Minu piimavampiirid ja kukkurtitad

Esimene vaatus ehk Tannu lugu

Pelgulinna Sünnitusmaja, 1. aprill 2005

Plaanisin veel enne oma elu esimest sünnitust imetamise loengusse jõuda. Aga paraku ei jõudnud. Loeng ootas mind ees esmaspäeval, aga mina oskasin poolduda juba sellele eelnenud reedel. Ametliku tähtajani oli jäänud veel vaid napilt kaks nädalat.

Kui vastsündinud Tan oli puhastatud ja üleni riidesse pandud (üks neist asjadest selle sünnituse juures, millest ma mitte iial aru ei hakka saama) ning lõpuks ometi mu rinnale tõsteti ja ta imema hakkas, siis tundus see lihtsalt maailma kõige loomulikum asi. Armas oli vaadata ja jälgida selle pisikese ilmaime tegemisi, kes veel loetud hetked tagasi oli mu kõhus peidus olnud.

Tan sündis südaööl ja esimese öö magasime ma kõrvuti voodites, sest mul ei lubatud teda enda kõrvale võtta. Lapsel on oma voodi, oli õe või ämmaka konkreetne käsk ja ma ei tihanud sellest üle astuda. Valus oli ka ja väsimus oli ka ja nii ma siis magasin terve öö kätt kõrgel üle klaasvoodikese serva hoides, et ma tunneksin lapse lähedust ja tema ehk minu oma ka. Varavalges tegi ta silmad lahti ja hakkas kägisema. Võtsin ta siis vaikselt enda juurde ja me hakkasime seda imetamise asja hoolega harjutama.

Haiglapäevad möödusid rahulikult. Meid külastasid iga päev rutiini korras arst ja õde-ämmaemand, iga päev uus nägu ning igaühel neist oli oma tõde ja soovitus muuhulgas ka imetamise kohta. Kui targad valgetes kitlites tädid sulle veendunult oma arusaamu kuulutavad, siis sa ju kogenematuna arvad, et neid peab uskuma, sest nemad teavad. Niisama tihti, kui vahetusid töötajad, vahetusid ka minu imetamispõhimõtted:

Esimene neist astus läbi esimese päeva ennelõunal ja seletas, et anna 10 minutit ühest rinnast, 10 teisest 3tunniste vahedega. Rohkem ei tohi, muidu jääb laps unelema ja ei õpi sööma. Talle tundus, et ega laps vist hästi piima kätte ei saa ja tõi meile voodi kõrvale kapikesele ka piimaseguga pudeli. Kui ma ütlesin, et ma tahan last kohe kindlasti ise imetada, siis ta nähvas, et last ei tohi näljutada ja üldsegi on mu rinnanibud lapse jaoks liiga suured…

Järgmine kinnitas veel samal õhtul, et eelmine viis on absoluutselt vale, kust ma küll nii rumalad mõtted võtnud olen. Kinnitasin, et ausalt, ma ei mõtelnud neid ise välja, aga pilgust oli näha, et ma võin mida iganes väita, ta ei usu mind nagunii. Tema siis seletas, et toitma peab korraga 15 minutit 2-tunniste vahedega. No et 15 minutit ühest rinnast, siis 2 tundi paus, siis 15 teisest ja 2 tundi paus ja nii edasi. Selle panin ma juba hoolikalt isegi kirja, et ma jumala eest oma peaga midagi segamini ei aja. Ja mis peamine, kui laps magab, tuleb ta üles ajada ja sööma panna. Kui ta üle 15 minuti imeb, tuleb söömine katkestada.

Kui ma seda uut värki katsetama hakkasin, siis tundus mulle nii jaburana lapse äratamine, sest ta vaatas mulle vaid häguselt otsa, võttis nibu suhu tegi paar laiska imemisliigutust ja magas nagu kott edasi. Kui uuesti üritasin, hakkas ta nutma ja nii mulle tundus, et targem on teha nii nagu laps soovib ehk toita teda  ikka siis, kui ta ise tahab. Titad ju ometi ei sure unepealt nälga? Seda ma uskuda küll ei tahtnud. Mulle tundus küll, et kui ta oli oma une ära maganud, siis tuli ka söömine edukamalt välja ja selle mõnusa nohina peale jäin ma tukkuma… Ikka mitu korda kohe jäin tukkuma, sest nii oli mõnus ja rahulik.

Kolmanda käest sain Teise päeva lõuna ajal võtta, et last imetades pikutasin voodil. Toita tohib last vaid istudes ja täielikus ärkvelolekus iga kolme tunni tagant maksimaalselt 20 minutit ja korraga ainult ühest rinnast – just nii, et rind täielikult tühjaks saab. KUI rind ei saa tühjaks, siis tuleb see pumbata tühjaks. No et muidu piim roiskub või midagi sellist. Nii ja kui laps magama jääb, tuleb ta üles ajada, et ta saaks söömise lõpetada ja edasi magada oma voodis. Kõigi oma õmblustega ei olnud ma väga võimeline istuma, aga selleks, et lapsel oleks parem, ma siis kuidagi ikka üritasin. Aga ma jäin ka pooleldi istudes tukkuma ja mu pisike rippus 20 minuti asemel mul ühel korral uimaselt tissi otsas tervelt poolteist tundi järjest. Ärkasin, kui seesama tädi tuppa sisse astus. Tiss ei ole lutt, teatas kuri tädi ja mul vajusid kõrvad lonti, sest ma olin ju nii loll ja paha ja ei teadnud, et niiviisi lutitades tekivad vaid lõhed ja siis olen mina hädas, et on valus ja laps ei saa korralikult süüa ja sedasi lõpetame ma ainult ühel viisil – pudeliga. Ja pudel on paha. Samas, ei mina ega laps tundnud end kuidagi halvasti. Kapinurgale ilmus taas pudel. Ka see jäi meist puutumata.

Uus tädi, uus arusaamine imetamisest. Mõni oli noorem, mõni vanem. No selles mõttes, et ei olnud ainult iganenud arusamaad, et “nii on alati tehtud”. Imelik oli see, et nad omavahel ei olnud eelnevalt kokku leppinud, millist juttu ajada ja keegi neist ei uskunud, et valve just lõpetanud inimene mulle sootuks teistsugust juttu ajanud oli. Ma oleksin seda nagu endale ise ette kujutanud? Mul oli eelnevalt kuidagi enda peas tekkinud ettekujutus, et imetamine ei tohiks küll kuidagi nii plaanimajanduse moodi värk olla, aga tõrjusin esialgu enda sisemise hääle kõrvale, surusin kõhklused kõravle ja püüdsin neid järjest uskuda, kiiresti õppida ja kohaneda ja teha eeskujulikult nii nagu kästi. Ma olin ju verivärske ema ja kui kogemustega inimesed, kes seda kõike igapäevaselt näevad ja teavad, sulle ikka kindlalt väidavad, et just nii on õige, siis sa tahad tunda, et sa oled tubli ja saad hakkama just nii nagu vaja. Mõistetav ju.

Iga tädi, kes meid külastas, kontrollis imemisvõtet (mis oli Tannul esimesest hetkest õnneks täiesti õige) ega rahuldunud kuidagi minu kinnitusega, et piima on ja laps saab seda kätte ka. Ikka pidid nad ise tulema ja pigistama. Ilma küsimata. Korra ka nii keset imemist, et sõrm lapsele suhu, laps rinnast eemale ja siis tugevalt kahe sõrme vahel litsudes mu rinnanibu, tahtsid nad näha, kas piima ikka on. Mõni tegi seda nii valusalt, et oleks tahtnud hammustada. Ma oleks ju võinud neile ise demonstreerida endale haiget tegemata, aga selle peale ei tulnud neist miskipärast keegi ja minul puudus sel hetkel veel julgus ennast seal kehtestada. Kolmanda päeva lõunal kirjutati meid õnneks välja. Viimased sõnad, mis peale loeti, olid imetamise kohta – iga 3 tunni tagant üks rind korraga maksimaalselt 20 minutit ja kui rind tundub ikka veel piima täis olevat, siis tuleb ülejääk välja pumbata.

Kodus oli nii hea. Keegi mind rohkem enam ei näppinud ega kiskunud ja mul oli kogu maailma vabadus olla koos vaid ise ja oma lapsega. Ja siis saabus esimene õhtu kodus… Juba enne ööd kiskus jamaks ja pistsin lapseisale raha pihku ja palusin tal endale poest tuua kõige parema rinnapumba nii kiiresti kui ta vähegi saab, sest haiglas ju kinnitati, et rind peab ilmtingimata piimast tühjaks saama…

Ma olin küll piimapaisust lugenud, aga ma ei uskunud iial, et see midagi nii hirmsat olla võib. Ma oleks võinud sealsamas vabalt uuesti sünnitada ja see oleks ikkagi olnud lillepidu võrreldes selle piimapaisuga, mis mu rindades tekkis. Ma olin täielikus ahastuses. Nutt tikkus vägisi peale ja olla oli nii sant, et pidin otsad andma. Pump ei leevendanud mu olemist grammivõrdki, tegi vaid rohkem haiget. Ma ei saanud enam käsi küljelt enda vastu toetada, sest neil polnud ruumi ja see kõik oli nii valus. Mu rinnad ei mahtunud mu külge enam ära, nad olid iga hetk valmis plahvatama ja tõesõna oleksin tahtnud esimesel piimapaisu-ööl neisse kivikõvadesse bowlingukuulidesse oma käega noa sisse lüüa, et piimaplahvatusega end piinavatest rindadest vabastada. See oli vist üks kõige jubedamaid füüsilise valu kogemusi mu elus üldse.

Õnneks jõudsin oma ahastuses tuttava kaudu ühe imetamisnõustajani ja nii ma siis poole öö ajal vaevatu ja kurnatuna helistasin võhivõõrale inimesele, et  kuidagi oma hädale leevendust leida. MIKS ma ometi ei kuulanud enda sisetunnet ega toitnud last nii palju, kui ta soovis ning vahetanud tunde järgi poolt, vaid üritasin järgida teiste nõuandeid, keda pidasin endast targemaks?

Imetamisnõustaja rääkis üldkokkuvõttes peaaegu sama juttu, mida ma ise arvanud olin ja kui ma oleks end kuulda ka võtnud, siis oleks kõik ehk veidi kergemini läinud. Et joonele saada läks elu lapse rütmi – imes janu ja isuga ühe poole pealt isu peaaegu täis ja kui ma väga vaevas olin ja tema veel imemisest huvitus, sai teise poole pealt veidi juurde, et mõlemal hea oleks. Kui ta imemise pealt kohe alguses oli magama oli jäänud ja peagi virgus, siis jätkas ärgates kõigepealt sama rinnaga. Kui ta vahepeal pikemalt magas. Sai kõige pealt teise poole pealt janu ja isu täis ja vajadusel esimesest veel veidi lisa.

Nädal peale sooja dušiga mässamist, et piim sujuvamalt tulema hakkaks ja kapsalehtedega mässamist, et kuumatunnet ja valu leevendada, olime omadega igati joonel. Piima tuli nagu kosest, kui laps parasjagu ei imenud, siis lekkis nii, et olin nabani märg, aga see taandus paari nädalaga ja paari kuuga oli unustatud teema.

Meie koostöö muutus ladusaks. Laps imes õhinal ja magas nagu mõmmik. Ta ei nutnud peaaegu kunagi, sest nii kui ta juba nihelema ja otsima hakkas, nii sai ta rinna suhu ja asus imema. Kuna ta oli kogu aeg mu kõrval, siis teadsin ma ka ilma kontrollimata, milla ta mähet vahetada. Tema elu koosneski imemisest ja magamisest ja enamuse uneajast ei lasknud ta ka minu küljest ennast lahti.

Me olime nii ööd kui päevad üks ja sama organism ikka veel. Ja nii oli nii hea. Kuiva lutti Tannul ei olnud ja ma ei näinud selleks ka vähimat vajadust. Mina olin ju olemas.

Kiiret mul polnud, tema juurest eemale minna polnud mul ei vajadust ega soovi ja nii ostsin ma suts enne tema kahenädalaseks saamist meile rõngaslina. Käisin Pirital lapsega koos pisikesel koolitusel. Pikk lina tundus sel hetkel kuidagi liiga ulmeliselt keeruline oma paigalduselt ja teiseks rääkis rõngaslina kasuks see, et ma sain lapse panna selle sisse ka külje peale. See oli minu liikumisvabaduse võti – ma sain kõike kahe vaba käega teha ja laps võis mu küljes imeda kasvõi 24/7 just nii nagu talle hea tundus.

Kumbki meist ei pidanud milleski järelandmisi tegema. Mul oli selle üle nii hea meel, et see rõngaslinavärk meil nii sujuvalt välja tuli. Ja hea meel oli mul ka selle üle, et ma olin juba eos teadnud, et mu laps kunagi vankriga ei hakka ringi liikuma ja olin selle ostu targu tegemata jätnud. Emal oli küll pikemaks ajaks urisemiseks põhjust, et miks ometi peab see poisslaps selles oranžis “kaltsus” olema sedasi nagu “need naised seal Aafrikas” lapsi kannavad. Ta oli seda mitme aasta jooksul ise Aafrikas elades lähedalt näinud ja võõrastas seda väga.

Noh, seda, et pool maailma naistest last kärutamise asemel enda küljes kannab, see mõte tundus talle nii võõras ja vana. See olevat ikka nii algeliste arengumaade teema, sest kõik teevad tööd ja keegi ei saa lapsi hoida ja seepärast peab lapsi enda külge siduma ja kaasas tassima, aga kaasajal on ju kõik peened vankrid ja kiiged ja värgid olemas. Mõtle kui mugav oleks laps kärus magama loksutada ja siis õue magama jätta mitmeks tunniks. Samal ajal saaks ema seda ja teist teha. Ja beebimonitor, miks mul ei ole beebimonitori? Ee, miks mul peaks seda vaja olema? Meie arvamused jäidki selles osas lahknema.

Seda, et mul ja lapsel sedasi mugav on, ta ei uskunud. Alguses kohe tükk aega ei uskunud. Nüüd 12 aastat hiljem aga usub vist küll. Ja siis ei uskunud ta seda mugavuse asja ka siis, kui ma kord lapse tema külge linaga panin. Liiga raske olevat olnud ja hirm ka, et äkki ta ikka libiseb sealt kaltsu seest välja. Ebaturvaline tunne olevat olnud. Kuna meil oli isegi üks moodne kõhukott kingiks toodud, mis tundus ema arvates palju viisakam versioon kaltsust, siis tema rõõmuks ma korra isegi proovisin seda. Aga lapsele selle sees ei meeldinud ja nii see meist kasutamata jäigi. Eks see kaltsu-jutt ja selle kallal õiendamine tegid mulle haiget küll, aga korraga oli minus ärganud mingit sorti ürgema, kes kuulas ja usaldas vaid iseennast ja oma last ja see tegi kuidagi veendunult tugevaks mind.

See ürgemavärk oli ühtaegu naljakas ja nii loomulik. Ma tegin lihtsalt seda, mida ma sisimas õigeks pidasin ja kõik muu jätsin tähelepanuta. See polnud oluline. Nagu näiteks ka see, kui ma vanemate juurde külla minnes köögis istudes lapsele otsimise peale särgi alt rinna suhu pistsin ja mu mõnes asjas äärmiselt konservatiivne isa peaaegu minestusse langes. Ennekuulmatu! Naeratasin südamerahus, et näe, sina sööd, mina söön ja laps sööb ka. Rohkem ei olnud mul selle üle ühtegi vestlust ja ei märganud ma kordagi ka, et keegi paaniliselt mind vältinud oleks.

Tan sõi igal pool.  Keset möllu ja remonditavat korterit.

Ja ta sõi kohvikus, pargis, loomaaias, külas, kontserdil, mere ääres, jaludades, magades. Püsti ja pikali ja igal pool 🙂

Igal pool ja igas asendis. Ma ei katnud teda, ma ei läinud last vetsu toitma, ma ei peitnud ennast, aga ma sättisin end istuma nii, et meie tegevus võimalusel silma ei kargaks ja arvestades lapse ja rinna asukohta, siis ei pidanud ma kunagi vajalikuks last toita dekoltee kaudu vaid särgiserv käis hops üles ja püsiski seal üleval. Ma oleksin ise ennast ebamugavalt tundnud, kui ma end avalikus kohas paljaks oleksin koorinud. Aga särgi alumisest otsast läheneda oli väga mõnus. Ei, särgiserv ei jäänud kuidagi lapse näo või pea peal. See jäi ikka sedasi, et tal oli sellest alati mõnus kinni hoida ja sõrmedega mängida. 12 aastat tagasi polnud me ühiskond üldse veel nii valmis, kui täna, aga mitte iial ei vaadanud keegi mu poole halva pilguga ja veel vähem võttis vaevaks kommenteerida. Ja ma olen väga kindel, et kuigi ma käisin igapäevaselt lapsega jalutamas Kadriorus ja ta imes oma piima nii kesklinnas, keset Raekoja platsi, lennujaamades ja lennukites ja rongipeatustes ja rongides ja bussides ja kohvikutes ja kaevanduses maa all ja kõikjal mujal, siis ei häirinud me oma elulise tegevusega mitte kedagi. See oli meie loomulik elu.

Kui esimese nädala kogenematusest tekitatud valusad katsumused välja arvata, siis tegelikult oli imetamine lihtne ja mõnus. Noh umbes nagu söömine ja magamine ja niisama tšillimine. Ainult hirmus mälestus piimapaisust püsis veel kirkalt meeles, sest rinnapõletiku hingus kuklas hirmutas mu alguses ikka päris ära. Kuu-kaks hiljem taandus ka see hirm ja kui vahel juhtus, et rind oli piima nii pungil täis ja läks küljelt veidi muhklikuks, siis mingit valu sellega ei kaasnenud. See oli lihtsalt väike ebamugavustunne ja teadmine, et kohe-kohe saabub lapse söögiaeg ja leevendus on lähedal. Hiljem esines seda vaid suuremate piimatekitamise rallide järel hetkeliselt, kui laps kasvuspurtide ajal oma piimakraane reguleeris. Ma olin Tannu piimalaev või piimaauto või tema mobiilne meierei ja need mõtted tegid mulle hirmsasti nalja. Mu keha töötas laitamatult ja oli igati harmoonias minu muude olemistega. Me moodustasime toreda paarisrakendi.

Lisaks sellele, et lapsele sobiv ja vajalik jook ja söök olid tal alati käepärast, oli minu jaoks nii armas teda lihtsalt jälgida. Seda, kuidas pisike mõnusalt rinnal nohises ja vahel kogu kehaga kaasa töötas, nõksutas rütmiliselt enda jalgu ja käekesi imemise taktis. Ka seda oli tore kogeda, kuidas ta jorisemisest vakatas, kui tiss talle suhu pisteti ja ta ahnelt imema hakkas klunks-klunks-klunks. Ja seegi oli vahva, kuidas ta vahel minu läheduses niisama mõnusalt pikutas ja siis korraga ärkas, end iminapana mu külge mõnulema ennast imeda. See turvatunne ja teadmine, et polegi vaja hädakisa tõsta, olid kuidagi nii erilised. Mind säästeti põletikest ja lõhedest. Tannul oli õige võte, mis ei läinud käest ära ka hammaste tulles ja me kasvasime rõõmsalt üheskoos.

Tannu elu esimestest elukuudest ja tervest suvest (ta sündis aprilli esimestel minutitel), ei meenu mulle suurt muud, et kus tahes ja mis ajal me olime, rippus tema tissi otsas ja imes. Teised tundsid vahel muret, et äkki ei saa laps ikka piisavalt piima kätte, aga see hirm oli asjata. No, et äkki oleks ikka vaja pudeliga lisaks anda ja nii. Tan aga kasvas nii, mis mühises ja võttis kaalus ilusasti juurde. Alguses muutus ta ümmarguseks ja siis kandiliseks. Eks see võis ju kõrvaltvaatajale naljaks küll tunduda, et me liikusime vaid sedasi lahutamatult kahekaupa, aga see oli meie olemise viis.

Et kas see väsitav pole, kui laps sedasi katkematult iminapana su küljes on? Minu jaoks ei olnud see mitte kuidagi ei tülikas ega väsitav. Kõik sai tehtud ja kui ta katkematult imes, siis tunde järgi ja nii umbes iga kolme tunni tagant vahetasin lihtsalt poolt ja elu jätkus kenas vanas rütmis. Mitte miski ei jäänud tegemata ja mitte kusagil ei jäänud käimata. Ma kujutasin endale üsna elavalt ette, kuidas ma oleksin pidanud mässama pudelite ja segudega ja ma poleks mitte iial vahetanud vabatahtlikult imetamist pudeliga toitmise vastu, sest see imetamine tundus kordades lihtsam ja mugavam.

Kui Tan pooleaastaseks sai ja vaikselt püreesid katsema hakkas, siis hakkas ema pärima, et noh, millal ma juba selle imetamisevärgi lõpetan. Mida kuu edasi, seda tungivamalt, et noh, kas lõpuks ometi lõpetan ka. Laps läheb varsti juba kooli ja ikka imeb? Millal sa võõrutama hakkad ometi? See pole ju normaalne, et hammastega ja rääkiv laps veel ema seest piima imeb?

Mu vastus oli neile küsimustele alati üks – laps saab rinda nii kaua, kuni ta seda soovib või erandolukorras minu tervis nõuab katkestamist. Ma olin väga veendnud, et küll laps loobub ise, kui tema jaoks aeg küps on. On see siis kaheselt, kolmeselet või vahetult enne kooli. Statistika räägib, et kooli ajaks on enamus lapsi vabatahtlikult ja turvaliselt imemise lõpetanud. Aga ma sain aru, et ma olen imelik. Ema polnud üldse ainus, kes oigas IKKA VEEL! See surve oli minu jaoks tüütav, et mis peaks kellegi teise asi olema, kas ja kuidas ja kui palju keegi sööb ja joob. Oleks ma siis piinelnud ja hädaldanud, et ohh, saaks see õudus kord juba läbi. Sellel puhul leiangi ma, et emast lähtuvalt on aeg imetamine lõpetada, sest laps imeb enda sisse ka ema emotsioonid ja tunded ja sellist ängi ja põlgust ei ole lapsele vaja. Sellel juhul on pudel parem variant. Aga mina olin valinud teise tee.

Mõtle, laps sai juba aastaseks ja ikka imes! Sai kaheseks ja ikka imes!

Seda, et lapse jaoks oli see üha enam vaid emotsionaalne vajadus kui eluoluline jook-toit, oli arusaadav, aga see oli meie lähedus ja minu asi oli olla oma lapse jaoks olemas just selles mahus, nagu see just tema jaoks vajalik ja oluline oli. Pole mitte kellegi teise asi kõrvalt arvata, mis on hea või mis mitte. Eriti see mittehea arvamus. Ja ei, ma ei tundnud end kunagi vangis ega ihanud sõbrannadega peole ja veinitama. Aga kui ma suutsin iseennast kaitsta, siis enda last ma ei pahatihti ei suutnud. Ema astus tuppa, nägi, et laps imeb ja kukkus urisema, et jälle ta imeb, rääkis lapsega, et kas sa ei arva, et aeg oleks see jama lõpetada, sa oled suur poiss ja aitab küll. No see on nagu nõme ja vastik ja paha, ega sa mingi titt enam pole… Ja vaat see tegi ja jääbki haiget tegema. See oli kogemus, mis on mind hiljem pannud inimestele südamele panema, et sellised asjad pole üldse mitte nende asi ja kõige vähem on neil õigust ennast kellegi teise ja tema lapse vahele ennast toppida oma arvamusega.

Aga pikk imetamine, luti ja lutipudeli ja vankri puudumine me majas, lapse “kaltsu” see kandmine polnud veel kaugeltki kõik, mis minust imeliku lapsevanema tegid. Ka lapse enda voodi ei omanud meie jaoks mingit väärtust ja laenuks võetud voodike rändas paar kuud hiljem täiesti kasutamata kujul omaniku juurde tagasi. Mähkimisaluse olin ma igaks juhuks ostnud, sest poes sedasoovitati kui möödapääsmatult vajalikku eset. Reaalses elus ei leidnud see mingit kasutust. Ma olin aastaid soovinud emaks saada ja ma nautisin seda. Just nii nagu mina seda enda ja oma lapse jaoks õigeks pidasin. Mul oli lapse jaoks kogu maailma aeg.

Tan elas linas aastaseks saamiseni. Siis võttis ta jalad alla ja hakkas ise maailma avastama. Esiteks ma muidugi enam ei jaksanud rõngaslinas seda 16kilost meest tassida, kaelale hakkas ja pika lina poole ma vaadata sel ajal ei taibanud. Samas polnud selleks ka vajadust. Kuna ma Tannuga koos hoidsin igapäevaselt ka enda sõbranna samavana last, siis ärkveloleku ajal mängisime aias ja magama läks teine poiss päevaund iseenda vankrisse.

Ema küll laenutas tuttava käest mulle kaksikute käru, et mul kahe aastase poisiputukaga lihtsam oleks liikuda, aga noh, see oli pehmelt öeldes katastroof. Ma tundsin vaid headmeelt, et sain sedasi vaid vabalt seigelda ega pidanud tõsimeelselt punktist A punkti B kulgema. Ausalt, maani kummardus kõigi vanemate ees, kes kaksikute kärumajandusega Tallinna linnas liigeldes hakkama saavad. See EI ole lihtne. Päris “põnev” oli linnatänavatel kulgeda. Kui keegi oli oma auto parkinud tee äärde, siis mingi imenipiga oleks ehk tavalise käruga veel läbi mahtunud, aga kaksikute omaga, unusta ära, siis tuli minna ringiga. Ikka kohe autotee kaudu parkivast autost mööda. Seega eelistasin ma liikuda pigem nii, et Tan tatsas omal jalal ja teine poiss sõitis ringi oma neljarattalise vahendi peal. Või tatsasid mõlemad 🙂

 

Teine vaatus ehk Vancu lugu

Tan oli 2 aastat ja 1 kuu vana, kui ma Vancut ootama hakkasin. Tannu jaoks ei muutunud sellega midagi. Me olime ikka koos, ma ei olnud temast kunagi rohkem kui tunnikese eemal olnud, kui sedagi. Ta oli tegus laps ja sõi ja jõi kõike mida teisedki. Päeval ta ei maganud ja öösel magas ta endiselt minu kaisus. Tema imemised olid jäänud peamiselt õhtusteks ja vahel ka öisteks. Vahel harva oli lohutust vaja ka päeval. Kuna ta haige ei olnud, siis seesugust leevndust ta ei vajanud.

Ja siis saabus novembri lõpp. Tan oli 2 aastat ja 8 kuud vana ja mina 7 kuud rase, kui Vanc otsustas, et temal on aeg nüüd siia ilma tulla. Ma läksin haiglasse kontrolli ja Tan jäi mammaga koju mind ootama. Haiglast mind enam välja ei lubatudki. Kaks päeva hiljem sündis Vanc. Ema ja mamma said Tannuga kenasti hakkama. Ta oli väga mõistlik laps ja tundis ennast mu vanematekodus turvaliselt. See oli ainus asi, mis mind sel jubedal ajal lohutas.

Vanc kolis elama akvaariumisse. Ja akvaariumis koliti ta ka kaks päeva hiljem kriitilises seisus lastehaigla intensiivi. Söömiseks oli tal nasogastraalsond, millega piimasegu otse tema makku pumbati.

Kui ma kaks päeva hiljem esimest korda korraks tema juurde pääsesin, siis olid Pelgulinna inimesed mul soovitanud topsiga piima kaasa viia. Ma viisin ja läksin tagasi oma haiglasse. Järgmisel päeval viisin jälle piima, aga siis öeldi mulle, et laps oksendas mu piima välja ja talle see ei sobi. Minu uus topsitäis visati kraanist alla. Päev hiljem viisin uues topsi. Uurisin, kas nad saaksid kuidagi testida, mis oli see, mis mu piimas võis valesti olla, mis pani lapse oksendama. Vastus oli, et piimasegu on lapsele turvalisem… Ometi kinnitati mulle Pelgulinnas, et mu piimaga on kõik korras, ravimid, mida ma võtan ei saa last kuidagi kahjustada ja ärritada.

Kui mind ennast koju lubati, siis magas Tan nagu pisike koaala jälle mu kaisus ja otsis vahel läbi une mu rinda. Viivitasin veidi ja tundes, et ma olen lähedal, ta rahunes ja magas edasi. See oli hetk, kus ma taipasin, et ta saab hakkama, tal on lihtsalt vaja kindlat ja turvalist lähedust. Need ööd, kui ma ise enda pärast haiglas olin, magas Tan mu ema kaisus.

Kui ma paar nädalat hiljem lastehaiglasse sisse kolisin, siis see oli esimene kord, kui ma oma lapse endale sülle sain võtta. Tegelikult sain ma siis teda esimest korda puudutada. Hiljem selgus, et oleks saanud palju varem juba, aga seda oleks pidanud aktiivsemalt nõudma? Samas visati mind palatist iga kord välja, kui lapse voodit korrastati või teda toideti või muid asju temaga ja tema juures tehti. See juhtus alati mu pisikese külaskäigu ajal… kui väga oleksin tahtnud lapse juures rohkem olla kui need ametlikud 20 minutit korraga… See tundus nii vale ja nii julm.

Ja piima ma intesiivioskaonda rohkem enam viia ei julgenud, sest mis ma ikka vaatan, kuidas see taas kanalisatsiooni rändab. Titade osakonnas tuli aga selgest taevast pakkumine, et mis mõttes ei too ma oma lapsele piima. Esimese hooga oli muidugi veider ka see, et keegi ei ütelnud mulle, et ma võin kohe haiglasse kolida, kui laps on titade osakonda üle viidud ja ma teadsin endiselt, et tohin last külastada vaid külastusajal ja seal osakonnas siis makismaalselt kaks tundi päevas. Külastusajal ei olnud aga lapse raviarsti enam kunagi majas ja nii ei teadnudki ma päris täpselt, mis toimub. Ma olin täiesti murdumas. Kuni siis ühel heal päeval oli tööl õde, kes nähvas, et mis mõttes ma lapsel vaid külas käin, ammu peaksin haiglas olema. Ok… Keegi oleks võinud selle info ka minuni toimetada?

Nii ma siis kolisin järgmise hommikul haiglasse ja sain lapse esimest korda endale korraks sülle. Voolikud ja juhtmed ja piiksuvad aparaadid ei võimaldanud mul endal teda endale omapead sülle võtta, aga ma sain vähemalt olla ta juures ja läbi ümmarguse klaasluugi talle sõrmega pai teha. Peagi koliti ta teise palatisse soojale vesimadratsile ja algas ka ise söömaõppimise protsess. Iga toidukorra eel oli kiire kaalumine, siis laps rinnale. Ta ei haaranud. Suitsust lehkavad ämmakad käisid oma kollaste sõrmedega meid sudimas ja targutamas, kuidas mu olen nii saamatu ja kuidas mu rinnanibud on lapsele suured ja ebahügieenilised ja ebaesteetilised ja toppisid aga hoolega silikoonist nibukaitset minu ja lapse vahele. Mul oli sellega valus ja seda haaras laps veel vähem. Siis toodi järgmine mudel. Jälle tühikatse. No ikka need nibud on liiga suured! Mis ma siis teen? Lõikan kääridega parajaks?

Aga et laps vähegi saaks osa oma ema piimast, siis pigistasin igal vabal hetkel hambad ristis rinnast piima välja need mõned milliliitrid, mis ma suutsin. Palju ei suutnud. Aina vähem suutsin. Erinevad pumbad, mis ma ära proovisin tegid ainult rõvedalt haiget ja kasutegur oli neil minu jaoks miinustes. Piima ei tulnud. Alles hiljem sain teada, et tegelikult oleksin pidanud pumbaga jändama lihtsalt pikema aja jooksul kui need 30 sekundit, mis mina üritasin, et sõnum piima anda ka nibust mu ajju oleks jõudnud. Nii palju kui ma käsitsi piima kätte sain, nii palju laps seda ka nina-mao-sondi kaudu sai ja ülejäänud sai lisaks siis piimasegu. Ja ta kasvas pisitasa.

Ma üritasin nagu segane. Igapäevasel kemplesin ämmakatega, et ei ole asi selles, et ma ei oska või taha või muidu loll oleksin. Ma ju tahan! Ma olen oma vanemat last ilma ühegi pudelita toitnud rohkem kui 2 ja pool aastat jutti. See ole minu jaosk ei tülikas ega keeruline! Ma püüan! Aga näed, laps ei jaksa imeda. Saturatsioon kukub kolinal alla, kui ta püüab imeda. Sond ninas on limaskestad tursesse ajanud ja ta ei saa normaalselt nina kaudu hingata. Iga kord peale söömist kaaludes oli Vanc mõned grammid kaalust hoopis kaotanud… Palusin, kas ma tohin lapsele süstlaga piima keelele tilgutada, et ta saaks tunda piima maitset, et ta prooviks neelata. Aga ei, ma olevat hull rongaema, kes ei taha ise oma last toita ja otsib lihtsamaid lahendusi. Minu asi olevat õppida imetama oma väeti lapse nimel. Iseäranis kõik enneaegsed vajavad emapiima. Eksole. Ma ei teadnudki seda! (See oli ülimalt irooniline, saite aru, eks?).

Rongaema olin ma nagunii, sest piima jäi ju järjest vähemaks. “Rongaema” süüdistus on miski, mida seoses imetamisega küll keegi kuuldavale ei võiks tuua. Saati siis veel seesuguses osakonnas ja eeldatavalt professionaalide poolt. Kes veel, kui mitte nemad, peaksid mõistma emade muresid, hirme ja laste erinevusi?! Nemad ju ometi peaksid teadma, et sellest valdkonnas ei ole mitte ühtegi kuldreeglit peale ühe – KÕIK ON ERINEVAD ja pole kellegi kolmanda asi suutlikkust, valikud ja võimalusi hukka mõista. See on ema ja lapse vaheline asi ja ämmaka asi on vaid toetada ja aidata, kui laps seda vajab ja ema seda soovib ja otsib. Pole absoluutselt mitte kellegi asi targutada ja hukka mõista emasid nende valikute osas, kuidas nad oma last kavatsevad toita kuniks lapsel on kõht täis ja mõlemal on hea olla. See on ju ometi eesmärk omaette?

Igapäevaselt kemplesime me ka õdedega, kes ei pidanud paljuks valjult üle koridori rääkida meist, enneaegsete laste emadest, kui väärakatest, narkaritest, ebardlike laste vanematest, kes ei peaks üldse elama ja ellu jääma, sest see on looduse tahte vastu. Meie lapsed olid abordijäänukid ja meie olime suutmatud sünnitama täisväärtslikke lapsi. Kuna see jutt käis vene keeles ja ma sain aru vaid toonist ja kuulsin teiste tõlkimise läbi asja sisu, siis ma ei tahtnud ega jaksanud nendega tädidega seal kakelda. Oleks keegi neist julgenud eesti keeles kobiseda, siis… Aga sel ajal oli osakonnas vaid üks eesti õde. Ja tema oskas olla. Enamasti. Minul temaga probleeme ei olnud, mõnel teisel aga küll.

Sellest, kuidas vanemaid ei viidud kodukorraga kurssi, kuidas neid ei õpetatud laste eest ise hoolitsema, vaat see oli see, millest ma ei saanud mitte kunagi aru ja me olime sisuliselt seal osakonnas nagu vangis ja pidime toetama ja õpetama teineteist, emad omavahel. Seda, mis seisundis me tegelikult olime, seda teadis vaid vana jumal taevas, aga see ei huvitanud karvavõrd õdesid, kes oma tükitööd tegid. Ja kõike, mida me tegime, tegime me valesti. Võtad lapse sülle, laps karjub, tuleb õde, võtab lapse enda sülle, laps jääb vait. Seepeale teatab õde sulle, et sa teed kõike valesti, sa oled halb ema, sest näed, minuga on laps ju nii rahulik. Aga? Ega laps ju ometi ei saanud ema stressist ja ärevusest aru ja ei karjunud näiteks seepärast? Ja sellise suhtumisega õde aitas emal kuidagi ärevust maandada? Huhhh, see ajab mind siiani, ka 10 aastat hiljem veel, tigedaks, aga tagasi imetamise teema juurde.

Kõige ärritavam oli see, kui me emadega igaüks omal rindel püüdsime oma lapsi isesiesvalt sööma õpetada ja palusime, et kui lapsed öösel ärkavad, siis meid kutsutaks. Seda EI olnud liiga palju palutud, sest ei olnud meie valik lastest eemal magada. Ja kui siis ametliku söötmise ajani oli vaikus olnud ja sa kohale kulgesid, et püüda last rinnale saada  ja leidsid ees PULGAKS keeratud lapse, kes magas nagu nott, siis oli selge, et lisaks jõumeetodile on lapsele antud ka sondikaudu juba söögikogus kätte. Liikus legend, et õed andsid lastele ka glükoosilahust, et nad rahuneks ja magaks edasi. See tekiga kõvaks pulgaks keeramise jutt oli see, mille ma dr Toome palvel oma tita-raamatus ära muutsin, sest ta ei suutnud uskuda, et midagi sellist veel aset võib leida. Ta rõhutas, et see on ikka hoopis lapsele mõnus känguruhoolduse värk… Unistustes ehk jah, aga reaalset oli see laps pulksirge kange pulk nagu just need, keda ma nõukaaegsetel sünnitusmajade piltidel näinud oleme – sardell, mitte konn. Laps ju rahuneb sedasi kiiremini, kui ta ei saa siputada? Mul hakkab siiani halb, kui ma selle peale mõtlen… Need öised käigud olid tühikäigud, laps oli juba sondi kaudu täissöödetud ja magas.

Et sellist julma ja hoolimatut isetegevust vältida pisititade puhul, kelle puhul iga viimane kui gramm oli alati arvel ja oskus ise sööma õppida oli aegkriitilise tähtsusega, leidsime me teiste emadega alternatiivse lahenduse, mis vihastas õed mõistagi lõpuni välja. Me tõime oma laste juurde beebimonitorid ja raadiosaatjad. Nii kui laps ärkas ja kägises olime me krõpsti kohal ja see oli tülikas. Oi, kui tülikas ja vastik see oli. Aga nii oli meil ja lastel turvalisem selles džunglis. Kindlasti ei propageeri ma seesugust metsikut tegevust, AGA kui sinust üle sõidetakse, siis see on vähim, mida sa enda ja oma lapse heaolu heaks saad teha.

Kõige suurem tagasilöök Vancu jaoks oli see, kui tema palatikaaslase, mõned nädalad ennesegse, aga kollasuse pärast haiglasse päevitama suunatud lapse vanavanemad nohustena oma esimesele lapselapsele vaimustust tulid avaldma ja möödaminnes ka pea ka Vancu voodi kohale pistsid, et “issand kui väike see veel on!” Rohkemat polnudki vaja. Ma ei olnud enda lapse juurde külalisi lubanud, aga oma viiruselitaka sai ta kätte teise lapse külaliste käest! Mis see väike nohu ikka teeb? Kõik, kes sellise idiootse avaldusega julgevad nõrgema immuunsusega inimestele ja iseäranis enneagsetele titadele läheneda, peaksid oma mõtted väga ümber vaatama. See “lihtne nohu” tegi Vancu söömiskatsetused võimatuks. See nõrgestas teda sedavõrd, et jõuluõhtu möödus elu eest võideldes ja vereülekandeid üle elades. Ta jäi meiega ja minu peas muutus lapse sööma- ja kojusaamine kinnisideeks. Ma püüdsin veel püüdlikumalt. Väliste ärritajate suhtes olin ma plahvatusohtlik ja õed olid õppinud mind mitte torkima. Ma ei vajanud neid muuks, kui sondivahetuseks ja ka seda oli mulle praktikal olev nooruke ämmaemand salaja juba õpetanud. Saabus uus aasta ja kui ma siis ühe juhusliku valvekorra ajal dr Toomele oma tunnetest ja muredest rääkisin, et ma ei suuda enam siin sedasi olla, siis saime me järgmisel päeval üle viidud kolmandale korrusele ja see oli… kergendus. Ega seal lihtne polnud ja jamasid juhtus ka seal, aga mina ise suutsin veidi rahuneda ja ämmakatel polnud enam igapäevaselt meie juurde asja.

Vanc – 1 kuu

Laps kasvas, kops kosus, kaal tõusis, ületas juba kojulubamise miinimumi piiri, nina limaskest oli sondidest turses, vahetamine alati komplitseeritud ja nina kaudu hingata peaaegu võimatu, aga kodu ei paistnud, sest laps ei imenud ise. Pusisin ise nii nagu oskasin. Saime koos ja kõrvuti pikutada ja oma peaga oleksin ma Vancu püüdnud ööseks imema ahvatleda just nii kauaks, kui tal soov on, aga hapnikumask lahutas meid endiselt sellest vabadusest. Küsisin ikka ja jälle, kas ma ometi tohin lapsele süstlaga piima maitest tutvustada. No selle mõttega, et ta ju isegi ei tea, mis maitse sellel piimal on, ta on ju kogu oma pisikese elu vaid sonditoitu saanud ja minu lõhn ei pruugi talle enam tähendada seda, mida vastusündinutele nende ema ja piima lõhn tähendab. Tema turvatunne oli ammu katki tehtud ja minu tümitamisega rikuti seda veelgi, sest ma olin keset haiglat oma katkise lapse ja katkise iseendaga puhta murtud ja üksi.

Korra julgesin enda lapse noorukeselt raviarstilt küsida, et kas ma tõesti siis ei tohi lapsele proovida süstlaga piima suukaudu anda, kui ta ise imeda kohe kuidagi ei suuda. Või siis äkki pudeliga piima anda alustuseks? No et veenduda, et ta suudab ise süüa. Aga ei, ei tohi ei süstla ega pudeliga, sest sellega rikun ma ta ära ja temast ei saa enam iial rinnalast. Jajah, rongaema olen, tean juba. Ja ainus lahendus on laps imema saada, muidu me koju ei saagi? Paar nädalat katstetamist tundus nagu terve igavik. Aga siis hakkas korraga päike piiluma!

Meie edasijõudnute sektsiooni palatikaaslaseks oli suulae lõhega poiss koos oma emaga. Poisile toodi ühel päeval harjutamiseks spetsiaalse lutiga pudel. Tema juures käisid kõiksugu sõbralike olemiste ja asjalike juttudega tegelased abiks poissi pudelist imema õpetamas ja kontrollimas ta edusamme. Pidasime omavahel tema emaga plaani. No et mis oleks, kui ma oma mure neile teistele spetsialistidele ka kähku ära räägin. Sest lõputu paigalseis oli mu kannatust päris tõsiselt katkestamas.

Võtsin julguse kokku ja küsisin. No et kas sondist vabanemiseks, oleks neil äkki soovitada mõni hea vahevariant. Kinnitasin, et mu eesmärk ei ole olla rongaema, aga ma tunnen ennast palju rongama emana, kui ma lasen lapsel siin õuduses veel edasi piinelda selle sondiga veel ühe päeva edasi elada. Mu mure kuulati ära, kinnitati, et ei ühel ega teisel viisil ei oleks ma ühestki otsast rongaema ja kuna juhtumisi oli valves dr Toome, kes samal ajal meie palatisse juhtus ja mu mure ka ära kuulas, siis poole tunni pärast oli mul samasugune vahva lutipudel piimaseguga näpus vahel ja Vanc imes oma elu esimesed sõõmud piima suu kaudu. Arst meid käis vaatamas, oli tema ja minuga rahul. Sond eemaldati koheselt ja paar päeva hiljem kolisime me haiglast laenuks saadud nebulisaatoriga koju. Oli 2008. aasta jaanuarikuu lõpp. Aeg, mil Vanc oleks võinud ajaliselt sündida, aga tema oli juba kahekuune.

Piimaga oli mul alguses koju jõudes kitsas käes. Päeval ma ei jaksanud rohkem kui 5 ml endast välja lüpsta ja Vanc sai vajalikud lisakogused kätte asendusmaterjalist. Päeval suure näljaga imedes oli ta liiga rahutu ja nõudlik ja pudel oli ainus variant. Aga kuna ta kaal kenasti kasvas, siis öösiti ei jätnud ma talle valikut ja pudelit talle ei pakkunud. Ta pidi ise oma joogi ja söögi minu seest kätte õngitsema. Ja piimakogus hakkas vaikselt kasvama. Ja kasvama. Pisitasa asendus pudel üha enam rinnaga.

Aprillikuus, siis kui Vanc oli umbes 4 ja poole kuu vanune, lahkus meie majast viimane pudel, poolik segupakk rändas teise lapse juurde, kes seda rohkem vajas ja sealt edasi sai Vancust iseenda ja maailmaga rahul olev alati rõõmus ja roosa professionaalne piimavampiir. Just nii ma teda hellitavalt kutsusin – minu piimaimeja, minu piimavampiir! 😛

Kolmekesi kasvamine

Juba haiglas olles olin ma otsinud võimalusi, kuidas oleks mõnusam lapsega koos kulgeda. Rõngaslina, mis kodus ootas, tundus alguses liiga ebakindel. Märss? Seda mul polnud võimalust katsetada, AGA psühholoogi kabinetis oli haiglale kingitud pikk trikoolina. Ikka selleks, et ta aitaks emadel lastega lähedasemaks saada ja toetata neid nende mõlema arengus. Psühholoog oli aga ise lapsehoolduspuhkusel ja lina kogus toas tolmu. Minu küsimise peale toodi see mulle sealt proovimiseks. See oli mugav ja hea. Liikusin sellega nii haiglas kui ka haigla hoovis last värske õhuga harjutamas käies. Laps kergesse kombekasse, linaga minu toariietes keha külge ja siis kõige peale, ka lapse ümber, minu jakk. Nii, et laps olid lapse kiirelt jahtuvad jäsemed soojas ja peanupp oli väljas ning õhk pääses vabalt tema näoni. Tal oli hea ja mul oli ka hea. Pikk trikoolina oli meile ideaalne valik. Ideaalne kindlasti ka selles mõttes, et jättis tõepoolest mu käed vajadusel vabaks ja ma sain samal ajal Tannut kallistada ja süüa ja nõusid pesta ja no isegi bowlingut sain mängida koos oma konnapojaga 🙂

Vancu rahulolevat magavat naerunägu näete? Ta on siin veidi vähem kui kolmekuune 🙂

Üksikemana polnud mul valikut. Esimesest päevast, kui me haiglast välja saime, käisime me koos poes ja kõikjal, kus vaja oli. Ma pidin hakkama saama. Ja sain hästi hakkama. Vanc oli linas ja Tan oli käeotsas või kui ta väga ära väsis, siis ka mu seljas. Kui ma selle kõige kõrvalt oleksin pidanud veel käru lükkama ja last pudelist toitma, siis oleksin ma pigem istunudki nendega turvaliselt toas. Aga ma ei oska sedasi istuda. Ja noh, ega mul ju polnud valikut kah.

 

Käsime Männipargis mängimas 🙂

Ja lumbehelbeid püüdmas

Poisid käisid minuga koos igal pool ja mina käisin poistega igal pool

Ka öölaulupeol ei jäänud meil käimata 🙂

Ja sügisel, siis kui Vancu oli umbes 9kuune, käisime jälle Hispaanias. Lina kasutusvõimalused ei piirdu ainult lapsekandmisega. See on ka ideaalne tekike ja vajadusel ka sall. Kaitseb nii kuumuse kui ka jaheduse eest. Igati praktiline ese 🙂

Ja nagu siin on näha, siis olen ma kodust kaugemal viibides võtnud kaasa igaks juhuks mõlemad linad – nii oranži rõngaslina kui ka helekollase pika trikoolina. Kasutasin just seda, mis parem tundus ja kui parasjagu last kanda polnud vaja, siis katsin nendega ennast külma eest. 🙂

Mina, Tan ja mu pisikese kukkurtita Vancu kuulusime kokku ja kasvasime ja tegutsesime alati koos. Vanc kasvas hoolega ja hakkas venivas trikoolinas üha enam läbi vajuma. Teele asusime heas tugevas asendis, sihtpunkti jõudes olid jalad rippu vajunud ja lina lõtsi vajunud. Pingutamisest polnud enam nagu abi. Siis ma veel ei teadnud, et sellise kaalu juures oleksin ma pidanud leidma arvatavasti juba ammu teistsuguse kandmise vahendi, tugevama lina.  Antud pilt on tehtud poest koju jõudes ja vahetult enne linast väljapääsemist. Jalad puha rippumas. Olgu õeldud, et õige asend on siis, kui laps on nagu konnapoeg ja tema jalgadest ja pepust moodustub M-täht.

Umbes aastaselt kolisin siis Vancu vaikselt linast Batapum kotti ümber. See oli selline tugevam “tasku”. Ma oleksin ju võinud ka mõne tugevama pika lina võtta, aga pidasin seesugust kotti enda jaoks sobilikumaks. Lapse jalad olid heas asendis, ta sättis neid ise nii nagu parem oli ja talle meeldis mu kukrus kulgeda ja mul oli sedasi väga mugav. Alguses oli ta mul küll ka kotiga kõhul, aga kolis peagi jäädavalt seljale. Esiteks oli ta juba nii suur, et mul oli käte- ja nägemisulatusega vahel üsna keeruline – ma veel jaksasin, aga mulle tundus, et nii pole enam ohutu, kui ma enda ette ei näe. Ja teiseks oli tema enda suur huvi maailma julgemalt uudistada, mida ta mu seljas sõites paremini teha sai. Eks ma kandsin mõlemat poissi ju ka niisama seljas ja süles, ilma linade ja kottideta, aga ilmselgelt oli abivahendiga see asi kordades mugavam ja ka kergem.

Selga jäi Vanc mulle mitmeks aastaks. Meil oli isegi mugav trikk välja mõeldud, kuidas ma ta hopsti! üle õla viskasin ja me siis ühes koos seljaosa talle mugavalt ümber ja traksid mulle selga sättisime. Kukkurlapse seljakotis elas ja kulges enda 4 ja poole aastseks saamiseni.  Pikematel käikudel läks kott muidugi veel ka hiljem kasutusse. Igaks juhuks hoidsin seda alati käepärast. Loomulikult oleks ta võinud ka ise omal jalal astuda, aga need olid just need meie hetked, kus laps seda vajas. Eriti stressirohke lasteaiapäeva järel. See oli lapsele selline igakülgne puhkus ja ta näis seda vajavat.

Vahel tuli ette, et hilja peale jäädes väsis ka Tan ära. Siis lasin traksid pikemaks ja Tan ronis sisse. Ta oli selle pildi peal 6 ja pool 🙂

Ja ta magas seal magusalt nagu kukkurloomake ja kuna Vanc oli temast jupp maad kergem, siis polnud mul ka raske teda samal ajal süles hoida sel ajal. Tema magas lõpuks mu õlal.

Ja siis nad kasvasid ja kasvasid…

Ja kasvasid veel ja veel…

Ja veel…

Ja kasvavad ikka edasi ja edasi 🙂

Lõpetuseks

Aga mis sai Vancu imetamisest? Tema oli minu piimaimur. Nagu Tannu puhul, lasin ma lapsel olla ega teinud omalt poolt ühtegi liigutust, et ta selle imemise asjaga otsi koomale hakkaks tõmbama. Ta imes innukalt, otsis kaitset ja lohutust, turvatunnet. Aasta sai täis ja teine ja kolmas…

Mul oli hea meel, et mitte keegi meie kallal enam eriti ei urisenud nii nagu omal ajal Tannut imetades, et “appi, kaua sa kavatsed teda veel sedasi toita!”. No mõni küsis ettevaatlikult ja isegi kaastundlikult, aga selle elasin ma üle ja selgitasin, et kaastunnet ei vaja ma ühestki otsast, imetamine sobib meile suurepäraselt ja mingeid veini- ja klubiõhtuid ei pidanud ma enne ega tunne neist ka nüüd vähimatki puudust. Aga suuremaid rünnakuid enam ei tulnud kuigi mul oli nii hea vastuski selleks puhuks olemas. No et kui keegi tuleb jälle õiendama, et miks nii suur laps veel rinda saab ja kaua ma kavatsen seda jama jätkata, siis ütlengi, et mul on kindel plaan teda tema ülikooli astumiseni imetada. Aga mul polnudki väga võimalust enam hiilata, sest maailm me ümber oli justkui leppinud, et ma imetangi nii kaua, kui ma seda heaks arvan ja laps ise loobub ja selles osas, et lapse valikuid ei tohi mõjutada, olin ma Vancu ajaks piirid sirgelt juba paika vedanud.

Minus oli kindlus, et ma teen õiget asja ja see sobis meile kolmele hästi ja muu ei olnudki oluline. Lihtne oli olla lihtsalt ema.

Kuigi mu lastel oli mingist ajast olemas ka oma tore värviline narivoodi, siis magasid nad veel tükk aega mõlemad mu kaisus, Vanc imes ja Tan oli selja vastas ja minu käsi oli üle tema. Ma vilistasin tõsimeeli kõigi nende arvamuste peale, mis rääkisid, et ma jäängi sedasi igaveseks üksinda ja rikun ära oma lapsed ja nii edasi. Et nad arvasid, et keegi neist veel ka 13aastselt mulle kaissu kipub?

Sealt, kus mina oma juuri tunnen tundvat, selliste asjade üle isegi ei arutletud. See oli loomulik, et ema oli oma laste jaoks olemas ja nendega koos kõiges ja kõikjal. See tundus mulle ainuõige ja hea ja minu kohus oli lihtsalt olemas olla ja kasvatada nad iseendaga toimetulevateks kaelakandvateks inimesteks. Sisimas muidugi lootsin, et seeläbi saab olema ka nende süda õiges kohas, nad oskavad märgata, hoolida, austada ja armastada, teda vahet heal ja pahal, õigel ja valel ja olla inimesed, kellel on iseendaga ja iseendas hea olla.

Vanc sai rinda 3 aastat ja 10 kuud ja kopikad. Oleks kauem saanud, KUI see oleks meist sõltunud, aga kahjuks ei sõltunud, sest ma pidin ühe tädi rõõmuks hakkama “normaalseks vastutustundlikuks emaks” – minema tööle (ja kooli) ja lapsed lasteada saatma… Õnneks ei olnud see imemise värk Vancu jaoks enam nii eluoluline ja ma saime hakkama. No hobikorras oleks ta veel hiljemgi vahel ludistanud veidi, aga siis polnud enam piima.

Veidi sõrmedel arvutamist ja kahe järjestikuse lapse peale kokku tuleb minu piimaandja staažiks pisut rohkem 6 ja pool jooksvat aastat.

Kui ma sellele praegu tagasi vaatan, siis 6 ja pool aastat peaks ju tunduma pikk aeg? Mina olen 40, Tan on 12 pool ja Vanc varsti 10. See aeg oli nagu viiv, lihtsalt üks käega katsutav hetk. Ja see oli vaat et kõige rahulikum ja mõnusam aeg mu elus vist üldse ja ma teeksin seda iga kell uuesti. Samas nüüd, olles enda ellu leidnud ka Andrease, on võimalik, et ma tema ja lapse suhte nimel tõenäoliselt mõtleksin ka pudelimajanduse peale osaliselt. Ikka selleks, et ka tema oma osa sellest imest vahetult kätte saaks. See on side, mis tõeliselt kannab. Ma tean, kui oluline see on talle, kes ta on kaks last kenasti suureks kasvatanud ja kasvatab hetkel meie omasid ja pole ometi kunagi ühegi lapse loo juures päris algusest peale olnud. See tundub mulle kuidagi nii oluline, sest Tannu ja Vancu puhul mul polnud isegi vaja sellele kõigele mõtelda. Nende jaoks olin olemas vaid mina ja see oli lihtne.

Ma usun täiesti siiralt, et mu poiste “taskus”ehk linakukrus kasvamine oli see, mis nende arengut väga toetas. Eriti veel Vancu puhul, kes tuli välja asjadest, millest paljud kunagi välja ei tule. Mina ise olen enda jaoks kukkurtitade värgi väga ära tõestanud ja KUI meil peaks olema õnne ja meie ellu tuleb veel lapsi, siis käru ei vajaks ega tahaks ma ka nüüd, vaid valiksid kõigi nende imeliste toredate linade ja kottide vahel, sest ma olen jäägitult kukkurtitade usku. Ja Andreas oma seljahädaga eelistaks päris kindlasti pigem last kõhule kui kärutassimist 🙂

***

Seda lugu kirjutades lappasin ma läbi kõik oma laste albumid. Pole teada, millal mul lõpuks on aega neid korrastada. Aga ma vaatasin nad läbi ja imestasin väga, kui vähe mul reaalselt on pilte nendega koos – sest enamasti olin mina ise see, kes pilte tegi ja selfivärk polnud veel nii arenenud. Ja imestasin ka selle üle kui vähe on mul pilte nende piimaimemistest. Ma tean, see oli mu lähedaste jaoks ebamugav teema. Eks see selgitab kõik. Aga mul on hea meel, et ma siiski midagi leidsin ja oma loo tuleviku tarvis kirja sain.

Mida ma tahan teile ütleda, on see, et julgege ennast kuulata. Julgege teha seda, mis paneb teid ennast tundma hästi. On see siis lapse imetamine või pudeliga toitmine või pudeliga asendaja andmine, see ei oma kokkuvõttes mingit tähtsust.  Ka see, kui kaua te last imetate, pole mitte kellegi teise asi. Kõik lapsed kasvavad suureks, kui neile see võimalus on antud. Palju olulisem, kui end millegi pärast süüdi tunda, on tunda endas rahulolu. Just nii nagu on, ongi hea. Lapsel on kõht täis ja ta kasvab ja miski muu ei loegi. ja kui te hätta jääte, siis otsige abi. Imetamisnõustajad oskavad aidata, ausalt! Oskavad ka lisatoidu ja võõrutamise ja palju muu osas aidata 🙂

See, kas laps peaks magama kaisus, oma voodis või hoopis enda toas, ei oma samamoodi tähtsust, kui see sobib lapsele ja perele. Ka oma toas maganud lapsed kasvavad suureks ega ole kuidagi seepärast paremad või halvemad, kui kaisus maganud lapsed. Ja sama käib ka kõigi muude valikute kohta – kas osta poest tutikaid või kasutada teise ringi riideid, kas kasutada riidest mähkmeid või ühekordseid, kas aimata sobivat vanniveetemperatuuri enda käega või panna huupi või mõõta termomeetriga, kas kanda last linas või süles või vankris, kas anda esimene lisaamps isetehtud või poepüreest, ausalt, sellel kõigel ei ole kokkuvõttes mingisugust eluolulist vahet kuniks see valik teile sobib. Ühe lapsega sobis nii, teisega naa.

Need teie valikud ei pea sobima kellelegi teisele. See ei ole isegi kellegi teise asi. Ja seda arvan ma ka, et kui ema (või ka isa) peab päevast päeva kuulma lapse isa või kellegi teise lähedase tänitamist ja õpetamist ja kuulma, kui loll ja saamatu ta on, siis on aeg abi otsida ja sellest august ennast välja võidelda. Meie lapsed on seda väärt. Nad on väärt endaga rahus elavaid vanemaid, kes soovivad oma lastele vaid parimat.

***

Ja nüüd pean teile veel ühe vana vindiga nalja rääkima. 😛

Kui Vanc sündis, siis olin ma omadega juba väga üksinda, aga Tannu sündides oli kandidaat veel mu kõrval ja ma unistasin ja lootsin.

Kui Tan oli umbes kaheaastane ja meie sõbrad said järgmise lapse, siis ma õhkasin heldinult. Vastne isa oli oma naisele haiglasse viinud ilusad lilled, kinkinud kaelakee, noh nagu ordeni või nii ja lapsele viis armsa nimelise kaisukaru. See tundus kuidagi nii ilus ja eriline ja vajalik. Minu isa kinkis emale omal ajal minu sündides sõrmuse ja õe sündides vist kaelakee, kui ma ei eksi ja ma olin alati selle erilise tunde ja teadmisega elanud, et kui perre sünnib laps, siis vanemad tähistavad seda ka iseenda ja teineteise jaoks kuidagi eriliselt.

Lapse sünd oli minu jaoks olulisem kui abiellumine ja miski muu siin elus. Ok, Milleks siis veel see butafooria, kui tegelikult peaks tundma rõõmu, et laps on käes? Tundsingi rõõmu, aga märgilises mõttes tundus see MISKI nii eriline ja ilus, millest ma ilma olin jäänud. No vähemalt lilledki… või kallistus? Musi? Õnnesoov? Rõõm? Midagigi, millest kinni hoida oma mälestustes? Null. Minu laste bioloogiline isa ei tulnud iial millegi sellise peale, kuigi teadis mu mõtteid ja soove ja unistusi suurepäraselt. Ju polnud oluline. Või noh. Kui Tan sündis, siis kinkisin mina talle laheda sõrmuse ja raamatu koos pühenduse ja õnnesoovidega isakssaamise puhul. Talle oli see küll oluline sel hetkel.

Neelasin vaikselt oma nukruse alla ja ohkasin. Ohkasin, et see on nii ilus ja mul on kurb, et mul ei olnud võimalik midagi sellist kogeda. Tema küsis seepeale, mis mõttes?! Selgitasin, et no need lilled ja kaelakee ja mõmmik olid kuidagi nii liigutavad. Ja siis tuli vastus, mis mind ka veel täna, 10 aastat hiljem, lihtsalt irvitama paneb. Ma olin olnud pime ja loll ja polnud märganudki, et siis, kui, Tan sündis, siis ta ju tegi mulle kingituse küll. Ma sain tema käest kojusaabumise õhtul RINNAPUMBA! Kuidas ma ometi midagi sellist unustada sain?!

Mitte, et ta seda minu antud raha eest suure hädaga mulle ostmas ei käinud tol jubedal piimapaisu ööl, kui ma mõtlesin, et ma jalapealt nüüd kohe maha suren. Aitäh, see rinnapump, mida ma mitte kunagi ei kasutanud, aga mida kasutas edukalt oma kahe lapsega mu sõbranna ja mis lõpuks hoopis Lõuna-Eestisse rändas, oli kustumatu väärtusega kingitus mu esimese lapse sündimise puhul. Iga kord, kui ma selle peale mõtlen, ajab see mind itsitama. Romantilise kingiideena suisa võrratu ja ma vahin ikka ja jälle selle hobuse suhu ja ei jõua ära imestada. No pole võimalik! Aga näed, on 😛

Küll aga olin ma ettevõtlik üksikema ja kandsin hoolt, et mu mõlemad poisid said endale sündides sõrmused, millest nad midagi ei tea ja saavad need kätte enda 18ndal sünnipäeval. See on see, mis mulle meeldib. Ja mul endal on Andreas. Temaga koos pole mul vaja ei lilli ega kulda ega karda, sest mul on olemas kõik, mida ma soovin ja rohkemgi veel. Ja nii ongi kõige parem! 🙂

Jälgi mind Facebookis:

6 thoughts on “Minu piimavampiirid ja kukkurtitad”

  1. Ma imestan, kuidas suutsin peale enneaegse lapse ootamatut sündi oma musta huumorimeele säilitada ja omaette irvitada, kuidas pelgus ämmakad killerliku naudinguga minu rindadest pisikesi piimatilke kätte üritasid saada. Nagu saaks kohe leninliku diplomi järjekordse “õige õpetuse” eest. Ma ei pea vist mainima, et piima ikka ei tulnud.
    2006.a. Oli ka meie arst dr. Toome. Ainult kiidusõnad. Minu olemise ja vaimse tervise seal osakonnas päästis ämmakas, keda teadsin kooliajast. Ta rääkis minuga, kuidas hoida nii ennast kui last. Julgustas ise rohkem olema ja tegema. Enne ikka sain õdedelt kõvasti võtta, et ma polnud õigel ajal õiges kohas, kuigi mulle polnud keegi midagi isegi rääkinud ja loomulikult oli mugavusest laps kiiresti toidetud. See rongaema tunde tekitamine oli õdedel käpas küll.

    Siiani, iga kord kui desinfitseerija lõhna tunnen, meenub lastehaigla ja kuvöös ja abitu konnapoeg seal sees.
    Meil läks hästi. Aga ma ka uskusin esimesest sekundist alates, et kõik läheb hästi.

    Huvitav. Kas tänaseks on osakond muutunud?

    Reply
    • Ma tahan nii väga uskuda, et osakond on selle aja jooksul päriselt ka paremaks muutunud. See tähendab, et kindlasti on, ainuüksi juba välise toetusmeeskonna pingutuste toel. Haiglas elamise kogemusi, ühes ja samas osakonnaski, on inimestel aga endiselt väga seinast seina. Eks selles mängivad oma rolli ka tundlikkus ja paljude muud asjade kokkulangemine. Hea on minu meelest see, et asjadest, ka hämarast poolest, räägitakse rohkem ja teadlikkuse paranemine loob rohkem turvatunnet ja survestab samal ajal ka neid rohkem pingutama, kes muidu oleks vaid oma rutiinset harjumuspärast tööd edasi teeksid. Hoian nende tegemistel silma peal. Südamega 🙂

      Reply
  2. Taaskord huvitav lugu teemal, millega koos olen ise arenenud.
    Mu esimene poeg sündis õigeaegselt 2014 aastal ning õnneks polnud ei imemise kui ka söömaõppimise või ämmakate suhtumisega Pelgus probleeme (vähemalt ma ei mäleta midagi negatiivset peale lapse sündi). Sünnitegevuse jooksul haiglas olles oli küll mõne ämmaka suhtumine meeldejäävalt negatiivne, aga mu poiss otsustas valida sündimiseks sellise ämmaka, kellega emme klappis ning see ongi kõige tähtsam :). Lapsele andsin rinda 1 nädal vähem, kui aasta. Tookord oli mul eesmärk aasta täis venitada ja see ärajätmine läks väga sujuvalt. Ja laps oli peale seda tavatoidu peal.
    Teine poiss sündis 2016a 1,5 kuud liiga vara taaskord Pelgus – ämmakas/arst, kes keisri tegi oli lihtsalt super – hiljemgi uuris, kuidas läheb jne. Alguses olin ma ise ikka päris šokis, sest ei teadnud, mis saama hakkab ning see, et pidin olematut ternespiima pumpama oli justkui naljanumber, sest ka 2,5ml, mis oleks võinud välja pigistada igaks söögikorraks (3h pausid nagu ikka) tuli mul mingi tunnise tööga. Ma ei saanud alguses aru, mis mõte sellele on, kui kogu tegevus on vaevanõudev. Aga Pelgu ämmakad imikute intensiivis olid toetavad – palusid ikka oma tilgakesed tuua, sest see olevat väga vajalik lapsele (kuna ma toibusin keisrist pool päeva siis alguses andsid nad lapsele asendajat, aga selle oli ta kohe välja oksendanud). Tuju tõusis tundes, et laps vajab rinnapiima. Kui Tallinna Lastehaiglasse jõudsin läksin käsitöö pealt elektrilise rinnapumba peale – on ju teisel korrusel eraldi toakene, kus sai pumpamas käia. Kutsusin seda oma mõttes hellitavalt “pumbajaamaks” :D. Laps sõltus täiesti minu piimast seega pidin alati olema varustatud ja rohkem kätte saama, kui norm nõudis. Loodus on mulle head piimageenid andnud ja see tähendas, et kui lapsel oli toidukorra norm 62g siis ma võisin vabalt 200g välja pumbata (võimalik, et oleks rohkemgi saanud, kui oleks proovinud). Mu jaoks oli see nagu sõrmenips, aga kahju oli natuke neist emadest, kes seal pumpamas käisid ja paar grammi pudeli põhja said. Minu laps oli pea 2 nädalat sonditoidul – miskipärast lükati rinnale panekut aina edasi – Dr.Reedik arvas, et laps pole piisavalt valmis selleks (enneaegsus polnud probleemiks – meil oli meningiidiravi käsil). Aga kui lõpuks roheline tuli anti tegi pisike poiss kõigile silmad ette ning sõi normist rohkem, mis tähendas, et sond kadus koheselt ja mul oligi ainult rinnalaps. Rinda sai poiss 1a4k – seekord ma ei kiirustanud rinnaga toitmist lõpetama, sest esiteks oli laps enneaegne (selle taha pugesin iga kord, kui keegi lolle küsimusi esitas), teiseks on ta mul piimaallergik ja see tähendab, et ma ei saanud rinnapiima ju tavapiimaga asendada ning lutipudelit ei tahtnud ma põhimõtteliselt külge harjutada, kui pole elulist vajadust ja kolmandaks oli mulle kohale jõudnud, kui vajalik see lähedus lapsega minu jaoks on.
    Kokkuvõttes esimese lapsega olin noor ja roheline ning eks see oli suur ehmatus, et kui sünnib laps siis ei ole mul enam minu aega vaid üks pisike olevus on 100% vaid minust sõltuv, eriti, mis puudutab söötmist. Muidugi tekitas see pingeid mehega, sest ma olin väsinud ja mulle näis kõik nii ebaõiglane, et miks mina saan talle süüa anda. Õnneks ma siiski rinda oma rahulolematuse pärast ära ei jätnud. Mees tegelikult oli ülejäänud asjades väga abistav. Teise lapse puhul (keda vist mina isegi rohkem tahtsin) olin oma emarolliga rohkem kohanenud ja asjad laabusid paremini. Eks siiani tekitavad pingeid suhtes mehega just lapsed – ma hoian rohkem nende poole. Ma lihtsalt arvan, et mingil hetkel nad ei taha enam emme kaissu (viimasel ajal tahab suurem laps seda igal ööl) või ei taha emme kallisid või emmega miskit teha. Praegu peaks ju olema see aeg, millal seda kõike saab lastele pakkuda – seda turvatunnet, et nad saavad alati mu juures oma muret kurta. Mul pole endal sellist tunnet vanemate poolt olnud, kus mulle sönadega öeldakse, et mind armastatakse ja seega peavad minu lapsed armastuse juttu iga päev kuulma :D. Sest nii ju on – armastan neid ju alati, isegi, kui on raske 🙂

    Reply
    • Mul on nii hea meel, et Sul imetamisega sujus ja tead, see laste poole hoidmine, see on nii loomulik. Mul ema ikka urises, et mis mõttes nii suured lapsed poevad veel kaissu magama, aga mõtlesin samamoodi, et no kauaks seda siis on. Ja nüüd olengi asja ära tõestanud juba ka eluliselt. Armastust pole kunagi liiga palju ja see on nii maruarmas, kui isegi päev on raske olnud, siis magama enne ei saa, kui asi on klaar ja kindlustunne on olemas, et armastus on alati olemas 🙂

      Reply
  3. Loen seda esimest vaatust ehk Tannu lugu nagu ulmet! Kuidas sai see kõik nii keeruline olla , nii palju vastuolulisi juhiseid?

    Minu lapsed sündisid einevates haiglates (esimene Pelgus 2013, kuigi planeeritud oli muidu Viljandis; teine Viljandis 2015), aga minule antud juhised imetamise kohta olid küll mõlemal juhul konkreetsed ja lihtsad – imetamine nõudmise järgi, alguses ühest ja kui hakkab passiivsemalt imema, siis pakkuda teist. ja järgmisel korral alustada teisest rinnast. Muud nagu ei öeldudki.

    Kuigi, päris alguses oli Hannesel üks probleem – sündis kõhnana ehk siis “liig a väike kaal rasedusnädalate kohta” ja selle tõttu esimesed 10p oli ta Pelgulinnas nö. normeeritud söötmisel. Minu juurde teda kohe ei antud, pandi soojendusega voodisse ja andurid külge. Paar esimest päeva söödeti piimasegu, aga minul kästi tuua ternest. Ternes söödeti ka sisse. Lutipudelit põhimõtteliset ei kasutatud (võib rikkuda imetamise ära) – ainult süstalt. Kilekindas sõrm pandi suhu, et hakkaks imemisliigutusi tegema ja teisekäega niristati ettenähtud kogus piima suhu. Nägi see välja mitte eriti ilus, nagu vägisi söögi sisse toppimine – samas, laps ise oli rahulik, ei nutnud sellise asja peale sugugi ning seedimine töötas ka ilusti. 3. päeval anti minu kätte imetamiseks. Siis hakkas asi käima nii – poiss kaaluti, imetamine ühest ja teisest rinnast, siis uus kaalumine ja normist puudu jääv piim pidi olema mul väljalüpstud ja selle sai süstaga takkapihta. Söötmine hakkas käima rangelt 3 tunni tagant, ka öösel. 5. päeval anti söötmine täielikult üle mulle endale, Hannes minu juurde palatisse. Sain tabeli, kuhu pidin kõik lapse kaalud, ise imetud piima, süstalaga juurde antud piima üles märkima. Öösel tuli iga 3 tunni tagant endale äratus panna, laps riidest lahti võtmise/mähkmevahetusega üles ajada (ta ärkas, kuna oli külmatundlik) , kaaluma viia, imetada nii palju kui imes, siis süstlaga normist puudujääv piim sisse sööta. Seejärel tuli järgmiseks söögikorraks piim ette lüpsta. Ja siis see aeg, mis riietamisest/kaalumisest/imetamisest/süstalaga söötmisest/väljalüpsmisest veel üle jäi, saime magada kah.

    Ka minul rinnapumbad ei toiminud ja lüpsin kätega, täiest jõust. Rindadega polnud väga hullu, aga tekkis “lüpsja kutsehaigus” – ühel päeval avastasin, et käe ranne on tulivalus, selle käega lüpsta oli võimatu. Siis lüpsin teise käega, kuni see oli randmest tulivalus. Siis jälle esimese käega, mis oli mõnevõrra taastunud jne. ja kuidagi venitasin 10p välja. Siis oli Hannese kaal ja ise väljaimetav piimakogus juba selline, millega oldi rahul. öeldi, et meid lastakse koju ja kodus võin sõjaväerezhiimist loobuda – võib vabalt imetada. Huh! Tulemus oli see, et Hannes peale õhtust gaasitamist kuskil 12 ajal jäi magama ning enne 6 ei ärganudki – selline pikk ööuni on vist nii noore imiku puhul pigem haruldane. Seda muutis alles hammaste tulek.

    Riina oli normkaalus ja tema puhul oli juba hoopis lihtne – vaba imetamine algusest peale. Tema nii pikka öövahet ei pidanud. Ja ahne oli ka – tõmbas nii suure sõõmu piima, neelas selle klõmm! – ja järgnes valukisa. Vahel 3-4 korda tegi endale enne haiget, kui suutis ennast rütmi saada ja parajate sõõmudena neelama hakata. Peale 3- t kuud see õnneks kadus.

    Igasugu kottidest ja traksidest ei saanud minu puhul asja – isegi olid mulle tuttavate poolt toodud asjade hulgas ühed hea firma traksid, aga pealepaari proovimist need seisma jäid. Minu lastest said vankrilapsed, kuna peale paari päeva Hannesega kodusolemist tundsin, et hakkan kodusolemisest närviliseks muutuma – ja selle vastu aitab minu puhul enamasti paraja maa maha jooksmine või kõndimine. Niisiis – kärutamine. Tõime Tartust vankri ära ja asusin seda kohe ümbruskonna igasugustel teedel trööpama iga päev ja igasuguse ilmaga. Mulle sobis ja õnneks ka Hannes harjus kohe vankri liikuma hakates silmi kinni laskma. Riina päris sama vankri ja kärutamine läks jälle lahti.

    Reply
    • No see Tannu lugu on minu enda jaoks ka siiani suht ulmeline. Võimalik, et KUI ma oleksin jõudnud sinna imetamise loengusse, siis oleksin osanud asjale ise julgemalt läheneda. Aga raamatutarkus sai peast pühitud, kui valged kitlid oma sõna sekka ütlesid. Noore ema ebakindlus ja kogenematus, mis muud. Hea on see, et lõpuks ikkagi sujus. 🙂

      Olles nüüd erinevatest lugudest osa saanud, tundub mulle, et Pelgulinnas on asjad jõudsalt arenenud ja see on äärmiselt positiivne. See haiglast kojusaamise vabadus on magus, kui asjad loksuvad ise paika ja elu saab elada omas rütmis. Mul on hea meel, et nende kuude jooksul mu parema käe ranne vastu pidas. Mul on vanast ajast jant selle käega ja suuremal koormusel annab see endast alati valu ja paistetusega märku. Sellest mind õnneks säästeti või ei pannud ma seda tähele oma saja muu mure kõrvalt enam. Kuigi ju ikka oleks pannud.

      See trakside ja vankrite värk on samaindividuaalne kui imetamine ja kõik muu ja kahtlemata on ka vankril-kärul omad eelised. Igale ühele oma. Lapsepõlvest mäletan õe kärutamist, see oli tore 🙂

      Reply

Leave a comment