Meie jõulud ja aasta lõpp 2018

Mul on siiani tunne, et kusagil oktoobri lõpus, siis kui me elu eest koolis oma esimesi projekte esitlesime ja esimesi suuri kokkuvõtteid tehti, jäi aeg seisma. See on suhteliselt viimane hetk, kui ma midagi veel mäletan ajast ja ilmast. Tegelikult oli asi muidugi suurem – oli suvi ja siis korraga oligi talv. Kuna Stockmann virutas sel aastal peaukse kohale jõulukraami juba vist oktoobri lõpus üles, siis ei jäänud mul muud üle kui mõrult irvitada, et noh, tore, et nad nii kaua vastu pidasid ja päris jaanipäeva järel sellega veel ei alustanud. Valgus ja sümpaatsed tulukesed on meie pimedas maailmaotsas toredad, jõuluvärgiga peaks ma aga veidi piiri. Liiga vara alustades muudab see lihtsalt immuunseks ja nii juhtubki, et minusugused taipvad alles nädal enne pühi, et aasta lõpp ongi nüüd vist käes.

Kuhu kõik see aeg siis kadunud on? Kuna mul kulub kodu ja kooli vahel kõmpimisel umbestäpselt 12 minutit, (elus esimest korda elan ma nii lähedal koolile või töökohale ja naudin seda kogu hingest), siis ongi see üks suur kulgemine olnud. Vahel harva tuleb kooli poole kihutades endale vaid meelde tuletada, et huhhh: “Hinga nüüd rahulikult, sa jõuad kenasti. Lase õlad alla ja hinga ometi! Kõik on hästi.” Ja ikka leian ma järgmisel hommikul end kooli poole kaapimas õlad pingestatult kõrvade juures, et ma jumala eest millestki heast ja toredast ilma ei jääks. Ma ju seda olen teile rääkinud, et vaieldamatult kõige karmin on käia kutsekas, eks? Vanasti oli mul hea võrrelda, kuidas ülikool oli kõrgkooliga võrreldes puhkekodu, aga no säärast kaost ja tampi, nagu meil kutsekas on olnud, pole mu elus varem kogenud. Ka siis mitte, kui ma kahel täiskohal kõrgkooli päevaõppe ja rakendusuuringu tegemise kõrvalt töötasin. Ja sel ajal olin ma puhtaüksi kahe pisikese lapsega.

Oleks keegi mulle aasta tagasi ütelnud, et kõik on tänaseks päevaks nii, nagu on, siis ma oleksin laginal naernud ja seda ütlejat napakaks pidanud. Täna vaatan ma kõigele vist… reserveeritumalt? Seda, et ma ennast oskan 200% pühendada ja seda endiselt suudan, see on muidugi põnev. Seda, et keegi õlale koputaks, et kuule, halasta ometi endale ka, seda pole varem olnud. Ega mu elus polegi ju sedasi kunagi kedagi olnud, kellel oleks olnud võimalus seda kõike nii lähedalt näha ja õigust seda ütelda. Ma olen enda suhtes alati kõige karmim ja nõudlikum olnud. Ma tean, et suudan ja järelikult suudan ka. Ikka iseenda arvelt. Masendav maksimalist, aga ma ei oska (ja vist ka ei taha) asju lõdvema randmega võtta. Kui teen, siis täiega või ei tee üldse. Ja kui kord miski mind kõnetab ja mina näen sellel kõrgemat eesmärki ja kohta enda tähesüsteemis – Andreas nimetab seda minu tähesüsteemiks, sest ma teen ka tema arvates vahel täiesti seosetuid liigutusi ja asju ja siis lõpuks, kui sul on piisavalt kannatust ja aega, siis sa näed, et tegelikult on kõigel algusest peale olnud oma seeneniidistik ja selge siht olemas. Ma ei ole hea selgitaja neis asjus. Võib-olla ma lihtsalt ei taipa selgitada, aga võib-olla ei oska või ei taha lihtsalt. Ma ise ka ei tea, aga see tundub ebavajalik, sest piisab sellest, et mu peas on idee sellest, kuidas asjad peaksid olema. Kes jaksab jälgida ja ühendusi luua, see näeb ise.

Kui miski mulle õige ja hea tundub, siis lähen ma ka lõpuni. Ma juba tean, et lõpus on uued algused. Kui hea tunne kaob, siis kaob ka põhjus. Nii lihtne see ongi. Asju saab teha südamega või neid mitte teha. Nii on vist kõigega. Kindel on aga see, et ma ei suuda kinni jääda sinna, kus on paha ja kus ma olen ebavajalik või tülikas. Milleks?! Kui pole vaja, siis pole vaja. Siis tuleb edasi liikuda. Parlleelselt või mõnes teises suunas, see on iseküsimus. Ja muide, läbipõlemisest rääkides teeb mulle alati nalja see, et nii nagu päriselus ja päristule ja kuumusega, siis saan ma põletusvillid temperatuuril, mida paljud peavad normaalseks katsumise ja söömise-joomise omaks. Sama on läbipõlemisega. Esimesel astmel, seal, kus enamasti tajutakse ebamugavust ja sipeldaks, püütakse uskudat, et ehk asjad muutuvad ja paranevad ja proovime veel. Vot just seal põlen mina juba heleda leegiga ja leian väljapääsu, sest ma lihhhtsalt ei suuda ennast (ja teisi) piinata. Olulised asjad on lihtsad.

Aga tuli, see ilus ja tore, on just see, mis toob pimedusse valgust ja jahedusse soojust. Lisaks kehale soojendab see ka hinge. Eksju! Ühe pisikese ülesandena oli meil vaja koolis pildile püüda särtsuvat tuld. Andreas on vana püromaan. Kui mul kunagi meeles on, siis ma võin teile jutustada, mida see hulluke lapsena kõik ära tegi. Ta oli ilmselgelt iga lapsevanema õudusunenägu, aga ju hoiti teda minu jaoks ikka ühes tükis koos 😀 Tan on veidi leebem variant Andreasest. Pisemana tegi tema ka vahel pätti. Tuli tõmbas ja polnud abi ka sellest, et ma temaga liivaplatsil maha istusin ja demonstreerisin, mida teevad juuksed, fliis, nailon ja kõiksugu muud asjad, kui nad tuld saavad. Ma loodan, et ta on vähemalt nii asjalik praeguses vanuses, et Andrease hulle trikke kordama ei hakka. Aga seniks, kuniks need kaks mulle tulesšoud on valmis tegema, olen mina muidugi rahul. Turvalises kauguses kaamera nuppe vajutada on tore.

Tol lõbusal tuulisel korral Lasnamäel tuli Liis ka meiega kaasa ja poole pildistamise pealt lendasime veel Prismasse abivahedeid otsima.

Kodus ja eriti toas ja palja käega ärge järgi tehke, aga kuumuskindla kindaga (mitte tavaline pajakinnas vaid selline, millega võib ka otse tule sisse susserdama minna) saab tavaliste tordivulaanidega lahedaid pilte teha.

See oli vist see hetk seal krõbekülmal paepealsel, kui ma taipasin, et tegelikult on ka õhus juba jõule. Edasi käis kõik juba kibekiirelt. Muidugi olime me ju ka fotoringis kuuse laost välja sikutanud ja tuled külge riputanud ja siis valgusega joonistanud ja siis olin ma veel need pildid edasi koolis Maikele saatnud. Et kuidas sedasi “joonistada”? Pika säriajaga lihtsalt liigutatud kaamerat sinka-vonka, teed pisikesi ringe, teed kiirelt palju ringe, lainetad kuuselt allasuunas ja vead siuhhdi ülespoole. Väike valik minu kuuskedest just kirjeldatud tegevuste järjekorras 🙂

Ja siis juba tuligi rõõmus vastus, et üks minu kuusepuu-foto on sel aastal meie kooli jõulukaardil. Igavesti uhke värk! 🙂

Tegelikult jõudsin ma sel aastal ka veel ühe teise jõulukaardi valmis.

Mul oli rõõm ja au olla 95. juubeliaastal Eesti Õdede Liidule lähedal ja hoida kätt pulsil läbi aasta. Kõik sai alguse eelmistel jõuludel ja aastavahetusel. Uue aasta alguses sündisid juba päris oma tegelased. Vabariigi aastapäeval astusid nad lipukeste lehvides ellu. Maikuus oli meil kõigil suur juubelipidu ja nüüd oli aeg see tore ja tegus aasta kokku võtta taas jõulukaardiga. Selle aasta sisse mahtus ka minu jaoks palju õendust. Palju õdede joonistamist, natuke pildistamist, korralik annus tulevaste õdede õpetamist, õppimist ja eesmärkide suunas rügamist. Koostöö nii õdede kui ka liiduga jätkub ka uuel aastal. Neist kuulete juba tuleval aastal. 🙂

Koolis veeti otsad kokku ja neljapäeva (20.12) õhtul istusime tüdrukutega maha ja tegime piparkooke. Ma endiselt imetlen Age ja teiste piparkoogikunstnike püsivust ja sirget kätt ja ühtlaselt jooksvat glasuurimassi. Ma ei tea, kuidas te seda nii pisikeses mõõtkavas ometi teete?! Vaatan ja imetlen! Need keskmised on minu nässutatud ja alumised sain peolt koju kaasa. Need olid selle aasta vaieldamatult parimad koogid 🙂

Reedel (21.12) kiskus juba päris jõuluseks.

Kuna mu poolaasta on möödunud Tallinna kesklinnas, siis olen ma transpordist üsna võõrdunud. Reede hommikul jõudsin lõpuks kolm korda busse vahetades Pelgulinna sünnitusmaja juurde. Käisime enneaegste laste seltskonnaga pisikestele ja nende peredele jõulurõõmu viimas. Järgmisena liikusime Lastehaiglasse

Ja suur finaal oli ITK Naistekliinikus 🙂

Pealelõunaks olime kokku leppinud pisikese firmapeo. Palgal mind küll ei peeta, aga kasulik olen ma taustajõuna ikkagi ehk et võeti mindki lõunasöögile ja kohvikuringile kaasa. Kuna Inx juba aastaid põhimõtteliselt loomi ei söö ja piimatooteid ka mitte, siis oli meie kindel valik sel korral Bliss. Ma võin seal ennast alati oimetuks õgida. See on üks kohutav koht. No lihtsalt liiga head on kõik asjad. Ja neid on palju. Andreas juubeldas juba kunagi varem, et ta ei uskunud iial, et ta ilma lihata suudaks üldse mingit toitu nautida, aga näe, sinna ronib ta ikka tagasi, sest seal on hea. (Ja kõik see kõlab juba nagu umbest’pselt reklaamina? Ohh, annaks mulle keegi tasuta seal süüa, siis ma reklaamiks vist kohe kogu hingest 😛 ) Ja Inx oli muidugi nõus ja leidisn ka endale süüa. Pildil oleme me jõudnud magustoidu lõpetamiseni 🙂

Kolmapäeval (19.12) olime me tüdrukutega suurema kärata enda näituse Caffeine Harju tänava kohviku akendele üles saanud ja Andreasel oli kindel plaan seda vaatama minna. Vaarsusime siis suurelt lõunasöögilt edasi kohvikusse. Mul oli rõõm istuda otse Liisi pildi all. Tunne oli kohe selline, et ta oli ka kohal 😀

Õues peatud Andreas veel meie pildi juures ja kruttis vunti pildi jaoks kenasti rulli, hihii!

Nii, kuusk tuli ka ikka üle vaadata. Sel aastal on see kuusk kuidagi eriti ilus. Andreas muidugi arvas, et tal on puudu üks glögi. Kuuma joogi joomine tal aga kuigi hästi ei õnnestunud, sest mina lauslin nii valjult laste kontserdile kaasa, et ta muudkui turtsus naerda. Ma ei saanudki aru, kas laste, laulude või minu laulmise üle. Igal juhul sain ma jõulutaadile näidata, et mul on laulud selged ka sel aastal.

Andreas tatsas koju ja viis poistele ka head-paremat, Inx läks trenni ja mina vaarsusin järgmisele peole. Me olime oma grupijuhtide koolituse lõpupeo kenasti jõuluaega liigutanud ja arvake ära, kui teised kõike imelist sõid, kas ma suutsin ka veel süüa? Ei.. ma ei suutnud. Ainult pannkooke nokkisin ja needki olid liiast ja mul oli nii kahju, et ma rohkem süüa ei suutnud, sest no niii väga oleks tahtnud. Suudaks ma sama entusiasmiga dieeti ka pidada, oleks vist päris tore? Võib-olla järgmine või mõni järgmine aasta. Äkki. Kindlasti aga õpime me selle armsa kambaga tuleval aastal edasi superviisoriteks ja coachideks.

Laupäeval (22.12) oli mul plaan koristada. Kavatsesin ikkagi jõuludeks elamise korda saada. Siis aga selgus, et meie enneaegsete kalendrid on valmis saanud ja need tuleb trükikojast kontorisse toimetada kiiremas korras. Käärisime Andrease ja Tannuga siis käised üles ja läksime tassima. Hea kamp sante koos (mina oma nabasongaga ei tohi üldse suurt midagi tassida, Andreas oma seljaga ka mitte, Tan on kasvav organism ja ka sel pole tark raskuse tirida), aga vajadus on kõrgem meist kõigist. Õnneks taipas Kristel, et majas on olemas ka abivahendid nagu lift ja ratastel raam.

Ja sedasi jõudsidki meie kullakallid “Maailmale nähtavamaks” enneaegsete kalendrid pühadeks Pingu hoole alla. Saladuskatte all võin ütelda, et meie Vancu on juulikuu-poiss selles kalendris. Alles hiljem avastasin Pinguga pildilt kastidest paremalt enneaegse tita raamatu ja vasakult aknalaualt pildi õest ja paljudets pisititadest. Eks see on koht, kuhu suur osa mu südamest kuulub.

Ja kui sa kord juba nii palju oled ennast pingutanud, siis kodu enam küll koristada ei jaksa. Sõime kõhud täis ja läksime hoopis koju magama. Ja kui me vastu ööd ärkasime, siis olid kõhud jälle tühjad ja kuna Andreas on juba ammusest tahtnud minna Scotland Yardi pubisse, siis tundus see mulle üks hea hetk. Koristada jõuluks elamine ära, muutus sel hetkel mööndustega “uueks aastaks”. Pidi ju puhkama ja mängima ka?!

Andreasele meeldis Yardis väga. Minul oli mingi veider nostalgiline udu. Saatsin tervitused pea 20 aasta taha Kaladele, Mummile ja Minukesele ja co-le. Oli kord Jalutaja ja muud toredad ajada. Igal juhul veendusin, et Yard on omal kohal, Kolumbus Kris on ikka see, mis vanasti ja äkki on kalad ka samad, kes põlengus ellu jäid? Nii palju on muutunud, et ma olen õpilane, mitte üliõpilane ja suudan endale ise süüa osta. No nii äge on! Nii ägeee! Ja naljakas ka.

Koduteel leidsime Solarise juurest “kingipakid”. Andreas puges sinna kohe sisse. Ja siis avastasin mina veel ka selle, et mu telefon on lõpuks endale mingid veidrused külge kasvatanud, kui ma külmast kangete näppudega kobamisi mingid jänese kõrvad andreasele pähe tekitasin. Need vidinad on minust ikka kauge kaarega mööda käinud siiani. Aga noh, me oleme ise ja niisama ka nunnud.

Pühapäeval (23.12) arvas Andreas, et ehk peaks mõne kingi hankima või nii. Tan pakkis ennast muidugi kohe kaasa. Oli see siis uudishimu või mis iganes, aga marjadega pehme vahvel jõudis temani kiiremini kui see muidu oleks jõundud. Tema oli rahul.

Ülemistes oli ilmselgelt liiga palju rahvast ja seega tulime me sealt tulema. Või peaks äkki ikkagi jõuludeks midagi laule ka ostma? Kuigi ema oli ütelndu, et tal on kõik olemas ja tulgu me vaid kohale. Loivasime laisalt mööda poodi ja söögiostimise asemel vaatas Andreas hoopis Legosid ja Tan avastas tunneli lõpus… jõulud? Sikupillis oli õnneks palju vähem rahvast kui Ülemistes. Ja noh, aega oli isegi vaateid nautida segamatult.

Jõululaupäeval me magasime. Kaua ja mõnuga. Ma polegi vist enam terve aasta saanud laiselda ja lihtsalt magada. Teed silmad lahti, vaatad kella, pöörad teise külje ja vaatad und edasi. Isegi mu unenäod on kirjuks jälle läinud ja hull äksjon käib kogu aeg. Puhata on tegelikult ikka tõeliselt mõnus. Kahtlemata.

Jõuluõhtul vehkisin veel kiiruga mõned pildid töödelda ja kaevasin suurest kastist pealkirjaga “kostüümid” välja oma jõuluvana kaasavara. Selgus, et minust saab sel õhtul kõigele lisaks ka veel jõuluvana õe lastele. Mul on kaks habet, kaks mantlit ja hunnik eri mõõdus mütse. Kõht oli küll kole tühi, sets Andreas arvas, et pole tark enne pidu süüa 😛 Kohale jõudes pugesin oma punasesse hiigelsuurde päkapikubodisse. Ema leidis kapist mulle paksud sokid. Tan kuivatas Andrease suured saapad mulle tuppa minemiseks ära. Ajasin mantlid selga… No liiga jõulumemm olin. Ikka oli rind suurem kui kogu muu kere. No olgu. Ema kaevas kapist isa vana suure villase hommikumantli, see võiks ju ometi mind rohkem suureks silindriks muuta? See toimis. Andreas aitas mul kaks punast mantlit selle otsa sikutada. Üks müts ja habe ette. Teine habe selle peale, et ilusam ja kohevam saaks. Ema oli vahepeal mulle oma kõige punasema huulepulga otsinud, et ma põsed ja nina külmast punaseks saaksin teha. Suur uhke pika tutiga müts veel kõige otsa. Karvased kindad ja suur kuusekarra roheline salli olid mul ka veel. Ma ei oleks ennats ise ka enam ära tundndud. Happy oli täiega leilis.

Suu oli karvu täis, silmad ka. Jube oli olla, Nii palav, et minesta koha maha. Seda, et ma oleks võinud prillid ette panna, taipasin ma siis, kui ma kord sedasama pilti nägin. Siin olin ma muidugi juba kogu nalja juba ära teinud ja ellu jäänud. Noh, ütleme nii, et see isa hommikumantel oli liiast. Lapsed poleks mind vast ka selleta ära tundnud. Suure kotiga trepist üles ronides võttis pildi eest ikka päris hõredaks ja istudes hingeldasin ma endale neid karvu pidevalt kurku. Higi lihtsalt tilkus ja mul oli elus vist esimest korda tunne, et nii, nüüd ütleb süda üles ja ei tea, kas on õige aeg end siruli visata ja abi paluda. Aga no laste pärast ei saanud. See oleks taruma kogu eluks, seega hingasin häääästi rahulikult ja rääkisin endale hingaeldamise vahel mõttes, et iga sõõmuga hakkab parem. Lõuks hakkas ka. Mulle ju tantsiti ja lauldi. Ja lõpuks tuli üks tegelane isegi põlvele istuma.

Kui ma kolmveerand tundi hiljem mamma ja baba juurde tagasi jõudsin, olid teised suured juba ühe veinipudeliga hakkama saanud ja ootasid vaid, et sööma asuda. Ja siis me sõime. Ma süldist kaugemale ei jõudnudki ja muigasin ikka, kuidas Andreas endiselt sülti ja kapsast korraga sööb ja ei taipa, et verivorstid alles tulevad. Ja igal aastal tuleb see talle üllatusena. Ja siis jagasid posid kinke ja Mamma mõtles käigupealt uue luuletuse välja, mis oli tore ja mitte keegi ei suutnud seda enam pärast uuesti korrata. Ju tuleb siis uusi jõule oodata. Või nääre. See on esimene aasta, kui Vanc on kindel, et päkapikud ja jõuluvana on olemas meie südametes ja soovides. Mul on hea meel, et see teadmine tuli mõlema jaoks mitte liiga vara ja jätkub omal moel armsalt edasi.

Tan ajas oma asja, aga Vanc näitas, et tema ona meie jõulu- ja nääripidude traditsiooni vägev edasikandja. Meie maja peotraditsioonid on kestnud üle 60 aasta, läbi 4 põlvkonna ja elavad jõudsalt järelikult edasi kah. Kell 5:15 hommikul oli meie Bismarcki maraton kestnud juba 6 tundi ja Vanc oli mängu minu selja taga vaadates selgeks saanud sedavõrd, et tegi päris omaette mängides meile kõigile pähe.

Kell 12 hommikul olid kõik jälle köögis platsis ja tahtsid jälle kaarte mängida. Noh, normaalsusega pole see seltskond kunagi hiilanud- Aga keegi pole neilt seda ka oodanud.

Ma teadsin kogu aeg, et meil on üks koolitöö tähtaeg 27 öösel, aga läksin igaks juhuks kontrollima ja avastasin, et ooo ei, Moodle on üks viguriga keskkond ja 27.12 00:00 on ju tegelikult kohe 26. detsembri lõpp hoopis. Seega istusin ma terve pika aja pühadest hoopis koolilaua taga. Lugesin läbi oma kaks paksu koolikaustikut ja guugeldasin veel oma teadmised üle ja saingi lõpuks koolitöö valmis. Sama soojaga kirjutasin ära siis ka ühe olulise motivatsioonikirja ja teisestki pool. Oma CV vaatasin üle ja täiendasin viimase infoga. See tundus koge täitsa aasta kokkuvõttena mingis mõttes.

27. detsembril, siis kui maailm taas korraks virgus, sõitsime me Andreasega postkontorisse. Tal olid pakid kingitustega veel Šveitsi ja Ungarisse saatmata. Saime need pakitud ja posti pandud ja asi läks palju valutumalt, kui ma pelgasin. 🙂

Kodus leidsin postkastist toreda üleskutse. Et Kesklinn kohe nii õigele suunale inimesi juhatab, tegi südame muidugi eriti soojaks.

27. kuupäev on Kerli sünnipäev. Peol selgus, et ka Kerli teod on kodus. Ma olen lapsena koduaaia tigudega mänginud ja ka viinamäe tigusid olen ma lähemalt uurinud, aga selliste jurakatega oli mul tutvus siiani sõlmimata. Ja kuidas nad kõdi teevad, kui nad sind maitsevad ja uurivad. See oli üks väga tore kohtumine ja pidu 😀

Ja aasta viimased päevad me magasime. Kella 2-3ni ja siis näksisime ja laisklesime edasi. Ma vahepeal olin natuke asjalik ka, aga ainult õige pisut. Ja Andreas käis oma eesti keele õpperühmaga peol. Ma teile seda ikka rääksiin, et ta novembris juba A2 eksami väga kenasti sooritas?

Täna me koristasime. Isegi posid pöörasid oma toa pahupidi, et kõik puhtaks saaks. Meil on vaja muidugi veel uuel aastal jätkata, aga seda juba uuel aastal. Loodetavasti esimeses pooles.

Kell on nii kaugel, et mul pole enam aega oma juttu hetkel üle lugeda ja vigu hakkan ma korrigeerima juba uuel aastal, aga ma loodan, et te saate hakkama ja väga ei piinle 🙂

Me nüüd läheme mamma ja baba juurde sülti sööma ja kaarte mängima jälle. Loodan, et ka teil on võimalik tänast nautida (kellel väga pole, siis ehk südames veidikenegi!). Te olete mulle olulised. Väga. Kohtume uuel aastal, eks! <3

 

Vahvat vana aasta lõppu ja veel toredamat uue algust soovivad teie:

 

PS onju te märkasite, et siin esilehel, blogipäises, sajab laia lund ka siis, kui õues on pime ja märg? Ja lumega saab seal veidi ka mängida. Andreas tegi mulle rõõmu ja tekitas sel aastal lumesaju ka minu lehele <3

Jälgi mind Facebookis:

4 thoughts on “Meie jõulud ja aasta lõpp 2018”

Leave a comment