Mina, suur lennuvõimetu lind

Seda, et 18. juunil Mustamäe keskuses meie MTÜ Enneaegsete Lapsed “Maailmale nähtavamaks” näitus avatakse, teadsin ma juba ammu. See oli selle näituse teine peatuskoht ja avamine tõotas tulla suurejoonelisem kui Rocca al Mares.

Kogu selle esmaspäeva tihe programm oli mul hoolikalt paika timmitud. Kodus rääkisime läbi, kes, kus ja millal olema peab. Tan pidi taas maskotina üles astuma. Andreasel ja poistel oli vaja vaid hiljemalt 16:45 kenasti keskuses kohal olla ja enne seda mind kooli juurest peale korjata. Sama tee ju nagu nii.

Lõpetasin oma õendustoimingute simulatsioonitunnimaratoni edukalt ja rahulolevate üliõpilastega, panin asjad kokku ja korda ning liikusin koolimaja ette trepile ootama. Ilm oli päikseline ja palav. Andreas on reeglina varajane. Kell oli sel hetkel 16:27.

Helistasin. Nemad juba liiguvad ja kohe jõuvad.

Aga kus nad ikkagi on? Pärnu maanteel. Hmm, jõuan juba mõtelda, et miks nad sealtkaudu tulevad, aga noh, ju juht teab ise. Siis aga kostab urahtus, et SEE tee on ju kinni! Muigan. Muidugi on Tondi ülesõidu juures tee kinni. Selle asemel, et mööda Pärnu maanteed edasi sõita ja siis Järvevana pikenduse kaudu sipsti koolini jõuda, teeb Andreas kannaka ja sõidab hoopis tagasi kesklinna suunas, et silla alt Kristiine kaudu tulla. Kell on tööpäevalõpp ja loomulikult maandusid nad kenas ummikus. Nojah. Vaatasin kella ja tegin kiire otsuse. Taksot enam kutsuda ei jõua. Nemad tulgu nii nagu nad jõuavad, ma lähen lippan jala ja kui vaja, siis ronin ise Pingu sisse. Jäi kokkulepe, et kui nad koolini jõuavad, siis helistagu, ma selgitan, kuidas edasi liikuda. 15 minutiga peaksin ma ju kooli juurest Mustamäe tee suunas otse läbi hoovide põigates keskusesse jõudma küll?

Enne Siili peatuseni jõudmist käis aga tugev krõks. Sellest, mis selle heli tekitas, sain ma aru sekund hiljem, kui mu püksid rebadele vajusid. Tore, püksinööp andis alla ja kadus kes teab kuhu. Vahet ei ole, õmblema seda nagunii käigupealt ei hakka. Vedasin püksid üles, tõmbasin luku lõpuni kinni, aga see vajus kohe uuesti lahti ja kinni hoidmata püksid mul enam seljas ei püsinud. Sörkisin eesmärgi suunas, hoidsin ühe käe ja kintsudega pükse jalas ning püüdsin Kristelile helistada, kes juba näitusepaigas valmis oli, et Tan vist ei pruugi jõuda õigeks ajaks, aga ma ise olen teel, kui pükse vahepeal ära ei kaota ja ebasündsa väljanägemise pärast kinni ei peeta. Enne kui ma ühendust sain, lõpetas telefon, mis oli päev otsa laadinud, koostöö. Aku lihtsalt kukkus ära ja pilti ma sellele ämblikemehe-telefonile (jah, mul on endiselt mu igivana katkise ekraaniga telefon) enam ette ei saanud. Ühtlasi ei saanud ju ka Andreas enam minuga ühendust ja kuna ma talle Mustamäe Keskuse aadressi ei osanud ennist ütelda ja ta teadis vaid nii palju, et Mäki juurest tuleb paremale pöörata, siis pidin lootma sellele, et ta ise tee leiab. Või noh, ma teadsin, et ta leiab, aga teadsin veel enam, et tegelikult oleks tal parsajagu muid asju vaja teha ja ta on teel vaid seepärast, et ma teda palusin.

Jõudsin ähkides ja higist leemendavana kohale. Pükste kinnihoidmine nägi kahtlemata veetlev välja. Andreast ja poisse ei paistnud. Püüdsime Kristeliga neile helistada, aga Andrease number ei tulnud mulle suure ähmiga meelde ja Tan võõrastelt numbritelt tulevaid kõnesid vastu ei võta. Õnneks oli veel hetk aega, Kristel jäi Tannule sõnumit saatma  ja mind suunati ruttu kontorisse suureks lennuvõimetuks linnuks kehastuma.

Taipasin, et nööbi puudumine pükstelt tähendab seda, et ma pean nad juba ennetavalt ise jalast ära võtma. Et siis pesuväel maskoti sisse? Mis mul muud üle jäi. Pingviini sisse pugedes tundisin, kuidas poroloon kuumab. Pisikeste sammudega tatsasin Pingu suurte jalakestega trepist alla. Kuidas ometi selle linnu seest välja peab nägema? Kaks pisikest musta silma on suure kere küljes ainsad vaateavad ja sedagi osaliselt. Õhk hakkas otsa saama, juurde tuli seda vaid silmade kaudu. Püüdsin nii säästvalt hingata kui võimalik. Siis meenus mulle, et ma ei ole päeva jooksul mitte suutäit ei söönud ega joonud. No koolis oli hirmus kiire ja mul oli kõva plaan ju näituse avamise ajal taustal vaikselt midagi näksida.

Rahva sekka jõudes taipasin, et ma näen vaid nii kitsast riba enda ees maas, et see võib ohtlikuks kujuneda. Kõige suurem hirm oli see, et ma mõne väiksema lapse kogemata laiaks astun. Või näitusel mõne stendi pimesi maha koperdan. Müts maha kõigi maskottide ees, tõsiselt!

Kohale jõudes pisteti mulle kätte kommidega korv, et ma Mustamäe Keskuse külastajatele neid jagaksin. Lohistasin susside sahinal enda suurt munajat keret peaaegu pimesi ringi ja püüdsin aru saada, kas keegi saab aru, et ma komme pakun või mitte. Õnneks märkasid mu abitust ka teised suured inimesed ja sellega sai minu kommijagamine läbi. Edasi oli mul võimalik lihtsalt ilus olla, sest üritus hakkas pihta ja lehvitamise sain ma kähku selgeks. Suur oli minu rõõm kui ma silmaaukude kaudu Livia tuttavat häält kuulsin. Ta teab hästi, mis tunne on olla pingviin. 🙂

Otselink pildi juurde

Tasapisi õppisin ka linnuna pead pöörama, et kahe silmaga ühest pingviinisilmast välja vaadata. Ise mõtlesin samal ajal, et kui kentsakas see väljastpoolt paista võib. Kuna kogu selle hiigellinnu raskus mu pealael rippus, siis hakkasin ma ennast üsna kiirelt miskipärast just kanana tundma. Või noh, ahjus oleva kanana. Pea kangelt kuklas, tagumik taga, et tasakaalus püsiks. Higi lihtsalt voolas. Ojadena. Aga ma olin väga ilus. Ümar ja pehme selline.

Ja siis nägin ma oma silmavõrgu alumisest servast, Andrease ketse. Ka mu pere oli kohale saabunud. Andreas oli Tannu teisest uksest sisse lasknud, kui ta parkima läks ja arvas Pingut nähes, et Tan oli ikka eriti kiire. Tema üllatus oli suur, kui ta pingviinile sügavale silma vaadates Tannu asemel hoopis poolpalja minu eest leidis.

Otselink pildi juurde

Ringiga oli ka Tan kohale jõudnud ja Vanc oli vaimustuses, et mina pingviini sees olen. Pingu on arvatavasti ainus maskott, keda ta ei pelga.

Ma oleksin hea meelega sealt Pingu seest selleks korraks kohe välja roninud ja Tannu sinna lasknud, sest tal paistab see asi palju ladusamalt välja tulevat, aga sobivat kohta selle vahetuse tegemiseks meil polnud. Pesuväel ma keskuses ju ka ometi poleks saanud ringi lipata.

Korraga vastasin, et kui Pingu ennast muusikataktis õõtsutab, siis tuleb jalasäärtest veidi jahedat õhku sisse. Mitte, et õhk õues ja ka keskuses kuidagi jahe oleks olnud, aga minu kaasaskantava sauna kuumusega seda võrrelda ei saanud. Mariliis Jõgeva laulis, Tannu filmis ja Pingu tantsis naudinguga just nii, et tuul tema tiibasid kannaks.

Vahepeal muidugi lehvitasin, kallistasin, tegin pai ja patsu ka, kui nägin ja taipasin, mida minult oodatakse. Aga tantsida oli turvaline. Kui ikka selline suur tegelane platsil tatsab, siis on lootust, et keegi päris talla alla ei kipu ja vanemad jälgivad kõige pisemate ohutust. Vähemalt sellele ma lootsin kohe väga. Hirmus oli siis, kui Vanc seljatagant tuli ja mind kallistas, siis ei saanud ma alguses üldse aru, mis toimub ja kas ma olen oma tagumise poolega midagi maha ajamas.

Vanc taipas ruttu, et ma olen hädas ja edaspidi tuli ta mind ikka eestpoolt kallistama. Keeruline oli ka siis, kui lapsed mind nokast sikutama kippusid. Tõmmates nokka maapoole, liikus minu kange kõver kanakael ka maapoole ja kogu raskus mu pealael muutus veel raskemaks. Ma räägin, see pingviini elu ei ole üldse nii pehme ja armas. AGA see on ikkagi väga äge!

Siis aga nägin mina, et püha taevas… Ma olin Vancule kodus kõik riided kenasti valmis sättinud, aga ju nad siis polnud neid leidnud, sest tal oli seljas Tannu särk. Tema püksipõlved olid mustatriibulised – selgus, et ta käis eskalaatoriga vahepeal sõitmas kui Tan mind filmis ja tagatipuks ei saanud ma aru, mis sokid tal jalas on. Ja kui aru sain, siis pidin minestusse langema. Andreas oli ta kodust välja lasknud Tannu sokkides. Ühe jalanumber on napp 35, teisel 41+. Sokisuuruses väljendus see veetlevalt nii, et Vancul olid jalas lontis mustad sokid, mille kannad on kootud heledamast niidist. Ja vaat need kannad, saate äkki siin eelmiselt pildilt ka aimu, rippusid esiletükkivalt üle ta jalanõude kannapoolse serva. Kenasti kuhmas nagu irvitasid hobuse pead. Liikudes oli tagantvaade ikka pääääris hirmus kohe. Aga noh, mis seal siis ikka. Pingu kehitas lõbustatult õlgu ja tegi näo, et see ongi uus mood, millest siinmail veel liiga palju ei teata.

Siis sai kontsert läbi, näitusel osalenud lastele jagati kiituskirjad ja Mustamäe Keskuse poolt Jätsirulli kinkekaardid kätte ja oligi selleks korraks õnnelikult kõik. Minu elu esimene (tähe)tund pingviinina oli selleks korraks edukalt lõppenuks loetud.

Pingu seest välja vupsates oli nii oivaline end taas inimesena tunda. Soe toaõhk tundus kui kosutav suplus jahedas basseinis selle kõrval, kust ma just välja tulin. Samas oli Pinguks olemisel ka tugev päikseline pool – mind tuldi kallistama ja paitama ja mitte keegi ei küsinud mu ümarat keha nähes, kas ma rase olen ja mitmes nädal mul oodata juba on. Mul lasti lihtsalt olla mõnus pehme ja ümar pingviin ja see oli tore. Tannule meeldib ka ilus suur lennuvõimetu lind olla. No Pingu on lihtsalt nii nunnu ju.

Ja siis läksime me jätsirulle sööma. Järgmise korrani! Sest meie pingviinitamisi ja näituste avamisi tuleb veel ja veel 🙂

Ja siit leiate selle toreda näituse avamise ürituse PILDIGALERII

 

Näitus jääb Mustamäe Keskuses jääb avatuks juuli lõpuni. Samal ajal on näitus üleval ka Viru Keskuse 4. korrusel.

Ekleerid

Lauda saabuvad me ekleerid.

Kaks mulle, kaks Andreasele.

“Ma pean tunnistama, et ma võtsin kaks kooki ainult seepärast, et sa ütlesid, et sa võtad kaks ja ma ei tahtnud kehvem olla!” tunnistan ma häbelikult itsitades.

“Arva, miks ma kaks võtsin?” küsib Andreas laia naeratusega ja mina noogutan õhinal.

“Sest ma olin kindel, et sa võtaksid kaks ja ma ei tahtnud sinust maha jääda!

Naerame ja koogid… need kaovad naudinguga kõhtu selle loo kirjutamise käigus. Ei! Täna rohkem ei söö. Mõni teine homme taas.

Aga näiteks kaks päeva varem avanes me koolitusruumi lauakõrguses külmikus seesugune pilt.

Sedasi näevad välja 30 ekleeri – 20 šokolaadiga ja 10 karamelliga. Me tegime Õismäe kohvikus korraliku tühejnduse, vabandust, aga meil oli neid kõiki vaja ja nad olid lihtsalt nii jubehea oli! Eriti šokolaadi omad. Kuigi mõned arvasid, et just karamelli omad on paremad.

Lyoni ekleerid ON parimad! Need on just sellised nagu minu lapsepõlves, kui tädi Helga meile ekleeridega pühapäeval külla tuli. Aga kui Lyonis ekleerid otsa saavad, siis kõrval majas asuvas Rucolas on saab maruhead pavlovat. Ja kesklinnas on abiks Tõnismäel asuvas Klaaspärlimäng, kus on arvatavasti Eesti parim tiramisu. Ma pole paremat kusagil saanud. Seda magusadoosi siia kirja pannes on tunne, et ma muud ei söö ja muust ei mõtle, kui kookidest? Ju vist. Sedasi on elu magusam! 🙂

 

Lihtsalt üks hommik

Avan silmad.

Hommik.

Vean käe padja alt välja ja silmi kissitades püüan hõbedase käekella sihverplaadilt aru saada, mis kell on.

Minutiseier näitab 45 ja ma pean 55 olema Estonia ees!

Kargan voodist õudusega üles…

Ilmselgelt olen ma haledalt sisse maganud ja pean võluväel kümne minutiga Liivalaia tänavalt Estonia ette kohtumisele jõudma. Mitte niisama olulisele kohtumisele, vaid sealt ruttu selle seltskonnaga, kes mind ootab ja Tallinnas liikuda ei oska, edasi järgmisele, veel olulisemale kohtumisele kiirustama. Samal ajal pükse jalga vedades ja hambaid pestes, kraaksun haledalt, kas Andreas saab mind Estonia juurde kähku ära visata. Mul on vaja kaks rasket kasti südamekaartidega kooli kaasa viia ja ma ei kujuta ennast nendega jooksmas väga ette.

Andreas ägiseb. Öise valurohu mõju on kadunud ja hommikune alles ootab võtmist. Tavaliselt annan ma selle talle tööle minnes ja tema siis magab veel tunni ja on ärgates enamvähem liikumisvõimeline. Ma vean jaki selga ja hüppan hoo pealt kingadesse nagu koeratüdruk Lotte. Andreas sõlmib oiates ketsipaelu. Jooksen maja taha parklasse. Andreas liipab mul sabas. Poisid magavad. Koer jääb meist uksele veidra näoga vahtima – lähevad ja teda kaasa ei võtagi? Noh, imelik hommik…

Andreas maandub autos. Oigab valust. Ma luban tal lahkelt kasvõi karjuda ja vabandan ette ja taha, et ta sedasi voodist välja rebisin ja siunan ennast, et no kuidas ometi ma äratuskella ei kuulnud.

Hoovivärav avaneb ja minutiseier on tiksunud 54 peale. Mul on Ü K S minut, et olla Estonia ees… Tänavad on õnneks tühjad. Isegi foorid Liivalaia peal plingivad kollast. No ehk ikka jõuame. Andreas peab vajalikuks läbi valus muiates mainida, et ta pole elus näinud mind nii kiirelt liikumas. No need kaks korda elus, kui ma sisse olen maganud, pole ta mu kõrval ju olnud. Need olid ammu. Ma ise tean küll, KUI kiiresti ma suudan ennast liigutada vajadusel.

Solarisele lähenedes on minutid tiksunud 58 peale. Ma olen heitunud. Andreas küsib oigamise vahele kinnitust, et ma ju öösel ütlesin, et ma pean kell 7 ärkama? Muidugi pidin ja kuidas ometi ma seda kella ei kuulnud!? Oigan.

Vahetult enne Estonia juures peatumist, seal Eesti Panga ja Solarise vahel, punase fooritule ees peatudes, vaatame koos kella.

Kell on 6:59… ja minu taskus hakkab laulma äratuskell!!

Pisarad jooksevad naerust.

Nooo ei ole võimalik! Andreas lõõtsutab oiata ja möirgab naerda korraga. Mina irvitan naerukrampides hääletult.

Sõidame koju tagasi. Pargime auto. Ikka hirnume ja pisarad lihtsalt voolavad.

See hetk vajab kinnipüüdmist. Teeme pildi. Isegi mitu.

Liiga valusalt naljakas on. No ja mis nüüd siis edasi?

Noh? Läheks kohvikusse? Olümpia all on kohviku juba kella 7st avatud. Äkki oleme kohe esimesed või midagi. Andreas teatab, et tal on veel 2 tundi aega magada. Aga kohvikusse tuleb ta küll ja eks siis magab hiljem edasi. Pakun, et toon ülevalt ta rohud. Ta arvab, et pole vaja, küll ta pärast võtab. Naer on valu veidi leevendanud.

Foorid juba töötavad, kui me üle ristmiku Olümpiasse marsime.

Päike paistab.

Mul on kindlasti võimalik uuesti hiljaks jääda.

Kogu me elu ongi üks suur naer läbi pisarate.

Tan 13

Igal aastal esimesel aprillil kell 00:09 algab meie majas pidu. Sel ööl on Tannul sünnipäev ja sel aastal sai see noor mees juba  13  täis.

Üks suur naljanina on ta endiselt. Isemoodi ja eriline. Sel aastal palus ta endale sünnipäevakoogiks hoopis külmutatud mustikamoosi. Seda ta ka sai. Musid, kallid ja õhupallid, me kõige kallim Tan! 🙂

Jah, mustikad värvivad keele lillaks! Lilla keelega tulevad ometi magusamad uned ju?!

Hommikul laulsime Tannu uuesti üles. Happy laulis ka. Kohe suure häälega, aga ma ei taibanud telefoni seepeale kohe filmima panna. Teisel katsel, naeruga pooleks lauldes, osales ta palju tagasihoidlikumalt, aga siiski ta laulis Tannule sünnipäevalaulu ja sellest võite ka teie osa saada 🙂

Tan teadis, et mul oli talle sünnipäevaks üks suuremat sorti üllatus. Ma olin sunnitud teda ette hoiatama, et see kingitus ei pruugi kohale jõuda, sest ma käisin seda pangas ise üksi ajamas. Aga nad siiski jõudsid ja Tannu rõõm oli suur.

Pidu pidasime me sel korral Tannu soovil laserpüssidega üksteist taga ajades. Kokkuvõttes tundus mulle, et suured inimesed nautisid seda nalja veel rohkem. Ma olin endalegi üllatuseks väga heas vormis. Meil oli lõbus. Mu ema luud ja kondid jäid sel korral ka terveks 😉

Märjaksjoostud nahaga läksime näitasime mammale ka suure poisi ette. Rivistus missugune. Esimest aastat on Tan nii mammast kui ka babast pikem.

Suur või mitte, minu nunnu on ta ikkagi! Alati! 🙂

Head uut ja ägedat aastat, Tan! 🙂

Rannahooaja ametlik algus

Täna hommikul oli taevas linna kohal sinisinine ja päike paistis eredalt. Ikkagi vaba päev, mõtlesin ma rõõmsalt ja pöörasin teise külje.

Andreas aga sirutas ennast reipalt ja küsis, et mida me siin Eestis nii ilusal päeval tavaliselt ka teeme, kui talv korraga otsa saab ja tööle minema ei pea.

“Mmmm, ma ei tea, randa minnakse?” itsitasin ma uniselt talle vastuseks.

“Randa?! Aga no lähme siis randa!”

Poiste näod olid umbes sama pikad kui minu oma, kui ta selle plaaniga neid äratama läks. Aga Piritale me sõitsime ja nagu selgus, siis me polnud üldse ainsad seal.

Seega võib vist sel aastal ametlikult märtsi lõpuga rannahooaja avatuks lugeda? Ega meil siin Eestis lapsed ju rannas mängvadki lume ja jää ja jääkülma sulaveega ja ega keegi ju ei tea, mis ilmaga see kalendrisuvi veel tuleb.

Andreas imes ilmse naudinguga endasse päikest ja hullutas seejärel oma sõpru šokolaadimägedes, et Eestis ongi siis nüüd rannahooaeg alanud. Muidugi on.

Tavaliselt me käimegi jopedes ja suusamütsides rannas 🙂

Aga no ilm oli igavesti ilus, isegi väga külm ei olnud ja see rannaskäik oli Andreasel üks tore mõte.

Ja nüüd arvavad kõik ära, mis on Tannul põses. Loomulikult söövad meie lapsed rannas liiva. Ptui, ikka lund ja jääd 🙂

 

Böödo ehk tuvipäästmine

Ma arvasin alati, et mina olen siin peres kõige soodam. Selgus, et mulle leidub tõsiseid konkurente.

5. jaanuari hommikul istus me korrusmaja ukse ees tuvi. Pealnäha tavaline Liivalaia tänava tuvi. Kössitas seal tasakesi. Kohe nii vaikselt, et Happy teda ei märganudki. Ei väljudes, ei sisenedes. Õues oli jahe ja linnu kaaslasi ei paistnud kusagil.

Õhtul oli ta ikka veel seal ukse ees. Samas kohas. Silmad liikusid. Suled olid turris. Andreas küsis, kas ja mida me saaksime ta heaks teha. Tuua süüa? Ma arvasin, et see on rangelt keelatud. Sinna ta meist jäi. Raske südamega.

Kell 1 öösel olime kõik unetud. Vanc ei püsinud oma voodis ja kujutas ette, et ta on liblikas. Imeilus liblikas. Ja siis jõudsid ta mõtted taas tuvini. Mis ta teeb seal all? On tal külm? Miks ta seal on? Mida me ikkagi teha saaksime? Ja Andreas vaatas mulle sama haledalt nunnu näoga otsa kui Vanc. Nojah…

Olgu. Tooge ta siis tuppa, kui ta ikka veel seal on! Aga ainult üheks ööks ja kohe hommikul hakkame otsima lahendust. Andreas küsis ettevaatlikult, et aga mis siis saab, kui teda enam seal pole? Või ta surnud on?

Ma arvasin, et kui enam ei ole, siis äkki läks mujale, aga suremise võimalusele mõeldes hakkas ka mul sees kraapima. Jajaa, ma tean, et tuvid on tiibadega rotid ja lohistavad kõiksugu haiguseid ringi, aga ikkagi on tal hing ja elu sees ja äkki ta on lihtsalt hädas ja vajab veidi turgutust, et oma tavalise tuvieluga edasi minna?

Viskasin siis kell 1 öösel meie esimese kolimiskasti päris tühjaks, vooderdasin pehmemaks ja Vanc ja Andreas rullisid kummikindad kätte. Tuvi oli ukse ees alles ja kolis kastiga me kööki. Ta olla rahumeelselt lasknud ennast kasti panna ja kössitas nüüd seal kastis vaikselt.

Andsime talle juua ja terasid. Andreas jõudis juba guuglist leida, et tuvile tuleb putru anda, aga no päriselt! Ma uskusin, et üks Liivalaia tänava tuvi on oma elus ka muud söönud kui putru ja pakkusin talle enda meelest kõige väiksema riskiteguriga toitu – me kääbushamstri teradega toidusegu.

Hommikuks oli tuvi minu kartustest hoolimata kenasti kosunud ja elavnenud. Ta oli me kõrgel köögilaual kastis vaikselt veega solberdanud, terasid nakitsenud, kakanud. Kui ma ta kastimaailma taeva avasin ja sealt sisse vahtisin, siis vaatas ta oma teraste tuvisilmadega mulle huvitatult otsa.

Andrease ja Vancu meel oli rõõmus. Mul ka, sest ma olin juba jõudnud mõtelda, kui keeruline on külmunud maasse auku kaevata, kui see peaks vajalik olema. Mul oli ikka kohe väga hea meel, et lind kosus ja sai endale sujuvalt ka linnulaadse nime – Böödo (Oh, Bird! ehk Birdo) 🙂

Otsisin, mida temaga peale hakata ja koostöös nendega, kes teavad, mida selliste lindudega teha, leppisime kokku, et hoiame teda homseni toas kastis ja siis läheme õue katsetama, kas ta jaksab lennata oma tavalise elu juurde tagasi. Selle üle, et Böödo veel vähemalt päevaks jääb, oli eriti Vancul hirmus hea meel. Tan suhtus skeptiliselt me tuviprojekti, aga käis vahepeal salaja piilumas.

Aa, ja ühtlasi on Andreasel taas uus punkbändi nimi olemas – Pigeon in the Kitchen

7. jaanuari pealelõunal võtsime kasti kaenlasse ja läksime Böödoga õue.

Esimene katse lindu vabastada algas lootustandvalt. Leidisme tuvidega platsi vaiksemal kõrvaltänaval ja Andreas avas ettevaatlikult kasti.

Böödo vudis kaelajõnksutuste saatel kaastuvide suunas.

Teised tuvid surusid end tihedamalt punti ja vaatasid Böödot. Mulle meenus kohe muigega lapsepõlve-multikas, kus üks lind esineb, et ta tuli just Indiast ja teised pole kindlasti seal kunagi käinud. Eksole. Igal juhul uudistasid linnud seda maailma ja teinetesist mõne lootusrikka minuti jooksul.

Siis aga möödus liiga vuhinal auto ja Böödo kaaslased tõusid madalalt lendu ning kadusid maja nurga taha. Böödo püüdis ka, aga lendamise asemel hoopis viskles, sest ühe lennuvõimelise tiivaga saab teha kohapeal vaid ringe… selge – tiib on viga saanud.

Böödo tuli seepeale kastis tuppa tagasi ja meil tuli talle leida sobiv tiivaremondi töökoda. Algas aktiivne otsimine. Õhtuks muutus Böödo veidi elavamaks. Sõi ja jõi hoolega, siblis ringi ja muus osas tundus igati kabedas seisus olevat.

Läbi heade ja ka tänavalindudest hoolivate inimeste – aitäh, Katrin! – õnnestus meil saada kontakt linnupargiga ja järgmise päeva õhtul kolis Böödo juba sinna kosuma ja tiiba parandama.

Hetkel elab ta koos ühe teise linnatuviga veidi teistest eraldi ja on juba ka teada, et ta saab terveks. Kevadel lastakse ta vabaks. Kui ta ära ei taha minna, siis võib ta sinna linnuparadiisi edasi elama jääda – päeval lendab ringi ja ööseks läheb paabulindude juurde tuttu. Kuigi me igatseme Böödot, siis nii hea on teada, et tal on parem ja kõik saab korda.

See pilt on tehtud me köögilaual kastis vahetult enne, kui Böödo uhke auto eesistmel tulevikku sõitis. Maailmas on ikka nii palju toredaid inimesi ja muid tegelasi

Ilusat linnuelu Sulle, me armas Böödo! Ja anna märku, kui siiakanti taas juhtud! 🙂