IVE päevik – 47. päev

Et keegi ei muretseks, siis kinnitan, et kõik on ok, olen lihtsalt segamatult lõputöö lainel. Tekst on valmis, täna öösel peavad tulema veel ka joonistused. 🙂

Päevane süst oli julm. Andreas torkas ja palusin tal kohe nõela mu seest eemaldada. Teist torget on alati raskem teha, mõlema jaoks, aga teine oli siiski inimlikum. Õhtune suts oli nagu herilase torge, aga valu kestis õnneks hulga vähem aega. Mul on elus kaks korda õnnestunud herilasega sedasi kohtuda. Mõlemal korral papa sünnipäeval ja mõlemal korral sama ploomipuu küljest ploomi võttes. Sindrid olid ploomi taga. Arvake, kas ma edaspidi vaatasin alati kõik ploomid läbi?! Süstiga pole paraku abi sellest, kas vaatad või ei, valus võib ta hoolimata sellest olla.

Tänasest pole mul ühtegi pilti, kuid kuupäevaliselt on mul eileõhtuse perekondliku kaardimängu pilt küll. Happyl oli asjast muidugi oma arusaam ja ronis teine vahepeal tähelepanu otsides kohe keset platsi sedasi 😃

Ja nüüd lähen siis joonistama. 🙂

IVF päevik – 46. päev

Tänase päeva peamine küsimus on olnud, kus asub mao õlg. Ja kui madu peab oma käe panema kellegi õlale, kas ta paneb siis pea või paneb ta saba või viskab end terve kerega üle teise tegelase õla rippu? Teine küsimus on mul veel, kuidas sööb madu suhkruvatti . Ta väidab nimelt, et see on ta kõige lemmiku maiustus, aga mul jääb ettekujutusest kergelt puudu vist. Sedasi me siin anname oma eriti loomingulisele lõputööle viimast lihvi ja võiks ütelda, et juba dekoreerime vaat et dekoreerime seda, kavandame esitlust. Üks pisike mao õlg ongi veel vaid jäänud ja natuke joonistamist. See on see eriti magus osa selle asja juures.

Ma taipasin täna korra aknast välja vaadates, et naabritel on kõigil jõulud ja need süvenevad iga päevaga. Meil oli juba augustis mõte jõulutuled välja riputada, et saaks soojas ja valges ja noh, siin me oleme, äkki kunagi saame need üles ka. Siis kui on soe ja valge. Aega ju veel on ja meie oleme lihtsalt nunnud 🙂

Ravimitega on mul tekkinud mingi väga sujuv suhe. Hommikul kell 8 närin voodiserval kuiva leiba, manustan oma kolm prekaraati. Kell 4 päeval saan päevase juraka süsti ja närin jälle leiba ühe rohuga. Kell 8 õhtul võtan veel ühe rohu ja kell 21:30 on õhtune süst. Südaööl närin leiva ja manustab kaks erinevat ravimit. Sedasi jõuavad 2 korda päevas (12 tunnise vahega) ja 3 korda päevas (8 tunnise vahega) ravimid kõik õigel hetkel kohale. Ma olen kohe uhke, et nii ravimikaugena, kui ma ise olnud olen, olen endale mingi talutava süsteemi loonud, sets kui ma neid numbreid ena ees oleva hiigelsuure kella peal vaatan, siis mul on tunne, et võis juhtuda, et mõnel korral võtsin ma südaöide ravimi tundega ka päeval kell 12 ühe rohu sisse. Aga kindel ei ole ka. Äkki ikka ei võtnud. Viimased paar päeva on süsteem keasti selge olnud ja nüüd on küll tunne, et ära võivad neid jätta, aga ehk juurde ikka enam ei pane. Pole vaja, et mu süsteem lonkama hakkab.

Süstid olid talutavad, kõht on aga süstmisest siniselapiline ja mügarlik. See on veider ja üldse mitte nii tore. Ehk ikka tasandub ja muutub taas nahavärviliseks tagasi varsti.

Muud nagu ei olegi täna olnud. Meeleolu on tore ja viimase pirni pani Andreas, kes läks mu küsimuse peale, milline on stegosaurus, guuglisse otsima ja jõudis kuidagi mingite muude saurusteni ka, Üks oli väga ninasrviku moodi. Andreas küsis nalja pärast guuglilt, et kas ninsarvik on saurus ja vastus tuli selline, et Andreas ei tea nüüd, kas ta enam julgeb ja tahab guuglit üldse kasutada. Aga et ka teaksite – ninasrvikud EI ole linnud 🙂

IVF päevik – 45. päev

Aitäh kõigile teile, kes te kirjutasite siin ja seal ja mõtlesite eilsele ja ka teistele lugudele kaasa. ❤

Mu päevakava on siin kergelt sassis olnud – kirjutan ööd läbi hommikuni ja siis jupi kaupa pikutan päeval süstimiste ja rohtude võtmise vahele. Ma suudaksin ennast rohkem sundida, aga hetkel ei taha. Hetkel on põhjus end rohkem hoida ja mitte üle piiri minna.

Tänane kuupäev algas sellega, et Vanc kappas enne und ülevalt alla ja uuris, et kuidas nende päkapikkudega siis lood on, et kas ja kuhu nad tulevad. Tal ei ole mitte kunagi ise õnnestunud näha, kuidas na toimetavad, aga ta usub, et mina tean. Ja mina taipasin et ma ei ole üldse veel selle asja peale mõtelnud. Alles oli ju suvi.

Vancul on küll olemas Oreo kaleder, mille ta vist äkki paar nädalat tagasi ise poes valis ja teiste jaoks on mul vana varu kusagil olemas, aga mingit päkapikukraami ei ole. Vanc lohutas, et pole hullu, äkki me siis täna õhtul saame poest vaadata, mida neil päkapikkudel vaja on. Nende varukalendritega oli selline lugu, et ma eelmine aasta mingi aeg ostsin suurema koguse erinevaid naljakaid ja siis kui me kolisime, siis Andreas avastas need ja sõi lihtsalt tühjaks. No sest ta oli kindel, et kui on jõulukalender, siis kindlasti eelmise aasta oma ja keegi on unustanud neid kasutada ja kindasti on need juba aegunud või kohe aegumas. Mõned õnnestus mul siiski säästa – käpapatrulli, trollide ja ponide omad.

Kuna Vancul oli kalender olemas, siis seisi Andreas korraga mu kõrval käed puusas ja nõudis naerdes, et kus siis tema kalender on, ta tahab ka päkapikke. Eks see vist on keeruline küll, kui sa tuled kultuuriruumist, kust päkapikust ei tea keegi miskit ja sinu päkapostkastis või sussi sees pole iial ükski päkakas kakal käinud. Noh, seda sussiasja ei tea mina ka ega ka lapsed, sest sussi koht on vastu maad, aga päkapikud on mul käinud terve elu ja käivad mu lastel ka nii kaua kuni neid see kõnetab. Ja Andreasel käivad päkapikud otseloomulikult ka, sest kõik see, millest ta lapsena ilma jäi, tuleb ju tasa teha.

Leidsin kalendrid üles ja Andreas sai esimesena valida. Vanc arvas, et ju ta ikka tahab koertega kalendrit, aga ei, Andreas tahtis ponide oma. Vanc oigas naerda, et sa ei kujuta ettegi, see oli kunagi mu lemmikmultikas. Ja lisas siis, et Tan narris teda selle pärast. Ja mina sain lisada, et ta narris, sest talle endale ka hullult need ponid meeldisid. Nüüd on meil siis ka kolmas tüüp majas, kellele meeldivad ponid.

Esimene luuk avanes juba detsembri esimestel minutitel.

Öö otsa tegelesin ma siin me kirjatööga ja taustal printis kolme Lilliga proovitöö, mis vajab tehniliselt veel tuunimist, aga asi on juba üsna paljulubav.

Õhtul saime sispti linnas apteegis ja poes ka käidud, Päkapikud on lähenevateks jõuludeks valmis. Mul on kõik retseptid peale ühe viimase Clexane nüüd välja ostetud ja ehk ikka ühel hetkel jääb see menüü ka lahjemaks. Endiselt ootame esmaspäeva.

Enesetunne on tavaline. Maailma parim asi on tavalise Monsteri (energiajook) lõhn ja ma võiksingi seda vist lõpmatuseni sisse hingata. Lihtsalt nuusutada, sest maitse ei ole üldse nii hea kui lõhn. Mulle maitseb Starter, aga Starteri lõhn ei ole nii hea ja kuna keegi peale minu seda siin ei joo, siis olen ma hetkel püüdnud end tagasi hoida. Vist siis juba mingi 50 päeva, ohhoo!. Andreas küll mainis täna ka, et kas ta tõesti ei suutnud mind kõigi nende artiklite peale veenda, et puudub kahjulik mõju rasedusele ja kohv sisaldab rohkem kofeiini – ainsat, mis võiks olla suures koguses lapse arengule häiriv, aga kuni ma ei tunne möödapääsmatut vajadust, siis ma valin midagi muud. Näiteks tema Monsteri nuusutamise.

Söömisest peab ka rääkima? Ühe turske tursa ribad on see, mida ma vajan. Mõnes pakis on nad õige muredad, teises nätsakamad, aga nad on mõnusad. Hais on küll selline, et hoia ja keela, aga maitse on hea., kui paki kohal ei hinga 🙂

Huvi pärast mõtlesin, et kui midagi muud siin kinnituseks teha pole, siis vaatame, kuidas test reageerib. Tavaline odavama otsa 10 ühiku test. Andreas tilgutas oma käega kolm tilka õigesse kohta ja nii nagu test märgus, ilmus kohe esimesena ka teine triip nähtavale ja oli päris tükk aega tumedam kui testi kontrolltriip. No ühesõnaga kindel on see, et kere on mul rasedust kinnitavaid hormoone täis ja tore oleks, kui see kõik toimuks nüüd ikka ka asja eest 🙂

Päevane süst oli ok, õhtune oli valus ja kuna laulmine mind siin ennegi on aidanud, siis üürgasin aga täiest torust Gloriat ja see ajas mind naerma. Andreas võtab süstimist palju tõsisemalt ku mina. Tema süsti ajal ei laula ega naera. Vähemalt veel mitte. Kaasrasedusest räägib ta siin aga küll.