28th October 2017
, Elu ilusad hetked, Meie armastuse lugu

3 aastat armastust

FB tuletas meile Andreasega täna meelde, et me oleme olnud nüüd juba kolm aastat ametlikult ka virtuaalsõbrad.

Kolm aastat tagasi lendasin ma 25. oktoobril Münchenisse, et kohtuda päriselus esimest korda Andreasega. Mina läksin sinna oma erialaseid asju ajama, tema oma konverentsile ja meil mõlemal oli nii hea meel, et elu sedasi asjad meie jaoks soodsalt kokku mängis. Meil oli tervelt viis päeva, et veenduda, et sellest saabki meie edasine elu.

Kolm aastat tundub täna numbrina nii pisike ja ometi tundub see aeg igavikkude igavikuna. Me oleksime nagu terve elu koos olnud ja alati teineteist teadnud ja tundnud.

Me olime enne esimest kohtumist Münchenis küll vahetanud nelja ja poole kuu jooksul enam kui 50 tuhat pikka ja veel pikemat sõnumit, aga esimene päriskohtumine tekitas sellegi poolest suurt elevust. Ma olin ööl enne lendu tööl olnud, aga tukkumise asemel oli mul vaja Helsingis lennukit vahetades hoopis küüsi lakkida, lakki eemaldada ja uuesti lakkida. Kuus passimise tundi kadusid nagu võluväel.

Andreas seevastu ei tahtnud hiljaks jääda ja oli lennujaamas kohal juba tund aega varem. Istus ja niheles ja vaatas saabuvate lendude väravas inimisi ja unistas ja kartis natuke ka, et mis juhtub siis, kui me kohtume ja no kohe üldse ei kliki. Olime eelnevalt kokku leppinud, et no mis siis ikka, siis oleme lihtsalt sõbrad ja ongi korras.

Mu lennuk maandus. Viskasin oma reisikotikese hooletult üle õla ja astusin tugevatel kontsadel õõtsudes lennukist välja. Värava suunas kulgevast inimjõest kargasin ma aga välja ja põikasin vetsu. Mul oli vaja õige rahulikult hingata sisse ja välja. Õues oli pime ja märg, aga mina surusin endale päikeseprillid ninale, tegin sellest hetkest pildi kah.

Ma teadsin küll, et Andeas mind ootab ja mõtleb, et kõik juba tulid lennukist välja ja kuhu mina siis jäin. Saatsin talle smsi.

“Kas ma peaksin ka välja tulema?”

Ta vastas kohe “jaa!”

Ja mina mõtlesin, et oli mul vaja talle kirjutada, nüüd oskab ta mind oodata ja ma ei saa minema hiilida 😛 Noh, aga ok, mis seal enam, siit aetakse mind nagunii minema, tagasilendamiseks peab teise värvasse minema. Kohendasin särki ja prille, surusin telefoni pükse tagataskusse ja astusin nagu muuseas väljapääsu suunas.

Ta oli seal. Seal oli veel terve hulk inimesi, aga ma nägin ainult teda. Ta punastas. Mina punastasin ka. Seisime seal teineteise ees ja mõtlesime mõlemad, et kallistada on nagu naljakas kohe ja kätt anda tervituseks on ka ikka eriti tobe. Olime kaks kohmetut inimest, kes ei julgenud teineteisele õieti silmagi veel vaadata. Naljakas ja armas oli olla.

Autos istudes nägin ma küll, et maailm on pime ja külm ja märg, aga see ei puutunud kuidagi minu sisemisse päikesesse, mis oli hele ja soe ja särav. GPS tegi nalja ja me panime hotellist mööda. Väikesed tiirud ja jõudsime õigesse kohta. Vastuvõtus oli veidi siblimist, midagi oli süsteemiga nässus, aga saime oma toad ja võtmed ja läksime tagasi autosse, et see parklasse viia. Auto paigas, avas Andreas luugi ja haaras oma pisikese kohvri järele. Suures ärevuses oli ta sealt varem midagi vahepeal otsinud ja luku lahti unustanud. Robinal lendasid ta puhtad triigitud-viigitud riided kohvri kõhust auto taha maha ja tema kohmetus süvenes veelgi. Korjasime asjad kokku ja ma muigasin endamisi armsalt, et kui see nüüd pole ärevus minuga kohtumise pärast, siis mis see siis veel on.

Viisime asjad üles ja saime uuesti kokku. Kell oli nii kaugel, et veel oleks ehk linna söömagi jõudnud. Ma olin korraga marunäljane. Ma vist ei olnudki päeva jooksul midagi veel söönud? Aga ta ei tihanud liikuda, süda kloppis. Istus siis voodiäärel ja ma lugesin ta südame lööke. Ärge naerge midagi, et professionaalne kretinism, ma tõsimeeli muretsesin ta pärast. Kuigi naljakas oli ju ka. Pulss oli umbestäpselt 105 sel hetkel 😉

Aga ikkagi see söömine. Kohe nurga taga oli pisike sushirestoran. See tundus mulle hea mõte. Nad olid veel tund aega avatud. Võtsime istest ja kiire menüüga tutvumise järel tellisime ühe kompketi kahele inimesele. Andreas sõi vist ainult kolm ampsu. Mina sõin ülejäänu ja itsitasin sisimas, et kuidas selle esimese mulje loomisega ja naiste väljassöömisega seal “Tuulest viidud” raamatus oligi. Et nagu linnunokatäiega tohiks vaid? Kama puha, üks õige eesti naine sööb isuga ja ilma igasugu teeskluseta, siis jõuab rohkem. Sushi oli väga hea. Ja see, kuidas Andreas mind ainuti vaatas, see oli ka hea 🙂

Järgmisel hommikul oli meil vaba päev. Läksime linna. Istusime platsil kohvikus, variaktuse all. Inimesed käisid järjest seal platsil midagi vaatama. Kellasid? Ma pean tunnistama, et ma ei tea Münchenist endiselt mitte kui midagi. Ma nägin ainult Andreast. Me oleme nüüd juba kolm aastat naernud, et ju me peame sinna ikka ühel heal päeval tagasi minema ja linnaga ka tutvuma teineteise imetlemise sekka 🙂

Sellest päevast on mul pilt. Ootasime punase fooritule taga luba teed ületada. Sellest pildist sai väga pikaks ajaks mu profiilipilt, sest mulle meeldis see hetk, kus ma end nii ilmatuma õnnelikuna tundusin (ja see tunne mõne päeva või nädalaga otsa ei saanud nagu alati varem juhtunud oli).

Edasi läks kõik nii kähku, et see vajab eraldi raamatuid kunagi ühel päeval. Aga aasta aega hiljem elasime me lastega kõik koos juba Šveitsis. Meie armastus ja soov koos olla pandi igati proovile, aga kõigi takistuste ja takistajate kiuste oli me tunne ja soov koos olla ja teineteist armastada niisama suur ja võimas nagu aasta varem. Me tulime kõigist võitlustest koos võitjana välja ja see lisas veelgi kindlust ja veendumust me suhtesse. See kõik polnud vaid unistus ja unelm armastusest vaid see päriselt ka oli ja on tõeline.

Täpselt aasta aega hiljem korduspilt 🙂

Ka kaks aastat hiljem ehk tänaseks siis aasta tagasi tegime me sarnase pildi, aga ma ei suutnud seda hetkel leida ja kokkuvõttes polegi see nii oluline, sest nüüd, kolm aastat hiljem, oleme me koos käinud ja sõitnud läbi kes teab kui palju kilomeetreid ja auke, maha pidanud veel enam võitlusi  ühise tuleviku nimel ja valmis milleks kõigeks, igaks uueks seikluseks, sest kui miski siin ebakindlas maailmas on õige ja kindel, siis oleme me need meie kaks teineteise jaoks. Ikka edasi. 🙂

Hetk meie sellesuvisest teisest pulmapäevast. Foto: Stina Kase 🙂

 

PS kinnitame turvavööd, sest meie järgmine seiklus toob meid uue aasta alguses kogu kambaga Eestisse elama 😉

Comments 5

    1. Post
      Author

      Pikad silmad on ilusad. Ma ühe kasti pakkisin vahepeal juba kokku. Kukesammukese võrra oleme Eestile lähemal juba 🙂

    1. Post
      Author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *