Õigus elada vägivallata. Älini lugu

Täna on tähtis öö. 10 aastat on möödas sellest hetkest, mil ma sain füüsiliselt vabaks vägivaldsest suhtest. Kuigi jah, hirm ja valu ja pinge hoidsid meid veel pikalt ka pärast seda oma ikke all, siis pisitasa muutus kõik paremaks. Palju-palju paremaks. Nii palju paremaks, et kui täna õhtul uuris Tan, millest ma sel korral siin kirjutan, siis ütlesin talle, et alustasin sellest, et täna, täpselt 10 aastat tagasi, me põgenesime sinuga kodust ja alustasime uut elu. Ta teab ja ta mäletab. Mingis mõttes on mul selle üle hea meel, et ta mäletab, sest siis saab ta vajadusel tulevikus sellega teadlikult tööd teha. Liiga palju olen ma näinud neid, kelle elu häirivad blokeerunud ja unustatud mälestused. Sellised asjad ei kao jälgi jätmata. Kuid tänu sellele ja paljudele teistele võidetud võitlustele on tal võimalus olnud kasvada peres, kus ei ole vägivalda ja on midagi palju paremat.

Seal ta seisis. Minu suur poeg. Silmad tegid paar kiiremat liigutust ja üle selle heledalt helge näo venis üks suur ja lai naeratus. Ta võttis mu käest kinni ja…

“Ma armastan sind!”

“Mina Sind ka. Alati.”

Juba ainult selle hetke ja tunde väljaütlemise nimel oli kogu see heitlus omal ajal seda pingutust väärt. See oli ainuõige tee.

***

Aasta on möödas päevast, mil ma oma loo “9 aastat vabadust” kirja panin. Aasta on möödas sellest, kui ma end nüüd ka sisimas tegelikult vabana tunnen. Selle kõige kirjapanemine ja halastamatu analüüsimine ja asjast rääkimine tegid mu päriselt vabamaks ja lasid mu valu ja hirmu päitsetel lõdveneda. Aasta tagasi ma seda veel ei teadnud. Nüüd tean.

Viimasel ajal on vägivallateemast lähisuhtes rohkem juttu olnud. Vägivallast naise ja mehe vahel. Ema ja isa vahel. Sellistes suhetes kasvanud laste kogemustest ja arvamustest. See on raske, aga nii oluline teema. See on minu teema ka, sest kuigi ma iseenda rahu olen tagasi saanud, siis ma mäletan ja tean. Kogemus on alles.

Vägivald (olgu see füüsiline või vaimne) on miski, mida ei pea keegi taluma… ei, EI TOHI! keegi taluda ja asi, millest peabki rääkima, et kõik need, kes parasjagu kannatavad ja ka alles ohumärke aimavad, taipaksid, et nad ei ole üksi ja näeksid, et ON olemas väljapääs. Et kõik need, kes kõrvalt näevad, et midagi on toimumas, oskaksid mõista ja toeks olla. See teine osa, meie suhtumine, on samaoluline kui ohvri isiklik võitlus sellisest suhtest väljumisel. Kõige koletum, mida sellele inimesele teha saab, on teda ja tema olukorda mitte mõista, veel hullem – hukka mõista, alavääristada ja leida kergekäeliselt vabandusi ja õigustusi ja panna teda kahtlema oma tugevuses ja võitlusvõimes ja tungivas vajaduses sellisest suhtest vabaneda.

Ma ei mõtle sellele teemale isiklikus plaanis enam ammu nii palju kui vanasti, aga ometi tabasin end nädal tagasi lapsepõlvekodu keldris oma viimaseid asju sorteerides ja pakkides milleltki oluliselt. Kogusin seal ühte suurde kasti kokku oma teiste poolt laialipillutatud vanad päevikud. Need kaustikud ja märkmikud räägivad mu lugu hetkes. Need on kirja pandud vanuses 12-25. Peaaegu igast viimasest kui päevast. Ma ei pidanud neid isegi avama, et teada, mis neis kirjas on, sest mu elu lugu on kord seal juba läbikirjutatud. Seda blogi siin ei suuda ma hoida päevakajalisena, siin kirjutatu on enamasti alati analüüs ja paljudest asjadest kokku üheks looks kujunenud jutt. Siin ei ole päeviku kujul lihtsalt faktid toimunust ja selle hetke vahetutest tunnetest. Üks joon on neis, mu päevikutel ja blogis, siiski ühine – ma kirjutasin ja kirjutan sellest, millest ma ise tahan ja mitte keegi ei saa mulle seada piiranguid ega sulgi suhu toppida. Ka vaikima ei saa mind panna, kui ma leian, et seda lugu on vaja. Seda kasti seal keldris vaadates… See mees ja see taak, millest ma 10 aastat tagasi vabanesin, võttis minult pikaks ajaks võimaluse asju kirja panna. Ma kaotasin sedasi oma laste sirgumise lood ja palju enamat, kui vaid laste esimeste hammaste tuleku, juuksesalgud, sammud ja sõnad. Aga võib-olla oligi nii parem, sest sellega koos kaotasin ma enda ajamälust ka tema olemasolu. Teda ei olegi enam olemas? Ta on vaid hall udu selle kõige kohal, mis ajas aina hõredamaks kulub ja see tunne on hea. See on kogu aeg aina parem tunne. Reaalne tunne, et see vari päriselt ka kuhtub su kohal ja ühel hetkel seda enam ei ole, see tunne on vabastav.

Kui Älin mulle ütles, et ta räägib nüüd oma loo ka ära, oma nime ja näoga, siis mul tulid pisarad silma. Kui palju kordi ma nende aastate jooksul talle rääkisin, et pangu see lugu kirja? Palju. Aga ju ei olnud siis tema aeg veel küps ja minu asi liialt teda torkida. Sain vaid oodata ja loota, et see päev tuleb. Ja see tuli. Nüüd on see aeg käes ja kergendus, mida ma tundsin sel hetkel, kui ta mulle paar ööd tagasi oma loo lugemiseks saatis… haaras mind endasse. Eile oli Älini tähtis päev, sest tema lugu astus tema käe läbi, tema nime ja pildiga ellu, siia, meie maailma. Ka inimeste keskele, kes olid pisikesed killud selles loos ja võisid äkki alles nüüd taibata, mis tegelikult toiminud oli. Tema lugu kestis palju kauem ja oli palju valusam kui minu oma. Kui neid kuidagi mõõta ja kõrvutada saab. Inimesi, kes aimasid ja teadsid, oli palju rohkem kui minu loos, aga ometi viis vool ta nii mitmel korral tagasi sinna, kuhu poleks vaja olnud.

Älin on kange naine. Kange ja kannatlik. Tema lugu on krdi valus, aga seda lugedes ei tundnud ma enam seda tema valu vaid aina enam ja enam headmeelt, et ta sellest kõigest lõpuks ikkagi vabaks sai. Ka mina olen selles loos, sest Äliniga sain ma lähemalt tuttavaks ja parimaks sõbraks ajal, mil ma parasjagu just oma eelmise eluga lõpparvet tegin, neil päevil 10 aastat tagasi. See oli aeg, kui ma ei teadnud tema õudustest ja enda omadest rääkisin vaid väga õrnalt ja vihjamisi. Ma püüdsin elu eest tugev olla. Ma ei saanud lubada endale nõrkolemist, sest siis oleksin ma ehk alla andnud ja tagasi koju roomanud. Älin oli näinud minu võitlust vabaduse kätte ja minust sai osa tema võitluses. Ma olin seal, kui ta end välja võitles. Ja siis tagasi langes. Uuesti vabaks sai ja jälle tagasi läks. Ja siis päriselt vabaks end võitles. Ma käisin kõik need tõusud ja mõõnad temaga kaasa, sest tema elu oli ka osa minu elust. Sõime koos ahjus küpsetatud brüsseli kapsaid ja otse karbist jäätist ja jäime kuidagi ellu.

Täna on tähtis päev, sest lisaks minu kümnele vabaduse aastale, mis väärivad mäletamist ja tähistamist, on Älin nüüd, 5 aastat ja 2 kuud vabanemisest hiljem, saanud kirja ka enda loo (jah, sellel lool on neid koledaid kihte paraku veel mitu, aga alustuseks on oluline seegi ära rääkida). See on  valus, vastik, aga nii oluline lugu.

 

Älini lugu

Olin just 18 saanud, kui Kesk-Eestist pealinna kolisin ja ühes pitsabaaris tööle asusin. Sealsamas pitsaleti taga toimetades ma teda kohtasingi. Astus ühel augustikuu keskpäeval koos vennaga uksest sisse, juuksed ehitusprahti täis, vaatas nimesilti mu rinnas (sellel seisis Allen ja all sulgudes ÄLIN) ja küsis, et mis asi see Älin on. Teatasin, et Älin pole müügiks ja suunasin ta pitsamenüüd uurima.

Temast sai pitsabaaris sage külaline. Ega ma sellest esiti eriti välja teinud, püsikundesid oli meil teisigi, ikkagi kaks blondiini leti taga. Töökaaslane millalgi mainis, et on kindel, et üks neist kundedest (ta käis seal nimelt pea alati koos vennaga) on suht kindlalt mulle silma peale pannud. Sellise järelduse tegi ta nimel sellest, et tema vahetustel jõid tegelased kohvi, hammustasid midagi peale ja lahkusid, minu vahetustel istuti pool õhtut ja kaasati vestlustesse ka mind. Mingil hetkel soovis ta mind õhtuti tungivalt autoga koju viia ja kui ma keeldusin, siis sõitis mul järel ja jälitas isegi bussi, millega sõitsin. Temaga oli tore vestelda ja nalja sai ka.

Üks asi viis lõpuks teiseni ja uue aasta tulekuks polnud me mitte lihtsalt koos vaid tulemas oli ka meie ühine laps. Planeerimata, kuid siiski oodatud. Tema tuli töölt ära mingi konflikti tõttu ning oli kodus. Kui külas käisime, siis koos. Enamasti tema sugulaste ja tuttavate juures. Kord olin kutsutud ühele sünnipäevale, siis veenis ta mind ümber ikka koju jääma. Midagi suurt ja romantilist meie vahel nagu polnud, aga laps oli tulekul ja mina olin rahul, et tema jalga ei lasknud vaid oli valmis isarolli astuma.

Kuna pitsabaari bossile suure kõhuga blond pitsaneiu ei sobinud, sain veebruaris kinga. Ometi ei saanud nad seal ilma minuta hakkama ning Teeviida messi ajaks palus pitsabaari juhataja mind taas appi. Juhtus, et kliente jagus hiliste tundideni palju ning jäin appi noormehele, kes seal ametlikult töötas. Minema sain üsna hilja, lisaks eksisin ära, sest väljusin pimedas vales peatuses bussist, seega jõudsin koju peale südaööd. Ta oli märgatavalt närvis. Karjus mu peale, tõstis ähvardavalt käe ja teatas, et olen üks igavene lits, kes ringi hoorab. Loomulikult ma solvusin, olin sel hetkel ainus, kes pere ülalpidamiseks midagi tegi. Selleks pidin kogu uhkuse alla neelama ja tegema tööd asutuses, kust mind lahti lasti ning tema julgeb nii öelda. Võtsin oma jope, korjasin paar asja kaasa ja otsustasin vanaema juurde minna. Ta takistas mind, võttes mul üsna robustselt ümbert kinni. Siis küll vabandas. Põhjendas seda käitumist varasemate haigetsaamistega ning lubas, et rohkem seda ei juhtu. Ja mina uskusin.

Tööle ei läinud ta kuni tütre sünnini. Mingeid „otsi“ kuskil vahel tegi. Sai selleks korraks kütust osta või pätsi saia-leiba. Sõime sageli sõna otseses mõttes kartulikoori (no kuidas muudmoodi nimetada pöidlaotsa suuruseid läinudaastaseid mugulaid, üks koor puha ju), veest ja jahust pannkooke jms veidrat. Tema käis vahel üksi ära, mina istusin enamasti kodus, harva käisin vanaema juures või sõbrannaga jalutamas. Siis usutleti, et mis ja kus ja kui palju ja kellega. Lõpuks lihtsalt otsustasingi mitte minna, et säilitada kodurahu. Sõnavahetusi tuli ette sageli. Selles olla süüdi olnud minu rasedushormoonid ja liiga suured nõudmised (nt tuua maalt ära beebivoodi või otsida tööd, et saaks lapsele riideid osta).

Kui tütar sündis, keeldus ta teda oma nimele võtmast. Tema ema öelnud, et see pole kasulik. Tema ise arvas ka, et tahaks kodu osta ja laenu ei anta pereinimestele väga kergelt. Kuna sel ajal olin sisse kirjutatud oma lapsepõlve koju, tuli nime panema minna Põltsamaale. Emale ei julgenudki kohe tunnistada, et tulime koos lapsele nime panema ja ometigi isa lapsel nagu polekski. Ei julgenud rääkida ka sellest, millised meie suhted päriselt olid. Sellest kuulis ema alles selle suhte viimasel aastal.

Ühel hetkel tuli tal mõte maale kolida. Tädi aitas tal leida ühe uberiku Vasalemmas ja sinna me kolisimegi. Minul otsustusõigust polnud. Tema hakkas Keilas tööl käima ja mina kärutasin aedlinna vahel üksinda beebiga. Sageli juhtus, et tema läks reedel tööle ja saabus koju nt pühapäeva õhtuks. Mobiili, mis olin vennalt ostnud, kui veel tööl käisin, oli ta veel linnas elades maha müünud, seega helistada ma talle ei saanud. Istusin öösiti ja vaatasin maanteelt tulevaid tulesid ning ootasin. Nõnda mitu ööd. Etteheiteid teha ei võinud, siis tuli sõim. Ajuhälbega lehm, värdjas, lits jne. Mõnikord võtsin julguse kokku ja teatasin, et kui ta ei lõpeta, siis ma lahkun, kuid päriselt minna ei julgenud. Talusin seda kõike hirmus, et laps jääb isata. Samas mõtlesin sageli, et miks ma ometi tol esimesel korral tagasivaatamata ei lahkunud.

Kaheselt läks tütar lasteaeda, mõni kuu hiljem sain ka töökoha samas lasteaias. Õnneks oli valikute puudumine meid ringiga pealinna tagasi toonud. Minu tööleminek ei tundunud talle just eriti hea mõte, aga suutsin teda veenda, et saan siis ise lapsele ja endale riideid osta. Ja noh, tema ema ju ka ootas, et ma tööle läheksin. Ehkki töö õpetaja-abina just eriti sisse ei toonud, olin rahul. Sain rahulikult koduseinte vahelt välja ja inimestega suhelda. Lisaks oli lasteaiatöö mind alati huvitanud. Tööl tegin näo, et olengi üksikema. Nii oli lihtsam.

Meie omavahelistele suhetele tööleminek muidugi hästi ei mõjunud. Sõnavara minu pihta muutus aina hullemaks ning lõpuks juba pea iga õhtu kuulsin ma seda juttu, et paki oma asjad ja kao minema värdjas, paks eit (praegusega võrreldes olin ma tol hetkel tegelikult suhteliselt normaalkaalus) Sa ei suuda oma palga eest elada, sa oled mõttetu eit jne, võtan sult lapse ära, hoora siis niipalju kui tahad.

Uue aasta algul soovisin töökoha poolt korraldatud üritusele minna. Tema keeldus aga lapsega koju jäämast. sest just sel päeval olla tal väga palju tegemist ja ta ei näinud põhjust, miks peaksin sellistel üritustel käima. Mina olin tänu tööl käimisele, ning sealsetele eduelamustele saanud piisakese julgust ja otsustasin siiski minna. Üks mu väga hea tuttav võttis sel päeval lapse lasteaiast kaasa ja hoidis teda. Minagi läksin sinna, et siis hommikul saan lapsega koos koju minna. Aga niimoodi eemal olles tajusin, et ma ei suuda, ega taha tagasi minna, sest see polnud kodu, see oli pigem vangla. Peavari oli olemas, seega tegin esimest korda sammu, et pääseda. Tegelikult oli see põgenemine plaanis, aga tuli ometi äkiliselt.

Pidasin vastu kaks nädalat. Esimesel nädalal oli enamvähem vaikus, teisel hakkasid tulema sõnumitena ähvardused ja vabandused läbisegi. Telefon säutsus vahetpidamata. Sõnumeid tuli igasuguseid. Mõni oli süüdistav, mõni ähvardav, mõnes olid sees nii vabandused, armuavaldused kui ähvardused. Ala, armastan teid nii väga ja ei suudaks lapsega ka enam kohtuda, kui sa koju tagasi ei tule. Täna tundub see jabur, aga siis see mõjus. Ta teadis hästi seda, kui oluline see minu jaoks oli, et laps saaks kasvada koos isaga ja kasutas seda relva minuga manipuleerimiseks. See isaga kasvamise kinnisidee tuli mul lapsepõlvest. Kasvasin ise isata ja soovisin nii väga tema lähedalolekut. Sellist igatsust ma oma lapsele ei tahtnud. Ühesõnaga, võtsin oma kotid ja läksin tagasi tema juurde, et kogeda kahte normaalset nädalat ning siis veel hullemat taluda. See oli ka viimane kord, mil ta vabandas. Esialgu lisandus juba tavaks saanud vaimsele terrorile juustest või kõrist haaramine ja rusikatega ähvardamine.

Esimesed päris hoobid, mida selgelt mäletan, on aastast 2004. Oli 25. detsember. Ootasin oma kolmandat last. Minu õde elas oma õpingute tõttu meie juures. Tüli sai alguse sellest, et soovisin paar sõna rääkida enne kui ta sõprade juurde läheb. Tahtsin teada millal tagasi tuleb, et teha plaane ülejäänud jõulupühadeks. Ühel hetkel lendasin vastu garderoobi ust ja kukkusin maha, tema tagus mind jalaga ja sakutas juustest. Õde oli hüsteerias ja röökis, et kui ta kohe ei lõpeta, siis kutsub politsei. Mina, hirmust ja valust kägaras, karjusin õele, et kui helistab, otsigu endale uus peavari. Õde ei helistanudki. Tema läks rahulikult oma teed ja tagasi tulles polnud tal justkui meeleski, et midagi juhtunud oleks. Ülejäänud aeg, mil õde meil oli, oli enamasti füüsilises mõttes rahulik. Ilmselt ta pelgas, et õde räägib emale või vennale või helistabki politseisse. Küll ei hoidnud ta ennast tagasi, kui õde oli ära.

Ühel järgmisel korral helistasin ise politsei numbril, aga hoobid olid jagatud ja tema oli selleks hetkeks juba läinud ning minu jaoks oht puudus. Politsei välja ei tulnud. Neil oli muudki teha, kui peretülidesse sekkuda. Jaoskonda avaldust kirjutama minna polnud mul paraku julgust.

Järgmine eredamalt meeles olev rusikatega vehkimise situatsioon leidis aset õnnepalee ees. Läksime oma kolmandale lapsele nime panema. Eelmised lapsed olid mõlemad minu nimel ja sünnitunnistusel isa andmed puudusid. Seekord oli eelnevalt kokku lepitud, et sel lapsel saab olema sünnitunnistusel ka isa nimi. Tema aga keeldus autost välja tulemast, taaskord jutt, et vaja ju oma kodu muretseda jne. Tuletasin talle kokkulepet meelde. Põhimõtteliselt anusin, et ta tuleks kaasa. Selle peale sain mitu hoopi ja mind tõugati autost välja. Komistasin, ajasin ennast püsti, kogusin väärikuseriismed kokku ja ajasin paberid korda. Auto oli endiselt palee ees kui väljusin. Mõtlesin, et jalutan lihtsalt minema, aga see ei õnnestunud. Nähes, et ma hoopis vastassuunas liigun, tormas ta autost välja. Ta rabas mul turvahälli käest, viskas selle koos lapsega tahaistmele ja toppis mind jõuga autosse. Ega ma ei saanudki kuhugi mujale minna kui koju, teised lapsed olid ju kodus. Nendeta ma lihtsalt ei saanud kusagile minna.

Majanduslik seis muutus peres paremaks. Toit oli normaalne. Lapsed riides. Enamasti oli nii, et tema maksis eluasemega seonduvad kulud ning ostis vastavalt tujule head, paremat. Mina hoolitsesin selle eest, et lastel riided seljas ja kõht täis oleksid. Õnneks olen alati taaskasutuse fänn olnud, seega polnud mul probleemi „teise ringi“ poodidest asju soetada. Mõnikord oli paraku nii, et kingad jäid väikseks või oli uut aluspesu vaja juurde soetada ajal, mil minu rahapäevadeni veel kõvasti aega oli. Siis olin sunnitud küsima, et kas oleks võimalik neid soetada. Lahkemas tujus olles sai poodi mindud, enamasti aga karjus ta mulle, et nõuan alatasa midagi, koguaeg pean midagi saama ja tahan ainult raha, raha, raha. Vaatamata kõigele oli meie koju tekkinud vahepeal arvuti. Läbi selle oli mul võimalus erinevate inimestega tutvuda ja mõnega lähedasemakski saada. Tema läks hommikul tööle ja enamasti saabus alles peale keskkööd. Väitis, et tegi lisatööd. Samas lisaraha nagu ei paistnud väga tekkivat. Kord sõprade seltskonnas selgus, et ta mängib hoopis arvutimänge õhtuti tööl olles.

Mina õppisin ka tasapisi arvutit kasutama. Lugesin uudiseid, veetsin aega „Perekooli“ lehel. Sealt sattusin msn jututuppa „Lapsed 2004“, kus sama aasta laste vanemad omavahel rõõme ja muresid jagasid. Tekkisid tuttavad, kellel sai vahel lastega külas käia ja toredalt aega viita. Sealsed naised olid enesele teadmata minu tugisambaks. Nendega sain olla mina ise, kartmata vastureaktsiooni. Teine seltskond kogunes minu ümber Isetegija.net käsitööfoorumist, kus käisin oma käsitöömõtteid jagamas. Hakkasin korraldama Harjumaa käsitöötegijate kokkusaamisi, korraldasin lastele meisterdamise konkursse ja minu ideest sai alguse „Aasta isa“ ja „Aasta ema“ tekkide heegeldamine/kudumine.

Üks foorumis aktiivne nobenäpp töötas Tallinna Pedagoogilises seminaris ja tema utsitas mind, et pühiksin dokumentidelt tolmu ja viiksin paberid kõrgkooli sisse. Viimasel sisseastumiskatsete päeval uuris ta, kas olen juba käinud. Tal õnnestus mind veenda siiski minema, haarasin paberid, lippasin kiirelt fotograafi juurest läbi ja siis kooli. Sinna sisse saamine oli minu egolaks sel hetkel ja ka muus mõttes oluline verstapost. Õppisin eelkoolipedagoogikat ning muuhulgas valgustati meid ka erinevatest lapsi ja peresid puudutavatest kriisisituatsioonidest, kuidas neid ära tunda, kuidas käituda ja ka sellest, kuidas need lapsi mõjutavad jne.

Istusin ühes Ingrid Veskiväli loengus nagu puuga pähe saanud. Ma olin 27 aastat vana, kolme lapse ema, kui ma reaalselt endale teadvustasin, et olen perevägivalla ohver. Alles siis sain ma aru, et olin talle kogu aeg vabandusi välja mõelnud, endale vabandusi mõelnud. Alles siis tajusin, et mitte mina üksi ei kannata, sain aru, et kogu olukord mõjutab suuresti ka minu lapsi. Aga ma ei suutnud veel astuda suuri samme, et sellest välja astuda.

Tema jaoks oli minu kooli astumine taas probleem. Mul oli ju töö olemas, milleks kool? Olulistele eksamitele ma sageli ei jõudnud, sest mina olin see, kes pidi haigete lastega vajadusel koju jääma. Tema ju haiguslehte võtta ei saanud. Tülid sagenesid veelgi. Sain peksa kui olin vait ja sain peksa kui rääkisin. Sain selle eest, kui soovisin temaga koos olla ja selle eest, kui julgesin veeta aega teistega. Tüli oli majas kui wc paber oli otsas või oli seda ostetud liiga palju, kui soust oli vale maitsega. Tülid ei piirdunud enam ainult tema poolse ärplemisega. Kui lapsi läheduses polnud, püüdsin vastu hakata ja ennast kaitsta. Karjusin, lootes naabrite sekkumist.

Otsisin pidevalt võimalust pääsemiseks, aga teadmised olid väikesed. Panin üles üürikuulutusi, uuisin ise kõiki, aga alati oli vaja korraga liiga palju raha. Kuhu pöörduda, mida teha, mida öelda, kellele öelda?

Kui Tallinna teise ehitusprogrammi raames hakati jagama kortereid noortele peredele ja linnale vajalikele töötajatele uurisin otsast pisut asja. Tema ema käis muudkui peale, et taotleksime ka endale sealt korterit. Otsustasingi seda teha, aga põgenemiseks. See ju oli minu võimalus. Korter, mille leping oleks minu nimel. Sügisel tegin avalduse ja kevadel sain teate, et saangi korteri. Kindel plaan oli kolida korterisse ilma temata.

Põgenemine polnud aga nii lihtne kui arvasin. Ta oli nagu kleepekas mu küljes. Pisut peale sissekolimist suutsin ta siiski millegagi nii välja vihastada, et ta taas mulle kallale tuli. Põhjust ma täpselt ei mäleta. Oli see liigselt raisatud wc paber või vaatas poes keegi mees mind sellise pilguga nagu tunneks mind. Igal juhul lapsed põgenesid oma tubadesse ja röökisid nutta. Mina püüdsin politseisse helistada, kuid ta võttis mu telefoni ära ja viskas vastu maad. Lükkas mu diivanile ja lahmis lahtise käega. Istusin seal diivanil ja kuulasin kuidas ta karjus, et kas piisas või tahan veel. Minu ees diivanilaual lebasid käärid ja ma sirutasin oma väriseva käe nende järele. Mõtlesin, et kui veel lööb… Õnneks ei jõudnud ma seda mõtet kaugemale arendada sest samal hetkel kostis suurema tüdruku hääl:

„Kui sa kohe ära ei lähe, siis ma helistan politseisse.“

Õnneks see mõjus ja ta läks. Kadus kuuks ajaks täielikult. Ma olin rahast lage, aga õnnelik ja üle pika aja rahulik. Samas ärevil, et kuidas päriselt kolme lapsega majanduslikult hakkama saada. Suvekuudel polnud hullu, oli aega uurida ja lisatööd otsida.

Siis tekkis pisematel isa igatsus. Nad nutsid ja palusid, et ma issiga räägiksin. Tema ei vastanud kõnedele. Õnneks. Aga ühel päeval ilmus välja ja ära ei läinud. Ma ei julgenud kõigele vaatamata midagi öelda. Aasta siis oli 2010. Ta hakkaski tulema ja minema kuidas jumal juhatas. Tuli siis, kui mul oli palgapäev ja läks alati teades, et mul taskud tühjad. See oli hea vahend manipuleerimiseks taas.

Kui senimaani olin vaikinud ja polnud oma kodusest elust kellelegi rääkinud, siis ühel hetkel tegin suu lahti. Tavapäraselt tulid lapsed lasteaeda isaga, ajal, mil mina seal juba töötasin, siis hakkasime aga koos käima. Loomulikult tundus see töökaaslastele kummaline ja nad hakkasid küsima. Ütlesingi, et asjalood on sedasi, et talle meeldib kodus rusikatega vehkida ja nüüd olen üksi. Töökaaslased olid hoolivad. Neist oli palju kasu. Nooremad olid koos minuga vihased, vanemad aga rõhusid sellele, et pean mõtlema ka majanduslikule poolele. Ehk on ikka targem kui kannataksin, kuidas ma üksi kolmega saan?

Aastatega õppisin minagi manipuleerima erinevate asjadega. Mõneski olukorras aitas, kui teatasin, et mul on kahe peksmise kohta arstitõend ja kui lööb, on kolmas ka. Abiks oli seegi, kui ähvardasin kohtusse pöörduda, et tuvastada isadus ja nõuda välja elatisraha. Vaimse terrori vastu see paraku ei aidanud.

Isetegija foorum ja Gordoni perekool viisid mind kokku Evaga. Tema oli esimene, kes mõistis kogu lugu. Mõistis mu jõudu vägivallatseja välja visata ja nõrkust, mis lasi tal taas tulla ja jääda. Nii mõnigi kord laiutas ta neis olukordades käsi, kuid ta polnud vait. Ta oli alati minu poolt. Raskuste kiuste tegelesin ikka jooksvalt ka kooliasjadega. Hilistel tundidel tegin koolitöid ja vestlesin Evaga, et und peletada. Vabadel hetkedel läksin koos lastega külla ja vahel jäin mitmeks päevaks. See oli uus tüli teema. Tihti üritas ta lugeda, millest me Evaga omavahel kirjutame, enamasti ma ei lubanud, sest tihti oli jutt ju temast ja tema käitumisest. Need tülid viisid lausa sinnamaale, et ta hakkas mind lesbiks sõimama.

Kord käis ta oma sõbra naise sünnipäeval üksi. Mina olin elutoas, tegin koolitöid ja vestlesin sõbrannaga kuni uni tuli. Kui ta keset ööd tuli, olin diivanil ja just arvuti kaane kinni vajutanud. Teesklesin magamist. Arvuti oli diivanilaual, mina seljaga sinnapoole. Ta tuli tuppa, kohmitses midagi. Äkki tekkis tuppa valgus… nojah, ta avas mu arvuti, et selles nuhkida. Selle peale ütlesin, et ärgu puutugu, mul koolitööd avatud seal. Avatud oli ka vestlus Evaga, mida ta näha ei tohtinud. Haarasin arvuti tal käest ja keerasin koos sellega diivanile tagasi. Hetke pärast tekkis taas valgus, seekord oli tal mu telefon käes. Ta ei reageerinud, kui küsisin, mida ta otsib. Ütlesin, et andku mulle oma telefon, ma uuriks ka seda pisut, seepeale tõusis taas rusikas. Karjusin talle, et ärgu isegi mõelgu mind veelkord selle käega puudutada ja mingu ära minu kodust. Ta viskas mu kõrvale diivanile ja hakkas nutma. Teatas, et ta nüüd teab, mida tema isa tundis ja on valmis sama tegema, mis isa. Tema isa poos ennast üles, kui ta oli 8.

2012 aastal lõpetasin lõpuks Tallinna Pedagoogilise seminari. Saatsin kooli ühe lennu lasteaialapsi. Aasta oli olnud raske. Lisaks pereelule muud pinged. Suur koormus koolis ja rasket haigust põdev ema. Juuni lõpus pidime pidama poja sünnipäeva. Kodus oli tohuvabohu, jõudu polnud, lapsed mässasid. Siis helistas ema, ütles, et peab minema uuele opile. Sel hetkel elasime koos. Tema oli tööl. Tundsin, et ei jaksa ja helistasin talle. Palusin, et ta tuleks töölt varem koju ja aitaks. Viiks lapsed kuhugi mänguplatsile, et saaksin rahus toimetada. Ta tuligi, aga…

Ta oli suhteliselt tige. Karjus, kui saamatu ma olen ja hakaku ma ennast liigutama. Tema ei kavatse kodus orjama hakata. Tõusin arglikult toolilt, kui ta võttis laualt postri ja rullis selle lahti, küsides karjudes, et mis kurat see on. Vaatasin ja ei suutnud meenutada postril oleva näitleja nime, vastasin , et see on mees. See oli viga. Ta tundis, et tema pole piisavalt mees ja see oli loomulikult põhjus taas rusikad tõsta. Mul hakkas pea ringi käima, oksendasin, kui ta lahkus. Mitu päeva olid peavalud.

Seekord lubasin, et ma ei lase sel enam kunagi korduda. Mitte kunagi enam ei tõsta ta minu vastu oma kätt.

Poolteist kuud hiljem astus tegelane ühel hommikul uksest sisse. Tulin just tualetist, napp t-särk seljas, kui ta uksest sisse astus. Olin maruvihane. Tema leidis, et tal on oma laste juurde õigus tulla siis, kui tahab ja mul pole mõtet põdeda, sest ta on mind paljamaltki näinud. Viskasin ta välja ja nõudsin võtmed endale. Mõne nädala pärast selgus, et tal on veel ühed võtmed. Needki sain ähvardades kätte. Seekord oli mul tahtejõudu rohkem. Seekord pidasin vastu.

Paljudele mu tuttavatele tundus veider, et inimene, kes on just lõpetanud suhte, särab kui päike. Kahtlustati isegi, et ehk oli lahkumineku põhjuseks uue armastuse leidmine. Tegelikult oligi, ma hakkasin armastama iseennast 😊

See kõik jättis aga sügavad vaod nii minu kui laste hinge. Me kõik tegeleme ikka veel oma hirmudega ja muude probleemidega. Ärevushäired, raskused koolis ja suhtlemisel jne. Nooremate laste omavahelisi kaklusi lahutades sain algul üsna sageli vastuseks, et aga issi ju tegi sinuga ka nii.
Mina võin ikka veel äkitsi tekkinud baarikakluse keskel lihtsalt tarduda ja jääda alandlikult oma hoopi ootama. Sama võib minuga juhtuda ka siis, kui mõni meesterahvas ootamatult üle tänava sõpra hüüab. Iga päevaga õnneks üha harvem. Mul on sageli raske taluda ka nt olukordi, kus tunnen, et mind rünnatakse.

Kõik löömise episoodid, va üks, leidsid aset, kui ta oli kaine. Miks see kõik minuga juhtus? See on ilmselt üks suur kokkusattumuste kombo. Isata kasvamine, eeskuju puudumine ehk ka lähedusvajadus.

Miks ma ära ei läinud? See on samamoodi suur kombo. Mul oli kinnisidee, et laps peab kasvama isaga. Mul puudus julgus. Mul oli hirm, et kaotan oma lapse/d. Hirm, et jään lastega koduta, rahata. Sellist elu nagu ise esimese raseduse ajal elasin, sellist ma oma lastele ei soovinud. Olin teadmatuses, mul puudus info erinevatest võimalustest. Mul oli häbi lähedastele rääkida, kartsin nende hukkamõistu.

Millal olukord paranes? Tänu tööle minekule ja arvutile tekkis mu ümber seltskond, kes pidas minust lugu, see tõstis minu enesehinnangut. Uuesti õppima minnes avanesid minu silmad. See, mida olin teiste puhul hukka mõistnud, toimus minu oma kodus. Ma hakkasin inimestele rääkima ja mind toetati.

Jah. Mina olen järjekordne naine, kes avalikustas oma loo, aga ohvriteks võivad olla ka mehed. Ka neil peab olema julgust leida väljapääs. Ka neid tuleb märgata!

Mul ei ole anda teile valemit, et teiega sellist asja kunagi ei juhtuks. Aga kui see juhtub, siis põgenege.

Ära mõtle, et see võib üle minna, et mõnel teisel on veel hullem. Paarisuhetes ei ole alandamine, mõnitamine, lähedastest lahutamine ega peksmine mitte mingil juhul normaalne.

***

 

Sedasi nägi välja Älini üsna verivärske vabadus minu silme läbi 🙂

Ja sedasi nägi see välja sel suvel, viis aastat hiljem, kui me veel ühe peatükiga sellest loost rahu sõlmisime.

 

Ma tahan teile kõigile nii väga südamele panna, kes te sellises olukorras inimese lähedal olete või korraga taipate, et silutud särava fassaadi taga midagi toimub…

Kui kannatav pool on teinud kasvõi argliku sammu vägivallatseja haardest väljavõitlemise suunas, siis pole mitte kellegi asi temalt küsida, kuidas ta kavatseb üksinda hakkama saada. No et koos on ju kergem? Pole mitte kellegi asi mainida, et lapsed vajavad ju isa. Ja küsida, miks sa said need lapsed sellise mehega… ok ühe, aga kaks? kolm? Sa ei pruugi teada kogu tõde sellest loost, sest sellest on valus ja vastik ja raske ehk rääkida, see on alandav ja valehäbist läbi imbunud õudus. Kõigi nende küsimuste asemel paku hoopis oma diivanit ja tagatuba. Anna amps oma võileivast. Kui sa ei suuda seda kõike uskuda, siis hoia oma imestus endale (jah, see on šokk ka kõrvalseisjatele, aga sel hetkel on vaja end kohe kokku korjata). Kõige vähem jaksavad sellises olukorras inimesed end tõestada ja õigustada, sest neile on pidevalt tambitud arvamust, et nagunii keegi neid ei usu ja keegi neist midagi head ei arva.

Kõigi küsimuste ja hinnagute asemel vaata parem talle silma ja kui sa muidu ei saa ja ta ei räägi, siis küsi lihtsalt kas asi on väga hull. Sest asi on hull nagunii. Väga hull, aga see võib olla hea päästik, et julgeda rääkida. Kuula, mitte ära jaga hinnanguid. Ole olemas, ole valmis. Mõtle koos, paku lahendusi ja võimalusi ja näe kasvõi kõige sügavamas mülkas päikest. Joonista see sinna lakke kõige ja kõigi kiuste, sest see on SEE, mida see inimene sel hetkel vajada võib – teadmine, et see, milles ta elab, on vale, tema ei ole vale, olukord on vale ja ka seda, et eksisteerib elu pärast õudust ja hakkamasaamine on tegelikult lihtsam, kui see sel hetkel tundub ja seda pidevalt korrutatud on. Väited ja mõtted, et lastel on isa vaja, nad igatsevad isa ja koos on kergem ja miljon muud põhjust, tirivad teda oma nähtamatatute ahelatega nagunii kongi põhja tagasi. See on kord juba meie elamise viis. Aga see ei ole õige. Vägivald ei ole mitte kunagi õige.

Vägivallatseja ähvardused, et lapsed võetakse ära, keegi sinust ei hooli ja mis kõik veel… on enamasti tühipaljas vale. Võimalik, et need on vaid nende endi hirmud, mida nad teistele peegeldavad. Tegelikult valitseb siin elus neis asjus enamasti ikka selge õiglus ja ähvardused jäävadki ähvardusteks. Kuigi need jäävad hinges sügavale hirmuna alles, siis see ongi vägivallatseja eesmärk – tekitada hirmu ja alandust ja lasta ohvril sellest läbi imbuda kuniks ta ise ka usub seda saasta. See on see, millest tema oma naudingu saab või tunneb, et nii omab ta kontrolli asjade üle, mille üle tal isegi õigust pole kontrolli omada. Kõige selle valguses on oluline see, et aktid on fikseeritud, et on tunnistajad, et olete olemas teie, kes te neid pragusid olete selles koledas kuplis näinud. Tehke pilte, aidake salvestada, minge temaga kaasa, veenge ja vedage ta vajadusel perearsti juurde, emosse, politseisse, kuhu iganes, kus neist asjadest jäävad maha märgid, et midagi toimub. Hiljem võib see olla määrava tähtsusega. Ja vajadusel kaitske teda mühaklike ametnike rünnakute eest, leidke see uks ja inimene, kes tahab ja oskab aidata. Sest jaks võib olla väga väike.

Kõige hullem on ignoreerimine ja teesklus, et mitte midagi pole näha või kuulda või teada. Reegel, et kes lööb, see armastab, pole iial paika pidanud. Sõnadega löömine teeb sama välja.

Ja veel. Kui ohver ka läheb tagasi. Siis pole kellegi asi käega lüüa ja alla anda ja süüdistada, et ise oled nõrk ja loll ja vääridki seda kõike. Siis sa lihtsalt pöörad uue lehe ja oled valmis, oled olemas. Järgmine kord ei jää enamasti tulemata. Vägivaldsed suhted ei parane võluväel, nende ainus rohi on nende hävitamine ja on vaid aja küsimus, millal midagi jälle juhtub. See on visa ja vintske võitlus, mis tuleb läbi teha ja seljatada. See on sõda, mida ei võideta enamasti ühe lahinguga. Ja mitte alati ei suudeta seda sõda võita. Ja ka siis ei vaja nad meie haletsust, vaid nad vajavad, et me oleme olemas. Oleme see rahusaar ja päikesekiir, võileivaamps ja tagatoa diivani nurk. Lootus. Võimalus. Isegi, kui see tundub kättesaamatu, siis me oleme olemas, valmis. Mõistame. Austame. Hoolime. Sellestki võib piisata.

 

***

Kui neist meie lugudest keegigi abi ja tuge leiab, et mõista enda või teise olukorda, võidelda end välja valest, hävitavast suhtest või olla toeks kellegi kannatuste rajal, siis ma räägin neid lugusid kasvõi veel sada ja tuhat korda uuesti. Et ka neil inimestel, kes hetkel arvavad, et vägivalla talumine ongi nende ainus võimalus ja nad peavad suutma seda taluda, oleks võimalus tähistada enda uue elu alguse esimesi päevi igal aastal uuesti. Mida aeg edasi, seda paremate tunnetega. Nii uskumatu, kui see kõik võib seal augus piineldes tunduda, siis sellest kõigest on olemas väljapääs. Kõige raskemad on esimesed sammud.

Minu ja Älini sõjad on võidetud. Nende võitluste armid on ja jäävad. Vahel teevad nad valu. Neid arme ei pea peitma, varjama ega maha salgama. Need on armid, mis teevad meid sügavaks, teadjaks, mõistjaks, ilusaks. Need on need, mis on meie omad ja omal veidral viisil need kaunistavad. Alati.

 

Ja teadke… te ei ole üksinda.

Meil kõigil on õigus elada elu, milles ei ole vägivalda.