Carol Liina särk ja cerniti lilled

Nii. Selleks, et kõik nyyd algusest peale ära rääkida, kuidas ma end rihmaks töötasin ja siis tööalaselt hoopis suitsiidi sooritasin… no selleks kuluks liiga palju aega, ruumi ja sõnu ja seda ma ei tee. Napisõnaliselt kõlaks see nii, et mind kaasati ühte väga suurde lastetubade projekti, lasti elu eest rabeleda ja siis taheti laia teerulliga lihtsalt üle sõita. Hiljem selgus, et ma poleks olnud esimene kannataja. Mulle see ei sobinud ja seega astusin oma kompsude ja plaanidega kõrvale. Ju polnud aeg ega koht. Vaim ja keha alles taastuvad. Postiivne on aga see, et mul on nüüd terve laviin ägedaid asju valmis tehtud ja pooleldi valmis on veel enam ja hakkan siis tasa ja targu otsast peale, kyll saan siis ka ise asjast parema ülevaate. 🙂

Et ma isetegijafoorumi käsitööolympial täielikult ei põruks… no tegelikult on eesmärk kenasti täidetud ja isiklik eneseyleatmise rekord sajavõistluses ka olemas, aga et lind nyyd ja kohe kirja saada ja homseks mitte võlga jääda – homme ju Sussimemmele kyllasõit, siis esitan praegu vaid yhe ja kõige tagasihoidlukuma ala neist sajast. See oli minu jaoks täiesti uus ja põnev värk. Kuna mul fimot pole õnnestunud ikka veel hankida, siis yhel neist päevadest möödunud nädalal tõin ma Vunderist ära ka cerniti. Vunderis käisin ma möödunud nädalate jooksul peaagu iga päev, kindlasti oli neid kordi rohkem kui toidupoekylastusi 😀

Et siis pool pakki kollast, pool pakki musta, pakk punast ja pakk valget ja kokku sain suure lille. Lillest sai igasugu asju – sahtlinuppe, nööpe, mune, pärleid ja niisama igasugu latakaid ja muid kõver- ja vigurdusi. Pole see eriti minu ala, sest armastan näha sirgemaid-selgemaid jooni, aga harjutamine teeb meistriks. Kindlasti oleks abi pastamasinast, aga arvestades seda hulka kõiksugu käsitöö- ja meisterdamisvidinaid, mida ma juba oman, siis kas mul tõesti on seda vaja? Aga lahe oleks ikkagi, sest ma ju tahaks osata ka neid asju päriselt perfektselt teha 😀

Et siis minu vastvalminud lilleke enne igasugu nuge ja kääre. Taustal siis sama lilleteemalise lastetoaojekti yks patjadest, tegelikult kyll siis padjapyyr (selle alt paistab ka teine pyyr natuke) – no kõik ikka teemas ju):

Ja pool pannitäit suuremaid vildakaid vigureid ka valmis kujul 🙂

Nii. Yks samm on astutud.
See saaga järgneb peagi 🙂

Aga vahepeal sai mu poiste pisike täditytar aastaseks. Kui ma kakskyyrkaamelina (kandes seljas üht ja linaga süles teist last) olin veetnud mõnusa õhtu Kristabi ja Oskari seltsis öölaulupeol, siis suure öö saabudes ei leidnud ma end mitte voodis linade vahelt vaid ikka köögist yks pintsel hammaste vahel, teine agaralt jooni ja värve vedamas. Teadsin kohe, et yhele korralikule tydrukule tuleb joonistada yks tõelise tydruku särk. Hommikuni mõtlesin, et kas kirjutada pildi alla, et tõelises tydrukus on kõik tasakaalus või tõelises tydrukus on natuke kõike. Ei jõudnud ma enda sees otsusele, et kumb neist või äkki veel miskit kolmandat oleks see kõige õigem tekst sinna särgile. Hommikuks oli seljapildi värv kuiv ja siis kirjutasin ettepoole nime ja kinnituse, et seda särgikest saab kandma ikka yks tõeline tydruk. Nimi on tal nii vahva, et ka sinna mahtusid vigurid sisse 🙂

Seljapilt jäigi tekstita, aga selle saab igal hetkel lisada. See eest on pilt ju ise juba piisavalt kõnekas, eks? 😀

Eestvaates on kõik kohe selge:

Ja kokkupakkimisel katsetasin cernit-lillekest 🙂

Ja tegelikult on täna natuke tähtis kuupäev ka. No kui last oodatakse umbkaudu 9 kuud. 9 on selline ilus number. Minu pisike Vantsu saab just neil minutitel 9 kuud vanaks. Enam ei ole tal mingit vahet ei pikkuses, kaalus ega muus arengus ajaliste titadega. Roomab, istub, ajab pysti, astub vaikselt toe najal, pyyab lahti ka juba lasta, turnib ja ronib, uurib hoolega mänguasju, uudistab himuga ringi, voolib kõiksugu hääli ja sööb isukalt. Vot siis sedaviisi on lood siin meie konnatiigis. See on niiiii ilus aeg! 🙂

Mette Marta kolm särki

Mette Marta on väike armas tydrukutirts. Varsti saab ta kingituse inimeselt, kellele ta väga armas ja kallis ja oluline on. Kohe nii oluline, et tegelikult saab ta kohe nagu kolm kingitust. Kolm väikest nunnut särgikest. Selle komplekti tegemine oli hästi vahva, sest peale oma laste, ei ole ma vist kunagi kellegi garderoobi nii palju täiendanud. No umbes nagu unistus 🙂

Valge särgi puhul oli kohe teada, et tuleb rahvuslik. Mõtlesin ja pärisin nõu. Tuli välja, et tal on päriselt olemas rahvuslik kleidike – pihik on hall ja seelikuosa samasuguste triipidega nagu nyyd ka särgitydrukul. Ja nii ta seal lillede keskel armsalt seisab. Yhtlasi lisan ka selle rahvusliku pildiga särgikese kolmandana suurde rahvsulikku projekti:

Eesti tydruk Mette Marta

Teine pidi olema lepatriinudega särk suvehaldjale. Vaatasin ja mõtelsin ja jäin roosale pidama. Suvi ja lilled ja lepatriinud ehk siis:

Suvehaldjas Mette Marta

Kolmas, selline kergelt pleekinud savitellisepunane oli paras pähkel. Oli olemas rahvslik särk, oli haldjasärk, aga mida veel… Nõudlik särgivärv eeldas nagu midagi heledat ja rahulikku. Aga mida? Jänes hyppas hopsti pähe. Karu ka. Jäime jänese juurde. Miskipärast pole loomad olnud eriti popid, aga mulle nad meeldivad. Alguses joonistasin jänkule kätte õitsenud võilille, noh, et saaks mängida ja puhuda. Aga valkjashall jäi jube plass. No polnud sel pildil mingit sära. Ja siis värvisin lille kollaseks. Ja syndiski päikesejänku. Tegin mõned päikesetäpid lisaks ka veel. Või äkki on need sõbrad päikesejänkud?

Et siis päikesejänku Mette Marta 🙂

Kuigi ma pole veel oma elus teinud yhtegi särki ega värki, mis mulle endale ei meeldiks, siis antud hetkel on see jänkusärk mu enda kõigi aegade suurim lemmik. Ei teagi, kas selle sooja päikesesära või mille pärast. No on kohe selline hää tunne sees 🙂

Ja kõik kolm koos ka enne triikraua alla minekut:

Ikka mesi ja mesiniku särk ka

Alles see oli, kui tuli selle aasta esimene mesi ja mina sain ka enda joonistatud sildiga Kase talu meepurgid. Jubevahva tunne on – vaatan neid ikka laual ja paitan silmadega, no on kohe erilisem mesi nagu, ei raatsi kohe põske pistagi, hoian pikaks pimedaks ja kylmaks talveks. Ikkagi aasta esimene mesi 🙂

Aga vahepeal oli mesinik Allul synnipäev. Juba varakult anti särgitellimus sisse ja nii oli mul aega vaim valmis panna suuremaks mesimagusaks sumistamiseks.

Pildil on poiss ja tydruk, kes annavad selgelt teada, et Allu on nende lemmikmesinik. Selles pole vägimatki kahtlust. Ja pildil on ka puu, õunapuu. Ja puu otsas istub karu. Karu sööb õuna. See on tegelikult yks väga vahva tõestisyndinud lugu. Ja selleks, et see lugu kunagi ei kaoks, sai see siis ka särgile joonistatud 🙂

Ja no yhel korralikul meekollasel särgil, mis on mõeldud justnimelt mesinikule kandmiseks, peab olema palju lilli ja neid kõige kallimaid – mesilasi.

Särk eest:

Särk tagant:

Särk mesiniku seljas:

Palju-palju õnne ja mesimagusat uut eluaastat! 🙂

Pisikese kiikuva tüdruku särk

Elas kord yks pisike tydruk. Selline väike ja armas. Õrn ja hell. Veel selles eas, kus lapsepõlv on imeilus just sellisena nagu see on. Talle meeldis kiikuda. Talle meeldis vaadata päikest ja jälgida taevas ujuvaid pilvi. Talle meeldsid suured puud ja kraaksuvad varesed. Talle meeldisid lilled ja maasikad. Talle meeldis pere suur koer. Veel oli ta nii väike, et talle meeldis juua pudelist piima.

Kõik see sai kokku yhel pildil ja nyyd on sellel pisikesel tydrukul särk, kus ta kiigub suure puu otsas rippuval kiigel. Puuoksal kykitab kaks varest ja tyve tagant piilub väike orav. Taevas sõuavad pilved ja päike naeratab rõõmsalt. Kleiditaskul on maasikas ja taskus on lemmikpudel. Truu sõber istub ja ootab, et kohekohe taas koos jooksu pista ja hullama hakata. Ehh, lapsepõlv on nii ilushelge aeg 🙂

Emaksolemisest ja läbipõlemisest

Öös on mõtteid… Rasked ja keerulisi, aga kuna elus on ikka ka head ja säravat, siis sissejuhatuseks jagan teiega hoopis enda ideid lastetubade kujundamisest 🙂

Midagi printsessile või printsile. Minu lahendust ja teostust sellele kavandile olete te juba aastavahetuse paiku näinud 🙂

Mõnusalt mahe ja maalähedane tuba

Rohujuurele lähemal väike, pehme, soe, särav ja armas 🙂

Pisikeste põnnide mängumaa 🙂

Kui pisikeses tüdrukus elab baleriinipisik…

Või ehk midagi tulevasele tshempionile?

Või minge te ka metsa! 😀 Kännud, muide on mõnusad ja pehmed ja nendega saab kasvõi padjasõda pidada 😀 Ja lõke on kujundlik element, mäletate ju ise ka, et Nuki kolis päris lõpsu ikka metsast inimeste sekka 🙂

Ja igavene suvi ja puhkus pole üldse mitte paha mõte! 😀


Ma olen jõudnud punkti, kus on aeg asjad ymber hinnata. Eriti need isetegemise asjad. Ma sain nii kõva paugu oma viimasest suurprojektist, millega mulle kõvasti liiga tehti ja veel rohkem teha taheti, et hetkel on minu jaoks kõik, mis ei puutu mu lastesse ja nende kõrgemasse heaolusse, küsitav. Heleda leegiga põleda on… valus :S

Olen viimaste aastate jooksul nii palju joonistanud, et asi on juba käpas – käsi käitub nii nagu aju käsib. Tegelikult on see imetabane tunne. Kõik on väga paigas. Vahel ikka mõtlen, et mis saab siis, kui mu töökäsi kaotab oma osavuse. Kui silmad ytlevad yles, kui juhtub midagi muud, mis võtab mult ära võimaluse teha seda, mida nii väga teha tahan. Aga ma tean, et see poleks kõik veel kaugeltki lõpp, kyll ma siis leiaksin muud vahendid ja väljundid ja lahendused. Kui ma vaid tahan. Tahe on vägev asi. Tahtejõud on aga teatud mõttes paras vaenlane ja enesetapurelv.

Miks ma joonistan? Miks istun ma igal jumala ööl pärast pikka päeva olenemate väsimusastmest siin laua taga ja joonistan uusi kavandeid, uusi särke ja värke tegelikult ju sageli võhivõõrastele inimestele? Ma ei tunne nädalapäevi, ei tunne pyhi. Kui olen ka käinud õhtul lastega väljas, peol või kylas, siis ikkagi istun siia ja teen, mida vaja. Tulen, kohe kui poisid lõpuks magama jäävad, reeglina mitte enne 23 ja tegutsen seni, kuni pisem nõuab 3-paiku oma öist söögikorda. Ja kuigi uni ja väsimus mind murda pyyavad, siis ajan ma puhtalt tahtejõu najal endale veenvalt korrutades MA PEAN! sealt soojast voodist ikkagi pysti ja tulen siia tagasi, vahepeal värviga kuivanud pintslite juurde, et jätkata sealt, kust pooleli jäi. Mulle ei meeldi töid pooleli jätta ja kui laste uni just väga rahutu pole, siis katsun võimalusel alati asja hommikuks valmis saada või vähemalt mingisse teise etappi viia. Ja äratus on taas kell 9-10. Lõunaund ei ole mu suurem maganud ajast, mil ta sai aastaseks. Pisema uinakud on kerged ja mööduvad valdvalt minu syles. Seega päeval pole mul lootustki leida aega puhkamiseks. Ja mul ei ole aeg endale. Ma ei mäleta, millal hoidsin viimati käes raamatut, mis polnud kirjutatud lastele või vaatasin mõnd filmi, mis polnud lastele. Mina ise olen teatud mõttes kaduma läinud. No tegelikult on siiski ka olnud vahel harva ka neid öid, kus ma lähen poiss magama panema ja avan silmad keset sygavat ööd või alles hommikul, ise täisriides ja pean tunnistama et nemad panid hoopis minu magama. Vahel ajan end siis ka veel tööle, vahel löön nördinult käega, lasen peast läbi kõik asjad, mis selle ajaga tegemata jäid ja magan syymekaid tundes edasi.

Ma ei ole hea ema. Ohhei, see pole mingi hala ega enesehaletsuses või labane syydistus kiituse norimiseks! Olen vahel sisimas närviline, pahur, kuri, kurb, yksildane ja selle kõige tõttu kokku veel ydini õnnetu ka. Kuigi võiks ju olla õnnelik, sest mul on kaks last. Jah, kahtlemata me kõik vahel ärritume, kui lapsed ei käitu nii nagu me neilt ootame, aga see ärritus võib kasvada väga suureks, kui ise ei ole puhanud ja endaga rahul. Me ju vihastume kyll pigem enda peale, aga lapsed võtavad seda ka isiklikult. Ma tean, et elan ise oma elu raskeks, seda on mulle nii palju kordi öeldud ja selles on kahtlemata palju tõtt, aga ma ei oska teisiti. See tasakaaluleidmine, kus ma välise rabamisega ometi suudaksin sisemise rahu ja õnne saavutada on nii raske. Ma tean oma peas, kuidas on õige ja ometi teen ma ise vastuolulisi asju valides sageli otsuseid mis on kyll mu laste huvides tehtud, aga kas nad on neile parimad? Jah, ma isegi enam ei unista teemal ‘kui mu kõrval oleks toetav mees, perekond, lastel oleks isa, kes ka osaleks nende kasvamises ja kasvatamises’. Kahe väikese lapsega yksi ei ole kerge. Ma võin ju öelda, et saan hakkama ja kahtlemata saangi. AGA ma tahaksin saada hästi hakkama, tahaksin olla parem ema oma lastele. Kindlasti on see mingis mõttes edasiviiv, samas yhel hetkel hakkab see ‘ma tahan’ hävitama. Kuigi ma katsun teha omi asju, st tööd, sel ajal kui nad magavad, siis ikkagi need asjad kipuvad meil kattuma. Neil on nagu andurid, et kui ma nende uneajal ei viibi kõrval, siis on kohe uni häiritud. Ja siis olen mina sisimas pahane, et miks nad ometi ei taipa magada – neil on vaja puhata, selleks et kasvada ja mul on vaja nende heaks rabada. Kuigi jah, ehk ytlevad nad oma tahtmatu käitumisega mulle just seda, et ka mina pean puhkama. Muidugi pean, aga ma ei saa seda endale kahjuks hetkel lubada. Elades olukorras, kus meil pole suurt kindlustunnet. Kus pidevalt midagi hõõgub ja aegaajalt ka valusalt põleb ja plahvatab ja ennast ikka ja jälle valusalt meelde tuletab, siis pean ma leppima ja enda ego absoluutselt kokku pakkima ja ennast tagant sundima ja tegema kõik, et yhel hetkel ehk jõuan omal jõul vähemalt mingi satbiilse ja inimliku lahenduseni. Praegune olukord ei ole normaalne ja see on kestnud liiga kaua. Ma jälestan selle mõju endale, oma lastele.

Kahtlemata meeldib mulle joonistada, tunnen end meelitatuna kui tullakse ja öeldakse häid sõnu mu tegemiste kohta, aga sel moel see asi ei tööta. Puhtfyysiliselt ei jõua ma täita kõigi soove, kuigi tahaksin. Ja ma ei oska asju lõdva randmega teha ja korralikult tehes võtab mul kõik aega. Ehk jõuaksin mingi eesmärgini, kui teeksin neid omi asju kõigile öödele lisaks ka kõigil päevadel, aga nii ma ei saa. Lahendus oleks palgata abilised? Aga kas siis oleks ikka kõik veel nii nagu peab? Võtta asi suuremalt ette? Kas trykituna oleks need asjad enam need, mis nad on? Teha hoopis midagi muud? Myya oma oskused ja nägemused kellegi heaks maha? Leida endale mees ja lastele isa? No see on tegelikult teine teema, mis on kyll otseselt kõigega vägagi seotud, aga no millal mul veel selle jaoks aega oleks… ainult laste arvelt ja vaat seda ma endale lubada ei saa. Aga tööalaselt võimalusi on, aga milline neist see õige on? Ja tegelikult, mis tähendab, et ma pean??

Mul on kodus kaks väikest last, minu asi ei oleks praegu end siin halastamatult ribastada, tappa ja kurnata vaid kinkida neile õnnelik lapsepõlv. Minu kohus on olla nende kõrval, olemas olla nende jaoks. Miks ometi ei saa ma teha asju lihtsalt rõõmust ja peamiselt just neile? Ja õigepea on nad suured ja paljud asjad on sygavale ajju ja sydamesse kinnistunud ja mida nad siis kodust kaasa said? Pildi õnnetust, yksildasest emast, kes rygas nagu idioot mingi unistuse nimel, et meil oleks õnnelik pere ja kodu. Et neil oli ema, kes ei saanud neid alati sülle võtta ja alati ära kuulata, kes vahel järsult hoiatas, et ära tule lähedale, värv pole kuiv, joon läheb viltu, kes ytles aina oota nyyd natuke, oota veel veidi, ja küsis, miks sa ometi ei maga… ja lapse jaoks on ootamine pikk, une tulemine võtab aega… Ema, kes võttis lapse päriselt kaissu vaid öösel sygavas unes, siis kui hing rändamas oli… Ema, kel pole jaksu ja aega nendega koos mängida ja õue minna nii palju kui ilm lubaks ja laps sooviks. Neil oli ema, kellel ei olnud nende jaoks aega ja jõudu. Miks ma yldse soovisin lapsi, kui ma ei suuda olla nende jaoks 100 protsenti olemas olla heas vormis? Jah, ma arvestasin kahjuks sellega, et ma ei pea kõigega yksi hakkama saama. Tegin valearvestuse, inimlik viga, eks? Kas ma tõesti rikun oma laste elu ja tuleviku lootusetult ära, et ma iga hinna eest nende isa meie juures kinni ei hoidnud? Millised mehed neist kasvavad? Sellised, kes leiavadki, et naised peavad nende nimel end haigeks rabelema ja arvavad, et naistel polegi justnagu õigust olla hoitud, armastatud, viisakalt koheldud? Mul ei ole neile kahjuks kuskilt head eeskuju võtta ja ma ju tean, et sõna ja õpetus ei maksa iial nii palju kui luust ja lihast näited.

Vot selliste mõtete käes olen ma sellel väga pingelisel tööperioodil juba jupp aega piinelnud ja olen jõudnud äratundmisele, et kõik! Aeg maha! Ma PEAN lõpetama ummisjalu mingi ebamäärase tuleviku ja oma kodu, kasvõi sellesama siinse kodu loomise nimel rygamise, sest minu jaoks yksinda on see kättesaamatu unistus ja mu lapsed vajavad mind nyyd, siin ja praegu ja ma PEAN hoopis olemas olema nende jaoks. Laste puhul ei toimi teesklus, nad võivad kyll osavalt kaasa mängida ja leppida, aga nad tabavad iva suht kenasti ära. Ja ma miskipärast usun, et kokkuvõttes on elukeskkonnast tähtsamad armastus ja lähedustunne ja usaldus. Suudaksin ma vaid lõpetada enda sundimise ja piitsutamise? Eks see on ju teatud mõttes olnud lohutuseks, nii on olnud hea yksinduse ja kurbade mõtete eest põgeneda.

Kogu see rabamine ei ole olnud kaugeltki asjata, sest tänu sellele olen ma yles leidnud iseenda, olen saanud palju julgemaks, tugevamaks, iseseisvamaks, kindlasti ka kompromissitumaks ja sallimatumaks. Asjad on muutunud lihtsamaks ja selgemaks, samas mustvalgest värvilisemaks. Olen saanud sõbraks endaga ja kuigi see sõber mu aegajalt vihast värisema paneb, siis just nyyd ongi see aeg, kus tuleb paremad kyljed välja otsida ja poegade teenistusse anda. Sest hiljem oleks mul syydistada vaid iseend. Nyyd ma juba tean, et palju asju sõltub vaid minust endast ja ma ei usu, usalda ega looda enam teiste peale. Nii on kõigil lihtsam. Eelkõige mul endal.

Praegune otsus on selline, et lähen määramata ajaks puhkusele. Täidan ära need tellimused, mis lubanud olen. Ka need, mis on endiselt veel ootavad ja mille pärast mul ytlemata paha tunne on, sest mulle ei meeldi katteta lubadused ja tegemata jäetud tööd. Need kripeldavad ja kummitavad ja rahu ei anna. Talvel suutsin kogemata kustutada ära terve portsu kirju – neis kirjutatu on mul katkendlikult meeles, kyll on aga haihtunud aadressid, nii, et kui keegi teist, kes ikka veel kannatlikult ootab, loeb siinset juttu, siis andke märku, panen kõik uuesti kirja ja teen valmis nagu lubatud, sest tunne, et keegi kuskil kannab kauna mu peale mõne tegemata jäänud teo pärast, on õudne. Ja kui ma siis kõik kunagi valmis saan, siis olen olemas vaid oma laste jaoks. Kõik mida ma teinud olen, olen teinud rõõmuga, aga ma sooviksin veel rohkem jõuda ja suuta ja anda ka oma lastele endast rohkem head. Tahan neile aastate pärast otsa vaadata häbita, julgelt, tundes uhkust ka enda yle, et ma sain hakkama ja sain väga hästi hakkama. Maksimalist minus ei uinu vist kunagi. Mõistate?

Ja läbipõlemine ei olegi ju tegelikult paha. See on hea võimalus puhata ja siis leida uus võimalus tuhast tõusmiseks. Ihh, huumor või asi, aga mul kiskus suunurgad hetkel yles kyll. See minu peamine kärssamise põhjus oli mahukas. Väga suur ja vägev ja ma andsin endast väga palju ja need ideed on mulle ju ikka väga kallid ja armsad. Ma tean, et ühel päeval ma teen kõik selle veel yhes teises kohas ja teisel moel ära, aga üht tillukest killukest sellest suurest mõttest (tube oli rohkem) saan ma teile ka kohe praegu näidata – mõnusalt pehme lepatriinuhäll, istumisklotsid, millel ka putukapilte kokku panna ning millega lahe on ka muud ehitada, 100-jalgse-kiik on mul valmis ja olemas. Kõik teised asjad on samuti olemas ja valmimisjärgus. Ja ma armastan seda ideed!:

Teile aga mõnusat sooja suve ja mis muud kui vahvate isetegemisteni! Äkki jõuan varsti minagi puhkamise, raamatute, varraste ja heegelnõelani 🙂

***

Lisaks kogu alljärgnevale öisele loole on mul ka yks vahva tähelepanek nyyd hommikul lisaks – veidi aega tagasi, nii umbes 10-ajal piiluti siia blogisse 100 000. kord. Vahva! Nii palju nulle! Ise nägin ära 99 997 ja 100 003. Veel yks pisike murdepunkt 🙂

Eesti-Soome sõpruse kell

Tegin kella. Teemaks oli Eesti ja Soome sõprus. No minu vaimusilmas said pildil kohe kokku lapsed, yks eestlane, teine soomalne, mõlemal lipud käes, et ikka igayks asjast aru saaks (kui ma rahvusliku riietusega peaksin väga puusse panema) 😉

Tegin hunniku kavandeid, mõned neist siin nyyd ka siis. Alguses mõtlesin, et teen sellise suure pildi ja panen seierid kyljelt paistva päikese sisse. Aga suurus sai piiratud ja nii pidin pildi suuruse ja seierid omavahel klapitama. Mõtlesin siis, et pistan seierid lihtsalt taevasse ja taustaks looduse, mis meil suures osas on siiki ysna sarnane – mets, meri, põllud, heinamaad ja järved ka. Hmm, ei olnud nagu see, mida otsisin.

Algselt kyll mõtlesin ka kaskede-tammede, pääsukeste-luikede ja maikellukeste – no kogu selle rahvsuliku krempli peale, mida võrrelda, aga kokkuvõttes läks kõik väga kirjuks ja siis koristasin taustalt kõik ära. Valgena jäi kõik jällegi liiga steriilne mu meelest

Siis mõtlesin uuesti loodustausta juurde ja joonistasin ka kellanumbrid yles taevasse.. no siis jälle ei meeldinud mulle seal need numbrid. Jätsin ka need ära. Ja olles lõpuks teinud hunniku erinevaid katseid, teostasin sellise kella. Pilt sai väga lihtne ja lihtsalt nunnu. (Foto nõksa ehk liiga kollane)

See on ka minu rahvusliku projekti teine töö selles satsis 🙂

PS Eestimaa pidi vaarikatesse uppuma ja hetkel pidavat olema kõrghooaeg? Miks siis turul on kilohind eilsega võrreldes 10 krooni tõusnud? Vaarikad on nii head! 😀

Kristeri pooleldi Eesti poisi särk

Ikka Eesti! Sest rahvuslik teema on vahva. Rahvuslikus projektis on taas alanud ka uus ring. Mulle meeldib see nii väga. Ja popp on see teema ka. Viimaste nädalate jooksul on mul siin haldjatöökojas tehtud nii mõnigi sedalaadi asi. Hetkelgi yks käsil ja suht suure tõenäosusega saab lähiajal end samas suunas kohe ribadeks tõmmata, aga sellest räägin kunagi hiljem 😉

Nii, aga mõni aeg tagasi sai tehtud yks särgike. Yhele vahvale heledapäisele poisile, kelle soontes voolab ka Eesti verd. Ja ma sain teada, et talle meeldivad rongid. Kohe väga-väga. Pilt räägib enda eest nyyd edasi 🙂

Ja vahva tegelane oma uue särgiga ise ka 🙂

Täna öösel peab veidi teistlaadi rahvuslik vidin valmis saama, nii, et varsti kirjutan taas! 🙂

Turteltuvikeste pulmalipp

Eile oli mu ema ja isa 35. pulma-aastapäev. Et neid yhiseid koosolemise aastaid veel ikka palju tuleks! 🙂 8 aastat tagasi läksin ka mina samal kuupäeval mehele. Paariks aastaks. Aga sellest ma täna ei räägi 🙂

Pea poolteist nädalat pyhendasin ma suure osa oma uneajast tuvidele. Kahele armsale turteltuvikesele, kes otsustasid möödunud reedel abielluda. Oii, mul oli hea meel, kui minuni jõuti ja lippu sooviti. Pulmad mulle meeldivad. On alati meeldinud, aga nyyd suuremana meeldivad nad mulle eriti. Eriti kogu see kujunduslik pool. Enda pulmadeks tegin hunniku igasugu vahvaid asju, aga no kes siis pilti tegi? Neli aastat tagasi oli pulmateemaks kalad. Yhe kalalipu olen hiljem veel teinud ja siis veel mõned, millest ei taibanud ise pilti teha ja hiljem pole tihanud kysida enam ka.

Aga tuvid. Naljalipp ei pidanud see olema. Liiga värviline ka mitte. Tähtsad olid suur armastus, tuvid ise, pisike taskukutsu ja piklik pall – ikka iseloomulik konkreetsele paarile. Ja nii ma siis tegingi. Algsel jäid tuvid värvita, aga neid yhelt ja teiselt poolt vaadates otsustasin ikkagi tuvid ja nimede osa valgeks värvida, et nad paremini esile tuleksid. Ja et tuvid liiga ära ei kaoks said nad kuldsed (kollased) sõrmused ka tiiva ymber. Õige otsus oli. Lipp sai umbes 53 x 83 cm ja puuvillasele kangale maalides sai tagumine kylg ekstra yle värvitud ja tulemus sai nii nunnu. No noorpaar ise on ka jubenunnu. Neile oli lipu lõplik kuju yllatuseks, mida nähti vist alles pulmas. Loodan nii väga, et meeldivaks 🙂

All, nimede vahel, ei ole kringel, need on ikka teineteisega põimunud sõrmused. No mu mamma uuris lippu hoolega ja kysis siis, et miks seal see kringel on 😀 Ja kuna ma endiselt õmblusmasinat ei oma ja ema oma meid taas reetis, siis kogu lipp on käsitsi õmmeldud – lõpuks yle pika aja ka yks päriskäsitöö minu poolt siis ka 😀

Et siis tuvikeste lipp:

Ja lipule seltsiks sai tehtud ka samas teemas kaart. Kutsa ronis kaenlasse. Sinna, kus ta end ka päriselt väga koduselt tunneb 🙂

Nii, et hõissa pulmad ja pipart-soola-suhkrut õnnelikku yhisesse ellu! 🙂

Greete Eliise 2

Eile oli meie yhel pisikesel sõbrannal synnipäev. Ta on selline pisike armas tydrukutirts, kes on mulle sygavale hinge pugenud. Alles see oli, kui ta oli oma emme kõhus, istusime suvesoojal päeval rõdul ja vohmisime kilodega maasikaid. Ja siis ta syndis. Kas sellest on tõepoolest juba kaks aastat möödas? Vahepeal on igasugu sekeldusi olnud ja aeg on kuidagi väga märkamatult ikka lennanud. Õnneks ikka paremuse poole 🙂

Mõtlesin jupp aega, mida pisipiigale synnipäevaks kinkida ja jäin siis särgi juurde pidama. Uurisin, et mis talle antud ajahetkel kõige enam meeldib. Öeldi, et lepatriinud ja veel kord lepatriinud. Tegin siis nii, et särgile maandusid neli rõõmsat triinut. Ikka Greete Eliisele rõõmuks ja seltsiks. Palju õnne Sulle, pisike kullake! 🙂

Särk enne pakkipistmist:

Isabeli kingitused mu poistele

Sain just paki. Isabelilt. No ma natuke aimasin, et midagi võib varsti tulla, sest olime varem asja pisut arutanud… aga üllatus oli ikkagi vahva 🙂 Piilusime kohe postkontoris suure kollase ymbriku sisse. Suurem karjatas ‘Minu-minu’minu’ ja sai seepeale endale pähe täpselt paraja mytsi. Kusjurres riietega klappis ka suurepäraselt. Pisema omaga tegima ka kohe proovi. Ei ole suur, yldse mitte. Nii paras kui veel olla saab. Kindlasti käis Isabel salaja öösel mu poiste päid mõõtmas ja mytse pähe proovimas tegemise ajal, sest ma isegi pole neid jupp aega enam mõõtnud ja oma vähimatki ettekujutust numbritest 🙂

Minu nunnud on nyyd nagu yhest komplektist. No on, jah, muidu ka yhte nägu, aga mytsid lubavat aimata yhtekuuluvust ka selja tagant. Nii maruvahva ja suursuur tänu Sulle, Isabel!

Ja nagu sellest veel vähe oleks… Mõni aeg tagasi õhkasin ja vesistasin Isabeli blogis ilusasid roosadest sydametest tehtud ehteid vaadates. Ja kui olin mytsid ymbrikust päevavalguse kätte sikutanud tundsin, et pakis on veel midagi ja mis ma näen! Needsamad roosad sydamed – nii magusalt ilusad, et lööks hambad kohe sisse. Ohh ma olen rõõmust rõngas. Kallid ja hirmsuur tänu kogu sydamest! 🙂

Meie mamma 85

Minu mamma on yks igavesti vinge mutt ja seda sõna “mutt” tuleb hääldada väga tundeliselt ja pehmelt, sest see peab kõlama peenelt nagu särtsuvale daamile kohane 🙂

Nooruses oli ta niiiii ilus. Minu arvates oli ta kohe kõige ilusam maailmas. Ja viimase kolmekymne aasta jooksul ei ole ta grammigi vananenud mu meelest – ikka ilus mamma 🙂 Alati oli nii naljakas, et kõigi mu sõprade ja koolikaaslaste vanaemad kippusid olema sellised pisikesed nunnud hella krobelise paiga hallipäised matsakad memmekesed, aga minu mamma oli peen nigu piitsavars, pikk ja sirge seljaga. Paljude minuealiste vanaemad elasid maal, minu mamma oli peaaegu läbilõhki Tallinna tydruk sellest mõnusast tubakahõngulisest tantsuklubide ja kohvikute põlvkonnast, kes olid noored veel enne teist ilmasõda.

Ta sai mõne päeva eest 85 aastaseks ja käib endiselt väljas vaid kontskingadega. Iga päev krutib ta endale pähe rullid ja tupsutab põsele puna. Pidupäeval on alati ripsmed värvitud ja kyyned roosaks lakitud. Tema garderoob on suhteliselt roosa. Mida vanemaks jääb, seda roosamaks see muutub ja me ikka aasime ta kallal, et mida vanem eit, seda… tema ainult kihistab rõõmsalt naerda. Põlle ja rätikut tal pole kunagi olnudki vist.

Ta on kursis kõigi päevauudistega, omab toimivat meiliaadressi, hoiab kaasaegselt raha pangas, tal on valik kõiksugu aktsiaid, mille käekäiku ta hoolega jälgib. Kõik tema eakaaslased-sõbrad peale noorema õe ja eksabikaasa on juba aastaid lahkunud ja kogu tema seltsielu piirdub koduse seltskonnaga. Ta käib alati eeskujulikult valimas ja pärast käime me siis kohvikus. Ta ootab alati innukalt nädalavahetust, et siis ema sõidutaks ta kuskile poodi ringreisile – peen provva sätib endale siis kõpsukad alla, kybara pähe, tõmbab mantlikrae elegantselt poolyles, sätib kurte (vöö) oma peene piha ymber ja istub siis kenasti autos tagapingile.

Välimus on petlik, ta on väga töökas! Nad ehitasid vanaisaga kahekesi yles meie maja, mamma tassis suuri segu- ja liivakotte maa ja taeva vahel. Selle peaaegu ebamaise legendiga oleme me siin kõik üles kasvanud. Vanaema kätetöö ja suur hool ja armastus oli meie aed. See aed, mis oli minu lapsepõlves ja mis juurdeehitusega hävis. Sellest oli mul nii kohutavalt kahju. Tema aga kääris käised ja rassis ja tassis suuri kivilahmakaid nagu Linda muiste, mida mina hädiselt veeretada ehk jaksasin, ja ehitas aia uuesti yles. Kyll enam mitte seda lopsakat eriliste liikidega võimsat iluaeda, mida mõnigi spetsialist kunagi pildistamas käis, sest uus aed oli palju varjulisem. Aga arvestades mamma vanust, siis no myts maha ikka kyll.

Ja ta on tohutult võimukas. Kõik lihtsalt peab käima nii nagu tema tahab. Tegelikult ongi mamma see, kes meie kodust paraadi on alati juhtinud, mitte kaelana mõne mehe pea otsas vaid ikka uhkelt ja yksi ja ise. Ohh, ta on nii kummaline ja totakalt armas oma naljakate arusaamade, prantsuse lastetoa, saksa täpsuse ja veidra kõnepruugiga. Nii on kleidil peal alati kurte, aias võiks olla gloobe, esteks käis ta aias, sirm tuleb alati kaasa võtta, kohvi joob ta kruugist, vett meil vahel põle, kohvile pannakse manti jnejnejne kõik naljakad laenud ja valed sõnakujud ei meenugi kohe.

Aga kõigi katsumuste kiuste on ta alati nii särav ja kaunis ja hoolitsetud olnud. Kunagi, kui silm teravam oli, siis tegi ta ka hästi palju käsitööd ja mina olen enamuse oma oskustest temalt õppinud. Ja nyyd võite arvata, kui ko-hu-ta-valt hea meel mul on, et mu poistel on võimalus teda tunda. Muide mu suurema poisi yks lemmikunejutte on mamma-muinasjutt – mina siis pean jutustama ymber seda, kuidas mamma titana kõrtspoe letile pissis ja suvel karjas kurja oinaga sõitu tegi, mõisaaiast rabarberid putkede pähe maha niitis ja moonakate silgusöömise peale suud vesistas, kuidas ta metsas peatuvaid mustlasi kooliteel pelgas ja kõigest muust ka. Ma ei aimanud iial, kui suur väärtus võib olla neil mälestustel, aga kõik need lood, mida tema on enda lapsepõlvest rääkinud on nii elavad ja vahvad ja lastelegi nii põnevad. Poisid veel ei tea, et mul on papast neile ka põnevaid jutte rääkida ja dadast ja babast ka. Endast muidugi ka. 🙂

Vot ja kuna mamma põhikoht on viimased aastad köögis (enne juurdeehitust oli meie köök 1,5 ruutmeetrit väike. Jajah 1,5, mitte 15, no ja nyyd ta siis peab uut suurt kööki enda toa pikenduseks. Oma toas tegi ta muide möödunud aastal ise remonti ja siis otsustas, et ta ikka parem kolib minu vanasse tuppa yldse. Pakkis kola kokku ja koliski. Enne võõpas suures osas seinad ise erkroheliseks. Ja papagoid võttis ka enda tuppa elama, sest ta oskab nendega rääkida. 😉

Nii aga tagasi köögi ja pliidi juurde tulles… kinkisime me mammale sel korral päris tema enda personaalse pajakinda. Talle meeldib kypsetada, aga vahel ikka juhtub, et kook või pirukas jääb liiga kauaks ahju. No nyyd enam ei jää, sest nägus käekaitse tuletab talle seda meelde. Ja mitte mamma ei kõrbe, vaid ikka ‘Mamma, kõrbeb!’ No alguses kaalusin ka ‘koduköögi kuningannat’ ja ‘pliidiprintsessi’ ja muud seesugust, aga lõpuks tegin ikka lihtsalt ja tema moodi 🙂

Palju õnne ja ylipikka iga Sulle, kallis mamma!

Meeleolupilt tänaselt peolt. Tyypiline 85-aastane, eks? 😉

Sten 4 – eellugu ja piraadisärk

Nii, õrnad-kaunid printsessid, olete turvaliselt peidus? Kui olete, siis pysige nyyd hästi tasa, ärge isegi hingake. Kui pole, siis olete lootusetult hiljaks jäänud, sest Must Kõuts on kohal!

Eellugu:
Kui ma kunagi suurema poisiga esimestel kuudel kodus istusin, siis leidsin yhel kenal päeval kuulutuse, kus otsiti samas kandis jalutuskaaslast. Võtsin yhendus ja selgus, et tegemist on peaagu naabritega, sest meie tulevased jalutuskaaslased elasid me kõrval trepikojas. Sealt see kõik algas. Käisime maha palju kilomeetreid ja ajapikku hakkasid ka meie pea samavanad poisid omavahel suhtlema. Veel enne, kui Lasnamäelt minema kolisime, joonistasin ma suuresti naabrinaise kannustamisel-innustamisel tema Steni uue toa toolidele-kappidele oma elu pea esimesed mööblipildid. Sealt see teistele kõik tegelikult algaski, sest varem tegin kõike rohkem enda tarbeks või lihtsalt kingituseks.

Stennu tuppa said tema enda ja rula pildiga kapp:

Riiul sai yhele kyljele kapi-joonistuse jätkuks liblika ja teisele nurga tagant piiluva Possu. Meie kõigi laste sõber ehk “hirmus kuri bullterjer” Possu on laste seas kuidagi eriti popp kutsu 😀

Kaks tooli oli Stennul ka. Yhele ronis tulbikest nuusutama kilkonnapoiss ja teisele venitasid end kaks kirjut tigu

Ja voodipeatsisse tuli kiisu valvama Stennu und 🙂

Ja kõik tema vahvad sõbrad ja tegemised võtsin ma pisut hiljem kokku tema oma pesa sildiga

Aga vahepeal on mõned aastad möödnud ja Sten on juba suur poiss. Hiljaaegu oli tal jälle synnipäev. Ta sai juba neli aastat vanaks. Mis meeldib selles vanuses poistele? Autod, rongid, laevad, loodus… ja muidugi piraadid! Kui selgus, et mereröövlid on ikkagi lemmikud nr yks, siis istusin maha ja hakkasin mõtlema. Kohe meenus enda lapsepõlvest Arabella-lugu ja hilisemast need Kariibimere tyybid. Ja siis joonistasin kogu asjast oma nägemuse.

Kõigepealt syndis kapten – suure mytsiga. Panin ta laevarooli ka. No kui kapten juba roolis on, siis on ikka miskit väga tähtsat teoksil. Temal pidi ilmtingimata keegi suleline ka õlal istuma, ordeniga papagoi tundus põnev.

Siis syndis tyyp, kellel oli suur kullast hammas, mis hästi suhu ei tahtnud mahtuda ja yks silm oli tal kinni ka. (Tannu lisas just kõrvalt, et yks silmi oli lahti ka ;)). Ta oli kunagi olnud korralik madrus kunglikus laevastikus, aga seiklused olid ta kokku viinud piraadipealikuga. Neist said head sõbrad ja madrusest sai ka mereröövel.

Siis kolmas tegelane, kellel oli puujalg – tema oli just sobiv mööda redeleid ja köisi ronima ihhii! 🙂 No ja kuna kellegi pidi olema ka konkskäsi, siis sai sellegi endale kapten, et teised liiga liikumis- ja teovõimetuks ei muutuks.

Kuna ma vägivalda ja relvi ei poolda, siis tundus see piraatluse värk esiti selline natuke kahtlane asi. Samas seda saab ju ka mängida rõõmsalt ilma kolkimata ja tapmata, eksole. Selleks, et ikka põnev oleks, peab midagi või kedagi kyll röövima, pisikest pättust tegama, põgenema ja taga ajama, aga ka läbirääkimisi pidama ja hästi osav olema. Et ikka nagu päris oleks, siis lasin piraatidel röövida yhe pisikese printsessi. Ainult mängult – no te vaadake ise, mis nägu see peen preili seal on! Pealegi võin etteruttavalt juba ytleda, et printsessile hakkas seal nii meeldima, et temast endast sai ka hiljem piraat 😀

Nii ja siis oli yhel korralikul laeval ka kindlasti piraatkoer. Mõnus yhe lontkõrvaga kuts, kes oskas masti otsa ronida on just sobilik tegelane sellisel musta lipuga põneval laeval. Redelil kõõluv pärdik ja päise päeva ajal õhus laperdav nahkhiir sobisid ka kenasti sellesse kirevasse seltskonda. No ja lainevahus sulistav haikala tundus juba täiesti loomuliku nähtusena selles vahvas romantilises ja miljoni võimalusega mängumaailmas 🙂

Aga nimi! See laeva oma. Kui olin koera korvi joonistanud, siis jäin mõtlema, et mage oleks puri lihtsalt mustaks võõbata. Valgeks ju ka jätta ei saa. Niisama pealuu valendavate sääre- või mis-iganes-luudega teha tundus ka igav ja siis turgatas pähe KASS! Ma tean, et kunagi elas yks selline lumivalge ja kummituslik albiinokõuts, võitmatu röövlipealik ja kõikide ookeanikalade kohutav hirm, keda tunti nime all Must Kõuts. Just tema nime järgi saigi minu pisikeste piraatide laev ristitud.

Ja kogu see muinasjutt kolis elama Steni särgile. Ikka korralik piraadivärk! 🙂

Nii, printsessid, ise teate, kas pysite nyyd vaguralt peidus või tulete välja mängima, lasete end röövida või hakkate ehk kohe ise ka piraatideks! Pealegi tundub mulle, et sellest loost saab veel kunagi mitu lugu, sest põnevad seiklused ootavad kõik alles ees 🙂

Särgid õele ja vennale – osa 2

Järg eilsele loole 🙂

Õde oli armas väike tydruk, sporditydruk. Sulgpall oli tema elu või vähemalt väga suur osa sellest. Sihid olid kõrged ja tööd tegi ta selle nimel ennastunustavalt. No kohe hästi tublisti. Sai temagi särgi enda ja oma unistustega:

Aga muidu oli ta tydruk nagu tydruk ikka – talle meeldisid kiisud ja liblikad ja lilled 🙂

Õde lõpetas sellel kevadel põhikooli ja enne suuri valikuid on tal veel aega lihtsalt olla, mängida ja trenni teha. Aga enne seda, kui kool sai selleks aastaks läbi, oli õel synnipäev ja selleks puhuks sai ta lilled. Ikka särgile. Mummid ja liblikad ja lepakad ka – suvi ju ikkagi! 🙂

Et siis sedasi elasid kord õde-venda ja minul oli suur rõõm nende ema soovil neile joonistada särkidele pildikesed ja nii saada ka natuke osa nende sihtidest ja unistustest. Loodan nii väga, et mul õnnestus neid ka pisut innustada ja julgustada. Siinkohal ei hakka ma isegi ohkama, et ohh, oleksin ma veel noor, kyll siis oleks kõik teed veel valla, sest tegelikult nad ju ongi. Nii, et edasi noored, tegudele! 🙂

Need pildid on tehtud õe-venna peresiseselt ja mul on võõra inimesena ainult au neid ekspomeerida. Siinkohal pisike yleskutse ka, et kui teil on oma lastest pilte, kus neil on minu joonistatud särgike seljas või nimesildike lähedal, siis oleksin hirmus õnnelik, kui te seda ka minuga jagaksite ja veel lahedam, kui te luatud mul neid pilte ka siin blogis jagada, sest voodil tehtud pildike tyhjast särgist või lihtsalt joonistusest ei ole kunagi samaväärne pildiga, kus peaosaline ka ise peal on. Nõustute? No ja tegelikult käib see kõigi minu tehtud asjade kohta, mis nyydseks oma uude ja õigesse koju on jõudnud ja millest mul on vaid pildid enne yleandmist või postipistmist. Yhesõnaga, kui teil on pilte, mida jagada soovite ja mahti saate, siis andke, palun, märku! Ootan suure põnevusega ja oleksin iga klõpsu yle väga rõõmus 🙂

Ja nyyd, printsessid, põgenege! Must Kõuts on heisanud purjed ja liigub hirmuäratava kiirusega just teie suunas. Kõigest lähemalt juba õige pea 😉

Särgid õele ja vennale

Elasid kord õde-venda. Sellised armsad ja pisikesed, toredad nagu lapsed ikka. Võibolla kyll muinasjutus saab jääda igaveseks väikeseks, aga päriselus kasvavad lapsed ikka kord suureks. Nii kasvasid ka nemad ja kippusid pisitasa ikka kodust kaugemale ja kagemale, et leida see päris oma tee. Hinges võib aga see pisike lapsepisik igavesti elada. Nii ongi ehk parem 🙂

Vend oli vanem, suurem muidugi ka. Temast kasvas selline vahva matkasell, keda tõmbas mägedesse, kõrgustesse, kaugustesse. Fotokaamera oli ta truuks sõbraks-seltsiliseks, kelle abiga teostada ennast, oma unistusi. Korraks juba tundus, et suured unistused on täitunud – ta sai sisse yhte väga heasse kooli seitsme maa ja mere taga. Siis aga selgus, et kuigi kõik on peaaegu käega katsutav, peab ikka veel kõvasti vaeva nägema kogu korralduse eluolulise poolega.

Vaikselt oma sihtide poole rassides ja ronides, kivisid ja kände jonniga yletades, liikus ta pisitasa unistustele lähemale. Vahel kyll tundus, et siht on silme eest kadunud, aga soov oli suur ja tahe tugev ja eks elus ole ikka nii, kui midagi väga soovid, siis lõpuks ka saad ja kui mitte kohe, siis natuke hiljem. Usku ja lootust ei tohi ainult kaotada 🙂

Mõned nädalad tagasi lõpetas vend kooli. Ta on nyyd ametlikult suur poiss. Või noh, mis poiss see mehemõõtu inimene enam on, ikka mees juba 🙂 Ja tema emaga pikalt nõu pidades saime valmis särgi. Just sellise, mis elavalt kirjeldab neid maiseid heitlusi teel kõrgesse kaunisse tippu kõige oma komistuskivide ja järsu nõlvaga, kaaslaseks ikka kaamera, murumytsike ja seljakott, eemal mänguootav jalgpall. Lennuk ka, sest see on hetkel tähtis vahend, mis maailma teise otsa lähemale tooks. Lipud ka, siis tead, kust tuled ja kuhu lähed. Teksti peale mõtlesime ka, kohe pikalt, aga sobivat ei leidnud ja siis selgus pilti vaadates, et kogu sõnum ju ongi juba pildis olemas. Head soovid veel kõigele lisaks ka 🙂

Pealegi keegi meist ju veel ei tea, kus see tipp asub ja kui kõrgel tegelikult on. See, mis hetkel näib peadpööritavalt pilvedes on äkki ikkagi vaid sammuke sel pikal tõusul. Lihtsalt vahepeatus, kus õppida, areneda, kosuda ja uue innu, jõu ja hooga edasi ronida ikka kõrgemale ja kaugemale! Ja kui ei saa nii, siis saab teisiti, eks! Hääd ronimist Sulle! 🙂

Ja õest räägin ma teile kohe õige pea 🙂

Jäätise- ja kontserdisuvi

Tegelikult võiks öelda, et see suvi on meil olnud kohe ametlikult yks jäätisekylm suvi, sest meil kannavad siin kõik jäätunult söödavad asjad jäätise nime. Ja kui lubataks, siis söödakski ainult jäätist. Istusin siis mina köögis ja kaapisin pisemale lusikaotsaga banaani. Aknaalaualt vaatasid vastu veel paar päikese käes end grillinud tiigerbanaani. Ma ei teagi, millal ja miks me neid pruunide kooretäppidega banaane nii nimetama hakkasime. Täppide poolest võiks nad ju pigem gepard- või leopardbanaanid olla. Aga yhesõnaga ma istusin seal köögis ja vaatasin neid banaane ja samal ajal mõtlesin, et mida võtta ette päev varem ostetud maasikatega, mis kapis puhastatult veel vaid söömist või hallitust ootasid. Kaks kilo maasikaid. Mitte et me neid nyyd niisama ära ei suudaks päevakesega syya, aga peab ju mõtlema ka tuleviku ja pika pimeda talve peale. Panna niisama terved marjad kylma? Hmm, pole väga minu maitse, kuigi poiss sööb neid kylmunult heal meelel. Või teha “maasikasuppi” (vähese suhkruga hõõrutud maasikad) ja panna see segu siis pisikeste karpidena kylma. Keedetud maasikamoos maitseb mulle endale kyll, maitseb poisilegi, aga hoida mul seda eriti kuskil poleks ja kui see silma all on, siis ega ta ju ei pysiks ka. Talveni kindlasti mitte.

Ja mis ma siis tegin? Tegin hoopis jäätist. No tegelikult panin paar pisikest “maasikasupiga” karbikest talveks ka ja siis leidsin, et mul on ju ometi õigus ennast ja last rõõmustada ka kaunil suveajal. Lisaks muidugi värsketele marjadele. Teate ju kyll neid mahlajää tegemiseks mõeldud komplekte, eks? No korduvkasuttavad topsid ja pulgad. Olen neid ikka erinevate mahlade ja jogurtitega katsetanud, aga eile neid maasikaid vaadates tabasin end mõttelt, et poiss sööb heal meelel kivikõvasid jäämaasikaid, et mis oleks, kui paneks neisse jänesekõrvalistesse topsidesse sel korral me maasikatest suppi. Kahjuks on mul neid vaid neli – kaks said puhast maasikasuppi täis, kahele valasin maasikatega vaheldumisi maasikamaitselist joogijogurtit. Ja kuna need banaanid mind ikka sealt aknalt jõllitasid, siis otsisin välja pisikesed plasttopsid ja panin neisse kihiliselt kaabitud banaani ja “maasikasuppi”. Ja kuna segu sai mõnusalt paks, siis torkasin pulgaks sisse pisikese lusika, sest midagi targemat käepärast parasjagu polnud ja joogikõrs oleks liiga hädine nii suure ja mõnuse jäätise pulgaks jäänud.

Ja täna hommikul avas tyyp oma silmad ja ytles (nagu viimasel ajal vist igal jumalama hommikul):

‘ Emme, ma tahaksin nii hirrrrmusti jäätist,’ ja ma võisin sel korral lubada ta sydamerahuga kapi kallale, sest mis on sooja ja päikselise suvepäeva puhul mõnusamat kui alustada seda sellise marjase jäätisesöömisega. Ise sõin ka. Poiss sõi banaani ja maasikaga, mina jogurti-maasika oma. Nii hea oli. See banaanioma kusjuures oli juuuubemõnus ja suht pehme, no mina sain oma hammastega ikka ilusasti seda hammustada (neid tavalisi jääpulki ma ei suuda närida, rääkimata jäätunud maasikatest) 🙂

Et siis meie suvine söödav isetegmine:

Maasika-banaani

Maasika-jogurti

Öökostyymis unimyts aknalaual oma jäätisega (väike kusjuures vaatas teda vilava pilguga, aga me jätsime ta sel korral siiski veel ilma):

Kui jäätised kylmuma läksid, seadsime meie sammud peole. Tuleb välja, et mu pisem on oma 7,5 elukuu, 7,5 kg juures yks igavene rokitita, mille yle ma muidugi yldse mitte ei kurvasta. Kui suurema elu esimene kontsert oli kunagi ammu minu kõhus Thule oma ja reaalses elus Metallica oma, siis pisema elu esimeseks sai the Sun. Nali naljaks, aga lapsele meeldis, isegi vägaväga, tantsis ja naeris ja vaatas suure huviga. Nii, et nyyd ma enam ei pelga laste pärast – klapid pähe ja peole!:

Nii aga nyyd lähen ma turule maasikale. Eesti riigis ju poest jäätist nagu ei saakski? Aga eks see on ikka nii, et kus midagi juba palju on, sinna tuleb ikka juurde. Magusmaitsvat ja rõõmsat suve teile! 🙂

Motopoiss Karli teretulemast-kingitus

Jana kirjutas mulle, et syndinud on yks pisike vahva poiss, kelle nimeks saab Karl. Ja suure rõõmu väljendamiseks oleks nyyd ruttu vaja yht armsale pisipoisile väärilist isiklikku teretulemast-kingitust. Mõtlesime natuke, pidasime aru ja tegime teoks.

Karl on kiire poiss, jõudis kohale suti varem kui plaanitud ja seepärast kahtlustame me, et ega ta omal jalal tulnud, kasutas kindlasti issi motikat. Huvitav, kui vastsyndinud juba nii tragid on, mis nad siis veel teevad, kui suureks saavad? Eesti on suurte tulevikutegijate maa 🙂

Et siis sellise pildiga kehakatte sai väike Karl täna kingituseks. Hetkel ta muidugi veel upub selle sisse, kuigi hmm, magamiskotiks äkki sobiks juba? Samas nagu Jana tabavalt ytles – selleks ajaks, kui koduvisiitide ametlik hooaeg kätte jõuab, passib bodike Karlile juba kindlasti selga 🙂

Mõnusat-toredat sirgumist Sulle, pisi-Karl! 🙂

Annabeli printsessisärk

Elas kord seitsme maa ja mere taga yks pisike tydruk. Tema nimi oli printsess Annabel. Tal olid imekaunid kuldsed lokkjuuksed ja talle meeldisid lilled, hobused ja kutsud. Sel aastal sai ta synnipäevaks nunnu enda ja oma lemmikute pildiga särgi:

Selleks, et pisikesel printsessil ka endal oleks võimalik midagi teha, sai Annabel hästi suure synnipäevakaardi. Mustvalge, mida ta ise saab värvida just nii nagu syda lustib. Kaardipaber sai keeratud rulli ja kuldkollase lindikesega kinni seotud, sest nii oli kohe eriti armas 🙂

Armas heegeldatud nostalgia

Ma käisin nostalgiaradadel. Kunagi ammu-ammu, nii kymme ja pisut enam aastat tagasi olin ma hullupööra armunud. Ohh, need liblikad ja mesilased ja lepatriinud mu kõhus ja ka peas! Need panid mind ikka igasugu veidrusi tegema. Noh, ausalt öeldes panevad omal moel siiani, aga see on hoopis teine jutt 😉

Vot, aga mõne päeva eest sain ma paki. Paki sisu aga ei lasknud mul terve öö magada. Oh ei, ei röövinud see mu unerahu, hoopis nii haarav oli, et unustasin ennast. To-hu-tu hunnik kirju õnnest ja armastusest, sydamevalust ja igatsusest, peamiselt ikka armastusest. Nii vahva oli lugeda, mida ma sadade lehtede peal kymmekond aastat tagasi kõik jutustanud olen. Ja see kotike ei sisalda kaugeltki kõike, mida ma kirjutasin ja tegin. Aga pakis oli ka kilekott. Seal sees olid minu heegeldatud tegelased. Tõstsin need kõik ykshaaval enda ette padjale ja nii meenusid kõiksugu armsad seigad. Kirjadest leidsin ka mitu lugu, mis konkreetse heegelloomaga kaasas käisid. Tuleb välja, et juba sel ajal oli mu tegemistel oma kindel mõte, et mitte ei teinud ma lihtsalt suvaliselt lammast ega põtra pihkupistmiseks. Kõik nad on sellised pisikesed, kaovad suurel inimesel pihku peitu ja neid on mõnus salaja taskus või kotinurgas kaasas kanda. Aga mis ma loban, näitan teile ka 🙂






Ohh, said vist kõik kotis olnud tegelased. Mida kauem ma neid uurin, seda enam meenub mulle kõiksugu asju. No praegu siinsamas pilte uurides meenus nt see, et pisikese põdra lõngast tegin kunagi yhe hästi laheda kootud lappidest salli. Kallisalli..

Aga te kujutage nyyd ette, mis nägu mu kolmeaastasele pähe tuli, kui tal kotti lubasin piiluda? Sellised tegelased ja tema emme tehtud?! Nii me neid siin nyyd koos hellalt ja õrnalt uurisime ja pildidki said meil koostöös tehtud. Lõpuks, enne kottipakkimist, tegime ka yhispildi ja pean tunnistama, et pole varem näinud, et poiss midagi nii ettevaatlikult toimetaks 🙂

Ehh, nii ilusarmas on olla, jaguks seda tunnet veel kauaks! 🙂

Magusam kui mesi!

Kallis klassiõde Kadri, minu põhikooliaegne pinginaaber, rääkis mulle juba möödunud kevadel, et oleks vaja yht silti. Silt oli mõeldud tema toreda Kase talu mesinik Allu mesinduse maja uksele. Tänu Allu blogile tean nyyd minagi yhtkoma teist mesilastest ja meest ja korpustarudest 🙂

Sedamööda, kuidas mu elu möödunud aastal ja ka selle alguses kiireid kurve mõõtis sai algsele meemaja sildi mõttele sujuvalt juurde poogitud ka meepurgi sildi idee. Ja just sel põhjusel oli möödunud nädal yhtaegu magus ja tormiline – mina joonistasin ja sel ajal, kui ma end pisut unustasin, võttis mu suurem poiss nõuks mesikäppa mängida ja meie meevarud hävitada. No istus teine hirmvaikselt köögis ja maiustas suure supilusikaga pooleliitrises purgis ikka oma jupp aega. Aru ma ei saa, millal ta juba nii suureks kasvas, et saab ise kleepuvaid korralikult kinnitatud purgikaasi lahti? 🙂

Maiustamine, mida kyll rohkem juba lihtsalt söömiseks võiks nimetada, kestis täpselt nii kaua, kui ma taipasin, et vaikus ei tähenda head 😉 Poiss täpiliseks ei läinud, end kehvalt ei tundnud ja arvas õhtul, et tal oleks vaja seda magusat vedelat kulda enda sisse suure lusikaga veel kyhveldada, sest see on niiiiiih maitsev. Meepurgid me majas täis ei pysi, aga noh, pigem söögu mett kui krõpsu, kommi ja kokakoolat. Kuigi jah, tema raugematu meeenergia yle ei tohi ma siis ju ometi imestada 😀

Mee positiivsest mõjust kõhule, meeltele ja nahale oleme me ka nyyd teadlikud. Mõistagi läks osa sellest tilkuv-venivast meest kolmeaastasele ka mujale kui suhu. Aga kui olin kleepuva poisi puhtaks kyyrinud ja pyydsin oma tegemisi jätkata, siis istus ta õnnis ilme näos mu nina all diivanil ja nuusutas oma käsi ise elavalt kirjeldades:

‘Mmmm, kui hästi lõhnab! Ooo, kui pehme!’ Hmm, milleks kõik need peened teles reklaamitud vahendid? Määri end meega sisse ja ongi unelm olemas 😀

Nii, aga sildid siis. Mul oli kyll mitu erinevat ideed, aga mingil põhjusel vaatas just yks neist kavanditest mulle eriti rõõmsalt otsa. Joonistasin kavandi puhtamaks ja saatsin Kadrile hindamiseks. Tema valis värvivalikust välja sellise:

Nyyd on vaja siis kõik veel kenasti puhtalt vormistada ja mis muud kui meepurgile kleepida, sest mesi juba tuleb. Silti vaadates on mul muidugi tunne, et peaks vist kodused purgid ka sarnase sildiga yle kleepima. Tundub kuidagi veel magusam ja ahvatlevam 😀

Ja purgisildiga samasse teemasse läks ka mesindusmaja silt. Rõõmus, helge, päikseline ja magus-magus:

Sujuvalt sai märkmikusse joonistatud veel hunnik teemaga seonduvaid ideid, mis nyyd teostamist kannatamatult ootavad. Mesilased on toredad, neid on vahva joonistada-meisterdada ja mesi on magus, seda tean ma hästi 🙂

Jaanipäev ja Vantsu uus särk

Kui me end täna lõunaks lõpuks välja puhkasime, siis leidsin, et mu väikemehel polegi veel seda mu ‘MEIE EESTI’-särki (tervitused Sulle Leetu, Älin!). Siuh-säh ja särk olemas. Miskipärast arvas Vantsu, et Miki on vägagi teemasse tyyp sel kaunil päeval. Nii, et eestimeelseks pööratud Miki ja väike Vantsu jaanipäeval 2008 😀

Aga eile olin ma julge tydruk. Võtsin väänikud yhes ja läksin metsa. Kohe ikka päris tsivilisatsiooni äärele (noh, yks pistikupesa oli siiski vajalik lähedal hoida). Aga läksime ikka sinna, kus aastaid ikka jaaniajal käidud on. Nii oli sel korral isegi üsna mõnus, sest linna nelja seina vahele ma ka jääda ie tahtnud. Isegi vihma ei sadanud need 6 tundi, mis kohal viibisime. Pisike magas nagu kott ja suur oli õnnest ogar. Ja mina avastasin, et polegi sel jaaniööl alati vaja nii paaniliselt seda õit otsida, salasoove soovida ja armastust nõrkemiseni vajada. Niisama lihtsalt, lastega rahulikult ja vabalt koos olles, võib ka täiesti nautida neid ootustest-lootustest varem alati kihva olnud keeratud tähtsaid päevi. Ma hakkan vist suureks saama 🙂

Jäädvustus meie eilsest ööst:

Mõnusat õhtut teile ka! 🙂