11 aastat tagasi ja täna

11 on maagiline number. Olen seda oma elus viimaste kuude jooksul korduvalt kogenud. Mõne asjaga läks mul 11 aastat, et lasta neil rahus minna ja näha neid uue pilguga. Teise asjaga on nüüd aga nii, et spiraal teeb oma huvitavat kordustiiru.

11 aastat tagasi jooksid kuupäevad nädalapäevadega samas rütmis nagu sel aastal. Ma olin kuu alguses saatnud oma kavandi hindamiseks ja saanud teada, et mind valiti taas Mustika Keskuse tubade kujundamise võistluse finaali oma printsessi lossikambri ideega ja ma olin oma 7kuusest rasedusest hoolimata pähe võtnud, et ma teen selle asja valmis. Polnud isegi kõhklust, et ei teeks. Olin reedel valinud välja toa värvid – seinad jäid valgeks ja uks sai kollaseks, raam oranžiks. Lohe jaoks tellisin rohelist värvi ja siis läks mul veel vaja sinist. Minu vaimustus Caparoli värvide suhtes on siiani püsiv.

Pühapäeva õhtul tegin ettevalmistusi uueks hulluks nädalaks, sest sellega algas tegelik maraton peale. See oli tookord tõeliselt üle võlli nädal, millele tagasi vaadates…

Esmaspäeval alustasin täie hooga ja vahepeal käisin Pelgulinnas arsti juures. Leiti, et laps on vist ikka veidi väike ja mul oleks vaja glükoositilka saada, et teda kasvatada. Keegi ei uskunud mind endiselt, et see laps peabki olema 2 nädalat ootuspärasest pisem, sest ma tean ju liigagi hästi, millal ma rasedaks jäin. Loodus ja ema teab vahel rohkem kui arstiteadus, aga see selleks. Öösel vehkisin kodus asju teha ja teisipäeval saabusid värvid. Käisin päeval Mustikas ust värvimas. See vajas mitut kihti. Öösel värvisin draakonit. Värvisin ja joonistasin perepilti vahelduva eduga hommikuni.

Kolmapäeva ennelõunal läksin kähku korraks tilka saama haiglasse. Sinna ma jäin. Elu tahtis sedasi. Ju oli kõik eelnev siis ka vajalik, et ma just sel päeval haiglas oleksin.

Need kolm päeva – 21, 22 ja 23 november on mu elus kivisse raiutud. Ühed kõige pingelisemad ja keerulisemad päevad. Ajal, mil ma oleks pidanud tegema hoopis vuhinal oma printsessituba… olin mina haiglas elu ja surma vahel. 23. õhtul sündis pisike Vancu. Tagais vaadates sain ma neil päevil kolm suurt võitu – ma ise jäin elama ja sain terveks, Vancu jäi elama, kasvas ja sai igevasti tragiks tüübiks ja mu marulahe Mustika tuba sai valmis ja ma võitsin isegi kolmanda koha. Seda lugu näed SIIT 🙂

Täna, 11 aastat hiljem, on paralleelid nii tugevalt õhus, et ma ei saa neist mööda vaadata. Draakon aga elab endiselt meiega. Ja perepilt ja uksesilt ja aknamaal on omal kohal. Kõik nad käisid suure tiiru meiega vahepeal ka Šveitsis ära. Ajal on lisaks oskusele asju pehmemaks muuta ka hambad. Seega kõrvits elas oma elu väärikalt ära ja hernega tool läks parematele jahimaadele. Külle ma kunagi uued teen, kui vaja. Täna on aga teised tuuled.

Kuu alguses oli vaja Prin(t)ouch võistluse eelvooru saata lambapilt. Ja mis oli minu esimene mõte?

Igaüks, kes on lugenud “Väikest printsi”, teab, kuidas lambaid kujutada – tuleb joonista kast, mille sees on lammas. Ma oleksin juba peaaegu läinud otsima kasti, millest pilti teha, kuid võistluse eelvooru juhendist selgus, et ei, nii ei lähe – nimelt peab meie lammas olema kastist väljas. Lammas all paremas nurgas? Villasokid? Pilvetupsud? Vatipuhmad? Lillkapsas? Milline näeb välja üks lammas, kes on kastist väljas?

Meil on kodus üks lambaarmastaja, kellel on kaisulammastele lisaks peotäis mikrolambaid. Need on üsna kastist väljas 🙂

Aga eelvooru saatsin ikkagi enda lemmiklamba. Selle ühe õige lamba, seest siiru-viirulise ja pealtnäha lambakarvalise. Sest igas lambas on natuke hunti ja hundis natuke lammast.

Ja peagi sain teada teada, et pääsen koos Liisi ja veel nelja grupikaaslasega osalema sel aastal Prin(t)ouch fotograafide võistlusele. Hirmus äge tunne oli. Eriti muigamisi neile kuupäevadele mõeldes, millal võistlus aset leiab – 21, 22 ja 23 november. Kokkusattumus? Jah, on, aga minu jaoks on see ka omamoodi elu ringkäik ja edasiminek. Mulle meeldib see.

Reedel tegin tehnilise poole osas ettevalmistusi nagu ka 11 aastat tagasi. Nädalavahetusel tegin tublisti trenni – käisime Liisiga enneaegsete päeva puhul heategevuskontserti pildistamas ja öösel tegime Andreasega enneaegsete päeva puhul lillades tuledes majade pildistamise maratoni ja pühapäeva õhtul tundsin, kuidas kõik minus rõõmsalt juba särtsus. Tõmbasin lahtiseid otsi kokku. Täna, esmaspäeval, panin asju ja vaimu valmis. Homne tuleb kirju – natuke nagu tavaline koolipäev, printimine, lahenduskeskse intervjueerimise koolituspäev, pealelõunal portreefoto tutorial, valmistumine kolmapäevaks ja siis see kõik algabki!

Ja et teaksite, siis see pole kaugeltki ainus asi, mis hetkel tules oma sündi ootab. Nii et varbad rulli, mu sõbrad!

Mina olen valmis, juhhuuu! Elu on ikka üks segane seiklus. ja reedel saab me väike vapper sõdalane Vancu (just seda ta pärisnimi tähendab ja ma valisin selle talle juba enne ta sündi) juba 11!

Jälgi mind Facebookis:

5 thoughts on “11 aastat tagasi ja täna”

  1. Ohh, selline põnevus visati praegu õhku, et ma vist tulen nüüd vähemalt 3x päevas kontrollima, mis siin toimub (senise 1x asemel)…
    Kolmapäeval Sul vist siis veidike aega ei jää, et trehvata (nii 16.30 ja 17 vahel… või äärmisel juhul kuni 19…)?

    Reply
    • Ma ei ole kindel, kui palju ma siia ise neil päevil jõuan, aga üritama peab 😀
      Kolmapäeva osas ei oska ma hetkel kosta, seda peab jooksvalt vaatama. Hoiame ühendust, sest niiiiih tore oleks! 🙂

      Reply
  2. Ja ma pean ennast kuhugi kenasti sobitama… ei… tema peab oma tuleku kenasti meie ajakavasse sobitama 😁. Ühel hetkel oli tal pisut kiire, ehk praegu oskab pidurdada 😂

    Reply
    • Tore on Su titte oodata 🙂 Hetkel kalendrit vaadates, siis 24ndast võib ta jälle tulla. Esmaspäev on mul ka vaba. Koolipäevadel ma muidugi olen heal meelel koolis, aga öösel saame hakkama. 1.-2. püsigu kõhus, sets ma olen Tartus koolitusel. 2. õhtul võib taas tulema hakata, selleks ajaks olen tagasi Tallinnas. 8. ja 9. jälle sama lugu, mis kuu algusega. Ma arvan, et tal on ruumi enda tulemist süttida küll me graafikutesse. Ja tuleb ta nagunii siis, kui tahab ja aastate pärast loeme me siin oma plaani ja naerame püha lihtsameelsust. Vanc pidi ju ka alles jaanuari lõpus tulema 😛

      Reply

Leave a comment