Mina võitsin! Mina võitsin! Üks kord elus olin ma esimene, kes oma suure kalendrisöömise mõistatusega siin peres sai esimesena hakkama!
Vanc vaatas lõug lõdvalt nabani rippumas mu laperdavate akendega tühja kalendrit ja võidurõõmsat kiljumist ja ennast kogudes uuris hääles hämmeldus:
“Kuidas seeeee juhtus?” ja lisas sügava hingetõmbe järel “aga täna pole ju veel 24… või on?”
Tan ainult itsitas suu lõbusalt kõrvuni, kui ma tema tuppa tühja kalendriga oma vägitegu kuulutama läksin. Ta teab küll seda aastat, kui Vanc esimesel kuupäeval sõi ühe… kalendri tühjaks. Teisel asenduseks toodud kalendri ja nädal hiljem venna oma ka. Sellega oli tema jõuluootus tol aastal lahendatud. Aga see oli ammu. Aga Tan mäletab. Ja tekkinud pausi peale uuris Tannu kõrvaklappides ta sõber, et kuhu ta kadus ja Tan vastas naerdes:
“Ohh, see on ainult mu ema. Tema selle aasta advendikalender on edukalt söödud.”
Igal juhul sel aastal mina võõõiiiiiitsiiiiiin! Juhhuu! 😛
Ja FB meenutas täna hommikul, et kunagi ammu, minu eelmises või üleeelmises päkapikuelus, sai minust koos kõigi Älini ja Tannu lasteaiarühma kiusukarudega tehtud seesugune lõbus päkapikupilt. Täiesti aegumatu kaader!
Kauneid kiusuvabasid jõule teile ka!
Me läheme nüüd keldrisse pakkima ja sorteerima. Stardini pole enam nädalatki! Ja noh, ega seda šokolaadi seal kalendri seest polekski olnud hiljem aega enam süüa 🙂
3 thoughts on “1 nädal jõuludeni”
Ma loodan, et teid on keldrist välja lastud! Olete Eestis ja lihtsalt kogute teemasid/kogemusi millest kirjutada, sest vaatajad oleks nõus seltsimees kunstiteadlast tundide kaupa lugema. St. Jõuludeni on 48,5 nädalat ja lugejad ootavad taas mõtlemapanevaid, lõbusaid, kaasahaaravaid jne jne postitusi?!?!
Hihii, see oli nüüd küll hea äratus 🙂
Nali naljakas, aga just siin samas keldris veetsin ma täna osa oma päevast. Lisaks kontorile ja köögile, kus oli veel kõige enam kokkulükkamist ja – lappimist vajavaid asju ootel 😛 Vahepeal olime me muidugi juba mõned nädala ka Eestis ja meil on seal nt pappkastidest voodi, sest mööbel jäi enamuses veel siia ja asju välja pakkida ei olnud võimalik.
Jutustada oleks mul niiiih palju, et see sügeleb mul mõttes kogu aeg – hakka või mõtteid ja tegemisi filmima, et saaks kuidagi operatiivsemalt. Aga siin ma olen ja püüan kuidagi midagigigigi kirja saada. Meie teekond Eestisse jõulude ajal oli lõbus, jututoorik on ootel ja see suts nüüd Eestist siia oli veel seiklusrikkam. Aga me oleme elus ja terved ja kui homme kõik asjad autosse saame topitud ja ülehomme tagasi hakkame sõitma ja uue nädala alguses tagasi oleme, siis… on ehk lootust 🙂
Rõõm! 🙂