♥

Tänan teid, et te olemas olete! See tähendab mulle kirjeldamatult palju.

Aga täna tahan ma teile rääkida hoopis millestki palju rõõmsamast ja mmmmagusamast. Veel enne aastanumbri vahetumist katsetasin minagi Mari Marikese poolt viidatud ja ka teostatud Domino-kypsise-kommide tegemist. Need on head, aga minu isikliku maitse jaoks veidi vänged. Kuigi ma asendasin katteks olnud tumeda shokolaadi leebema piimakaga. Aga kuna mul jäi esimest korrast alles nii toorjuustu kui kypsiseid, siis tegin uue katse. Oma nägemuse asjast. Ja tulemus oli kriminaalselt hea. No ikka kohe väga yleannetult, et mitte öelda taevalikult maitsev, oli see uus partii. Panin toorjuustu rohkem kui originaalretsept ette nägi. Kuivatatud ploomist sai sisu, valge shokolaad kookosega sai katteks. Rafaellot ei meenuta suurt muu kui välimus, sest sisu on nii vägevalt omamoodi. Osad jäid kookoseta ka, need olid ka head. Tegin ploomitäidisega pruune komme ka, aga yldsuse arvamus oli, et valged on paremad (ja nende seas oli inimesi, kes valget shokolaadi ei pea ei shokolaadiks ega söömiskõlbulikuks :D). Ja mind söödi sõna otseses mõttes kommidest lagedaks.

Lehekylg, kus me insiratsiooni ammutasime

Minu versioon retseptist hetkel selline:

2 toru Domino-kypsiseid (ca 375 gr)
1 ja pool karpi Tere toorjuustu (255 gr + natuke veel, et segu ikka pehme oleks)
täidiseks pehmed kuivatatud ploomid
katteks läks ca 300 gr shokolaadi (natuke rohkem tegelikult) ja pakk kookoshelbeid sai enne lõppu otsa.

Purustasin kypsised hästi peeneks, toorjuust sekka. Mõnusalt pehme hästisegatud mass kappi kylma. Tunnikese pärast vormisin kommid, ploomid sisuks ja tagasi kylma. Siis veel tunnike ja võib kommid shokolaadivanni saata. Ja siis veel natuke kylmkapis ning pärast seda vaatab igayks ise, kuidas keele kurgust kätte saab 😉

Ja täna öösel tegin ma kordusetenduse. Ploomidega ja siis veel kuivatatud kirssidega ja magustatud apelsinikoortega ja kookosega. Nyyd vaja veel vaid shokolaadivann neile teha ja varsti annan teada, kuidas välja kukkus. Söödav käsitöö ja isetegemine on hingele heaks kosutuseks 🙂

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja Su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäenõlval
Sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks,
ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi.
Ja ohkad endamisi
ja ohkad jällegi…

Just see laul on neil päevadel mu hinges ja huulil helisenud. Vahel ka hetkeks pisaratesse lämbunud ja kurgus kägistatud saanud, aga lõpuks ikka on ta oma tee sirgekssurutud seljaga tagasi leidnud. Rannapi viisil ja Enno sõnadel. See on yks ilusamaid laule mida ma tean. Yks väheseid, mille sõnad on mul otsast lõpuni peas. Selles laulus ja neis sõnades saab kurbusest ja valust rahu, leppimine ja hingele lohutus.

Eelmist postitust tehes hõiskasin siin, kuidas me naised ikka nii vinged oleme, et meesteta hakkama saame ja rääkisin isale joonistatud pildist. Vanainast sedapuhku ei rääkinud. Aga nad mõlemad on loomulik osa minu elust. Siis ma veel ei teadnud, mis lähematel tundidel toimuma hakkab. Just nii habras on see elu. Eile öösel, siis kui lõpuks kõik oli lõplikult vaikseks jäänud ja viimased kylalised majast lahkunud pärast pikka nukrat päeva, joonistasin ma yhe tahvlikese. Ei saanud ma enne sõba silmale, kui asi oli lõpetatud. Joonistasin mälestustahvli inimesele, kes minu elus mängis olulist rolli. Inimesele, kes just suuresti isetegemiste osas oli mu suurim eeskuju ja läbi endatehtu ka hea õpetaja. Mul on temast teile veel nii palju rääkida. Ka mitmed head asjad minu elus on just temaga seotud, aga täna ma vaikin. Ymisen ehk vaid oma laulu. Sinule, papa.

 

Mehelikult alanud aasta ehk naine, tugevus on su nimi 🙂

Kui ma eile õhtul taas puitplaadiga (60 x 200 cm) kodu poole purjetasin, endal taskud punnis nurkadest ja ratastest, tyyblitest ja kruvidest, ja kolm lõbusas meeleolus pudelitega papit mind tänavanurgale aasima jäid, siis oli mul aega 350 aeglast meetrit rahus endamisi mõtelda.

Imelik see naisterahva elu. Mis naine see kyll on, kes käib ehituspoes samatihti kui toidupoes, vahest ehk isegi leivapoes harvem. Naine, kes orienteerub naelte ja kruvide maailmas märkimisväärselt ladusamalt kui sukkade ja trippide ja lokirullide vahel. Naine, kes omab seinakapitäit värve ja peitse ja muid töötlusvahendeid, aga ei oma isegi yhte ainumatki ripsmetushi ega kreemi ega soenguhooldusvahendit. Ripsmetushi käib siiski äärmisel vajadusel, nii paar korda aastas, õe või ema käest laenamas.

Naine, kes ostab endale akutrelli, profika, ja kõristab seda enda lõbuks juba mitmendat päeva, sest see on nii ilus ja mõnus ja osav ja mehed, kes seda näevad, tunnustavad seda riista hoolega. Mu teisi ‘mänguasju’ (st tööriistu siis) ka. Siinkohal ma ei teagi, mis on need asjad, mida naised endale peaks ihkama vastukaaluks tööriistadele? Ehteid? Kosmeetikavahendeid?

Mis naine see on, kes lõikab varsti puitu nagu leiba, lihvib osavalt nagu mõni õige naine teeks manikyyri. Naine, kes paigaldas köögikraanile ise kylge kõik torud, ise ostis, ise saagis ka parajaks ja lisakäte vajamisel kutsus appi teise naise – oma ema.

Kaasaegne naine? Meie yhiskonna loomuliku toimise väärastunud kohastumine? Kui aus olla, siis minus ei ela erilist feminsimipisikut. Kui inimlikud õigused enda eest otsustada kõrvale jätta, siis uksi võiks avada ikka mehed ja palitu, kui mul see oleks, võiks ka mehed selga aidata ja kohvikuarve võiks tasuda mees ja tegelikult võiks ju mehed ka teha kõiki neid muid asju ja minule jääks vaid joonistamise ja kujundamise rõõm. :d Aga ma pean tunnistama, et tegelikult on see kõik ka praegusel moel väga lõbus ja vahva ja ma ei tee kõike seda mida teen sugugi mitte hambad risti ja ängi ja vihaga. Ka nii on tore ja mu pisikestel kasvatel mehehakatsitel on ka tore – neil on ju ema kahes isikus, isa eest ka. Ainult kuidas hoida ära seda, et neil ei kujuneks sujuvalt arvamust, et naised ongi kõikvõimsad ja nemad, mehed, lihtsalt tiirlevad orbiidil. Siis, kui heaks arvavad 😉

No ja kuigi mu sõnakasutus ja mõttekäigud ei ole pahatihti naisele kohased ja pyksid on mulle seeliku asemel jalga kasvanud ja kontsaga saapaid omasin ma viimati 10 aastat tagasi, siis õlut ma ei joo, pekki ei söö, kuuma leili ei talu ja kokkuvõttes olen ikkagi luust ja lihast ja hellade käte ja sydamega naine ja ma armastan mehi 😀

Armastasin ylevoolavalt juba pisikese plikana. Selle kinnituseks pilt, mille joonistasin oma elu seni kõige tähtsamale mehele, oma issile, päeval kui sain neli aastat vanaks:

Oiiii kui õnnelik ma olin, kui see möödunud nädala yhest 15 aastat tagasi pakitud kastist välja ilmus. Midagi nagu loksus paika. See tunne on tore ja hea 🙂

Elagu tugevad naised! Elagu mehed! 🙂

PS Armsad anonüümsed sõbrad, kes te siia kommentaaridesse oma häid ja veel paremaid soove olete postitanud, olge nii paid ja pistke võimalusel vihjeks oma nimi ka kaasa. Iga ilus sõnum on veel ilusam, kui sa tead, kelle nägu ta on. Tänan teid nii väga! 🙂

Aeg on teha lõpparve aastaga 2008.

See on olnud hull, pööraselt kiire aasta, suurte muutuste ja katsumuste aasta. Mis puutub loometegevusse ja käsitöösse, siis mitu suurt projekti, mille nimel sai elu eest pingutatud jäidki varjusurma, aga suurepärased detailid on alles ja ootavad nyyd vaid väikeseid ymbermängimisi ja kasutusele võtmist. Ja tegelikult sain ma tehtud ikka väga palju. Uneaja vähesuse poolest oli see muidugi eesrindlik aasta 🙂

Uude aastasse astun ma lootusrikkalt ja kuidagi palju kergema ja puhtama tundega. Teatud mõttes on mul nyyd poistega oma kodu, mitte lihtsalt yks järjekordne yyrikas. Pea kolm kuud on siin mässatud ja tassitud ja asi hakkab juba vaikselt looma. Et end jõuluööl mitte nii yksildasena tunda, siis otsustasin ma joonistada iseendale uksesildi. Ja täna õhtul riputasime me Tannuga koos selle meie välisukse kõrvale. Et kui te kunagi leiate yhe keedetud lõhe värvi maja ja pruuni ukse, mille juures on silt pisikese haldja ja kahe kelmika putukaga, siis teadke, et olete õiges kohas 🙂

RÕÕMSAT NÄÄRI TEILE KÕIGILE!

Ja ärge siis sydaööl unustage oma salasoove sosistamast. See on ikkagi imede öö ja õhus heljub haldjatolmu parasjagu nii palju, et kõigile jaguks 🙂

Ikka ja alati Teie Pisihaldjas ja tema putukad 🙂

Lugesin eile Kristabi blogist, et ta on valmis saanud millegi sellisega, mis mul hinge kinni võttis. No ma käin juba vähemalt kaks aastat ringi ilma yhegi paari villase sokita. Tõttöleda lihtsalt ei jõua ise nende pusimiseni ja viimasest auklikust paarist syndis kevade hakul hoopis hobune ja poodi ju ka ei lähe villasokki ostma. No ja kui ma Kristale pahaaimatult mõni aeg tagasi taldu mõõtsin, siis… Nojah, varsti saavad mu varbad sooja. Vantsu omad ka ja Tannu sõrmed ka. Aitäh Sulle, kallis sõber. See on yks igavesti vinge ja vajalik tegu 😀

Ja seoses selle postitusega meenus mulle, et ma joonistasin Krista Oskarile ju päkakasti. Sai ta selle kätte jupike enne jõule juba. Noh, et päkapikud jõuaksid ka sel aastal midagi nimelisse postkasti tuua. Esiteks olin ma ise muidugi hirmõnnelik, et keldris korda luues ilmus kribu-krabu seest nähatavale kaks vakatoorikut. Ja siis pidasin aru, et milliseid päkakaid sinna joonistada. Tahtsin ikka isiklikku asja teha. Uurisin ja puurisin Kristalt, et mis Oskarile meeldida võiks ja kes on ta lemmikud. Tegelikult kysisin nagu muuseas, et kas talle meeldivad rohkem kassid või koerad. Vastus oli, et mõelmad, yhte ei saa teisele eelistada ja mõlemad on kallid – nii kollane kutsu Täpi, kellel on mus sabaots kui ka korralik triibukass Harry Potter, koduse nimega Potu. Kuna loomad on teadagi päkakatega mestis, siis sai Oskari postkastile joonistatud mõlemad sõbrad. Mytsid ka peas 🙂

Siin siis killuke Oskarit, natuke päka-shokolaadi ja Oskari päris isiklik päkapiku postkast:

Need jõulud on ikka imede täitumise aeg. Ma sosistasin emale juba enne pyhi, et kohustuslike seepide ja shampoonide asemel sooviksin meelsamini murakamoosi, noh, et kui päkapikud veel nimekirju lukku pole löönd. Nemad aga olid. Ja kui ma siis olin yhel õhtul kindla plaaniga poodi läinud seda moosi ise ostma, siis selgus, et polegi letil sellist olemas enam. Ju oli otsas. Ja eile käisin ma poistega pisikesel peol, lisaks poiste rõõmustamisele olid paid päkapikud mu salaunistuse perfektselt teostanud – kaks purki suussulavat kollast mmmm… mmurakammoosi! Aitäh teile, päkapikud! 😀

Elagu ja olgu kiidetud kõik päkapikud! Hurraa! 🙂

Täna avati Tallinna linnas uus ja väga omamoodi restoran. Nagu uute kohtadega ikka – nad peavad end tõestama ja et parim reklaam on ikkagi rahulolev klient, siis alles ootab see peen söögikoht asjatundlikku avastamist. Kõrvaltvaatajad on kostitanud siin seda tegemist suht skeptiliste märkustega nii värvi- kui nimevaliku osas ja alustades juba selles, miks on nii väiksel lapsel selliseid asju üldse ise teha. Aga meil oli väga lõbus ja esimese yrituse kohta laabus kõik väga vahvalt.

Eellugu.
Kõik sai alguse sellest, et yhel pävel käis meil ma-ei-tea-mitmes päkapikk ukse taga ja oli teiste kingituste sekka ka yhe kollase sabaga pintsli poetanud. Tannu oli veendunud, et see on ilmtingimata just talle ja seda tuleb kindlasti kohe kasutada. Pika veenmise järel õnnestus mul temaga sõlmida kokkulepe, et homme siis värvime.

Kavatsus ja julge pealehakk.
Kuna mul on siin suurem köögimööbeldamine käsil, siis on terve hunnik igasugu puidust tykikesi. Kui Vantsu eile oma lõunaunne seiklema läks, siis panin mina end riidesse, võtsin oma tikksae ja puuplaadi yhes ja kolisin rõdule. Ma olen tikksae omanik varsti pea aasta, aga miskipärast ma hoolimata vajadusest seda kasutada leidsin alati kellegi, kes tegi seda minu eest. Nyyd oli kindel otsus õppida seda riistapuud veidi lähemalt tundma. Kaks plaati ja neli pulka. Servad lykkasin kõik klotsiga ymaraks.

Tegu ise.
Teine riistapuu, mida ma siin tundma õpin on akutrell. Puurimisega saan ma kenasti hakkama. Kruvid pole siiani ollnud minu teema. Noh, aga kas nii võib pärast elu kaht esimest kruvi ytelda? Äkki peaks veel harjutama 😉 Yhesõnaga kaks plaati, neli pulka, kaks kruvi ja siis läksin naelte peale yle. Haamer istub kuidagi paremini kätte. Veel.

Pintsel ja maaler.
Mis värvi peaks olema yks korralik restoran? Loomulikult oranzh. noh, kollane sobib ka. Nii sai meie töönimega “putka” ja “linnuonn” oma värvi. Tannu oli õnnelik ja pintsel tegi head tööd. Kyll mitte niiväga vilunult, aga siiski ausalt ja ise ja mina sudisin ainult pulkade juures veidi kaasa, et need ka sisekyljelt kenasti värviga kaetud saaksid.

Ja meie suur koostegemine oli värvi all veel enne kui Vanstu ärkas.

Ma kysisin Tannult korda kolm, et mis me oma linnumajale nimeks paneme. Ta vaatasin mind hetkeks pika pilguga. Selgitasin siis, et näe, see on lindude uus söögimaja, sellel on vaja samamoodi nime nagu kohvikutel ja restonaridel. Nägu lõi särama ja ta teatas, et see LÕBUSATE LINDUDE MAJA. Mina itsitasin. Noh, ei hakanud talle ju oma rikutud arusaama sellest nimest selgitama, aga lõbus oli meil mõlemal. Jätsin selle nimeasja viimaseks.

Öösel, kui poisid lõpuks magama sain ja mina olin juba terve hunniku teinud neid Mari Marikese poolt viidatud Domino kypsisekomme (need on patuselt head!), asusin ma uuesti asja kallale. Joonistasin uuele sööklale sildi. Esialgu oli see selline veidra linnuga, kes hoidis yhe tiivaga torti ja teisega seakintsu. Aga jäin siis mõtlema, et ega linnud vist tordist ja kintsust suht midagi ei arva. Eriti pildil. Samas kummitas naljategevalt ikka peas veel see ‘lõbusate lindude maja’. Joonistasin siis kaks lõbusat lindu.

Täna hommikul näitasin poistele putkat ja silti ja kysisin uuesti (olles justkui eilse sootuks unustanud), et huvitav, mis selle maja nimi võiks olla.

‘Ma ju ytlesin, et see on LÕBUSATE LINDUDE MAJA!’ vastas Tan veendunult 😀

Ei jäänudki mul muud yle kui nimi servale kirjutada. Pealegi, mis seal siis paha on, kui linnud on lõbusad, eksole. Avamiskuupäeva kirjutasin ka.

Aga kuidas korraldada restorani sisustus nii, et klientidel oleks kõige mugavam? Meie restoran sai kaks korrust – alumisel saab kätte põhitoidu ja ylemisel võib nautida oivalist vaadet ning krõbistada niisama meelepärasega. Ahjaa, vaade on meil ka suurepärane. Asukoht suurepärane – Haldjaorus on vaikne, looduskaunis ja sydalinnast vaid napi viie kilomeetri kaugusel. Pisikesed piirdeliistud ootavad veel vaid paigaldamist, aga need on pigem serveerimise lihtsustamiseks kui tutrvalisuse eesmärgil.

Ja täna, kell 13.30 sai lint läbi lõigatud ja uue söögikoha ametlikult avatuks kuulutatud.

Praeguseks hetkes ei ole veel yhtegi võimalikku klienti ligi astunud. Sõna pole veel levinud. Aed on täiesti tyhi ja kõik teised söögikohadki on täna ikka veel pyhade meeleolus ja väga vaiksed. Või siis läksid need, kes asja nägid suurde ilma uuest linnurestoranist sõna viima? Igal juhul me istume siin ja ootame salaja kardina tagant piiludes. Jube põnev on. Hmm, või äkki on midagi veel puudu? Pähkleid lähen toon pärast poest… Äkki peaks yhe lasteshampuse avama ja uut restorani õnnistama kuidagimoodi? Kuidas need asjad kyll käivad?

PS Hetk tagasi kysis Tannu, et millal me järgmise maja teeme. On oht, et sellest saab restoranide kett veel enne kui ykski klient on võtnud nõuks meid kylastada. Aga me oleme kliendisõbralikud ja enne ikka kysime, mida ja kuidas paremini teha 😀

Aitäh teile heade soovide ja nõuannete eest! Need olid sydantsoojendavad, lohutavad ja täpselt omal kohal. Ja ma pean tunnistama, et mu kabuhirm nende pyhade ees oli asjatu – need on olnud ilusad ja armsad päevad kogu sellest hingeyksindusest hoolimata. Ja mu isa oli jõuluvana. Omamoodi yyratu ja hindamatu ime on seegi, et ta olemas on. Ja iga hetkega saan ma tugevamaks, seda tean ma isegi. Eks meil kõigil on ju nõrkushetki, aga imearmas, kui sa pole neil hetkedel oma nukrusega päris yksinda. Seepärast suur tänu teile olemasolemise eest! 🙂

Nii, aga need pyhad. Pärast mitut imevahvat surnuaia-kyynlaretke tundus, et õues on nii mõnus ja nii me siis läksimegi kalli tädi Mummiga täna enne ööd lastega meie tillukesse metsa jalutama. No ja teel kohtasime päkapikke. Tädi Mumm ise trehvas nendega juba mõne päeva eest ja nyyd on mu poistel uued triibulised tudukad 🙂

Aga tänased päkad olid hirmus abivalmid ja edaspidi teab tädi Mumm hästi, et pead ei pesta vetsupotis ja pissil ei käida vannis. Nyyd on kõik selge ja klaar. Ka mesilastele. Kollase karvaseebi (Tannu nimetab neid vilditud pesuvahendeid miskipärast nii) sai tädi Mumm ka. Kollase seepärast, et vanni minnes võtab isegi mesilane triibukleidi seljast ja oma alastuses ongi ta lihtsalt kollane. Nyyd leiab siis tädi Mumm vaevata yles kõik oma majapidamise strateegiliselt sihtkohad ja saab yhes neist end seal nyhkida ja koorida arbuusilõhnalise liigikaaslasega. Sildid ise siis sellised:

Need pyhad on vahvad. Pyhime aga usinalt edasi! 😀

Mis puutub pyhadesse, siis pole see minu teema. Mis seal salata, ma olen yksi ja see on maailma kõige masendavam asi minu jaoks. Noh, sisuliselt ei erine ei tänane õhtu ega yksiki järgnev millegi poolest neist teistest õhtutest, mida me siin lihtsalt mööda saadame. Tõenäoliselt on kysimus minu suutmatuses kõigest yle olla ja lihtsalt olla, aga kuidagi tundub see kõik mingisuguse kuriteona, mille eest ma nagu peaks vastutust ja karistust kandma selle näol, et ma ei saa oma rõõmsaid hetki ja tundeid isegi siis jagada, kui kogu maailm korraks heldib ja teeb näo, et hoolimine, armastus ja imed on ikka päriselt ka olemas. Fakt, et mul on lapsed, muudab selle olemise veel raskemaks, sest ma ei oska teeselda ja teha nende jaoks nägu, et täna õhtul oleme kõik koos korraga jube rõõmsad. Kuigi, eks ma annan endast parima. Aga neid ju ei peta. Ja hirmus on see, et ma polegi ainus kurvameelne. Tegelikult on meie seas neid palju, kel pole põhjust rõõmustada ja hõisata ja tunda end turvaliselt ja õnnelikult. Ei täna ega yhelgi muul päeval. Reeglina on need inimesed lihtsalt vait, nii on turvalisem, nii ei tee kellelegi tyli ega pea ka veekalkvel silmil aru andma. Kas me märkame neid inimesi endi ymber? Mured ja kurbus peletevad ja kui sa seda ausalt välja näitad, siis mõned ehk esiti püyyavadki toeks ja abiks olla, aga pikemas perpektiivis nad lihtsalt kaovad. See tume olek oleks muidu nakkav või on seal heledamal pooel lihtsalt mugavam ja toredam olla?

Eelmisel aastal oli Vantsu parasjagu sel ajal hinge vaakumas ja ‘tänu’ sellele läksid pyhad mööda muude mõtete tähe all, aga sel aastal on kõik justnagu paigas. Pyhad on, aga tunnet ega tuju pole. Ja mul on sydames siiralt hea meel, et meie ymber on siiski ka neid, kelle jaoks on elus asjad kenasti ja õigesti olemas. Kelle ymber on inimesed ja kes tunnevad armastust ja armastavad ise. Ja need pyhad ei ole mitte ainult näotegemine ja ostuhullus vaid need on nagu krooniks kõigele muule heale ja ilusale nende õnnelike inimeste elus. Ja parandamatu unistajana ma ikka veel loodan… ainult miks ma praegu nutan?

Huhh… aga mitte hädaldada ma ei tahtnud. Tänasest katsun ma kuidagi sujuvalt yle liuelda, sest tegelikult jõuludel kui sellistel pole mulle sygavat tähendust. Tähtis on vaid see vaikne aeg pööripäevast uue aastani. See on endasse vaatamise ja korrastamise ja asjade kokkuvõtmise aeg. Ja siis tuleb uus aasta. Tuleb ilutulestik ja isegi kui sa oled yksinda, siis näed ja tunned reaalselt, et midagi suurt synnib siin maailmas ja sa lased lendu oma salasoovi ja jääd lootma, et uus aasta tuleb sulle vastu ja on alati parem kui eelmine seda oli. Pealegi tuleb sellel ööl näärivana. Mulle meeldib näärivana rohkem, kuidagi loogilisem on selle vana käimine kui jõuluvana oma, sest aastal on ju sünnipäev. Ju on asi lapspõlvemälestustes.

Ja mis siin ikka halada. Mul on täna ju ikkagi nimepäev 😉

Tegelikult ei tahtnud ma pyhadest yldse rääkida (mugavam on ju sujuvalt jätta kõrvale negatiivne ja rääkida vaid heast ja ilusast, aga ma jätan ka selle loo alguse praegu alles. Ehk on kunagi seda lugedes põhjust veel rohkem rõõmustada). Yhesõnaga igal asjal on oma lõpp ja algus. Ja uue elu algus on alati suur ja tähtis syndmus. Just pisikestele uutele inimestele olen ma kaunistanud kaks uut kehakatet.

Ja kuna väike Liisa on saarepiiga, siis sai ta ka seljale vastava tunnistuse. See Saaremaa silt valmis kuidagi eriti lihtsalt ja loomulikult ja sai nii lahe :

Mina lähen nyyd joonistama, aga teie pyhkige vägevalt. Minu eest ka! Äkki järgmisel aastal löön mina ka juba kampa 🙂

Mul on sõbrad Kalad. Tädi-Kala ja Onu-Kala. No nimi on neil selline jubevahva. Mul on alati natuke kurb olnud, et mul endal ei ole sellise vahva tähendusega nime, mida saaks kuidagi kelmikalt jäädvustada (samas haldjad ajavad vist minu eest ka asja ära ilma igasuguse nimeta) 🙂

Ma enam isegi ei tea, kui palju kalateemalisi asju ma olen neile aastate jooksul joonistanud ja meiterdanud. Suurim kalasaak oli aga aastaid tagasi, kui ma istusin päevi paigal ja tuunisin enda nägemust kaladest. Oli ka põhjust – Kalad heitsid yhte. Oh, oleks ometi inimesi rohkem, kes julgeks pulmas ja ka niisama peo puhul asja võtta julgelt huumoriga 😀

Kalade pulm oli kalavinge!

Ja väga vahva oli ka see, kui Onu-Kala mõni aeg tagasi rääkis, et tal on õde ja õel on tytar ja temale meeldivad konnad. No kohe hirmsasti. Mulle meeldivad ka konnad. Mõtteks oli siis konnaga karbike. Lihvisin ja peitsisin ja silusin ja mõtlesin. Joonistasin konna. Sellise suure piraka tegelase keset karbikaant. No midagi oli valesti. Joonistasin siis konnale kleidekese selga ja mummukee kaela. Ikka polnud nii nagu vaja. Ja siis lihvisin ja peitsisin karbi uuesti puhtaks ja seal nad olid! Mitte yks vaid tervelt kymme konna tahtis karbikaanele tulla! Piiluvad kõik nunnult karbiserva alt. Ei hakanud isegi lilli lisama, las olla konnad isekiskes omas mahlas.

Yks kena konnakonserv Sulle, Anneliis! Ja palju-palju õnne! Krooks! 🙂

PS kas keegi teab, kuidas ööpäevad topeltpikaks venitada? 😉

Nyyd ma tean, miks ma ei kipu eriti uusi põnevaid tehnikaid avastama. Vastus on lihtne, mulle võib see meeldima hakata ja kohe sedavõrd, et vaja siis ka kogu komplekt igasugu asjaga seonduvat endale soetada ja kõiksugu asju katestada. AGA mind ennast on ju ikka üks ja ööpäevas pole isegi 25 tundi! 😀 No tegelikult teadsin ma seda vist juba enne, tuginedes eelneval kogemusel, aga viimasest hullusest on yksjagu aega möödas ja jälle astusin ma sama pange sisse 😀

Ma tõrkusin aastaid villa torkimisest. Vaatasin eemalt ja nautisin teiste kätetööd. Ja imestasin ikka, et mis imevigureid kokku on meisterdatud. Ma enam isegi ei mäleta, mis hetkel mul mõtlemine nii udune oli, et sai Kristaga kokku lepitud, et ta tuleb meile kylla ja me teeme koos seepidele vildised matlid selga. Ta tuligi, kahe suuuur punnis kilekotiga ja kogu mu põranda vaba osa sai villaga kaetud (Vantsule see meeldis). Ja minu meeltesegadus asendus pöördumatu ja röögatu õhinaga, kui olin tema näpunäidete järgi oma esimese eriti paksu tegelase peaaegu valmis toksinud. Ja siis teise ja siis veel natuke.

Tegelikult on olnud mu viltimisest viilimisel veel teinegi põhjus – ma pelgan kuuma. No 40-kraadine vesi on minu jaoks juba keev vesi ja seda ma näpuga ei puuduta. Vot ja mul oli ettekujutus, et viltimiseks on ilmtingimata vaja kuuma vett. Kartes, et mu esimesed toksimised nässu võivad minna, usaldasin oma esimeste seepide nyhkimise Kristabi kindlatesse kätesse ja kõõlusin ise Vantsuga tema selja taga asja hoolega jälgides. Ja kui need siis ilusaks ja siledaks said… pyhapyss… vaat siis ma enam ei saanud. Nyhkisin öösel ylejäänud ka veel valmis. Ise. Nii kuumaga kui kannatas ja polnudki niiväga kuuma vaja. Piisas sooja ja jääkylma vaheldumisest täiesti.

Pildile pyydsin oma kaks nunnut mantelseepi:

Ja nyyd on mind tavbanud totaalne rahutus. Mul on vaja nõela, mul on vaja villaloori! Igat ilusat värvi! Kõike ja korraga ja ma tahan nyyd ainult istuda ja tokisidas. Ja mitte ainult seepe, kuigi neidki on mu peas juba valmis mõeldud liiga mitu, kohe igasugu asju tahaks nyyd katsetada. Võrreldes joonistamisega on see võrratult vabam tegevus, mida saab ka ärkvel laste kõrvalt harrastada. Ja nii rahustav.

Kokkuvõte. Uuele aastale lähen vastu veel hullemana. Aitäh Krista! 😀

Käsitöö… nojah.

Lähenevad jõulud tähendavad paraku seda, et enne kuu lõppu ei saa teile ju suurt midagi näidata. Kõik on nii suur saladus ju! 🙂

Lisaks köögi ukse- ja põrandaliistude värvimisele on mul hetkel käsil veel terve rida muid asju, kuid sellest kõigest omal ajal.

Aga päris kindel on see, et päkapikud käivad ringi ja kylastavad pea igal hommikul ka meie postkasti:

Ja me kolmekesi tuleme teate-kyll-mis maalt!

Kuna meie enda köök on juba mitu kuud kapitaalremondis, siis hakkab mu mälus tuhmuma, mida kujutab endast makaronikeetmine ja sooja toitu pole ma sestpeale ka näinud vist. Aga köögi ja ahju puudumine ei ole pisimgi takistus, kui tuleb tahtmine piparkooke kypsetada.

Yhel hommikul olid päkapikud Tannu päkakasti venitanud terve rivi vahvaid piparkoogivorme ja oh imet, kylmkapis oli pakk sobivat materjal ka olemas. Nii me siis sammud ülemise korruse võõrasse kööki seadsime. Lubasin endale juba ette, et võin juhendada, aga näppe vahele ei torgi, poiss teeb nii nagu teeb. Tegigi ja ise oli rahul. Aega kyll läks, aga pysivust jätkus, nii et yks õnnestunud yritus. Minu panuseks jäidki vaid tigu, lumememm ja jänes. Rohkemaks ei jäänud mulle ei tainast ega ka mahti, sest pisem on oma kahel jalal kuidagi koleosavaks ja kiireks muutunud.

Meie kolme koostöö (ja ka vastutöö) tulemusel valmis selline pannitäis:

Ja tegelikult ootab siin kõige muu keskel kannatamatult oma pidusoengusse kammimise ja paitamise järge lugu sellest, kuidas me Tannuga endale taskutita saime ehk sellest, milline on päkapikk-titade ja nende emmede argielu Tallinna Lastehaiglas 😉

Nobedaid näppe ja häid ideid! 🙂

Kui Tannu soov midagi õmmelda mitme tunni jooksul ei vaibunud, olin sunnitud leidma maja kõige jämedama nõela. No 3-aastasele ju õmblusnõela esimeseks harjutuseks kätte ei tihanud ma anda. Kuigi ta just sellist (nagu mina kasutan) tungivalt nõudis ja nõuab nyyd yha jonnakamalt. Aga tolle esimese õmblustöö jaoks tegin ma tallle õhema papityki sisse terve rea auke. Panin lõnga nõela kylge ja tegin otsa vägeva sõlme, lõngale siis. Näitasin kätte esimese augu, et näe, pista siia. Pistis ja teise korraga tahtis pista samalt poolt järgmisesse ja siis pidin teda suunama ikka teiselt poolt nõela tagasi pistma, noh, et ylevalt-alt, alt-ylevalt, ylevalt-alt. Aga see näis veidi tyytu olevat ja ta arvas, et vahvam on pista yhelt poolt. Järgmisena tegin siis terve rea auke papi äärtesse ja läksin fotokat otsima.
Kui kohale jõudsin, oli ta juba niikaugel oma elu esimese nõelakatsetusega.

Mina seda õmblustööd puudutanud pole, kõik oli suusõnaline juhendamine. Ja pysivust jätkus tervelt kahe pika lõngajupi jagu ja enne und teatas, et homme õmbleb ta minu nõelaga, siis olevat ikka päris. Kooliminekuks õmbleb endale ise ylikonna ehk 😀

Aga mõni päev tagasi, siis kui kylmaks läks, aga lund veel polnud, tuli mul taas mõte laduda sygavkylmik veega topse täis. Ikka jäälaternateks. Õues saaks ju hetkel ka vett kylmutada, aga toas on protsessi mugavam jälgida. Vanasti mässasin ma alati suurte keeksivormide ja kausside ja pudelitega seal sees, aga sel korral mõtlesin, et teen mitu pisemat detaili ja siis õues moodustame neist midagi.

Selle aasta esimene katsetus oli selline jääkindlus küünlale:

Vahepeal läks ilm ka lumiselt toredaks ja meie kylmkapp tootis juurde yha uusi ja uusi topsijääsid, millest me siis jõudmööda oleme ladunud uusi laternakindluseid koostöös loodusjõudude ja kuumade tuleleekidega:

Praegu on mu meelest see hetk, kus mällu talletada see võrratu lumeuputus ja paras jahedus, see hunnitu jõuluilm, millest me alati unistame ja ootame, aga mida me reeglina jõulude ajal kogeda kunagi ei saa. Aga kysimus pole ju unistuse mittetäitumises vaid pelgalt ajastuses, kas pole? Nii, et kui aasta lõpus on taas pime ja porine mudamylka-ilm, siis meenutame seda ilusat lumeuputust ja keegi ei saa ytelda, et meil polnud sel aastal talve. Kas pole nii? 😀

Ilus ilm täna, kas pole? Aga meil oli täna piknik, mõnus pöörane synnipäevapiknik. Sealsamas õues, kesk tuisku ja tormi 🙂

Minu pisike Vantsu, seesama, kes täpselt aasta tagasi kaks kuud enne õiget aega siia ilma tuli ja kaalus syndides vaid napp poolteist kilo, on nyyd juba täitsamees. See aasta on olnud pöörane, täis kõiksugu katsumusi ja elu eest võitlemist, aga kokkuvõtlikult ei loe need haiglapäevad, igapäevased inhalatsioonid ja torud kõrvas midagi, tähtis on ikkagi see, et poiss on tubli ja tragi. Et siis yks aasta, neli hammast, käib juba kaks nädalat ilma toeta omal kahel jala, vahel veel ka neljal, sest nii saab lihtsalt kiiremini. Kaalub nii palju, et ma jaksan teda veel enda vastas linas tassida (no ma olen ju suur ja tugev ka :D) ja on parajalt pikk, et mahub hõlpsalt kaissu. Õnnelik poiss, kes on osaks saanud nii paljude inimeste häid soove ja mõtteid. Tõenäoliselt ei oska ma kunagi sõnadesse panna kogu seda hingeliigutust, mida siinne keskkond on mulle pakkunud. Aitäh teile! Väike rõõmus kahe-hamba-naeratusega Vantsu tänab ka 🙂

Aga siis, kui kõik kanalid pasundavad häireolukorrast ja soovitavad hästivarustatult kodus soojas pysida, pean mina ekstreemsusi katsetama. Ja nii me siis kell 11 täna esimeste kylalistega kelgutama läksimegi. Terava elamusena sai muuhulgas hoolega ka lund rehitsetud ja lumme pudenenud autovõtmeid otsitud. Edukalt õnneks. Kuum glögijook soojendas seest mõnusalt, aga pea kaks tundi hiljem olid mu varbad ikkagi jääs ja järgmiste kylalistega olime sunnitud juba tuppa kolima. Ekstreemtingimustes mängib ajastus ylitähtsat rolli, järgmine kord plaanin mõne asja pisut teisiti 😉

Pisike jäädvustus lumiselt aiapeolt ka:

Veel enne, kui märjad riided jäätunult ihult saime, istus Vantsu maas ja tegi oma elu esimese joonistuse vastkingitud vildikatega. Aitäh, tädi Krista ja Oskar:

Minul endal oli Vantsule kingituse tegemisega lihtne. Mina ytlesin, et teeme särgi ja Tan siis pakkus, et sinna tuleb joonistada tigu ja lepatriinu. Valikut ta ei põhjendanud, aga tema soovi ma täitsin. Kuna mu blogi nö pealkiri on pisihaldja ‘pisikesed toredad teod’ ja mulle on alati meeldinud selle teo-sõnaga mängida. No et kord on tegu-teo ja kord on tigu-teo 😀 Igal juhul sai Vantsu oma särgile teo pildi alla ka kirja ‘1 pisike tore tegu’, mida ta kahtlemata ka on. Oiii, mulle meeldib see tigu-tegu sõnamäng ikka nii väga! 😀

Ja synnipäevakoogil sai kyynlaid täna ikka ja jälle syydatud, sest iga kord, kui suur vend kyynlaid puhus ja lakke tossupilv tõusis, röökis väikemees naerda. No nii tohutult naljakas oli ja puhtalt tema rõõmuks sai kyynlaidki küpsisetordile parema äranägemise järgi juurde laotud:

Ja pikast toredast päevast väsinuna magab ta praegu nagu pisike pääsupoeg oma synnipäevaund:

Ehh, elu on NII ilus! 🙂

Mõni aeg tagasi tegin ma eelnenud eluga lõpparve ja pakkimise käigus leidsin ka ilusatest aegadest mälestusi. Päästsin selle pisikese, siis tegelikult iseend, prygikastisurmast. Selle pisikese heegeldamise ajal olid mul endal sama värvi porgandijuuksed 😀 Hetkel elab ta kapis oma tillukeses karpmajas ja ootab, et remondi käigus leiaks endale yhe kena uue eluaseme.

Lumi on maas, peaks hakkama jõulude peale mõtlema? 😉

Ma joonistasin kaks kella. Sellised hästi vahvad rahvaste sõpruse kellad. èks on kuukell ja teine päikesekell. Kuukellal on ka oma lugu rääkida:

On öö.

Meie metsade loomad on tulnud kõik kokku, sest öökull rääkis, et meiekandi mehed on lennanud kylla Prantsusmaa metsadele ja põldudele.

Loomade jaoks on see kaugusevärk väga mõistmatu. Aga väga põnev ka. Nad vaatavad öötaevasse ja kui juba oli juttu lendamisest, siis kyllap see Prantsusmaa kuskil seal taevaavaruses asub. Kui siis tark öökull räägib, et Prantsusmaa on kuulus juustude ja pikkade kuldkollaste saiade poolest ja seal kasvab palju päevalilli, siis pole enam kahtlustki, et see asubki Kuul. Sest Kuu on ometi juustust ja kollase jumega.

Kõik meie metsade tegelased (teiste seas ka meie president) lehvitavad Kuu poole, kes käpaga, kes sarvega, aga keegi ei jää ykskõikseks. Väike kuuhiir lehvitab mõistvalt meie loomadele vastu ja lööb kuu pehmesse vetruvasse juustupinda kaks lippu – meie ja enda oma. Ikka toreda kohtumise märgiks.

Prantsusmaal on veel sygav öö ja nende kukeke magab alles magusat und. Aga kui ta ärkab, siis ootab teda ees vahva yllatus – eestlased on kylla tulnud 🙂

Ja igal ööl vaatavad meie loomad Kuu poole ja naeratavad äratundvalt.

Teine on lihtsalt lihtne ja armas – päike ja lapsed ja kummalgi käes oma maa lipp ja rahvuslilleke 🙂

Ma ei ole kuskile kadunud! Kyll on mu isetegemised aga olnud viimasel ajal veidi teistlaadsed. Teatud mõttes kindlasti suuremad ja elutähtsamad ja seepärast on paljud natuke pisemad isetegemised kõlkunud juba terve igaviku kuskil teadvuse ja tehatahtmise piiri peal. Ei jõua enam arvutini, postkasti ja veel kõige vähem jõuan ise midagi kirjutada. Aga ma katsun end nyyd siis pisitasa taas vormi treenida ja algust teen kohe 🙂

Aga suurtest asjadest täna ei räägi. Räägin hoopis särgist, mis keerles mu mõtteis palju aastaid. Siis kyll veel tikituna, aga hiljem armusin ma tekstiilivärvidesse ja enam ei tõuse käsi kohe kuidagi nõela poole. Must särk, kaela ymber Muhumaalt pärit sussikeste kaunis lillemuster. Enda selga ma seda isegi vist ei kujutlenud, mõttes käis see alati mu õega kokku. Ja pisut hilinenud synnipäevakingitusena selle ta minult ka sai.

Kekusessiooniks vedasime talle ka kollasetriibulise seeliku selga, noh, et ikka veel vahvam oleks 🙂

Ja särk sutsu lähemalt ka:

Sedapuhku oli see särk ka rahvuliku projekti kolmanda osa tegemine. Neljanda osaga on mul plaanid 😉

Aga mis muud kui peatse kirjutamiseni, luban, et nii pikka pausi enam sisse ei lase. Ja teie, armsad, kes te muretsenud olete minu ja poiste pärast, kõik on hästi ja õige pea räägin kõigest lähemalt! 🙂

“Tannu on ka isetegija!” 🙂

Haiglas on nõme olla. Muretsed pisema tervise pärast ja igatsed samal ajal suurema poja järele. No selline lõhkikistud tunne on see alati. Tannu on olnud hirmtubli ja pidanud saama mõnes asjas suureks palju kiiremini, kui see vajalik on. Ma olen kurb, et tema kõrval ei ole toetavat perekonda ja ta sel ajal kui mina pisemaga haiglas olen, käest kätte nagu kuum kartul rändab. Aga me saame kuidagi hakkama. Peame saama ja pisike peab nyyd taas ruttu terveks saama ja rohkem mitte haigestuma. Kuigi ma ei kujuta nyyd enam isegi ette, kuidas ma saan käidud hädavajalikud käigud nt poes ja arsti juures, sest teda pean ma nyyd hoidma mingis steriilses kapslis, et jumala eest keegi teda ei nakataks nohu-köha ega veel millegi uuega. Ja Tannu peabki jääma koduseks lapseks, sest lasteaeda ma teda pisema pärast viia ei saa isegi kui ta nii väga sooviks.

Aga mis mind siin lohutab? Naljakas, aga lohutab see, et kui ma oma pyksisääri kergitan, siis vaatab mulle sealt vastu yks hiiglaslik kehamaaling, mille Tannu mõne päeva eest vee-, harja- ja kõige-muu-kindla markeriga mu varbaotstest põlvedeni sirgeldas. Alustades ytles ta, et ma olen nyyd sebra, isegi varbad said ilusad triibud, aga mingil hetkel läks joonistus käest ja siis teatas ta, et nyyd olen ma krokodill. No krokdill, siis krokodill. Jah, ma pole kindlasti normaalne ema, kui lasen ennast lõuendina kasutada vaid selleks, et laps saaks sedalaadi joonistamisest rõõmu tunda (ja seda tundis ta täiega!), aga ma olen loobunud normidele vastamast. No ma lihtsalt ei vasta ja enam ei yrita ka. Ja kas siis oleks parem, kui laps salaja seintele joonistaks? Eriti veel yyrikorteris 😉

Veega need maalingud nii lihtsalt ei eemaldu. Kreemiga kyll, aga mu käsi kohe ei tõuse neid joonistusi hävitama ja lasen neil siin siis nyyd lihtsalt ajas kuluda ja rõõmustan iga kord, kui jälle vilksti mõnd kriipsu märkan. Hommikul vaatas pisemat systima tulnd õde mu teki alt välja paistavat jalga ikka jupp aega ja ei osanud vist seisukohta võtta 😀

Ja lohutab ka see, et päike ikkagi piilub ja see, et ehk pisemal läheb nyyd pärast kõrvade läbitorkimist ikka päevpäevalt ehk paremaks ja torusid siiski kõrva panna pole vaja ja ykski nohu ega kole kõrvahaigus meid enam ei kollitaks. Hetkel on ta muidgi väga kuri veel selle pärast ka, et teine hammas tuleb koletu valuga. Pole lihtne see inimese elu. Hällist hauani yks kaunis kannatsute rada 🙂

Ja lohutab ka see, et pärast tunde kestvat netiyhenduse otsimist ja ootamist õnnestub mul teile see lugu rääkida 🙂

Mäletate veel aega, kui nt aastal 1993 sai kokku lepitud, et kohtume 1995. aasta 1. septmebril kell 18 ylikooli raamatukogu ees pingil? Ja asi toimis. Kohtumisi vahepeal ei kinnitatud, aga need leidsid reeglina siiski aset elumuutustest ja hilinemistest hoolimata. Kaasajal suht mõeldamatu, eks?

Ma pyyan ikka iga päev vaadata yle oma meiliaadressidele laekunud teated. Aga nagu värava kyljes rippuvast postkastist leian ma ka virtuaalsest reeglina kõigist filtritest ja kleepekates “ainult tellitud post” hoolimata rohkem rämpsposti. Ma lihtsalt kontrollin ja sorteerin saabunu tuimalt ära ja rõõmustan harva mõnd pärlit leides. No suhtlemiseks on tänapäeval sada muud võimalust kui kirjasaatmine. Palju on muutunud ja teisenenud. Ka tutvste sõlmimine. Aga vanasti….

Kunagi ammu oli taas yks järjekordne laulu- ja tantsupidu, 90-ndate alguses. Tõenäoliselt koolinoorte oma, aga ma täpselt ei mäleta hetkel. Igal juhul käisin ma emaga koos vaatamas tantsupeo peaproovi. Vihma ladistas hirmsal moel ja kui siis yhe järjekordse tantsu vahele lapsed kõik mööda staadioni kylgi yles sibasid, et yleval enda järgmist etteastet oodata, sattus meie lähedusse yks poiss seisma. Kuna kallas halastamatult, siis kutsusime ta enda vihmavarju alla ootama. Ma ei teagi täpselt millal, kas kohe seal varju all sai vahetatud kontakte või juhtus see järgmisel päeval sama tantsuetenduse ajal kui me taas trehvasime. Igal juhul sai sellest yyrikesest tutvusest aastatepikkune sõprus ja kirjavahetus.

See pisike poiss, Ummi, elas Kiviõlis ja ma mäletan nii selgelt kõiki neid vahvaid kirju, unistusi, plaane ja reaalses elus syndinud suuri muudatusi tema elus ja ka tema joonistusi, mis minuni kõik ymbrikutes paljude aastate jooksul saabusid. Oli, mida oodata ja alati oli mu rõõm suur kui tuttava käekirjaga saadetise postkastist leidsin. Mul on ta kirjad kõik kusagil alles. Ei seganud meid ei vanusevahe ega kaugus, see on vahva ja tore sõprus. Ja ainus kirjasõprus mu elus, mis kestis rohkem kui 2 vahetatud kirja.

Kui ma Tartusse õppima läksin jäi ka meie kirjavahetus veidi soiku. Ja nyyd, meie põneval internetiajastul leidis ta mu taas yles. Peaaegu 10 aastat oli möödas meie viimasest kohtumisest ja selle ajaga on NIIIII palju põnevat juhtunud ja muutunud. Nii vahva ja kosutav on mõtelda, et kõik siin maailmas polegi kaduv.

Yhesõnaga saime Ummiga taas justnagu tuttavaks ja yhtlasi oli tal mulle ka pisike palve, et kas ma joonistaksin tema kallile kaasale, kel tulemas synnipäev, kingituseks yhe pildi. Neist endist ja nende elust-olust. Selle pildi ta sai ja oli suur rõõm teda yle aastate taas näha. Pealegi meeldib mulle hirmsasti teadmine, et on olemas mehi, kes ei karda näidata välja oma suuri tundeid lähedaste vastu (elu näitab nukralt, et väga sageli kipuvad mehed oma suhteid häbenema ja ka salgama) ja teha neile armsaid kingitusi. Kuigi tema puhul olen ma  kõigele lisaks veel seda meelt, et ta peaks oma armsale kaasale ka enda tehtud kavandit sellele minu vormistatud pildile näitama 🙂

Aga minu nägemus oli siis selline:

Palju-palju õnne, Mari! 🙂

Et kas ma siis nyyd olengi kuu aega lihtsalt puhanud ja lulli löönud? Tegelikult ei ole. Pärast puhkusereisilt tulekut ja enne seda, kui Tumevalge teisele poole maamuna sõitis, joonistasin ma yhe pisikesed riideeme. See oli kingituseks yhele pisikesel tydrukule, keda Tumevalge oma vahvate kohvritega esmakordselt kylastama läks (mul õnnestus neid kohvreid isegi oma silmaga pyhapäeva hommikul näha – jubevahavad olid!) 😀

Nii, bodi eestvaates:

ja tagant:

ja kokkupakitult ka:

Minult on mitu korda kysitud ka reisimuljeid sundpuhkusest. Siin siis natuke mõnusaid meenutusi 🙂

Ma olen ysna lootusteu tyyp, kui asi puudutab puhkamist. No ei oska, sest kõik tegemised tunduvad tähtsamana kui endale puhkuse andmine. No see võrduks nagu laisklemisega ja kuna ma olen loomult jube laisk, siis puhata kyll enam ei saa. Aga kuna tegelikult vajavad kõik puhkust, siis sundisin ennast või pigem leidsin end yks hetk olukorrast, kus olin lubanud minna ja nii me siis läksime.

Algas kõik Tallinna toredast uuest lennujaamast. Poistel oli varajasest ärkamisest ja pisemal ka kindlasti sisse imetud stressihormoonidest hoolimata hää tuju:

Pikk reis läbi Inglismaa Lõuna-Hispaaniasse sujus igasuguste viperusteta ja ööpimeduses Malaga lennujaamast öhe astudes oli hetkeks tunne et eeeem ventilatsioon ei tööta ja kyttega on yle pingutatud. Lämbe oli. Aga mõne õhtuga jõudis sellega harjuda, sest päeval oli kordades palavam 😀

Torremolinos asus endiselt omal kohal 🙂

Järgmisel hommikul võtsime kohe suuna rannale ja käisime ära ka eelmisel korral kylastamat jäänud akvaariumis. Nemo-kalasid ja haisid-raisid olen ma mitmes kohas kohanud, aga meduusid olid kyll vahvad tegelased. Ainult kuidas seebikaga pyyda pimedas pildile väledaid heljuvaid olluseid? 😉

Ja järgmisel päeval läksime me lihtsalt randa. Päike säras truult lagipähe ja kyttis termomeetreid näitama kraade 36-38ni. Piimaimeja oli eluga rõõmsalt rahul (kuigi ma enamuse ajast teda siiski varjus ja rõivais hoidsin):

Suurem oli mõistagi eluga nii rahul kui olla veel sai ja hetkel on parem neid pilte talle mitte näidata sest muidu vallandub ahastav hädakisa, et tal on just nyydsama vaja kohe sinna tagasi minna 😀

Ja siis käisime me mingil päeval Malagas:

Eelmisel korral läks meil Picasso taieseid uurides nii kaua aega, et linna kohal kõrguvasse suurde kindlusesse ei jõudnudki. Sel korral oli kindel plaan ka mäkke ronida ja kindlus yle vaadata. Alguses madalam osa, kust vaade polnudki enam teab, mis madal

Enamus seiklusi tegi pisem kaasa minu taskus. Olin last linas kandes tõeline vaatamisväärsus, nalja sai tublisti. Aga tegelikult on see tassimine praktiluse ja mugavuse juures veel ka ytlemata armas ja turvaline. Pealegi kaitseb õhuke lina last mõnusalt kuuma päikese eest:

Ja siis algas mäkkeõus. Jah, sinna saab ka bussida. Aga ei, meie läksime muidugi jala. Nagu ikka. Kui palju kordi olen ma endale tõotanud, et ei, edaspidi olen valge inimene ja lasen end mugavalt kõrgustesse sõidutada (eriti pärast meeletut Etna-vallutust) ja ikka ja jälle leian ma end kuskile ronimas – pealik ees kerge kandamiga ja mina, 17kilone seljas, ähkides järel. Vähemalt oli sel korral piisav kogus vett varutud (Etnal oli meil kunagi kahe peale pool liitrit joodavat yhes :D) No sel korral oli ronimine umbes nagu seinast yles 😀

Aga vaade oli ronimist väärt. Nagu ta enamasti ongi:

Lastega reisimine on täiesti võimalik ja isegi nauditav, kui sa arvestad et lähed reisile lastega ja ei rõhu ainult mööda vaatamisväärsusi rallimisele (mis mulle ettemämmutatuna pole tegelikult kunagi istunudki). Ja kuna tegemist oli eelkõige puhkusega, siis väike veepark sobis kylastuseks suurepäraselt:

Ja veel vahvaid käike ja avastusi:

Yhel hommikul ärkasime me vara. Hirmvara. Õues oli veel kottpime ja õigest bussi oodates nägime me ka mõnusat kohalikku elu-olu. Muuhulgas oli lahe vaatepilt see kuidas mööda kõnniteed sõitis tasakesi roller. Rolleri tagaotsas oli tolmuimeja… no tegelikult imeti kyll tänavalt mitte tolmu vaid koerte ‘väljaskäimisi’. Lõbus oli oodata 🙂

Valdavalt liikusime me reisi jooksul jala või rongiga aga Gibraltarile pääsemiseks tuli bussiga sõita. See eest koha peal oli vaja taas kaks koiba kõhu alt välja lykata ja taevasse turnida. See seal palmi kohal on muide pilv.

Ja kui tee sai otsa, siis tuli trepist ronida. Kusjuures kolmeaastane vudis päris tublilt. Või olin ma ise nii laip, et ei märganud ta hädisemist. Aga kõrvad läksid mul kyll lukku 😀

Ja mida kõrgemale me ronisime, seda kõrgemale tõusid õnneks ka pilved ja ilm selgines pisitasa. Pilvepiirilt alla vaadates oli muidgi hea vaatepilt. Paremal oli päikseline Hispaania:

Ja täpselt samast punktist vasamale jäi sompus Inglismaa ehk Gibraltar Võtan nyyd kinni miks see maalapp seal Hispaania kyljes ikka Inglismaa nägu ja paljukirutud kliimaga on 😀

Hetkelist peatust tehes, haarab korralik turist ikka kaamera järele. Ja kui avaneb võimalus, siis jäädvustab edev inimene pildile ikka iseend 😀 No tegelikult olin ma seal lihtsalt õnnelik, sest teadsin sel hetkel juba, et sinna päris mäetippu, kus pärdikud elevad, me ronima ei hakka ja laseme end tõstukil liigutada. See teadmine tegi jala kergeks ja meele rõõmsamaks

Ja yleval nad olid – Piimaimejast suuremad ja kolmeaastasest pisemad pärdikud. Oli ka pisemaid ahvikesi. Igavesed krutskivennad. Yhel memmekesel tõbasid seljakotil luku lahti nii, et tädi ei saanud ise arugi enne kui ahv juba asju tuustis. Rahvas muidugi polnud kade ka, vaatasid kõik vaikselt hinge kinni pidades, et mis edasi saab 😀 Yhel hetkel pistis Tannu ka kisama, et ahv tahab tema käru minema viia. Tegelikult pakkus pärdikule huvi hoopis käru all võrgus olnud merekarp. No et äkki on midagi söödavat või nii.

Seal yleval nad peesitavad ja otsivad teineteiselt kirpe vms. Ehh, mis ahvi elul viga. Meil oli kuri plaan jätta Tannu sinna ahvidele seltsiks. No ta ise ju ka paras pärdik. Aga ta tuli ikka meiega tagasi. Samas see ahvidega kohtumine oli tema yks reisi tähtsyndmusi (rannaskäimise kõrval mõistagi). Ja koju naastes läks ta esimese asjana vanaisale teatama, et ahvid saatsid tervitusi ja vanaisa, kes ei teadnud midagi meie Gibraltaril-käigust jagas kohe, kes ja kust need ahvid olid. Tema käis seal mitukymmend aastat tagasi oma elu esimesel meresõidupraktikal. Nyyd on neil yhine jututeema. Aga siin siis ahvid ja vaade nende tillukesele kodumaale:

Kahe riigi vahel, no pärast Inglise passikontrolli ja enne Hispaaniat, sain pildile ka kogu mäe. Pilv linna kohal on vahvalt olemas, kusjuures Hispaania poolel paistis päev otsa päike 😀

Viimastel päevadel võtsime sellelt suvelt viimast ja istusime rannas. No kuna Eestis sel aastal ju suve polnudki, siis saime vähemalt oma pisikese päikesedoosi sealt kätte. Ja rannamõnud ka. Pisike leidis, et pakitsevaid igemeid on imehea teokarbiga sygada:

Ja suurem, kes alguses hirmsasti merevett ja laineid pelgas, oli lõpuks nagu vana hyljes ise. Need pisikesed segipaisatud jäsemed seal vahuses laines kuuluvad talle… kui seda yldse näha on 😀

Siis me tegime rannale ja suvele koos lefalefa:

Mingil hetkel tuli mul mõte, et reisilt kaarte saates tuleks alati ka endale koju vähemalt yks saata. No mis neist niisama osta (vaateid saab ju ise ka yles võtta), aga väärtus on just aeg ja koht ja vahva on kodust hiljem eest leida postmargi ja templiga kaardike. Mäletuse väärtus on kuidagi suurem. Viisime postkaardi postilõvile. Lapsele oli muidugi eriti põnev veel selline lahendus asjast:

Ja siis veel viimane vaade meie puhkuseaegsele kodu-uulitsale…

ehhh… ma ei tahtnud sealt ära tullagi ja seda enam ihkan taas tagasi… Aga suursuur tänu võõrustajatele veel kord!!

Ja nii me siis olemegi nyyd tagasi. Ei saa kuidagi vana töörytmi kätte ja poisid põevad tagasitulekust saadik erinevaid viitushaigusi yha hullemate lisadega. Aga tervislikust seisundist hoolimata on pisike olnud tubli. Myttab ja ronib ringi. Toe najal tatsab ta juba ammu, eelmine nädal kasvatas esimese hamba suure punnimisega suhu ja eilsest nõuab ise “mämm-mämm-mämm” syya. Loodetvasti see kõrvapõletike ja võimalike torude saaga ei kahjusta ega sega ta kõnearengut ylemäära. Muidu võtangi otsustavalt pambud kaenlasse ja kolin päikese alla elama… no ega see sant suusailm ju siin eriti ei võlu. Ei teagi, mis siin peale juurte ja inimeste kinni yldse hoiaks 🙂

Gigantpostitus on valmis. Peatsete kohtumisteni! Muide, kas teile ei tundu, et alanud sygis on rohkem suve moodi, kui suvi seda yldse oli? 😀

Ma ei oska, ei saa, ei suuda enam magada! 😀

Vaat nii juhtub, kui sa oled nädalaid harjunud pärast pisikeste inimeste uinutamist ja uinumist end laua taha sundima ja tegema omi asju… kuni pisikesed inimesed uuesti ärkavad. Mingi tohutu rahutus ja tegutsemistahe on sees. Ma miskipärast usun, et vastupidine olukord, st igasugune tahtepuudus, on hullem. Ka seda on elus korduvalt läbi elatud. Seepärast tunnen ma hetkel oma rahutuses ja rahutusest pigem rahuolu. Veider on see inimeseloom. Veider on see mõnus vabadus teha öösiti suures vaikuses omi asju. Nii mõnigi hakkab vaikselt juba ärkama. Peagi sõidab mu akna alt mööda esimene liinibuss. Taevast hakkab ööpimedus hajuma. Kohe ärkavad kajakad ja karjuvad öödlõhkuvalt või hommikut tervitades. Neil hommikutel, kui ma maganud olen, ei kuule ma kajakaid kunagi, aga siin, köögis istudes, on see kisa isegi läbi kinniste akende selline, et peab aegajalt välja vaatama, et keda seal siis nyyd ahistatakse 😉

Ega mul suurt tarka kirjutada praegu polegi. Näidata on nii palju kui mul siin arvutis hetkel on. Sain yhe suurema töö taas valmis ja lihtsalt mõnulen. Lappasin ajaviiteks nyyd veel vanu albumeid ja leidsin mõned pildid, mida pole vist varem miskipärast blogisse pistnud. Seega nyyd siis kena võimalus 🙂

Sildike ferraripunase turvahälliga, just nii nagu sooviti 🙂

Kahe tydruku nimesildikesed, mis said yle antud möödunud sygisel. Alles praegu pilti vaadates avastasin, et olen oma tolleaegse raseda peaga pildi teinud poolikust tööst – no hobusel lakk siin veel värvimata ja valmis sildist pilti polegi vist teinud järelikult…

Särk yhele maailma kõige vahvamale kolme poisi issile (Tervitused siinkohal Lola-le) 😀

Mu pisipoiss on juba jupp aega käinud ringi piimaimeja-mytsiga ja ikka taban ma end itsitamast ja muigamast, kui möödujad sellele tähelepanu juhivad või valjul häälel ilmselgelt lõbustatuna asja arutavad. Tõesti, sellest sai vahva myts. Ja ilmselt seepärast olen ma saanud sama sõnumit veel paaril korral edastada teiste laste mytsidel. Yks neist siin 🙂

Nii, aga nyyd veel mõned kriipsud ja jooned ja siis ruttu tuttu, sest kaugel see suur hommik enam ongi. Pealegi vaja hakata nyyd hoolega sättima ja pakkima, sest hinges on juba Hispaania. Tõenäoliselt olen järgmised 2-3 nädalat levist väljas ja õpin uuesti puhkamist ja magamist. Teile kõigile aga mõnusat sooja hilissuve ja kena kooli algust. Eriti neile, kes sel aastal esimest korda selle tee jalge alla võtavad! 🙂