Tähtis täna ja tore eile

Viimasel ajal olen siit veidi eemal olnud ja nii miljon asja on toimumas ja kõigest tahaks rääkida ja kirjutada, aga no ei saa endal sabast kinni. Küll aga tuleb täna endast märk maha jätta, sest tänane kuupäev on veidi isemoodi. Ja kui juba tänasest rääkida, siis räägin sutsuke eilsest ja eelmisest nädalast juba ka 🙂

21. november 2017

17 aastat tagasi sündis mu sõbrannal laps. Ta oli sel ajal minu suhtlusringkonnas ja minuealistest esimene, kes lapse sai. Hiljem viis elu mu (uuesti) kokku teiste sõpradega, kelle lapsed isegi vanemad juba olid, aga sel ajal oli tema ainus ja see oli kuidagi eriti eriline tunne. No nagu selline suureksaamise tunne. Ma olen kohutavalt mannetu kuupäevade ja sünnipäevade meeldejätmises. Aga see kuupäev ja päev on mul alati meeles.

11 aastat tagasi tegin ma oma elu esimese blogipostituse Kui FB poleks mulle seda meelde tuletanud, siis seda poleks ma ise mäletanud, aga ometi oli see täna üks esimestest asjadest, mis mulle silma jäi. Et siis juba tervelt 11 aastat!

10 aastat tagasi värvisin ja õmblesin ma terve öö silmatäit magamata ja paistes jalgu ignoreerides oma lahedat lohet, et hommikul korraks haiglasse oma Vancuga kõhtu näitama minna. Rasedust oli sel hatkle 29 nädalat ja 3 päeva. Praeguseks hetkeks olin ma juba haiglas, päevasest osakonnast statsionaari üle viidud, sest 170se rõhuga keelduti mind koju laskmast, kuigi ma ise nagu üldse aru ei saanud, et midagi valesti oleks. Sellest rohelisest lohest sai nende päevade keerises isemoodi ellujäämise ja tugevuse sümbol – meie Lootuse Lahe Lohe. See maailmarändurist draakon on meiega alati koos seigelnud ja hoolimata sellest, et teda on tahetud ahju toppida, ära osta, soovitatud ära kinkida või maha müüa – no mis sa tassid sellest tobedast kobakast kaasa!, ei ole ma sellest katkise kapitaguse peale värvitud lohest nõus olnud loobuma. Laperdava tiiva ja vildakalt asetsevad silmad sai ta endale siis, kui ma Vancuga juba koos haiglas elasin ja ta teab liigagi hästi, mis elu me seal haiglas tegelikult elasime. Neid silmi ja tiiba ei ole ma hiljem isegi parandada tahtnud, sest nii nagu ta on, on väga hea. Pealgi käis ta ju Mustikas ja tõi sealt auhinna koju koos oma seltsilistega! Ta teab meie lugu ja seepärast on ta oma ja ma lihtsalt ei saa teda meie juurest minema saata. Tegelikult on kõik selle toa pildid meiega alati kaasas, lihtsalt lohe on neist kõige kõigem ja varsti lendab ta meiega koso taas Eestisse. Ma ei tea, mida inimesed muidu endaga koos kolivad, aga mina ilmselgelt kolin oma lohet ja teisi pilte, särke-värke 🙂

Selline nägi meie Lahe Lohe välja 10 aastat tagasi

Ja selline näeb elunäinud Lahe Lohe välja täna. Väikeste tugivahenditega saaks ta taas turgutada sama naksikaks nagu 10 aastat tagasi. Võimalik, et tagasi Eestis olles võtan selle taas ette. Ja see soe ja hele lambihoidmise mõte meeldib mulle ka endiselt 🙂

Mina ja mu Lohe 🙂

Vot selline päev on see tänane päev me elus. Aga mida me siin muidu teeme?

Säntispark

Eile arvas Andreas keset päeva, et ta on nii palju tööd teinud, et vaja oleks veidi puhata. Normaalne inimene oleks oma aastatepikkuse 60-80 töötunniste nädalate peale ammu audis, aga näe, tema tiksub tragilt edasi. Aga jah, puhkust on tal vaja. Eriti, kui ta seda ise kinnitab. Ilm oli kehvapoolne ja ma siis pakkusin nagu muuseas, et mis oleks, kui me poisid koolist peale nopime ja kõik koos veekeskusesse läheme? Andreasele see mõte meeldis, aga kas veekeskus esmaspäeval üldse lahti on? Muidugi on! Poisid olid rõõmsalt üllatunud, kui meid kooli juurest ootamast leidsid. Veepargi mõte meeldis ka neile. Säntispark on vaieldamatult mu lemmik veekeskus, kus ma käinud olen. Ma pole suurem asi veearmastaja ja ma ei salli silma otsast, kui mul külm on. Seal on aga vee- ja õhutemperatuur kuidagi sedasi seatud, et mul pole mitte kunagi külm. Ei vette minnes ega veest tulles.

Õues oli kaks kraadi, aga juba eemalt oli näha, et soojendusega välibassein on kenasti avatud ja auras kenasti taeva poole. Vanc tahtis kohe joonelt sinna minna, aga lainebasseinis oli parasjagu suur lainetus. Püüdsime mõned lained ja suundusime siis kõik koos õue. Seal oli tõesti mõnus. Edasi läks Andreas sauna, Vanc lastebasseini ronima ja mina pidin Tannuga kaasa minema torude juurde. Kevadel avati seal 7 uut toru, üks hullem kui teine ja neist peaks aimu saama SIIT lehelt. Eelmisel korral sulistamas käies olid järjekorrad pikad ja Tan kõhkles. Esmaspäeva õhul oli aga veekeskus puhta lage ja üheski torus polnud järjekorda.

Tan valis esimeseks kõige lihtsama. See oli igav. Eksole. Tüüp, kes hüüpab tavalises basseinis vette kõige kõrgemalt ja teeb kõiksugu hullusi, arvas, et kõige leebemas torus peaks tema jaoks midagi põnevat olemas? Järgmine oli veidi huvitavam olnud. Kahe eelmise kõrval oli kõige hullem, mis vajab alati kohaliku assistendi nupuvajutust ja sissepääsu juures on suur silt, et südamehaigetele on see kategooriliselt keelatud jne. Tan piidles, aga arvas, et jätab selle ikka viimaseks. Neli järgmist atraktsiooni asusid korrus kõrgemal, aga olid kõik rõngastega allalaskmiseks mõeldud. Esimene oli jällegi jube igav.

“Tavalistele pensionäridele ja sulle sobiv,” oli kommentaar minule. Eksole. Ma kuulun samasse kasti tavaliste pensionäridega. Ainsad pensionärid, keda ta tunneb, on minu ema ja mamma ja Andrease vanemad ja neist ei ole ilmselgelt keegi tavaline. Meenutagem või mu ema, kes kaks aastat tagasi jääl tagurpidi hüüet tehes kukkus ja käeluu murdis ja alles mõni aastat tagasi lastega sellisest mäest alla kelgutas, kust mina juba viimased 30 aastat keeldun alla tulemast. Ehk et siis tavaline pensionär olen. Minugi poolest. A mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi, et mulle vett ja lund ja pori näkku pritsib ja liiga palju raputab ja keerutab? Ma ikka parema meelega olen rahulik merielevant ja lasen lainetel ennast paitada 😛

Teine rõngaga toru oli huvitavam, kolmas oli mingi “jääliug”, mida ma seal üleval passides kaamerasilam läbi näda sain. Siuhh ühele poole ja siuhh teisele poole ja varsti ilmus ta taas treppidel oma rõngaga nähtavale. Viimane oli päris hull olnud, aga nüüd oli hammas juba nii verel, et see kõige hullem vabalangemine torusse tuli ikka ka ära proovida. Tan ronis püstiasendis torusse, pani jalad risti ja käed rinnale risti ja tädi vajutas nuppu ja põrand Tannu alt kadus lihtsalt ära ja ta kukkus blumpsti tühja auku ja kaks sekundit hiljem oli teda juba näha jupp maad eemal toru läbipaistvast osast läbi tuiskamas. Assistent muigas mulle, et ta pole ammu näinud, et keegi nii stoiliselt rahuliku näoga sealt alla lendaks. Ma siis muigasin, et tavaliselt kurdab ta alati, et kõik on liiga igav, et see nüüd küll vast igav polnud. Varsti oli Tan tagasi ja ronis jälle kapslisse. Ja veel. Ja veel. Ja veel… Ma rohkem ei viitsinud enam passida ja läksin alla vaatama, mida Vancu teeb.

Vanc oli inimtühjas eriti sooja veega beebide basseinis avastanud kalad. Laest tuleb alla vee pinnale värviliste ujuvate kalade liikuv pilt ja kui sa seal vaikselt lesid, siis ujuvad kalakujundid ka sinust üle. Me arvasime Vancuga, et see vist on isegi natuke kõdi, kui nad su peal ujuvad. Veidi suuremate titade basseinis müttas Vanc pumbata veidi vett, aga noh, üldiselt on ta sellest vanusest väljas, et viitsiks üksi beebibasseinis mängida. Lastebasseinis on veidi huvitavam ikkagi ja kui meie juba kohal oleme, siis tuleb Vanc igale poole. Ka käänulise mägijõe peale ronib ta teistega koos liuglema. Sinna, kuhu mina endiselt uuesti minemast keeldun, sest… ma ei mäleta, kas ma olen teile siin seda rääkinud (FB küll), aga kaks aastat tagasi läksin ma siis uljalt kogu oma julgust kokku võttes sinna veeliule, sest isegi Andreas kinnitas, et see on täiesti ok ja pole üldse hull. Usu veel hülge juttu! Mul oli tegemist, et ma sealt selg ees robinal alla ei sõidaks. Ja kui ma siis end seal küünte ja hammastega lõpuni püüdsin juhtida, oli korraga mu ees enne lõppu mingi suur mees ja tal oli veel laps ka süles. Püüdsin pidurdada oam hoogu nii nagu suutsin, aga lõpuks käis ikkagi blumps liiga kähku ja ma sadasin neile kohe basseini maandumise hetkel selga. No selle elaks ma veel üle, AGA maandudes libises mu jalg onu ujukatesse ja säärest välja kah veel. Siplesin, et kuidagi püsti tõusta ja hingata, aga eriti edukas ma selles ei olnud. Õnneks taipas onu, et minust vabanemiseks peab ta oma ujukad päris alla lükkama. Selleks hetkeks, kui ma lõpuks oma jala kätte sain ja püsti end ajasin, oli onu juba laps kaenlas treppidele kadunud. Ise samal ajal veel pükse sikutades. Mul oli hea meel, et selle ajal jooksul keegi vahepeal meile omakorda selga ei sadanud ja selleks hetkeks, kui Andreas minu järel alla jõudis kõõksusin ka juba naerupisarais ja -krampides. Liiga naljakas oli see, et seda jama uuesti läbi elada. Edaspidi on meil alati liutorude mõõdupuuks see, et kas mul on võimalus taas kellegi püksi pugeda või mitte. Seega ma tõesõna olen parem tavaline pensionär 😛

Kuna rahvast oli vähe ja ööpimeduses oli välibasseini tuledemäng nii vahva läbi aurava õhu, siis ei taibanud me keegi õigel ajal välja ronida ja elus esimest korda maksime trahvi 😛 Aga noh, järgmise korrani, sest mõnus on seal igal juhul 🙂

Veekeskuses sees ei tohi pilti teha, aga ukse taga arvas Vanc, et temast ja hülgest peab ikkagi ühe klõpsu mälestuseks tegema. Mõlemad ilusad sinised ja hambutu naeratusega ju ka 🙂

Täna ootab meid poiste koolis fondüü- ja raqlette- ehk suur sooja juustu pidu, aga vahepealsetest seiklustest räägin ma teile õige pea järgmises loos 🙂

Jälgi mind Facebookis:

2 thoughts on “Tähtis täna ja tore eile”

  1. Nii ei tohi! Ma naeran praegu nii, et põskedel ja kõhul on valus, vaene püksiomanik! Ei suuda ette kujutada, mida ta võis tunda, tema ujutab rahulikult last ja äkitselt sajab mingi naisterahvas selga ja kohe pesu vahele ka… Oi õudust. Palun hoiata järgmisel korral ette, kui kavatsed millestki nii vapustavalt naljakast kirjutada.

    Reply
    • 🙂 Palun vabandust 😀 Püüan teinekord meeles pidada, et alustan igaks juhuks hoiatusega, kui on oht, et võib liiga lõbusaks minna 😀

      Reply

Leave a comment