Usutunnistus: anarhist? :P

Kõik Happyd on nii pikad-pikad-pikad, aga moonike on väike, moonike on väike 😀 Mäletate seda laulu? Või natuke teistmoodi? 🙂

Lisaks nunnudele pisikestele moonidele (see oranzhikas tuules laperdav õis pildid paremal) ja suurtele karvastele koertele, kes ülevaltvaates tegelikult üsna pisiksed tunduvad, on meil siin ka bürokraatia. Andreas on tige ja mina irvitan veel vaid õelalt, et nii palju siis isiklikust vabadusest ühes eriti demokraatlikus riigis. Šveits EI väsi üllatamast ja mul on tõsiselt kopp ees sellest jurast siin. Ega ma muidu ei kirjutaks. 😛

Kui me külast linna kolisime, siis pidime me enda uuest elukohast 14 päeva jooksul kohalikus linnavalitsuses märku andma ja end ümber registreerima. Sada paberit ja dokumenti kaenlas, käisime tegime selle asja Andrease elu jooksul esimest korda enne ettenähtud kahe nädala möödumist ära. Pool tundi möödus nagu naksti paljundades ja meid küsitledes. Kõik näis korras olevat. Ainult Andreasel oli vaja veel takkajärgi saata neile koopia oma tervisekindlustuse kaardist ja meie perekonnaraamatust. Sellest on ju oma eeeee…. tublisti üle kuu juba möödas. Meile tagastati vahepeal postiga isegi tulnukapassid uues aadressiga. Täna saabus aga e-mail, et mind ei saa ikkagi vanalt aadressil ümber registreerida uuele. Teate miks? 😀

Keegi tark on vanas kohas mu isikuandmete lahtrisse trükkinud usutunnituse juurde “evangelisch” ehk siis meie mõistes protestant, kuigi, kui minu käest seda seal küsiti pea kaks aastat tagasi, siis vastasin ma sirgelt, et ma olen täiesti usutunnistusevaba nende jaoks. See, mida või keda ma usun, et ole mitte kellegi asi. Samahästi võiks nad minu käest küsida ka mu poliitilisi, seksuaalseid ja missiganes sättumusi ja suundumusi, mis pole ka mitte krdi kellegi asi. Tegelikult oli Andreas mulle juba varem ütelnud, et asjade lihtsamana hoidmise nimel tasub ütelda, et ma mitte midagi ega kedagi ei usu. Nii on lihtsam, sest muidu hakkab üks kamm maksude maksmisega, sest kirik võtab kindla protsendi sinu sissetulekutest ja hakka siis veel seda asja pärast klaarima ja seletama. Seda enam, et ma olen siin elamise ajal vaid ühe korra kirikus käinud ja sedagi katoliiklikus, Andrease onu matustel.

Nii ja just nüüd saabus kiri, et nemad ei saa mind ümber registreerida, sest uude kohta hiljuti kolides kinnitasin ma, et mul usutunnistust pole. Et kuidas see sai sedasi muutuda, sest vanas kohas on ju kirjas, et ma usun. Ja KUI see usutunnistus nüüd tõesti on muutunud, siis on vaja mul selle kohta ametlikku tunnistust, et mind on kiriku hingekirjast välja arvatud. Aga mind pole üheski koguduses hingekirjas. Ka Eestis mitte.

Kuidas selline jura siin üldse võimalik on? Väga lihtsalt. Seesuguseid ankeete täidavad klaasi taga asuvad preilid ju ise oma arvutist, mille ekraani sa nägema ei ulatu. Sinul endal puudub sellest ülevaade, mida nad sinna kokku kirjutavad. Minegid allkirju ja asju selle kinnitamiseks ja ülekontrollimiseks siin selliste asjade jaoks pole sellisel kujul, no et ma nõustun sellega, mida nad sinna kokku on kirjutanud. Mis on mõistagi paras absurd nagunii.

Kuna mul pole paberit, mis kinnitaks, et ma olen vahepealse kahe aasta jooksul kirikunimekirjast välja arvatud ja et mul nende ees on maksud tasutud ja võlgu pole, siis nüüd nad tahavad Eestist ametlikku paberit minu usutunnistuse ja kirikliku kuuluvuse kohta. Saate aru? Mina ei saa. Tigedaks teeb. Abituks. Ja väga vihaseks. Hea küsimus on see, kas meil üldse sellist paberit väljastatakse?

Andreas juba kirjutas neile vastuse, et tegemist peab olema veaga ja nii edasi. Lootma ju peab, et ehk saab sellest jamast kuidagi valutumalt ja puhtalt välja. Kiri oli ilusa ja viisakalt nagu ikka. Ta on vist unustanud, et neile tuleb jõuliselt läheneda. Ma susisin selja tagant, et kirjuta neile, et jah, mul on uus usutunnistus, ma olen satanist. See sobib neile? Või, pane, et usun keevaliselt anarhiasse. Ja makse ei maksa. Jummala tõsimeeli usun. Ja ei maksa. Kui sellest ei piisa, siis ema just saatis mulle Eestist koos mu suure laheda lohe ja raamatukastidega terve karbitäie tikke. Mida iganes ta arvas, et ma nendega siin tegema peaksin. 😀 Ühesõnaga taaskord tuleb mingi idootsuse peale oma aega ja närve kulutada 😀

Aga muidu on meil siin igavesti ilus ja tore! 🙂

Sööme lilli…

või topime neid kõrva taha

ja jalutame viljapõldude vahel ja mitte rohuliblet ei huvita mu usutunnistus. Tahan, joon kisselli, tahan kuulan RadioManiat! 😛

Tegelikult on elu muidugi täitsa lill. Olgu ta siis kaktus, ohakas, takjas või mõni muu veidralt ilus õitega taim 😀

 

JÄRG 9. septmeber 2017:

juuli alguses kirjutasin ma neile teravalt valusa kirja sellest, kuidas kogu see jama on ületanud kõik piirid. No tõesta, et sa oled kaamel ja siis, et sa pole jne. Selgitasin kultuurilisi erinevusi ja mida kõike veel. Andreas sai minu kirjale vastuse ja seal seisis, et nad nüüd uurivad asju uues valguses. Paluti oodata. Mu kiri saadeti edasi ka kohalikele kirikupeadele otsustamiseks. Ma olin lootusrika, sest pole ju võimalik, et nemad ülekohtuselt minust üle sõidaks.

Augusti lõpus tuli uus kiri koos vastusega. Nemad kõik koos on leidnud, et minu ainus võimalus maksumaksmisest hoiduda on ametlikult kirikust välja astuda. Selleks pean minema linnavalitsusse, tegema avalduse ja kui see sealt siis kirikunõukokku saadetakse ja otsustatakse, et jah, mina, reetur, võin lahkuda, siis ma võin ma lahkuda. Sama me poiste kohta. Maksukohustus kehtib hetkeni kui nad on mu välja arvanud. Nende koosolekud toimuvad paar korda aastas. Eelmise aasta eest olen ma neile võlgu ca 500 franki (ligikaudu 450 eurot) ja selle aasta eest siis varsti juba ka samapalju. Ja mul on siin elamise ajal olnud null kopikat teenistust. Ma ei saa ühtegi toetust. Lapsed ei saa. Laste pealt ei ole isegi maksusoodustust, aga kirik, kuhu ma ei kuulu, nõuab oma makse. Elu Eestis tundub korraga märksa õiglasem. Ausalt. On asju, millega ma ei kavatse leppida ja seda raha ma neile kinkida ei kavatse. On paremaid kohti, kuhu seda annetada…

Jälgi mind Facebookis:

8 thoughts on “Usutunnistus: anarhist? :P”

  1. Vot selle pärast ma armastangi Eestit, et mitte keda kuraditki ei huvita, kas ma usun jumalat(missugust), kuradit (missugust) kive, puid, naabri-helduri eile loodud sekti vms 😛 Euroopa on omadega ikka puhta p…(puus, tahtsin ma öelda)

    Reply
    • Ja ma kirjutan kahe käega sellele alla! No mis järgmiseks? Niisama olla ei tohigi? Tegelikult saab ju pinnida igasugu küsimustega ja selle järgi inimesi kastidesse toppida. Mõtle kui lihtne on siis sorteerida ja harvendada? Ma juba huviga ootan seda vastust, mille me Andrease kirjale saame. Seda, et ma siin kaamel olen, seda tean ma juba ammu ja mitu elevanti sinna külmkappi mahtuski ja üldsegi Chuck Norris ei söö mett. Ta sööb mesilasi! Üks kord hammustas kobra Chuck Norrist. Pärast kolme piinarikast päeva… kobra suri. Ja see ka veel, et Chuck Norris ei maga. Ta ootab. Ma ootan ka! 😛

      Reply
      • Issver, selle selekteerimise peale ma ei mõelnudki… Jeekim, mine sa tea, mis päeval tuleb võimule mingi peast katkine ants, kes ei armasta näiteks lihasööjaid (või mingit muud seltskonda)…

        Reply
        • Nojust, noh! Lihasööjatest rääkides, siis ma servast siin kirjutan meie tänavatoidu festivalidel käimisest ja mul on terve posu pilte sellest, kuidas Andreas isuga liha vitsutab ja just mõtlesin, et kas peaks algusesse panema viisaka hoiatuse, et jumala pärast keegi end kuidagi halvasti ei tunneks, kui liha ja seda isu näeb. Maailm on ikka nii palju muutunud. Minu lapsepõlves sunniti mind liha sööma kasvõi vastu tahtmist, nüüd on aga lihasööjate jaoks vitsad leos 🙂

          Reply
    • Igapäevaulmekas 😀 Vastust pole endiselt. Ma ei teagi, kas mind nüüd jäetakse rahule, saadetakse välja või sunnitakse mõne kirikuga liituma. Olen ikka veel ootel ja loodan parimat.

      Reply
        • Kuigi! Krutskeid täis mõte – teen ise oma sekti ja hakkan sellega teenima. Ehk saab sellest kunagi siin riigikirik ja mind vabastatakse maksudest? 😛

          Reply

Leave a comment