Väljakolimise kiretud ja kirglikud hetked

Tahate, ma räägin teile meie kolimistes? Muidugi tahate, sest millest muust huvitavast mul teile ikka rääkida hetkel on. No tegelikult on küll, Vancust, ikka veel tema sünnipäevaprojektist ja Tannust ja tema koolivahetamisest ja meie sünnipäevadest ja koolivahetusest ja armastusest ja pulmadest jne. Mitu postitust ootab siin mustandina oma järge, aga kolimisest kohe peab hetkel rääkima, sest see pakitseb ja kriibib. Kuigi ausalt öeldes pole seal enam midagi peale emotsioonide ja iroonia sähvimise hetkel. Selline valus ja vastikust täis emotsioonipundar on see hetkel. Aga ma räägin siiski. Ehk tunneb mõni meiekandi inimene äratundmisest lohutust ja kodueestlased saavad headmeelt tunda, et neil asjad ometi nii võikalt ei käi. Eestis on tõeliselt ruumi, kuhu suunas kinnisvara omanikel ja haldajatel areneda või siis pigem lootust, et nad iial sellises suunas ei areneks.

Mul oli tegelikult juba terve eelmise nädala plaan eelmiseks reedeks, päev enne enda sünnipäeva, kirjutada kergendustundega üks tore postitus, et kolimised on sooritatud ja nüüd jääb veel vaid uues kohas mõnus sisseelamise nauding. Nalja sai meil selle kolimise asjaga ju ka omajagu. Lihtsalt hetkel on viimased emotsioonid ülekeenud seoses korteri üleandmisega.  Sest täna pealelõunal astusime me teistkordselt välja oma vanast elamisest teadmisega, et korterit ei võetud vastu ja koristamise praagid peab nüüd likvideerima haldaja poolt valitud firma. Meie asi on tasuda vaid arve ehk umbes 2000 raha – frangi ja euro suhe on jämedalt üks ühele. Mille krdi eest? Sellise asja peale läheb mõistus lihtsalt katki. Ja seda ei kata ka kindlustus.

Neid arusaamatuid nägusid näete? Karvaajamisega tegelev Happy teeskleb üldse, et tema oli sootuks puu otsas kui kõik see pauk käis. 😛

Meie leping sai läbi aprilikuuga ja seega pidime me võtmed üle andma reedel, mis on aprilli viimane tööpäev. Ühel hetkel oli selge, et me nii kiiresti ise kõike enam ei jõua ja seega otsis Andreas koristustöödeks kogemustega inimesed. Me kõik müttasime, kes koristada, kes tassida, kes pakkida. Vahepeal sadas talv ka meil siin maha ja akna- ning päikesekatete pesu võttis kummalisi varjundeid, aga me saime hakkama. Neljapäev oli üks ütlemata kummaline päev, aga õhtul oli meie süda rahul, et korter läigib ja selle asjaga on nüüd tõenäoliselt korras.

Reede hommikul saabusid siis valgetes kinnastes ja vatitupsukeste ja muude pulkade ja värkidega majahaldaja esindaja ja puhastusekspert. Eelmisel korral välja kolides tõsteti meid ka ukse taha kontrolli ajaks ja preili tuhnis siis kaks tundi ringi ning kiitis siis meie koletu küürimise tulemused kenasti heaks. See oli hea tunne. Tol korral oli tegemist teise firmaga ja värkselt renoveeritud korteriga. Kõik oli seal olnud enne sissekolimist laitmatu. Mitte nagu nüüd, selles kohas. Sel korral lubati meil vaatama jääda.

Aknad, välised katted, seinad, laed, põrandad, vaipkatted olid tubades kõik ok. Kõik läikis ja oli paremas seisus kui siis, kui me siia 2015. aasta oktoobris sisse kolisime. Aga valgeksvõõbatud metallist seinakappidega köök, aastast 80, mida pole selle aja jooksul rohkem värksendatud kui seinaplaadid, mis on valge värviga lihtsalt üle tõmmatud, omas nende silmis terve rea koristuspraaki ja kulumise jälgi. Meile heideti ette plekke ja kriime, mis olid seal juba enne meid ja mida ka koristusfirma ei suutnud eemaldada oma oskuste ja vahenditega. Ok, üks asi oli tõesti, õhuimuri filtrid olid korralikult pesemata. Vannitoas oli siin ja seal setteid. Vesi on siin äärmiselt kare ja kõik kohe kivistub. Ma nägin kurja vaeva, et need setted seal potipõhjas ei kasvaks. Need, mille kallal nüüd aga nokiti, olid seal kõik enne meid, aga me, rumalad, ei taibanud neid sisse kolides kirja panna ja võtsime seda kui loomulikku osa, millega on juba arvestatud. Oligi ehk, ainult et sellega, et me selle likvideerime.

Muuhulgas uriseti ka klaasi- ja seebihoidjate üle, mille me eemaldasime sissekolimsel ja kruvisime seina tagasi siis, kui elamine juba läikis. Seega me polnud neid kunagi isegi kasutanud. Sellest ma üldse ei räägi, et Andreas ostis kõik dušiotsikud ja vetsupotikaaned ja kraanide sõelad neljapäeval uhiuued, kuigi meie saime plekilised ja katkised omal ajal. Meile anti aega kolm päeva ja tänaseks pidi kõik korras olema. Nii neil ongi – sul on kaks võimalust ise asi korda ajada ja kui läbi ei lähe, siis kutsub haldaja ise oma koristusfirma ja sina ainult maksad selle nalja kinni.

Meie poolt palgatud inimesed kraamisid ja nühkisid seal neid puudjääke reedel ja laupäeval ja eile, kokku hea mitu tundi. Hommikul teatas Andreas, et tal ei ole ikka hea tunne, kuigi asi on kordades paremas seisus kui siis, kui me sisse kolisime. Enne seda oli see korter kaks aastat tühjalt seisnud. Pole just apetiitne kant ja samas hinnad on arusaamatult kõrged. Pinda on ka rohkem, kui keskmine pere vajaks. Ma saan ju aru, et nende põhiprobleem on, et meie kvartalis, mis kuulub kõik ühele ja samale firmale, on viimase poole aastaga meie elamisele lisaks veel paljud korterid seal vabaks jäänud ja keegi ei taha neid, aga ausalt, võõras mure.

Täna kell 13:30 algas teine katse. Nad tulid viis minutit hiljem. Tibil oli juba tulles tüdinud tige nägu peas, noor tüüp oli lihtsalt üleolev. Tere-tere ja hakkas peale.

Köögis olid mitmed puudujäägid likvideeritud. Filter olevat ikka must. Me siis kõik vaatasime. Aru ei saanud. Nagu keisri uued rõivad… Tema näeb, meie mitte. Iga viimase kui riiuli ja nurga ja prao tupsutas ja katsus ja nuusutas tüüp läbi – kõik oli puhas ja korras. Samal ajal lehvis tige tibi juba vannitoast meie juurde kööki, et seal pole mitte midagi tehtud. No tere tali! Läksime kõik koos vaatama. Tibi lasi Andreasel katsuda enda järel seina ühe koha peal vanni kõrval, et on ju karedam?! Andreas ei tundnud. Järgmine probleem, kraanisõel oli küll uus, aga selle ümbruse pind olevat kohutavalt kare. Surusin siis ka oma pea kraanikaussi, et seda ilmaimet vaadata. Näha polnud midagi, aga mu kare sõrm fikseeris, et paarimillimeetrine ala ei ole ehk jah, lutslibe, aga no hallooo?! Selle saab ju kohe puhtaks. Koristusfirma juht seisis lapp käes ukse ja tahtis asja ära veel siluda – ei lubatud, hilja juba. Kolmas punkt – radiaator seinapoolne külg. Selline pool meetrit peenikest meekärge ülevalt alla, millele saaks heal juhul ülevalt poole peale ligi sukavardaga… tema vaatas taskulambiga, et seal on vist tolmu. Sellest eelmisel korral ta juttu ei teinud. Ma juba kujutlesin end seal pangega radikale vett kallamas ja parketiga vaadaku ta seal kõrval siis ise, kuidas hakkama saab?

Koristusfirma mees ja Andreas vaatasid seda nokkimist ahastusega. Mina vaatasin üha keriva vihaga. Tibi kaagutas midagi, kui halvasti kõik tehtud on. Koristusfirma mees oli pilk ja pea norus seina ääres, kui Andreas kirjutas meeltesegaduses sellele jurale seal protokollis alla ja alles tund hiljem hakkas mõtlema, et miks ta üldse nõustus sellega. Mina ka ei tea, miks. No nüüd on tal küll juba ka palju kurjem plaan B olemas, aga ikkagi. Eks see ongi selline ebameeldiv olukord, kus tahad lihtsalt asja ruttu kaelast ära saada ja selle jura peale rohkem enam mitte mõtelda. Jälle uus kogemus ja kinnitus, et uude kohta kolides nokime nüüd iga viimase kui kriimu ja täkke ja defekti välja. Ma siin just vahepalana kirjutasin ühe eriti detailse nimekirja. Ja sellele lisaks on meil fotod neist probleemkohtadest. Siis on hiljem võimalik näpuga näidata, et meie pole neid asju tekitanud ega põhjustanud ja vaadaku ise.

Koguse protokollimajandus näeb välja seesugune – hunnikus riste ja miinuseid ja täpsustusi. Peendetailideni välja. Eestis ka sellised asjad eksisteerivad sellisel kujul?

Igal juhul olin ma kogu selle noriva peedistamise peale seal täna lõpuks nii tige, et hoia ja keela. No kohe nii tige, et ma kaalusin mitu korda minemamarssimist või karjumahakkamist. Asi läks iseäranis huvitavaks, kui numbritest rääkima hakati. Neist saan isegi mina aru. Seinakareduse ja kraanikrobelisuse ja radiaatorilt tolmu eemaldamise ja filtri uue pesemise peale tulevat meile siis nüüd eraldi arve suurusjärgus 2000 franki. Nagu päriselt? Andrease näost oli näha tema sügav mõistmatus, mis selle ülekohtu vastu protestis, aga ebamaiselt viisakas, nagu ta on, surus ta neil lõpetuseks veel kätt ja soovis head päevagi. Unustage ära. Minu seest sellises olukorras sellist viisakust välja ei pigista. Mina lihtsalt ei suutnud ega tahtnud end enam ohjeldada ja kehva asja juures šveitslaslikult viisaka käepigistuse ja külluslikult heade soovidega seal võltsilt võimelda. Mitte kuidagi. Marssisin lihtsalt uksest välja ja otse lifti.

Tibi ja ekspert, tulid trepist ja jõudsid välisuksel meile järele. Säravad naeratused peas suundusid kõrvalmajja uuele peedistamisele. Meist möödudes soovisid meile uuesti head päeva ja head aega ja kõigi eelduste kohaselt oleksin ma sama võltskaunilt pidanud samaga vastama… aga ma lihtsalt ei suutnud ja põrutasin valjul häälel südame põhjast üle meie suure hoovi tollele noorele augustatud silmnäoga tigedale tibile sügavale silma sisse vaadates: “F*** off, b****!” Ilma häbikübemeta saatsin ma ta siis maakeeli üsna kaugele ja sügavale. Mina sellist jama ei mõista ega kavatsegi oma arvamust rohkem endale hoida. Nii on.

Veel vaid hetk varem oma edu nautinud tibi vaatas mind hämmeldunult, aga astus edasi. Tüüp järgnes talle kiireneval sammul. Nad kadusid kiiresti kõrvalmajja. Ma oleks võinud temaga sealsamas vist kakelda ka. No mida ta tuleb meie õue peale nokkima ja nõida mängima sedasi. Oleks siis asja eest, ma oleks vait ja lepiks, aga sedasi?! Olgu omaette ja mõtelgu nüüd hoolega, millega ta just hakkama sai ja kus ta üle piiri läks. Ega me tema ülemusele sellest rääkimata ei jäta. Kui me autosse istusime, siis Andreas küsis, kas ta kuulis mu viimast lauset nii nagu ma ütlesin.

“Jah, ja sa ei hakka mind vabandama. Kui tahad, ütle, et sa ei kuulnud midagi, aga minu sõnavõttu sa selle inimese ees ei vabanda.”

“Ma ei kavatsegi vabandada. Ma toetan seda mõtet täiega. Ma olen lihtsalt liiga hea ja viisakas, et seda talle ise otse näkku ütelda…” lisas ta kuivalt.

Hetk vaikust. Sõidame kohviku suunas, et koristusfirma esindajaga sotid selgeks rääkida, et mis edasi saab. Andreas on ilmselgelt liimist lahti. Turvavöö pole peal ja auto piiksub majade vahel sõites haledalt. Palun tal rihma peale panna. Ta justkui ei kuule. Teisel korral õnnestub. Need on need harvad hetked, kus ma küsin, kas on parem, kui mina sõidaksin. Ma sõidan vihasena kindlama käe ja jalaga kui mittevihasena. Tigedusehormoonid hoiavad pea roolis vist selge. 😛

Kohvikus võtavad kaks meest teineteise vastas kohad vaikides sisse. Koristusfirma boss istub pilk maas ja on väga tasa. Andreas, imeosav igasugu tõsistes vestlustes, on sel korral ka vait. Mõlemad on löödud. Andreas otsib pilguga pidepunkti ja tuge. Midagi uut. Pinge on õhus. Teine tüüp hoiab oma aurava musta kohviga tassi peos ja loksutab seda. Ma juba vaimusilmas näen, kuidas Kosovost pärit mürakas ägestub ja lajatab selle tassi koos kuuma sisuga lauale või aknasse või Andreasele näkku. No jah, kogu see olukord on lihtsalt äärmiselt nõme. Me ju kõik teadsime, et kui teine kord tuleb põrumine, siis on kõik. Antud juhul oli see lihtsalt nõme ärategemine.

Mehed on mornid. Andreas neelab oma suure tassitäie kahe sõõmuga tühjaks. Teine tüüp keerutab poolikut tassisisu rahustuseks enda käes. Mina istun veidi tillukesest lauast jalg üle põlve eemal, imen oma külma vahutavat kohvijooki ja vaatan varjamatu huviga, mis nüüd siis saama hakkab.

Ok, protokolli on vaja. Andreas sätib end juba minekule, aga krapsan kiirelt püsti ja teatan, et ma lähen ise. Ma ei julge üksi jääda. See oleks vist hetkel aus põhjendus, aga ega ma ei julge Andreast sinna üksi ka väga jätta. Lidun autosse, toon protokollid. Uurime neid koos. Mehed leivad ühise keele. Mina irvitan nende jutu jätkuks tigedalt teatava kergendutundega:

“No näed, veel üks põhjus, miks ma EI saa saksa keelt ära õppida!”

Mõlemad mehed muigavad, sest ilmselgelt oleksin ma piletimüügiväärilise etteaste seal täna teinud, kui ma vaid oleksin osanud ennast piisavalt detailselt väljendada. Kuigi, olgem ausad, teatavate roppustega saan ma kohalikus keeles ju juba hakkama küll, aga inglise keel oli antud juhul just sobiv, sest see on kuidagi kaugem ja neutraalsem, aga võttis mu mõrumahlased mõtted kenasti kokku. Nüüd siis ootame järelkoristuse arvet ja olenevalt numbrist tuleb pisike lahing või suur sõda. Hoidke pöialt, et piisab lahingust, sest Andreas tõepoolest ei vaja mingit lisastressi. 🙂

***

Aga meie kolimisekaoses oli ka hulgaliselt nalja ja rõõmu ja kogu selle eelneva kibeduse tahan ma minema pühkida hoopis paremate mälestustega. Seega üks kolimise postitus tuleb lähipäevil veel, saate hakkama? 🙂