Koroonapäevik: Onu Lenini sünnipäev

Avastasin juhuslikult, et kõigi laste sõber onu Leninil on täna sünniaastapäev.

Ma ei mäleta, kui suured sõbrad me temaga olime, aga oktoobrilapseks saada oli küll täitsa uhke värk. Õpetaja Koll oli meie jaoks tõelise patrioodi kehastus ja uhke tunne oli küll pisikese Lenin-lapse näoga tähekest tumesinise pihkseeliku rinnataskul kanda. Mul oli üleni metallist värvitud  suur täheke, vanakooli oma, aga ilusam, kui see moodsam plastikust teravate servadega veidi pisem punane täheke, mille sees oli hall laps-Lenini foto vist. Või joonistus? No igal juhul see abstraktsem kujutis rinnamärgil kellestki meiesarnasest imelisest lapsest oli täitsa äge. Eriti võrreldes selle tavalise ettekujutusega temast, kus ta oli enamasti hoopis kikkhabemega kiilakas pisike vanamees. See oli täiesti mingi teine tegelane.

Mu oktoobrilapseks olemise tuhin ja uhkus läksid kähku mööda, sest juba esimese klassi suvel pioneerilaagris käies selgus, et tegelikult tahaksin ma ammu juba pioneer olla. Mõtle, saab seda oranžikaspunast kaelarätti ehk kaltsu kaelas kanda (kalts oli ta hellitavalt juba siis, sest suured nimetasid seda nii ja popp oli olla suurem kui sa olid) ja see kalts andis tohutult eeliseid – lisaks kõrgemale positsioonile andis see ka igahommikuse ja vahel ka pealelõunase ja õhtuse kaltsutriikimine võimaluse. Asi polnud üldse hoolsalt sirgeks silutud kolmnurkses siidises roodetükis, vaid sellel, mida selle varjus teha sai! See andis pioneeridele võimaluse sööklast taskus ja varrukas salakaubana välja toodud saiaviile triikida. Kes proovinud on, need teavad, et see oli maailma parim snäkk selles veidras laste huvitegevuse suvevanglas. Oktoobrilastel sellist luksust ei olnud. Vaevalt neil keegi oma sitsikleite lasi kolm korda päevas triikida. Eriti koos saiaga. Kui üldse. Kas nad üldse teadsid, mis asi on triigitud sai?

Mulle sai osaks aga tõeline õnn, sest kui enamus lapsi olid jaotatud vanuse ehk klasside järgi rühmadesse ja tited (khmm), said pioneere vaid rivistuse ajal kaugelt vaadata ja pidid diskodelt nagu väikesed lapsed kunagi mitu tundi varem lahkuma, sest nende uneaeg algas varem kui suurtel, siis mina olin aga kuidagi õigel hetkel õiges kohas olnud või osanud õigel ajal õigele inimesele vastata, et ma natuke ka laulda mõistan ja nii sattusin ma kiirete katsete järel laulurühma, kus olid koos igas vanuses lapsed, läbilõige meist kõigist, ja ma olin 8aastase oktoobrilapsena ametlikult SUUREKS kuulutatud. Huuu, nii see juba läks! Sedasi oli laagris päris talutav olla. Vastasel juhul oleks ma ametlikult lihtsalt igavusest seal maha surnud või ette kujutanud, et olen hirmus haigeks jäänud.

Nii, aga laulurühm andis mulle imelise võimaluse end sirgu ajada ja ruttu saada pioneeridega sõbraks. Selgus, et mõni neist ei viitsinud väga pioneer olla ja kui saiaviil oli krõmpsult lapikuks triigitud, lubasid nad lahkelt ka meil, pisematel oma saiu triikida läbi oma kaltsu või triikisid nad neid meile ise.

Teisel suvel olin juba kohe päris suur, peaaegu varaküps pioneer valmis ja ka meie oma rühma pioneerid olid meid rohkem omaks võtnud. Nii saime me vahel ka rivistuse ajal kellegi teise kaltsu kanda ja kujutada ette, et me oleme pioneerid. Pean tunnistama, et ma mäletan oma elust vähe hetki, kus ma nii uhke olen iseenda üle olnud. Seisad seal teistega ühes pikas topeltreas suureks U-ks või ruuduks vormituna ümber lipuplatsi, rind uhkusest nii kummis, et punane kalts su lõua all ikka tuules parema hoo sisse saaks ja pühaliku kolmnurga kaks saba rõõmsalt plagiseksid. Vaat see on suur olemise uhke tunne! Näpatatud ja seda magusam. Selles olin ma täiesti kindel.

Pioneeriks saamise ajaks, kolmanda klassi lõpus vist, oli see kaltsuvärk juba kulunud. Kõik need pioneeridega lastefilmid ja värgid olid sada korda nähtud. Ettekujutus sellest, milline peab olema tõeline nõukogude lapse arengutee, et mitte ütelda karjäär, oli paljudele meile nõukogude emapiima või Malõši ja Maljutkaga nagunii ju juba sisse söödetud imikueast.

Selles, et ma pioneeriks saan, selles polnud üldse küsimust. Meie õpetaja Kollil oli väga selge nägemus asjast. Kõik eeskujulikud nõukogude lapsed saavad pioneeriks. Meie klassis käis paar last, kellel õpetaja ei lubanud pioneeriks astuda või oli asi hoopis selles, et neil kodus ei lubatud ja õpetaja polnud sellega rahul? Vaat ega ma selles nüüd lõpuni kindel ei ole ka ja nüüd küsides räägiks igaüks lugusid juba nii nagu nüüd neid räägitakse. Üks, mis aga kindel oli, oli see, et minu emas oli nii palju kurbust, et tema, kes ta üle kõige maailmas oli lapsena soovinud koos klassikaaslastega pioneeriks saada, seda ei saanud, sest tema vanemad ei andnud talle selleks luba. Sellest kurbusest räägib ta tänase päevani! No ja nii oli ta oma klassis vist pea ainus, kes ei saanud pioneeriks ja kurvastas selle pärast hirmsasti. Ma ei tahtnud, et keegi kurvastaks. Pioneeriks olemine pidi olema ikka uhke värk ja kinnitus, et me oleme Suure Isamaa ehk kogu suure maailma silmis saanud juba täitsa suureks! Kusagil segunesid romantilised lood Zojast ja vanemast õest, pašast või oli see kulitšist, eetikast, õiglusest, kartmatusest, julgusest. Ma olen selle ajastu arusaamiste kirev kehastus selles aatelises mõttes ju siiani. Need inimlikud väärtused on sügavamal kui ma oma juuretippegi tunda suudan. Kõigele muule toredale lisaks.

Pioneeriks saime me kusagil keldris. Ma ei ole kindel, aga mul on tunne, et see võis olla kusagil Keskraamatukogu all? Kesklinnas see igal juhul oli ja trolliga linna me selleks sõitsime. Otse koolist. Meile räägiti mingi onu suursuguseid lugusid. Onu, kes istus end vaenlase eest varjates pikalt kusagil toas peidus, piilus kardina vahelt, kas vaenlane on juba lahkunud ja kirjutas kõik oma olulised mõtted (paberi puudumisel?) tapeedile. Pole aimugi, kes too kangelane küll oli. Koolis oli meil teisel korrusel, otse autahvli vastas, Jaan Kreuksi pea, aga tema lugu see mu meelest vist küll ei olnud. Pea oli vist kipsist. Selline üleni hele, aga samas mustade lokkidega on ta mu mälus. Prillid olid vist ka.

Aga see pioneeriks saamise juurde räägitud patriootlik lugu on mul kuidagi veidralt meele, sest vahel juhtus sellel onul ka seda, et ka öösel unest üles hüppas nagu hullusehoos, ja ikka oma toa seintele kirjutas. Või äkki oli see lugu Leninist? Ei usu. Pealegi võimalik, et ma ajan selle loo segamini mõne ammuse heliloojaga Mul jookseb peas mingi paralleel, et äkki nagu oleks keegi neist ka midagi sellist teinud. Paberipuudusel või kiires vajaduses kõik kirja saada, et ununeda ei jõuaks. Vahel oleks mul endal ka vaja pliiats peos magada, et häid mõtteid paremini kinni püüda. Või diktofon.

Meie pioneeriks-löömine – no see mingis mõttes võrdus minu jaoks üsna rüütlikslöömise ja nunnakspühitsemisega – Viimses Reliikvias oli kõige erutavam osa ikka see, kus Agnest hakati nunnaks pühitsema. Kahjuks rikkus Gabriel selle ilusa hetke ära. Kui kümneid kordi me seda lapsena läbi mängisime! Lisaks muidugi Indira Gandhi matustele, mida me veel rohkem läbi mängisime. Aga just see pioneeriks-saamine, see oli kõrgemal tasemel kuhugi kuulumine. See oli loomulik, aga nii eluoluline kah. Vaat et pühalik hetk. Mitte, et ma selleks ajaks, kui ma päris ametlikult pioneeriks sain, ei olnud omandanud osavalt “alati valmis” hüüatuse asemel “alasti vannis” hõikama. Täieliku kivinäoga kusjuures. Sest ma olin ju ometi eeskujulik laps!

Kodus polnud kaltsutriikimisel mingit pointi. Saia sai  kodus vabalt triikida ka läbi muude asjade ja triikimine pole mulle nagunii kunagi meeldinud.  Kuigi mul on miskipärast tunne, et jäin oma kaltsu ja saiaga emale ikkagi vahele ja ta ei suutnud oma imestust varjata. Tean vaid seda, et ühe triikraua keerasin ma kodus tuksi sellega, et triikisin saia ilma ühegi kangata ja kogu see värk jäi kinni ja läks kärssama. Äkki saigi ema hoopis siis teada mu uuenduslikest kulinaarsetest huvidest? Igal juhul läbi taskurättide ja linade ei lubatud mul saia triikida, sest nii lihtsalt ei tehta. Söögiasju tehakse kusagil mujal ja muud viisi. Tore. Kuna ma vähimat huvi söögitegemise ja triikimise vastu muidu üles ei näidanud, siis nii triikiski mu kaltsu igal hommikul ikka ema ja sai jäi triikimata.

Mu poolest võis see kalts kortsus kah olla, aga ema arvas, et ikka peab eeskujulik ja hoolas olema. Ega ma sel ajal ei mõtelnud, et kui ma kortsus kaltsuga kooli lähen, et siis keegi mu vanemate poole vaatab. Kaela sõlmis kaltsu mulle ka ema. Mäletan siiani selle soojust naha vastas ja triikimise magusat lõhna. Pealgi tuli emal sõlm paremini välja, sabad jäid samapikaks. Ühelt poolt olin ma muidugi ropult mugav, teisalt mõtlesin endamisi, et võib-olla tundis ta isale lipsusõlmede tegemisest väga puudust, sest see oli pidevalt merel ja nii sai ta minu kaltsu sõlmides kuidagi end paremini, kasulikumalt tunda. Või oli ta enda üle rõõmus ja uhke, sest tema ju lubas oma lapsel pioneeriks saada. Kes teab. Ahjaa, üks asi veel, teisel aastal olid meil olnud laagris ka külalispioneerid Saksamaalt. Neil oli teistsugune kaltsusõlm. Me õppisime selle kähku ära ja vahel kasutasime ise ka, aga kooli ema mind nii ei lubanud.

Siis, kui vanemad Aafrikasse kolisid, pidi vist mamma mu kaltsu triikima. Mina seda igal juhul ei triikinud.

Selleks ajaks, kui ma pioneeriks saanud olin, olin ma isa komsomoli märkidega juba pikalt mänginud. Korra sedasi isegi koolis käinud. Pioneerimärk oli kuidagi üsna mage. Ma olin eesrindlik karjäärihimuline pioneer ja unistasin juba sellest, kuidas mind ehk juba mitu aastat varem saaks ülendada veel tähtsamasse astmesse. Või siis kohe nagu parteisse.

Neljas klass jäigi meil viimaseks, millal me pioneerid saime olla. Edasi läks maailmas kõik sassi. Neljanda klassi suvel sõitsin ma juba enne kooliaasta lõppu Aafrikasse vanemate juurde. Läbi Moskva. Ma olin Suure Isamaa mitmes otsas käinud, aga vaat Moskvas veel mitte. See oli sama magus unistus kui Moskva kommid, mille ema kord kihlveoga võitis. Mitte, et ma ise kunagi neid komme maitsta oleks saanud. Ema juttudest vaid tean. Võit pidi raudselt hea maitsma.

Ma olin ikka unistanud, kui pisikese plikana ema Moskvast toodud käekottide ja värkidega mängisin, et kui ma Moskvasse lähen, siis lähen kohvikusse ja loomaaeda… OOO EII! Leningradi loomaaias ma juba olin käinud, sellest piisas. Kui ma Moskvasse lähen, lähen onu Lenininile külla. Minu ettekujutustes magas ta justnagu Lumivalgeke klaaskirstus ja ootas, et keegi teda suudleks. Kuna mul ei olnud huvi teda üles äratada sellest iluunest, siis ma ei plaaninud talle küll musi anda, aga vaadata oleks teda küll tahtnud. Ema oli korra teda näinud. Ta olevat olnud nii pisike ja kollane.

Kui ma tol 1988. aasta varasuvel Punasele Väljakule jõudsin, oli onu Lenin remondis. Ja me siis plaanisime papaga, kes Moskvas mu saatjaks oli, et läheme vähemalt vaatame seda tema püramiidigi lähemalt, aga siis papa libises haledalt vihmast libedal ajutisel laudteel ja kukkus oma jala väga valusaks. Nii ma siis olengi vaid kaugelt näinud toda maja, kus pisike onu Lenin magades musi ootab.

Kui ma teisel korral Moskvas käisin, siis olid meil hoopis muud kiired tegevused ja siis sai see maailm otsa. Ja algas uus maailm. Mamma, kes oli nii mitu riigikorda ja valuutat oma elus juba üle elanud, tegi kiiremaid liigutusi ja nii kadusid kõik minu oktoobrilapse-, pioneeri- ja kõik muud hästihoitud unistuste rinnamärgid igavikku. Oranžikaspunane triikimisest luitunud kaelarätt ja pleekinud ENSV lipp kadusid koos nendega. Mamma pole muidugi kunagi seda tegu omaks võtnud, aga no kes siis veel mu kappides surnud kajaka skelettide ja kivide ja teokarpide ja välismaiste kleepsude ja ümbrikupiltide kollektsiooni vahel tuuseldamas käis.

Selle triigitud kaltsu lõhna mäletan ma siiani. Sellist kuuluvustunnet, aatelisust tänapäeva maailma lastel vist sedasi enam ei olegi. Ju neil on muud asjad.

Aga Leniniga on mul siiski ka üks isiklikum lugu. Ma olen seda kunagi teile kindlasti juba rääkinud ka, aga see lugu on minu repertuaaris üsna raudvara.

See oli vist kolmandas klassis. Ma olen nii vana juba küll, et selle klassinumbriga võin nüüd eksida, aga ma ei usu, et see oli teises, esimeses polnud see kindlasti ja neljandas olin ma juba suur ja tark. Ühesõnaga oli meil koolis raamatukogu poolt korraldatud viktoriin. Raamatukogu oli minu jaoks koolis olnud pelgupaik ja seal oli kuidagi alati päikseline ja tore olla. Naljaka, sest lugema õppisin ma päriselt mitte enne neljandat klassi. Selle ajani ja noh, tuleb tunnistada, et ka veidi hiljem, täitis mu lugemispäevikut mamma. Ma sain ainult kuulata ta lühikokkuvõtet, selle oma käega tema ettekirjutuse järgi kaustikusse kirjutada ja omaloomingulise pildi ümberjutustuse ainetel juurde joonistada. Joonistada mulle meeldis. Õpetaja tõi mu lugemispäevikut ja üldse suurt lugemust mitmel korral eeskujuks. Eks ma olin innukas ja lasin mammal lugeda lisaks kohustuslikule kirjandusele ka muid raamatuid, mille pildid mulle meeldisid. Kahju, et mu elu oli kuidagi nii kiireks elatud trennide ja klaveritundide ja Ellerheinaga, et mul polnud aega teha ühtegi asja, mis ei olnud just järgmiseks päevaks vahetult üles antud ja siis tegid ka vanemad paljud asjad mu eest ära ja nii ei olnud mammal aega mulle neid raamatuid isegi ette lugeda vaid pidi ise hakkama saama mu koolitükkidega. Mulle, alati kärsitule, sobis see variant, et mamma luges, tegi kokkuvõtte, mis oli reeglina põhjalikumad kui meilt oodati ja seeläbi sain ma aega kokku hoides nii palju rohkem teada erinevate lugude kohta.

Ühesõnaga ma ei tea, mida ma seal raamatukogus tegemas käisin, isiklikust lugemishuvist kindlasti mitte. Igal juhul korraldas raamatukogu ükskord viktoriini, kus oli vaja ära arvata, kellele millised ütlemised kuuluvad ja kui raamatukogutädi mulle paberi ja pliiatsi pihku torkas, siis ajasin näpuga järge ja panin vastused kirja ilma mingi sooritusärevuse ja eksimispingeta.

Peagi selgusid tulemused ja sellest anti teada pidulikult klassi ees. Võib-olla see polnudki pidulik hetk, aga minus oli pidu. Ma olin võitnud! See pole üldse oluline, kui palju oli osalejaid. Äkki neid peale minu polnudki, aga see pole tähtis, oluline oli võit.

Selgus, et kõigist vastusest oli mul vaid üks viga. Aga auhinnaks sain ma plastikaatkoti (kilekott, eksole, see, millega poest kaupasid koju saab tuua, kui oma korduvkasutatavat kotti kaasa pole) ja punase plastspiraaliga märkmiku. Need on ema juures keldris mu asjade seas siiani alles. Nii pidulikult ei ole ma iial ühtegi kilekotti kokku ja lahti voltinud, kui seda. Sellel oli võidulõhn juures ja hoidku taevas, et keegi sellega poodi oleks läinud või midagi sinna sisse pannud! Ma olin niiiiiii uhke ja õnnelik. Mõtle, mina! Mina, kelle eest mamma kodus raamatuid luges, oli kohe peaaegu kõiki vastuseid õigesti teadnud…

Kõiki, peale ühe. Minu sõber Lenin oli mind alt vedanud…

Küsimusele, kes ütles “Rahu, ainult rahu!” olin mina muidugi mõista juurde kirjutanud, et seda ütles Lenin. Arvatavasti juba pisikese poisina. Ma ei kõhelnud hetkegi! Nii suuri sõnu ei saanud lihtsalt keegi teine ütelda!

Või sai? Kes siis?!

Ja suur oli mu pettumus, et midagi nii suurt ja vägevat sai ütelda hoopis mingi totakas ja äärmiselt ebaviisakas tüüp, kes kehastas kõike muud, kui viks ja viisakas, üliinimlik, Lenin. Tunnistan, selle teise tüübi raamatut pole ma elus kaanest kaugemale vaadanud ja ka mammal ei palunud ma seda kunagi lugeda. Isegi oma lastele ei ole ma seda lugenud. Meil pole seda koduski. See oli lihtsalt reetmine. Kui uhkelt olin ma Lenin-lapse pildiga märke rinnas kandnud, seisnud temaga koos kõigi rahvaste sõpruse ja maailmarahu eest ja tema lasi need nii olulised sõnad hoopis mingile propelleriga tüübile omistada. Talumatu.

Mis puutub aga Lenini suurtesse teostesse, siis nendega olen ma koos veetnud mõnegi erilise tunni oma elust. Pimedas keldris ja pimedas vetsus. Taskulambiga, sest küünlatuld ja tikke kartsin ma rohkem kui pimedat keldrit ja ämblike kokku. Ammu enne seda, kui ma lugema õppisin. Piret ja Katrin olid minust veidi vanemad, mu ema sõbranna lapsed. Nad olid kõigi minu ebamaiste tarkuste maaletoojad mingil eluperioodil. Ja nemad õpetasid mind Lenini vaimu välja kutsuma ja temaga tähti ära arvates rääkima. Või vähemalt teda kuulama. Tähti ma ju tundsin juba, aga ta ei rääkinud minuga. Vähemalt mitte teiste juuresolekul. Või rääkis mõnes muus keeles, millest ma aru ei saanud.

Lenini vaimuga sai ühendust aga nii, et Lenini kõige targemaid mõtteid sisalduvaid kopitanud lõhnaga keldrist päästetud raamatuid tuli pimedas vetsus peegli ees seistes kõvasti rinna vastu suruda, tema pilt enda poole, otse südame kohal ja teises käes oleva taskulambiga (tegelikult siis oleks vaja olnud küünalt) alt üles valgust näidata ja siis enda ühe silmaga teise silma sisse vaadata peeglis kuni tuleb Lenin ise. Ta ei tulnud, aga ma ei tahtnud mingi äpu olla ja loomulikult ma nägin teda enda ees peeglis, kui teised küsisid, et noo, kas juba paistab. See kõik oli ikka hirmus ka ja ema oli alati pahane, kui me vahele jäime ja vahele jäime me alati. Mõelda, Lenini vaim oli minuga juba enne seda, kui minust isegi oktoobrilaps sai! Ja kui nüüd meenutada, siis ega mulle küll ei meenu, et ma iial kellegi teise vaimuga sedasi kontakti oleksin otsinud. Ju ta oli siis ikka see kõige olulisem.

Nii siis ongi, et natuke Leninit on minuga ikka veel. Sest kuni me mäletame kedagi, on nad ju elus, eks? Tänase seisuga on ta siis juba 150aastane? Guugel teadis, et sündinud on ta 1870, see teeb ju 150? Matemaatikaga on mul ka natuke kehvad lood olnud. Seda tegi minu eest ema. vahel ka isa, kui ta närv vastu pidas, aga peamiselt ema, aga see on juba üks hoopis teine lugu.

Palju õnne, onu Lenin!

Selle postituse juurde pilti otsides, tegelikult ei saa ma isegi aru, kuidas see lugu nii pikaks sai kasvada, aga noh, selle loo juurde pilti plaanides, mõtlesin, et joonistan ühe tähekese. Kollase. Endale pähe. Punast ei taha.

Siis aga meisterdasime Vancuga söögitegemise ajal mingitest haakivatest värvilistest pallides iguaani ja neid punaseid pallikesi peos veeretades tekkis mõte, et kui teeks ikkagi hoopis punase tähekese ja paneks kaks silma ka sellele pähe. Olekski nagu moodne oktoobrilapse märk valmis.

Nohistasin veidi neid palle vormida ja siis teatas Vanc korraga rõõmsa kilkega mu voolimist vaadates, et emmeeee, miks sa meritähe tegid. Naiss. Eksole. Ma ei viitsinud talle kogu seda segast Lenini-lugu ümber jutustama hakata ja nii tulebki selle postitusega kaasa hoopis meie iguaan, kelle punase triibuga kohevas kehas peidab end laps-Lenini punases tähekeseks olnud meritähe keha ja kelle silmad näevad sel korral läbi iguaani silmade. Maailm on nii suur ja äge küll, et selles rõõmsalt RAHU, AINULT RAHU kuulutada ja teha, mida iganes sa hing ihkad. Eksju!

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment