Jaanipäev ja igasugu isetegemised

Veel enne, kui hakkame pidutsema, yks väike tagasivaade eelmisesse nädalasse. Sain mõne aja eest kiire ja ahvatleva pakkumise joonistada yhele synnipäevakangelasele tore tool. Mere- ja eriti kapteniteema oli sel hetkel vägagi aktuaalne ja nii jäin ma nõusse. Kõige pealt Marile maksimumpunktid hää idee eest! Mida viia kingituseks, kui inimesel on justnagu kõik juba olemas? Vii isiklikuks muudetud tool! Niisama yksiku tooliga ju kentsakas minna, ikka võiks olla komplekt või ansambel, aga sel moel on iga tool omaette lugu. Kuna ma synnipäevalast näinud ei ole, siis improviseerisin niisama etteantud detailidega ja kokku sai selline vahva ankrupaik. Koge selle tooli joonistamise aja kripeldas mul peas, et peaks enda isale ka ikka sarnase tegema. Kyll ma yhel hetkel teen ka 🙂

Ja hommikul nad marssisid… Mõistagi vapralt vihmas, sest Eestile on nii kombeks. Kuna aga jaan on samatähtis kui jõul ja näär, siis on paras aeg rihm veidi lõdvemaks lasta, veidi meenutada ja plaane teha. Väike Vantsu saab täna õhtul 7 kuud vanaks. Pool aastat tagasi, jõulude ajal, oli ta täpselt kuune. Kaalus pisut yle pooleteise kilo, kandis enneaegsete mähkmeid (kuni kahekilostele), millesse uppus ja oli enamvähem samasuur kui suur veepudel. Ärge laske end eksitada sellest, et see tühi mähe tal põlvedest üle ulatub. Poiss ise saab otsa umbes seal, kus Eviani silt, edasi on vaid kaks peenikest koiba 😀 :

Nyyd on ta aga igavesti tragi tyyp. Kaalub 7 kilo, keerab-pöörab, tiirleb ymber telje, roomab algeliselt, sygab varvastega igemeid ja on muidu igavesti uudishimulik ja hakkaja tita. Maitseb juba korra-paar päevas püreed ja banaani. Poole aastaga on ta kenasti võtnud järele nii pikkuses kui kaalus õigeaegsetele. Kui kuidagi kopsud ka korda saaks, oleks hyppersupper lahe. Äkki peaks kolima sobivamasse kliimasse? Kel positiivseid kogemusi, andke vihjeid! 🙂

Isetegemisest ka… Pean sygavalt kaaluma, kumb meie peres on suurem isetegija, kas mina või mu vanem poiss. Sest täna pilte lapates tekkis mul vägisi kahtlus, et tal on kõik eeldused saada palju hullemaks ja vägevamaks tegijaks kui mina 😀

Ise värvin ripsmed:

Ise jooksen porilombis nii, et muda on silmini.. või siis yle pea:

Ise teen piimast kokteili – Mull, midagi Sulle! 😉

Jajaa, tänapäeva emad elavad fotokas peos ja laste distsiplineerimise asemel hoopis pildistavad ja itsitavad kaasa. Alles yleeile suples mu tyyp loigus. Kiikus ka ja kui kiik ymber läks, siis kukkus loiku ja yks memmeke võttis nõuks yle kvartali mind lolliks sõimata ja ähvardas miilitsa kutsuda. Ma peaks vist lapsekasvatamist tõsisemalt võtma ja memmekese juurde trenni minema, et ta mu poissi saaks klaaskommidega keelitada pai olema, jahhaa! 😀

Minu suurim isetegemine on jätkuvalt nende kahe kantseldamine. On, jah, yhte nägu 😀

Eile käisime me näiteks loomaaias ja lastezoos oli lahe pilt. Kui syya ei anta, siis oleme kõvad tegijad ja võtame ise:

Ja, et te ei arvaks nagu ma siin niisama istun ja mulisen, siis väike vihje yhe töö fragmendikesena juba peatsest postiusest ka. Selline mõnusalt sydasuvine ja jaanilaupäevaks igati sobilik 🙂

Aga vahvat jaani teile kõigile ja kui ikka kõvasti lõkkeid teha, siis äkki pageb see vihmake vähemalt tänaseks õhtuks taevasse ja tuleb mõnel sobivamal päeval tagasi! Otsige ja leidke ja hoidke oma sõnajalaõit! 🙂

PS täna, kohaliku aja järgi 13.30 ilmus siia lehe allserva kaks vahvat kylastuste arvu kajastavat numbrit: 088 880 ja 088 888. Ma isegi ei tea, kumb neist on ilusam, aga yhed kenad ymarad mõlemad ja kokkuvõttes ei tähenda numbrid ju midagi vaid ikka teie! Aitäh! 😀

PPS praegu, kell pool viis õhtul tundub, et vihm hakkab lõppema, sest nii kaugele kui silm siit Õismäe tornist ulatub, on kõik juba heledam ja helgem 🙂

Minu isa 60

Minu isa sai eile 60 aastat vanaks. Või nooreks. No lesib teine endiselt haiglavoodis, aga pikk ja sygav must masendus on tema luidraks jäänud näos hetkel ometi vahetunud veidi rõõmsamate ja lootusrikkamate tuttavate kurrukestega. Vahepeal nii tyhjana tundnud silmad on taas maailma pöördunud ja neis mängib see kaval ‘miski’, mis nagu ytleks, et oot-oot, ma nyyd kohe tõusen ja ehitan sulle pähe yhe Eiffeli torni. Seda lubas ta mulle ikka, kui ma veel pisike olin. Olin lapsena issi tytar. Meil oli täpselt jagatud – õde oli ema oma, mina isa oma. Pea seitse aastat nooremal õel ses osas sõnaõigust yldse ei antudki 😀

Synnipäevaks joonistasin ma talle pildi:

Minu isa on… ohhohhooo! 🙂

Minu isapoolne vanaisa oli saarlane ja mul oli lapsena miskipärast ettekujutus, et kõik saarte mehed on meremehed. Seepärast ei imestanud ma kunagi, miks mu isa just selle ameti kasuks otsustas. Valikut nagu polnudki, sest kui su soontes ikka voolab soolane saareveri, siis on kindel, et tubli pool su verest on möllav meri ja see yleäänud pool on yks vägavalt kuum veri. Tulikuum. Kõik, mida ma iial olen näinud teda tegemas, on kirega tehtud. Kõik, millesse ta usub, usub ta jäägitult ja teda painutada ja kangutada on peaaegu võimatu. Ja ohh, kuidas kired lõõmama löövad, kui sul on mõnest asjast oma arusaam. Õnneks pole meil erimeelsusi elus ERITI palju olnud 😉

Ta on selline muhe naljamees. Talle meeldib kuum saun, mis nii mõnelgi kõrvalestad kärssama pannud ja kui tema sauna kütab võin mina vabalt leili võtta juba eesruumist (pesuruum on mulle liiga kuum, lava on põrgukatel). Talle maitseb rasvane ja tapvalt terav toit, mis keskmise eestlase nutma ja õhku ahmima paneb. Samas tema lemmiksöök on võileib – tuleb kööki, teeb viis paksu või ja veel paksemate vorstiviiludega võileiba, laob need järjest käele ritta nagu padrunivöö ja läheb siis alla telekat vaatama, ise juba yhest otsast mugides.

Tema lemmiksport on tugitoolioma ja see, mida kirglikult vaadata, peab olema kiiiiire, mida kiirem, seda parem – kiired autod, vormelid, baigid. Ärevamal hetkel saab hypata diivani seljatoele õrrele istuma ja hambad käetoe polstrisse lyya. Vahel maitseb talle sõpradega istudes jääkylm meega pipraviin ja must tee, mille sisse tuleb pool tassi suhkrut panna. Talle meeldib vene estraad, mida peab ilmtingimata kuulama nii, et kvartal kajab ja oma pere liikmed suhtlevad vaid viibete abil. Tema autosse poolelt sõidult end sättides võib kõrvatropid juba eelnevalt kuulmisteedesse toppida. Meremeeste laulud meeldivad talle ka, vanad head operetiviisid ka. Ikka juhtub, et ta astub tuppa ja yyrgab ise kõõõvasti ja valesti, et jah, ilma naisteta on kuuuurb maailm 😉

Isana on ta armsalt abitu. Eks ta meremehena osales meie kasvatamise protsessis suht vähe, aga ometi oli tema see A ja O, autoriteet ja ideaal. Oh, kuidas ma tahtsin tema moodi olla – motikaga sõita, meremeheks saada… ja noh, eks minus ongi teda väga palju – krohvi ikka lendab, kui uksi paugutatakse. Ja pubekana ma peaaegu, et vihkasin teda, ennast muidugi ka. Aga hiljem on meil olnud selline kamraadisuhe – sõidame mööda linna ja kommenteerime ilusate tädida säärejooksu ja paneme neile hindeid 😀

Kindlasti oskavad sajad inimesed temast kui ylemusest paremini rääkida, aga need mõned kuud, mis olen tema alluvuses töötanud, olid meie suhetes lähedasemad yldse. Pidin end topelt tõestama ja pingutama ja kui siis ikka midagi nihu läks, siis hiilisin vaikselt öös tema kajutisse ja istusin ta voodiserval. Hakkas kergem. Või läskin lihtsalt silda. Seal oli ta alati kohal isegi siis, kui teda seal polnud ja mul oli seal alati hea.

Ainus kord kui olen tundnud tema suurt kurbust oli tolle saatusliku Estonia-öö järgsel hommikul, kui ta esimest korda Saksamaalt koju helistas. Tema hääl katkes ja takerdus pisaraisse, kui talle esmast pääsenute nimekirja ette lugesin. See on ainus selline hetk, mida tean. Hiljem oli ta pealtnäha murdumatu ja alati tugev ja vaid jumal ja ta ise teavad, mida kõike ta tegelikult endas kandma peab. Aga inimlikust seisukohast kaotas ta sel ööl kõik oma sõbrad. Õnneks täitis, pigem kyll kattis, elu pikkamööda tyhjad kohad omal moel uuesti. Aga augud jäid. Ja tema võitlusvaim õigluse eest jäi samuti.

Kuigi ma tähemärkidesse suhtun mõnusa huumoriga, siis tema on kyll tõeline kaksik. Teda on raudselt mitu. Tal on mitme eest hakkamist, õppimisvõimet ja teotahet. No ei kasva selle rahutu kivi peale sammalt. Mingil kummalisel põhjusel oli tal vaja 45-selt veel yks täiesti teisest ooperist kõrgharidus hankida. 50-selt õppis ta juurde veel kaks võõrkeelt, milles suhtleb nyyd vabalt. Lihtsalt töös oli nii vaja. Aga rääkigu ta mistahes keeles, ikka pikib ta sinna vahele mõne omakeelse ‘kuradi’. Kunagi kysisid isa võõramaalastest sõbrad salaja emalt, et mis asi see on, mida ta vahepeal sinna lause lõppu ytleb 😀

Ta on nii veetlevalt vastuoluline. Ylevoolavalt rõõmus ja samas ikkagi kuidagi nukker. Kui sa palud tal poest tuua paki piima, siis võid suhtelsielt kindel olla, et ta tuleb alles tunni aja pärast ja on kogu Selveri kaubavalikust näidised kaasa toonud. Ja talle meeldib omas voodis magada ja ta võib mõttetult sadu kilomeetreid selleks maha sõita, et öö oma kodus veeta ja hommikul teise Eesti otsa tagasi kihutada. Autoga talle meeldib sõita. Ahjaa, ja tantsuplatsil on ta alati esimene ja viimane. Ja kui ta vihastub, seda teeb ta ysna sageli, siis lehvib ta kannalt minema ja tihti taipad alles siis, et midagi vist ei meeldinud talle, kui kuuled vilisevaid rattakumme ja näed tossupilves tagatlesid kaugusesse kaduvat. Õnneks lahtub ta pahameel kähku ja peagi on ta rõõmsalt tagasi 😉

Ta ei näita kunagi välja mingilgi moel, et ta on meiega rahul, meie yle uhke, aga ometi ma tean kuklas ja sydames kohe päris kindlasti, et ta seda ikka aegajalt on ja see innustab kuidagi veel enam pingutama. Tunnustusest tähtsam on tema eeskuju. Ennastunustavalt rygades ja vahel ebainimlikultki pingutades on ta meisse systinud palju väärtuslikku kraami.

Vanaisana on ta yks igavene kloun. Õpetab lastele lollusi ja on muidu muhe sell. Vahel on kyll tunne, et peidaks lapsed team eest ära, sest naljad pole kyll alati väga eakohased ja kaugeltki mitte viisakad. Aga selline ta on ja ei läinud mina tema seltsis hukka, ei lähe ka mu poisid. Kasvasin ju minagi yles teadmisega, et olen tema pärdik. Mitte pisike printsess 😀

Ma ju loodan nii hirmus väga, et eesootav raske lõikus õnnestuks ja meile antakse veel palju toredaid aastaid tema seltsis. Et ka minu poisid saaksid osa sellest vahvast seiklusest, mida tema igal hetkel enda ymber luua oskab.

Isa, krt, saa nyyd ometi ruttu terveks, muidu ma sulle alles ehitan!
Armastan Sind

Eva

Blogide ringmäng :D

Mõne päeva eest sain sõnumi Mullilt, et järg seekordse ringmänguga minuni jõudnud. Mul siin asjad venisid ja eile avastasin sama asjaga seoses oma nime Reesi blogist. Seega, täidan meeldivat kohust. Tänan teid! 🙂

1. Mida sa tegid kymne aasta eest?
Enamvähem päevapealt sai peetud isa 50. synnipäeva. Pidustused kestsid tubli nädala 😀
Aga suuremas plaanis lõpetasin ülikoolis kolmanda kursuse ja läksin neljandale. Suvel põikasin erialasele praktikale, aga pärast kaht nädalat orjatööd mulla vedamisel leidsin, et see pole õpitava erialaga kuigivõrd seotud. Läksin hoopis suveks laevale raha teenima. Kaks kuud olid öö ja päev merel Tallinna ja Stockholmi vahel loksudes päris sassis. Noh, tööaeg oli õhtul viiest hommikukuueni, ööklubi ikkagi 😀 Oo, ja silmini armunud olin ma ka 😀

*
*vaja oleks endale selgeks teha, et töö ei tohi lastest tähtsam olla. Olgugi, et see just eelkõige lastele heaolu tagab. Või siis pigem nii – vaja oleks vabaneda syymekatest 😀
*möödund aastased töövõlad likvideerida. Pyydsin jaaniks jõulused asjad valmis saada, aga päris ei õnnestunud veel. Yhesõnaga võlad likvideerida.
*kirjadele vastata, ka see asi näib mul igavesti venivat.
*yhesõnaga mul on vaja teha oma elu lihtsamaks ja systeemsemaks. Tuleks leida sekretär, turundusjuht, raamatupidaja ja abitöölised. Ja oma arvuti 😀
*arvestades kehakaalu ettenägematut kasvu ja selga enam mittemahtuvaid kehakatteid, tuleks kiirkorras ainsate koherebenavate teksade asemele soetada uued ja parjamad. Olen ostmisi mitu kuud edasi lykanud, lootuses, et varsti mahuvad taas vanad armsad asjad selga. Ullike, eks? 😀

3. Lemmiksnäkid?
Kõik, mis aitab uppumatuna pysida. Eriline lemmik on puhas Fazeri piimasohokolaad tervete metspähklitega. Ikka suur tahvel korraga. Momendil siia kõrvale kadus yks Dumle-tahvlike. Yhesõnaga kõik, mis energiat annab ja magamatust korvab. Petlikult, aga ometi väga usutavalt. Peamine, et vanad väiksed riided ikka selga mahuks ihihii! 🙂

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Miljonär on ikka see, kellel on palju miljoneid raha, eks? 😀 Kui ma selle raha äkki saaksin, siis paneksin ta raha teenima ja servast hangiksin oma lastele ja endale elamisväärse kodu. Pyhenduksin sydamerahus oma lastele ja tööle, mis siis võiks olla lihtsalt hobi. Kirjutaksin ja joonistaksin ja teeksin kingitusi sisetunde ja tahte järgi. Teostaksin oma sammaldunud ja kinnikylmunud idee lastekohvikust. Võtaksin heategevusega tegelemist palju julgemalt. Ostaksin poes söögiks seda, mida hing ihkab, mitte rahakott määrab ja käiskin paar korda aastat päikest ja valgust vaatamas ilma ilgete syymekateta. Ja kui ikka tõsiselt miljokas oleks, siis ostaks kuskile soojale ja päikselisele maale teise elamise veel juurde. Ikka on meil miski jabur veendumus, et kobe pangaarve tagaks nagu õnnelikuma elu 🙂

5. Kohad, kus oled elanud?
Muinasjutumaa – läbi elu
Tallinn – Nõmme, Musta-, Lasna-, Õismäe
Tartu – peale Hiinalinna vist kõigis teistes linnaosades. Kokku sain kiirel lugemisel kaheksa aadressi.
Soome (2a), Prantsusmaa (0,5a), Nigeeria (0,5a) + mitu kuud keset Läänemerd liinil Tallinn-Stockholm-Tallinn 🙂

Ja teatepulga sajad: -lola-, virbi, Sibulaplix, imbi, Lotta, Isabel 🙂

PS hetkeemotsioon ka. Te teadsite, et maasikaid on mõnus syya ka soola sisse tupsutades? Ma ise sõin suhkruga, suurem aga nuias, et tema tahab suhkrut sealt teisest topsist. Seletasin, et seal on sool. Ei-ei, see pidi olema just maasikatele mõeldud suhkur. Loobusin vaidlemisest ja tahtsin näha, kui maitsev see siis ikka on. Yhe maasika sõi ära, ohtralt soola oli seal kyljes. Nägu oli mesimagus ja jutt kiitev. Teise marjaga tuli aga poole pealt sujuvalt minu suhkrusse sudima. Tema oma pidi olema LIIGA magus 😀

Isetegamisest ka. Momendil lõpetas Tannu oma mänguautode teibituuningu. Pool rulli maalriteipi kulus. Ja nyyd ma lõpetan, sest pean hakkama kommipaberitest laevukesi voltima. Plaanis on vist Läänemere võimsaim laevastik luua 😀

Pisike Possuga poekotike :)

Viimased päevad on möödunud samas rytmis – päeval möllan lastega, öösel joonistan. Tunnike-paar magamist ja otsast peale. Varsti saan tegemisi näidata ka. Seniks aga pildike Possu-teema jätkuks. Tannu käis kena aastakese ringi valge kotiga. Ideid ja mõtteid oli mitmeid. Tema soovil oleks võinud sel kotil olla kogu loomaaed. Kui aga Pisi-Possu valmis sai, siis oli selge – kotil peab ka ikkagi Tannu lemmikkoer Possu olema. Sinna ta sai:

Ja meie popp ja noortepärane ‘taimead’ elab ka kenasti. Leidsin isegi teemakohase lingi. Mai lõpus kylvatud basiilik areneb pisitasa:

Pärast mõnepäevast tekiga tutvumist avastan Vantsu pidevalt Älini kilpkonna pead nätsutamas miskipärast. No igemed sygelevad vist koletul moel. Aga Tannu näeb hoolega vaeva ja yritab jätkuvalt väikennale tutvustada teki kõiki võimalusi. Ausalt, ma ei tea, et ma oma elus yhegi asja yle nii palju rõõmu olen tundnud. Vähe sellest, et see tekk nii ilus ja selle mõte nii meeliylendav on, on see ka praktilises mõttes täielik 100% rõõm. Tänan teid niiiiiii hirmuskole väga! 🙂

Isetegijate üllatustekk pisikesele Vantsule

Ja siit tuleb üks eriti tore lugu sellest, kuidas head isetegjad Älini eestvedamisel mind pehmeltöeldes meeldivasse infarktieelsesse seisundisse viisid.

Eile oli ilusimelik päev. Unenäoline ja ulmeline. Algas kõik sellega, et ma istusin hommikul ärgates jupp aega magajate voodiserval päikeselaigus ja mõtlesin, et mis asja ma seal unenäos siis nyyd tegin-nägin. Olin lendamisest vist yksjagu väsinud, sest just lennanud olin ma kogu eelnenud öö. Udus ja pilvedes, öös ja päikesepaistes, yksi ja parves. Kui kell kukkus, siis ajasin poisid yles, kiired protseduurid, kotid kaasa ja minekule. Vajalik kraam oli juba õhtul valmis pakitud. Olid ju suured plaanid, et olen tore tädi ja joonistan-meisterdan juunikuisel harjukate kokkusaamisel lastega ja lastele…

Eile õhtul lapsi magama pannes nuias suurem nagu ikka, et ma muinasjutustaksin. Kysisin, et millest siis täna. Tema vastu, et räägi haldjast. Pisikesest haldjast. Mind pole ta haldjaga kunagi seostanud ja yldse pole meil neist varem eriti juttu olnud. Aga eile päeval oli mingist haldjast mitu korda juttu olnud ja mina olin ka kuidagi rööpast väljas ja elevil. Mõtlesin, hmm, päevane yritus jõudis talle siis õhtuks mingi vigurkäiguga kohale. Ja siis ma jutustasin, umbes nõnda:

“Elas kord yks pisike haldjas. Tegelikult oli ta suur, aga tema sees oli pisike haldjapisik, ning seepärast oligi ta Pisihaldjas. Enda arvates oli ta selline armas ja tore, aga ometi oli ta nii yksildane. Ta oli lennanud siin ja käinud seal, otsinud ja ekselnud, võtnud vahel asju liigagi hinge ja sydamesse. Ikka veel ei olnud ta leidnud yles oma rahu, oma kohta. Ja päris täpselt ei saanud ta ka veel aru, kes ta siis on, suur või väike. Ja mis on tähtsam, kas olla hea haldjas või lihtsalt inimene. Või peaks yritama ikka olla natuke mõlemat.

Kõik, mis tundus ilus ja hea, näis justkui pudenevat kildudeks, kui Pisihaldjas sirutas käe, et haarata peotäis endalegi. Pisikese ja pahurana pyydis ta oma päevi jonnakalt ilusamaks värvida. Pea igal õhtul, kui kallid pisitegelased olid magama lauldud ja jutustatud hakkas Pisihaldjas meisterdama. Mida rohkem ta oma elu ilusamaks mõtles ja vaikselt tegutses, seda enam hakkas ta ka ise endasse uskuma. Yhel hetkel tundis ta ära, et ei olegi enam hinges yksinda. Võibolla polnudki kunagi olnud, aga see tundmine ja nägemine on sellised meelevaldsed asjad ju – kui käega katsuda ei saa, siis on raske uskuda.

Yhel väga segasel ja keerulisel ajal, kui see yyrike eneseusk oli taas kuskile peitu pugenud, hiilisid taas hinge kõhklus ja kahtlus. Aga elul ja eelkõige yhel imearmsal seltskonnal eesotsas yhe püstihulluga 😉 tuli mõte Pisihaldjale asjad puust ja punaseks ehk sini-kollasest heegelniidist ja kätega katsutavaks ja silmadega nähtavaks teha. Sellest päevast peale ei ole Pisihaldjal enam lihtsalt sobilik kahelda ei endas, oma tegemistes ja kõige vähem selles, et ta yksinda on. Ja nii ta nyyd elabki rõõmsalt tegutsedes oma kirevat elu, uskudes ja lootes ja armastades palju suurema veendumusega kui iial enne. Ja pyyab nuputada, mida saab ta maailmale vastu anda selle ilu, headuse, tähelepanu ning ennekõike suure au eest 🙂

Mõistagi ei pannud see hyplik mõistujutt mu jõnglast yldse mitte magama. Kui oma mõtteisse takerdusin, siis nõudis ta kohe järjekindlalt:

‘Emme, räägi!’

Ja pärast tuli kysimusi nagu kuulipildujast ja me jutustasime veel kaua-kaua. Mina ei saanud hommikuni sõba silmale. Mõtlesin, et no mida ma siis nyyd teinud olen. Noh, nagu kohe syydi oleks. Samas pole see ju ometi karistus. Vaat, mis võib juhtuda inimesega, kui talle ootamatult õnn sylle kukub! Ma ei ole kogu oma elu jooksul olnud nii yllatunud… hehh, käed hakkavad praegugi veel värisema ja pisar kipub silma… ehh… Kõik need vahvad asjad, mis minuga varem on juhtunud, kõik kingid ja võidud on olnud kuidagigi etteaimatavad, salajas loodetud, aga sel korral… välk selgest taevast. Ja veel nii tugev, et niitis jalust maha!

Kõik algas sellega, et tulen mina oma tittede ja pampudega Linnupesa lasteaeda kohale. Juuksed sassis, särk sygelevate igemete näritud, käin ringi, tunnen syymekaid, et peaks nagu midagi tegema, aga ei julge kõval häälel kuulutada ka, et kui keegi midagi soovib, siis ma olen siin ja valmis tegutsema. Poetan kotist peotäie värvimispilte kahte hunnikusse – lihtsamad ja keerulisemad, ning jään vaikselt lootma, et julgemad ise huvi korral ligi astuvad. Tannu uurib servast mu lauatäit,

aga otsustab lõpuks ikkagi hoopis spordisaali hullama kihutada. Värvida ja joonistada saab ju kodus ka 😀

Kui Ritsika esmaabi-jutt otsa saab, siis pistetakse tordi sisse kaks tuldpurskavat kyynalt. Lähen ruttu oma suuremat otsima, teades, kuidas talle sellised asjad meeldivad. Kui saali jõudsime, olid pea kõik kohalolnud kenasti platsis. Mõtlesin, et hmm, tort ja kyynlad. Hooaja lõpetamine äkki, et väike tort ja väike kõne – mul ju varasem kogemus puudus. Või siis äkki kellegi synnipäev? Älin seal sahmis haldjatiivad seljas ja noh, tal poisil ka kohe synnipäev, et ehk tähistame siis seda. Seisan mina seal siis rahulikult ja äraootavalt silmadega juba torti syyes, kui Älin korraga oma kõnet alustab. Kuulan ja kussutan oma piimaimejat.

Siis vaatan, et näe, tore lastetekk tal käes. Mõtlen veel, et kas lasteaiale kingitus tehtud või äkki ikka kellelgi synnipäev. Ega ma ju kõigi nende isetegijafoorumi asjadega akursis ka pole. Nojah, ja siis ytles Älin midagi sellist: “… meil on yks pisike…” midagi oli veel, mis hetkel enam ei meenu… ja siis mul kõrvus juba kumises, pyydsin oma 175 cm peita sylesoleva 64 cm taha, aga ei õnnestunud hästi. Või noh, nägu ju peaaegu mahtus. Ja järgmiseni pyydsin enda liigutuspisaraid juba Älini taha peita. Pildid sellest hetkest on ikka kohe eriti koomilised ja kentsakad 😀

Me saime imevahva teki omanikeks! Ja kohalolnud said kindlasti mu reaktsiooni nähes kõvasti itsitada. No kuku pikali, terve hunnik inimesi on võtnud nõuks ja vaevaks mulle ja mu poistele yks yyratu suur ja uhke asi meisterdada. Kuhu suunas joosta? Mida nyyd teha? Kuidas olla? Appppiii! No ei oska, sets korraga on nii meeliülenda olla!

Ja tort oli imehea! Sõin neli tykki, rohkem lihtsalt ei julgenud. Vantsust tehti igas asendis teki peal pilti 😀

Ja lõpuks panime me kõik oma kokkusaamisel kaasas olnud lapsed tekile ritta 🙂

Nyyd ma siis jälle vesistan siin ja kylmavärinad rallivad mööda selga. Käed värisevad nii, et sõrmed läevad sassi. Veel täna hommikul mõtlesin, et nägin ma seda kõike nyyd unes või ilmsi. Tekk vaatas vastu. Kõik oli juhtunud päriselt. Absoluutselt us-ku-ma-tu! Olen siiani oimetu.

Ma olin eile muidugi nii rabanduse äärel, et ei taibanud ise kohapeal pildiklõpsakatki teha ja nii on esialgu teile näidata vaid yks eileõhtune jäädvustus, aga tulevikus saab seda kindlasti detailsemalt näha ja neid eilseid välgusähvakaid meenutades on usutavasti kohalolnutelgi nii mõnigi fotojäädvustus varnast võtta ehk 🙂

Ja siin ta on – meie imevahva tekk veel kord!:

Nii ja nyyd kõige tähtsam osa:

PISIHALDJA AU- JA TÄNUTAHVEL

Kõige ees peasyydlane ja asja algataja. Koht igavesest ajast igavesti autahvli autahvlil:
Sibulaplix ehk Älin. Kas Sa ikka ise tead, KUI hull Sa oled? 😀

Mannu
Freddy
Muhv
Mari Marike
Trika
Lotta
betty
kelly26
naaskel
Tsilla
kerstin
Silpsolps
Susa
Kristab
ritsik62
chenet
helen312
+ kõik vahvad isetegijad ja kylalised! 🙂

Te ikka ise teate kui head ja armsad ja toredad te olete? Teie kõik!

AITÄH TEILE!

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oli, siis kruttis armas helen312 veel yhe vindi mu imeliste asjade taluvuse kruvile peale – nii tohutuhirmus suur aitäh Sulle! Olin käinud Su tegemisi ikka imetlusega piilumas, teades, et ma ise nii suurte asjadeni iial ei jõua ja no ma mis ma ikka rohkem öelda oskan kui sydamest aitäh!

Nii ma siin siis istun õnneuimas ja olen nii õnnelik, et maailmas on nii palju ilusaid ja häid inimesi 🙂

Possust ja tema kloonimisest

Te olete Possut korduvalt mu blogis piltidel kohanud, aga ma ei mäleta, et oleksin siin kunagi temast pikemalt rääkinud. Alustan siis päris algusest.

Natuke rohkem kui neli aastat tagasi lappasin lööduna päevade kaupa niisama koerasaite. Olime koera võtmist juba jupp aega kaalnud ja pyydnud ka mõned korrad Soomest tuua endale meelepärast kutsut, sest Eestis oli see sel ajal väga vähelevinud tõug. Need plaanid keeras paraku tol korral nässu jaburuseni viidud ehteestlaslik kadedus, et appi, mis siis saab, kui ma otsustan ka koerapaljundajaks hakata ja võtan kellegi leiva ära. Vôi et äkki saavab mu lemmikust kõigi näituste staar? Nõme ja inetu lugu oli see. Ma olin viimane, kes selles plaanis oleks kellelegi konkurentsi pakkunud, sest ma otsisin sõpra, aga kurjad inimesed näevad ikka vaid halbu asju enda ümber.

No vot ja ma olin siin nii nördinud ja kurb ja lohutuseks jälgisin lihtsalt varjupaiga lehte. Ja kui ma yhel päeval nägin varjupaiga lehele prantsuse buldogi pilte, siis tegin ma kõik, et me teda vaatama läheksime.

2004 aasta mais, täpsemalt emadepäeval, sõitsime me teda vaatama. Tõotasin kodus ja veel isegi teel (tol hetkel polnud uus hoiukoht veel valmis) varjupaika pyhalikult, et läheme sinna AINULT koera vaatama. Parkisime auto ja hakkasime sissepääsu otsima. Eemalt kostus koerte klähivimist ja kettide kolinat. Akendest vilksasid karglevad koerad. Yhest aknast vaatas aga välja ylimalt rahulik ja ylbe hoiakuga bullterjer – nagu oleks ta soovinud kaaskoerlastelt kysida: ‘No te vaadake, mis siin ometi toimub! Kaos, korralagedus, mida te kisate ometi, need ei ole nagunii teie omad!’ Tema liigutused olid järsud ja konkreetsed, energiast punnis. Ta lummas mind esimesest hetkest.

Lõpuks leidsime õige ukse ja astusime valvuritädile ligi. Mul oli kaks kysimust – prantsuse buldog ja seesama bullterjer. Tädi ei teinud meid kuulmagi, võttis sappa ja viis hoopis hoovi ringkäigule. Seal oli igat masti ja vanuses kutsusid. Tädi pyydis meile järjest sokutada dobermanne, saksa lambakaid, teisi kurva saatusega hetkeks särama löönud silmadega kutsusid. Kogemus ise on hellema sydamega inimesele kahtlemata hirmus. Eriti veel tol ajal selles jubedas kohas. Jalutasime mööda ka netis nähtud prantuse buldogist. Tädi ytles, et ta on vana, kindlasti juba yle 10 aasta vana ja haige. Tema nad jätavad pigem endale.

Pyydsime korduvalt kysida veel varemnähtud bullterjeri kohta. Tädi viis pidevalt jutu mujale. Meid jälle ei kõigutanud tema osav ‘myygitöö’ suurte ja muidu toredate koerte osas. Tagasi ‘kontoris’ ei andnud me tädile ikka asu. Siis ta rääkisiki, et teate, see koer on ohtlik. Ta ryndas pererahavast. Et see elukas on kohe nii hull, et tõmbas end ketist lahti ja elabki nyyd puuris (muide ka puuris oli ta ketis). Ta olevat meeste koer ja naised ei saa temast jagu (noh, ma olin tol ajal samapikk, aga laiuses muidu pool sellest, mis praegu :D). Pealegi olevat ta juba vana koer ja sellisele trikke ei õpeta. Ta polnud veel 6-aastanegi sel hetkel. See jutt ei veennud mind karvavõrd. Nähes, et me ei kavatsegi loobuda vaid yha innikamalt uurime tausta ja kõike muud, siis lubas ta meil temaga veidkeseks jalutama minna.

Midagi sellist polnud ma varem näinud. Sellel põlvekõrgusel koeral oli tõega neli vedu ja ma ei oska isegi pakkuda, kui suur oli ta mootor. Igal juhul kihutas ta lyhikese rihma otsas metsa ja mäe poole nagu võimas maastur ja mina lehvisin tal vaid sabas. Nuhkis ja nuusutas ja tuiskas ringi. Kaks nädalat suletud systeemis ja eelnenud mitu kuud vannitoa-vangistust oli vaja kohe ja nyydsama välja elada. Kuigi me temaga mingit kontakti ei saavutanud, siis olin ma absoluutselt veendunud, et just tema on see, kes on meie pere uus liige. Tema ja ainult tema. Mul oli mingi sisemine klikkimine selle koeraga nii, et ma teadsin, et tema on just TEMA.

Võtsime yhendust mehega, kes ta sinna varjupaika oli toonud, et saada selgeks veel mõned asjaolud. Ja paar tundi hiljem sõistime juba kaelarihma ja muu tarviliku kraamiga tagasi varjupaiga poole. Seal ta oma puuris oli:

Tasusime arve, vahetasime rihma enda oma vastu ja ta oligi meie. Mul oli taskusse veidi juust varutud. Taskusoojuses oli see veel lõhnavaks ja ahvatlevaks muutunud. Kogu muu maailm kaotas tema jaoks hetkega oma võlu, kui ta mu peost juustutyki kätte sai ja nii see kõik algas. Vupsti oli ta autos ja reisil uude koju istus ta mul syles. Kodus pistsin ta otseteed vanni. Päris esimesel ööl ta veel voodisse ei roninud, aga hiljem magas ta ka seal mõnuga nagu täieõiguslik pereliige 😀

Nädalake hiljem oli ta juba selline traksis poiss. Justnagu polekski vahepeal olnud palju igasugu jamasid:

Tänu temale saime me endale parima sõbra. Suuresti tänu temale suutsin ma lõpuks yle saada taasluhtunud rasedusest ja oma eelmise koera traagilisest kaotusest mõned aastad varem. Eks see vintsutuste jada tegi temast mulle teatud mõttes hingesugulase ju ka. Temaga koos oli tore. Nii tore, et ma yhel heal päeval viisin ylemuse lauale lahkumisavalduse ja järgmisest päevast olingi prii. Teadamat midagi, mis tööd, kus ja millal ma veel kunagi tegema hakkan. Mul oli vaja pausi ja puhkust ja temaga koos oli seda jubevahva veeta. Nii tore, et vaid mõned kuud hiljem olin ma tarkade tohtrite prognooside vastaselt lapseootel. Imesid ju ikka synnib 🙂

Possu on rõõmus ja mänguhimuline, kannatlik ja vaoshoitud. Oojaa, ma tean, see seanäoga koer on ju tapjaks aretatud, see tuleb ju kohe ja lööb hambad kintsu ja siis ei saa teda enam iial lahti ka. Tal on hamabad nagu hail – mitmes reas ja pidevalt uuenevad. Agressiivsemat koera annab otsida. Lastega peres selline koer?! 😀

Ok. Väljanägemine väljanägemiseks. Kellele ema, kellel tytar, kellel puudel, kellele rott, eksole. Maitse yle võibki kaklema jääda. Mulle meeldivad tavamõistes koledad koerad, no kohe kisub nende poole. Aga mis puudutab iseloomuomadusi, siis nojah. Hellemat, õrnemat, armsamat elukat ma ei tunne. Ta peaaegu et naudib seda, kui lapsed tal seljas elavad, uurivad hambaid ja kõrvu, kallistavad ja ratsutavad. Kui talle miski ei meeldi, siis ta lihtsalt voolab vaikselt minema ja kõik. Ses mõttes on ta olnud ko-hu-ta-valt tänuväärne mängukaaslane mu vanemale poisile. Nagu vennad – kui pättust teevad, siis ikka koos 😉

Meie Possu on juba paras mugav vanapoiss, sygisel saab kymneseks. Hing ja enamasti ka vorm on tal veel noored. Kui keegi teda ei häiri, siis veedab ta meeldivalt aega nii:

Talle meeldib kohutavalt end kokku voltida ja pisikeseks teha. Mõnus, on, kui pead-jalad sassis on:

Mänguasjad tõstetakse ju ekstra selleks kastist välja, et tema sinna endale onni saaks vormida:

Mõnus on, kui keegi sygab ja tegeleb. Pilt on pisikesest Tannust aastal 2005:

Väiksemale poisile meeldib ta ka. Kiljub teine naerada, kui Possu istuma pannakse ja ta preemia saamiseks haugatama või trikki tegema peab. Kõigil on lõbus. Tegelikult olen ma Possust ja tema tegemistest ka varem kirjutanud “Meie pere lugude” raamatus ja yhe “Pilvekutsu” muinasjutu kirjutasin temast kunagi ka. See meeldib hirmsasti mu vanemale poisile. Possut olen ma joonistanud alates hetkest, kui me temaga tuttavaks saime 🙂

Ja pika jutu lyhike lõpp ongi käes. Ehk siis käsitöö osa. Järeltulijaid meie Possul kahjuks ei ole. Selleks, et Possu elaks igavesti tuleb teda kloonida. Tuleb joonistada esitykk ja tagatykk ning siis need omavahel kokku õmmelda ja pehme vatiiniga täita.

Mul on au teile tutvustada Pisikest Possut:

Minu pisem poiss teatas eile kohe, et see Possu on muuhulgas ka söödav:

Suurem magab hetkel teist ööd Pisi-Possu põse vastas. Possu ise tutvustas end oma pisikesele teisikule just sedaviisi aupakliku kummarduse ja suure hurraaga! 😀 :

Minu pere ja meie loomad tervitavad! 🙂

Rahutu päeva liivast võlupildid

Juba hommikul sai selgeks, et täna tuleb rahutu päev väga mitmes mõttes (muu hulgas viidi mu isa mõne tunni eest jälle haiglasse… uurivad ja uurivad ja uurivad juba nädalaid, aga sotti ei saa. Inimesel endal on aga nii paha olla, et kole). Ja yhtlasi ilmus Eesti Ekspressis meie lastehaigala yledooside ja analyyside segiajamise ja sellest tulenevalt ka vale ravi saaga. See oli pikk ja keeruline protsess. Vantsu jäi kõigest hoolimata ikkagi ellu ja tunneb end nyyd juba reipamalt. Mina sain karmi õppetunni aga kogu eluks – ära usalda, kontrolli! Kontrolli kõiki ja kõike, sest kokkuvõttes vaid nii saad sa oma lähedasi kaitsta. Ja tegelikult oli see ka see hetk, kus ma sain aru, et ma pean ise õeks õppima, sest “lihtsalt emana” oled sa ei keegi ja iga loll võib sinust julgelt yle sõita, sest sa ei tea ju asjast justkui midagi. Mul on tuliselt hea meel, et Ravimiamet ja Eesti Patsientide Esindusyhing fakte ja tõde tunnistasid ja kindlalt mu selja taga seisid hoolimata haigla jaburast ringkaitsest. Ma ei oodanud midagi muud, kui et nii ränga vea teinud inimesed mulle silma vaataksid ja vabandaksid. Seda ei jutunud kunagi. Süsteem peitis nad ära ja kuigi nad olid nurka surutud, siis pyyti ikka veel teha mingeid haledaid katseid oma mainet säästa. No halloo, milleks – tunnista oma viga ja sa saad andeks ja läheme eluga edasi! Alles Ekspressi artikkel äratas karu yles ja pani käppa lakkuma. Ilma selleta polekski nagu midagi valesti olnud?

Ja kui juhe on koos, siis on kõige parem teha midagi sellist, mida varem katsetanud pole. Mannike tegi mõne päeva eest oma lastega liivast vahvaid võlupilte. See oli tänaseks väga tänuväärt teema – aitäh Mannike! Tõime poest liimipulga ja piknikukraami ja nii me siis enamuse tänasest kaunist ja soojast suvepäevast õues peesitanud olemegi. Koostöös liivakasti-kuningaga valminud pildid:

Nagu arvata võite, siis liimiga mäkerdasin mina. Liiva sõelumine ja puistamine pildile jäi poisi teha. Talle meeldis ja oleks mul olnud mõni paber rohkem, siis oleks pysivust ehk veel paari pildi jagu jagunud.

Õhk on sirelilõhnast tiine. Minu jaoks on hetkel aasta kõige lemmikum aeg. Kui mõnus oleks lihtsalt juhe seinast tõmmata ja olla ja nautida ja yldse mitte mõtleda segavaid mõtteid ega muretseda laste, enda, lähedaste ja maailma pärast. Aga ma ei oska, seega pean suutma leida tasakaalu just kuskil seal, kus kohtuvad nõrkused ja soovid ja unistused.

 

***

Veidi aega hiljem:
Võibolla olen ma liiga tundlik ja tundeline. No ei ole mul paksu nahka. Veel. Tean ju kyll, et mõtlematu inimese rumalalt pillatud sõnu ei peaks sydamesse võtma, aga kuna antud juhul käib jutt suuresti minust ja mu lapsest, siis…

Kommentaar meie loo artikli all Delfist:
29.05.2008 18:20
Kelle tegematajätmine ja praak on enneaegne laps? Ikka lapsevanema ju, enamus haigusi ikka inimeste eneste süü, tegelge rohkem profülaktikaga, siis pole vaja kiruda kui kehvalt te paranete.

Ja ometi käib artiklis jutt ju haiglas vales koguses manustatud ravimitest, milles minu enneaegne, aga väga tragi ja muidu igati terve laps vaid kannataja oli. Seesugused asjakohatud kommentaarid aga teevad lihtsalt haiget… 🙁

Lorete mesimmulised laud ja toolid

Elas kord pisike tydruk. Tema nimi oli Lorete. Tema emmel ja issil oli mesila. Seal elas hästi-hästi palju mesilasi. See on kohe umbes midagi sellist nagu meekuningriik. Seega oli Lorete siis pisike meeprintsess 🙂

Pisike meeprintsess Lorete ei kandnud krooni oma heledatel kahustel juustel, tema kandis hoopis seljas mesimummutriibulist kleidikest ja taevasiniseid tiibu seljal. Ta elas pisikeses lillemajas ja talle meeldis yle kõige maailmas ämblikuniitidel ringi lipata ja tantsida.

Loretel oli palju sõpru. Lisaks mesimummudele

ja lepatriinudele

kuulusid tema õu- ja sõpruskonda ka vana kiisu Kiti

viimase ulakas ja vahva poeg Mustu

ja alati truu sõber hall kääbuspuudel Sasu

Nii siis elaski pisike printsess Lorete oma ilusarmsas lillelises maailmas sõprade keskel. Ja lapsepõlvest jäi alatiseks meelde mee magus lõhn. Ja kui see kõik ka kunagi kaduma peaks, siis päris oma muinasjutuna jääb see alatiseks sumisema pisikesele lastelaual. Yhe korraliku printsessi elu on kirjumast kirjum 😉

Ja siit tervitused Loretele ja ta emmele, kes seda lauda veel näinud ei ole, aga õige pea saavad koos selle taga joonistada ja mängida 🙂

Komplekti kuuluvad ka kaks mesilindudega toolikest:

PS mesimummud on sõbrad! Nad ei tee kunagi Loretele, oma suurimale sõbrale, haiget. No vahel ehk natuke torgivad, aga seda ka vaid hääästi sõbralikult, et ta liiga kauaks istuma ei jääks 😉

Ehtne Eesti Tita

Paar päeva tagasi oli taas kord natuke tähtsam päev kui iga tavaline tähtis päev. Mu pisipoiss sai juba pool aastat vanaks.
6 kuud
6,3+ kg
62,5 cm
Kylgedele saab ta juba ise, kohe-kohe peaks õnnestuma ka isesisvalt kõhuli maandumine. Haarab ja topib suhu kõike, mida kätte saab. Mokaotsast on juba ka kõrvitsapyyred maitsta saanud. Selline aktiivne, suhtlemisaldis ja lõbus poiss. Kasvab ja areneb omas tempos, aga kyll ta yhele hetkel õigeaegsetele järele jõuab 🙂

Tähtis päev nõuab ka pidulikumat riietust. Selle ta sai. Peaaegu nagu kaasaegsed omamaised rahvariided beebile.

Tänapäeva titadele topitakse selga kõiksugu edevaid vidinaid ja värke – ikka selleks, et ilusam ja uhkem oleks. Vanad eestlased keerasid aga tita lina sisse ja õmblesid talle pisikese särgikese. Beebidele kinnitati rinda vitssõlg, et see teda kaitseks. Vahel tõmmati see pamp mõnusalt kokku ka kirevakirjalise vööga. Kõik mustrid omasid endas uskumuste kohaselt kaitsvat väge, seega võiks ju emale lyhikeseks jäänud vöö lina kinnihoidmise kõrval pakkuda kaitset ka tema lapsele, eks? Nii, et pilt särgil pole juhuslik – loodan, et suutsin ka omalt poolt asja kaasaegsete vahenditega teostades teha midagi, mis hoiaks halva ja kurja minu lapsest ja selle särgi kandjast eemal. Seda on niinii väga vaja!

Susa algatatud rahvuslik projekt on mu lemmikprojekt läbi aegade. Yhelt poolt kindlasti seepärast, et ma nagunii joonistan teemakohaseid pisemaid ja suuremaid asju ja nyyd on põhjust veel enam ennast arendada. Ja nagu elus ikka, head ideed synnivad suht yhel ajal paljudes eri kohtades – paar nädalat enne projekti väljakuulutamist, olime me pisikesega haiglas, ja seal ma siis uurisin hoolega mis ja kuidas vanadel eestlastel käis. Joonistasin-kirjutasin vaiksematel hetkedel terve rea ideid paberile. Nyyd hakkan siis jupikaupa teostama.

Ja kui keegi kunagi peaks kahtlema särgikandja päritolus, siis sai seljale suurelt kirja ka tootjamaa.

Algselt oli tegelikult plaanis teha vaid lipp ja alla tekst ‘EESTI TOODE’, aga katsu sa siplev tita syles midagi nii pisikest teha. Muidugi vääratas käsi just siis, kui pintslil oli kena kogus sinist värvi. Ei jäänud mul muud yle, kui kuidagi pläkerdust varjata. Nii syndis lipu kõrval see veidi lopergune karikakar. Ja siis vaatasin, et asi on kuidagi kiivas. Tegin lepatriinu ja veel yhe karikakra yles juurde. Sai veidi plikalik, aga lilled on ju omad ja ausad ja õnneks ei avalda mu titabeebi veel oma arvamust riietuse kujunduselementide kohta ja noh, ega ta ju seljale ei näe ka. Seda enam, et yks tark mees siin juba itsitas, et ta on ‘Eesti loode’…

Särgipildi vöö mustri võtsin lihtsustatult maha sellelt vöölt. Ma ei tea, milliste riiete juurde see kuulub ja kustkandist pärit on. Lapsena oli see mul kasukavööks. Yhel päeval, kui taas oma rahvariietevaramus kaevasime, pudenes see sealt välja. Suurem poiss pani selle kohe pihta ja hetk hiljem mängis ta koduste vahenditega kilpkonna. Ehk siis Eesti oma padjakilbiga konn? 🙂

Linnalapse potipõllundus :)

Mu yliaktiivne kolmeaastane otsib ja nõuab endale kogu aeg tegevust. Kui teda ei suuna-juhenda ja peale ei passi, siis leiutab ta midagi ise (loe: teeb meie mõistes rohekm või veidi vähem pahandust). Yhel kenal õhtupoolikul kingiti mulle aga 15 minutit kergemat hingamist. Sain nautida pilti, kus mu pöörane tornaado vaid agarusest nohisedes endale moodsa potipõllu sai hooldamiseks-armastamiseks.

Juhtus nii, et poiss sai kingituseks rohelise ‘muna’. Just sellise hiiglasliku oatera kujulise:

‘Oatera’ läks kenasti pooleks, ja selle ‘kaas’ tuli kinnitada nyyd hoopis topeltpõhjaks. ‘Muna’ seest tuli aga välja seemnepakike ja pisike imekerge hokilitter. Litter pandi vette:

Võluväel kadus 1 dl vett litribriketi sisse ja sellest kasvas kohev mullatorn:

Siis tuli suurem osa mulda ‘oatera’ alumise poole sisse kyhveldada. Isegi koer sättis end põnevusega vaatama. Noh, äkki kukub midagi põnevat talle hamba vahele või mmidagi:

Siis basiilikuseemned  mulda:

Siis sutike mulda veel peale ja iminapale limpsti:

Ja palun väga! Kaasaegne maitsetaimede “põllulapp” ongi integreeritud meie kitsasse tornmaja kööki. Isegi aknalaual ei võta ruumi:

Nyyd kastame teist iga päev sutike ja veame kalendrisse riste. Poiss saab varsti nii numbrid ja nädalapäevad ka taimekasvatuse kogemuse boonusena veel selgeks. Jube põnev on, ausalt. Isetegemise rõõm on suur rõõm. Ja selle nägemine kõrvalt pole yldse mitte vähem väärt 🙂

Tannu siidist sall

Kui sa oled poole ööni joonistanud ja asju ajanud, siis pole midagi paremat, kui hommikul mõnusalt magada ja päikeselaigus päevitada. Pisem ehk veel halastab mu peale, aga suurem…

‘Ämmee, hakkame raamatuid lugema! Ämmeee, jutusta seda ja teist muinasjuttu! Hakkame meisterdama! Ämmeee, hakkame muhve kypsetama!’

Sellised on tavaliselt hommikused tervitussõnad, millega mind sassis juuste ja pahupidi silmadega voodist välja kistakse. Ilmselgelt liiga vara, aga ma ju tean, et see aeg saab liiga kiiresti ymber, sest lapsed kasvavad nii ruttu ja seepärast pyyan anda ka endast parima, et võimalikult olukorda nautida 🙂

Lapsed on toredad. Selles pole kahtlustki. Hetkel käib just kordussade lasterikastest peredest. Mitut last soovite teie? Ma kadestasin kogu oma lapsepõlve naabritydrukut, kellel oli peres neli last. Mul on ainult yks õde ja tema on minust pea 7 aastat noorem. Yhiseid tegemisi oli meil vähe. Olen alati suurest perest unistanud. Yksikemana annan endale aru, et hetkel on kahegagi tegemist, samas tahaks kunagi ikkagi kolmandat või isegi neljandat ka veel. Aga hetkel ei ole ei meest ega lapsesaamiseks vajalikku fyysilist vormi (diastaas ja nabasong kollitavad). Aga laste arvu suhtes olen arvamusel, et mida rohkem, seda toredam. Hakkama saab nii ehk naa ja usun, et kui võimalus antakse, siis saab hakkama hästi. Ja lapsi saab armastada ja nendega koos kasvada ka ilma selleta, et geenid samad oleksid 🙂

Aga kirjutada tahtsin ma hoopis möödunud pyhapäevast. Harjukate isetegija-kokkutulekul oli sel korral teemaks kõrte abil siidi värvimine. Mõtlesin algselt niisama oma miniinimesega luurele minna. Noh, nagu tavaliselt, lähen ja suhtlen. Aga siis selgus, et pole suuremat kellegi hoolde jätta. Kysisin temalt, et mis ta arvab väikesest meisterdamisest. Tyyp oli yks-kaks-kolm riides ja nõudis ukselt, et ma peaksin end nüüd ka tiba kiiremini liigutama 😀

Plärtsutasime läbi loikude ja saju kohale ja pärast pisukest häbenemisvooru asusime asja kallale. Teades kolmeaastase pysimatust võtsin meile yhistegemiseks sellise minatuurse taskuräti-mõõtu siidityki. Surkisime sinna just nii mitu peenikest kõrrekest kylge kui jaksu oli. Kõrreotstest välja paistva siidi värvis poiss nii nagu heaks arvas. Siia-sinna tilgutas ja puhastas ta veel ka pintlit ja ylejäänu jäi minu hooleks. Noh, ega ju teha suurt polnudki rohkem. Poiss ise tuiskas nagu tornaado ringi ja nõuab nyyd minult iga päev, et läheme jälle koosolekule meistedama 😀

Mahajahutatud tyyp oma tillukese salliga:

Väikevend arvas, et see on hoopis tema jagu:

Sobib ka syya:

Mulle mahub see ninalina ka nibin-nabin ymber kaela. Nii, et multifunktsionaalne ese. Mulle meeldiks see tehnika veel enam, kui siid jääkski selliseks kynklikkortsuliseks nagu ta pärast kõrte eemaldamist on. Selleks peaks teda aga iga kord peale pesu kõrtega kuivama panema vist? 🙂

Aitäh teile taas! 🙂

Minu nunnu miniinimene

Raskel ajal tuleb peeglisse vahtida ja endale naeratada. Hambad tuleb kõvasti kokku suruda ja naeratada nii veenvalt ja lõbusalt ja armsalt kui võimalik, et iga viimane kui raske mõte lihtsalt haihtub. No kohe nii kaua peab naeratama, et mõjuma hakkab ja ennast ka ära petad või siis kohe päriselt teisele ja heale lainele häälestad. Uskuge, mul on raskustest, võitlemistest ja haigetsaamisest lihtsalt kopp ees ja yldse ei taha jälle mõnd hädist ja kurba postitust siia poetada. Ma ei taha kogu sellele haiglajamale ja ravimi üledooside draamale isegi mõtelda, sest mina ei ole ole kaamel, aga ringkaitse tuuleveskitega võitlemine teeb liiga ka siis, kui sul on päriselt ka tuline õigus.

Seega siis suuresti just iseenda rõõmuks pistan siia praegu täna pärastlõunal tehtud pildi enda pisikesest nunnust miniinimesest. Body ise on triikrauakuum alles, katsetan endiselt värve.

Miks ta nii lõbus on? Äkki seepärast, et yks kelmikas kõdi-lepatriinu on roninud ta pyksisäärele 🙂

Vohh! Kallid teile! Lähen nyyd naeratama 🙂

Iiiihahaaa, mina olen Hobune!

Iiiiiihahahahaaa, tere, saame tuttavaks! Mina olen Hobune. Tõenäoliselt olen ma sõber Muhvi pere hobuse sugulane 🙂

Ja ma räägin teile nyyd imelise loo sellest, kuidas minust sai Hobune.

Ma syndisin väga ammu. Nii ammu, et keegi päris täpselt enam ei teagi, kus ja millal. Astusin kaua tundmata teid. Elasin tolmustes kapinurkades ja umbsetes saabastes. Vahel krõbeda kylmaga võeti mind teki alla või magamiskotti varju. Pikkamööda kulusin siitsealt hõredaks ja siis mind jälle nõeluti ja paigati, aga juba ysna mitu aastat oli minu koduks kilekott, mida jagasin teiste kulunud sokimoodi saatusekaaslastega. Me kõik uskusime, et eks meie viimne tund on peagi käes… aga siis juhtus ime!

Yhel natuke vihmasel päeval võeti meie kilekott kapist välja. Mõned meist rändasid mamma lauale, mõned papa kappi ja mina… Mind viidi kööki. See oli midagi uut ja ma alguses kartsin hirmsasti. Mind võeti palju kordi kätte, tehti pai, uuriti seest ja väljast ja pandi siis lauale yhe pisikese titapoisi kõrvale. Seal oli yks suurem poiss ka, aga tema jooksis koos emmega köögist sisse ja välja ja tõi lauale üha uusi ja uusi asju juurde. Käärid, lõng, paar vana riidejuppi, neli nööpi, jäme nõel ja siis ka must ja valge niit ning õmblusnõel. Ja jupike luuavart toodi ka.

Kui mamma kööki astus, ei saanud ta esiti aru, mis nyyd toimima hakkab. Ega mina ka ei saanud alguses. Aga poiss teatas rind uhkusest kummis: ‘Me hakkame emmega hobust meisterdama!’

Sättisin ennast juba uudishimulikult toimuvat vaatama, et noo, kust see hobune siis nüüd siia kööki ka tuleb, aknast või uksest, kui äkki võeti hoopis mind laualt. Ma ei julgenud peaaegu hingatagi, kui minu yks sokipaariline õrnalt teise sisse topiti. Siis pandi mu päkaosa sisse peotäis pehmet kangast. Mind prooviti luuavarre otsa. Alguses käis mul pea pisut ringi, pole ma ju harjunud sellise tähelepanu ja pea alaspidi olemisega. Kohkusin hirmsasti kui minu sisemise soki sääreosa raksti pikkade läikivate kääridega kyljest lõigati, aga kohe pärast seda oli palju parem ja kergem hingata.

Minu pea topiti pehmet riiet täis ja selle kuju vormiti õrnalt. Poiss oli emmele hoolega abiks ja eriti suure innuga aitas ta lakka lõngast valmis lõigata, pooleks murda ja kui emme karvhaaval laka jämeda nõela taha sättis, siis torkas poiss minu turjast nõela koos jupikese lõngaga sutsti läbi ja see oli hiiiihaaahaaa, niiiih heaa tunne! Nõel võeti ära ja lahtised lõngaotsad tõmmati läbi kinnise aasa. Nii sain ma endale ronkmustad juuksed ehk laka.

Poiss aitas emmel mulle silmi passitada. Valida oli veidi suuremate, aga ilma kannata nööpide ja nendesamade kannaga nööpide vahel, mis mulle siis kohe ka pähe õmmeldi. Siis vaatas poiss hoolega, kuidas emme mulle kõrvad voltis ja peenikese niidiga neile õige kuju andis ning siis alguses vasaku ja kohe ka parema kõrva mu pea kylge õmbles. Korraga ma nägin ja kuulsin kõike nii imelisel hästi, et tõuse või lendu. Ja siis võeti parajalt jäme luuavarre jupike ning pisteti mu kaelaaugust sisse. Kaelus õmmeldi parajaks. Alguses oli emmel plaan mind lyhikeste ja suure otsaga naeltega pulga kylge kinnitada, noh, et ma ikka kindlasti kaela jaksaksin kanda, aga kuna naelad olid teises majas ja poiss hirmsasti kibeles minuga juba mängima, siis sidus emme mind hästi tugevasti tordikarbi paelaga varre kylge kinni. Mul polnud selle vastu midagi, sest minagi ihkasin vaid rõõmust kepsutada. See kõik oli no ikka kohe niiiihhihaaa tore!

Ma olin alguses veidi häbelik, aga poiss tegi mulle pai ja kalli ja juba me kappasimegi mööda elamist nii, et tolm tõusis ja emme palus meil õue hullama minna. Ja sisi me jõudsime koju ja vaade siit Õismäe rõdult on võrrratu! Ma ainult kihutaks ja kappakaks!

Pean tunnistama, et ma olen sellest ajast peale, kui minust sai hobune, võitnud palju kiidusõnu ja tähelepanu. Mind on iga kandi ealt paitatud ja minuga on sõitnud peale poisi ka tema emme ja mamma, kel vanust vist juba tervelt 86 aastat! 😉

Yhel vaiksemal hetkel käisin ka pisititat piilumas. Ma meeldin talle ka. Ta vaatas mind tykk aega ja naeratas palju. Pyydis mulle pai teha ja mind lakast sakutada õrnalt. Ja et ratsanikud mul veel paremini seljas püsiksid ja ma veel suuremaid kiiruseid ja kõrgemaid hüppeid saaksin sooritada, otsis emme koos mammaga mulle ka uhked punased peatraksid nagu poiss neid nimetab. Nyyd võin kindel olla, et väike uljas ratsanik mu seljast maha ei pudene, kui me pööraseid sõite teeme:

Iiiihahahaaa, ma olen nii hullupööra õnnelik! Minu tundmatut päritolu lõngadega nõelutud ninas kiheleb mõnusalt ja seepärast tean, et olen alles noor suksu ja mul on ees veel pikk ja seiklusterohke hobuseelu. Iiihahahahaaa! Elagu vanad sokid, sest neist sünnivad kõige nooblimad ratsud! 😀

PS mina, Hobune, magan muide voodis. Poisi kaisus 😉

PPS ärge visake vanu (villa)sokke ära, andke neile uus ja igavene elu. Hobuseid ja muid vahvaid elukaid pole iial liiga palju! 🙂

PPPS mõtelge, mida kõike õppis sellest poiss! Iiihahahaaaaa! Ja musi ka! 🙂

Minu esimene Emateki üleandmine

Isetegija-foorumi rahval on juba mõnda aega Älini algatatud idee põhjal imeilus traditsioon – isetegijad üle Eesti koovad lappe Aasta Ema villasele lapitekile ja siis kogunevad ja heegeldavad selle kokku. Alati on keegi, kes ka ilusa äärepitsi teeb ja teki valmis viimistleb ja siis jääbki alles oodata vaid õiget päeva, et pidulikult kontsert-aktusel Estonias see uuele Aasta Emale üle anda. Kuna seda üritust kajastatkse alati ka televiisoris, siis on see olnud alati ka suur tunnustus meie tekile. Sel korral heegeldas teki kokku Viljandimaa rahvas ja kuidagi juhtus nii, et ühel hetkel oli tekk kiiresti vaja Viljandist Tallinna toimetada ja minu vanemad olid parasjagu sealkandis ja nii oli mul korraga tekk, mis vajas üleandmist.


Hinges väikene värin ja ärevus, kaenlas teie suur ja uhke kätetöö – nii me siis täna Äliniga tippisime kõpskingades Estoniasse täitma ylitähtsat missiooni. Yhtlasi oli see minu ja Älini suure sõpruse tähtis päev, sest sellest hetkest olime me lihtsalt lahutamatud 🙂

Kontsert oli armas. Mitu korda kiskus pisara välja. Ehh… need emotsionaalsed emad 🙂
Ja siis kuulutas pr Siiri Oviir välja Aasta Ema, kelleks sel korral valiti pr Külli Kangur.

President andis Aasta Emale yle juba traditsiooniliselt hõbesõle ja siis läksime meie – Älin lillede ja raamitud kaardiga ees ning mina tekiga sabas. Tekk sabas seepärast, et see iludus ikka kauem sirgelt kaadris pysiks 😉 Ega me ju peaproovi teha ei saanud, aga arutasime omavahel läbi erinevad plussid ja miinused ja natuke tekki syles ka lapates leidsime, et kroogitult läheks lappide ilu niigi napi etteaste juures äkki sootuks kaduma ja otsustasime, et võtan teki lihtsalt sirgelt käele nii laialt kui mahub ja nii pikalt, et maas ei lohiseks. Meie suured sympaatiad, öökulli ja tikitud lillepärjaga lapid, said kõige ette 🙂

Hetk oli ülev ja ilus. Kohmetus ja värin tekkisid siis, kui me oma kohal taas istet olime võtnud.

Kuna mina ei osalenud selle kauni teki loomisprotsessis, aga yleandjana leidsin, et päris võõraste sulgedega on end veidi kentsakas ehtida, siis lisasin isetegijate kaunile tekile ka enda pisikese ‘lapi’. Tykk aega arutasime isekeskis milline see minu ‘lapp’ peaks olema, et ikka klapiks syndmuse ja kingituse endaga. Variante oli mitu, aga kõige peale jäi minu presidentidega pilt:

Ja pildiraami tagumisele kyljele kirjutasin:

“Pea poolsada nobedat naist alustasid nelja kuu eest Eestimaa erinevates paikades selle teki loomist. Sadade silmapaaride heasoovliku virtuaalpilgu alla sai silmus silmuse järel lappidesse kootud tõeline südamesoojus ja kätehellus.

Igal lapil on oma lugu. Igas lapis on peidus hea soov, Sinule, armas Ema.

Tuhanded palavad õnnesoovid käsitööportaal isetegija.net toredate tegijate poolt

Emadepäeval, 11. mail 2008″

***
“Miks emale presidendid?”

Jah, nad on tähtsad mehed meie minevikust ja olevikust, kuid palju tähelepanuväärsem on see, et toredal moel on just Eesti presidentide nimedes peidus tark tõde:

Eesti ema on see, kes hoolitseb, et leib oleks laual, lapsed ja linad pestud, lipp kõrgelt aus hoitud ning loodus ja loomad armastatud

Sügava lugupidamisega
Eva Herrera”
***

Ja teile, head isetegijad, imelist enadepäeva jätku! Ja jätkugu ka traditsioon ilusate tekkide loomise näol See on ilus. On hea ja nii õige! 🙂

Ikka haiglas. Päriskevad hiilib vaikselt

Nädala alguses tundusid Nõmme metsa lehtpuud veel väga raagus. Nyyd on nad peeagu täislehis. Ilm on suisa suvine ja kui kõik nyyd kenasti on ja Vantsu kehv olemine ei kordu ja seisund ei halvene, siis saame ehk homme juba kodusele ravile yle kolida. Lisaks taastunud pidevale naeratusele võttis poiss täna, kui ta on 5 kuud ja 10 päeva vana, nõuks, et hakkab suureks meheks. Otsustas ennast pöörama hakata. Esialgu siis veel kyll vaid kylgedele, aga kyll see kõht ka kord tema alla jääb 🙂

Pildialbumit uurides jäi silma pilt titabodyst, mis sai pildi juba möödunud aastal, aga värvid lisandusid alles hiljaaegu.

Ja kui nyyd vaid aega saaks, siis teeks kohe terve titade sarja. Mul on juba sadakond hyydlauset ja teksti kogunenud ja pilte ka paras ports. Ohh, pean vist väikesed haldjad appi kutsuma, et kõik ideed kord teostatud ka saaks 😀

Kevadet südamesse!

Lilled, mesilased ja ilusad mõtted – need on just need, mida mul pragu vaja on! 🙂

Kevad on käes! Kolisime haigla esimeselt korruselt kolmandale. Siin on valgem ja avaram. No täiesti kodune tunne on, ilma igasuguse iroonia ja enesepettuseta (ainus, mis puudu on, on mu vanem poiss, siis võiks siin täitsa elada :D) Kõik õed on nimepidi selged ja keskkond tuttav. Ehk aitab see lapsel kiiremini paraneda ka. Ja ehk nädalavahetusel rohkem kolima ei sunnita 🙂

Mu öine lapsepõlve-memuaaritamine venis hiigelpikaks ja pole kindel, kas need, kellele teatepulk edasi antud, ka enda nimeni yldse jõuavad. Samas vaja äkki mõtelda-meenutada ka. Igal juhul nii vaha oleks, kui asi oleks jätkusuutlik 🙂

Aga teema juurde naastes… Esmaspäeval jõudsin veel yle anda kaks toolikest. Alustasin nende tegemist möödunud aasta märtsis, aga kuna elu vahepeal kõiksugu vigureid tegi, siis alles nyyd jõudsid need kaks õige omaniku juurde. Laud on ka peaagu valmis. Oleks juba valmis, kui ma haiglas ei peaks elama. Aga enne mai keskpaika saab seegi yle antud. Igal juhul. Ja kui kogu komplekt oma päriskoju jõuab, siis kirjutan kogu stoori ka juurde 🙂

Ilusaid-helgeid mõtteid teie mõtetesse ja sydametesse! 🙂

Haiglas. Annette nimetahvlike

Enamvähem nagu kodus… või vähemalt oma unistustes

Kõige pealt tänan kõiki õnnesoovide ja tervituste ja heade mõtete eest. Siia kirjutamisel on lisaks teie toetusele ja selle tunnetamisele ka sygavalt teraapiline mõju, nii, et ärge siis pahandage mu peale, kui juttu on rohkem kui isetegemisi hetkel 🙂

Aga pisikesel piimaimejal ei ole parem ja koju meid veel lasta. Eile koliti meid 8-ndast osakonnast 9-ndasse, saime tagasi titade majja. Mitte, et see nyyd mingi suur rõõm oleks, aga kui haiglas olla, siis pigem seal, kus sa end juba niigi koduselt tunned. Kõik lõhnad-värvid-varjud on ju ammusest ajast tuttavad. Me elame nyyd esimesel korrusel ja ausalt öeldes pole ma vist eladeski aknast välja vaadates nii maale lähedal asunud. No kui aken lahti käiks ja ma saaksin aknalaual istuda, siis ulatuksid labajalad kenasti murumättani. Siin on vaade ka veidi parem. Tuttvam kindlasti. Eelmisest talvest on lihtsalt kevad saanud. Kuigi noh, arvestades seda möödaläind talve, siis on vaade siiski suht sama – rohi rohetas ka siis ja männipuud on aastaringi yhte nägu. Ainult päike ja võililled annavad kinnitust, et enam polegi talv. Aga Vantsul on sel korral siin kohe eriti paha olla. Midagi on kohe eriti valest. Aga aru ei saa, mis… Püüan vapper olla. Tema võitleb nagunii.

Ma olin selle täiesti unustanud, aga kui me siin talvel pikalt elasime, siis sõlmisin enamvähem juba kihlvedusid, et kui ma nyyd järgmine kord aknast välja vaatan, et kas siis sõidab buss mööda. Yheksal juhul kymnest oli mul õigus. Ja eile siis heidan mina pärast esimese suurema sagimise lõppu pilgu aknast välja… ja seal ta läheb. Ja minu andmetel sõidavad seda tänavat mööda vaid yhe või kahe liini bussid ja sedagi mitte väga tihti 🙂

Äratundmisrõõmu kui seda nii saab yldse nimetada, on veel. Lifti kell heliseb nii tuttavalt-tuttavalt. Ventilatsioon myhiseb nii nagu vanasti. Mul aitab see kohin hästi uinuda. Ja pean tunnistama, et talvel suht masendustekitavana tundunud tumedad savihallid seinad ei olegi nii hullud pikema päeva ja päikesevalguse käes. Yhesõnaga, pean lapsega nõustuma, see siin on tõepoolest juba nagu kodu. Loodetavasti siiski mitte päriskodu. Sest kodus on alati parem. Ja Tannu käis meid siin aknast vaatamas. Ja sudis mulle tuulutusava võre vahelt enda korjatud valged ristikunutid. Sünnipäevaks :S

Aga meel tuleb rõõmsam hoida ja mõtelda rohkem headele asjadele.

Enne haiglasse maandumist käisme me aga pisikesel peol, sõbranna Liina vanem tydruk sai kolmeaastaseks. Tegelikult pidu nagu polnudki, olid vaid synnipäevalaps ja pereliikmed, sest yllatus-yllatus (mis ei tohiks enam kedagi sel kevadel yllatada) olid kõik kylalised haigestunud ja seega kohale ei jõudnud. Aga kuna meie olime möödunud aastal haiged, siis pika aasta jooksul jõudsin ma lõpuks ikkagi Annu sildi valmis ja nii siis oligi sel korral kohe hea kodus kapist kingitus võtta ja minna. Pisikese värskendus sai ka tehtud. Kui möödunud aastal olid Annu suured lemmikud kiisud, siis sel aastal tõdes emme, et hobused meeldivad ka. Pärismõõdus hobust ei mahtunud enam juurde tegema, seega tegin pisikese taskuhobuse. Umbes nagu Pipil, ainult pisikese. Pipi-teema on Annu meelest hetkel ka väga popp 🙂

Lapsepõlv

Mäletate veel möödunud suvest toredaid fakti-ja kiiksujutte meie blogides? Mina mäletan, see oli nii vahva ja kuna ammu pole mulle siin midagi sarnast silma jäänud, siis mõtlesin siin endamisi ja kysisin ka veidi targematelt nõu, et kas võiks algatada uue yrituse. Mitu nädalat mõlguvad mul meeles mõtted seoses lapsepõlvega. Täna aga andsid Muhvi viimaste päevade postitused kannikestest ja pitsiga köögirättidest viimase tõuke 🙂

Kuna ma veel päris täpselt ei oska kindlat teemat pakkuda ja mingit ankeeti ka koostada, siis mõtlesin algatuseks asja vabas vormis ise alustada ja kui sellega kaasa tullakse, siis ehk kujuneb ka mingi kysimustik nende jaoks, kes seda toeks vajavad. Sobib? Aga ise mõtlesin, et teema võiks olla enamvähem laias plaanis lapsepõlvja sellega seostuv:
Mälestused, unistused, soovid, tegemised, lõhnad lapsepõlvest. Ja muidugi ka need kaunid-kauged sillad lapsepõlve ja tänapäeva vahel 🙂

Teen siis ise algust. Kõigepealt kasvamine piltides.

Sellisena mäletavad mind ema, isa ja mamma. Pisike pontsakas päikesejänku. Mina ise nii kaugele ei mäleta, aga vaat see päikseline tunne on minu sees alati olemas 😀

Sellisena mäletan ennast juba ka juba ise – lasteaia lõpupeolt tulles tuli ju koduaias paraadpilt ka teha 🙂

Vapra varapubekana ema ja pisiõega:

Ja keskkoolis kõige olulisem oli kõik see, mis polnud kooliga seotud, hehee. No nii hull see polnud, aga Mustpeade maja oli sisuliselt mu teine kodu on Rüütliturneeride ja muude keskaja-temaalitiliste tegemistega. See oli niiniinii äge aeg, mida kroonis ka Tallinna Maikrahvinnaks saamine 95. aastal 🙂 :

Ja siis oleksin ma justkui pidanud suureks saama ja nii ma siis illukukult Tartusse ülikooli läksingi 😉 :

Edasisest… sellest teate te siin juba üsna palju ise ka. Kuigi ma ei saa täie kindlusega väita, et see minu lapsepõlv mind veel hyljanud oleks. Minu meelest see ikka kestab alles täiel rinnal edasi, hihiii! 😀

Nii, aga nüüd siis pika jutu juurde!

***

Esimesed isetegemised:

Kääre, nagu väikelastele ikka, mulle kätte ei antud. Keegi ei tea kust ja kuidas, aga veel enne kolmeseks saamist ma need kuskilt kätte sain ja riidekappi suundusin. Mul oli yks heleroheline valgete mummudega kleit, millel oli kõhul kaks taskut ja taskutel suured punased maasikad. Mul oli sealt neid maasikaid vaja. Lapsemõistus kajuks ei taibanud, et oleks täiesti piisanud taskute eemaldamisest. Ma alustasin lõiketööd kaelusest. Avastati mind siis, kui yks maasikas oli käes ja ma kaelaaugust järgmise juurde teed nysisin. Aga vaat seda ei teagi, mis mu maasikatest seejärel sai 😀

Soenguid lõikasin endale ja nukkudele ka. Sellest, et nukkude juuksed tagasi ei kasva ja neid kasvu kiirendamiseks nysima ei pea, sain ma peale paari korda aru. Minu juuksed aga kasvasid kyll. Ripsmed õnneks ka. Kõige selgemini on meeles hetk aasta viimasest päevast – vanaema sahmib köögis, keedab sylti ja kuna tal seljataga silmi pole ja mina tyli ei tee parasjagu, siis sain ma laua all, pika valge piduliku laudlina varjus endale korraliku pidusoengu pähe. Olin siis neljane vist. Pats volksas maha ja tuka lõikasin ka endale ette. Endal oli jube uhke tunne. Kui ema koju saabus, siis pidi poekotid peaaegu maha pillama mind nähes… see on esimene kord, kui mäletan, et ema nuttis. Ja ma ei saanud siis päris täpselt ikka aru, miks. Kahju, et minu peast pilti pole. Peeti häbiasjaks vist. Kuigi mytsi ja rätikuga toasolemist ma ei mäleta 😀

Esimesed nõelapisted, tikkimised, heegeldamised ja kudumised tegin enne kooli. Kuskil keldris on alles mu kõige esimesed tikkimispisted tumesinisel villasel kangal. Vanaema juhendas. Ja proovilapist tegin pisikese kotikese endale. Olin krdima uhke selle yle ja kandsin seda mängides aastaid ensega kaasas. Sellel on mingi kriipsulillekste rivi ja siis veel mõned read, Täpselt ei mäleta, kuigi pilt on nagu silme ees. Aga seda mäletan kindlalt, et riie oli tumesinine ja villane. Nii tahaks seda jälle näha ja käes hoida. Tragi mamma on selle aga hoolega kuskile ära pakkinud, aga kyll ma yhel hetkel end selleni kaevan.

Esimene päris isetehtud ja ilma juhendamiseta õmblemise isetegmine oli rotipoeg Kiki, kes sündis veel enne, kui ma kooli läksin. Ta oli sellina lapse peopesa suurune. Mingist synteetilisest natuke karvasest riidest oli. Heleroosa lõngaga tikkisin suu ja tegin sabajupi. Mamma roosadest kitlinööpidets said silmad. Olin niiiii uhke oma rotipoja üle ja kui ema koju saabus lendasin juba aknale seda tervituseks talle näitama. Ma ei arvestanud oma tegemises sellega, et ema ja vanaema rotte ja hiiri hirmsasti kardvad ja need nende jaoks just kõige sympaatsemad elukad kahjuks pole. Ja ema reaktsioon oligi esiti fuiiihh, aga noh, siis tuli ta tuppa ja mina oma isetegmise eest sain muidugi kiita. Esimene Kiki oli pikki aastaid mu suur sõber ja kaisuloomake ja aastate jooksul valmis meil koostöös ema ja mammaga terve pesakond Kikisid. Yhe hiigelrotiga mängib mu suurem poiss siiani. Ja see mu esimene on ka täiesti elus ja olemas.

Ja kudumine. Multikates oli kudumine alati nii vahva ja lihtne, muudkui vardad lõnka-lõnka yles alla ja sall kasvab nagu ma ei tea mis. Vot, selline oli mu ettekujutus kudumisest. Tahtsin ka sellist triibulist salli, mille mingi kass kuskil multikas kudus. Olin kodus haige ja pysisin viksilt voodis ja mamma siis lõpuks murdus ja tuli mu pika palumise peale mu voodiservale istuma. Tal olid käes punaste otstega vardad ja pruun harutatud ja lokkiv akryyllõng. Ta lõi paarkymmend silma ja siis hakkasime koos pusima. Mäletan, et mulle kohe yldse ei meeldinud, et lõng sedasi krussis oli. Tahtsin ka ilusat siledat lõnga millega ema ja mamma ise kudusid. Sain parempidisid kyll selgeks, aga kudumisisu läks mõneks ajaks yle. Järgmisena kudusin alles koolis. Siis vist salli. Siis anti mulle helekollane pehme mohhäärisegune lõng kätte ja siis hakkas kudumine ka meeldima 🙂

Heegeldamise algust ei mäleta, aga seegi oli enne kooli. Ja nõelaga said tegelikult esimesed proovitööd vist yldse papile tehtud. Mäletate veel neid lahedaid tikkimispilte väikelastele, kus tuli mööda joont lihtsalt august auku nõela pista ja lõnga vedada? Paat ja maja ja nurgeline auto ja mis seal koik veel olid. Ma olen mitut pilti joonistades mõtelnud, et peaks sellise õmblemiseks sobiva kompkti koostama 🙂

Kokanduslikud saavutused algasid minu toa põrandalt. Ka kunagi enne kooli. Ma tahtsin ema ja mammat yllatada. Lasin oma toa ukse kinni tõmmata, ise veel ei jaksanud, nii rakselt käis see uks. Käib muide siiani, kuigi on nyyd hoopis kööki viiv uks. Suuri inimesi ei häiri, lapsed ei saa endiselt hakkama 😀

Vot ja istusin siis oma toa põrandal. Tooraineks olid leib, juust ja õun. Tol ajal viilutadu leiba polnud. Lõikasin ise. Ega mulle ju teravat nuga ei antud, seega siis nysisin sööginoaga kõik neid aineid. Mäletan siiani seda uhket tunnet, kui olin oma elu esimese pärissöögi valmis saanud –  “võita võileivad juustu ja õunaga” taldrikule kenasti ritta seadnud ja mind toast koputamise peale välja lasti ja kuidas ema ja vanaema istusid kenasti kaetud laua taga ja ootasid mu võileibu. Nad sõid ja ma ei mäleta yhtegi krimpsus nägu. Aga veel tänapäevani meenutab ema seda yritust naerulaginal… et no oli ikka jube ilge kombinatsioon olnud see tema jaoks 😀

Ja joonistamine… mulle meeldis joonistada ja meistredada. Kuskil peaks olema ka kaustad mu joonistustega. Kuskil keldris muidugi. Kui ma praegu haiglas poleks, siis läheks kohe sinna kaevama. Ei saa ma enam rahu… Aga joonistasin hästi palju igasugu lilli. Hiljem spetsialiseerusin roosidele. Ja siis tulid mingi hetk Disney Plutod ja Mikid ja mingi hetk lisandus roosa panter ja siis kuskil põhikooli lõpus või pisut varem siginesid tasahiljukesi ligi nende pisisilmadega ja suurte laiade naeratustega tegelaste eellased, kes tänapäeval mu kaaslasteks iga päev on. Vanu vihikuid ja ka loengumaterjale sirvides on kohe näha, kus oli igav, millal olin ma armunud jne 😉

Pajupilli yritasime vanaisaga koos ka mitu kevadet järjest teha, aga ei õnnestunud. Alati oli koorega mingi jama. Ma tahtsin hirmsasti endale ilusa häälega vilepilli nagu lastefilmides vahel näha-kuulda oli. Pillipuhumise oskused olid sealjuures teisejärgulised 😀

Kuna mu vanaisa pidas väikest viisi ka kullassepa ametit, siis mind hirmsal moel paelus kogu see pikk protsess, kuidas nt lusikast sai ilusa kiviga sõrmus. Nii hirmusväga oleks tahtnud ise ka selliseid sõrmuseid ja kõrvakaid teha. Aga kuna ma koletul kombel tuld ja kuumust kardan ja ega need happed ka mind oma söövitava toimega ahvatlenud, siis ma lihtsalt vaatasin, hirmsamal hetkel, kui tulelondid lehvisid, piilusin ja mõtlesin, et niiiiiii ilus. Kavandeid aitasin papal kyll joonistada. Kogu kaadervärk on papal alles äkki ikka trotsin veel hirmu ja teen proovi enne kui hilja on 🙂

Kelleks ma tahtsin saada:

Kui minult esimene kord kysiti kelleks tahan saada, see oli umbes nii 4-aastasena, siis olin kindlal veendumusel, et minust saab koristaja ja minu mees on kojamees. Keegi ei tea, kust see idee tuli, sest eramajas elades meil kojamehi ja koristajaid ringi ei liikunud. Koristajat minust ei saanud 😉

Veel enne kooliminekut jõudsin ma unistada lypsjaametist. Linnalapse jaoks seostus see maaromantikaga. Kastemärja heina ja vastniidetud rohu lõhna ja vahvate loomadega, jaaniõhtute ja vahvate seiklustega. No kõige muuga kui lüpsjaamet tegelikult vist, aga nii ma seda oma pisikeses peas ette kujutasin.

Lasteaia viimases ryhmas oli selge, et minust peab saama suurte sõjaväljade medõde, sest kuidagi juhtus ikka nii, et poisid mängisid sõda ja plikadel nende mängudesse eriti asja ei olnud. AGA me ju kõik olime sõjafilmides näinud valgete tanude ja põlledega õdesid haavatud mehi abistamas. Seega oli poiste mängudes alati üks koht tüdrukule ja mina lihtsalt võtsin selle ametikoha endale, sest see sobis mulle valatult. Eks mul tegelikult on see soolikas omal moel alati olemas olnud.

Algklassides oli kindel veendumus – minust saab loomaarst. Noh arst ei saanud, loomaaia aga suutsin koju kyll tekitada ja kogu pere ka nakatada loomapisikuga. Hetkel, kus mina ei mängi enam mingit rolli selle maja tegemistes, on mu vanematekodus lisaks koerale veel neli viirpapagoid, kolm merisiga ja kilpkonn. Ja need pole seal laste rõõmustamiseks nagu tavaliselt selliseid pisielukaid ikka võetakse ja peetakse kui just tõepoolest mingi tohutu loomasõber ise pole. Neil on loomaaed seal karja peale ja karja noorim on hetkel eeeem 25. Ja peamine suhtleja ja talitaja on mu igivana ja iginoor vanaema 😀 Pöörasematel hetkedel oli seal aga paarkymmend papagoid ja neli koera ja akvaarium ka veel… nii, et ega ma eriti normaalsest keskkonnast pärit pole hihhiii. Ainult mitte ühetgi kassi pole ma majas iial olnud. Ema ja mamma neid ei sallinud ja kõik mu kojutassitud nunnukiisud saadeti tuldud teed tagasi.

Põhikooli ajal oli sihiks merekool, aga sel ajal veel tydrukuid vastu ei võetud ja hiljem, kui võeti, siis lubas isa teha kõik, et mind sinna ei võetaks. Aga ma niiiii tahtsin. Olin alati issi tytar olnud ja loogiline, et mingis vanuses tahetakse samastuda ideaaliga. Meremeest ega -naist minust ei saanud. Aga mere poole kisub ikka veel…

Ja tegelikult tahtsin ma nii hirmuskole väga baleriiniks saada. Kui mind 3-aastaselt jääle lykati, siis kaasnesid sellega ka balletitunnid. Aastaid sai varbaid sirutatud ja stange ääres kykke tehtud. Kui üks hull treenerimutt välja arvata, siis mulle trennis meeldis. Mäletan selgelt, kuidas ma neljandas klassis emalt mangusin, et nyyd on viimane võimalus ja ma nii väga unistan sellest. Mul olid sel ajal kõik eeldused saada väga heaks baleriiniks. Noh, mu mitte niiväga naiselikku ja eriti just baleriinile sobivat kasvu ei osanud siis ju keegi ette näha. Nüüd olen peres pikim. Ja aastaid näris see mu hinge ja mina omakorda ema kallal. Ainus vabandus emalt oli see, et ta ei julgenud mu elu yle sedavõrd kaugeleulatuvalt otsuseid ära teha. Nii, et baleriini minust ei saanud. Ja ujuma ei lubanud ema mind seepärast, et see ei sobi naistele, teeb õlad laiaks ja keha koledaks. Ja ratsutama ei lubanud ta mind miks? Arvake ära? Sest jalad jäävad kõveraks. Vot.

Unistused ja soovid:

Valge alusseelik! Väike maja preerias seriaal oli minu lapsepõlves popp ja kindlasti on see mind sygavalt mõjutanud. Lisaks sealsete tüdrukute ja naiste ilusatele tanudele soovisin ma üle kõige maailmas endale valget laia alusseelikut, mis mu kleidikesed kahara hoiaksid. Aga kodus leiti, et kus ma sellega ikka käin. Kord leidsin vanaema vana öösärgi, mis sobis mu meelest ideaalselt alusseelikuks. Oii milline kisa sest tõusis 😀 Kui aus olla, siis mulle meeldiks isegi kaasajal käia riides nii nagu selles filmis ja sel ajal käidi ja alusseelikud meeldivad mulle endiselt, kuigi mul yhtegi pole. Veel 🙂

Baldahhiin voodile – peeti jaburuseks. Samas oli mul see soov ikka palju-palju aastaid. Hiljem targemaks saades sai mulle endale selgeks, miks see mulle nii tähtis oli. Ja see oleks väga õige ja vajalik olnud, et oleksin selle saanud… iga laps vajab turvatunnet ja oma pesakest-kohta.

Maa-vanaema – suvel läksid kõik lapsed linnast maale. Minu lähemad sugulased on aga kõik suht möödunud sajandi algusest linnainimesed, seega ei mingeid maavanaemasid ega ka kohta, kuhu linnast suveks mängima ja teistmoodi elu kogema minna. Me elasime keset linna, samas peaagu nagu metsas. Sellest on tegelikult palju säilinud, nagu oaas keset linna. Ainult metsmaasikaid enam pole, aga põldmarju ikka veel leiab. 🙂 Aga no ikkagi oleks tahtnud ka mingit vaheldust. Pealegi läksid ju kõik teised meie kandi lapsed suveks maale ja pikk suvi üksi mööda saata oli nukker.

Vanem vend – ma arvasin alati, et kõik tüdrukud unistavad, et neil oleks vanem vend. Või isegi mitu, sest siis nad saaksid pisikest õekest kaitsta ja aidata ja temaga mängida ja kiigele hoogu teha. Lasteaias meeldis mulle nii väga suure hooga kiikuda ja kõõõõva häälega laulda “Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene!”

Taskukoer – meil olid kodus ainult suured koerad olnud, aga mamma rääkis, et on olemas ka pisikesi koeri. Kohe selliseid hässssti pisikesi, kes mahuvad taskusse. Ma siis kujutasin ette, et mööda linnad käivad onud. Kaabud on neil peas ja rinnataskus on kutsud. Nööpaugus on punane moon, et kutsul ikka lõbus oleks ja saaks mängida. Ja linnas käivad ka peened tädid. Neil on kutsud ridikylis. Piiluvad sealt välja. Kõigil on taskukoerad. Oii, kuidas ma tahtsin endale taskukoera 😀 Ja pea kolmkymmend aastat hiljem ongi selline trend, ainult, et mul on uued lemmikud 😀

Must lagi – see oli siis, kui kuskil põhikooli lõpus oma toa sain. Minu kindel soov oli, et saaksin musta lae. No loomulikult ma ei saanud seda. Hea et arsti juurde veel selle soovi pärast ei viidud 😉 Kuigi-kuigi, alles hiljem sain teada, et minu vajadusel ja soovil oli täiesti mõistlik põhjendus ja maailmavalus pubeka jaoks võib see olla hirmvajalik. Pealegi on see mööduv. Aga sinna musta laega tuppa soovisin ma magamiseks ainult madratsit, kui ma vanaegset raudvoodit ei saa. Tegelikult ei saanud ma aga midgi muud, kui ontliku nõmeda kujundusega isikupäratu tüüpmööbliga toa. Sest nii oli viisakas. Jahhaaa! Ainus, milles mu soove arvestati oli see, et lakke ei pandud lampi.

Vanemate pulm ja ema pruudipärg – see oli kõige ilusam asi maailmas mu meelest. Vahel väga harva lubas ema mul selle pärja pähe panna ja peegli ees keerutada 🙂 Ja kõige raskem oli mul lapsena leppida sellega, et ma ei saanud isa ja ema pulmas olla. Noh, mind lihtsalt polnud siis veel olemas. Tervelt 4 aastat lahutas mind nende pulmast. Aga laste ajaarvamine on veidi teistsugune ja nii ma siis olin kurb ja pahanegi, et mind pulma ei kutsutud. Nagu lohutuseks olin ma lapsena nii mitmes pulmas pruutneitsiks. Aga et vana pettumus õnnestus mul lõplikult maha matta alles siis, kui ma palju aastaid hiljem fototöötlusega tutvust tegin ja selle kursuse lõputööks tegin vanemate pulmapildist pilt, kus mina pisikese pruutneitsina hoian issi jalast kinni. Lilled peos. Pilt ripub nyyd mu vanemate voodipeatsis. Ja mina olen rahul, sain oma pulmad kätte. Nüüd juba ongi tunne, et ma ikka ise olin ka kohal 😀

Ja naljakad-totakad seigad ka, mida liigitada ei oskagi:

Kuskil vist nii 3-4-5-aastasena vaatasin ma aknast välja, meil olid laiad aknalauad, kus ma siis möödujaid passisin tihtipeale, ja karjusin, et mamma, vaata, Surm läheb. Mul oli kindel ettekujutus, et vikatimees on ka päriselt olemas. No luust, kui mitte isegi lihast, tegelane selline. Raamatupiltidel ju vahel kujutati vikati ja kapuutsiga meest. Tegelikult oli see meie tänaval elanud Joel Steinfeld. Ta käis tol ajal yleni mustades riietes, musta kaabuga ja kilises kolises igasugu ehetest. Ma kartsin teda. Kuigi ta alati tore ja sõbralik ja abivalmis oli. Suurte inimeste mälestustes kohaselt siis 🙂

Palju kordi hyydsin ma seal aknal passides vanaemat vaatama, et tulgu ta ruttu, vanaisa läheb Ameerikasse. Noh, papa emas elas tegelikult Ameerikas ja vanaisa tahtis palju aastaid talle kylla minna (saatuse tahtel sai loa alles siis, kui ta ema juba teises ilmas oli, et minna vaid hauda kylastama…) ja eks mul oli siis tekkinud mingi oma arusaam asjast. Ameerikasse ta ei jõudnudki, aga see eest käis iga nädal oma pisikese kohvrikesega saunas 😀

Ema ja mamma rääkisid mulle ikka, et vanaisa tõi mu ema Venemaalt (rindelt siis vist) ja minu tõi issi võileiva vahel kuskilt välismaalt. No, et ma olin nii pisike, et mahtusin võileiva vahele. See jutt käis palju aastaid, et kysi issilt, kui ta jälle tööle läks, et äkki võtab Su võileiva vahel kaasa sinna ja tänna… Noh, aga ma olin liiga suur. Ja siis käisme me emme ja mammaga Vormsi saarel puhkamas ja vaat kus seal olid alles jurakad põrandaleivad… No säherdused latakad, et sinna vahele oleksin ma vabalt mahtunud. Kui suur oli mu pettumus, kui selgus, et piiril vaadakse ka võileiva vahele ja ei saa ma issiga kohe kuidagi kaasa minna 😉 Aga Vormsi saarel oli ka selline piim, nii rasvane, et makaroni-piimasupis seisis lusikas püsti 😀

Oma elu esimese keedumuna ja tegelikult üldse muna, sõin ma Kloogarannas päevitades. Tädi Helga, mu ema ristiema ja mamma parim sõbranna, võttis alati randa kaasa paar keedumuna. Närb sööja nagu ma olin, seostus tädi Helga mulle ometi hea ja paremaga. Tema juures kodus pidudel sai alati maiustada pisitillukeste marineeritud männiriisikatega. Ja kord, kui seened laual kausis otsa said, läksin ma kööki ja rääkisin tägi Helga emale hästi kurva loo, kuidas mul on neid seeni veel vaja, sest mulle kodus üldse süüa ei anta 😀 Ja veel enne seda juhtus kord, et ema ja mamma läksid peole ja tädi Helga jäi mind hoidma ja mul tuli hirmus kilukala isu ja ma muudkui palusin kala ja vaene tädi Helga otsis kogu maja läbi, aga ei leidnud mitte ühtegi kilukonservi. Aga seal Kloogarannas sõin ma oma elu esimese muna. Hästi ettevaatlikult ja see hakkas mulle meeldima. Ma olin vist 4aastane siis.

Söömisest veel nii palju nalja, et arvatavasti elasin ma Malõshi ja Maljutka järel vaid veest, leivast ja armastusest, sest keegi ei tea, et ma midagi enamat söönud oleksin. Lasteaeda läksin 3aastaselt ja õnneks oli meie ryhmal tuttav söögitädi, kes mõistis mu muret ja nii ma siis rõõmsalt sõingi lasteaias ainult leiba ja selle kõrvale palusin kraanivett. Vaid vahel harva nokkisin ma mingist supist herneid ja hapukurke välja. See oli kogu minu söömine lasteasutuses 😀 Ja sünnipäevadel samamoodi. Isegi magusat ja komme ma ei tahtnud. Meil oli kodus kord, et nädala sees ei saanud ma yhtegi kommi ja siis laupäeval anti mulle pisike assortiikarbike kätte ja ma võisin selle tyhjaks syya. Muidugi ma ei tahtnud nii palju. Kusjuures ma söön assortiikomme siiani vaid väga pika hambaga.

Aga varapubekana oli teate mis kõige ägedam söömise kogemus? Ostisime sõbrannaga minu taskuraha pisku eest põllumajanduspoest kolmeliitrise purgi hampurke. Neid suuri ja vett täis kurke, mida seal purgis äkki oligi vaid kolm kokku? Igal juhul istusime me tema aias helesinise plekkgaraazhi katusel sõime hirmus hapusid hiigelhapukurke ja karjusime laulda: “Me ei karda krokodille. Me sööme neid!” sest need kurgib meenutasid tõepoolest rohkem vettinud krokdille kui kurke 😀

 

Ma uskusin, et:

Minu issi oli kuri hunt. No vähemalt arvasin ma tykka ega nii, sest miks muidu tal on kõhul hiigelarm. Ju ta enne heakshakkamist vist ikka sõi ka kellegi ära ja siis tuli kõht lõhki lõigata nagu kurjal hundil. Ja minu ettekujutuses hakkas hunt ka muinasjuttudes heaks kui oli kivid kõhus kaevu heidetud. Põrnaoperatsioon oli minu jaoks lapsena veel midagi hoomamatut 😉

Mammal on kõhu asemel trumm. Tal jutustas mulle tihtipeale vahvaid lugusid oma lapsepõlvest ja noorusest, aga yks, mis alati mulle hirmsasti meeldis oli selline, et nemad käisid sõbrannaga kohvikus ja sõid nii palju rummikooke, et ei jaksanud pärast enam liikuda ja kõhud olid nii trimmis kui trummid. ma siis kujutasin elavalt ette, kuidas vanaemal on kõhu asemel trumm ja käes trummipulgad, et vahel yks kõmisev põnmmmm teha ja ka käimisel oleks neist ehk abi. Ja ma tahtsin endale ka trummkõhtu. Mul oli hirmus kehv isu väiksena ja mamma ei teagi, et see lugu sai mind alati palju paremini sööma mõneks ajaks. Palju efektiivsem lugu kui väikse Mai jutustus. Peaks talle saladuse reetma. Ja äkki saan enda suurema poisi ka nii sööma? Hmm, vaja katsetada 😀

Emme on kõikvõimas ja näeb läbi seinte. Ma olin koduaias mingit pättust teinud. Omast arust hästi salaja. Läksin tuppa ja ema juba teadis. Minu hämming oli suur ja ega ma ju selle peale ei tulnud, et majal aknad ka on 😀 Ema ytles, et näeb läbi seinte ja mina uskusin ja olin edaspidi veel hoolikam pättusi tehes 😀

Lemmikud lapsepõlvest:

Lemmikvärv – helesinine, roosamanna ei meeldinud mulle kohe yldse. Poiste värv oli popp 😉

Lemmiksöök – poolekslõigatud värske kurk soolaga 😀

Lemmikmaius- suhkru ja võiga praetud kaerahelbed, kylm piim peale ja seda võis lõputult vohmida. Müslist ei teadnud me siis veel midagi

Lemmikjäätis – marjaplombiir

Lemmikmäng – Indira Ghandi matused. Ma ei tea, mis selles syndmuses nii muljetavaldavat oli, aga igal juhul oli mu lapsepõlves see meil sõbrannadega lemmikmänguks. Ykski kuninglik pulm ei varjutanud iial seda mängu. Sõbrannade vanaema eraldas meile mängu tarbeks siilukese oma vanast tyllkardinastki ja alati oli suur kisma ja vaidlus, kes saab Indira olla… Kui leiaks kuskilt selle syndmuse salvestuse, siis vaataks kohe huviga, et no mis see ometi oli, mis meid nii paelus 🙂

Lemmikraamat – Pöial-Liisi. Mitte loo vaid piltide pärast.

Lemmiklill – sinilill, sest ma olin kevade laps ja need olid ainsad õiged lilled, mida mulle sünnipäevaks toodi 🙂

Mängukohtadest oli lemmikuim vana vaher. Sellel olid mõned alumised oksad ära lõigatud ja neid mööda sai mõnusalt puu otsa ronida. Seal ma siis üksinda turnisin, kõlkusin maa ja taeva vahel. See oli mu kindlus ja minu laev. Kevadel näksisin õisi, ja mahla sai ka iga kevad võetud. Iga oks oli tuttav ja oma. Yhel sygisel aga ohkis naabrionu, et meie vahtra juured on tema lillepeenras ja trygivad tema vana näritud mändi… ja kui ma yhel päeval koolis olin, siis võeti mu vaher maha. Ma nutsin. Ma olin paarkymmend aastat tusane selle tea pärast ja ega ma rahu pole ikka saanud veel tegelikult vist. Mul oli yks selle vahtra oks alles. Palju aastaid oli see mu kais. Mingil hetkel leidis vanaema, et vaat kui hea roigas ja toppis selle lindude puuri ronimiseks ja närimiseks. Kui ma seda päästma jõudsin, oli juba kuri tehtud ja sain vaid näritud riismed tagasi. Hoidsin sedagi veel mitu aastat nii alles, aga paar kuud tagasi mõtlesin, et aitab, mitte miski ei too mu puud tagasi ja kuidas ma nyyd lastele seletangi, et sodi ei korjata, sest ega see näritud oksake ju enam muud polnud. Emotsionaalne väärtus ehk mulle, aga no nii asju koguma hakates… 😉 Yhesõnaga kui ma väike olin, siis oli mul oma puu. Ilus ja armas. Ja kunagi, kui ma suureks saan, siis istutan ma lastega koos kohe mitu oma puud. Punkt 🙂

Ok.. aitab nyyd kyll.. laps magab täna rahulikumalt, aga kuna mul ikka närv pysti on, siis see kirjutamine on olnud väga hea rahustav ja mõtteid kõrvalejuhtiv tegevus. Kuigi jah, nii pikalt ja lohisevalt, et kas keegi yldse viitsibki lõpuni lugeda… Aga kui ka ei viitsinud, siis äkki idee ise ikkagi meeldis ja leiab jätkamist omal moel? 🙂

Yhesõnaga… teid on siin nii palju, et kõigil on täiesti vaba voli ise teemat arendada-muuta-vormida enda soovide ja näo kohaselt, aga et oleks natuke nii nagu eelmistel kordadel, siis annan ise teatepulga ka nimeliselt edasi. Näis, kas hakkab asi looma. Oma lapsepõlvest ja vahvatest asjadest võiksid nyyd kirjutada Muhv, kel kindlasti mälu- ja varalaekas veel midagi varuks on ja kes andis tahtmatult ka omapoolse tõuke mu pisikesele algatusele. Älin, kellega ma päeval selles asjas natuke aru ka juba pidasin. Ja siis veel -lola-, virbi, mannike, annlaa, perenna, Kristab, Bubbly, Eowyn ja teie kõik, kes te tunnete, et tahaks midagi kirjutada… ei hakka ju kõiki neid sadu nimesid siis kirjutama ja jätan ka teistele võimaluse teatepulka nimeliselt edasi anda 🙂

Ja kui kirjutis, ettevõtmine ja mõte ses segases öös liiga pöörane oli, siis andestage, eks! Mulle lihtsalt meeldib nii, sest just nii on mu jutt minu enda nägu.

Ja nyyd hääd und ja ilusaid unesid teile 🙂

Ehh, titad-titad!

Ehh, titad-titad ja nende yleannetud teod! Ehk tervitused taaskord lastehaiglast!

Ma ei tea kyll kellelt mu poisid oma huumorisoolikad pärinud on, aga igal juhul on neil need väga hästi arenenud. Kuidas ma seda tean, soolikad ju välja ei paista? Elementaarne – nende teod kõnelevad nende eest. Ma unistasin palju aastaid salamisi ja mõned korrad ka poolsalamisi synnipäeva yllatuspeost. Ma neid ise nii mitu korraldanud, tean, kui vahva see võib olla, ja vaikselt ikka lootsin, et ehk õnnestub mul ka kunagi see nali läbi teha. Tegelikult pole ma mitu aastat sellele eriti mõtelnud enam, aga no nagu elus ikka – saad kõik siis, kui enam ei looda ega oota ja isegi enam ei mõtle kogu asja peale. Ja siis saad ikka kohe täie rauaga 😉

Yleeile õhtul sain poisid 23-ajal magama. Kylmkappi uurides selgus, et piim on suht riknemise piiril ja mõistlik oleks see kiiresti ära kasutada. Kypsetasin endale synnipäevaks keset ööd sellest Mari Marikese õunade ja mandlilaastudega koogi. Ja siis veel toksisin pea kella kolmeni yhte kiiremat sorti tita-projekti arvutisse. Ja siis ei tulnud und. Ja kell pool kuus hommikul ärkas väikemees yles ja selle asemel, et mulle õnne soovida, sai hoopis kohe selgeks, et ees on ülikiire minek haiglasse.

Noh, mu pisikesele piimaimejal on vist kindel veendumud, et kui pidu, siis peab seda vääriliselt tähistama. Tema synna oli haiglas, jõulud-aastavahetus haiglas. Vabariigi ja suure venna synnad magas ta maha – väike ka, kõik ei pysi veel meeles, ja eile, emme synnipäeval, tegi ta oma tembu teoks. Kärtsu ja myrtsuga. Kui keegi ei tee, siis tuleb ise teha. Ja emme ammu hapuksläind unistusi on ju ka tore ja õige täita, eksole. Mis sellest, et päris täpselt veel matsu ei jaga ja aru ei saa, et selline pidu polnud just see, millest mina olin soovinud. Aga noh, räägi talle nyyd, et selle peo oleks võinud kuidagi muul moel ette võtta. Vaatab sulle nunnult otsa ja naeratab nagu öeldes, et ma ju tahtsin parimat. Ja kingitud hobuse suhu pole viisakas vaadata – pean olema õnnelik sellega, mis on 😉

Et kui mõni saab pidupäeval nt esimest korda limusiiniga läbi linna vuhiseda ja shampust limpsida, siis mina sain sel korral synnaks elu esimese kiirabiautoga sõidu läbi kerge karge hommiku-udu. Pean tunnistama, et oma synnipäevade hommikutel pole ma elus veel nii vara ärganud. Auto kolises-kihutas-põrutas-loksus ja mina pyydsin murelikult lapse rasket hingamist kuulates tal veel hapnikumaski nina all hoida. Lahtiselt syles istub pambuke aga säras ja naeratas ise õndsalt nagu oleks millegi hiiglama vahvaga hakkama saanud.

Ja siin me siis nyyd oleme – tuttvas valgekitlite maailmas. Eile jäin ilma kõigist musidest-kallistustest, suurem veel magas, kui minema tormasime, aga selle peo pean ma veel kunagi õigel moel maha. Et lastel ka ikka kindel selgus ja veendumus oleks, kuidas ja kus yks õige synnipäevapidu käib.

Kohe-kohe kolime suure maja kolmandalt korruselt (ohtlikust osakonnast) tita pildiga maja esimesele korrusele (mitte nii ohtlikusse osakonda) ja jääme veel mõneks ajaks jälgimisele ning hoiame pöialt, et sellest midagi hullemat nyyd välja ei kujune. Lisaks minu synnipäevale saame siin veeta ka maipyhad jehhuu… Volber ju haldjatel tähtis pidu. Nii, et titad-titad-titad, naljakad ja toredad tegusad isetegijad titad kohe ikka oskavad. Pahane ka ei saa olla. Kuidas sa haige lapsega ikka pahandad. Loodetavasti saame ikka emadepäevaks koju ja jaanipäeval ta sellist trikki enam ei tee. Aga noh, tervis ja lapsed on me kõikse kallim vara, seega, mis seal ikka. Mul plaan päris vanaks elada, nii, et jõuan veel 🙂

Ja kui teil täna midagi muud tarka teha pole, siis võite meile akna taha suure platsi peale tulla öösel lõket tegema ja rakette laskma… kuigi see vist legaalne pole 😀 Kui pidu, siis ikka korralikult ja muinasjutumaal on naguniii teised reeglid ju, eks 😉

 

PS need titade pildid siin on nö proovilapid enne suuri tegusid.
Kuna minu tita aga on nõuks võtnud magada siin nagu inglike, siis sain ma täna öösel yhe suure töö juba tehtud. Varsti näete ka selle vilju. Arvuti reisib tõenäoliselt õhtul mu juurest taas ära, aga ma olen olemas ja tegutsen tasakesi. Eriti täna öösel :))

Nukralt. Armastusest

Nägin täna ennelõunal yht vanapaari autoteed yletamas. Ootasid kenasti sebra ääres autode peatumist. Me seisime ja vaatasime neid positega. Nad hoidsid käest, sõrmed olid armsalt omavahel põimitud. See ei olnud selline toetamise käehoidmine, ka mitte käevangus poosetamine. See oli lihtsalt armas käesthoidmine. Memmeke õhetas kergelt näost yle tee tippides ja papi oli pisut kyyrus, aga igati kabeda kõnnakuga. Vanust mõlemal väljanägemise järgi 80-kandis. See oli ilus. See oli valus…

Tegelikult on mul juba mitu aega nutt kurgus. Kui see lapsesaamise paanika vaikselt taanduma hakkas, tuli vana valu jälle meelde. Ja vahib ja irvitab nyyd ilusatel kevadpäevadel kohe eriti õelalt igast nurgast vastu. Pea poole mu tutvusringkonnast moodusavad miskipärast yksikemad. Nad ei ole paadunud, ei arva, et ykski mees pole nende jaoks piisavalt hea, ei ole ka muidu mingilgi moel eriliselt hullud, et mehed põgenema peaksid. Aga lastega yksi nad on ja suuresti mitte omal tahtel. Teise suure osa moodustavad naised, keda pidevalt kummitab lastega yksijäämine ehk siis teistmoodi riskigrupp. Ja siis on vaid yksikud paarid-pered, kelle peale vaatad ja sa puhkad ja rõõmustad ja tahad nii väga uskuda, et see kõik siiski on võimalik ja su oma elu on hetkel mingi halb uni.

Et mis siis on? Ongi vaid lapsed (ja töö) ja mitte nii terviklik maailm kui peaks? Et kah nyyd häda, ennegi naised edukalt lapsi yksi kasvatanud? Aga olge ausad, yksiku ja sisimas ka õnnetu emaga koos kasvada, see pole ju ometi lastele hea? Jajah, kindlasti on hullemaid variante. Või otsi siis uus mees? Oh, oleks see siis nii lihtne! Kust leida uus ja parem mees ja lastele isa, kui oled viimased aastad vaid haiget saanud ja kogu su tutvusringkond koosnebki peamiselt naistest? Nojah, ootan siis imet. Konna või printsi või maailma lõppu.

Isetegija on nagu heas mõttes usulahk – kogukond, mida hoiab koos yks kena ja yllas tegevus, eesmärk ise midagi oma pea ja kätega luua. Sa võid näputööd vaikselt kodus omaette teha, võid organiseeritult koostegemise projekte teistega koos või teistele teha. Võid end valusa reaalsuse eest peita, vaikselt nohiseda ja nokitseda. Võid oma rõõmu valada värvidesse või kududa käpikusse. Võid viha nyhkida ja pesta villa ja sooja seebiveega endast välja, kraanist alla. Käsitöö trööstib, pakub rõõmu, rahuldust, lohutust, tuge. Kui saad midagi valmis, viid lõpule, siis seegi on omaette hea tunne, isegi kui see nii tavaline juba selles konveieris on. Sa näed enda tehtud asju, jagad seda teistega ja saad veel ka tunnustust, siis ongi päev ilusam, elu parem, olla mõnusam. Kui endal pole piisavalt usku, siis teiste tugi ja tunnustus aitavad edasi minna, teha, olla.
Käsitööd tehes on hea elu yle mõtiskleda, vaadata endasse, võimalus leiutada uusi lahendusi, teostada uusi ideid. Ja teistega on tore ideid jagada. Tore on teada, et sa pole ainus. Praegu tabasin end just mõttelt, et kui palju on neid, kes suurt midagi ise ei tee. Või no, ok, see polegi probleem, kui ei tee. Probleem on see, kui kritseerida seda, millest ise midagi ei tea. Peenem näputöö on nõme ja syya saab ka väljas, ehteid ja riideid myyakse poes ja mis krdi saviga mätsimine… Nojah, mis meil sellest, meil on meie usk, lootus ja armastus. Ja me oleme teineteisele toeks 🙂

Ohh, hakkas kergem. Mitte, et see valu ära võtaks, aga aeg läheb ja ehk kunagi…

Ma tean nii täpselt ja mäletan nii selgelt, mida tegin ma täna 5 aastat tagasi, 4 aastat tagasi, 3 aastat tagasi jne… Pisimgi detail esmakohtumisest on mällu ja sydamesse sööbinud. Kuigi pea aasta on juba yksijäämisest kulunud, siis veel ei suuda ma kõigest lahti lasta. Võibolla ei suuda kunagi. Kaugete kaunite aega mälestuseks see armas pilt. Siis näis kõik veel olevat võimalik, kõik oli veel hästi. Kuigi ka sel puhul oli see tore oleks pigem väga toreda ja osava fotograafi sütitatud. Sest raamatusse oli vaja ikkagi õnneliku perekonna pilti. Meil tuli see nii hästi välja, et nyyd, aastaid hiljem, ma peaagu et usun ise ka, et meie suhtes ikka mingi õnnekilluke kunagi olemas oli…


(fotod Indrek Arula)

Jään enda juurde, mina sain lapsed mehega, keda arvasin end armastavat ja arvasin ka, et tema oli mees, kes mind kunagi armastas. Vähemalt kunagi päris alguses. Ja et elu on lihtsalt läinud nii nagu ta on, sest ma ju sain aru, et ta ihkas mujale ja teda huvitas kõik muu kui pere ja kodu. Ma tegin valearvestuse. Ja uskusin liiga palju sellesse, et hea tahtmise korral saab iga suhte ikkagi toimima panna. Ma unustasin, et sellest, et mina kasvõi kahe eest pingutan, on ikkagi vähe. Vaja on mõlema tahet. Ja see teadmine tegi abituks.

Ja yhel hetkel saan ma ehk nii tugevaks, et tema sõnad ja teod ei tee enam haiget ja ma suudan elada nii, et silmad öösiti enam pisaraisse ei upuks ja et vanem poiss ei kysiks, emme, miks sa oled kurb. Veel enam loodan, et pisem seda kunagi kysima ei pea. Ma olen leppinud, ammu enam pole ma kire ega vihane. On lihtsalt asju, mida ma iial ei mõista. Ma olen kõik andestanud, ka ette andestanud. Aeg võib kyll haavad parandada, aga te ju teate ometi, et aeg on see, mida me elus kunagi enam juurde ega tagasi ei saa.

Nutan nyyd peatäie, imen kopsud õhku täis, löön pea selga ja kynnan edasi. Mul on lapsed, kelle nimel ma suudan kõike ja teie, mu sõbrad, ja meie toredad tegemised, eks? Praegu on nii just kõige parem!