Nokitsevad täiskasvanud, suured poisid ja pisikesed titad

Pühapäeva õhtul olin ma kontoris ja vuntsisin oma jäneseid. Nad olid ammu juba valmis, aga vaat see mikromillimeeter mingist punktist vajab vahel siia- või sinnapoole nihutamist ja ma ei saa elada ja seda pilti vaadata rahus, kui ma seda pole teinud. Umbes miljon korda. Ja see näeb välja täpselt nii, et ma istun täiesti valmis pildi ees ja teen midagi. Tunde. Päevi.

Selle pärast on karmid tähtajad vahel head asjad, siis ma suudan nokkimisest veidi varem loobuda ja asja kuulutada valmisolevaks. Mis muidugi ei tähenda, et ma sellega iseenda jaoks hiljem ei jätka. Või endale hullemini piitsa ei anna ja päevale lisaks ka terveid öid nokitsemisega ei sisustaks. Seda pean ma tunnistama, et arvutiga asju tehes olen ma kohutavalt aeglane, AGA väga täpne, sest silm ja käsi paberil ei zuumi mitte kuidagi 600 korda üht joonekest sissepoole nii, et ma selle hingeelu äärmiselt detailselt näeksin. Aga mulle meeldib nii. See annab mulle tööst suurima rahulduse lõpuks. Käega veetud joonte osas pean ma silmi kinni pigistama ikka ja jälle ja need häirivad mind kogu aeg. 😀

No vot. Seda siis ma siis seal joonistasin ja Andreas, kes ise palju parem pole, kirjutas üle 20 aasta kokku oma cv-d. Noh, ütleme nii, et mõnigi asi on siin elus selle aja jooksul muutunud ja täienenud ja täna on naljakas lugeda, kuidas meie universumit valdas 1999. aastal tehnoloogilise maailma lõpupaanika. Ta töötas sel ajal suures haiglas ja veetis oma uusaasta öö tööpostil, et kõik sujuks valatult 😀

Nii, ja tema, kes ta nokitses oma cv kallal umbes nii nagu mina oma jäneseid, teatas korraga itsitades:

“Kui sa kunagi cv-d hakkad kirjutama, siis isikuomadustes pead ära mainima ka selle, et sa tööasjades hull perfektisonist oled.”

Ja ma vastasin täiesti tuimalt: “Nähh. Ma kirjutan, et ma olen Eva Monk. Sellest piisab. Juba koolis nad kiusasid mind sellega, kui ma meie ühistöid parmaks nokkisin. Ma olen leppinud.”

Muhelev paus. Kumbki on ninapidi oma asjade kallal täie pühendumusega.

“Aga sa ära unusta enda omasse lisada, et su naine on draakon.”

Naerame.

Ma pean tunnistama, et mul on juba palju aastaid mitu cv-d. Maastikuarhitekti oma, mis vahel on kombineeritud ka mu vabakutselise kunstniku osaga. Vahel on see kunstiosa täiesti eraldi ja siis kolmas on täiesti eraldi õenduse ja tervishoiuteemaline cv. Ja kõik ilukirja- ja siidimaali-, baaridaami- ja lilleseadekursused ning lapsepõlve suursaavutused olen ma neist kõigist ammuilma välja visanud. Keda see huvitab, harjumatule silmale liiga kirev on see elu mul nagunii juba olnud ja tööd ma neil aladel nagunii ei otsi. Seega selge joon cv-s kaalub üles kogu muu müra. Kuigi tuleb tunnistada, et ma olen vist vaid ühe korra elus oma cv saatnud tööpakkumise kuulutuse peale. Saatnud pimesi, oodanud vastust ja kutset vestlusele. See üks läks tookord, mingi 20 aastat tagasi, Majaka Teeninduskooli huvijuhi kohale. Pääsesin isegi ühe teise kandideerijaga koos lõppvooru, aga lõpuks sai määravaks mu tol ajal absoluutselt olematu vene keele oskus (mitte, et see mul kaasajal sellise töö jaoks piisav oleks). Kogemuste ja korraldamiste osas oleksin neile hästi sobinud. Kõik ülejäänud cv-d oma elus olen ma lihtsalt vormitäitena uude kohta endaga koos kaasa viinud.

Aga teile pidin ma täna rääkima üldse mitte cv-st ja jänestest vaid hoopis Tannust ja Vancust 😀

Lugu sai alguse sellest, et sel samal pühapäeva õhtul, kui poisid nautisid oma vaba hetke ja meie ninad töös olime, helistas mulle Tan:

“Kuule, kus see meie titaraamat on?”

“Emmm, milline? See Vancust?”

“Jaa, ma ei leia seda. Mul on seda koolis homme vaja.”

“Aaa, ok. No see on mul siin tööl, aga mis sa sellega seal koolis teed?”

“Mul on vaja teha poster raamatust, mis on minu meelest kõige parem.”

Selle koha peal liigutasin ma kõrvu. Või noh, liigutan hetkel ka. Kuulete, kuidas tuul vihiseb?

“Hmm, ok. Kas sa valisid selle selleks, et sa oled seda umbes miljon korda kuulnud ja näinud ja lugenud ja see on mugavalt lihtne valik või sul on tunne, et sa ei ole ammu ühtegi teist raamatut lugenud, millest võiks tolle posteri teha?” urkisin ma veidi kahtlustavalt ikka edasi.

“Ei, ma tahan selle teha just titaraamatust.”

Ok. Raamatu tõin koju ja rohkem ma teda usutlema ei hakanud. Kui mees vanuses 12 ja pool arvab, et selline raamat on koolis klassi ees esitlemiseks hea, siis järelikult nii ongi. Pakkusin talle küll ka veebiversiooni, et seda on klassi ees ju lihtsam näidata, kui paberraamatut, aga ta jäi endale kindlaks, et paberil on ägedam. No minugi poolest.

Reedeks, ehk siis tänaseks, oli vaja see poster valmis teha pealkirja, autori, aasta ja mõne faktiga. Ta pidi selle tegema koolis arvutis, aga eile jooksis projektitunni ajal süsteem seal kokku ja nii helistas ta mulle kojusaabudes jooksust alles ähkides, et kas mul on võimalik talle mõned raamatupildid välja printida, et noh, nüüd tuleb tal see asi ikkagi paberile teha ja ta tahab selle ikka ilusaks tuunida orginaalpiltidega. Arvasin, et pole probleemi, aga mida ma kiiruga enam ei leidnud, olid selle raamatu pildifailid. Ma ei tea, millisel välisel kõvakettal need veel on, aga arvutis mul neid igal juhul ei ole. Aga õnneks oskan ma endiselt veel joonistada 😀

Plakatitegemise paberi osas muigasin Andreasele ka, et meil on kodus vaid A4 koopiapaberit ja ma juba tean, et Tan arvab, et see on kindlasti piisavalt suur tahvli ette ronimiseks. Aga eieiei, ma haarasin kaasa suurelt koosolekute tahvlilt õrnalt ruudulise paberi ja suur oli Tannu imestus, kui ma sellega koju jõudsin. Itsitas ja muigas ja oigas läbisegi. No et:

“Niiiii suur! Kuidas niiiii suure paberi peale saab midagi teha?”

“Eee, tuleb suuremalt kirjutada? Mul polnud pisemat ja tavaline A4 on liiga väike ja seda ei näeks eemalt keegi, mis sul seal kirjas on.”

Muhelesin mõnuga. Ta veel ei teadnud, et mul oli kaasas ka terve pakk vildikaid ja mõnusa jooksuga marker ja ta saab elus esimest korda ka seesugust vanamoodsat plakatitegemise asja harjutada.

Mustandi lasin tal ka teha. Sest aukartus suure paberi ees ajas ta õudusest judistama selga. Virises alguses küll, et miks ta peab sama asja kaks korda tegema, aga siis taipas ise ka, et suurt pilti ta kaks korda ometi teha ei tahaks, kui midagi nässu läheb. Seega oli see pisike paber oma mustandiga igati omal kohal. Elevus oli sees, aga pinge polnud liiga suur. Kõige suurem oli vist isegi rõõm. Paber laotati põrandale ja hakkas pihta.

Seal kõhuli maas olles tähti vedades uuris ta nagu muuseas:

“Kuule, kas sa mu pea saad punaseks värvida? Gian Micah ei usu, et sa lubaksid.” itsitas mees põrandalt, sest ta teadsis samahästi kui mina, et ma ei näe karvakatte värvimises mingit probleemi.

“Ma ei tea, kas mul punast on, see vist on Eestis. Aga mul on roosat, lillat ja sinist,” ja nende sõnadega toon oma suure värvikoti tema tuppa.

Plakati tekstiosa saab valmis. Meie oleme vahepeal Vancuga ära sorteerinud kogu maja pesus käinud sokid ja neid on meil nii palju nagu elaks siin neli sajajalgset. Tan tuleb uurib juuksevärve. Roosa sobivat. Õhin kasvab. Ma olen samal ajal tema plakatile joonistanud õe, Vancu, Tannu ja enda. Siis veel kosmoselaevaga Vancu ja veel ühe lehvitava tita-Vancu. See käib mul kähku. Pole punkte, mille kallal kaks nädalat jurada 😀

“Iiiiii, mõtle, kui lahe oleks homme sedasi kooli minna!” õitseb Tan unistavalt.

“No ma ei tea, võta särk seljast ja mine istu vannituppa.”

“Päriselt?”

“Ei, mängult!” ja vean endale kummikindad kätte.

Tan hüppab rõõmust lakke ja Vanc uurib, kas ta tohib samal ajal äkki Tannu plakatit värvida. Vanc ja värvida? Et nagu peamine, et ei peaks magama minema? Aga ma olen võlutud tema aktiivusest ja kuna mul teise tüübi juuksevärvimisega natuke tegemist on, siis…

“Lase käia! Värvi vaid titad. Kui värve ei tea, vaata raamatust.”

Ja Vanc kaevus vildikakarpi, mida ta pole aasta jooksul kordagi puudutanud. No koolis pole vildikad lubatud ja kodus on tal muudki teha olnud.

Roosa värv saab kähku pähe. Heledaks pleekinud salatiroheline on ta varem blondeeritud peas muutunud kollaseks. Kollane omakorda tähendab seda, et juuksed jäävad tuubist värvi pähe uhades roosa-oranži-punase kirjud. Mis Tannu meelest on muidugi kohe eriti äge.

“Mõtle, kui need juuksed jääksid sedasi tumedalt lillakasroosaks!?”

“No mis siis? Siis saad koolis ütleda, et näe, uups, sõin eile peeti ja vaat mis juhtus. Proovige ka. Kui värv ei muutu, pole õige kogus peeti.”

“Ähh!” puhistab noor mees naerda.

“Teil ikka on ok kooli ilmuda roosa peaga?”

“Ma ei tea, me klassi ainus tüdruk tuli täna kooli tumesinise peaga.”

“Noh, ju siis on ok. Eestis peab muidugi vaatama, minu lapspõlves lõikas õpetaja klassis tunni ajal ühel poisil juustest sabatuti ära. Värvide peale oles ta minestusse langenud ja laps oleks internaati saadetud. Siis olid ikka eriti hullud ajad mu meelest. Waldorfkoolis oli selles mõttes hea, seal oli puhta kama, kuidas sa kooli ilmusid, said olla just nii nagu hing ihkas, aga tavakoolis on vist siiski keerulisem ka tänapäeval. Aga ma ei tea ka.”

“Eestis on vist narrimist rohkem,” muutub noormees mõtlikumaks.

“Sa pead silmas seda, et kui sa teistest eristud, siis oled kohe gay ja narrimise objekt?”

“Mnjah.”

“Sa kardad seda? A siis sa võid ju ütelda, et sa oled kunstnik. Söögu sepikut, kui neid torgib ja ise elada ei julge. Mind narrisid mõned jobud 11-aastaselt litsiks. Et nagu normaalne, onju?”

Tan noogutab ja mina jätkan:

“A mitte, et see, kellegi asi oleks, kui sa oledki gay. See on ka täiesti ok. Ja juuksevärvid on sul igal juhul ägedad!”

Peseme värvi maha. Lakk leegitseb lambivalguses nagu pühademuna ja see on nii lahe. Tan vaatab rahulolevalt peeglisse, vaatab mind enda kõrval…

“Kuule, ma olen kasvanud?!”

“Oled-oled. Palju hullem, kui sa kahaneksid. Näe, sa oled mulle juba silmini ja varsti oled minus pikem ja võtad mu kaenlasse.” 😀

Vanc on vahepeal saanud värvimistega valmis. Titad on värvitud. Ta tahaks veel värvida, aga kell on juba öö ja nii on väga hea.

Tan kuivatab pea ära ja hiilib vaikselt Andreas juurde, kes oma kange nohuga on lapiti maas kogu melust eemal olnud. Toas on hämar. Tan poeb Andreasele hästi lähedale ja pistab oma juuksed talle enamvähem ninaauku.

Andreas ajab kaela õiele ja uurib asja. Natuke tsirkust käib asja juurde. Seepärast ajab ta silmad suureks ja teeb näo nagu minestaks.

“Väga äge!” patsutab ta tunnustavalt Tannule õlale.

Tan kekutab ja on enda ja elu ja meie ja kõigega rahul. Poisid lähevad magama ja mina teatan Andreasele õhates:

“Ma palusin universumilt, et mul oleks võimalik kanda kõiksugu juuksevärve ja korraga ja läbisegi… ja universum saatis mulle Tannu. Nii jõuan ma palju rohkem.”

Naerame kogu südamest. Nende meesteta oleks mu elu palju… kahvatum?! 😀

Hommikul kooli minnes…

vedas moosipurgisiili näoga Tan kapuutsi kavalalt silmini. Lisaks lahedale peale on tal täna võimalus rääkida oma lemmikraamatust ja ühtlasi sellest, et Vanc oli titana Eviani veepudeli suurune ja üldsegi on kogu see raamat räägitud tema enda suu läbi.

Selle raamatu valmist esitluseks ei suunanud lihtsama tee otsing vaid hoopis uhkusenoodike, millest mul eilseni aimugi polnud. Võiks ju eeldada, et kui sul on vanust 12 ja pool aastat ja sa kekutad nunnult iga plika ees ja värvid oma juukseid roosaks, et siis on su valikud sootuks teistsugused, aga ei. Kuna ma seda oodata ei osanud, siis seda ägedam on see tunne pragu minu jaoks. Meie kõigi titaraamat rokib ja isegi Vanc oli kõigest sellest ülevoolavalt heas tujus täna Tannu sabas kooli poole lipates. 😀

 

Imeilusta päeva teilegi! <3

 

PS Vancu tahab nüüd veel veendunumalt Pikachu-kollast pead ja meie titaraamatu leiad siit 🙂

Jälgi mind Facebookis:

8 thoughts on “Nokitsevad täiskasvanud, suured poisid ja pisikesed titad”

  1. Su vanem poeg on peaaegu sama ilus kui minu vanem poeg. 🙂 Ainult et minu poeg (samuti 12 ja pool aastat vana) sureks ilmselt jala pealt ja valjusti, kui keegi tema külge midagi roosat paigaldaks.

    Ja ega igaühest ei ole raamatut kirjutatud. Kindlasti olid teised lapsed kadedusest rohelised.

    Reply
    • 🙂 🙂 🙂 Ma oleksin ise kuni vanuseni 12 ja pool ja kauemgi maha surnud, kui keegi mu lähedale roosat ja punast oleks paigaldanud. See oli niiii kohutav lihtsalt! 😀 Ma olin helesinise tüdruk ajast, millest ma ennast mäletasin. Protestiks ja põhimõtteliselt kah. Värvid tulid paaaalju hiljem. Ja siis ka alguses väga tumedalt ja taltsalt. Või noh, riietuses olen ma endiselt 85% must igapäevaselt ja väljamurdmine käib siiani.

      Tannu lemmikvärvid olid ajast, mil ta millegi sellise kuulutamiseni üldse jõudis ja lasteaeda minnes roosa ja sirelililla. Seal tekkisid kõhklused, et kas on ok, kui talle meeldivad asjad, mida teised arvavad, et need ei tohiks poistele kohe üldse meeldida. Sisemine võitlus oli suht äge ja valus. Ta tunnistas, et mitu talle sümpaatset suurt meest kannab ka roosat särki jms, aga maailma raskus oli raske. Roosa ja heledam lilla ja punane kadusid kooli alguses mingiks ajaks eelistusest, aga värve oli vaja. Siis ta mässas helerohelisega. Mustriliste asjadega. Kõik kooli käsitööasjad pidi ka olema mida kirevamad, seda etemad. Siia kolides 10selt oli ta veendnud, et tema lemmikvärv on oranzh ja kõrvaklappidest kuni ketsipaelteni pidi kõik olema korraga just seda värvi. Juuksed ka. Mul sellest ajast on siiani veel veidi värvi alles 😛 Siis tuli lilla ja pleekinud punase laine ja noh, nagu näha on ta vanuseks 12 ja pool jõudnud tagasi endakindluse juurde, et roosa on täitsa ok ja tal on kama, mida teised asjast arvavad, kui nad temaga nõus pole. Maitse asi ja katsetamise rõõm.

      Vanc samal ajal sureks vulkaaniplahvatuste saatel surnuks, kui keegi julgeks talle läheneda roosa ja helelillaga. Ta teatas juba esimesse klassi, et kõik värgid – särgist pinalini pidi olema “lihtsalt tumedad” ja “mittelapselikud”. Isegi ta eriti neutraalne transformeri kott on selline, mille osas ta pikalt kõhkles ja lukkude küljest kõik kulinad ära koristas. Ta on nii vastadlik Tannule, et mina ei tea, kust tema meie juurde on tulnud 😀 Ta on omal valikult alati tumeda ja äärmisel juhul sinise mees olnud. Üllataval kombel on Pikachu toonud ta ellu kollase viimase aastaga. Ja nüüd on tal kollast pead vaja. Kollast, Mitte pleekind blondi. Ma julgen oletada, et vanuseks 18 on nad kahepeale mul ära katsetanud kõik äärmused juuksevärvimaailmas.

      Tulev teema on tätoveeringutega, aga nagu ma ka kõigile suurtele soovitan, siis joonistage ennast täis, prooviga sadat ja seitset viisi , kuidas on heam ja kui te siis ka veel just nii tahate, siis laske käia. Poiste puhul muidugi olgu enne ikka oma naha ja ajuga koos enne suureks kasvanud. Aga joonistada võivad nad markeritega mida iganes hing ihkab 🙂

      Raamatu osas teised kuulasid huviga ja hiljem otsiti Vanc ka kooli pealt üles ja räägiti talle, et nad nüüd teavad, et Evan oli alguses vaid Eviani pudeli suurune. Üllataval kombel ei ärritanud teda sel korral ka seesugune tähelepanu. Ja noh, Tan muidugi säras ja õitses. Nii raamatu kui peaga. 🙂 Minu jaoks oli huumor hoopis kolmandas kohas. Direktor palus mu eestikeelse raamatut laenuks, et seda ka koos teiste õpetajatega uurida. 🙂

      Reply
      • Tätokate jaoks proovige enne hennat. Kestab 1-2 nädalat ja saab paremini aimu, mida tähendab, kui nahal on midagi, mis maha ei tule.

        Reply
        • Mulle on henna alati meeldinud, aga ma pole iial julgenud seda katsetada, sest see on kuidagi liialt riskivärk. Iial ei tea, mida sinna sisse on topitud lisaks ja ka seda, kuidas nahk ikkagi lõpuks reageerib. Ma olen enda käe kõrval viinud ühe hullu reaktsiooniga täiskasvanu haiglasse ja mu sõbranna poeg sattus samadel põhjustel paar aastat hiljem reisilt tulnuna haiglasse. See oli liiga karm kogemus, et pärast seda veel midagi julgeda… KUIGI tahaks :S

          Reply
  2. See on vahva, et poisslapsed värve armastavad. Oranž on minu lemmik juba aastaid – asju palju pole, aga miskit ikka. Suuremal poisil (3.5) on ka lemmik kollane – ei teagi kust see tuli.
    Vahva on lugeda, et Sul pole vist lastega ühtegi tabuteemat. Loodan, et oskan oma poistega ka nii teha, et saame alati kõigest rääkida.
    Vahva on ikka Su kirjutisi lugeda. Kuidagi hästi motiveerivad.

    Reply
    • Aitäh, Lisett! Värvid on ägedad ja tead, nende tabuteemadega on mul vist üldse nii, et mulle põhimõtteliselt meeldib neid raputada ja murda, sest sellel põhineb usaldus ja avatus ja ka valmisolek mõista ja kuulata. Ja kui asjadest ei saa veel rääkida, siis võib-olla varsti juba saab. Eks me ise ju kasvame ka koos lastega ja iga asi tuleb omal ajal. Loomulikult 🙂

      Reply
  3. Te olete ikka nii uskumatult lahedad kõik! 🙂

    Leidsin su blogi millalgi täitsa juhuslikult ja nüüd olete nii hingelähedaseks saanud, et ootan uusi postitusi kohe põnevusega 🙂

    Reply
    • Tere ja nii suur aitäh! 🙂
      Nii armas on hingelähedane ja oodatud olla. Sosistan salaja ka, et uus postitus tuleb täna-homme (või igal juhul väga varsti) 🙂

      Reply

Leave a comment