Meie mamma 95

Nädal tagasi, 17. juulil, sai me mamma 95 ja tema puhul on vanus küll vaid number. Kui kõik kenasti tema ulmelist vitaalsust ja head jumet ja särtsakat võitlusvaimu kiidavad, siis Vanc ütles mammat õnnitledes: “Neh, ainult 5 aastat veel ja oledki sada!” No, et siis saab jälle peole tulla või midagi sellist. Justnagu 95aastaseks elada oleks käkitegu ja mamma oleks igavene ja elada saab ka 200aastaseks. Mamma on olnud loomulik osa meie kõigi elust. Ju ta seepärast tundubki igavene ja alati olemas.

Juubilar enda 95. sünnipäeval.

See blogi siin on juba nii vana, et kümne aasta tagune lugu meie mamma 85ndast sünnipäevast on siin täiesti olemas. Otsisin selle välja ja läksin kohe huviga lugema, et mis siis viimase kümne aasta jooksul muutunud on. Ega mamma polegi ju väga muutunud, maailm tema ümber on. Eelmisesse kümnendisse jäävad papa ja minu isa ja mamma noorema õe surm. Minu elu kirevusega olete te vist üsna kursis. Kümne aastaga on mamma veel juurde saanud kaks lapse-lapselast ja kolis koos emaga allkorrusele, kus mina varem elasin. Muud suurt vist polegi? Seega, kui numbrid välja arvata, siis muus osas võin ma reipalt korrata kümme aastat tagasi kirja pandud mõtteid:

Meie mamma on üks igavesti vinge mutt ja seda sõna “mutt” tuleb hääldada väga tundeliselt ja pehmelt, sest see peab kõlama peenelt nagu särtsuvale daamile kohane 🙂

Nooruses oli ta niiiii ilus. Minu arvates oli ta kohe kõige ilusam maailmas. Ja viimase neljakümne aasta jooksul ei ole ta grammigi vananenud mu meelest – ikka ilus mamma! Alati oli nii naljakas, et kõigi mu sõprade ja koolikaaslaste vanaemad kippusid olema sellised pisikesed nunnud hella krobelise paiga hallipäised matsakad memmekesed, aga minu mamma oli peen nigu piitsavars, pikk ja sirge seljaga. Paljude minuealiste vanaemad elasid maal, minu mamma oli peaaegu läbilõhki Tallinna tüdruk sellest mõnusast tubakahõngulisest tantsuklubide ja kohvikute põlvkonnast, kes olid noored veel enne teist ilmasõda.

Ta sai mõne päeva eest 95 aastaseks ja käib endiselt väljas vaid kontskingadega. Küll mitte enam iga päev ei kruti ta endale pähe rulle ega tupsutab põsele puna, aga pidupäevade puhul alati ja vahel ka täiesti niisama. Mu ema, tema tütar, aitab teda. Ja pidupäeval on tal alati huuled värvitud. Tema garderoob on endiselt suhteliselt roosa. Mida vanemaks jääb, seda roosamaks see muutub ja me ikka aasime ta kallal, et mida vanem eit, seda… tema ainult kihistab rõõmsalt naerda. Põlle ja rätikut tal pole kunagi olnud.

Ta on endiselt me peres kõige paremini kursis kõigi päevauudistega, hoiab kaasaegselt raha pangas, tal on valik kõiksugu aktsiaid, mille käekäiku ta hoolega jälgib. Igal nädalal mängib ta lotot. Kõik tema eakaaslased-sõbrad on juba aastaid lahkunud ja kogu tema seltsielu piirdub koduse seltskonnaga ja me hoiame teda tegevuses. Valimas ja kohvikus ta enam ei käi. Milleks!? Sest valida saab kaasajal ju internetis ja see on tema meelest mugav. Ega ta kodust välja ei kipu, pea käib hirmsasti ringi. Seega kohviku asemel toome me talle koogi koju kätte. Poodidesse ta ka enam ei kipu, aga kõiksugu sooduspakkumistel hoiab silma peal ja kamandab siis ema, et mida ja kust tuua on vaja. Peene provva poeskäimised on asendunud viimastel aastatel paar korda aastas võrdväärse sättimisega arsti külastustega. Provva sätib endale siis kõpsukad alla, kübara pähe, tõmbab mantlikrae elegantselt poolüles, sätib kurte (vöö) oma peene piha ümber ja istub siis kenasti autos tagapingile. Ega ta end väga aidata ei luba. Käevangu tuleb küll. Elegantselt.

Enam ta nii väga ei rabele ja aias üksinda ei käi ning kive ei tassi. Osaliselt kindlasti seepärast, et pea käib ringi ja jonni on nii palju, et ega ühtegi abivahendit ju ometi toeks ei võeta. Teisalt mängis selles oma rolli ka 2012. aastal sünnipäeval murtud käeluu. Ma tulin turult ja tõin maasikaid. Mamm oli väraval ja ma ulatasin tema poole magusalt lõhnvate marjadega kasti, et ta saaks neid maitsta. Samal ajal tiirles me totakast rottweilerist ja hullust prantsuse buldogist tandem seal kasti all, sest need kaks armastasid ka marju. Ja kui mamma haaras marja ja see näppude vahelt pudenes, siis kaks vorstikujulist koeranaasklit krabasid seda kumbki nagu näljased haid endale ja tulem oli see, et mamma komistas ja kukkus lillepotti. Parem käsi tegi randmest krõps ja oligi olemas. Tellisin takso ja sõitsime EMO treppi. Käsi pandi kenasti uuesti kokku ja paelaga kaela ning pidu läks lõbusalt edasi. See oli mamma elu esimene luumurd.

Võimukas on ta endiselt. Kõik lihtsalt peab käima nii nagu tema tahab. Ema küll vahel poriseb, aga ikkagi on mamma see, kes seal paraadi juhib, ikka targalt, uhkelt ja üksi ja ise. Ohh, ta on nii kummaline ja totakalt armas oma naljakate arusaamade, prantsuse lastetoa, saksa täpsuse ja veidra kõnepruugiga. Mõni asi lihtsalt ei muutugi kunagi. Ja ei peagi muutuma.

Minu mõlema poisi lemmikunejuttude kolmikusse kuuluvad endiselt mamma-muinasjutud – ma jutustan ümber seda, kuidas mammale katsikuteks 20 torti toodi ja talle neid isegi maitsta ei antud (mamma on siiani selles pettunud!) ja kuidas ta titana kõrtspoe letile pissis ja suvel karjas kurja oinaga sõitu tegi, mõisaaiast rabarberid putkede pähe maha niitis ja moonakate silgusöömise peale suud vesistas, kuidas ta metsas peatuvaid mustlasi kooliteel pelgas ja kodust minema jooksis, kui ta titte valvama pandi ja hilisemast ajast kuidas ohvitseriprouad öösärkides restoranis käisid ja kohvikukoerast, kes sigareid tõmbas ja sellest, kuidas võõrad nende juurde elama toodi ja neil võõrastel oli tapeet nööpnõeltega seinas, et kodutunne ikka inimestega kaasas käiks. Kõigest muust ka. Kõiki neid lugusid, mida tema mulle enda lapse- ja nooruspõlvest on rääkinud, olen mina sadu kordi enda lastele rääkinud ja nii elavad need lood omal moel edasi.

Kümme aastat tagasi oli mamma köögis veel väga aktiivne. Emal polnud seal vaat et ruumigi. Nüüd on küll pigem ema aktiivsem, aga mamma kamandab, mida ja kuidas. Naljakas on aga see, et kümme aastat tagasi kingitud pajakinnas on endiselt pidulikult puutumata, sest see on ju nii ilus, et ei raatsi kasutada. Eksole.

Laupäeval pidasime me mamma sünnipäeva ka suuremas ringis. Veel viis aastat tagasi suutsime me emaga ta kodust välja kohvikusse pidutsema meelitada. Sel korral see meil õnneks ei läinud, aga oma aia peoga oli ta igati rahul. Kümne aastaga ei ole mamma justnagu muutunudki. Kümme aastat tagasi tehtud pilt:

Ja samas kohas, samal toolil ja sama toolikattega, sama roosa särgiga tehtud värsked pildid! Ainult juuste värvimisest on mamma loobunud ja kannab uhkusega on helevalget pead. Tegelikult on ainus oluline muutus sellel pildil vist Vanc, kes on vahepeal veidi kasvanud.

Kaevasime ka kümme aastat puutumatuna seisnud pajakinda sahtlist välja ja nüüd peab see kasutusse minema. Siit tulevad enne (2008) ja pärast (2018) pildid, sellest, kuidas Tan mamma 85. sünnipäevale suundus ja kuidas ta, suur mees, mamma 95. sünnipäeval pisikese kinda samamoodi endale uuesti kätte tõmbas.

Mamma pidu langes sel korral 21. kuupäevale. See on selline maagiline kuupäev me peres. See päev on mu vanemate pulma-aastapäev ja sellel samal kuupäeval abiellusime meie sealsamas Haldjaorus täpselt aasta tagasi. Tore, et see meile pika pöörase päeva lõpuks ka meelde tuli ja noh, Andreas ajab juba ammu, et ta on kolmandaks pulmas juba päris valmis 😉

Meie mamma nimi on Vaike. Palju aastaid tagasi korda üks väikene laps tema nime kuuldes, et mamma nimi on Päike. Mammale on see palju aastaid nalja teinud, et no kuidas saab Vaikest Päike. Aga just see ta on, meie Päike!

Iga hetk ja päev ja aasta on kingitus.

Nii palju õnne ja tervist, Sulle, mamma! 🙂