30th May 2017
♄, Elu ilusad hetked, Meie armastuse lugu, Meie elu Ć veitsis

4. osa: Lootust on ja kisub vist isegi peoks ;)

Neljas lugu me armastuse loost. SĂŒndmused leiavad aset aasta tagasi maikuus 🙂

 

TeispĂ€ev, 17. mai 2016 – Esimene asjalik kohtumine

Meie esimene kohtumine abiellumise korraldamise kĂŒsimustes toimus justnagu ootamatult. Kohtumine toimus ikka selles samas kĂŒlavalitsuse majas, aga tavapĂ€rase toolideta klaaskabiini ronimise asemel, oli meid kutsutud otse juhataja kabinetti ĂŒmmarguse laua taha istuma. Neis klaaskabiinides ametnikega suhelda on veider. Selle asemel, et rÀÀkida inimene inimesega, on neil seal teisel pool peenikese piluga vaheklaasi, meie suhtes julgelt, no nii pĂ”lvekĂ”rguselt, pĂ”randat tĂ”stetud. Eks see mĂ”te vast tegelikult on selles, et esiteks ei tohiks meie end liiga mugavalt tunda ja teiseks see, et kui nad oma praeguse laua taga istuvad, siis on nende silmad meie omadega enamvĂ€hem samal kĂ”rgusel. Aga kuna nad seal kogu aeg nagunii ringi siblivad ja siis vaid lauale korraks nĂ”jatuvad, et oma kĂ”rge pilve seest alla maa peale midagi mĂŒristada ja jĂ€lle nĂ”uda, siis see oli alati omajagu hĂ€iriv. No ausalt, see mĂ”jus niisama tĂ€htsuse ja tugevuse demonstreerimisena.

Aga meil oli tĂ”epoolest vist nĂŒĂŒd jalg ukse vahel ja lootust olla veidi enam inimesed. Juhataja oli kutsunud kohale ka noore nĂ€itsiku, kes vahel klaasleti taga teisi tĂ”redalt asendanud oli ja tuli vĂ€lja, et tegelikult omab tema selles asutuses ja meie kĂŒla pluss ĂŒhe satelliitkĂŒla piires ainsana luba nĂ€iteks inimesi paari panna.

Selgus et hetkel on tegelikult pĂ”hiprobleem hoopis selles, et meid on vaja elanike registrisse kanda. Mind ja poisse. Migratsiooniamet sai kĂŒll kĂ”ik need samad paberid juba, aga nemad ei tegele registrisse info edastamisega, nemad vaatavad vaid endale olulisi asju ehk siis seda, kas mulle elamisluba anda vĂ”i ei. Ja no kuniks mina pole registris, ei ole meil vĂ”imalik ka abielluda. Mingist eraldi registrisse kandmisest ei olnud varem keegi midagi rÀÀkinud. Mitte ĂŒheski kirjas, meilis ega kohtumisel. Ka mitte siis, kui me otseselt abiellumise kohta uurisime ja oli teada, et ma alles saan elamisloa. Ja kuna mind saab registrisse kanda vaid koos lastega, siis oligi vaja kĂ”iki pabereid ka nende kohta. Arusaadav, sellest oleks vĂ”inud ju alustada… Aga nemad me kĂŒlavalitsuses vabandasid, sest nemad KA ei teadnud, et see kĂ”ik sedasi toimib. Nojah, saime siis kĂ”ik koos targemaks.

Parim oli asja juures see, et lootust meilt Ă€ra veel ei vĂ”etud. Suvine kevadpĂ€ike paistis soojalt suurtest akendest sisse ja valgustas musta vĂ€rvi lauda, mille ĂŒmber me istusime. Laua keskmist osa kattis uduĂ”rn tolmukiht ja pĂ€ikeses paistis see nii ahvatlev, et ma pidin vĂ€gisi enda kĂ€ed paigal hoidma, et mitte joonistama hakata.

RÀÀkisime abiellumise vĂ”imalikust kuupĂ€evast. KĂ”ik nĂ”ustusid, et meie 23. juuni on ĂŒsna ulmeline, sest ajaga on juba vĂ€ga kitsas. No kui me mingit hullu pidu oleksime planeerinud, siis arusaadavalt oleks ĂŒlemĂ”istuse kiire juba olnud puhtkorralduslikultki. Nende Ă”nneks olime me lihtsalt kaks sĂŒsteemi poolt peksasaanud armunud sĂ”nnipunni, kes vaid allkirju ihkasid anda, et asi ametlikuks saaks. Samas meie probleem rippus peamiselt selle lĂ”putu paberimajandamise kĂŒljes ja sellestki said kĂ”ik aru, et parem on, kui registreerimine leiab aset enne juuni lĂ”ppu. Ühtlasi olid meil sellel kohtumisel kaasas ka teada olevalt viimased puuduvad killud nĂ”utud suurest mapist. Kui nad selle nĂŒĂŒd tĂ€na Ă”htul veel teele saavad pandud, siis hiljemalt ĂŒlehomme saab juhataja helistada ja uurida, kas kĂ”ik on korrektne ja kui midagi veel vaja on, siis liigub info kiirendatult meieni.

Meie eelnevalt tĂ€idetud ankeeti uurides, mida nad kĂŒll vastu ei saa vĂ”tta enne kĂ”rgemalt tulevat luba, aga asju lĂ€biarutada ikka saavad, tuli kĂŒsimus, et kas ma olen ikka informeeritult nĂ”ustunud oma nime vahetamisega Andrease perenime vastu. No et saan ma ikka aru, et mu nime asendatakse abielludes teise nimega. Nagu viimasele otule seletati seda. Ankeet oli ju saksa keeles ja minu keeleoskus olematu, aga no see on meie kultuuriruumis ometi nii elementaarne – valikuid sisuliselt ongi ju vaid kolm – jĂ€tad enda nime, vahetad tulevase abikaasa nime vastu vĂ”i hakkad kasutama mĂ”lemat.

Preili pani kirja oma ĂŒha kasvavasse tegemist ja kontrollimist vajavate asjade nimekirja mĂ€rkme, et jĂ€rgmisel kohtumisel on meil kindlasti ka tĂ”lki vaja, kes kĂ”ik asjad minu kĂ€est ametlikult ĂŒle kĂŒsib ja kinnitab. Kuigi preili ise sai ka inglise keelest aru, siis asi peab ametlikult korrektne olema, et me saaksime lĂ”puks oma abiellumise ankeedi ja sooviavalduse uuesti Ă€ra tĂ€ita. Arusaadav. Aga see, et seda tĂ”lki on meil vaja eestikeelset… Üllatus-ĂŒllatus, meiekandis pole sellist olemaski. Pakkusin siis, et no Ă€kki soome oma, soomlasi on siin palju rohkem. Kuigi ma ei nĂ€inud mingit probleemi, miks ei vĂ”iks see tĂ”lk, kui seda nĂŒĂŒd kindlasti vaja on, olla ingliskeelne, sel juhul oleks kĂ”igel ka topeltkontroll, et nemad saavad aru ka sellest, mida tĂ”lk mulle Andrease asemel siis tĂ”lgib. No mine tea, muidu mĂŒĂŒb mind veel kaameli pĂ€he Egiptusesse maha vĂ”i midagi. No ok, vĂ”ib inglise oma ka olla.

Kuigi me rÀÀkisime veel mitmest asjast, vĂ”i siis ikka Andreas rÀÀkisin preiliga ja mina mĂ”istatasin, millest nad rÀÀgivad, siis ĂŒks oli selge – kui me jĂ€rgmisel korral, tĂ€pselt nĂ€dala pĂ€rast teisipĂ€eval, uuesti tuleme koos tĂ”lgiga, siis peame paika panema ka tunnistajad ja registreerimise asukoha.

Meil on kindlasti vaja kaht tunnistajat. Ma mĂ€letan, kuidas me kunagi ammu minu eelmise pulmapĂ€eva hommikul Tartus registreerimas kĂ€isime ja kuidas me siis nii vĂ€ga oleksime soovinud endaga kahte sĂ”pra ka ruumi kaasa vĂ”tta, aga tĂ€di teatas, et kui on vaid allkirjade andmine, siis ĂŒkski kĂ”rvaline isik, sealjuures fotograaf, ruumi siseneda ei tohi. Aga siin, olgu vĂ”i vaid allkirjad, peavad olema tunnistajad. Teised vĂ”ivad ka olla. Ja see ei sobi, et minu tunnistaja on keegi siit Andrease sĂ”pradest, kes lihtsalt kohutuse Ă€ra tĂ€idab. See peab ikka pĂ€riselt olema keegi, kes on mulle lĂ€hedane ja mulle teadlikult head soovib. No jah siis.

Andreas teadis, et tema palub oma vana sĂ”pra. Minuga oleks asi mĂ€rksa keerukam olnud, kui minu ema ei oleks ammuilma varem puht juhuslikult sobivaks ajaks planeerinud oma puhkust meile kĂŒlla tulemiseks. Ema sobis minu tunnistajaks suurepĂ€raselt, sest kes veel sooviks minust otseses mĂ”ttes kĂ”ige enam vabaneda! 😀 SĂ”pradele meeldiks, kui ma ikka endiselt Eestis elaksin. Me ikka oleme aasinud mu ema kallal, et nĂ€e, kui ma mehele saan, siis lĂ”puks ometi saab tema koormast lahti ja ma ei jÀÀ igavesti ta kaela peale. Tema armastus Andrease vastu on vaat et veel suurem kui minu oma, sest Andreas on tema jaoks minu ja poiste suur pÀÀsteingel. No ingel on ta kĂŒll. Sellega olen ma nĂ”us ja eks emal on lihtsalt nii pĂ€ratumalt hea meel meie ĂŒle. Seega, tulgu ja tunnistagu seda. Kuigi seda siin eriti ette ei tule, et vanemad tunnistama tulevad, siis polnud sellele ka ĂŒhtegi takistust. Ainus palve ametnikupreili poolt oli see, et minu tunnistaja vĂ”iks inglise keelest miskitki taibata (kui ta just saksa keelt ei oska), sest ta peab Ă”igel hetkel Ă”iget asja Ă”igel viisil kinnitama, et ta mu mehele tahab panna. Seega sai minu emast minu abiellumise tunnistaja ilma temalt endalt nĂ”usolekut kĂŒsimata, sest mulle meeldis see mĂ”te ĂŒle kĂ”ige. 😀

Kuigi see ei ole siin kaugeltki mitte tavapĂ€rane praktika, et enne loa saamist kuupĂ€evadest isegi rÀÀkima hakatakse, siis antud juhul tundsime me, et nad tĂ”epoolest vist ĂŒritavad meid nĂŒĂŒd korraga aidata (vĂ”i valutumalt vabaneda? 😉 ) ja me hakkasime oma unistuste Ă”hulossi pisitasa ĂŒles ehitama justnimelt 23ndale kuupĂ€evale, kuna mina olin endas vankumatult kindel. Andreas ka, kuigi tegelikult tema enda jaoks see kuupĂ€eva nii olulist rolli ei mĂ€nginud, siis oli meil oma nĂ”udmistest mĂ”istlik igati koostööd teha.

Nii, vaatame ĂŒle oma nimekirja. Meil on vaja tĂ”lki, tunnistajaid ja nende kĂ”iksugu andmeid. TĂ”lgi omasid ka. Ametlikult, koos dokumendi koopiaga ja originaalid peavad neil alati endaga ĂŒhes olema, et kontrollida. Andreasel piisab IDkaardist, minu peab olema pass ja tulnukapass kaasas. Kusjuures meie IDkaart tegelikult on siin samakehtiv tĂ€nu kokkulepetele ja nĂ€iteks reisida vĂ”in ma sellega siin vabalt, aga abiellumiseks on mul ikkagi ainult passi vaja. Mine tea, Ă€kki neile meeldivad vĂ€rvipildid, mĂ”tlesin ma isekeskis. Ja siis on meil vaja ka abielu registreerimise koht Ă€ra broneerida. Ja seda teadmata, kas me ĂŒldse abielluda saame. 😉

Kuna inimesed siin enamasti planeerivad oma elu pikemalt ette ja seesuguse kaose sees, nagu meie, ei ela, siis arusaadavalt oli ka 23. juuni juba ĂŒsna tihedalt hĂ”ivatud. Meie soov oli vĂ”imalikult kiirelt ja valutult see asi korda ajada ja meile oleks sobinud ka selles samas ruumis paberitele allkirja kirjutamine tĂ€itsa kĂ€igupealt ja ilma midagi enamat planeerimata. 5 minutit ja valmis. Kaua see meie kaks allkirja pluss kaks tunnistajate oma pluss ametnikupreili enda oma ka koos tĂ”lkimisega siis ikka aega vĂ”tab?

Aga ei, kĂ”ige lĂŒhem verioon on 20-30 minutit. Ma kĂŒll ei tea, mille peale see aeg seal peaks kuluma, aga no ok. VĂ”ib-olla neil on mingid omad asjad, mida puhvriks ette ja taha vaja on. Preili ise kĂŒll ĂŒtles, et “ta tahab meile armastusest rÀÀkida”.

23nda kuupĂ€eva ajad olid kĂ”ik juba tĂ€is, aga preili pakkus, et ta saab tekitada ĂŒhe lisaaja hommikul kelle 11ks. Kohe hommikul siis sedasi? Et kĂ€ime Ă€ra ja lĂ€heme lĂ”unat sööma? Meie enda mĂ”te oli, et kellaaeg vĂ”iks olla vĂ”imalikult pĂ€eva lĂ”pus. Aga no kui kell 11, siis kell 11. Siis selgus, et tegelikult on neil leping veel kahe kohaga, kuhu seesama kĂŒlavalitsuse preili saab meid registreerima tulla. Neist ĂŒks oli mingi vana jahimaja vĂ”i kinnine kĂ”rts meie kĂ”rvalkĂŒla ja teise valikuna oli meie kĂŒla serval, reoveejaama ja biogaasitehase kĂ”rval asuv iluaed. MĂ”lemas neist olid veel paar vaba aega selleks pĂ€evaks.

Preili tĂ”i meile teisest ruumist registreerimiskohtade reklaamtrĂŒkised ja nende poolt heaks kiidetud tĂ”lkide nimekirja koos kontaktandmetega. NĂ€dala pĂ€rast peab registreerimise koht absoluutselt lukus olema, aga parem, kui juba varem. Kiirel vaatlusel oskasin kohe ĂŒtelda, et jahimaja jÀÀb Ă€ra, sest ausalt, ma ei taha abielluda tumedas ruumis kesk surnud loomade seinale riputatud klaassilmadega pĂ€id. Kuigi jah, suur inglise tĂŒĂŒpi kamin oli Ă€ge, aga meil on ometi suuuviii ja mĂ”te sellest, et me siis seal siseruumis nende piinatud elukate keskel peaksime oma elu ĂŒhe tĂ€htsaima paberi allkirjastama, tundus mulle sĂŒgavalt tĂŒlgastav. Kogu minu asutuse juures jahimeeste ja metsiku lihasööjate vastu, siis no riputagu nad siis oma trofeesid oma tubade seintele, aga ei, mulle see ei meeldi.

Tollest iluaiast oli mul isegi mingisugune ettekujutus, sest aasta varem abiellus seal Andrease vanem poeg ja Andreas saatis mulle sealt igast asendist pilte. No neil oli tol korral seal lisaks registreerimisele ka igavesti peen hommikuni kestev pidu. Koht ise on kenake. Selline sametiseks nuditud tiheda muru ja ilusate pÔÔsaste ja kĂ”iksugu lillede ja varjualustega pisema pargi mÔÔtu esinduslik ala. Minu maitse jaoks ehk liiga ameerikalik, aga ma olin valmis seda vaatama minema. Sinna sĂ”itmine vĂ”ttis aega vaid paar minutit. Eemalt tundub see kĂ”rge taraga piiratud aed nagu oaas keset halli ja tolmust tööstuskĂ”rbe. See on meie kĂŒlas vist ainus nii morn koht. Parkimine kĂ€ib tarast vĂ€ljaspool. Piilusime vĂ€rvast, aga parasjagu oli seal just ĂŒritus, nii et sisse me ei lĂ€inud ja veidi nĂ”u pidades arvas ka Andreas, et lihtsalt registreerimise jaoks pole meil kĂŒll siia vaja tulla. Mitusada raha kokku hoitud ja ĂŒhtlasi ka registreerimise koht kĂŒlavalitsuses otsustatud.

Preili oli meile teele kaasa surunud ka nende tavalise pulmakomplekti  – paraja pataka kĂ”iksugu reklaamlehti sĂ”rmuste ja kleitide ja lilleĂ€ride ja kingituste tellimise ja mille kĂ”ige kohta ning arve tavaregistreerimise, abielutunnistuse ja pereraamatu vĂ€ljastamise ning registrisse kandmise kohta. Kohustuslik summa 336 raha. Kui me otsustame allkirjad anda jahimajas vĂ”i iluaias, siis lisanduvad sealsed kohalikud renditasud ja preili tarnspordi ja majast eemal viibimise taks. Muidugi on meil vĂ”imalik tegelikult registreerimine korraldada kus iganes me soovime, aga sel juhul peame me eelnevalt Ă€ra ootama kĂ”igi paberite heaksiidu ja abiellumiseks loa saamise. Ja nemad ei saa siis enam tagada, et me enda soovitud pĂ€eval veel midagi teha jĂ”uame. Polnud meil mingeid erilisi soove. Looduses oleks ju tore olnud, aga majast vĂ€lja nad ei tule. Kirikusse Andreas ei tahtnud ja see ei pÀÀstaks meid ametlikust registreerimisest nagunii, ja oleks vaid meie eralĂ”bu. Seega on nagu on ja tuleb lihtne allkirjade andmine 23. juuni hommikul kell 11. KUI need paberid nĂŒĂŒd ometi korda saavad.

Ja siis lÀks mÔte kuidagi veerema.

Nii ja kui me nĂŒĂŒd siis pĂ€riselt abiellume… (appii!! me Ă€kki tĂ”esti abiellume?) ja kohal on ka minu ema, siis peame me kindlasti ka Andrease vanemad kutsuma. Ja Andrease suured (kasu)lapsed oma kaaslastega ja venna pere peaks kutsuma ja tunnistaja tuleb kindlasti koos oma uhiuue teise poolega… see tĂ€hendab, et juba nagu kisub peoks. Andreas oli veidi aega varem nukralt ohanud, et tal ei ole kodust vĂ€ljas enam ĂŒhtegi sĂ”pra alles jÀÀnud, sest tal pole sĂ”prade jaoks aega olnud. TĂ”si see on, et ta on kogu aeg tööl ja tööl on ta ka ihuĂŒksi. Kui just mina endale kontris tegevust ei leia, aga see pole ikka see. Mina jĂ€lle arvasin, et tal on tagumine aeg koopast vĂ€lja ronida ja enne otsustamist, et tal pole enam ĂŒhtegi sĂ”pra alles jÀÀnud, asi konkreetselt ĂŒle kontrollida. Mine tea, Ă€kki ikka on. Ja ĂŒks pisike pidu on hea pĂ”hjus ĂŒle pika aja kokku saada. Parem ikka pulm kui matused, eksju. Andreas vĂ”ttis mĂ”tlemiseks aega.

Mina jĂ€lle omas peas mĂ”tlesin, et kui me nĂŒĂŒd Andrease sotsiaalsema poole jÀÀst vĂ€lja sulatame, siis mul oleks vist ka hirmus hea meel, kui mĂ”nigi mu kĂ”ige-kĂ”ige lĂ€hem pÀÀseks jaanipĂ€evaks siia tulema. See, et me hiljem Eestis pulmapeo maha peame, see oli kindlamast kindlam. VĂ”i no esialgu oligi plaan see, et pidu tulebki vaid Eestis, sest ei minu mamma ega Ă”de ega ka mitmed teised poleks nagunii pÀÀsenud siia tulema ja mul on vaja isale nimi LÀÀnemerre tagasi viia ja oma NĂ”mme Haldjaoru mĂ€ndidega juttu rÀÀkida ja… ÜhesĂ”naga oli seda Eesti asja vaja minu enda pĂ€rast ja kui Andreas siis taipas ĂŒtelda, et tema vĂ”ib minuga kasvĂ”i iga pĂ€ev uuesti abielluda, siis see tĂ”siasi viis meie mĂ”tted rÔÔmsalt hoopis uuele tasemele. Tegelikult ei olegi nii, et peaks vaid olema ĂŒks pulmapĂ€ev ja siis igal aastal pingutatult meeles pidama, et saaks aastapĂ€eva tĂ€histatud. Armastus on tĂ€iesti elus organism ja teda pĂŒhitseda ja tĂ€histada pole kunagi liiga palju. Pigem tavaliselt liiga vĂ€he. Ja seda kĂ”ike jagada sĂ”pradega on veel palju toredam. KasvĂ”i igal pool ja iga pĂ€ev. Seega meil tuleb kaks pulmapidu!

 

Reede, 20. mai 2016

TĂ”lgi leidmine jĂ€rgmiseks nĂ€dalaks ei olnud lihtne ĂŒlesanne, aga lĂ”puks meil siiski Ă”nnestus neljapĂ€eval ĂŒhega jutule saada. Tema muidugi helistas veel reede Ă”htul enne tööpĂ€eva lĂ”ppu ja teatas, et ta kahjuks ikka ei saa esmaspĂ€eva hommikul meie kohtumisele tulla. Hetkeks tundus olukord vĂ€ga sant, aga siis helistas ĂŒks teine tĂ”lk meile tagasi ja ĂŒtles, et tema nĂŒĂŒd ikkagi saab tulla, kui meil huvi on. Muidugi oli meil huvi 🙂

Meie pulmajutud ja -mĂ”tted olid toredad ja rÔÔmsad ja heaks vahelduseks kogu lĂ€bielatud stressile. Andreas oli kogu asjast samavĂ”rd vĂ”i ehk isegi veidi rohkem haaratud kui mina, sest mina olen siin korraldamistes oma keeleoskamatuse tĂ”ttu suhteliselt kĂ€rbitud tiibadega ja vĂ”in vaid ideid pritsida. Kaevusin oma albumitesse ja internetti, et tuua sealt vĂ€lja kĂŒmnete kaupa nĂ€iteid enda nĂ€gemusest ja soovidest riietuse, toidu, keskkonna, ĂŒhiste tegemiste ja mille kĂ”ige seonduva kohta. Ja kui ta taas aega sai, siis lappasime neid pilte koos lĂ€bi, praakisime ja otsisime juurde. Ma suutsin oma hullud ja ulakad ideed talle ĂŒsna ladusalt maha mĂŒĂŒa. Nende teostamine oli muidugi iseasi ja sellega tegelesime me hiljem. Aga esialgu oli vaja ideed ja teemat ja pĂ”hipunktides kokku leppida. Selleks hetkeks oli meil ju eeee… veel tervelt 34 pĂ€eva reaalse peoni aega.

Andreasel oli Ă”nneks tööga piisavalt tegemist, et ta ennast vĂ€ga ajapaanikast haarata ei lasknud. Kuigi ta armastab oma elu piiiikalt ette planeerida. Minu jaoks on 34 pĂ€eva terve igavik. KĂ”ik, kes mind teavad, teavad, et ma armastan tĂ€htaegadega vĂ”istelda ja mingi ime lĂ€bi jĂ”uan alati viimasel hetkel kĂ”ik valmis. VĂ”ib-olla 2 minutit varem, aga jĂ”uan (erilised tervitused siinkohal Annikale 😉 ). TĂ€htajad on siiani olnud ainsad kindlad asjad, mis mind reaalselt liigutama panevad. 34 pĂ€eva on aga rohkem kui 800 tundi ja seda on vĂ€ga palju. Mina ei tea, mida nad terve aasta seal Ameerikas kĂŒll planeerivad?! 😀

KroonitĂ€toveeringud olid meil juba kaks pĂ€eva olemas. Andrease suhtlemishirmu sĂŒvenemist enneteades tegin kiiresti meie pisikese peo tarvis salajase FB grupi. Ja ise sosistasin vaikselt enda paarile sĂ”brale, et kuule, nĂŒĂŒd VIST lĂ€heb pĂ€riselt asjaks ja nii tore oleks jaanilaupĂ€eval siin veidi ĂŒlevamas meeleolus kohtuda. See tekitas elevust. Mitmepoolset, aga vĂ€ga ilusat.

 

LaupÀev, 21. mai 2015 Mogelsberg

Terve pika pĂ€eva tegi Andreast tööd ja mina kaevasin endiselt veel pulmadeks teemapilte kokku. ÜhesĂ”naga tĂ€iesti tavaline pĂ€ev. Seevastu Happyl jagus elevust kĂŒllaga ja tema tegi tutvust armastusest kokkukleepunud suurte tigudega. Kui ta titt oli, siis Ă”gis ta me NĂ”mme koduaias kahe suupoolega kohalikke tigusid, aga siin pole ta oma lemmikuid kohanud – on kas needsamad suured, mis arvatavasti kĂ”ige mĂ”nusamad krĂ”mpsutada pole ja siis on ilma kojata jubelimukaid, mis on paraja tĂ€issöönd rĂ€stikupoja mÔÔtu. Pole siis ime, kui ma kord pesuruumis vaskussiga tĂ”tt vahtisin ja ta mulle kiirelt lĂ€henema hakkas, siis ma hetkeks mĂ”tlema jĂ€in, et mis asjast need limused sedasi siuglevad. See oli ĂŒsna vĂ”igas kogemus – mina, pesumasin, meie riided selle sees ja vaskussivolask minu ja masina vahel. Minu rÔÔmuks ei meeldivad Happyle kĂ”igest teod.

 

Kuna meil vĂ€gisi peoks kiskus, siis uurisime ettevaatlikult, kus me seda pidu pidada vĂ”ikime. Ilmne oli see, et koju me vist enam selle kambaga ei mahu. Siinses mĂ”istes otsisime me sisuliselt ilusa vaatega laagriplatse, kus saaks kindlasti lĂ”ket teha ja samas oleks ka vesi, vets ja elekter olemas. Tore, kui on katusealuna, aga saab ka selleta. Esiteks pole me suhkrust, kui sel pĂ€eval peaks sadama ja teiseks ei tea ilmataat siin mail mitte midagi kohustuslikust jaanivihmast 😀

MĂ”ned kohad helistas Andreas lĂ€bi. Need olid kas juba hĂ”ivatud selleks pĂ€evaks vĂ”i ei sobinud mingil muul pĂ”hjusel. Ühte kĂ€mpingulaadsesse Eesli nimega kohta pidime me isegi vaatama minema, sest neil oli pakkuda suur indiaanitelk koos lĂ”kkeplatsiga, aga samal ajal oli samal kitsukesel terrotooriumil ka teine ja palju suurem pidu. Pealegi pidi seal kell 2 kindlalt öörahu olema. TĂ€di Eesli-kĂ€mpingu toru teises otsas uuris Andreaselt, et meie ootustele vastaks ehk hoopis paremini pisike laagrimaja Mogelsbergis. No et kas me seda oleme juba uurinud. See on eraldatud, vaikses ilusas kohas, seal vĂ”ib lĂ”ket teha ja grillida ja pidutseda hommikuni ja soovi korral saab majakese vihmavarjuks ka juurde rentida.

Mogelsberg? Seda nime oleks ma justkui varem kuulnud… Andreas selgitas, et see on seesama pisike kĂŒla Toggenburgi piirkonnas, kust tema suguvĂ”sa perenimi pĂ€rineb. Õigus, see jookseb tema paberitest igalt poolt paralleelselt sĂŒnnikohaga lĂ€bi. Sama nime vĂ”i selle vĂ€ga lĂ€hedasi variatsioone kannab siin vĂ€ga paju inimesi, aga tema suguvĂ”sa juured ulatuvad justnimelt 16 sajandi alguse Mogelsbergi, mis oli mingil ajal kuulus ka oma kangaste ja pitside poolest.

KĂ”las pĂ”nevalt. Uurisme kodulehte. See oli tillukeste piltidega tagasihoidlik leheke, mis paigast endast suurt pilti ette ei andnud. Guuglist oli veidi enam abi. LaupĂ€eva Ă”htul kontorist kodu poole sĂ”ites olid Ă”hk ja taevas nii ilusad. No ok, lĂ€hme vaatame selle Mogelsbergi siis ĂŒle. Aega oli parasjagu, et enne pimedust kohale jĂ”uda.

Andreas tundis teed kĂŒlani, kuid selle majakese olemasolust ei teadnud ta varem midagi. Tee vonkles ĂŒles-alla ja paremale-vasakule nagu meie LĂ”una-Eesti kuppelmaastikul. Ainult et veidi julgemalt ja suurema kaarega. Ma ei saa ĂŒtelda, et see kĂ”ige mĂ”nusam sĂ”it taluda oli, aga ilus oli see kĂŒll. Vahepeal veidi hirmus ka. No siis, kui sa sĂ”idad mĂ€est ĂŒles ja korraga pole su ees enam rohkemat kui loojangusinine taevas. Alles mĂ€e otsas olles nĂ€ed, et allapoole kulgeb tee sama jĂ€rsult. Pisikese seiklemise peale leidsime Ă”ige koha ĂŒles. Astusime autost vĂ€lja. Sume vaikus.

Majakese taga kĂ”rgus tume mets. Maja ees oli ilus muru ja lĂ”kkeplats. Palkmajad ei ole tegelikult ĂŒldse minu maitse. Eriti ĂŒmarpalgist. No palgist vĂ”ivad nad muidugi olla, aga siis meeldib mulle, kui nende sise- ja vĂ€lispind on siledaks töödeldud nii, et mina seda palki ei nĂ€e. See maja aga mind ei hĂ€irinud. Mitte kĂŒĂŒnevĂ”rd. Oli lihtsalt selline nunnu onn, mis maja tagant vĂ”etud metsast oli majaks tehtud. SĂŒmpaatne kohalik vĂ€rk.

Maja juurest aga avanes imeilus vaade lainetavale maailmale. Loojuv pĂ€ike paitas mĂ€etippe ja kutsus eemalt paistva suurte puudega kĂŒnka otsa ronima, et seda vaadet veel kauem nautida.

Poolel teel kĂŒnkale avanes seesugune vaade:

Ronisime kĂŒnkale. Niidetud hein lĂ”hnas magusalt. Vaade oli veel vĂ€gevam. KĂŒnka tipus kasvavad ringis mĂ€nnid. Legendi jĂ€rgi on nad seal kasvanud juba tuhat aastat. VĂ”ta nĂŒĂŒd kinni see number, aga vĂ”imsad ja tugeva vĂ€ega olid nad ilmselgelt. Siin on kombeks kĂŒngaste tippudesse puid istutada. Reeglina on nad seal uhkelt ja ĂŒksi ja nende kĂ”rval on pink, et istuda ja vaadet nautida. Reeglina on need pingid siin punased. MĂ€ndide juures oli ka pink, ainult et oranĆŸ. Istusime ja lihtsalt olime.

Aga mĂ€nnid ja ringis… Minu kĂ”ige lemmikum puu on mĂ€nd. Tavalise hariliku vahtra ja pihlaka kĂ”rval. Ja seal me siis seisime ĂŒhe imeilusa vaatega kĂŒnka otsas suurte mĂ€ndide all ja sĂ”nu polnudki vaja. PĂ€ike oli loojunud. See oli meie koht.

TĂ€iesti ausalt, kui mul endal poleks seda Ă€ratundmist seal sel hetkel olnud, siis ma ei usuks, et sellist paigamaagiat ĂŒldse olemas on. Aga no on. TĂ”siselt. Ma olin nagu kodus. Oma NĂ”mme mĂ€ndide all.

Vaade pingilt otse ette:

Ja vaade alla majakese juurde:

Lippasime veel kord tagasi majakese juurde ja meie mÔte liigutas end ise Ôiges suunas.

Loojanguvaade mĂ€ndidele veel ka majakese eest peoplatsilt 🙂

Ega nĂŒĂŒd polegi siis muud, kui tuleb vist pĂ€riselt pidu!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *