Üks päev depressiooni

Kell heliseb. Jälle hommik? Juba hommik? Appi, laske mul magada!

Vajutan võikalt läbi vaikuse pläriseva alarmi kinni. Pööran teise külje ja koban teist patja. Surun selle endale pea peale, et ma ei näeks ega kuuleks veel midagi. Õues sajab. Kell on 8:30, aga väljas on alles hämar. Andreas magab edasi. Tan on oma toas ärkvel. Vanc vist magab alles. Poistel on koolivaheaeg. Õnneks.

9:30 Andreas ägab, et peab tööle minema, aga ei jaksa veel ärgata. Pool tundi vähkremist ja enesega võitlemist. Vahepeal on Vanc ärganud ja käinud meie toas raporteerimas, et ta on nüüd ärkvel. Tore. Vihma sajab. Andreas liigutab ja mina tõmban teki ninani ja surun padja veel tugevamalt kõrvale. Ma ei taha mitte midagi ärkamisest teada.

Ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… korrutab mu peas keegi, kellest ma midagi teada ei taha. Jah, ma tean, et ma pean, aga ma ei taha.  Miks ometi ei võiks meil pesumasinat korteris olla, miks see peab siin alati olemas ühiskasutatav ja kusagil keldris. Kõigis kolmes üürikas, kus me elanud oleme, on lepingus olnud isegi eraldi punkt sees, et korterisse eraldi pesumasinat paigaldada ei tohi. Aga varasemalt oli vähemalt kindlalt paigas graafik. Jah, meil oli nädala üks päev pesemiseks, aga see oli kindlalt vähemalt meie oma. Siin on aga jätkuvalt kaos. Kolm korterit ja keegi ei räägi. Kes ees, see mees ja viimase kahe nädala jooksul olen ma ebainimlikult ennast ületades neljal korral end keldrisse vedanud ja iga jumalama kord on seal alumiste tüüpide asjad ees, pesus või kuivamas või pesu ootamas. Ma küll jätsin nimme meie pesukasti alla ukse kõrvale, et nad teaksid, et kord kuus sooviksin ma ka pesumasinat kasutada. Sellest ma ei räägigi, et iga kord pean ma enne kasutamist kuivati juppideks võtma, et sealt missiganes liiv ja sodi kätte saada, mis nende tööriiete küljest sinna koguneb ja mida nad ometi ise ei taipa eemaldada. Ojaa, ma olen kauges nooruses jaganud korterit nelja kutiga, ja see oli täiskohaga ema mängimine. Ei, aitäh, mu norm on täis. Ma pean selle pesu ära pesema, aga ma ei tea millal. Eks ma pärast proovin jälle vaadata, kas nad lõpuks on oma sada masinatäit juba pestud saanud.

Andreas otsib oma seljavalu rohtusid. Ok. Enne peab sööma. Loivan kööki. Teen poistele ja Andreasele võileivad. Jaa, ema korrutas mulle kogu esimese poole senisest elust, et mitte iial ei tohi ma meestele võileibu valmis teha. Lähevad laisaks. Aga ma olen nii laisk, et ma ei viitsi kellegi järel koristada ja vastata küsimustele, kus on või, kus on nuga, millega võid määrida, kus on sink ja kus on juust ja kust taldrikuid saab, seepärast on mul miljon korda lihtsam see pisike asi ise kähku ära teha. Tehtud, hõige, kõik tulevad võtavad oma võikud ja hommikusöök on kirjas. Andreasele surun tema tabletid pihku ja ta nendib, et kaks viimast päeva on selg veidi parem olnud. Eksole. Juulikuust on see olnud vaid üks lõputa piin, oleks nagu aeg ka, et hakkaks veidi parem.

Andreas läheb tööle. Ta kutsub mind kaasa. Aga ma ei taha minna. Esiteks on tal pealelõunal mingi koosolek kontoris ja ma ei viitsi seal vigiseva koeraga istuda, kes aru ei saa, et kõiki inimesi ei ole vaja tal vahtida ja nuhkida. Ja kuna kontori põrand on värkselt tema karvadest puhtaks saanud, et julgeks inimesi ka tuppa lasta, siis ma tahan uue karvakihi tekkimist nii kaua edasi lükata, kui vähegi võimalik. Homme on tal veel üks koosolek. Eks pärast seda siis vaatab. Teiseks on poisid koolist ju kodus ja ma olen palju parema meelega kodus. Ja vihma sajab. Kui ma kontorisse läheksin, siis peaksin koeraga kohe välja minema, aga ma eeeeiiii taaahaaaa. Veel ei taha. Lähen hiljem. Panen silmad kinni ja magan edasi.

Tan annab koerale süüa ja juua. Kuulen krõbinat ja lätsutamist. Jälle ronib ta oma toiduga tuppa. Krabab põsed täis, läheb tuppa, laseb robinal krõbinad põrandale ja kukub mugima. Haige komme. Mu uni on rabe, aga ma püüan. Tõmban teki üle pea ja ei taha ainult magada.

Koer prantsatab voodisse. Lükkan ta välja. Siis topib ta oma niiske jaheda nina mulle teki alla ja otsib mu nägu. Surun teki rusikasse ja hoian seda kogu jõuga madratsi vastas. Miks ometi ei võiks see koer õppida vetsus käima? No tõstabki kaane üles, ajab häda ära, laseb vee peale ja asi ants. Aga ei, tema tahab õue. Nuhkima ja vahtima ja jalga tõstma. Kuna ta autosid kardab, siis ei saa Tan tema ohjeldamisega veel hakkama. Ta on liiga tugev ja äkiline oma hüpetega ja võib sellise tõmblemisega avariisid põhjustada. Kui see juhtub minuga, siis ma saan hakkama, kui see peaks Tannuga juhtuma, siis ei aitäh, ma ei võta seda riski kunagi, seepärast käib koer väljas vaid minu ja Andreasega. Aga nii hea oleks, kui see koer ise saaks oma hädad aetud. Siis saaksin ma edasi magada ega peaks end liigutama.

No olgu-olgu, ma tulen. Vean ennast voodi servale istuma. Kere on raske nagu kuivale aetud vaalal. Teen koerale pai ohkan.

“Pead sa ikka kohe päris tõsiselt minema õue?”

Sõna “õue” peal hakkab koer väänlema ja hüppab kahe volkastusega ukse juurde. Seal on ta jalutusrihm.

Venitan end aegsalest püsti. Vean püksid jalga. Õues sajab endiselt. Kaevan end kättpidi Vancu toas talveriiete kasti. Kui me siia kolisime, oli juba suur kevad, aga nüüd vist kisub talveks ära. Leian enda villase jaki, Ei tea, kas see mulle selga ka läheb? Noh, ükski teine asi nagunii enam ei lähe, see on kõige suurem ja kui see ka ei lähe, siis minu jaoks talve ei tule. Või tuleb väga külm talv. Vahet ei ole.

Venitan jaki selga. Hädaga saan isegi luku kinni. No ok, kui see veel hädaga kinni läheb, siis ükski teine jakk ega jope ei lähe päris kindlasti mulle enam selga. Surun laisa liigutusega oranži kilekotinutsaka endale taskusse ja koban maast rihma järele. Koer väänleb rõõmust. Milleks ometi. Väljaminemiseks on täiesti tavapärane aeg.

Taevas on hall, tänav on hall, vihm on peenike ja tihe ja nii märg. Astun kiirel sammul staadioni poole. Koer on mul tihedalt kannul.

Kiired toimetused. Ilm on nii kehv, et koer kiirustab tagasi. Ukse ees silun ta pead silmade vahelt, see on kõige kindlam viis saada ta raputama. Kui ta õues ei raputa, siis raputab ta toas ja üürikorteri valged seinad ei ole kindlasti need, mille märjakssaamise üle ma ülemäära headmeelt tunneksin.

Koer raputab kaks korda. Väga hea. Piilun postkasti. Võtit mul kaasas pole. Seal on ajaleht ja valge ümbrik. Pressin sõrmed läbi ava ja püüan kahe näpuga ümbriku kätte saada. Teisel katsel õnnestub. Andreas itsitab alati, et ma olen selles osav. No ausalt, ma ei viitsi seda võtit kaasas kanda ja luuki avada, kui ma vähegi ilma hakkama saan. Enamasti saan. Kiri on Andreasele. Arstilt. Ravimite arve. Hea seegi, et see midagi enamat pole. Viimasel ajal on mul iga saabuva ümbriku suhtes ületundlikkus, sest iga kord põhjustavad need Andreasele meelehärmi ja pahameelt ja eeldavad, et ta jälle helistaks ja asju ajaks, mida ta üldse teha ei taha. Kaks sotsiaalfoobikut nagu me enamasti oleme, kui me üle iseenda varju ei jaksa hüpata.

Panen oma vettinud jaki kuivama. Tõmban rätikuga korraks koera ka veel üle. Ta läheb vaatama, mida Vancu teeb ja ma hõikan üle korteri:

“Poisid, kõik korras?”

Vastus kõlab jaatavalt. Tore. Vaarun voodisse. Uni on ja und nagu pole ka. Olen kaks viimast päeva “Siberi võmmi” eelmise hooaja osasid vaadanud. Vaid viimane on veel alles. Mul on ette juba kahju, et see läbi saab. Uue hooaja osasid pean veel ootama. Kõik ülejäänud jaburused nagu “Padjaklubi”, “Kättemaksukontor”, “Merivälja”, “Lillepood”, “Papad-mammad” ja isegi too titesaamise saade on mul vaadatud viimse kui ühe avaldatud osani. Kõik need vanad ja vahepeal lisandunud uued seriaalid, mida ma Eestis mitte kunagi vaadanud ei olnud. Viimati vaatasin ma telekat Tannut oodates, kui ma voodisse olin aheldatud. Sel ajal polnud ei nutitelefone ega internetti telefonis vist isegi veel olemas? No ega jah, mul ei ole elu. Need kõik on minu õnneks nii lihtsad asjad, et ei vaja muud, kui silmanurgast jälgimist. Sisseostetud formaate ma siit ei näe. Seepärast saan end kursis hoida vaid kohaliku Eesti toodanguga. Anu-saadet vaatan ka juppide kaupa. Aga raamatute lugemine on palju keerulisem. Neid on keeruline silmanurgast lugeda.

Vaatan oma viimase osa seebikast ära ja surun telefoni padja alla. Jajaa, kahjulikud lained  liiga mu aju lähedal. Kama.

Silm vajub kinni.

Vancu toob mulle õunamahla, mille korki ta ei jaksa avada. Kangutan selle lahti ja annan talle tagasi. Jah, aitäh, võta heaks.

Magan veel natuke. Peaks vist midagi sööma? Skännin mõttes külmakapi sisu. Näkkää, ei taha midagi. No äkki ühe õuna, aga ilma koore ja sisuta ja seda ei viitsi ma ometi endale tegema minna. Eks hiljem teen.

Und on üsna otsa saanud, aga kere on raske. Surun kolm patja endale pea alla ja rullin veidi FB ringi. Toredad pildid, hetked, veel toredaid pilte. Kes on reisil, kellel sünnipäev, kes on uue sõbra leidnud, kes on mida söönud, kellele mis meeldib. Lugeda ei jaksa. Kuigi ühe Hispaania-Kataloonia asja klikin lahti ja loen diagonaalis. Masendav. Jõuan sõbra pildini, kelle laps on juba aastane. Mul seisab kontoris laual juba kesksuvest kavand sellele pisike piiga särgipildist. Jaa, ma tean, et ma lubasin selle ette võtta esimese asjana, kui jänesed valmis saavad. See on mul meeles. Ma isegi ostsin paar päeva tagasi pintslid üles. Ma niiniiniii väga tahaksin selle valmis juba teha, sest see saab olema väga nunnu. Aga ma lihtsalt ei suuda. Veel ei suuda. Mitte midagi ei suuda. Ei jaksa. Ei taha. Mitte midagi ei taha. Ja postkontorisse peab enne reedet veel jõudma, sest Andreasel on seal mingi tähitud kiri.

Panen silmad kinni. Tan krõbistab köögis. Ju nad leidsid midagi süüa. Kui ei, siis kuulen ma sellest nagunii peagi. Teeme nii, et ta leidis midagi ja ei taha, et ma talle midagi vaaritama hakkaksin. Vaikus.

Tan pistab pea uksevahelt sisse ja itsitab.

“Nooh?” venitan uniselt.

“Hee, sa näed jubehea välja. Nagu see laiskloom sellel pildil, mida te eile näitasite.”

“Aitäh. Sa oled selle laisklooma poeg. Kuidas tundub?”

Ta irvitab ja kehitab õlgu. Ju ei anna tunda.

“Aa, kuule, kas meil seda viinamarjamahlamoodi asja veel on?”

“Suuserit?”

“Jepp, seda veini!”

“Kuule, see on samapalju vein, kui kali on õlu.”

“A vein on ägedam ütelda.”

“Jajaa, mine räägi babale ka, et sa kodus veini jood.”

Tan irvitab.

“Nohh, on meil seda veel või?”

“Kui kapis ei ole, siis ei ole. Ju Andreas jõi lõpu ära eile õhtul.”

“Aga millal sa poodi lähed?”

“Järgmisel aastal.”

“Ok. Ära siis mu veini unusta!” ja läheb lõkerdades oma tuppa ja kuulen, kuidas ta sõpradele räägib, kui lahe on laiskloomast ema kiusata sellega, et rääkida talle, et ta veini soovib juua. Daaa. Tore oled! Turtsatan korraks naerda ta tobetsemise üle ja pööran teise külje. Selg on kangeks jäänud. Pressin pisikese roosa ükssarviku endale kukla alla. See on päris tore kaelatugi. Istub päris kenasti.

Kiikan uudiseid. Ei midagi huvitavat. Las Vegase teema on endiselt päevakorral. Maailm on ikka puhta katki. Vaatan veel kord FB. Keegi on jaganud mõtet, et küll see Puerto Rico president on ikka üks idioot. Eksole. Vajutan laigi. Viskan korraks isegi pilgu kommentaaridele. Nagu arvata oli, irvitab rahvas seal selle üle, kuidas Trump ka sellele avaldusele alla kirjutaks. Tal poel ju aimugi, et teda ennast seal silmas peetakse. Maailm!

Vaatan korraks neid paari blogi, mida ma jälgida jaksan. Nii sageli tahaks midagi ka kommenteerida ja lisada ja tunnustavalt patsutada ja kinnitada, et ma mõistan ja arvan samamoodi sellest ja teisest, aga ma lihtsalt ei jaksa seda teha. Mõttes teen, iga kord mõtlen, et järgmine kord võtan kohe mitu postitust korraga ette ja teen mõtted teaoks kah, aga kaugemale ei jõua. Ei tea, kas nad aimavad ja tunnevad, et tegelikult olen ma olemas ja mõtlen nende peale? Peaks ikka jaksama ise kirjutada.

Poiste koolist tuleb email. Näen juba teemast, et see on tänuavaldus neile, kes aitasid kolimisel. Kui see koolivaheaeg nüüd kolme nädala pärast lõpuks läbi saab, siis hakkavad poisid käima uues koolimajas. Sinna peab bussiga sõitma. Selleks peab jupp maad varem ärkama. Selleks peab neile õpetama selgeks teekonna, korraldama ära piletivärgi ja ma ei tea mis kõik veel. See kõik on nii kohutavalt tüütu ja tülikas ja keeruline, et ma ei taha selle peale mõtelda. Veel ei taha.

Lappan telefonis. Vahepeal hõikan Vancule, et ta teleka veidi vaiksemaks paneks, see on minu kõrvade jaoks ilmselgelt liiga valjult müristama hakanud.

Korraga meenub mulle, et mul jäi paar kuud tagasi “Doc Martini” seebika vaatamine üsna lõpus pooleli. Kuuenda hooaja lõpus. Otsin ja leian isegi õige osa. Poole peal vajub silm kinni. Pea jõnksatab. Telefon libiseb mu käest voodile. Panen filmi seisma ja telefoni laadima. Pööran teise külje ja püüan leida mugava asendi. Koer tuleb tuppa ja viskab end kolinal voodi ette pikali. Magame.

Asendit vahetades piilun veerand silmaga akna suunas. Päike paistab. Tore. Kui tunni aja pärast veel päike paistab, siis ma äkki lähen poodi. Kell on neli.

Kell 5 teen silmad lahti. Hmm, vaataks osa lõpuni? Ei viitsi. Ega ta ära ei jookse mu eest. Püüan istuli tõusta. Kui poisse ja koera poleks, siis ei viitsiks ma absoluutselt mitte midagi teha. Andreas on mulle vahepeal saatnud mingi nunnu video pandadest. Naeratan nukralt. On jah armas. Aga ei aita.

Vaatan oma pooliku “Doc Martini” osa lõpuni ja pean endamisi plaani, et kui see seep nüüd ka otsa saab, siis äkki peaks mingit ämmakate seepi hakkama otsima.

Ok. Ma lähen nüüd ja käin poes ära. Aken on lahti ja õues tundub soe ja kuiv. Viskan kampsuni laisalt õlgadele ja pika ihmaga vana kulunud koti üle selja. See kott on nii vana ja nii pleekinud, et ma oleks pidanud selle juba neli aastat tagasi ära visakama. Ma ei teagi, miks ma seda teinud pole. Ainult mõtlen selle peale iga kord, kui ma seda näen. Noh, lukud töötavad ja auku põhja sees veel pole. Tänase peab veel kindlasti vastu. Ma käe otsas neid viinamarjamahlaga pudeleid küll tassida ei viitsi. Äkki leian kastaneid ka poest.

Tunnen, kuidas kampsuniga ringi liikudes poeb mu ninna eelmise kandmise järalkajana lõhnaõli lõhn. See sobib tänasesse. Naeratan. Vahel on hea. Ootamatu, aga hea.

Surun end uksest väljudes reipaks ja marsin välisukse juurde suundumise asemel hoopis keldrisse. Kui ma nüüd pesu saan pesema, siis saaks täna vähemalt ühe masinatäie pestud. Pärast kella 8 õhtul ei tohi see masin nagunii siin unnata. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas tööinimesed siin neist reeglitest kinni saavad pidada? Jabur.

Pesuruumi põrand on alumiste tüüpide kola täis. Tore. Noh, meie kast peab veel ootama. Tea, kas enne jõule saab pestud selle hunniku. Vahepeal peab äkki poest riideid juurde tooma? No nagu päriselt. Kaua kaks kutti suudavad seda pesuruumi end avalduses hoida. Kas mu nimme sinna jäetud kast neis üldse tähelepanu ja küsimusi ei ärata? Äkki ma peaksin need ülejäänud neli kasti ülevalt ka alla tassima. Kapid hakkavad vaikselt tühjaks saama toas. Sokid sokkideks, aga no linasid ja teksaspükse ja käterätte ei hakka ma ju käsitsi pesema. Uhhh, see kõik on nii tülikas, et ma lihtsalt ei taha. Oleks ometi keegi, kes sellel jama minu eest ära teeks…

Astun tänavale. Naaberaia suure iileksi marjad kisuvad punaseks. Nojah, talv tuleb. Jõulud tulevad. Brrrr… liiga vara!

Õues on soe. Tuul on soe. Mul on natuke palav, aga saan hakkama. Mu punaseruudulised retuusid on toredad. Mul võiks neid igaks juhuks mõni paar veel olla. Samasuguseid enam ei leia, need ostsin ma vist… kust ma need ostsin… hmm. Hispaaniast! 2006. aastal. Püha taevas. 11 aastat tagasi? Ebanormaalne. Aga noh, ma nägin täna uudist, et Laululahingust on 10 aastat möödas. See pole ka võimalik. See ei saanud ju ometi olla kauem aega tagasi kui mingi 3-4-5? Aga 1o? Seda on liiga palju. Aga retuusid on ausad. On kõik need aastad minuga koos vastu pidanud ja mis peamine, need lähevad mulle siiani jalga. Aga uusi oleks ikka vaja. Sarnaseidki. Aga kui need on mingid õhukesed ja paistavad läbi ja kitsad? No siis panen midagi neile alla. Aga tellida ma neid ei oska ja Andreaselt abi küsida ka ei taha. Ahh, las olla. Äkki kunagi hiljem leian ise poest või midagi. Mina ja poest? Endale midagi? Naerukoht.

Aga saapad oleks ka vaja uusi. vanad mustad punaste paeltega Aipid on väsinud ja ikkagi miks ma need nii valesti tellisin!? Ma tegin ikka täieliku valearvestuse. See mõte on mul olnud viimased 10 aastat. Nii vanad need saapad on ja nende paelamajandus ajab mind siiani närvi. Aga need, mis mul hetkel jalas on, need on head, aga ühe hooajaga tekkis nende kanna sisse rebend. Õhk käib küll kenasti läbi, aga kivikesed tungivad iga jumalama kord sealt avast sisse ja teevad taldadele haiget. Märja ilmaga neid kanda ei saa, aga nad on mugavad ja mõnusad ja näevad veel täitsa kabedad välja. Kuivailmasaapad on mul olemas, aga külma ja märja omasid, täpselt samasuguseid, on mul ikkagi vaja. Talveni peab veel palju aega olema.

Ma olen kodust 50 meetri kaugusel. Ringteelt pööran vasakule. Coop või Migros? Coop või Migros? Coop on siinkandis kõige kallim kauplus, aga see on meile kõige lähemal ja seal on vähem rahvast ja valik parem ja mis peamine, sinna saab minna mööda nurgataguseid teid mööda. Sobib. Mul on nagunii vaja vaid paari asja ja vahet ei ole. Hinnavahe ei tule nii suur, aga saab lihtsama vaevaga hakkama.

Bussipeatuse juures lõhnavad mingid taimed ninalukustavalt. Huvitav, mis asi nii magusalt õitseb keset oktoobrit. Ma arvasin hommikul, et täna hakkab lund sadama ja nüüd siis lämmatavalt magusad lõhnad. Peenras on mingid mulle tundmatud madalad pinnakattetatimed oma valged ja lillad õied lahti löönud. Kuna ühtegi muud õitsevat taime ei paista, siis kirjutan selle magusa lõhna nende taimede arvele.

Kell on nii palju, et inimestel on tööpäeva lõpp ja tänavad on umbes. Õnneks on mul vaja küll vaid kaht ja poolt tänavat ületada, aga siiski. Mingi tüüp läheneb mulle vastassuunast. Surun pilgu maha. Ma ei taha mitte kedagi näha. Tuul lennutab mu kampsunisaba. Surun selle enda vastu ja teen end nii pisikeseks kui saan. Tüüp möödub. Huhh. Nii on parem.

Nurga taga on pisike süürlaste poeke. Paar kuud tagasi avatud. Poes paistab paar inimest sees olevat, aga selle ees pole õnneks kedagi. Ja siis sõidab korraga vuhinal mu nina eest läbi ja peaagu üle mu varvaste tümpsuva muuusikaga pisike must auto. Nolgid on nolgid ikka igal pool, urahtan ma läbi hakkamaste ja irvitab tigedalt, kui uks avatakse ja kuulen, kuidas saksakeelse räpi vahele kõlavad ingliskeelsed sõnad. Näeh, oma sõnadest jääb ka puudu, peab laenama, et popim oleks. Ja seda peab tegema ikka nii, et kaks kvartalit ette ja takka on seda kuulda. Äkki muidu ei märgata? Teen paar kiiremat sammu, et eemale saada.

Kõnniteel on kollased lehed. Põhja tamme lehed on kollased? Põhja tamme lehed on maas? Sügisel? Kas need  roostekarva lehed mitte üle talve kevadeni ei peaks puu otsas passima? Torm on sedavõrd räsinud? Ja kollakas värv pole ka õige. Tõstan pilgu. Puu on tamm mis tamm. Äkki on kusagil tõrusid. Nii tore oleks üks pähklikesekujuline tõru endale taskusse pista. Ohh… aga mul pole taskut. See mõte muudab mu kurvaks. No suruksin siis selle tõru lihtsalt pihku. Paneks kotitaskusse. Kunagi oli mul neid terve pudelitäis aknalaual. Juba Tartu ajast. Inimesed uurisid, mis imelikud pähklid need on ja mina sain rääkida, et need on hoopis teistsugused tõrud. Raadi pargist korjasin. Oli vist ikka Raadilt. Aga siin tõrusid pole. Vaid üks mütsike paistab mulle lehtede vahel. Ikka on neid lehti kuidagi liiga palju siin tänaval maas. Äkki see puu on haige või viga saanud?

Vajutan foosrinupule. Roheline laseb ennast oodata terve igaviku. Teisel pool ristmikku on veel kaks inimest, aga näha on, et nad suunduvad oma teed ja meie teed ei ristu. See on hea. Passimine on ebamugav. Vaatan korraks FB. Keegi on jaganud jõulust pilti. No et kas tõesti juba. Toksin kommentaariks, et aga võib-olla hoopis ikka veel. Viimasel ajal on tunne, et 12 kuud aastas võib jõuluvärki ajada. Ameeriklastel on vähemalt vahepeal kõrvitsad ja kalkunid, meil pole nagu suurt midagi.

Astun kiirel sammul üle tee, aga kollane hakkab ikkagi plinkima juba poole peal. Ma ootasin terve igaviku ja see kuradima foor ei kannata nii paljugi, et mina üle saaksin. Mis siis veel aeglasema sammuga inimestest rääkida? See pole ju ometi ok?

Sisenen poodi. Ukse ees on lillepotid. Üks tumepunaste õitega krüsanteemipott jääb mulle silma ja peast lendab läbi mõte, et emale see kindlasti meeldiks. Mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi krüsanteemid. Vähemalt mitte tumepunased.

Kastaneid pole. Või noh, lõpuks ikkagi leian nad, aganad on kalli hinnaga, väga pisikesed ja kuivad. Seega kastaneid ma ei osta. Midagi head tahaks. Aga mida?

Coopis on hea kohvijäätis. Suundun poe tagumisse otsa. Kirsikook poole hinnaga. Sobib. Võtan kaks viilu. Äkki Tan või Andreas tunnevad ka huvi selle vastu. Kui ei tunne, siis ju ma söön need üksi ära. Näe, siin ka jõulud. Terve suur vahekäik on täis erinevaid jõuluteemalisi küpsisepakikesi. Ja piparkoogilaadseid. On need jõulud alles või juba siis nüüd kohal? Vahet ei ole. Torkan ostukorvi ühe pisikese paki lehttaignast suhkrukringlikesi. Neid võiks Vanc äkki isegi maitsta. Ja jäätis. Seesama kohviga. Täna ma seda ei taha, aga äkki homme. Neli nektariini võtan ka. Need on veel poolkõvad, aga küll nad küpsevad ajas. Kui Tan neid juba enne nahka ei pista.

Kikerherned! Siit poest saab neid. Kui ma pean õhtul kana tegema, siis ma eelistaksin maisile kikerherneid. Leian otsitud kauba. Aga midagi head tahaks ikkagi. Marineeritud küüslaugud õlis mingite roheliste lisanditega. Ok. Proovime. Ja oliivid. Ka küüslauguga. Ok. Need sobivad ka. Nii, ongi kõigile midagi olemas. Sätin end kassade poole juba kui meenub, et õigus, sauserit pidin ja ka ostma. Külmikust paistavad avatud korgiga klaaspudelid. Neid on jube tülikas transportida. Kindlama korgiga plastpudelid on ka. Täna võtan selle. See on lihtsalt lihtsam.

Kassas on minu ees üks naisterahvas suure hunniku asjadega, mis täidavad lühikeses kassalindi. Ja seal on ka üks Tannust veidi suurem poiss kommikottidega, kellest ma ei saagu aru, kas ta ootab järjekorras või mida ta teeb. Hoian teadlikutl pikka vahet, sest Andreas on mind manitsenud, et siin pole ok sedasi teistel seljas elada nagu seda Eestis tehakse. ta ei ole veel selle meie kuklassehingamisega üldse harjunud. Siin on selline asi räigelt ebaviisakas. Ma siis püüan viisakas olla. Tegelikult küll püüan märkamatu olla ja kassast nii vaikselt läbi imbuda kui võimalik.

Poiss läheb poodi tagasi. Mul on hea meel, et keegi mu seljataha end ei säti. Teretame kassatädiga teineteist. Kiire pilkkontakt. Ulatan talle oma kliendikaardi. Piiks piiks piiks ja asjad on kassalindi teises otsas. Väga hea. Surun kaardi aparaati. Number üks on eurod, number kaks on frangid. Vastus tuleb mul juba automaatselt. Kood. Kõik korras. Kas te kleepse ka soovite. Ei aitäh. Äitäh teile. Head õhtut! Head õhtut teile ka!

Puhistan rahustuseks läbi paokil huulte ja tunnen kergendust, et see osa on edukalt läbi.

Kühveldan oma kauba kotti. Kõik ei mahu. Kott jääb lahti ja kirsikoogi viilud pean pihku võtma. Noh, saan hakkama. Lükkan koti selja taha ja see jääb sinna tülikalt kolksuma. Kodu on nii lähedal, et ma pean vastu. Midagi muuta ma ei taha ega oska ka hetkel. Vähemalt ei pea ma käe otsas kotti tassima. See on hea.

Astun poest tänavale ja hingan kergendusega.

Roheline foorituli laseb end taas terve igaviku oodata ja vahepeal imbub mu kõrvale mingi tüüp. Kiilakas ja prillidega. Huvitav selline. Ma ei vaata ta poole, aga ta on nii lähedal, et ma näen teda silmanurgast liiga hästi. Tema ei vaata minu poole ka. Nii on parem.

Liiklus seisab, autod passivad ummikus ja meie ootame oma rohelist tuld. Vahepeal saab üks auto liikuma. Pisike lahtise kastiga veoauto, mille peal on terve kuhi euroaluseid. Näeh, ei saa nad ka siin euroalusteta. Alused ei ole kinnitatud ja auto sõidab mäkke. Huvitav, kas need alused ohtlikult paigalt ei saa nihkuda? Tundub kuidagi uskumatu, et selline asi on siin võimalik.

Surun pilgu telefoniekraanile ja teen näo, et ma loen midagi. Saabub roheline tuli, mis poole peal juba kollaseks muutub. Ebanormaalne. Ummik kestab. Lähen sirgelt üle sebra. Näen enda ees, seal, kus see põhja tamm oli oma lehti maha heitnud, inimesi. Ma ei taha inimesi näha. Kiire otsus teise kodutee kasuks ja vasakpööre. Seesama tüüp, kelle kõrval ma enne foorituld ootasin, astub minu ees. No las ta astub. Ma saan aeglasemalt liikuda.

Märkan, et ma ei saa minna seda teedmööda, mida ma plaanisin, sest vahepeal on maja autotee servani ja ummikus autode vahel seigelda, saati siis veel otse politseijaoskonna ees, ma ei taha. Miks kõik peab olema nii keeruline? Uuesti üle tee tagasi minna, et kaarega veidi aja pärast tagasi oma teepoolele tulla, tundub ebanormaalselt tülikas. Aga siis pöörab minu ees astub kiilas mees paremale ja ma märkan, et enne seda maja, mis kõnniteed blokeerib, läheb kergliiklustee majade vahelt läbi mulle sobivas suunas. Suurepärane avastus.

Jaapani vaher on üleni leekivpunane. Mulle ei meeldi selle puu ribastatud leheservad, aga värv on igal juhul lummav.

Tüüp astub ikka veel minu ees. Aeglustan veel kord sammu, et ma temaga koos jälle sebra taha passima ei jääks. Äkki arvab veel, et ma jälitan teda või midagi.

Õnneks otsustab tüüp tee ületada enne sebrani jõudmist ja mul on selle üle hea meel. Autode vool hakkab vaikselt hõredamaks jääma. Saan ringtee juures sujuvalt üle tee. Koduni on veel 50 meetrit. Lilled lõhnavad taas ja ma tunnen, kuidas nad täidavad oma lõhnaga kogu maailma selles punktis. Teen paar kiiremat sammu.

Põõsa taga ootab seesama mees jälle foori taga. Samal hetkel, kui fooris süttib roheline tuli ja ta astub teele, astun mina tema selja tagant sirgelt läbi oma teed otse edasi. Mul ei ole vaja rohkem teid ületada. Kodu paistab. Näe, illeksi marjad on siitpoolt ikka puhta punased juba. Ma ei teadnud kunagi, et iileks nii suureks puuks võib kasvada. Ma olin varem näinud ainult pisikese dekoratiivpuukesi kusagil peenras. Dekoratiivne on muidugi ka see suur puu siin. Uhke ja ilus.

Annan kannatamatult kaks korda uksekella. Lõpuks uks avaneb. Kuulen, kuidas keldris pesumasin töötab. Ronin teisel korrusele ja astun tuppa. Loojuv päike paistab elutoa ja meie toa aknast sisse nii soojalt. Viin asjad kööki ja annan poistele teada, mida ma tõin. No et kui neil huvi on, siis nad saavad ise kõik asjad kätte. Võtan ühe kirsikoogi tüki ja viinamarjamahlajoogi endaga voodisse kaasa ja viskan ennast mugavalt siruli. Täna on juba ülemäära palju ennast liigutatud.

Kirjutan Andreasele sõnumi:

“Kas sa lõikad mu juuksed maha?”

“Millist soengut tahad?” tuleb koheselt vastus. Naeratan võikalt võidurõõmsalt ja avan telefoni pildigalerii. Olen sinna aegade jooksul FBst paremaid palasid tallele pannud enda tarbeks ja nopin sealt siis terve karja imelikke pilte kokku turriskarvalistest pärdikutest ja ükssarvikutest ja millest kõigest. Saadan need ühe täiega Andreasele.

“Midagi sellist, palun.”

Andreas naerab, talle meeldib see ükssarvik väga ja vastab:

“Ma ei ole kindel, et hakkama saan. Äkki Tan või juuksur oleks etem lahendus.”

“Eip, siis ma parem lõikan ise.”

“Ei no ma võin sind ju aidata, pole lugu. Millal?”

“Kohe!” vastan ma naerdes ja panen mõtte hoiule. Tõsi see on, et mul on neist pikkadest rikutud blondidest juustest korralik kopp ees. Ma pole kunagi tahtnud olla blond rohkem kui teel mõne kireva värvi juurde ja ometi olen ma viimase kümne aasta jooksul olnud vaat et pool ajast just blond. Sest kõigile hirmsasti meeldib mu blond pea. No neile, kes võtavad vaevaks, mida arvata ja seda mulle ka ütelda. Blond pole nii kuri ja karm ja tõsine, kui mu loomulik tume pea ja pole ka liiga silmatorkav, kui need, mida ma ise enda peas tahan näha, aga milles ma veidi teiste abi vajan alati. No keegi ei taha aidata, sest blond on ju parem. Mu enda loomulik tume on muidugi väga mugav võrreldes blondeerimisega, mis minu elamise tempos jõuab vahel kaks korda enne kolm sentimeetrit välja kasvada, kui ma toanurgas seisva värve täis kilekotini jõuan ja kellegi abistamise osas nõusse saan.

“A äkki tahad lihtsalt külge maha. See oleks äge.”

“Jah. Aga ma tahan mõlemat külge maha.”

Andreas on nõus, et see on täitsa kabe mõte. Kui ma just jutuga ei tule, et ma tahaks kõik juuksed korraga maha ajada, siis on ta vist muheledes nõus mille kõigega. Nulliringiks peab tema jaoks mingi parem põhjus olema. A nullivärki am tema õnneks hetkel ei ihka ka ja kui ihkaks või vajaks, siis teeks ju nagunii.

Vaataks veel ühe osa “Doc Martinist”? Hiljem ehk. Heidan kiirelt pilgu uudistele. Ei midagi uut. Aga FB? Ka mitte. Keegi on kirjutanud, aga vastan hiljem, Praegu ei jaksa. “Kuuuurija” selle hooaja esimese osa vaatasin ma ära kohe, kui see kättesaadavaks sai. See oli oluline teema. Vastik, aga isiklikult puudutav. Kool, kus üks neist jobudest töötas, on mulle liiga tuttav. Sellest jobust oleks saanud ka minu lapse ajalooõpetaja. Aga noh, mul vist kohe on mingid andurid, mis selliste huvidega isikuid ligi tõmbab. Ma siin alles ükspäev pidasin arvet, et ma tunnen isiklikult nelja pedofiili. Saate aru! Üks ja kusagil kaugel on ka liiga palju, aga mina tunnen nelja. Mitte lihtsalt tean. Kõigi nende neljaga olen ma elu erinevates etappides istunud ka sama laua taga. Kaht neist tean ma lapsepõlvest, ühele neist meeldisid varateismelised poisid, teisele tüdrukud. Nad olid omavahel head sõbrad. Teist kaht tunnen ma hilisemast elust. Ühele neist meeldisid pisikesed tüdrukud ja noh, varateismelised kuni teismelised käisid kah, teisele meeldisid pisikesed poisid. Väga pisikesed posid. Ja kui ma nüüd mõtlen, et ma tean nelja, siis kui palju mu lähikonnas on olnud veel neid, kes on pedofiilid, aga ma lihtsalt ei tea seda? Imelik, ma ei tunne endateada ühtegi mõrtsukat. Ma loodan, et see nii ka jääb.

Vaatasin väikese jupi “Kuuuurija” selle hooaja teisest osast. Savisaare värk. Tema kibedaid sisinaid kuulates tuleb mulle alati meelde see, kuidas mamma mu peale pahane oli, et ma linnavalitsuses tööd vastu ei võtnud, mille isa mulle Savisaate käest küsides korraldanud oli. Või noh, mis korraldanud. Ise oli vajalik mutrike talle, ju see olnud mingi hea diil. Aga ma olin isepäine nõid ja ütlesin, et ei iial ei võta ma seda tööd vastu. Esiteks seepärast, et see pole ausalt konkureerimise läbi saadud ja teiseks seepärast, et ma ei taha iial, et isal tema eest mingigi põhjus oleks tunda tänutunnet või muud sellist. Ma olen alati ise tahtnud hakkama saada ja noh, eriti nagu mitte kunagi hakkama saanud, aga vähemalt olen ma selle mittehakkamasaamisega ise hakkama saanud ja see on parem kui vastupidised variandida.

Keskerakonna teema on igav. Klõpsan telefoni kinni ja panen laadima.

Vancu poeb mulle kaissu ja laseb mingil üleskeerataval öökullil üle mu külje kakerdada. Kõdi on. Naljakas on ka. Vancu kordab oma tegevust kuniks tüdineb. Ta räägib, et need kringlimoodi asjad on päris head. Tore. Jälle miski, mis söögiks kõlbas. Mitte, et need nüüd mingi söök oleks, aga midagi ikkagi.

Söön oma kirsikoogi ära. See on tavaline. Aga hea. Tan teatab, et talle see kook ei meeldi. Mingi põhjus oli ka, aga ma ei suuda seda meenutada. Ju see tükk jääb siis Andreasele või mulle.

Vanc seletab teises toas inglise keeles mängu põhimõtetet ühele mängusõbrale. Tan joonistab samal ajal kellegi palvel talle uut kujundust ma ei tea mille jaoks. Ta läheb närvi, kui keegi julgeb ütelda, et ta oskab joonistada. Vana trauma waldorfkoolist, kus õpetaja tema joonistusi klassi ees käkkideks nimetas. Ja mitte ainult klassi ees. Ka lastevanetae koosolekul, sest need olid tema meelest käkid. Nojah. Palju õnne. Võtame kõik õpetajad tänavalt ja imestame edasi. Aga kui joonistamine on hell teema, siis viimasel ajal olen ma avastanud kavala triki, kuidas Tannut ikkagi veenda, et tal on nii silma kui sulge. Kujundamine on hea sõna. Seda saavad teha ka need, kes arvavad, et nad joonistada ei oska. Ja tal tuleb see asi hästi välja ja ta servast natuke juba usub mind ja Andreast. Isegi sedavõrd, et saadab meile vahel oma töid näitamiseks ja küsimiseks, kas see või teine variant meeldib meile rohkem. Mul on hea meel, et ta vähegi paranemise teel on oma eneseusu ja tahtega.

Vaatan ühe osa “Doc Martinist”. “Padjaklubi” uut osa veel pole. See jant on nii jabur, aga see on parem kui ei midagi. Lihtne ja tobe. “Lillepood” on aga olemas. Vaatan selle peaaegu ära, aga enne lõppu helistab Andreas, et ta tuleb täna varem koju, sest ta on nii väsinud. Kuulen kuidas auto andurid pinisevad nagu nad pinisevad siis, kui sõita ilma suunda näitamata üle piki teed kulgevate joonte emmalt-kummalt poolelt. Arusaadav, ta peab olema väsinud, kui ta sedasi sõidab. Kaugel oled? Kaks minutit… Ei, üks minut. Õues on pime. Kikitan kõrvu. Auto veereb hoovi ja Andreas pargib auto oma kohale. Panen telefoni pooliku filmijupiga käest.

Andreas astub tuppa. Tervitab ja Vanc jookseb teda kallistama. Siis läheb Vanc oma tegemiste juurde tagasi. Ma hõikan eemalt, et varsti peame korrutustabeliga tegelema ja Vanc vastab “ahahh!”

Andreas maandub raginal voodisse ja uurib, kuidas mu päev möödus.

“Magades. Sul?”

“Magamisest unistades.”

“Lahe vanapaar me ikka oleme,” mühatan ma muiates ja samal ajal õlgu kehitades. Lahedad jah. Andreas naeratab väsinult.

“Söönud oled? Tabletid võetud?”

“Ei…”

“No ok, ma lähen siis vaatan midagi.”

Köögist pottide kolinat kuuldes tuleb Tan kohale ja uurib, mida head täna pakutakse. Mu täitmatu lohepoeg! Vanc hoiab ennast köögist kaugele eemale ja turnib Andrease juures millegi üle arutledes.

“Kana. Ma teen kana.”

“Karriga?”

“Jah, karriga.”

Tan särab üle kere ja kallistab mind. Ma olen tema lemmikkokk. Ja siis kaob ta oma tuppa. Tuleks siis aitaks või miskit. Aga ma ei viitsi teda kutsuda. Saan ise vaikselt hakkama.

Vesi potti ja tulele. Kana tükkideks. Paprika tükkideks. Kikerherneste purk lahti ja vesi pealt minema. Küüslauk. Veis keeb, riis potti. Vanc hõikab, et mis söögiks on.

“Riis.”

“Aga kas suppi ka saab?”

“Riis ei lähe kohe mitte?”

“Ei. Ma tahaks nii väga suppi.”

“Kui ma nende asjadega siin valmis saan, siis teen sulle supi. Ok?”

“Ok,” kõlab tema rõõmus ja muretu ok.

Andreas magab. Vahepeal on “Padjaklubi” tänaõhtune osa vaadatavaks saanud. Panen selle käima. Samal ajal laekub mulle sõnum. Tervitused Mariborist. Inimesed ikka jaksavad ja jõuavad igale poole. 🙂

Tervitan vastu. Neid, keda seal tervitada on kohe mitu. See on nii tore. Jah, võib-olla varsti reisin mina ka sarnaselt. Ma ei jõua seda hetke, kui ma tööle lähen kuidagi enam ära oodata. Veebruar tundub nii mägede taga. Ma tahaks kohe praegu minna. Ja samas on selle minemisega seoses nii miljon asja, mis mind vastu maad suruvad ja olla ei lase. Ma ei saa otsida poistele koole enne, kui ma ise ei ole neid sündmusi, mis enne meie siia kolimist aset leidsid läbi analüüsinud ja lahti kirjutanud. Seda kõike on palju, aga mul on aeg sellele kõigele otsa vaadata ja lasta sel minna.  Ma tunnen ennast liiga hästi ja tean, et ma tassin seda kõike endaga kaasas selle hetkeni, kui ma seda enda seest ei ole välja saanud. Ja ma tahan sellest vabaks saada. Teadlikult. Aga sellest kirjutamine on suur töö. Kõige suurem emotsionaalses mõttes. Aga see on vajalik. Ma ei taha selle koormaga elada enam hetkegi nii, et see ebaõiglus mind seestpoolt näriks. See kirjutamine on vajalik selleks, et ma saaksin edasi minna.  Saaksin üle sellest kõigest, et lootusrikkamalt olla ja tulevikuplaane teha. Aga täna õhtul ma ei taha sellele mõtelda ja loodan, et keegi mu käest ei käsi, kaugel asjad on, sest mu tahe on justnagu halvatud.

Söök saab valmis. Kõigi jaoks korraga. Riisi on liiga palju. Saadan Vancu Andreast äratama. Kordan veel üle, et ta teeks seda häääästi vaikselt.

Vanc saab kenasti hakkama. Andreas tuleb kohale. Riisi ta ei taha. Ta juba eelmine nädal sõi riisi. Õigus küll. Nojah, talle meeldib see kanavärk nagunii saiaga. Lasku käia. Mul on jumala ükskõik, kuidas keegi midagi sööb, peamine, et ta asjaga ise rahul on.

Tan väänleb nagu näljane kutsikas pliidi ees ja palub, et ma ta kaussi ise asjad kokku tõstaksin. No et tal läheb maha või midagi. Eksole. Laiskus on meil veres. Itsitan ja lasen tal endale ise riisi tõsta, et siis teab täpselt, palju ta vajab ja nii edasi. Kastet olen nõus talle tõstma, sest sellega on alati üks lödistamine ja mul pole midagi selle vastu, kui ma veidi vähem koristama pean. Saab suureks, saab oma elu, küll siis lödistab ja koristab ise.

“Aga mul pole kahvlit!” irvitab Tan ja hoiab kahe käega oma kausist kinni.

“Aga mina jällegi ei ulata kahvlini, sest sa seisad täpselt minu ja kahvli vahel.”

“A mis nüüd saab. Ma ei saagi süüa siis,” irvitab Tan ahastavalt.

“Just, sa suredki siinsamas kauss käes nälga. Edu!” ja lähen irvitades oma kausiga lauda. Tannul pole vist plaanis täna nälga surra. Õitseb oma lemmiktoiduga kaussi kallistades ja istub maha. Isegi kahvli on ta vahepeal kätte saanud. Ei teagi, kas hammaste või varvasetega või mõttejõuga.

Kõik söövad. Isegi mina. Hea on. Andreas saab kõhu esimesena täis, tänab, tõstab nõud kapile ja läheb tagasi voodisse. Minust möödudes libistab ta õrnalt üle mu kukla ja pika patsi. Muigan, et peaks nüüd vist juukseid hakkama lõikama? Aga ma ei viitsi. Lihtsalt hetkel ei viitsi. Aga tegelikult ikka tahan küll. Äkki homme?

Andreas magab. Koristan köögis asjad kokku. Nõusid pesta ei jaksa. Masin on juba nädal otsa katki ja käsitsi pesemine rasvaste nõude puhul on nii tülikas. Lasen neile kraanikausis veel peale. Küll homme pesen. Kuna meil on nii tibatilluke kraanikauss, siis nagunii pean homme pesema. Muidu ei pääse sealt enam vett ka võtma. Mõnes mõttes on see muidugi hea. Aga jube tüütu ja tülikas.

Tan läheb pessu. Vanc püüab oma korrutustabelist viilida. Ma ei lase.

Istun väsinult voodile. Vaatan, mis FB vahepeal toimunud on. Esimese asjana vaatab mulle vastu kellegi poolt jagatud värviline pildike kaelustavatest kassidest tekstiga “Tahad olla õnnelik? Torise vähem ja nurru rohkem!” Toon mõttes kuuldavale terve valangu roppe sõnu ja urahtan tigedalt, vot just. ütle pealegi sellele torisevale depressiivikule midagi sellist ja võid enam kui kindel olla, et sellest saab tema kuidagi-üle-elatud-ja-ellu-jäädud-päevast see kõige vastikum osa. Või kelle puhul üldse mingi selline avaldus peaks rohkem nurrumist esile kutsuma? Täiesti idiootne vastus ja mõte. Mine nurru omaette ja lase teistel toriseda just nii nagu nad tahavad, oskavad, suudavad, saavad ja jaksavad.

See vihasta mind. No pole ju tegelikult mingi põhjus, aga vaat vihastas. Nii väga vihastas, et ma marssisin otsejuunes reipalt siia, arvuti juurde, ja panin kirja kogu oma üüüüüratu pika ja tegusa päeva. Panite te ka tähele kui peenhäälestatud detailine see mõnes mõttes oli? Ma küll märkasin, et kuidas mingid detailid just kodust väljaspool täna eriti esile tikkusid ja oma osa nõudsid.

***

Ma kasvasin üles iivelduse ja pideva näriva peavaluga. Kirjeldasin seda alati kaheksajalana, kes end mu kolba ümber on tugevalt kinni haakinud ja peab plaani mu aju silmakoobaste kaudu kätte saada. Teised arvasid, et ju see valu ikka mu liiga pikast ja paksust patsist pärines. Noh, mul olevat liiga palju juukseid. Mnjah, kui tagumikuni köis mu suure kauplemise peale lõpuks õlgadeni lõigati paaril korral, siis see aitas. Kohe kerge ja hea oli olla. Alguses. Ju see oli usk ja emotsioon. Siis hiilis peavalu tagasi. Iiveldus püsis alati. Ma olin ikka juba päris suur, kui ma sain tunda ka olemist, kus kogu aeg ei iiveldanudki. See oli hea tunne.

See oli aeg, kui keegi ei osanud mõista, et lapsel, see tähendab mul, oli mure. Suur ja ülejõu käiv mure. Ma võisin pealtnäha olla milline tahes, aga ma olin enda sees oma mõtetega lukus. Kui ma poleks saanud pidada päevikut, siis poleks ma kunagi saanud vanemaks kui 15 aastat. Aga ma pidasin päevikut ja sain 16 ja 17 ja 18 ja 19 ja 20 ja noh, ma sain kuidagi ikka suureks kõigist oma lootusetutest ja tumedatest mõtetest hoolimata.

Depressioon on üks kurikaval vintske tegelane. Ma maadlesin temaga aastaid ja 1999., siis kui ma oma esimese lapse kaotasin, andsin iseendale alla. See oli ajajärk, kus ma päriselt ka enam ei tahtnud elada. Ma ei tahtnud mitte midagi tunda. Ma ei tahtnud ärgata. Ma ei tahtnud olla koormaks. Ma ei tahtnud olla ega teha mitte midagi. Nii ma magasin vahelduva eduga 20 tundi ööpäevas ja sõin vaid õuna või pisikese salatiportsu päevas, kui see mulle ette toodi ja söömine sundimiseta võimalikult lihtsaks tehti. Ma olin nii sügaval augus. Kui ma lõpuks tablette närima hakkasin, siis esimestel nädalatel ei juhtunud mitte midagi. Mitu aega hiljem märkasin, et päike hakkas vahel akna taga paistma. Ma ei saanud tablette võttes aru mitte mingist vahest ega muutusest, aga päike tuli välja. Edasi läks olemine talutavaks. Aga see piiripealne kiikumine tahan-ei-taha, jaksan-ei-jaksa, see jäi mänguna mu mõttekoobastesse alati alles. See oli lihtsalt tugevam ja teadlikum ja julgem. Miks? Sest ma olin iseenda sees kord juba ära läinud ja käinud ja see andis mingis mõttes kergendustunde ja teadmise, et tegelikult ma ikkagi tahan elada. Vist. Kui ma jaksan. Suudan. Saan. Kellelgi ees ei ole. See teistele koormaks olemine oli endiselt väga hell teema minu jaoks. Ma ei tahtnud tüli teha ja tundsin ennast süüdi krt teab milles kõiges.

Mõni aasta hiljem oli järgmine pauk. Ülikool sai läbi ja ma tundsin, et ma olen eikeegi. Ma käisin 7 aastat ülikoolis, aga mu haridus, oskused ja teadmised pole Eesti Riigis mitte midagi väärt ja sel hetkel ma Eestist ära minna ei tahtnud. Ometi seal oleksin ma olnud keegi. Ma olin augus, aga olemine oli kuidagi talutavam ja selgem. Kuigi see tumedus kattis mu üleni, ma magasin ja peitsin ennast inimeste ja maailma eest, siis ma jäin kuidagi automaatprogrammil tegutsema ja kinnitasin endale ja maailmale, et ma tean, millal on käes see hetk, et kui mul peaks olema jälle vaja neid kollarohelisi kapsleid, et päike taas välja närida. Ajas läks olemine pisut lihtsamaks.

Paar aastat hiljem käis jälle litakas. Teine laps läks ja minu tahe elada ja olla koos sellega. Ma tegin kõike hästi ettevaatlikult ja ennast säästvalt. Ma istusin esialgu haiguslehel. Käisin poes süüa ostmas mõttega, et KUI see on mu viimane päev, siis ma tahan, et see on tore ja ma ei taha jääda mitte midagi igatsema. Ei sirelite lõhna ega küpsete mandariinide maitset ega midagi muud. Kuidagi jäin ma ikkagi ellu.

Siis sündis Tan ja ükski halb ennasthävitav või minnalaskev mõte ei olnud mulle korraga enam lubatud. Ma tundsin ennast ohutavalt süüdi, kui mõni selline mõte ligi hiilida tahtis. Ma pidin hakkama saama. Iseenda ja lapse ja mittetoimiva suhtega. Ma pidin. Pidin. Pidin. Ja ma sain selle kõigega ebainimlikult hästi hakkama. Kuni selle hetkeni kui Vanc arvas, et nüüd on tema kord siia meie sekka tulla ja kogu mu endakindlus kolinal kildudeks purunes ja ma end kõige kiuste kahe lapse üksikemana maailmale tõestama pidin hakkama.

Need kaks ööd, mis ma haiglas Vancu sündimist ootasin, nende jooksul kirjutasin ma valmis kirjad Tannule, oma vanematele, Vancule, iseendale, juhuks, kui ma ei peaks sellest kõigest välja tulema. Sel hetkel, kui surm päriselt mu silme ees oli, siis ma tahtsin ainult elada. Ma sain aru, kui habras see kõik tegelikult on ja oma laste ja iseenda nimel tahtsin ma elada. Olla. Hakkama saada. Ja läbi ime jäin ma ellu. Vancu jäi ka. Aitäh!

Intensiivis kõiksugu torude ja voolikute all lebades ja arstidele-õdedele kinnitades, et mul on juba täitsa hea olla, millal ometi mind juba lapse juurde lubatakse, lubasin ma endale midagi, mis on hoidnud mind siin kogu mu ülejäänud elu. Ma lubasin endale, et ma olen see, kes ma olen ja tunnen seda, mida tunnen ja teen seda mida teen ja kõike seda ainult nii, kuidas ma suudan, tahan ja jaksan ja õigeks pean. Sest ainult sedasi on asjal olemas minu jaos mõte. Ja ilma mõtteta pole mingit mõtet ju. Lubasin sedagi, et ma ei tapa ennast ära selleks, et ma sel hetkel lihtsalt enam ei jaksa ja veel vähem selleks, et kellelgi teisel oleks minuta lihtsam ja samas ei ela ma selleks, et kellelegi teisel oleks sellest hea meel. Ma elan selleks, et ma tahan nii väga elada ja olgu see vahel kui tahes raske ja keeruline, et silme eest võtab mustaks ja tahaks kõigele tule otsa pista, siis ma tean, et ma saan hakkama ja ronin alati uuesti päikese kätte. See tahe on minus suurem kui mistahes riukalikud kõrvalurked, kuhu vahel toppama jääda ja konutada.

Neil tumedatel hetkedel laske mul lihtsalt olla, ärge tulge mulle rääkima, et naerata ja elu naeratab sulle vastu. Jajah, ma tean seda ise ka, aga vahel ei toimi see üldse sedasi ja vaja ongi vaid rahu ja vaikust ja teadmist, et nii nagu on, on ka hea. Teise mure pisendamine ja sellest randaaliga üle sõitmine ei tee mitte midagi paremaks. Ainult halvemaks. Ärge karake mu tuppa ja kiskuge kardinaid eest ära, sest täna on õues päike. Las ta olla, ma et taha täna sellest võib-olla midagi teada. Pole minu päev. Päike kõrvetab. Vahel tahangi ma olla oma pisikeses koopas ja tekkidest kindluses ja sedasi ongi sel hetkel hea. Mõnel teisel päeval on parem. Kolmandal veel teistmoodi.

Teise inimese muret ei ole vaja enda omaks mõtelda. Aga teadmine, et te olete selle inimese jaoks olemas, on väga suur väärtus. Pole vaja pinnida, et räägi-räägi, hakkab kergem. No ei hakka üldse mitte alati kergem. Hoopis kehvem võib hakata.  See on õhukesel jääl käimine ja lihtsad asjad võivad ka väga valed olla. Tuld võib augus olev inimene võtta mille kõige peale. Ja päris sageli nad ei vaja me abi. Nad ei oska seda vastu võtta ja peavadki oma august ise vaikselt välja ronima. See käib olemise juurde. Ma olen ikka ütelnud neile, kes küsima tulevad, et mida teha, kui keegi parasjagu puhta puntras on, et mina ütleksin sel juhul lihtsalt “ma olen su jaoks olemas”, “ma armastan sind” või saadaks lihtsalt pisikese südamekujutise. Naerune olemine võib olla sel hetkel kurjast. Ma ütleksin midagi lihtsat, selget ja endast lähtuvat. Ja kui selle peale käib plaks vastu sõrmi, siis nii lihtsalt on ja selle peale ei tohi solvuda. See sõnum jääb sinna ikkagi alles ja see loeb. Aktsepteerimine on parim, mida teised kõrvalt teha saavand, kui tunnetus midagi muud ei luba katsetada, mis sel hetkel sobida võiks. Vahel ongi vaja käest kinni võtta ja kinno, kohvikusse ja loomaaeda keegi sikutada. Kõik on tohutult suhteline 🙂

Ja teate, hoolimata hetkeseisust, nii nagu enamus meist, suudan ka mina suurepäraselt kogu selle viitsimatuse ja suutmatuse sahtlisse pista kodust väljas ja vajadusel. Autopiloot toimib suurepäraselt. Mu tahtejõud on suurem kui ma ise. Ja maskid toimivad. Need aitavad kehvemad hetked pehmelt üle elada. Ei, mitte teesklus, mäletate, isekalt iseenda suhtes aus olles saan ma vaid elada, seega mask on lihtsalt mask, mille taha peita oma selle hetke jõupuudus ja just selle hetke suutmatus, mida teistel ei ole vaja teada. Haletsus ja sõge appitormamine, et teise probleeme ise lahendada, on kõige hirmsamad asjad vist üldse.

Aga selle tahtejõuga on selline lugu, et see on ideaalseim vahend iseenda ribastamiseks. See on selline tasakaaluküsimus. Kui keegi midagi palub, siis on nii lihtne end kokku võtta ja appi tõtata. Aga kui endal on midagi hädavajalikku vaja ära teha, siis on aeg kummist ja suutmatust miinus kümme pügalat. Seepärast on vahel nii hea lihtsalt olla laisk ja lohe ja tekk üle pea tõmmata ja omaette päev õhtusse saata.

Ma olen nii õnnelik, et mu ümber on inimesed, kes mõistavad. Ja mina mõistan neid, sest me oleme neis asjus äärmiselt sarnased. Mõistame ka sõnadeta. See annab selle sooja ja kindla tunde, tulukese pimedasse öösse, et tegelikult ei ole sa oma koormate all üldse üksi. Ja mul on tohutult hea meel, et siin olete ka teie, kellele pimedatel öötundidel selliseid lugusid rääkida. See aitab ka olla mina ise.

Ma ei ütle et homme on parem päev, sest tegelikult polnud ju tänasel ka midagi viga. See oli lihtsalt üks täiesti tavaline päev. Ja võib-olla saan ma homme lõpuks isegi selle paganama pesu pestud. Ja nüüd lähen kähku veel koeraga õue ja siis palju parema tundega magama. Öö on turvaliselt tume.

Järgmise korrani!

Head ööd ja värvilisi unesid teile! 🙂

 

***

Kui ma kell neli hommikul voodisse poen, teeb Andreas silmad lahti. Räägin talle kähku oma kirjasaanud loost ja sellest, kuidas Tan “veini” kauples ja kuidagi jõuame me oma jutujärjega selleni, et Andreas tühjendas lapsena külaliste klaasidest alkoholijääke, kui viimased olid lahkunud.

“Hee, ei ole võimalik! Ma tegin pisikesena just seda sama! Ema on alati rääkinud, kuidas nad külalisi uksele läksid saatma ja mina samal ajal kõik klaasipõhjad tühjaks kummutasin. Valimatult, aga eks see enamasti üks magus kleepekakraam oli. Mina jõin alkoholi, mu õde valis hiljem kohvilõpud. Me oleme sinuga ikka nii sarnased,” itsitan  ma magusalt.

“Vaata, kallis… erinevalt sinust… elasin mina… restoranis,” teatab Andreas võidukalt.

Ja me naerame nii, et on ime, et poisid ei ärka. Selgub, et kõige toredam olla olnudpulmapidude ja muude suuremate ürituste järgselt saalis korralik puhastus teha. Seda tuli ette kindlasti paar korda nädalas. Ta oli siis 2-3-4aastane ja ta ema oli korralikult ahastuses olnud, kui teda laudade juures takistada püüdis. Ma täiesti usun seda. Panen selle mõtte kähku kirja ja jagan FBs sõpradega. Kell lööb pooltundi. Kell on pool viis hommikul.

Panen silmad kinni ja kujutan endale pisikest klaasipõhjadega nihverdavat Andreast ja tema lapiga õhus vehkivat hellalt möirgavat ema endale ette. See on kõigest hoolimata hirmus naljakas.

Me oleme ikka nii normaalsed.

Jälgi mind Facebookis:

6 thoughts on “Üks päev depressiooni”

  1. Kallis….No nii pöörases koguses äratundmist…Ilma koera ja selle Veini joogita, aga muidu kyll…Mõistan Sind sajaga ja kiidan takka iga sinu mõtet…Kallis Oled ja Olen Sinu jaoks alati Olemas….Tead seda ja mina tean, et Sina oled ka ja nii me olemegi….Olemas ja toetavad, kuid piisavalt kuss ja tasa, kui vaja..Armastades Sinu Mumm 🙂

    Reply
  2. Isver-Susver ja kuidas ma kohe ka seda kirja ei pannud, et ……OOOOTAN pööraselt ja pikkade silmadega sinu uut soengut …Hihihiiii..pooldan kõikide oma käte ja jalgadega seda kylgedelt siiliks mõtet ….Uhh…..Loodan juba peagi tulemusi näha 😛 …Musid Kallid

    Reply

Leave a comment