♥

Nii. Selleks, et kõik nyyd algusest peale ära rääkida, kuidas ma end rihmaks töötasin ja siis tööalaselt hoopis suitsiidi sooritasin… no selleks kuluks liiga palju aega, ruumi ja sõnu ja seda ma ei tee. Napisõnaliselt kõlaks see nii, et mind kaasati ühte väga suurde lastetubade projekti, lasti elu eest rabeleda ja siis taheti laia teerulliga lihtsalt üle sõita. Hiljem selgus, et ma poleks olnud esimene kannataja. Mulle see ei sobinud ja seega astusin oma kompsude ja plaanidega kõrvale. Ju polnud aeg ega koht. Vaim ja keha alles taastuvad. Postiivne on aga see, et mul on nüüd terve laviin ägedaid asju valmis tehtud ja pooleldi valmis on veel enam ja hakkan siis tasa ja targu otsast peale, kyll saan siis ka ise asjast parema ülevaate. 🙂

Et ma isetegijafoorumi käsitööolympial täielikult ei põruks… no tegelikult on eesmärk kenasti täidetud ja isiklik eneseyleatmise rekord sajavõistluses ka olemas, aga et lind nyyd ja kohe kirja saada ja homseks mitte võlga jääda – homme ju Sussimemmele kyllasõit, siis esitan praegu vaid yhe ja kõige tagasihoidlukuma ala neist sajast. See oli minu jaoks täiesti uus ja põnev värk. Kuna mul fimot pole õnnestunud ikka veel hankida, siis yhel neist päevadest möödunud nädalal tõin ma Vunderist ära ka cerniti. Vunderis käisin ma möödunud nädalate jooksul peaagu iga päev, kindlasti oli neid kordi rohkem kui toidupoekylastusi 😀

Et siis pool pakki kollast, pool pakki musta, pakk punast ja pakk valget ja kokku sain suure lille. Lillest sai igasugu asju – sahtlinuppe, nööpe, mune, pärleid ja niisama igasugu latakaid ja muid kõver- ja vigurdusi. Pole see eriti minu ala, sest armastan näha sirgemaid-selgemaid jooni, aga harjutamine teeb meistriks. Kindlasti oleks abi pastamasinast, aga arvestades seda hulka kõiksugu käsitöö- ja meisterdamisvidinaid, mida ma juba oman, siis kas mul tõesti on seda vaja? Aga lahe oleks ikkagi, sest ma ju tahaks osata ka neid asju päriselt perfektselt teha 😀

Et siis minu vastvalminud lilleke enne igasugu nuge ja kääre. Taustal siis sama lilleteemalise lastetoaojekti yks patjadest, tegelikult kyll siis padjapyyr (selle alt paistab ka teine pyyr natuke) – no kõik ikka teemas ju):

Ja pool pannitäit suuremaid vildakaid vigureid ka valmis kujul 🙂

Nii. Yks samm on astutud.
See saaga järgneb peagi 🙂

Aga vahepeal sai mu poiste pisike täditytar aastaseks. Kui ma kakskyyrkaamelina (kandes seljas üht ja linaga süles teist last) olin veetnud mõnusa õhtu Kristabi ja Oskari seltsis öölaulupeol, siis suure öö saabudes ei leidnud ma end mitte voodis linade vahelt vaid ikka köögist yks pintsel hammaste vahel, teine agaralt jooni ja värve vedamas. Teadsin kohe, et yhele korralikule tydrukule tuleb joonistada yks tõelise tydruku särk. Hommikuni mõtlesin, et kas kirjutada pildi alla, et tõelises tydrukus on kõik tasakaalus või tõelises tydrukus on natuke kõike. Ei jõudnud ma enda sees otsusele, et kumb neist või äkki veel miskit kolmandat oleks see kõige õigem tekst sinna särgile. Hommikuks oli seljapildi värv kuiv ja siis kirjutasin ettepoole nime ja kinnituse, et seda särgikest saab kandma ikka yks tõeline tydruk. Nimi on tal nii vahva, et ka sinna mahtusid vigurid sisse 🙂

Seljapilt jäigi tekstita, aga selle saab igal hetkel lisada. See eest on pilt ju ise juba piisavalt kõnekas, eks? 😀

Eestvaates on kõik kohe selge:

Ja kokkupakkimisel katsetasin cernit-lillekest 🙂

Ja tegelikult on täna natuke tähtis kuupäev ka. No kui last oodatakse umbkaudu 9 kuud. 9 on selline ilus number. Minu pisike Vantsu saab just neil minutitel 9 kuud vanaks. Enam ei ole tal mingit vahet ei pikkuses, kaalus ega muus arengus ajaliste titadega. Roomab, istub, ajab pysti, astub vaikselt toe najal, pyyab lahti ka juba lasta, turnib ja ronib, uurib hoolega mänguasju, uudistab himuga ringi, voolib kõiksugu hääli ja sööb isukalt. Vot siis sedaviisi on lood siin meie konnatiigis. See on niiiii ilus aeg! 🙂

Mette Marta on väike armas tydrukutirts. Varsti saab ta kingituse inimeselt, kellele ta väga armas ja kallis ja oluline on. Kohe nii oluline, et tegelikult saab ta kohe nagu kolm kingitust. Kolm väikest nunnut särgikest. Selle komplekti tegemine oli hästi vahva, sest peale oma laste, ei ole ma vist kunagi kellegi garderoobi nii palju täiendanud. No umbes nagu unistus 🙂

Valge särgi puhul oli kohe teada, et tuleb rahvuslik. Mõtlesin ja pärisin nõu. Tuli välja, et tal on päriselt olemas rahvuslik kleidike – pihik on hall ja seelikuosa samasuguste triipidega nagu nyyd ka särgitydrukul. Ja nii ta seal lillede keskel armsalt seisab. Yhtlasi lisan ka selle rahvusliku pildiga särgikese kolmandana suurde rahvsulikku projekti:

Eesti tydruk Mette Marta

Teine pidi olema lepatriinudega särk suvehaldjale. Vaatasin ja mõtelsin ja jäin roosale pidama. Suvi ja lilled ja lepatriinud ehk siis:

Suvehaldjas Mette Marta

Kolmas, selline kergelt pleekinud savitellisepunane oli paras pähkel. Oli olemas rahvslik särk, oli haldjasärk, aga mida veel… Nõudlik särgivärv eeldas nagu midagi heledat ja rahulikku. Aga mida? Jänes hyppas hopsti pähe. Karu ka. Jäime jänese juurde. Miskipärast pole loomad olnud eriti popid, aga mulle nad meeldivad. Alguses joonistasin jänkule kätte õitsenud võilille, noh, et saaks mängida ja puhuda. Aga valkjashall jäi jube plass. No polnud sel pildil mingit sära. Ja siis värvisin lille kollaseks. Ja syndiski päikesejänku. Tegin mõned päikesetäpid lisaks ka veel. Või äkki on need sõbrad päikesejänkud?

Et siis päikesejänku Mette Marta 🙂

Kuigi ma pole veel oma elus teinud yhtegi särki ega värki, mis mulle endale ei meeldiks, siis antud hetkel on see jänkusärk mu enda kõigi aegade suurim lemmik. Ei teagi, kas selle sooja päikesesära või mille pärast. No on kohe selline hää tunne sees 🙂

Ja kõik kolm koos ka enne triikraua alla minekut:

Alles see oli, kui tuli selle aasta esimene mesi ja mina sain ka enda joonistatud sildiga Kase talu meepurgid. Jubevahva tunne on – vaatan neid ikka laual ja paitan silmadega, no on kohe erilisem mesi nagu, ei raatsi kohe põske pistagi, hoian pikaks pimedaks ja kylmaks talveks. Ikkagi aasta esimene mesi 🙂

Aga vahepeal oli mesinik Allul synnipäev. Juba varakult anti särgitellimus sisse ja nii oli mul aega vaim valmis panna suuremaks mesimagusaks sumistamiseks.

Pildil on poiss ja tydruk, kes annavad selgelt teada, et Allu on nende lemmikmesinik. Selles pole vägimatki kahtlust. Ja pildil on ka puu, õunapuu. Ja puu otsas istub karu. Karu sööb õuna. See on tegelikult yks väga vahva tõestisyndinud lugu. Ja selleks, et see lugu kunagi ei kaoks, sai see siis ka särgile joonistatud 🙂

Ja no yhel korralikul meekollasel särgil, mis on mõeldud justnimelt mesinikule kandmiseks, peab olema palju lilli ja neid kõige kallimaid – mesilasi.

Särk eest:

Särk tagant:

Särk mesiniku seljas:

Palju-palju õnne ja mesimagusat uut eluaastat! 🙂

Elas kord yks pisike tydruk. Selline väike ja armas. Õrn ja hell. Veel selles eas, kus lapsepõlv on imeilus just sellisena nagu see on. Talle meeldis kiikuda. Talle meeldis vaadata päikest ja jälgida taevas ujuvaid pilvi. Talle meeldsid suured puud ja kraaksuvad varesed. Talle meeldisid lilled ja maasikad. Talle meeldis pere suur koer. Veel oli ta nii väike, et talle meeldis juua pudelist piima.

Kõik see sai kokku yhel pildil ja nyyd on sellel pisikesel tydrukul särk, kus ta kiigub suure puu otsas rippuval kiigel. Puuoksal kykitab kaks varest ja tyve tagant piilub väike orav. Taevas sõuavad pilved ja päike naeratab rõõmsalt. Kleiditaskul on maasikas ja taskus on lemmikpudel. Truu sõber istub ja ootab, et kohekohe taas koos jooksu pista ja hullama hakata. Ehh, lapsepõlv on nii ilushelge aeg 🙂

Ikka Eesti! Sest rahvuslik teema on vahva. Rahvuslikus projektis on taas alanud ka uus ring. Mulle meeldib see nii väga. Ja popp on see teema ka. Viimaste nädalate jooksul on mul siin haldjatöökojas tehtud nii mõnigi sedalaadi asi. Hetkelgi yks käsil ja suht suure tõenäosusega saab lähiajal end samas suunas kohe ribadeks tõmmata, aga sellest räägin kunagi hiljem 😉

Nii, aga mõni aeg tagasi sai tehtud yks särgike. Yhele vahvale heledapäisele poisile, kelle soontes voolab ka Eesti verd. Ja ma sain teada, et talle meeldivad rongid. Kohe väga-väga. Pilt räägib enda eest nyyd edasi 🙂

Ja vahva tegelane oma uue särgiga ise ka 🙂

Täna öösel peab veidi teistlaadi rahvuslik vidin valmis saama, nii, et varsti kirjutan taas! 🙂

Eile oli mu ema ja isa 35. pulma-aastapäev. Et neid yhiseid koosolemise aastaid veel ikka palju tuleks! 🙂 8 aastat tagasi läksin ka mina samal kuupäeval mehele. Paariks aastaks. Aga sellest ma täna ei räägi 🙂

Pea poolteist nädalat pyhendasin ma suure osa oma uneajast tuvidele. Kahele armsale turteltuvikesele, kes otsustasid möödunud reedel abielluda. Oii, mul oli hea meel, kui minuni jõuti ja lippu sooviti. Pulmad mulle meeldivad. On alati meeldinud, aga nyyd suuremana meeldivad nad mulle eriti. Eriti kogu see kujunduslik pool. Enda pulmadeks tegin hunniku igasugu vahvaid asju, aga no kes siis pilti tegi? Neli aastat tagasi oli pulmateemaks kalad. Yhe kalalipu olen hiljem veel teinud ja siis veel mõned, millest ei taibanud ise pilti teha ja hiljem pole tihanud kysida enam ka.

Aga tuvid. Naljalipp ei pidanud see olema. Liiga värviline ka mitte. Tähtsad olid suur armastus, tuvid ise, pisike taskukutsu ja piklik pall – ikka iseloomulik konkreetsele paarile. Ja nii ma siis tegingi. Algsel jäid tuvid värvita, aga neid yhelt ja teiselt poolt vaadates otsustasin ikkagi tuvid ja nimede osa valgeks värvida, et nad paremini esile tuleksid. Ja et tuvid liiga ära ei kaoks said nad kuldsed (kollased) sõrmused ka tiiva ymber. Õige otsus oli. Lipp sai umbes 53 x 83 cm ja puuvillasele kangale maalides sai tagumine kylg ekstra yle värvitud ja tulemus sai nii nunnu. No noorpaar ise on ka jubenunnu. Neile oli lipu lõplik kuju yllatuseks, mida nähti vist alles pulmas. Loodan nii väga, et meeldivaks 🙂

All, nimede vahel, ei ole kringel, need on ikka teineteisega põimunud sõrmused. No mu mamma uuris lippu hoolega ja kysis siis, et miks seal see kringel on 😀 Ja kuna ma endiselt õmblusmasinat ei oma ja ema oma meid taas reetis, siis kogu lipp on käsitsi õmmeldud – lõpuks yle pika aja ka yks päriskäsitöö minu poolt siis ka 😀

Et siis tuvikeste lipp:

Ja lipule seltsiks sai tehtud ka samas teemas kaart. Kutsa ronis kaenlasse. Sinna, kus ta end ka päriselt väga koduselt tunneb 🙂

Nii, et hõissa pulmad ja pipart-soola-suhkrut õnnelikku yhisesse ellu! 🙂

Eile oli meie yhel pisikesel sõbrannal synnipäev. Ta on selline pisike armas tydrukutirts, kes on mulle sygavale hinge pugenud. Alles see oli, kui ta oli oma emme kõhus, istusime suvesoojal päeval rõdul ja vohmisime kilodega maasikaid. Ja siis ta syndis. Kas sellest on tõepoolest juba kaks aastat möödas? Vahepeal on igasugu sekeldusi olnud ja aeg on kuidagi väga märkamatult ikka lennanud. Õnneks ikka paremuse poole 🙂

Mõtlesin jupp aega, mida pisipiigale synnipäevaks kinkida ja jäin siis särgi juurde pidama. Uurisin, et mis talle antud ajahetkel kõige enam meeldib. Öeldi, et lepatriinud ja veel kord lepatriinud. Tegin siis nii, et särgile maandusid neli rõõmsat triinut. Ikka Greete Eliisele rõõmuks ja seltsiks. Palju õnne Sulle, pisike kullake! 🙂

Särk enne pakkipistmist:

Sain just paki. Isabelilt. No ma natuke aimasin, et midagi võib varsti tulla, sest olime varem asja pisut arutanud… aga üllatus oli ikkagi vahva 🙂 Piilusime kohe postkontoris suure kollase ymbriku sisse. Suurem karjatas ‘Minu-minu’minu’ ja sai seepeale endale pähe täpselt paraja mytsi. Kusjurres riietega klappis ka suurepäraselt. Pisema omaga tegima ka kohe proovi. Ei ole suur, yldse mitte. Nii paras kui veel olla saab. Kindlasti käis Isabel salaja öösel mu poiste päid mõõtmas ja mytse pähe proovimas tegemise ajal, sest ma isegi pole neid jupp aega enam mõõtnud ja oma vähimatki ettekujutust numbritest 🙂

Minu nunnud on nyyd nagu yhest komplektist. No on, jah, muidu ka yhte nägu, aga mytsid lubavat aimata yhtekuuluvust ka selja tagant. Nii maruvahva ja suursuur tänu Sulle, Isabel!

Ja nagu sellest veel vähe oleks… Mõni aeg tagasi õhkasin ja vesistasin Isabeli blogis ilusasid roosadest sydametest tehtud ehteid vaadates. Ja kui olin mytsid ymbrikust päevavalguse kätte sikutanud tundsin, et pakis on veel midagi ja mis ma näen! Needsamad roosad sydamed – nii magusalt ilusad, et lööks hambad kohe sisse. Ohh ma olen rõõmust rõngas. Kallid ja hirmsuur tänu kogu sydamest! 🙂

Nii, õrnad-kaunid printsessid, olete turvaliselt peidus? Kui olete, siis pysige nyyd hästi tasa, ärge isegi hingake. Kui pole, siis olete lootusetult hiljaks jäänud, sest Must Kõuts on kohal!

Eellugu:
Kui ma kunagi suurema poisiga esimestel kuudel kodus istusin, siis leidsin yhel kenal päeval kuulutuse, kus otsiti samas kandis jalutuskaaslast. Võtsin yhendus ja selgus, et tegemist on peaagu naabritega, sest meie tulevased jalutuskaaslased elasid me kõrval trepikojas. Sealt see kõik algas. Käisime maha palju kilomeetreid ja ajapikku hakkasid ka meie pea samavanad poisid omavahel suhtlema. Veel enne, kui Lasnamäelt minema kolisime, joonistasin ma suuresti naabrinaise kannustamisel-innustamisel tema Steni uue toa toolidele-kappidele oma elu pea esimesed mööblipildid. Sealt see teistele kõik tegelikult algaski, sest varem tegin kõike rohkem enda tarbeks või lihtsalt kingituseks.

Stennu tuppa said tema enda ja rula pildiga kapp:

Riiul sai yhele kyljele kapi-joonistuse jätkuks liblika ja teisele nurga tagant piiluva Possu. Meie kõigi laste sõber ehk “hirmus kuri bullterjer” Possu on laste seas kuidagi eriti popp kutsu 😀

Kaks tooli oli Stennul ka. Yhele ronis tulbikest nuusutama kilkonnapoiss ja teisele venitasid end kaks kirjut tigu

Ja voodipeatsisse tuli kiisu valvama Stennu und 🙂

Ja kõik tema vahvad sõbrad ja tegemised võtsin ma pisut hiljem kokku tema oma pesa sildiga

Aga vahepeal on mõned aastad möödnud ja Sten on juba suur poiss. Hiljaaegu oli tal jälle synnipäev. Ta sai juba neli aastat vanaks. Mis meeldib selles vanuses poistele? Autod, rongid, laevad, loodus… ja muidugi piraadid! Kui selgus, et mereröövlid on ikkagi lemmikud nr yks, siis istusin maha ja hakkasin mõtlema. Kohe meenus enda lapsepõlvest Arabella-lugu ja hilisemast need Kariibimere tyybid. Ja siis joonistasin kogu asjast oma nägemuse.

Kõigepealt syndis kapten – suure mytsiga. Panin ta laevarooli ka. No kui kapten juba roolis on, siis on ikka miskit väga tähtsat teoksil. Temal pidi ilmtingimata keegi suleline ka õlal istuma, ordeniga papagoi tundus põnev.

Siis syndis tyyp, kellel oli suur kullast hammas, mis hästi suhu ei tahtnud mahtuda ja yks silm oli tal kinni ka. (Tannu lisas just kõrvalt, et yks silmi oli lahti ka ;)). Ta oli kunagi olnud korralik madrus kunglikus laevastikus, aga seiklused olid ta kokku viinud piraadipealikuga. Neist said head sõbrad ja madrusest sai ka mereröövel.

Siis kolmas tegelane, kellel oli puujalg – tema oli just sobiv mööda redeleid ja köisi ronima ihhii! 🙂 No ja kuna kellegi pidi olema ka konkskäsi, siis sai sellegi endale kapten, et teised liiga liikumis- ja teovõimetuks ei muutuks.

Kuna ma vägivalda ja relvi ei poolda, siis tundus see piraatluse värk esiti selline natuke kahtlane asi. Samas seda saab ju ka mängida rõõmsalt ilma kolkimata ja tapmata, eksole. Selleks, et ikka põnev oleks, peab midagi või kedagi kyll röövima, pisikest pättust tegama, põgenema ja taga ajama, aga ka läbirääkimisi pidama ja hästi osav olema. Et ikka nagu päris oleks, siis lasin piraatidel röövida yhe pisikese printsessi. Ainult mängult – no te vaadake ise, mis nägu see peen preili seal on! Pealegi võin etteruttavalt juba ytleda, et printsessile hakkas seal nii meeldima, et temast endast sai ka hiljem piraat 😀

Nii ja siis oli yhel korralikul laeval ka kindlasti piraatkoer. Mõnus yhe lontkõrvaga kuts, kes oskas masti otsa ronida on just sobilik tegelane sellisel musta lipuga põneval laeval. Redelil kõõluv pärdik ja päise päeva ajal õhus laperdav nahkhiir sobisid ka kenasti sellesse kirevasse seltskonda. No ja lainevahus sulistav haikala tundus juba täiesti loomuliku nähtusena selles vahvas romantilises ja miljoni võimalusega mängumaailmas 🙂

Aga nimi! See laeva oma. Kui olin koera korvi joonistanud, siis jäin mõtlema, et mage oleks puri lihtsalt mustaks võõbata. Valgeks ju ka jätta ei saa. Niisama pealuu valendavate sääre- või mis-iganes-luudega teha tundus ka igav ja siis turgatas pähe KASS! Ma tean, et kunagi elas yks selline lumivalge ja kummituslik albiinokõuts, võitmatu röövlipealik ja kõikide ookeanikalade kohutav hirm, keda tunti nime all Must Kõuts. Just tema nime järgi saigi minu pisikeste piraatide laev ristitud.

Ja kogu see muinasjutt kolis elama Steni särgile. Ikka korralik piraadivärk! 🙂

Nii, printsessid, ise teate, kas pysite nyyd vaguralt peidus või tulete välja mängima, lasete end röövida või hakkate ehk kohe ise ka piraatideks! Pealegi tundub mulle, et sellest loost saab veel kunagi mitu lugu, sest põnevad seiklused ootavad kõik alles ees 🙂

Järg eilsele loole 🙂

Õde oli armas väike tydruk, sporditydruk. Sulgpall oli tema elu või vähemalt väga suur osa sellest. Sihid olid kõrged ja tööd tegi ta selle nimel ennastunustavalt. No kohe hästi tublisti. Sai temagi särgi enda ja oma unistustega:

Aga muidu oli ta tydruk nagu tydruk ikka – talle meeldisid kiisud ja liblikad ja lilled 🙂

Õde lõpetas sellel kevadel põhikooli ja enne suuri valikuid on tal veel aega lihtsalt olla, mängida ja trenni teha. Aga enne seda, kui kool sai selleks aastaks läbi, oli õel synnipäev ja selleks puhuks sai ta lilled. Ikka särgile. Mummid ja liblikad ja lepakad ka – suvi ju ikkagi! 🙂

Et siis sedasi elasid kord õde-venda ja minul oli suur rõõm nende ema soovil neile joonistada särkidele pildikesed ja nii saada ka natuke osa nende sihtidest ja unistustest. Loodan nii väga, et mul õnnestus neid ka pisut innustada ja julgustada. Siinkohal ei hakka ma isegi ohkama, et ohh, oleksin ma veel noor, kyll siis oleks kõik teed veel valla, sest tegelikult nad ju ongi. Nii, et edasi noored, tegudele! 🙂

Need pildid on tehtud õe-venna peresiseselt ja mul on võõra inimesena ainult au neid ekspomeerida. Siinkohal pisike yleskutse ka, et kui teil on oma lastest pilte, kus neil on minu joonistatud särgike seljas või nimesildike lähedal, siis oleksin hirmus õnnelik, kui te seda ka minuga jagaksite ja veel lahedam, kui te luatud mul neid pilte ka siin blogis jagada, sest voodil tehtud pildike tyhjast särgist või lihtsalt joonistusest ei ole kunagi samaväärne pildiga, kus peaosaline ka ise peal on. Nõustute? No ja tegelikult käib see kõigi minu tehtud asjade kohta, mis nyydseks oma uude ja õigesse koju on jõudnud ja millest mul on vaid pildid enne yleandmist või postipistmist. Yhesõnaga, kui teil on pilte, mida jagada soovite ja mahti saate, siis andke, palun, märku! Ootan suure põnevusega ja oleksin iga klõpsu yle väga rõõmus 🙂

Ja nyyd, printsessid, põgenege! Must Kõuts on heisanud purjed ja liigub hirmuäratava kiirusega just teie suunas. Kõigest lähemalt juba õige pea 😉

Elasid kord õde-venda. Sellised armsad ja pisikesed, toredad nagu lapsed ikka. Võibolla kyll muinasjutus saab jääda igaveseks väikeseks, aga päriselus kasvavad lapsed ikka kord suureks. Nii kasvasid ka nemad ja kippusid pisitasa ikka kodust kaugemale ja kagemale, et leida see päris oma tee. Hinges võib aga see pisike lapsepisik igavesti elada. Nii ongi ehk parem 🙂

Vend oli vanem, suurem muidugi ka. Temast kasvas selline vahva matkasell, keda tõmbas mägedesse, kõrgustesse, kaugustesse. Fotokaamera oli ta truuks sõbraks-seltsiliseks, kelle abiga teostada ennast, oma unistusi. Korraks juba tundus, et suured unistused on täitunud – ta sai sisse yhte väga heasse kooli seitsme maa ja mere taga. Siis aga selgus, et kuigi kõik on peaaegu käega katsutav, peab ikka veel kõvasti vaeva nägema kogu korralduse eluolulise poolega.

Vaikselt oma sihtide poole rassides ja ronides, kivisid ja kände jonniga yletades, liikus ta pisitasa unistustele lähemale. Vahel kyll tundus, et siht on silme eest kadunud, aga soov oli suur ja tahe tugev ja eks elus ole ikka nii, kui midagi väga soovid, siis lõpuks ka saad ja kui mitte kohe, siis natuke hiljem. Usku ja lootust ei tohi ainult kaotada 🙂

Mõned nädalad tagasi lõpetas vend kooli. Ta on nyyd ametlikult suur poiss. Või noh, mis poiss see mehemõõtu inimene enam on, ikka mees juba 🙂 Ja tema emaga pikalt nõu pidades saime valmis särgi. Just sellise, mis elavalt kirjeldab neid maiseid heitlusi teel kõrgesse kaunisse tippu kõige oma komistuskivide ja järsu nõlvaga, kaaslaseks ikka kaamera, murumytsike ja seljakott, eemal mänguootav jalgpall. Lennuk ka, sest see on hetkel tähtis vahend, mis maailma teise otsa lähemale tooks. Lipud ka, siis tead, kust tuled ja kuhu lähed. Teksti peale mõtlesime ka, kohe pikalt, aga sobivat ei leidnud ja siis selgus pilti vaadates, et kogu sõnum ju ongi juba pildis olemas. Head soovid veel kõigele lisaks ka 🙂

Pealegi keegi meist ju veel ei tea, kus see tipp asub ja kui kõrgel tegelikult on. See, mis hetkel näib peadpööritavalt pilvedes on äkki ikkagi vaid sammuke sel pikal tõusul. Lihtsalt vahepeatus, kus õppida, areneda, kosuda ja uue innu, jõu ja hooga edasi ronida ikka kõrgemale ja kaugemale! Ja kui ei saa nii, siis saab teisiti, eks! Hääd ronimist Sulle! 🙂

Ja õest räägin ma teile kohe õige pea 🙂

Tegelikult võiks öelda, et see suvi on meil olnud kohe ametlikult yks jäätisekylm suvi, sest meil kannavad siin kõik jäätunult söödavad asjad jäätise nime. Ja kui lubataks, siis söödakski ainult jäätist. Istusin siis mina köögis ja kaapisin pisemale lusikaotsaga banaani. Aknaalaualt vaatasid vastu veel paar päikese käes end grillinud tiigerbanaani. Ma ei teagi, millal ja miks me neid pruunide kooretäppidega banaane nii nimetama hakkasime. Täppide poolest võiks nad ju pigem gepard- või leopardbanaanid olla. Aga yhesõnaga ma istusin seal köögis ja vaatasin neid banaane ja samal ajal mõtlesin, et mida võtta ette päev varem ostetud maasikatega, mis kapis puhastatult veel vaid söömist või hallitust ootasid. Kaks kilo maasikaid. Mitte et me neid nyyd niisama ära ei suudaks päevakesega syya, aga peab ju mõtlema ka tuleviku ja pika pimeda talve peale. Panna niisama terved marjad kylma? Hmm, pole väga minu maitse, kuigi poiss sööb neid kylmunult heal meelel. Või teha “maasikasuppi” (vähese suhkruga hõõrutud maasikad) ja panna see segu siis pisikeste karpidena kylma. Keedetud maasikamoos maitseb mulle endale kyll, maitseb poisilegi, aga hoida mul seda eriti kuskil poleks ja kui see silma all on, siis ega ta ju ei pysiks ka. Talveni kindlasti mitte.

Ja mis ma siis tegin? Tegin hoopis jäätist. No tegelikult panin paar pisikest “maasikasupiga” karbikest talveks ka ja siis leidsin, et mul on ju ometi õigus ennast ja last rõõmustada ka kaunil suveajal. Lisaks muidugi värsketele marjadele. Teate ju kyll neid mahlajää tegemiseks mõeldud komplekte, eks? No korduvkasuttavad topsid ja pulgad. Olen neid ikka erinevate mahlade ja jogurtitega katsetanud, aga eile neid maasikaid vaadates tabasin end mõttelt, et poiss sööb heal meelel kivikõvasid jäämaasikaid, et mis oleks, kui paneks neisse jänesekõrvalistesse topsidesse sel korral me maasikatest suppi. Kahjuks on mul neid vaid neli – kaks said puhast maasikasuppi täis, kahele valasin maasikatega vaheldumisi maasikamaitselist joogijogurtit. Ja kuna need banaanid mind ikka sealt aknalt jõllitasid, siis otsisin välja pisikesed plasttopsid ja panin neisse kihiliselt kaabitud banaani ja “maasikasuppi”. Ja kuna segu sai mõnusalt paks, siis torkasin pulgaks sisse pisikese lusika, sest midagi targemat käepärast parasjagu polnud ja joogikõrs oleks liiga hädine nii suure ja mõnuse jäätise pulgaks jäänud.

Ja täna hommikul avas tyyp oma silmad ja ytles (nagu viimasel ajal vist igal jumalama hommikul):

‘ Emme, ma tahaksin nii hirrrrmusti jäätist,’ ja ma võisin sel korral lubada ta sydamerahuga kapi kallale, sest mis on sooja ja päikselise suvepäeva puhul mõnusamat kui alustada seda sellise marjase jäätisesöömisega. Ise sõin ka. Poiss sõi banaani ja maasikaga, mina jogurti-maasika oma. Nii hea oli. See banaanioma kusjuures oli juuuubemõnus ja suht pehme, no mina sain oma hammastega ikka ilusasti seda hammustada (neid tavalisi jääpulki ma ei suuda närida, rääkimata jäätunud maasikatest) 🙂

Et siis meie suvine söödav isetegmine:

Maasika-banaani

Maasika-jogurti

Öökostyymis unimyts aknalaual oma jäätisega (väike kusjuures vaatas teda vilava pilguga, aga me jätsime ta sel korral siiski veel ilma):

Kui jäätised kylmuma läksid, seadsime meie sammud peole. Tuleb välja, et mu pisem on oma 7,5 elukuu, 7,5 kg juures yks igavene rokitita, mille yle ma muidugi yldse mitte ei kurvasta. Kui suurema elu esimene kontsert oli kunagi ammu minu kõhus Thule oma ja reaalses elus Metallica oma, siis pisema elu esimeseks sai the Sun. Nali naljaks, aga lapsele meeldis, isegi vägaväga, tantsis ja naeris ja vaatas suure huviga. Nii, et nyyd ma enam ei pelga laste pärast – klapid pähe ja peole!:

Nii aga nyyd lähen ma turule maasikale. Eesti riigis ju poest jäätist nagu ei saakski? Aga eks see on ikka nii, et kus midagi juba palju on, sinna tuleb ikka juurde. Magusmaitsvat ja rõõmsat suve teile! 🙂

Jana kirjutas mulle, et syndinud on yks pisike vahva poiss, kelle nimeks saab Karl. Ja suure rõõmu väljendamiseks oleks nyyd ruttu vaja yht armsale pisipoisile väärilist isiklikku teretulemast-kingitust. Mõtlesime natuke, pidasime aru ja tegime teoks.

Karl on kiire poiss, jõudis kohale suti varem kui plaanitud ja seepärast kahtlustame me, et ega ta omal jalal tulnud, kasutas kindlasti issi motikat. Huvitav, kui vastsyndinud juba nii tragid on, mis nad siis veel teevad, kui suureks saavad? Eesti on suurte tulevikutegijate maa 🙂

Et siis sellise pildiga kehakatte sai väike Karl täna kingituseks. Hetkel ta muidugi veel upub selle sisse, kuigi hmm, magamiskotiks äkki sobiks juba? Samas nagu Jana tabavalt ytles – selleks ajaks, kui koduvisiitide ametlik hooaeg kätte jõuab, passib bodike Karlile juba kindlasti selga 🙂

Mõnusat-toredat sirgumist Sulle, pisi-Karl! 🙂

Elas kord seitsme maa ja mere taga yks pisike tydruk. Tema nimi oli printsess Annabel. Tal olid imekaunid kuldsed lokkjuuksed ja talle meeldisid lilled, hobused ja kutsud. Sel aastal sai ta synnipäevaks nunnu enda ja oma lemmikute pildiga särgi:

Selleks, et pisikesel printsessil ka endal oleks võimalik midagi teha, sai Annabel hästi suure synnipäevakaardi. Mustvalge, mida ta ise saab värvida just nii nagu syda lustib. Kaardipaber sai keeratud rulli ja kuldkollase lindikesega kinni seotud, sest nii oli kohe eriti armas 🙂

Ma käisin nostalgiaradadel. Kunagi ammu-ammu, nii kymme ja pisut enam aastat tagasi olin ma hullupööra armunud. Ohh, need liblikad ja mesilased ja lepatriinud mu kõhus ja ka peas! Need panid mind ikka igasugu veidrusi tegema. Noh, ausalt öeldes panevad omal moel siiani, aga see on hoopis teine jutt 😉

Vot, aga mõne päeva eest sain ma paki. Paki sisu aga ei lasknud mul terve öö magada. Oh ei, ei röövinud see mu unerahu, hoopis nii haarav oli, et unustasin ennast. To-hu-tu hunnik kirju õnnest ja armastusest, sydamevalust ja igatsusest, peamiselt ikka armastusest. Nii vahva oli lugeda, mida ma sadade lehtede peal kymmekond aastat tagasi kõik jutustanud olen. Ja see kotike ei sisalda kaugeltki kõike, mida ma kirjutasin ja tegin. Aga pakis oli ka kilekott. Seal sees olid minu heegeldatud tegelased. Tõstsin need kõik ykshaaval enda ette padjale ja nii meenusid kõiksugu armsad seigad. Kirjadest leidsin ka mitu lugu, mis konkreetse heegelloomaga kaasas käisid. Tuleb välja, et juba sel ajal oli mu tegemistel oma kindel mõte, et mitte ei teinud ma lihtsalt suvaliselt lammast ega põtra pihkupistmiseks. Kõik nad on sellised pisikesed, kaovad suurel inimesel pihku peitu ja neid on mõnus salaja taskus või kotinurgas kaasas kanda. Aga mis ma loban, näitan teile ka 🙂

Ohh, said vist kõik kotis olnud tegelased. Mida kauem ma neid uurin, seda enam meenub mulle kõiksugu asju. No praegu siinsamas pilte uurides meenus nt see, et pisikese põdra lõngast tegin kunagi yhe hästi laheda kootud lappidest salli. Kallisalli..

Aga te kujutage nyyd ette, mis nägu mu kolmeaastasele pähe tuli, kui tal kotti lubasin piiluda? Sellised tegelased ja tema emme tehtud?! Nii me neid siin nyyd koos hellalt ja õrnalt uurisime ja pildidki said meil koostöös tehtud. Lõpuks, enne kottipakkimist, tegime ka yhispildi ja pean tunnistama, et pole varem näinud, et poiss midagi nii ettevaatlikult toimetaks 🙂

Ehh, nii ilusarmas on olla, jaguks seda tunnet veel kauaks! 🙂

Kallis klassiõde Kadri, minu põhikooliaegne pinginaaber, rääkis mulle juba möödunud kevadel, et oleks vaja yht silti. Silt oli mõeldud tema toreda Kase talu mesinik Allu mesinduse maja uksele. Tänu Allu blogile tean nyyd minagi yhtkoma teist mesilastest ja meest ja korpustarudest 🙂

Sedamööda, kuidas mu elu möödunud aastal ja ka selle alguses kiireid kurve mõõtis sai algsele meemaja sildi mõttele sujuvalt juurde poogitud ka meepurgi sildi idee. Ja just sel põhjusel oli möödunud nädal yhtaegu magus ja tormiline – mina joonistasin ja sel ajal, kui ma end pisut unustasin, võttis mu suurem poiss nõuks mesikäppa mängida ja meie meevarud hävitada. No istus teine hirmvaikselt köögis ja maiustas suure supilusikaga pooleliitrises purgis ikka oma jupp aega. Aru ma ei saa, millal ta juba nii suureks kasvas, et saab ise kleepuvaid korralikult kinnitatud purgikaasi lahti? 🙂

Maiustamine, mida kyll rohkem juba lihtsalt söömiseks võiks nimetada, kestis täpselt nii kaua, kui ma taipasin, et vaikus ei tähenda head 😉 Poiss täpiliseks ei läinud, end kehvalt ei tundnud ja arvas õhtul, et tal oleks vaja seda magusat vedelat kulda enda sisse suure lusikaga veel kyhveldada, sest see on niiiiiih maitsev. Meepurgid me majas täis ei pysi, aga noh, pigem söögu mett kui krõpsu, kommi ja kokakoolat. Kuigi jah, tema raugematu meeenergia yle ei tohi ma siis ju ometi imestada 😀

Mee positiivsest mõjust kõhule, meeltele ja nahale oleme me ka nyyd teadlikud. Mõistagi läks osa sellest tilkuv-venivast meest kolmeaastasele ka mujale kui suhu. Aga kui olin kleepuva poisi puhtaks kyyrinud ja pyydsin oma tegemisi jätkata, siis istus ta õnnis ilme näos mu nina all diivanil ja nuusutas oma käsi ise elavalt kirjeldades:

‘Mmmm, kui hästi lõhnab! Ooo, kui pehme!’ Hmm, milleks kõik need peened teles reklaamitud vahendid? Määri end meega sisse ja ongi unelm olemas 😀

Nii, aga sildid siis. Mul oli kyll mitu erinevat ideed, aga mingil põhjusel vaatas just yks neist kavanditest mulle eriti rõõmsalt otsa. Joonistasin kavandi puhtamaks ja saatsin Kadrile hindamiseks. Tema valis värvivalikust välja sellise:

Nyyd on vaja siis kõik veel kenasti puhtalt vormistada ja mis muud kui meepurgile kleepida, sest mesi juba tuleb. Silti vaadates on mul muidugi tunne, et peaks vist kodused purgid ka sarnase sildiga yle kleepima. Tundub kuidagi veel magusam ja ahvatlevam 😀

Ja purgisildiga samasse teemasse läks ka mesindusmaja silt. Rõõmus, helge, päikseline ja magus-magus:

Sujuvalt sai märkmikusse joonistatud veel hunnik teemaga seonduvaid ideid, mis nyyd teostamist kannatamatult ootavad. Mesilased on toredad, neid on vahva joonistada-meisterdada ja mesi on magus, seda tean ma hästi 🙂

Kui me end täna lõunaks lõpuks välja puhkasime, siis leidsin, et mu väikemehel polegi veel seda mu ‘MEIE EESTI’-särki (tervitused Sulle Leetu, Älin!). Siuh-säh ja särk olemas. Miskipärast arvas Vantsu, et Miki on vägagi teemasse tyyp sel kaunil päeval. Nii, et eestimeelseks pööratud Miki ja väike Vantsu jaanipäeval 2008 😀

Aga eile olin ma julge tydruk. Võtsin väänikud yhes ja läksin metsa. Kohe ikka päris tsivilisatsiooni äärele (noh, yks pistikupesa oli siiski vajalik lähedal hoida). Aga läksime ikka sinna, kus aastaid ikka jaaniajal käidud on. Nii oli sel korral isegi üsna mõnus, sest linna nelja seina vahele ma ka jääda ie tahtnud. Isegi vihma ei sadanud need 6 tundi, mis kohal viibisime. Pisike magas nagu kott ja suur oli õnnest ogar. Ja mina avastasin, et polegi sel jaaniööl alati vaja nii paaniliselt seda õit otsida, salasoove soovida ja armastust nõrkemiseni vajada. Niisama lihtsalt, lastega rahulikult ja vabalt koos olles, võib ka täiesti nautida neid ootustest-lootustest varem alati kihva olnud keeratud tähtsaid päevi. Ma hakkan vist suureks saama 🙂

Jäädvustus meie eilsest ööst:

Mõnusat õhtut teile ka! 🙂