Hommikune test ei näidanud midagi. Andreas tuustis netis ka ja leidis, et tegelikult võib see siiski veel täiesti ka nii olla, et test ei reageeri. Ma ju tean küll, et võib, aga samas võib ka näidata, kui Tiktaki areng igati normis on. Hõre tunne on natuke, sest nii-nii väga tahaks mingitki kinnitust.
Ma ei ole küll raudpoltkindel, millal ma poistega testile kõige varem teise triibu uduõrna varju sain, sest ma tormasin otse tol ajal veel Hiiul asunud Synlabi eellase juurde vereteste tegema. Ja arvatavasti olid vanakooli testid ka vähemtundlikud. 25sed äkki? Mäletan vaid seda, et kodused testid muutusid positiivseks siis, kui ma juba ultraheliski kinnitust olin saanud.
Kindlalt tean uuema aja testidest vaid seda, et mingi kord sain ma 3+5 juba 10sega triibu kätte. Homme on mul 3 nädalat ja 5 päeva kalendris ees. Äkki siis homme?
Kuigi mu aju üsna kärssab, siis päeva veetsin mänguteraapia koolitusel vanematega suhtlemist õppides ja see oli tore. Kohati ongi see vist kõige suuremaid väljakutseid esitav pool kogu selles asjas. Olen mitu korda mõtelnud, et ehk peaksin siiski pereteraapiaga jätkama. Samas on mind vaid üks ja kõiki maailma asju ei jõua ega suuda ma korraga nagunii teha ja niisama kompetentsitõstmiseks on mul neid asju juba selline arsenal, et aitab kah. Küll ma saan hakkama või siis suunan edasi. 🙂
Enesetunne on nagu on. Väsimus on. Uni on. Kõht valutab, alaseljas on surve, aga päris igakuise valu moodi see ei ole. Eks mind muidugi on väntsutatud ju ka omajagu, aga vähemalt öösiti suudan nüüd ilma valudeta külge keerata, punktsiooni järel oli ikka päris jube olla. See valu on selgelt möödas. Üllatuskülalisena saabus mu alahuulele tilluke ohatisepunnike. Näha pole, tunda on. Kuna ma nendega alles paar aastat tegelen, siis pole nad kunagi päris hulluks läinud, aga ilmselgelt on hetkel immuunsus veidi maas.
Ma võin vanduda, et köögis on mingi imelik lõhn. Ja ma ei saa sellele jälile ja keegi teine seda ei tunne. Surnud hiiri meil ei tohiks siin olla ja kõrvits ei mädane ka salaja altpoolt – need kaks on mu lapsepõlve üllatajad olnud kunagi. Aga siis tundsime me kõik, et midagi lõhnab valesti. Nüüd olen ma täiesti üksi. Ju siis kujutan ette 🙂
Happy on imelik. Tal on kaks äärmust ja ta käitub veidralt. Variant üks on see, et ta otsib minuga veidralt lähedust, tahab mind lakkuda ja pea süles passida. Ja kui ma siis püsti tõusen või liigun, siis veab ta pea õlgade vahele, läheb põlvest nõrgaks ja püüab kiirel sammul minema imbuda kõht vastu maad. Ma ei ole mitte muhvigi talle teinud, isegi häält pole tõstnud. Ja no see pole üldse meie Happy käitumine ju ka.
Andreas andis mulle koera maiustuse pihku, et vaata, mis teeb. Happy võttis, vaatas veel vilksti üle õla ja kadus küür seljas minema. Andreas arvas, et koer nagu ei tunne mind ära või näeb kedagi teist. Noh, nagu ta oleks segaduses. Võta siis kinni. Mõni minut hiljem oli ta tagasi ja kukutas oma suure pea kolksti mulle põlvele. Räägin ja paitan ja tema nagu päriselt kardab. Äkki ma lõhnan kuidagi teistmoodi ja ta on segaduses? Ükski mu koertest pole sedasi lolliks läinud. Küll aga ootas Possu, mu maailma kõige ägedam bullterjer, omal ajal minuga koos Tannu saabumist. Kui mina kõik need 9 kuud lapiti pikali olin, siis magas tema kogu aeg pea mu kõhu vastas või peal. <3
Õhtul tõime apteegist superhüpervarajase testi ka ära. See on 2 korda tundlikum kui need kaks, mida ma eile ja täna tegin. Saab siis näha. Apteegis muidugi sai nalja ka. Evelin saatis mulle hommikul pildi, millist testi ma pean otsima ja et selle keti apteegist peaks seda testi saama.
Apteegitädi vaatas nõutult mind ja nelja testi riiulil ja et tema pole sellist küll näinud nagu mu telefonist talle vastu paistis. Et äkki mulle ikka sobib see supervarajane 10 ühikuga ka. Siis aga pakkus ta, et neil on sama keti teine putka ju ka samas keskuses, et vaadaku ma sinna ka, et äkki neil on.
Riiulilt vaatasid mulle vastu jälle needsamad neli varianti. Kükitasin ja ohh imet, seal, teiste vahel ja taga oli küljepeal, kõige pisem ots minu poole, veel üks karp – ja see oli just see hüpersuper kõige tundlikum 5ühiku test. Ja mina olingi jälle rõõmus. Ja samal ajal ostis Andreas terve kilo raclette juustu, sest fondüüjuustu neile veel ei olnud. Äkki tuleb kevadeks. Šveitsis elanud eestlane naeris õelat naeru seepeale, sest soojad vedelad juustud on šveitslaste jaoks just praeguse külma ja pimeda aja söögid.
No ja emotsioonid on mu ka täiesti olemas. Ma jõudsin poes juba ärrituda, et neil polegi enam mu lemmikkomme, sest ma põikasin sinna vaid ju ainult nende pärast, mis sellest, et ma lahkusin terve suure poekotitäie kala ja muu kraamiga. Igal juhul kappasin mask ees ja pea seljas terve poe läbi, sest info juurest ma neid oma lemmikkomme enam ei leidnud. Meeleheide kasvas iga uue jõululeti juures. Niigi saab neid komme vaid kord aastas, jõulude ajal ja siis on nad ka enne novembri lõppu need juba läbi müünud?
Kusagil salatite vahel olid sama firma teised tooted, piparkoogid ja mingidki muud jamad. Ma pidin päriselt nutma juba hakkama, silma kiskus märjaks, et mis krdi mõttes neil ei ole enam neid komme ja ma pean nüüd ja kohe saama just neid komme. Kusjuures mul polnud isegi kommiisu, aga teadmine, et need mul kodus sahtlis on, on äärmiselt oluline.
Ajasin moka mossi ja siis taipasin, et mitte keegi ei näe, sest mul on mask ees. Jube! Ja siis kujutage nüüd ette Andrease võidurõõmu, kui ta piimaleti eest need leidis. Haaras kommipaki ja tõstis selle kõrgele üles. Ma olin sel hetkel veel lahtiste saiade letis, kui ma teda märkasin ja kiljutasega ta poole jooksin. Üks onu mu ees võpatas. Päriselt ka, need on niiii head kommid. Kuigi nad püüavad neid müüa “kommi asemel” sildi all, siis kommimat kommi on raske ette kujutada, hihii! 🙂
Õhtune süst oli vastik. Andreas küsis, kas olen valmis ja mina vastasin, et jah, olen küll. Hingasin sisse, pigistasin silmad kinni ja hingasin välja. Sel hetkel ta tavaliselt torkab. Nii ta siis torkas ka sel korral ja urahtas samal hetkel F*CK! Ja mul oli jubevalus. Ja hetk hiljem oli veel valusam ja siis ma juba vahtisin ise ka ja süstla kolb ei liikunud kah korralikult. Ja samal ajal küsisin, et mis juhtus ja mis juhtus ja tema muidugi ei vastanud, sest oli süstimisega ametis.
Kuidagi sai ta süsti tehtud ja kui ta muidu loeb ikka 10neni, siis 6 peal palusin haledalt tal see nõel mu seest kähku välja võtta. Selgus, et jälle on mu kõhu parem pool vintske ja ka kiirel sirgel torkel venib ja vetrub nahk nii, et nõel sellest läbi ei lähe. Ta nii palju on juba õppinud, et mitut torget talun ma kehvemini, seega ta püüdis füüsilse jõuga siis asja ära lahendada ja surus veel otsa. Krõksu täna ei käinud, sest siis oleksin ma ise ka aru saanud, milles asi oli.
“See on mu elevandi pool!” teadustasin ma pisaraid pühkides ja samal ajal naerdes. Veider, et üks kõhupool on nii erinev teisest poolest. Sinikas sellel poolel on juba 28 päeva vana ja vanad Clexane veretäpid on endiselt nähtavad. Aga uusi ei ole tekkinud. Ammu pole süstimisel ka verd välja enam saanud. Miski selles kehas on teistmoodi.
Andreas arvas, et selle kõige peale on tal vaja vähemalt 6sekundilist kallistust, Ja selle ta ka sai. Topelt! 
Ja kokkuvõtteks võib siis ütelda, et tänane suursaavutus oli apteegist testi hankimine, mille nad hästi ära olid peitnud ja poest lemmikkommide otsimine, mille nad ka ära olid peitnud. Visadus viis igal juhul võidule ja Happy on imelik. 🙂
