Selleks, et raputada tolm nürikskuivanud sulelt ja teha esimesed arglikud katsed üle väga pika aja blogimaailmas… no vot just selleks ma siin nüüd olengi. Tere, mina olen endiselt Eva, aga ma elan nüüd Šveitsis. Vahepeal on oi-oi kui palju juhtunud. Alustan kusagilt vahepealt 😀
Möödunud sügisel elasime veel kõrvalmajas. Ühel varahommikul ärkasin liiga lähedalt kostva tungiva muugimise peale. Aga muugijat ennast polnud näha. Mitmendal päeval avastasin teise kõrvalmaja akende alt kaks rõõmsat lehma ristikut krõmpsutamas. Elupõlise linnalapsena on lehm minu jaoks endiselt huvitav nähtus ju. Ja et neid kortermajadega asulas sedasi harjumatutesse kohtadesse paigutatakse, oli mulle ikka täiesti uus värk.
Eile jõudsime koju hiljahilja. Palavusega on kõik aknad ikka veel laiali ja no me siis poole öö peal leiutasime, et miiisss imelik hääl see õuest kostab. Kogemus aitas välja! Lehmatädid on ringiga taas naabermaja garaaži katusel! Ohsedarõõmu! 🙂
Tervelt kolm pärislehma! Üks pruunisäbrusline ja kaks valge-pruunilapilist. Esimesel korral tabasin nad metsapoolt. Võtsid rahumeeli einet ja uudistasid maailma. Kui me teisele poole maja, tänale tagasi läksime, siis tulid kaks meid ka ülevaltpoolt uudistama. Kolmas oli samal ajal peadpidi varjamatu huviga suvaliste inimeste rõdul ja sihtis seal hoolega midagi veel põnevamat kui mina.
Kohe kahju, et me kõrvalmajas ja nii kõrgel elame. Ma tahaks ka rõdule lehma. Või vähemalt selle pead ja pikka karedat keelt ja suuri silmi pikki ripsmeid volksutama. Mõtle, kus saaks vahvaid pilte temaga seal teha ja lastel oleks ka nalja korralikult!
Muide… kelleks teie lapsena saada tahtsite? Mu vanemad said mind pool elu kiusata mu unistuste üle itsitamisega. No et nii ebareaalsed või nii. Ma nimelt plaanisin kusagil kõigepealt koristajaks hakata, aga see polevat hea plaan ja siis jõudsin ma oma plaanides lüpsjaametini. Kuid ka see naerdi välja. Hiljem unistasin ma trennis käies baleriinikarjäärist, aga ema arvas juba siis, et ma liiga pikaks kasvan ja kes see minusugust hobust siis visata ja kätel keerutada jaksab… et sel juhul oleks mu saatus vaid varjetees ja no see amet ka ei passinud. Kuigi praegu võiks juba noor pensionär olla.
Elu jooksul sai minust muidugi igasugu asju. Koristajat ja baleriini ei saanud, aga elu siiski halastas mulle – me kõrvalmaja akna all on lehmad. See on maailma mastaabis peaagu nagu elutoas. Hurraaa!
