Lapsed, kes ei söö midagi, kasvavad ka suureks. Minu ja Tannu lugu. (Järg eilsele)

Eilne Vancu söömistest ja mittesöömiste lugu, mille leiate ka SIIT, jätkub täna minu enda ja Tannu lugudega 🙂

 

Maailma jaoks lõppes mu lapsepõlve eeskujulik sööjakarjäär selle hetkega, kui ma Malõši ja Maljutka peal kasvanud titena aastaselt piimasegu ületarbimisest hullult täpiliseks läksin ja oma isu ära kaotasin. Iseäranis piimatoodete suhtes. Mis ei takistanud mul küll veel mõnda aega tatsata ringi väliselt  heas toitumuses lapsukesena. 😛

 

Enamuse oma varasest lapsepõlvest veetsin ma koos ema ja mammaga, sest isa oli sel ajal pikalt merel. Ema käis tööl, aga mamma oli minuga kodune. Mu ema ja mamma, kes söövad väikeste eranditega suht kõike, olid iseendana mulle alati eeskujuks, aga näe, ei hakanud mulle nende toitumiseelistused ja -valikud külge. Me istusime sama laua taga, aga sõime (samu) asju erinevalt. Keegi ei kommenteerinud ega kritiseerinud kellegi valikuid. Aga polnud ka mingit hullu sulesabistamist, et appi, sa pead midagi ikka sööma. Kui ma ei söönud, siis ma lihtsalt ei söönud. Ja see oli ok. Mul lihtsalt ei olnud kõht tühi ega ka isu ja ma ei jorisenud, et pakkumises mulle meelpärast polnud.

Mitte iial ei ole mind sunnitud midagi jõuga maitsma ega ka taldrikut tühjaks sööma. Pole mind ka lusikaga mööda maja taga aetud, et no äkki seeee asi sobib.

Seda, et mõnd last pandi kodus ennast süüdi tundma mittesöömise pärast, sellest sain ma teada palju hiljem. Küll olid mängus rõhumine vanemate raske tööga teenitud rahale ja tõsiasjale, kui raske oli paremaid palasid hankida. Tegelikult kuni selleni välja, et pole viisaks jätta pakutud sööki söömata, sest mõtle, mida tundsid inimesed Leningradi blokaadi ajal ja kuidas Aafrikas nälgivad lapsed. Ka Chaplini saapasöömise näited olid need, millega õpetati lapsi tänulik olema selle toidu eest, mis neile nina ette oli lükatud kohustusega see sisse vohmida. Sealjuures mõistamata seda, et ega ikka kõigile kõik ei maitse küll. Isegi enam – kõigile kõik ei sobigi. Aga paks laps oli sel ajal ilus laps. Khmm! Kas selle sundimise ja süütundega tehti kuidagi maailm paremaks? Kui me heaoluühiskonna inimesel on nälg ja ta kannatab, küll ta siis ütleb ja leiab midagi hamba alla.

Ühe olulise asja õppisin ma kodus juba lapsena selgeks – ma õppisin ütlema toidule süümepiinadeta EI, kui ma midagi ei soovi (ei juurde ega üldse maitsta) ja õppisin, et toiduga ei mängita ja seda ei songita – kui ei maitse, siis nii tulebki ütelda, et ma ei soovi ja pole probleem millegi söömine peatada poole pealt.

Aga seda, et mind arvatavasti näljutatakse, selle teadmisega kasvasin ma kodust väljas mingis kõverpeeglis üles. Seda, et ma näen välja nagu koonduslaagri vang või kimp konte nahkköites, seda kuulsin ma ajast, millest ma ennast mäletan. Teadmata isegi, kas see on siis hea või paha ja mis asi see koonduslaager veel on? Vang? Ma tundsin end hästi, seega see ei saanud midagi halba ju olla?

Mõnede tädikeste maailmas, kus armastus ja elu ise vaid millegi kompenseerimiseks kõhu kaudu käisid, olin ma alati imelik, vaat et paha, laps. Nende häältes kõlas mingi haletsusnoot minu õblukesest väljanägemisest rääkides ja sellest räägiti ALATI. No ei saanud ju üht õblukest tüdrukut vaadates jätta ütlemata, et ta ikka NII kõhnake on. Aga ma lihtsalt ei söönud. Selles see probleem nende jaoks oligi. Äkki ma ikka soovin seda? Või seda teist? Kolmanda? Ei, aitäh! Ei, tänan, ma ei soovi! Ja ikka vahel mõni solvus, sest “ei”  pole neile sobiv vastus. “Palun veel” on vastus, mis neid paitab. See, et mulle miski ei sobinud ja ma nende rõõmuks viisakusest midagi maitsmast keeldusin, see näitas ikka kui veider ja kasvatamatu ma olen. No et kõike peab ikka maitsma?! No ega ikka ei pea küll!

Ma vahel ikka mõtlesin, kui normaalne ja lihtne oli minu kodus. Ma ei pidanud kunagi oma toitu koerale söötma, pekitükke lillepotti või taskusse peitma või suus vetsupotti viima. Nüüd, hiljem? olen ma ikka mõtelnud, et milliste toitumisharjumuste ja minapildiga kasvasid üles need inimesed, kel kodus selline sundimine ja sudimine ja süütundetekitamine kogu aeg käis. Andreas on mulle enda lugu rääkinud. Tal on siiani mitme asja söömisel tõrge ja samas kalduvus üle süüa, sest sügaval sees on sund, et taldrik peab ju tühi olema…

Arvake ära, kui suur oli minu imestus, kui mu poiste lasteaias oli kehtestatud söömisel kolme ampsu reegel?! See võib olla positiivne lähemine ja innustmine uute maitsete proovimisel, sest teada ju on, et kollektiivis võtavad lapsed vahel omaks asju, mis kodus niisama naljalt ei juhtu. Samas erinevate tõlgendajate käes võib see reegel vahel olla äärmiselt tülgastav ja vale. Kuidas on võimalik, et suht sügaval veneajal meid ei sunnitud sööma, aga kaasaja lapsi sunnitakse mõne isiku poolt tingimuslikult maitsma ja sööma ka vastumeelset asja mõttega, et laps on loll, ei tea, mis talle hea on, ja kui ta nüüd need kolm täiskuhjaga lusikat endale sisse kangutab, siis hakkab talle see mittemeeldiv asi korraga maitsma? Kust tulevad nii rumalad arvamused? Tõenäoliselt ne de inimeste endi lapsepõlvest, kus taldrik pidi söögikorra lõpuks läikima.

Kolm täisampsu oli tingimus, et lastel üldse avaneks võimalus näiteks magustoitu maitsta (sellest jäi laps lihtsalt ilma) ja mina mõtlesin? Et kui mul endal lasteaias ja koolis poleks lastud vahele jätta soe toit ja süüa vaid magustoitu, siis ma oleksingi selleks päevaks puhta söömata olnud. Häiritud ka.

Vahel keelati lastel ka lauast lahkuda, kui nad oma kolme ampsuga maha ei saanud. Teised ammu mängisid ja nemad vaid vaatasid ja piinlesid. Arvestades toidukordade arvu lasteaias ja pakutavad sööke, siis mina ise oleksin seal enda poiste lasteaias maha lihtsalt surnud, kui keegi mind sundinud oleks. Mul oli niigi tegemist, et kõrvadega hingata, kui ma lasteaeda sisse astusin ja seal toidulõhn vastu võttis. See on üks püsivamalt evameeldibamaid lõhnasid, mida ma tean. Oli mu lapsepõlves ja on siiani. Kuigi toidud alati nii jubedad polegi.

See kolme ampsu reegel on valedes kätes väga vale asi. Läbi toidu karistamine ei ole ju meie kaasaja toitumishäirete maailmas ometi ok? Ja oleks siis kolm ampsu ainult, needsamad paar õpetajat (Tannu üks ja Vancu üks õpetaja koos abilisega) olid tegelikult sirge eesmärgiga, et lapse taldrik peab alati ka tühjaks olema söödud. Ports, mida nemad on oma käega tõstnud… Ma kaklesin ja sõdisin selle vastu viimase hetkeni, et see on asi, mis peab palju konkreetsemalt kokku olema lepitud ja palusin lasteaia juhataja juures ka võimalust teha selle kohta kirjalik avaldus, et mitte keegi ei tohi jõuga mu lapsi sundida sööma. Selle reegli rakendamine oli mõnel puhul liigagi otsene vägivald ja oma avalduse võisin ma unustada. “Meil siin käivad asjad sedasi!” Eksole…

Veel kord:

Julgustamine, pakkumine, innustamine, asjade erinevalt serveerimine, mängimine, jututamine ja põhjendamine – JAH, andke tuld ja leidke võimalusi! Ennegi on sedasi mõni laps söönud midagi ootamatut ja avastanud, et see talle maitseb. Selline lähenemine on igati positiivne.

Sundimine, toiduga ahistamine ja (avalik) alandamine ja pikale veniv karistamine – EI!! Ja veel kord EI! Mitte iial!

Mul on hea meel, et mind säästeti söömasundimise traumast ja seda liini olen ma rangelt hoidnud ka enda lastega. Samal ajal olen ma püüdnud neid kaitsta ka liigaktiivsete tädikeste eest ja hoida nende kommentaarid stiilis “Issssand, kui kõhn ta sul on!” laste kõrvust eemal. See “issand kui kõhn” pole grammivõrd parem kui “issand kui paks ta sul on” ja sellest saavad kaasajal ju kõik aru, et seda pole viisakas ütelda? Isegi kellegi koera kohta. Igasugune välimiku kommenteerimine lihtsalt ei sobi, kui see pole just siiras imetlus, kui hea leegi välja näeb ja siis ka peaks see olema valitud hetk ja tulema läbi tunnetuse, kas see sobib. Aga mure kellegi olemise pärast on nagunii nii kauge ja pinnapealne, et ei vääri vaeva. No on jah kondine ja kõhn, mis siis. Ausalt, ta ei ole näljas! Ma jäin küll ilma paksukskiusamise traumast, aga ega pidevalt oma kondise kerega kellegi hammaste vahel olla polnud ka teab, mis tore. Aga kehajuttu räägin ma teile mõnel teisel homsel, sest see on ka oluline teema 🙂

Täna aga söömisest ja mittesöömisest.

Vesi ja leib ja kurk

Selleks ajaks, kui ma sain kolm ja mind lasteaeda viidi, koosnes minu menüü kraaniveest ja poolikutest leivaviilukestest. Ka pidudel ja sünnipäevadel võisid need suitsukalkunid ja lehmade keeled ja süldid ja kasukad ja salatid vabalt kellegi teise poolt söödud saada. Mina sõin leiba ja peale rüüpasin vett. Ja inimesed naersid, et mind on odav pidada. Seda naersid ka, et mu menüü on samakesine kui vangil. Mina olin eluga rahul, kui sain oma veeklaasi ja leivakääru pihku ja rohkem ei olnudki vaja. Ju siis vangidel oli ka hea elu?

Lasteaia söögtädi, kes mu vanemad tundis, rääkis neile, et tegelikult vahel sõin ma mingi segusupi seest herneid ja hapukurgitükke ka. Hapukurk pärines äkki seljanakast? Mul endal pole sellest aimugi, sest suppi ennast ei söönud ma siis ega söö ka nüüd. Äärmisel juhul läheb kaasajal mu torudest alla kord aastas vastlapäeval ilma lihata hernesupp ja Lido külm keefirisupp, mis on sisuliselt vedel kartulisalat. Võib-olla sellepärast see maitsebki jubehea? Ilma lihaolluseta kartulisalat meeldib mulle küll.

Herneid ja hapukurki söön ma muidugi siiani. Kui koduste käest küsida, et mida ma sel ajal kodus sõin, siis on vastus – makarone!

Ma ei suuda eelülikooliaegsest ajast meenutada, et mul kunagi kõht tühi oli. Ja kange isu mõne asja suhtes? Kui, siis ehk kihk kevadeti värske kurgiga kohtuda. Ma mäletan nii selgelt lapsepõlvest kevadeootust. Mitte ilmade soojenemise ja päevavalguse pärast vaid kurkide pärast. Talvel ju värsket kurki polnud võimalik hankida. Aprilli lõpuks, minu sünnipäevaks, võlus ema alati kuidagi paar värsket krõmpsuvat kurki välja. Need lõhnasid imeliselt ja maitsesid imeliselt. Need olid kevadekuulutajad nagu sinililled, mis talve valitsenud alpikannid mu sünnipäevaks kenasti välja vahetasid.

Imepeenikeste viiludena sai seda kurki võiga leiva peale panna ja soola peale pudistada. See oli mu absoluutselt lemmikuim söök üldse. Tegelikult on siiani. Ei mingit sinki ega vorsti ega muud. Lihtsalt kurk. Võimalikult väike ja peenike kurk, pisikeste seemnetega ja krõmps ja noh, viilud võivad kaasajal tugevamad olla, sest kurke leiab õnneks poest aastaringselt. Aga mu lapsepõlves sai suve edenedes, kui kurke oli vabamalt liikvel, pisikese torkiva avamaa kurgi pooleks lõigata, kontrollida, et ega otsad kibedad pole ja soola peale panna ja süüa. Nii selgelt on mu mälus pilt, kuidas ma jälle taskutäie kurkidega toast sitsikleidi saba lehvides õue silkan, et neid kurke seal kõrge vahtrapuu otsas vetruval oksal kiikudes krõmpsutan. Hapukurk ja marineeritud kurk olid ka head. Vahel istusime me Violaga tema aias helesinise plekkgaraaži katusel ja sõime otse kolmeliitrisest purgist hiiglaslikke hapurkurke. Selliseid purke sai vanematelt küsitud kopikate eest osta Männiku tee äärsest Trepipoest. Just nii, kurgiselt, maitses minu lapsepõlv! Ehk et minu ideaalmenüü koosnest millest? Veest, leivast ja kurgist, mis on sisuliselt ju ka üks vesi 😀

Ka kaasajal pole mitte midagi paremat, kui tükeldada kaussi üks kena kurk, suts soola peale, leib kõrvale ja nauding missugune. Või kui on eriti kena ja krõmps sale kurk, siis siuhh pooleks, soola peale ja läheb niisama. Imeline!

Ja värsket hapu- ja soolakurki võin ma süüa ka kell viis kuus hommikul keset Tallinna linna! Alati!

Värske kraam

Kurgile lisaks meeldisid mulle kõiksugu värskeid marjad ja viljad ja juurikad. Olenes, mille hooaeg parasjagu oli, see läks alati loosi. Ema ikka muigas, et ma võiks vabalt elada mõnel troopilisel saarel, siis poleks minu söömiste peale vaja üldse rohkem mõtelda ja ma oleksin kõige õnnelikum täis kõhuga laps.

Eestis tuli kohaliku ja kättesaadava kraamiga hakkama saada.

Värske peakapsas! Kaalikas! Naeris! Porgand! Porgand isegi nii palju, et ma neid ühe me naabritädi aiamaalt näppamas käisin ja sealsamas, kahe vao vahel, neid mullasena sõin. Tädike oli äärmiselt hoolitsev. Selgitas mulle, et tead, ise pole viisakas sedasi võtta, küsi, ma annan sulle ja teen puhtaks kah. See sobis! 🙂 Ja redised! Paaril suvel viitsis isa me kidura mullaga aias jännata ja katsetas rediste kasvatamist. Ussidega pooleks me neid sõime, aga need olid nii head. Murulauk kasvas me aias ka. Sibulat polnud. Sest see ei meeldinud ei emale ega mammale. Üldse oli mul lapsena arvamus, et sibulat süüakse vaid viinajoomise kõrvale. Kuna viina meil kodus ei joodud, siis sibulat polnudki. Aga ma olin tundnud purjus inimeste juures sibula lõhna. Ju sealt see arvamus tuligi.

Sõin ma kõiki neid looduse ande vaid toorelt ja tervelt. Äärmisel juhul suurte tükkidena. Ei kaalikat ega naerist ega porgandit ei suuda ma tänase päevani riivitult süüa. Iseäranis muutub porgandi maitse ja mida peenemaks on ta riivitud, seda ebameeldivamalt ta minu jaoks maitseb.

Arbuusid ja melonid on mulle alati maitsenud, aga melon juhtus me koju väga harva, sest keegi peale minu seda ei armastanud vist. Aga vahel külas ikka pakuti. Arbuusi sõin ma alati koos seemnetega. Nende maitse oli nii hea. Ma sõin arbuusiseemneid veel ka siis, kui arbuusidest polnud enam jälgegi ja need vanemate poolt puhastatuna ja kuivatatuna lasteaias aknalaual karbikeses olid ja ootasid mõnd kunstitundi. Lastaeaia lõpurühmades mäletan ma ka oivalisi maitseelamusi vahalille nõretavate õite lakkumisest. Eks me kõik koos seal salaja vahepeal lakkumime neid, kui löögile saime. Ja hanges keelatud lume söömist mäletan ma ka. Lume maitset ka. Mu lapsepõlv maitses ikka imeliselt! 🙂

Puuviljadest oli minu lapsepõlves kättesaadav kõige enam õun. Koduaia õunad olid head, aga enamasti ussidega ja neid tuli kohe süüa. Juba koolieelikuna oskasin ma ise pisikese noaga peos õuna puhastada nii plekkidest, sisust kui ka koorest. Nii ma olengi läbi elu harjunud õuna sööma, kuigi kohalikke õunu söön ma vahel ka koos koore ja kogu täiega. Mõned neist on ikka nii maruhead. Pirne ma ei mäleta.

Aias kasvasid meil ka ploomid. Mõnel aastal sai neid ikka mõnuga süüa. Mu elu kaks ainsat valusat kohtumist herilasega leidsid aste lapsena puu otsast ploome süües. Mõlemal korral oli kuupäevaks 25. august, papa sünnipäev. Ploomide isu jäi alles. Kaasajal ma ploome süüa enam ei saa. Siis tuleb kiire jooks.

Isegi siis, kui kirsipuud me aias lookas olid, siis ikka ei saanud neid piisavalt süüa, sest osa panid nahka linnud ja ülejäänust tehti kompotti. Aga korjama pidin ma neid küll, sest keegi teine kõrgete peenikeste okste peale turnima ei pääsenud. Ja talvel sai kompotti ainult jaopärast ja seda, et ma iial oleks saanud neist isu täis süüa, seda pole minu elus veel juhtunud. Täpiliseks pole ma end ka süüa saanud 😛

Viinamarjad mulle lapsena ei meeldinud. Neil olid alati jubesuured ja tearavad ja paha maitsega seemned sees. Ja neid seemneid välja nokkida ma ometi ei viitsinud. Liiga tülikas, eksole.

Talvel sai muidugi ka mandariine ja apelsine süüa. Need seostuvad minu jaoks siiani talvega ja mandariinide lõhn kuuluv nääride juurde. Ahjaa, ja mingil hetkel ilmusid müügile paksu läikiva koorega tumepunased õunad. Mäletate? Nende sisu oli magus ja mahlane, aga see koor… No see tuli lihtsalt ära koorida. Ja siis õppisin ma ema eeskujul greipi puhastama ja sööma.

Tikreid ja punaseid ja musti sõstraid meil küll oli aias, aga need pole väga minu teema. Aga mustikad, vaarikad ja maasikad! Palju maasikaid! Veel rohkem maasikaid! Mingid aastad üritasid ema ja mamma ka maasikapeenraid meil aias pidada, aga liiv sõi mulla ära ja teod maasikad ja sinna see maasikakasvatamine kadus. Vaarikataimed kiratsesid aastaid õlimahuti veerel, aga neid paari marja ei saanud seal suurt millekski pidada. Aga mu ema sõbrannal oli suvila ja neil oli palju vaarikaid! Eriti head on vaarikad siis, kui keegi teine neid korjab. Peamine põhjus on ämblikud. 😛

Moosidest söön ma vaid muraka oma. Värsket murakat pole ma kunagi maitsta saanud. Kuna ma olen totaalne puugifoobik ja ma kardan madusid ja ei suuda rabas ja soos ennast kuidagi hästi tunda, siis nii polegi ma kunagi värsket murakat maitsnud. Aga moosina on ta nagu magus sulakuld ja mu absoluutne lemmik. Külmutatud marjad mulle peale vaarika ei meeldi. Aga värskelt! Andke vaid ette 🙂

Aga näiteks rabarber mulle ei meeldi ja kõige hirmsam asi on rabarberikissell, mis Tannule hirmsasti meeldib. Ja toores rabarber mulle ka ei meeldi, sest see on liiga hapu ja magusaks tegemiseks peaks seda pistma suhkru sisse, nagu ka Tan teeb, aga mulle ei meeldi krigisev suhkur. Magus peab olema pehme ja sile minu jaoks. Ega ju tuhksuhkruga saa rabarberit süüa? Selle peale tulin just praegu. 😀

Kartul

Kartulit õppisin ma sööma võiga. Alguses eelnevalt keedetud praekartulit. Siis keedukat ennast kah. Vanus oli mul siis kusagil nelja aasta ringis. Mäletan ennast päris hästi.

Viiner ja makaron läksid ka loosi. Kes veneaega mäletab, siis makaron küll mitte, pigem ikka pisikesed peened nuudlid ja teokarbid olid mu menüü põhitäide. Neid pappkarbi pikki ja pakse makarnone meil kodus vist polnudki kunagi. Keedumuna söömine lisandus mu menüüsse ühel kuumal suvepäeval Kloogarannas tädi Helgaga suvitades. Tädi Helga juurest kodust tulid mu menüüsse ka pisitillukesed marineeritud männiriisikad. Ma isegi paljastasin tädi Helga emale, kes kunagi 100aastaseks elas, et tegelikult ei anna nad mulle kodus üldse süüa! Tädi Helga ema küll teadis, et keegi mind ei näljuta, aga sellegi poolest otsis ta mulle maiuspalaks kapipõhjast veel ühe seenepurgi välja. 🙂

Sellega sisuliselt saigi minu lapsepõlve menüü vist otsa – vesi, leib, juurikad ja teised värsked asjad, keedu- ja praekartul. Mis veel?

Toidu lõhn ja väljanägemine on see, mis on mul elus takistanud paljude söökidega tutvust sobitamast.

Näiteks koolisööklast tuttav ühepajatoit on minu meelest oma plönniks keedetud pruunika välimusega endiselt jube ja ka lõhnab sedasi. Oleks siis vaid juurikad seal sees, aga miks ometi on seal ka liha sees? Aga mitte miski ei ületa oma lõhnaemotsiooni võikuselt minu jaoks hakklihaga värske kapsa hautist. Asi, mida ema ja mamma alati hirmsasti armastanud on. See oli lapsepõlves üks jubedamaid asju. Juba majauksest sisse astudes oli selge, et täna söövad nad jälle seda jubeda lõhnaga asja. Mitte, et mulle keegi seda pakkunud oleks. Nad teadsin küll, et ma ei söö ja see polnud mingi probleem. Ma sõin sel päeval siis lihtsalt keedukartulit, mida nad oma hautise kõrvale ikka tegid. Ma pean tunnistama, et mitmed mu sõbrad peavad sedasorti hautist siiani oma lemmiksöögiks ja mina pole suutnud seda mitte iial isegi maitsta. Lõhna pärast. Ja veel enam liha pärast.  Oleks see vaid kapsas, siis oleks tõenäoliselt lihtsam. Samuti pole ma siiani kunagi maitsnud jahuga tehtud meie klassikalist halli hakklihakastet, mida paljud armastavad. Seda küll välimuse pärast. Ma ei söö tänase päevani väga paljusid asju, mida minu meelest kõik normaalsed inimesed süüa suudavad, aga ma ei näe selles siiani mingit probleemi, sest nälga ma ennast päris kindlasti ei jäta. 🙂

Head lapsed söövad ju putru!

Tollest lasteaia kolme-ampsu-reeglist veel rääkides, siis meile Äliniga (kes oli üks Tannu lasteaiaõpetajatest ja sai selle reegli kasutamisega väga kenasti vägivallata hakkama) meeldib näitena tuua iseennast – me pigem sureme maha kui maitseme näiteks, hmm, rosoljet. Kasvõi keeleotsaga. Kolmest ampsust rääkimata. Kui sulle miski ikka üldse ei meeldi, siis kolme ampsu järel ei hakka see ka kuidagi meeldima. Mille peale mulle hetkel meenus siiski, et üks inimene mu elus ei suutnud leppida, et ma kõike ei söö. Üks korralik laps sööb ju putru? Minu pudruvalikud said otsa tatra ja odrakruubi järel. Riisi meil kodus pudru ega lisandina minu lapspõlves ei söödud. Riis käis ainult hirmmagusa piimasupi sisse ja see polnud minu maitse. Aga putrudest ei võtnud ega võta ma endiselt suu sisse ei manna- ega kaerahelbeputru. Kellele meeldib, saab vabalt ka minu portsu endale. 🙂

Paraku esines nii manna- kui ka kaerahelbepuder koolisööklas sageli. Ma käisin esimeses või teises klassis, kui mu klassijuhataja, kes oli üldse üks patriootlik nõukogude inimene ei suutnud leppida sellega, et ma seal lauas südamerahus istun, klaasist läägelt magusat leiget teed lürbin ja kõrvale leivaviile haukan. Mitte iial ei näinud ma ise selles probleemi. See oli isegi hea. Ja samas olin ma ka rõõmus, kui oli vahel harva mulle meelepärane asi söögiks (näiteks tatar) oli ja olin rahul, kui mul oli leiva- või saiaviil võimalik põske pista. Söömine ei põhjustanud minu jaoks koolis mingit stressi…

Aga tema, mu õpetaja, arvas, et see pole ok ja kõik eeskujulikud oktoobrilapsed peavad sööma, sest mis siis saab, kui jälle sõda tuleb (?) ja lugupidamatu olen ma kokkade suhtes ka (viimane asi, millega kedagi sööma survestada!) võttis mu enda haardesse ja surus loperguse alumiinimlusika välkudes mulle lusika kleepuva kaerahelbepudruga hammaste vahele. Ja siis veel teise… ja järgmisena lendasid need samad lusikatäies vastassuunas talle sülle. Ei, ma polnud  ebaviisakas, ma ei sülitanud teda. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja oksendasin ta lihtsalt täis. Sain riielda terve klassi ees. Vanemad said riielda, et ma selline tänamatu ja kasvatamatu olen või midagi sellist, aga rohkem see mutt mind jõuga toita ei proovinud, lasi mul isegi kohustuslikult pioneeriks saada ja söömise teema pole rohkem kunagi minu jaoks probleem olnud ja nagu näha, siis ka selle seiga olin ma üsna unustanud. Hea, et nüüd näitena meelde tuli. 😀

***

Esimest kuuenda klassini nägid mu koolipäevade söömised välja üsna sedamoodi:

  • hommikul enne kooli magus tume sidrunitee, mida mamma solgutas tassist tassi, et ma seda juua saaksin, sest ma saa kuumi asju juua. Hiljem avastas ta jääkuubikute kiire toime, nii läks kiiremalt. Ja tee kõrvale oli mingi pisike võileib. Nad ju teadsid küll, et ega ma koolis tõenäoliselt ei söö.
  • nii igaks juhuks sokutas mamma mulle ikka mingi õuna või leivakuiviku-kuubikud kotti kaasa, mida vahetunnis nohistada. Neid oli hea sõpradega jagada 😀
  • koolisöögiga oli nagu oli. Enamasti piirdus see saia ja leivaga. Kraanist veel vett peale ja asi korras.
  • kuna mu kodu asus Rahumäel, aga kool ja laulukoor Mustamäel, siis vahepeal ma koju ei jõudnud ja mulle oli kodust kaasa pandud kopikad, mille eest sai trollide vahetamise ajal Szolnoki peatuse pisikesest puhvetist osta imepeeneks riivitud juustuga saiaviile. Need olid maruhea! Kodus ma juustusaia ei söönud. Sest seal olid viilud. Ka jämedamalt riivitud juust poleks läinud. Ainult imepeenena oli hea ja kodus seda ei tehtud. Ja juust läheb minu jaoks kokku vaid saiaga, et ma seda süüa suudaksin. Leivaga ei suuda ma juustu isegi ette kujutada. Siiani. 😀
  • * vahel, olenevalt päevast, juhtus, et enne koju sõitmist jätkasin ma teekonda veel kahe peatuse jagu ja käisin läbi leivakombinaadi “sooja-leiva-poest”, just nii me seda nimetasime, ja ostsin endale koduteele kaasa ühe pooliku pehme peenleiva, mille ma seest tühjaks sõin. Sai mind ei huvitanud. Küll aga täienes hiljem valik mu elu esimeste kartulikrõpsudega, mida müüdi Kaja peatuse lähedal põllumajandussaaduste poes. Need olid need pisikestest pakkides peenikeste pulgakeste kujulised krõpsud, teate, eks?
  • õhtusöök oli enamasti mingil kujul kartul. Hapukoore ja kurgi/marineeritud kurgi viiludega taldriku serval. Ja sedasi otsast peale.

Kondine, väsinud, nutune ja näljast nõrkemas koolilaps Eva aastal 1989? 😉 Tegelikult mitte. Mul oli lihtsalt kurb meel, et vanemad keset kuuma talongiaega tagasi Aafrikasse läksid ja minu isu kadus koos nendega. Koolipluusi all on mul paks soe alussärk. No et kui keegi arvas, et ma piisavalt kondine ei näi siin pildil 😛

Pubekana hakkasin ma korraga koguseliselt rohkem sööma. Hapukoor ja peenleib. Vahel pool leiba korraga. Peale peenleiva me majas muud leiba polnud. Vormileib olevat olnud lehmadele. Lapsena ma sellest päris täpselt aru ei saanud, sest meil Rahumäe pisikeses leivapoes, kus kaasajal on hoopis üks tore söögikoht, müüdi ju seda vormileiba küll, aga viimane lehm oli meie kandist kadunud ammu enne minu sündi. Milleks siis linnas lehmaleib? Ju keegi ikka siis sõi ka seda. Meil kodus aga mitte.

Kuidagi kasvasin ma “peaaegu mitte midagi” süües üles. Ise Aafrikas elades sain tuttavaks kireva puuviljavalikuga, mida sealne loodus ja kasvandused pakkusid. Neid igatsesin hiljem hetkeni, mil Eesti vabaks sai ja ka meie lettidele vaikselt neidsamu frukte imbuma hakkas. Mangod ja papaiad ja avokaadod on mu suured lemmikud siiani. Mul vist ongi nii, et kui miski ikka kord meeldima on hakanud, siis ta lemmikuks ka jääb.

Kui isa Soome ja Rootsi liinide peal sõitma hakkas, siis rikastus mu toidueelistuste valik laeva restoranis mõnegi huvitava asja võrra. Seal julgesin ma elus esimest korda ka krevette proovida, sest vahel sõid inimesed neid seal ju lausa mägedega. See pidi mingi huvitav asi olema, mida proovida. Ja mulle meeldis. Kohe väga.

Tartusse ülikooli minnes koosnes esimesel semestril me menüü saiapätsidest ja Kellukese limpsist ja vahel sekka mingist segasalatist, mida purgis müüdi. Pinginaabriga toakest jagades hullus ühiskorteris, polnud meil eriti ligipääsu köögile ja aega polnud ka ja väljas söömas sel ajal ei käidud. Või noh, polnud väga kusagil käia ju kah. Kesklinnas oli Toidutorn, aga seal oli räigelt räpane, prussakad jooksid ringi ja toidud polnud ka teab mis head. Alates teisest semestrist oli meil etem eluase ja võimalus ise süüa teha. Seal ajal koosnes meie rikkalik menüü riisist ja tatrast. Nädal riisi, nädal tatart, nädal riisi, nädal tatart. Ketšupi ja majoneesiga. Need on kaks asja, mida ma pärast seda aastat pole iial hiljem enam suutnud süüa. Riisi ja tatart söön aga siiani. Kartul kadus mu menüüst ülikooli minnes. Ju oli mul sellest siis küllastus tekkinud. Hiljem kadus mu huvi sooja toidu vastu täielikult. Mitte et mul selles suhtes kunagi üldse mingi vajadus oleks olnud, pigem harjumus, et nagu peaks. Sõin salateid. Nii valmissalateid kui ka ise kurgist tehtud salateid. Tartus oli seal ajal, eelmise aastatuhande lõpus, minu maitse järgi suurepäraseid salateid. Punase kapsa salatit, mida Anne poe juurest kulinaariast sai, igatsen ma siiani. Vana kaubamaja valikus oli ka mõni väga hea ja Pepleri ja Kuperjanovi tänavate kohtumiskohas oli mingi jubehea valikuga salatipood kah. Ohh, mul läheb kõht sedasi siin veel meenutades tühjaks! 😀

Prantsusmaal elades avastasin enda jaoks kõiksugu pehmed juustud, eriti haisvad ja maitsvad nende seas. Ja ka rohelised lehed, millest salateid sai teha, nendega sain ka tuttavaks. Selle hetkeni tundsin ma vaid Eestis laiemalt kasutusel olnud tavalist salatitaime ja selle kõrval polnud hiinakapsas kunagi minu rida olnud. Nii need rohelised lehttaimed kui ka juustud meeldivad mulle siiani.

Soomest võtsin edasisse ellu kaasa karjalapirukad. Soojalt ja sulava või või määrdejuustuga. Mämmi on üks asi, mis mulle väga meeldib ja lihavõtete paiku Soome meelitab. Tegelikult oli Soomes elamine toitumise mõttes äärmiselt huvitav kogemus minu jaoks. Kahe aasta jooksul ei söönud ma ühtki suutäit midagi liha- ega kalalaadset toodet. Mul lihtsalt polnud selleks raha. Ja polnud ka vajadust. Ja polnud ka vähimatki huvi või vajadust. Ma sõin iga päev paar viilu koorikleiba, selle vahele panin värske kapsa lehe. Margariini pole ma kunagi suutnud süüa, aga või jaoks mul raha polnud. Selle asemel läks leivale parematel päevadel tilk hapukoort, kehvematel maitsetamata jogrurt. Klaas keefiri kuulus päevemenüüsse ja teiseks toidukorraks sõin sedasama värsket kapsast suuretükilise salatina. Vahel sõin Eestist kaasa viidud tatart või riisi, mida mul oli kumbagi kilo paari kuu peale. Ja õhtusöögiks oli alati üks õun. Mul pole elus nii palju energiat olnud, kui tol ajal. Aga hetkest, kui oli võimalik endale rohkemat lubada, ei suutnud ma enam samas menüüs püsida. Kuigi enesetunde mõttes sooviksin, et ma suudaksin sedasi eladagi.

Šveitsis lisandusid mu menüüsse nende vedelad soojad juustud, milleta ma elu enam ette ei kujuta. Kuigi siin on need talvine toit, siis meie sööme neid aastaringselt ja silm ka ei pilgu 😀 Pilt pärineb küll Andrease kunagisest einest, sest mina  jätan saia vahele ja söön seda venivat juustu õuna- ja šampinjonitükkidega.

Ja kõrvitsat maitsesin ma elus esimest korda alles siin, Šveitsis. Kodus ei olnud meil kunagi kõrvitsat ja mulle tundus, et kõrvits tähendaski neid kollakaid kuubikuid äädikamarinaadi ja nelgiseemnetega purgis. Kuna kõrvits mulle rohkem nagu soolasema toidu mulje oli jätnud, seda söödi ju prae ja muu sooja toidu juurde ikka, siis häiris mind purgikõrvitsa magus maitse. Hiljem oli see lihtsalt dekoratiivne taimesaadus, mida sai hälloviini ajal lastega koos lõikuda, puhastada ja küünlaga õue viia. Mitte kordagi ei taibanud ma neil kordadel kõrvitsat maitsta. Siin aga mainis Andreas kord, et tegelikult on kõrvits täitsa hea. No ok… Seega alles siin avastasin, et toores kõrvits on imehea. Nii me siis vahel ostamegi Andreasega pisema kõrvitsa, puhastame ära ja pistame sirgelt pintslisse.

Liha

Nii, aga liha? Ema väidab, et päris pisikesena ma sõin liha. Mina ennast sellest ajast ei mäleta.  Võib-olla ma sõin, sest see oli taldrikul ja mul oli kõht tühi, siis sõingi? No et ei osanud veel valida ja alles avastasin ennast ja maitseid ja maailma? Hiljem oli viiner ja üht tüüpi suitsuvorst ja grillkana ainsad lihalaadsed tooted, mida ma tunnistasin. Ükski neist ei olnud minu lapsepõlves kuigi kättesaadav ehk siis sai neid harva poeleti alt kätte. Nali naljaks, aga ma mäletan Liivalaia tänava, mis iganes nime see sel ajal kandis, Kikase (?) poodi, kus kohapeal uute tuulte tulles kanasid grilliti. Kana mulle süüa ei meeldinud, kui, siis vaid laitmatult valget rinnaosa, aga see lõhn oli seal niiii hea.

Mis mulle aga meeldisid oli mõnekopikalised lihapirukad. Need rasvast läbiimbunud piklikud pruunid pirukad, mille sees olevat olnud kõige odavam liha ja see oli veneajal ikka midagi eriti jubedat vist? Ema judises alati õudusest, kui ma me Rahumäe leivapoes endale üht seesugust pirukat palusin. Tema arvates olid need ühed ilmatuma rõvedad asjad. Ta isegi hirmutas mind, et see sisu seal sees võib olla rotilihast ja ma ei tea mis kõik veel. Mõned korrad ma isegi uurisin ettevaatlikult selle piruka sisu, no et kas paistab mõni viiruline saba või midagi, aga rotte seal sees polnud ja mulle need pirukad meeldisid. Isegi külmalt, sest ega need seal poes siis õhtuks enam soojad polnud. Samasugused moosipirukad mulle ei meeldinud. Hiljem ma neist pirukatest loobusin või kadusid nad lihtsalt müügilt ja minu isu sai otsa. Aga mamma tehtud pärmitaignast lihapirukad meeldisid mulle ka. 🙂

Lihavärgist söön ma veel ka mamma ja ema tehtud sülti aastavahetuse paiku. Ettevaatlikult, aga söön, Ühtegi teist sülti ma ei puutu. Ja ühelgi muul ajal kui aastavahetusel ma sülti ei söö. Nääridest rääkides…

… meenus mulle praegu, et üks kord elus, koolieelikuna, on mind siiski ka kodus proovitud sööma saada midagi, mida ma süüa ei soovinud. 😉

Isa oli nääride paiku kodus käimas ja söögiks olid verivorstid. Ema ja mamma ja isa armastasid verivorste. Erinevalt emast ja mammast, kes mitte iial ei teinud draamat minu söömise või mittesöömise pärast, arvas isa, et no nii head asja pean mina küll vähemalt maitsma. Seal ma siis istusin, põrnitsesin seda vorsti. Ikka pikalt. Teised olid ammu lõpetanud. Isal viskas lõpuks üle, no et kui ma nii loll olen, et nii head asja isegi maitsta ei kavatse, siis polegi vaja. Möirgas ja neelas mu vorstijupi alla. Muide, meie majas süüakse verivorsti suhkruga. See oli ja on minu jaoks endiselt üsna võigas vaatepilt. Lõhnast ma ei räägigi. Aga 2015. aasta jõuluõhtul tegin ma enneolematu julgustüki ja maitsesin elus esimest korda verivorsti. Ühe pisitillukese kahvliotsa täie. Nagu näha, ma jäin ellu, aga elan südamerahus ilma verivorste söömata edasi. Kes soovib, saab minu omad ka endale 😀

Ma ei saa ütelda, et ma mingi põhimõtteline taimesööja oleks kunagi olnud. Taimed väga maitsevad ja kui ma saan valida, siis ei vali ma kunagi liha. On vist õige öelda, et ma õppisin elu jooksul liha sööma ja mõni läbiküpsend taine amps maitseb vahel tõesti isegi hea. Aga mulle ei meeldi see tunne, kui ma liha olen söönud. See on raske tunne ja tekitab väsimust. Ütleme siis nii, et üldiselt liha mulle lihtsalt ei meeldi. Kui väga vaja, siis hädaga saan ta söödud, aga ta ei isuta mind ja jääb kõigele lisaks ka vastikult kiududena hammaste vahel kinni. See on tüütu ja tülikas. Õnneks ei ole minu lihapõlglikkus kunagi olnud probleem (ja ka doonorina oli mu hemoglobiini tase alati väga heal tasemel) ja rõõmustajaid selle üle, et nad saavad minu lihajao ka endale, on alati jagunud.

Kala

Kalaga on teine lugu. Mulle meeldib väikses koguses vürtsikilu ja suitsulest ja suitsuahven ja mõni suitsune kala veel. Ja mõni neist on hea ka ahjust tulles. Kindlasti ei meeldi mulle marineeritud kala. Ja kalasupp on huuuuu… no korra elus olen ma mingil merelindude loendusel valiku puudumisel seda isegi söönud. Värskelt püütud kala löödi lõkke kohale potti, ma maitsesin ja jäin ellu 🙂 Eriti ei-ei kalaliigid on silmud, angerjas ja heeringas minu jaoks. Kasukaga või ilma, rosoljes või ilma. Aga kui ma pean ka maitsva kala puhul seda ise puhastama, siis ma jätan ta heal meelel pigem söömata. 😛 Krevetid, kui nad on värsked ja ilusad, siis need meeldivad mulle väga, aga seda ma juba ütlesin eelpool. Kaheksajalad ja teod ja iseäranis austrid võivad minu poolest südamerahus edasi elada. Mina neid ei puudu 😀

Suši mulle meeldib, aga see võib vabalt ka ilma kalata olla

Aga üks intensiivse tööperioodi kena lõunasöök võiks välja näha näiteks selline 😛

Kui Tan sündis, siis hakkasin ma korraga aurutatud juurikaid ja ahjus küpsetatud köögivilju sööma. Ma võisin neid süüa iga jumalama päev. Ma tahtsin neid süüa iga jumalama päev. Ma usun, et nende valmimise lõhn pole suurt erinev ühepajatoidu lõhnast, aga süüa ma seda siiski ei suuda. Iga tükk peab mu taldrikul olema oma nägu ja tegu ja värvi, siis on kõik väga hea. Ja talvel on ahjus küpsetatud külmutatud brüsseli kapsas sama hea kui mu lemmikud, Fazeri suurte pähklitega sinine šokolaad ja La Muu kohvijäätis! 😀

Aga mis peamine, ma eelistan süüa asju suht lihtsalt ja üsna vähetöödelduna. Mis tõi mu meelde nüüd kastmed! Ainsad soojad kastmed on vist tomatiga, mida ma söön. Rasva ja jahu ja koore ja juustu ma ei tea millega tehtud kastmeid ma ei söö. Näiteks koorekastmega makaronid jätan ma kindlasti vahele. Ja seda valget vorstikastet mäletate, mida koolisööklast ikka sai?

Minu jaoks mingi probleem asju kuivalt süüa ja kui neile päikeses kuivatatud tomateid ja küüslauku ja oliive juurde panna, siis lähevad nad ludinal. Kõrvitsa sõpradest meeldib mulle kaasajal ka suvikõrvits. Küll toorelt, grillitult, küll ahjus. Ja võib vabalt juhtuda, et ma pistan ahju plaaditäie pooleks lõigatud mugulsibulaid ja söön need korraga ära. Või pool plaaditäit puhastatud küüslauguküüsi. Ja maisitõlvikud on grillitult või ahjus imehead.

Mulle meeldis ja meeldib lõunase toidu söömisel igav rutiin. See annab turvatunde ja ei võta liiga palju energiat. Kunagi kontoris maastikuarhitektina töötades, sõin ma igal tööpäeval kahe aasta vältel samal kellaajal lõunaks alati täpselt sama portsu tatraputru sinepiga. Ma pean tunnistama, et ma loodan, et see saab tulevikus taas võimalikuks, sest tatar mulle meeldib kohe väga. Õhtusöögi võin ma vabalt vahele jätta või süüa midagi täiesti spontaanselt. Reeglid puuduvad.

Poodi minnes tean ma harva, mida ma süüa kavatsen. See tunne peab mulle seal lettide ja riiulite vahel ise peale tulema. Nii on kõige mõnusam. Teadmine, et homme sööme makarone ja ülehomme juustusaiu jne on minu jaoks äärmiselt kurnav ja paneb momentaalselt protestima ja plaane murdma. Ma ei oska ega taha oma söömisi planeerida, kui ma pole olukorras, kus igal õhtul ongi üks ja sama riis või tatar mu laual. Ja ka see on ok, aga mingi kireva menüü koostamine on päris kindalt ei-ei. Kust mina hommikul või veel varem ette tean, mida mu keha mu käest õhtuks palub. Nii lihtne see ongi 😀

Aga üks  kurk või mõnus salat läheb alati loosi. Ma võiks isegi ütelda, et seesugune salat on mu lemmiktoit?

Kuidagi õnnestus mul saada kaks isemoodi last. Üks selline, kes valib, aga samas sööb igasugu imelikke asju. Teine selline, kes valib ja ei söö justkui mitte midagi. Ja kolmandaks leidis oma koha mu elus ka Andrease, keda kodus sunniti kõike vähemalt maitsma ja kellel on lapsepõlve sundimiste tõttu mitu asja, mida ta süüa ei suuda ega taha. Lisaks on tal terve rida asju, millepeale ta organism reageerib – keel läheb paksuks, kurk hakkab kipitama ja/või kisub kitsaks, silmad ja nina hakkavad vett jooksma jms.  Siis tuleb tal söömine kohe peatada, kiirest allergiarohi sisse võtta ja oodata, kas läheb paremaks. See oleneb nii erinevatest asjadest tal. Lapsena oli olukord veel hullem, ta käis pidevalt süstimas seepärast. Aga ikka sunniti sööma. Enamasti on asi puu- ja köögiviljades. Ja vabalt võib juhtuda et poole lusika pealt peatab ta ka näiteks tordisöömise, sest selles on midagi, mida ta sel korral süüa ei saa. Mul on siis natuke muidugi ka hea meel, et saan tema pooliku tüki ka endale 😛 Aga ma olen ka kohanud neid, kes tema katkestatud söömise peale solvuvad ja see on… kurb.

Ja teate! Kõigist asjadest kõige enam ei salli Andreas minu lemmikut, värsket kurki! Ma ikka itsitan, et me seepärast nii hästi sobimegi, et me oleme tasakaalus. Palju jubedam, kui talle ka kurk meeldiks ja ma peaksin seda temaga jagama. Nüüd saan ma tema kurgiportsu taldrikuservalt alati endal. Šveitsis küll mitte eriti, sest neil siin kurki eriti üldse ei sööda ja avamaakurke pole isegi kusagil saadaval, aga Eestis küll, kus kurk on praetaldriku servas suht kohustuslik osa 😀 Kurgitasakaal kehtib ka Tannu ja Vancu vahel. Tan ei söö värsket kurki. See vist on ainus värske asi, mida see inimene ei söö. Vanc seevastu sööb kurki väga hea meelega. Vahel ta kurki ainult sööbki. Samas värsket hapu- ja soolakurki söövad me majas jällegi kõik. Isegi Andreas. 🙂

Tan ja tema söömised

Vancu lugu te eile juba kuulsite ja Tannust ei ole mul söömise kontekstis suurt midagi rääkida, sest ta sööb märkimisväärselt julgemalt, kui mina ise iial seda teinud olen. Aga tasakaalu huvides räägin teile tema loo ka 🙂

Tan sai mu kõhus elades ja ka hiljem minu küljes rippudes ja kõhtu piimaga täites osa minu söödud vürtsisest ja vägavürtistest riisiroogadest ja hautatud köögiviljadest. See selgitab ka ehk ka seda, miks ta alati on taga otsinud maitseteravusi ja armastanud taimi. Juba päris pisikesest peale. Ta on alati olnud avatud uute asjade katsetamisele ja talle meeldivad paljud sellised asjad, mille avastamise ja meeldimahakkamisega läks minul aega pool elu ja rohkem. Igasugu imelikud juustud ja puuviljad ja india ja thaipärased toidud kõigi idude ja võrsete ja lisadega. No asjad, mida keskmine eesti laps reeglina ikka ei söö küll ja võib-olla pole kunagi lähedalt isegi vaadanud. Ma pole iial olnud nii julge proovija kui tema.

Kuigi tema mälus on tempel lasteaiast, kus teda sunniti valimatult kolme ampsu kaupa sööma ka tema jaoks mittesobivaid asju (nt mingeid hapukoorega segasalateid, mida ta siiani ei puudu), sunniti taldrikuid tühjaks sööma ja jäeti ilma lemmikmagustoidust, sest ta ei suutnud süüa… See torkab talle vahel ikka meelde, kui äärmine ülekohus ja kui jube oli lasteaias käimine ühe õpetaja päevadel. Muu söömise osas on ta igati avatud ja mängulusti täis. Ta eksperimenteerib maitsetega vahel ise, teeb asju veel teravamaks ja naudib söömist. Asi, mida mina õppisin tegama alles koos tema sündimisega vist. 🙂

Ja marjad! Ja puuviljad! Suvel võiks see laps vabalt elada vaid marjapõldude ja puude-põõsaste vahel. Ta oli see laps, kes mingil aastal, kui meie toimetulek oli keeruline, palus sünnipäevakingiks vaid üht kinki – maasikaid. Aprilli alguses oli see sel ajal juba täiesti võimalik. Nii sai ta kingituseks mitu kilo maasikaid ja oli selle üle ilmatuma õnnelik. Kuigi ta on õnnelik ka külmutatud marjade üle. Konservid ja kompotid ja moosid talle ei meeldi. Aastaid oli külmkast ema keldris Tannu suviseid marjatopse täis ja kui tal oleks lastud süüa soovi järgi, oleks see augutiks unustatud teema olnud. Peamine, et tema elus on teravus ja MARJAD ja maitsvad puuviljad, siis on ta kõht täis ja hea olla! Näide eelmisel aastal ühe piduliku päeva hommikust. Seltskond on teel garaaži, et kooli sõita – üks hoiab käes oma mangokaussi ja teine hoiab tugevalt peos vaniljejäätise tuutut. Tasakaal milline! 😀

Šveitsis lisandusid Tannu lemmikute nimekirja ka soojad vedelad juustud, milleta ta väidetavalt elada ei saa. Tema armastab neid veel rohkem kui mina. Või vähemalt tunneb ta huvi sagedasema söömise suhtes, sest pole harvad need päevad, kus ta koolist tuleb ja endale ise fondüüd potis teeb. Ja kõiksugu kohalikud niisama-juustud meeldivad talle ka. Me ikka muigame Andreasega, et see laps on šveitslane rohkem kui enamus šveitslasi 🙂

Tan sööb vabalt ka kõiksugu juurikaid värskelt ja aurutatult ja grillitult. Ma ei tea palju lapsi, kes sedasi juurikaid sööksid ja ka oma valikuid nende kasuks seaksid. Iseäranis imeloomana imetleb teda Andreas, sest siin lapsed värskeid juurikaid lihtsalt ei söövat. Selline meie sünnipäevade-pidude dipitav juurikavalik on tema meelest siiani ulme. Ma jälle ei kujuta vastupidist ette. No kujutan, aga krõpsukauss kest lauda on ju äärmiselt poolik ja kallutatud lahendus?

Kartul on ainus juurikas vist üldse, mida Tan ei söö. Ainsad kartulilaadsed, mida ta sööb on hirmteravad krõpsud ja vahel harva ka friikad. Kõik muud viisid kartulist põlgab ta kurvalt ära. Kurvalt, sest süüa talle meeldib ja kartul teeb ta kurvaks, sest seda ei suuda ta kuidagi süüa. 😛

Tan oli see laps, kellele ma titena vaaritasin iga püree oma käega. Purgipüreesid ta vaid puristas suust välja ja neid võisin ma ise süüa. Muidugi mõista ma neid ei söönud 😀 Ainus, mis tal põsest alla läks purgi omadest oli läila kõrvitsapüree ja seda ei näinud jälle mina mingit vajadust talle pakkuda. Kuidagi läks nii, et tema üheks lemmikmänguks kujunes “toidumäng”. Joonistasin papile ringid nagu keskmises täringu ja nuppudega mängitavas lauamängus kunagi. Lisaks üles- ja allaliikumistega olid seal vahepeal ka ülesanded, stiilis, söö ära üks porgandikang, paku teisele mängijale viil kurki, kolm oravapählit, juustutükk, maasikas jne. No mis iganes parasjagu kodus oli ja mille hooaeg kaubanduses valitses. Iga kord oli mäng veidi isemoodi ja see oli hirmus lõbus. Sest kaugeltki mitte kõik asjad neist ei olnud ka minu lemmikud, aga nii me õppisime erinevaid asju katsetama. Ja noh, kui ikka üldse ei tahtnud midagi ära süüa, siis jäi sinu käimiskord vahele. Tannuga toimis see mäng mul imeliselt. Ja finišisse jõudes ootas alati midagi eriti head, kausike mangot vms. Seda siis jagasime omavale sõbralikult 🙂

Teine tore asi söömisega oli “jänksipiknik”. Lõikusin karbikestesse või kaussidesse porgandi, kaalika, kurgi, nuikapsa, redise kange ja tükke ja tegin dipika ja siis me läksime Tannuga piknikule. Toanurka teki alla taskulambiga või talvel rõdule või maja taha metsa või istusime niisama puntras ja mugisime nagu jänkud. Jänesevärk toimis temaga suurepäraselt. Hiljem, palju suuremana, käis ta vahel ise küsimas, et kas ma teeks talle seda “jänksipikniku” kraami, et ta läheb õue sööma. Vahel on mul tunne, et Vanc nagu polegi meiega koos elanud 😀

Aga salateid Tan ei söö. Vist mitte mingisuguseid. Aga asjad eraldi, palun väga. Ja koolis siin meeldivad talle vist kõik toidud. Ja kui küsida, mis on tema lemmiktoit, siis need on minu tehtud toidud. Ema! Kuuled! Ma tean, et sa ei usu, aga küsi Tannu enda käest 😀  Tema absoluutne lemmik on minu tehtud karrikaste kana ja kikerhernestega. Kas siis riisi või kuskussiga. Ja kui ma talle veel avokaadodipikat viitsin teha, siis keerab ta end üldse rõõmust rulli 😀

Oota, aga magusatest asjadest ma ei rääkinudki veel midagi?

Magus jutt

Maiustustega oli mu lapsepõlves nii, et tööpäevadel mulle kommi ei antud. Samas võisid meil olla kommid kausiga laual ka nädala sees ja mul puudus nende vastu huvi. Neid käisid söömas ema sõbrannade tütred, kellel kodus meie reeglit polnud. Igal laupäeva hommikul pisteti mulle pisike assortiikarp pihku. Ma võisin selle tervenisti üksi ära süüa. Aga kõik ei mahtunud kunagi. Mida ma sellest kogemusest ellu kaasa sain oli tõeline tülgastus Kalevi assortiikommide vastu. See kestab mul tänase päevani 😀 Minu lemmik oli lapsena lagritsakomm, mida isa merelt tulles ikka tõi. Ja soolased maapähklid, mis tulid isaga koos plekkpurgis (ei, isa ei olnud purgis, pähkid olid 😀 ) ja mida sai nii harva, et ka need minu maailmas ka magustoiduks klassifitseerusid, Hiljem, Aafrikas, sain ma neid nii palju, et suurem tung hajus.

Tan sai elus esimest korda šokolaadi kaheaastasel. Sõbranna Mumm oli mulle Fazer sinise šokolaadiga külla tulnud ja Tan nihverdas laualt endale ka ühe tüki põske seda head asja, mide me Mummiga rõõmsalt sõime koerasügamise vahele. Poiss pani tüki suhu ja tardus ja SEE naer, mis sealt selle peale tuli ei unune minul ega Mummil vist iial. See tuli nii sügavalt südamest ja oli nii õnnelik, et seda saigi ainult esimene kohtumine šokolaadiga esile kutsuda. 😀

Lapsena meeldisid maiustusest mulle veel suures pappkarbis müüdavad maisikepikesed. Ja kõige enam meeldisid mulle selle karbi põhjas olevad kokkusulunud magushapud tuhksuhkru tükid. Kõrsikud olid toredad.

Suuremana pidi neid sööma nii, et kõige pealt püüad terve kõrsikupikkuse risti pooleks näksida nii, et kõrsik ei murdu ja siis sööd ära ülejäänud pika näritud pooliku. Põltsamaa tuubimarmelaad oli hea aga seda sai harva.

Jäätis! Jäätis oli hea, sulas ruttu ja otsa sai veel kiiremini. Jäätist sai suvel Rahumäe poe juures olevast putkast. See oli igapäevane kohustuslik ring ja lahutamatu osa suvest. Ja sealt sai vahel kalja ka! Vahvlijäätist seal ei olnud, aga seda sai vahel Niguliste kiriku juurest roheliseks võõbatud putkast näiteks. Noh, enne kui saabus Pingviini-ajastu. Siis oli mu suur lemmik lilla mustikajäätis, millel mustikaga mingit pistmist ei olnud, aga see maitses nii hea.

Ja Tõnismäel olid joogiautomaadid, sealt sai siirupivett. Ja igal nädalavahetusel käis mammal külas tema sõbranna, tädi Helga, ja vist mitte iial ei tulnud ta ilma koogikesteta. Šokolaadiekleer ja rummipall olid ja on mu lemmikud. Ja tuhksuhkrused õhulised kohupiimataskud! Kindlasti suudaksin ma magusaid asju veel leida, mida heal meelel sõin. Peab mõtlema. Ainus jama on see, et ega magusaid asju minu lapsepõlves siis söögiks ei peetud. Ainult isurikkujateks, eksole 🙂

Kooke ja pirukaid armastab Tan ka omal väiksel moel. Ja seda pilti vaadates meenus mulle kaks olulist asja veel, mis mulle maitsevad – puhtad seene- ja riisipirukad. Viimaseid neist ei suuda mu ema üldse taluda, aga mulle nad maitsevad nii väga. Pole isegi vahet, kas neid hoiab koos pärmi- või lehttaigen, on nad piruka või struudlikujulised. Nad meeldivad mulle.

Aa, muide pannkoogid, mis enamasti lastele ikka meeldivad, seostuvad minule vaid hapuks läinud piima, rasvas ujunud  liiga pruunide  ja üleküpsenud imeõhukeste kookidega, mille ebaühtlane serv nad veel iseäranis eemaletõukavaks muutis minu jaoks. Ma vaatasin alati multikate ja filmide imelisi ühtlase servaga pakse heledaid pannkooke, pisemaid ja ülepannikooke, ja unistasin, et küll need tunduvad head ja ilusad ja vaat neid ma sooviksin maitsta. Aga mamma selliseid ei teinud. Suurt pannkoogisõpra pole minust siiani saanud, aga mul on olnud võimalus maitsta häid pannkooke ja sellest mulle piisab. Mamma pannkoogid on ikka tumepruunitäpilised ja läigivad rasvast. Mingil imelikult viisil need mu poistele maitsevad natuke 😀

Šokolaad meeldib meile kõigile. Tavaline lihtne piimakas. Kuigi seda siin ka pannitäite kaupa müüakse 😀

Niisama mõnus näksimine, kui kõht juba üsna täis on, näeb meie majas välja umbes selline:

Vanc käiks valikust kaarega mööda. Andreas sööks kõike või kõige vähem oliive, mina nokiksin juustu ja oliive ja Tan jätaks vahele vaid saiaviilud.

 

***

Tulime just lõunalt. Rääkisin Andreasele, millest ma siin pikalt kirjutanud olen.

“Sa ju sööd päris paljusid asju. Juba.”

“Eksole, JUBA! Aga tead, ma võin süüa erinevaid huvitavaid asju, aga Eestis mõistes ei söö ma ikka ja endiselt normaalseid asju. Kõiksugu lihakastmed ja hautised on minu jaoks ei-ei ja sa võid minu portsu alati endale saada. Kui ma sinu kurgiviilud saan.”

“Sobib!!” 🙂

 

 

PS leidsin nüüd pildi enda 2012. aasta sünnipäeva peolauast. Rabarber, lillkapsas, porgand, patsijuust, Ossi krõpsud, jogurtijoogid, klaasid morsi jaoks, minivinkud, dipikaste, marineeritud kurgid, rohelised oliivid, brie ja sinihallitusjuust, värske kurk. Pisikese purgiga kummikommid ja kellegi külakostiks toodud soolaste küspsiste karbike. Seda sain ma siis eee… 35 ja pidu kestis hommikuni 😀

Jälgi mind Facebookis:

14 thoughts on “Lapsed, kes ei söö midagi, kasvavad ka suureks. Minu ja Tannu lugu. (Järg eilsele)”

  1. See lugu on eelmisele heaks täienduseks ja seletab ka, miks Vanc keskmise tädi mõistes mitte midagi ei söö – ta on Sinu laps ja ilmselgelt mõned maitse-eelistused pärinud.

    Mina olin ka see laps, kes mitte midagi ei söönud, aga see tuli rohkem sellest, et mul lubati ööpäevaringselt süüa ükskõik mida magusat. Mu ema on küll hirmus suhkrupõlgur (kohvi, moosi ja mahla sisse ei tohi ometi suhkrut panna!), aga samal ajal kindlalt lastele kommide söötmise usku ja nii mul ei olnud kunagi õigel ajal “õigete” asjade järele isu. Kõht oli mõnikord tühi küll, aga ükski pakutav toit ei väärinud söömist. Olin kuskil külas käies ja koolisööklas päris õnnetu ja tõepoolest näljas. Sellepärast otsustasin oma lapsed õpetada sööma kõike, mida ette antakse. Ka siis, kui tegu ei ole lemmiktoiduga. See ei tulnud kõigi puhul kergelt, aga praeguseks tean mina, mis neile eriti ei sobi, ja poisid saavad kodust väljaspool ikka kõhu täis. Saab minna mitmeks päevaks laagrisse ja reisile ja puha. Lapskülaliste puhul on meil sageli kolme asja reegel – kui laual on hulk erinevaid näkse, tuleb valida vähemalt kolm erinevat ja need ära süüa. Pole veel juhtunud, et keegi päris nälga jääb ja erilise vägivallana seda kah keegi ei taju, tohibki võtta ühe oliivi, ühe lihapalli ja ühe porgandiviilu ja siis lauast lahkuda. No aga igaühe kogemus ja toidufilosoofia on erinev. Kolme ampsu võtmist pean mina ka paljuks, meil on tundmatu toiduga olnud ühe-ampsu reegel – tuleb maitsta, muidu sa ei teagi, kas maitseb või mitte. Õnneks ei ole nad keegi ka väga lõhnatundlikud. Eks hiljem näeb, kas nad on sellest väga traumeeritud või mitte. Puljongis ujuvaid pekikuubikuid (nagu koolisööklas kaheksakümnendatel) pole ma igatahes kellelegi serveerinud ja alati räägin juurde, mis uue retsepti järgi tehtud toidu sees on…

    Reply
    • Tõepoolest, kui marjasöömine kõrvale jätta, siis on minu ja Vancu menüü üsnagi sarnane. Enda kogemusele tuginedes, no et kuidas ma suuremana veidi rohkem sööma hakkasin ja hormoonide möllus sootuks uskumatuid asju armastama õppisin, olen ma suutnud suht vabalt suhtuda tema mittesöömistesse. No et iga asi omal ajal, aga lootust pole vaja kaotada, kätt tuleb ikka pulsil hoida ja pakkuda võib ikka kõike 🙂

      Kolme-asja-reegel on väga hea mõte. Tänud idee eest! Koolis on neil kahe asja reegel, aga kodus võik tõesti kolm olla, sest ma tean üsna kenasti, mida keegi sööb ja saan luua soodsad eeldused 😉

      Tundmatu toidu ühe-ampsu-reegel toimib Tannu puhul ideaalselt. Isegi minu enda puhul toimib see kaasajal, Kui see üks amps just rosoljest ei pea tulema 😀 Uute asjade retespti ja koostisosade vastu tunned Tan ise huvi, sest kui see on nii hea, siis ta ju peab teadma, mis see hea on ja see sillutab kohe ka mõnele teisele analoogsele asjale siledama tee. Vancu on selle kõige kõrval aga nagu kõru kinnihoidev nurgas undav pärdik, kes ei taha midagi kuulda ega näha, kui lõhn vastumeelne on. Aga eks ta areneb. Ma olen selles enam kui kindel 🙂

      Reply
      • Kolme asja reegel eeldab, et laual on vähemalt 7-8 erinevat asja. Meil laste sünnipäevade puhul: lihapallid, värske kurk, porgand, lillkapsas, kaks-kolm erinevat dipikastet (sest mu abikaasa on nende segamises parim ja mulle endale väga meeldib), mustad ja rohelised oliivid, leib, sai, marineeritud paprika (mille peale lapsevanemad kaklema minema kipuvad, sest kõigile peale minu maitseb pööraselt), juustukangid vms veel, mis poes silma hakkab. Ühe väikese neiu menüü koosnebki sellisel puhul porganditest, oliivikuhjast ja saiaviilust, kõik taldrikul eraldi ja keegi ei pahanda.

        Reply
        • 7-8 asja saab vabalt kokku ja ma olen üsna kindel, et suudan selle ka sedasi üles ehitada, et Vancul ei jää võimalust väita, et aga ma ei söö seda ja teist. Ja see aitab vältida ka olukorda, kus ta ainult kurki sööb. Kuigi karta on, kui ma hetkel ka Sinu siin väljapakutud valiku peale mõtlen, et me teised, sööme siis liiga palju, sest kõik on ju niiiii hea 🙂
          Need marineeritud paprikad kõlavad huvitavalt. 😉

          Reply
  2. Kala osas oleme me siis üsna ühel meelel, ainult angerja vahetaksin kilu vastu. Mind narritakse siiani, et ise saarlane ja ei soo kala. Nagu kilu ja heeringas oleks ainsad kalad. Seeni ma lihtsalt süüa ei saa. Ei taha ka. Juba nende kupatamise või praadimise lõhn ajab iiveldama. Seenel käin ma fotokaga. Lasteaias pole ma käinud, sealseid sundimusi pole kannatama pidanud. Küll aga visati mu õde kunagi sõimerühmast välja, kuna tatistas kasvatajale näkku magusa pudru, mida talle vägisi suhu topiti.

    Reply
    • Huuu, ma polnudki ainus! Koolilapsena ma sülitada ei julgenud, tuli leppida oksendamisega. 😛 Sõimerühmast väljaviskamine on muidugi kõrgem tase. Kuidas tal magusa pudru söömisega nüüd lood on?

      See kalaga kiusamise värk on mingi saareinimeste taak vist. No nagu kõik saartelt pärit inimesed peaks kalasöömist jäägitult armastama. No mõni ei armasta ju üldse 😀

      Reply
  3. No nii mõnus lugu taas, et mine pooleks :D…… ja kõht läx tyhjaks ja samas meenus niiii palju….
    Esitex: Tannu imevahva, südamest tulev ja maailma ägem naer esmakordsel kohtumisel šokolaadiga on kindlasti mul meeles ka viimses seniilsuses vana mutina :D….
    Teisex : Sa oled õnneseen, et sind kunagi midagi sööma pole sunnitud…Minu ema toppis mulle igapäevaselt porgandimahla purkideviisi ja kohupiima, mis tol ajal polnud taldrikus yldse nii meeldiv..Maitsetu ja heal juhul oli seal tilgake moosi Silmaks niiöelda…aga tänu sellele sundimisele oli kohupiim minu menyyst väljas oma 10 aastat….peale seda õnneks armusin taas, ise sünnipäevadex kohupiimatorte tegema hakates..Praegu suudan kohupiima syya igas asendis ja suht igapäevaselt :)….Porgandimahlaga on nii ja naa….Kui maasikat või õuna ka sees, siis on hea..muidu alla ei lähe….Kõige hirmsam mälestus on lapsepõlvest Pisikeste kapsastega piimasupp….Mäletan eredalt, kui õnnelik ma olin, kui haigeks jäin ja haiglasse pidin minema, sest pääsesin sellest kohutavast piimasupist, mida ema just köögis vaaritas….Saate aru..parem haigla ja systid, kui see supp….Ema oli nimelt selline , kes muidu oleks mulle selle väe ja võimuga sisse toppinud…
    Kolmandax: Nii palju äratundmisrõõmu igasugu toredate mälestuste läbi…need pikad lihapirukad ja kali ja tavaline, kuid imehea jäätis ja maisipulgad ja oh…..Nii tore, nii tore lugemine….
    Yhtlasi sain kõrvataha panna, mida sulle vabalt kinkida saab :P…Hihiiiiiiiii…
    Aitäh kallis :*

    Reply
    • Vett, leiba, herneid ja Nõmme turu hapukurke? 😀 Sa oled ikka nii hirmusarmas 😀

      Mulle meenus Sinu jutu peale praegu üks hirmus naljakas asi rubriigist “mina ja porgand”. Meil kodus ei tehtud mitte kunagi riisisalatit. No riis käis magusa piimasupi sisse ainult. Ja ega nad seda tänase päevani vist ei söö ja ise ei tee nad seda kohe päris kindlasti. Ja mamma tehtud kartulisalati sisse ei käinud keeduporgand kunagi, sest seda söövad nad vist ainult ühepajatoidu sees. Ühelgi teisel kujul see mulle kodust küll ei meenu. Nii ja siis avastasin mina 8. klassis riisisalati, kui meid enam sööklas sööma ei sunnitud ja söömisest sai vabastuse võtta ja selle asemel sirgelt üle raudtee joosta sinna nurgauksega kohvikusse. Mis iganes selle koha nimi oli või nüüd on, aga no see kohvik, mille kõrval madalamas majas Kati vanasti juuksur oli, mäletad kindlasti, eks. Vaat seal kohvikus, kuhu ka koolikell kätte kuuldus, seal müüdi pisikestes jalaga kausikestes riisisalatit, mille sees oli keeduporgand ja see oli maaaaaaailma parim salat, mida ma iial maitsnud olin. Ma käisin seda seal alati söögivahetunnis otsimas ja olin hirmus pettunud, kui seda polnud. Vahel käisin ma ka peale tunde seal seda söömas ja vahel ostsin pisikese kilekotikesega seda kaasa. Koju ma sellega minna ei julgenud. No porgand ja riis ja no mine tea, mis nad asjast arvavad ja mingeid plastist söögiriistu sel ajal ju ka polnud sedasi nagu nüüd. Ja ma siis sõin Rohelises peatuses bussi oodates otse kilekotist seda salatit. Sättisin koti nii, et sain seda sealt siis otse hammustada. Saad aru, keeduporgandiga salatit!

      PS ma püüan ikka veel seda Tannu šokolaadinaerust pilti leida. See oli ikka üks eriti vinge hetk! 😀

      Reply
  4. Oi Eva küll Su toitumisharjumused on huvitavad 😀
    Lugesin eile selle loo läbi ja muidugi oli mul kapis terve Fazeri šokolaad pähklitega, mida sõin kuni süda läikima hakkas (ehk siis 3 ruutu jäi alles) 😀
    Kui olin väike siis oli minu jaoks arusaamatu, miks lastele ei meeldi ühepajatoit – see oli ju nii hea…eriti just need porgandid – suussulavad. Ja siiani armastan ühepajatoitu ning ahjus tehtud porgandeid…nad on natuke magusad ja nii head. Vahel tundus, et tegin vastupidi laste üldistele tavadele ehk siis kui enamus ei söönud midagi siis ma sõin meelega – lihtsalt, et olla erinev.

    Verivorsti söön pohlamoosiga 😀 …nagu ilmselt paljud tänapäeval.

    Nii mõnegi asja peale muigasin siin, et miks Sa seda ei söö, aga samas inimesed on erinevad ja sellest pole hullu – võin kõik need Su eest ära süüa 😀
    Kõige paremad pannkoogid olid mu vanaema – Nänni tehtud. Need olid ülepannikoogid, mis ujusid rasvas…aga need olid nii head. Pärast 3 pannkooki süda läikis, aga järgmisel nädalal sõin neid taas.

    Mul on lasteaiast trauma leivasupiga seoses – ühe kindla kasvatajaga oli see ja mulle ei maitsenud ja ei söö seda siiani. Banaani ma ka ei söö, sest sellega oli mul kunagi trauma -7a. Jäin peale seda süües haigeks ja lapsena seostasin, et kindlasti sellest (aga ei pruukinud). Siiani ei söö seda. Nii pirts ma muidugi ei ole, et sefiiritort, kuhu sisse banaani pannakse, söömata jääb 😀 – neelan tükid tervena alla, kui suhu satuvad. Banaan on lihtsalt lääge magus kartulipuder mu jaoks. Mõni nipet näpet asi võis veel olla, aga üldsiselt proovin uusi asju heal meelel ja söön ka kõike.
    Suurim mure on ilmselt viitsimatus ja oskamatus uusi asju teha, aga väga meeldiks, kui mul oleks isiklik kokk 😀

    Minu jaoks ei ole oluline, kas inimene on lihasööja või taime vitsutaja või keegi kolmas…peaasi, et ta minu menüü kallal ei noki on kõik hästi 😀

    Reply
    • Just, inimesed söögu, mida soovivad, peamine, et teiste kallal ei noki. Eriti söömise ajal 😀 Ja ma võin vabalt Sinuga jagada asju, mida ma ise ei soovi 😀 Ja tead, leivasupp oli lasteaias ja koolis üks väheseid asju, mida ma sõin. Soovitavalt küll ilma tükkide ja rosinate ja hapukooreta. Vahukoorega võib 😉

      Su jutt meenutas mulle, et mul oli suitsulestaga kord õnnetu juhus, et ma sõin seda hääääästi palju ja tunnike hiljem jäin haigeks. Kogu selle maitsva kalakõhutäie öökisin välja ja siis ma arvasin ka kohe mitu aastat, et äkki ikka kalast. Kuigi ema ja mamma kinnitasid, et siis oleks ju nemad ka haigeks jäänud. Mingil täiesti suvaliselt hetkel proovisin möödaminnes uuesti ja see oli nii hea. Sellest peale söön ma taas. Aga banaani ma väga ei armasta. Kui banaan, siis pigem need pisikesed punase koorega väga magusad banaanid, mida Euroopasse väga ei tooda või siis hoopis rohelised banaanid, mis pole üldse magusad ja millest nt Kariibimere saartel (võib-olla ka mujal, ma lihtsalt pole sattunud) tehakse imemaitsvaid rasvas ujuvaid toite. 😀

      Reply
  5. Muudkui loen ja loen kõiki jutte, olen nüüd vist ringi peale saanud 😀 Ja on nii hirmustore, et lood on nii pikad, kuigi vahest kulub mitu õhtut, et loetud saaks =)
    Mulle tundub ka, et lapsed harjuvad enamuses sööma seda, mida kodus süüakse ja ikka meeldivad kõige rohkem oma ema tehtud toidud 🙂 Mulle nt ei meeldi teiste tehtud kartulisalat ja kotletid, ainult enda ema omad. Meil ei söödud riisi ja tatart kodus ja ei armasta ma neid siiamaani eriti, aga lastele meeldib küll tatar väga. Putru ei söö meie peres ka keegi, kuigi vanaemad vahepeal üritavad lapsi ümber kasvatada, tulutult 🙂 Veel ei suuda ma ei süüa tigusid, kaheksajalgu, karpe ja teisi taolisi, võivad ju head olla, aga minu jaoks jubedad 😀 Eriti kui ükskord Hispaanias taldriku pealt minikaheksajalad vastu vahtisid, no pane jooksu 😀 minust nad sinna jäidki. Oliive ja seeni ka ei söö. Mulle ei meenu praegu, kas ema sundis mind midagi sööma, mida ma ei tahtnud, vist ei.
    Lapsepõlvetrauma on mul leivasupiga, nagu eespoolt lugesin, siis on teistel ka trauma sellega. Käisin väikses maakoolis ja söögid olid muidu head, aga millegipärast leivasuppi ma ei tahtnud. Õpetaja käskis mul istuda laua taga kuni ma ära söön. Ma ei söönud. Vahetund sai juba läbi, kõik läksid tundi, vastik oli seal istuda üksi. Siis õpetaja ütles, et ma pean minema kööki koka juurde koos oma kausiga, paluma vabandust ja siis võin tundi minna. Peale seda ei ole ma enam kunagi leivasuppi söönud ja see lugu on meeles, nagu eile oleks olnud, kuigi möödas on juba rohkem kui 25 aastat. Teine trauma on kapsa-porgandisalat, millest kunagi ülikooliajal sain sellise toidumürgituse, et ei suutnud järgmine päev püstigi seista. Seda ka ei suuda enam süüa peale seda.

    Reply

Leave a comment