25th February 2019
, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine, Natuke nalja ka

Autoportree

Koolitöödest ei saa me üle ega ümber ja eraldi blogi ma selle jaoks pidama ei jaksa hakata. Teile on mul siin mitu mõtet poolikult kirja saanud vahepeal ja eluski on ühtkomateist vahepeal juhtunud, aga kuna kool on jänes, siis tuleb tal sabast kinni hoida, et ta ära ei jookseks ja kooliasjad tulevad lolli järjekindlusega siia ka ikka edasi. Osad postitused on teiste inimeste privaatsust arvesse võttes kinnised, aga nii palju, kui vähegi võimalik, hoian neid avalikuna. Seega, ärge pange pahaks! Mõttes olete te mul ju nagunii kogu aeg ja kevad ju ka juba paistab.

Me omast arust läksime kooli õppima fotograafiks. Paraku oleme end korduvalt tabanud küsimuselt, et meie teame küll, mida me õppima tulime, aga õpetajad vist alles avastavad ebalevalt enda jaoks, mida meile õpetada. Näiteks portreefotos tabas meid ootamatult põhikoolile sobilik lõika-rebi-kleebi-ülesanne, millele kulus arutult palju tunde selle asemel, et õppida päriselt pildistamist. Aga noh, kui sellist asja on vaja teha, siis olgu, teeme ja teeme siis juba mõnuga.

Esialgu oli asi muidugi mõnust kaugel ja lappasin tujutult ajakirju. Nagu milleks?! Mida ma selle ülesandega küll uut õppida võiksin? Olles tunde ja veel tunde ajakirju lapanud ja enda jaoks sobivat teemat püüdnud leida – lilled? liblikad? juurikad? keraamika? kingad? No mitte miski ei kõnetanud ja niisama mingit jura, et saaks tehtud ja asja kaelast ära, ma ka toota ei viitsinud. Pisitasa kogunes mu kausta vahele aga kenake kollektsioon.

Antud ülesande teine pool on endast lasta tekitada foto, mille saab selle kolaaži sisse sobitada. Pildi tegemise hetkel mul veel päris selget nägemust enda pildi lõppversioonist ei olnud, aga lõbusa foto saime tehtud.

Muigasin endamisi, et miks ma peaksin sellele putukatriibulisele kerele üldse midagi juurde kleepima, joonistan parem liblikatiivad ja ongi olemas. Ja neid putukaid võiks olla palju ja nad võiskid olla erinevas suuruses. Nii ka sündis.

See oli see hetk, kui mulle see tobe ülesanne meeldima hakkas ja mõte läks korraga lahti. Olin just enne seda kaevanud serverist Andrease artikli jaoks pilte ja lükkasin printimisse veel mõned pildid koos Andreasega ja endast eraldi ka. No ikka elust enesest.

Nalja peab elus saama ja kui ma olin hoolikalt välja lõiganud (jälle mitu tundi ja rakkus käsi!) nii endale iseloomulikud pildid ja ajakirjadest valitud paremad palad – liblikad, kartulid, käsitsi maalitud keraamilised kannud, mõned potid ja pannid ja trobikonna vägevaid naisi. Ja noh, ühe lamba ka, siis hakkasin nendega laual kuivalt trenni tegema.

Andreasega olid tulemused muidugi veel naljakamad. Istus teine mu lähedal ja vahepeal kiikas mu lauale, et mida asja ma seal ometi teen.

Edasi kulus veel mõni tund asja paikasättimiseks ja kleepimiseks. Teksti oleksin ma ära jätnud, sest pildid räägivad ju juba isegi, aga noh, teksti pidi ka lisama. Rumal lugu juhtus sellega, et “inspiratsiooni” tekstiga liimine paber libises mu töntside sõrmde vahel pildile ja et mitte koledaid plekke jätta, siis jäi ta sinna, kuhu ta kukkus. Mulle üldse ei meeldi, et ta sedasi sirgelt oskas maanduda, aga “tähelepanu” panin siis nii nagu see minna tahtis. Inspiratsioon, see vajab ometi ju tähelepanu! Ja lõpus lisasin veel kartuleid ja liblikaid, maasikaid ja kaks gloobust, et pilt minust endast ikka veel täiuslikum saaks.

Tulemusega olen ma sedavõrd rahul, et lajatasin selle muuhulgas ka endale FB-s kaanepildiks ja tänan siinkohal kõiki neid vahvaid naisi, kes mulle selle ülesande täitmiseks oma kehasid laenama pidid. Ja kuna see asi juba valmis on tehtud, siis aravatavasti on mul vaja sellega ka kõike muud head ja paremat. Noh nagu poekotti ja särki ja värki. Pole ju lihtne tulla kapist välja ja teha taas asju, mida viimati sai tehtud… tõttöelda küll ülikoolis, aga sootuks muude ülesannete raames ja ikka väga väga ammu, ammu enne seda, kui osad mu kursaõed üldse hakkama pandi. Norm on nüüd jupiks ajaks täis, aga lõpp hea, kõik hea! 😀

PS hiljem kleepisin ülejäänud pisikesed triibulised endad veel märkmiku esilehele. Joonistasin tundlad ka pähe. Nunnukas sai 🙂

 

Hiljem lisatud:

Saime koolis oma plakatid suurest masinast kätte ja need on niiii lahedad! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *