Mina. Naine. Jumalanna.

Viimasel ajal on hirmpalju kõiksugu kahtlase sisu ja küsitvate eesmärkidega koolitusi ja kursuseid, kus naised saavad õppida taas naised olema. No et kui mõni hull naisisend on sündinud kogemata otsustusvõime ja võiteljavaimuga või siis on elu karastanud ta iseseisvaks ja tugevaks, siis juhib teda liialt mehelik energia ja see on paha-paha, sest siis ei taha teda ükski õige mees? Kui siis sel naisel ongi puudu ihaldatud suhe ja hea mees, siis ongi probleemi võti käes – õpi selgeks abitus ja anna ohjad käest, nii saab sinust jumalanna, kelle ette mehed viskuvad ja neid päästa püüavad? Ehk et vabandust, naine, sa oled kõigest – elust, endast, naiseks olemisest – siiani väga valesti aru saanud, õpi ruttu ümber ja viska kogu kogemus aknast välja. Või noh, TEGELIKULT ära õpi, et see on vale. Vale on lihtsalt oma tõelist palet välja näidata ja rokivad vaid need tibud, kes suudavad mehed ümber sõrme keerata ja panna nad uskuma, et nad on mehed. Nagu mida f?

No ok, sai nüüd veidi teravalt see asi siia kirja, aga jutu mõte jääb ikka samaks.

Minu jaoks algab asi ikka sellest, et inimesi on igasuguseid. Ühele meeldibki olla suhtes, kui teine tema eest kõik ära teeb, teisele ei meeldi see aga küünevõrd ja ta tahab ise oma elu juhtida. Vahel tahab ka teiste elu juhtida, vahel soovib, et see teine tema kõrval on sama iseseisev.  Kõigi nende variantide puhul ei ole välistatud ka rahuldustpakkuv paarisuhe. Tuleb leida lihtsalt õige paariline. Ja kui elu ja aeg neid õigeid paarilisi liiga julgelt muudavad ja nad lahku kasvavad või kokkupuutepinna kaotavad, siis tuleb lihtsalt edasi liikuda. Nii lihtne see ju ongi. Pealgi on meie seas ka neid, kes, üllatus küll, tahavadki üksi olla. Mis peamine – jääda tuleb iseendaks. Ja kui muutuda, siis ikka iseendaks. Ja iseendale. Mitte maailmale, mitte mehele, lastele, emale ja naabri Leidale ja Eesti Presidendile.

Et kõlab nagu isekalt? Põrgusse, see isekuse jutt. Sina oled ju sina ja sina ise oled iseenda esimene ja viimane sõber, sisekõne, hindaja, vihkaja, leppija, rõõmustaja, valutundja ja edasimineja.

 

Minu lugu

Hiljuti pakkisin ma lapsepõlvekodu keldris oma päevikuid kokku. Sellest ajast kribeleb mu kuklas üks vana mõttekäik. Ära ta ei lähe ja ootab lahtiharutamist. Neis päevikutes on kirjas minu lugu ja argipäev vanusest 12-25. Kasvamise lugu. Seal on masendavalt palju pisaraid, pettumisi, viha, raskeid mõtteid, aga seal on ka rõõmu ja head meelt ja kõrget taevast ja värve. Seal on kogu mu elu oma kirveuses, millest jookseb katkematult läbi üks peenike punane niit, mida ma kunagi varem ei olnud märganud, sest olin ise kõige selle sees. Üks mõte ja küsimus, mis saatsid mind minu kasvamise jooksul ja kasvas ise koos ajaga.

Öeldakse, et selleks, et teised sind armastada saaksid, pead sa kõige pealt end ise armastama. Tore, eks? Minu küsimus oli alati seepeale kibedalt valus – kuidas ma peaksin oskama ennast armastada, kui ma mitte kunagi pole tundnud, et keegi mind armsatanud on. Ma ei oska tühjusest midagi luua. Mul on vaja kõige pealt kogemust, et keegi mind armsatab ja siis ma õpin selle läbi ka ennast armstama. 

Läbi aastate raiusin ma seda nokk-kinni-saba-lahti-jne asja endale taas ja taas ja peegeldasin end läbi teiste silmade ja olemiste ja suhtumiste ja otsisin ennast. Loomulikult oli mu ümber inimesi, kes mind armastasid, aga see tunne ei tulnud minuni suure voogava valgusena, mis mind enda sisse mähkis, aupaistesse tõstis. Mitte, et ma seda seal siis oodanud oleksin, sest ma olin oma hädaorus nii sügaval sees ja muudkui raiusin, et keegi pole mind armsatanud, ma ei saa ennast seepärast armastada. Saaksin ainult siis, kui mul oleks see kogemus, millele kogu oma (enese)armastus üles ehitada.

Ja mis ma siis tegin? Ma otsisin armastust. Ma vajasin seda. Selle nimel püüdsin muutuda. Ma püüdsin olla parem naine. Püüdsin olla hoolsam kodus ja köögis ja iseendaga ja mis kõik veel.

Vanuses 25 olin ma mingil täiesti jabural viisil enda kõrvale hankinud ja kinnitanud kõige valema isase isendi vist üldse. Sellise, kes sülitas kõige peale. Minu peale. Mu püüdluste peale ja üldse kõigi naiste peale. Tema põlgus oli sügav ja põletav ja seda õhkus temast pidevalt. Alguses ma seda ei taibanud, kui ta ütles mulle, et tal ema ei ole. No ma arvasin, et ju ema siis surnud ja tema tõrjuvat hoiakut austades ei julgenud rohkem torkida seda teemat. Jupp aega hiljem selgus, et näe, ema on täiesti elus ja terve. Lihtsalt tema jaoks surnud. Tema suhtumine enda emasse, minu emasse ja vanaemasse, minu sõbrannadesse, tema sõprade naistesse ja minusse oli tülgastusest läbi imbunud. Me olime ju… mingid emased. Ja mingil ennasthävitaval viisil püüdsin ma selles juba ette kaotatud mängus ikka veel midagi võita. Ma tahtsin teda päästa ja ennast tõestada, et jah, ma olen naine. See on ainus, kuidas ma endale seda kõike takkajärgi selgitada suudan.

Ta ei armastanud mind, kuidas sain siis mina ennast armastada? Aga ma vajasin tema armastust. Ma vajasin armastust, et õppida end armastama. Eneseuhkus, – väärikus, -armastus olid mingid ulmelised muinasjutukategooriad, mida reaalses elus ei saanudki eksisteerida, sest ta ju ütles, et ma peaksin olema rohkem naine. Või noh, tegelikult ütles ta, et ma olen plika ja tüdrukuid ei taha ükski tõeline mees. Tema, ehk siis tõeline mees? tahab enda kõrvale tõelist naist. Aga ära ta ka ei läinud. Kui mina läksin, tuli ja võlus mu tagasi. Ju talle meeldis, et ta seda mängu kontrollis ja sai ennast imetletuna tunda? Ma arvasin tol ajal, et me oleme kokku määratud ja raskused on need, mida koos ületades tõeliselt kokku saadakse ja jäädakse. Ehk et minu ainus võimalus temaga õnnelikus suhtes olla, oli järelikult… saada naiseks!

Aga mina, naisena sündinu, ei osanud tema meelest ühestki otsast olla naine. Otsisin oma naiselikku energiat meeleheites lõpuks isegi nõia juurest. Miski ei muutunud. Tema sõnad piitsutasid mind verele ja ma olin arvatavasti kõige ebaõnnestunum emane terves me galaktikas. Iseenda arvates ka, sest tema peegeldused olid hävitavad. Anusin teda, et kui ta mul minna ei lase, siis ütelgu mulle ometi, MIDA ma tegema pean. KUIDAS ma saan muutuda nii, et ma talle meeldiksin ja ta mind armastama hakkaks. Tema. Tema ümber keerlesid mu soovid ja mõtted, kuidas teha nii, et tal oleks parem. Sest kui tal on parem, siis on mul ju ka. Kuidas muuta end selliseks, et see temale sobiks, et teda õnnelikuks teha, et tema mind armastama hakkaks, et ma saaksin ka õppida ennast armastama. Aga mida kogu see suhe mulle endale andis? Sellele ei mõtelnud ma üldse. Mina olin kadunud.

See, kuidas ma sellest suhtest murtud tiibadega välja roomasin… sellele vaatan ma siiani tagasi, kui mingile väga veidralt valusale filmile kellegi teise elust, sest see seal… see ei olnud mina?

Teate, millal ma tegelikult taipasin, et sellest ei tule midagi? Siis, kui me koos teraapiasse läksime (ma ei tea, kuidas mul teda õnnestus veenda kaasa tulema. Ju ta siis ikka lootis, et mind saab kuidagi talle sobivaks muuta?) ja meil kästi kirja panna rida asju, mis meile teineteise juures ei meeldi ja mis meeldib. Tema nimekiri asjadest, mis talle minu juures ei meeldinud oli pikem kui vaja. Mina imesin hädiselt välja vaid mõne punkti, et noh, ta on liiga palju tööl ja ma sooviksin temaga rohkem koos asju teha. Meeldivate nimekiri oli lihtne, ma olin ta kõigest hoolimata mõtelnud valge hobuse selga ja kuldse kuu ka kuklasse maalinud. Kõigest hoolimata oskasin ma temas näha nii palju head ja ilusat, sest ma tahtsin ennast ju selles veenda. Ja nüüd arvake ära, mis oli minus head? Pika mõtlemise järel leidis ta minus ÜHE hea asjas, selle, et ma oskan joonistada. Must huumor oli muidugi veel selles, et ma ju teadsin, et minu lapsemeelsed joonistused talle üldse ei meeldi, sest need tegid minust ju plika, mitte naise. Vaat see oli see hetk, kui reaalsus mulle kohale sadas. Kuigi lahtilaskmiseks oli mul veel veidi aega juurde vaja. Muuhulgas oli mul vaja kuulda, kuidas minu olemasolu tal õnnelik ei lase olla. Et siis ma oleks pidanud endale otsa peale tegema? Ka sellele ma mõtlesin ekstreemsematel hetkedel.

Ma oli eikeegi ja ma polnud väärt midagi. Ei tema jaoks. Ei enda jaoks. Püüdsin eluga edasi minna vaid laste nimel. Kalgima ja kalestunumana. Ma olin kadnud. Mind ennast ei olnud olemas.

Olin ema. Jah, see vist oligi alguses mu ainus olemise viis.

Veidi aega hiljem märkasin, et noh, kunstnik olen ma vist natuke ka. Jah, selline titekate asjade joonistaja, aga ometi leidus neid, kellele need meeldisid peale mu enda.

Ja tütar oma vanematele, kellega ma sellel etapil oma elus palju olulisi asju ära klaarisin, sest ma lihtsalt ei suutnud taluda elamise talumatut raskust. Ma olin nii katki tehtud, et järgmine samm oligi kuristik, kust tagasi enam ei tulda, aga ma tahtsin elada!

Ajas taipasin, et ma olen isegi sõber. Kõik polnudki kadunud ja vaikselt imbusid nad mu ellu tagasi. Imbusid mõned vanad ja tulid mõned uued. Älin nende seas kõige kindlamalt.

Ma sain üksi hakkama. Ma olin nende aastatega õppinud ise hakkama saama. Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ja see tuli mul üsna talutavalt välja. Ma olin ennast iseenda jaoks tõestanud ja kõik muu polnud enam nii oluline. Servast otsisin ma ettevaatlikult sel eneseavastamise ja -leidmise teel enda ellu ka seda kõige lähemat kaaslast. Endale meest, lastele isa. Üks neist polnud teisest vähemtähtsam või kõrgem. See mees pidi sobituma me ellu valatult või üldse mitte ligi tulema.

Kui ma netist meest otsisin (poesabast, arsti ooteruumist ja ühistranspordiga sõites ma teda leida ei lootnudki) taipasin kähku, et mu ainus valik on internet. Mis on netis esimene asi, mis pilku püüab? Pilt, eksole.

Armsa nunnunäoga eriti naiselike piltidega…

või veidi süütumate nunnukatega?

… võib leida keda tahes, aga valik on korraga nii lai, et selleks, et selgitada välja meeste tõelised eesmärgid ja sobivus, kulub igavik. Ja kes seal selles pildis mind näeb? Mida see pilt minu kohta ütleb? Nähakse vaid seda meelast miisut, kes kisendab “ma otsin sind, olen siin just sinu jaoks!” ei muud. Ehk et selline ilus pilt jääb ära. Elu on liiga lühike. Sada segaste eesmärkidega kandidaati oli kõike muud, kui see, mida mina otsisin.  Ma otsisin kvaliteeti, kvantiteedile vilistasin. Mul oli vaja vaid üht ja ainuõiget ja leida tee, kuidas selle eesmärgini jõuda.

Seega milline pilt kirjeldab mind ja mu olemust kõige tabavamalt? Lihtne. Ma ei pidanudki tegema muud, kui olema mina ise. Kõigi enda kiiksude, nurkade ja tervate servadega. Maailm ei pidanud midagi teadma minust siidis ja suhkruvatist ja abitusest ja otsustusvõimetusest.

Lajatasin tutvumisportaali profiilipildiks suvalise Puerto Rico teeäärses vetsus peegli ees tehtud pildi. Olin just džunglist tulnud, rohmakalt lahtiste paeltega tanksaapad jalas, mustad kitsad teksad ja maika niiskusest kere vastu kleepunud, lühikesed turris juuksed higist läbiimbunult sõrmedega turri aetud ja näol selline morn ilme, üks kulm jupp maad teisest kõrgemal, et ei tänan, seda banaani võid ise süüa, ma võtaks täna terve hobuse. Või kaks. Ma tean, mida ma tahan. Sa ka tead? Julged üldse ligi astuda?

Seda pilti ei suuda ma hetkel teile leida, aga samast ajast on ka teine sarnane pilt, mis mu profiili külge haagitud oli. Teised saapad ja veel lühem karvkate, aga hea näide minu sisemisest jumalannast. Just nii läksin ma lantima unelmate kaaslast enda ellu. 🙂

Selleks hetkeks olin ma veendunud, et kui ma nii, nagu ma olen, ei sobi, siis polegi vaja. Jube hea filter oli ja tegi elu kohe palju lihtsamaks. Need, kes nende piltide ja sama krõbeda tutvustava teksti…

Olen elu ja endaga rahul pööraste poiste üksikema, kes töötab kolmel kohal ja käib samal ajal koolis ning otsib oma lastele isa ja endale meest

… ehk siis need tüübid, eks selle hullu jutu ja piltide peale ligi astusid, jagunesid suures plaanis neljaks:

  1. need, kes olid segaduses ja kaastundlikult ning pidasid vajalikuks küsida, et kui ma lesbi olen, siis äkki ma peaksin veidi oma valikuid seal kohendama. No et äkki ma ikka otsin naist või nii. Igal juhul olid nad sügvalt segaduses.
  2. need, kes põlastavalt uurisid, et kas ma tõesti arvan, et mingis räpases peldikus tehtud läbinisti jube ja ebanaiselik pilt peaks mu ellu armastust tooma hõbekandikul. No nende meelest olin ma läbi ja lõhku nii rõve, et nad ei saanud seda teadmist peatumata enda teada jätta. Nende õrritamiseks julgesin ma arvata, et üks on kindel, neid ma enda ellu ei soovi.
  3. need, kes põlesid uudishimust, et mis mu koore all tegelikult peidus on. Ainult sportlikust huvist mõistagi. Kohvikus nendega kohtuda oli tore, aga paraku pidid nad oma lahendamata müsteeriumiga kuidagi suutma edasi elada.
  4. ja siis need vähesed väga lahedad tüübid, kellega sai lisaks netisuhtlusele Tallinna linna kohvikutes ja restoranides hiljem korduvalt tunde juttu aetud – tantraõpetaja Austraaliast, Tšiilist pärit surfar ja hispaania keele õpetaja Rootsist, üks hull Iirimaalt. Kuigi neil esines esialgu kõrgendatud ootuseid, siis minu jaoks olid nad esimesest hetkest sõbratsoonis. Nad olid lihtsalt lahedad. Sõbrad ja nii see jäigi.

Ja siis… siis sadas mingil täiesti suvalise neljapäeva õhtul mu postkasti Andrease sõnum:

“Hei, kuidas teil seal Tallinnas ka ilm on?”

Ja sellest hetkest alates ongi kõik lihtsalt nii nagu peab.

Aga tagasi naiseksolemise teemasse. Või siis lihtsalt olemise teemasse.

Kui ma enda vanad päevikud keldrist kokku korjasin, siis taipasin, kui palju mu elu ja eelkõige ma ise sellest ajast muutunud olen. Ma ei olnud sellele mõtelnud, sest elu viis oma loomuliku vooluga kaasa ja kiires argipäevas polnud enam mahti läinut nii põhjalikult analüüsida. Ilma nende päevikuteta poleks ma arvatavasti kunagi seda murdepunkti nii selgelt tajunud. Ma otsisin meelheites seda jumalannat enda seest nii palju aastaid. Seda, keda teised saaksid armastada, et ma läbi nende armastuse õpiksin ennast armastama. Ma ei osanud näha võimalust, et sellest surnud ringist ka mõni muu väljapääs on. Ma ei näinud, et ma olen naine. Ma tahtsin olla naine. Ma tahtsin olla mina ise. Ma tahtsin olla piisav. Tahtsin olla enamat, aga ma tundsin, et ma pole midagi. Pole ei piisav, ei naine ega mina ise, sest maailm mu ümber oli kitsas ja mees, kes seda valitses, ütles nii.

Ma tahtsin olla, selle asemel et lihtsalt olla. Ma pidin nii palju aastaid pingutama, et olla keegi, kes ma pole. Aga ühel hetkel pudenes see pingutus tolmuks ja kadus tuulde.

Esimesed aastad olid õrnad ja haprad, aga ma kasvasin. Uhkelt ja üksi. Mul ei olnud endale konkrente. Ma lihtsalt olin ja see meeldis mulle. Ma võisin olla plika ja mutt, haldjas ja draakon, käia Selveris konnaks riietatud lapsega ja loivata päev otsa ringi tagurpidi öösärgis ja keegi krt ei ütelnud mulle, et see pole ok. Ma olin iseenda universumi valitseja ja kui Andreas mu ellu tuli, siis ta võttis mind just nii nagu ma olen ja mina võtsin teda samamoodi. Ta armastab seda plikat minus samapalju kui torisevat vanamutti, kes lubab kogu maailma vahel põlema panna ja olenevalt hetkest võin ma olla tema lepatriinu, unelmate sinivaal, kuninganna, laiskloom, niisama laisk ja lohakas ja jätta nõud ja aknad pesemata, kirjutada hommikuni teile siia oma jutte, rääkida kõigi oma sõpradega soost sõltumata ja mitte keegi ei anna mulle hinnanguid. Ei anna hukkamõistvaid ja hävitavaid hinnanguid, et tõelised naised küll nii ei tee. Ei anna riivavaid või taltsutavaid hinnanguid, et mul oleks vaja naisena areneda. Ma olen mina ise ja mitte keegi ei püüa mind muuta. Mina olen mina, tema on tema ja me lihtsalt oleme ja nii ongi hea. Lihtne ja hea.

 

Kui ma eile lugesin taas kahest erinevast allikast neid kahtlaseid sisemise jumalanna leidmise koolituste reklaame, siis mu sees lahvatas midagi väga heleda leegiga põlema. Ma polnud ainus, kellel tekkis reaktsioon. Tülgastus?

Nagu milleks? Kellele? Tugevad, endaga hakkamasaavad naised seesuguseid koolitusi ei vaja, sest vastavalt toimides muudaks see neid sootuks vales suunas ja neil pole seda vaja. Nad teavad, et nende elu on nende kätes ja teeseldud abitus neile küll mingit õnne ja rahulolu ei too. Järelikult siis on see koolitus neile naisetele, kellele on tambitud, et nad pole piisavad? Neile, kes on vales suhtes või pole iseendaga veel sõbraks saanud? Ja kõigi maiste probleemide lahendus oleks, leida enda sees üles see kaotsi läinud jumalanna. Asendustegevus elu elamisele? Äkki on see just see koht, kus need juba tugevamad naised peavad oma nokad lahti tegema ja kinnitama, et ei, teil ei ole seda koolitust vaja? See on puhta saatanast, kui nüüd tõele au anda?

Kellele neid väänatud nurga all müüdavaid jumalannakoolitusi ja muid sarnaseid “muuda ennast selliseks, et mees/maailm saaks sind armastada, et sa saaksid ennast armastada” tegelikult vaja on?

Tegelikult vist ainult neile, kes neid koolitusi korraldavad ja veavad, sest maaslamaja otsas trampida on eetiline? Mida nad neile naistele tegelikult oma koolitustel annavad? Enamus läheb sealt oma hädaorgu tagasi ja mitte miski ei muutu paremaks. Halvemaks ja raskemaks ehk, sest helehelge (viimane) lootus on klirinal katki läinud, sest ülla-ülla, sa võid sinna patjadele abitukest mängima jäädagi, mees sellest mehemaks küll ei muutu. Vähemalt kodus mitte.

Need üksikud, kes kuulutavad, et nad on imeliselt nüüd seesuguse koolituse järel leidnud oma tee, tervenenud ja see sisemine jumalanna ongi leitud, neile võib arvatavasti ka kõike muud müüa ja nad usuvad ja elavad õnnelikult järgmise augu ja uue tõeni.

Jälle, inimesi on igasuguseid ja igal ühel on oma tee. See, mis sobib ühele, võib teise jaoks olla puhta mürk ja vastupidi. Üks on kindel, et kui meie, naiste, sees on elamise leek, olgu see tuluke või londiga lahvatav tuletorm, siis on meie sees, ka meie sisemised jumalannad. Nad on meie sees alati olemas ja kohal. Kellel on see sõjajumalanna ja kellel ilu-, tarkuse, armastuse jne jumalanna. Mõnel juhib seda kõike üks peavool, mõnel kõik korraga. Ja nii ongi hea. Abitust õppides jumalannaks ei saa, see on üsna kindel. Või kui, siis ehk valelikkuse? Pettuse omaks? 😉

 

Küsisin nüüd Andreaselt ja Dennylt, et mida nemad sellisest jumalannakoolitustest arvavad.

Denny, üsna noor ja roosa alles, oli targu kuss ja kuulas. Andreas võttis hetke ja siis prahvatas naerdes, et võib-olla meeleheitlikult igavlevatele koduperenaistele? Ma siis torkasin, et kuule, ma olen ka üsna meeleheitel koduperenaine. Mehed, kes samal ajal kooki sõid, pidid naerda röökides endale mõlemad koogipuru kurku tõmbama. Mnjah, ma ei olevat ilmselgelt seesuguse koolituse sihtgrupp. Jube pettumus. Ma siis ei leiagi kunagi oma sisemist jumalannat nüüd üles? Ma jätsin hetkel targu neile mainimata, et teate, kutid, kümme ja enam aastat tagasi oleksin ma olnud just sellise koolituse sihtgrupp, keda hullutada ja lollitada…

Aga teemas püsides ja neist “tõelise naiseenergia” kandjatest rääkides, mida naised justkui arendama peaksid, et õnnelikumad olla ja õigeid mehi leida või hoida, oli Andreasel kohe varrukast välja vedada oma lugu.

Andreas jagas enne minuga kohtumist elu 13 aastat naisega, kes oli just selline nagu on see ideaal, mille poole neis koolitustes soovitatakse püüelda – elas oma jumalannalikus naiselikus energias ja sundis tahtmatult meest selle teooria põhjal siis tema mehelikku energiasse. Ta oli igati tore, lasi mehel korraldada ja otsustada, oli hellitusi ootav õieke, kes tundus nii õrnake ja pidevalt hoidmist ja päästmist vajav. Just selles lõksus, kohusetunde lõksus, Andreas hea 10 aastat selles suhtes siples täie teadmisega, et see pole talle õige asi, aga ta peab, sest muidu ta teeks tolla naise katki ehk et siis ei oleks ta nagu piisavalt mees. Kas selle naise abitus pani teda tundma tugevana, tõelise mehena? Ooooo ei, see pani teda ennast tundma abituna, et ta sellisest suhtest ei suuda välja astuda ja väsinuna, sest kogu maailma raskus ja kõigi eluks vajalike ja ka mitte nii vajalike asjade ostsustamine oli tema õlgadel. See oli õnnetu elu ühes suures lõksus.

Kindlasti on olemas ka selliseid mehi, kes seesugust suhet oskaksid nautida ja see oleks just õige neile, ja tõepoolest pankeski neid end ehk rohkem mehena tundma. Aga et müüa sellist jumalanna-suhtumist kõigile hädas ägavatele naistele sama puuga kui suurt tõde ja imerohtu?? Ainult raha räägib?

Ma usun täiesti jäägitult, et on suur vahe õige ja vale valiku vahel, kas teha midagi iseendale, areneda ja arendada ennast iseenda jaoks VÕI teha seda kõike teistele ja teiste nimel ja selleks, et läbi teiste midagi ise saavutada. See teine variant on ilmselgelt vale. Olete nõus?

 

Mida ma lõpetuseks veel kord korrata soovin on see, et teistele meeldimise nimel ei ole vaja endas mitte midagi muuta. Tuleb lihtsalt teised teised leida. Õnneks on meid, inimesi, nii palju, et võimalusi jagub.

 

Ahh, et kas ma leidsin mehe, kes mind armastas nii palju, et ma läbi tema armastuse hakkasin ka ennast armastama? Ei, kindlasti mitte selles järjekorras. Kuigi kuidagi tegi see elu seesuguse keerdkäigu, et ma sain päris üksi ja omapead olles endaga sõbraks ja taipasin, kui väga ma ennast armastan. Olin alati armastanud. Asi ei olnud oskuses. Asi oli mingis idiootses kinnisidees, mis mu sees jonnis ja oma jura ajas. Aga no nali naljaks, mina, oma mehelikult loogilise mõtlemise ja otsusekindluse ja kõigi oma oskuste ja olemise ja muuhulgas ka riietuse ja välimuse ja suuvärgiga… pidavat olema universumi kõige naiselikum naine üldse. Andreas tuletab mulle seda erinavatel viisidel pidevalt meelde. Ja no lööge või maha, minu jaoks on tema minu absoluutne unelmate mees. Mees suure algustähega. Hell, õrn, hooliv, tugev ja mis peamine, inimene, kes ei püüa mind muuta, mind maha suruda, mind millekski sundida. Ma meeldin talle just nii nagu ma olen ja tema meeldib mulle just nii nagu ta on. Nii on hea ja lihtne koos olla. Ja üks oluline asi, mida ma elu jooksul õppinud olen – õiged asjad tulevad valu ja võitluseta. Nad lihtsalt tulevad ja on. Kui nad on õiged, siis nad lihtsalt on.

 

Kuu peale kõik need kadunud jumalannad, keda kellegi kolmanda abiga taga peab otsima kellegi neljanda jaoks!

Me oleme naised ja me kõik oleme need, kes me ise olla tahame! Ja ma oleme parimad 🙂

Jälgi mind Facebookis:

8 thoughts on “Mina. Naine. Jumalanna.”

  1. Ma pole kindel, aga ma arvan, et jumalannade koolitustel õpetatakse olema just selline nagu sina – vaba ja endaga rahul. Ennast armastama. Lilleks ja õrnaks kindlasti mitte:)

    Reply
    • Seesugune koolitus kõlab kenasti! Võib-olla on alternatiivina ka seesuguseid iseseisvumise ja isekuse harjutamise koolitusi ka pakkumises. Tugigrupina oleks kindlasti mõnele isegi vajalik, et usk endasse üles leida.

      Mu lugu põhines pigem sellele, et paraku on mulle silma jäänud risti vastupidise lähenemisega koolitused. Sellised, kus püha tõde seisneb naise naiseliku energia pealesunnitud tõstmises. Et see on nagu paha ja peletab (õigeid, khmm) mehi, kui ikka naine saab ise hakkama, on ettevõtlik ja lahendab kõik oma probleemid. Kui ta on sedasi ise mehelikus energias, siis pole tal lootustki olla romantilises suhtes mõne ÕIGE mehega. No nagu kusagil oleks kirjas raudne reegel, et naised peavad olema omas ja mehed omas energias ja selle vahel peab olema tasakaal. Muidu nad tõukavad teineteist. Ja mõistagi on õige naine ju see naiselik ja õige mees see mehelik. Ja kui sul sel hetkel ei ole piisavalt endakindlust usukuda, et sa oled nii nagu sa oled, parim, siis ongi litakas käes ja tuleb koolitusele umbluud minna õppima, mis maailmapildi veel enam paigast ära nihutab. Abituse õppimise asemel peaks neile naistele õpetama justnimelt veel rohkem ettevõtlikkust ja julgust olla nemad ise ja mitte ühegi mehe suunas painduda, ennast muuta ja proovida sobituda, kui see asi algusest peale kahtlane tundub.

      Ja kõike sedasama peaks õpetama ka meestele. 🙂

      Reply
  2. Kenasti kirjutatud mõtisklus. Tore lugemine. Oskus ära tunda, mis Sind õnnelikuks teeb, seda mõista ja otsustada elada enese tõe järgi teisi haavamata, on julgus, mis on paljudel puudu. Tihti on selleks vajalikud ekstreemsed kogemused, sest see ongi ju elukool… Rõõmsat ajas muutumist! Tänan!

    Reply
  3. Super hea oli lugeda neid lauseid: “Selleks hetkeks olin ma veendunud, et kui ma nii, nagu ma olen, ei sobi, siis polegi vaja. Jube hea filter oli ja tegi elu kohe palju lihtsamaks. ” Olen tänaseks sama veendumuseni jõudnud, ehkki see ei tähenda seda, et ma poleks valmis mingites küsimustes kaaslasega kompromissi tegema – ettevõtlikuse, hakkama saamise ja enesekindluse juurde käib kindlasti ka läbirääkimisvõime 🙂 A la kui palju on palju ja kui vähe on vähe (koos olla). See on suhte põhialus, milles kokku leppida, siis on veelgi lihtsam.
    Aitäh selle ausa teksti eest!

    Reply
    • Aitäh! 🙂 Just nimelt, kõik on kokkuvõttes kinni kokkulepetes, aus olemises iseenda ja teise soovide ja ootuste suhtes. Siis ongi lihtne. Lihtne olla, jääda või minna 🙂

      Reply
  4. Ohoo – väga hea lugu! Mina kuskil teismelise-eas ja 20 kandis ei osanud vastata sellele küsimusele, et mis naine ma õige olen ja miks mõni mees mind tahtma peaks. Kokkamis- ja kodundusoskused? Ei olnud endast avastanud ei superkokka ega kodukujundajat. Lapsed? Ei olnud avastanud erilist emalikkust. Kunst? Ei olnud ma ka mingi huvitav kunstiinimene ega mässaja (see oli meil Eva 🙂 ) Oma välimuse sättimine? Sellega oli ka omamoodi – meikimine kippus jälestust tekitama (ega sellega siiamaani hästi pole), soengud – olid mingid vähesed, millega mul endal hea olla oli (nooremana pidevalt pats, hiljem iga päev lahtised juuksed) ja mida ma naljalt muuta ei tahtnud; riided – tegelikult mulle meeldisid küll mõned riided, aga need olid pigem lapselikud kui seksikad. Näiteks nendes pakkides, mida ema Prantsusmaa tuttavatelt sai, olid ühed jube armsad kirsipunased velvetpüksid, kui need väikseks jäid, olid ühed lillad. Harrastused? Mulle meeldis lugeda, mõõdukalt maatöid teha, hobustega ratsutada (üldse suured loomad).

    Suviti käisin maal ja nägin seal ümbruskonnas maanaisi, selliseid maamutikesi. Nemad käisid riides, nagu mugav oli, neid ei häirinud, kui koht, kus nad midagi tegema pidid, oli mullane või koguni sõnnikune, neil oli tugevus ja hakkamasaamine pluss, mitte miinus. Kui ma mõne naela sisse lõin, siis nende silmis oli see hea, mitte “hmm, tüdruk haamriga, see nagu ei sobi või…”. Nendega oli mul mugav. Mulle öeldi ka, et sina tule sealt linnast ära… Hmm. Aga mida tegema? Oleks nõukogude aeg veel kestnud, võibolla ma oleks ennast mõnda karjalauta lüpsjaks pakkunud (Hans, maapoiss, on mind nüüd valgustanud joomisest jms. pahupoolest, mis nendes lautades toimus, aga tollal linnainimesena mina seda niiväga ei teadnud).

    Tartu ajal oli juba mõningaid meesinimesi, kellega tekkis sõbratasand. Kah mugav, sest nemad minust muud ei tahtnudki. Aga need muude huvidega mehed… piisas mingil tutvuse sobitajal anda mingi vihje, et ta näeb otsib minust ehk midagi sellist, mida minus ei ole, kui ma läksin kohe turri ja ma käitusin nii, et jäeti rahule. Kuskil 24 tekkis siiski üks suhe, mis ei olnud igas mõttes pärsis hea, aga ma tõesti sobisin tollele mehele seksuaalselt (teda huvitas seksuaalne loomus, väline sättimine jms. mitte eriti), osalt ka vaimselt. Igatahes oli see midagi uut, tekitas see juba mingit lootust, et võib olla meesinimesi, kellega võib kasvõi osaliselt, aga seljuures tõeliselt, sobida. Aga läks veel palju-palju aastaid, kuni ilmus see, kellega sai hakata juba plaani pidama! Ja on see juhus, et just maal? Kuhu ma oma kunagiste “lähen või lehmalauta tööle” (kuigi seda lehmalauda mõtet ei olnud mul enam jupp aega – loomakasvatus on emotsionaalselt üpris trööstitu ala) mõtetega tüürisingi?

    Reply
    • Aitäh, Ann! Tead, kullake, sa olid juba kooliajal nii lahe ja mul on miskipärast tunne, et neid kirsipunaseid pükse ma nagu mäletaks. On see võimalik? Ja tead, minevikust veel nii palju, et kuna ma istusin klassis alati kusagil Su lähedal, siis ma vahel unustasin ennast su filigraanselt vormistatud patse vaatama ja imetlesin alati Su oskust ja võimekust kõigi kooli- ja kodutöödega joonel olla. Mul oli nendega alati mingi pundar, sest teha tuli ju miljonit muud koolivälist asja. Kui ma olin vahel nagu vanakurat ise, siis Sa olid justnagu ingel. Täiesti kaks äärmust, mõlemad jubeägedad. Ja tead, poisid vahtisid meid tol ajal sealt aknapoolsest reast (ja eriti kekatunnis) mõlemaid. Üsna põlevate silmadega, aga mitte kummalegi ei julgenud nad läheneda. Ma sain sellest alles hiljem aru, kui paar eksemplari ise seda tunnistas. Ja see tundub mulle siiani nii kummaline ja naljakas, aga samas natuke ka tore, sest meil ilmselgelt oli vaja kasvada ja elada veel paalju aastaid, et iseendani jõuda ja täna, nüüd ja praegu on juba igavesti tore olla 🙂

      Reply

Leave a comment