(ehk eelmise loo järg)
Kui ma päikest veel suutsin ignoreerida, siis telefonivõbinat mitte. Mind ootab Stockmanni kapis pakk! Aeg on ärgata!
Minu areng on koroonakriisi ajal olnud ulmeline. Ma olen viimase kahe nädala jooksul tellinud elus esimest korda ISE internetist süüa, Andreasele sünnipäevakingi, La Muust jäätist, mõned korrad maasikaid, Tannule ägeda joogipudeli, koerale puugitõrjevahendi ja õige mitu raamatut. Selgus, et mul oli osta.ee-s konto juba enne Šveitsi kolimist ja ometi ei mäletanud ma sellest midagi. Nüüd õppisin seda isegi kasutama. Natuke. Ettevaatlikult, aga siiski.
Kui olin tellimusjoonistused teele pannud, oli mul täna kaks kindlat plaani – kätte saada pakk, milles ootas pikalt otsitud Surelikkuse raamat ja patarei-unenäost inspireeritud liköörikommid. Minekule asudes leidsin postkastist Annela saadetud varajase sünnipäevakaardi. Meelespeadega! <3
Liköörikomme ostes, paar korda elus olen ma seda ikka teinud juba, mõtlen alati, et huvitav, kas nad neid lastele ka müüvad. Või kas nad müüvad neid nagu alkoholi, piiratud ajal 10.00-22.00? On vist selline kellaaeg? Samas need ei ole alkoholi- vaid kommiletis ju. Ja teisalt kas ikka sobib neid juba lõunasel ajal osta? No ja üsna rase näib mu songaga kõht ka, et äkki keegi vaatab imelikult või ei müü neid mulle? Nii palju muret mingite kommide pärast, eksole. Kui nad vaid teaks, et unes söön ma patareisid.
Mul oli plaan osta pisike kommipakk, aga Stockmann pakkus vaid suuri. No ok. Nii harva, kui ma neid söön, siis väikese preemia olen ma ehk ikka ära teeninud. Maasikaid võtsin kastiga ja ühe traditsioonilise SUN365 kombucha ka. Mulle muidu meeldis Kapten Kombucha, aga nad tuunisid oma retsepti ja toppisid sinna suhkru asemele hunniku steviat ja nüüd on see jook minu jaoks lihtsalt rõve. Kirbe järelmaigu ja äädikase lõhnaga. Ega ma muidu ei teakski, pealegi on maaletoojaid mitu, seega kirjutasin oma murest eelmine nädal Stockmanni ja nad uurisid välja, kus see kala elab. Ma vist ei käiks vist üldse Stockmannis kui sinna mei ejaoks kõige mugavam poleks pakke tellida. Kuigi mulle meeldib nende kapsa-porru salat muidugi ka.
Kodu poole kapates kohtusin poeuksel Kadi ja Hiiega, kellega me kordamööda Eestist eemal elame, kellega me nii ammu oleme plaaninud kohtuda, kellega elame nii lähedal teineteisele, aga noh… igal juhul oli nii tore kohtuda! Ja mul olid roosade muppetitega tudupükste asemel isegi retuusid täna jalas. Eile käisin ma samas poe juures Andreasega tema tellitud pakki ära toomas just nende roosadega ja kui telefon poleks tühi olnud, oleks Olümpia ees pidulikult piltigi teinud. Soeng oli aga vist küll eilne.
Noja siin ma siis nüüd istun. Mõtlen, kas lugeda raamatut või vaadata ära mõni peagi aeguva ligipääsuga õppevideo. See kriisiaegne elu on ikka nii võrratult suur ja sügav. Mulle meeldib see kodusolemine ja perega koos olemine ikka nii väga.
Minu õnne jagus mitte liiga kauaks, sest selgus, et mu unistuste patareiasendamise komm oli karbis oma elu elama hakanud. Paar tundi mõtlesin ja kaalusin, et kas ma olen äkki liiga pirts klient, aga otsustasin lõpuks ikkagi minna, sest ma ei arva küll, et keegi teine peaks leppima selliste kommidega, eriti, kui ta elus esimest korda neid proovima peaks ja kogemus seesuguseks kujuneks.
Aga enne tahtsin ma raamatut lugeda natuke.
Õhtupoolikul läksime mu õnnetute kommidega siis poodi tagasi. Teel poodi, jutustasin Andreasele ka oma hirmumõtetest seoses liköörikommide ostmisega, sest olin ma nüüd ju tänavale roninud täiesti varjamatult avatud kommipakk näpus. Andreas ainult naeris. Hea tal naerda. Muidugi meenus meile tema eelmise aasta viskishow lõpp, kus ma pidin talle vastu minema, et ta ühes tükis koju aidata 😛
Rääkisin toiduinfos loo ära, näitasin nässus komme ka. Tore tädi tegi kõne ja ütles mõistvalt, et ta pigem ei vahetaks mu õnnetuid samasuguse karbi vastu, sest see oleks arvatavasti samast partiist ja luges mulle raha letile.
Ma tegin käed puhtaks ja marssisin poodi. Vaatasin küll korra pestode poole ja muigasin, et viiner ei valeta, äkki peaks praktilisem olema, aga kuna mul oli ikkagi vaja mingit patareiasendust, siis tatsasin tagasi samasse kommikarbivahesse. Liköörikad olid naksikalt seal kõige alumisel riiulil tihedalt reas nagu silgud. Ei! Ütlesin ma endale ja otsisin edasi.
Hmm, Raffaello ei reeda, egaju? Nendega on muidugi oht, et kodus tunnevad kõik teised ka huvi ja on vaja jagada. Ja oli mul vaja Andreas poodi kaasa vedada! Ta on Raffaellosöömise masin! Aga kõige suurem pakk oli kilohinnalt üllatuslikult kõige soodsam (mis Eestis üsna loogikavastase valemiga muidu toimib viimasel ajal, sest suurem on sageli siin kallim) ja maksab juhtumisi täpselt nii mitu rubla ja kopikat kui mul liköörikate eest tagasi saadult taskus kõliseb. Selge. Tuleb Raffaello!
Andreas oli vahetuskaubaga rahul. Ja noh, ega ma ei nuta. Ma ikkagi kuus kommi sain sealt liköörikommikarbist ju ka, enne, kui loobusin.
Ja raamat on hea!
