maganud lapsed kasvavad suureks ega ole kuidagi seepärast paremad või halvemad, kui kaisus maganud lapsed. Ja sama käib ka kõigi muude valikute kohta – kas osta poest tutikaid või kasutada teise ringi riideid, kas kasutada riidest mähkmeid või ühekordseid, kas aimata sobivat vanniveetemperatuuri enda käega või panna huupi või mõõta termomeetriga, kas kanda last linas või süles või vankris, kas anda esimene lisaamps isetehtud või poepüreest, ausalt, sellel kõigel ei ole kokkuvõttes mingisugust eluolulist vahet kuniks see valik teile sobib. Ühe lapsega sobis nii, teisega naa.

Need teie valikud ei pea sobima kellelegi teisele. See ei ole isegi kellegi teise asi. Ja seda arvan ma ka, et kui ema (või ka isa) peab päevast päeva kuulma lapse isa või kellegi teise lähedase tänitamist ja õpetamist ja kuulma, kui loll ja saamatu ta on, siis on aeg abi otsida ja sellest august ennast välja võidelda. Meie lapsed on seda väärt. Nad on väärt endaga rahus elavaid vanemaid, kes soovivad oma lastele vaid parimat.

***

Ja nüüd pean teile veel ühe vana vindiga nalja rääkima. 😛

Kui Vanc sündis, siis olin ma omadega juba väga üksinda, aga Tannu sündides oli kandidaat veel mu kõrval ja ma unistasin ja lootsin.

Kui Tan oli umbes kaheaastane ja meie sõbrad said järgmise lapse, siis ma õhkasin heldinult. Vastne isa oli oma naisele haiglasse viinud ilusad lilled, kinkinud kaelakee, noh nagu ordeni või nii ja lapsele viis armsa nimelise kaisukaru. See tundus kuidagi nii ilus ja eriline ja vajalik. Minu isa kinkis emale omal ajal minu sündides sõrmuse ja õe sündides vist kaelakee, kui ma ei eksi ja ma olin alati selle erilise tunde ja teadmisega elanud, et kui perre sünnib laps, siis vanemad tähistavad seda ka iseenda ja teineteise jaoks kuidagi eriliselt.

Lapse sünd oli minu jaoks olulisem kui abiellumine ja miski muu siin elus. Ok, Milleks siis veel see butafooria, kui tegelikult peaks tundma rõõmu, et laps on käes? Tundsingi rõõmu, aga märgilises mõttes tundus see MISKI nii eriline ja ilus, millest ma ilma olin jäänud. No vähemalt lilledki… või kallistus? Musi? Õnnesoov? Rõõm? Midagigi, millest kinni hoida oma mälestustes? Null. Minu laste bioloogiline isa ei tulnud iial millegi sellise peale, kuigi teadis mu mõtteid ja soove ja unistusi suurepäraselt. Ju polnud oluline. Või noh. Kui Tan sündis, siis kinkisin mina talle laheda sõrmuse ja raamatu koos pühenduse ja õnnesoovidega isakssaamise puhul. Talle oli see küll oluline sel hetkel.

Neelasin vaikselt oma nukruse alla ja ohkasin. Ohkasin, et see on nii ilus ja mul on kurb, et mul ei olnud võimalik midagi sellist kogeda. Tema küsis seepeale, mis mõttes?! Selgitasin, et no need lilled ja kaelakee ja mõmmik olid kuidagi nii liigutavad. Ja siis tuli vastus, mis mind ka veel täna, 10 aastat hiljem, lihtsalt irvitama paneb. Ma olin olnud pime ja loll ja polnud märganudki, et siis, kui, Tan sündis, siis ta ju tegi mulle kingituse küll. Ma sain tema käest kojusaabumise õhtul RINNAPUMBA! Kuidas ma ometi midagi sellist unustada sain?!

Mitte, et ta seda minu antud raha eest suure hädaga mulle ostmas ei käinud tol jubedal piimapaisu ööl, kui ma mõtlesin, et ma jalapealt nüüd kohe maha suren. Aitäh, see rinnapump, mida ma mitte kunagi ei kasutanud, aga mida kasutas edukalt oma kahe lapsega mu sõbranna ja mis lõpuks hoopis Lõuna-Eestisse rändas, oli kustumatu väärtusega kingitus mu esimese lapse sündimise puhul. Iga kord, kui ma selle peale mõtlen, ajab see mind itsitama. Romantilise kingiideena suisa võrratu ja ma vahin ikka ja jälle selle hobuse suhu ja ei jõua ära imestada. No pole võimalik! Aga näed, on 😛

Küll aga olin ma ettevõtlik üksikema ja kandsin hoolt, et mu mõlemad poisid said endale sündides sõrmused, millest nad midagi ei tea ja saavad need kätte enda 18ndal sünnipäeval. See on see, mis mulle meeldib. Ja mul endal on Andreas. Temaga koos pole mul vaja ei lilli ega kulda ega karda, sest mul on olemas kõik, mida ma soovin ja rohkemgi veel. Ja nii ongi kõige parem! 🙂

Üks päev depressiooni

Kell heliseb. Jälle hommik? Juba hommik? Appi, laske mul magada!

Vajutan võikalt läbi vaikuse pläriseva alarmi kinni. Pööran teise külje ja koban teist patja. Surun selle endale pea peale, et ma ei näeks ega kuuleks veel midagi. Õues sajab. Kell on 8:30, aga väljas on alles hämar. Andreas magab edasi. Tan on oma toas ärkvel. Vanc vist magab alles. Poistel on koolivaheaeg. Õnneks.

9:30 Andreas ägab, et peab tööle minema, aga ei jaksa veel ärgata. Pool tundi vähkremist ja enesega võitlemist. Vahepeal on Vanc ärganud ja käinud meie toas raporteerimas, et ta on nüüd ärkvel. Tore. Vihma sajab. Andreas liigutab ja mina tõmban teki ninani ja surun padja veel tugevamalt kõrvale. Ma ei taha mitte midagi ärkamisest teada.

Ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… korrutab mu peas keegi, kellest ma midagi teada ei taha. Jah, ma tean, et ma pean, aga ma ei taha.  Miks ometi ei võiks meil pesumasinat korteris olla, miks see peab siin alati olemas ühiskasutatav ja kusagil keldris. Kõigis kolmes üürikas, kus me elanud oleme, on lepingus olnud isegi eraldi punkt sees, et korterisse eraldi pesumasinat paigaldada ei tohi. Aga varasemalt oli vähemalt kindlalt paigas graafik. Jah, meil oli nädala üks päev pesemiseks, aga see oli kindlalt vähemalt meie oma. Siin on aga jätkuvalt kaos. Kolm korterit ja keegi ei räägi. Kes ees, see mees ja viimase kahe nädala jooksul olen ma ebainimlikult ennast ületades neljal korral end keldrisse vedanud ja iga jumalama kord on seal alumiste tüüpide asjad ees, pesus või kuivamas või pesu ootamas. Ma küll jätsin nimme meie pesukasti alla ukse kõrvale, et nad teaksid, et kord kuus sooviksin ma ka pesumasinat kasutada. Sellest ma ei räägigi, et iga kord pean ma enne kasutamist kuivati juppideks võtma, et sealt missiganes liiv ja sodi kätte saada, mis nende tööriiete küljest sinna koguneb ja mida nad ometi ise ei taipa eemaldada. Ojaa, ma olen kauges nooruses jaganud korterit nelja kutiga, ja see oli täiskohaga ema mängimine. Ei, aitäh, mu norm on täis. Ma pean selle pesu ära pesema, aga ma ei tea millal. Eks ma pärast proovin jälle vaadata, kas nad lõpuks on oma sada masinatäit juba pestud saanud.

Andreas otsib oma seljavalu rohtusid. Ok. Enne peab sööma. Loivan kööki. Teen poistele ja Andreasele võileivad. Jaa, ema korrutas mulle kogu esimese poole senisest elust, et mitte iial ei tohi ma meestele võileibu valmis teha. Lähevad laisaks. Aga ma olen nii laisk, et ma ei viitsi kellegi järel koristada ja vastata küsimustele, kus on või, kus on nuga, millega võid määrida, kus on sink ja kus on juust ja kust taldrikuid saab, seepärast on mul miljon korda lihtsam see pisike asi ise kähku ära teha. Tehtud, hõige, kõik tulevad võtavad oma võikud ja hommikusöök on kirjas. Andreasele surun tema tabletid pihku ja ta nendib, et kaks viimast päeva on selg veidi parem olnud. Eksole. Juulikuust on see olnud vaid üks lõputa piin, oleks nagu aeg ka, et hakkaks veidi parem.

Andreas läheb tööle. Ta kutsub mind kaasa. Aga ma ei taha minna. Esiteks on tal pealelõunal mingi koosolek kontoris ja ma ei viitsi seal vigiseva koeraga istuda, kes aru ei saa, et kõiki inimesi ei ole vaja tal vahtida ja nuhkida. Ja kuna kontori põrand on värkselt tema karvadest puhtaks saanud, et julgeks inimesi ka tuppa lasta, siis ma tahan uue karvakihi tekkimist nii kaua edasi lükata, kui vähegi võimalik. Homme on tal veel üks koosolek. Eks pärast seda siis vaatab. Teiseks on poisid koolist ju kodus ja ma olen palju parema meelega kodus. Ja vihma sajab. Kui ma kontorisse läheksin, siis peaksin koeraga kohe välja minema, aga ma eeeeiiii taaahaaaa. Veel ei taha. Lähen hiljem. Panen silmad kinni ja magan edasi.

Tan annab koerale süüa ja juua. Kuulen krõbinat ja lätsutamist. Jälle ronib ta oma toiduga tuppa. Krabab põsed täis, läheb tuppa, laseb robinal krõbinad põrandale ja kukub mugima. Haige komme. Mu uni on rabe, aga ma püüan. Tõmban teki üle pea ja ei taha ainult magada.

Koer prantsatab voodisse. Lükkan ta välja. Siis topib ta oma niiske jaheda nina mulle teki alla ja otsib mu nägu. Surun teki rusikasse ja hoian seda kogu jõuga madratsi vastas. Miks ometi ei võiks see koer õppida vetsus käima? No tõstabki kaane üles, ajab häda ära, laseb vee peale ja asi ants. Aga ei, tema tahab õue. Nuhkima ja vahtima ja jalga tõstma. Kuna ta autosid kardab, siis ei saa Tan tema ohjeldamisega veel hakkama. Ta on liiga tugev ja äkiline oma hüpetega ja võib sellise tõmblemisega avariisid põhjustada. Kui see juhtub minuga, siis ma saan hakkama, kui see peaks Tannuga juhtuma, siis ei aitäh, ma ei võta seda riski kunagi, seepärast käib koer väljas vaid minu ja Andreasega. Aga nii hea oleks, kui see koer ise saaks oma hädad aetud. Siis saaksin ma edasi magada ega peaks end liigutama.

No olgu-olgu, ma tulen. Vean ennast voodi servale istuma. Kere on raske nagu kuivale aetud vaalal. Teen koerale pai ohkan.

“Pead sa ikka kohe päris tõsiselt minema õue?”

Sõna “õue” peal hakkab koer väänlema ja hüppab kahe volkastusega ukse juurde. Seal on ta jalutusrihm.

Venitan end aegsalest püsti. Vean püksid jalga. Õues sajab endiselt. Kaevan end kättpidi Vancu toas talveriiete kasti. Kui me siia kolisime, oli juba suur kevad, aga nüüd vist kisub talveks ära. Leian enda villase jaki, Ei tea, kas see mulle selga ka läheb? Noh, ükski teine asi nagunii enam ei lähe, see on kõige suurem ja kui see ka ei lähe, siis minu jaoks talve ei tule. Või tuleb väga külm talv. Vahet ei ole.

Venitan jaki selga. Hädaga saan isegi luku kinni. No ok, kui see veel hädaga kinni läheb, siis ükski teine jakk ega jope ei lähe päris kindlasti mulle enam selga. Surun laisa liigutusega oranži kilekotinutsaka endale taskusse ja koban maast rihma järele. Koer väänleb rõõmust. Milleks ometi. Väljaminemiseks on täiesti tavapärane aeg.

Taevas on hall, tänav on hall, vihm on peenike ja tihe ja nii märg. Astun kiirel sammul staadioni poole. Koer on mul tihedalt kannul.

Kiired toimetused. Ilm on nii kehv, et koer kiirustab tagasi. Ukse ees silun ta pead silmade vahelt, see on kõige kindlam viis saada ta raputama. Kui ta õues ei raputa, siis raputab ta toas ja üürikorteri valged seinad ei ole kindlasti need, mille märjakssaamise üle ma ülemäära headmeelt tunneksin.

Koer raputab kaks korda. Väga hea. Piilun postkasti. Võtit mul kaasas pole. Seal on ajaleht ja valge ümbrik. Pressin sõrmed läbi ava ja püüan kahe näpuga ümbriku kätte saada. Teisel katsel õnnestub. Andreas itsitab alati, et ma olen selles osav. No ausalt, ma ei viitsi seda võtit kaasas kanda ja luuki avada, kui ma vähegi ilma hakkama saan. Enamasti saan. Kiri on Andreasele. Arstilt. Ravimite arve. Hea seegi, et see midagi enamat pole. Viimasel ajal on mul iga saabuva ümbriku suhtes ületundlikkus, sest iga kord põhjustavad need Andreasele meelehärmi ja pahameelt ja eeldavad, et ta jälle helistaks ja asju ajaks, mida ta üldse teha ei taha. Kaks sotsiaalfoobikut nagu me enamasti oleme, kui me üle iseenda varju ei jaksa hüpata.

Panen oma vettinud jaki kuivama. Tõmban rätikuga korraks koera ka veel üle. Ta läheb vaatama, mida Vancu teeb ja ma hõikan üle korteri:

“Poisid, kõik korras?”

Vastus kõlab jaatavalt. Tore. Vaarun voodisse. Uni on ja und nagu pole ka. Olen kaks viimast päeva “Siberi võmmi” eelmise hooaja osasid vaadanud. Vaid viimane on veel alles. Mul on ette juba kahju, et see läbi saab. Uue hooaja osasid pean veel ootama. Kõik ülejäänud jaburused nagu “Padjaklubi”, “Kättemaksukontor”, “Merivälja”, “Lillepood”, “Papad-mammad” ja isegi too titesaamise saade on mul vaadatud viimse kui ühe avaldatud osani. Kõik need vanad ja vahepeal lisandunud uued seriaalid, mida ma Eestis mitte kunagi vaadanud ei olnud. Viimati vaatasin ma telekat Tannut oodates, kui ma voodisse olin aheldatud. Sel ajal polnud ei nutitelefone ega internetti telefonis vist isegi veel olemas? No ega jah, mul ei ole elu. Need kõik on minu õnneks nii lihtsad asjad, et ei vaja muud, kui silmanurgast jälgimist. Sisseostetud formaate ma siit ei näe. Seepärast saan end kursis hoida vaid kohaliku Eesti toodanguga. Anu-saadet vaatan ka juppide kaupa. Aga raamatute lugemine on palju keerulisem. Neid on keeruline silmanurgast lugeda.

Vaatan oma viimase osa seebikast ära ja surun telefoni padja alla. Jajaa, kahjulikud lained  liiga mu aju lähedal. Kama.

Silm vajub kinni.

Vancu toob mulle õunamahla, mille korki ta ei jaksa avada. Kangutan selle lahti ja annan talle tagasi. Jah, aitäh, võta heaks.

Magan veel natuke. Peaks vist midagi sööma? Skännin mõttes külmakapi sisu. Näkkää, ei taha midagi. No äkki ühe õuna, aga ilma koore ja sisuta ja seda ei viitsi ma ometi endale tegema minna. Eks hiljem teen.

Und on üsna otsa saanud, aga kere on raske. Surun kolm patja endale pea alla ja rullin veidi FB ringi. Toredad pildid, hetked, veel toredaid pilte. Kes on reisil, kellel sünnipäev, kes on uue sõbra leidnud, kes on mida söönud, kellele mis meeldib. Lugeda ei jaksa. Kuigi ühe Hispaania-Kataloonia asja klikin lahti ja loen diagonaalis. Masendav. Jõuan sõbra pildini, kelle laps on juba aastane. Mul seisab kontoris laual juba kesksuvest kavand sellele pisike piiga särgipildist. Jaa, ma tean, et ma lubasin selle ette võtta esimese asjana, kui jänesed valmis saavad. See on mul meeles. Ma isegi ostsin paar päeva tagasi pintslid üles. Ma niiniiniii väga tahaksin selle valmis juba teha, sest see saab olema väga nunnu. Aga ma lihtsalt ei suuda. Veel ei suuda. Mitte midagi ei suuda. Ei jaksa. Ei taha. Mitte midagi ei taha. Ja postkontorisse peab enne reedet veel jõudma, sest Andreasel on seal mingi tähitud kiri.

Panen silmad kinni. Tan krõbistab köögis. Ju nad leidsid midagi süüa. Kui ei, siis kuulen ma sellest nagunii peagi. Teeme nii, et ta leidis midagi ja ei taha, et ma talle midagi vaaritama hakkaksin. Vaikus.

Tan pistab pea uksevahelt sisse ja itsitab.

“Nooh?” venitan uniselt.

“Hee, sa näed jubehea välja. Nagu see laiskloom sellel pildil, mida te eile näitasite.”

“Aitäh. Sa oled selle laisklooma poeg. Kuidas tundub?”

Ta irvitab ja kehitab õlgu. Ju ei anna tunda.

“Aa, kuule, kas meil seda viinamarjamahlamoodi asja veel on?”

“Suuserit?”

“Jepp, seda veini!”

“Kuule, see on samapalju vein, kui kali on õlu.”

“A vein on ägedam ütelda.”

“Jajaa, mine räägi babale ka, et sa kodus veini jood.”

Tan irvitab.

“Nohh, on meil seda veel või?”

“Kui kapis ei ole, siis ei ole. Ju Andreas jõi lõpu ära eile õhtul.”

“Aga millal sa poodi lähed?”

“Järgmisel aastal.”

“Ok. Ära siis mu veini unusta!” ja läheb lõkerdades oma tuppa ja kuulen, kuidas ta sõpradele räägib, kui lahe on laiskloomast ema kiusata sellega, et rääkida talle, et ta veini soovib juua. Daaa. Tore oled! Turtsatan korraks naerda ta tobetsemise üle ja pööran teise külje. Selg on kangeks jäänud. Pressin pisikese roosa ükssarviku endale kukla alla. See on päris tore kaelatugi. Istub päris kenasti.

Kiikan uudiseid. Ei midagi huvitavat. Las Vegase teema on endiselt päevakorral. Maailm on ikka puhta katki. Vaatan veel kord FB. Keegi on jaganud mõtet, et küll see Puerto Rico president on ikka üks idioot. Eksole. Vajutan laigi. Viskan korraks isegi pilgu kommentaaridele. Nagu arvata oli, irvitab rahvas seal selle üle, kuidas Trump ka sellele avaldusele alla kirjutaks. Tal poel ju aimugi, et teda ennast seal silmas peetakse. Maailm!

Vaatan korraks neid paari blogi, mida ma jälgida jaksan. Nii sageli tahaks midagi ka kommenteerida ja lisada ja tunnustavalt patsutada ja kinnitada, et ma mõistan ja arvan samamoodi sellest ja teisest, aga ma lihtsalt ei jaksa seda teha. Mõttes teen, iga kord mõtlen, et järgmine kord võtan kohe mitu postitust korraga ette ja teen mõtted teaoks kah, aga kaugemale ei jõua. Ei tea, kas nad aimavad ja tunnevad, et tegelikult olen ma olemas ja mõtlen nende peale? Peaks ikka jaksama ise kirjutada.

Poiste koolist tuleb email. Näen juba teemast, et see on tänuavaldus neile, kes aitasid kolimisel. Kui see koolivaheaeg nüüd kolme nädala pärast lõpuks läbi saab, siis hakkavad poisid käima uues koolimajas. Sinna peab bussiga sõitma. Selleks peab jupp maad varem ärkama. Selleks peab neile õpetama selgeks teekonna, korraldama ära piletivärgi ja ma ei tea mis kõik veel. See kõik on nii kohutavalt tüütu ja tülikas ja keeruline, et ma ei taha selle peale mõtelda. Veel ei taha.

Lappan telefonis. Vahepeal hõikan Vancule, et ta teleka veidi vaiksemaks paneks, see on minu kõrvade jaoks ilmselgelt liiga valjult müristama hakanud.

Korraga meenub mulle, et mul jäi paar kuud tagasi “Doc Martini” seebika vaatamine üsna lõpus pooleli. Kuuenda hooaja lõpus. Otsin ja leian isegi õige osa. Poole peal vajub silm kinni. Pea jõnksatab. Telefon libiseb mu käest voodile. Panen filmi seisma ja telefoni laadima. Pööran teise külje ja püüan leida mugava asendi. Koer tuleb tuppa ja viskab end kolinal voodi ette pikali. Magame.

Asendit vahetades piilun veerand silmaga akna suunas. Päike paistab. Tore. Kui tunni aja pärast veel päike paistab, siis ma äkki lähen poodi. Kell on neli.

Kell 5 teen silmad lahti. Hmm, vaataks osa lõpuni? Ei viitsi. Ega ta ära ei jookse mu eest. Püüan istuli tõusta. Kui poisse ja koera poleks, siis ei viitsiks ma absoluutselt mitte midagi teha. Andreas on mulle vahepeal saatnud mingi nunnu video pandadest. Naeratan nukralt. On jah armas. Aga ei aita.

Vaatan oma pooliku “Doc Martini” osa lõpuni ja pean endamisi plaani, et kui see seep nüüd ka otsa saab, siis äkki peaks mingit ämmakate seepi hakkama otsima.

Ok. Ma lähen nüüd ja käin poes ära. Aken on lahti ja õues tundub soe ja kuiv. Viskan kampsuni laisalt õlgadele ja pika ihmaga vana kulunud koti üle selja. See kott on nii vana ja nii pleekinud, et ma oleks pidanud selle juba neli aastat tagasi ära visakama. Ma ei teagi, miks ma seda teinud pole. Ainult mõtlen selle peale iga kord, kui ma seda näen. Noh, lukud töötavad ja auku põhja sees veel pole. Tänase peab veel kindlasti vastu. Ma käe otsas neid viinamarjamahlaga pudeleid küll tassida ei viitsi. Äkki leian kastaneid ka poest.

Tunnen, kuidas kampsuniga ringi liikudes poeb mu ninna eelmise kandmise järalkajana lõhnaõli lõhn. See sobib tänasesse. Naeratan. Vahel on hea. Ootamatu, aga hea.

Surun end uksest väljudes reipaks ja marsin välisukse juurde suundumise asemel hoopis keldrisse. Kui ma nüüd pesu saan pesema, siis saaks täna vähemalt ühe masinatäie pestud. Pärast kella 8 õhtul ei tohi see masin nagunii siin unnata. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas tööinimesed siin neist reeglitest kinni saavad pidada? Jabur.

Pesuruumi põrand on alumiste tüüpide kola täis. Tore. Noh, meie kast peab veel ootama. Tea, kas enne jõule saab pestud selle hunniku. Vahepeal peab äkki poest riideid juurde tooma? No nagu päriselt. Kaua kaks kutti suudavad seda pesuruumi end avalduses hoida. Kas mu nimme sinna jäetud kast neis üldse tähelepanu ja küsimusi ei ärata? Äkki ma peaksin need ülejäänud neli kasti ülevalt ka alla tassima. Kapid hakkavad vaikselt tühjaks saama toas. Sokid sokkideks, aga no linasid ja teksaspükse ja käterätte ei hakka ma ju käsitsi pesema. Uhhh, see kõik on nii tülikas, et ma lihtsalt ei taha. Oleks ometi keegi, kes sellel jama minu eest ära teeks…

Astun tänavale. Naaberaia suure iileksi marjad kisuvad punaseks. Nojah, talv tuleb. Jõulud tulevad. Brrrr… liiga vara!

Õues on soe. Tuul on soe. Mul on natuke palav, aga saan hakkama. Mu punaseruudulised retuusid on toredad. Mul võiks neid igaks juhuks mõni paar veel olla. Samasuguseid enam ei leia, need ostsin ma vist… kust ma need ostsin… hmm. Hispaaniast! 2006. aastal. Püha taevas. 11 aastat tagasi? Ebanormaalne. Aga noh, ma nägin täna uudist, et Laululahingust on 10 aastat möödas. See pole ka võimalik. See ei saanud ju ometi olla kauem aega tagasi kui mingi 3-4-5? Aga 1o? Seda on liiga palju. Aga retuusid on ausad. On kõik need aastad minuga koos vastu pidanud ja mis peamine, need lähevad mulle siiani jalga. Aga uusi oleks ikka vaja. Sarnaseidki. Aga kui need on mingid õhukesed ja paistavad läbi ja kitsad? No siis panen midagi neile alla. Aga tellida ma neid ei oska ja Andreaselt abi küsida ka ei taha. Ahh, las olla. Äkki kunagi hiljem leian ise poest või midagi. Mina ja poest? Endale midagi? Naerukoht.

Aga saapad oleks ka vaja uusi. vanad mustad punaste paeltega Aipid on väsinud ja ikkagi miks ma need nii valesti tellisin!? Ma tegin ikka täieliku valearvestuse. See mõte on mul olnud viimased 10 aastat. Nii vanad need saapad on ja nende paelamajandus ajab mind siiani närvi. Aga need, mis mul hetkel jalas on, need on head, aga ühe hooajaga tekkis nende kanna sisse rebend. Õhk käib küll kenasti läbi, aga kivikesed tungivad iga jumalama kord sealt avast sisse ja teevad taldadele haiget. Märja ilmaga neid kanda ei saa, aga nad on mugavad ja mõnusad ja näevad veel täitsa kabedad välja. Kuivailmasaapad on mul olemas, aga külma ja märja omasid, täpselt samasuguseid, on mul ikkagi vaja. Talveni peab veel palju aega olema.

Ma olen kodust 50 meetri kaugusel. Ringteelt pööran vasakule. Coop või Migros? Coop või Migros? Coop on siinkandis kõige kallim kauplus, aga see on meile kõige lähemal ja seal on vähem rahvast ja valik parem ja mis peamine, sinna saab minna mööda nurgataguseid teid mööda. Sobib. Mul on nagunii vaja vaid paari asja ja vahet ei ole. Hinnavahe ei tule nii suur, aga saab lihtsama vaevaga hakkama.

Bussipeatuse juures lõhnavad mingid taimed ninalukustavalt. Huvitav, mis asi nii magusalt õitseb keset oktoobrit. Ma arvasin hommikul, et täna hakkab lund sadama ja nüüd siis lämmatavalt magusad lõhnad. Peenras on mingid mulle tundmatud madalad pinnakattetatimed oma valged ja lillad õied lahti löönud. Kuna ühtegi muud õitsevat taime ei paista, siis kirjutan selle magusa lõhna nende taimede arvele.

Kell on nii palju, et inimestel on tööpäeva lõpp ja tänavad on umbes. Õnneks on mul vaja küll vaid kaht ja poolt tänavat ületada, aga siiski. Mingi tüüp läheneb mulle vastassuunast. Surun pilgu maha. Ma ei taha mitte kedagi näha. Tuul lennutab mu kampsunisaba. Surun selle enda vastu ja teen end nii pisikeseks kui saan. Tüüp möödub. Huhh. Nii on parem.

Nurga taga on pisike süürlaste poeke. Paar kuud tagasi avatud. Poes paistab paar inimest sees olevat, aga selle ees pole õnneks kedagi. Ja siis sõidab korraga vuhinal mu nina eest läbi ja peaagu üle mu varvaste tümpsuva muuusikaga pisike must auto. Nolgid on nolgid ikka igal pool, urahtan ma läbi hakkamaste ja irvitab tigedalt, kui uks avatakse ja kuulen, kuidas saksakeelse räpi vahele kõlavad ingliskeelsed sõnad. Näeh, oma sõnadest jääb ka puudu, peab laenama, et popim oleks. Ja seda peab tegema ikka nii, et kaks kvartalit ette ja takka on seda kuulda. Äkki muidu ei märgata? Teen paar kiiremat sammu, et eemale saada.

Kõnniteel on kollased lehed. Põhja tamme lehed on kollased? Põhja tamme lehed on maas? Sügisel? Kas need  roostekarva lehed mitte üle talve kevadeni ei peaks puu otsas passima? Torm on sedavõrd räsinud? Ja kollakas värv pole ka õige. Tõstan pilgu. Puu on tamm mis tamm. Äkki on kusagil tõrusid. Nii tore oleks üks pähklikesekujuline tõru endale taskusse pista. Ohh… aga mul pole taskut. See mõte muudab mu kurvaks. No suruksin siis selle tõru lihtsalt pihku. Paneks kotitaskusse. Kunagi oli mul neid terve pudelitäis aknalaual. Juba Tartu ajast. Inimesed uurisid, mis imelikud pähklid need on ja mina sain rääkida, et need on hoopis teistsugused tõrud. Raadi pargist korjasin. Oli vist ikka Raadilt. Aga siin tõrusid pole. Vaid üks mütsike paistab mulle lehtede vahel. Ikka on neid lehti kuidagi liiga palju siin tänaval maas. Äkki see puu on haige või viga saanud?

Vajutan foosrinupule. Roheline laseb ennast oodata terve igaviku. Teisel pool ristmikku on veel kaks inimest, aga näha on, et nad suunduvad oma teed ja meie teed ei ristu. See on hea. Passimine on ebamugav. Vaatan korraks FB. Keegi on jaganud jõulust pilti. No et kas tõesti juba. Toksin kommentaariks, et aga võib-olla hoopis ikka veel. Viimasel ajal on tunne, et 12 kuud aastas võib jõuluvärki ajada. Ameeriklastel on vähemalt vahepeal kõrvitsad ja kalkunid, meil pole nagu suurt midagi.

Astun kiirel sammul üle tee, aga kollane hakkab ikkagi plinkima juba poole peal. Ma ootasin terve igaviku ja see kuradima foor ei kannata nii paljugi, et mina üle saaksin. Mis siis veel aeglasema sammuga inimestest rääkida? See pole ju ometi ok?

Sisenen poodi. Ukse ees on lillepotid. Üks tumepunaste õitega krüsanteemipott jääb mulle silma ja peast lendab läbi mõte, et emale see kindlasti meeldiks. Mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi krüsanteemid. Vähemalt mitte tumepunased.

Kastaneid pole. Või noh, lõpuks ikkagi leian nad, aganad on kalli hinnaga, väga pisikesed ja kuivad. Seega kastaneid ma ei osta. Midagi head tahaks. Aga mida?

Coopis on hea kohvijäätis. Suundun poe tagumisse otsa. Kirsikook poole hinnaga. Sobib. Võtan kaks viilu. Äkki Tan või Andreas tunnevad ka huvi selle vastu. Kui ei tunne, siis ju ma söön need üksi ära. Näe, siin ka jõulud. Terve suur vahekäik on täis erinevaid jõuluteemalisi küpsisepakikesi. Ja piparkoogilaadseid. On need jõulud alles või juba siis nüüd kohal? Vahet ei ole. Torkan ostukorvi ühe pisikese paki lehttaignast suhkrukringlikesi. Neid võiks Vanc äkki isegi maitsta. Ja jäätis. Seesama kohviga. Täna ma seda ei taha, aga äkki homme. Neli nektariini võtan ka. Need on veel poolkõvad, aga küll nad küpsevad ajas. Kui Tan neid juba enne nahka ei pista.

Kikerherned! Siit poest saab neid. Kui ma pean õhtul kana tegema, siis ma eelistaksin maisile kikerherneid. Leian otsitud kauba. Aga midagi head tahaks ikkagi. Marineeritud küüslaugud õlis mingite roheliste lisanditega. Ok. Proovime. Ja oliivid. Ka küüslauguga. Ok. Need sobivad ka. Nii, ongi kõigile midagi olemas. Sätin end kassade poole juba kui meenub, et õigus, sauserit pidin ja ka ostma. Külmikust paistavad avatud korgiga klaaspudelid. Neid on jube tülikas transportida. Kindlama korgiga plastpudelid on ka. Täna võtan selle. See on lihtsalt lihtsam.

Kassas on minu ees üks naisterahvas suure hunniku asjadega, mis täidavad lühikeses kassalindi. Ja seal on ka üks Tannust veidi suurem poiss kommikottidega, kellest ma ei saagu aru, kas ta ootab järjekorras või mida ta teeb. Hoian teadlikutl pikka vahet, sest Andreas on mind manitsenud, et siin pole ok sedasi teistel seljas elada nagu seda Eestis tehakse. ta ei ole veel selle meie kuklassehingamisega üldse harjunud. Siin on selline asi räigelt ebaviisakas. Ma siis püüan viisakas olla. Tegelikult küll püüan märkamatu olla ja kassast nii vaikselt läbi imbuda kui võimalik.

Poiss läheb poodi tagasi. Mul on hea meel, et keegi mu seljataha end ei säti. Teretame kassatädiga teineteist. Kiire pilkkontakt. Ulatan talle oma kliendikaardi. Piiks piiks piiks ja asjad on kassalindi teises otsas. Väga hea. Surun kaardi aparaati. Number üks on eurod, number kaks on frangid. Vastus tuleb mul juba automaatselt. Kood. Kõik korras. Kas te kleepse ka soovite. Ei aitäh. Äitäh teile. Head õhtut! Head õhtut teile ka!

Puhistan rahustuseks läbi paokil huulte ja tunnen kergendust, et see osa on edukalt läbi.

Kühveldan oma kauba kotti. Kõik ei mahu. Kott jääb lahti ja kirsikoogi viilud pean pihku võtma. Noh, saan hakkama. Lükkan koti selja taha ja see jääb sinna tülikalt kolksuma. Kodu on nii lähedal, et ma pean vastu. Midagi muuta ma ei taha ega oska ka hetkel. Vähemalt ei pea ma käe otsas kotti tassima. See on hea.

Astun poest tänavale ja hingan kergendusega.

Roheline foorituli laseb end taas terve igaviku oodata ja vahepeal imbub mu kõrvale mingi tüüp. Kiilakas ja prillidega. Huvitav selline. Ma ei vaata ta poole, aga ta on nii lähedal, et ma näen teda silmanurgast liiga hästi. Tema ei vaata minu poole ka. Nii on parem.

Liiklus seisab, autod passivad ummikus ja meie ootame oma rohelist tuld. Vahepeal saab üks auto liikuma. Pisike lahtise kastiga veoauto, mille peal on terve kuhi euroaluseid. Näeh, ei saa nad ka siin euroalusteta. Alused ei ole kinnitatud ja auto sõidab mäkke. Huvitav, kas need alused ohtlikult paigalt ei saa nihkuda? Tundub kuidagi uskumatu, et selline asi on siin võimalik.

Surun pilgu telefoniekraanile ja teen näo, et ma loen midagi. Saabub roheline tuli, mis poole peal juba kollaseks muutub. Ebanormaalne. Ummik kestab. Lähen sirgelt üle sebra. Näen enda ees, seal, kus see põhja tamm oli oma lehti maha heitnud, inimesi. Ma ei taha inimesi näha. Kiire otsus teise kodutee kasuks ja vasakpööre. Seesama tüüp, kelle kõrval ma enne foorituld ootasin, astub minu ees. No las ta astub. Ma saan aeglasemalt liikuda.

Märkan, et ma ei saa minna seda teedmööda, mida ma plaanisin, sest vahepeal on maja autotee servani ja ummikus autode vahel seigelda, saati siis veel otse politseijaoskonna ees, ma ei taha. Miks kõik peab olema nii keeruline? Uuesti üle tee tagasi minna, et kaarega veidi aja pärast tagasi oma teepoolele tulla, tundub ebanormaalselt tülikas. Aga siis pöörab minu ees astub kiilas mees paremale ja ma märkan, et enne seda maja, mis kõnniteed blokeerib, läheb kergliiklustee majade vahelt läbi mulle sobivas suunas. Suurepärane avastus.

Jaapani vaher on üleni leekivpunane. Mulle ei meeldi selle puu ribastatud leheservad, aga värv on igal juhul lummav.

Tüüp astub ikka veel minu ees. Aeglustan veel kord sammu, et ma temaga koos jälle sebra taha passima ei jääks. Äkki arvab veel, et ma jälitan teda või midagi.

Õnneks otsustab tüüp tee ületada enne sebrani jõudmist ja mul on selle üle hea meel. Autode vool hakkab vaikselt hõredamaks jääma. Saan ringtee juures sujuvalt üle tee. Koduni on veel 50 meetrit. Lilled lõhnavad taas ja ma tunnen, kuidas nad täidavad oma lõhnaga kogu maailma selles punktis. Teen paar kiiremat sammu.

Põõsa taga ootab seesama mees jälle foori taga. Samal hetkel, kui fooris süttib roheline tuli ja ta astub teele, astun mina tema selja tagant sirgelt läbi oma teed otse edasi. Mul ei ole vaja rohkem teid ületada. Kodu paistab. Näe, illeksi marjad on siitpoolt ikka puhta punased juba. Ma ei teadnud kunagi, et iileks nii suureks puuks võib kasvada. Ma olin varem näinud ainult pisikese dekoratiivpuukesi kusagil peenras. Dekoratiivne on muidugi ka see suur puu siin. Uhke ja ilus.

Annan kannatamatult kaks korda uksekella. Lõpuks uks avaneb. Kuulen, kuidas keldris pesumasin töötab. Ronin teisel korrusele ja astun tuppa. Loojuv päike paistab elutoa ja meie toa aknast sisse nii soojalt. Viin asjad kööki ja annan poistele teada, mida ma tõin. No et kui neil huvi on, siis nad saavad ise kõik asjad kätte. Võtan ühe kirsikoogi tüki ja viinamarjamahlajoogi endaga voodisse kaasa ja viskan ennast mugavalt siruli. Täna on juba ülemäära palju ennast liigutatud.

Kirjutan Andreasele sõnumi:

“Kas sa lõikad mu juuksed maha?”

“Millist soengut tahad?” tuleb koheselt vastus. Naeratan võikalt võidurõõmsalt ja avan telefoni pildigalerii. Olen sinna aegade jooksul FBst paremaid palasid tallele pannud enda tarbeks ja nopin sealt siis terve karja imelikke pilte kokku turriskarvalistest pärdikutest ja ükssarvikutest ja millest kõigest. Saadan need ühe täiega Andreasele.

“Midagi sellist, palun.”

Andreas naerab, talle meeldib see ükssarvik väga ja vastab:

“Ma ei ole kindel, et hakkama saan. Äkki Tan või juuksur oleks etem lahendus.”

“Eip, siis ma parem lõikan ise.”

“Ei no ma võin sind ju aidata, pole lugu. Millal?”

“Kohe!” vastan ma naerdes ja panen mõtte hoiule. Tõsi see on, et mul on neist pikkadest rikutud blondidest juustest korralik kopp ees. Ma pole kunagi tahtnud olla blond rohkem kui teel mõne kireva värvi juurde ja ometi olen ma viimase kümne aasta jooksul olnud vaat et pool ajast just blond. Sest kõigile hirmsasti meeldib mu blond pea. No neile, kes võtavad vaevaks, mida arvata ja seda mulle ka ütelda. Blond pole nii kuri ja karm ja tõsine, kui mu loomulik tume pea ja pole ka liiga silmatorkav, kui need, mida ma ise enda peas tahan näha, aga milles ma veidi teiste abi vajan alati. No keegi ei taha aidata, sest blond on ju parem. Mu enda loomulik tume on muidugi väga mugav võrreldes blondeerimisega, mis minu elamise tempos jõuab vahel kaks korda enne kolm sentimeetrit välja kasvada, kui ma toanurgas seisva värve täis kilekotini jõuan ja kellegi abistamise osas nõusse saan.

“A äkki tahad lihtsalt külge maha. See oleks äge.”

“Jah. Aga ma tahan mõlemat külge maha.”

Andreas on nõus, et see on täitsa kabe mõte. Kui ma just jutuga ei tule, et ma tahaks kõik juuksed korraga maha ajada, siis on ta vist muheledes nõus mille kõigega. Nulliringiks peab tema jaoks mingi parem põhjus olema. A nullivärki am tema õnneks hetkel ei ihka ka ja kui ihkaks või vajaks, siis teeks ju nagunii.

Vaataks veel ühe osa “Doc Martinist”? Hiljem ehk. Heidan kiirelt pilgu uudistele. Ei midagi uut. Aga FB? Ka mitte. Keegi on kirjutanud, aga vastan hiljem, Praegu ei jaksa. “Kuuuurija” selle hooaja esimese osa vaatasin ma ära kohe, kui see kättesaadavaks sai. See oli oluline teema. Vastik, aga isiklikult puudutav. Kool, kus üks neist jobudest töötas, on mulle liiga tuttav. Sellest jobust oleks saanud ka minu lapse ajalooõpetaja. Aga noh, mul vist kohe on mingid andurid, mis selliste huvidega isikuid ligi tõmbab. Ma siin alles ükspäev pidasin arvet, et ma tunnen isiklikult nelja pedofiili. Saate aru! Üks ja kusagil kaugel on ka liiga palju, aga mina tunnen nelja. Mitte lihtsalt tean. Kõigi nende neljaga olen ma elu erinevates etappides istunud ka sama laua taga. Kaht neist tean ma lapsepõlvest, ühele neist meeldisid varateismelised poisid, teisele tüdrukud. Nad olid omavahel head sõbrad. Teist kaht tunnen ma hilisemast elust. Ühele neist meeldisid pisikesed tüdrukud ja noh, varateismelised kuni teismelised käisid kah, teisele meeldisid pisikesed poisid. Väga pisikesed posid. Ja kui ma nüüd mõtlen, et ma tean nelja, siis kui palju mu lähikonnas on olnud veel neid, kes on pedofiilid, aga ma lihtsalt ei tea seda? Imelik, ma ei tunne endateada ühtegi mõrtsukat. Ma loodan, et see nii ka jääb.

Vaatasin väikese jupi “Kuuuurija” selle hooaja teisest osast. Savisaare värk. Tema kibedaid sisinaid kuulates tuleb mulle alati meelde see, kuidas mamma mu peale pahane oli, et ma linnavalitsuses tööd vastu ei võtnud, mille isa mulle Savisaate käest küsides korraldanud oli. Või noh, mis korraldanud. Ise oli vajalik mutrike talle, ju see olnud mingi hea diil. Aga ma olin isepäine nõid ja ütlesin, et ei iial ei võta ma seda tööd vastu. Esiteks seepärast, et see pole ausalt konkureerimise läbi saadud ja teiseks seepärast, et ma ei taha iial, et isal tema eest mingigi põhjus oleks tunda tänutunnet või muud sellist. Ma olen alati ise tahtnud hakkama saada ja noh, eriti nagu mitte kunagi hakkama saanud, aga vähemalt olen ma selle mittehakkamasaamisega ise hakkama saanud ja see on parem kui vastupidised variandida.

Keskerakonna teema on igav. Klõpsan telefoni kinni ja panen laadima.

Vancu poeb mulle kaissu ja laseb mingil üleskeerataval öökullil üle mu külje kakerdada. Kõdi on. Naljakas on ka. Vancu kordab oma tegevust kuniks tüdineb. Ta räägib, et need kringlimoodi asjad on päris head. Tore. Jälle miski, mis söögiks kõlbas. Mitte, et need nüüd mingi söök oleks, aga midagi ikkagi.

Söön oma kirsikoogi ära. See on tavaline. Aga hea. Tan teatab, et talle see kook ei meeldi. Mingi põhjus oli ka, aga ma ei suuda seda meenutada. Ju see tükk jääb siis Andreasele või mulle.

Vanc seletab teises toas inglise keeles mängu põhimõtetet ühele mängusõbrale. Tan joonistab samal ajal kellegi palvel talle uut kujundust ma ei tea mille jaoks. Ta läheb närvi, kui keegi julgeb ütelda, et ta oskab joonistada. Vana trauma waldorfkoolist, kus õpetaja tema joonistusi klassi ees käkkideks nimetas. Ja mitte ainult klassi ees. Ka lastevanetae koosolekul, sest need olid tema meelest käkid. Nojah. Palju õnne. Võtame kõik õpetajad tänavalt ja imestame edasi. Aga kui joonistamine on hell teema, siis viimasel ajal olen ma avastanud kavala triki, kuidas Tannut ikkagi veenda, et tal on nii silma kui sulge. Kujundamine on hea sõna. Seda saavad teha ka need, kes arvavad, et nad joonistada ei oska. Ja tal tuleb see asi hästi välja ja ta servast natuke juba usub mind ja Andreast. Isegi sedavõrd, et saadab meile vahel oma töid näitamiseks ja küsimiseks, kas see või teine variant meeldib meile rohkem. Mul on hea meel, et ta vähegi paranemise teel on oma eneseusu ja tahtega.

Vaatan ühe osa “Doc Martinist”. “Padjaklubi” uut osa veel pole. See jant on nii jabur, aga see on parem kui ei midagi. Lihtne ja tobe. “Lillepood” on aga olemas. Vaatan selle peaaegu ära, aga enne lõppu helistab Andreas, et ta tuleb täna varem koju, sest ta on nii väsinud. Kuulen kuidas auto andurid pinisevad nagu nad pinisevad siis, kui sõita ilma suunda näitamata üle piki teed kulgevate joonte emmalt-kummalt poolelt. Arusaadav, ta peab olema väsinud, kui ta sedasi sõidab. Kaugel oled? Kaks minutit… Ei, üks minut. Õues on pime. Kikitan kõrvu. Auto veereb hoovi ja Andreas pargib auto oma kohale. Panen telefoni pooliku filmijupiga käest.

Andreas astub tuppa. Tervitab ja Vanc jookseb teda kallistama. Siis läheb Vanc oma tegemiste juurde tagasi. Ma hõikan eemalt, et varsti peame korrutustabeliga tegelema ja Vanc vastab “ahahh!”

Andreas maandub raginal voodisse ja uurib, kuidas mu päev möödus.

“Magades. Sul?”

“Magamisest unistades.”

“Lahe vanapaar me ikka oleme,” mühatan ma muiates ja samal ajal õlgu kehitades. Lahedad jah. Andreas naeratab väsinult.

“Söönud oled? Tabletid võetud?”

“Ei…”

“No ok, ma lähen siis vaatan midagi.”

Köögist pottide kolinat kuuldes tuleb Tan kohale ja uurib, mida head täna pakutakse. Mu täitmatu lohepoeg! Vanc hoiab ennast köögist kaugele eemale ja turnib Andrease juures millegi üle arutledes.

“Kana. Ma teen kana.”

“Karriga?”

“Jah, karriga.”

Tan särab üle kere ja kallistab mind. Ma olen tema lemmikkokk. Ja siis kaob ta oma tuppa. Tuleks siis aitaks või miskit. Aga ma ei viitsi teda kutsuda. Saan ise vaikselt hakkama.

Vesi potti ja tulele. Kana tükkideks. Paprika tükkideks. Kikerherneste purk lahti ja vesi pealt minema. Küüslauk. Veis keeb, riis potti. Vanc hõikab, et mis söögiks on.

“Riis.”

“Aga kas suppi ka saab?”

“Riis ei lähe kohe mitte?”

“Ei. Ma tahaks nii väga suppi.”

“Kui ma nende asjadega siin valmis saan, siis teen sulle supi. Ok?”

“Ok,” kõlab tema rõõmus ja muretu ok.

Andreas magab. Vahepeal on “Padjaklubi” tänaõhtune osa vaadatavaks saanud. Panen selle käima. Samal ajal laekub mulle sõnum. Tervitused Mariborist. Inimesed ikka jaksavad ja jõuavad igale poole. 🙂

Tervitan vastu. Neid, keda seal tervitada on kohe mitu. See on nii tore. Jah, võib-olla varsti reisin mina ka sarnaselt. Ma ei jõua seda hetke, kui ma tööle lähen kuidagi enam ära oodata. Veebruar tundub nii mägede taga. Ma tahaks kohe praegu minna. Ja samas on selle minemisega seoses nii miljon asja, mis mind vastu maad suruvad ja olla ei lase. Ma ei saa otsida poistele koole enne, kui ma ise ei ole neid sündmusi, mis enne meie siia kolimist aset leidsid läbi analüüsinud ja lahti kirjutanud. Seda kõike on palju, aga mul on aeg sellele kõigele otsa vaadata ja lasta sel minna.  Ma tunnen ennast liiga hästi ja tean, et ma tassin seda kõike endaga kaasas selle hetkeni, kui ma seda enda seest ei ole välja saanud. Ja ma tahan sellest vabaks saada. Teadlikult. Aga sellest kirjutamine on suur töö. Kõige suurem emotsionaalses mõttes. Aga see on vajalik. Ma ei taha selle koormaga elada enam hetkegi nii, et see ebaõiglus mind seestpoolt näriks. See kirjutamine on vajalik selleks, et ma saaksin edasi minna.  Saaksin üle sellest kõigest, et lootusrikkamalt olla ja tulevikuplaane teha. Aga täna õhtul ma ei taha sellele mõtelda ja loodan, et keegi mu käest ei käsi, kaugel asjad on, sest mu tahe on justnagu halvatud.

Söök saab valmis. Kõigi jaoks korraga. Riisi on liiga palju. Saadan Vancu Andreast äratama. Kordan veel üle, et ta teeks seda häääästi vaikselt.

Vanc saab kenasti hakkama. Andreas tuleb kohale. Riisi ta ei taha. Ta juba eelmine nädal sõi riisi. Õigus küll. Nojah, talle meeldib see kanavärk nagunii saiaga. Lasku käia. Mul on jumala ükskõik, kuidas keegi midagi sööb, peamine, et ta asjaga ise rahul on.

Tan väänleb nagu näljane kutsikas pliidi ees ja palub, et ma ta kaussi ise asjad kokku tõstaksin. No et tal läheb maha või midagi. Eksole. Laiskus on meil veres. Itsitan ja lasen tal endale ise riisi tõsta, et siis teab täpselt, palju ta vajab ja nii edasi. Kastet olen nõus talle tõstma, sest sellega on alati üks lödistamine ja mul pole midagi selle vastu, kui ma veidi vähem koristama pean. Saab suureks, saab oma elu, küll siis lödistab ja koristab ise.

“Aga mul pole kahvlit!” irvitab Tan ja hoiab kahe käega oma kausist kinni.

“Aga mina jällegi ei ulata kahvlini, sest sa seisad täpselt minu ja kahvli vahel.”

“A mis nüüd saab. Ma ei saagi süüa siis,” irvitab Tan ahastavalt.

“Just, sa suredki siinsamas kauss käes nälga. Edu!” ja lähen irvitades oma kausiga lauda. Tannul pole vist plaanis täna nälga surra. Õitseb oma lemmiktoiduga kaussi kallistades ja istub maha. Isegi kahvli on ta vahepeal kätte saanud. Ei teagi, kas hammaste või varvasetega või mõttejõuga.

Kõik söövad. Isegi mina. Hea on. Andreas saab kõhu esimesena täis, tänab, tõstab nõud kapile ja läheb tagasi voodisse. Minust möödudes libistab ta õrnalt üle mu kukla ja pika patsi. Muigan, et peaks nüüd vist juukseid hakkama lõikama? Aga ma ei viitsi. Lihtsalt hetkel ei viitsi. Aga tegelikult ikka tahan küll. Äkki homme?

Andreas magab. Koristan köögis asjad kokku. Nõusid pesta ei jaksa. Masin on juba nädal otsa katki ja käsitsi pesemine rasvaste nõude puhul on nii tülikas. Lasen neile kraanikausis veel peale. Küll homme pesen. Kuna meil on nii tibatilluke kraanikauss, siis nagunii pean homme pesema. Muidu ei pääse sealt enam vett ka võtma. Mõnes mõttes on see muidugi hea. Aga jube tüütu ja tülikas.

Tan läheb pessu. Vanc püüab oma korrutustabelist viilida. Ma ei lase.

Istun väsinult voodile. Vaatan, mis FB vahepeal toimunud on. Esimese asjana vaatab mulle vastu kellegi poolt jagatud värviline pildike kaelustavatest kassidest tekstiga “Tahad olla õnnelik? Torise vähem ja nurru rohkem!” Toon mõttes kuuldavale terve valangu roppe sõnu ja urahtan tigedalt, vot just. ütle pealegi sellele torisevale depressiivikule midagi sellist ja võid enam kui kindel olla, et sellest saab tema kuidagi-üle-elatud-ja-ellu-jäädud-päevast see kõige vastikum osa. Või kelle puhul üldse mingi selline avaldus peaks rohkem nurrumist esile kutsuma? Täiesti idiootne vastus ja mõte. Mine nurru omaette ja lase teistel toriseda just nii nagu nad tahavad, oskavad, suudavad, saavad ja jaksavad.

See vihasta mind. No pole ju tegelikult mingi põhjus, aga vaat vihastas. Nii väga vihastas, et ma marssisin otsejuunes reipalt siia, arvuti juurde, ja panin kirja kogu oma üüüüüratu pika ja tegusa päeva. Panite te ka tähele kui peenhäälestatud detailine see mõnes mõttes oli? Ma küll märkasin, et kuidas mingid detailid just kodust väljaspool täna eriti esile tikkusid ja oma osa nõudsid.

***

Ma kasvasin üles iivelduse ja pideva näriva peavaluga. Kirjeldasin seda alati kaheksajalana, kes end mu kolba ümber on tugevalt kinni haakinud ja peab plaani mu aju silmakoobaste kaudu kätte saada. Teised arvasid, et ju see valu ikka mu liiga pikast ja paksust patsist pärines. Noh, mul olevat liiga palju juukseid. Mnjah, kui tagumikuni köis mu suure kauplemise peale lõpuks õlgadeni lõigati paaril korral, siis see aitas. Kohe kerge ja hea oli olla. Alguses. Ju see oli usk ja emotsioon. Siis hiilis peavalu tagasi. Iiveldus püsis alati. Ma olin ikka juba päris suur, kui ma sain tunda ka olemist, kus kogu aeg ei iiveldanudki. See oli hea tunne.

See oli aeg, kui keegi ei osanud mõista, et lapsel, see tähendab mul, oli mure. Suur ja ülejõu käiv mure. Ma võisin pealtnäha olla milline tahes, aga ma olin enda sees oma mõtetega lukus. Kui ma poleks saanud pidada päevikut, siis poleks ma kunagi saanud vanemaks kui 15 aastat. Aga ma pidasin päevikut ja sain 16 ja 17 ja 18 ja 19 ja 20 ja noh, ma sain kuidagi ikka suureks kõigist oma lootusetutest ja tumedatest mõtetest hoolimata.

Depressioon on üks kurikaval vintske tegelane. Ma maadlesin temaga aastaid ja 1999., siis kui ma oma esimese lapse kaotasin, andsin iseendale alla. See oli ajajärk, kus ma päriselt ka enam ei tahtnud elada. Ma ei tahtnud mitte midagi tunda. Ma ei tahtnud ärgata. Ma ei tahtnud olla koormaks. Ma ei tahtnud olla ega teha mitte midagi. Nii ma magasin vahelduva eduga 20 tundi ööpäevas ja sõin vaid õuna või pisikese salatiportsu päevas, kui see mulle ette toodi ja söömine sundimiseta võimalikult lihtsaks tehti. Ma olin nii sügaval augus. Kui ma lõpuks tablette närima hakkasin, siis esimestel nädalatel ei juhtunud mitte midagi. Mitu aega hiljem märkasin, et päike hakkas vahel akna taga paistma. Ma ei saanud tablette võttes aru mitte mingist vahest ega muutusest, aga päike tuli välja. Edasi läks olemine talutavaks. Aga see piiripealne kiikumine tahan-ei-taha, jaksan-ei-jaksa, see jäi mänguna mu mõttekoobastesse alati alles. See oli lihtsalt tugevam ja teadlikum ja julgem. Miks? Sest ma olin iseenda sees kord juba ära läinud ja käinud ja see andis mingis mõttes kergendustunde ja teadmise, et tegelikult ma ikkagi tahan elada. Vist. Kui ma jaksan. Suudan. Saan. Kellelgi ees ei ole. See teistele koormaks olemine oli endiselt väga hell teema minu jaoks. Ma ei tahtnud tüli teha ja tundsin ennast süüdi krt teab milles kõiges.

Mõni aasta hiljem oli järgmine pauk. Ülikool sai läbi ja ma tundsin, et ma olen eikeegi. Ma käisin 7 aastat ülikoolis, aga mu haridus, oskused ja teadmised pole Eesti Riigis mitte midagi väärt ja sel hetkel ma Eestist ära minna ei tahtnud. Ometi seal oleksin ma olnud keegi. Ma olin augus, aga olemine oli kuidagi talutavam ja selgem. Kuigi see tumedus kattis mu üleni, ma magasin ja peitsin ennast inimeste ja maailma eest, siis ma jäin kuidagi automaatprogrammil tegutsema ja kinnitasin endale ja maailmale, et ma tean, millal on käes see hetk, et kui mul peaks olema jälle vaja neid kollarohelisi kapsleid, et päike taas välja närida. Ajas läks olemine pisut lihtsamaks.

Paar aastat hiljem käis jälle litakas. Teine laps läks ja minu tahe elada ja olla koos sellega. Ma tegin kõike hästi ettevaatlikult ja ennast säästvalt. Ma istusin esialgu haiguslehel. Käisin poes süüa ostmas mõttega, et KUI see on mu viimane päev, siis ma tahan, et see on tore ja ma ei taha jääda mitte midagi igatsema. Ei sirelite lõhna ega küpsete mandariinide maitset ega midagi muud. Kuidagi jäin ma ikkagi ellu.

Siis sündis Tan ja ükski halb ennasthävitav või minnalaskev mõte ei olnud mulle korraga enam lubatud. Ma tundsin ennast ohutavalt süüdi, kui mõni selline mõte ligi hiilida tahtis. Ma pidin hakkama saama. Iseenda ja lapse ja mittetoimiva suhtega. Ma pidin. Pidin. Pidin. Ja ma sain selle kõigega ebainimlikult hästi hakkama. Kuni selle hetkeni kui Vanc arvas, et nüüd on tema kord siia meie sekka tulla ja kogu mu endakindlus kolinal kildudeks purunes ja ma end kõige kiuste kahe lapse üksikemana maailmale tõestama pidin hakkama.

Need kaks ööd, mis ma haiglas Vancu sündimist ootasin, nende jooksul kirjutasin ma valmis kirjad Tannule, oma vanematele, Vancule, iseendale, juhuks, kui ma ei peaks sellest kõigest välja tulema. Sel hetkel, kui surm päriselt mu silme ees oli, siis ma tahtsin ainult elada. Ma sain aru, kui habras see kõik tegelikult on ja oma laste ja iseenda nimel tahtsin ma elada. Olla. Hakkama saada. Ja läbi ime jäin ma ellu. Vancu jäi ka. Aitäh!

Intensiivis kõiksugu torude ja voolikute all lebades ja arstidele-õdedele kinnitades, et mul on juba täitsa hea olla, millal ometi mind juba lapse juurde lubatakse, lubasin ma endale midagi, mis on hoidnud mind siin kogu mu ülejäänud elu. Ma lubasin endale, et ma olen see, kes ma olen ja tunnen seda, mida tunnen ja teen seda mida teen ja kõike seda ainult nii, kuidas ma suudan, tahan ja jaksan ja õigeks pean. Sest ainult sedasi on asjal olemas minu jaos mõte. Ja ilma mõtteta pole mingit mõtet ju. Lubasin sedagi, et ma ei tapa ennast ära selleks, et ma sel hetkel lihtsalt enam ei jaksa ja veel vähem selleks, et kellelgi teisel oleks minuta lihtsam ja samas ei ela ma selleks, et kellelegi teisel oleks sellest hea meel. Ma elan selleks, et ma tahan nii väga elada ja olgu see vahel kui tahes raske ja keeruline, et silme eest võtab mustaks ja tahaks kõigele tule otsa pista, siis ma tean, et ma saan hakkama ja ronin alati uuesti päikese kätte. See tahe on minus suurem kui mistahes riukalikud kõrvalurked, kuhu vahel toppama jääda ja konutada.

Neil tumedatel hetkedel laske mul lihtsalt olla, ärge tulge mulle rääkima, et naerata ja elu naeratab sulle vastu. Jajah, ma tean seda ise ka, aga vahel ei toimi see üldse sedasi ja vaja ongi vaid rahu ja vaikust ja teadmist, et nii nagu on, on ka hea. Teise mure pisendamine ja sellest randaaliga üle sõitmine ei tee mitte midagi paremaks. Ainult halvemaks. Ärge karake mu tuppa ja kiskuge kardinaid eest ära, sest täna on õues päike. Las ta olla, ma et taha täna sellest võib-olla midagi teada. Pole minu päev. Päike kõrvetab. Vahel tahangi ma olla oma pisikeses koopas ja tekkidest kindluses ja sedasi ongi sel hetkel hea. Mõnel teisel päeval on parem. Kolmandal veel teistmoodi.

Teise inimese muret ei ole vaja enda omaks mõtelda. Aga teadmine, et te olete selle inimese jaoks olemas, on väga suur väärtus. Pole vaja pinnida, et räägi-räägi, hakkab kergem. No ei hakka üldse mitte alati kergem. Hoopis kehvem võib hakata.  See on õhukesel jääl käimine ja lihtsad asjad võivad ka väga valed olla. Tuld võib augus olev inimene võtta mille kõige peale. Ja päris sageli nad ei vaja me abi. Nad ei oska seda vastu võtta ja peavadki oma august ise vaikselt välja ronima. See käib olemise juurde. Ma olen ikka ütelnud neile, kes küsima tulevad, et mida teha, kui keegi parasjagu puhta puntras on, et mina ütleksin sel juhul lihtsalt “ma olen su jaoks olemas”, “ma armastan sind” või saadaks lihtsalt pisikese südamekujutise. Naerune olemine võib olla sel hetkel kurjast. Ma ütleksin midagi lihtsat, selget ja endast lähtuvat. Ja kui selle peale käib plaks vastu sõrmi, siis nii lihtsalt on ja selle peale ei tohi solvuda. See sõnum jääb sinna ikkagi alles ja see loeb. Aktsepteerimine on parim, mida teised kõrvalt teha saavand, kui tunnetus midagi muud ei luba katsetada, mis sel hetkel sobida võiks. Vahel ongi vaja käest kinni võtta ja kinno, kohvikusse ja loomaaeda keegi sikutada. Kõik on tohutult suhteline 🙂

Ja teate, hoolimata hetkeseisust, nii nagu enamus meist, suudan ka mina suurepäraselt kogu selle viitsimatuse ja suutmatuse sahtlisse pista kodust väljas ja vajadusel. Autopiloot toimib suurepäraselt. Mu tahtejõud on suurem kui ma ise. Ja maskid toimivad. Need aitavad kehvemad hetked pehmelt üle elada. Ei, mitte teesklus, mäletate, isekalt iseenda suhtes aus olles saan ma vaid elada, seega mask on lihtsalt mask, mille taha peita oma selle hetke jõupuudus ja just selle hetke suutmatus, mida teistel ei ole vaja teada. Haletsus ja sõge appitormamine, et teise probleeme ise lahendada, on kõige hirmsamad asjad vist üldse.

Aga selle tahtejõuga on selline lugu, et see on ideaalseim vahend iseenda ribastamiseks. See on selline tasakaaluküsimus. Kui keegi midagi palub, siis on nii lihtne end kokku võtta ja appi tõtata. Aga kui endal on midagi hädavajalikku vaja ära teha, siis on aeg kummist ja suutmatust miinus kümme pügalat. Seepärast on vahel nii hea lihtsalt olla laisk ja lohe ja tekk üle pea tõmmata ja omaette päev õhtusse saata.

Ma olen nii õnnelik, et mu ümber on inimesed, kes mõistavad. Ja mina mõistan neid, sest me oleme neis asjus äärmiselt sarnased. Mõistame ka sõnadeta. See annab selle sooja ja kindla tunde, tulukese pimedasse öösse, et tegelikult ei ole sa oma koormate all üldse üksi. Ja mul on tohutult hea meel, et siin olete ka teie, kellele pimedatel öötundidel selliseid lugusid rääkida. See aitab ka olla mina ise.

Ma ei ütle et homme on parem päev, sest tegelikult polnud ju tänasel ka midagi viga. See oli lihtsalt üks täiesti tavaline päev. Ja võib-olla saan ma homme lõpuks isegi selle paganama pesu pestud. Ja nüüd lähen kähku veel koeraga õue ja siis palju parema tundega magama. Öö on turvaliselt tume.

Järgmise korrani!

Head ööd ja värvilisi unesid teile! 🙂

 

***

Kui ma kell neli hommikul voodisse poen, teeb Andreas silmad lahti. Räägin talle kähku oma kirjasaanud loost ja sellest, kuidas Tan “veini” kauples ja kuidagi jõuame me oma jutujärjega selleni, et Andreas tühjendas lapsena külaliste klaasidest alkoholijääke, kui viimased olid lahkunud.

“Hee, ei ole võimalik! Ma tegin pisikesena just seda sama! Ema on alati rääkinud, kuidas nad külalisi uksele läksid saatma ja mina samal ajal kõik klaasipõhjad tühjaks kummutasin. Valimatult, aga eks see enamasti üks magus kleepekakraam oli. Mina jõin alkoholi, mu õde valis hiljem kohvilõpud. Me oleme sinuga ikka nii sarnased,” itsitan  ma magusalt.

“Vaata, kallis… erinevalt sinust… elasin mina… restoranis,” teatab Andreas võidukalt.

Ja me naerame nii, et on ime, et poisid ei ärka. Selgub, et kõige toredam olla olnudpulmapidude ja muude suuremate ürituste järgselt saalis korralik puhastus teha. Seda tuli ette kindlasti paar korda nädalas. Ta oli siis 2-3-4aastane ja ta ema oli korralikult ahastuses olnud, kui teda laudade juures takistada püüdis. Ma täiesti usun seda. Panen selle mõtte kähku kirja ja jagan FBs sõpradega. Kell lööb pooltundi. Kell on pool viis hommikul.

Panen silmad kinni ja kujutan endale pisikest klaasipõhjadega nihverdavat Andreast ja tema lapiga õhus vehkivat hellalt möirgavat ema endale ette. See on kõigest hoolimata hirmus naljakas.

Me oleme ikka nii normaalsed.

Kõik ei sobi lasteaeda

Mitu inimest on teile või teie lähedastele nii palju liiga teinud, et te enam ei suuda seda taluda? Mitme inimese puhul olete te sisimas vähemalt mõtelnud, et ta võiks olla kusagil kaugel-kaugel, üldse mitte olemas olla ja see kogemus teiega juhtumata?

Minu elus mõned sellised isendid siiski on, kelle käitumisega mul on liiga raske iseenda sees leppida olnud. Kui tagasi vaadata, siis kas need kogemused nüüd vajalikud olid, aga õppetunnina harivad kindlasti. Sellised silmaringi laiendavad ja iseennast avardavad ja tundma õpetavad küll. Aga sellel hetkel abituna kõige sees olles… läks minu sees üks kord midagi nii katki, et ma enam ei saanud tegevusetult passida ja lasta ebaõiglusel vohada. Suvalisest “Statoili stardika”-lööpimisest kasvas asi välja selleni, et ma kodust kapilt grillimiseks ostetud süütevedeliku kingipakki pistsin ja selle parimate soovidega (ilma igasuguse irooniata) ühele inimesele kinkisin, et meie vahel kõik sillad igaveseks maha põleksid.

See on lugu sellest, kuidas ma pea kuus aastat tagasi, Tannu lasteaia lõpetamisel, nurkaaetuna muutusin selleks, keda minust oodati – lasteaia jaoks vastikult talumatuks lapsevanemaks. Ja kuna mul enam midagi kaotada polnud ja keegi mind nagunii ei kuulanud, siis tegingi seda, mida mina sel hetkel õigeks pidasid. Kindlasti oleks saanud ka muudmoodi, aga okas torkis veel liiga valusalt.

Selle loo jooksul saate endalt küsida ja mulle ka rääkida, mida ja kas üldse teie sarnases olukorras teinud oleksite. Kannataja rollis, kannataja lähedase rollis, pealtvaataja rollis. Teil on tuline õigus mu teguviis hukka mõista, kui te sedasi tunnete. Võtan omaks ja elan rahus edasi.

***

Sellest päevast, kui minu lugu sõgedalt ahistavast lastekaitseametnikust SIIN blogis on olemas olnud, on möödas mõned päevad üle aasta. FB tuletas seda mulle meelde hommikul, millele eelnenud õhtul olin ma failide seast välja otsinud ühe vana saatmata kirja. See oli kokkuvõtte, mille pidin saatma Tannu lasteaiarühma lapsevanematele enne lõpupidu, et nad teaksid, mis viimase pooleteise aasta jooksul tegelikult kaadri taga toimunud oli. Kirja selleks, et selgitada, miks nad olid mõnedki korrad tunnistajateks ärevatele hetkedele rühma riietusruumis ja miks kaks õpetajat tükk aega enam koos ei tegutsenud ja kuhu kadusid laste poolt väga armastatud õpetaja abid. Kirjutasin sellestki, et kolme ampsu reegel vajab kõigi vanemate poolt koos põhjalikumat läbiarutlemist, et kõik üheselt asjast aru saaksid. Kirjutasin veel paljust muustki, aga ainult enda parima sõbra, Älini, huvides, kes oli üks Tannu õpetajatest – sel hetlel oli vaja veel läbi viia lasteaia lõpupidu – jätsin ma selle kirja sel hetkel postitamata. Hiljem tundus kirja saatmine vanematele ebaoluline, lasteaed oli läbi ja igaüks läinud oma teed. Aga minule, Älinile ja kõigile neile, kel on vaja Tannut paremini mõista, on oluline teada, mis tegelikult juhtus.

Meie pere jaoks sai kõik alguse pea seitse pikka aastat tagasi keelan-käsin-poon-ja-lasen-ja-kui-tahan-siis-võtan-lapsed-sinult-ära-kah- lastekaitseametnikust. Too ametnik käivitas meie eludes kaugeleulatuvad protsessid ja suunas meid soovitud rajalt kõrvale. Tema ähvardused olid nii valed ja üle võlli ja tema suhtumine oli nii vale ja üle võlli ja minu pähe ei mahu siiani, kuidas selline ametnik üldse sai oma tööd teha ja sedasi tegutseda. Oli ta tõesti nii kaval, et mängis kõik üle? Kelle jaoks tal mu lapsi ikkagi vaja oli?

Varjud püsivad ja armid kisuvad, sest see inimene oli see, kes käivitas oma sõrmenipsuga meie pere jaoks õudusteahela. Külvas hirmu, tegi haiget ja rikkus ära midagi kõige väärtuslikumat – minu laste lapsepõlve, kooliminemise ja nagu näha, siis vähemalt ühe jaoks ka suure osa edasisest elust. Ja seda vaid seepärast, et ma julgesin teistmoodi, temast erinevalt ja tema arvates väga valesti, arvata. Ega ma ju ise enda lapsi juhtumisi ei tundnud? Ega minu arvamus ei olnud ometi kantud teadmisest ja sisemisest veendumusest, et just nii oleks minu lastele parem olnud? Minu arvamus neist maailma asjadest, laste kasvamisest ja kasvatamisest, vanemlusest ja lihtsalt elamisest ei ühtinud ega hakka iial ühtima tema omaga. Sellegi poolest puudus temal voli sellisel määral meie ellu sekkuda ja kõigest oma randaaliga hoolimatult üle sõita.

Sellest, kuidas ma olin üksikemana tema surve all sunnitud oma lapsed lasteaeda saatma, kirjutasin ma juba lastekaitse loos. Nii väga kui ma ka soovisin, et see lastekaitse-teema läheks meist mööda ja kaoks kähku igavikku, oli see ometi lumepall, mis sulamise asemel hoopis kasvas ja kasvas.

Tannu lasteaiasaaga oli selles loos esimene ja üks raskemaid, sest siis polnud ma kõigeks selleks veel valmis. Lastekaitseametniku käitumine ja sekkumine jättis meie kõigi ellu valusalt sügava pitseri. Teise surus sinna kõrvale Tannu lasteaiaõpetaja nr 2. Nimetagem teda järgnevas loos õpetajaks nr 2.

***

Kuna mu sõprusringkonnas on samapalju õdesid kui õpetajad, iseäranis lasteaiaõpetajaid, siis neid puudutavad teemad lipsavad mu silme eest läbi pidevalt. Viimasel ajal on palju teemaks tulnud, kuidas lapsed on nii kasvatamata ja lapsevanemad on nii kurjad ja mõistmatud ja teevad õpetajatele hirmsasti liiga. Ma olen kuulnud sõpradelt ja lugenud uskumatuid lugusid, kuidas vanemad on julgenud õpetajatele peale karata, õiendada, imeasju nõudnud ja eeldanud, et neid vallandatakse absurdsete ja täiesti tühiste asjade pärast. Seda enam tundub meie endi lugu selles valguses eriti jube ja masendav. Muide, õena lastehaiglas lubas kord üks ema meid kõiki ära tappa, kui asjad pole nii või naa. Inimesi on igasuguseid, eksju. Kui vanem on liimist lahti või rahulolematu, siis võib sellel olla miljon põhjust, lausrumalus nende seas, aga õde peab jääma professionaalseks ja alati toetavaks. Sama käib ka õpetaja kohta.

Miskipärast kiputakse neis vanemaid siunavates artiklites unustama ära, et ka õpetajad inimesed. Tavalised inimesed, oma tugevate ja nõrkade külgedega, oma suutmatuste ja pahedega. On ka sellised, kes pole lastele kaugeltki mitte head eeskujud ja kolleegidele parimad partnerid. Aga nad on, sest õpetajate järjekorda ukse taga pole. Erinevalt laste omast.

Veel enne, kui ma Tannu koolikadalipuni jõuan, Vancu lugu te juba teate, räägin ma teile sellest, kuidas Tan poolteist aastat lasteaias üritas käia. See lugu siin räägib sellest, kuidas laps inetult lasteaiatöötajate omavaheliste klaarimiste vahele jäi.

Kui sind sunnitakse peaga vastu seina jooksma ikka ja jälle ja sel hetkel ei valitse sinu maailmas kübetki õiglust, keegi ei kuula sind, keegi ei usu sind, aga kummardatakse ikka veel väärastunud ebajumala poole, siis mis oleks parem – kas karjuda sõnatult välja oma valus arvamus või panna endale pael kaela? Esimene neist ajab muidugi sellesama maailma vahutama ja minestusse langema – issand milline kohutav lapsevanem! Teine oleks neile liiga lihtne lahendus, mida ma neile kinkida ei kavatsenud. Mitte et see kõik mind üle kõigi servade ei tahtnud lükata.

Meil kõigil on kusagil inimliku ja ka ebainimliku taluvuse piir. Kogu selle jama sees sai minu leplik meel lõpuks nii otsa, et ma enam ei saanud vaikides passida ja unistada, et miski ise ennast parandama hakkab. Ma ei oota enam vabandusi ja selgitusi. Nende ootamise aeg sai otsa. Aga arvestades tehtud kahju minu lastele, minule ja Älinile, pean ma selle loo lihtsalt ära rääkima. Kui palju on tegelikult veel neid, kes sarnaste muredega üksi on ja kannatavad? Aga olgu, alustame algusest.

***

Tan tegi oma elu esimesed lasteaiakatsetused 2011. aasta jaanuaris. Ta oli Äliniga pisikesest peale tuttav ja tundis end temaga koos julgelt. Tundes Älinit, oli tema minu kui lasteaiavastase jaoks mu lapsele kõige imelisem kasvataja, keda soovida. Pealegi oli ka lastead, kus Älin töötas, meie ühiste käsitöö ettevõtmiste läbi Tannule tuttav ja seega võimalikke stressifaktoreid lapse jaoks vähem, kui kuhu iganes mujal teda saates.

Alustasime sellest, et Älin rääkis juhatajale oma sõbra ehk siis minu lapsest ja sai loa, et Tan võib nimekirja kuulumata käia lasteaias katsetamas ja mängimas. Kui lapsele sobib, siis ajame paberid ka korda.

Lasteaeda mineku suutsime me Äliniga Tannu jaoks põnevaks teha. See oli võimalus teiste samavanade lastega koos mängida ja tegutseda. See osa lasteaiaskäimisest talle meeldis. Ta oli seltsiv, polnud konfliktne, aga kõik see muu kolhoosivärk talle ei istunud – koossöömine, koospissimine, koosmagamine ja kõik need muud kohustuslikud koostegemised. Ma sain lapsest väga aru, see kõik ei meeldi mulle ka ja ma ei näinud sisimas kunagi ühtegi põhjust, miks ta peaks lasteaias käima rohkemaks kui teiste lastega mängimas ja suhtlemas. Mina istusin ju kodus ja nii palju asju jäi meil sellepärast koos tegemata sel ajal, kui ta seal kõike ebaolulist koos pidi tegema. Jah, ma saan kenasti aru, et sedasi lasteaed toimib ja nii on seda mugav hallata, aga lasteaed on töötavate laste vanematele, kel pole ühtegi muud võimalust oma last töötamise ajaks järelvalega kohta jätta. Kuigi mulle endale lapsena meeldis lasteaias käia, siis pole see lapse vajadus. See on vanema oma. Ja minul seda vajadust, et mu lapsed peaksid lasteaias käima, ei olnud, sest mul oli võimalus lastega kodus olla. Selgitada lapsele, miks tema peab korraga lasteaias käima, kui talle seal tegelikult ei meeldi, oli keeruline. Lasteaed ei olnud tema vajadus. Võimalusi teiste lastega koos mängida oli tal mitmeid ka väljaspool lasteaeda.

Kõik oli tore, aga ometi ei olnud see piisav me lastekaitsetädile… kes samal ajal tegi lasteaeda järelpärimise, kas laps ikka käib lasteaias regulaarselt, kuidas riides käib, kuidas sööb jms. Lasteaia juhataja otsis mu veel samal päeval üles, et mulle sellest rääkida. Ta tundis muret, kas meiega on kõik ikka korras ja mu lugu kuuldes vangutas vaid pead, et kuidas ometi nii saab. Ta kinnitas, et tema ei näe meie osas probleeme ja kirjutabki sellise vastuse, et kõik on korras ja hästi.

Olgem ausad, selline minu selja taga asjade sorkimine lastekaitseametniku poolt ärritas mind tugevalt. Kas see inimene ometi endale aru ei andnud, kuidas sellised asjad inimsuhteid ja suhtumisi kujundavad, moonutavad ja pingestavad? Või seda ta sooviski? Ma mõistan, et ma poleks tema järelpärimisest kunagi pidanud teada saama. Aga näed, sain, sest juhataja rääkis.

Sügis 2011

Suvi sai läbi. Lastekaitsetädi surve endale sobiv stsenaarium läbi suruda ja minu hirm tema ähvarduste ees, et kui ma lapsi lasteaeda ei saada ja ise tööle ei lähe, et saada ravikindlustus, siis võtab ta mu lapsed ära ja leiab neile parema pere, oli nii põrmustav, et kokkuleppel enda emaga läksin ma sügisel uuesti kooli. Päevasesse õppesse. Mul oli plaan sinna kooli minna nagunii, aga tahtsin oodata, kuni Vancu ka kooliks valmis küpseb. Lastekaitseametniku ähvarduste hirmus ei saanud ma enam oodata. Kool ei olnud küll see, mida tema eeldas, aga mul oli korraga olemas kehtiv Haigekassa kindlustus. Samas tähendas see ka seda, et mu mõlemad lapsed läksid lasteaeda. Et kõik oleks lastekaitse jaoks eeskujulik, läksin ma mõni nädal hiljem ka veel tööle.

Ma olin omalt poolt täitnud kõik ametniku seatud kriteeriumid… ja ometi selgus sügisel, et seesama lastekaitsetädi, minuga kordagi kontakteerumata, tegi jälle minu laste kohta järelpärimisi lasteaeda. Siis oli asjasse kaasatud lisaks juhatajatele juba kahe rühma õpetajaid, kellest osad asja taustast midagi ei teadnud ja võisid teha omi järeldusi just nii nagu fantaasia võttis. Jutt levis maja peal nagu kulutuli ja märk jäi paratamatult külge.

Lastekaitsetädi kordas oma tegevust. Minuga ei võtnud ta ise enam rohkem kordagi ühendust. Mille alusel ta mu laste järel nuhkis? On kusagil minu teadmata olemas seadus, mis kohustab lapsi lasteaias käima, millest mina ei tea? Mis õigusega ta sedasi meie elus tuhnis? Kes andis talle selleks volitused? Ta pidi ometi mõistma ka asja teist poolt, kuidas tema tülitamine loob kuvandi meie perest ja mida see endaga kaasa toob. Või tegi ta seda meelega, et minu olemist õõnestada? On ju ometi ilmne, et kui lastekaitse tunneb pere ja laste vastu huvi, siis on asi kuidagi mäda. See on õhku paisatud sõnum, mille iga normaalne tavamõtlemisega inimene sellest saab – järelikult vajavad lapsed kaitset. Aga miks? Kelle eest? Mis on valesti? Ma ju lootsin, et see on vaid üks ametnik, tema ogar agarus või suutmatus keskenduda õigetele asjadele ja mõista või pigem tahtmatus tegeleda tõsisemate juhtudega? Igal juhul oli see teema, mis mulle väga haiget tegi. Hiljem selgus, et see teema oli muuhulgas ka heaks kasvulavaks mõne inimese peas oma teooriate loomisel Tannust, kui ühest pahast lapsest ja minust kui ühest eriti võimatust lapsevanemast. Hingasin sisse-välja, naeratasin ja kannatasin vaikselt ära. Ma ju nägin, kuidas nad vahtisid ja olin kursis, millest sosistati. Veel üks üksikemade koormatest, mida tugevamaks saamise hinnaga kanda?

***
Kuna Tan oli alati olnud tasakaalukas laps, kes oli asjalik ja varaküps, kohusetundlik ja püüdlik, laps, kes seltsis kergesti, oli leplik, sõnakuulelik, hoolis kaaslastest, ise tüli ei norinud ja oskas kodust väljas üldiselt sobivalt käituda, siis tema lasteaiaskäimise pärast ma sügisel enam ei muretsenud – rühm ja õpetajaid olid tuttavad, rutiinid selged. Püsis muidugi lapse ebamugavustunne lõunase voodissesundimise suhtes ja kui hea semu enam sügisest hommikueinet lasteaias ei söönud vaid kohale saabudes kohe mängima suundus, siis ei tahtnud ka tema enam korraga hommikust süüa. Esialgu jäi see probleem vaid lasteaeda ja mina sellest teadlik ei olnud. Teadsin vaid, et probleemiks on magamine. Tan sai lasteaias hakkama.

Samal ajal nägime me Vancu lasteaeda harjutamisega vett ja vilet. Ühe õpetajaga sujus enamvähem, ta oli ise aktiivne ja sai lapsega suhteliselt kiiresti kontakti ja ka kätte nõksud, kuidas teda ohjata ja kaasata. Teine aga oli loomult näiliselt pehmem ja vaiksem, aga tohutult närviline, kergesti ärrituv ja väga teistmoodi kui esimene. Kuna mina ootasin, et ka tema minu ja mu lapsega suhtleb ja tema suhelda ei soovinud/osanud, siis ilmselgelt tekkis meil teatav suhtumiste konflikt. Tema leidis, et kui ma rõõmsat last üle ukseläve tõsta ei saa, siis peaksin jätma kisava vingerdise tema raudsesse haardesse ja lihtsalt tuimalt minema kõmpima. Alguses karjub, aga küll harjub. Eksole. Et nagu murdub ja lepib? Ühes asjas olin ma veendunud – laps ei pea minust lasteaeda maha jääma rõõmsalt, aga ta peab maha jääma rahulikult ja saama aru, et ta PEAB sinna mõneks ajaks jääma ja ma tulen kindlasti tagasi tema juurde, et koos jälle koju minna.

Ma istusin vahel seal ka tunni, aga ma teadsin, et kui ma korra lahkun nii, et laps jääb trotsides röökima, siis järgmisel korral ma teda sinna enam rahulikult jätta ei saa. Lasteaias käimine ei tohtinud olla lapsest ülesõitmine ja tema mõõtudele mittevastavasse kasti surumine.

Kohanemine tuli raskelt, aga see tuli ja kui ma igal õhtul Vancule vastu minnes rõõmsalt silkava lapse eest leidsin, sai mu süda pisut rohkem rahu tagasi. Aga kui rõõmsale lapsele järgnes valjul häälel vinguv õpetaja, et kõik oli halvasti ja käitumine oli paha ja kõigile tehti liiga ja haiget, siis ühel hetkel sai mu mõõt täis ja palusin lasteaia juhatajalt, kes teemaga jooksvalt kogu aeg kursis oli olnud, et keegi meie vahemeheks hakkab ja me omavahel asjad selgeks saame rääkida, sest mul oli vaja, et laps käib lasteaias ja see ei saanud olla vaid lõputu õudus tema jaoks.

Vestlus toimus ja kuigi ma selleks hetkeks olin juba kursis, et antud õpetajal, kel tegelikult puudus lasteaiaõpetaja ettevalmistus, on inetuid suhtlemisprobleeme olnud ka teiste lapsevanemate ja kaastöötajatega läbi aastate, siis väga lootusrikas ma ei olnud. Aga meie vestlus laabus üllatavalt meeldivalt ja pärast seda oli õhk tükiks ajaks klaar. Üdini halbade lasteaiapäevade sekka hakkas ka Vancu õpetajate silmis siginema justnagu häid päevi. Mitte ükski vanem ei talu pidevat kriitikat enda ja oma lapse aadressil. Eriti, kui see ei ole õigustatud ja paljuski on õpetaja enda suhtumise, viitsimise või suutmatuse vili. Alles palju hiljem selgus, mis seal seal rühmas tegelikult toimus ja kuidas Vanc enamuse päevadest paha-lapse-toolil kössitas, aga seda suudeti minu jaoks võltsi naeratusega varjata ja ma uskusin, et ju siis ongi asi paranenud.

Jaanuar 2012

Aasta alguses olin ma ise nädalajagu päevi selles samas lasteaias terve lapse õenduse vaatluspraktikal. Lasteaia igapäevaelu avanes minu jaoks avaras valguses ja see oli nii tore. Iga päev olin ma erinevas rühmas ja nägin nädala jooksul ära kõik erinevad vanuserühmad. Mul oli suurepärane võimalus tunnetada rühmade sisekliimat ja näha erinevate õpetajate ja abide lähenemisi, seda, kuidas nad käitusid lastega, kuidas neid suunasid ja toetasid ja milliseid tegevusi läbi viisid. Iga rühm oli isemoodi ja see minu praktika just huvitavaks tegigi.

 

Selles lasteaias töötab nii palju imelisi õpetajaid, kes on oma elu ja töö pühendanud sellele, et laste elu enne kooli oleks nende kätes igati täisväärtuslik. Vaimustust varjamata rääkisin sellest ka lasteaia juhatajale ja kirjeldasin seda ka enda praktika tagasisides koolile. Boonusena sain ma praktika jooksul tuttavamaks ka oma isiklike laste lasteaia teiste töötajatega ja see tekitas minus sooja ja turvalise tunde.

Sissejuhatavas loengus, mille viis läbi lasteaia juhataja ise, rääkis ta meile kodukorrast ja enda lasteaiast laiemalt. Söömise punkti all rääkis ta kolme ampsu reeglist, mis peaks lapsi innustama proovima uusi asju ja ka sellest, et kindlasti peab olema välistatud igasugune sundimine. Sama käis ka magamise kohta. Kui laps ei soovi magada, siis ta ei pea magama, aga ta peab vaikselt voodis püsima, et ta magajaid ei segaks. Selleks ajaks, kui laps vaikselt voodis ärkvel on, on talle lubatud pakkuda alternatiivseid tegevusi näiteks raamatute vaatamine. See oli info, mis pani mu silmad särama. See oli kinnitus, et Tannu jaoks ei tohiks lastaias käimisel olla rohkem enam ühtegi hapumat kohta – ta ei pea kõike sööma, piisab, kui maitseb ja ta ei pea magama, piisab, kui ta vaikselt püsib. Vaikse tegevuse leidmine talle ei olnud eriline pähkel. Sellest teadmisest vaimustununa rääkisin ma ühel hommikul rühmaruumi ees sellest ka õpetajale nr 2. Ta noogutas minuga kaasa ega vaielnud vastu.

Kuna me jõudsime mu praktika ajal lasteaeda lastega koos igal hommikul varem, kui minu praktikapäevad algasid, siis palusin ma luba, sain selle ja tegin need pool tunnikest kahel hommikul parajaks koridoris passimise asemel Tannu rühmas. Tan ei teinud minu kohalviibimisest välja, samas oli mul oluline ennast Vancu eest peita, kes ei teadnud lõpuni, et ma seal lasteaias oma praktikat üldse tegin, sest muidu oleks see ebavajaliku draamaga lõppenud.

Tannu rühmas oli istumiseks mõnus diivan ja olemas ka internet. Kasutasin aega kasulikult praktikapäevikut täites. Ei seganud mina ümbrust, ega ümbrus mind. Tan mängis teistega minu nägemisulatusest väljas ja söögiaja alguseks sättisin ma end juba vastavasse praktikarühma minema.

Teisel korral katkestas mu tegevuse enne hommikusöögi algust õpetaja nr 2, kes käed puusas mu ees seisis ja teatas kiledal häälel, et mul oleks nüüd küll aeg lahkuda. Kuigi ta ise oli mulle lahkelt andnud loa rühmaruumis praktikapäeva alguseni viibida. Korjasin oma kaks asja kokku ja sättisin end minema. Tan imbus kisa peale mu juurde ja hakkas kauplema, et tema ei taha hommikusööki süüa. Selgitasin lapsele, et kuna ta pole hommikul kodus veel söönud, siis igal juhul peaks ta vähemalt toitu maitsma ja läksin vaikselt oma teed. Rohkem ma sinna rühmaruumi õpetaja nr 2 päevadel ei sisenenud ja maruägeda esmaabitunni viisin selle rühma lastega läbi Älini päeval.

Kokkuvõttes oli mul ülivahva praktika.

Jaanuaris oli Tan mõnda aega tõbine ja nii jäi ka Vancu minuga koju. Kui nad uuesti lasteaeda läksid hakkasid probleemid kasvama.

Tan rääkis, et õpetaja nr 2 sunnib teda sööma asju, mida ta ei söö. Mitte maitsma, vaid taldrikut tühjaks sööma. Ta riidleb kõva häälega ja kui Tan ei söö, siis magustoitu ta ei saa. Samas mitte kõik lapsed ei pidanud toitu maitsma ja taldrikuid tühjaks sööma… Ta rääkis ka, kuidas antud õpetaja sunnib teda magama, kuigi jutt on kogu aeg olnud, et magama ei pea, peab lihtsalt voodis püsima. Neid probleeme ei esinenud kunagi Älini päevadel. Ma teadsin, et seal rühmas on ennegi unetutel lubatud vaikse tunni ajal raamatuid uurida ja see, et ta vaikselt voodis peab püsima oli täiesti ok. Nii talle kui mulle. Ja ka vetsu ei luba õpetaja tal vaikselt uneajal minna. Ometi oli ta laps, kellel oli vetsuskäimine kodust väljaspool alati keeruline olnud, mis poisslaste puhul on eakohaselt täiesti ok veel ja see info ja palve olid ka lapse andmetega ankeedis kirjas. No et kui laps soovib vetsu minna, mida ta soovis harva, et sellel mingil juhul takistust ei tehtaks ja samas sellele kuidagi eriliselt tähelepanu ei pööratakse et vältida ärevuse süvenemist.

Äliniga suhtlesin ma regulaarselt ja olin Tannu iga liigutusega lasteaias kursis. Oli keerulisemaid hetki, aga need leidsid alati lahenduse. Õpetaja nr 2 päevadel oli olukord lapse jaoks aga üsna väljakannatamatu. Tannu jaoks oli kõige suurem probleem hommikueine söömine, sest sõber ei söönud seda ja lõunauni, kus ta kindlasti magama pidi. Ta oli laps, kes lõunaund kodus ei maganud juba aastaselt. Magaski öösel 12-13 tundi jutti ja nii oli väga hea. Kui ta kogemata suikus ka pooleks tunniks kesest päeva, siis istusin ma temaga 2-3ni öösel üleval. Ei aitäh, see polnud ka ok. Lasteaia viimases rühmas käies oli ta juba kuue ja poole aastane. Kui ta lasteaiapäevadel magama sunniti, siis kodus istus ta unetult üleval julgelt üle südaöö ja teda 6:30 hommikul äratada, et me graafikutes püsiks, oli õudusunenägu meie kõigi jaoks. See olukord lihtsalt ei sobinud.

Õpetaja nr 2 muidugi arvas, et kõiges olen süüdi mina ja minu praktika, see kuidas ma nuhkisin (?) ja see, et ma sedasi Tannu rühmas neil kahel päeval pool tunnikest istusin. Ta ei hoidnud enda arvamust vaka all ja käis kuulutas seda üle maja.

Mõne hommikuga kasvas hommikusöögiprobleem hommikusöögisõjaks ja lõunaune asemel alternatiivse tegevuse palumine ennekuulmatuks teistele eelistamiseks. Ei aidanud see, et ma kannatlikult selgitasin, et hommikusöögiprobleemi ei ole kuidagi tekitanud mina vaid see sai alguse juba õppeaasta alguses ehk mitu kuud varem ja tulenes sellest, et kõik lapsed enam hommikust ei söönud ja neil lubati söömise ajal vabalt mängida. Kui lapsel on valida mängimise ja mittemaitsva pudru sundsöömise vahel, siis ei tea, kumba ta eelistab? Ja lõunaune ajal voodis vaikselt püsimine oli minust ülbe erandite nõudmine, mis rühma korraldusega ei ühtinud! Ometi oli selles rühmas peale tema veel mitu mittemagajat ja seda teadis suurepäraselt ka õpetaja nr 2. Aga oma pingeid, mille algpõhjust ma sel hetkel veel läbi ei suutnud hammustada, elas ta minu ja Tannu peal välja ja ühtlasi sain ma teiste lapsevanemate ja laste kuuldes korduvalt võtta, kuidas õpetaja Älin ehk “minu suur sõbranna ainult minu lapsele ennekuulmatult eeliseid võimaldab!”

Seda, kui professionaalne õpetaja nr 2 oli, noh, see on iseküsimus, aga seda, et Älini oma tööd professionaalselt teeb, seda ma teadsin ja see, et keegi selles kahelda julges, see ärritas mind sügavalt. Meie sõbrasuhe ei puutund mitte iial asjasse, kui asi puudutas tema tööd rühmas, suhteid ja tegemisi paarilisega ja rühma lastega… Aga see info läks kurtidele kõrvadele.

Kõigi nende koridori-/rühmaukse „vestluste“ tunnistajaks oli ka Tan, keda mul nende rünnakute eest kaitsta ei õnnestunud. Iga päevaga kleepus ta üha enam minu külge lootuses, et ma ta hommikusöögist ja lõunaunest päästan. Ma ei päästnud, sest ma pidin koolis või tööl olema ja süda tilkumas verd ta ikkagi lasteaeda jätma lootes õpetaja inimlikkuse peale. Veel üks laps, kes ei söö hommikust ja veel üks laps, kes ei maga, aga püsib vaikselt voodis, ei ole ju ometi mingi ebanormaalne eelistingimuste nõudmine. Või on?! Huvitav, kuidas Älin ei teinud mitte iial sellest probleemi ühegi lapse puhul? Kuigi õpetaja nr 2 arvates oligi see Älini põhipatt – neid erandeid tegi ta vaid kahele lapsele, üks neist oli Tan. Ja ometi ei tulnud need probleemid meil Äliniga isegi jutuks enne, kui asi liiga kuumaks ennast grillis ja õpetaja nr 2 mulle Älinit igast asendist kiruma ja süüdistama hakkas. Avalikult. Ilmarahva ees.

Asi ei loksunud kuidagi ühtlaselt paika ja kahe õpetaja päevadel oli liiga suur vahe laste jaoks. Ühel hommikul klammerdus Tan füüsiliselt mu jala külge ja puhkes nutma. Õpetajaga nr 2 arvates oli see rumal draama ja mingeid kokkuleppeid temalt oodata oli mõeldamatu. Tema rühmas magavad lõunaund KÕIK lapsed ja nad magavad ka teise õpetajaga. Minu teadmine, et ega ikka ei maga küll ja mõni pole kunagi maganud ja on ka saanud raamatuid lugeda-vaadata, kujunes hoopis selleks, et valetan kas mina või ei pea tema paariline nende omavahelistest kokkulepetest kinni. Samuti said nemad oma paarilisega erinevalt aru lasteaias kehtima hakanud kolme ampsu reeglist – üks võttis seda kui normaalset õppimise protsessi, et uusi asju võiks iga laps maitsta ja proovida, teine leidis, et igast viimasest kui roast tuleb võtta kolm suurt ampsu ja tegelikult on äärmiselt lugupidamatu jätta taldrik tühjaks söömata. Sellele rõhudes sundis ta lapsi nõusid tühjendama. Vahel lisati lapsele ka soovimatult lisaports, kui õpetaja arvas, et esimene polnud piisav. Kui laps lõunasööki täielikult ära ei söönud, siis magustoitu ta ei saanud, see pandi kapile õhtut ootama. Vahel lahkus laps lasteaiast enne, kui talle võimaldati magustoidu söömine, mis selleks hetkeks oli päris kindlasti serveerimiseks ebasobivas olekus.

Oluline vahe kahe õpetaja vahel, mida ma teadsin, oli see, et üks neist ei söö valimatult kõike ja poleks ka ise eluilmas valmis maitsma kolme ampsu roast, mida ta ilmselgelt süüa ei soovi. Teine aga sõi valimatult kõike ega mõistnud, et inimesed on erinevad ja kõik ei söö kõike ka surmaähvardusel. Õpetajate erinev kolme ampsu reegli tõlgendamine oli ärritav. Või noh, õpetaja nr 2 laste söömasundimine ja toiduga karistamine oli ärritav. Älin sai asjast aru nii nagu mina – uusi maitseid on lastele põnev tutvustada ja tal oli hea meel, kui mõni lastest midagi uut katsetas ja see talle ka meeldima hakkas. Õpetaja nr 2 aga muutis kolme ampsu reegli ahistavaks ja alandavaks sundsöömiseks, mis mulle, kui emale, tervishoiutöötajale ja ka lihtsalt terve mõistusega inimesele oli absoluutselt vastuvõetamatu teades, mida see endaga kaasa võib tuua ja kui kuritahtlik selline teguviis tegelikult on.

Nähes, et õpetaja nr 2 ei ole valmis koostööks ja ta ei hooli sellest, mida tema ametijuhend talle ette näeb, läksin ma lasteaia direktori (kaasajal kutsutakse juhatajaid just sedasi) juurde ja palusin võimalust kirjutada avaldus, et minu lastele kolme ampsu reegel ei kehti ja söömasundimine on minu jaoks rangelt aktsepteerimatu.

Juhataja oli minu sellekohase arvamusega varasemast juba kursis ja oli imestunud, et teema taas päevakorral on ja juba ammu lahendatud pole. Vandus, et kedagi ei sunnita siin lasteaias sööma. Rõhutas, et kolme ampsu reegel sai hoolekogus vastu võetud selleks, et lastele uusi maitseid tutvustada, kuigi tunnistas ka seda, et kui ikka toidu välimus ja lõhn on lapse jaoks eemaletõukavad, siis ega ikka keegi sellisest roast kolme ampsu ei võta küll. Ehk siis juhataja sai asjast väga elutervelt aru. Nii nagu mina ja Älingi.

Samas korrutas juhataja mulle mitmel korral, et pean lapsele selgeks tegema, et magustoit pole põhisöök ja ta peab ka muud sööma. Jah, võib-olla tõesti on see teema keskmise lapse puhul, kes kipub eelistama maiustusi soolasele. Minu selgitused, et Tan eelistab ALATI soolast magusale, läks tema jaoks ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja ta korrutas oma magustoidu juttu edasi.

Ilmselgelt oli kogu teema ebamugav ja minu palve kirjutada avaldus, tülikas. Siis jääb ju ametlik jälg ja seda pole vaja? Lahendamise asemel oli eesmärk probleem mahavaibutada?

Selgitasin, et asi on mõnes konkreetses toidus, mis lapsele ei maitse. Teadsin ka nende roogade nimetusi. Juhataja korrutas neid minu järel mitmel korral ja lubas edasi ütelda, et last neid rohkem sööma ei sunnitaks. Selgitasin, et lapsel on söömisega probleem ainult õpetajaga nr 2. Älin pole Tannu söömistes kunagi probleemi näinud, sest enamus asju ta sõi. Ja ka asendajad on alati leidnud söömisel mingi mõlemaid pooli rahuldava lahenduse. Alati leiti päeva jooksul pakutavast lapsele midagi söömiseks ja kõik olid rahul.

Juhatajaga tuli jutuks ka magamine. Ta kinnitas, et teab, et on teisigi, kes lõunaund ei maga ja kokkuleppel vanemaga oli lapsel vaikselt lubatud raamatuid lugeda-vaadata. See ei olnud ka tema meelest mingi eriline kohtlemine, mis oleks kedagi kuidagi riivata võinud. Kes magas, see magas, mitmed ei maganud enam, sest vanus oli lastel juba üsna kooliküps. Arusaadav. Aga mitte õpetaja nr 2 jaoks.

Kõige enam ärritas mind teadmine, et õpetaja nr 2 süüdistas täiesti avalikult Älinit osadele lastele erandite tegemises samal ajal, kui ta ise oli lastel alati vahet teinud ja lapsed sellest ka varjamatult rääkisid. Tal olid kindlad lemmikud, kes said erikohtlemise osaliseks ja seda ühel lasteaiaõpetajal olla ei tohiks. Siililegi selge? See näitas kahjuks taaskord, et enda silma ta palki ei näinud, aga teisele toppis mõnuga pinde silma ja saagis nende kallal mõnuga. Lisaks esinesid tal mäluprobleemid, sest asjad rühmas, millest ta varasemalt ka ise avatult rääkis ja neid kinnitas, muutusid ühel hetkel punnis silmade pööritamiseks ja ohkimiseks, et meie Äliniga kujutame endale asju ette.

Söömisega ei olnud selles rühmas probleeme minu lapsel üksinda, neid oli teistelgi. Vaikseid nurinaid kostus, aga kõik summutati. Vestlusest juhatajaga ei muutunud midagi. See oli hetk, kui me hakkasime võimalusel teadlikumalt vältima õpetaja nr 2 päevi. Aga lapse söömishirm püsis. Aja jooksul õppisin ma lapse huvides valetama ja igal hommikul, kui menüüs oli hommikusöök, mis talle kindlasti ei meeldinud, siis teatasime me ukselt üheskoos, et ta on kodus söönud ja sööb teistega koos hommikust vaid siis, kui tõesti ise huvi tunneb. See klassifitseeriti rämedaks erikohtlemiseks ja minu pirtsakuseks, millele tuli alati nipsakalt vastata ja avalikult stseen teha. Ma ei teinud välja.

Küsisin endalt nende paari varakevadise kuu jooksul korduvalt, mis ometi selle absurdse olukorra tekitas. Kes ja miks mu lapse sellesse tõmbas ja kuidas see kõik minusse puutub?

Rääkisime neil teemadel Äliniga pidevalt, sest ka tema ei suutnud uskuda, et olukord selline on, nagu see parasjagu oli. Ta oli alati arvanud, et tal on tore paariline, jah mõningaste veidrustega, aga tore selline. Eks see alguses tundus ka minule sedasi. Ta oli uus ja ebakindel, erihariduseta sotsiaaltöötaja, kes oli korraks ülikoolis ka psühholoogiat käinud nuusutamas ja lasteaeda tööle tulles saadeti ta kiirkursustele, et ta käigu pealt lasteaedniku ameti ka omandaks. Väga tore, kui inimesel on tahtmist ja pealehakkamist. Alguses tundis ta hirmsasti muret, miks Tan tema päevadel ei käinud, et kas tema pol piisavalt hea, kas ta ei meeldi lapsele jms. Ta tuli sellest minuga ise rääkima, kui oli seda Älinile juba rääkinud. Ta võttis juba siis asju, mis temasse üldse ei puutunud isiklikult ja arvas, et see on isiklikult midagi tema vastu. Ei veennud teda Älini jutt, et selles ei ole midagi tema vastu vaid lihtsalt laps tundis ennast alguses tuttava õpetajaga turvalisemalt ja harjutamiseks oli see parem lahendus nii meie arvates. Sel ajal ei osanud me ohumärke veel lugeda, kuigi tagasi vaadates olid need juba siis olemas. Pikkamööda asendus tema suur ebakindlus näiliselt reipama olemisega.

Sügisest, kui Tan hakkas rohkem lasteaias käima, oli õpetaja nr 2 meile, mulle ja Älinile, ennast hoolega sõbraks sokutanud. Kõik sai alguse sügispeost ja meil polnud selle vastu midagi. Toredaid inimesi ja sõpru pole kunagi liiga palju. Sügistalvel oli ta meiega jupp aega väga kamraadilik. Teietamine muutus loomulikku rada sinatamiseks. Ühel hetkel hakkas ta mulle aga Älinit õrnalt kritiseerima. Kuidas ta ikka seda ja seda valesti teeb. Vaikselt koorus välja, et nende arusamaad asjadest tõepoolest ei klapi. Kohe üldse ei klapi. Älinil oli seda alguses raske mõista. Keeruline tunnistada, sest ta tõepoolest uskus oma paarilisest parimat, aga märgid hakkasid vaikselt rääkima muud keelt. Pinge oli nende kahe vahel õhus ammu enne, kui Älin seda taipas. Aga asjadest ei räägitud. Need vindusid ja hakkasid varakevadel paisu tagant üha jõulisemalt immitsema minu ja Tannu peale valatud viha kaudu.

Lepliku inimesena ei teinud Älin kunagi probleemi sellest, et rühmaruumi ja õppevahendite ettevalmistusega tegeles ta alati üksinda või koos minuga. Vahel istusime me nädalavahetusel tunde rühmaruumis, et asjad korda ja paremaks saaksid. Nii rühmaruumi paigutuses, töölehtede ettevalmistuses kui ka loovtööde vahendite ettevalmistamisel olin ma Älinil abiks käinud juba ammu enne seda, kui Tan lasteaeda läks. Meil klappis Äliniga neis asjus suurepäraselt ja see oli lihtsalt nii äge. Koristades märkasime kord kapi taga laste joonistusi. Ma polnud kade ka, ronisin igasugu imelikesse kohtadesse, laudade alla ja kappide taha ja vetsu ukse siseküljele ja joonistasin pisikesi (kerge vaevaga eemaldatavaid) tegelasi, et lastel ja ka õpetajatel endil nende leidmisest rõõmu oleks ja need tegelased nagu Jonn ja Kõdi ja Pätu ootamatul hetkel ja ootamatus kohas veidi elevust tekitaksid 🙂

Aga kui siseringis said kevade lähenedes nähtavaks selle aasta “anonüümse” töötajate tagasiside tulemused, siis vajus Älin väga ära. Ta ei kommenteerinud mulle muud, kui seda, et meile on liiga tehtud. Ta oli sel ajal väga liimist lahti. Appi tuli juhataja, kes rääkis, kuidas asi on lasteaias nagunii vaalik ja õpetaja nr 2 oma nime varjamata seal kogu kollektiivile kuulutas, kuidas Älin on laisk ja lohakas, õpetaja abi ei kannatanud üldse kriitikat ja tema peab üksinda kogu kolme inimese töö ära tegema ja ilma temata kukuks kogu see rühm kokku. Ahjaa, üritused valmistab ette ja korraldab tema ka täiesti üksinda ilma igasuguse abi ja toeta. Rääkimata mappidest ja lehtedest, mille eest tema ainsana hoolt kannab. Tere tore… Ehk ta pööras kogu asja kõveraks ja kujutas endale ette et tema on Älin? Ma oskasin selle peale vaid ohata, et kust tuleb selline arvamus. Õnneks juhataja teadis Älini tugevaid külgi ja leidis, et selline avalik avaldus teeb talle nagu natuke liiga küll. Eksole. Mul oli älinist kohutavalt kahju.

Lisaks oli õpetaja nr 2 seal tagasisides otseselt mulle omistanud ja suhu toppinud erinevaid süüdistusi enda aadressil, milleks mul sellel hetkel veel nagu põhjustki enda teada ei olnud. Takkajärgi muidugi sobiksid need tema välja käidud arvamused mulle täiesti isegi arvamiseks ja väljaütlemiseks. No näiteks see, et ta on türann. See sõna ei kuulu minu kõnepruuki, aga ju ta nägi ette, et see tulevikus teemaks tuleb. Ja siis väitis ta veel, et ma teda “maja kõige konfliktsemaks õpetajaks olen sõimanud”. Sõimanud? Tema endaga meil ei olnud iial isiksuste tasapinnal ühtegi ütlemist kuni lõpuni välja. Seega, kuidas ma sain teda sõimata? Ei enne, ei hiljem. Ka ei olnud ma midagi sellist lasteaias kuulutanud, et ta miski ületamatult konfliktne inimene oleks. Mul puudus selleks vajadus ja mu laps käis selle inimese rühmas. Ainus, mida ma soovisin, oli see, et kõigil oleks parem ja lasteaiast oleks rohkem rõõmu kui muret ja reegleid ei väärkasutataks. Äliniga ei tulnud meil tema paarilise teema rohkem jutuks kui vaid Tannu käest kuuldud info põhjal, et õpetaja nr 2 teda magama ja sööma sunnib, kuigi reeglid seda keelavad. Ahjaa, seda kurtis õpetaja nr 2 ka seal tagasisides, et lasteaias on liiga palju reegleid. No et reegel on iga asja jaoks. See olevat halb. Ja kinnitas, et talle tegelikult üldse ta töö ei meeldi enam.

Seal samas majasiseses tagasisides pidas ta vajalikuks aga süüdistada mind, kui kohutav ja konfliktne ja eeliseid nõudev lapsevanem ma olen. Kuidas mina kõrvalseisjana üldse antud tagasisidesse puutusin, on mulle siiani segane 🙂

Lisaks probleemidele Äliniga, millest ta tema endaga iial rääkinud ei olnud, ja etteheidetega õptaja abidele ja minule, millest ta seal tagasisidet andes lahmis nagu vanakurat, oli tal eriliselt hambus see, et ma oma koolipraktika ajal viibisin lasteaias erinevates rühmades ja suhtlesin oma praktika huvides ka töötajatega. Tema teadis kindlalt, et ma üldse oma parktikaga ei tegelenud vaid ainult nuhkisin ja luurasin. Tema süüdistused ja paanika tundusid nii jaburad, aga sellel oli tegelikult põhjus, sest jah, ma sain majas liikudes liiga palju teada. Tahtmatult. Ma sattusin kokku inimesega, kellele ta juba varem oli kurja teinud.

Tannu 1,5 aastase hõreda lasteaiakarjääri jooksul jõudis ta rühmast välja süüa kaks õpetaja abi. Kaks väga toredat ja armsat inimest, kes lastele ja Älinile mõlemad väga meeldisid. Ühe lugu tean ma kaudselt. Teadsin juhataja suu läbi, et ta lahkus sellest lasteaiast pärast ebameeldivaid kogemusi. Teine neist aga rääkis mulle seda ise ja otse mu praktikapäeval pisikeste rühmas, kus ta sel hetkel töötas, kuidas õpetaja nr 2 temaga kogu aeg õiendas, et ta laste peale ei karju ja häält ei tõsta. No et on liiga pehme lastega ja see ei sobi mitte. Ta rääkis, kuidas ta teda ka ise kartis, sest õpetaja nr 2 oli alati kuri. Laia naeratusega saadeti vanemad hommikul teele ja siis paljastus tõeline tigedus. Ta rääkis, kuidas ta vahel pissile paluvaid lapsi salaja lõunaune ajal vetsu aitas, kui õpetajat ruumis ei olnud, idas luuret ja teadis, millega ta riskib, kui see välja tuleb. Too õpetaja abi oli nii teisest puust inimene. Ei, mitte susserdis ega erandeid tegev, vaid inimesena inimene. Empaatiline nagu me seda kõik lasteaiatöötajatel eeldame. Tannule meeldis ta väga ja ta oli paljude laste jaoks oma malbuse ja vaikse positiivsusega õpetaja nr 2 päevadel tugisambaks ja päästerõngaks. Õpetaja nr 2 käis ja ussitas ringi ja tema lahkus teise rühma, sest sellises õhkkonnas ei olnud tal võimalik enam oma tööd jätkata. Aga lapsed jäid. Vaikivateks kannatajateks. Mulle tundus see lugu uskumatu, aga selle taga pidi olema midagi. Siis me veel ei tundnud õpetaja nr 2 tõelist palet…

Aga selles samas tagasiside lehes, ja muidu ka, oli õpetaja nr 2 jaoks ikka kõige suurem ja ületamatum probleem minu sõprus Äliniga. Me olime sõbrad ammuilma enne seda, kui Tan tema rühma läks. See oli teada juhtkonnale ja see ei olnud mitte kunagi probleem. Me oleme ka lugematutes muudes olukordades alati professionaalseks jäänud ja koos tulnud läbi millest kõigest, millest enamus inimesi ka õudusunenägusid näha ei oska, aga õpetaja nr 2 jaoks oli probleem see, et tal oli selline paariline ja see, et mina olin tema sõber. Ta kujutas endale ette mida iganes. Vahendeid valimata tahtis ta Älinile ära teha. Läbi minu, läbi Tannu, läbi oma suure suu.

Meie sõprus Äliniga oli kohe nii suur probleem, et seda tuli hakata kangutama. Pesueht kadedus? Väiklane armukadedus? Me ei tõrjunud teda kordagi, aga ta tundis end tõrjutuna. Ta tõmbus aasta alguses ise eemale.

Väiklane suhtumine süvenes ja mind püüti Älini vastu pöörata. Lisaks minu töötlemisele selles, kuidas Älin paarilise selja taga susserdab, käis ta oma lugulaule edukalt laulmas ka direktorile ja õppealajuhatajale. Tema kannatas, Älin õõnestas tema autoriteeti, tõlgendas kokkuleppeid meelevaldselt, lasi TEATUD lastel kõrvale hoida kolme ampsu reeglist ja lasi neil magamise ajal mitte magada ja vetsus käia ja mis kõik veel. Älin seadis tema arvates temast kõrgemale oma sõbrad – ma polnud selle rühma vanematest üldse mitte ainus vanem, kellega Älin sõber oli kogemata. Ma olin lihtsalt kõige magusam amps, mida järada. Ahjaa, ja tema pidi üksinda ette valmistama kõik tegevused, tegema plaanid ja täitma pabereid. Ainult tema. Üksinda. Älin ei teinud kohe mitte midagi. Älin oli laisk ja korratu ja ilmselgelt lastega liiga pehmo. Tema oli see, kes selles kaoses ometi korra majja lõi.

Selja taga salakavalalt draamat oskas ta teha, oskas valetada ja vassida nii, et see üle igasuguse piiri läks, aga kuna ta oli intensiivselt asja kallal, siis saatis teda ka edu ja inimesed uskusid teda, kes ta laimas ja lahmis selle asemel, et minna Älini käest tema arvamust küsima. Asi läks nii kaugele, et ühel heal päeval pidas juhataja vajalikuks mulle ja Älinile rõhutada, et me peaksime oma sõbrasuhte värava taha jätma ja meie suhe peaks lasteaias vaid puhtalt professionaalne olema. Kedagi ei huvitanud fakt, et meil ei olnudki kunagi vajadust oma sõbrasuhet Tannu huvides kuidagi ära kasutada, sest laps oli selleks piisavalt probleemivaba ja mingit erilist erikohtlemist – tulevärki ja õhupalle – tema lasteaias viibimine ei nõudnud. See, et lasteaed ja õpetaja igat last erilisena ja indiviidina käsitleb on ju ometi elementaarne? Või pole? Me elame Põhja-Koreas?

Älini jaoks oli ja on iga laps eriline ja erinevate vajadustega ja ta on läbi aastate saanud nii laste kui vanematega suurepäraselt hakkama. Huvitava tõigana – ta saab eriti hästi veel hakkama nendega, kelle kohta teised sositavad, kui kohutavad vanemad sel lapsel on. Ta on alati olnud absoluutselt vastu laste samadesse kastidesse surumisele. Selle asemel on ta püüdnud elavdada laste loovust ja toetada nende eripära tugevusi ja suunata seal, kus on vaja olnud rohkem tuge. Ja ta on selles osav ja hea. Tal on miljon mõtet ja ma saan aru, et küündimatu isehakanud pedagoogi jaoks on see kirjeldamatut kadedust tekitav olukord. Suisa talumatu olukord. Ja nende tunnetega on vist talumatult raske elada?

Sellest, et minul ja Älinil oli suhtlemisel ka muuhulgas täiesti professionaalse suhtlemise tasand – ta oli minu lapse õpetaja, see õpetaja nr 2 pähe ei mahtunud. Kuna see teda nii väga näris, siis ärritas ta oma kiunumisega üles ka lasteaia juhataja. Me jäime kõrvaltvaatajate jaoks lasteaias alati rangelt õpetaja-lapsevanem suhtesse ja ei teinud Älin mulle töö ajal ka ettekandeid olukorrast, mida õpetaja nr 2 pidevalt kahtlustas. Ta nägi seda, mida ta tahtis näha. Meie jaoks ei seganud meie sõprus midagi. See polnud ei eelis ega viga, meie suhe oli kindel ja tugev ja meile piisas täiesti, et meil oli meie oma aeg tööajast väljaspool. Paraku jalgutrampiva ja üle laipade mineva suhtumisega kaasteelisest me puudust ka ei tundnud. Seega jäi ta meist maha. Omal soovil.

***

Õhus oli selgelt tajutav pinge, aga ma püüdsin jääda positiivseks. See pilt on tehtud rühma riietusruumis Tannut oodates 🙂

Ühel hommikul, kui Tan mu külge pisarsilmi haakus ja anus, et ma teda täna lasteaeda ei jätaks (oli taaskord õpetaja nr 2 päev) ja ma algses koridoris ja hiljem riietusruumis lapsega pool tundi vaikselt asju rahulikult arutasin, käis õpetaja korduvalt ukse vahel rahulolematult nihelemas ja mulle pehmelt ust näitamas. Kui ma talle lõpuks ütlesin, et ma ei saa siit enne lahkuda, kui laps minust rahulikult maha jääb, siis kukkus ta kriiskama, et ma segan tema ja kõigi teiste laste päevakava ja õppetööd.

Kui ma julgesin arvata, et ma ei teada ega teisi lapsi ega rühma tööd küll mitte kuidagi ei sega, kui ma oma lapsega vaikselt tühjas riietusruumis räägin, siis karjatas ta, et läheb nüüd juhataja juurde, et mul pole õigust siin sedasi päev otsa passida ja virutas täiega rühma välisukse kinni, nii et maja värises, ukse kõrvalt krohvi pudises ja lapsed rühmast piiluma tulid.

Tema kuraas oli kadunud, kui ta tagasi loivas ja mõrult sisises, et juhata oli talle vastanud, et lapsevanemal on õigus olla majas nii palju ja kaua kui ta soovib. See mõistagi ärritas teda sedavõrd, et ta pidas vajalikuks kõigi rühmas olnud laste, vahepeal riietusruumi lisandunud laste ja nende vanemate ja ka kõrvalrühma avatud uste ja uudishimulike valvsate kõrvade kuuldekauguses ja minu enda lapse juuresolekul, mu peale karjuda, et miks mu laps nii ja nii paha on ja miks tema peab just ja ainult teda kogu aeg erikohtlema. Ühtlasi oli tema varasem sinatamine muutunud sujuvalt tagasi teietamiseks. Eks nii oli mugavam müüri ehitada. Ma olin vait ja kuulasin. Tema aga kisas mu peale, miks mina tema peale kisan. Loomulikult viskas mul selline käitumine täiega üle ja teatasin kõrgendatud toonil, et mulle nüüd ikka kohe aitab. Nüüd lähen mina juhataja juurde. Lapse võtsin ma kaasa, sest riietusruumi teda üksinda jätta polnud enam kindlasti ok.

Juhataja kuulas mu ära ja nõustus, et seesugune käitumine õpetaja poolt on sügavalt lubamatu, samas pidas mulle loengu, kuidas kaks rühmaõpetajat on asjades erinevalt aru saanud ja kuidas Älin on kokkuleppeid rikkunud ja valetab õpetaja nr 2 peale. Mulle räägiti seda, kuidas Älin räägib kõigile seda, mida need kuulda soovivad, kuidas ta ei suuda rühma üldse hallata ja ainult tänu õpetajale nr 2 olevat seal „eriliste isiksustega rühmas“ lõpuks kord majas. Ühtlasi sain teada, et enne õpetaja nr 2 oli selles rühmas koos Äliniga koos õpetaja X, kes “käis tööl ainult ilus olemas” ja on tõeline õnnistus, et õpetaja nr 2 teda asendama tuli ja kogu seda rühma nüüd veab ja taltsutab. Mis puutus minusse mingi õpetaja, keda ma oma elus isegi kunagi kohanud ei olnud? Ja miks pidin mina, lapsevanem, sellest kõigest teadma?

Kõik see, mis Älinit puudutas, oli nii labaselt vale ja puhas õpetaja nr 2 poolt edukalt läbi viidud ajupesu, et mul hakkas valus. Seda ma juhatajale ka ütlesin, et see ei ole ok sedasi oma töötajast ühele lapsevanemale rääkida. Olgu ma siis sõber või mitte. Ta palus jumala keeli, et ma sellest Älinile ei räägiks, sest ju ta taipas ise ka, et ta „veidi“ üle piir läks. Seda, et meie vestlus toimus tema kabineti ukse vahel, kust möödus erinevaid inimesi, kes juhataja süüdistustest ka igaüks omad järeldused võisid teha, ta vist ei taibanudki?

Üks oli selge, ma olin veendunud, et need probleemid selles rühmas ja kahe õpetaja vahel ei lahene ilma ühise laua taha istumiseta nagunii. See, kas Älin ja õpetaja nr 2 on omavahel sõbrad või ei, pole minu probleem, aga professionaalselt peavad nad suutma koostööd teha ja kui üks pool kuidagi kiiva veab, siis on juhatuse asi sekkuda ja asi korda ajada. See pole hetkel kahe täiskasvanud vaheline kisma, siin on kannatajaks selle rühma lapsed. Minu jaoks oli oluline, et õpetaja nr 2 lõpuks ometi mõistaks, millised on antud rühma ja lasteaias reeglid tegelikult, et tema kallutatud interpretatsiooni vigadest saaksid aru ka õppealajuhataja ja direktor. Ja mis peamine, et see inimene, kes tahab ise lasteaias õpetaja olla, lõpetaks momentaalselt minu alandamise ja minu lapsest ülesõitmise. Tema viimase kahe kuu käitumine oli olnud alla igasugust arvestust ja otsast ääreni ebaprofessionaalne.

Juhataja oli nõus, et asja tuleb arutada, aga et kõigepealt peavad kaks õpetajat omavahel koos vahemehega maha istuma ja siis teeme ühise istumise, kui õpetajad omavahel on kooskõla taastanud. See plaan sobis mulle, sest kõigi nende süüdistuste laviini all polnud Älini endaga selle hetkeni keegi rääkinud, et uurida ka tema nägemust asjast ja nende saja surmapatu kohta, milles teda süüdistati.

Aga sel hetkel aktuaalse probleemi lahendamiseks, mille jaoks ma juhataja juurde alguses üldse läksin, et kuidas on mul turvaline jätta märatseva õpetaja hoole alla oma laps selleks päevaks, mil mul oli ilmtingimata vaja minna kooli, selle küsimuse juurde jõudsime me lõpuks tagasi.

Läksime direktoriga üheskoos üles olukorda hindama. Jäi arusaamatuks, miks õpetaja nr 2 prioriteedid sedavõrd sassis olid, et selle asemel, et rühma lastele keskenduda oli ta endiselt nagu puhvis kukk ja tegeles kõrvaliste asjadega. Ta lendas torpeedona meile peale ja kukkus mind ja Älinit direkorile süüdistama. Meie sõbrasuhtes. Ta kujutas ette, et ma tean asju, mida ma ei teadnud, sest ta arvas ja oli seda arvamust ka levitanud, et Älin räägib mulle lasteaia asjadest liiga palju ja talle ei mahtunud pähe, et see nii ei ole.

Älini vaateid teadsin ma juba aastaid, teadsin ammu enne õpetaja nr 2 ametisse asumist, teadsin juba enne tema eelkäija ametisse asumist. Aga seda, mis jooksvalt rühmas toimus, millised olid tema suhted paarilisega, seda ta ei kommenteerinud ja see polnud ka minu asi. Älinit tundes teadsin ma aga seda, et ta oli alguses oma uuest paarilisest suisa vaimustuses. Me ei rääkinud rühma asjadest ja kui vahel kiskus teema kuidagi piiri lähedale, siis oskas Älin alati probleemita ütelda, et seda ja teist asja ta kommenteerida ei saa. Ja nii oligi. Me rääkisime minu lapsest, tema tegemistest, rääkisime sellest, millest õpetaja ja lapsevanem omavahel räägivad ja sellega asi piirdus.

Õpetaja nr 2 süüdistas Älinit selles, kuidas ta vaid minu last teistele eelistab. Samal ajal käis koridorist läbi veel hilisemate saabujate lapsevanemaid, millele ma ka juhataja tähelepanu juhtisin, et see ole hetkel ei õige aeg ega koht. Sellest ma üldse ei räägi, et kogu seda jura pidi kuulma ka kõik rühma lapsed, minu laps minu selja taga sealhulgas. Rühmaruumide vaheuksed olid endiselt avatud ja teiste rühmade õpetajad kõõlusid vaheldumisi lastega seal, et millestki mitte ilma jääda…

Direktor katkestas minu kommentaari peale vahutava õpetaja nr 2 ja tegi talle märkuse, et selliseid asju ei lahata sellises kohas. Ta nimetas avalikult tema sõnavõttu ebaprofessionaalseks. Korralik komplekt, mõtlesin ma endamisi, aga sel hetkel huvitas mind ainsana, et kõige enam kannatas kogu selles idiootses situatsioonis minu laps. Kõrgelt haritud ega isehakanud pedagooge see ei huvitanud, sest suurte inimeste asjad olid ju ometi olulisemad. Lapsed ju tulevad ja lähevad, õpetajad jäävad? Olukord oli ebamugav.

Õpetaja nr 2 tõmbus veidi tagasi. Juhataja tatsas rühmas ringi ja püüdis leida Tannule mistahes tegevust, et ta ometi rühmaruumi siseneks ja seal istet võtaks. See oli haledalt koomiline, aga mul polnud sel hetkel paremat valikut. Läbi häda saime lapse rühma. Sain kähku koolis käidud. Mõtted olid muidugi teadagi kus.

Ma pidin Älinile rääkima, mis hommikul juhtus. See oli üks vastikumaid kõnesid iial, mis ma talle teinud olen. Ta sai väga haiget. Aga ma uskusin, et ta peab seda kuulma, mis seal lasteaias tegelikult käärima on hakanud.

Õhtul rääkis Tan, kuidas õpetaja nr 2 ei rääkinud temaga päev otsa. Tema ühelegi küsimusele ta ei vastanud ega tema poole ei vaadanud. Ta ei teadnud siis veel mõistet ignoreerimine, aga ta mõistis, kuidas see haiget tegi, kui ta kellegi jaoks tühi koht oli. Vestlusringis oli õpetaja nr 2 oli kiusamisest vabaks suure karu suu läbi kritiseerinud mind ja seda, kuidas ma eeldan, et mu lapsele peaks osaks saama erilisem kohtlemine, kui teistele lastele samas rühmas. Ta häbistas kiusuvabakaru suu läbi laste ees Tannut ja rääkis, kui halb laps ta on ja kuidas tema ja tema ema rikkusid ära kogu lasteaiapäeva. See meetod ja karud ise olid laste jaoks väga olulised. Õpetaja nr 2 valedes kätes muutus suur karu aga hävitavaks relvaks. See kõik oli liiga valusalt vahe… see oli ALATU! (Ja nagu hiljem selgus, polnud see üldse ainus kord, kui ta sedasi lapsi ja nende vanemaid kritiseeris.)

Need, kes ei tea, mida äärmiselt asjalik, vajalik ja tore “Kiusamisest vaba kool ja lasteaed” programm endast kujutab, leiavad info SIIT. Asja idu seisneb selles, et lillat karva Sõber Karu õpetab lastele kõige olulisemaid asju siin elus – hoolivust, austust, sallivust ja julgust. Antud juhul väärkasutas õpetaja karu teadlikult aga nii kurjasti, et…

Tannu pisike kiusuvaba karu

Älin oli kogu sellest loost sedavõrd traumeeritud, et jäi päriselt haigeks. Ta jäi haigeks veel pikaks ajaks, sest ta ei suutnud tööle minna. Iseäranis kraapis teda see, kuidas õpetaja nr 2 osavalt inimestega manipuleeris ja niite tõmbas. Kiusamisest vaba projekt oli talle alati hingele lähedal olnud ja see, et üks õpetaja seda süsteemi sedasi kuritarvitas, et mahtunud Älinile mitte ühelgi kujul pähe…

Ühel hetkel, kui Älin veidi taastunud oli, toimus lasteaias nende omavaheline vestlus. Kuna aga vahemeheks olnud õppealajuhataja oli ilmselgelt kallutatud arvamusega, siis oli see Älini väitel vaid tühjade sõnade tuuldeloopimine ja tuuleveskitega võitlemine. Kui õpetajad omavahel vastandatud olid, kadus minu jaoks ära viimnegi lootus, et olukord veel kuidagi üldse paraneda võiks. Älin ütles mulle otse, et sellele kohtumisel pole enam mingit mõtet. Direktor aga veenis mind, et seda kohtumist ei ole üldse vaja, sest kohe on lasteaed Tannu jaoks ju nagunii läbi.

Vahepeal tundus juba, et asi rahuneb maha ja samapüüdlikult kui mina, tegi ka õpetaja nr 2 läbi hammaste naeratamisi hommikustel viisakustervitustel ja õhtustel hüvastijättudel. See õnnestus meil üsna mitu korda, kui siis taas kord pauk käis…

Tan oli eelmisel päeval saanud kingituseks binokli. Alati oli jutt olnud, et raamatud-lauamängud ja õppevahendid on lubatud ka mitte-mänguasja-päevadel. Seda teadsin nii mina kui teadis ka Tan. See oli levinud praktika. Parasjagu oli lastel programmis linnuvaatlus ja kuna binokkel selle teemaga imeliselt haakus, siis lubasin tal sel lasteaeda kaasa võtta, sest tean kui hoolikalt ta oma väärtasju hoiab.

Rühmauksest õpetaja nr 2 teada aga edasi ei lasknud, sest tema jaoks oli tegemist „tühise mänguasjaga“ – nii ta seda nimetas – ja sel päeval ei olnud ju mänguasjapäev. Olin hämmastusest sõnatu. Kas ta tõsimeel oli nii rumal inimene või oli see taas mingi asi, millega saag käima tõmmata, enda võimu demonstreerida ja mu lapsele ära teha? Olin püüdlikult vait ja võtsin binokli enda kätte hoiule.

Järgmisel päeval ei olnud ka mänguasjapäev, aga Älin võttis selle „tühise mänguasja“ vaimustunult õppevahendina lastega koos kasutusele ka nad viisid üheskoos läbi kevadist linnuvaatlust.

Mai 2012

Aprillis käisid mu lapsed lasteaias kolmel päeval ja mais viiel. Vältisin viimase võimaluseni päevi, kus õpetaja nr 2 tööl oli. Maikuus oli vaid üks päev, kus mu laps ja õpetaja nr 2 kohtusid ja sedagi vaid seepärast, et oli väga eriline päev ja ennelõunal pidi olema rühmas pildistamine lõpualbumite tarvis.

Tannut lasteaeda saates ütlesin õpetajale, vaid tere ja et tulen talle enne lõunaund järele. Sellega meie lakooniline hommikutervitus ka lõppes. Minust jäi Tan rahumeelselt koridori ja lehvitas mulle aknast. Enne lõunaund sain ta lasteaiast jälle kätte ja me suundusime kinno.

Ta oli tavatult tujutu ja morn, muukimisele ei avanenud. Ma sain aru küll, et midagi oli temaga valesti, aga ta ei rääkinud. Mul oli paha tunne. Kinoskäik võttis niipalju pinget korraks maha, et õhtuni oli justnagu kõik korras. Siis aga helistas mulle Älin ja esitas minu jaoks veidraid küsimusi. Ja siis nende täpsustusi. Rääkisin Tannuga ja küsisin väga sirgeid küsimusi sellesama lasteaiahommiku kohta. Vastused olid… šokeerivad… ja mul tulevad praegu ka seda kirjutadeski veel vihast ja abitusest pisarad silma…

Selgus, et sel pildistamise päeval lehvitas laps mulle aknal ja oli siis veel oma kapi ette istuma läinud veidikeseks. Ta sai ennast kogutud ja suundus teiste laste juurde rühmaruumi. Õpetaja nr 2 teda rühma ei lubanud ja saatis ta tagasi. Tan pidi istuma oma ukseta kapilahtrisse. Ta palus mitmel korral luba rühma teistega mängima tulla, sest see oli väga eriline ja elevust täis päev nende kõigi jaoks. Ka hommikusöögist jäi ta ilma, sest teda ei lubatud rühmaruumi ja võimalust süüa, talle ei pakutud. Alles siis, kui Älin lasteaeda pildistamisele jõudis, sai ta rühma minna. Kui ma küsisin, miks ometi, siis ta jäi mulle vastuse võlgu.

Nende teadmistega helistasin Älinile tagasi. Mu vererõhk oli sel hetkel 300 vist. Selgus, et tema arvutuste kohaselt pidi Tan olema kapis istunud umbes 2,5 tundi. Mille eest? Miks ometi? Miks minule sellest midagi ei räägitud? Ka Älinile ei vastanud õpetaja nr 2, miks selline asi toimus ja kuidas see üldse võimalik oli. Aga vastu ka ei ajanud.

Ma olin juhtunust nii löödud, et ei leidnud enam ühtegi sõna…

Öösel magas Tan rahutult ja pissisi voodisse, mis juhtus temaga viimati aastaid tagasi. Ise ta asjast rohkem ei rääkinud ja mina ei tihanud teda rohkem ka torkida. Kuna Älin oli ise peamine tunnistaja, siis pidasime terve nädalavahetuse aru, mis edasi saab ja kuidas toimida. Ta kinnitas, et seda asja tema nii ei jäta ja seesugune kuritahtlik lapsepiinamine peab lõppema ja karistatud saama. Leppisime kokku, et kui Tan esmaspäeval lasteaeda läheb (see oli taaskord õpetaja nr 2 päev, aga mul oli endal oluline koolipäev), siis ta esmaspäeval juhatajaga veel ei räägi, aga kuna me hommikul küll reipalt minekule asutasime, kuid vaprus öökimise ja meeletu peavaluga lapse jaoks lõppes, siis jäi Tan sel päeval koju mamma hoole alla rahunema ja Älin sai vabalt tegutseda.

Pole vähetähtis, et märtsis-aprillis kurtis Tan korduvalt peavalu üle. Ilmselgelt oli see pingest. Aga et sellega kaasneb juba ka iiveldustunne ja soov oksendada, vaat see pani mu olukorrale veel kriitilisema pilguga vaatama. Lapsel oli mure ja sellega tuli tegeleda.

Õhtul selgus, et Älini juttu ei peetud taaskord millekski. Selleks ajaks oli õpetaja nr 2 välja mõtelnud ka põhjuse, miks laps kapis pidi istuma, Ta isegi ei eitanud, et ta ta kappi sundis istuma ja sealt välja ei lubanud tulla. Aga põhjus oli nii naeruväärne, et isegi mu ema hakkas selle peale irvitama. Tuli välja, et Tan oli söönud küpsiseid ja seepärast teda rühma ei lubatud. Väitega, et mu laps sõi küpsiseid, sai välja tulla vaid inimene, kes mu lastüldse ei tea ega tunne ja kes mingi imetud põhjendusega õigustada püüab. Esiteks see lapse ei söönud küpsiseid, Mitte ühtegi teadaolevat sorti. Teiseks oli välistatud, et lapsel sai olla kaasas küpsiseid. KUI ta neid sõi, siis pidi keegi need talle andma. Rühmakaaslased need ei olnud? Õpetaja ise? Aga miskipärast polnud Tan midagi kuulnud küpsisest. Älin teadis seda, et Tan küpsiseid ei söö ilma minult küsimatagi. Seda ta ka ütles, et see jutt ei pea paika, aga õppealajuhataja leidis, et sellega on probleem lahendatud ja mõistagi on minu laps ise kõiges süüdi ja kapisistumine oli väljateenitud karistus. Nagu päriselt?

Tannu probleemid olid mulle tuttavad – üks ja sama jutt iga päev. Ikka kauplemine, et homme ta küll lasteaeda ei taha minna. Hommikusööki ei taha süüa. Magada ei taha. Palun-palun vii mind lõunast minema. Vancu kuulis neid vestlusi reeglina vaikselt pealt ega sekkunud. Aga kord, kui Tan oma muredest ja elamustest rääkis, teatas Vancu, et tema õpetaja teeb tema juustele haiget…

„Teeb su juustele haiget?“ küsisin ma mõttes jahmunult endalt ja palusin lapsel endale näidata, kuidas juustele haiget tehakse. Sõna „tutistamine“ see laps siis veel ei teadnud, ka polnud ta varem kogenud, et keegi ta juustele haiget teeb. Millal see õudus ometi läbi saab? Tundsin, et nüüd vajan juba ka mina ise lasteaiast puhkust lisaks mu poistele ja Älinile, kelle vintsutused ka mulle väga korda läksid. Kogu see ebaõiglus ületas mu taluvuse piirid. Kas pärast kõike seda suudan ma veel Vancu järgmisel samasse lasteaeda viia? Oli teada, et tema teine, see tore õpetaja, lahkub sellest lasteaiast. Mulle oli teada ka see, et Älin sinna kauemaks jääda ei suuda. Aga mul ei olnud Vancule uut lasteaeda, see tunne oli ängistav.

Rohkem ma sel kevadel lapsi lasteaeda ei viinud. Lapsed olid kodus hoitud ja mina keskendusin õppimisele. Lootsin endamini, et ehk siiski õpetaja nr 2 saab aru, kui väga üle piiri ta läks ja võtab ühendust ja vabandab enda lubamatu teguviisi pärast, aga asjata lootuseks see jäigi.

Käisime Älini ja meie mõlema lastega Tannu rühma kevadisel piknikul. Kohal oli ka õpetaja nr 2, kes lagistas valjuhäälselt naerda nagu ikka ja püsis oma lemmiklaste läheduses. Älin vedas üritust ja mina lihtsalt vältisin igasugust kontakti õpetajaga nr 2. Tan vältis teda veel enam.

Käisime Älini ja lastega kogu lasteaia kevadpeol, kus õpetajat nr 2 kohal ei viibinud, küll aga olid kohal direktor ja õppealajuhtaja, kes ei vaevunud tahtlikult isegi mu tervitusele vastama.

Kui õpetajatele lõpukingituste raha koguma hakati, siis tõrkus minu sees tükk aega miski. Äliniga olid mul omad plaanid, aga õpetaja nr 2 ei väärinud minu meelest mitte midagi muud kui seda, etta sellest lasteaiast vallandatakse. Päriselt ka. Aga seda ei maininud ma juhatajatetele ka kõige ärevamatel hetkedel ja tõesõna eeldasin, et nad ise näevad ja seda teevad, sest see inimene oli lastega töötamiseks üdini ebasobiv. Mul ei olnud sellist inimest tänada mitte millegi muu, kui inetute kogemuste ja maailmapildi võika avardamise eest.

Kui jõudis kätte aeg laste piltide seast valida välja see, mis lapsest albumisse läheb, siis kisti see kapisistumise haav koos kõige muude torgetega taas verele. Ma ju tean liigagi hästi, kuidas mu laps kaameraga flirdib ja alati vigurdab, aga neilt piltidelt vaatas mulle aga vastu vaid üdini kurb ja õnnetu laps. Nutuvõru ümber suu ja silmad niisked. Jah, ta oli suutnud ühel neist portree piltidest teha ka võltsi Wallace ja Gromit stiilis „kästi naeratada“ näo, aga emotsioonid olid talle näkku kirjutatud ja seda ei näinud seal vaid minu emasüda paraku. Rühmafoto oli noh jah… nukker. Sel ajal, kui teiseed lapsed rõõmsate nägudega kaamerasse vaatasid, oli Älin tagareas nutuste silmadega ja Tan… murtud.

Tol samal ööl kirjutasin ma tegelikult selle sama kokkuvõtte siin, et saata see meie rühma lapsevanematele, et nad teaksid, mis kõik see aeg tegelikult kaadri taga toimunud oli.  Kolmest ampsust ja kiusuvabade karude rämedast väärkasutamisest ja paljust muust. Tannu kaudu teadsin, et minu laps ei olnud ainus, keda õpetaja nr 2 alandas ja mõnitas. Tal oli kombeks ka koolieelikuid veel karistuseks paha-lapse-toolile istuma saata.

***

Lõpupidu

Ja siis saabud Tannu lasteaia lõpupidu. Älini jaoks oli see tema esimene päris oma rühm, mida teele saata. See oli talle väga eriline ja kõik, mis on eriline tema jaoks, on eriline ka minu jaoks. Ma joonistasin talle öö otsa mälestuseks ja kingituseks puidust plaati tema enda ja tema rühma lastega, mille ta saaks endaga edasisse ellu kaasa võtta, kus iganes siis saab tema uus töökoht olema.

Päike paistis soojalt. Tan korjas aiast lilli, meelespeasid. Neist tegime kimbud Älinile ja õpetaja abidele, kes nende rühmas olid varem olnud ja kes talle väga meeldisid. Älinile oli mul kingitus olemas. Õpetajale nr 2 kingitust ei väärinud, aga siiski oli mul ka talle pisike vindiga kingitus ka punase kingikotiga kaasas.

Kogu see olukord selles lasteaias oli olnud viimased pool aastat talumatult vastik. Me olime lihtsalt väga tugevad olnud, aga miski murdus mu sees iga pauguga rohkem ja rohkem. Mina olin kohutav lapsevanem. Muidugi. Selline ekstrajube, kellest lehes õudusjutte kirjutada. Kallutatult, eksole. Nii, ja mis te arvate, kas meie usina lastekaitsetöötaja pidev sorkimine lisas kogu sellele loole ja minu mainele selles asutuses vürtsi? Kujundas suhtumisi ja eelarvamusi, sest sahistati sellest ka seal, kus sellest üldse poleks keegi pidanud teadma. Aga kui mina olin kohutav inimene, siis kes oli too sotsiaaltööd õppinud isehakanud pedagoog? Me tahtsime uskuda, et ta on inimene, kellelt eeldaks empaatiat ja suhtlemisoskust nagu lasteaiaõpetajaltki. No ei tohiks ju olla mingit arusaamatut vahet empaatial ja empaatial, eks? Aga ega õpitud haridus veel inimest riku. Kuid kui sellel lisada veel, et antud isik oli õppinud ülikoolis ka mingi aja jooksul psühholoogiat, siis oli ta lasteaia jaoks kitsal ajal näiliselt ideaalne kandidaat. Paberid rääkisid enda eest ja kaetasid ära silmad ja südamed… Saadame selle inimese kiirkursusele ja ongi vohh, milline spets olemas! Aga kas temas on ka midagi enamat, kui ained, punktid ja tunnid paberil? Kas ka laste jaoks? Süda näiteks? Aga mis siis, kui see isehakanud õpetaja oma loendamatute isiklike probleemidega enda teadmisi kurjasti ära kasutab selleks, et lastele ja ka suurtele liiga teha? Tal olid selleks teadmised. vaba voli ja ta kasutas seda.

Kogu see jama kokku mõjus mulle nii, et ma oleks tahtnud jalgu trampida ja karjuda, aga ma jäin rahulikuks, sest kuulamas ja mõistmas polnud mind ega Älinit nagunii kedagi. Ainult ebaõiglusel lasti vohada. Ma ootasin selgitusi ja vabandusi, mida ei tulnud. Ketrasin enda sees mõtteid, kuidas ometi on võimalik, et lasteaia direktor ja õppeaelajuhataja olid olnud nii pimedad, nii ebaeetiliselt osavõtmatud ja kallutatult ebaprofessionaalsed. Nad ei ole seisnud laste huvide eest vaid pigem nende huve ja õigusi kahjustanud. Sellest, kuidas nad, Äliniga, enda maja õpetajaga käitusid, ma üldse ei räägigi.

Kuna ma nägin, et minu ponnistused asja nendega ajada on vaid peaga vastu seina jooksmine, siis ei teinudki ma kevadel enam neile rohkem tüli ega meenutanud neile, milline ebanormaalne olukord nende juhitavas ussipesas tegelikult valitseb. Seesugune juhataja, kes vastutusest pidevalt kõrvale vingerdab ja kõik enda abile, keda tegelikult üldse nende asjade lahendamine ei huvita, pähe määrib, ei vääri koolieelse haridusasutuse direktori ametikohta. Päris tõsiselt kohe. Olgu ta servast nii uuendusmeelne ja inimesena lahe tädi, kui tahes. Need asjad sedasi ikka käia küll ei tohi. Eks ta ise teab, mis tema kapis veel varjul on.

Tannu lõpupidu oli kiire, närviline, aga väga armas. Olime eelneva pika õhtu jooksul Äliniga kahekesi ära kaunistanud kogu saali ja valmistanud ette kõik olulise selleks päevaks. Saal sai maruvahva ja Älini õnnis uhkustunne oma esimese lennu üle oli nii ilus. Ja noh, minu väike poiss oli korraga ka ju nii suureks saanud. Kool ootas!

Älin sai oma maalitud puitplaadi pidulikult kätte kogu kohale tulnud rahva ees.

Tema oli selle rühma süda ja hing. Kui ametlik osa läbi sai, algasid vabas vormis õnnitlused. Õpetajale nr 2 kingikotti üle andes naeratas ta võltsilt oma kõige laiemat naeratust ja oli liigutatud, et ma teda meeles pidasid. Andsin koti üle soovides talle mõnusat suve ja grilli ja tšilli. Tan teda õnnitlema ei tulnud. Ta hoidis eemale. Keegi teda sundima ei hakanud.

Kuna ilm oli ilus ja soe, siis koogisöömisega pidu toimus lasteaia hoovis. Me liitusime Äliniga seltskonnaga hiljem, sest tal läks veel viimaste õnnitlejatega rühmaruumis aega ja siis tegime veel temast ja ta lilledest igas asendis pilte. Kui me lõpuks välja läksime, mühises seal ringi vihast vilavate silmadega õpetaja nr 2 ja meiega ta rohkem tegemist ei teinud.

Õpetaja nr 2 oli ilmselgelt piilunud oma kingikotti ja leidnud sealt eest suviselt igati praktilise kingituse. Seal oli iga ilmaga minev šokolaaditahvel, et elu oleks magusam ja siidlipsustatud tubli tulealgatus koos paberist dekoratiivkarbiga (mitte tikutopsiga), millel seisis tekst sooviga „Vahvat suvegrilli ja -tšilli“. Sellega saab sooja ja sellega saab süüa.

See oli kingitus, mille üle me vaid pool aastat varem kõik koos oleksime hüsteeriliselt irvitanud, sest õpetaja nr 2 huumorisoolikas oli kurdades mustem kui minul ja Älinil kokku. Siis oleks see olnud lihtsalt nali, aga selleks hetkeks, kui Tannu lasteaed läbi sai, oli see lähenemine minu jaoks muutunud mu viimaseks hääletoruks, et sõnatult karjuda välja enda arvamus, mida nad kuulata ei tahtnud, kui nad meid üle lasid. Mind oli kõiges koos Tannu ja Äliniga tambitud mutta ja mul oli täielik õigus ja vabadus ütelda viisakalt välja oma arvamus kogemuste eest, mida õpetaja nr 2 meile oma ametipostitsist lähtuvalt võimaldas.

Älin ja mu ema olid õpetaja nr 2 kingikoti sisust eelnevalt teadlikud. Ema oli vait. Ta ei kiitnud takka, aga tema, kes ta on minuga võrreldes väga kannatlik ja tagasihoidlik inimene, oli ka haavunud kogu sellest jamast, millest me läbi olime pidanud tulema. Älin avalikult minu mõtet kiita ei saanud, arusaadav. Ta oli teadlik mu plaanist, aga ei uskunud viimase hetkeni, et ma selle ka ära teen.

Need, kes mind päriselt teavad, teavad ka seda, et ma püüan alati igas kehvas asjas leida midagi head. Ma ei taha elada kedagi vihates ja oma energiat tema peale ülemäära kulutades ja lähtusin oma kingivalikult lisaks julmale huumorile ka sellest, et tulel on sümboolselt puhastav jõud. Ta aitab meil kõigil lasta asjadel minna. Nii tal meid, kui meil teda.  See oli kingitus meie kõigi eest ja samas meile kõigile, et side ja sillad meie vahel igaveseks kaoksid ja valu saaks leevendust ja igaüks meist saaks eluga edasi minna erinevas suunas.

Mõistagi olin ma sisimas end valmis pannud, et seda kingitust võidakse tõlgendada kes teab kuidas. Kuigi südames ma veel vaikselt lootsin, et no nüüd ometi nad taipasid, kui väga olid nad meile haiget teinud ja tulevad vabandama. Ullike, nagu ma olen, eksole.

Legendid antud kingitusest said muidugi suuremaks, kui pisike tume huumorikink ise. Küll loeti sealt välja, et ma soovisin õpetaja nr 2-le HEAD LÕPPU ja muud sarnast. Miskipärast painutati kõrvale ka see fakt, et antud kingituskomplektiga ei õnnestunuks kellelegi end praktiliselt PÕLEMA PANNA, sest tikutops oli puhtalt kaunistus ja täitis vaid kaardi aset – tšill ja grill, mäletate?) ega omanud mingit praktilist väärtust. Aga kui keegi seda kõike nii haavunult ja huumorivabalt tõlgendas, oli see juba päris tema enda rikutuse küsimus. See, et teatav seltskond minu kingitusse väga valuliselt suhtus, süüdistades mind, et ma muuhulgas ähvardasin õpetajat nr 2 tappa ja ta peaks seepärast politseisse avalduse tegema,  näitabki vaid üht – nad tundsid endal süüd ja mul oli põhjus neid selles süüdistada. Aga isegi siis veel, olen mina kuri ja paha ja õel? Teate, mida iganes!

Me jäime lõpupeol Älini ja lastega viimaseks. Tõmbasime otsad kokku, koristasime ja sulgesime uksed. Viimase, keldriukse, panime me koos kinni ja kontrollisime üle, et see jäi kinni. See on meil mõlemal selgelt meeles. Ometi… ometi selgus peagi, et Älinit süüdistatakse lisaks minu olemasolule ka selles, et ta peojärgselt sellesama keldriukse lahti jättis. Öösel käivitus häire. Turvamees tuli kohale, tegi tiiru ümber maja ja avastas lahtise ukse. Sellesama, mille me koos sulgenud olime. Trahvitasu nõuti Älinilt. See oli nii absurdne ja segane lugu, et tundus uskumatu, et keegi nii nõmeda valega viitsib välja tulla. Aga nii oli. See oli veel üks piisk mu kuhjaga täis karikasse, sest kuigi Tan enam enne kooli aeda ei pidanud minema, siis see, kuidas mu sõbrale endiselt liiga tehti, ületas mu viimase taluvuse piiri.

Rääkisin lõpuks meie loo ära inimesele, kes on väga lähedalt kursis lasteaedade hingeelu ja kutseetikaga. Sealt tuli kindel soovitus asjade kohta kirjalikult järele pärida, sest siis jääb vähemalt märk maha, mis toimunud on.

Ametlik kirjavahetus

Kuna lasteaia juhtkond oli osavõtmatu ja minu, mu lapse ja teise, tunnistajaks olnud õpetaja üle vaid üleolevalt irvitati, siis lasteaiasuhte lõppedes polnud mul enam karta midagi. Saatsin neile ametliku järelpärimise, milles palusin selgitusi juhtumile, kus õpetaja nr 2 sundis mu 7-aastast last 2,5 tundi usteta garderoobikapis istuma, ega pakkunud talle hommikusööki. Küsisin, kuidas seesugused asjad ikkagi võimalikuks osutusid. (Nimed antud juhul muudetud blogisõbralikuks.)

„Lugupeetud X lasteaia direktor X X,

Õpetaja nr 2 hoidis reedel, 4. mail 2012 alates kella 7:30st, mil minu poeg, Tan, minust X lasteaeda maha jäi, last kinni X rühma koridori lapsele määratud riidekapis. Lapse lubas kapist välja alles kell 9:57 pildistamisele saabunud õpetaja Älin. Selle aja jooksul oli laps korduvalt palunud luba õpetaja nr 2käest tulla rühmaruumi teistega mängima, talle selleks luba ei antud ja sunniti tagasi kappi minema. Ka ei pakutud sel hommikul lapsele süüa. Hommikusööki laps eelnevalt kodus söönud ei olnud, esimene pala sellel päeval, mille laps sai, oli pulgakomm, mis igale lapsele pildistamise ajaks anti. Kuulsin toimunust alles õpetaja Älin kaudu õhtul ning laps kinnitas minu ehmatuseks omapoolselt juhtunu tõepärasust. Esmaspäeval, 7. mail, olime tulemas lasteaeda, aga vahetult enne kodust lahkumist tekkinud tugev peavalu, iiveldus ja okserefleks – stressist tulenev reaktsioon, sundisid mind teda koju vanaema hoole alla jätma. Edaspidi keeldus laps kategooriliselt õpetaja nr 2 päevadel lasteaeda minemast. Probleemiga tegeles lasteaia poolel õpetaja Älin, kui otsene tunnistaja. Väide, et laps sunniti alandavalt 2,5 tundi istuma kapis, talle ei pakutud süüa ega lubatud teistega mängima sellepärast, et ta koridoris küpsiseid sõi, on vale. Inimesed, kes Tannut tunnevad, teavad, et ta ei söö küpsiseid ja isegi kui sööks, siis ei oleks ka see põhjus last sellisel alandaval viisil karistada. Lootuses, et asi lasteaiasiseselt laheneb, jäin ootama Teie tagasisidet ja selgitusi, mida ootan siiani. Soovin teada, kuidas kommenteerite Te enda, asetäitja X Xi ja õpetaja nr 2 teguviisi ja käitumist.

Kuna mitmel korral tegi õpetaja nr 2 minu lapsele ülekohut ka omapoolse äärmusliku tõlgendamisega ‘kolme-ampsu-reeglist’ – sundis last sööma talle ebameeldivat rooga ning karistas teda magustoidust ilmajätmisega (mida hoidis hügieeninõuetele mittevastavalt soojas rühmatoas sageli õhtuooteni), siis käisin ma sellega seoses mitmel korral ka Teie jutul. Korra palusin ka luba kirjutada avaldus, et minu lastele ei kehtiks antud reegel kuni see pole kõigi jaoks üheselt tõlgendatav, sest tervishoiutöötaja ja emana tean, kuidas seesugune söömasundimine, toiduga karistamine ja käitumisviis lastel toitumishäireid ja korvamatuid hingetraumasid tekitab. Kuna Teil on meie vestlused ja kohtumised kindlasti nõuetekohaselt fikseeritud, siis soovin tagasisidet ka antud teema lahenduste kohta – mida võeti ette, kuidas probleem lahendati, kuidas veenduti, et õpetaja nr 2 järgis edaspidi nõudeid. Kuidas lahendati probleem laiemas plaanis ehk teiste laste jaoks?

Õpetaja nr 2 ebaprofessionaalne käitumine traumeeris korduvalt minu last ja lapsepõlve traumasid kanname me endaga kaasas paraku kogu elu. Te olite sellest teadlik ja lasite sel juhtuda. Mida võtsite te selle nimel konkreetsemalt ette? Fakt on see, et johtuvalt probleemidest õpetajaga nr 2 käisid mu lapsed sel poolaastal lasteaias vaid hädavajadusel ja võimalusel vältides tema tööpäevi. Lapsed viibisid lasteaias jaanuaris 8, veebruaris 9, märtsis 14, aprillis 3 ja mais 5 päeva, aga kohatasu maksin ma mõlema eest täiel määral. Tunnen muret enda noorema lapse edasise käekäigu pärast Teie lasteaias.

Teie tagasisidet ootama jäädes.

Lugupidamisega

Eva“

 

Ja nädal hiljem sain ametliku vastuse:

„Lugupeetud Tannu ema Eva.

Vastuseks teie päringule 19.06.2012

Nimetatud sündmused on meil kirjalike seletuskirjade näol lasteaias olemas. Samuti oleme juhtunu läbi arutatud õpetaja ning õpetaja abiga, töötajatega, kes lapsega otseselt sel hommikul tegelesid. Seletustest järeldub, et õpetaja nr 2 lasi lapsel rahulikult otsustada, millisel ajahetkel on laps valmis liituma rühma tegevustega. Nii õpetaja kui ka õpetaja abi käisid Tannut mitmel korral rühma kutsumas ning pakkusid talle ka hommikusööki. Teie väitel oli laps hommikust juba söönud, niisiis võis lapse keeldumine olla tingitud just sellest. Leiame, et nii lapsega tegelenud õpetaja kui ka õpetaja abi käitusid pedagoogiliselt  õigesti.

Kolme ampsu reegel on kehtestatud pedagoogilise nõukogu ettepanekul ning hoolekogu on selle otsusena vastu võtnud. Enne selle ettepaneku hoolekogusse saatmist arutasime seda nii pedagoogilises nõukogus kui ka juhatuse koosolekul, seega on reegel õpetajatele  üheselt mõistetav. Põhjalikult arutleti reegli üle ka lasteaia hoolekogu koosolekul, ning otsustati see otsusena vastu võtta. Viimasel hoolekogu koosolekul tuli reegel arutlusele seoses lastevanemate tagasiside küsitlusega. Ka sellel korral leiti, et reeglist on valdav enamus lapsevanematest ühtselt aru saanud ning uuendatavasse lasteaia kodukorda lisatakse nimetatud reegel väikese selgitusega.

Lasteaia kohatasu maksab lapsevanem vastavalt Tallinna Linnavalitsuse määrusele 27. detsember 2006 nr 109 Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord. Võimalus on taotleda lasteaia kohatasu vabastust kuni 80%. Täpsemalt saab lapsevanemale võimaldatavatest soodustustest lugeda siit http://www.tallinn.ee/est/haridus/Toetused-lasteaias. 

Siinkohal soovime märkida, et oleme teadlikud X rühma lõpuaktusel Teie poolt  õpetajale nr 2 üle antud kingitusest, mis pole kindlasti vastavuses ühiskonnas kokku lepitud eetika- ja moraalinormidega ning ei vasta arusaamale intelligentsest täiskasvanulikust käitumisest.

On väga kahju, et olete meie lasteasutuse suhtes negatiivselt meelestatud. Seda arvesse võttes  ei saa me Teid takistada oma last lasteaiast ära võtta.

X X

Direktori asetäitja majanduse alal direktori ülesannetega

X X

Õppealajuhataja

Kooskõlastatud Tallinna X Lasteaia direktori X Xga“

KOKKUVÕTE

Ma tean, et mu süda on õige koha peal. Palju lihtsam on teha nägu, et probleemi pole või enam pole, pöörata selg ja edasi minna ja paljud nii ka teevad, nii on lihtsam ja mugavam. Alalhoidlikkus on sügaval meie sees olemas. Aga minu alalhoidlikkusest veel tugevam on mu õiglustunne. Ma ei oska ära pilku ära pöörata ja teeselda, et midagi pole juhtunud. Ma ei oska, ei taha ega ka suuda sed ateha. Jäägu ma kasvõi üksinda kogu maailma vastu, kui ma tean, et see, mida ma tunnen ja teen on õige, kui ma tean, et see, mille nimel ma võitlen, on õige ja vajalik, siis nii ka on. Ja siis lähen ma läbi tule ja vee ja on vähe neid asju, mis mind teelt kallutaksid. Maailm ei parane ega paranda end ise. Ja katkised asjad tuuakse ikka parandajate juurde. Ju see siis on minu ülesanne.

Elu läheb edasi, aga üks on kindel, minu lastele, lähedastele ja neile, kellest ma hoolin liiga tehes, tehakse liiga ka mulle ja ma ei saa selliseid asju iial võtma teisiti kui isiklikult. Ja kui ma ka väga kaua ootan, talun, kannatan ja vaikin, siis ühel hetkel saab ka minu mõõt täis. Ma tahan uskuda, et homme on parem kui täna. Ma loodan kogu südamest, et mu lastele tekitatud traumadel ei ole liiga kaugeleulatuvaid tagajärgi ja nad minu kogemusi süsteemiga kõrvalt nähes ei kaota usku õiglusesse ja enda ja teiste eest seismise aatelisusesse.

Vancu viisin ma sügisel üle teise lasteaeda, sest see tehti mulle möödapääsmatuks – augustikuus oli tema rühma ootamatult pandud asendusõpetajaks õpetaja nr 2. Pisut hiljem lahkus ka tema sellest lasteaiast ja suunud tööle vanglasse. Esimese hooga me muidugi muigasime, et see on temasugusele paras koht. Siis aga hakkas vangidest kahju.

Älin otsis mõnda aega enda päris oma kohta teistes lasteaedades kuni jõudis sammukese võrra taas lähemale enda tööalastele unistustele. Tal läheb väga hästi. Ta on maailma kõige lahedam lasteaiaõpetaja, keda ma tunnen. 🙂

Foto: Ülle Mihhailova

See, et kala mädaneb peast, on teada tõde. See ei tähenda aga kaugeltki mitte seda, et kogu kala halb oleks. Kõik lihtsalt ei sobigi lasteaeda. Või kooli. Samas leidsid meie sündmused aset lasteaias, kus on terve armee väga ägedaid õpetajaid. Nii pensionile lähenevaid kui ka väga noori. Kõigi nende ees teen suure kummarduse ja loodan, et nad oma asja edasi ajavad just nii vahvalt ja lapsesõbralikult ja koostöös vanematega, nagu nad seda ikka teinud on. Kaks vahvat õpetaja abi, kes Tannu lasteaias käimiste ajal õpetaja nr 2 pärast lahkuma pidid, on oma tee leidnud ja mul on nende üle nii hea meel.

***

Ma võin olla halb lapsevanem, kõige kurja juur, ma võin olla ka ebatäiskasvanulik ebaintelligentne ebaeetiline ja läbinisti amoraalne inimene nagu ametnikuproua mulle seda oma ametlikus vastus kinnitab. Ma ei vaidle vastu, võtan kõik need äraspidised tiitlid ükskõikselt omaks ja olen edasi selline, sest kui meid sunnitakse leppima ebaõiglusega, siis ei, aitäh, ma ei lepi sellega mitte kunagi. Lõpuni välja ei lepi ja kui mu väga veniv taluvuse piir on kord ületatud, siis nii ongi. Kuna mind ei võetud kuulda, siis pidin ma oma sõnumi nende inimesteni muul viisil toimetama. Kui ebaõiglane see lugu minu lapse ja mu parima sõbra suhtes oli ja kui ebaeetiline olen mina, seda otsustab igaüks ise enda südametunnistuse järgi. Selle looga seotud inimeste arvamus sellest asjast mulle enam korda ei lähe. Oluline oli, et sõnum jõuab kohale. Ja see jõudis kohale. Ainus, millest mul tegelikult tuliselt kahju on, on see, et Tan üldse lasteaeda minema pidi.

Aga ees ootas kooliaeg ja me vaatasime lapse nimel helgesse tulevikku rõõmsalt ja lootusrikkalt. Eelkoolis oli talle väga meeldinud. Tan ootas kooliminemist õhinaga, sest seal ei pidanud magama ja sundsööma 🙂

***

Ma tänan kõiki, kes meile selle teemaga nõu ja jõuga abiks ja toeks on olnud!

Hoolimata soovitustest, jätta selle loo kirjutamisel välja vindiga kingituse osa, mis võiks kuidagi kahjustada minu mainet, siis jätsin ma selle loo terviku ja aususe mõttes sinna, kuhu see kuulub. Ma tegin selle kingituse teadlikult ja ei kavatsegi seda eitada ja peita. See on lihtsalt karmilt ehe näide sellest, milleni on võimalik ka intellektipuudeta täiskasvanud inimesi tõugata.