Portreefoto ja valgus

Portreefoto valguste ülesande saime me kätte Kõrvamaa väljasõidu eel. Esialgu tundus, et pole ju keeruline – valgus tuleb eest, tagant või küljelt. Aga siis tekkis ikkagi küsimus, et kelle suhtes. No et kas minu, kui kaamerataguse jaoks või pildistatava jaoks. Pidasime isekeskis aru ja jõudsime arvamusele, et lähtuma peab sellest, kas valgus paistab pildistavale näkku, vaadaku ta siis kuhu tahes, või paistab see tema jaoks küljelt ja näo teisele küljele jäävad varjud. Tagantvalguse osas jõudsime me selleni, et see vist ikkagi peab ka pildistaja suhtes olema suht vastuvalgus. Mine tea, äkki oleme me asjast valesti aru saanud, aga sedasi ma asjale lähenesin.

Esimesel vihmapäeval õnnestus mul saada eestvalgusega äge pilt Liisist. Täiesti juhuslikult, sest tabasin ta seal puu najal elegantselt unistamas. 🙂

F/1,8 – 1/125 SEC – ISO-100 – 35 MM

Teisel päeval Jussi matkarajal moodustasime Jaanaga paari ja hakkasime katsetama. Kohe üsna alguses vahetasin ma enda 35 mm fix objektiivi välja (sest ma lihtsalt ei suuda sellega pilti teravaks saada 9 juhul 10st) ja katsetasin edasi. Esialgu ikka turvalisena tundunud eestvalgusega.

Eestvalgus

Meil oli vaja eelnevalt kodus otsida ka erinevaid poose ja harjutada siis nende juhendamist. Ma saan hakkama asjadega nagu vaata siia ja vaata sinna, aga no nüüd teeme sinust krokodilli ja nüüd pane pesukauss selga ja tee nägu, et sa oled munev kilpkonn ja nüüd nagu lendav kruvi… Või noh, need eeltoodud oleks ehk isegi ägedad, aga kõik need ekstrasätitud poosid on nii feigid, et ma lihtsalt ei saa. Jaa, ma saan aru, et kui sa paned käed nagu tavaliselt rinnale risti, siis tundub, et sa oled hullult pinges jne. Aga no hallo, mitte elades ei hoia keegi oma käsi rinnal risti sellises asendis nagu piltidel vahel sätitakse vabal ajal ja oma suvast. Jälgides osade portreefotograafide töid, siis no vahet pole, kes sealt vastu vaatab, ikka samad stamppoosid ja no vähe sellest, et on igav, siis ma ise poleks eluilmas nõus sellises kunstlikus poosis olema. Seega said meie tehiskatsed üsna ruttu otsa. Mulle istub märksa rohkem stiil, kus inimene liigub ja teeb oma asju ja mina jälgin teda. Ja kui ta siis ka paneb käed rinnale risti, siis ma ei sure maha sellest, kui tema sõrmed kuidagi eriti lõõgastunult ei paista veidras asendis. Sama ka titepiltide puhul, kus kunstlikult sõrmi vabaks tinistatakse. Kui titt tahab oma käppa rusikas hoida, siis olgu see rusikas. Vabal ajal hoiab ta ju kätt ikka rusikas, kui tahab, seega miks peaksin mina pildil seda teisti näitama vaid selleks, et keegi on nii arvanud, et nii on parem?

Koolitööna tegime me seesuguseid katsetusi – viska sina sinna külili maha ja võta nagu päikest tormise meretuule käes. Või umbes kuidagi sedasi 🙂

F/4,5 – 1/800 SEC – ISO-320 – 35 MM
F/5 – 1/500 SEC – ISO-400 – 50 MM

Reflektoriga katsetasime me ka. Selgus, et sellise valguse ja heleda nahaga annab suure reflektori valge pool puhta kaame ilme. Kuldne andis põsele veidi särtsu juurde, aga lähedalt muutus ka see liiga võltsiks. Sellel pildil kasutasime aga 18%se hall kaardi (milleta hetkel tundub elu suhteliselt võimatu) teist poolt, mis on nagu minireflektor. See tasandab suuremaid varje. Eriti  siis silmade ja nina all, kui valgus päris otse näkku ei tule vaid langeb veidi ülevalt. Ehk siis just see, mida siin veidi vältida õnnestus võrreldes eelmise pildiga. Kahtlemata vajab see asi hoolikat harjutamist.

F/4,5 – 1/800 SEC – ISO-400 – 35 MM

Juhtivaid jooni otsisime ka. Käed rinnal risti just nii nagu see loomulikult tuli 🙂

F/4,5 – 1/800 SEC – ISO-400 – 35 MM

Proovisime Kõrvemaal ka muid valguslahendusi, aga kuna maailm oli nii ühtlaselt hele ja vahel ei saanud arugi, kust suunas see päike siis nüüd sealt helehalli pilve tagant paistab, siis polnud sellest ei suurt kasu ega kahju. Korraks pistis küll ka päike oma pea pilvedest välja ja siis sain juba varem esitletud seenest tagantvalgusega üllatusportree:

F/5,3 – 1/1250 SEC – ISO-400 – 62 MM
Külgvalgus

Kodus aga jätkasin teemaga ja vaatlesin igal sammul valgust. Vahel on mul tunne, et ma olen oma kaameraga rohkem abielus kui Andreasega. Kuna aga Andreasel pole mu kaamera vastu halbu tundeid ega armukadedust, siis sujub see trio meil kenasti, hihii! Nii valgus küljelt on jätnud siin helehalli varju muuhulgas ka vasakust kulmust ja nina on valgus päris küljele lükanud? No see nina on ammu sedasi, sellest süüst on valgus puhas, aga naljaks tundub ikkagi.

F/1,8 – 1/160 SEC – ISO-200 – 35 MM

Ja siis tundus korraga, et kogu maailma valgus ongi kõigi jaoks kogu aeg vaid küljelt. Ole sa siis kus tahes. Ja sedasi küljelt ongi kõige parem. Vähemalt hetkel. Näiteks klassiruumi sügavuses. Ma armastan neid värve!! Siin hoidsin objektiivi ees spot difuuserit, mis servasid veidi pehmendas

F/4,5 – 1/20 SEC – ISO-400 – 35 MM

Ja hämaras koolikoridoris kohtusin Sigridiga. Lambivalguseni pole me veel jõudnud, aga valgus küljelt on ilmne.

F/4,5 – 1/40 SEC – ISO-250 – 35 MM

Aga minu soov veel ja veel otsida ja harjutada viis mu kõige suuremate kaamerapõlgurite juurde. Pühapäeval panin oma püsimatu mamma hämaras orus köögiaknast välja vaatama. Kell oli üsna loojangu lähedale tiksunud, aga õues oli jahe ja sinna ma teda vedada ei tahtnud. Sättisin siis kaameras numbreid nii, et tulemus sai selline. Kuulekas 95-aastane pidas tervelt 5 minutit vastu koos kõigi mu sättimiste ja tema enda siblimistega 🙂

F/4,5 – 1/30 SEC – ISO-800 – 35 MM

Emaga oli nõks lihtsam. Tema võtsin kaasa ja viisin rõdule, kus oli grammike rohkem valgust veel saadaval. Tegelikult oli õues ikka päris hämar juba, aga kaamera on imeline riistapuu. Taust on üsna nukralt nahavärvi ja selle vahetaksin ma ehk välja teine kord.

Nende kahe viimase pildi juures taipasin, kuidas valgus ja vari hakkavad just varjuküljel nahaga julmalt mängima kurdude ja kortsudega. Vahel vist joonistavad varjud läbi õhukese naha ka luid liiga ilmekalt välja. Vähemalt tajusin ma seda võimalust neid pilte uurides. Asi, millele rohkem tähelepanu edaspidi pöörata. Arvestades, et

F/4,5 – 1/80 SEC – ISO-400 – 35 MM
Tagantvalgus

Tagantvalgusega ehk siis vastu valgust (?) pildistada on vahel väga vahva. Istub Andreas minu ja valguse vahel ja ongi olemas.

F/1,7 – 1/874 SEC – ISO-40 – 4 MM (telefon)
F/1,8 – 1/125 SEC – ISO-200 – 35 MM

Ja ka autoroolsi olles ei saa Andreas asu. Toru lükatakse nina alla ja nii ongi. Ma ei pea enam ütlemagi, et kui ma midagi ei ütle, siis just nii ongi hea ja siis pole vaja eraldi midagi sahmida. Meie koostöö sujub kenasti.

Kindel on see, et portreefoto juurest ei taha ma pääseda ei üle ega ümber ja nüüd on vaja lisaks tahtmisele õppida kaamerat ja tehnikaid paremini tundma, pilte töötlema ja harjutada ja harjutada ja siis ikka edasi harjutada. Võib-olla kunagi õpin ma ka inimesi toppima asenditesse, mis kuidagi millegi hüvanguks head on (no näiteks need, mis lasevad asjadel optiliselt paista kuidagi soovitumad), aga seniks jälgin ma inimesi lihtsalt nende loomulikes tegemistes ja see mulle meeldibki.

Lõpetuseks ka üks pisike silmaportree, sest homme hommikul lähen ma elus esimest prille proovima silmaarsti juurde. Natuke hirmus ja natuke põnev on ka.

F/4,5 – 1/40 SEC – ISO-250 – 35 MM

Jälgi mind Facebookis:

4 thoughts on “Portreefoto ja valgus”

    • Hihii, aitäh! Eks ma pean teile siis neid katetama tulema, sest täna jäin ma oma isiklikest elu esimestest prillidest ilma. Leiti, et vara veel 😉

      Reply
    • Aitäh! Selle tambi juures hakkab isegi ettekujutus tekkima sellest, kuidas oleks põhitööna fotograaf olla. Kes teab, mis teed ma lõpuks liigun, aga oht on olemas 🙂

      Reply

Leave a comment