♥

Mul tuli mõte!

Suurema poisiga meil just see teema, et kelleks ta suurena saada tahab. Ja ka see, mis ameteid meie sugulased-tuttavad peavad. Meie ajastul on valdav enamus elust ja mälestustest arvutisse kolinud ja nii polegi albumit, mida õhtul voodis teki all enne uinumist uurida. Peab see siis ilmtingimata muinasjuturaamat olema? Muinasjutud saavad selgeks nagunii, ka kusagil mujal, aga oma lugu on ju kordumatu. Vot. Ja nii mul siis tuligi mõte laste jaoks koostada-lavastada album või raamat, kus on siis jutud ja pildid sellest, kes on nende sugulased. Kuniks neid on, tuleks seda osavalt kasutada. Esimene projekt on sobivalt eakohane – ametid. Nädalavahetusel tegin lastega yhe pisikese proovitöö ka juba, et ise paremini asjast aimu saada ja mõista, kuidas on seda projekti kõige parem läbi viia. Lootsin muidugi poiste vanaisa enda ka pildile saada, aga tal oli kiire minu lapsepõlves ja on ka nyyd… kohtumiselt koosolekule, sadamast merele ja vastupidi. Nii siis andsingi suuremale poisile enda isa pintsaku ja mytsi ja pisikesel oli niigi juba lahedalt madrusetriibuline kombekas seljas. Eks õigete võtete jaoks tuleb isa juures aeg bronnida 😉

Mulle endale meenus seda pilti vaadates lapsepõlv ja see, kuidas käisin isa riidekapis seda spetsiifilist laevalõhna nuusutamas. Mingi segu niiskusest, kuivanud soolasest mereveest, lastiks olnud punasest puust ja võibolla millestki veel. See oli isa lõhn. Igatsuse lõhn. Aga siis tulid suured steriilsed reisilevad ja see eriline lõhn kadus pikkamööda ära. Ja eks vahemaadki jäid Aafrika asemel lühemaks. Mällu on see lõhn aga meeldivalt sööbinud. Isa õnneks on ikka alles ja meretemaatika suht lihtne. Atribuutikat vanemate juures ka piisavalt. Palju keerulisemad pähklid ametite kujutamise näol ootavad aga alles ees 🙂

Ja siis tuunisin ma yks päev laenuks saadud titade kandmise lina. Joonistasin teemakohase pildi ja traageldasin selle hellalt lina kylge.

Sellega seoses tuli juba uus põnev idee, mis vajab veel veidi seedimist. Seda enam, et paar suuremat joonistamist ootab kannatamatult oma teostamisjärjekorda. Pisikesi saab teha hämaras voodinurgal või põlve otsas ka, aga suured vajavad valgust ja pinda ja aega ja asi, mis ma kõige enam vihkan on see, et kui olen häälestanud end joonistamisele ja tõstnud käe pika joone vedamiseks ja siis ärkab pisike yles ja nõuab syya või on suuremal just siis sylle vaja tulla. Ja kuna ma ei saa kuidagi tööd lastest ettepoole asetada, siis toimetangi pisitasa ja pikad sirged jooned ootavad.

Seniks aga ilusat mõnusat kevadet teile! 🙂

PS Hetk tagasi kostus köögist kile hädakisa:

‘Emmmeeeeee, su koooooook!’

Koer oli lauale roninud ja sõi ära viimase tyki kooki, mida ma endale ooteks plaanisin võtta. Kuna viimasel ajal on taltsutamatu magusaisu ja mitte miski ei vii mõteid paremini kõrvale kui suur tahvel piimashokolaadi või mõni hirmhea kook (mille saab põhimõtteliselt yksi hinge alla pista), siis on Mari Marikese blogi yks ytlemata tänuväärne koht maitsvate ideede leidmiseks. Proovisin tema soovitatud retsepti järgi seda õunakooki… Nojah, kui ma vahepeal just armuma ei peaks, siis suvel uppumisohtu pole, päästerõngas on mmmm mehine ja kukkumine pehme. Ehk nagu vanarahvas ütleb – kortsud tuleb siledaks süüa 😀

Tykk, mille eile veel pildile jõudsin pyyda ja millest poolega koer end täna rõõmustas:

… või siis tegi hoopis mulle teene? 😉

Ma olen oma tegemiste kajastamises järje kaotanud. Palju valminud asju jäi eelmise aasta lõpus näitamata ja veel enam on neid asju, mis on päris lõpusirgel, laseks lapsed vaid veidi enam keskenduda, siis saaks nendega peagi valmis ka. Ehh, mis ma ohin, see ju ometi loomulik, et peenemad näputööd ja aeganõudvamad asjad vajavad rahus toimetamist. Aga vaat seda rahu mu ellu just kuigipalju hetkel lihtsalt ei jagu. Viimased nädalad kukun lapsi uinutades ise ka unne ja siis piilun 4-5-paiku hommikul kella, et noh, kas ma jäin kogemata magama või mis. Ja siis on ka jabur äragata ja hakata joonistama. Või äkki peakski just seda aega kasutama? 😉

Igal juhul jäi mulle pildigaleriid rehitsedes kohe silma yks pildike, mis pole blogist veel läbi käinud. Selle jõudsin ma veel haiglas teha. Kingituseks pisikesele Birgitile, kes praeguseks hetkeks polegi enam nii pisike. Arvestades eriti seda, et tema oli syndides veel palju-palju pisem kui minu poiss. Aga tydrukud olevat visamad. Pilt tehtud vist päev või paar enne seda, kui me mõlemad kolm kuud tagasi yhel ja samal päeval haiglast koju saime.

Ma tegin alles ykspäev meeldiva avastuse. Pea kõik, kel lapsed on, õhkavad aegajalt ikka, et ehh, olid ajad, titad on nii nunnud, miks see aeg kyll nii kähku möödub. Enneaegsuse paljude varjukylgede juures on yks hirmpositiivne asi – titaiga kestab palju kauem. Mitte, et sellest kyllastust jõuaks tekkida, aga isu saab mõneks ajaks täidetud kyll 🙂

Täna on tähtis päev. Iga päev on ju omamoodi tähtis. Tähtsad ja väärtuslikud hetked pysivad meil meeles, tähtsaid ja väärtuslikke inimesi tuleb meeles pidada ja neile endile tuleb seda ka ikka aegajalt kinnitada ja meelde tuletada 🙂

Homme saab juba kolm kuud päevast, mil me pisipoisiga tita pildiga haiglamajast välja astusime, et alustada uut ja huvitavat elu väljaspool valgete kitlite maailma. Tema jaoks oli haigla kaks esimest kuud koduks. Täpselt need kaks kuud, mis ta oleks pidanud veetma veel turvaliselt minu hämaras soojuses minu südame all.

Kui nyyd päris aus olla, siis olin tykk aega valmis kõige halvemaks. Ma kartsin kohutavalt. Milline ema ei kardaks? Kõik need nõelad-kanyylid-torkimised-sondid-aparaadid-ravimid-kahtlused-kõhklused… Aga läbi me sellest tulime. Või noh, mis mina, tema tuli! Ja kuigi algus oli keeruline ja raske, siis nyyd vaadates tema laia naeratust ja muidu nii helget olemist, siis… mis mul muud yle jääb kui kiita ja tänada kõiki neid, kes olid olemas, kes olid toeks, kes andsid oma panuse, et ta olemas oleks ja jääks. Tänan teid kõiki veel kord! Kogu sydamest.

Ja täna jõudis sinna titapildiga majja pisike pildike. Tänutäheks. Koosoldud aegade mälestuseks. Ja ka selleks, et neil, kel sinna majja kunagi asja peaks olema, oleks seal võimalikult hea ja turvaline valgetes kitlites haldjate ja imetegijate keskel olla. Et oleks veel yks helge laiguke ribikardinate vahelt piiluva päikese, koridoris oleva enne-ja-pärast-stendi, lagede ääres jooksva porte kiikuvate Mamma Muu lehmade ja muumitrollide kõrval. Minu jaoks isiklikult olid selleks helgeks laiguks kahtlemata ka need imearmsad ja värvikirevad Isetegijate tekikesed. Kui ma 11. detsembril oma kuvöösist välja lastud last Drexi teki sees nägin, siis kiskus ikka vee välja kyll. Kisub praegu ka. Heldimusest, millest muust. ja vaat selliseid laigukesi on sinna palju vaja, igayhele midagi 🙂

Nii ja siin siis meie tagasihoidlik ja mitte-nii-väga-pidulik, aga seda sydamesttulevam ja siiram pildi kätteandmine titade maja allkorrusel Tauno Kangro marmor-tita juures. Onju, tädi Rita ja minu pildi valgekittel on natuke sarnased? 😉

Pilt suures plaanis ka

Ja siis veel suuremas plaanis tähtis detailike pildi vasemal serval – kitlisaba.

Selle kandja, muide, on nii värvikas kuju, et pea kõik, kel sinna majja asja on olnud, räägivad temast legende ja lõbusaid seiku. Tema tekitatud tõmbtuul umbses palatis ja justkui muuseas pillatud naljad tervituseks või paanikas emade mõtete kõrvale juhtimiseks olid meie, murest murtute jaoks, vaat et tervistavam kui ravimid me lastele. Teadagi, positiivne mõtlemine on tähtsam kui me pahatihti arvame. Aga praegugi, seda siia kirjutades, on mul muie suunurgas. Või kuidas te reageeriksite, kui pärast pikka ja rasket ja nukrat päevaitamiste ja muude protseduuride päeva tuleb valves olev arst lehvides intensiivpalatiuksest sisse ja kuvöösi ust avades õhkab südamest su päevitamise jaoks sügavalt sisseõlitatud pisikest kribubeebit vaadata “Ohh, sa mu pisike sprotike!” 🙂

Kui pilt sai tseremoonitsemata tädi Ritale yle antud ja kui ta tööle tagasi läks, tegin mina lastega õues majale ringi peale. Kui mõni ema on hiljem väitnud, et tunneb selle maja ees hirmu, isegi põlgust, siis mul on kuidagi hea ja soe tunne. Tagasi sinna muidugi ei ihka, aga tol hetkel oli see vältimatu. Teise korruse pumbajaama aknas vilksavad emad tõid mulle nii selgelt meelde selle osakonna värvid ja lõhnad, need hirmud ja mured, mis meil seal olid. Ja samavõrd lootusekiired ja naljad. Hea oli tunda “ma tean”-tunnet. Ja ma loodan kogu sydamest, et neil kõigil läheb samahästi või veel paremini kui meil. Ja et ikka igast pisikesest saaks kord suur! 🙂

Nojah, kui sa oled syndinud 1. aprillil, siis tuleb vist arvestada, et läbi elu saab nalja isegi kui see kuigi naljakas pole ja kõigi katsumust kiuste on kogu aeg elevus hinges nagu vasikal karjalaskepäeval. Vähemalt mu suurema poisiga on nii. Sel aastal teatas 90% kutse saanud synnipäevapeo kylalistest peole eelnenud päeval, et on haigestunud ja ei saa tulla. Mitte, et see naljakas oleks, aga yhel normaalsel synnal sellist asja ikka naljalt ei juhtu, eks. Õnneks on kolmeaastasel ajast veel veidi vaba arusaam, nii, et pidu nädal ees või taga polnud vähimgi probleem talle, nagunii tuli liiga kaua oodata. Kyll aga mulle, kes ma aegsasti kogu peokraami kokku varusin ja siis selle otsas istusin ja mõtlesin, mida nüüd küll teha 😀

Vanasti sai Vilmast tellida fotost või siis mistahes pildist kena paksust suhkrumassist söödava pildi. Kuna mul sel korral aga see tehing ei õnnestunud, siis otsustasin lõpuks Pagaripoiste kasuks. Tunnistan, mulle maitseb endatehtud tort iga kell rohkem kui missiganes nende pakutav. Kui yldse poetort, siis eelistan yht teist kohta. Aga pilti nad eraldi ei myy ja nii siis tellisingi sundkorras pildile tordi alla. Ja päev enne pidu olin siis ahastuses. Kahele täiskasvanule ja mõnele titale on 2 kilo torti ikka liig, mis liig. Jõudsin veel tordi ära ytelda. Pilt oli aga juba valmis. Poole kallima hinna eest sain oma pildi ikkagi sealt kätte ja panin kodus kylmkappi hoiule ja uut yritust ootama.

Ja pidu tuli. Nädal hiljem. Kõik pole siiani tervenenud ja neile siis siinkohal tervistavad tervitused. Need, kes kohale jõudsid, said maitsta meie peotorti. Suhkrupilt oli imeõhuke ja vettis momentaalselt läbi. Maasikaid paigaldades pudenes mul käest yks mari ja sinna ta jäi. Selle alla tekkis lihtsalt suur auk ja noh, kirss või mis iganes mari, peab ju tordil olema kah 😉

Väga vana poiss puhus ära oma kolm kyynlakest

Pisikesel veel kyynlaid polnud, tema ilutses lihtsalt pildil, ja tordisööming võis alata. Mulle igatahes maitses väga 😀

Ja et lastel ikka lõbus oleks, siis sai peo ajaks valmis toruprojekt nr1 ehk pallimeri:

Lastel oli vist tõepoolest lõbus ja ma ei pannudki mööda. Igal juhul ootab mu poiss nyyd endale iga päev lapsi pikkade silmadega kylla, et koos pallides ujuda ja neid mööda elamist laiali loopida. Lumelabidaski toas ootamas, et oleks lihtsam 400 palli ise taas kokku saada. Emme tahab ju ka puhata 😀

Ei, ma ei ole kuskile kadunud. Käin siin ikka piilumas blogisid ja foorumis ka. Teen vaikselt jõudumööda vanu võlgu tasa ja yritan oma uusi suuri ideid kuidagi ohjata, et ise kaotsi ei läheks. Muide, Krista, oled Sa endiselt käpp tulevikuplaanide haudumises? 😉

Vahepeal sai yks päris suur mees meil siin kolmeseks. Hästi vanaks. Kohe väga vanaks. Nii ta ise väidab. Lapsepõlv on tore. Endiselt, sest hanged meestel yle pea ja talv on kui pikk ja tore. Mällu sööbib ju vaid oluline ja nii kujunebki arvamus, et oi, kui mina noor olin, siis oli rohi rohelisem ja meri sinisem ja lund oli ka rohkem 😉

Ja kui sa oled 3 aastat vana, siis võib koera võtta kaissu ja keegi ei vaata viltu 😉

Ja kui kylalised kõik lõpuks terveks saavad, siis võib väikevennaga koos ka yhe toreda peo maha pidada. Emmel piltki selleks puhuks ammu valmis

Väikevend, muide, on juba ka suur mees – peaaegu 5 kuud, natuke rohkem kui 5 kilo ja tubli 58cm pikk. Igavene himur imur. Piimaimur. Minu väike piimaimeja. Näete ju ise seda pilku?

‘Emme, mida sa kogu aeg klõpsutad! Anna mulle syya! Paaaaaluuuuun!’

Nii, et pole mul pääsu oma armastusväärsete pisikeste pealike käest 😀

Ahjaa, kui ma kord kõik võlad likvideeritud saan, siis ootab teostamist yks eriti suur ja magus isetegemise projekt. Vahepeal oli asjaga juba hästi kiire, aga elu ise õpetab mulle karmi järjekindlusega kõige keerulisemat – aega maha võtma. Seniks kasvatan isu ja lasen lastel niisama hullata “Uhhuuuu! Uuu… Uuu… Uuu…” 😀

Kui ma kunagi ammu kord abielus käisin, siis ööl enne seda tähtsat syndmust, õigemini kyll väga vara hommikul, õmblasin ma yhe kure, kes meile lapsi hakkab tooma. Noh, ähvardati, et kohustuslikul kurekylastusel saab olema kyll pesa, aga kurge tõenäoliselt pole. Ma ei saanud ju midagi juhuse hooleks jätta ja tegin selle siis ka ise. Sellise korraliku päristoonekure mõõtu ja postikana tiibadega tegelase. Lahe lind sai. Abielu jäi kyll lastetuks, aga tore ja töökas kurg on mulle juba kaks toredat poega ja eksabikaasale tytre ja poja nokas kohale toonud. Pealegi on see elukas, kes nyydseks ajaks end toredasti meie kardinapuu ymber end rulli on keeranud, mu suurema poisi yks lemmiklelusid – lahedad, tema jaoks painutamatust traadist koivad ja muud korraldamatud kehaosad pakuvad hirmsasti rõõmu ja nalja lastele

Teate, täpselt kolm aastat tagasi oli täpselt samasugune ilm? Päike säras sama kevadiselt ja siin-seal oli veel sulava lume jäänuseid. Et kuidas ma sellist asja kyll mäletan? Mäletan, sest see oli mu elu tõenäoliselt kõige valusam päev – 19 tundi ja natuke rohkem valusid, mis algasid juba esimesest korrast alates kõige enam 4-5 minutiliste vahedega. Ei halastatud mu peale mitte

Miks ma sellest täna räägin? Kui ma räägiksin sellest homme, poisi õigel synnipäeval (syndida taipas ta 9 minutit pärast sydaööd), siis korduks ajalugu taas ja ma peaksin tõestama, et ma polegi kaamel ja mu suurem poeg, va naljanina, tõepoolest oskas syndimise päevaks just sellise päeva valida. Igavane pisike kaval jäärapunn selline! Kolm aastat tagasi pidin isegi omaenda emale last telefonitorusse nututama ja uduse mms-i saatma, et ta ikka lõpuks usuks, et tegemist polegi naljaga. Kell oli siis juba täitsa öö! 

Sellise hakkamist täis ja nõudlik noormees tuli mu ellu siis homme, kolm aastat tagasi:

Ja selline nägi välja tema elu esimene kohtumine oma vanaisa ja vanaemaga 😀

Kuna me tol ajal vähe keerulistes tingimustes elasime, siis katsikulisi vastu võtta ei saanud. Kui poiss oli mõnekuune, siis tegime yhe suure aiapeo, et üheskoos istutada Tannule tema elu esimene puu – minu kõige suurem lemmik – vaher. Ja tähtsaks maailmaga tutvusmise ja tutvustamise päevaks joonistasin ma ka sellise pildi. Sellega kujudasin ka terve Tannu-aasta kalendri, mille kõik peokülalised endaga koju kaasa said, et hiljemalt tuleval aastal tagasi tulla ja uus aprilliga algav kalender saada. Tannu värv oli algusest peale miskipärast punane 😀

 

Ja sama pildi täiendatud versiooniga pildi lasime Vilmas ka suhkrumassile ‘trykkida’. A4 suuruses pilt leidis oma koha minu enda tehtud peotordil.

Nii, aga aitab memunaarides, kohe on käes juba Tannu 3. synnipäev ja lähen nyyd kähku joonistan enda poiste peatse pisikese yhispeo tarvis jälle uue tordipildi. Kuigi isetegijad on mu pisemat juba kahel korral näinud, siis sugulastest-sõpradest vaid vähestel olnud seda au. Ja tänu suurema synnipäevale mul enam minema vingerdada ei õnnestu, kõik tulevad niigi kohale

Tere taas!

Loodan, et teil kõigil olid ilusad pyhad!

Ma siin käin ikka teie tegemisi piilumas, aga ise pole juba jupp aega nii kaugele saanud, et paar rida kirja panna. Ja selle vaikuse pärast olen juba mitu noomitust saanud usinatelt lugemishuvilistelt, milleks helistada ja kysida, kuidas meil läheb, lihtsam on ju blogist lugeda 😉 Aga siin ma nyyd olen. Nii umbes miljlon isetegemist on pooleli, kohe hirmuäratavalt palju. Aga vanad võlad vaja likvideerida ja uued ideed teostada. Pealegi päike ja valgus on jõudu-jaksu juurde andnud. Aga alustan täna siiski yhistegemiste järelkajastamisega.

Et siis need möödunud pyhad… Nii vahva on see, et suurem poiss on juba nii asjalik, et temaga saab koos vahvaid asju teha. Lasteaias tehakse sääraseid asju vist pidevalt, aga kuna minu tegelane aias ei käi, siis pean enda lapsepõlve end tagasi mõtlema ja tunde järgi katsetama (kuna vastavateemalist kirjandust tõepoolest pole hetkel mahti isegi mitte lapata, lugemisest rääkimata). Paras pähkel on muidugi leida selliseid tegemisi, mis köidaksid kolmeaastast pikemalt kui paar minutit. Noh, ikka vähemalt nii kaua kuni mingigi lõpptulemus saavutatud on. Tuleb ju pystitada mingi eesmärk ja siis see teostada ja tunda rõõmu nii protsessist endast ja vahel nautida ka lõpptulemust. Kui alati jääksid kõika sjad poolikuks, siis oleks ju ka vist paha

peatykk nr1
KLEEPIMINE

Yhel päeval võtsime me ette kollase ja valge paberi. Punase olin ma sunnitud kiiresti ise valgest värvima, sest seda lihtsalt ei olnud. Ja kui juba tegemiseks läks, tegin punaseks mõlemalt poolt. Käärid, liim ja must marker.

Tulemuseks saime kahepeale sellise hunniku tibukaarte. Valmistasin ette nokad. Koos lõikasime tibudele kered ja paari tibu silmad olin sunnitud ka lõpuks ise tegema kuna poiss väsis suurest tibutööst ära. Aga kleepimised tegi ta ise. Tagumine, see suur kaart oli minu näidis talle. Lahe oli jälle laps olla

Mina õppisin sellest seda, et lapse jaoks on hirmtähtis, et ma teda lihtsalt ei juhenda, et tee nii või naa, vaid teen ise ja tema saab jäljendada. Leiutasin jälle jalgratta, eksole? Mul on lihtsalt enda lapsepõlvest meeles, kuidas igat asja näpuga ette näidati ja kui yhtemoodi meie kõigi tööd seepärast alati said.

peatykk nr2
TEMBELDAMINE

Järgmisel hommikul avas poiss silmad ja vaatas mulle surmtõsiselt otsa.
‘Ämmee, kuula!’
Mina kuulan. Totaalne vaikus.
‘Ma oskan kõrvadega vilistada,’ ytles ta säravalt naeratades. Nojah, ma ei kuule eriti hästi kõrgeid helisid, nii, et see võis mul tõesti lihtsalt kõrvust mööda minna. Lotte-teema on endiselt popp. Aga juba järgmisel hetkel kysis poiss voodist pysti karates:
‘Ämme, mida me täna meisterdame?’
Ja kui ta seda mult hommiku jooksul veel kaks korda kysisi, siis oli mõte kyps. Teen kartulitemplid ja annan talle oma värvid pihku.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et tembeldamine talle meeldis. Väga. Järgmine kord panen ta rebima ja lõikuma. Need kaks tegevust talle hirmsasti meeldivad. Tuleb vaid teema ja eesmärk leida

peatykk nr3
LOODUSÕPETUS

Nii umbes kuu aega tagasi alustasime imetabase looduse tundmaõppimist taimekasvatusega. Muru sai kylvatud kolme erinevassu anumasse – suurde tassi, klaaspurki ja klaaspurgi põhja kivikeste kihi alla. Mida me sellest õppisime? Esimeses kahes topsis tärkas rohi viiendal päeval. Kui tassis tuli lihtsalt oodata, millas esimesed pruunid rohututi alged pead tõstavad (enne rohetamist on need hetkeks pruunid), siis klaaspurgis oli väga vahva jälgida, kuidas kõigepealt arenes juureniidistik ja siis alles hakati pealseid kasvatama. Läbi klaasi oli kõik selgesti jälgitav. Kolmadas purgis, selles, kus seemneid said õhupesel mullakihil kivikestega kaetud, tärkas rohi rohkem kui nädal hiljem võrreldes teise kahe katsetopsiga. Samas tuli seda anumat kõige vähem kasta – kivid aitavad niiskust hoida. Ja rohulibled ise on kõige tugevama lehega. Yks vastu valgust pilt ka meie katsepõllust.

 

Varsti hakkame aedviljakatseid ka vist tegema

peatykk nr4
EMME UUS MYTS

Yhel kenal päeval jäi mulle säästukas näppu 5-kroonine myts. Ilus ja kollane. Ostsin selle pikemalt mõtlemate ära ja alles mitu aega hiljem avastasin, et see on just see, mida mul vaja on. Kaevasin kapist välja oma vana punase nokkmytsi, tõmbasin kollases selle peale ja hetk hiljem juba leidis poiss mu uuele topeltmytsile musti viltsilmi pähe õmblemas. Mul on nyyd uus piilupardi-myts. Ema vangutas pead. Mõni teine teatas, et tema teeb näo, et ei tunne mind, kui kuskile koos minemas oleme. Ma siis lubasin, et ma ainult pyhade ajal kannan seda. Laste rõõmuks. tegelikult ju enda rõõmuks ka, aga seda ei tihanud ma avalikult tunnistada. Peetakse veel imelikuks. Igal juhul nädalavahetusel sedaviisi ringi liikudes tabasin ma eranditult lõbusaid ja lõbustatud pilke. Paar inimest vahtis mulle poes täiesti varjamatult isegi pikalt järele

Et siis ma olen nyyd part. Känguru olen ma juba nagunii. Võibolla anna nokklooma mõõdu ka välja?:

 

peatykk nr5
MEIE MUNAD

Juba reedel hakkas poiss mulle peale käima, et hakkame mune värvima. Kuidas sa ikka last veenad, et Sellel reedel ei peaks ideekohaselt isegi rohi kasvama. Eriti kui agar ja maias vanaema on vaaritanud ja kypsetanud hiigelkogused pashat ja kulitshi. Siinkohal tekkis mul juba mitmendat aastat järjest kysimus, et need imehead asjad on ju pigem vene õigeusu road lihavõtteks. Mida siis meie kandis sel puhul söödi kui juba kirikupühad omaks olid võetud? Ja ka enne kirikut? Ei midagi erilist? Mingist hetkest koksitigi ainult mune? Aga noh, needsinased ju maitsevad ka väga head

Mul oli juba hirm, et teema käib maha ja laps tydib ootamast, aga ei, eile hommikul kargas ta poolunes yles ja kilkas, et no nyyd kyll hakkame kohe mune värvima

Ja meie munad said sellised – koos panime keema, koos segasime tablettidest purgi sisse värvid ja koos tõstsime munad purki. Just seda värvi purki, mida poiss soovis. Ja ootasime kannatlikult koos nende värvumist. Koos kuivatasime ja Tannu lisas värvitud munadele kleepekad. Just nii mitu kui soovis ja sinna kuhu hing vaid ihkas. Ise oli ta rahul ja pysis terve igaviku kannatlikult köögipingil – pysivusest olidki puudu kleepekad?  Ja kui tegelane lõpuks haihtus, siis värvisin mina veel paar muna lisaks. Aaa ja kas te teadsite, et vutid ei koogi oma munade täppe otse munakooremustrisse vaid joonistavad need pärast munakoorele? Mina ei teadnud. Aga tänu munavärvidele tean. Suuresti kahtlustan selle saladuse ilmsikstulemises värvile lisatud äädikat. Igal juhul tuli välja, et kui vutimuna värvipurgist välja võtta, tuleb selle koort puudutades väga kergelt too läikiv kirju kiht maha ja alles jääb miniatuurne kanamuna. Tibumuna nagu mu poiss teadvalt noogutas

Meie munad:

 

Minu kana-mumm ja vuti-mumm

 

Ja kui munad valmis, siis põikasime siia ja sinna ja koksisime mune. Ja yhtäkki tundus mulle, et lapsepõlves nii vihatud sibulakoortega värvitud munad on nii ilusad. Ma olen vist vanaks jäänud Lapsena olin ma alati niiiiiiii yliõnnetu selle yle, et meil kodus värviti mune peamiselt ikka sibulakoortega. Igal aastal kauplesin ma vanaema, et äkki prooviks riideribade või lõngadega, aga see olevat liigne mässamine jne. Ta pyydis mind alati veenda, et vaata kui ilus, kui huvitavad mustrid ja puha. Paar ilusat värvilist muna õnnestus mul siiski lapsena kingituseks saada. Yhte, fuksiaroosat tibu vesipildiga muna hoidsin alles oma tubli 15 aastat. Siis see yhe remondi käigus lihtsalt purunes… Ja eile, kui vahetuskaubaks saime ka paar sibulakooremuna, minu vanematelt mõistagi, siis oli kuidagi nii ilus ja armas tunne. Poiss seevastu arvas, et need munad tuleb kõige esimesena ära syya, kuna need pole nii ilusad kui teised, noh, need värvilised

LISAD

lisa nr1

Eelmisel, st et yleelmisel pyhapäeval käisime pisipoisiga taas harjukate kokkutulekul. Älin võlus kuskilt välja imearmsad papud. Nibin-nabin jalga täiesti parajad veel. Aitäh, Sulle, niiiiii armsad triibupapud!

 

lisa nr2

kuna makramee-jutud ja selle kunsti õppimine on mitu korda harjukate isetegija-kokkutulekutel teemaks olnud, siis ma pole kyll asja ennast kunagi teinud, aga yks kybeke sellest tegemisest on kunagi olnud mu suur isetegemine. Nimelt sõlmitud käepaelad olid kunagi hirmpopid. Mulle õpetas nende tegemist Rootsist pärit vanatädi tytretytar. Olime siis nii umbes kymneaastased. Tema õppis kusagil laagris seda värki. Mina aretasin lihtsat diagonaalis jooksvat yhepoolset mustrit omal käel edasi ja aja jooksul lisandusid erinevad variatsioonid sh ka kalamustrid. Sadakond käepaela olen ma kyll teinud, kinkinud ja ka ise läbi kandnud. Kuskilt jäid näppu kaks väga vana, aga kasutamata paela:

 

lisa nr3

katsetasin vanal töösärgil tekstiilivärve. Nyyd saan olla mina ise

lisa nr4

Eowyni viimast postitust lugedes, st lugedes kommentaare sellele postitusele, jäi mulle taas silma see teema, et mõni meist ei saa aru, kuidas lapsed teevad pättusi stiilis, et värvivad guashidega kylmkappe ja ummistavad vetsupaberiga kraanikausse. Noh, et kas on laps kasvatamatu või vanem hooletu jne. Nojah, end neid leidub, keda on õnnistatud kukununnudega, kes iial vastu ei hakka ja istuvad viksilt tunde vaikselt laua taga paberile joonistades ja tikkides. Lapsi on ju ometi igasuguseid! Rikkad on need lapsevanemad, kellel õnnestub kogeda erinevaid võimalusi. Maailmapilt on ka kohe avaram Kellel kodus loovalt mõtlevad kurikaelad, need teavad, mõistavad ja aktsepteerivad palju kordi enam pättusi kui teised. Laste loovus ei saa ometi lõputult pärssida ja nende kõrgele kandvaid mõttetiibu kondini maha kärpida igaveseks. Eksju? No ja kindlasti on olemas selliseid lapsi, kelle vanemad on veendumusel, et laps tuleb ära taltsutada ja rumalused temast juba eos välja kiskuda. Ma ei poolda laste kasvatamata jätmist ja usun siiralt, et vabakasvatus on väga peen kunst ja teadus, milleks enamusel meist lihtsalt närvi ja teadmisi pole. Aga ma usun ka, et senikaua kuni asjad on asendatavad ja lapsed viga ei saa, on paljud lollused just selleks mõeldud, et nad lapsena ära proovida. kõiges on midagi õpetlikku. Ja natuke naljakat ka

Minu sajakordse palumise järel ikkagi lõpuks ära söödud turvalised laste värvipliiatsid. Hamba vahel jonnakalt tunde pysinud pliiatsisysi aitab mõneks ajaks järgmist säärast söömaaega edasi lykata. Aga ilus värviline poiss ju?

 

Ja pika jutu
LÕPETUSEKS:

väikemees kasvab myhinal ja vahel, kui emme lubab, siis sygab hoolega oma juba pakitsevaid igemeid maitsva banaaniga

 

Lefa-lefa ja peatsete (asjalikumate) kirjutamisteni siit päikselisest ümmarguste nägudega poiste maailmast!

 

Seniks aga sooja ja säravat

Esimest poissi oodates oli mul olemas kaks nime – yks poisile, teine tydrukule. Mõlemad oma isiklikult tähtsa tähenduse ja looga nimed. Määrava tähtsusega oli e-täht, lihtsus ja kõige olulisem oli nime tähendus.

Sel korral oli mul siis olemas nimi tydrukule, aga poisi nimi vajas veel leidmist. Tingimused olid samad – e-tähega (suguvõsavärk, noh, traditsioone ei saa katkestada :D), lihtne, lyhike, yks ja ainus, võimalikult rahvusvaheline ja mis peamine, erilise tähendusega. Põhjalikul otsingul leidsin vaid mõned kandidaadid. Neid siis kirjutasin ja korrutasin kõval häälel, kombineerisin perekonnanimega, enda ja vanema poisi nimega ja kui otsus niigi kindel oli, siis leidsin, et tegelikult on selle nime tähendus ka just see õige, mis minu pojale sobib. Hiljem selgus, et poiss kannabki vaid ainuõiget nime, sest yks visa ja vintske sell ja väike vapper võitleja ta ju ongi 🙂

Aga mis on veel kõige toredam, siis tema nime esmakordselt nähes oli mul kohe ka hellitusnimi olemas – Vantsu. Ja kui poiss oli nii läbematu, et nii väiksena siia ilma kippus, siis arvasin mina heaks ta ka kohe nimele vastavalt pisikeseks elevandipojaks ristida. Minu pisike helesinine elevant. Vähimagi kahtluseta. Sugulased protsetisid. Oii, kuidas nad vastu ajasid. Noh, et pole ju elevant, on hoopis kirp, parimal juhul konn. Pealgi on nii lahe, kui nime saab ka pildis kujutada.

Siin siis minu pisike elevandipojake, meie väike Vantsu, suure protesteerimise saatel valminud uhiuues särgis. Nagu näha, siis särk meeldib kyll, ainult see ei meeldinud, et emme vahepeal teda natuke aega kaisus ja syles ei hoidnud, et talle seda särki joonistada. Eks kõik tuleb valuga. Eriti ilu 😀

Ja mis mind veel eriti rõõmsaks teeb – ma leidsin värvid, millega saab normaalselt otse kangale joonistada-värvida ja mis vist tõepoolest ka pesu kannatavad. Esimene katsesärk siis saigi enda poisile ryystamiseks, et vead ikka võimalikult selgeks saaksid. Ja kui poisid lasevad, siis olen ehk varsti rööbastel tagasi. Oiiii, kuidas sõrmed sygelevad! 😉

Kevad on käes. Noh, peaagu ju juba on! Ja kuna varsti on ka lihavõtted, siis mõtlesin suuremale poisile teha pisukese loodusõpetuse tunni. Eile siis kylvasime muru mitmel eri moel ja nyyd ootame, kus ja kuidas rohi kõige varem tärkab.

Poiss oli igal juhul vaimustuses ja pärast mullassonkimist läksin ma rõõmsalt poodi hyatsindisibulaid otsima ja igasugu seemneid hankima. Tundub, et rõdust saab sel kevadel taimeaed. Ma pole teab mis rohenäpp, mu viimased juurika- ja yldse taimekasvatamised jäid algkooli-aega. Siis käisin vahel hommikul salaja, muu rahvas põõnas raudselt 12ni, aga mul oli kooliharjumus sees, Nõmme turul, tõin sealt istikuid. Igasuguseid. Kapsaid ja kurke ja tomateid. Enamus taimi hukkus tõenäoliselt suuresti minu oskamatuse tõttu, sest ega keegi mind juhendama ei tikkunud ja pigem peeti seda pahaks asjaks, noh sonkisin vanaema kena iluaaeda oma potiopõllundusega 😀 Aga võibolla ei edenenud mu põllmajandus ka koera ryystetööde tulemusel. Või oli kõiges syydi hoopis meie väheviljakas liivapinnas? Igal juhul mingil hetkel läks see huvi mul paraja pettumusega yle. Suursaavustuseks jäi aga avamaal kasvatatud kirsstomat. Kahelt põlvepikkuselt taimelt sain kokku 23 pisikest tomatit. Jube head olid kusjuuures. Ja kunagi yhel talvel kodus haige olles poetasin lillepotti yhe oatera. Sellest kasvas aknakõrgune taim enne, kui ma tagasi kooli jõudsin. Isegi kaks õit tuli kylge 😀 Pean tunnistama, et mu õhin on hetkel sama suur kui 25 aastat tagasi. Võibolla ka teatavast äratundmisest – olin 5-aastane kui vanaisaga koos panime maha kaks tammetõru. Aastatega kasvasid neist meie koduaia kidural pinnal kaks põlvekõrgust tamme. Minu tammed. Isegi aia ehitasin neile ymber, et koerad neid ära ei ryystaks. Paar aastat tagasi arvas aga vanaema heaks, et tammed ikkagi ei sobi tema aeda ja kaevas nad yles ning viskas aia taha… Yle 20 aasta yhel kohal kasvanud tammekesed olid endale vägeva juurestiku kasvatanud, enamus sellest jäi pinnasesse. Uues kohas hingitseb nyyd mu tammedest veel vaid yks. Kauaks sedagi. Ega tal liiva peal lihtne pole. Aga mul on ilus mälestus sellest kõigest. Ehk õnnestub mul oma poistele parem kogemus anda. Oleks vaid oma kodu ja oma aed, senikaua tuleb siis yyrika rõdul lyhemaajalisi projekte läbi viia 🙂

Aga yhel päeval tuulasin ma oma arvutis ja leidsin hunniku selliseid asju, mida polegi teile veel näidanud. Suuremaid ja väiksemaid eelmise aasta asju. Peangi siin endamisi aru, mida nende piltidega nyyd teha. Aga tänase kena kevadpäeva puhul yks lõbus kotike:

Mida teha siis, kui laps ei taha syya? Tuleb olla kaval ja teha endale pai, et kapisoppides leidub vahva disainiga väikese tootlikkusega põnevat kraami 😀 Tark inimene ju hangib endale sellise võileivagrilli, kus saab ikka mitu suutäit korraga valmistada. Mina vahetasin kunagi poes kinkekaardid nägusa lehmatädi vastu, kes suudab mõne minutiga yhe pisikese võileiva toota. Aga tundub, et lastel on samasugune mõtlemine nagu mul – pigem vähem syya, aga see eest lõbusalt 😀 Sama mõttega tõin ka kunagi Amserdamist lehmatassi. Noh. vähemalt täna hommikul tyyp sõi. Ja isuga. Täna võib kalendrisse risti vedada, söök on söödud. Homme peab emme jälle kaval olema, kaks päeva järjest yks asi ei toida 😀

Vabariigil oli synna. Meil oli ka pidu. Kyll mitte nii väga kodumaa auks vaid rohkem ikka isiklikel põhjustel – minu pisike Vantsu sai kolm kuud vanaks 🙂 On teine nyyd juba suur mees! Synnipäeva puhul läbi viidud uurimustulemused olid reipad:

3 kuud

53cm

3620 grammi

Riided nr44 on peaaegu väikesed ja nr50 hakkab parajaks saama!

Peopäeva auks tegime lõpparve enneaegsetele mõeldud mähkmetega ja nyyd on jalas new-born-mähkmed. Kyll veel pisut suured, aga ikkagi edasiminek. Kes mille yle rõõmustab. Pealegi on õues juba kevad 😀

Et siis selline pidu oli meil. Ferraripunane saunakas vahujoogiga 😀 Kombekas muide sama, millega suur vend kunagi haiglast koju tuli. Igal juhul on poiss suurem kui shampapudel ja see on juba väga suur asi 😉

Ilusat kevadet teile! 😀

Lapsena oli mu lemmikvärviks helesinine. Tõenäoliselt protestiks kogu selle plikanduse ja roosamanna vastu. Mulle meeldis puu otsa ronida ja poistega luurekat mängida. Mulle meeldis poiste värv. Sain suuremaks ja helesinine ei meeldinud yhtäkki enam yldse. Poisid hoopis meeldisid 😀

Mingis pubekaeas elasin minagi yle selle kuulsa musta-armastuse, aga see läks aja jooksul mööda. Või noh, mis mööda. Lihtsalt värvid tulid ka sekka. Ja justnagu jällegi protestiks – minu päriserialal on kombeks oma töid esitleda ja kaitsta ikka reeglina yleni musta riietudes. Siis mina olen oma mappide ja torudega alati rõõmsalt roosas-helerohelises või punases säramas käinud. No on kohe mingi kiuslik vajadus erineda 😀

Kui Annela minult pyhapäeval kysis, mis on mu lemmikvärv, siis hakkasin esiti kokutama ja siis jahvatama pikka juttu. No värvid on lihtsalt nii toredad. Mulle meeldivad värvid, kyll mitte igasugused ja tegelikult suht piiratud hulgal, aga siiski meeldivad. Ja mulle meeldib nendega ka mängida.

Kui mõni inimene näeb numbreid ja nädalapäevi värviliselt, noh, kes meist kiiksuvaba poleks 😉 Siis mina näen inimesi kindlates värvides. St inimese iseloom, välimus, maneerid ja kõik kokku, mis teeb temast just tema, annavad mulle yldsignaalina ka mingi ettekujutuse, mis värvi ta on. Või mis värvi on minu jaoks tema maailm. Ja sellel pole mingit pistmist nende naha ja juuksetooni, riietuse ja värvieelistustega ega ka muude aasta-aja-asjadega millega kõiki inimesi mõõdetakse yhe puuga. No nt mu vanem poiss on selline tugevate värvide tyyp. Tema värvid minu jaoks on hernes-mais-tshilli (roheline, kollane, punane), pisem poiss jällegi on lumi-taevas-päike (valge-helesinine-kollane) ja ka oranz. Minu ema, kes ise eelistab alati tumepunast ja räägib alati, kuidas talle yldse ei sobi beezikad-roosakad-rohekad toonid on minu jaoks just nende värvide inimene.

Kas teil on ka selline arvamus, et roheline ja sinine ei sobi omavahel kokku? No mu ema ja vanaema on mulle seda vähemalt 101 kordi pidanud vajalikuks mainida. Kindlasti mainivad veel. Nali naljaks, aga ometi on neil endil olnud kleite (enne veel, kui mina siia ilma saabusin), kus mustris kenasti nimetatud värvid koos. Ja kui nii võtta, siis looduses on need kaks värvi ju pidevalt kõrvu – taevas ja rohi, taevas ja mets, taevas ja meri jne. Kuidas siis kaks värvi ei sobi, kui need juba looduses aegade algusest koos ja kõrvuti on olnud? Maitseasi, eks?

Ja sama kehtib ka roosa ja oranzi kõrviti panemisse. Minu meelest klapivad vahvalt. Yhes korralikus loojangus mängib ju ka päike just ende värvidega. Ok, muidugi on neil värvidel palju erinevaid nyansse (igasugu neoontoonid on minu puhul välistatud), aga siiski! Sisuliselt võtadki punase ja kollase ja pistad nad kokku. Heledamad toonid jäävad servdesse ja keskel pääsevad kollane ja punane oranzhina möllama. Mulle nii meeldib värvidega mängida.

Lapsena unistasin alati võimalusest värvida ära mõni uks või aken. Ei lubatud. Liiga suur töö lapsele. Ma võivat end ära määrida ja asja ära solkida ja mis kõik veel. Kasvasin yles teadmisega, et värvimine on mingi eriti suur ja tähtis ja peen töö, mis on mõistlik asjatundja hooleks jätta. Aga miski siiski kripeldas mu sees.

Ja siis jõudis mu ellu too Mustika-periood, kus su käsutuses on puhtad valged seinad, mis värvi ootasid. Tegelikult ootasid need kaks seina seal võimalused isegi eri värve, tehnikaid ja värvikasutamise meetodeid. Just nii kuis hing ihkab. Aega kyll oli piiratult, aga esimesel korral ma siis proovisin ära selle, mis mulle endale kõige enam meeldis pakutud valikust. Caparoli ArteLasur värvidega annab teha jube laheda seina. Vähemalt minu arust.

Yks sein pidi saama roosa – purgis oli värv suht tumeroosa, sees heljusid valged helbed. Muidu kantakse seda värvi seinale ühtlaselt, aga minu eesmärgiks on saada yhtlaselt ebayhtlane sein. Ja mul oli kiire. Samas oli tahtmine midagi vahvat katsetada – mõtlesin siis kohe tupsutamise peale. Aga millega? Tähtis oli ju saada need helbekesed koos värviga seinale. Pintsliga on nii, et kannad värvi seinale ja siis hakkad seda pintseldama, et helbed ilmuks nähtavale ja siis nyhid risti-rästi kuni saad helbekesed ka enamvähem yhtlaselt seinapinnale. Helbed on sellised kapriissed tegelased seal värvis. Samas on nad põhilised efektiloojad. Katsetasin oma tupsutamist ja plätserdamist kilekotida – ei sobinud – värv ei jäänud peaaegu yldse seinale. Käsnaga – ei sobinud – helbed jäid kärsna kylge kinni ja värv jäi seinale nagu tavaline, lisanditeta, värv ikka. Katsetasin erinevate kangastega. Ja mis sobis? Kõige parema tulemuse sai Vileda(?) põrandalapiga, selline pehme ja kollane ja suht tiheda koega. Tõmbasin käsnale selle ymber, sest nii sai suurema ja tugevama värvikandva pinna kui nutsu lihtsalt peos hoides) ja muudkui tupsutasin. Mitu ringi kohe tupsutasin ja patsutasin. Aga siin siis mina ja minu lemmiksein alles kerkivas Musika jõulutoas 🙂 :

Aga ma vähemalt tean, et asi oli katsetamist väärt ja kui kunagi elus veel kipsseinu tuleb elavaks muuta, siis pigem nende värvidega. Kui aga on võimalik teha pärisasja, siis ehk ikkagi eelistaksin krohvi ja värvimuldadega kohupiimavärve. Tapeedid on minu jaoks välistatud… paber lihtsalt on joonistamiseks 😉 Ja värvid peavad olema ilusad. Nagu Mehhikos. No nemad ei karda panna kokku roosat ja oranzhi, rohelist ja sinist ega karda jätta ka pindu valgeks. Ja kui neil on seal intensiivne päike, mis teeb värvid intensiivsemaks ja varjud tumedamaks, siis ometi vajame meie siin põhjamaapimeduses veel enam värve ja valgust ju 🙂

Aga millest sai see värvijutt yldse alguse? Annela kysis, mis on mu meelisvärv, talle tundus, et roheline. Ja ta ei eksinud, see on yks mu lemmikutest. Võibolla just seepärast, et see on yks eriti tujukas värv. Kui ma kollast ja punast ja sinist, noh, põhivärve siis, võin sydamerahus leida poest endale sobivaid, siis rohelisevalik jääb mulle alati kitsaks ja pean alati seda ise kokku segama. Aga see selleks. Ja siis kinkis ta mulle ilusa rohelise käevõru:

Aitäh Sulle ja aitäh teile! Pyhapäeval oli kokkusaamisel väga vahva ja ma juba ootan kannatamatult märtsikuud 😀

PS Leidsin ühe eriti tupsununnu värvikombinatsiooniga hiljutise foto ka:

Ahhoi, sõbrad!

Vaadake, Vantsu kasvab! 🙂

Et siis sõbrapäev. Keegi tark ytles eile tabavalt, et hea sõber on nagu piss pyksis – kõik näevad, aga vaid sina tunned ta soojust 😀 Kuigi aeg on halastamatu. Noh, kui piss pysksis jahtub, siis pole see enam teab mis mõnus tunne. Samas, kui sõber jahtub, siis… Ok 😀 Tähtis on igal juhul see, et inimesel on sõbrad ja neid tuleb hoida ja palavalt armastada 🙂

Mina isiklikult ei teadnud varem, noh möödunud sõbrapäeval nt, et mul nii palju sõpru on. Tundsin end pahatihti suht hyljatud, yksildase ja kurvana. Sel aastal tean, et mul on palju sõpru. Oiiii, kui hästi ma tean! Tänan teid kõiki, head sõbrad, kes te raskel ajal toeks olite mõistmise, heade mõtete, sõnade ja tegudega, et te olemas olete! 🙂

Haiglas olles oli mulle suureks toeks tädi Rita ehk Ritsikas Nagu ta on seal hääks kaitseingliks ja haldjaks paljudele. Kuna ta lisaks kõigile oma miljonile oskusele ja huvile on ka hirmus nobedate näppudega tädi pisikeste sokkide kudumises, siis õnnestus minugi pisipojal saada temalt jõulukingiks yks nägus paarike sokke. Poiss on nyyd juba nii suur, et sokipaar istub jalga nagu valatult. Aitäh Sulle, armas Rita 🙂

Maailmas on lugematult palju häid inimesi. Minge vaadake peeglisse ja te näete kohe yhte nende seast. Ja tehke siis endale minu eest ka yks pikk pai. Kohe päris tõsiselt. Ja tehke seda iga päev! 🙂

Ja nagu sellest kõigest veel oleks vähe, siis kirjutas mulle yhel kenal päeval Virbi ja kysis, kas ta tohib mulle saata murakamoosi (olin just blogis õhanud oma murakamoosilembusest). Mis te arvate, et ma suutsin siis ei ytlelda? Muidugi mitte. Kuigi ma siiani ei tea, millega ma sellise au ära teenisin… Ja selleks polnud mu vaim kohe yldse mitte valmis, et lisaks mesimagusa murakamoosiga saabub mu ellu ka pisike kaitseinglike. Moosihaldjas. Loodetavasti hoiab ta silma peal, et muuhulgas mu murakamoos kunagi otsa ei saaks (lihtsalt head asjad ei tohiks elureeglitele alluda ja alati liiga ruttu otsa saada) 😀

Yhesõnaga pikk-pikk pai ja suur-suur tänu Virbile niiii ilusa teo eest! Ja ma ei teagi nyyd, kumb neist on suurem meistriteos, kas see imeilus purgikaas või see mesimagus moos. See moos… kui ma keele kurgust kätte saan, siis räägin edasi 😉 Muide pool purki moosi ma lihtsalt maitsesin ära… nagu öeldud siis murakamoos on minule sama, mis Puhhile mesi. Sygav sõltuvus, noh 😀 Teist poolt mekutan nyyd iga päev natuke lusikakaupa. Kallis kraam pole raisata. Pealegi, vaadake ise! Viib ju keele alla? Puhas söödav päikesekuld

Minu eilne päev möödus suhteliselt vaikselt. Kahe tegusa poisi kõrvalt ju teab mis palju ei jõuagi ette võtta ja häbematu oleks ju oodata ja tahta, et nad ruttu suureks saaksid, et saaksin taas oma tegusid teha. Pigem ikka naudin seda hetke ja aega võimalikult kaua. Aga sugulastele tegime lastega koos kaks suurt soolast pirukat ja kausitäie shokolaadi-Marianne-muhve. Magusa vahukoorega.

Ja päev oligi ilus. Väga ilus ja armas 🙂

Yhesõnaga veel kord palju häid ja veel paremaid sõpru teile! Ja ärge siis unustage, et sõprus ei kysi vanust, kohta ega aega ja et iga päev on tegelikult ju sõbrapäev, eks 🙂

PS sõbrapäev oli sel aastal tähtis ka minu pisikesele poisile. Ta kohtus esimest korda oma kõige eakama ja suurema sõbraga, oma vanavanaisaga, minu papaga:

Et siis midagi head… Ma mõtlesin yhel hommikul. Teate ehk kyll neid hetki, kui avate hommikul silmad ja toas on vaikus. Unevaikus. Päike tõuseb ja piilub juba pisut tuppagi. Ja toas on nii soe, ilus ja vaikne. Nii vaikne, et sa kohe yldse ei taha seda idylli lõhkuda ja lebad vaikides, liikumatult. Hingates vaid vaevumärgatavalt. Neid hetki, siis vaikust ja rahu, on mu elus hetkel väga vähe, seepärast naudin neid eriliselt. Ja siis tulevad ka need kõige paremad mõtted, ideed ja lahendused mu juurde. Tulid ka sel korral.

Muuhulgas mõtlesin välja selle, mida ma tahan. Mis on minu jaoks SEE midagi head, mida ammu olen otsinud ja millest ka eelmises postituses kirjutasin. Murakamoos. Iga jumalama kord, kui poes moosiletist möödun, neelatan. Ei raatsi ma seda moosi aga osta pea kunagi. Kõvasti kallim kui kõik teised. Ok, mõistan, marjade asukoht ja kõik muu. Armastan murakaid aga kardan raba. Vanasti käis vanaisa murakal ja tegi siis moosi. Murakamoosi vastu ei saa miski, eriti kui seal veel terveid marju ka sees on. No ja ma ju tean ennast, pistaksin purgitäie korraga nahka. Meil oli vanasti armas traditsioon, sain igal aastal synnipäevaks purgitäie unistustemoosi. Aga synnipäevani on veel ilmatuma palju aega ja kas traditsioonigi enam alles on. Ei tea. Ja nagu kõige kiuste valisin siis yhel päeval poest purgi välja ja kassas ei läinud see läbi. Saba oli pikk ja myyjatädi rõõmuks loobusin oma ostusoovist. Kasvatan iseloomu siis edasi. Aga vähemalt tean ma nyyd, mis on see tabamatu ja painav ‘midagi head’. Mmmmm… murakad! 😀

Aga selle hea otsingute käigus jõudsin teie soovitusel paljude toredate retseptideni. Tänud! Eriti Ajaviitjale. Ja eile katsetasin siit lehelt paljude retseptide seast seda lõhe-sinihallitusjuustupirukat

Juuuube hea sai! Painin peaagu kõik yksi nahka. Ainus erinevus etteantud retseptist oli kypsetusaeg. Minu pirukas oli ahjus terve tunni. Äkki oli asi keraamilises kypsetusvormis. Pleki sees kypseks ehk etteantud aja jooksul ka ära? Igal juhul varsti katsetan uuesti ja katsetan teisigi 🙂

Aga täna hommikul ärkas päike tulipunasena. Et siis sellised vastlad sel aastal…

… oleks kelgul rattad all, saaks ehk liugugi lasta 😀 Õnneks on poisid veel nii pisikesed, et vastlapäeva saab ka mingil lumerohkemal hetkel kordusesse võtta. Ma olen kaval, eks? 😀

Igal juhul täna me kelgutame toas. Ja teinegi vastlatraditsioon saab murtud – me ei söö täna kukleid. Kahel põhjusel. Esiteks pole mul yhtegi vahendit millega vahukoor vahtu saada ja kahvliga vispeldama ma seda ka ei hakka. Kuigi arvestades suurema poisi energiajääke võiks ju tema ikkagi kahvliga vehkima panna?! Ja see teine põhjus… ma pole kunagi saanud yhtegi head ja õhulist ja pehmet kuklit vastlapäeval. Sel aastal siis sööme meie hoopis muhve. Tore maakeelne nimetus, eks? Et maitsvam oleks, on sees ka kuivatatud ananassi- ja papaiatykid 🙂

Et siis sedasi näeb välja meie vatsel siit maa ja taeva vahelt Õismäe vihmastest pilvedest

Vahvat vastelt ja pikki linu! 🙂

PS Tänud shirin! Vahukoor sai minutitega vahtu ja siin siis meie mutantkuklid. Muhvkuklid. Maitsevad veel kordades paremini kui enne 😀

Sel ajal kui mina taas kokanduslike katsetuste kytke olen langenud… Noh, käivad mul vahel sellised hood ka peal, yldiselt tasa ja targu ja suuremate hiilgehetkede ja põrumisteta. Pigem seepärast, et tahaks hirmsasti midagi head, aga ei oska ise ka öleda ega välja mõelda, mis see HEA siis olema peaks… yhesõnaga, siis kui mina vaikselt koduselt katsetan, siis minu vanem poiss avas eile restorani. ‘Resturaani’, nagu ta ise ytleb. Tänaseks on sellest kyll saanud lihtsalt ‘putka’ 😀

Eile kaubeldi mind hoolega restoranikööki sööma, ma siis selgitasin, et köök on kokkadele, inimesed söövad eraldi, noh, nt väliterrassil. Ok, on muidugi koht, kus sulle toitu ka nina all valmistatkse, aga see oleks kokkuvõttes 3-aastase jaoks liiga keeruliseks juba läinud 😀

Täna aga ei lastud mind enam restorani sisse. Teatas, et see on putka ja inimesi teenindatakse läbi luugi. Nojah, omanik on kuningas 😀

Aga nimetagu ta seda paika kuidas tahes, tähtis on ikkagi pakutav. Menyy on vägev. Eile nuias ta mu käest pärast poolte söögiriistade putkasse tarimist ka söögikspakutavaid keetmata makarone. Ok, kena kui kokk maitseb oma roogi enne lauale andmist, aga kui ta neid himuga ise krõmpsutama hakkas (mul tõusid kõik olemasolevad ja olematud ihukarvad seepeale pysti), tuli fantaasia appi võtta. Nyyd siis pakutakse restoranputkas söögiks traktoriratta-pihve, mullitajapurgi-sardelle, pallipirukaid ja kõike muud hõrgutavat. Peakokk isiklikult aga ulatas mulle eile (samu vahendeid appi võttes) restoraniaknast erilise magusroa – liblikakoogi. Noh, kujutlusvõimet appi võttes on ju kausis tõepoolest midagi liblikalaadset. 😀 Igal juhul sõin himuga. Maitses mmm, oi, kui hea! 😀

Ise on ta oma putka yle hirmõnnelik. Mis muidugi ongi peamine. Tarkades kirjutistes on palju räägitud, et lastele tuleb rollimänge õpetada, sest lapsed ei oska ise neid mängida. tänapäeva lapsed ei oskavatki yldse enam mängida? Mina, laisa ja oskamatuna, pole neid talle kyll õpetanud, või õpetada jõudnud veel, kõik on kuidagi ise tulnud. Äkki seepärast, et ta alati mul ninapidi iga asju juures on ja jõukohaseid asju kaasa teeb? Eile nt tegime pitsapirukat.

Piruka sisse panime kõiksugu head ja paremat, kuna see aga ikkagi liigrasvane sai, siis ma pigem töö käigus väljamõeldud retsepti ei jaga 😀 Ja suures osas panen ma asja nässuminemise ka paha kypsetusvormi syyks. Leidsin lihtsalt vanu kaste tuulutades paari päeva eest kena tuttuue vormikomplekti, milles viis erinevat vormipõhja. Karu, päkapikk, syda jne. Katsetasime karuga. Mõtlesin piruka taldrikule lyya, et karupõhi jääks peale. Aga vorm osutus täielikult Taiwani jampsiks. Piruka saime kyll kuidagi kätte. Koos teatava osa vormi põhja- ja kyljetykkidega. Vorm rändas otseteed prygimäele kõigi oma põhjadega ja edaspidi jään truuks oma päevinäinud Saksa analoogile 🙂

Aga ikkagi, tahaks midagi head… on teil ideid? 🙂

‘Emme, vaata lehmad!’
Vaatan segaduses toas ringi, et noh, mis asjad siis nyyd lehmad on, et teaks, et valesse kohta ei astuks ja saaks lapsega kaasa mängida. Aga lehmi pole toas. Kysin siis, et kus need lehmad siis nyyd on. Seepeale viipab poiss akna poole ja näitab mulle pilvedesse kaduva lennuki ähmast kuju.
‘Lehmad lendavad.’ vaatab ta unistavalt läbi aknaruudu taevasse
‘Lennukiga? Kuhu nad lendavad?’
‘Heinamaale.’

Nojah, kui heinamaale, siis heinamaale. Tyybil on sellest maadeasjast veidi oma arusaam. On Soomemaa, Muumimaa, Saaremaa, Lõunamaa (see, kus on soe ja kuhu Lotte Pipo viis) ja nyyd siis ka heinamaa. Hetkel on piimaandmine popp teema. Hommikul seletasin talle just, et lisaks emmele annavad piima ka palju loomaemmed ja mõnede piima joob ja piimatooteid sööb isegi tema. Selleks aga, et lehmad ja kitsed kõik head piima annaksid, peavad nad head toitu sööma ja palju puhkama. Heinamaal. Lehmad juba läksid. Meil siin ju pole päikest ja soojust, kuigi heinamaad peaagu juba haljendavad. Huvitav, kas varsti saadetakse mind ka? 😉

Kuna minu isetegmised piirduvad hetkel suures osas vaid piimaandmisega, siis pole sellest kuigivõrd midagi põnevat kirjutada kui et vaid seda, et kaks kuud sonditoidul olnud poiss, kes õppis ise sööma pudeliga eelistab rohkem ja rohkem ise otse allikast oma piima ammutada 😀 No ja isetegemiste osas on mul kodus nyyd yks eriti suur ISEtegija syndinud. Kasutades ära minu teatavat võimetust… käib ta ISE reisil. Vaat sedamoodi ja siis põikab ikka pidevalt ligi, et ennast esitleda ja tankida:

Kui ma olen pool päeva temalt palunud, et ta oleks nii kena ja paneks jahedas toas endale sokid ja pyksid jalga, siis leiab ta ISE endale sobivad kehavarjud. Mis sellest, et sokid 20 numbrit suuremad, nii ongi parem, ei peagi pykse panema, sest minu puusani ulatuvad pikad sokid täidavad ka pykste aset. See eest aga katavad ihu tagurpidi prillid, seljakott. Et siis reisile. Ei taibanud kysida, kuhu ta reisis, aga küll ta varsti jälle tuleb, siis küsin 😀

ISE tuleb endale ka soeng teha. Yhel päeval katsetas ta korra ka juukselõikusaparaati, aga sellega tal erilist edu polnud. Juhtmepool lihtsalt ei lõika ja yle pea veel ei näe. Peeglit ei tunnista 😀 Aga järgmisel päeval katsetas ta paremat asjaga – rastapatsi vaha (kes ja miks, krt, kyll selle vannituppa jättis? Aastateks? :D). No ja seda kitist ollust ei saanud ma poisi peast kõigist katsetest hoolimata muul moel enam ära, kui sai teine oma 15-päeva-soengu. Nyyd võib ta seda kitti endale kasvõi lusikaga ja purgitäie pähe määrida, kui taas juuksurit soovib ISE mängida. Äkki ongi soojem. Sest kiilakana talvel vist eriti palav pole 😀

Aga tegelikult on ta yks armas ja hea ISEtegija. Kui ma pisikesega haiglas olin, siis kilod kadusid kuskile ära ja yhel kenal päeval käsi pestes ja paberiga jälle kuivatades pyhkisin ma ka oma sõrmuse käest. Sinna ta kadus. Emotsionaalselt väärtuslik, 12 aastat truult mu pöidlas istunud sõrmus, kadunud vanatädi kingitus. Muidugi olin ma kurb. Kuigi see oli ka omamoodi märk uue ajastu algusest. Aga poiss oli kunagi nädalate eest mu juttu kuulnud ja nyyd siis järgnes reaktsioon. Eile kilkas ta õhinal köögist:
‘Emme, tule tee pilti!’

Läksin. Fotokaga. Reeglina on siis alati midagi põnevat ka yles võtta, kui ta juba ise kutsub. Oligi. Ta istus koeraga koos köögilaua taga ja oli söönud poole saia jagu viile seest tyhjaks. Korralik lapsevanem oleks tõenäoliselt toiduraiskamise ja sonkimise pärast oma võsukest korrale kutsunud. Ma ei jõudud seda teha. Poiss ulatas mulle yhe sisutu viilu ja teatas säravate silmade välkudes:
‘Tannu tegi emmele sõrmuse. Emme sõrmus läks prygikastist. Tannu tegi emmele uue.’

Ei tea, kust need ideed siis nyyd nii äkki tulevad. Kas ikka ta omast peast, ikkagi suur vend nyyd. Või äkki jagab pisike vanamees talle käsklusi?

Võta siis kinni. Iga juhul kui elamist ei ähvarda uputus (vetsupaberirulli riputasin igal juhul pärast kolmanda rulli pottiuputamist juba lae alla, ise ka ei saa enam kätte) või tulekahju, olen ma rahumeelselt põnevil ja hoian fotoka ligi. Söödud hambapastad, põrandapesuks kasutatavad hambaharjad, kraanist alla kallatud peened shampoonid-dushigeelid on kogu nalja 100-ga väärt. Tõsine segasumma-värk 😀

Ehh, tore on tagasi olla! Ja teile kõigile kallid ja tänud olemasolemise eest! 🙂

Päike paistab. Kõik on hästi. Enam ei jõnksata mu sees nii hullult, kui näen mõnd mikrobussi, mis meenutab reanimobiili, möödumas. On vaid teadmine, et kunagi sõitis ka minu pisipoja sellisega. Enam ei võpata ma iga liftiukse kõlli, telefonihelina, autosignaali või muu sarnase heli peale, mis meenutab mulle peene aparatuuri häirekella ja annab märku, et lapsega pole kõik korras. Enam ei vaata ma teda kogu aeg murelikult ja kahtlustavalt, et ega ta äkki pole näost sinakaks tõmbunud, ei hinga enam. Nyyd vaatan ma teda vaid suure armastuse ja hellusega, otsides ta terast kõiketeadvat pilku. Enam ei pea ma tal soojas toas mytsi peas hoidma, sest ta suudab ise hoida sooja ja saab mõnusalt päikese käes ka paljaid varbaid sirutada. Enam ei pea ma talle systlast ninasondi kaodu toitu otse makku lykkima vaid ta teab toidu maitset ja sööb ise isukalt. Ja nõuab innukalt lisa, kui ma pole osanud õigesti arvestada. Enam ei pea teda kobistades sylle võtma nagu väetit lõtva kassipoega, kes justkui laguneks koost ja su oma syli ja käed on tema kallistamiseks liiga suured ja pikad. Nyyd saab teda sylle võtta juba nagu yht ysna tavalist erilist titat ikka. Varsti kannab juba peadki. Jah, lõpuks ometi oleme me kodus.

Nyyd, ajal, mil ta tegelikult syndida oleks võinud ja ma oleksin koju tulnud ajalise titaga, on tema juba vana mees. Juba kaks kuud vana ja rohkem elu, valu ja nõelu näinud kui paljud aastakymnete või kogu pika elu jooksul. Eks see kysimus jääb alatiseks, kui suur peab olema siis eelmiste elude karmavõlg, et tulla siia ilma selliste katsumustega. Katsumused ja proovilepanekud on ja jäävad, aga tähtis on see, et ta on tugev ja tragi ja kyll me hakkama saame.

Igal juhul juhtus nii, et yhel kenal päeval andsid arstitädid meile lubatähe ja me seadsime oma sammud haiglarutiinist välja suurde maailma. Ikka koos. Ainult nebulisaatori peame endale koju ostma, sest selleta ei saa kohe mitte.

Väikemees leidis endale uues kodus (uues, sest tema jaoks oli ju kaks kuud olnud koduks haigla) ka kohe suure sõbra ja abivalmi kamraadi

Armukadedust (mille eest kõik muudkui hoiatasid ja hirmutasid) pole, hetkel vähemalt on suur armastus. Nii suur kohe, et pean hoolega silma peal hoidma, et titat katki ei kallistataks ja laiaks ei musitataks 😉

Ja kodus sai uustulnuk kirja ka oma elu esimese suudluse. Kuid nagu pildilt näha saab, siis hetkel on veel sellisteks otsesteks armuavalduseteks ilmselgelt liiga vara 😀

Minu isetegemised sellel aastal on olnud väga teistlaadsed. Peaasjalikult kulinaarsesse valdkonda jäävad. Selleks, et ninasondisit vabaneda ja koju saada tuli kõige pealt õppida last pudelist toitma ja siis sealt edasi jõuda loomuliku alguse juurde. See on meie jaoks suur saavutus. Ja laiemas plaanis haiglalobilt koduse toidu peale tulles oli vaja kohe katsetada igasugu häid asju. Kartuliputru ei taha ma vist enam iial syya… Nälg oli kontide ja naha vahele augud söönud, nyyd tuleb need tyhimikud kenasti täita 😀

Selline nägi välja meie Eowyni kuulsa prantsuse juustupiruka esimene katsetus. Retsept tema blogis eelmise aasta aprillis. Kypsetis ise nii maitsev, et pildile ei jõudnudki, sest rasvatse näppudega peent tehnikat ei kista lihtsalt ja hiljaks ma jäingi 😀

Ja kuna ma siin sel aastal alles esmakordselt sõna võtan, siis kirevavärvilist ja tegusat ja õnnerikast käesolevat aasta jätku teile kõigile ja peatsete kohtumisteni 🙂

Hea tädi Rita ehk ritsik62 lubas mu õhtul mõneks tunniks haiglast koju. Ja siin ma siis olen. Tulin Tannu jaoks üllatusena. Isa abiga pugesin ukse taga hiigelsuurde punase tutiga kotti ja isa andis värava taga kella ja kadus ise nurga taha. Tannu tuli mu emaga ust avama, et kes see sedasi siis nyyd vana-aasta õhtul siin kella annab ja leidis hiigelsuure kingi. Püüdis tuppa viia, aga ei jaksanud, Isegi koos vanaemaga ei jaksanud. Püüdsid nad siis kahekesi seda pakki kohapeal avada ja üllastus missigune! Pakist väljus emme! Hea, et ma sealsamas suurest õnnest nutma ei hakanud 🙂

Nüüd on kingid jagatud, muljed vahetatud ja kõht vanaema tehtud sylti täis, Tannu on mul koaalapojana kaela ymber unelemas. Ma saan ju nii hästi aru, kui väga see laps mind ja mu kohaolekut igatseb… Pisem tudub loodetavasti rahus hämaras haigla intensiivpalatis tädi Rita hoole all ja ootab uue aasta algust, kui emme tema juurde ööhämaruses tagasi hiilib. Ohh, kui keeruline on end haigla ja kodu ja kahe poja vahel jagada, eriti päevadel, mis on tähtsamad kui tavalised päevad. Aga usun, et sain sel korral hakkama 🙂

Putin lõpetas just kõne. Venemaal on juba uus aasta. Meil on veel tunnike vana alles jäänud. See oli ilus ja raske aasta. Täis suuri võite ja karme katsumusi. Aga lõpp hea, kõik hea 🙂
Aga kuna meil on veel mõnikymmend minutit seda aastat jäänud, siis on just paras hetk teha viimased kokkuvõtted.

Kui siia ilma synnib yks inimeselaps, siis peab ta endale nime saama. Noh, et teised teda kutsuda ja nimetada oskaksid. Nime mu pisem poiss sai. Nii nagu ikka meil kombeks, E-tähega, lihtsa kirjapildiga ja olulise tähendusega. Kutsume me teda Vantsuks, aga kirjutame seda nime c-ga ehk Vancu, sest ta on üks pisike tore elevandipojake. Vahetult enne teise elukuu algust ja jõule. Sildi sai ka kohe samal õhtul, sest laps peab oma nime tundma 😀

Enne nääri olid jõulud. Ja mul õnnestus yhel päeval leida teki alt yks väikene mees…

Kolm tädi on mures olnud mu pisipoja jalavarjude pärast. Noh, varbad peavad ju ikka soojas olema. Eriti neil, kes ise hästi sooja veel hoida ei oska. Tädi Kairi tegi mu poisile kohe alguses pisikesed sokid, ema ja vanaema vaatasid ja vangutasid päid. Noh, et tädi teeb nalja, need ei lähe ju nukulegi jalga. Aga mu poisile läksid, lähevad siiani. Tädi Kairi lihtsalt teab juba neid asju paremini. Aitäh! Nii hea on vahel lapsele selga panna midagi, mis talle päriselt ka paras on 🙂

Ja Mannike, armas ja ilus ja hää inime, saatis kohe postipäkapikud liikvele. Pakis oli kõige hää ja parema ja rõõmsa (naerunäoga kyynlad 🙂 ) vahel ka papukesed. Paraja kasvuruumiga. Palju see mees ikka pikali olles neid jalanõusid siis läbi kanda suudab. Seega on nii hea, kui on ikka igas suuruses jalavarje. Ja praegu saab nende nalja teha ja näiteks pisikest mikihiirt mängida 🙂 Aitäh, armas Mannike! 😀

Pisike võrdlusmoment ka praegu paraja ja tavalisele titale parajate varbasoojendajate vahel. Ja kui te nüüd küsite, kui suur on laps, siis ta on täpäselt suur Eviani veepudeli suurune ja ka samas kaalus  🙂

Ja Rita-tädi päkapikk tõi mu poisile ka vahvad sokid. Jalalabast kasvuruumiga, aga sipukate peale sobivad juba hetkel hästi. 🙂

Ja olengi otsaga tänases päevas. Päeval said palatikaaslased oma pisitillukesed nimede ja Väga Tähtsate Numbritega kingitused kätte

Ja siis, enne kui korraks koju silkasin, tegi tädi Rita yhe jõuluvorsti. Sardellikese. Täidiseks minu pisipoeg, et tal soe ja turvalisem olla oleks 😀

Aa, õigus jah, veel enne jõule oli Mustikas too lõpetamise yritus ja seks puhuks sai mu suurem poiss endale lohesärgi. Lohed on vallutanud ta sydame.

Ja nagu tähtsate syndmuste ja kuupäevade puhul ikka jagatakse autasusid ja ordeneid, siis sai sellise ka lastehaiglas kõigi pisikeste titade suur sõber, hää tädi Rita

Aitäh Sulle, Rita. Ja aitäh teile kõigil toetuse, heade sõnade, mõtete, soovide ja olemasolemise eest. Teieta oleks see kõik olnud võrratult palju raskem!

Nyyd kähku amps kooki-jooki, riided selga, õue ilusaid tulesid vaatama ja siis kähku otse läbi surnuaia tagasi haiglasse pisipoja juurde. Või noh näärivorsti juurde siis. Hmm, huvitav, kas ta õhutab end lisahapnikuga või harjutab tulevase karjääri tarvis. Tannu arvab, et pisivennast saab laulja, sest noh, mask näeb ju päris mikrofoni moodi välja 😉

Vanem poiss on igal juhul minusse. Sai nääripäkapikult kahepoolse tahvli ja näib, et see kink läks õigesse auku. Vaatasin heldimudega ta asjalikku tegutsemist ja joonevedamisi

Olgu, aitab sellest kiirest reportaazh vist kyll. Tohutult ilusat ja head ja edukat uut aastat teile kõigile!!! 😀

Tervitustega,
Eva päkapikumaalt (ylisuurte pikkude maalt siis) 😉

Ja kohtumiseni uuel ja paaaaaalju paremal aastal, eks! 😀

Tere jälle valgete kitlite maailmast! 🙂

Teate, vahel on isegi tore haiglas olla. Eriti, kui Su ymber on toredad inimesed. Nii siis juhtuski, et kui ma siin Mustika jaoks suht ennastunustavalt viimaseid ponnistusi tegin, siis tuli mulle appi öösel valves olnud tädi Rita ehk isetegijas ritsik62 Suuuured tänud Sulle kõige eest! 🙂 Ja tema abil valmis lapse käele paras konnakäpik, Kuningliku Käpikuteatri juhtivnäitleja. Ma lamba olin juba valmsi pusinud, aga konn ootas alles oma õmblusi ja ma ise olin alles vaibaga ametis ja siis küsisiki Rita, kas ta saab mind kuidagi aidata. Andsin konna tükid rõõmuga talle ja hommikuks oli konn valmis. Antud pildil siis mu vanem poiss ‘vaatamas’ mida see konn nii hoolega lambale räägib 😉

Tegelikult on Käpikuteatris veel palju näitlejaid, Nad lihtsalt ootavad õiget aega ja näidentit, et ellu ärgata 🙂

Kuna mu vanem poiss on veendunud, et tema kolmas või neljas kodu on kindlasti Mustikas, siis seadis ta end seal ka üsna koduselt sisse:

Täna sain ma tänu tädi Ritale käia ka suurema lapsega jõulupeol. Kui kuni 3-aastased meisterdama kutsuti, siis alguses oli suht vaikne ja natukese aja pärast meisterdas trobikond muidu nii tõsiseid tööinimesi oma lastele ja lastega ingleid, päkakaid ja muidu vahvaid tegelasi. Ei saanud minagi end tagasi hoida. Sel ajal kui minu pärdik ringi jooksis, tegin mina kaks tegelast – kui neile näkku vaatasin, siis said nad kohe ka nimed… Pugatshova ja Pavarotti 😀

Reedel sai pisike poiss 3-nädalaseks, ta on vahepeal nii palju kasvanud ja torude ja voolikute pärast ma teda sülle ei saa võtta, aga juba ta teab, et vähemalt emme käest on hea ja turvaline kinni hoida 🙂