Täna on rahvusvaheline õdede päev. Ma olen olnud siin- ja sealpool. Olen olnud patsient, patsiendi lapsevanem, abiline, hooldaja, õde, õdede õpetaja. Tänasel päeval olen ma nõustaja. Kriisiabi kogemusnõustaja, imetamisnõustaja. Õpin superviisoriks, coachiks, kriisinõustajaks, mänguterapeudiks. Kogu mu elu on tihedalt läbi põimunud enneaegsete laste teemaga ja eelkõige olen ma keskendunud ma haiglas viibivate laste vanemate toetamisele. Seda on väga vaja. Aga teate, mida on samapalju ja ehk isegi veel enam vaja? Iga päev ja kogu aeg?
Vaja on pidevalt olla olemas, mõista, toetada, jõustada, nõustada ka õdesid ja hooldajaid, piimatädisid, söögitädisid ja kogu personali, kes patsientide ja nende lähedaste haiglaelus mängivad olulist täitvat ja toetavat rolli. Ma usun, et kõik, kes on haiglas elama pidanud, teavad, kui KUI olulist rolli nende inimeste suhtumine täidab ja kuidas mälestused neist kogemustest, nii headest kui ka halbadest, meiega jäävad ja ellu kaasa tulevad.
Ikka on tavaks korrutada, et õed ja hooldajad peavad rohkem suhtlema ja näitama oma hoolimist ja inimesearmastust selgemalt ja paremini välja. Seda mõistagi lisaks tehnilisele professionaalsusele. Ma olen sellega tuliselt nõus, et inimesearmastus on õeks ja hooldajaks olemise põhialus. Selleta ei saa. Olen ma ju ise ka pidanud loenguid ja teinud ettekandeid, et mida lapsega haiglas viibivad vanemad vajavad ja personalilt ootavad. Olen rääkinud suhtumisest ja suhtlemisest üliõpilastele ja õdedele-hooldajatele. Olen näinud personali ridades säravaid silmi noogutamas ja iga sõna ja mõttega nõustumas ja olen näinud tuhmunud, isegi tuimi silmi tühjust ja kella vaatamas. Nad teavad! Nad teavad, mida neilt oodatakse, asi pole selles, et nad ei tea. Küsimus on pigem selles, kas nad jaksavad, suudavad, saavad. Nad ei ole halvad õed ja hooldajad, aga liiga sageli on nad ülekoormatud, jäetud liiga üksinda, sest personali ei jagu või on selleks muud mõjuvad põhjused. Mitte tahtlikult, aga nii lihtsalt on. Sedasi, pideva pinge all töötades, läheb ühel hetkel midagi sisimas rikki ja alles jääb vaid mehhaaniline tegevus ja ellujäämisrežiim – teen oma valve ära, saan oma palga kätte ja siis ma elan. Ometi on see elu kogu aeg ja igal pool. Ka tööl ja sedasi pole kellelgi hea.
Aga mida siis teha? Meil on suuremad plaanid ja mõtted, aga alustada on hea pisikeste sammudega. Esialgu mõtlesin klassikaliselt, et palun äkki titadega hetkel haiglas viibivatel vanematel nimetada neid tervishoiutöötajaid, keda tunnustada. Meil on ju ikka kombeks valida eeskujusid ja siis loota, et kõik nende järgi joonduks. No et maailm saaks sedasi paremaks paigaks. Võib-olla saakski, kui see nii toimiks. Kindlasti väärivad need esiletoodud tegijad tunnustamist, aga mitte võrdlusena üle teiste. Tunnustamist vajab viimne kui üks. Ka see, kes tusaselt nähvab. Ja kui palju on neid, kes kunagi ehk silma ei paista, aga kes ometi on pühendunud ja teevad oma tööd suure südamega? Ma usun hea sõna ja hea mõtte jõusse.
Võimalusi on kindlasti erinevad, osakonda toodud tordi söömisest kuni isiklikuma märkamiseni. Ühe pisikese suure sammuna võtsin ma sel aastal ette mõtte, et tunnustada enneagsete laste ja nende vanematega töötavat õendus- ja hoolduspersonali, just neid, kes kogu aeg on lähedal ja kõrval. Enneaegsete Laste MTÜ tuli mõttega kohe kaasa ja see andis mulle veel enam julgust juurde. Iga inimene, iga killuke, selles suures pisikeste inimeste kasvamise loos, vajab märkamist, toetust ja tunnustust. See on tunnusmärk ja tänutäht, justnagu auraha või orden, mis on välja teenitud selle eest, et on olemas oldud ja antud oma panus.
Minu tänu ja tunnustus lähevad kõigile neile, kes igapäevaselt tegutsevad selle nimel, et haiglates asjad toimiksid. Otsese tegevusega alustan väikselt, vaid Tallinna Lastehaigla titade majast ja intensiivist, sest see on minu põhistaap ja tagala, aga usun, et see mõte väärib igati laienemist ja traditsiooniks saamist. Just seepärast lisasin rinnamärkidele ka aastaarvu, et kui ühel päeval tagasi vaatad, siis näed hea tundega, KUI palju Sa oma elust tegelikult oled pühendanud selleks, et igast pisikest saaks kord suur. Saaks mõistvalt ja toetavalt nii, et nende pisikeste vanemad vaataksid oma haiglakogemusele tagasi kui miskile, mis oli ehk küll karm katsumus, aga tegi neid päriselt ka tugevamaks ja andis haprast algusest hoolimata ellu kaasa hoitud tunde.
Minu panus, olgugi, et eeldatavalt järjepidev, on pisike tilk suures meres. Me kõik saame oma tänu ja tunnustust avaldada, et hea tunne saaks julgemalt tulla. Iga päev ja hetk.
Aitäh Sulle, armas õde, hooldaja, abiline, armastuse ja hoole eest, mis aitab pisikestel imedel olla ja kasvada! Sa oled väga oluline! Päriselt ja ilma naljata! Sa oled oluline ja väga vajalik ja aitäh Sulle selle eest, et Sa oled!
Minu tänud selle mõtte teostumisel lähevad veel mitmes suunas:
Aitäh teile, Livia ja Kristel, et me üheskoos Enneaegsed Lapsed ühingus näeme, teame ja ka välja ütleme selle, mis tundub südames oluline ja õige ja püüame teha kõik selleks, et pisititadel ja nende lähedastel oleks keerulisel hetkel veidigi parem olla!
Aitäh, mu armasad õpetajad ja sõbrad Mare ja Gerli, mind alati inspireerimast ja mu tegemistele kaasa elamast!
Aitäh, Hanna, heade sõnade ja kaasamõtlemise eest!
Aitäh, Õnne, sütitamise eest! Sa toetad, suunad, näed, mõistad ja aitad plaane pidada! Loodan nii väga, et need peagi ka kuju hakkavad võtma.
Aitäh, Kerli, tänu Sulle on meil imearmsad märgid ja veel parem tuju!
Aitäh, armas Liis ja paljud-paljud teised, keda ma neil päevil olen utsitanud ja torkinud, et seda kõike veel paremaks vormida.
Aitäh Andreas ja Tan, Jaan ja Vancu, kogu seda hullust mu kõrval realiseerimast ja mind toetamast igal mõeldaval viisil ja igal kellaajal! Ilma sellise toetuse ja abita poleks täna seda, mis meil juba on. Ja see mis on, on nii-nii äge!
Ja tegelikult, aitäh, mu väike Vancu veel kord, sest ilma Sinu liiga varajase sündmiseta, Sinu loota, ei oleks sellel kõigel mu elus üldse nii olulist tähtsust. Sa oled andnud mulle nii palju, mida kõike maailmaga jagada. Ja ma loodan nii väga, et sellest saab üks jätkusuutlik vägev projekt.
Aitäh teile! Imelist õdede päeva!
