Lastekaitsest. Kõverpeeglis

Mul on viimastel aastatel olnud mitmeid kokkupuuteid sotsiaaltöötajatega, nende seas ka lastekaitsetöötajatega. Nii töö- kui eraelus, nii Eestis kui ka Šveitsis. Minu isiklikud ja ka tööalased kogemused nendega on olnud head. Nende eesmärk on olnud laste kaitsmine ja pere toetamine. Ka vastuvoolu ujudes ja vahel ka võimatut võimalikuks tehes. Säravate silmadega, tundlikult, tublilt ja tulihingeliselt olen ma näinud neid oma tööd tegemas nii nagu aetaks südameasja. Arvatavasti vist ajavadki, sest nad on veenvad. Ma tahan oma kahtluseussidest hoolimata uskuda, et nad on head ja toredad, päriselt ka. Aga enne veel, kui minu arvamuse hammustavasse auku hakkas kogunema häid kogemusi, mis minu jaoks ladus minu enda kindluse müürid, sai mulle osaks midagi, mis arvatavasti juhtus minuga ainult selleks, et ma neid asju siin elus paremini mõõta ja hinnata oskaksin. Äkki ka selle pärast, et ma saaksin seda hiljem maailmaga jagada. Kindlasti aga selleks, et ma oskaksin näha asjade taha ja uskuda, kui räägitakse äraspidisest kogemusest lastekaitsega. Paremat põhjust ja vabandust ma toimunule leida ei ole osanud.

Paraku on mul enda lugu rääkides olnud võimalik kuulda ka teiste kogemustest. Juhtub head, aga juhtub ka asju, mis kunagi ei tohiks juhtuda. See lugu siin ei ole kellegi hirmutamiseks – kui abi on vaja, siis kindlasti julgege lastekaitsetöötajate poole pöörduda, sest enamus neist teeb oma tööd hästi ja neil on süda ja mõistus õige koha peal. Ärge heituge, kui te abi ei saa, sest ehk leiab selle mujalt või sügavamale kaevates. Ärge heituge isegi siis, kui teid päris vastu maad surutakse ja otsige edasi! Muidugi on seda lihtsam takkajärgi julgustuseks ütelda ja olukorras sees olles võib tunduda, et lained lihtsalt loksuvad üle pea, kuid tunneli lõpus on valgus ja see ei ole kannataja suunas piduriteta kihutav kiirrong! Kui te abi ei saa või põrkute, siis ärge andke alla, sest kusagil on kindlasti keegi, kes mõistab ja hoiab ja kaitseb ja toetab mõtet, et lapse heaolu algab enamasti ikka perekonnast, kellel on hea ja keda toetatakse. Ükski lastekaitsetöötaja ei ole jumal. Isegi siis ei ole, kui ta seda ise usub ja arvab ning näib, et süsteem seisab ta selja taga. Kõik võib olla palju hapram kui paistab ja ka spetsialist on kõigest inimene.

Mulle tundub, et kõige olulisem on mitte jääda oma murega üksinda ja leida viis asjadest rääkida, rääkida, rääkida, suuliselt, kirjalikult, kuidas iganes, sest küll siis leidub ka kuulajaid, kuuljaid ja tegutsejaid. Ma tean, et mõnigi teist võib mõtelda, et miks ma ometi ei unusta, teist lehte ei pööra ja asjadel minna ei lase. Et vanades koledustes sobramise asemel võiksin ma ju hoopis nautida oma praegust mannapudru-maasikakisselli-muinasjuttu. Naudingi. Ja naudin rohkem kui paisest mäda välja lasen ja sel paraneda lasen. Ma olen nii palju inetuid asju oma elus alla neelanud, maha surunud ja ära peitnud ja teinud näo, et saan hakkama ja kõik olekski nagu hästi. Tegelikult lohiseb kogu see taak minuga kaasas. Ma tahan jätkata kergema pagasiga. Ma pakin maha ja lahti kõik, mis on üleliigne ja lasen minna. Nii on minu viis ellu jääda.

See lugu on siin selleks, et osata delikaatseid asju kriitilisema pilguga hinnata. Ka ametniku hooletult pillatud sõna võib olla vahe relv ja anda tunnistust, et valedes kätes olevatel headel asjadel võib olla ka pahupool. Ja sellega ei saa leppida, sellega tuleb tegeleda. Aga lugege ise:

Eellugu

2010. aasta oli raske mitmel erineval põhjusel. Isa ja vanaisa olid hiljuti surnud, ema oli endiselt sügavas leinas. Lapsed ei lasknud mul auku vajuda ja elu läks edasi. Kõige olulisem probleem minu jaoks tol sügisel oli puhtalt praktiline – mu noorem laps oli novembris saanud 3aastaseks ja seega sai otsa minu ravikindlustatus.

Ma olin kõik need aastad lastega kodune olnud ning teadsin ja tundsin täie veendumusega alati, et nii on mu lastele kõige parem. Ka mulle endale meeldis nendega nii väga koos olla, näha neid sirgumas ja küpsemas – iga päev oli seiklus, millest ma kuidagi ilma jääda ei tahtnud.

Pole ka vähetähtis, et meie olukord ei olnud tavapärane, sest koos enneaegselt sündinud ja kopsukahjustusega kasvava noorema lapsega olin ma raviarstilt haiglast kaasa saanud selged juhised, et suurem laps ei lähe lasteaeda ja pisemast ei saa tervise hoidmise tõttu lasteaialast kunagi. Mõlemaid tuli nakkuste eest maksimaalselt kaitsta, et noorema õrnadele kopsudele anda kõik võimalused kosuda. Nende kolme aasta jooksul olin andnud endast üsna edukalt kõik ja mu veendumus oli kindel, et ka puhtalt vaid tervise huvides on neil kodus parem.

Meie elu tiksus vaikselt omas rütmis. Jättes isegi kõrvale terviseriskid, tundus mulle üksikvanemana mõeldamatu minna tööle ja uuesti kooli ajal, mil lapsed veel nii väikesed on, rabada nii, et neid vaevu näeksin ja saata nad jõuga kellegi teise hoolde. Tegelikult sain ma ju kenasti hakkama, tundsin rahulolu enda elust ja olemisest. Öösiti, kui lapsed magasid, tegin jõudumööda vaikselt servast oma joonistamistööd ja ülejäänud aja olin pühendunud lastele.

Pidasin endamisi plaani olla kodus ajani, mil ka pisem kooli läheb. Ma ei saanud lapsi selleks, et teised neid kasvataksid ja hoiaksid, see oli minu võimalus saada osa enda laste elust. Meie ühised kodusolemise aastad olid olnud väga erilised ja lastel oli koos tore kasvada. Ja minul koos nendega. Aga mure ravikindlustatuse lõppemise pärast oli omamoodi ahistav, sest kadus ära kindlustunne, mis saab siis, KUI midagi tõsist juhtub. Me ei virelenud, mul olid säästud, kuid iga kopika kasutamine oli kaugele tulevikku hoolega planeeritud ja ettemuretseva inimesena tundus mulle hirmutav, et pean isiklikul hädavajadusel hakkama väga suuri summasid tervishoiuteenuste peale välja käima, mis paiskaks finantsilise tasakaalu paigast ja KUI kuidagi on võimalik seda ravikindlust pikendada, siis see oleks ju igati tore lahendus. Need mõtted kerisid mõnda aega.

Helistasin Haigekassase ja rääkisin oma loo ära – olen kodune ema, noorem laps sai hiljuti kolm ja kindlustus lõppes, kuid kuna lapsed ei käi ega lähe lasteaeda, siis hoian ma riigi raha kokku ja ehk on kuidagi võimalik mul oma ravikindlustust lihtsalt pikendada. Oleks mul töötav abaikaasa, siis oleks – seda mul polnud. Variant oleks end töötuna arvele võtta – seda ma ei saanud, sest mul oli oma ettevõte, mis küll ei toonud sisse ja mille alt ma ei saanud endale püsivat töösuhet tekitada ja samas firmaomanikuna ei saanud end ka töötuna arvele võtta. Haigekassa vastas, et nad mõistavad, kuid ei saa kahjuks aidata, kuid äkki mu elukohajärgne sotsosakond saab. Äkki nemad teavad, mida ja kuidas teha, et asi hea lahenduse saaks.

Arutasin asja sõbrannaga ja mõtlesime, et mis siis ikka, kiire otsus ja minek, sest küsija suu pihta ju ometi ei lööda.

17.detsember 2010, reede

Sõbranna võttis meid kogu pesakonnaga autole ja nii me siis tol sombusel lumemärjal reedel sotsosakonda siirdusimegi. Edasi käis kõik kähku. Seisime mitme lauaga ruumis, rääkisin ära oma ravikindlustuse loo – et kui on kuidagi võimalik jätkata, siis väga tore ja kui pole, siis saan hakkama, oluline oli küsida, sest Haigekassa oli just nii soovitanud toimida.

Seepeale tehti kiired arvutused ja räägiti toetustest, millele mul materiaalset olukorda arvesse võttes õigusi ja ka vajadust nagunii polnud. Nina ette lükati paber, taheti allkirja ja suruti siis mitu pakki kaerahelbeid ja spagette mulle otsustavat sülle – jõulud ja abipakid! Vastasin korduvalt, et ma ei taha raha ega toetusi, ma ei ole selleks siin, vaid võimalusel üht ja ainsat lihtsat asja – lahendust, kas ja kui, siis kuidas saada ravikindlustus ajaks, kui ma oma kahe lapsega nendega kooli minemiseni kodus olen. Lihtne?

Oh ei, täiesti mõistetamatu…

Tädid laudade taga vaid imestasid, miks ometi soovib suurepärase haridusega inimene istuda lastega kodus. Kas tal on midagi viga? Esimest korda elus tundsin, et kõik millesse ma siiralt usun, on absurd ja taipasin, et tegelikult olen ma ühiskonna silmis totaalselt sotsiaalselt hälbinud ebard vist nende meelest. Ma julgesin mõtelda ja tunda teistmoodi ja ka selle järgi talitada, sest normaalsed täiskasvanud käivad ju tööl, saadavad selleks ajaks oma lapsed lasteaeda ja neil ei ole selliseid veidraid probleeme ja küsimusi nagu minul.

Igal juhul jõudsid kolm tädi erinevate kontorilaudade taga ühisarvamusele, et ma peaksin vestlema ka samas majas tegutseva lastekaitsespetsialistiga. Milleks ometi?! Ma sain juba oma vastuse – riigi poolt mul enda olukorras ravikindlustust saada ei ole võimalust. Jah, kui ma lõpetan oma mitteteeniva firma tegevuse ja võtan end töötuna arvele, siis küll, aga lihtsalt niisama, mitte. Selle kohta, kuidas ebaefektiivset osaühingut sulgeda, oli neil minu küsimuse peale üks soovitus – pankroti väljakuulutamine. Aga midagi sellist ju polnud ja kas see tõesti oleks lahendanud mu probleemi? Istusin seal vaikselt ja arvutasin näppudel omaette, et kui ma hoian rahva raha laste aedasaatmise pealt kokku ja ühtlasi annan oma laste kohad kellelegi, kes seda tõesti hädasti vajab, siis ma ju ometi teen riigile hoopis teene ja koorman vähem? Aga ei. Lastekaitsetöötaja juurde suunamine kõlas mitte võimaluse vaid nõudmisena. Ma ei julgenud vastu hakata ja niisama minema enam marssida.

Olukord tekitas minus sügavat õõva. Ega ma enam ise ka hästi aru ei saanud, mis seal toimub. Saatsin lapsed ja kaerahelbed-spagetid sõbrannaga õue mängima. (Vahemärkusena – pakk neidsamu kaerahelbeid ja mitu pakki spagette seisid mu köögikapis 2015. aasta jaanuarini. Selle hetkeni, kui ma otsustavalt need lihtsalt prügimäele saatsin. Kivistunud häbimärgid. Ülejäänud sõi vanemate koer aja jooksul ära.) Olin kogu sellest protseduurist nii sügavalt häiritud, et ei tahtnud, et lapsed mind sellisena näevad – ma läksin küsima üht lihtsat küsimust ja olin nüüd nõutusest nutma puhkemas. Ebamugavustunne kasvas kiiresti šokiks. Oli selge, et otsitud abi ja nõu ma sealt ei leia.

Istusin kössis, kõrvad lontis, peas miljon ekslevat mõtet ja kuulasin ära, mida mulle räägiti. Vastasin esitatud küsimustele vaikselt. Ahahh, lastega kodune üksikema. Ahahh, laste isa pildilt väljas? Vägivaldne? Alkohoolik? Silte lendas. Ahahh, alimente maksab regulaarselt. Ahahh, tuguvõrgustik üsna nigel. Äkki olen ma mõtelnud ka enda elu võtmise peale? Mis siis lastest saab? Ja nii edasi. Lastekaitsetädi jõudis meie ca 15minutilise vestluse jooksul kuival häälel mulle paar-kolm korda antidepressantide võtmise vajadusest rääkida, millest ma tänades keeldusin. Hiljem arutasin sõbrannaga, et kas tõesti tänapäeval sotstöötajaid muuhulgas diagnoosivad ja määravad ka ravi? Nii närb ma ju ometi ei olnud, et tema mind ravima oleks pidanud tormama selle ühe kohtumise peale või arvas ta, et ma keeldun tööle minemast ja peidan end koju kuna mul on depressioon?

Jutu tulem oli ühene – lastekaitsetädi jaoks oli aktsepteeritav vaid minu sotsiaalselt küps täiskasvanulik käitumine – ma pean minema tööle ja lapsed lasteaeda saatma – sest ainult nii on lastele ja mulle endale õige ja hea!

Kui ma seda ei tee, siis pole asi päris korras. Minu küsimust ravikindlustuse osas tõlgendas ta minu vastuväidetest hoolimata meie üldise rahapuudusega. Ta haaras kohe härjal sarvist ja luges mulle ette terve rea toetusi, millele mul õigus on või mille nimel ma pisut pean end pingutama. Vastasin talle, et mul on iga kuu vahendeid käes rohkem, kui elatusmiinimum ja seega ei ole mul õigust ega ka vajadust midagi kusagilt kerjata ja näidata end abitumana kui ma olen. Tema turtsatas vaid üleolevalt, et see ei ole kerjamine, see on raha õiglane liigutamine. Ühtlasi pidas ta vajalikuks, et ma oma lastele puudepaberid taotlen. Selgitasin talle, et pelgalt enneagne sünd ja kontrolli all kopsuprobleemid ja teise lapse pisikesed neuroloogilised iseärasused ei anna mulle mitte ühestki otsast alust ega õigust seesugust paberit hankida. Mu diagnoosiga laps, kes vajab igapäevast ravi, saab juba niigi oma kallid ravimid pea muidu kätte. Nad on suures plaanis terved lapsed, suuresti tänu sellele, et nad lasteaias ei käi, ja ma ei hakka nende pabereid valedel alustel soperdama ja keelitama teisi inimesi valetama selle nimel, et kusagil mingeid soodustusi saada. Esiteks on see sügavalt ebaeetiline ja teiseks neid inimesi, kellel seda raha tõeliselt vaja on, leidub, ja mina see ei ole.

Pole üldse vähetähtis, et sel hetkel ei olnud ta mu lapsi oma ihusilmaga veel näinudki, aga mina sain temalt juba templi otsa ette: hoolimatu lapsevanem, kes põlgab ära kerge raha (millele tal õigus on ja ta lihtsalt jätab võimaluse kasutamata).

Kogu see eelnev jada minu tema arvates veidraid ja tõrksaid arvamusi andis talle õiguse ütelda, et mu lastel oleks minuta tõenäoliselt parem. Ma istusin seal lihtsa ravikindlustuse küsimuse arutamise eesmärgil ja kuulsin enda laste turvakodusse või lastekodusse saatmise vajalikkuse võimalikkusest. Ta sõnastas selle nii, et kuna ma nii liimist lahti olen, siis lastel oleks nii parem. Ma ei tea siiani, et mis pidi olema aluseks minult laste ära võtmisele või ootas ta, et ma ise neist lihtsalt loobun (kui ma ravikindlustust ei saa?!) või kuhu ma siis pildilt kaduma pidin? Näisin ma talle tõesti nii süüdimatuna oma sooviga lastega koolini kodus olla, et kinkida neile õnnelik, terve ja turvaline lapsepõlv parimas ja loomulikus kasvukeskkonnas? Võta nüüd kinni, mis ta enda peas samal ajal toimus ja mis kollidega ta seal rinda pistis. Või arvas ta, et kui ma soovin leida võimalust saada ravikindlustus riigi/linna poolt, siis plaanin ma raskelt haigeks jääda ja kohe maha surra? Takkajärgi võiks ju mõrult irvitada, et ehk ootas ta, et ma tema jutu peale ennast tapma lähen, sest taipas, et mind ei anna enam päästa, aga lapsi ehk siiski veel.

Igal juhul lisas ta nagu muuseas oma mõtiskluse lõppu:

“Turvakodud on koledad, kohad, seal on igasuguseid haiguseid ja eluheidikuid. Lastekodu on lastele parem ja nad on teil ju korralikud lapsed ega nad sinna kauaks ei pea jääma. Nad on veel nii noored, et leiaksid kerge vaevaga uue kodu endale!“

Need laused on raiutud mu mällu ja jäävad arvatavasti sinna eluks ajaks mind kummitama… Sel hetkel jooksis minu juhe kokku. Kuhu ma korraga sattunud olin? Õudusfilmi? Eksperimenti? Kuidas saab sedasi üldse inimesele ütelda?! Esimesel suvalisel kohtumisel tausta tegelikult üldse teadmata tehakse sellise kaaluga järeldused ja pannakse maha säärased pirnid?! Aga ta lappas enda kalendris ja pani kirja kodukülastuse juba esmaspäevaks. Mul oli hea meel, et sealt tulema sain…

20.detsember 2010, esmaspäev

Lastekaitsetädi laekus meie juurde väikese hilinemisega. Ilm oli karge ja päikseline ja minu tunne tugev ja samapäikseline. Olin nädalavahetuse jooksul enda jaoks asjad läbi mõtelnud ja kogu see lastekodujutt tundus nii absurdne, see kõlas ja kõlab siiani, nagu täidaks ta mingit väärastunud kvooti või lastetute perede põrandaalust tellimust. Mis mõttes korralikud lapsed leiavad kiiresti uues kodu? Arutasin nädalavahetusel seda teemat ka sõpradega, kes kõik mind veensid, et selliseid asju ju ei tehta ja püüdsid seda juttu naljaks keerata, et ju ta niisama püüdis mind sotsiaalselt normaalseerida. Ma rahunesin ja astusin reipalt kohtumisele vastu.

Lastekaitsetädi tuli ja ulatas mulle punnis puuvillase linnaosa kirjade ja poliitilise reklaamiga poekoti.

Mõtlesin endamisi muiates: „Valimised!“, sest need olid peagi ukse ees ja kampaaniad juba käisid. Sama mõtlesin ma ka tema suure aktiivsuse kohta. Tädi, muide, praktiliselt minuealine, aga nimetagem teda ikkagi tädiks, sest lapsi kaitsevad ikka hoolivad ja tegusad tädid ja onud ju. Koti sisu oli suunatud „vaesustkannatavatele peredele!“ nagu tödi väitis. No olgu, jõulud olid ukse ees.

Ma ei saa jätta teile mainimata, et linnaisade arusaam tegelikult vaesust kannatavate perede vajadustest on üsna veider – kotis leidus mõnesaja krooni eest erinevaid komme Kalevi toodangust Fazeri omani (muuhulgas minu lemmikuid khmm) ja lisaks olid mõlemale lapsele pisikesed puldiautod nagu neid bussipeatuse kräpiputkades müüakse. Kummagi lapse oma tööle ei hakanud ning lapsed palusid abi, mille peale üht neist autodest ühendades tõmbas tädi ise puldi ja autovahelise juhtme katki. Juhtub. Lisaks oli kotis veel suur pakk erineva nahavärviga välivormis plastikust sõdurnukke ja suur kollektsioon erinevaid relvi, mis soldatitega kokku passisid. Militaarkoer oli ka. Vaatasin ebamugavusega sõjamänguasju ja tundsin end taaskord nõutuna, sest tundus julm lastelt neid käest ära korjata, autod ju juba nagunii läksid prügisse.

Kuni selle momendini oli minu hetkel veel padupatsifistlik maailmavaade lapsed sõjateemadest ja kõikvõimalikest sõjarelvadest ringiga mööda viinud – aitäh linnaisad, et te ka selle eest hoolt kandsite! Sellised mänguasjad õnneks lagunevad kähku ja jõuavad sirgelt prügimägedele (mis keskkonna seisukohast muidugi ei ole aktsepteeritav, aga minu jaoks oli mõistagi kergendus).

Kuid kas suur kotitäis komme on ikka see, mida tegelikult vaesuses virelev pere vajaks jõuluajal lauale? Et nagu Tipp ja Täpp, täna sööme kommi ja homme sööme kommi ja see on nii tore, et lapsed kõhud ainult vägamagusast täis saavad? Et siis kommide peale rahva raha raisata on normaalne? Ühest pakist nende 25 asemel oleks külakostiks küll ja veel piisanud. Kommid sain ma õnneks otsustavalt peidetud ja jagasin jõulude ajal kümnete laste vahel lahkelt laiali. Au sõna, minu lapsed jõulude ajal (ega ka kunagi varem või hiljem) näljas ei ole olnud ega pisanud ka kõhtu kommidest täis sööma…

Aga tagasi tädi juurde. Veel enne, kui ta uksest sisse sai, ütlesin talle sissejuhatuseks rõõmsalt ja kartmatult, et ei soovi rohkem ühtegi lastekodujuttu kuulda, sest see on absoluutselt välistatud ja ei tule kunagi isegi kõne alla, et mu lapsed vajavad turvakodu. Rääkimata lastekodust. Ja isegi kui minuga peaks kunagi midagi juhtuma, on neil lastel siinsamas majas terve sugulaste ring ümber. Mu sõpradest rääkimata.

Ta näis sellega päri olevat ning sättis end istuma mu värvilisse kööki. Aknast piiluv päike muutis vestluse peaaegu meeldivaks ja heatuju-tee levitas ruumi mõnusat soojust. Mis aga okkana mind torkima jäi, oli tema suhtumine minu lastesse…

Poisid olid harjunud, et meil pidevalt külalised käisid ja seega suhtlesid nad sel ajal ka võõraste inimestega avatult ja uudishimulikult ja vaid nende liigset pealetükkivust ja lärmakust olin ma vahel pidanud suunama. Suurem laps kutsus uut tädi mitu korda mängima ja püüdis algatada vestlust, aga tädi tõrjuv hoiak muutus lõpuks lapse suhtes tõredaks ja ta teatas lapsele et mingu mängigu teises toas “kuniks ta tema emmega tähtsat juttu räägib”.

Sees kihvatas, et mis mõttes mingi jumal teab, mis põhjusel ise ennast külla kutsunud tädi tuleb sedasi minu last kamandama. Mitte keegi mitte kunagi varem ei olnud minu last nii põlglikult kohelnud. Veel enam kihvatas selle pärast, et tädi, kelle ametinimetus ütleb, et ta peaks lapsi kaitsma, sedasi lastega käitub. Leidsin endamisi, et kui teda laste huvide kaitsmine huvitaks, siis peaks ta nendega suhtlema eelisjärjekorras, ei? Tundus ometi loogiline, et tema eesmärk võiks olla lisaks üldisele olukorrale ja minu võimekuse hindamisele jälgida lapsi, vaadelda nende käitumist, sõnavara, mänge ja tegevusi, uurida neilt, mida nad elust arvavad ja millest unistavad. Kuid midagi sellist polnud tal isegi kavas, ta saatsi nad lihtsalt jalust ära. Kannatasin sellel kõik ära lootuses, et see on viimane kord, kui meil temaga iial suhelda tuleb.

Millest me rääkisime? Ikka sellest, et miks minu lapsed ei käi lasteaias, kus nendega tegelataks. Miks mina ei käi tööl. Rääkisime minu haridusest ja arusaamadest lastekasvatuses. Ja toetuste taotlemisest ja ikka see puudeaste, no et selle pean ma kindlasti ära tegema. Temaga oli mõtetu vaielda, aga jäin endale kindlaks, et seda mu lapsed ei vaja ja seda ma neile taotlema ei lähe ka. Punkt.

Ja lasteaed! Et kui vajalik on lasteaed tema arvates laste arengule ja minu vastuväitena minu veendumus, et lasteaed ei ole mitte kunagi laste vajadus vaid ainult vanemate võimalus (millega lapsed vahel taltsalt lepivad ja neile seal isegi meeldima hakkab). Aga sellele järgnes vaid tema kiidulaul, kuidas tema enda pisike laps käib aias (et tema ise saaks sel hetkel minu juures teed juua ja mind kasutult veenda selles, milles ta mind iial ei veena).

Ja siis küsis ta taas, et kuidas ta mind aidata saab.

Ja mina vastasin taas, et ma arvan, et ei kuidagi, sest ravikindlustuse osas on ta võimetu mind aitama ja milleski muus mul tema ega kellegi teise abi vaja ei lähe.

Siis soovis ta meie elamise igasse nurka kiigata. Ringkäik pliiatsi ja paberiga tehtud, andis ta mulle enda tähelepanekud allkirjastamiseks lugeda. Jutt oli puhtalt formaalne, laste elamistingimused olid igati vastuvõetavad – kraanist voolas sooja vett, pesemisvõimalused olid olemas, lastel olid olemas isegi hambahari ja vannivaht. Veega vets oli olemas, lastel oli magamiskoht ja isegi voodipesu olemas, neil oli virnadena raamatuid ja mägedena mänguasju, ekstra lastele kujundatud mängupesasid ja nurki – krt võtaks, need olid ju minu lapsed ja nad elasid minu Haldjaorus! Neil lastel oli päris enda riidekapp, kummalgi oma, milles olid kõik vajalikud sees ja seal olid ka hetkel veel mitteparajad kasvuruumiga riided ootamas ees. Ema oli neil ka. Ja vahva koer. Ahjaa, soojus ja valgus olid ka. Isegi internet ja telekas olid, kuigi need just laste esmatähtsad vajadused pole, aga siiski. Kõik oli korras ja olemas ja ma andsin paberile ka enda allkirja, et nii tõesti on.

Samal ajal püüdis laps veel kord uurida, et ega tädi temaga kabet mängida ei soovi, kõik nupud olid ootevalmis, aga siis oli tädil juba ärritavalt kiire. Vastust lapsele ei tulnduki. Tõustes teatas ta mulle, et hakkame nüüd edaspidi regulaarselt suhtlema ja ta jälgib meid hetkeni, kui on veendunud, et me ise hakkama saame – lapsed käivad lasteaias ja mina tööl. Ma vakatasin, aga lõin mõttes kõigele sellele käega, sest kõik oli ju korras ja mingit alust meid tegelikult edasi torkida polnud. No et ju ta läheb tagasi oma kontorisse, paneb paberid kausta ja unustab meid lihtsalt ära. Trepil lisas ta naeratades sõna-sõnalt järgmise lause:

„Loodame, et kõige mustem stsenaarium siis ikkagi ei rakendu ja lapsed lastekodusse minema ei pea.“

Ahmisin veel vaid sõnatult õhku…

Mul oli tõsine hirm, sest tundus, et ma seisan vastamisi millegagi, millest ma ise veel päris täpselt aru ei saa.

Järgmisel päeval rääkisin kogu loost emale ja vanaemale. Liiga valus oli seda jama endale vaid hoida ja tundsin, et pean tegema omalt poolt kõik, et vältida halbu üllatusi. Vanaema kuulas vaikselt, ta on alati oma tormid kusagil enda sees peidus maha keerutanud ja tasakaalukaks jäänud Emal, kes on tunduvalt äkilisem oma emotsioonde väljendamisel, oli raske uskuda, et nii absurdsed asjad üldse võimalikud saavad olla ja lubas meile igati toeks olla. Seda, et vanaema meile toeks on, teadsin kinnitusetagi.

Seda lugu inimestele rääkides kogunes meie seljataha arvestatav hulk nõu ja jõuga toetajaid ja minu tunne muutus kindlamaks. Arvasime üheskoos, et ju see tädi sai oma huvi rahuldatud ja unustab meid. Mingit põhjust tal meiega jätkamiseks ju ometi ei olnud. Või oli? Siis milline? Saada minult mu lapsed kätte? Kelle jaoks? See kõik oli liiga absurdne.

Veel enne aastalõppu sain rõõmustavaid uudiseid ja kindluse mõttes helistasin reipalt ka lastekaitsetädile, et jagada oma mõõtmatut rõõmu, et nüüd on meiega kõik veel paremini ja rohkem ei ole tal vaja meie pärast muret tunda. Soovisime kenasti head aasta lõppu ja ma arvasin, et see oligi punkt ja kõik sai just minevikuks.

Elu loksus paika ja ma harjusin mõttega, et mul ei ole ravikindlustust. Ega pakilist vajadust arsti külastada ei olnud ka. Ainus kriipiv asi minu jaoks oli lastekaitsetädi suhtumine ja tundes loogiliselt põhjendamatut hirmu, püüdsin ma siis tema rõõmuks saada ühiskonna ootustele vastavamaks ja saatsin uue aasta alguses enda vanema lapse osalise ajaga lasteaeda. Eks mu hinges oli ikka pisike ärevus, aga kuna ta läks rühma, mille õpetaja oli minu parim sõber ja lapsele oli see elurõõmus õpetajatädi oma ja tuttav, siis võttis see kindlasti suurema pinge maha.

Kuigi laps läks lasteaeda taltsalt, siis tegelikult talle seal ei meeldnud ja oli näha, et ta käis seal vaid minu meeleheaks. Rõõmu koosmagamisest, koossöömisest, kõikekoostegemisest mu laps ei tundunud. Seega lähtusimegi õpetajaga koostöös sellest, et lasteaed oli lapse jaoks sotsiaalse suhtluse laienduseks, kuid mitte uueks elukorralduseks. Oluline oli, et meil tekkis lastekaitsetädi jaoks võimalus panna kirja linnuke, et laps käib lasetaias.

Sisimas ma tema lasteaias mängimas käimist vajalikuks ei pidanud, sest võimalusi teiste lastega mängida oli tal piisavalt ka lasteaia väliselt, kuid hirm, et kui ma nüüd lapsi lasteaeda ei sulanda ja ise tööle ei lähe, siis võibki kõik lõppeda sellega, et nad minult üldse ära võetakse… See hirm tundus nii absurdne, aga pani mind oma elu raskemaks elama.

Kevad 2011

Lastekaitsetädi määras meile järgmise kohtumise veebruari algusesse, aga lapsed olid sel hetkel haiged ja kohtumine lükkus edasi. See lükkus veel edasi nädala-paariste vahedega korra või kaks, aga kõik need korrad andsin ma talle eeskujulikult teada, et mul ei ole võimalik tulla tema juurde ja samal ajal tundsin ise, et miks ometi peaksin ma üldse sinna minema. Mis asju pidi meil siis temaga nüüd veel ajada olema?

Märtsis seadsime sammud taas vastumeelselt sotsosakonda. Vahepeal olime me kogukondlikult jõudnud arvamusele, et äkki oli tädi probleem selles, et ma üksi oma lapsi kasvatan. Võtsin endaga kaasa ühe abivalmi meestuttava ja tema sättis end reipalt mu elukaaslase rolli. Kogu vestluse aja mässas too mees mu pisema lapsega, kellega neil alati hea klapp oli olnud. Kinnitasime mõlemad ühest suust, et meie eluga on kõik kõige paremas korras ja isegi kui ma peaksin vajama ettenägematult arstiabi, siis on selleks ka kõik rahalised võimalused olemas. Meestuttav oli minu tagala, kui midagi peaks tõesti juhtuma.

Läksime heas tujus lahku. Nädal hiljem helises telefon. Lastekaitsetädi teatas mulle, et teda ikka ei veena see suhtevärk ja materiaalne kindlustatus ja mina ei saa oma elu elada nii, et see sõltub teistest ja ma ei tohi teiste kaelal elada ja teiste seljas liugu lasta ja mina pean ikka ISE tööle minema (see, et ma ISE hakkama saan, ei olnud ometi ju usutav – ehk et milline mittetöötav üksikema saab üksi lastega hakkama?!. Kohkusin taas ära, et mis ometi annab sellele ametnikule alust minu elu sedasi korraldada ja kontrollida! Varsti järgnes sellele ka teemakohane e-kiri:

„Tere Eva

Mul jäi Teie pärast süda siiski veidi valutama. 

Saan aru, et tuginesite siin käies palju välisele abile ja majanduslik poole olete jätnud teiste kanda. Samas ei ole mul selgust Teie nägemuse osas, mis saab siis, kui välist abi enam kasutada ei saa. Usun, et olukord on muutunud paremuse poole – vanem laps käib lasteaias jne, aga kindlasti on veel palju teha, et olukord Teie ja laste elus kindlam oleks. 

Mäletan Teie jutust, et olete palju öösiti üleval ja seetõttu hommikuti magate kauem. Muretsema paneb mind see, kuidas Te siis tagate laste järelevalve? Saan aru, et soovite oma erapraksisega tegeleda, kuid samas ei tule sealt hetkel selliseid sissetulekuid, mille eest söögid jm kulud katta saaksite. Samuti ei ole Teil kindlat ja püsivat haigekassa lepingut. 

Soovin tagasisidet nende teemade osas, mida olete plaaninud teha ja ette võtta. Olen valmis igati toeks olema ja abistama, kui mingis osas on raskusi. Soovitan kindlasti vaadata regulaarselt töövahendusega tegelevate ettevõtete portaale, nt cv online, cv keskuse, Eesti Töötukassa. Samuti soovitan endiselt võtta ühendust Eesti Töötukassaga ja uurida võimalusi, kuidas saaksite ja kas see on võimalik, et oma ettevõtte kõrvalt saaksite töötuks registeerida. See tagaks haiguskindlustuse ja saaksite sotsiaalhoolekande osakonnalt toetusi taotleda.

Muuseas on võimalik teatud juhtudel taotleda ka lasteia kohatasu soodustust, seda saab teha läbi sotsiaalhoolekande osakonna. Andke palun märku, kas see toetus võiks olla vajalik, siis saan edasist infot selle kohta jagada. 

Ootaksin
Teie nägemust nendes küsimustes hiljemalt 17. maiks.

Heade soovidega“

Samal ajal sain lasteaiast teada, et ta on teinud lapse kohta järelpärimise, et kas laps ikka käib lasteaias regulaarselt, kuidas riides käib, kuidas sööb jms. Olgem ausad, selline minu selja taga asjade torkimine ärritas mind tugevalt. Kas see inimene ometi endale aru ei anna, kuidas sellised asjad inimsuhteid ja suhtumisi kujundavad ja moonutavad? Ma mõistan, et mina poleks sellest pidanud kunagi teada saama, aga näed, sain.

Pidasin aru lähedastega, sõpradega, kahe juristiga. Kõigi jaoks oli asi ületanud absurdi piiri ja mul soovitati ühendust võtta antud ametniku ülemustega. Jätsin sel hetkel veel teised asjasse segamata, aga vastasin kenasti ja otsekoheselt, meenutades talle taaskord, mis asjaoludel me üldse tookord sotsosakonda pöördusime ja kinnitades, et probleemi, kui sellist, enam ei eksisteeri ja ma ei pea rohkem vajalikuks temaga antud teemal suhelda. Kuna ma olin kogu loost nii ärritunud, kuid ei tahtnud asja teravaks ajda, siis palusin tuttaval juristil, kes oma töös igapäevaselt lastekaitsmise küsimusega tegeleb, mu kiri üle vaadata. Ta kammis mu haavunud üleemotsionaalsed read sutsuke siledamaks ja nii see kiri teele läks :

„Tere,

Suured tänud, et muretsete, aga kinnitan Teile, et meiega on kõik korras. 

Mulle jääb arusaamatuks Teie mure meie majandusliku olukorra osas, kuna olen Teile korduvalt kinnitanud, et me ei vaja materiaalset abi ega ka toetusi. Meil ei ole Teiega kunagi juttu olnud, et kannataksime puudust. Tagala on olemas ja kogu aeg on olemas olnud ka mitmekülgne söök, kvaliteetsed kehakatted seljas ja jalas, samas ka väikesed lõbustused ja rõõmud. Meie pere käsutuses on igakuiselt ilma igasuguse välise abita suurem summa, kui seda on elatusmiinimum. Me elame minu emale kuuluvas suures majas, millest kolmandik on hetkel minu pere käsutuses, ning pool sellest heas korras elamust saab tulevikus minu pärisomaks. Ehk siis me elame päris oma kodus, ning meil ei ole täiendavaid kulutusi üürile. Lisaks meile elab siin majas kolm töölkäivat inimest (minu ema, õde ja tema elukaaslane) ja üks kodune pensionär (minu vanaema) ja meil üheskoos ei ole kommunaalmaksude koorem sugugi raske kanda. Nagu varemgi jutuks on olnud, siis ei ole mul ühtegi võlga ega laenu, küll aga on mul varasemast elust sääste, nii et me tuleme oma eluga kenasti toime. Seega saab öelda, et mitte mingil moel ei sõltu meie elu ega heaolu kellegi kolmanda suvast.

Ma olen pühendanud oma elu lastele ja minu kindel soov on olla nende kõrval kodus kindlasti vähemalt ajani, mil nad on sotsiaalselt piisavalt küpsed ja kaelakandvad. See on minu teadlik valik ja see on tehtud laste ja minu rõõmuks ja nende heaolu arvesse võttes. Minu jaoks on esmatähtsad minu lapsed ja pere ja meie koosolemised ja –tegemised. Meil on lastega väga tugev side. On üldtuntud fakt, et laps, kes on turvaliselt kiindunud oma vanemasse, on ka hiljem lasteaias ning koolis sotsiaalselt ja emotsionaalselt kompetentsem, kui tema vähem turvaliselt seotud eakaaslane. Ta on koostöövalmim, usaldavam, suhtlusaltim ning tal esineb lasteaiaga kohanemisel vähem stressielamusi. Ja seda fakti ja veendumust kinnitas mulle väga tugevalt ka isiklik kogemus. Lasteaed on mu vanema poja jaoks pigem suhtluskeskkond, kuhu hea tujuga minna, aga mitte igapäevane sunduslik kohustus. Olen sügavalt veendunud selles, et lasteaed ei tohi olla vanema vajadus vaid peab olema lapse võimalus. Minu pisem poeg ei ole veel lasteaiaküps.

Minu haridus ja kvalifikatsioon lubaksid mul suurema vaevata leida ka kellast kellani tasuva töö, kuid see variant tuleb kaalumisele alles kõrgendatud vajaduste tekkimisel, senikaua soovin ma aga väga veendunult ja visalt ajada päris oma asja, ning olla võimalikult palju aega koos oma lastega. Ma olen kunstnik ja see on mu kutsumus ja ma leian, et lähedalt minu tegemisi jälgides annan ma ka oma poistele head eeskuju, kuidas seatud sihtide poole püüelda. Samas annab iseendale ülemuseks olemine võimaluse veeta oma lastega võimalikult palju ühist kvaliteetaega.

Mis puutub minu öistesse tegemistesse, siis mu lapsed on alati pikalt magada armastanud ja just seepärast olen ma oma elurütmi seadnud sellisena, et olen kauem üleval ja ärkan hommikul koos nendega. Lapse lasteaeda minekuga on loomulikult ka minu ärkamised varasemaks muutunud. Minu emal on tööle sama tee, kui poisil lasteaeda, seega viib ja toob poissi reeglina tema. Nii on mugavam meil kõigil. Tänu poiste kasvamisele ja järkjärgulisele iseseisvumisele ja omade mängude ja tegemiste osakaalu suurenemisele on ka minul võimalik päevast aega vahel joonistamisele kasutada, aga ma olen üsnagi kindlameelselt päevad pigem ikkagi neile andnud ja siis nende uinudes teinud vaikselt omi asju. Vajadusel on alati abiks nii minu ema kui vanaema ja teised lähedased. Nagu eelnevalt ütlesin, on meie vanaema kodune, seega meil alati olemas. Minu lapsed ei ole kunagi olnud järelvalveta ja lastekasvatamisest ja kasvamisest on mul kindlad arusaamad, mis on päris kindlasti laste heaolu arvesse võtvad ja seda toetavad.

Ainus põhjus, miks me detsembris 2010 sotsiaalhoolekande osakonda pöördusime, oli küsimus, kas ja kuidas on minul, kui vanemate kui 3-aastaste laste emal (minu noorem poeg oli novembri lõpus saanud kolmeseks) olla kodune ja samal ajal omada Eesti Haigekassa ravikindlustust. Olin teadlik, et varasemal ajal oli olnud võimalusi kodus laste eest hoolitsevatel vanematel omada ka pikendatud korras nimetatud kindlustust. Kuna selles küsimuses Haigekassasse helistades soovitati mul pöörduda sotsiaalosakonda, siis tulimegi uurima, millised ja kas üldse on veel selliseid võimalusi. Kuna Eesti Vabariigis ei ole lastel lasteaias käimise kohustust, siis mõistagi oleks väga hea, kui ka kodus oma lapsi kasvatada eelistavatel vanematel oleks tagatud sotsiaalne kindlustatus. 

Me saime Teilt vastuseks, et sisuliselt minu ainsad võimalused olla riigi poolt kaitstud ja kindlustatud, on olla töötuna arvel või minna tööle. Lisaks veel õhkõrn võimalus, et kui taotlen oma lastele puudeastme määramist ja nad sedavõrd puudulikuks tunnistatakse, siis seeläbi olla nende hooldajana ametlikult ja kindlustatult kodus. Olen ettevõtja ja see ongi hetkel minu töö – ehitada üles toimiv ja tasuv tervik. Kuna mu lapsed on tunnistatud terveks, siis ei pea ma eetiliselt õigeks neile puudeastet taotleda. Kindlustatuse küsimusega tegelen nüüd ise edasi. Alati on võimalus ju sõlmida vabatahtlik kindlustusleping.

Kinnitan, et olen kursis võimalusega vajaduse korral pöörduda sotsiaalhoolekande osakonda. Mul on olemas Teie kontaktid ja ma tean, kust abi otsida, kui see peaks kunagi vajalikuks osutuma. Suured tänud Teile abi eest.

Lugupidamisega

Eva“

Ta ei vastanud mulle rohkem.

Suvi sai läbi. Mõlemad lapsed läksid lasteaeda. Kuigi mul oli veel paar aastat plaanis oma asjadega oodata, siis viisin ikkagi paberid kooli sisse ja sügisest olin taas koolipingis päevaseses õppes. Seega olin ma taaskord ravikindlustatud. Mõni nädal hiljem läksin ma ka tööle. Ma olin omalt poolt täitnud kõik pseudotegusa ametniku seatud kriteeriumid ja ometi selgus sügisel, et seesama lastekaitsetädi, minuga kordagi kontakteerumata, tegi jälle minu laste kohta järelpärimisi lasteaeda. Kannatasin vaikselt ära, et ehk oli see nüüd ikkagi viimane kord…

Kuuldavasti tegi ta oma järelpärimisi veel korduvalt. Suurem laps läks 2012. aasta sügisel kooli, pisem teise lasteaeda ja sellest ajast peale puudub minul info tema tegevuse ja urgitsemiste kohta. Minuga ei ole ta rohkem ühendust võtnud.

Miks selline ogar agarus?

Mille alusel ta sedasi käitus?

Mis õigusega?

Kelle volitusel?

Valmised olid selleks ajaks ju juba läbi. Või oli neil tõesti kusagil salanimekiri ooteajal sügelevatest lapsendajatest, kes vajasid “korralikke väikelapsi”? Ma ei saa salata, et see tundus mulle ja mu lähedastele algusest peale absurdse tellimuse täitmine. See on ju ometi võimatu?!

Järellained

On ilmne, et kui lastekaitse tunneb pere ja laste vastu huvi, siis midagi seal on. Ma ise oleks seda ka arvanud. Enam mitte. Tundub ju loogiline, et niisama tühja koha pealt ei vaevu keegi asjaga tegelema? Kus suitsu, seal tuld? See on õhku paisatud selge sõnum, mille iga normaalne tavamõtlemisega inimene saab, eriti inimesed lasteaias, kes näevad oma töös paljut. Sellesse, miks ma mitu aastat sedasi lastekaitse-kabuhirmus elasin ja kogu seda jama taluma pidin, ei viitsinud hiljem enam keegi isegi süvenda. Üldine arvamus oli, et ju siis oli mingi põhjus, aga enam ei ole ju. Ühel hetkel ma ei viitsinud enam isegi selgitada, miks see tädi ikka me järel veel urgitseb, sest mu põhjus oli nii jabur kõigi jaoks.

Korduvalt kuulsin ma järgmist: “No ja tahtsidki lastega kodus olla ja siis? Milles probleem? On see siis keelatud? Ole nüüd normaalne, keegi ei saa sinult lapsi ära võtta! Ju ta tegi lihtsalt nalja.”Nalja?! Polnud võimalik selgitada inimestele, et vaat just see lastega kodus olemine oligi see põhjus, miks lastekaitsetädi tuld võttis – olime me siis talle mugav ja lihtne pseudokeiss, et teeselda tegelikku töötegemist selle aja arvelt, mis ta minule kulutas või mida iganes. Aru ma sellest ei saanudki. Eks ma sisimas ju lootsin, et see on vaid üks agarusest ogar ametnik, kes ei taha või ei suuda mõista ja tolereerida erinevaid maailmavaateid ja surub kõigile näkku vaid isiklikku pisikest mätast või siis inimene, kelles valitsebki tahtmatus tegeleda tõsisemate juhtudega. Kõige personaalse foonil oli mul võimalus saada temaga ka kõrvalseisja kogemus hoopis teise asjaga seoses. See mulle tema agarust ei tõestanud. Samal ajal, kui ta tegeles minu peedistamisega, juhtusid pärisasjad, mis tema tähelepanu ei köitnud.

Episood leidis aset üsna minu ja tolle lastekaitsetädi “suhte” alguses. Üks mu sõber oli väga mures endale lähedase pere pärast. Pöördusime kohe mulle juba tuttava lastekaitsetädi poole, sest ta oli esimene, kes mulle kohe meelde tuli ja tema pealetükkiv ettevõtlikkus pani mu uskuma, et ta saab kindlasti aidata nii tõsise asjaga. Helistasime ja rääkisime talle lapsest, kes vajab abi. Oht väärkohtlemise kordumise ees püsis kõrge. Lastekaitsetädi küsis aadressi ja teatas siis, et ooo, see on hoopis kõrvallinnaosa teema, tema sellega ei tegele. Kas ei võinud ta infot vähemalt vastu võtta, registreerida ja edastada kuidagi süsteemisiseselt? Vähemalt palunud kellelgi mulle tagasi helistada, et sama jutt uuesti rääkida?

Sellise teate edastamine muserdab samuti ja seda peaks spetsilist ometi teadma. Hea usaldus peab olema, et meid sellise kaaluga jutuga lihtsalt minema saata ja jätta meie vastutusele hädaohus oleva lapse heaolu parandamine. Ma olin löödud. Lastekaitse eesmärk polegi lapsi kaitsta? Minu jaoks jäi ja jääb see suhtumine mõistetamatuks. Aga ok, kaevasin internetist siis vastava linnaosa numbrid välja ja helistasime sinna. Abi jõudis abivajajateni. Hiljem sain koolitunnis teada, et tegelikult ongi iga niidiots oluline ja on arusaamatu, miks meie agar tädi seda tookord tuimalt ignoreeris.

Mõni aastat hiljem tuli sama lastekaitsetädi meil jutuks samas piirkonnas töötava koolipsühholoogiga, kes oli minu lugu kuuldes hämmingus, sest temal oli tollesama lastekaitsetöötajaga “alati äärmiselt meeldiv koostöö olnud” – asjad liikusid kiirelt, selgelt ja sujuvalt. Jällegi – ta oli olnud väga agar ja hakkaja. Aga kas ka asja eest? Minule jäi sellest seda enam kahtlus hinge, et kui palju sellest siblimisest tegelikult ikkagi asja ette läks ja kas ta ikka tegi oma tööd päriselt ja südamega või lihtsalt väljanäituseks.

Ma ei olnud enam ammu guugeldanud, et teada saada, millega too provva ka tänapäeval tegeleb. Täna vaatasin. Esiti hakkas mul natuke õudne, sest teda ja tema ambitsioonikust jagub paljudesse kohtadesse. Küll aga tegeleb ta kaasajal asja sisulise poole asemel niisama juhtimisega, seega ehk kulub see suur aktiivsus inimestele hoolimatult haigettegemise asemel mõne asjalikuma asja peale marjaks ära. Olgem otsekohesed, lohutav on ka teadmine, et meie linnaosas on tema asemel nüüd ametis asjalik, soe ja tore lastekaitsetöötaja, kes oskab kuulata ja mõista ja adekvaatselt tegutseda. See ei ole lihtne töö ja ilmselgelt ei sobi igaüks sellesse ametisse.

Lõpetuseks

See lugu on olnud õppetund, mida ma ise valinud ei oleks. Aga ju mul siis oli vaja just seda kogemust ka, et osata näha ja uskuda ka selle taha, mida ainult edevalt petlik pilt näitab. Usalda, aga kontrolli. Kurb tõsiasi on see, et ma ei saa enda seest välja tunnet, et sotsiaalne tundlikkus võib olla kahjuks Eesti Riigis ka ohtlik nähtus ja näib, et lihtsa nõupärimise peale võib abisaamise asemel väga kergekäeliselt viia inimesi sootuks abitumasse seisu ning jätta siis maailmale mulje, et ise tehakse asja taustal hullult palju tööd ja antakse abi.

See on paratamatult teinud mu ettevaatlikuks, aga pole mitte kunagi takistanud mul vajalikke samme astumast. See minu lugu antud persooniga on masendav. Ja need teised lood (jah, lugusid on veel, aga asjaosaliste palvel ma neist avalikult ei räägi) temaga sellelele lisaks muudavad kogu asja minu jaoks veel küsitavamaks.

Miks ma ta hammaste vahele jäin?

Kas sarnaseid absurdseid lugusid oli tal veel?

Kui paljusid ta sedasi veel hirmu all hoidnud on?

Kui paljusid ta oma hoolimatuses või pahatahtlikkuses veel kahjustanud või isegi murdnud ja hävitanud on?

Kuhu ta neid lapsi siis ikkagi saata tahtis ja miks?

Ma tahan uskuda, et ta tõepoolest on selles suures süsteemis  ainus selline sobimatu monstrum ja samas ma kardan et ma ei olnud ainus oma mures ja õuduses, keda ta kiusanud on. Antidepressantide kasutamise vajalikkuse määratlemine? Lastele võltspaberite taotlemise tungiv soovitamine, et riigilt raha välja petta? Laste äravõtmisega ähvardamine vaid seepärast, et ma tahan oma lastele parimat ja nendega koos olla? Mida veel?! Sellised peaksidki olema ühe lastekaitsja igapäevatöö ja töövõidud? Lõhkumine? Lammutamine? Kahjustamine? Nõrgestamine?

Ja kui me vaatame nüüd ajas tagasi suurt pilti, ausalt ja julgelt, siis kas tõesti oli mu lastele parem saada lapsepõlves osa vahva kooskasvamise asemel sellest hullust elust, mida pakkusid neile nende vintsutused lasteaias ja minu päevases õppes kõrgkoolis käimine? Ma ei lõpetanud seda kooli kiitusega ju tühja koha pealt, vaid tegin selle nimel ka kõvasti tööd. Mul olid kuklas tädi ähvardused ja hirm, see pani mind ebaloomuliku südikusega ennast tõestama. Oma teenimisvõimalusest, mitmest töökohast, 24stest, 48stest ja 72tunnistest valvetest me üldse ei räägi. Vahel muidugi juhtus, et lapsed olid mul haiglas tööl kaasas ja magasid öö vaikselt tühjas palatis, aga mis elu see siis oli? Seda see lastekaitsetädi sooviski? Et kas see oli siis nüüd parem kui see, kui ma oleksin nendega veel mõned aastad mõnusalt kodus olnud ja kooli-tööle pisut hiljem läinud?

Mul on kurb, et mu lapsed jäid ilma mitmest aastast oma lapsepõlve kvaliteetajast. Hirm, mitte selle ees, et ma ise olen imelik ja saan asjadest valesti aru, vaid hirm selle ees, et kui ma nii ja naa ei tee nagu ta sunnib, siis paneb ta oma sõrmenipsuga maailma uskuma, et ma OLEN HALB EMA ja ma jään oma lastest ilma, sest ma ei käi tööl j alapsi lasteaeda ei vii. Jään ilma lastest, keda ma üle kõige maailmas armastan? Pelgalt sellepärast, et meie maailmavaated mingi lastekaitsjaga ei ühti? See oli see, mis me elu tookord tasakaalust välja viis ja haiget tegi.

No ja saavutas ta siis oma eesmärgi ja minust sai parem ema? Tegelikult ei olnud ma kunagi halb ema, aga sellest hoolimata ulatusid antud loo järelmõjud märksa kaugemale. Tema sõnad on mu mällu sööbinud, kuklas olemas ja teevad endiselt haiget. Ja kuigi ebamäärane ja alusetu oht, et ta mu “kenad lapsed, keda uued kasupered ootavad” minult ära saab võtta, on ammu möödas, siis see tunne ei ole minu seest kadunud. Ma leian veendunult, et kui keegi, siis just tema ise lastekaitsjana on kahjustanud minu ja läbi minu haavamise ka mu laste heaolu väga tugevalt.

See lugu ootas oma kirjutamise pikalt, sest ühtaegu oleks see nagu kibe tempel, minu häbilugu, teisalt oli see lihtsalt nii ülekohtune ja ebaõiglane, et sellega koos ei pea elama. Muuta seda lugu ei anna, olnut olematuks ei tee, kuid teistele oma lugu rääkida saan ma küll. Kelle hoiatuseks, kellele silmade avamiseks, kellele kahjuks ka äratundmiseks.

Kindel on ehk vaid see, et sellises lõksus üksi olles muutuvad ka tugevad abituks. Muutuvad ka need, kes pole üksi, kuid kelle hääl sumbub hirmu ja õuduse alla.

Seepärast, palun, märgake, hoidke, kaitske ja astuga vajadusel välja teineteise eest. Ja rääkige, rääkide asjadest ka siis, kui te kardate, sest siis on sellest ehk veel kõige enam põhjust rääkida, et terror ei saaks kesta ja hävitada!

Jälgi mind Facebookis:

5 thoughts on “Lastekaitsest. Kõverpeeglis”

  1. Tead, selle peale ei oska isegi mitte midagi kosta. Mäletad, kui istusime su köögis, talvine päike paistis helgelt sisse, Bäts ja Lonni üritasid tutvust luua ja poisid sebisid seal vahel. Halvem kui turva- ja lastekodu? AHAH. Pai teile!

    Reply
    • Mäletan, muidugi mäletan! Mul on sellest isegi mõned pildid ja paar videokatket siblijatest kusagil olemas 😀 Just nii kehv see olukord oligi, khmm. Eks see jääbki üheks suureks arusaamatuseks (loe: aru saamatuseks). Minu juhtum on õnneks nende jaoks lõpetatud, aga kui ma iial veel kuulen selle inimese nime seoses mõne ebaõiglase juhtumiga, siis rohkem ma ennast tagasi enam ei hoia ja teen oma noka lahti ametlikult lahti. See valmisolek on mul alati taskus.

      Reply
  2. Mina olen kogu oma 20+ aastat kestnud praktika jooksul kuulnud üks kord välja öeldavat sõnu “Tahaksin algatada vanemlike õiguste äravõtmise” ja see oli olukorras, kus (kooliealised) lapsed ise palusid, et neid internaati saadetaks, ema juures ei ole võimalik elada. Ütleja ei olnud lastekaitsetöötaja, eripedagoog oli.
    Lastekaitsega on mul väga häid ja väga halbu kogemusi, konkreetsete nimede ja nägudega seoses pooleks – kaks imetoredat ja kaks täitsa taipamatut inimest, aga päris nii jabura jutuga tädisid nagu see Sinu kogemus ei ole kohanud. Tolle naise sõnad – et äkki panna lapsed hoopis lastekodusse – on täiesti lubamatud. Oled isegi liiga hea inimene, et asja suure kella külge ei pannud.

    Reply
    • Hoian servast ta tegemistel vahel ikka silma peal ja olen hüppevalmis. Martini lugu elustas tonte ja andis neile kuju, mida ma näha ei tahtnud. Seega suured kellad pole tegelikult enam välistatud, sest aastate jooksul on hirmust saanud midagi hoopis muud. Kurjuse vastu saab heaga vist vaid mingi piirini ja see headus on lõpuks suhteline – kurjale säru tehes teeb paljudele teistele head. Eks elu suunab ja juhatab. Aitäh Sulle kaasamõtlemise ja -ütlemise eest!

      Reply

Leave a comment