Palun vabandust, ma ei ole rase ehk kuidas me Legolandis käisime :D

Katrin kirjutas mulle nii umbes kaks nädalat tagasi, et nad tulevad perega Saksamaale Legolandi ja liiguvad siis vaikselt Itaalia suunas ja meie jääme kenasti tee peale. Ma panin selle mõtte enda peas kenasti hoiule. Alguses mõtlesin, et no eks nad käivad seal ära ja tulevad siis meile külla.

21. juunil kirjutas Katrin, et nad hakkavad nüüd peagi liikuma ja täpsustasime veel detaile, et kuidas nad meie juurde jõuavad ja äkki me ikka saame ka Legolandi tulla. Mulle see mõte meeldis. Poistele meeldiks vast ka. Aga Andreas? Koer? Pealegi avastasin koera passi välja otsides, et Happy marutaudivaktsiin on mai lõpus aegunud ja vaja oleks uut süsti. Mõte siis selles, et hotelli ju ilma vaktsiinita ei võeta ja koeraga koos poleks me ju Saksamaale lõbutsema saanud minna. Üks meist, mina või Andreas, oleks sel juhul pidanud koju jääma ja see mõte ei meeldinud mulle mitte. Pealegi tuli kogu see mõte Andreasele kõige pealt ette sööta, et tal oleks aega seedida. Istusime kohvikus, kuum tuul puhus varjude all ja ainus hea asi oli see, et päike meile lagipähe ei grillinud ja mõte jaksas liikuda.

Rääkisin Andreasele, kes on Katrin. Ta on mu keskkooliaegne klassiõde, kellel on samavanad pojad kui meil ja lisaks veel natuke suurem tütar. Ja meie poisid on nende lastega tuttavad ja omal ajal Eestis kohtudes klappisid omavahel väga kenasti. See on oluline punkt, sest sisuliselt pole poistel siin suuremat sotsiaalset suhtlust väljaspool kooli olnud ja lapsi pole meil varem väga külas käinud ja suvel on siin ju nii palju teha. See, et nad meile külla tulevad, meeldis Andreasele väga, sest tema arvamuse kohaselt on Eestist tulnud inimesed kõik kenad ja viisakad, aga üldse mitte pealetükkivad (nagu itaallased näiteks, toob ta alati näiteks, kes lihtsalt sajavad sisse ja võtavad su elamise ja su enda üle 😀 Ma ei usu, et see laieneks kõigi itaallaste peale, aga Andreas räägib enda kogemustest. Eestlased nii lihtsalt ei oska. Parima tahtmise juures ka mitte 😀 ).

Siis küsis Andreas, kuidas nad tulevad. Vastasin et autoga ja kõige pealt lähevad Legolandi. Me võiks äkki ka minna? Ja pistsin nagu muuseas avatud LINGIGA telefoni talle nina alla taldriku kõrvale. Ta vaatas, arvutas, mõtles ja teatas, et no järelikult me siis läheme ka. Hmm, ok. See käis küll kiirelt ja kergelt. Talle meeldis see mõte väga. Aga kuhu panna koer. Vaktsineerimata koer. Sõime kõhud täis ja Andreas helistas, kas me saame koera puuduvast vaktsiinist hoolimata tuua hotelli. Isik toru teises otsas ei näinud selles probleemi, ega see vaktsiin oma toimet siis päeva pealt lõpeta. Arusaadav, et me peame selle süsti kiiremas korras laskma talle nagunii ära teha. Aga kripeldus jäi ikkagi, et kas sel hommikul, kui me koera hotelli viime, ta ikka võetakse vastu. No et äkki on sel ajal seal keegi teine vastuvõtus.

Ühes olime Andreasega täiesti ühel meelel – poistele ei räägi me Legolandist enne mitte kui midagi, kui me reaalselt seal kohal oleme. Pigem ikka seepärast, et kui käik on välja reklaamitud ja siis viimasel hetkel ikka selgub, et me ei saagi minna, siis neid pisaraid ja pettumust oleks kurb vaadata. Valmistasin nad vaid ette, et tädi Katrin tuleb perega meile külla ja me läheme neile Saksamaa piirile vastu. Mitte ühtegi protesti, et ma pigem ootan kodus või muud seesugust. 😀

Reedel elasime oma esimese pulma-aastapäeva vaikselt üle ja õhtul panin vaikselt nii muuseas mõned asjad meile hommikuks teele kaasa – poistele vahetusriided igaks juhuks ja autosse tekid ja padjad, et mugavam oleks reisida. Kasvõi siis ainult Saksamaa piirini, mis on meist nii 45 minuti sõidu kaugusel.

Me läheme Legolandi!

Laupäeva hommikul 6:30 oli äratus ja kui koolipäevadel 7:30 ma poisse enamvähem une pealt pean riidesse udjama, et nad kuidagi kooli jõuaksid, siis laupäeva hommikul oli kõik see mees kiiremas korras ukse juures rivistusel ja valmis minekuks. Viisime Happy hotelli. Ta tundis eelmisest suvest tuttava koha kohe ära ja hakkas valju häälega laulma ja ukse poole vedama. Ausalt, ma pole kunagi seesugust koerahotelli varem näinud. Koerad on terve päeva aias, neil on seal suur muruväljak, bassein, purskkaev, varjualune ja vihmase ilma jaoks ka katusega hall hullamiseks. Ööseks läheb iga koer oma pessa ja hommikul läheb pidu edasi. No selline koerte paradiisi laadne koht. Happy kiunus erutusest ja teisel pool väravat oli kamp kõiksugu koeri talle juba huviga vastu tulnud nagu lasteaias, kui rühma saabub uus põnn. Meie lahkudes pani ta võidu juba ühe dalmaatslase ja corgiga basseini suunas. Tagasi vaatamata. 😀

Ja meie sõit algas. Enne Austria piiri nägi tagumine rida välja seesugune:

Vahepeal nad virgusid, vaatasid GPSi pakutud eeldatavat kohale jõudmise aega ja magasid edasi. Vahepeal jõudis Tan viriseda, et ma ütlesin, et me läheme ju Saksamaa piirile ja nüüd on meil veel 100 kilomeetrit sõita keset Saksamaad. Aga sõpradega kohtumise ootuses elas ta ka selle 100 kilomeetrit üsna reipalt üle. Vanc on neil hetkedel alati äärmiselt rahulik. Talle meeldib autoga sõita ja kui GPS näitab teed ja aegasid ja muud infot, siis ei küsi ta kunagi, millal me jõuame ja mul on selle leiutise üle alati nii hirmus hea meel, sest ma mäletan veel siiani, kuidas Tallinnast Tartusse või Pärnusse sõites jõudsid mõlemad juba enne Tallinna piiri küsida, millal me ometi kohale juba jõuame. Ja sedasi iga kahe kilomeetri tagant. Olgu kiidetud targad ekraanid! Lennukis on need teekonna näitamise ja kõrguse ja kiiruse ja muu infoga ekraanid ka ühed head asjad. Neid vaatan ma isegi 😛

Nii. Ja siis hakkasid teel paremat kätt korduma Legolandi sildid. Esimesed sildid suutsime me Andreasega kuidagi oma keresid kokku painutades ära katta ja siis sõitsime me kiirteelt maha ja tegime väikese ringi ümber künka, mille otsas olid tuttavad hiigelklotsid…

…ja Vanc kiunatas totaalse vaimustusega:

“Vaaaaaata! Seal on mingi Lego asi! Vaata, seal on Legolandi silt!!! Kas me läheme nüüd Legolandi!??? Onju me läheme sinna??!!! Päääriselt!!” 😀

Ja Tan porises, kuidas me teda petnud oleme ja talle valetanud oleme, et me läheme poistele vastu ja nüüd ta peab sinna tittede kohta minema ja tal oleks sada muud targemat asja teha, kui mingisse nõmedasse Legolandi minna. See, et me siin poistega kohtume, ei tundunud talle kuidagi arusaadav, sest poisid ju ometi ei taha mingisse tittede kohta minna. Kuna ta Legolandi kodukat näinud ei olnud, siis ta ei uskunud, et ma öösel vaatasin sealt lehelt videot ja mul läks pelgalt filmivaatamisel mõne koha peal juba süda pahaks – ehk seal on kohti, kuhu mina elu ei ilmaski ei läheks ja kus talle kindlasti meeldiks. Ei uskunud ta mind. Aga Vanc oli vaimustuses ja juba ette nii rõõmus, et seda oli lausa imelik vaadata 😀

Me olime kohal 10 minutit enne avamist ja parklas oli korraks tunne, et kui Tan tõesti tulla ei taha, siis istugu autos ja oodaku. Katrini poistega kohtumise nimel oli ta valmis end ikkagi kaasa vedama. Kassas vaatas ta hoolega piletite eest tasumist ja hakkas otsast peale, kui palju me nüüd selle nõmeda koha peale raiskame ja mis tema kõik selle eest oma Mine Craftist saaks osta ja blablabla 😛 Aga Vanc säras ja käis uuris ukse taga atraktsioonide nimekirja, kus olid kirjas ka reeglid nõutud miinimumpikkuse ja vanuse kohta. Ta on juba mõnda aega 132 sentimeetrit pikk olnud, aga igaks juhuks pidi teda ka Lego mõõdupuuga mõõtma. Kujutad ette, ta on turris juuste jagu isegi pikem kui 130 senti ja seega on kõik lõbustused talle ka ilma saatjata täiesti lubatud.

Astusime sisse. Lendamise atraktsioon tegi oma esimest ringi taeva all. Tan marssis tagasi vaatamat selle suunas. Ise alles puhises. Vanc leidis mingi ronimise linnaku ja sukeldus sinna nagu pisike väle orav. Mina otsisin varju ja Tan läks koos Andreasega lendama. Ma esialgu ei julgenud lennata ja ootasin esimesi emotsioone omade käest. Tan ja Andreas tõusid lendu esimeses reas ja vuhisesid seal teistega pudis nagu mesilasparv 🙂

Kõik oli tore, aga kuna Tan nii kerge oli, siis ta ei läinud pöörlema ja jälle oli kõik nii paha, nii paha, kuigi tegelikult oli ikka tore ka olnud. Või no ok koht, aga samas nii lahja, et ma võivat ka minna. Eksole! 😉

Vanc kõõlus ronilas ja tegi näo, et teda see lendamise asi üldse ei huvita. Ta oli hoopis paate silmanud veidi eemal.

Järgmine oli paadisõit. Tannu ainus eesmärk oli mulle ja Vancule pähe teha 😛

Andrease abiga see neil ka õnnestus haa-haa-haaa ja Vanc oli korraks kuri.

Siis söötsime pisikese kurja mehe haikalale ja tuju tuli tagasi 😀

Tan arvas vist, et ta sööb selle haikala ise ära 😛

Aga Lego-hai oli ikka väga näljane ja siis toitsime teda ka veidi suuremate meestega 😛

Ma arvasin lõpuks, et seesugune müts võiks Andreasele hästi sobida, aga ta otsustas selle mütsi ikkagi Legolandi jätta. Mingi nipiga saime ta isegi hai kõhust kätte, aga see oli VÄGA naljakas ettevõtmine pealtvaatajatele. Ma seepärast jätsin selle hai targu vahele 😀

Kell oli 11 saamas ja Katrin saatis mulle sõnumi, et neil läheb tunnike veel aega saabumisega. Vaatasime ringi. Mingi autodega ameerikamägede värk tundus piisavalt hull, et mina sinna ei kippunud. Ooteaeg oli uksele märgitud 50 minutit ja Tan otsustas ka pigem poisse oodata selle asemel ei üksinda minna. Siis avastasime, et Legoland ja Sealife on teinud koostööd ja palava päeva eest oli marumõnus vahepeal “sukelduda” Atlantisele 🙂

Dory ja Nemo-kala nägime ka ära, aga minu lemmikud on hoopis need tegelased 🙂

Vanc vaatas selle kalaga korralikult tõtt

Nupust sai reguleerida seda legodest ehitatud masinat 🙂

Ja seda ka ja kalad ei paistnud üldse olevat häiritud vaid tulid uudishimulikult kohale, kui legomehe suust mulle hakkas nupuvajutuse peale tulema.

Ja altpoolt sai akvaariumi “sisse” ka ronida ja see meeldis Vancule kohe eriti 🙂

Katrinit veel polnud ja me jalutasime veidi niisama ringi, et leida Legolandi plaan ja saada parem ülevaade, kuhu me veel kindlasti jõuda soovime. Põikasime pargi keskel oleva suure legomaailma Star Warsi osakonda ja esimese asjana leidsin ma põõsa alt terve kamba Jar-Jar Binkse ja Vanc teadustas, et talle Jar-Jar ikkagi ei meeldi. Mulle küll meeldib. Totukas ta on, aga väga nunnu on ta ka 🙂

Yodale andsin ma igal juhul musi 🙂

Ja Vanc väljendas oma armastust R2-D2-le 🙂

Ja reguleeris veidi vanakurja ennast ümber 😉

Sedaviisi pidi ta kõige halva eest hästi kaitstud olema 😀

Lähedalt nägid need tegelased veel iseäranis lahedad välja valguse ja varjude mängus 🙂

Ja siis saabus Katrin.

Poistele veidi sulamisaega ja siis panid kõik neli poissi atraktsioonidest lookas kohas hoopis mööda aeda turnides minema 😀

Käisime Egiptuse maailmas ja siis suundusime Ninjago platsi suunas. Tan ja Johan, kui kõige adrenaliinimaiamad mehed, võtsid kampa ja läksid omi kiiremaid asju ajama. Jõudsin veel Tannule hüüda, et vett saab juua joogikraanidest ja kui park kinni pannakse, siis oodaku meid värava juures. Rõõmsalt kadunud nad olidki. Katrin läks Oskariga ninjadega madistama ja meie võtsime Andreasega Vancu ja suundusime rongi peale.

Vanc ajas tegelikult juba varem, et lähme roninga sõitma, aga Andreas oli kindel, et see oli tema idee 😀 Veidi aega otsisime jaama ja sõit võis alata 🙂

Möödusime linnadest ja sadamatest ja maailma kõige kõrgemate hoonete mudelitest ja millest kõigest veel.

Sõitsime läbi Lego transformerite staabi, mis muidu ehk olekski märkamata meil jäänud, sest see oli nii kõrvalises kohas ja teel jaama poole möödusime ka põõsastest, mille seest paistsin lego-lammaste pead ja itsitasime, et kui vaid Tan praegu siin oleks, siis kiljuks ta kõrvulukustavalt “shiiiiipi! shiiiipi! shiiiiipiii!” ja rong paneks kraavi 😀 No talle meeldivad lambad lihtsalt nii väga. Olgu või legodest.

Vahepeal põikasime vees keerleva karusselli peale, sest õues oli lihtsalt liiga kuum ja vee lähedus tundus ahvatlev. See oli igavesti lahe. Minu jaoks oli see päeva esimene veidi ekstreemsem atraktsioon. Juba ootejärjekorras itsitasin Andreasele, et pane tähele, nad kindlasti küsivad, kas ma olen rase. Vanc saadeti oma “paadi juurde”. Ta tahtis minna eraldi. Andreas läks ka ja siis oli järjekord minu käes. Vedasin kõhu nii sisse kui võimalik, aga ei midagi… Suund vaba koha poole näidati mulle kätte, aga enne kui ma pardale ronisin, kappas preili masinist tõsise näoga mu juurde ja küsis:

“Vabandage, kas te olete rase?”

“Ei, ma olen lihhhhtsalt paks!” lõkerdasin ma vastuseks. Ma ju teadsin, et nad küsima hakkavad.

“Olete te kindel?”

“Jaa, ma olen ikka kohe päris kindel,” hakkas see asi mulle juba liiga palju nalja tegema. Saksa korrektsus, nagu Andreas mind alati sellistel hetkedel lohutab. Turvalisus enne kõike. Kusjuures selget silti uksel pole. 😛

Enne kui meie tiirutamine algas oli preili tagasi ja küsis, kas ma solvusin ja vabandas veel kord. Ma vastasin suure häälega naerdes, et ma vist pean ise vabandama, et mu kerekuju teda segadusse ajas ja pole hullu midagi. Kuigi aru ma ei saa, kui ma ka oleksin rase, siis seesugune karussell nüüd küll kuidagi kurjast poleks ja ma ei jätaks seda ka rasedana vahele. Ju see asi ikka enesetundes ja endatundmises on. Ehk ma sain kavala idee, et kui ma peaks kunagi veel rase olema ja tahtma karusselliga sõita, siis ma pean neile ütleme, et sorry, ma ei ole rase, ma olen lihtsalt paks ja saaksin lõbutseda kogu korralikkust kummardava maailma kiuste, sest rasedad ju pole ometi isemõtlevad olendid? Kes ütles, et rasedad karusselliga sõita ei tohi, ehh? Kui mul oleks enesetunne kehv, siis ma ei roniks ju ometi ise seesugusesse kohta? Midaiganes. Kokkuvõttes sain ma sellel samal atraktsioonil hiljem samale tüdrukule ja paljudes teistes kohtades veel ka hiljem, no oma 20 korda kindlasti ütelda “vabandust, ma olen lihtsalt paks!” 😀 Ja kõik vabandasid seepeale. Mis oli omamoodi jälle lõbus ja no nõme oli ka, sest olen ma mingi loll, et ma roniksin kohta, mis võiks mu rasedusele ohuks olla, kui ma rase oleksin!? 😀

Tegelikult olen ma paljude aastate jooksul, mis ma oma kõhulihaste diastaasi ja nabasongaga elanud olen, karastunud. Alguses muidugi ärritas, kui õhinas inimesed mulle beebi-Vancuga jalutades kodutänaval õnne hakkasid soovima.

“Kas on poiss või tüdruk?” ja “Kas võib õnne soovida?” või “Viies kuu? Millal on tähtaeg?”

“Misasja?!” ei saanud ma alguses aru, mida nad ometi mõtlevad. Tänava peal rahunesid inimesed maha, sest kõht oli samasugune ka pool aastat hiljem – ei suurem, ei väiksem ja uut titte ka polnud. Aga naabritädil oli ajaarvamisega omamoodi värk ja tema oli täiesti kindel, et ju ma ikka külapeal kuskilt jälle ühe lapse olen üles korjanud ja lihtsalt ei taha tunnistada, et ma JÄLLE rase olen. Kuna mind ta ei uskunud, siis hakkas ta pinnima 5-6aastast Tannut.

“Räägi, kas sa saad varsti väikese õe või venna?” urkis naabritädi ja segaduses Tan tuli koju uurima, et mis värk on. Laps sai aru, naabrimutt mitte. Ajas seda juttu veel üsna pikalt. Mõni no kohe on selline… uudishimulik 😀

Tööl ja koolis vahel harva võeti mind vaikselt kõrvale, et kas ma ikka tohin tõsta ja nii edasi. No tegelikult raskeid asju ma tõesti tõsta ei tohi. Korra ründas ka üks naiskodanik mu kõhtu patsutama, et liigutusi tunda, aga ehmatus oli suur, kui selgus, et oii, ma polegi rase. Hiljem õppisin ma vastama selle raseduse küsimusele mitmel erineval viisil. Kuidas parajasagu tuju oli. No et tegelikult neelasin ma hommikul kogemata arbuusi alla. Või et ma ei viitsi tööd teha ja kannan igaks juhuks patja, et kõik ma raskemaid töid ei peaks tegema ja tegelikult teen ma tööd rasedate modellina ja ei tohigi alla võtta. See on muidugi omaette ooper, kuidas kaastundlikud inimesed ikka arvavad, et ma peaks end käsile võtma ja sedasi pole normaalne “rase” olla ja kohe kindlasti pean ma minema oma songaga opile. Eksole. Ega ma ise ei ole ju märganud ega asjaga tegelenud? Tule taevas appi, laske inimesel rahus paks olla, kui teil endal kogemust pole, mis tähendab elu diastaasi ja songaga, siis võite oma kõhulihaste harjutusi südamerahus ise teha, mina neid teha paraku ei tohi. Ma oma elu esimese poole 60 kilost kondist reaalsust taga ei igatse, siis oli mul kogu aeg kole külm. Ideaalkaalu 70-75 kilo oleks tore, aga mul oleks väga hea meel, kui ma pragusest kaalust 10 kilogi kaotaksin, aga siinse söögivaliku juures ma seda lihtsalt ei oska ja ongi kõik. 🙂

Nii, aga seda, mida ma oma kõhuga teha tohin ja mida mitte, seda tean ma hästi ja üks seesugune mõnus karussell mulle liiga ei tee. See on hoopis tore ja millestki toredast ei plaaninud ma Legolandis küll ilma jääda. Ja ei, ma ei ole rase, ma olen lihtsalt paks ja selle väljaütlemine ei ole minu jaoks enam ammu enam probleem, sest see on ju ometi reaalsus ja kui see mulle haiget teeks, siis oleks see ikka väga paha lugu küll 😀

Me olime paar ringi saanud sõidetud, kui meiega liitusid ka Tan ja Johan. Tannu virisemine selle üle, miks me ta nii nõmedasse kohta tõime, oli kadunud sellest hetkest kui Johan kohale saabus ja enne järgmisele ringile kihutamist jõudis ta vaid õnnelikult karjuda, kui äge see Legoland on 😉

Meie tegime Andreasega vahepeal vee peale paadiga lendamisest pausi ja kastsime basseini servalt endiselt lendavaid poisse. Vajutad nupule ja vett pritsib ja poisid kiljuvad ja nõuavad veeel ja veeeeel. Ise saad seal seistes vahel ka üsna märjaks, aga selle kuumusega pole see probleem 😀

Rongiga sõites olime avastanud ka mingi teise rongilaadse asja, mis sõidab vaikselt maa ja taeva vahel kõrgel puude kohal. Sinna oli meil vaja ka minna. Vahepeal olin ma väravast pargiplaani toonud ja sättisime end teele. Suuremad poisid läksid kosest paadiga alla sõitma, sest see olevat jube äge olnud. Üldse olid nad selle ajaga, mil me rongiga sõitsime ja veidi ringi vaatasime, jõudnud juba igale poole ja arusaadavalt tuli järgmise asja peale minna joostes 😀

Kuumuse peletuseks võtsid Andreas ja Vancu ühe jääpudiga värvilise joogi ligi, mis oli nii hirmus magus, et mina seda juua ei suutnud. Jalad hakkasid alt ümaraks kiskuma ja meie oleks Andreasega soovinud piiluda ka tuldpurskava lohe lossi, aga Vanc arvas, et see on liiga hirmus ja meil on vaja ikka teed jätkata taevase rongi suunas. Tee oli aga nii pikk, et Vanc istus vahepeal maha ja Andreas tünnile, et oma jahutav jook rahus sisse imeda.

Ja siis seisime veidi aega järjekorras ja juba olimegi maa ja taeva vahel. Ja ei, ma ei ole ikka veel rase!

Kohe väljapääsu juures oli “politseimaja” oma laserite ja peegel-labürindiga. Meie käisme Andreasega seal ühe korra ja ekslesime üsna pikalt 😛

Vancu aga käis sellele nii mitu ringi peale, et lõpuks oskas ta sellest juba läbi joosta 😀

Veepudeleid täitma minnes kohtusime taas Tannu ja Johaniga. Läksime kõik koos seal kõrval oleva kõrge keerleva torni otsa, millest on suurepärane vaade kogu Legolandile. Vanc muidugi alguses arvas, et see on jälle mingi hull vabalangemise asi ja suhtus asjasse skeptiliselt. Kui ma talle näitasin, et toolidel pole isegi trakse, siis ta rahunes ja meil oli Andreasega lihtsalt hea meel, et me korraks jalgu saime puhata. Seal üleval panime paika ka plaani, kuhu me veel kindlasti peame jõudma, sest sulgemiseni oli aega vaid napp kaks tundi.

Meie kamba peegeldus klaasseinalt kõrgel puude ja majade kohal 🙂

Selline on Vancu arusaam nunnust naeratusest. Ärge parem küsige 😀

Normaalse näoga pilte saab temast hetk hiljem näiteks siis, kui ta ei tea, et ma pildistan 😛

Tagasi maa peal olles panid Tan ja Johan teadmata suunas plehku ja meie võtsime suuna veemaailma poole. Piraadid ja laevad ja veekahurid maalt ja laevadelt.

Väraval oli küll silt ja näha oli, et rahvas sai veidi veega pihta ja vahel kostus mõni kiljatus. Jälle pole rasedatele sobiv? Pean tunnistama, et ega mulle tegelikult peale ühe pooliku kõhu, mis tõenäoliselt oli päriselt raseda kõht, rohkem nagu ilmselgelt lapseootel naisi silma küll ei jäänud. Või pole mul hetkel see periood, kus ma neid näha oskan. Vahel on küll tunne, et kogu maailm on korraga rasedaks jäänud.

Me olime pealaest varba otsani läbimärjad, kui me oma paadi pealt lõpuks maha ronisime. Aga hirmus lõbus oli see asi küll ja jahutas veidi ka, sest ma olin mõne tunniga ikka parajaks krevetiks end praadinud 😛

Paraadpilt: Läbimärjad lapsevanemad Legolandis 😀

Seepeale arvasid Vanc ja Andreas, et oleks vist veel vaja midagi süüa või nii. Vanc sai jäätise ja Andreas šokolaadiga pehme vahvli. Vahvel olla hea olnud. Lai naeratus ja kriimu nägu reetsid vaid selle söömise jälgi (paremal suu nurgas, näete?! 😛 ). Andreas seda ise puhtaks ei saanud. Ma kuivalt ka ei saanud.

Teate ju küll, kuidas emad oma laste kriimulisi silmnägusid vahel puhastavad? Pöial või mõni teine sõrm korraks suhu ja siis kiire nühkimine, kuniks asi enamvähe viisakas taas välja näeb. Andreas vihkab seda täiega. Ta agar ema olla teda ikka pidevalt sedasi silunud ja sättinud. Ma pole ennast väga tabanud seesuguse tegevuse juurest, sest emb-kumb – mu enda poisid on suutnud puhtalt süüa või on nad nii kõrvuni koos, et aitab vaid survepesu. Aga sel korral oli mul vaja Andrease nägu kuidagi enamvähem puhtaks saada. Ja tema urises ja irvitas läbisegi, et ma olen nagu ta ema. Kujutad ette, 40aastaselt puhastab keegi oma ilase sõrmega su nägu. Palun vabandust! On jah ebaesteetiline ja -hügieeniline ja mis kõik veel, aga mis sa hädaga teed 😛 Minu jaoks võrdub see mälestustega sellest, kuidas mu ema oma pikkade küüntega mu lontis sukkpükse ülespoole venitas ja samal ajal kogemata säärest ja kintsust alati näpistas. See  oli vastik ja valus. See on minu lapsepõlvetrauma, mida ma siiani õudusega meenutan ja olen valmis hammustama, kui keegi peaks mu sukkpükse sel viisil tulema kergitama 😀

Vanc märkas nõiamaja ja surus oma jäätisetuutu põhja Andreasele lahkelt pihku ja kadus turnima. See rohekas-kollane tegelane keset maja on tema 😀

Sealsamas kõrval oli ka kiikuv laevuke. Alguses oli Vanc selle ära põlanud, kui liiga ohtliku atraktsiooni. Tan aga rääkis vahepeal, et see olla hirmus lahja. Päevaga oli Vancul julgust juurde tulnud ja kui meie keeldusime loksumisest, siis arvas ta, et ta võib üksi ka minna. Ja läkski 🙂

Mina turtsusin, nina jooksis vett ja silmad sügelesid. Ju see vesi seal piraadikahurite maailmas oli puhastatud nii, et see mulle väga ei istunud. Ma mõtlesingi, et see läheb ju sirgelt suhu ja silma seal, et kuidas nad nii saavad. Aga väike Zyrtec ja mõne minuti pärast oli juba palju inimlikum olla.

Andreas lihtsalt istus ja nautis ilma ja toredat olemist. Tema selja taga olevat koske, millest “kanuuga” sai alla sõita, vaatasime me mõlemad pilguga, mis ütles, et tore on, kui inimestele see meeldib, aga meist jääb see puutumata 😀

Vanc liikus vaid tantsusammul ja oli nii hirmus õnnelik, et seda oli isegi natuke naljakas vaadata. Aga äärmiselt armas. Ma püüdsin seda balletti ka filmida, aga iga kord kui ta märkas mind telefoniga, lõpetas ta oma keerutamise ja lendamise ja tuli uurima, mis asja ma siis nüüd teen. 🙂

Katrin oli mulle juba varem ütelnud, et nad jäävad Legolandi teiseks päevaks ka. Ma vaatasin pargiplaani ja mõtlesin, mis meil veel tegemata on. Tegelikult olid mul poistele vahetusriided olemas. Tekid ja padjad olid meil ka olemas. Koeraga oli pühapäeva õhtuni hooleta. Autos saaks magada ja teise päeva pilet maksaks nina peale 15 raha. Teatasin Andreasele, et mulle hrimsasti meeldib tema seiklushimu ja avatus hullumeelsustele ja ühtlasi on mul talle küsimus.

“Aga sa tohid ainult “jah” vastata!” oli mu kindel tingimus naljaga pooleks. 😀

Ja siis hakkasin ääriveeri uurima, kuidas talle ikka see päev meeldinud on ja kas on veel midagi, kuhu ta jõuda tahaks, aga täna enam kuidagi ei saa. Ma ju teadsin küll, et ta Bioncle “jõujaama” veel tahtis jõuda. Ja mina tahtsin lennata. Ja Ninajagosse me ei jõudnud ja draakoniga lossi ka mitte ja veespinnerid tundusid igati toredad, millele ikka uuesti ja uuesti minna. Sulgemiseni oli aega vaid tunnikest. Arusaadavalt sai ta aru, kuhu ma sihin. Vastu ta polnud, aga otsustasime enne poiste arvamust küsida, et asi lukku lüüa.

Enne sulgemist jõudsime korraks veel kolmekesi uuesti kõrgele torni tiirutama.

Uurisin Vancu käest ka, et kas tal jäi midagi olulist proovimata ja kas midagi meeldis talle nii väga, et ta tahaks sinna kindlasti uuesti minna ja siis, kas ta äkki tahaks homme uuesti siia parki tulla. Ta arvas, et ta tuleks homme hea meelega tagasi, aga läheks äkki vahepeal ööseks koju. No et oma voodis on parem magada. 200 kilomeetrit koju ja 200 tagasi tundus nagu natuke liiga palju. Aga siis taipas ta, et kui Happyt autos pole, siis saame me ju istmed alla lasta ja sedasi autost voodi teha. See tundus talle uus ja põnev magamise viis, sest viimased ööd oli ta kodus rõdul telgis üksinda maganud. Ja autos magamine sellisel viisil oli tal proovimata. 😛

Kui me tornist alla tulime, siis tegi Vanc politseimajas paar tiiru ja siis venitasid nad end Andreasega nööri abil üles ja lasid sealt alla sarnase masina otsas nagu keset meie Ahhaa keskust on. Veespinnerite peal saime ka veel mõned korrad käidud ja mina sain jälle seletada, et ma tõepoolest rase ei ole. Teel värava suunas tegid Andreas ja Vancu veel ka kiiremad ringid seesuguste “tünnide” sees, mida nad varem proovinud ei olnud:

Enne lõppu olid atraktsioonide järjekorrad olematud ja seetõttu oli igati mõnus hopp siia ja hopp sinna hüpata ja asjast viimast võtta. No mine tea, kui me homseks ei jää, siis ongi ju selleks korraks kõik.

Värava juures kohtusime Tannu ja Johaniga. 🙂

Õhinas poisid rääkisid meile, mida kõike nad vahepeal teinud olid ja et nad olid näinud kose juures eestlasi ja mingi tädi seletas seal siis oma lapsele, et näe, siin on veel eestlasi ja Tan ja Johan siis valgustasid teda, et eestlased küll, aga üldse mitte Eestist. See oli kuidagi jube oluline olnud 😀 Hiljem ütles Tan, et ta märkas parklas ka mitut Eesti numbrimärgiga autot. Tegelikult ma nüüd enam isegi ei imesta, et inimesed selle tee ette võtavad, sest see park oli tõepoolest tore. 🙂

Tan, kuuldes, et Johan on homme ka kohal, mõtlemiseks aega ei vajanud. Tal oli päris kindlasti homme ka vaja siia tulla. Me vahetasime seepeale Andreasega muigavaid pilke, et mitte liiga ammu oli see noor mees me peale pahane, et me ta seesugusesse tittede kohta tassisime 😛

Me jääme ööseks!

Mina oleksin autos magamisega ka täiesti rahul olnud, aga Andreas arvas, et talle meeldivad küll seiklused, aga ta eelistab neid stiilselt teha. Eksole. Siis selgus, et ta oli juba varem Legolandi lehelt vaadanud ööbimisvõimalusi ja seal olid hotellile ja muudele võimalustele lisaks ka mingid tünnid, mille sees sai ööbida. No tünn, siis tünn, mis mul selle vastu sai olla. Vanc muidugi kõhkles taas, et apppiii, mida me jälle plaanime. No nagu tahaks temast soolasilku teha või midagi sarnast. Tan oli päevast alles nii pilves, et lihtsalt nautis sooja õhtut ja unistas homsest. Katrinile ma enne lahkuminekut ei jõudnudki ütelda, et me ka teiseks päevaks vist jääme, sest mu telefon sai pilte tehes tühjaks ja laadijat ma ometi ei taibanud üheks päevaks Legolandi sõites endaga kaasa võtta. 😀

Sõime kähku õhtust ja kolisime “tünni”, mis poiste arvates üsna kääbikute elupaika meenutas. Oleks meile tünnidele muld ja muru selga aetud, oleks ma nendega arvatavasti nõustunud.

Maja juurde viiva tee ääres elasid lego-hundid.

Andreas meie tünn-maja ees, mille kohta Vanc arvas, et see on rohkem nagu viiner. Igal juhul istus maja katusel lego-orav ja hoidis kahe käpa vahel tammetõru. Miskipärast meenus Jääaeg 😀

Tünn neljale. Või tegelikult isegi viiele, sest ühe voodi all oli ka lisavoodi. Ja ülemise korruse koos olevate madratsite peale mahub vabalt rohkem kui kaks inimest.

Lisaks suurele legode kastile, millega koha peal mängida sai, oli majakeses ka legodest liblikaid, lepatriinusid ja mesimumme 🙂

Ehk siis igati luks tünn selline! 😀 Ainult vets ja vesi asusid majakestest pisut eemal. Ja sinna minnes kohtusime… karudega 😀

Vancu sõrmed mahtusid täpselt karule ninaauku. Milleks iganes see siis nüüd hea pidi olema, aga pilti palus ta mul sedapuhku päris ise teha 😀

Ma mõtlesin küll, et mu kamp peaks piisavalt väsinud olema, et kohe magama keerata, aga ei midagi. Lähme ikka vaatame kogu puhkeala ka üle. Läksimegi 😀

Rattaplats erinevate väikeste sõiduvahenditega ja mänguplats ja ujumise tiik oli vaba ligipääsuga. Lahe seikluspark oli eraldi tasu eest ja alla 12aastaseid lubati rajale vaid koos täiskasvanud saatjaga. Meie Andreasega ei tahtnud mingist turnimisest mitte midagi teada ja Vanc ütles lõpuks, et ok, kui ma temaga kanaleid tulen ehitama, siis ta pole kurb, et ta sel korral turnida ei saa. Väsinud jalgade vettepanemise vastu polnud mul vähimatki ja koreda liivaga varvastega mängida oli ka mõnus. Aga kõige pealt kalpsas ta karussellile ja ronis hoo pealt üles.

Ja siis ehitasime kanaleid 🙂

Maruõnnelik Tan mängis ämblikmeest ja oli oma eluga seal maa ja taeva vahel hirmus rahul. Mõtleks, päev otsa oled saanud lennata ja loksuda ja nüüd vastu loojangut lastakse veel ronima! 😀

Mulle meeldis see, et kogu see ronila oli kogu aeg silma all ja ma ei pidanud kusagil võsa vahel müttama, et tema jaoks olulisi pilte teha. Selline sümpaatne kompaktne värk. 🙂

Vanc leidis endale samal ajal muid tegemisi ja vahepeal vaatas uurivalt, et kaugele see Tan juba jõudnud on 🙂

Andreas oli vaimustuses, et pika aktiivse päeva järel ei olnud tal hingematvat seljavalu ja üle väga pika aja julges ta endale ühe õlle lubada. No ravimitega koos ei saa ju. Istus siis mees kaldal punasel pingil ja nautis oma elu ja ilusat õhtut 😀

Seal tagumise veepiiri kohal ja põõsaste ees lendab parasjagu Tan järgmise punkti suunas õnnest huilates.

Ja tagasi maja suunas tuhisedes, et veel viimane ring ülemisel korrusel turnida! 🙂

Vahetult Tannu järel liikus üks onu pisikese poisiga. Poiss pani väledalt ees minema ja onu udjas tal sabas. Ju oli ka vanuselt selline laps, keda veel üksi rajale ei lubatud, sest onu ise seda asja kuigivõrd nautivat ei tundunud. Läks siis onu mööda trossi lendu, aga ei maandunud sujuvalt ja lõi suure hoo pealt oma jala vastu puidust vahepõranda serva. Kinni ta sealt enam ei saanud ja vajus tagasi keset tiiki. Rippus seal maa ja taeva vahel ja läks aega, kuniks töötajad talle köie pihku toimetasid. Onu tõmbas end käte jõul peaaegu alguspunkti juurde, aga viimaseid meetreid üles suunas enam ei jaksanud end vinnata. Ta lasi uuesti lahti ja libises tiigi kohale. Traksidega töötaja ronis siis talle teiselt poolt vastu ja vedas ta oma jõuga teisele poole. Rahvas rannas, mänguplatsi serval ja kohvikus aplodeeris ja huilgas, kui nad lõpuks vahekorrusele istuma said.

Aga alla nad ei tulnud. Istusid siis seal ja oli arusaadav, et onu jalg on viga saanud. Tan tegi oma ringi edasi ja kui ta lõpetas läksin ma teisele poole tiiki uurima, mis neil seal onuga toimub ja kas on äkki abi vaja. Jalutan ma ju ringi sidemerullide ja kõige muu hädatarvilikuga. Vahepeal olid nad kuidagi onu maa peale mitme töötajaga tagasi vinnanud ja nüüd istus ta põõsas.

Enne põõsast seisis papi. Uursin, kas ta inglise keelt räägib ja kas ma saan kuidagi aidata. Onu kehitas nukralt naeratades õlgu:

“No english, tema on Hispaaniast,” ja viipas enda selja taha põõsasse, et ma ise sinna läheksin.

Posti all istus maas kogukas onu. Küsisin jälle kas ma saan kuidagi abiks olla. Seda, et ta jalaluu on paugu saanud, seda oli kaugelt näha. Nahal oli vaid õrn marrastus, aga sääre pealmine külg oli silmatorkavalt mügarlik. Onu istus ja vastas haledalt enda ja olukorra üle naerdes, et vist ei ole midagi teha. Küsisin, kas kiirabi on kutsutud, selgus, et keegi oli just läinud sellega tegelema. Kiirabi saabus nii 15 minutiga ja parkis siis tiigi kõrval veel kindlasti oma 45 minutit. Jälgisime Andreasega hoolega, et mis nad nüüd teevad jalast pilti ja panevad seda kipsi otse seal autos või miks nad nii kaua seal passivad. Arusaadav, et sa võõral maal väga haiglasse ei taha sattuda. Aga seda hetke, kui auto lahkus, me ei märganud. Ma ikka tahan uskuda, et nad onu endaga kaasa viisid.

Tan aga nägi sahisevalt rahul välja, kui ta tagasi maa peale jõudis. Tema päev oli igati korda läinud 🙂

Kuniks Vanc ootas mingit ratast, mida sel platsil vaid üks oli, istusid nad kukununnult kõrvuti ja elu oli puhta lill. Andreas arvas, et see on kõige ilusam pilt me poistest vist üldse. <3

Päeva lõpuks olime me kõik kutud, aga väga õnnelikud 🙂

Õues oli juba pime, kui me tagasi tünn-majade ja kämpingu juurde jõudsime. Ja siis läksin ma vetsu! 😀 Naiste omale lisaks oleksin ma hea meelega ka meeste omasse läinud pilti tegema. Ja pesuruumi ka, sest lego-kleepekatega lahendatud sanitaarpunktide uksed olid mu meelest ütlemata lahedad ja Andreas keeldus mulle meeste poole peal pilte tegemast 😀

Tünni jõudes keerasin ma end sirgelt magama. Poisid ja Andreas jäid veel legodega mängima. Ju polnud veel piisavalt 😀

Uni maitses suurepäraselt. Korraks vaatasin kell 6 hommikul kella ja magasin rõõmsalt edasi. Kell 8 oli äratus ja lego-karudega kohtumise järel mõned kiiremad asjatoimetused ja oligi sööma minek.

Hommikusöök oli mõnus ja õhk oli ööga värskeks saanud. Vanc leidis endalegi üllatuseks suurest valikust ka midagi meelepärast 🙂

Minu unised laiskloomad on uueks Legolandi päevaks väga valmis! 😀

Vanc on vahepeal isegi harja püsti saanud 😀

Teine päev Legolandis

Olime taas 10 minutit enne avamist kohal. Legolandi väravas selgus, et need 15seid teise päeva pileteid oleksime me juba eile pidanud lunastama ja kassas laiutas noormees vaid käsi, et tema küll nüüd ei tea, mis saab. Ma tundsin, kuidas puna tõuseb mu näkku ja kui vaja, siis ma närin ennast kasvõi läbi seina. Me ju eile käisime ja uurisime, et tahame homme uuesti tulla ja kas nad oskavad majutuskohta soovitada ja muud sellist. Mitte keegi ei ütelnud meile piletite kohta mitte midagi. Saksakeelsetel plakatitel oli kirjas, et pöördu kassase. Päeva kohta otseselt ei sõnagi. No et samal päeval, kui oled juba kohal või järgmisel, kui tahad uuesti tulla. Kui muidu on sildid ka inglise keeles, siis see ei olnud. No et ma ise oleksin vaielda saanud, et mis seal siis kirjas on.

Seisime pika järjekorra ja ma olin valmis kasvõi kaklema. Saksa värk. Pedantsed, nagu nad on, ega nad teistele ka möödapanekuid ja ebakorrektsust ei kingi. Pealegi on nad kuulsad oma ebasõbralikkuse ja kitsiduse poolest, kui šveitslasi uskuda 😉 Aga ei midagi. Preili kuulas me jutu ära. Käis rääkis midagi nurga taga ja teatas, et polegi probleemi. Võime osta 15ga päevapiletid või 25ga aastapiletid. Kuna me sel aastal nagunii enam tagasi tulema siia ei hakka, siis valisime päevapiletid ja mina saatsin Katrinile uuesti sõnumi, et me oleme täna kella kaheni ka kohal ja kohtume Ninjago juures 🙂

Ilm oli veidi pilves ja rahvast oli võrreldes laupäevaga märksa vähem. Vaatsime korraks platsi peal ringi ja Andreas kasutas võimalust, et inimesi oli vähe ning ehitas klotsidest minu nime 🙂

Selle lego-mäe juures olid eraldi karbid valgete klotsidega ja olemasolevat kokkuliimitud ehitist sai soovi korral täiendada. Eelmisel päeval olime me näinud nimesid siin ja seal rippumas ja Andreas tahtis kindlasti ka katsetada. Õnnestuski! 🙂

Maja ees tegime veel draakoniga pilti

Pildile ronis kohe eriti palju draakoneid 😀

Ja Andreas mängis Vancuga kiire reageerimise mängu 🙂

Ninjago majas käisime ka “laseritega laskmas” 😛 Üle poole majast oli ootesaal, aga õnneks ei pidanud me üle 10 minuti väga passima. Atraktsioon ise oli keskpärane, sest keegi meist ei saanud päris selget sotti sellest asjast, kuigi Katrinile ja Oskarile meeldis ja nende kirjeldused asjast olid sootuks midagi muud. No nende kogemus oli sarnasel kirjeldusele, mis enne “autosse” istumist ka oli. Võib-olla oli meil rikkis auto? 😀

Siis oli meil kindel siht Bionicle “jõujaamale”, kuhu Andreas juba päev varem nii väga jõuda soovis. Ringis oli viis robotkätt. Igasse ühte mahtis istuma kaks inimest. Esimesed kaks olid veidi leebemad, ülejäänud kolm tundusid hirmsad. :P. Ma vaatasin neid seal, et ei, see ei ole minu ja mu naba jaoks. Vanc kõhkles, aga oli valmis proovima. Ma ootasin enda järjekorra kenasti lõpuni ja kui masina-poiss juba suu avas ja ta mu poole kätt kõhul kumeralt hoides astuma hakkas, (et vabandage, kas te olete rase!?), jõudsin ma talle enne otsustavalt juba ütelda, et ma jätan selle asja üldse vahele 😀 Ja läksin hoopis rõdule Andrease ja Vancu lendamist filmima.

Vanc olla terve selle robotiga logistamise aja Andreasele seletanud, et see on kõige jubedam asi iial ja naernud, et ta vist pissib kohe püksi. Kuigi käis just enne seda atraktsiooni vetsus. No see olevat nii ilgelt jube olnud. Samas astus ta maha rõõmsalt kepsutades ja mulle ütles vaid, et uuesti ta sinna küll ei lähe 😀

Kohe seal kõrval oli Lego Factory ehk legotehas. Kõige pealt vaatasime ära lühikese multika sellest, kuidas legomees ehitas legomehi, kes ehitasid valmis kõik muu ja siis läksime me “tehasesse ise asja lähemalt kaema”.

Esimene asi, mida mina märkasin oli see…. et legosid ei tee üldse mitte legomehikesed vaid… ikka need kollased käsilased ise. Vaadake läbi akna, minioni näete? 😛 See oli küll tegelikult mingi kõrvaline laoruum ja polnud üldse mõeldud nii, et inimesed sinna sisse väga vahiksid, aga no ma ei saanud. See oli liiga naljakas!

Aga Vanc sai ettekujutuse, kuidas tehakse legoklotse ja kuidas nende peale tampotrükis pilte trükitakse ja kuidas mehikesi kokku pannakse ja kuidas komplekte kokku pakitakse. See vaade oli tema jaoks uue nurga alt 🙂

Tehasest pääses suurde ehituspoe laadsesse legopoodi, kus sai ise endale legomehikesi komplekteerida ja legomeeste kollased pead olid suurtes kastides nagu maisiterad. Me selle etapi jätsime vahele ja suundusime hoopis lendama. Või noh, mina läksin lendama ja Andreas läks puhkas ronila juures veidi jalga. Vanc näitas talle, kui väsinud ta sellest kõigest juba on. Pilti vaadates võiks ju teda isegi uskuda, et vaene laps on nii läbi loksutatud ja magab päris püsti jala 😛

Usuks, kui hetk hiljem ei vaataks selline väike kaval Gollum-Grich sealt võrgu tagant vastu 😛

Aga mina lendasin. Mõnuga! <3

Ja vahepeal trehasime ka Tannu ja Johaniga, kes ka lendama olid tulnud 🙂

Edasi suundusime tuldpurskavat lohet ja lossi otsima. Teele jäi aga hoopis mägrapere.

Ja karu-karussell. Mille peale Vanc juba eelmisel päeva kippus, aga siis oli tal peos jääjook ja tagasi unustasime me hiljem minna. Esimesel korral läks Andreas temaga kaasa. Ülejäänud 10 + n korda käis Vanc seal üksinda. Seal ei olnud kordagi järjekorda. Vanc jooksis ühest väravast välja ja teiselt poolt putkat uuesti sisse ja läks uuele ringile 🙂

Andreas arvas, et see oli üks hullemaid asju Legolandis, sest kiire hoog pressis ikka hoolega servale ja soovitas mul seda pigem mitte katsetada. Vähemalt oli nupuvajutaja poiss asjalik ja tõstis kõik suur-väike paarilised vagunis sedaviisi, et pisemad jäid istuma sissepoole. Me paar aastata tagasi sõitsime teadmatusest ühes teises kohas nii, et Vanc istus väljaspool ja me siis Andreasega hoidsime kogu tiirutamise aja 2 x 20 küüne ja kõigi haakivate hammastega igast võimalikust kohast kinni, et me Vancut ära ei lömastaks. Tal muidugi oli lõbus, aga meie saime õppetunni. Legolandis oli positiivne see, et sellist asja jälgiti.

Kui me Vancu lõpuks karu-karussellilt kätte saime, siis liikusime edasi lossi juurde. Lossi ees olid notsud

Lossi väravast sisse minnes oli aga lohe. Kui Vanc nägi draakonit, teatas ta kohe, et tema sinna kohe kindlasti ei tule. Pakkus, et ta siis ootab meid maja ees. Ma jälle arvasin, et mis ta niisama passib. Mingu parem paarkümmend meetrit tagasi oma karu-karusselli juurde ja tiirutagu seal kuniks me tagasi oleme 😀

Vanc läks kergendustundega karu juurde tagasi ja meie läksime lohega sõitma. Me olime ju alt näinud küll, et see lohe tegi päris hullu sõitu, aga algus oli väga roosa ja rahulik. Rada läks sinka-vonka mööda lossi erinevaid tube ja tadaaaa, siis liikus loherong mäest all ja siis alles läks lahti. Ma röökisin nii nagu pasunast tuli ja Andreas väänles naerukrampides, sest mu kisa olevat liiga naljakas olnud. Kui me lõpuks tagasi kindlama maa peale olime, siis pühksisin mina vaid naerust pisaraid ja küsisin, kas me lähme uuesti? Juubeee! Aga jubelõbus ka! 😛

Vanc oli endiselt karusselli peal ja me siis ootasime ja arutlesime maailma asjade üle.

Saksamaal on ekstreemsemalt riietuvaid moslemeid märksa rohkem kui Šveitsis. Siin piisab neile enamasti vaid sallist, mis katab juuksed. Vahel on see vabamalt, vahel tihedamalt pea vastas. Vahel ühekordselt, vahel topelt. Vahel harva on ka vabamalt langev kehavorme varjav maani riietus seljas, aga üldiselt siin nad kuidagi eriliselt silma ei jää ja sulanduvad massi kenasti. Saksamaal on asi tiba teine. Päris burkas me Legolandis küll kedagi ei näinud, aga vaid silmapiluga musta kangasse mähitud naisi oli seal küll. Enamasti istusid naised puude all või kohvikus.

Need kaks perekonda kulgesid koos. Mõlemad emad olid üleni mustas ja näod varjatud nii, et silmad vaid välkusid prao vahelt. Selles kuumuses tundus see paraja piinlemisena, aga no olgu. Punase pearätiga noor naine oli ühe naise suur tütar. Tema nägu oli katmata. Ühesugustes maani türkiissinistes peokleitides tüdrukud, kelle juuksed olid tihedalt kaetud ja õlgadel voogas küünarnukkideni heledam sallilaadne toode, olid nii 9-13aastased vast. Kleitide all olid neil püksid ja kinnised jalanõud.

Kaks pisemat tüdrukut olid ühesugustes valgetes puhvis printsessikleitides, lipsud selja peal lehvimas ja ilusad pikad juuksed palmikutesse põimitud. Varba otsas olid neil kerged rihmikud. Vanust oli vast 5-6-7, maksimum 8. Justnagu täiesti tavalised läänelikud lapsed. Ainult, et selle koha jaoks silmatorkavalt liiga pidulikud. Kuigi. Enamus atraktsioone olid neile nagunii keelatud ja toosama karu-karussell oli vaat et ainus, kus neil luba oli sõita.

Enamuse ajast istusid nad erinevate puude all ootel, kuniks mehed lõbutsesid. Kõige pisem tüdruk oli särtsroosas tutuseelikus tilluke printsess, kespidevalt minema jooksis ja terve see plikade kamp teda taga ajas. Kui ta kätte saadi, siis pistis ta röökima nagu udupasun ja vait jäi ainult siis, kui issi tuli ja ta sülle võttis.

Me vaatasime ja mõtlesime Andreasega, et sa tuled sellisesse kohta, kus on ahvatlusi ja lõbu ja rõõmu kui palju, sa oled riides nagu läheksid pulma, (enamvähem nagu iseenda pulma), aga sa võid vaid vaadata… Samal ajal kui üks isadest oli kaelani tätoveeritud ja igati lääneliku olemisega jorss, kes ennist lendamise sabas minu järel seistes elu eest minuga flirtida üritas. Võimalik, et selle ligiajamiseta poleks ma sellele seltskonnale rohkem väga tähelepanu pööranud. Samal ajal oli temaga koos ka ta poeg, kes mitte millegi poolest ei sobinud kokku ülejäänud seltskonnaga, sest ta oli täiesti tavaline laps firmasokkides ja augulise särgiga. Seltskonda kuulus veel ka teine isa või äkki oli ta selle pika tätoveeritud flirtija sõber või sugulane. Tema oli naistele vaevu õlani ja kogu aeg hirmus kurja olemisega. Jälgis ja korraldas kogu seda paraadi ega jätnud neid hetkeksi üksinda. Ma saan täiesti aru, et omal maal, omas kultuuriruumis on see nende jaoks ehk ok, aga kaasaja maailmas Saksamaal? Võib-olla ei ole see meie asi neile naistele kaasa tunda, aga palavuses, kus sa pead suutma kuidagi juua oma lina all sedasi, et su nägu ei paljastu ja ainult vaatama, kuidas maailm lõbutseb… Ma ei tea, aga mind jäi kriipima. Aga võib-olla see vaid tundus mulle veider ja ma mõtlen oma vabaduseihas asju suuremaks. Oskab keegi mulle neid asju selgitada? Andreas ka ei osanud ja temagi mõtles, mis asi see nüüd oli, mida me mitu korda enda vahetus läheduses nägime.

Aga olgu selle teemaga, kuidas on, meie põikasime veel siia ja sinna ja mina ei olnud endiselt veel sedavõrd rase, et keegi oleks pidanud mind korrale kutsuma ja mõnele atraktsioonile mitte lubama.

Veidi enne kella ühte sättisime end veel kord pikemale tiirutamisele Vancu absoluutse lemmiku – veespinneri – juurde. Selle nime pani ta sellele atraktsioonile vist ise. Ametlikust nimest pole mul aimugi 😀

Spinnerite juurde ilmusid ka Tan ja Johan 🙂

Kuniks poisid tiirutasid ja jälle ja jälle uuele sessioonile kiirustasid, tegeles Andrease noorte kastmisega, mis neile iseäranis suurt rõõmu tegi. Vahepeal sai märjaks Tan, vahel Johan ja…

vahel Vanc ka. Andreas ise oli kokkuvõttes muidugi kõige märjem 😀

Kell sai 14 ja meie pidime end minekule sättima, sest Happy oli vaja kell 17 hotellist ära tuua. Üks suuuur musi kahe lahedalt lõbusa päeva eest ja veel üks tünnides keerutamise lõbustus enne väravaid!

Väravas kohtusime Katrini perega. Vahetasime veel kiirelt infot sõitmise ja aegade ja numbrite ja aadressidega ja hakkasime liikuma. Nemad pidid veel veidi koha peal ringi vaatama ja siis ka meie poole teele asuma.

Koduteel magasid poisid nohinal. Päike paistis ja uni kippus vägisi endalgi silma.

Happy oli märg nagu vette kastetud vaip, kui ta lõpuks oma uute sõprade juurest taipas meie juurde suure hüüdmise peale tulla. Tal oli seal 3kuuse pisikese valge šveitslase ja paljude teiste koertega väga lõbus olnud. Selle poolest mulle see hotell meeldibki, et koerad ei istu oma kastides ja neid ei viida vaid paar korda päevas paela otsas jalutama vaid nad tõepoolest saavad seal lõbutseda ja elu nautida.

Õhtul saabus meie juurde Katrin perega, päike paistis soojalt, poisid mängisid, meie grillisime ja nädalavahetuse võis igati kordaläinuks lugeda! 🙂