Tere!
Mina olen Eva. Sündisin aastal, mil Elvis lahkus ja Star Wars vallutas filmimaailma.
Ma olen natuke ikka veel pisihaldjas – just selle nime alt alustasin Pisikeste Toredate Tegude/Tigude blogipidamist aastal 2006 ja vahel olen ma ka suur ja soe draakonimamma, see, kelleks elu ja aeg mind vorminud on. Noh, olgu, vahel olen ma ikka päris tuline kah, aga vaid siis, kui süda nii ütleb. Sisimas olen ikka see, kes otsib kõiges pisikest imet ja külvab haldjatolmu.
Enda erialavalikud, õppimised ja tegemised võin ma kokku võtta vist väitega, et mu süda kuulub lastele ja kõigile neile, kes seisavad laste ja perede heaolu eest. Olen aastaid olnud teel, et osata ja suuta rohkemat, olla paremini toeks keerulisel hetkel ja heaks kaaslaseks siis, kui on parem.
Joonistamine ja kirjutamine on minu jaoks olnud olemise viis. Palju aastaid joonistasin ma tellimuse peale särke ja värke. See ring sai ühel hetkel täis. Pikalt olen hoogu võtnud, et minu tegemiste rõõmus ja vahel ka lohutav võlumaailm saaks puudutada palju rohkemaid. Ma liigun selles suunas nüüd juba kindlama sammuga ja selle üle on mul nii hea meel.
Minus on õige palju ka Lillit. Usun, et meis kõigis on kübeke teda, sest ta on tüdruk, kes oskab olla hetkes, tabada imet, unistada. Kuigi ma ei ole ammu tema tegemistest rääkinud, siis on tal vanast ajast olemas ka päris oma FB maailm, mille leiad siit – Lilli by Eva
Pikalt olen ma hellitanud unistust oma sõlest, märgist, milles on naiseksolemise ja naisekskasvamise vägi. Hetkel seisab ta siin, Circle of Women, stardipaku taga ja ootab luba lendu tõsta. Loodan nii väga, et see juhtub juba õige pea.
Eva Herrera – Pisikesed Toredad Teod on vaikselt tukkunud oma FB lehel, kuid tegelikult saab neist parima ülevaate ikka siin, mu blogis, kus on alati olnud nende isetegemiste päriskodu.
Kõigi mu olemiste ja tegemiste taustal jookseb siinsamas pealehel mu Bermuuda-blogi jutuliin, mille FB-kodu leiad siit Eva Herrera – Sina, mina ja Bermuuda blogi. Kirjapandud aastate jooksul on mu pojad, Tan ja Vanc (Vants), juba päris suureks sirgunud. Šveitsist tulnud abikaasa Andreas, kes enne minuga kohtumist end üksikuks halliks hundiks pidas, on aastate jooksul muutunud üsna seltskondlikuks ja natuke rohkem hõbevalgemaks. Bermuuda-blogist leiad Sa mu helged ja vahel halenaljakad nukraid, vahel teravad mõtted, pildid meie igapäevasest elust just seal, kus me parasjagu elame ja kellega ma oma elu jagame. Hetkel kuuluvad me pisikesse pereringi veel ka karvane valge koer Happy, kiilakas merisiga Kriit ja kaks jurakat laenutigu ehk Sina ja Mina.
Blogist võid leida ka jutud haldjatest, draakonitest, rõõmust, murest ja nende taga elavatest vaikima sunnitud lugudest, mis on sageli nii olulised niiditõmbajad. Julgus olla, julgus mõtelda ja ütelda ei ole mu elu teinud kuidagi kergemaks, aga on aidanud mul oma südamega sõber olla. Tasakaaluks olen ma ikka püüdnud igas halvas leida head ja igas raskes kogemuses leida kasulikku õppetundi. See on olnud minu ellujäämise viis ja ma usun sellesse. Just seepärast pikin ma vahel armsa haldjatolmuse helguse sekka ka neid raskeid lugusid. Neist on ehk palju keerulisem kirjutada kui ilusatest asjadest ja kindlasti on neid ka raskem kuulata ja lugeda, aga ometi usun ma, et need aitavad meil paremini mõista iseennast ja maailma me ümber. Vahel pakuvad need äratundmist ja lohutustki. Ja nii ma siis kirjutangi endast, Sinust ja maailma kirevusest. Südamega.
Haldjatolmu, sest iial ei tea, millal seda vaja võib minna!
Eva