Tädi Mumm ja tema mummid

Mul on sõbranna, kelle nimi on Mumm. Mesimumm. Tannu jaoks on ta tema tädi Mumm 🙂

No kui meie tutvuse juured ei ulatuks paarikymne aastat taha, siis arvaksin vist siiralt, et ta pärisnimi ongi Mumm (nagu teeb seda enamus tema uuematest tuttavatest). Või tegelikult ju ongi ta lihtsalt yks igavene Mumm. Ta on alati rõõmus, tegus ja vahvalt triibuline. Selline ytlemata kelmikas tegelane, kes eirab turjale kerivat aastate koormat samavõrd innukalt kui mina. Mis tähtsust on passis kirjas olevatel numbritel, sest meie oleme ikka ja alati 22 ja ei milligrammigi vanemad! 😉

Vot ja kuna Mumm tegi nyyd kenasti pilte neist vahvatest asjadest, mis talle kodus näppu jäid ja mille autorlus kuulub minule, siis näitan neid teilegi. Sest olgu, normaalne täiskasvanu vist on viks ja viisakas ja muinasjutupidusid enda synnipäeva puhul ei pea, aga paljudel teist on ju lapsed, ning ehk on vahvate ideede järgitegemiseks pisut abi neistki pisikestest asjadest. 😉

Kuna minu sõbranna on Mumm, siis peab yhel korralikul Mummil olema endast ikka hulk jäädvustusi, nt pilt. Ja pildil on kindlasti lõbusam olla mitmekesi – seltsis ju segasem. Ja nii siis seisabki tema köögiseinal pilt temast ja minust. Kohe kogu aeg on silma all. Sõbrad peavad ju ikka ligi olema, siis on hea olla. Selle pildi joonistasin ma talle siis, kui tema noorem poeg oli veel pisipisi ja minu oma polnud veel sündmise peale isegi mõtlema hakanud. Ehk siis väga ammu! 😛

Ja kord, kui Mummil oli synna, siis kinkisime talle konna ja mummiga särgi, aga mul on see pisike kiiks, et kui ma kinki põnevalt pakkida ei saa, siis võin selle täitsa pakkimata jätta. See kord sai aga Mummile särk yle antud sellises guashidega värvitud mummi-pakis, mis ripub tal siiani (juba aastaid) laes voodi kohal. Õhtul ytleb head und ja hommikul soovib ilusat uut tegusat päeva vist 🙂

Tahtsin ääred kenasti õmmelda, aga paber kippus punnis ja pungitava sisu pärast rebenema. Seestpoolt ääri liimides kippus see ka lahti naksatama ja nii sai siis äär lihtsalt teibitud. (Mul oli kogu kingi pakkimiseks 15 minti aega, sinna sisse mahtus idee synd ja teostus ja kodust välja synnipäevapeole kihutamine). Ja kes ei tea veel, siis guashid määrivad ka kuivana. Olen lugenud, et soovitatkse pva-liimi sisse segada, siis pidi tulemus olema puudutuskindlam. Või juukselakiga valmis pind üle spreitada, aga niiske guash arvatavasti ei arvaks ka sellest suurt midagi, Rääkimata sellest, et ega mul ju juukselakki kodus pole 😀 Ise kasutan ma nyyd akryyle just sellel samal põhjusel, sest need õnneks ei määri 🙂

Ja siis sai kunagi yhe yrituse raames tehtud peasilte – teate kyll sellised nagu lastel lasteaiapidudel vahel peas on – kapsas, porgand, jänes on kinnitatud pappriba kylge. Või no vähemalt minu lapsepõlves oli nii 😉 Vot, meie peol olid ka sellised. Mängisime nendega äraarvamismängu. Et igayks sai istuda toolile ja siis pandi talle pähe kaunis peakaunistus ja ta sai hakata arvama, kes või mis ta on. Selline ‘jah’ ja ‘ei’-vastustega arvamise mäng oli. Jube lõbus oli! Eriti arvestades seda, et enamus olid suured ja tõsised halli ärgipäeva mattunud juba jube vanad tööinimesed. Ja siis kui teised said igasugu muud vidinad ja elukad endale otsaette, siis Mumm oli mõistagi ikkagi mumm

Et siis sellised lood on meil Mummiga. Ja saladuskatte all võin öelda, et Mummil on varsti jälle synnipäev. Tal on see igal aastal ja igal aastal saab ta mugavalt… 22. Ja isegi siis, kui me oleme hirmus vanad, isegi siis on meil selle numbrimajandusega lihtne – uus sünnipäev toob alati ringiga tagasi värske numbri 22 ja kõik algab uuesti samanooruslikult! 😉

Ma tegutsen! :)

Ma nyyd ei taha kohe yldse mitte ära sõnuda, aga näib, et lõpuks ometi olen ma soonele saanud ja suudan teha toredaid asju ka ilma suurema tagantsundimise. Tegemiserõõm ise on tagasi tulnud. Ja see on ometi ytlemata tore. On teist juba aastaid oodatud. Ja neid asju mida tahan ja pean tegema on kogunenud korraga nii palju, et ohohohoo, pidin eile isegi nimekirja koostama, sest vana pea ei pea enam kõike kinni. 🙂

Nädalavahetusel siis haarasin härjal sarvist ja pool kalendrit sai juba ka valmis – tundub, et ehk saame siiski kalendri seinale enne kui pool seda aastat läbi on. Aga ma ei hõiska enne jaani 😀

Aga siis istusin eile õhtul maha ja joonistasin kahele tydrukule tellitud nimetahvleid. Ja kui need jäid oma värvimise aega ootama, siis joonistasin tellimise peale ka yhe pisikese ryytlipoisi ja lohega nimetahvli (talle hirmsasti meeldivad lohed ja ryytlid lihtsalt). Ja siis oli käpp juba nii soe, et enam ei saanud pidama ja kohe valmis ka yks pisike kiisuga kott. Lihtsalt niisama, oma rõõmuks 😀

Huvitav, kas see on kevad, mis mind liikuma paneb. Või on see tõesti see igikestev kevadeni kestev sygis? Või on see siin ikkagi kohaliku keskkonna mõju, tugi ja julgustus? Ma usun, et eelkõige see viimane 😉

Lugu sellest, kuidas sündis meie karumõmm ehk eriti tehniline kirjeldus

Kunagi detsembris tegin oma pojale yhe kena mõmmi ja kui nyyd mõne päeva eest panin inksu jaoks kirja ka selle tegemise kirjelduse omal kilplasemoodi moel, siis mõtlesin, et äkki tunneb mõni teist veel huvi sellise mõmmi tegemise vastu. Mu enda arvates peaks sellise joonise ja jutu järgi ka väga õmbelmiskauge inimene karumeisterdamisega hakkama saama. Ka pisut suuremad lapsed saaksid kenasti sellega hakkama. Mäletan, kuidas lapsena pyydsin ise meeleheitlikult mõmmit teha. Lõige oli suht lihtne, aga no ei tulnud välja, viskasin lõpuks lihtsalt selle käkerdise minema. Suuremana olen nyyd targem – milleks peened lõiked, kui saab palju lihtsamalt – teen sellise asja nagu justnimelt tahan ja vaimusilmas näen. Ilma lõiketa 😀

No see lõige pole ikka yldse kohe lõige, rohkem lihtsalt mingi joonistuse moodi joonis. Aga ehk on siiski abiks. Tähtsamad kui täpsed mõõdud (joonisel sentimeetrites) on proportsioonid? No igatahes pistan kaasa ka karu täpse pildi. Kui selle valmis joonistad, siis saad kõik tykid vist niigi kätte. Ainult need jalaotsa heledamad ‘tallad’ pole pildilt otsevaates näha, aga no need on samasugused nagu ylemiste käpakeste omad, lihtsalt pisut suuremad. Lõikasin need ise ausaltöeldes täitsa silma järgi välja meie mõmmile.

Nii, ja tegelikult on sedasi, et esialgu ma mõtlesin yldse, et lõikan kohe kõik yhes tykis välja – pea, kõrvad, kere ja käpad, et siis lihtsalt need heledamad osad oleksin pärast juurde lõiganud ja peal õmmelnud, aga sattusin esimese mõmmiga nii hoogu, et lõikasin isegi kõik käpad-kõrvad kenasti topelttykkidedena välja ja siis muudkui nõelusin. Teise mõmmi plaanin kunagi ise ka yhes tykis teha, näis, millal see aeg kyll kätte jõuab. Ma usun, et nõndaviisi yhes tykis tehes, peaks ta jääma pehmem ja nt öösel kaissuvõtmiseks veidi mugavam elukas, aga see on vaid mu ettekujutus.

Mina aga tegin meie mõmmi nii, et lõikasin kõige pealt välja tykid 1-sentimeetrise varuga neist mõõtudest, mis mu kentsakal joonisel kirjas on. Ehk siis tykk:
‘A’ pea x2
‘B’ kere x2
‘C’ jalg x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘D’ käpake x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘E’ kõrv x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘F’ nina heledam osa x 1
‘G’ kõhu heledam osa x 1
Ja siis veel ilma tähistuseta ja siin ka ilma konkreetsete näidistena lõikasin välja 2 alumiste käppade heledamat otsa ehk nö tallad siis, ja 2 ylemiste käppade heledamat osa ehk siis peopesad ja siis ka 2 kõrvade heledamat osa. Ja nagu eelpool öeldud, siis need pisemad heledast riidest ringikujulised tykid said välja lõigatud silma järgi nii, et oleks lihtsalt kena vaadata. Mina lähtusin siis neist proportsioonidest, mis mõmmi-pildil ka näha on.

No ja tegelikult võiks ju yhel karul olla ka saba, aga meie omal veel pole 🙂

1 – Kõige pealt õmblesin kokku kõrvad, pöörasin ümber, toppisin vatiini täis ja siis kõrvade peale kinnitasin peitepistetega heledama osa.
2 – Siis õmblesin kokku käpad ja pöörasin ringi ja toppisin täis.
3 – Siis võtsin ette suured keretykid, panin pahempidi kokku ja nende vahele siis sättisin alumised käpad ja õmlesin need kerega koos kokku ja samamoodi ka siis ylemised käpad. Pöörasin kogu kere ymber ja toppisin täis. Hakkas juba looma 🙂
4 – Võtsin ette peatykid ja õmlesin samamoodi nagu kere puhul käpad, pea kylge siis kõrvad. Peatykil õigetpidi pöörd ja täidist täis.
5 – ja siis kohendasin kere ja pea kokku kenasti ja muudkui õmlesin pea kere kylge või siis vastupidi – kere pea kylge.
6 – Siis peale ninaosa heledam lapp peitpistetega kylge ja kui enamus on kyljes, siis pisut vatiini ka vahele, et ikka kohevam oleks. Ja samamoodi ka kõhutykiga.
7 – Siis veel kõigi käppade otstesse heledamad ringikujulised lapid (ylemistel siis lihtsalt käpa sisemisele poolele, alumistel aga talla alla (õmblus jäi siis täpselt lapi alla talla alt). Ja ylemiste käpakeste tykkidele ka pisut vatiini vahale, et ikka mõnusalt kohev oleks.
8 – suur must nööp ninaks, 2 pisemat silmadeks ja samasugune pisike veel nabaks ja ongi mõmmi valmis 😀

Mina tegin mõmmi froteest, tavalisest uuest käterätikust. Algselt kyll otsisin mõnusalt siledat puuvillast materjali, aga ei leidnud ilusaid värve. Aga tegelikult saab seda ju millest tahes teha vist.

Häbenen siin nyyd silmad peast, sest ma tõepoolest pole peale põhikooli kunagi enam lõigetega kokku puutunud (rohkem kui neid ema jaoks kalkale kopeerinud), aga loodan sydamest, et ehk sain siiski abiks olla neile, kel huvi säärast mõmmit ka teha. Kui soovid umbes samas mõõdus mõmmit nagu meie oma, siis oleks hea tegelikult mõmmi pilt a3 formaadis välja printida nt, aga enamvähem mahub ta a4 peale ka ära 🙂

Toredat meisterdamist!

Tervitustega,
pisihaldjas ja mõmm 🙂

Teistmoodi joonega joonistused

Minu lastepäraste joonistuste juured on kuskil nii kaugel, et ma ei mäleta seda enam isegi. See tähendab, et nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen alati joonistanud selliseid rõõmsaid ymaralt täidlaste nägudega tegelasi. Aga seda, kuidas mu kätte harjusid sisse ka teistmoodi jooned ja kujud mäletan ma väga hästi. Tõenäoliselt leiaksin ma oma kastides tuulates (saaks ometi kord juba kolitud!!) esimesed katsetused isegi kuskilt ylikooliaegsete loengumärkmete juurest yles. Mida igavam oli loeng, seda rohkem sain ma pyhenduda joonistamisele ja ka siis enda jaoks teistmoodi stiili arendamisele (oli veel see aeg, kui plaanitäitmiseks õpetati ka jaburusi kohustuslikus korras ja samas peeti kõvasti arvet kohalistutud loengute pealt, muidu ei pääsenud eksamile. Meid oli kursuselt vaid napp 12, nii, et nägu pidi kohal olema. Mõte võis olla kustahes 😉

Algas kõik ruudulises vihikus tasapisi opkunsti harrastedes. Peagi kadus ruutude vajadus ja parem oligi valgel paberil vabalt jooni vedada. Neid mõnusaid ruutudest sisse- ja väljapoole punnitavaid mulle-palle mäletan ma veel nii selgelt, neid oli lahe maleruuduliseks värvida. Aga mitu korda sa yht asja ikka joonistad, igav hakkas ja nii syndisid siiruviirulised sydamed ja pisarad ja meritähed. Ja siis tulid silmad, kinnised ja lahtised, ja neile järgnesidki juba iseenesest ninad ja magusad huuled, soengud, ehted ja kõik muu. Ja nii see kõik algas. Hiljem on lisandunud linnud ja teetassid ja muu kraam.

Nyyd hiljuti sai kingituseks tehtud ka yks veinipudelikarp. Praegu vaatan, et sellel on kõigil tegelastel silmad unelevalt kinni vajunud. Veini mõju vist – ehhee! Pildil on siis karbi kaks kylge, kogu karbist pole mul paraku endalgi pilti. Nii kiireks läks yleandmisega.

Aga pisut muud juttu ka. Ma olen juba ammu endamisi arutlenud, et näen siin iga päev igasugu imelist isetehtud kraami kotte-salle-mytse ja muud. Ma käin omast arust päris palju rahva seas ja olen juba loomult selline uudishimulik ja tähelepanelik inimeste suhtes, aga mulle pole iial hakanud linnapildis selliseid kauneid käsitööesemeid silma, mida siin näinud olen. Olgu, suur osa isetegijatest ei ela tõepoolest pealinnas ega Tartus, aga no ikkagi. Raske oli uskuda, et neid kauneid asju vaid tehakse ja siin näidatakse ja tegelikkuses ei kasutata. Ja oi kui suur oli minu rõõm, kui möödunud reedel Sikupilli keskuses nägin kohe kahte erinevat pesakonda liikumas, kel olid imetoredad mytsid ja emal ka kaunis isetehtud kott käevangus. Ma võin pea anda, et tegu oli kellegagi meie seast. Ja ma sain ometi kord tunnistust, et te vaid netilehel ei eksisteeri vaid olete ka päriselt olemas. See teadmine ja tunne oli hea ja tore! Peaks end vist kokku võtma ja mingile kokkusaamisele ka kunagi tulema. Siis oleks uskumine veel lihtsam. Edu teile! 😀

Kolm pisikest isetegijat ja mesimumm Tannu

Uus nädal on alanud, aastavahetuse puhkus on läbi ja mina olen taas kõige kõrvalt ka endanimelise loomaia direktor 😀

Istun ja vaatan siin oma kolme hoolealust, just nimelt vaatan, sest ega mul eriti sekkuda ei lasta – kolme puhkusenädalaga on kahel neist toimunud arengus murranguline läbimurre ja kätte on jõudnud suur isetegemise aeg. Minu hoole all on seega kolm suurt ISETEGIJAT –
isepäine vanapoisist koerajuurikas – selline, kes linnalegendides lapsi sööb ja kaks 2aastast (teate kyll, mida ma silmas pean ;)). Ja kuigi nad nõudlikult tahavad kõike teha ISEEEE ega luba yleni näost kohupiima ja mustikamoosiga koos olles minul isegi oma suud puhtaks pyhkida, siis nemad kolmekesi võivad teha ikkagi kõike KOOS. Miskine Isetegijate salaliit vist?! 😀

Nyyd mõistate? Minu asi on vaikselt vaadata, et õnnetusi ei juhtuks ja vajadusel neid peenetundeliselt ja märkamatuks jäädes teenindada ning sobival hetkel ruttu telefoniga pilti teha. Kõige muuga saavad need kolm tegelast suurepäraselt ISE hakkama 😉

Aga reede öösel tegin mina ka midagi ise. Nimelt seisis meil laupäeva õhtul ees yks vääääga pidulik yritus ja kõigil oli kohustus ilmuda kohale pingviinidena ehk siis kenasti viksilt ja viisakalt mustvalges riietuses. Noh, endale surusin ikka musta pika kleidi selga, aga lapse puhul meel tõrkus. Fakt oli see, et kaasa ta tuleb, sest eraldi veel kutsuti, aga minu praktiline meel ei lasknud kohe mitte 2-aastasele ylikonda selga hankida – nagunii oleks see vaid väljaminek yheks korraks, milles ta end sugugi mugavalt ei tunneks ja seepärast kaapisingi poodi, et tuua sealt kaks kena riidetykki – natuke kena kollast ja natuke muhedat musta. Niiti ma ei ostnud ja alles kodus avastasin, et kolimiste käigus jumal-teab-kus asuvad õmblustarvikud on haihtunud ja mul on ainult nyri imeväikse silmaga nõel ja õhuke must niit. Õmblusmasinat mul mõistagi pole ja kõik, mis ma iial õmmelnud olen, on tehtud nagunii käsitsi ja ilma igasugu lõigeteta.

Mõeldud-tehtud, alati polegi ju vaja suurt arsenali ja saab ka hädapärasega midagi toredat teha. Kangas, käärid, niit, nõel olemas ja mõned tunnid näputööd, valutavad sõrmed ning laupäeva õhtul kihutas suurte ja pikkade pingviinide vahel ringi väike vilgas mesilane. Tundis end hästi ja mugavalt ja mis mulle veel meeldis, keegi ei nimetanud teda umbmääraselt lapseks (nime ju nagunii keegi kunagi ei viitsi mäletada) vaid toredasti mesimummiks. Poiss pidutses kohe kella 1-ni öösel, tantsis ja kihutas ja mida rõõmsamaks muutus peorahvas seda lõbustatum oli ka minu pisike mesimumm. 😀

Pidu oli väga tore ja igati shikk! Ilutulestiku ja mille kõigega. Aga mis te arvate, et pisike mees arvas, et kui pidu on läbi, siis on läbi ka tema mesimummipõlv? Ooo, ei! Kes ytles, et see oli vaid peoriietus? Nüüd on see tal rohkem nagu igapäeva-riietus, millega isegi jaledates kortermaja koridorides patseerida ja inimesi armsalt itsitama panna 🙂

Sellised lood siis meie soos. Olge terved ja nautige ilusat päikselist ilma. Järgmise korrani! 🙂

Mannu poiste preemiakastid

Mul on yle tyki aja kohe hea meel, et sain midagi vahvat teha, mis pole tore ainult minu enda arvates ja rõõmustab ka teisi 🙂

Nimelt palus MANNU mul enda poistele teha preemiakastid. Alguses rääkisime päkakastidest (millest on juttu ka allpool), aga sujuvalt jõudsime selleni, et ta soovis sellised aastaläbi käigus olevad ekstra tema poistele tehtud kaste. Mõeldud.. siis vaja tegema hakata 😀

Ma ikka alati pyyan uurida, et mida minult oodatakse ja mis lastele (saajale) meeldib ja mis värvi on juuksed ja milline iseloom ja muud säärast. Ja peale poiste kirjelduste saamist tuhnisin veel Mannu blogis ja hakkasin siis kaste otsast tegema. Eks lihtsam on ikka neile teha, keda ise tunned või vähemalt näinud oled, aga kuna iseloomustused olid nii toredad, siis tundub, et läks vist kirjutatut lugedes ja pilte vaadates täppi… kuigi mul on nyyd endal tunne, et tunnen Mannut ja ta poisse täitsa isiklikult juba 😀

Alustasin Rometi kastist. Tema enda joonistasin sõbralikult karu ja siiliga kaelakuti kaanele ja kuna plaan oli teha selline mootorsõidukite teemaline kast, siis sai Rometi O-st sujuvalt kohe ka traktoriratas

Ja siis joonistasin oma elu esimese traktori

Ka siis pistsin veel yhe triibulise kassi autorooli

Ning siis asusin Reiko karbi kallale. See oli pisut suurem pähkel mulle, aga syndis ta siis selliseks krutsikiga tegelaste pesapaigaks – täis lõbusalt ulakaid tegelasi – pärdik, kes näksib O-tähte ja plaanib seda vist minema hiivata. Hoidke tal hoolega silma peal! Ja siis ronis yhte nurka pikkade käppadega jänes, kes pyyab Reiko hernekomme yle lugeda ja mul on tunne, et ka endale põske pista. Kokkuvõttes näeb see kast siis välja selline

Mannu blogist lugesin välja, et Reikole meeldivad konnad. Ja et Karlsson on nende peres popp tyyp. Sellest teadmisest syndis minu peas propellerkonn – yks eriti tähtis tegelane 😀

Ja kui suure venna kastile sai juba kaks mootrsõidukit, siis pisem pidi ju ka yhe sellise saama. Eriti suure, kohe nii suure, et elevant sisse mahub ja elevatsi suurust kinnitab pisike õhupalliga lendav hiireke

Ja väike vigurimees, nagu Reiko pidi olema, siis otsustas ta minu pildil mesti lyya yhe pisut ulaka aga väga heasydamliku tiigrikutsuga. Käest kinni hoides on vahva ringi tatsata ja toredaid tegusid teha

Nii, et andke aga ette ja minusugusest paadunud printsessi- ja haldjajoonistajast saab ka poiste jaoks igasugu kraami välja pigistada. Eks mul on vaja ju enda poja tarvis käppa ka harjutada!

Aitäh Mannu!

Kolimise kasulikkusest

Mitu korda elus olete te kolinud? Ma olen elanud viimased 12 aastat kastide otsas (sellest tubli 3 aastat ainult yhe seljakotiga, muu kraam oli mingis yyrikas hoiul) ja olen pidanud linnast linna, riigist riiki kolima… hmm… kiirarvutuse korras saan 17 korda (ja mõnda kohta olen kogu oma koliga aastate jooksul lisaks veel mitmel korral edasi ja tagasi kolinud). Pisemaid peatusi ja asjade ymbertõstmisi ma isegi ei mäleta vist enam kohe. Aga neil 17 aadressil on mulle postkasti laekunud nii kirju kui pakiteateid ja loomulikult arveid. Enamus on olnud yyrikad nii, et kohanemise ja ymberkohanemisega mul probleeme enam pole. Pigem oleks vist keeruline harjuda mõttega, et SEE siin on minu kodu ja mul polegi enam põhjust kuhugi minna 😉

Pika jutu lyhike mõte on selles, et taaskord ma kolin. Teised valmistuvad jõuludeks ja toovad kapisygavustest ja keldritest ehteid ja kaunistusi välja. Mina aga löön jälle asju kasti ja tassin nagu segane. Mul on kaste, mis on olnud avamata 10, 15, 20 aastat. Silt on peal ja ma tean, mis seal on (kui ma ikka mäletan veel). Osa sellest on raudselt kasutu kraam, aga emotsionaalselt nii palju väärt, et ilma sorteerimata ei suuda ma seda siiski ahju pista. Aga pole olnud aega suure sorteermisega alustada, sest nii palju muud huvitavat on tehtud. Aga kuna olude sunnil on äkki kogu minu maine vara nyyd yhtäkki laekunud kõik yhele aadressile, siis nyyd olengi innuga tuulanud kaks viimast päeva kastides (olgem ausad, mul endal on huvitav, teised aga virisevad, et millal see koli kyll eest ära saab – seepärast ka see suur kiirustamine – jõulud ju tulekul 😉 ).

Kui ma alguses arvasin, et kolmandik kraami läheb prygimäele, siis nyyd näib, et isegi tubli pool läheb sinna. Kuskil kuklas on kogu aeg olnud mingi raske tunne, et need kastid, need kastid, ohh, need kastid… Nyyd on kergem hingata – MEIE EI OMA ASJU, ASJAD OMAVAD MEID. Nii, et kes pole kunagi kolinud, võtku see kasvõi kunstlikult ette. Täitsa tore tunne on, kui pakid kogu oma elu kasti ja saad kõigest hea ylevaate. Kui kogu minu maine varandus mahub kahte sõiduautosse, siis poisil on oma alla kaheaastase eluea kohta ikka kole suur kaasvara juba – terve autotäis. Sellest kõigest muidugi eluksvajalik meile mõlemale vast yks kena matkakoti täis, aga inimene on juba nagu hamster või orav ja sellele lisaks on poisil paraku ka päris hea mälu 😉

Ilusat ootust! Ja puhake! Natutige! Mõnulege! 😀

Ja kui te ei oska, siis vaadake siis – Tannu ja Possu näitavad ette – see on imelihtne ja väga vajalik oskus!

Pilt ise on kyll juba pisut varasem, aga nagu näha – kastid koguvad ennast, aga mehed puhkavad ja naudivad 😀

… magavad ja mõnulevad ja seda täiel rinnal 😀

Päkapikutamisest

Eile hilisõhtul koeraga jalutamas käies vaatasin, et ohoo juba kahel, kolmel, neljal, viiel ja lõpuks isegi enamal aknal ilutses meil siin juba traditsiooniliseks saanud tulukeste kolmnurk jõuluaja tähistuseks. Õues oli soe ja sadas peent uduvihma. No pole mingit jõulutunnet. See on vaid ettekujutuse kysimus, kas ma suudan silme ette manada raeplatsi tuledes kuuse… või palmi all peesitava neegrimammi. Mõlemad on minust väga kaugel, sest meie ilm on ikka nii nagu on – 12 kuud kehva suusailma 😉

Oli pilkaselt pime öö ja ma istusin väikese lambi valgel ning pyydsin oma poolikute päkakastidega järjele saada. Teised magasid nohinal, kui äkki taipasin õudusega, et mu pisipojal polegi sel aastal päkapikke veel käinud. Minu lapsepõlvest on juba traditsiooniks, et 1. detsember riputatakse yles päkapikupostkast ja siis igal hommikul võib sealt midagi toredat leida. Sussivärki pole meil kodus kunagi olnud. Hea, et poiss veel nii väike on, et oska end emme või siis päkapikkude häbematu viivituse pärast puudutatuna tunda.

Vastu hommikut sain teistele lastele kastid valmis ja hoolimata oma udupeast tundsin suurt rõõmu selle yle, et kordki ei kehti me peres ytlemine, et pagari lapsel pole saia põske pista ja kingsepa lapsel pastlaid varba otsa panna. Võtsin kapist poja päkakasti, mille ma tegin juba eelmisel aastal ja pistsin yllatusmuna sinna sisse ja läksin rahuliku sydamega magama. Uni maitses magusalt, sest teadsin, et juba mõne tunni pärast saan yllatusmunaga maiustada – mina saan shokolaadi, poiss saab sisu. Päkapikud on toredad, eks?! 😀


Ilusat päkapikutamist 😀

Tere, mina olen mõmmi

Tere, mina olen mõmmi.

Ma syndisin eile õhtul suurest armastusest, froteest, niidist, neljast nööbist ja mõnest asjast veel, mis mind pysti hoiavad. Kuna mulle anti nägu ja tegu ainult pisikeste nobedate näppude vahel, siis läks minu loomisega veidi enam aega, kui kaasaegse tehnika abil syndinud sugulastel. Aga nii umbes 4-5 töötunniga sai karumõttest karu. Kes ytles, et mõttejõud pole tugev, kui sellest juba karumõmmid synnivad?

Kuna minu reaalne olek algas kõrvadest, siis oli mul mõni tund aega aru pidada ja kõike hoolega kuulata enne, kui mulle silmad anti ja ma kõike imelist enda ymber ka näha sain. Kogu minu loomise protsessi saatis yks pidev protest ja kisa, mis muutsid vahel ka nõelapisted veidi konarlikuks ja närviliseks. Olin isegi veidi segaduses, et äkki olen valesse kohta sattunud ja mind yldse ei oodatagi.. aga tuleb välja, et mu hirm oli asjata, pisikesed inimesed on lihtsalt vahel veidi läbematud, veidrad ja pisut jonni täis. Kuid kui ma silmad pähe sain, siis olingi valmis ja siis korraga tundsin ma, et olen ainuõigeimas kohas.

Mind anti soojade käte õrna embusse. Ja juba hetk hiljem vallandasin ma oma uues parimas sõbras tõelise õnnetunde. Ma tunnen nyyd, et olen jõudnud koju. Oh, eile õhtul sai kõvasti mängitud ja autoga sõidetud ja poes käidud ja öösel sai kaisus magatud ja täna hommikul jätkus taas kõik veel suurema hooga. Ja see on ka tore, et leidsin siit eest hulga uusi sõpru. Mõni neist on ka veidi minu nägu. Sugulased vist 😀

Minu, mõmmi, elu on ilus. Loodan, et Sinu oma ka! 😀

Mõtisklused jõuludest

Mingi kummaline tunne on hetkel. Siinseid blogisidki lugedes paistab ilusate asjade tagant valusalt silma mingi yldine kurnatus, väsimus, stress, paanika. Kas tõesti on siis neil jõuludel meile nii suur mõju, et ilusast helgest mõttest vajub raske taak me õlgadele kanda. Istun ja mõtisklen siin vaikses öös.

Otsustasin, et ma ei viitsi vähemalt jõulukinkide pärast stressata (aastavahetuse veetmise plaanidest rääkimine on hetkel ausalt öeldes juba paraja tyli majja toonud, sellest piisab). Teen sel aastal lihtsalt. Laps ja lähemad sõbrad saavad oma toredad pisikesed kingid kätte. Mehe sugulaste elus on uuel aastal nii suured muudatused ees, et jõulud jäävad selles valguses nagunii tahaplaanile ja võib vabalt juba uuele kevadele keskenduda. Minu vanemad saavad oma sada aastat oodatud ja igatsetud aiaplaani. Kui ma seda valmis ei saa, siis saavad nad kingituseks lubaduse, et hiljemalt kevadel on plaan olemas. Huvitav, mis aastal? 😀 Probleem on sellest, et selle plaani sisse on juba probleemid programmeeritud, sest meie vaated, arusaamad ja maitsed on lihtsalt nii erinevad

Kusjuures mina oma elu parima kingituse nimel pidanud ma tegelikult eriti midagi tegema, aga välja kukkus vägevalt, ja siiani on soe tunne sydames. Ma vist ei mäletagi yhtegi teist jõulukinki nii hästi. Vähemalt endatehtut mitte. Nimelt kaks aastat tagasi said mu sugulased igayks kingitusega kaasa ka pyhendusega kaardi – ema sai ‘vanaemale’, isa sai ‘vanaisale’, õde sai ‘tädile’, vanaema sai ‘vanavanemale’. Hetkeline segadus, et kaardid on sassi läind, noh! Ema pakkus enda kaarti mammale jne. Ja siis teatas diivanil muhelev isa, et paanikaks pole põhjust, kõik klapib. Ja paanika asenduski totaalse rõõmsa… paanikaga. 😀 Ja uskuge või mitte – kõik peened kingitused ununesid, kui nad said kinnitust, et uuel aastal saab meie suguvõsa veidi täiendust. Ma olin tookord oma vaikselt kasvavat punnkõhtu nende eest suutnud varjata juba ligi 5,5 kuud nõnda, et jõuluõhtul oli kõigil yllatusest silm niiske. See oli vahva! Ja igati väärt ootamist ja kingipeitmist! 😀

 

Mõeldes siin kingitustele, siis ei suuda ma eriti meenutada yhtegi jõulukinki enda elus, mis oleks mulle hetkega kuidagi väga lähedaseks ja omaks saanud. Meenub kyll igast nänni ja siis tuleb meelde ka elu suurim pettumuskink. See on tänaseks päevaks muidugi täielik huumor, mida ka lapselastele rääkida kunagi. Ma olin 11-12-aastane, kui ilusast värvilisest pakist koorus välja minu peamine kingitus tollel aastal – ilus kollane muhu seelik. Ma olin ema peale vist isegi mõned aastad pisut solvunud selle pärast, sest see oli juba mu 3 muhukas ja ma kohe yldse ei sallinud seda poolde põlve seelikut ja neid tobedaid vidinaid põlle ja peakatete näol. Mina igatsesin endale ilusat pikka, käisega komplekti, sellist, mis meil Siurus lauldes oli koorivormiks. No ikka sellist naiselikku, millele saaks mõnuga vööd vööle keerutada, mitte käia ringi nagu mingi kubu oma nahkrihmaga seelikus. Aga me moorid ise olid veel nii õhinas, et näe, järgmine aasta saad tydruku pluusi asemel veel kukkedega pruudisärgi ja juba otsiti litreid uhke pruudipõlle tarvis… Ja nyyd, sada aastat hiljem, olen ma seda imearmast kollast triibuseelikut trööband nii, et on ikka trööbatud. Minu tõeline lemmik ja vaat, et kõige ilusam rahvariie yldse eestlaste omade seas.

Et siis nii võib ka juhtuda, et elu kõige suuremast kingipettumusest saab yks elu suurimaid armastusi. Aga see on ju ammu teada, et vihkamisest armastuseni on vaid yks samm, eksju 😀 Ärge siis heitke meelt, kui teie sydamega tehtud kingituste peale kohe lakke ei hypata ja kandmisest veidi viilida pyytakse. Iga asi omal ajal. Vahel mõni asi käib väikse vindi või viguriga, aga sydamesse jõuab ikkagi. Ning seda kindlamini ta seal pysib 🙂

Aaa, tegelikul yks armas kingtus on mul kyll aastate tagant veel meeles – mamma kudus mulle hallil veneajal (pakun 1.-2. klassis) nääriks triibulised sõrmikud. Iga sõrm oli täiesti erinev. Kahjuks kasvasin ma neist mõne aastaga välja, aga palusin iga aasta uusi samasuguseid sõrmikud näärivanalt, aga vanema ei viitsinud rohkem kudud. Ta mul selline yhe projekti muti. Nii, et elu näitab taaskord seda – meelde jäävad ja hinge jäävad soojendama ISE TEHETUD ASJAD, kui väiksed tahes. Ja ärge siis peljake ennast korrata. Mõni asi on nii ilus ja armas, aga lapsed paratamatult kasvavad, aga asjad ei kasva koos nendega. Tehke siis samasugune uus juurde. Hmm. Tegelikult tore ideeju!? Teed lastele iga aasta täpselt samasugused just sel hetkel parajad sokid või kindad hihiii! Kasvõi nö kõrvalkingitusena ja mõtle kui tore on aastate pärast need siis ritta panna ja vaadata! Ja meenutada, kus mida ja millega tehtud sai. Suudaks ma end ometi kokku võtta ja oma poisile ka midagi kududa :S See idee vajaks igal juhul teostamist. Ma olen suurem unistaja ja leiutaja kui tegutseja. Sest vaimusilmas näen ma juba sellist ilusaid pikki raame seinal, kus siis on iga lapse (ma plaanin neid oma yhele valmisolevale veel palju juurde teha) erilised käpikud nagu oreliviled reas. Igal yhel omamoodi mustrite ja värvidega, aga läbi aastate lapse kohta täpselt samasugused, lihtsalt järjest suuremad. Sokid, mis kasvasid koos lapsega suureks 🙂

Aga kuna ma eeldan, et keegi nagunii mu jaburat ööuimas kirjutatud juttu siin eriti mõttega lugeda ei jaksa, siis teate, mida ma mõni aeg tagasi tegin? Ma joonistasin endale särgi. Ahvipärdikutega. See on mul nüüd selline tööriietus mitmes mõttes – esiteks ma muidgi kannan seda tööd tehes ehk tööpäeviti olen ma oma isikliku loomaia direktor, sest ajan päevad läbi taga kaht puurist välja pääsend ulakat pärdikut – enda oma ja tema sõpra, keda ma hoian. Teisalt tegin ma need joonistused algselt lihtsalt yhele vanale särgile prooviks ja katsetamiseks, et näha kui hästi värv (tavaline must siidile mõeldud gutta) seal peal ikkagi vastu peab. Kasutuses on see nüüd väga intensiivselt (ytleks, et lemmiksärk kohe hoolimata selle põhja esialgsest igavikulisest vanusest) ja kuna ahvipärdikute pisikesed näpud mind kõiksugu ordenitega pidevalt premeerivad, siis käib see pea iga päev pesumasinast 40 kraadi juures läbi. No oma 10 korda on ta pesu kyll juba saanud ja siiani pole ma mingeid suuremaid kulumise või pleekimise märke märganud. Valgendada muidugi ei maksa, aga muidu peab reipalt vastu. Peakski jõuludeks endale mõned tööriided juurde tegema. Krt, jälle need jõulud! 😀

Rahulikku stressivaba und teile! 😀

 

PS ja kui juba mõte ja jutt jõulude peale läks, siis midagi toredat ka! Kui ma oma postituse lõpetasin, siis vaatasid siit arvutiekraanilt mulle vastu kaks pilti eelmistest jõuludest. Ma isegi ei tea, kuidas see juhtus, aga yhel õhtul olid me kuuse all mingi hiilgava silmaga karu ja veider päkapikk. Või siis ikkagi minu karvajakiga koer ja pisike poiss? Ilmselgelt on neil kahel omad tegemised ja saladused, millest suured inimesed vist eriti aru ei saa 🙂

 

 

Jõuluks valmis?

Suurt osa vähemalt siinsest rahvast on tabanud ilmselge jõulupaanika. Aga no kuidas need suured isetehtud kingid muidu ikka valmis saavad. Ma olen selles mõttes laisk ja lohe ja venitan kummi ikka nii kaua kuni kannatab ja siis istun ise pärast ööd ja päevad magamata yleval, et kuidagi joonele saada. No aastavahetuseks oleks ju kena ikka jõulukingid valmis saada? 😀

Aga kuna sel aastal algas kõik eriti vara – novembri alguses sai juba Mustika Keskuses piparkoogituba ehitatud. Siis see täiesti absurdsena näiv Tallinna raeplatsi jõuluturg ja kuusk praeguses soojas ja sombuses sygisilmas. No ei ole jõulutunnet! Aga kõige selle juures on ka midagi positiivset – elus esmakordselt olen end yletanud ja alustanud varakult – terve aknalaud on täis pooleldi juba värvitud jõulukraami. Yhed esimesed linnukesed on päkapikkude postkastid ja veinupudeli-karbid, mida mina lihtsalt pisikese panipaigana kasutan. Ja neid tuleb aina juurde 🙂

Nii, et jõulud ongi käes. Täiesti uskumatu. Seda enam, et akna alla kasvavatel sirelitel on puhkemisohtlikud pungad kyljes 😀

Pisikeste tüdrukute nimesüdamed

Eile tundsin, et yks pisike habras tydrukutirts vajab hädasti endale seltsiks ja toeks yht pisikest haldjakest ja nii ma selle talle siis joonistasingi. Täna lendab Greete Eliise päris oma pisike haldjas juba tema juurde Tartusse. (Kiiruga käigu pealt tehtud pilt on tiba liiga kollane/tume ja pisut kiivas, aga saate mõttest ju aru küll!)

Kuna mul endal on poeg, siis tydrukute teemades lähtun vaid enda mälestustest ja unistustest. Aga haldjad ja printsessid ja konnad, keda musitades endale printsi leiab ja ykssarvikud ja lambad ja hobused ja kõik teised toredad tegelased on ju nunnud!? Mees ikka vahel poriseb, et ma polegi kunagi suureks kasvanud ja ta peab seepärast lasteaias elama 😉 Aga minu meelest on maailm seeläbi ilusam paik 🙂

Tydrukute teemas on viimasel ajal valminud veel mõned nimelised särgid ja body katsikukingituseks 🙂

 

Ja tegelikult tahaksin ma hirmsasti teha (kujundada ja luua) yhe korraliku ja tervikliku printsessi- või haldjatoa, mis päriselt ka toimiks laste eluruumina, oleks tõeline fantaasiamängude paradiis ja jätaks kogu eluks hinge imearmsa tunde õnnelikust lapsepõlvest 😀

Poiste jaoks on mul aga juba omad mõtted peas keerlemas 😀

Minu Mustikas nr 1: Jõulutubade konkurss

Nii tore! Nyyd olen ma siin siis kaelast saati sees ja keeruline on mind siit minema tõrjuda 😉

Ja tänud teile positiivse vastukaja eest minu päris esimesele postitusele. Seega, teie lahkel loal räägin teile oma jõulutoa tegemisest veidi rohkem ja tutvustan ka detaile.

Ma saatsin Mustika Keskuse jõulutoa sisustamise konkursile kaks kavandit. Esimese tegin sellise täiesti enda nägu päkapikulise, rõõmsa ja lapsemeelse:

Kuna mu lapseisa aga arvas, et see küll kellelegi meeldida ei saa, et tegemist on ju ikka suurte inimeste üritusega ja ma olen kergelt kohtalne, kui ma sinna oma päkapikke toppima lähen, siis igaks juhuks jooksis mu mõtetes ka alalhoidliklt veidi pehmema joonega mõte, mis minu arvates oli piisavalt minu enda moodi, aga samas väga suure inimese sõbralik ka. Selle kavandi nimetasin ma “Magusalt Vürtsikas” ja kirjeldusse lisasin, et läbi värvide ja kujundite loon hubase ruumi, milles on jõuluajale omast magusat vürtsi.

 

Läks nii, et mind valiti finaali! Kui küsisin kumma kavandi alusel, sain vastuseks, et saan ise valida, mõlemad on toredad. No ma siis mõtlesin naaatukene veel ja panin kaks asja kokku ehk et minu toast sai mõnus, pehme, vürtsikas ja mängulusti täis ruum. Üsna selline, kus mul endal ja ka mu lapsel oleks väga mõnus elada ja olla. Ka jõuluajal. 🙂

Piparkoogid oli mu idee keskpunkt ja selle sooja ja magusalt vürtsise värvi ümber ehitasin ülejäänud terviku. Mandariinioranzh! Sest see lõhn ja maitse on lahutamatu osa jõuluajast. Teie arvates ka? Ja natuke aniisi ja muidugi suhkruglasuuri. Oranzh ise sobitub minu jaoks imeliselt kokku roosa ja helerohelisega. Mul ei ole lemmikvärvi, mulle meeldivad kombinatsioonid. Näiteks on mu suur lemmik hernes-porgand-mais. Või hernes-porgand-mais-paprika. Ja siis meeldivad mulle mango-arbuus-papaia ja kiivi-arbuus-mango ja mango-maasikas mmmm! Ja nii edasi, värve saab nii mõnusalt kombineerida. Saate aru, eks? Ja selle toaga oli mu kindel plaan piparkoogi- ja shokolaadipruun siduda valge suhkruvaaba, mandariinide, arbuuside ja natuke ka kerge laimiga. Sekka näpuotsaga punast tshillivürtsi päkapikkude näol.

Kuna mu boks koosnes kahes otsaseinast ja kogu tagumine külg oli avatud Mustika aatriumisse, siis oli see nagu hiigel suur aken. Jagasin mõtteliselt toa kaheks. Poole said endale suured inimesed pehme suure oranzhi värvi diiavani ja kohvilauaga ning teise poole said endale lapsed piaprkoogikuuse ja piaprkoogi-mängumajaga. Kuna mul oli alt mööblipoest lemmikdiivan juba välja valitud, siis seinavärvi osas ei olnud mul enam kahtlust – oranzh diivan pidi saama roosa seina enda taha. No et tulemus oleks ikka eriti soe ja magus. Teise seina tegin veidi jahutavama selles soojas toas ja see sai helerohelise katte.

Värvimine oli omaette vinge katsumus. Meie värvid tulid Caparolilt ja neil on valikus igasugu vahvaid ja veel vahvamaid värve. Kuna seinapind oli üsna väike, siis soovisin ma sinna õhlisemalt ja elavamalt mõjuvat emotsiooni luua. Nii valisingi ma ArteLasur efektvärvi. Selle lõpptulemus pidi olema näiliselt natuke nagu krohvitud pind, aga pole ei terav ega kraapiv vaid mõnus, pehme ja sile. Natuke liivase muljega krunt läks alla – oleks pidanud minema ühtlaselt rulliga, aga soovisin veidi  ebaühtlasemat tulemust ja pintseldasin selle tupsutades suure pehme pintsliga hoopis. Ja efektiga kiht, milles on pisikesed säbrulised tükid sees, oli mõeldud seinale kanda sellesama suure pehme pintsliga. Mina sain oma värvilised purgid kätte ja see lõhn lihtsalt niitis mu jalust. Ei-ei, mitte see hull vana-aja hull värvilõhn vaid midagi sellist, mida oleks võinud lusikaga süüa. Rääkimata värvist, mis oli nii isuäratav. Ja pehme pintsli asemel võtsin mina mõningaste veidrate katsetuste asemel kasutusel hoopis kõige tavalisemad põrandalapid. Esimene kiht roosat sai kiirelt seina. See oli oluline, sest muidu oleks jäänud segavad triibud jätkukohtadesse. Kuigi purgist vaatas mulle vastu magus tumedam roosa, siis seinal jäi tulemus liiga hele. Roheline sein jäi veel heledam esimese kihi järel. Teise kihi järel hakkas juba looma. Mu pisike armas 1,5aastane Tannu oli kohe eriti vapper selles suures sahmimises ja kiirematel värvimise hetkedel leidis ise minu lähedal endale vahvaid tegevusi 😀

Ja siis kui Mustikas ööseks kinni pandi, siis läks väikene väsinud mees ilusasti kodus tuttu ja mina sain magava lapse kõrval teiste vajalike asjadega tegutseda. Teha oli ju nii palju! Päkapikupiltidest kuni piparkoogisüdame-kardinani ja kuusk ja maja ja kastid ja padjad ja mis kõik veel!

Järgmisel hommikul värvisin kolmanda kihi efekti seina ja mulle meeldis tulemus üha enam. Roheline oleks tegelikult eeldanud veel paari kihti, et saavutada see tumedusaste, mida ma temalt ootasin, aga aeg seadis omad piirid. Roosa oleks võinud ehk nõks tumedam olla, aga ma armastasin teda ka juba sellisena 🙂

Alt poest leidsin kanga – valge, läbipaistva, tihedamas koes valgete ebakorrapäraste mummudega. See oli nagu unelm! Sest see oli ju täpselt nagu tihe lumesadu ja kardinana suutis see mu tuppa tulles peita Mustika kireva aatriumi ja oleks katnud ka kõige sombusemad ja tormisemad hallid ilmad pehme valge lumevaibaga. Kuna ostukeskuse plaaditud hallikas kivipõrand mind hirmsasti häiris ja head vaipa ma ei leidnud, siis sealstamast kangapoest tõin ka valget pehmekarvast kaalukangast, mis koheva lumevaibana maad hakkas ka toas katma. Jaa, muidugi ma saan aru, et see ei ole absoluutselt praktiline ja mis kõik veel. Aga jõlude puhul ju vahest võib vallatust teha? 🙂

Riiet oli poes just nii palju, et sain poole oma suurest “aknast” katta lumesajuga ja ülejäänu sai endale tamiili külge liimitud papp-piparkoogidest kardina. Ma ise olin selle üle kohe eriti õnnelik, sest see andis suure diivani massivsuse juures ruumile nii palju liikumist juurde.


Kuna Rosin kommentaarides just mu jõulutoa patjadest juttu tegi, siis räägin neist veidi enam 🙂


‘Joonistatud’ on need villasele kangale. Osetud Abakhanist, kilohinda kahjuks ei mäleta, aga kuna annab kenasti käristada, siis nentis myyja, et kvaliteetne kraam. Asjatundmatuna ei oska ma ka vastu hakata 😀 Pruunid padjad on 70×70, valge põranda oma on suurem, aga mõõte peast ma ei mäleta.

Ja piparkoogiks teeb need padjad seesama Fun Liner (Marabu), mida on kasutatud ka maja puhul. Kuna aga toosama kvaliteetne villane on krdima paks materjal, siis kahjuks ei kinnitu ega paisu ‘glasuur’ nii nagu peaks. Õhemate kangaste puhul lased sellel fanlaineri-joonel lihtsalt 6 tundi kuivada ja siis triigid puuvillase reziimil pahemalt poolelt pehmel alusel 10-60 sekundit ja siis värv paisub ja kinnitub masinpestavaks.

Villase puhul triikisin vist mingi 10 minti. No ei midagi. Siis viskas yle ja triikisn õigelt poolelt läbi kypsetuspaberi. Kyll pigem vaid korra sõitsin kuuma rauaga sealt yle ja värv hakkas kohe kerkima. Mõnes kohas kerkis isegi veidi yle, aga vaat kinni ikka ei jäänud ilusasti 🙁

Eks need padjad sihukesed vanainimeste ja muude rahulike tegelaste iluasjad võivad olla. Õrnalt kannatab neid isegi pesta, aga mina endale koju neid tuua ei saa, sest pisikesed sõrmed nokiksid põnevalt kobrutava valge värvi sealt kohati kindlasti päris edukalt lahti. Nii, et väikese koormustaluvusega ilusad iluasjad 😉

Õnneks nende pisemate motiividega läks rohkem õnneks ja nii selle valge põrandapadja kui ka tassialuste valge Fun Lineri joon kinnitus märksa paremini.

Samas on mul juba olemas sama toote analoog, oli vist firmalt Tulip (myygil samuti Vunderis, kuhu jätan ma iga kuu lõviosa oma sissetulekutest ;)) ja peagi teen katseid sellega. Kuna seda kinnitatakse kanga kylge teisel viisil, siis ehk hakkab see siiski korralikult ja kindlalt ka villase kylge. Näis, mis sest tuleb. Alla ei kavatse ma veel vanduda, sest tahan endale ka kõrge koormustaluvusega piparkookpatju jõuludeks koju saada 😀

Kokkuvõttes olen ma oma elu esimese avaliku etteastega siskujunduse vallas väga rahul. Arglikult küll, aga esimeseks sammuks üsna piisavalt kenasti, sest auhindade väljakuulutamise tseremoonial sain rahvalemmiku tiitli – aitäh teile kõigile, kes te minu poolt hääletasite! Ja lisaks rahvalemmiku auhinnale andis ka meid värvidega toetanud Caparol enda eriauhinna minu toale – huvitava värvilahanduse ja kastist-väljas-väga-kena-tehnilise-teostuse eest! Auhinnaks sain nende värvilehvikutega suure kohvri! Ja ühe panga, kes oli antud ettevõtmises ka sponsor, eriauhinna sai mu jõulutuba ka! Nii, et tubli algus, mis andis mulle nii palju julgust ja indu juurde. Millal uus konkurss tuleb?! 🙂

Hiljem lisatud:

15. detsembril kirjutas Õhtulehes Regina Hansen sellest üritusest SIIN 🙂

Pisihaldja kõige esimene blogipostitus :)

Pole kyll eriti minu moodi, aga sedapuhku olen kyll hiiglama kaua hoogu võtnud enne tegutsemist. Olen teid siin isetegija käsitöökeskkonnas luuramas ja teie tegemisi imetlemas käinud juba möödunud kevadest ja alles nyyd võtsin vastu otsuse teiega liituda. Nii, et sydamlikud tervitused siinsele rahvale!

Kuna ma peamiselt siiski joonistan mitte ei koo, heegelda ega õmble, siis kahtlesin pikalt, kas yldse sobin klassikaliseks isetegijaks. Aga kuna minugi tegemised on valdavalt oma pea ja kätega tehtud, siis vast ikka sobin 🙂

Mina olen Pisihaldjas

ja minu Pisikesed Toredad Teod räägivad minu eest 🙂

Viimase aja kõige kaelamurdvam isetegemine – jõulutuba Mustika Keskuse Nutika Kujundaja sisekujundusvõistlusel – ei lasknud mul nädala jagu öid magada, aga tulemusega olen ise ysna rahul. Jõulumeeleolu puges igatahes juba hinge. Lapsed – oma ja tema sõbrad – rõõmustasid kõige enam mängupiparkoogimaja yle, mida ma mitu päeva kodus ehitasin. Kuna aga sinane eksemplar väljanäitusele rändas, siis peavad nad mängulusti paar kuud taltsutama või pean ma lihtsalt yhe uue mängumaja veel tegema. Aga et maja end yksildase ja mahajäätuna Mustika Keskuses ei tunneks, siis palusime ahvipärdikutel see mõneks ajaks asustada 😀

(Ma siin alles õpin systeemi tundma, nii, et andestage mu asjatundmatus, kui millegagi mättasse panen!)

Maja tegemisel on kasutatud kolme pappkasti. Kui maja peab taluma ka pisikeste tegusate päkakate rööveldamisi, siis peaks see vastupidavuse huvides olema vähemalt 2-kordsest papist (kolme lehe vahel oleks 2 lainelist kihti). Saab hakkama muidugi ka kahe kastiga, aga mulle tundus, et kui alumine osa on kahest osast kokku tehtud, siis on see tugevam. Kandvaid osi on lihtsalt rohkem – ytles mu inseneriettekujutus 😉

Ilus piparkoogipruun on tegelikult myygil Vunders (Pirni 5, Tallinn) tavaliste akrüülvärvide seas, aga kuna sealsed purgid on pisikesed ja kallid, siis tõuseks maja hind RÖÖGATUKS. Ja nii läksin suurte pindade puhul minagi lihtsama vastupanu teed ja värvisin maja peale kokkuõmblemist-kleepimist-teipimist Caparoli tavalise lateks-seinavärviga (toon oli vist Korall 100) Kahjuks on see pisut punakam kui peaks, aga abiks ikka, sest lähedasemat värvi seal polnud. Värvikulu ma paraku öelda ei oska, sest muuhulgas sai värvitud ka kuusk ja mitu kingikarpi ja kokku kulus värvi 5 ruutmeetri jagu. Kuna papp imab suht palju, siis läks värvi kaks kihti, see kattis päris kenasti.

Ja kõige lõpus siis ‘glasuuriks’ Vunderist ostetud Fun Liner valge paisuvärv.

Vot selline asi kukkus siis nii toimides välja. Ei midagi keerulist, lihtsalt veidi aega ja tegutsemist nõudev nagu kõik isetegemised 😀

Nii, aga esimeseks katsetuseks vast sellest siin piisab, aga järgmise korrani!
Soojust ja sära hinge ja nobedaid näppe teile! 🙂