4. osa: Lootust on ja kisub vist isegi peoks ;)

Neljas lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus 🙂

 

Teispäev, 17. mai 2016 – Esimene asjalik kohtumine

Meie esimene kohtumine abiellumise korraldamise küsimustes toimus justnagu ootamatult. Kohtumine toimus ikka selles samas külavalitsuse majas, aga tavapärase toolideta klaaskabiini ronimise asemel, oli meid kutsutud otse juhataja kabinetti ümmarguse laua taha istuma. Neis klaaskabiinides ametnikega suhelda on veider. Selle asemel, et rääkida inimene inimesega, on neil seal teisel pool peenikese piluga vaheklaasi, meie suhtes julgelt, no nii põlvekõrguselt, põrandat tõstetud. Eks see mõte vast tegelikult on selles, et esiteks ei tohiks meie end liiga mugavalt tunda ja teiseks see, et kui nad oma praeguse laua taga istuvad, siis on nende silmad meie omadega enamvähem samal kõrgusel. Aga kuna nad seal kogu aeg nagunii ringi siblivad ja siis vaid lauale korraks nõjatuvad, et oma kõrge pilve seest alla maa peale midagi müristada ja jälle nõuda, siis see oli alati omajagu häiriv. No ausalt, see mõjus niisama tähtsuse ja tugevuse demonstreerimisena.

Aga meil oli tõepoolest vist nüüd jalg ukse vahel ja lootust olla veidi enam inimesed. Juhataja oli kutsunud kohale ka noore näitsiku, kes vahel klaasleti taga teisi tõredalt asendanud oli ja tuli välja, et tegelikult omab tema selles asutuses ja meie küla pluss ühe satelliitküla piires ainsana luba näiteks inimesi paari panna.

Selgus et hetkel on tegelikult põhiprobleem hoopis selles, et meid on vaja elanike registrisse kanda. Mind ja poisse. Migratsiooniamet sai küll kõik need samad paberid juba, aga nemad ei tegele registrisse info edastamisega, nemad vaatavad vaid endale olulisi asju ehk siis seda, kas mulle elamisluba anda või ei. Ja no kuniks mina pole registris, ei ole meil võimalik ka abielluda. Mingist eraldi registrisse kandmisest ei olnud varem keegi midagi rääkinud. Mitte üheski kirjas, meilis ega kohtumisel. Ka mitte siis, kui me otseselt abiellumise kohta uurisime ja oli teada, et ma alles saan elamisloa. Ja kuna mind saab registrisse kanda vaid koos lastega, siis oligi vaja kõiki pabereid ka nende kohta. Arusaadav, sellest oleks võinud ju alustada… Aga nemad me külavalitsuses vabandasid, sest nemad KA ei teadnud, et see kõik sedasi toimib. Nojah, saime siis kõik koos targemaks.

Parim oli asja juures see, et lootust meilt ära veel ei võetud. Suvine kevadpäike paistis soojalt suurtest akendest sisse ja valgustas musta värvi lauda, mille ümber me istusime. Laua keskmist osa kattis uduõrn tolmukiht ja päikeses paistis see nii ahvatlev, et ma pidin vägisi enda käed paigal hoidma, et mitte joonistama hakata.

Rääkisime abiellumise võimalikust kuupäevast. Kõik nõustusid, et meie 23. juuni on üsna ulmeline, sest ajaga on juba väga kitsas. No kui me mingit hullu pidu oleksime planeerinud, siis arusaadavalt oleks ülemõistuse kiire juba olnud puhtkorralduslikultki. Nende õnneks olime me lihtsalt kaks süsteemi poolt peksasaanud armunud sõnnipunni, kes vaid allkirju ihkasid anda, et asi ametlikuks saaks. Samas meie probleem rippus peamiselt selle lõputu paberimajandamise küljes ja sellestki said kõik aru, et parem on, kui registreerimine leiab aset enne juuni lõppu. Ühtlasi olid meil sellel kohtumisel kaasas ka teada olevalt viimased puuduvad killud nõutud suurest mapist. Kui nad selle nüüd täna õhtul veel teele saavad pandud, siis hiljemalt ülehomme saab juhataja helistada ja uurida, kas kõik on korrektne ja kui midagi veel vaja on, siis liigub info kiirendatult meieni.

Meie eelnevalt täidetud ankeeti uurides, mida nad küll vastu ei saa võtta enne kõrgemalt tulevat luba, aga asju läbiarutada ikka saavad, tuli küsimus, et kas ma olen ikka informeeritult nõustunud oma nime vahetamisega Andrease perenime vastu. No et saan ma ikka aru, et mu nime asendatakse abielludes teise nimega. Nagu viimasele otule seletati seda. Ankeet oli ju saksa keeles ja minu keeleoskus olematu, aga no see on meie kultuuriruumis ometi nii elementaarne – valikuid sisuliselt ongi ju vaid kolm – jätad enda nime, vahetad tulevase abikaasa nime vastu või hakkad kasutama mõlemat.

Preili pani kirja oma üha kasvavasse tegemist ja kontrollimist vajavate asjade nimekirja märkme, et järgmisel kohtumisel on meil kindlasti ka tõlki vaja, kes kõik asjad minu käest ametlikult üle küsib ja kinnitab. Kuigi preili ise sai ka inglise keelest aru, siis asi peab ametlikult korrektne olema, et me saaksime lõpuks oma abiellumise ankeedi ja sooviavalduse uuesti ära täita. Arusaadav. Aga see, et seda tõlki on meil vaja eestikeelset… Üllatus-üllatus, meiekandis pole sellist olemaski. Pakkusin siis, et no äkki soome oma, soomlasi on siin palju rohkem. Kuigi ma ei näinud mingit probleemi, miks ei võiks see tõlk, kui seda nüüd kindlasti vaja on, olla ingliskeelne, sel juhul oleks kõigel ka topeltkontroll, et nemad saavad aru ka sellest, mida tõlk mulle Andrease asemel siis tõlgib. No mine tea, muidu müüb mind veel kaameli pähe Egiptusesse maha või midagi. No ok, võib inglise oma ka olla.

Kuigi me rääkisime veel mitmest asjast, või siis ikka Andreas rääkisin preiliga ja mina mõistatasin, millest nad räägivad, siis üks oli selge – kui me järgmisel korral, täpselt nädala pärast teisipäeval, uuesti tuleme koos tõlgiga, siis peame paika panema ka tunnistajad ja registreerimise asukoha.

Meil on kindlasti vaja kaht tunnistajat. Ma mäletan, kuidas me kunagi ammu minu eelmise pulmapäeva hommikul Tartus registreerimas käisime ja kuidas me siis nii väga oleksime soovinud endaga kahte sõpra ka ruumi kaasa võtta, aga tädi teatas, et kui on vaid allkirjade andmine, siis ükski kõrvaline isik, sealjuures fotograaf, ruumi siseneda ei tohi. Aga siin, olgu või vaid allkirjad, peavad olema tunnistajad. Teised võivad ka olla. Ja see ei sobi, et minu tunnistaja on keegi siit Andrease sõpradest, kes lihtsalt kohutuse ära täidab. See peab ikka päriselt olema keegi, kes on mulle lähedane ja mulle teadlikult head soovib. No jah siis.

Andreas teadis, et tema palub oma vana sõpra. Minuga oleks asi märksa keerukam olnud, kui minu ema ei oleks ammuilma varem puht juhuslikult sobivaks ajaks planeerinud oma puhkust meile külla tulemiseks. Ema sobis minu tunnistajaks suurepäraselt, sest kes veel sooviks minust otseses mõttes kõige enam vabaneda! 😀 Sõpradele meeldiks, kui ma ikka endiselt Eestis elaksin. Me ikka oleme aasinud mu ema kallal, et näe, kui ma mehele saan, siis lõpuks ometi saab tema koormast lahti ja ma ei jää igavesti ta kaela peale. Tema armastus Andrease vastu on vaat et veel suurem kui minu oma, sest Andreas on tema jaoks minu ja poiste suur päästeingel. No ingel on ta küll. Sellega olen ma nõus ja eks emal on lihtsalt nii päratumalt hea meel meie üle. Seega, tulgu ja tunnistagu seda. Kuigi seda siin eriti ette ei tule, et vanemad tunnistama tulevad, siis polnud sellele ka ühtegi takistust. Ainus palve ametnikupreili poolt oli see, et minu tunnistaja võiks inglise keelest miskitki taibata (kui ta just saksa keelt ei oska), sest ta peab õigel hetkel õiget asja õigel viisil kinnitama, et ta mu mehele tahab panna. Seega sai minu emast minu abiellumise tunnistaja ilma temalt endalt nõusolekut küsimata, sest mulle meeldis see mõte üle kõige. 😀

Kuigi see ei ole siin kaugeltki mitte tavapärane praktika, et enne loa saamist kuupäevadest isegi rääkima hakatakse, siis antud juhul tundsime me, et nad tõepoolest vist üritavad meid nüüd korraga aidata (või valutumalt vabaneda? 😉 ) ja me hakkasime oma unistuste õhulossi pisitasa üles ehitama justnimelt 23ndale kuupäevale, kuna mina olin endas vankumatult kindel. Andreas ka, kuigi tegelikult tema enda jaoks see kuupäeva nii olulist rolli ei mänginud, siis oli meil oma nõudmistest mõistlik igati koostööd teha.

Nii, vaatame üle oma nimekirja. Meil on vaja tõlki, tunnistajaid ja nende kõiksugu andmeid. Tõlgi omasid ka. Ametlikult, koos dokumendi koopiaga ja originaalid peavad neil alati endaga ühes olema, et kontrollida. Andreasel piisab IDkaardist, minu peab olema pass ja tulnukapass kaasas. Kusjuures meie IDkaart tegelikult on siin samakehtiv tänu kokkulepetele ja näiteks reisida võin ma sellega siin vabalt, aga abiellumiseks on mul ikkagi ainult passi vaja. Mine tea, äkki neile meeldivad värvipildid, mõtlesin ma isekeskis. Ja siis on meil vaja ka abielu registreerimise koht ära broneerida. Ja seda teadmata, kas me üldse abielluda saame. 😉

Kuna inimesed siin enamasti planeerivad oma elu pikemalt ette ja seesuguse kaose sees, nagu meie, ei ela, siis arusaadavalt oli ka 23. juuni juba üsna tihedalt hõivatud. Meie soov oli võimalikult kiirelt ja valutult see asi korda ajada ja meile oleks sobinud ka selles samas ruumis paberitele allkirja kirjutamine täitsa käigupealt ja ilma midagi enamat planeerimata. 5 minutit ja valmis. Kaua see meie kaks allkirja pluss kaks tunnistajate oma pluss ametnikupreili enda oma ka koos tõlkimisega siis ikka aega võtab?

Aga ei, kõige lühem verioon on 20-30 minutit. Ma küll ei tea, mille peale see aeg seal peaks kuluma, aga no ok. Võib-olla neil on mingid omad asjad, mida puhvriks ette ja taha vaja on. Preili ise küll ütles, et “ta tahab meile armastusest rääkida”.

23nda kuupäeva ajad olid kõik juba täis, aga preili pakkus, et ta saab tekitada ühe lisaaja hommikul kelle 11ks. Kohe hommikul siis sedasi? Et käime ära ja läheme lõunat sööma? Meie enda mõte oli, et kellaaeg võiks olla võimalikult päeva lõpus. Aga no kui kell 11, siis kell 11. Siis selgus, et tegelikult on neil leping veel kahe kohaga, kuhu seesama külavalitsuse preili saab meid registreerima tulla. Neist üks oli mingi vana jahimaja või kinnine kõrts meie kõrvalküla ja teise valikuna oli meie küla serval, reoveejaama ja biogaasitehase kõrval asuv iluaed. Mõlemas neist olid veel paar vaba aega selleks päevaks.

Preili tõi meile teisest ruumist registreerimiskohtade reklaamtrükised ja nende poolt heaks kiidetud tõlkide nimekirja koos kontaktandmetega. Nädala pärast peab registreerimise koht absoluutselt lukus olema, aga parem, kui juba varem. Kiirel vaatlusel oskasin kohe ütelda, et jahimaja jääb ära, sest ausalt, ma ei taha abielluda tumedas ruumis kesk surnud loomade seinale riputatud klaassilmadega päid. Kuigi jah, suur inglise tüüpi kamin oli äge, aga meil on ometi suuuviii ja mõte sellest, et me siis seal siseruumis nende piinatud elukate keskel peaksime oma elu ühe tähtsaima paberi allkirjastama, tundus mulle sügavalt tülgastav. Kogu minu asutuse juures jahimeeste ja metsiku lihasööjate vastu, siis no riputagu nad siis oma trofeesid oma tubade seintele, aga ei, mulle see ei meeldi.

Tollest iluaiast oli mul isegi mingisugune ettekujutus, sest aasta varem abiellus seal Andrease vanem poeg ja Andreas saatis mulle sealt igast asendist pilte. No neil oli tol korral seal lisaks registreerimisele ka igavesti peen hommikuni kestev pidu. Koht ise on kenake. Selline sametiseks nuditud tiheda muru ja ilusate põõsaste ja kõiksugu lillede ja varjualustega pisema pargi mõõtu esinduslik ala. Minu maitse jaoks ehk liiga ameerikalik, aga ma olin valmis seda vaatama minema. Sinna sõitmine võttis aega vaid paar minutit. Eemalt tundub see kõrge taraga piiratud aed nagu oaas keset halli ja tolmust tööstuskõrbe. See on meie külas vist ainus nii morn koht. Parkimine käib tarast väljaspool. Piilusime värvast, aga parasjagu oli seal just üritus, nii et sisse me ei läinud ja veidi nõu pidades arvas ka Andreas, et lihtsalt registreerimise jaoks pole meil küll siia vaja tulla. Mitusada raha kokku hoitud ja ühtlasi ka registreerimise koht külavalitsuses otsustatud.

Preili oli meile teele kaasa surunud ka nende tavalise pulmakomplekti  – paraja pataka kõiksugu reklaamlehti sõrmuste ja kleitide ja lilleäride ja kingituste tellimise ja mille kõige kohta ning arve tavaregistreerimise, abielutunnistuse ja pereraamatu väljastamise ning registrisse kandmise kohta. Kohustuslik summa 336 raha. Kui me otsustame allkirjad anda jahimajas või iluaias, siis lisanduvad sealsed kohalikud renditasud ja preili tarnspordi ja majast eemal viibimise taks. Muidugi on meil võimalik tegelikult registreerimine korraldada kus iganes me soovime, aga sel juhul peame me eelnevalt ära ootama kõigi paberite heaksiidu ja abiellumiseks loa saamise. Ja nemad ei saa siis enam tagada, et me enda soovitud päeval veel midagi teha jõuame. Polnud meil mingeid erilisi soove. Looduses oleks ju tore olnud, aga majast välja nad ei tule. Kirikusse Andreas ei tahtnud ja see ei päästaks meid ametlikust registreerimisest nagunii, ja oleks vaid meie eralõbu. Seega on nagu on ja tuleb lihtne allkirjade andmine 23. juuni hommikul kell 11. KUI need paberid nüüd ometi korda saavad.

Ja siis läks mõte kuidagi veerema.

Nii ja kui me nüüd siis päriselt abiellume… (appii!! me äkki tõesti abiellume?) ja kohal on ka minu ema, siis peame me kindlasti ka Andrease vanemad kutsuma. Ja Andrease suured (kasu)lapsed oma kaaslastega ja venna pere peaks kutsuma ja tunnistaja tuleb kindlasti koos oma uhiuue teise poolega… see tähendab, et juba nagu kisub peoks. Andreas oli veidi aega varem nukralt ohanud, et tal ei ole kodust väljas enam ühtegi sõpra alles jäänud, sest tal pole sõprade jaoks aega olnud. Tõsi see on, et ta on kogu aeg tööl ja tööl on ta ka ihuüksi. Kui just mina endale kontris tegevust ei leia, aga see pole ikka see. Mina jälle arvasin, et tal on tagumine aeg koopast välja ronida ja enne otsustamist, et tal pole enam ühtegi sõpra alles jäänud, asi konkreetselt üle kontrollida. Mine tea, äkki ikka on. Ja üks pisike pidu on hea põhjus üle pika aja kokku saada. Parem ikka pulm kui matused, eksju. Andreas võttis mõtlemiseks aega.

Mina jälle omas peas mõtlesin, et kui me nüüd Andrease sotsiaalsema poole jääst välja sulatame, siis mul oleks vist ka hirmus hea meel, kui mõnigi mu kõige-kõige lähem pääseks jaanipäevaks siia tulema. See, et me hiljem Eestis pulmapeo maha peame, see oli kindlamast kindlam. Või no esialgu oligi plaan see, et pidu tulebki vaid Eestis, sest ei minu mamma ega õde ega ka mitmed teised poleks nagunii pääsenud siia tulema ja mul on vaja isale nimi Läänemerre tagasi viia ja oma Nõmme Haldjaoru mändidega juttu rääkida ja… Ühesõnaga oli seda Eesti asja vaja minu enda pärast ja kui Andreas siis taipas ütelda, et tema võib minuga kasvõi iga päev uuesti abielluda, siis see tõsiasi viis meie mõtted rõõmsalt hoopis uuele tasemele. Tegelikult ei olegi nii, et peaks vaid olema üks pulmapäev ja siis igal aastal pingutatult meeles pidama, et saaks aastapäeva tähistatud. Armastus on täiesti elus organism ja teda pühitseda ja tähistada pole kunagi liiga palju. Pigem tavaliselt liiga vähe. Ja seda kõike jagada sõpradega on veel palju toredam. Kasvõi igal pool ja iga päev. Seega meil tuleb kaks pulmapidu!

 

Reede, 20. mai 2016

Tõlgi leidmine järgmiseks nädalaks ei olnud lihtne ülesanne, aga lõpuks meil siiski õnnestus neljapäeval ühega jutule saada. Tema muidugi helistas veel reede õhtul enne tööpäeva lõppu ja teatas, et ta kahjuks ikka ei saa esmaspäeva hommikul meie kohtumisele tulla. Hetkeks tundus olukord väga sant, aga siis helistas üks teine tõlk meile tagasi ja ütles, et tema nüüd ikkagi saab tulla, kui meil huvi on. Muidugi oli meil huvi 🙂

Meie pulmajutud ja -mõtted olid toredad ja rõõmsad ja heaks vahelduseks kogu läbielatud stressile. Andreas oli kogu asjast samavõrd või ehk isegi veidi rohkem haaratud kui mina, sest mina olen siin korraldamistes oma keeleoskamatuse tõttu suhteliselt kärbitud tiibadega ja võin vaid ideid pritsida. Kaevusin oma albumitesse ja internetti, et tuua sealt välja kümnete kaupa näiteid enda nägemusest ja soovidest riietuse, toidu, keskkonna, ühiste tegemiste ja mille kõige seonduva kohta. Ja kui ta taas aega sai, siis lappasime neid pilte koos läbi, praakisime ja otsisime juurde. Ma suutsin oma hullud ja ulakad ideed talle üsna ladusalt maha müüa. Nende teostamine oli muidugi iseasi ja sellega tegelesime me hiljem. Aga esialgu oli vaja ideed ja teemat ja põhipunktides kokku leppida. Selleks hetkeks oli meil ju eeee… veel tervelt 34 päeva reaalse peoni aega.

Andreasel oli õnneks tööga piisavalt tegemist, et ta ennast väga ajapaanikast haarata ei lasknud. Kuigi ta armastab oma elu piiiikalt ette planeerida. Minu jaoks on 34 päeva terve igavik. Kõik, kes mind teavad, teavad, et ma armastan tähtaegadega võistelda ja mingi ime läbi jõuan alati viimasel hetkel kõik valmis. Võib-olla 2 minutit varem, aga jõuan (erilised tervitused siinkohal Annikale 😉 ). Tähtajad on siiani olnud ainsad kindlad asjad, mis mind reaalselt liigutama panevad. 34 päeva on aga rohkem kui 800 tundi ja seda on väga palju. Mina ei tea, mida nad terve aasta seal Ameerikas küll planeerivad?! 😀

Kroonitätoveeringud olid meil juba kaks päeva olemas. Andrease suhtlemishirmu süvenemist enneteades tegin kiiresti meie pisikese peo tarvis salajase FB grupi. Ja ise sosistasin vaikselt enda paarile sõbrale, et kuule, nüüd VIST läheb päriselt asjaks ja nii tore oleks jaanilaupäeval siin veidi ülevamas meeleolus kohtuda. See tekitas elevust. Mitmepoolset, aga väga ilusat.

 

Laupäev, 21. mai 2015 Mogelsberg

Terve pika päeva tegi Andreast tööd ja mina kaevasin endiselt veel pulmadeks teemapilte kokku. Ühesõnaga täiesti tavaline päev. Seevastu Happyl jagus elevust küllaga ja tema tegi tutvust armastusest kokkukleepunud suurte tigudega. Kui ta titt oli, siis õgis ta me Nõmme koduaias kahe suupoolega kohalikke tigusid, aga siin pole ta oma lemmikuid kohanud – on kas needsamad suured, mis arvatavasti kõige mõnusamad krõmpsutada pole ja siis on ilma kojata jubelimukaid, mis on paraja täissöönd rästikupoja mõõtu. Pole siis ime, kui ma kord pesuruumis vaskussiga tõtt vahtisin ja ta mulle kiirelt lähenema hakkas, siis ma hetkeks mõtlema jäin, et mis asjast need limused sedasi siuglevad. See oli üsna võigas kogemus – mina, pesumasin, meie riided selle sees ja vaskussivolask minu ja masina vahel. Minu rõõmuks ei meeldivad Happyle kõigest teod.

 

Kuna meil vägisi peoks kiskus, siis uurisime ettevaatlikult, kus me seda pidu pidada võikime. Ilmne oli see, et koju me vist enam selle kambaga ei mahu. Siinses mõistes otsisime me sisuliselt ilusa vaatega laagriplatse, kus saaks kindlasti lõket teha ja samas oleks ka vesi, vets ja elekter olemas. Tore, kui on katusealuna, aga saab ka selleta. Esiteks pole me suhkrust, kui sel päeval peaks sadama ja teiseks ei tea ilmataat siin mail mitte midagi kohustuslikust jaanivihmast 😀

Mõned kohad helistas Andreas läbi. Need olid kas juba hõivatud selleks päevaks või ei sobinud mingil muul põhjusel. Ühte kämpingulaadsesse Eesli nimega kohta pidime me isegi vaatama minema, sest neil oli pakkuda suur indiaanitelk koos lõkkeplatsiga, aga samal ajal oli samal kitsukesel terrotooriumil ka teine ja palju suurem pidu. Pealegi pidi seal kell 2 kindlalt öörahu olema. Tädi Eesli-kämpingu toru teises otsas uuris Andreaselt, et meie ootustele vastaks ehk hoopis paremini pisike laagrimaja Mogelsbergis. No et kas me seda oleme juba uurinud. See on eraldatud, vaikses ilusas kohas, seal võib lõket teha ja grillida ja pidutseda hommikuni ja soovi korral saab majakese vihmavarjuks ka juurde rentida.

Mogelsberg? Seda nime oleks ma justkui varem kuulnud… Andreas selgitas, et see on seesama pisike küla Toggenburgi piirkonnas, kust tema suguvõsa perenimi pärineb. Õigus, see jookseb tema paberitest igalt poolt paralleelselt sünnikohaga läbi. Sama nime või selle väga lähedasi variatsioone kannab siin väga paju inimesi, aga tema suguvõsa juured ulatuvad justnimelt 16 sajandi alguse Mogelsbergi, mis oli mingil ajal kuulus ka oma kangaste ja pitside poolest.

Kõlas põnevalt. Uurisme kodulehte. See oli tillukeste piltidega tagasihoidlik leheke, mis paigast endast suurt pilti ette ei andnud. Guuglist oli veidi enam abi. Laupäeva õhtul kontorist kodu poole sõites olid õhk ja taevas nii ilusad. No ok, lähme vaatame selle Mogelsbergi siis üle. Aega oli parasjagu, et enne pimedust kohale jõuda.

Andreas tundis teed külani, kuid selle majakese olemasolust ei teadnud ta varem midagi. Tee vonkles üles-alla ja paremale-vasakule nagu meie Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Ainult et veidi julgemalt ja suurema kaarega. Ma ei saa ütelda, et see kõige mõnusam sõit taluda oli, aga ilus oli see küll. Vahepeal veidi hirmus ka. No siis, kui sa sõidad mäest üles ja korraga pole su ees enam rohkemat kui loojangusinine taevas. Alles mäe otsas olles näed, et allapoole kulgeb tee sama järsult. Pisikese seiklemise peale leidsime õige koha üles. Astusime autost välja. Sume vaikus.

Majakese taga kõrgus tume mets. Maja ees oli ilus muru ja lõkkeplats. Palkmajad ei ole tegelikult üldse minu maitse. Eriti ümarpalgist. No palgist võivad nad muidugi olla, aga siis meeldib mulle, kui nende sise- ja välispind on siledaks töödeldud nii, et mina seda palki ei näe. See maja aga mind ei häirinud. Mitte küünevõrd. Oli lihtsalt selline nunnu onn, mis maja tagant võetud metsast oli majaks tehtud. Sümpaatne kohalik värk.

Maja juurest aga avanes imeilus vaade lainetavale maailmale. Loojuv päike paitas mäetippe ja kutsus eemalt paistva suurte puudega künka otsa ronima, et seda vaadet veel kauem nautida.

Poolel teel künkale avanes seesugune vaade:

Ronisime künkale. Niidetud hein lõhnas magusalt. Vaade oli veel vägevam. Künka tipus kasvavad ringis männid. Legendi järgi on nad seal kasvanud juba tuhat aastat. Võta nüüd kinni see number, aga võimsad ja tugeva väega olid nad ilmselgelt. Siin on kombeks küngaste tippudesse puid istutada. Reeglina on nad seal uhkelt ja üksi ja nende kõrval on pink, et istuda ja vaadet nautida. Reeglina on need pingid siin punased. Mändide juures oli ka pink, ainult et oranž. Istusime ja lihtsalt olime.

Aga männid ja ringis… Minu kõige lemmikum puu on mänd. Tavalise hariliku vahtra ja pihlaka kõrval. Ja seal me siis seisime ühe imeilusa vaatega künka otsas suurte mändide all ja sõnu polnudki vaja. Päike oli loojunud. See oli meie koht.

Täiesti ausalt, kui mul endal poleks seda äratundmist seal sel hetkel olnud, siis ma ei usuks, et sellist paigamaagiat üldse olemas on. Aga no on. Tõsiselt. Ma olin nagu kodus. Oma Nõmme mändide all.

Vaade pingilt otse ette:

Ja vaade alla majakese juurde:

Lippasime veel kord tagasi majakese juurde ja meie mõte liigutas end ise õiges suunas.

Loojanguvaade mändidele veel ka majakese eest peoplatsilt 🙂

Ega nüüd polegi siis muud, kui tuleb vist päriselt pidu!