Sel ajal kui teie täna Eestile uut presidenti püüdsite leida, oli meil siin šokolaadimägede maal täiesti tavaline laupäev. Ajasin end korraks kell 6 hommikul üles ja käisin all pesuruumis kuivatit tühjendamas, et tänase päeva inimesed saaksid rahus oma pesusid pesta. Paar kuud tagasi, kui ma korra jätsin selle tähtsa asja kella 7 peale, siis olid mossis näod juba nõudlikult kohe ka ukse taga. Normaalsed inimesed on ju vaba päeva hommikul kell 7 oma pesu juba pesnud ja valmis seda kuivatama? 😉 No igal juhul magasin ma täna sel ajal juba jälle õiglast und ja ärkasin tegelikult alles kell 9. Vahel väga harva on mul seda luksust võimalik nautida.
Toitsin poisid ära, jagasin juhtnöörid pihku ja nii nad koju õppima ja hullama jäid. Mul oli täna ilmtingimata vaja tööle jõuda oma paberitööd tegema ja õppima. Aga poest oli vaja ka läbi käia. Ma veel ikka ei tea, kuidas nad suudavad siin sedasi elada, et laupäeval kella 16-17 ajal on kõik poed kinni ja järgmine kord saad alles uksest sisse esmaspäeva hommikul. Pood oli rahvast paksult täis. Kraapisin poes kiirelt kokku kõik, mis vaja. Kuna oli laupäev, siis müüdi poe ees grillvorsti. See on üks tore asi. Andrease jaoks on see juba vana iganädalane traditsioon. No ühtlasi on sellest saanud ka siis nüüd minu traditsioon, kuigi ma iga kord vorsti ei söö, aga rõõmsalt ninaga õhust maitsvat lõhna veadades mõtlen küll, et kuiii tore oleks ikka, kui näiteks Järve Keskuse ukse kõrval kord nädalas ka selliseid asju müüdaks. Mitte mingit suvalist statika kabanossi vaid korralikku ausat suurt ja paksu vorsti, millel ka suts tulemaitset juures on. Kabe kukkel käib asjaga kaasa. Kukli nimi on bürli ja ta on pisut suurem kui kahte pihku mahub. Koorik on kõvakrõbe ja sisu on mõnusalt pehme. Mustast leivast ei tea nad midagi. No Saksa piiri läheduse tõttu poest ikka mingeid igavesti kestvaid pruunikaid seemnelisi asju leiab, aga neid pole ma proovinud. Selle eest on neil igal saial oma nimi. Ma need asjad, mida ise söön, olen vaikselt selgeks saanud. Andreas sai oma vorsti ja saia söödud ja ma pidin nentima, et see jook, mida ta kõrvale rüüpas, Rivella, hakkab mulle vaikselt talutavaks muutuma, Kui ma ei mõtle, kuidas see tehtud on, siis on see päris hea isegi. Misiganes juustuloputusvesi ta tegelikult olevat hihii. Ma ei taha väga sellele mõtelda, muidu kaob taas isu pikaks ajaks. Aga eriti lahe on sedasi tänaval kuuma vorsti haugata talvel, kui kõik aurab ja tossab. See osa Šveitsist mulle kohe meeldib.
Ja siis tulime kontorisse. See asub meie külast kaks küla edasi. Ca 10 minutit sõitu. Mina siis vatrasin meie presidendivalimistest ja ise vahtisin poole silmaga Postimehest uudiste voogu. Ma ei tea, millal enne on poliitika mind sedasi huvitanud. Võimalik, et see käib vananemisega kaasas. Aga ma ise loodan, et ehk see huvi läheb ikka mööda varsti. See oli umbes see hetk, kui hakkasid ilmuma esimese hääletusvooru tulemused, kui Andreas teatas, et meil on täna siin ka valimised. Aga valitakse hoopis piirkonna missi. “Miss Wil” on võistluse nimi ja kaunitarid meile lähimast Wili linna ümbrusest on kõik kohal. Kui me järgmise kurvi tagant välja vurasime, siis oli juba näha lõputut autode rivi, mis oli kenasti tee äärde pargitud. Suts veel edasi ja kohe küla alguses olid suured telgid ka üles löödud. Haarasin jälle telefoni järele, et üks klõps teha, aga ei jõudnud kaamerat nii kiirelt aktiveerida. Andreas pööras tagasi ja arvas, et seda asja pean ma nägema. Ilm oli ilus ja päikseline, seega miks mitte. Ikkagi midagi uut jälle.
Seda, et šveitslased natuke imelikud on, no seda tean ma juba jupp aega. Nad on üks lihtne, tagasihoidlik, hirmtöökas ja visa (maa)rahvas, kellel on kombeks ka korralikult ja lõbusalt pidutseda. Aga et nende arusaam elust ja maailmast sedavõrd huvitav on, no sellest pean ma ka teile rääkima… Missivalimised. Ok. Parkisime auto ära ja astusime üle värskelt niidetud heinamaa missikandidaatite puhkebokside suunas. Telkide ees kihasid kõige kaunima tiitli poole pürgijate read, mis olid keskelt pooleks löödud nagu kirikus ja iga rea sisemise külje peal oli ka kena lillevanik. Nagu pulmad, mõtlesin ma endamisi. Lilledega kaunistatud ringis olid kuldsed õled maha laotatud ja need veiklesid nii kenasti ja pidulikult päikese käes. Esimesed kandidaadid tegid juba oma tutvustusringe. Nii umbes 5-6 kaupa tulid nad ringi. Igal ühel oli saatjaks noormees, kes neid kenasti suunas ja juhendas. Mõnel oli ka kohe kaks saatjat. Kui kena mitu tiiru oli tehtud, siis hakkas peojuht oma mikrofoni rääkima tüdrukute taustast. Mina ei saanud mõistagi millestki aru ja lihtsalt vaatasin ja imestasin.
Kõige keskmes oli muidugi naise ilu. Sisemine ja välimine kohe otseses mõttes. Aga sireda säärejooksu asemel hindavad nemad siin hoopis nagu vanal ajal eestlasedki, hoopis korraliku sääremarjaga tüdrukuid. Ja tugevama kondiga ja ümarama vormiga naised on samuti rohkem hinnas ehk siis ilusamad. Kuigi õnne olid tulnud katsuma ka teisele maitsele passivad piigad. Laitmatu nahk, hea toitumus ja üldse loomulik ilu on rohkem väärt kui igasugune ülespuhvitud võltsdekoor. Mis mind küll esimene pauk üllatas, siis täiesti varjamatult pöörati kõige enam tähelepanu neidude rinnapartiile. Rinnakorvisuurus ja prink väljanägemine andis ühtlasi ka kõige enam punkte kandidaadile. Mida suurem, seda parem. No et kui see partii isegi seljatagant ikka suuuur tundub, siis on superluks. Mehed, mõtlesin ma muiates ja pööritasin salaja silmi. Üldse olid enamus pealtvaatajad mehed. Naised olid kuidagi eemal ja rohkem telkides istumas ja keha kinnitamas või mässasid platsi ümber lastega ringi. Rahvast oli korraliku Estonia Kontsertsaali täis kindlasti. Eks hea ilm andis sellele ka oma panuse. Kuigi ma ei ole veel täheldanud, et vihm siin kedagi millestki toredast eemal hoiaks. Kui pidu, siis pidu ikka täiega.
Preilid jalutasid areenilt minema ja kohe sisenes ringile uus sats kandidaate. Ma veel imestasin, et näe, üks puhta laps ju alles, et mis imelikud reeglid neil siin siis nüüd on. Mikrofonionu hakkas jälle patrama ja Andreas tegi mulle sünkroontõlget. Selgus, et see kuuene kamp on kõik ühest ja samast perekonnast – ema ja tema tütred. Viimane, see pärisnooruke, saab isegi veel rinda. Huhhuu… mõtlesin ma ise, et no anna kannatust, mis mõttes, siis lapsed, neiud, noored naised ja puhta mammad kõik saavad sedasi missiks kandideerida. Et emadele peaks ju ometi mingi missise kategooria olema või nii. Aga ei, siin on see jummala normaalne värk.
Tegime platsile ringi peale, vaatasime veel väikest väljapanekut eelmisest tiitlitest ja auhindadest ja tulimegi tööle. Hea, vaikne ja lõbus. Eesti endale presidenti täna valitud ei saanud, aga Miss Wil sai kindlasti valitud. Internet seda vist veel ei paljasta, sest meil siin ei ole veebiuudised tavaliselt nii kiired kui Eestis. Aga seda, kes võitis, saame me kindlasti teada juba esmaspäeval, kui ta kaunistab kohalike lehtede esikaant. Seniks aga jagan teiega oma kiireid klõpsatusi otse sündmuskohalt:
Kui me kohale jõudsime, siis ma sain muidugi juba aru, kuhu ma korraga sattunud olen. Alguses ei saanud, no siis, kui Andreas mulle ütles, et täna on iludusvõistlused. Missikandidaatide puhke- ja transpordiboksid olid kõik kenasti pargitud platsi tagumisse serva enne autoparklat:
Seal nad siis kenasti võistlusärevuses rivides ootasid oma järjekorda:
Ülejärgmisena valmis iluringile minema. Vaata kuidas tahad, mulle meenus miskipärast nende kaunitaride galantselt postile nõjatuvat esimeest vaadates hr Kirss isiklikult.
Sedasi nad seal ringitasid ja ennast parimast küljest näitasid ning imetleda ja hinnata lasidki:
Kui ringid said tehtud, siis sättisid nad end kenasti ritta, et mikrofonimees neid kõigile tutvustada saaks:
Ärevus pani preilid-provvad pisut nihelema ja nende saatjad pidid neile kenasti oma tuge ja lähedust pakkuma. Siis oli jälle kõik hästi:
Näide sellest, mida ma ennist silmas pidasin, et kaunis rind on selline, mis isegi seljatagant kabedalt kätte paistab. Aa ja muide, ka piimatootlikkus oli üks olulisi kriteeriumeid auhinna konkurentsis. Antud kandidaat näiteks omab juba 5 tütart ja on nende aastatega igal aastal tootnud 9000 liitrit piima:
Andreas vaatas hoolega ka eelmist misside ja praeguste kandidaatite ning nende suguvõsade ehtekollektsioonid ja auhinnaväljapaneku kenasti üle. Seal vasemas servas on ka tänase tähtsa sündmuse pisike reklaamtahvel teeäärse posti otsas. Ja no lehmkaunitaridele maitsevad ka lilled. Ja lilli peab olema palju ja vaasi asemel sobis tänasel päeval piimanõu ideaalselt:
Enne lahkumist soovisin veel kõigile kohalikele kaunitaridele edu ja kinnitasin neile, et kui nad ka täna “Miss Wil” tiitlit ei võida, siis norutamiseks pole põhjust. Oma karjas on nad ikkagi kõige ilusamad!
Täna oli maruvahva ja tegus päev! 🙂
