No täitsa lamp!

Siit tuleb siis nüüd see lugu, mida ma eile kirjutama hakkasin, aga läksin nii hoogu, et pidin pea kogu eelloo ka ära rääkima.

Andreas küsis mu käest, et kust ta leiab mõne meie Eesti pulmapildi. Juhatasin talle teeotsa kätte ja tema asus midagi jälle tegema. Veidi hiljem ta juba puhastas printerit ja pani halli filamendi jooksma. päev hiljem oli tulemus käes – eemalt tundus see suurt mittemidagiütlev hall plastikust kobakas. Lähemalt vaadates aga tunnen ära pildi…

… aga siis tõstad Sa selle postkaardisuuruse plaadi vastu valgust, laelambi poole või paned telefoni taskulambi selle taha ja tadaaa! Milline äge seepiakarva pilt! Ja pildikvaliteet oli ka selline täiesti asjalik. Minu telefoniga laelabivalguse poole suunatud värisev käsi tõmbab seda veidi maha siin pildil, aga see päriselt ka on nii äge!

“Nüüd on meil puudu veel vaid lamp!” teatas õhinas Andreas. Ja tema õhin on miski, mis mulle nii väge meeldib.

Teadmine, et me saame valge filamendi kohevarsti kätte, oli mõnus. Andreas asus juba faili ette valmistama. Millise kujuga me selle lambi võiks teha? Variante on palju. Toru? Koonus? Pall? Või kleepida kokku erinevatest sirgetest või veidi kumeratest nelinurkadest? Kolmest? Neljast? Vaatasime ja võrdlesime, kaalusime ja mõtlesime. Joonistasime läbi ka erinevaid variante. Ma kaldusin kleepimise poole, aga Andreas tahtis kõige enam katsetada ikka puhast sirgete seintega silindrit, et masinast tuleks välja juba valmis asi. No olgu.

Milliseid pilte me sinna panna võiks? Ja mitu? Mis võiks sellisel kujul äge olla? Andreas pakkus, et äkki teeks meile endile ühe lambi me Stina Kase poolt tehtud imearmsate pulmapiltidega. Ronisin FBs pulmapiltide albumisse ja noppisin sealt mõned kaalumiseks. Saatsin sellise tõmmise Andreasele.

Ta katsetas neid nii- ja naapidi kokku ja jäi pidama kolme pildi juurde. No kolm, siis kolm. Piltide vahele valis ta raami, kuigi saab ka ilma, aga raamiga tundus meile mõlemale parem antud juhul. Korra mõtlesin küll, et kas ma tahan ikka lampi põlema pannes seal pidevalt fotot näha, et äkki on joonistus ägedam. Aga tegelikult on Andreast ja meid koos näha alati nii armas. Pealegi oli hetkel oluline teostada katse ja mitte liiga palju leiutada, mida ja kuidas.

Ma olin õppimisest suht sooda ja tundsin, et minu päevast on puudu just üks taaskasutuspoe külastus. Andreasel oli esialgu plaan autosse ootama jääda, aga siis otsustas ta ikkagi kaasa tulla, sest telefoni oli ta koju jätnud, sest tahtis sellest rahu saada ja niisama oli ka igav passida. Mul võib seal aega minna. Sorisin kastides pisikese kujukesi kokku ja tema oli jupp aega kuhugi kadnud. Siis saabus ta minu juurde peas hirmõnnelik nägu ja käes kobakas metallist lambijalg, ilma varjuta.

“Oled sa kindel, et see töötab ka?” julgesin ma kõhelda.

“Kui ei tööta, siis ma panen ta töötama. Mul on vaja just seda jalga,” oli ta endas väga kindel. Eks tegelikult tal ju oligi lamp ju prinditava kupli jaoks veel puudu ja korraga astus ta oma idee teostusele pika sammu lähemale. Seesama lambijalg määras lõpuks kupli diameetri. Teoorias oleks ta printeri jaoks võinud veel ka suts suurem olla. Kõrgus oli plaanitud üsna maksimaalne võimalik.

Esmaspäeva õhtul saime me filamendi kätte. Masin sai peenhäälestuse ja hakkas tööle. Kõik oli täiuslik. Välispinnal ei paistnud ühtegi printimise joonekest. Printimise aeg pidi olema 2 ööpäeva ja 13 tundi, valmimisprotsent liikus aga kuidagi veidralt ruttu. Ööpäev hiljem oli see juba 92% peal, aga varjust oli valmis napp kolmandik. Asi tundus veider. Ja 100% sai täis ja masin peatus. Jäi hoidma kuumust, aeg liikus edasi, aga printer püsis paigal. Selgus, et hiiglama suur fail oli keskelt katki. Selle peale ei osanud alguses tullagi. Ega midagi. Puhastus ja uus seadistus ja alustame algusest. Ikka 2 ööpäeva + 13 tundi. Üüratu aeg, aga noh, toredad asjad võtavadki aega.

Kolmapäeva õhtuks oli umbes kolmandik valmis. Lootsime nii väga, et nüüd enam midagi ei juhtu, et elekter ei kaoks, et ei tuleks muid tõrkeid, et failiga ikka kõik korras oleks.

Ootaja aeg on pikk. Neljapäev venis. Vahepeal teed tööd, siis vaatad, kuidas printer prindib ja siis teed lõunauinaku või sööd või vahepeal käid kähku ka pakiautomaadis, sest minu või tegelikult meie jõulukingid olid lõpuks Hiinamaalt kohale jõudnud ja kui ma poleks haige olnud, siis oleks me vist ka kohe linnapeale hullama läinud. Aga selle asemel tegi Andreas ühe päevase pikutuse ja kui magamisega on nii kiire, et isegi oma kiisu silmaklappe korralikult pähe ei jõua tõmmata, siis pole midagi parata – üks teeb lõunauinakut ja teine, kellel on püha kohustus ta tund hiljem äratada, aga magavat inimest üles ei saa, teeb mõistagi sellest magajast siis pilte ja jagab maailmaga. Loogiline ju. Kiisuga maitseb uni parem. Alati.

Neljapäeva õhtuks hakkas asi juba peaaegu nagu valmis saama. Meie naeratused olid juba välja joonistunud. Väga torkida printimise ajal ei julgenud. Vaatasime eemalt ja endiselt lootsime, et sujub nüüd kenasti lõpuni kogu see protsess. Ja tadadadada reede lõunapaiku tegi masin sügava ohke, mida ta ikka teeb, kui on millegagi valmis saanud ja meie toru oli valmis!!

Töödejuhataja vaatas ja hindas kvaliteeti, libistas pindasid sõrmede all.

Esimene katse lambiga!

No tegelikult oli esimene katse minu telefoniga salaja minu laua all, sest ma tahtsin nii väga näha, kuidas see valge print ikka jäi. Andreas otsis sel hetkel köögis alles parajat pirni. Ja siis ta saabus ja katsetas.  Pühkis ja puhus mõned õrnad lahtised filamendikiud eemale ja oli silmnähtavalt tulemusega rahul.

Inimene ja tema lamp! Nüüd on meil selline kergelt reljeefne tavaline lihtne valge torukupliga laualamp. Ma alles nüüd taipasin, et lambist saab ka ilma inimeseta pilti teha, aga kui lambimeister ise on nii vaimustuses, siis olgu ta ka parem juba pildil, sest mõlemad on nii ilmatuma armsad ju.

Ja samasugune pilt sellest, kui lamp on sisse lülitatud ka. Efekti on ju vaja näha.

“Vaata nüüd sinna lambi sisse ka. kas ma paistan sealt ka?”

“Ok, aga nüüd?”

Andreas surus silmad kinni, et ere valgus teda ei pimestaks. Mind ta avaravasti sel juhul ei näinud seal lambi sees. Kui mitte just oma peas, hihii!

“Tee nüüd üks video ka!” palun Andreas ja ma katsetasin siis ka sellega. Kvaliteet on lahja ja esitlus on kodune ja kõige heledama pildi peal võtab veidi virvendama ka. Aga no lamp on aus ja igati kasutuskõlbulik. Näete?

Ehk et lubage tutvustada, ma olen nüüd siis lambikuplimeistri uhkusest õhevil abikaasa. Järgmine katse tuleb arvatavasti minu tehtud fotodega juba, sest mul on olnud nüüd aega selle asja üle veidi mõtiskleda. Või on teil ideid? Tellimusi?