Kuidas lõhnab armastus?

Sellel ööl, kui ma Eesti-reisiks pakkima asusin, valdas kogu me seltskonda mingi eriline rahu. Ema ja Tan läksid magama. Meeste riided ja asjad olid juba koos. Vanc kõõlus Andrease ümber. Alguses vaatasid nad koos ära värskemad uudised Vancu FB lemmikstaaridest – imesiga Estherist ja Cincinnati loomaaia enneaegselt sündinud jõehobutüdrukust Fionast.  Siis läks telefon kinni. Mehed külitasid kahekesi voodil ja jälgisid hoolega, mida ma teen. Õhus oli õnnelik ootusärevus ja mõnusad tunded ja mõtted. Me ju teadsime küll, et ega see pikk teekond hapukoorepurki topitud vaaladena seal autos Eesti suunas kilomeetreid mõõtes ei saa just mingi nauding olema, aga me vaatasime kaugemale ja meie õnneuimast sai haaratud ka Vancu.

Mina siblisin ja toimetasin ja vahepeal ka mõtlesin ja nemad lihtsalt vaatasid. Siis jõudsin ma punkti, kus võtsin riiulilt kaks lõhnaõli. Kaalusin neid käes. Nuusutasin üht, nuusutasin teist. Vasem kulm liikus mõtlikult üles- ja parem allapoole ja ma jäin korraks toppama. Hmm, kumb siis nüüd on parem kaasa võtta?

“Ahh, anna kõik need pudelid parem siia!” teatas Andreas naeru mugistades ja Vancul läksid silmad põlema. Mõtleks, ei peagi veel magama minema!

Mina liikusin järgmise päevakorrapunkti juurde. Andrease ja Vancu kõige olulisem tegevus pakkimisel tundus sellest hetkest alates olevat mulle pulmapeoks sobiva lõhnaõli valimine. Ja siis arvustamine, millised neile endale meeldivad ja millised mitte ja millised nende meelest sobivad mulle igapäevaselt ja millised mitte. Siis tegi kumbki mu lõhnaõlidest oma pingerea pudelite sisu hinnates ja siis eraldi rea sellest, mida mina peaksin kasutama. Ja millal. Minu mehed, muigasin ma juba järgmiseid pulmapeo jaoks olulisi asju kokku tassides ja kottidesse toppides. Noh, eks nende ninadki saavad osa sellest, kui mina enda nahale midagi lõhnavat piserdan, mis sinna vähemalt mõneks ajaks kestma jääb ja täidab õrnalt või siis hoopis mitte nii õrnalt õhu mu ümber. Las nad siis avaldavad oma arvamust sel korral põhjalikult.

See protsess nägi neil välja umbes sedaviisi.

Vanc ehitas mingi rea ja siis vaatas seda. Siis selgitas Andreas Vancule, kuidas tema neid pudeleid sorteeriks ja reastaks.

“See on siis umbes nii nagu viski degusteerimine käib,” ja ise itsitas. No nagu Vancul oleks aimu, kuidas viskit degusteeritakse. Hea, kui teab, mis imeloom see viski üldse on.

“Vanc, kas sa tead, mis on viski?” küsisin mina nii muuseas sekka.

“Jaa, see on mingi alkohooooolne asi.” vastas Vanc ja asus hoolikamalt asja kallale.

Olgu, seda viski-asja ta siis vähemalt teab. 😀

Vancu arvates on minu seitsmest lõhnaõlist see YSL Black Opium Floral Shock ikka üks eriti võigas lõhn. Andreas muigas. Tema selle mulle ju kevadel sünnipäevaks kinkis, aga nentis temagi, et suvepulma see vist ei passi. Saati siis veel lõhn, mis lastele võiks meeldida. Minu jaoks on see suureks saamise lõhn. Mitte mingi vana-olemise oma, vaid justnimelt suurekssaamise oma. Ma vahel harva julgen seda piiri juba kombata 😉

Vancu tagantpoolt teine valik, koht number 6, oli Burberry London, mis jällegi Andreasele väga meeldib. Selle sain ma temalt kunagi jõuludeks vastavalt oma tellimusele. Ja tuunisin ka pudeli sõlega endale veel meeldivamaks. See on lihtne ja rõõmus lõhn 🙂

5. koha pälvis Vancu nimekirjas Elizabeth Ardeni Sunflowers. Isemoodi lõhnaõli, mille isa mulle selle pudeli ja lõhnaga esmakordselt laevapoes kohtudes 1993. aastal kinkis, sest “see olevat nii minu moodi”. Ma olin siis 16aastane 🙂 Ta kinkis mulle tookord ka Sunflowers tualettvee, aga oli aeg, kus ma seda väga ei kasutanud ja kaht peaaegu täis pudelit tundus jabur endale hoida ja sedasi loovutasin ma siis mingil hetkel selle ühe oma kogujast õele. Mida vanemaks ma saan, seda enam mulle see lõhnaõli meeldib. Selles on suvi ja soojus ja päike ja mingi armas igatsusesegune lapsepõlvearmastus. Mahlane ja rikas selline. See on minu julguse lõhn. See on päikesesooja õitseva päevalillepõllu lõhn.

4. koha sai minu enda absoluutne lemmik – Chloe Innocence, mida toodeti vaid aastatel 1995-1999. Ma nägin seda imelise kujuga pudelit uusi parfüüme tutvustaval lehel mingis ajakirjas ja ma teadsin momentaalselt, et mul just on seda vaja. Kandsin seda pilti pudelist koos nimega endaga kaasas, kuniks ta narmendama hakkas ja siis küsis isa, mida ma sünnipäevaks soovin. 🙂

Isa kinkis mulle mu esimese pudeli seda imelist lõhnaõli 19ndaks sünnipäevaks. See lõhnas nii, et ma oleksin tahtnud sellesse uppuda ja seda juua. See lõhnas nagu mu mõtted ja tunded. See lõhnas just nii nagu see pudel sellel kortsukulunud pildil oli mul lasknud seda lõhna ette kujutada. Mina, kes ma olen läbi elu kõiksugu lõhnade suhtes ületundlik ja äärmiselt valiv olnud, ja paljusid lõhnaõlisid ei paneks ma iial oma nahale isegi prooviks, siis see Karl Lagerfeldi imeline süütuse-lõhn on täiega minu. See oli juba täiesti pimesi minu oma. Selle konkreetse pudeli ostsin ma 1999. aastal Pariisist. See on mu kaheksas ja viimane õrnroosa pudel seda imelist parfüümi. Ja mul on siiani seda veel tilk alles! See on enam kui kullakaaluga minu jaoks. Vahel käin ma seda salaja nuusutamas ja vaid paar korda aastas tilgutan ma seda ettevaatlikult oma nahale, et sulada. Kui ma vaid saaks, siis mu maailm lõhnakski ainult sedasi ja ma ujuksin selles. Kolm korda päevas. See lõhn elab mu naha all 🙂

Vancu jaoks 3. kohale jõudis mu mõnus ja igapäevane Lancome Miracle. Andrease jaoks on see väga oluline ja eriline lõhn. Vaat et olulisemgi kui mulle, sest mulle oli ta pikalt vaid üks paljude seast. See oli aeg, kus ma põhilise aja kasutasin Donna Karani Be Delicious ja ja Versace Bright Crystalit muidu. AGA seda lõhna kandsin ma just meie esimesel kohtumisel. Sest kõik, mis meiega toimus, oli ju ometi üks suur ja ilus ime. Just selliselt lõhnavad meie esimesed ühised mälestused. Ja ka mälestused ajast, mil me olime juba koos, aga veel päriselt koos elada ei saanud. Siis olid mul tema juures hambahari, must küünelakk ja poolik pudel Miracle lõhnaõli, mida ta suure igatsusega vahel enda ümber õhku pihustas ja unistas, et ma olen tema lähedal <3

See konkreetne pudel on mul neljas. Esimese kinkisid vanemad mulle ülikooli lõpetamisel 2002 ja selle konkreetse kinkis ema mulle medkooli lõpus 2015. Nagu ring oleks täis saanud. Võluväel. Üks pudel on mul seda veel varuks. Selle kinkis Andreas mulle igaks juhuks paar aastat tagasi jõuludeks. No et kui keegi peaks taas mulle meeldiva lõhnaõli tootmise lõpetama. See lõhn turgutab üsna sageli õhku me ümber. Selles on ikka veel ime ja magus igatsus käsikäes 🙂

Minu jaoks valikut tehes, sai Vancu meelest teise koha mu ema kingitud Chaneli Chance. See on minu jaoks kõige naljakam leid. Kui ma enne eelmisi jõule korraks Eestis käisin, siis otsis ema midagi oma kapist Tannule. Ja siis jäi talle näppu see puutumata pudel. Tal endal on omad lemmikud veel isa ajast ja see on seal seisnud kes teab kui kaua. Ennast ta seda kasutamas ei näinud ja pistis siis pudeliga karbi minu nina alla, et noh, äkki meeldib mulle. Umbusladavalt avasin pakendi ja tõmbasin korgi pudelilt. Teistmoodi. Aga üldse mitte eemaletõukav. Võttis veidi aega, kui ma harjusin. Pihustasin seda veidi oma sallile, et kui ma järgmisel päeval on selline tore omamoodi lõhn on, siis võtan ta kaasa. Šveitsi jõudes vedas Andreas suurte sõõrmetega õhku mu ümber endasse ja uuris, mis asi see on, mis nii kenasti lõhnab. Mida aeg edasi, seda rohkem see kummaline valik mulle meeldib. 🙂

Vancu poolt esimese koha pälvis mu eriti nunnu tomatilehelõhnaline Nina Ricci Les Belles de Ricci Liberty Fizz. Kui mu süütuse-lõhn on mu absoluutne lemmik läbi aegade, siis see on mu absoluutsete lemmikute edetabelis teisel kindlal kohal. See lõhnab nagu ulakas mina. See lõhnab nagu komm ja kasvuhoone ja lapsepõlv ja Donaldi-näts, mida sai närida mitu nädalat. No päev otsa närisid ja õhtul panid kenasti voodi kõrvale kapikesele hommikut ootama. Maitse oli ammu kadunud, aga lõhn püsis ja sellega sai kõige suuremaid nätsumulle teha! Ja seda nätsu sai vahel isegi peenralt näpsatud värske tilli ja teritatud pliiatsite sisuga värvida! Ehk lõhnadest rääkides, siis kui ma parasjagu uduõrnroosalt süütu olla ei tahtnud, siis kasutasin ma seda ulakuselõhna, et värviliste sukkade ja kahe patsiga kelmikas plika olla. Ka 30aastaselt. Eksole. Nüüd on selles niiiii palju nostalgiat ja kirevalt elatud elu ja vahel ma ikka raatsin tilgakese seda ka kasutada 😀

See lõhn tuletab mulle miskipärast alati meelde ka selle hetke, kus ma koolieelikuna sõbrannadega Juurdeveo tänava kandis mängisin ja mängu hulka kuulus ka nädalavahetusel mingi lasteaia hoovi peale hiilimine ja seal mänguplatsil hullamine. Kuniks nurga tagant ilmus keegi kuri suur inimene, kes meid minema ajas. Teised tüdrukud olid suuremad ja panid vudinal üle võrkaia plagama. Mina ronisin ka, aga allahüppamisel jäin ma puitraamiga võrkaja ülemise serva küljest välja ulatuva suure naela külge kinni. Seal ma siis rippusin, abitult maa ja taeva vahel, oma beežide puuvillaste sukkpükste haardes kuniks keegi mööduja mu sealt kenasti alla tõstis. Ma ju muidu ei olnud selline! 😛 Ka selle imelise lõhna tootmine lõpetati 1999. aastal ja läbi aegde on mul seda kokku olnud 6 kaunist rohelist ussikuninganna pudelit. Lillakasroosa kroonkorgiga. Esimese kinkis mulle isa, viimane pärineb viie aasta tagant Ameerikamaa netipoest, sest Euroopast ei õnnestunud seda enam leida. See on lõhnaõli, mis on mitmel pool seisatades elavdanud eelkõige just lapsi. Kahel korral on lapsed ka oma vanematega juttu teinud, et ei tea küll kust see hirmus hea kommilõhn küll tuleb. Sellised asjad mulle meeldivad. Nii väga. Ja nii lahe, et Vancu on sama meelt, et ta emme on ikke üks igavesti ulakas magus tüdruk. Vabalt! Iga kell! Elu ongi ju komm. Või väitis keegi midagi vastupidist? 😉

Ja nüüd arvake ära, mis võis olla Vancu enda suurim lemmik?

Vancu enda lemmik on mu Chaneli Chance. Ta palus hardalt, kas ta võib selle endale saada. Ja kui endale ei saa, siis äkki vähemalt ööseks kaissu? Eks ta ka seepärast selle minu nimekirjas teiseks jättis, et siis oleks mul oma esimene koht ja tema saaks vaikselt sõrmed taha ajada teisele ja üldse mitte nii olulisele kohale? 😀 Lappis seda suurt pudelit oma pisikes peos nagu kõige paremat suurt lutsukivi ja vahepeal sikutas korgi maha, et paremini selle sisu endasse hingata. Igal juhul veetis ta selle öö nii, et pudel magas tema padja kõrval. 😀

Andrease lõhnaõlide eelistamise asetus oli vastupidises suunas üles ehitatud. Väikesed vangerdused võrreldes Vancu eelistustega ehk Vancu arvates mulle kõige sobivam lõhn lendas Andrease jaoks rivi lõppu.

Tema suur lemmik aga langes Vancu lemmikuga kokku ehk Andrease 1. koha haaras endale Chaneli Chance.

Tema teise koha ja ühtlasi minu jaoks parima koha sai tema arvates mu soe ja magus päevalille-lõhn. Ja kolmandale asetas ta enda kingitud lilleõiešoki musta oopiumi. No ütleme nii, et see on minu enda jaoks kõike muud, kui mu enda valik, aga selles on midagi, mis mulle meeldib ja ma ei usu, et see on ainult see meeldimine, et Andreas selle mulle kinkis. Ma ei ole ju nõiutud?! 😉 Ja pealgi olen ma elus ennegi pudelitele kellegi teise juures õnnelikuma elu kinkinud, kui see pole minu teema. Seega selles ikka on midagi 🙂

Tegelikult oli Andrease ja Vancu arvamust sellest olulisest asjast väga lahe teada saada. Ühtlasi tundus see nende mõlema jaoks olevat rahustav tegevus kogu selles puhkuse alguse elevuses. Seitse pudelit oli just parasjagu, et jaksaks asju järjestada.

Neid pudelid seal koos vaadates ja igast rivist pilte klõpsides pakkimise vahel, no seltsimehed palusid, et ma teeksin pilte, et hiljem midagi sassi ei läheks, haaras mind armas tunne. Seal ei ole tegelikult mitte midagi juhuslikku. Igal pudelil on oma lugu ja mälestused ja nad on paljuski väga erinevad ja teineteisele vastanduvad minu meelest. Veider on ka see, et kõik nad on erinevate lõhnaloojate juurest mu juurde tulnud ja ma ei kujuta ausalt ette, et ma suudaksin ühtegi teist YSL, Ardeni, Versace, Ricci, Chaneli, DKNY lõhnaõli omaks võtta. Mitte, et ma neid hulgaliselt nuusutamas ja proovimas ei oleks käinud. Need lihtsalt ei istu mulle. Isegi samade sarjade lõhnaõlid pole üldse minu teema olnud. Chloe on läbi pikkade aastate vist ainus, kelle juurest ma midagi ka uut ja toredat olen suutnud leida enda jaoks. Lohutuseks ja ehk ka hapras lootuses, et ehk kunagi tuleb mu süütuselõhn ikka veel tagasi. Välja ma sellest kasvada ju ometi ei taha 🙂

Lõpliku valiku, mida Eestisse kaasa võtta, tegin ma ikkagi ise. Minuga rändasid hoolega pakitult kaasa kaks pudelit – õige natuke isale mõeldes ja päevililli ja päikest armastades, mu Sunflowers, mis on appiii… 24 aastat vana pudel juba!?

Ja Burberry London, sest see on piisavalt lihtne ja armas, et sobida igasse hetke. Selline, mis muudab iga päeva helgemaks.

Kumba neist ma pulmapäeval kasutan, seda ei teadnud ma sel hetkel veel ka ise mitte. Ju kasutan seda, mida sisetunne maailma tasakaalus hoidmiseks ja mu tunnetuse täiustamiseks just sel hetkel vajab.

Pealegi ootasid Tallinnas mind nagunii veel paar lõhnava sisuga pudelit, mis pildi kirevamaks pidid tegema, aga seda ma Vancule ja Andreasele veel ei ütelnud. Sest sellel ööl lõhnas armastus ja kogu me korter ilmeksimatult nagu Chaneli Chance. Kõik imeline oli ja on võimalik! 🙂

Kuidas lõhnab teie maailm? Teie armastus? Unistused? Õhk teie ümber? 🙂

 

PS Mulle meenusid seda lugu nüüd üle lugedes mamma õpetussõnad, mida ma endaga väga hoolikalt olen kaasas kandnud:

“Lõhnaõli ei tohi mitte kunagi kasutada liiga palju. Seda peab olema su peal ja ümber just nii palju, et teised vaid aimaks ja hakkaks otsima, kui see neile meeldib. Isegi nii vähe võib seda olla, et nad otsivad, aga ei leia, aga neile jääb müstiline tunne millestki väga heast. Äkki oli see vaid ettekujutus? Hea tunne? Ja seda lõhna võib olla just nii palju, et see kedagi teist, kellele see ei meeldi, ei häiriks. Sa lõhnast iseennast, mitte ei lämmata kogu maailma.”