„Ma ju palusin sind! Sa teadsid, et see on üks ja ainus asi, mida ma silma otsast ei salli ja millega ma ilma peal nõus ei ole..“
Bonn, nii palus ta end kirjasõnas nimetada, lööb pilgu hetkeks maha, aga seda tõstes ei vaata mulle vastu ühtegi grammi kahetsust. Tema silmis särab süüdimatu üleolek ja kahjutunne vaid selle üle, et ta vahele on jäänud. Ma tunnen, kuidas mul sisimas keerama hakkab, aga ma vean pika ja kannatliku sõõmu õhku endale kopsu ja seda välja pahistades surun kõik oma emotsioonid kaugele peitu. See mees ei pea mu valust, kurbusest ega lüüasaamisest küll enam kaugeltki kõike teadma.
Ma vangutan pead ja lasen kätel raskelt sülle vajuda. See kõik on nii masendavalt uskumatu. Kas see tõesti saab tõsi olla?!
„Kas sa aru ei saa, et ma olen pool aastat su armuke olnud?“ küsin ma sügavalt ohates. Ja kuigi ma küsin seda valjul häälel, siis tegelikult küsin ma seda rohkem nagu iseendalt.
Aga Bonn vastab kannatlikult ja ebaharilikult pehmel toonil, püüdes mind taas uskuma panna oma siiruses: „Ei ole! Sa ei ole mu armuke! Sina oled mu naine. Naine, keda ma armastan ja ihkan ja tahan üle kõige maailmas!“
„Aga kogu selle maailma silmis olen ma enda teadmata olnud su armuke. Tema silmis. Su vanemate silmis. Naabrite silmis. Isegi iseenda sõprade silmis olen mina su armuke. Mitte tema. Mina ja ainult mina! Ja sa ei taha teada, kui sitt tunne see on! Pool aastat!“ tulistan ma ta-ta-ta-ta-taa talle vahedalt vastu.
„Sa.. sa ei ole mu armuke,“ ütleb Bonn pead langetades kustuval häälel ja ma tunnen läbi jäiselt vaikse õhu, et ta hakkab väsima selle fraasi korrutamisest, kuigi ta peaks seda röökima kogu maailmale ja siis ma kaaluksin, kas ma veel üldse kunagi kuulan teda. Nii haavunud, nii vihane olen ma ta peale.
Me istume sõnatult Bonni autos minu maja ees. Maja on pime, rahvas magab. Täna öösel oleme me juba nii palju kilomeetreid sihitult maha sõitnud. Ikka selleks, et auto soe püsiks ja mina autost minema ei marsiks ja et tema saaks sõites närve rahustada. Mulle tundub, et see on nagu mingi meeste viis end rahustada ja hoida – lihtsalt sõita. Sõita. Sõita! Kasvõi sihitult ja ükskõik kuhu. Olgu selleks siis akulaadimine või mõni muu põhjendus, aga reeglina on eesmärk ikka üks – olla mingis rutiinis, et saaks eemale ebameeldivast, saaks end välja lülitada, mitte mõtelda või siis saaks just rahus omaette mõtelda.
Sellele, et keegi meid kuskil koos näeb ja seda ebaõigeks peab, pole ma kunagi pidanud mõtlema. Sest mina ju olingi enda teada kogu selle aja Bonni ametlik kaaslane. No me olime koos, kuigi me abielus ei olnud. Aga ka abiellumise plaan oli endiselt veel kusagil olemas. Kunagi tulevikus, kui Bonni firmamured on lahenenud ja on võimalus meie asjadele taas keskenduda. Ja nüüd saan ma siin teada, et ma olen tegelikult vaid ette kujutanud, et olen tema naine!? Tegelikult elab ta juba viimased pool aastat jälle koos oma lapse emaga.
Kas ma olen loll? Pime? Kurt? Rumal? Kus ma küll elanud olen? Kuidas ma kõike seda ometi ei märganud? Kuidas ta kogemata ei libastunud ja vahele ei jäänud? Kas keegi pole siis tõesti meid koos näinud ja ta lapse emale ette kandnud? Ja kuidas mina neid ei ole koos näinud? Kuidas me juhuslikult ei ole trehvanud? Ja telefonikõned? Olgu, telefonikõnede osas oli tõesti see viimane kuu veider. Ma kuulasin päevast päeva vabandusi, miks ma talle helistada ei saa, sest küll olid telefonil uuendustega probleemid ja siis veel kõik muu hägu. Mina, loll, muidugi uskusin! Saatsin aga kenasti sõnumi, kui rääkida soovisin ja ootasin kannatlikult heas usus tema kõnet. Tegelikult oli see kodus ebamugavaks muutunud olukorra võimalikult lihtne klaarimine ja minu eemalehoidmine. Huvitav on see, et ta tõesõna usaldas mind sedavõrd, et teadis, et ma ei lähe teda kontrollima.
„Sa ei oleks end sedasi iial alandanud!“ hüüatas ta, kui mängisin kõval häälel mõttega, mis oleks siis, kui ma oleksin ise taibanud talle külla minna ajal, mil teadsin, et tal on vaja oma pingelisi äriasju korraldada. Mul on ta võti juba aastaid lauasahtlis olemas. Mis oleks olnud siis, kui ma ise tema juurde oleksin sõitnud ja sealt Maria lihtsalt eest leidnud? Tema enesekindlus selles osas on aukartustäratavalt hämmastav. Või tunnebki ta omal haiglasel moel mind minust endast paremini, et ma tõepoolest ei vaevu kedagi kontrollima ja nuhkima? Ta teadis, et ma ei hakka iial tema armukeseks, seega ei saanud ta mulle midagi ka rääkida ega tunnistada. Milline täiuslik kaksikmäng! Samas, mis siis nüüd saab?
Bonn paneb käigu sisse ja annab vaikselt gaasi. Auto liigub mööda jääkonarlikku tänavat krõbinal paigalt. Viskan süütundliku pilgu akendele. Viimane asi, mida ta teha soovin, on majarahvast oma öise episoodiga häirida. Kõik on õnneks vaikne. Me sõidame. Mul on külm. Venitan külmunud sõrmed sügavale varrukasse ja sätin kampsunikäised suletud soojaks toruks. Pikkamööda muutub autos soojemaks, sõrmedel hakkab ka parem. Õlgu võdistades kohendan end kohevamaks nagu mõni talvituv lind ja jahe nina poeb silmini kõrgendatud krae varju. Kontssaabastes jalgadel on liiga kitsas. Veri ei käi hästi ringi, aga ma ei julge jalgu liigutada. Ma ei julge end eriti üldse liigutada, sest ma tean, kuidas ta reageerib mu liigutustele. Ma ei taha kuulda ühtegi komplimenti. Sest see kõik teeb hetkel pigem haiget ja halvab. See kõik on nii kuratlikult vale. Ma ei taha olla temaga koos ja ma ei taha ka üksi koju minna. Ma alles toibun tänasest šokist, aga ma ei kavatsegi löödult koju veel tagasi minna. Pigem lähen linna ja kutsun sinna kellegi seltsiks. Ma ei taha minna koju nutma. Kuigi ma isegi ei tea, kas tahaksin nutta või vihast karjuda või ei taha kumbagi teha. Ma tahaksin mitte mõtelda või siis just mõtelda ja hetkel sobib mulle kenasti, et Bonn lihtsalt sõidab ega räägi. Praegu on mul natuke isegi kahju, et kõrvulukustavat muusikat ei ole. Ma ei taha ise paluda, et ta raadio käima paneks. Ma ei taha temaga ise üldse juttu alustada. Aga korralikult kehast läbi vappuv heli teeks hetkel ehk head.
Surun pilgu hetkeks küljeaknasse, aga selle taga pole muud kui kiiruses jääkülmal klaasil võdisevad veepiisad. Õues on kottpime ja maantee on ääristatud tiheda metsaga. Mul ei ole kurb olla, seega ma ei taha haleda pilguga tuimalt vahtida välja aknast, millest ma nagunii midagi ei näe. Pärnu maanteelt keerame ära Keila peale. Bonnile meenub korraga, et ma ei ole täna veel söönud ja muretsevalt pakub ta mulle, et me võiksime järgmise tankla juures peatuse teha. Kogu selles jamaga on mul söömine tõesõna meelest läinud ja alles nüüd hakkab organism ise protestima ja nõudma. Vähemalt üks asjalik avaldus Bonni poolt.
Me räägime suvalistel teemadel, aga jõuame varem või hiljem ikka tema või ta lapse ema juurde tagasi oma jutuga. Tanklas teeme peatuse. Me siseneme sinna nagu noorpaar kunagi. Tavapärane ring. Kui hästi ma tean iga ta sammu, soovi ja liigutust! Energiajook siit, koolajook siit alt, kindlasti 1,25ne pudel. Siis tutvustab ta mulle salati-võileiva letis söödavaid ja mittesöödavaid palasid. Ta teab, sest tanklad on tema põhilised söögikohad. Talle ei meeldi üksi süüa ja kui ta olude sunnil peab üksi sööma, siis pigem ostab ta kiiresti tanklast midagi ja sööb selle sealsamas autos ka ära. Kogemus on tal suur ja söögi osas ma usaldan ta maitset. Ma võtan kanasalati. Küll mitte kana pärast vaid makaronide pärast. Ilma kastmeta on need piisavalt neutraalsed, et tühjale kõhule passida ja samas piisavalt libedad, et mu sisikond tõrkuma ei jõuaks hakata.
Koogilett on enne kassat. Ma tean, et ta armastab rummipalle. Bonn palub endale pakkida kaks rummipalli, võtan ka ühe ja ühe rohelise martsipanitoru lisaks. Ma olen alati neid läbi selle klaasi vaadanud, imetlenud ja vesistanud. Võibolla ongi täna siis see hetk, kui on aeg just seda veel proovimata kooki maitsta. Mis vahet sel kõigel enam on, tema maksab ja see minu kook teda vaesemaks ka enam ei tee.
Tipin kangetel kontsadel tualetti ja seejärel sirgelt autosse. Minu salat ootab mind. Avan karbi ja hakkan sööma. Bonn istub autosse. Kõik vetrub, aga ma olen hoolikas. Ma tean, et talle ei meeldi, kui keegi autos sööb. Eriti sõidu ajal. Puhtviisakusest poetan, et ega teda ei sega, kui ma söön. Täna teda see ei sega. Ja mina nokin südamerahus oma makarone edasi.
Me ei sõida tuldud teed tagasi. Meestele vist ei meeldi sama rada korrata. Või mulle ainult tundub nii? Minu tuttavatele meestele igal juhul ei meeldi. Aga see ei ärrita mind. Pigem olen ma vaatleja. Antud juhul muigav vaatleja, kes jälgib hetkel ühe mehe hingelist vingerdamist, kuna tema valed on haledalt lagedale ujunud ja ta ei leia asu. Aga seda muiet tuleb eriti osavalt peita ja varjata, sest selle ilmsikstulek võib karmimal hetkel maksma minna kojusõidu näiteks bussiga. Eriti kehtib see Bonni kohta, kes vahel suudab leekidesse lahvatada täiesti tühja koha pealt. Hetkel on ta muidugi enda koha väga kannatlik ja eks seepärast julgen ma mõttes ennast kõrvaltvaataja rolli pannes üsna rahulikult olukorra üle ka muiata.
Me ei sõida tagasi kõige lühemat teed pidi. Võtame hoopis kursi Paldiski peale ja mul on hetkeks isegi tunne, et äkki on talle nüüd pähe tulnud, et me võiks seal ka ära käia. Mina pole vastu. Mul on soe ja mul on söök nina ees. Nosin vaikselt ja peaaegu mõnuga oma makaronisalatit ja lükkan kõrvale vaid kana ja ananassi. Sätin end mugavalt toolipõhja istuma ja see, et kell hakkab juba 3 saama, ei ole minu jaoks hetkel mingi näitaja.
Me ei sõida Paldiskisse. Õige pea keerame Tallinna peale tagasi. Kulgeme sinkavonka mööda jäist ja lumist teed vaikselt linna suunas. Autosid ei liigu. Vaikne on. Panga lähenedes poeb mulle hirm naha vahele, sest mul pole enam aimugi tema tegelikest kavatsustest, aga ma räägin temaga maast ja ilmast tooni muutmata. Vaateplatvormi juurdepääs on kinnituisanud. Ega sealt nagunii midagi näha pole, aga tema viimane jutt on olnud üsnagi ärevakstegev… Täna öösel ma küll surra ei taha. Selle kurikuulsa kohaga seostub mulle alati palju sante mälestusi. Üks kurvem kui teine, aga ükski neist meestest ei suutnud mind murda ja kui ma olen täna siin, siis see mees mu kõrval ei murra mind ammugi. Isegi kui ta mind jõuga sellesse jamasse kiskuda tahaks. Aga õnneks ta ei taha. Kurvist ja mäest alla sõites hingan kergendatult. Pangast saime me kenasti mööda. Veel natuke ja me sõidame juba tuttavas ja turvalisemas linnaruumis. Sõidame mööda ka Bonni kodust. Ma küünitan end uurima, aga samas püüan jätta ükskõikset muljet, et kogu see jama ei lähe mulle üldse korda. Tema kodu aknad on pimedad. Sõidame mööda tuttavaid teid minu juurde tagasi ja pargime taas auto akna alla. Kõik magavad.
Autos on soe. Uni hakkab ligi tikkuma.
„Mida ma pean tegema, et sa mulle andeks annaksid?“
„Kõik olematuks?“ pillan ma teravalt. „Anna mulle aega. Ma ei saa veel päris täpselt aru, mis mu ümber siis nüüd kõik juhtunud on. Ma ei ole kindel, et kogu selle jama sulle andestada suudan. Me võime olla sõbrad, seda ma ikka suudan, aga enamat.. hetkel ei näe ma ei põhjust ega võimalust enam enamaks.“
„Ma ei oska sinuga sõber olla. Ma tahan sind!“
„Kui sa mind tahad, siis milleks sul teda vaja on? Milleks sul kogu see jama oli vaja korraldada?“
„Ma ei taha teda, ma ei armasta teda ja ta teab seda. Ta teab, et ma tahan vaid sind!“
„Aga miks ta siis seal on? Kui ta seda teab ja mõistab, siis ta ju ei oleks sinuga?! Ütle nüüd, et lapse pärast surub end maha ja lepib su kapriiside, äraütlemise ja eemaletõukamisega? Seda on ikka väga palju palutud tema käest.“
Bonn on vait. Aga siis laseb ta taas käiku oma leivanumbri: „Ma ei taha oma tütart kaotada!“
„Sa ju ei kaotagi teda. Su tütar vajab su tähelepanu, vajab su aega ja sind. Aga sellist elu, kus te elate koos ja ta peab olema osaline selles idiootses näitemängus, sellist elu ta ei vaja päris kindlasti. Arvad sa, et tal on vaja näha oma vanemaid koos aga õnnetuna? Kõik need teie kaklused ja kisamised ja see kuidas sa ta ema mõnitad ja kiusad? Milleks? Annab see talle ellu kaasa vajaliku teadmise, et naise asi ongi kannatada ja valedes elada? Tahad sa tõesti, et su oma tütar on ühel heal päeval see naine, keda tema mees nii kohtleb nagu sina ta ema? Või vastupidi, et ta ei taha ühel heal päeval sinust enam midagi teada? Pealegi on ta juba nii suur, et tal on kohekohe oma elu. Oma sõbrad, poisid ja kõik muu. Ja üldsegi miks pean mina seda sulle jälle selgitama?“
„Mina tahan sind ja sa ei ole mu armuke kunagi olnud ega saa ka olema, ma tahan, et sa oleksid minu naine“ ja see kõlab tema suust nii vankumatult, et mul tekib isegi veidike hirm, et ma võin tahta teda uskuma jääda. Tema jutt kõlab alati nii jonnakalt. Ja omal moel on see jonn väga veetlev olnud. Siiani.
„Miks peab elu olema nii nõme? Miks mul ei võiks olla korraga kaht naist? Üks, kes on ilus, jalustrabav, hea, osav, tark, veetlev, meeldiv. Ja teine, kes ajab eluks vajaliku korda? Miks ma pean valima? Ma ei taha valida! Ma tahan lihtsalt sind!“
„Aga teda on sul vaja,“ lõpetan ma ladusalt tema haliseva mõttekäigu ja panen selle teema ajutiselt lukku. Ja ühtlasi jätan enda teada ka mõtte, et mina teda enam ei taha. Ma vajan veel mõtlemis- ja vaatlusaega, et temast lahti lasta. Ma kaldun arvama, et seda suhet, mis meil temaga oli, seda ei anna enam kuidagi päästa.
„No sina ju ei viitsinud mulle võileibu hommikul teha…“ ja see kõlab tema suust peaaegu nagu etteheide.
„Tere hommikust!! Kuule, kui ma olen poole hommikuni tööd teinud ja lõunast pean edasi jändama, siis anna andeks, aga ma tahan ka magada vahel natuke. Kas ma tõesti pean ennast õigustama ja ärkama ekstra selleks, et sulle saiale võid määrida ja vorsti laotada?“
„Aga see oleks nii ilus!“ õhkab ta elavnedes.
„Ilus või mitte. Mitte ühelgi korral ei jäänud sa mu juures nälga ja alati oli kapis kohe midagi võtta. Pealgi sa tead mu põhimõtteid ja seda, kuidas mind kasvatati – reegel number üks: naine ei tohi mehele teha võileibu valmis. Mehel on endal käed küljes, et nii lihtsate asjadega hakkama saada. Muidu ongi lõpuks nii, et teen supi valmis, sina istud lauas, supp jahtub, aga süüa ei saa. Ja ei tea miks? Hahaa, sest sul pole lusikat! Siis suredki supikausi kõrval nälga, sest ega mees ju ei saa ise köögis end nii palju liigutada, et esmaseidki vajadusi ise rahuldada. Mis ma siis olen? Köögitööline ja koduabiline veel kõigele lisaks? Pealegi, meenuta nüüd hoolikamalt! Ma olen sulle võileibu teinud. Ja korduvalt!“
„Oled! Ja see oli nii ilus ja sa tegid mulle kohvi ka ja kallasid piima ja ulatasid suhkru. Siis ma sain aru, kui ekstrailus ja hea sa oled!“
„Mnjah.. naise teeb ilusaks ja heaks see, kui ta meest teenindab? Milliseid naiste vajadusi teie rahuldate samas vääringus? Sa paned mind tundma ennast emana, kes su suunurgad võileivapudist ka puhtaks teeb põllenurgaga. Aga sul on ema olemas või jääb temast ka väheks ja oleks vaja mitut korraga?“ ei suuda ma ärritust sel hetkel kuidagi maha suruda.
„Mmmm see oleks ilus. Miniseelik? Sukad jalas? Kontsaga king?“ ta suleb silmad ja veab tundeliselt ninaga õhku kuniks kopsud on katkemiseni täis. Teemavahetus oli nii äkiline, et kui ta käsi mu põlvele libises, siis kangestun täielikult. Ta üritab mu teksaspüksistatud säärt silitada, aga mina püsisin liikumatult paigal.
„Mitte ühtegi emotsiooni, mitte üks emotsioon,“ korrutan ma endale mõttes. Bonniga aga jätkan näilise tuimusega: „Et teda sa vajad, aga mind sa tahad? Ja tema lepib sellega?“
„Mis tal üle jääb? Kui ta mu juures elada tahab, siis peab leppima.“ kehitab Bonn üleolevalt õlgu.
„Sa ise ei leia, et see tema suhtes nõme ja ülekohtune on? Ja ta teab, et sa hetkel oled minuga siin ja ta lepib vaikides?“ usutlen ma teda kahtlustavalt.
„Ma ütlesin talle.“
„Ja ta kuulas sind ja sai aru, et sa tuled minu juurde ja uskus ja oli rahulik ega pannud seda sulle ka pahaks?“ laulan ma oma küsimustevalingu talle kahtlustavalt ette. Oo kuidas ma kahtlen igas ta sõnas ja kui valusmagus on tema kallal hetkel urgitseda.
„Miks me peame kogu aeg temast rääkima? Ma ei taha temast rääkida. Ma pean niigi teda pidevalt nägema ja ta kiunumist ja virisemist kannatama.“ Mõistan, et Bonni jaoks on tänaseks piir käes, aga mul on vaja veel rääkida, et paremini mõista.
„Äkki selle pärast, et üllatus-üllatus, aga temast on saanud minu elu lahutamatu osa!“ teatan ma pahameelt varjamata. Ma ju tean, et Bonn on isegi hästi vastu pidanud mu küsimustele. Veel mõni ja ta plahvatab. Aga miks ma peaksin tema plahvatamist kartma? Koligu siis sinna, kus mitmenaisepidamine on normaalne, kui ta nõudmised ja ootused nii kõrged on, et üks naine neid kuidagi rahuldatud ei saa. Ma ju tean ise ka, et saaks küll, saaksin mina, saaks Maria ka, pole seal midagi kaela- ega kontimurdvat, aga mees ise peab selleks ka väärt mees olema. Ja midagi vastu pakkuma.
Ta paneb automootori seisma. Vaikus on kõrvulukustav. Ma püüan olla hingamata ja kuulatada. See vaikus on nii tume ja sügav. Ma ei tea, kas ta hoiab ka meelega vahepeal hinge kinni, aga igal juhul jääb meie hingetõmmete vahele mitmeid pikemaid pause. Ma ei saa öelda, et see vaikus kuidagi vabastav oleks, aga need hetked seal vahel on millekski kindlasti head.
Ta vaatab enda ette roolirattale ja niheleb käega närviliselt käigukangil. Ma tean, et ta tahaks mul käest kinni võtta, aga ei julge. Võtan ta külmast krobelise suure käe oma pihkude vahele.
„Vaata mulle otsa!“ ütlen ma vaikselt.
Ta tõstab pilgu ja vaatab. Tänavalaterna valgusvihk langeb otse ta peale ja hetkeks tundub mulle, et ma näen pisaraid. Aga see on petlik. Puurin oma pilgu sügavale ta kriibitud prilliklaaside taha ja püüan mõista, mis selles peas küll ometi toimub. Minu kõrval istub mees, keda ma tunnen terve igaviku. Mees, keda ma arvasin end tundvat läbi ja lõhki. Mees, kelles ma hetkel näen taas seda 12-aastast maailma kõige armsamat ebalevat poisikest, kes ta kord oli, kui tuttavaks saime. Huvitav, et ma kogu selle vahepealse aja teda nii ei osanud näha. Ta on nii rahulik, nii soe, nii tugev ja tema karm käsi mu peos on nii oma kuidagi. Ja samas vaatan ma talle otsa ja ma ei tea temast midagi! Kogu see olek tundub korraga nii vale ja võlts ja tehtud.
Ma otsisin Bonni pilgus ikka veel kahetsust. Andekspalumist. Aga enne kõike otsisin ma sealt selgust ja kindlust ja veendunud tahet olla vaid minuga. Või siis temaga. Aga ma ei leia sealt ei üht ega teist. Me istume, hoian ta kätt oma peos ja küsin rohkem vist isegi nagu iseendalt.„Mis nüüd edasi saab?“
„Tahad sa mind?“ küsib ta murduval häälel.„Mille jaoks?“„No ma ei tea, meheks?“
„Hea pakkumine. Abielluda tahad või?“ prahvatan ma vastuseks.
„Ei-ei! Niisama?“
„Ja kui ma tahangi? Mida see siis muudaks?“
„Mina tahan sind!“
„Meheks?“ vastan ma nokkivalt.
„Ära nori. Sa tead, mida ma tahan“
„Aga sul on ju soe naine kodus olemas ja ootamas. Naine, kes sind armastab. Naine, kes on sulle tütre sünnitanud. Naine, kellele meeldib su eest hoolitseda ja su elu paremaks muuta nagu ta mulle ise ennist väitis. Mille kuradi pärast sul mind siis veel vaja on? Millest sul tema juures siis ometi nii puudu jääb?“
„Kõigest. Ta ei suuda sind asendada. Sa oled nii palju parem kui tema. Kas sa ei saa aru, ma ihkan ja ihaldan vaid sind, sina oled naine suure algustähega!“
„Just, nnnaine, kes ei saa sinu silmis isegi võileibadega hakkama. Temal jääb puudu vaid üks pisike osa, minul jääb puudu kõigest, isegi leivast ja võist. Milles siin üldse siis veel küsimus on? Mine ja ela oma elu ja tee nii, et te kõik õnnelikud oleksite! Minul ei ole selles loos kohta.“
„Mis sa jaurad! Miks sa ei saa aru, et ma tahan vaid sind!“
„Imelik oled ikka küll… Aga tead, mul on külm. Ma lähen parem koju ja sina mine oma koju ja eks me hiljem suhtleme.“
Ma libistan oma käed vaikselt ta ülessoojenenud kämbla ümbert eemale ja avan turvavöö. Ta sirutab oma käe, et püüda kinni mu pea. Ta nihkub mulle hästi lähedale, aga vaid viiv enne seda, kui meie huuled kohtuksid, pööran ma pea nõksti kõrvale. Ta suudleb riivamini mu põske.
„Kas ma tohin sisse tulla?“
See küsimus tuleb ootamatult. Ehmunult turtsatan: „Milleks?“
„Mul on külm, ma olen väsinud ja ma tahan su kaissu.“
Mul jooksevad silme eest välgukiirusel läbi need korrad, kui ta õhtusöögilauast tõusis ja teatas, et peab nüüd tööle minema. Ma ei torkinud teda enamasti neil õhtutel, sest kui inimene teeb tööd ja vajab vaikust ja rahu, siis ma usun, et on kena talle seda võimaldada. Võibolla oleksin pidanud teda ikkagi torkima… Siis ehk ei kihutaks mu peas hetkel kogu see virrvarr neist riivatutest kaisusolemistest ja suudlustest ja kallistustest. Kôik, mis oli nii õige, on korraga täiesti vale. Ma tunnen, kuidas ma teeksin Mariale nii palju haiget, kui ma Bonni sisse luban. Kuigi ta väitis alles mõned tunnid tagasi, et teda ei huvita muu kui see, et tal on katus peakohal ja sellest mehest on tal sügavalt ükskõik. Milles ma küll kahtlen. Huvitav, kas ta tahab teda tagasi või tal tõesti pole kuhugile minna või tahab ta hoopis mulle kätte maksta. See on küsimus, millest ma veel aru ei saa. Küll aga saan ma aru sellest, kui väga see mees, kes mu kõrval siin jäises autos kesk südatalvist ööd istub, mind ihkab ja ihaldab omal sügavalt veidral moel.
„On parem, kui sa koju lähed.“
„Aga ma tahan sinu kaissu sooja. Ma tahan su säärt silitada.“
„Aga mina ei taha,“ kuulen end veel ütlevat ja ise muigan sissepoole, et vahi, kus tugevus on minus pead tõstunud. Või arvab tema, et see on osa mängust ja ma mängin nüüd kättesaamatut, et panna teda ennast veel enam tahtma? Arvaku, mida iganes ta tahab. Ma ei taha talle ja sellele kõigele hetkel enam mõtelda. Uni murrab. Ja nukrus.
Teen ta käeseljale kiire kerge pai, vaatan naeratades otsa, haaran armatuurlaualt oma koogikoti ja kaon kumeda autoukse klõpsatuse järel lumevalgesse öösse. Ma tean, mis pilguga ta minust maha jääb. Veel enne, kui ma võtme kriginal lukuauku pistan, heliseb telefon. Ma ei vasta. Kümne minuti pärast helistab ta uuesti. Ma tean, et ta on koju jõudnud ja tahab mulle head ööd soovida. Ikka nii nagu ta seda alati on teinud. Surun väriseva telefoni padja alla ja kuulen mõttes, kuidas ta parklas autost väljub. Siis klõpsatab uks ka tema järel kinni. Auto teeb oma tuttavad head-aega-piiksud ja ta ütleb mulle nagu alati “musi ja kalli”.
Täna enam mitte.
